ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
25. oktoober 2023(*)
Vahekohtuklausel – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Tagasivõtmatut maksekohustust ja tagatist puudutavad lepingud – Tagasivõtmatute maksekohustuste vormis tehtud ex ante-osamaksetega seotud tagatiste tagastamise taotluse rahuldamata jätmine – Krediidiasutus või investeerimisühing, kelle tegevusluba on kehtetuks tunnistatud – Rakendusmääruse (EL) 2015/81 artikli 7 lõige 3 – Lepinguväline vastutus – Alusetu rikastumine
Kohtuasjas T‑688/21,
BNP Paribas Public Sector SA, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: avocates A. Champsaur ja A. Delors,
hageja,
keda toetavad
Prantsuse Vabariik, esindajad: A.‑L. Desjonquères ja E. Leclerc,
ja
Fédération bancaire française, asukoht Pariis, esindajad: avocats A. Gosset‑Grainville ja M. Trabucchi,
menetlusse astujad,
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: C. De Falco, C. Flynn ja J. Kerlin, keda abistasid avocats H.‑G. Kamann, F. Louis, P. Gey, É. Bruc ja A. Vallery,
kostja,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president K. Kowalik‑Bańczyk, kohtunikud G. Hesse (ettekandja) ja B. Ricziová,
kohtusekretär: ametnik L. Ramette,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 20. aprilli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja BNP Paribas Public Sector SA palub oma hagis sisuliselt esiteks ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 340 esimese lõigu alusel esimesena tuvastada, et Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB) on rikkunud tagastamiskohustust, mis põhineb tagasivõtmatute maksekohustuste – mille ta võttis seoses osamakseperioodidega 2016–2021 – tingimusel 12.5, ning teisena nõuab ta, et tagastataks need summad, mille SRB seda lepingulist kohustust rikkudes kinni pidas, ja hüvitataks kõik sellega seotud kulud, viivitusintressid ja kõrvalkulud, ning teise võimalusena nõuab ta ELTL artikli 340 teise lõigu alusel, et hüvitataks kahju, mis talle väidetavalt tekkis SRB tegevuse tõttu seoses tagasivõtmatute maksekohustustega osamakseperioodidel 2016–2021; teiseks nõuab hageja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel kahju hüvitamist, mis tekkis talle väidetavalt seetõttu, et SRB keeldus talle tagastamast tagatist, mis katab tagasivõtmatut maksekohustust, mille ta 2015. aasta osamakseperioodi suhtes oli võtnud.
Vaidluse taust
2 Pärast 2008. aasta finantskriisi, mis põhjustas euroala kriisi, loodi õigusraamistik pangandustegevuse stabiilsuse ja turvalisuse tagamiseks Euroopa Liidus. Seda uut raamistikku iseloomustab ühtne reeglistik, mida kohaldatakse ühtemoodi kõigi asjasse puutuvate liikmesriikide krediidiasutuste suhtes. Pangandusliit põhineb kolmel sambal: ühtne järelevalvemehhanism, ühtne kriisilahenduskord ja Euroopa hoiuste tagamise skeem.
3 Ühtne kriisilahenduskord, nagu see on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrusega (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), näeb ette ühtse kriisilahendusfondi loomise, millesse krediidiasutused peavad osamakseid tegema. Seda fondi kasutatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik kriisilahenduse vahendite tulemuslikuks kohaldamiseks (määruse nr 806/2014 artikli 76 lõige 1).
4 Vastavalt määruse nr 806/2014 artiklile 70 arvutab SRB igal aastal iga krediidiasutuse või investeerimisühingu individuaalse osamakse, mida nimetatakse ka „ex ante osamakseks“.
5 Krediidiasutustelt iga-aastaste osamaksete kogumine kehtestati selle tagamiseks, et algse kaheksa-aastase perioodi lõpuks alates 1. jaanuarist 2016 ulatuksid kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid vähemalt 1%‑ni kõigi osalevates liikmesriikides tegevusluba omavate krediidiasutuste tagatud hoiuste summast (edaspidi „sihttase“).
6 Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1), artikli 8 lõike 3 kohaselt peab SRB, kui ei esine erakorralisi asjaolusid, algsel perioodil lubama krediidiasutustel ja investeerimisühingutel vastava taotluse korral kasutada tagasivõtmatuid maksekohustusi. SRB jaotab tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise seda taotlevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahel võrdselt. Jaotatud tagasivõtmatud maksekohustused ei või moodustada vähem kui 15% krediidiasutuse või investeerimisühingu maksekohustuste kogusummast. Iga krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt tasumisele kuuluvate iga-aastaste osamaksete arvutamisel tagab SRB, et kõnealuste tagasivõtmatute maksekohustuste summa ei ületa ühelgi konkreetsel aastal 30% määruse nr 806/2014 artikli 70 kohaselt kogutud osamaksete kogusummast.
7 Hageja oli Prantsusmaa krediidiasutus, kellel oli tegevusluba kuni 24. märtsini 2021, mil Euroopa Keskpank (EKP) tema tegevusloa kehtetuks tunnistas.
8 Enne ühtse kriisilahenduskorra kohaldamist tegi hageja 2015. aasta eest osa oma ex ante-osamaksest tagasivõtmatu maksekohustuse vormis. Selleks sõlmis ta SRB, usaldatavusnõuete järelevalve ja kriisilahenduse ameti (ACPR) ning hoiuste tagamise ja kriisilahenduse fondiga (FGDR) tagasivõtmatu maksekohustuse lepingu (edaspidi „2015. aasta maksekohustuse leping“).
9 Osamakseperioodidel 2016–2021 tegi hageja vähemalt osa oma ex ante-osamaksetest tagasivõtmatu maksekohustuse vormis. Selleks sõlmis ta SRBga tagasivõtmatu maksekohustuse lepingu iga nimetatud perioodi kohta (edaspidi „2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingud“).
10 Hageja teatas 1. aprilli 2021. aasta e‑kirjas SRB‑le, et EKP on tema taotlusel tema tegevusloa kehtetuks tunnistanud. Seejärel palus hageja SRB‑lt teavet selle kohta, milliseid toiminguid tuleb teha, et tema võetud tagasivõtmatute maksekohustustega seotud tagatised tagastataks.
11 SRB teatas 14. aprilli 2021. aasta kirjas hagejale, milliseid formaalsusi tuleb täita, et saada tagasi tema võetud tagasivõtmatuid maksekohustusi katvad tagatised.
12 Pärast mitut kirjavahetust teatas hageja 29. juulil 2021 SRB‑le 2015. aasta maksekohustuse lepingu ja 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute ülesütlemisest.
13 Pärast uut kirjavahetust teatas SRB 13. augusti 2021. aasta kirjas (edaspidi „13. augusti 2021. aasta kiri“) hagejale, et ta tagastab talle 2015. aasta maksekohustust ja 2016.–2021. aasta maksekohustusi katvad tagatised pärast seda, kui hageja on nende kohustustega võetud summale vastava summa tasunud.
14 Selles kirjas meenutas SRB, et hageja oli temaga kokku leppinud mitu tagasivõtmatut maksekohustust. SRB täpsustas iga kohustuse puhul määratud summa. Pärast nende summade loetlemist märkis ta muu hulgas, et võttes arvesse määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4, mis näeb ette, et nõuetekohaselt saadud osamakseid üksustele ei tagastata, ja rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 1, mille kohaselt ei mõjuta tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine kuidagi ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ja likviidsust, saab 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tühistamine ja seejärel neid kohustusi katvate tagatiste tagastamine toimuda alles pärast seda, kui asjasse puutuva tagasivõtmatu maksekohustuse summaga võrdne summa on tasutud. SRB tegi hagejale ettepaneku kanda talle üle teatav summa ja anda talle kirja teel sellest teada. Pärast nimetatud summa kättesaamist pidi ta 14 pangapäeva pikkuse tähtaja möödumisel alates ülesütlemise teate kättesaamise päevast tagastama hagejale tagatised, millest on maha arvatud kogunenud negatiivne intress.
15 Hageja teatas 25. oktoobril 2021 SRB‑le sisuliselt, et lähtudes sellest, kuidas tema kehtivast õigusraamistikust aru saab, ei pea ta selleks, et tagatised talle tagastataks, SRB‑le üle kandma 2015. aasta maksekohustusele ja 2016.–2021. aasta maksekohustustele vastavat summat, seega tema seda ülekannet ei tee.
Poolte nõuded
16 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada ELTL artiklite 256 ja 263 alusel 13. augusti 2021. aasta kiri;
– rahuldada tema ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 340 esimese lõigu alusel esitatud nõue, tuvastades, et 13. augusti 2021. aasta kirjas väljendatud seisukoht on vastuolus 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tingimustega ja kohustades SRBd tagastama talle summad, mis vastavad nende kohustustega seotud rahalistele tagatistele ja mida SRB pidas kinni oma lepingulisi kohustusi rikkudes, ning hüvitama kõik nendega seotud kulud, viivitusintressid ja kõrvalkulud;
– rahuldada tema ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatud nõue, tuvastades, et SRB keeldumine maksta talle tagasi 2015. aasta maksekohustusega seotud rahalistele tagatistele vastavad summad kujutab endast alusetut rikastumist, ning kohustades SRBd maksma talle neile summadele vastava summa kahjuhüvitisena ning hüvitama kõik nendega seotud kulud, viivitusintressid ja kõrvalkulud;
– teise võimalusena rahuldada tema ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatud nõue, tuvastades, et SRB keeldumine maksta talle tagasi 2016.–2021. aasta maksekohustustega seotud rahalistele tagatistele vastavad summad kujutab endast alusetut rikastumist, ning kohustades SRBd maksma talle neile summadele vastava summa kahjuhüvitisena ning hüvitama kõik nendega seotud kulud, viivitusintressid ja kõrvalkulud;
– mõista kohtukulud välja SRB‑lt.
17 SRB palub Üldkohtul:
– jätta tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– jätta ELTL artikli 272 alusel esitatud nõuded põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– jätta ELTL artikli 340 alusel esitatud nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena jätta need põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista hagejalt välja kõik tema kohtukulud ja kulud, eelkõige need, mis on seotud algselt ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamisnõudega, millest hiljem loobuti.
18 Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul hageja hagi rahuldada.
19 Fédération bancaire française (Prantsusmaa pangaliit (FBF)) palub Üldkohtul:
– tuvastada, et kuna SRB keeldus tagastamast summasid, mis vastasid 2016.–2021. aasta tagasivõtmatute maksekohustustega seotud rahalistele tagatistele, siis on ta rikkunud tagastamiskohustust, mis tal nende kohustuste kohaselt oli;
– kohustada SRBd tagastama hagejale summad, mis vastavad rahalistele tagatistele, mille SRB pidas kinni oma lepingulisi kohustusi rikkudes.
Õiguslik käsitlus
20 Hagiavalduses palus hageja ELTL artikli 256 ja ELTL artikli 263 alusel 13. augusti 2021. aasta kiri tühistada, kuid menetluse käigus loobus sellest nõudest.
21 Neil asjaoludel tuleb analüüsida hageja teisi nõudeid.
ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 340 esimese lõigu alusel esitatud nõuded
22 Üldkohus on pädev lahendama hageja nõuet, mis on esitatud ELTL artikli 272 alusel, vastavalt vahekohtuklauslitele, mis on sätestatud kõigi 2016.–2021. aasta tagasivõtmatute maksekohustuste lepingute tingimuses 13.2 ja mis annavad Üldkohtule pädevuse lahendada kõiki vaidlusi, mis puudutavad nende lepingute õiguspärasust, kehtivust, tõlgendamist või täitmist.
23 Hageja, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja FBF, väidab ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 340 esimese lõigu alusel esitatud nõuete põhjendamiseks, et SRB on rikkunud tagastamiskohustust, mis tal on tulenevalt 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tingimusest 12.5.
24 Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 288 on määrus nr 806/2014 ja rakendusmäärus 2015/81 üldkohaldatavad, tervikuna siduvad ja vahetult kohaldatavad kõikides asjaomastes liikmesriikides. Hagejal ja SRB‑l ei ole seega vabadust sõlmida lepinguid, mis lähevad vastuollu nende kahe määruse sätetega, nagu neid on tõlgendanud liidu kohus.
25 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tingimuses 12.5, millele hageja tugineb, on ette nähtud, et „[k]äesolev leping ei piira rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 kohaldamist“. Selles tingimuses on seega märgitud, et 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingud ei tohi mingil juhul olla vastuolus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikega 3.
26 Seega väites, et rikutud on 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tingimust 12.5, väidab hageja tegelikult, et tema olukord – nimelt määruse nr 806/2014 kohaldamisalast välja jääva krediidiasutuse olukord – kuulub rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 kohaldamisalasse. Hageja pakutud tõlgenduse kohaselt on see õigusnorm selge ega sea ühtegi tingimust tagasivõtmatuid maksekohustusi katvate rahaliste tagatiste tagastamisele. 13. augusti 2021. aasta kirjas väljendatud seisukoht, mille kohaselt saab SRB tagastada 2016.–2021. aasta maksekohustusi katvad tagatised alles pärast seda, kui on tasutud summa, mis vastab osamaksele, mille tasumiseks neid instrumente kasutati, on hageja hinnangul seega vastuolus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikega 3.
27 SRB vaidleb hageja argumentidele vastu ja esitab, nagu nähtub eespool punktist 14, teistsuguse tõlgenduse kui see, mille pakkus välja hageja.
28 Esiteks tuleb rõhutada, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 1 tuleneb, et osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused, nagu hageja, on kohustatud iga aasta kohta tegema korralise osamakse kriisilahendusfondi.
29 Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 kehtestati krediidiasutustelt igal aastal ex ante-osamaksete kogumine selle tagamiseks, et algse perioodi lõpuks ulatuksid ühtse kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid sihttasemeni.
30 Seda eesmärki arvestades on liidu seadusandja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 4 täpsustanud, et „nõuetekohaselt saadud“ ex ante-osamakseid ei tagastata. Selle sõnastusega on liidu seadusandja kehtestanud normi, mis ei sisalda erandit. Seetõttu ei ole seal mainitud võimalust ex ante-osamakseid tagantjärele kohandada (vt selle kohta 29. septembri 2022. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, C‑202/21 P, EU:C:2022:734, punkt 56). Sellest tuleneb, et krediidiasutuse või investeerimisühingu staatuse muutumine osamakseperioodi jooksul ei mõjuta kõnealuse aasta eest tasumisele kuuluva osamakse suurust. Seda reeglit on korratud ka komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44), artikli 12 lõikes 2, mis puudutab ka SRBd, nagu on märgitud selle delegeeritud määruse põhjenduses 7.
31 Sellega seoses on liidu kohus eelkõige otsustanud, et asjaolu, et üksus lõpetas osamakseperioodi jooksul krediidiasutusena tegutsemise oma tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu, ei mõjuta tema kohustust tasuda selle osamakseperioodi eest tasumisele kuuluv ex ante-osamakse täies mahus (20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 85).
32 Teiseks, nagu märgib hageja, on krediidiasutustel selleks, et täita oma kohustust teha osamakseid kriisilahendusfondi, määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 3 kohaselt võimalus kas tasuda kohe osamaksed või võtta tagasivõtmatu maksekohustus.
33 Kolmandaks on rakendusmääruse 2015/81 artiklis 7 sätestatud teatavad eeskirjad, mida kohaldatakse tagasivõtmatutele maksekohustustele, mille eripära on see, et tegemist on tähtajatute lepingutega, mis võimaldavad krediidiasutustel ja investeerimisühingutel oma osamakse tasumist ajatada. Selle eripära tõttu kehtestas liidu seadusandja nende kohustuste jaoks erikorra.
34 Rakendusmääruse 2015/81 artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõikes 3 osutatud tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine ei mõjuta kuidagi ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ja likviidsust.
2. Kui kriisilahendusmeede hõlmab kooskõlas määruse (EL) nr 806/2014 artikliga 76 ühtse kriisilahendusfondi kasutamist, nõuab ühtne kriisilahendusfond sisse osa vastavalt määrusele (EL) nr 806/2014 tehtud tagasivõtmatutest maksekohustustest või kõik need maksekohustused, et taastada tagasivõtmatute maksekohustuste osa ühtse kriisilahendusfondi kasutada olevates rahalistes vahendites, mille ühtne kriisilahendusnõukogu on kindlaks määranud vastavalt määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõikes 3 sätestatud ülempiirile.
Kui sissenõutud tagasivõtmatute maksekohustustega seotud osamakse on nõuetekohaselt ühtsesse kriisilahendusfondi laekunud, tagastatakse selliste maksekohustuste tagatised. Kui nõutud rahasumma ei ole nõuetekohaselt ühtsesse kriisilahendusfondi laekunud esimesel nõudmisel, arestib ühtne kriisilahendusnõukogu asjaomase tagasivõtmatu maksekohustuse tagatise kooskõlas määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõikega 3.
3. Krediidiasutuse või investeerimisühingu tagasivõtmatud maksekohustused, mis ei kuulu enam määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamisalasse, tühistatakse ning nende tagatised tagastatakse.“
35 Selles kontekstis väidab hageja, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja FBF, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamine ja tagatise tagastamine tähendab, et seda ex ante-osamakse osa, mille suhtes on võetud tagasivõtmatu maksekohustus, ei tule tasuda, kuna osamakseid tegev krediidiasutus või investeerimisühing ei kuulu määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse ja SRB ei ole selle kohustuse täitmist kriisilahenduse meetme kontekstis nõudnud. Kohtuistungil täpsustas hageja, et ta ei nõua oma rahaliste osamaksete tagastamist. Ta tasus need 85% ulatuses oma sissemaksest. Ta nõuab üksnes nende summade tagastamist, mille ta igal aastal tasus, et tagada tema võetud tagasivõtmatud maksekohustused. Seetõttu ei ole tema nõue vastuolus kohtupraktikaga, mis tuleneb 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusest ABLV Bank vs. SRB (T‑758/18, EU:T:2021:28) ja 29. septembri 2022. aasta kohtuotsusest ABLV Bank vs. SRB (C‑202/21 P, EU:C:2022:734).
36 Sellega seoses tuleb märkida, et tavatähenduses tähendab „tagasivõtmatu“ midagi, mis ei ole vaieldav. Tagasivõtmatu maksekohustus tähendab seega kohustust – mis ei ole vaieldav – tasuda summa, mille suhtes see kohustus on võetud.
37 Lisaks on tõsi, nagu rõhutab hageja, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 ei ole sõnaselgelt täpsustatud, et krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad kõigepealt tasuma oma osamakse, et nende tagatis hiljem neile tagastataks. Siiski, nagu on meenutatud eespool punktides 28 ja 29, on osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused ja investeerimisühingud kohustatud tegema algsel perioodil kriisilahendusfondi iga-aastase osamakse, et see saavutaks selle perioodi lõpus sihttaseme.
38 Sellest järeldub, et kui tagasivõtmatut maksekohustust kattev tagatis tagastataks ilma, et eelnevalt oleks tasutud osamakse, mille suhtes see kohustus võeti, siis ei täidaks krediidiasutus või investeerimisühing oma kohustust tasuda kogu osamakse perioodi eest, mil ta kuulus määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse, ja lisaks ei täidaks tagasivõtmatu maksekohustuse vormis ex ante-osamakse eesmärki anda kriisilahendusfondile rahalisi vahendeid, mis vastavad liidu seadusandja ette nähtud tasemele.
39 Nagu on selgitatud eespool punktis 31 viidatud kohtupraktikas, ei mõjuta asjaolu, et üksus lõpetab osamakseperioodi jooksul krediidiasutusena tegutsemise oma tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu, tema kohustust tasuda selle osamakseperioodi eest tasumisele kuuluv ex ante-osamakse täies mahus.
40 Hindamaks selle osamakse täies ulatuses tasumise kohustuse ulatust, ei saa piirduda – nagu väidab hageja – üksnes kohe tehtud makse osaga, võtmata arvesse teist osa, mis tasutakse tagasivõtmatu maksekohustusena.
41 Rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 1 sätestab sõnaselgelt, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine ei mõjuta kuidagi ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ja likviidsust. Tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamine, mis on tingitud krediidiasutuse või investeerimisühingu määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljajäämisest, ja vastava tagatise tagastamine, mis on ette nähtud rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3, ei saa seega toimuda kriisilahendusfondi kahjuks (kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas ABLV Bank vs. SRB, C‑202/21 P, EU:C:2022:327, punkt 87). Vastasel juhul läheks rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 3 vastuollu iga-aastaste ex ante-osamaksete kogumise eesmärgiga, nagu see tuleneb määruse nr 806/2014 artiklitest 69 ja 70.
42 Seega vastupidi Prantsuse Vabariigi väidetule on rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 1 kohaldatav krediidiasutuse või investeerimisühingu selliste tagasivõtmatute maksekohustuste käsitlemisele, mis jäävad väljapoole määruse nr 806/2014 kohaldamisala, ja seega tuleb rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3 tõlgendada sellest sättest lähtudes.
43 Selline tõlgendus on kooskõlas rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 eesmärgiga. Nagu on meenutatud eespool punktis 33 ja nagu nähtub 2016.–2021. aasta tagasivõtmatute maksekohustuste lepingute tingimusest 11.2, võetakse tagasivõtmatud maksekohustused määramata tähtajaks. Siiski ei ole soovitav, et need lepingud kestaksid edasi, kui üksus – nagu hageja – lõpetab oma tegevuse krediidiasutusena ja väljub seega määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse kuuluvate selliste üksuste ringist, kes on kohustatud osamakseid tasuma. Seega nagu SRB õigesti väidab, on rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamise eesmärk see kohustus lõpetada, mistõttu see ei kesta edasi pärast osamakseid tegeva krediidiasutuse või investeerimisühingu väljumist määruse nr 806/2014 kohaldamisalast.
44 Rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 eesmärk ei ole seega võimaldada krediidiasutustel ja investeerimisühingutel, kes väljuvad selle määruse kohaldamisalast, vabaneda oma kohustusest tasuda kogu tasumisele kuuluv osamakse, nagu väidavad hageja ja menetlusse astujad, vaid selle eesmärk on tagada, et SRB käsutuses oleksid kriisilahenduse korral võimalikult kiiresti kriisilahendusfondi rahalised vahendid, st tagada kriisilahendusfondi finantssuutlikkus ja likviidsus.
45 Lisaks ei vabasta ka asjaolu, et krediidiasutuse või investeerimisühingu väljumine vähendab tagatud hoiuste kogusummat ja seega sihttaset – kui see kindlaks tehakse –, seda asutust või ühingut kohustusest tasuda osamakseperioodi eest tasumisele kuuluv ex ante-osamakse täies ulatuses.
46 Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et iga aasta 1. jaanuaril aastatel 2016–2021 kuulus hageja määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse ja oli seega kohustatud tasuma osamakseid ühtsesse kriisilahendusfondi.
47 Iga aasta kohta arvutas SRB vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 2 hageja individuaalse osamakse eelkõige lähtuvalt tema prognoosist kõnealusel aastal ja sihttasemest, mis pidi algse perioodi lõpuks saavutatama. Seega ei saa asjaolu, et sihttase võib muutuda pärast seda, kui hageja on määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljunud, kuidagi mõjutada osamaksete arvutamist ja seega summat ajavahemiku eest, mis eelnes tema süsteemist väljumisele. Seetõttu, vastupidi sellele, mida väidavad Prantsuse Vabariik ja FBF, ei saa asjaolu, et hageja väljumine määruse nr 806/2014 kohaldamisalast võib – kui see leiab kinnitust – mõjutada sihttaset, õigustada nende osamaksete suuruse muutmist, mis tal tuli tasuda aastatel 2016–2021. See ei saa õigustada ka selliste tagatiste tagastamist, mis katavad 2016.–2021. aasta tagasivõtmatuid maksekohustusi, ilma et eelnevalt oleks tasutud osamaksed, mille suhtes need kohustused on võetud.
48 Lisaks on kohus juba otsustanud, et krediidiasutuse või investeerimisühingu väljumine määruse nr 806/2014 kohaldamisalast ei anna talle õigust ex ante-osamakse ümberarvutamisele, kuna juhul, kui SRB peaks arvesse võtma krediidiasutuste õigusliku ja finantsilise olukorra muutust asjasse puutuva osamakseperioodi jooksul, oleks tal raske usaldusväärselt ja stabiilselt arvutada osamakseid, mida igaüks neist tasuma peab, ning saavutada eesmärki, et algse perioodi lõpuks on kogutud vähemalt 1% kõigi osalevas liikmesriigis tegevusluba omavate krediidiasutuste tagatud hoiuste summast (20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punktid 75 ja 76).
49 Samal põhjusel ei saa hageja ja menetlusse astujad väita, et SRB peab tagastama hagejale 2016.–2021. aasta maksekohustusi katvad tagatised, ilma et enne tasutaks osamaksed, mille suhtes need kohustused on võetud, ning kohandama teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute tulevasi individuaalseid osamakseid, et tagada sihttaseme saavutamine.
50 Eeltoodust tuleneb, et tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamine ja rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud tagatise tagastamine ei saa tähendada, et seda ex ante-osamakse osa, mille suhtes on võetud tagasivõtmatu maksekohustus, ei tule tasuda, kui osamakseid tegev krediidiasutus või investeerimisühing ei kuulu enam määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse (kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas ABLV Bank vs. SRB, C‑202/21 P, EU:C:2022:327, punkt 87). See krediidiasutus või investeerimisühing on endiselt kohustatud tasuma kogu individuaalse osamakse, mille SRB on kõnealuse perioodi kohta nõuetekohaselt arvutanud, ning tal ei ole õigust tasuda sellest ainult osa.
51 Seetõttu ei ole SRB 13. augusti 2021. aasta kirjas väljendatud seisukoht, et ta saab tagastada 2016.–2021. aasta maksekohustusi katvaid rahalisi tagatisi alles pärast seda, kui on tasutud summa, mis vastab osamaksele, mille jaoks neid instrumente kasutati, vastuolus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikega 3 ega 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tingimusega 12.5, mis viitab sellele sättele.
52 Hageja ja menetlusse astujate erinevad argumendid, mis toetavad teistsugust tõlgendust, ei ole samuti veenvad.
53 Esiteks, mis puudutab argumente, et SRB tõlgendas vääralt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4, kuna ta ajas segi rahalised osamaksed ja 2016.–2021. aasta maksekohustusi katvad rahalised tagatised, siis tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et SRB mainis 13. augusti 2021. aasta kirjas määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 4, ei nähtu sellest kirjast, et SRB oleks kohaldanud seda sätet 2016.–2021. aasta maksekohustusi katvate rahaliste tagatiste suhtes. Selles kirjas piirdus SRB sellega, et nõudis hagejalt, et vastavalt tema kohustusele tasuda kõik osamaksed ajavahemiku eest, mil ta kuulus määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse, tasuks ta rahas summa, mis on võrdne 2016.–2021. aasta maksekohustustega (vt eespool punktid 28–31). Seega ei ole SRB talle ette heidetud tõlgendusviga teinud.
54 Teiseks, mis puudutab argumente selle kohta, et rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 2 ei ole hageja olukorrale kohaldatav, siis piisab, kui 13. augusti 2021. aasta kirja arvestades tõdeda, et SRB ei kohaldanud seda sätet. Seega on need argumendid tulemusetud.
55 Kolmandaks, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtet käsitlevaid argumente, et nende krediidiasutuste või investeerimisühingute, kes otsustasid oma rahalised osamaksed kohe tasuda, ja nende krediidiasutuste või investeerimisühingute, kes eelistasid võtta tagasivõtmatuid maksekohustusi, õiguslik olukord on erinev, siis tuleb täpsustada, et asjaolu, mille Üldkohus tõi välja 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses ABLV Bank vs. SRB (T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 111), et liidu seadusandja pidas vajalikuks kehtestada tagasivõtmatute maksekohustuste suhtes „erikorra“, ei võimalda iseenesest eristada selliseid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid, kes on otsustanud oma osamaksed kohe tasuda, nendest, kes on võtnud tagasivõtmatud maksekohustused. Käesolevas asjas kuulus hageja 2016.–2021. aastal iga aasta 1. jaanuaril määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse ja tema suhtes kehtis kohustus teha osamakseid kriisilahendusfondi. Asjaolu, et hageja ei tasunud kohe kogu oma osamakset kõnealuste aastate eest, ei muutnud kuidagi tema olukorda seoses määrusest nr 806/2014 tulenevate maksekohustustega. Seega vastupidi sellele, mida väidab hageja, oli ta võrreldavas olukorras kõigi nende krediidiasutustega, kes kuulusid neil aastatel iga aasta 1. jaanuaril määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse. Tema vastupidise argumendiga ei saa nõustuda. Seega on ta samamoodi nagu need krediidiasutused kohustatud tasuma kõik osamakseperioodi 2016–2021 eest tasumisele kuuluvad individuaalsed osamaksed.
56 Lisaks, mis puudutab väidetavat õigusliku olukorra erinevust määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse jäävate ja sealt väljuvate krediidiasutuste või investeerimisühingute vahel, siis tuleb rõhutada, et krediidiasutuse poolt osamakse tasumine ei anna talle mingit õigust ühtse kriisilahendusfondi vahenditele. Määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 kohaselt toimub kriisilahendus üksnes avalikes huvides. Ühtse kriisilahendusfondi eesmärk on seega tagada pangandusliidu enda finantsstabiilsus. See ei ole mõeldud üksikute pankade päästefondina (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punktid 70–72; vt ka kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas ABLV Bank vs. SRB, C‑202/21 P, EU:C:2022:327, punkt 64).
57 Seega pole ex ante-osamakse tasumise ja kriisilahendusfondi toetuse saamise võimaluse vahel ühtegi automaatset seost.
58 Neil asjaoludel ja vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tõenda asjaolu, et kuna ta ei kuulu määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse, ei saa ta enam kasutada kriisilahendusfondi, et ta on sellises olukorras, et ta peaks olema vabastatud kohustusest tasuda summa, mis vastab osamakseperioodi 2016–2021 eest tasumisele kuuluvate osamaksete kogusummale, st perioodi eest, mil ta kuulus veel selle määruse kohaldamisalasse. Hageja sellekohane argument tuleb seega tagasi lükata.
59 Pealegi vaatamata sellele – nagu märkis kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas ABLV Bank vs. SRB (C‑202/21 P, EU:C:2022:32734, punktid 65 ja 66) –, et iga krediidiasutuse või investeerimisühingu individuaalse osamakse arvutamisel võetakse arvesse tema riskiprofiili, tuleneb määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 2, et osamakse suurus sõltub eelkõige sihttaseme summast, kuna see on põhimõtteliselt teatud protsent sihttaseme summast.
60 Nagu on täpsustatud rakendusmääruse 2015/81 põhjenduses 11, tähendab see, et krediidiasutuse individuaalne osamakse sõltub alati otsustavalt individuaalsetest osamaksetest, mida tasuvad teised krediidiasutused, kes peavad asjaomasel perioodil osamakseid tasuma. Krediidiasutuse osamakse korrigeerimiseks on seega alati vaja teiste krediidiasutuste osamakseid korrigeerida. Sellest järeldub, nagu on juba märgitud eespool punktis 48, et kui osamakseid kohandataks osamakseperioodi jooksul pidevalt, oleks võimatu õiguslikult kindlalt kindlaks määrata kõigi teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute individuaalseid osamakseid. Seetõttu ei mõjuta staatuse muutumine osamakseperioodi jooksul tasumisele kuuluvat osamakset (kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas ABLV Bank vs. SRB, C‑202/21 P, EU:C:2022:327, punkt 67).
61 Seega ei väljenda iga-aastane ex ante-osamakse ühtsesse kriisilahendusfondi riski suurust, mida osamakseid tegev krediidiasutus või investeerimisühing kogu osamakseperioodi jooksul finantsstabiilsusele või ühtse kriisilahendusfondi kasutamisele endast kujutab (kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas ABLV Bank vs. SRB, C‑202/21 P, EU:C:2022:327, punkt 68). Teisisõnu ei väljenda ex ante-osamakse seda, millises ulatuses võib kriisilahendusfond osamakseid tegeva krediidiasutuse või investeerimisühingu toetuseks sekkuda.
62 Seega ei saa asjaolu, et hagejal ei ole võimalik pärast seda, kui ta ei kuulu enam määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse, kriisilahendusfondist toetust saada, mingil juhul mõjutada tema kohustust tasuda kogu osamakseperioodi 2016–2021 eest tasumisele kuuluv individuaalne osamakse.
63 Neljandaks, mis puudutab argumente Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) suuniste hageja olukorra suhtes kohaldamatuse kohta, millele SRB tugines oma menetlusdokumentides Üldkohtus, siis piisab, kui tõdeda, et 13. augusti 2021. aasta kirja arvestades ei kohaldanud SRB neid suuniseid hageja olukorrale. Järelikult on need argumendid edutud.
64 Eeltoodut arvestades tuleb ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 340 esimese lõigu alusel esitatud nõue jätta rahuldamata.
ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatud nõuded
65 Põhjendamaks ELTL artikli 340 teisel lõigul põhinevaid nõudeid, mis puudutavad vastavalt 2015. aasta maksekohustuse lepingut ja 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepinguid, tugineb hageja SRB alusetule rikastumisele.
66 Täpsemalt väidab hageja, et 2015. aasta maksekohustuse lepinguga ja 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingutega seotud rahalistele tagatistele vastavate summade kinnipidamine SRB poolt ei põhine ühelgi õiguslikul alusel, olgu see siis lepinguline või õigusnormil põhinev alus. Vastupidi, SRB keeldumine tagatisi tagastada on vastuolus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikega 3. Sellest tuleneb SRB alusetu rikastumine ja sellest rikastumisest tulenevalt hageja vastav vaesumine.
67 SRB leiab, et Üldkohus ei ole pädev menetlema 2015. aasta maksekohustuse lepingut ja 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepinguid puudutavaid lepinguväliseid alusetu rikastumise nõudeid. SRB on seisukohal, et 2015. aasta maksekohustuse lepingu puhul ei saa pelk viide ELTL artikli 340 teisele lõigule muuta vaidluse lepingulist laadi ja seega jätta see pädeva liikmesriigi kohtu pädevuse alt välja. 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute kohta väidab SRB, et nendest kohustustest tuleneb, et mis tahes kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele kohaldatakse Luksemburgi õigust, ning järeldab sellest, et liidu õigusel põhinevale lepinguvälisele vastutusele ei ole võimalik tugineda. Igal juhul ei ole need nõuded põhjendatud.
68 Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 268 kohaselt kuuluvad Üldkohtu pädevusse need kahju hüvitamisega seotud vaidlused, millele on viidatud ELTL artikli 340 teises lõigus, mille kohaselt „[l]epinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele“.
69 Sama kehtib nõuete kohta, milles palutakse tuvastada liidu vastutus alusetu rikastumise eest (vt selle kohta 1. detsembri 2021 aasta kohtuotsus KY vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑433/20, ei avaldata, EU:T:2021:840, punkt 35).
70 Seda ei saa muuta ükski leping.
71 Seetõttu tuleb tagasi lükata SRB vastuväited pädevuse puudumise kohta.
72 Alusetul rikastumisel tugineva tagastamishagi rahuldamiseks on vaja tõendada rikastumine ilma kehtiva õigusliku aluseta ja selle rikastumisega seotud hageja vaesumine (vt selle kohta 28. juuli 2011. aasta kohtuotsus Agrana Zucker, C‑309/10, EU:C:2011:531, punkt 53).
73 Esimene tingimus ei ole täidetud eelkõige juhul, kui rikastumine tuleneb lepingulistest kohustustest (vt 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Technion ja Technion Research & Development Foundation vs. komisjon, T‑216/12, EU:T:2015:746, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Käesoleval juhul on 2015. aasta maksekohustuse lepinguga seoses selge, et see leping määratleb lepingulise suhte ühelt poolt hageja ja teiselt poolt SRB, ACPRi ja FGDRi vahel. Hageja sõnul seisneb SRB rikastumine 2015. aasta maksekohustuse lepinguga seotud rahalisele tagatisele vastava summa tagasimaksmata jätmises. Ta ei esita siiski ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et väidetaval SRB rikastumisel puudub lepinguline alus. Lisaks märkis ta kohtuistungil, et ta ei ole pöördunud cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) tööpiirkonna kohtutesse, kes on pädevad lahendama võimalikke lepingulisi vaidlusi 2015. aasta maksekohustuse lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel, ega palunud neil tuvastada, et sellel rikastumisel puudub igasugune lepinguline alus. Neil asjaoludel, mil ilma kehtiva õigusliku aluseta rikastumist ei ole tõendatud, tuleb hageja argumendid väidetava rikastumise kohta tagasi lükata.
75 Mis puudutab 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepinguid, siis tuleb märkida, et SRB väidetav rikastumine – see tähendab nende kohustustega seotud rahalistele tagatistele vastavate summade tagasi maksmata jätmine – põhineb kohustustel, mis teda hagejaga seovad.
76 Nimelt, nagu nähtub eespool punktides 24–51 esitatud järeldustest, ei saanud ei rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 3 ega 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tingimuse 12.5 kohaldamine viia 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingutega seotud rahalistele tagatistele vastavate summade tagastamiseni ilma, et eelnevalt oleks tasutud kohustuslik osamakse, mida hageja oli kohustatud tasuma vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 1.
77 Seega tuleb asuda seisukohale, et SRB otsus mitte tagasi maksta 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingutega seotud rahalistele tagatistele vastavaid summasid kuni nende osamaksete tasumiseni, mille jaoks neid instrumente kasutati, põhineb kehtival õiguslikul alusel ega saa seega kujutada endast alusetut rikastumist.
78 Järelikult tuleb jätta ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatud nõuded rahuldamata.
79 Kõike eelnevat arvestades tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
80 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt SRB nõudele hageja kanda, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
81 Prantsuse Vabariik kannab kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel ise oma kohtukulud.
82 Lisaks võib Üldkohus kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole selle artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Käesolevas kohtuasjas tuleb jätta FBFi kohtukulud tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta BNP Paribas Public Sector SA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja SRB kohtukulud.
3. Jätta Prantsuse Vabariigi ja Fédération bancaire française’i (FBF) kohtukulud nende endi kanda.
Kowalik-Bańczyk | Hesse | Ricziová |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. oktoobril 2023 Luxembourgis.
Allkirjad