KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NILS WAHL
esitatud 15. mail 2013(1)
Kohtuasi C‑184/12
United Antwerp Maritime Agencies (Unamar) NV
versus
Navigation Maritime Bulgare
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van Cassatie (Belgia))
Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon – Lepinguvabaduse põhimõte – Piirid – Kohtu asukohariigi imperatiivsete sätete kohaldamine − Kaubandusagendileping
I. Sissejuhatus
1. Käesolev kohtuasi käsitleb Roomas 19. juunil 1980 allkirjastamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni(2) (edaspidi „Rooma konventsioon”) artikli 3 ja artikli 7 lõike 2 tõlgendamist koostoimes nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiiviga 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(3).
2. Hof van Cassatie esitas käesoleva eelotsusetaotluse vaidluse raames, mille pooled on Belgia õiguse alusel asutatud äriühing United Antwerp Maritime Agencies (Unamar) NV (edaspidi „Unamar”) ja Bulgaaria õiguse alusel asutatud äriühing Navigation Maritime Bulgare (edaspidi „NMB”) ning mis puudutab nende erinevate hüvitiste maksmist, mida NMB peab väidetavalt maksma, sest ütles üles kaubandusagendilepingu, mis nende kahe äriühingu vahel sõlmitud oli. Kaasnenud kohtumenetluses kerkis eelkõige küsimus, kas Belgia kohus võib lepingu suhtes kohaldada asukohariigi õiguse imperatiivseid sätteid vaatamata kohtualluvusklauslile, mille kohaselt lahendatakse vaidlused Sofia Kaubandus‑ ja Tööstuskoja vahekohtus (Bulgaaria) ning millega nähti sõnaselgelt ette, et lepingu suhtes kohaldatakse Bulgaaria õigust.
3. Konkreetsemalt palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, missugustel tingimustel võib siseriiklik kohus jätta Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 alusel kohaldamata poolte valikul lepingu suhtes kohaldatava liikmesriigi õiguse (lex contractus) asjakohased sätted ning kohaldada nende asemel kohtu asukohariigi õiguse imperatiivseid sätteid. Tal palutakse täpsemalt anda juhised, mis võimaldavad teha kindlaks, kas Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormid, millega on liidu direktiiv küll õigesti üle võetud, kuid mis ületavad selle direktiiviga tagatud kaitse, võivad muuta selle ulatuslikuma kaitse kohustuslikuks juhul, kui lex contractus on liidu teise liikmesriigi õigus, millesse see direktiiv on samuti ja õigesti üle võetud.
II. Õiguslik raamistik
A. Rooma konventsioon
4. Selle konventsiooni artiklis 3 „Valikuvabadus” on sätestatud:
„1. Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik peab olema väljendatud või nähtuma selgesti lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.
[...]”
5. Nimetatud konventsiooni artikli 7 „Imperatiivsed sätted” lõike 2 kohaselt „ei kitsenda miski [selles konventsioonis] kohtu asukohariigi õiguse sätete kohaldamist olukorras, kus need on imperatiivsed, olenemata muidu lepingu suhtes kohaldatavast õigusest”.
B. Direktiiv 86/653
6. Direktiivi 86/653 põhjenduse 2 kohaselt võeti see direktiiv vastu, võttes arvesse, et „kaubandusliku esindamisega seotud siseriiklike õigusaktide erinevused mõjutavad märkimisväärselt konkurentsitingimusi ja kõnealuse tegevuse jätkamist ühenduses ning neil on kahjustav mõju kaubandusagentide kaitsele nende esindatavate suhtes ja äritehingute turvalisusele [...]”.
7. Sama direktiivi artikli 1 lõikes 2 on nähtud ette:
„Käesolevas direktiivis on „kaubandusagent” füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, kellel on püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või ostu üle teise isiku nimel, edaspidi „tööandja”, või pidada läbirääkimisi niisuguste tehingute üle või neid sõlmida selle tööandja nimel.”
8. Selle direktiivi artikli 17 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada kaubandusagentidele pärast agendilepingu lõppemist lõike 2 kohase hüvitise või lõike 3 kohase kahjutasu maksmine.”
C. Belgia õigus
9. 13. aprilli 1995. aasta kaubandusagendilepingu seaduse (Wet op de handelsagentuur, edaspidi „1995. aasta seadus”)(4) artiklis 1 on sätestatud eelkõige, et „[k]aubandusagendileping on leping, mille kohaselt on ühel pooltest, kaubandusagendil, alaliselt kohustus pidada teise poole, käsundiandja nimel ja huvides läbirääkimisi tehingute üle ja sõlmida neid, kusjuures käsundiandja maksab talle selle eest tasu, kuid ta ei allu käsundiandjale”.
10. 1995. aasta seaduse artikli 18 lõiked 1 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui agendileping on sõlmitud tähtajatult või tähtajaliselt ja lepingu ennetähtaegse lõpetamise võimalusega, võib iga lepingupool etteteatamistähtaega järgides lepingu üles öelda.
[...]
3. Pool, kes ütleb lepingu üles, tuginemata artikli 19 lõikes 1 nimetatud põhjustele või järgimata lõike 1 teises lõigus kehtestatud etteteatamistähtaega, peab maksma teisele poolele hüvitist, mis vastab tavapärasele töötasule etteteatamistähtaja eest või etteteatamistähtajast puudu jääva osa eest.”
11. 1995. aasta seaduse artiklis 20 on sätestatud:
„Lepingu lõppemisel on kaubandusagendil õigus nõuda lahkumishüvitist, kui ta on käsundiandja jaoks loonud ärisuhteid uute klientidega või oluliselt laiendanud suhteid olemasolevate klientidega ning kui see võib käsundiandjale jätkuvalt olulist kasu tuua.”
12. 1995. aasta seaduse artiklis 21 on nähtud ette:
„Kui kaubandusagendil on õigus nõuda artiklis 20 nimetatud lahkumishüvitist ning see ei kata tegelikult tekkinud kahju täies ulatuses, võib kaubandusagent lisaks lahkumishüvitisele saada kahjuhüvitist tegelikult tekkinud kahju ja lahkumishüvitise vahe suuruses, tingimusel et ta tõendab väidetud kahju tegelikku ulatust.”
13. 1995. aasta seaduse artikkel 27 sätestab:
„Ilma et see piiraks rahvusvaheliste lepingute kohaldamist, mille osapool Belgia on, kohaldatakse Belgias peamist tegevuskohta omava kaubandusagendi mis tahes tegevuse suhtes Belgia õigust ning see kuulub Belgia kohtute pädevusse.”
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
14. Unamar ja NMB sõlmisid 2005. aastal kaubandusagendilepingu korrapäraseks mereveoteenuseks NMB‑le kuuluvate konteinerite abil. Leping nägi ette, et kohaldatakse Bulgaaria õigust ning lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse Sofia Kaubandus- ja Tööstuskoja vahekohtus.
15. Seda kaubandusagendilepingut pikendati 22. detsembri 2008. aasta lepinguga esimest ja viimast korda kuni 31. märtsini 2009. Unamar leidis seejärel, et leping öeldi üles õigusvastaselt ja esitas 25. veebruaril 2009 rechtbank van koophandel te Antwerpenile (Antwerpeni kaubanduskohus) hagi, et tema kasuks mõistetaks välja erinevad 1995. aasta seaduses ette nähtud hüvitised.
16. NMB esitas 13. märtsil 2009 omakorda Unamari vastu rechtbank van koophandel te Antwerpenile hagi, et tema kasuks mõistetaks välja tasumata prahiraha summas 327 207,87 eurot.
17. Pärast nende kahe kohtuasja liitmist asus rechtbank van koophandel te Antwerpen 12. mai 2009. aasta kohtuotsuses seisukohale, et pädevuse puudumise vastuväide, millele NMB tugineb ja mis tuleneb vahekohtuklauslist, on põhjendamatu. See kohus leidis esiteks sisuliselt, et 1995. aasta seaduse artikli 27 näol on tegemist vahetult kohaldatava ühepoolse kollisiooninormiga, mis ei võimalda valida välisriigi õigust; teiseks, et kuigi see seadus ei kuulu küll Belgias kehtiva rahvusvahelise õiguse hulka, tuleb seda kohaldada; kolmandaks, et vaidlused, mis on selle seaduse kohaldamisalas, ei kuulu seega lahendamisele vahekohtumenetluses, välja arvatud juhul, kui kaubandusagendilepingus on kohaldatavaks määratud Belgia õigus või samaväärne välisriigi õigus, ning lõpuks, et kuna poolte vahel sõlmitud lepingu suhtes kehtib Bulgaaria õigus ning ei ole ilmne, et direktiivi 86/653 sätted kehtivad Bulgaaria õiguse kohaselt ka kaubandusagentide suhtes, kes on sõlminud teenuste osutamise lepingud, ei pea NMB pädevuse puudumise vastuväide paika.
18. NMB esitas 24. juunil 2009 selle kohtuotsuse peale hof van beroep te Antwerpenile (Antwerpeni apellatsioonikohus) apellatsioonkaebuse. See kohus mõistis 23. detsembri 2010. aasta otsusega Unamarilt välja prahiraha jääksumma 77 207,87 eurot ja viivitusintressi ning kohtukulud. Lisaks leidis hof van beroep te Antwerpen, et pädevuse puudumise vastuväide, millele NMB tugineb, on põhjendatud ning et ta ei ole pädev tegema otsust Unamari hüvitiste maksmise taotluse kohta. Selle kohtu arvates ei puuduta 1995. aasta seadus avalikku korda ega kuulu ka Belgias kehtiva rahvusvahelise õiguse valdkonda. See kohus leidis ka, et Rooma konventsiooni artikli 7 alusel ei tule selle seaduse imperatiivseid erisätteid kohaldada. Tema arvates tagas poolte valitud Bulgaaria õigus Unamarile kui NMB mereagendile ka direktiiviga 86/653 ette nähtud minimaalse kaitse. Selles olukorras peab tema sõnul poolte tahtevabadus olema liidu teise liikmesriigi, käesoleval juhul Belgia Kuningriigi õiguse suhtes ülimuslik.
19. Unamar esitas 27. mail 2011 selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Hof van Cassatiele, kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas siis, kui võtta arvesse ka kõne all olevate [...] 1995. aasta kaubandusagendilepingu seaduse artiklite 18, 20 ja 21 kvalifitseerimist Belgia õiguse alusel imperatiivseteks säteteks [...] Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 tähenduses, tuleb selle konventsiooni artiklit 3 ja artikli 7 lõiget 2 – vajaduse korral koosmõjus [...] direktiiviga 86/653 [...] – tõlgendada nii, et need sätted lubavad kohaldada kohtu asukohariigi õiguse imperatiivseid sätteid, mis pakuvad ulatuslikumat kaitset kui nimetatud direktiivis ette nähtud minimaalne kaitse, isegi kui selgub, et lepingu suhtes kehtib teise EL liikmesriigi õigus, millesse on nimetatud direktiivis ette nähtud minimaalne kaitse samuti üle võetud?”
20. Kirjalikke seisukohti esitasid NMB, Belgia valitsus ja Euroopa Komisjon. Ei esitatud ühtegi kohtuistungi pidamise taotlust.
IV. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
21. Enne eelotsuse küsimuse sisulist analüüsimist sooviksin teha mõned täpsustused, mis näivad mulle vajalikud, et piiritleda vaidluse ese ja kõrvaldada võimalikud kahtlused käesoleva eelotsusetaotluse ulatuse osas.
22. Märgin, et kuigi põhikohtuasjas on arutatud mitte üksnes küsimust, missugust õigust lepingu suhtes kohaldatakse, vaid ka küsimust, kas Belgia kohtud on tõesti pädevad tegema otsust Unamari ja NMB vaidluse kohta, on Euroopa Kohtule esitatud ainult küsimus, milles palutakse määrata kindlaks Rooma konventsiooni järgi kohaldatav õigus. Küsimuse eseme niisugune piiramine – kui tahes üllatav see esmapilgul ka ei näiks(5) − ei muuda käesolevat eelotsusetaotlust siiski asjakohatuks,(6) sest põhikohtuasja keskmes ongi küsimus, missugust õigust kohaldatakse Unamari ja NMB vahel sõlmitud agendilepingu suhtes Rooma konventsiooni alusel.
23. Käesoleval juhul on küsimus, millist õigust kohaldatakse, ja küsimus, kas vahekohtuklausel, millega pädevaks tunnistatakse Sofia Kaubandus‑ ja Tööstuskoja vahekohus, on kehtiv, omavahel tihedalt seotud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on näiteks viidanud ka New Yorgis 10. juunil 1958 allkirjastatud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonile(7), mille 2. artikli lõikes 3 on nähtud ette, et „[k]ui ühe lepinguosalise riigi kohtu menetluses on asi, mille suhtes poolte vahel on sõlmitud leping selle artikli tähenduses, siis laseb see kohus neil ühe poole taotlusel pöörduda vahekohtu poole, kui ta ei leia, et nimetatud leping on kehtetu, mitte toimiv või seda ei ole võimalik täita”.(8) Ta järeldas sellest, et välisriigi seaduse kohaselt kehtiva vahekohtuklausli võib tunnistada kohaldamatuks kohtu asukohariigi õiguse sätte alusel, millest võib järeldada, et vaidlust ei saa lahendada vahekohus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab aga, et 1995. aasta seaduse tekkeloost ilmneb, et selle seaduse artikleid 18, 20 ja 21 tuleb pidada imperatiivseteks säteteks. Tema arutluskäigust tuleneb seega, et lepingu suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramise ning kohtu võimaluse vahel jätta vahekohtuklausel kohaldamata ja tunnistada ennast pädevaks on tihe seos.
B. Vastus eelotsuse küsimusele
24. Euroopa Kohtul tuleb sisuliselt kindlaks teha, kas liidu liikmesriigi seadusega, millega on võetud üle liidu direktiiv ja mis pakub võimalust tagada ulatuslikum kaitse, kui on nähtud ette direktiivis, võib kehtestada selle ulatuslikuma kaitse Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 alusel, kuigi lex contractus on liidu teise liikmesriigi õigus, millesse see direktiiv on samuti ja õigesti üle võetud.
25. Käesoleval juhul ilmneb kohtule esitatud teabest, et nii Belgia Kuningriik kui ka Bulgaaria Vabariik on mõlemad direktiivi 86/653 õigesti üle võtnud. Erinevalt 1995. aasta seaduse kohta märgitust on aga Bulgaaria ülevõtmismeetmete sisu kohta edastatud väga vähe infot.(9) Mulle tundub, et menetlusse astunud pooled on siiski ühel nõul selles, et Belgia õigusnormidega tagatud kaitse ületab direktiiviga ette nähtud kaitse, ning mitte ainult seetõttu, et need hõlmavad laiemat kohaldamisala, vaid ka seetõttu, et nendes on nähtud ette, et lepingu lõppemise korral on kaubandusagendil õigus kumulatiivselt hüvitisele ja kantud kahju hüvitamisele.
26. Seega tuleb täpsustada tingimusi, mis peavad olema täidetud, et Bulgaaria seaduse sätted, mis kujutavad endast lex contractus’t, võiks põhikohtuasja raames kohaldamata jätta ja kohaldada nende asemel 1995. aasta seaduse imperatiivseid sätteid.
27. Selleks tuleb minu arvates kõigepealt teha mõned täpsustused Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 ulatuse kohta, lähtudes juhistest, mis tuleb minu meelest tuletada Euroopa Kohtu praktikast. Seejärel analüüsin, kas ja mil määral võib siseriiklike õigusaktide ühtlustamine vastavalt liidu teisesele õigusele sellesama õigusnormi elluviimist mõjutada.
1. Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 ulatus kohtupraktikas antud juhistest lähtudes
28. Kõigepealt tuleb meenutada, et niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas vaadeldav, mil pooled kinnitasid oma valikut kohaldada lepingu suhtes teatavat õigust Rooma konventsiooni artikli 3 lõikes 1 kehtestatud tingimustel, tuleb samas artiklis sätestatud poolte tahtevabaduse põhimõtte kohaselt seda õigust ka põhimõtteliselt kohaldada.
29. Rooma konventsiooniga ette nähtud kohaldatava õiguse kindlaksmääramise süsteemi raames võib poolte tahtevabaduse põhimõtet siiski häirida kaks asja: esiteks erinormide väljatöötamine teatavate lepingute suhtes, mille puhul näib vajalik kaitsta nõrgemat poolt (tarbija‑ või töölepingud) – kriteerium, mida käesoleval juhtumil ei esine – ning teiseks erinormide kohaldamine põhimõtete kohaselt, mida rahvusvahelises eraõiguses, aga ka liikmesriikide õiguses traditsiooniliselt kohaldatakse. Nende hulgas on vastavalt Rooma konventsiooni artikli 7 pealkirja järgi imperatiivsed sätted.(10) See viimane mõju esineb erinevas vormis sõltuvalt sellest, kas tegemist on selle välisriigi seaduse imperatiivsete sätetega, millega asjaolud on tugevalt seotud (lõige 1), või – nagu käesoleval juhul – kohtu asukohariigi õiguse imperatiivsete sätetega (lõige 2).
30. Kohtu asukohariigi imperatiivsete sätete osas märgin, et kuigi Rooma konventsiooni artikli 7 lõikes 2 on funktsionaalsest seisukohast eeldatud, et kohtu asukohariigi õigus peab olema ülimuslik kõikide teiste õigusnormide suhtes,(11) ei ole selles toodud mingit määratlust, mis näitaks, mida tuleb imperatiivsete sätete all mõista. Selles õigusnormis on ainult märgitud, ilma muid tingimusi sätestamata, et miski ei kitsenda kohtu asukohariigi õiguse sätete kohaldamist „olukorras, kus need on imperatiivsed, olenemata muidu lepingu suhtes kohaldatavast õigusest”. Giuliano ja Lagarde’i selgitav aruanne ei anna ka selle kohta palju rohkem teavet.(12)
31. Minu arvates ilmneb sellest vähesest, et vastavalt rahvusvahelises eraõiguses tavaliselt kohaldatavatele põhimõtetele on siseriiklikel ametiasutustel ulatuslik kaalutlusruum, kui nad otsustavad, millistes valdkondades ja mis põhjustel peab kohtu asukohariigi sätte tunnistama imperatiivseks, mis õigustab seda, et poolte valitud õiguse asjakohased sätted jäetakse kohaldamata. Rooma konventsiooni artikli 7 lõikes 2 on põhimõtteliselt välistatud kohtu igasugune kaalutlusõigus küsimuses, kas kohaldada tuleb kohtu asukohariigi imperatiivseid sätteid, kui vaadeldav leping, isegi kui selle suhtes kohaldatakse muud õigust, kuulub kohaldamisalasse, mis on nende imperatiivsete sätetega endaga kindlaks määratud.(13)
32. Seda järeldust ei väära mõiste „imperatiivsed sätted” määratlus, mille Euroopa Kohus valis kohtuasjas Arblade jt(14) või ka kohtuasjas komisjon vs. Luksemburg (15) ning mis on suures osas üle võetud määruse Rooma I artiklisse 9 „Üldist kehtivust omavad sätted”,(16) kusjuures tuleb täpsustada, et see teine õigusnorm vastab sisuliselt Rooma konventsiooni artiklile 7.
33. Meenutan, et kohtuasjas Arblade jt leidis Euroopa Kohus, et väljendi „avalikku korda ja julgeolekut puudutavad kohustuslikud sätted” all tuleb mõista „sätteid, mille järgimisel on otsustav tähtsus vastava liikmesriigi poliitilise, ühiskondliku või majandusliku korralduse kaitsmisel, mistõttu võib nende järgimise teha kohustuslikuks kõigile selle liikmesriigi territooriumil olevatele isikutele või kõigi tema territooriumil aset leidvate õigussuhete puhul”.(17) Märgin ka, et kohtuasjas komisjon vs. Luksemburg võeti eespool viidatud kohtuasjas Arblade jt kasutusele võetud mõiste „avalikku korda ja julgeolekut puudutavad kohustuslikud sätted” üle avaliku korra erandi kui teenuste osutamise vabaduse aluspõhimõtte erandi analüüsimise raames.(18)
34. Eeldusel et Euroopa Kohus soovis luua eespool viidatud kohtuotsustes sõltumatut Euroopa mõistet „imperatiivsed sätted” − mida näib hoolimata selles osas väljendatud kahtlustest(19) kinnitavat määruses Rooma I nüüd valitud mõiste „imperatiivsed sätted” määratlus −, tuleb selle üle otsustamisel, kas konkreetne siseriiklik õigusnorm on imperatiivne säte, siiski iga kord lähtuda konkreetselt juhtumist, võttes arvesse neid üldise huvi põhjuseid, miks see õigusnorm vastu võeti.
35. Minu arvates tuleb suurel määral lähtuda siseriikliku seadusandja soovist, et teatavad siseriiklikud sätted oleksid imperatiivsed: tegemist on riigi kehtestatud õigusnormidega, mille väljendatud või väljendamata eesmärk on kaitsta huve, mida ta peab eriti oluliseks. Teiste sõnadega on liikmesriigid endiselt pädevad määrama konkreetselt kindlaks, millel kahjustatakse avalikke huve laiemas tähenduses,(20) mis õigustab seda, et teatavad õigusnormid tunnistatakse imperatiivseks. Otsustades. kas siseriiklik õigusnorm tuleb tunnistada imperatiivseks sätteks, peab siseriiklik kohus arvesse võtma nii selle õigusakti sõnastust kui üldist ülesehitust, millesse see norm kuulub.(21)
36. Võttes siiski arvesse kohustusi, mis liikmesriikidel liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtte kohaselt on, ei ole siseriiklike ametiasutustele jäetud võimalus jätta kohaldamata lex contractus ja kohaldada selle asemel vastavalt Rooma konventsiooni artikli 7 lõikele 2 lex fori’it ikkagi piiramatu.
37. Näib hädavajalik meenutada, et see, kui Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 alusel tuginetakse kohtu asukohariigi imperatiivsetele sätetele, ei saa kaasa tuua seda, et liikmesriigid vabastatakse nende kohustusest tagada aluslepingu järgimine, vastasel juhul eiratakse liidu õiguse ülimuslikkust ja ühetaolist kohaldamist.(22) Eelkõige ei tohi need õigusnormid olla niisugused, et kujutavad endast aluslepingutega tagatud õiguste ja vabaduste põhjendamatut piirangut.
2. Direktiivi 86/653 vastuvõtmisest tuleneva õigusaktide ühtlustamise mõju võimalusele kohaldada Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 alusel kohtu asukohariigi imperatiivseid sätteid
38. Nagu ma eelmises jaos mainisin, on siseriiklikel ametiasutustel − tingimusel et nad järgivad liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtet − ulatuslik kaalutlusruum, kui nad määravad kindlaks, millistel põhjustel ja missugustes valdkondades soovivad nad tunnistada teatavad õigusnormid imperatiivseks, mis õigustab Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 järgi seda, et pädev kohus kohaldab neid õigusnorme, ükskõik missugune on lepingu suhtes kohaldatav õigus.
39. Kerkib siiski küsimus, kas liidu direktiiviga läbi viidud õigusaktide ühtlustamine avaldab mõju kohtu asukohariigi imperatiivsete sätete kohaldatavusele võrreldes teiste liikmesriikide seadustega, kui tegemist on – nagu käesoleval juhul − siseriiklike õigusaktidega, mis võeti vastu direktiivi ülevõtmiseks.
40. Olen arvamusel, et vastus, mis tuleb sellele küsimusele anda, ei ole tingimata sama nii siis, kui asjaomane ühtlustamine on minimaalne, kui ka siis, kui see on ammendav.
41. Kui direktiivist tuleneva siseriiklike õigusaktide ühtlustamisega tagatakse minimaalne kaitse, võivad liikmesriigid selles vallas säilitada või võtta vastu rangemad sätted.(23) Võttes arvesse siseriiklikele ametiasutustele jäetud kaalutlusruumi, võivad nad seega laiendada nii direktiivi kohaldamisala kui ka suurendada direktiiviga tagatud kaitse taset, et kaitsta huvisid, mida nad peavad väga oluliseks. Niisugusel juhul võib liidu direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusaktide vahel olla märkimisväärseid erinevusi. Minu arvates ei tohiks välistada, et siseriiklikud õigusnormid, millega laiendatakse nii direktiivi kohaldamisala kui ka suurendatakse direktiiviga tagatud kaitse taset, tunnistatakse imperatiivseks ja seega võivad need Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 alusel asendada poolte valitud õiguse sätted ning seda isegi siis, kui selle õigusega võeti direktiiv õigesti üle. Meenutan, et Rooma konventsioon jätab a priori ja mõistagi tingimusel, et järgitakse liidu õiguse ülimuslikkust, liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi selle kindlaksmääramisel, missugused nende õiguse sätted tuleb kvalifitseerida imperatiivseks.
42. Seevastu juhul, kui direktiiviga ühtlustatakse siseriiklikud õigusaktid täielikult, peab see viima niisuguste õigusaktide vastuvõtmiseni, millega tagatakse kui mitte täpselt samasugune, siis vähemalt samaväärne kohaldamisala ja kaitse tase. Niisugune ühtlustamine eeldab oma olemuselt, et olukordi, mille kohta kohus peab otsuse tegema, tuleb hinnata ainult liidu seadusandja kehtestatud kriteeriumitest lähtudes.(24) Sellisel juhul tuleb seega välistada, et liikmesriigi imperatiivsed sätted võivad Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 alusel kõrvale tõrjuda teise liikmesriigi õigusnormid.
43. Lisaks võib rahvusvahelises eraõiguses tunnustatud põhimõtetest lähtudes eeldada, et liidu direktiivist tulenev ammendav ühtlustamine hõlmab lõppkokkuvõttes imperatiivse sätte kaitse-eesmärki. Nagu ma eespool rõhutasin, sõltub pädevate ametiasutuste võimalus kohaldada kohtu asukohariigi imperatiivseid sätteid Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 alusel, tõlgendatuna eelkõige eespool viidatud kohtuotsusest Arblade jt ja määruse Rooma I artikli 9 lõikesse 1 üle võetud määratlusest lähtudes, suuresti siseriikliku seadusandja tahtest kaitsta huve, mida tema peab oluliseks. Siseriiklike õigusaktide korral, millega on üle võetud siseriiklikud õigusaktid täielikult ühtlustav direktiiv, kaitstakse huve, mida kaitsta püütakse, aga teatavas mõttes sellest tuleneva õigusaktide ühtlustamisega. Niisugusel juhul ei tohiks seega põhimõtteliselt olla võimalust jätta kohaldamata lex contractus kohtu asukohariigi õiguse kasuks.
44. Nagu ma aga järgnevalt näitan, ühtlustatakse direktiiviga 86/653 liikmesriikide õigusakte minimaalselt,(25) mis jätab eelkõige selle kohaldamisalast välja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid, kes tegutsevad teenuste osutamise valdkonnas, ning tagab agentidele agendilepingu lõppemisel ainult minimaalse kaitse (a). Sellest järeldub, et kui kohtu asukohaliikmesriigi vastu võetud siseriiklikud õigusnormid ületavad selle direktiivi ülevõtmisel selle kohaldamisala ja sellega ette nähtud minimaalset kaitset – juhtum, millega näib olevat tegemist põhikohtuasjas – on võimalik, et neid õigusnorme kohaldatakse teise liikmesriigi õiguse asemel, mille pooled on lepingus kohaldatavaks õiguseks tunnistanud (b).
a. Direktiiviga 86/653 viiakse läbi minimaalne ühtlustamine, mis esiteks jätab selle kohaldamisalast välja kaubandusagendid, kes tegutsevad teenuste osutamise valdkonnas, ja teiseks näeb agendilepingu lõppemise korral ette kaubandusagentide minimaalse kaitse
45. Nii eelotsusetaotlusest kui ka Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest ilmneb, et põhikohtuasjas vaadeldav kaubandusagendileping on Unamari ja NMB vahel sõlmitud leping, mis käsitles mereveotoiminguid NMB‑le kuuluvates konteinerites, st teenuste osutamiseks sõlmitud leping. Lisaks ilmneb eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasi sai alguse nende kahe äriühingu vahel sõlmitud agendilepingu ülesütlemisest ning hagist, mille Unamar seepeale esitas, et talle makstaks 1995. aasta seaduses ette nähtud hüvitisi.
46. Mis puudutab aga esiteks tegevusvaldkondi, mille suhtes direktiiviga 86/653 kaubandusagentidele tagatud kaitset kohaldatakse, siis märgin, et Belgia valitsus ei vaidlusta küll selle direktiivi kohaldatavust käesoleval juhtumil, mis puudutab mereveoteenuse osutamiseks sõlmitud agendilepingu olukorda, kuid märkis, et 1995. aasta seaduse kohaldamisala on laiem kui direktiivil 86/653, sest viimane käsitleb selle artikli 1 lõike 2 kohaselt ainult vahendustegevust kaupade müügi või ostu alal.
47. Ka komisjon märkis, et Belgia seadusandja on otsustanud kohaldada selles direktiivis ette nähtud füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide kaitse korda mitte ainult füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate vahendajate suhtes, kelle ülesanne on „kaupade müük või ost” (direktiivi 86/653 artikli 1 lõige 2), vaid ka füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide suhtes, kelle ülesanne on pidada tehingute üle läbirääkimisi ja vajaduse korral ka sõlmida neid (1995. aasta seaduse artikkel 1), mis võib hõlmata teenuste osutamist. Ta täpsustab, et Bulgaaria õigusakte ei kohaldata aga suure tõenäosusega teenuste osutamise suhtes. Komisjon on siiski arvamusel, et eelotsusetaotlus ei võimalda teha lõplikku järeldust, mis laadi on käesoleval juhul vaadeldav leping, ning et ta lähtus seisukohast, et see leping käsitles peamiselt läbirääkimisi kaupade müügi ja ostu üle.
48. Mina arvan, et 1995. aasta seadus ületab lihtsalt direktiivi 86/653 ülevõtmise raamistiku. Nende sätete võrdlev analüüs näitab minu meelest selgelt, et Belgia seadusandja soovis laiendada selle direktiiviga tagatud kaitset kõigile füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele kaubandusagentidele, sealhulgas neile, kes on seotud teenuste osutamise tehingutega.(26) See soov laiendada direktiiviga 86/653 tagatud kaitse esemelist kohaldamisala on seletatav tõenäoliselt sellega, et Belgia seadusandja soovis peale selle direktiivi ülevõtmise välja töötada füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva kaubandusagendi üsna täielikku staatust, juhindudes eelkõige Beneluxi konventsioonist ja nõuetest, mida siiani kohaldati töötajast müügiesindaja suhtes.(27)
49. Minu meelest on vaevalt mingit kahtlust, et direktiivi 86/653 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse ei kuulu vahendajad, kelle ülesanne on pidada läbirääkimisi teenuslepingute üle. Nagu Euroopa Kohus on juba leidnud, on direktiivi 86/653 artikli 1 lõikes 2 mõistet „kaubandusagent” täpselt piiritletud, piirates seda hästi kindlaksmääratud olukordadega.(28) Selle õigusnormi kohaselt on kaubandusagent füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, kellel on püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või ostu üle teise isiku (käsundiandja) nimel või pidada läbirääkimisi niisuguste tehingute üle või neid sõlmida käsundiandja nimel. See direktiiv ei käsitle seega füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid vahendajaid, kelle ülesanne on pidada läbirääkimisi teenuslepingute üle. Lisaks – ja nagu on leidnud ka Euroopa Kohus(29) − märgin, et viiteid „kaupadele”, mida agendilepingud puudutavad, on ka direktiivi 86/653 artikli 4 lõike 2 punktis a, artikli 6 lõikes 1 ja artikli 20 lõike 2 punktis b.
50. Seda direktiivi 86/653 sõnastusest tulenevat tõlgendust kinnitavad selle ettevalmistavad dokumendid. Komisjoni esimene direktiivi ettepanek selles valdkonnas(30) hõlmas kõiki „kaubandustehinguid”, st kaupu ja teenuseid (vt selle ettepaneku artikkel 2, artikli 7 lõiked 1 ja 2, artikkel 8 ja artikli 10 lõige 2). Selle direktiivi ettepaneku ja direktiivi 86/653 nõukogu poolt lõpuks vastu võetud teksti võrdlusest ilmneb selgelt, et tehti olulisi muudatusi, mis seisnesid selles, et direktiivi kohaldamisala piirati kaupade müügi‑ ja ostutehingutega, jättes eelkõige välja kõik viited teenustele.(31)
51. Direktiivi 86/653 kohaldamisala laiendamine siseriiklike õigusaktidega, käesoleval juhul 1995. aasta seadusega agentidele, kes tegutsevad teenuste osutamise valdkonnas, toob minu meelest kaasa olulise tagajärje. Siseriiklikku õigusnormi ei saa seetõttu, et sellega laiendatakse direktiivi kohaldamisala teenustele, enam pidada puhtalt ülevõtmismeetmeks, vaid see muutub rangelt siseriiklikuks õigusnormiks.(32) Ainult juhul, kui direktiivi kohaldamisala langeb kokku siseriikliku õigusakti kohaldamisalaga, võib viimast pidada ülevõtmismeetmeks.
52. Mis puudutab teiseks kaitse taset, mis on kaubandusagendile tagatud, kui lõpeb leping, mille ta on käsundiandajaga sõlminud, siis direktiivi 86/653 artikliga 17 on liikmesriike kohustatud eelkõige välja töötama süsteemi, kuidas hüvitada kaubandusagendile pärast lepingu lõppemist kahju. Selle sättega antakse liikmesriikidele võimalus valida klientuurihüvitise süsteemi ja kahju hüvitamise süsteemi vahel. Selle süsteemi eesmärk on ainult tagada, et kaubandusagendile hüvitatakse kahju minimaalses ulatuses, ning sellega ei soovita anda liikmesriikidele võimalust näha oma õigusaktidega ette täiendavad hüvitised. Kuigi Belgia Kuningriik näitas, nagu enamik liikmesriike(33) direktiivi 86/653 ülevõtmisel, et eelistab klientuurihüvitise süsteemi, mida 1995. aasta seaduse artiklites 20−23 on tähistatud väljendiga „lahkumishüvitis”, ei välista selle seaduse artikkel 21, et agent võib teatavatel tingimustel saada kahjuhüvitist, kui lahkumishüvitis ei kata kogu kantud kahju.
b. Siseriiklikus õiguses kehtestatud ülevõtmismeetmed, millega laiendatakse direktiivi kohaldamisala ja/või suurendatakse direktiivist tuleneva kaitse taset, võib tunnistada imperatiivseks
53. Mis puudutab kohtu asukohariigi õigust, millega laiendatakse – nagu näib olevat põhikohtuasjas – mitte üksnes direktiivi 86/653 kohaldamisala, vaid ka suurendatakse sellega agendile tagatud kaitse taset, siis arvan, et kohus võib põhimõtteliselt kohaldada seda õigust Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 2 alusel välisriigi õiguse asemel, mille on tunnistanud lepingu suhtes kohaldatavaks pooled.
54. Kuigi seda, millised kohtu asukohariigi õiguse sätted tuleb tunnistada imperatiivseks, võttes arvesse selle õigusakti ülesehitust ja sõnastust, millesse need sätted kuuluvad, otsustab kokkuvõttes üksnes see kohus ise, olen arvamusel, et kohtu asukohariigi imperatiivsete sätete kohaldamise tingimused on niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas täidetud.
55. Mis puudutab esiteks õigusnormi imperatiivsuse hindamist, siis meenutan, et seda tuleb hinnata, arvestades selle õigusakti sõnastust ja üldist ülesehitust, millesse see norm kuulub.(34) Seega võib kohus tunnistada sätte imperatiivseks seadusandja tahte,(35) kuid ka asjaomase teksti sisu põhjal.(36)
56. Nagu ilmneb aga 1995. aasta seaduse artiklist 27, märkis Belgia seadusandja sõnaselgelt, minnes kaugemale direktiivi 86/653 sätete – mille Euroopa Kohus on tunnistanud, nagu mäletame, imperatiivseks(37) − kohaldamisalast, et „[i]lma et see piiraks rahvusvaheliste lepingute kohaldamist, mille osapool Belgia on, kohaldatakse Belgias peamist tegevuskohta omava kaubandusagendi mis tahes tegevuse suhtes Belgia õigust ning see kuulub Belgia kohtute pädevusse”. Kõiki 1995. aasta seaduse sätteid võib lisaks käsitada nii, et need väljendavad Belgia seadusandja tahet kaitsta olulist huvi.
57. Teiseks näib mulle, et niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas vaadeldav, mil kohtu asukohariigi õigusega laiendatakse direktiivi 86/653 kohaldamisala ja suurendatakse selles direktiivis füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele kaubandusagentidele ette nähtud kaitse taset, on raske leida aluslepingutega tagatud õiguste ja vabaduste piiramist või takistust, mis ei laseks liikmesriikidel täita oma kohustust järgida aluslepingut. Konkreetselt agendilepingu lõppemise korral ette nähtud kahju hüvitamise osas märgin, et Euroopa Kohus on küll rõhutanud, et direktiivi 86/653 artikliga 17 kehtestatud kord on imperatiivne, kuid on märkinud, et sellega tagatakse ainult kaitse minimaalne tase. Kuigi siseriiklike õigusaktidega ei tohi kehtestada õigusnorme, mille tulemusena tagatakse kaubandusagentidele madalam hüvitise tase, kui on ette nähtud selles artiklis, ei tohiks seega keelata, et nendega nähakse ette kahju hüvitamise kõrgem tase.(38) Siseriiklik kohus võib seega põhimõtteliselt kohaldada kohtu asukohariigi õiguse imperatiivseid sätteid teise liikmesriigi õiguse sätete asemel, mille pooled on lepingu suhtes kohaldatavaks tunnistanud.
58. Nendest kaalutlustest tuleneb minu arvates, et kui liikmesriigid on otsustanud töötada välja siseriiklikud õigusaktid, mille kohaldamisala ja millega tagatud kaitse tase on ulatuslikumad kui direktiivis 86/653 ette nähtud – nagu see näib olevat põhikohtuasjas – on võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel kohtu asukohariigi õigust vastavalt Rooma konventsiooni artikli 7 lõikele 2.
59. Mulle näib, et see järeldus on kooskõlas ka lahendusega, mis valiti eespool viidatud kohtuotsuses Ingmar. Selles osas tuleb meenutada, et viimati viidatud kohtuasjas oli tegemist vaidlusega, milles pooled olid sõnaselgelt otsustanud kohaldada omavahelise kaubandusagendilepingu suhtes kolmanda riigi õigust, mitte siseriiklikku seadust, millega direktiiv 86/653 üle võeti.(39) Selles olukorras õigustati erandit tahtevabaduse põhimõttest, mis peab põhimõtteliselt lepingute puhul ülimuslik olema, vajadusega kohaldada lepingu suhtes sellest direktiivist tulenevaid kaubandusagenti kaitsvaid sätteid. Euroopa Kohus meenutas, et „ühenduse õiguskorrale [on oluline], et kolmandas riigis asutatud käsundiandja, kelle kaubandusagent tegutseb ühenduse territooriumil, ei saaks vältida nende õigusnormide kohaldamist ainuüksi õiguse valimise klausli abil. Kõnesolevate sätete otstarve nõuab, et neid kohaldataks iga kord, kui olukorral on tihe seos ühendusega, eelkõige siis, kui kaubandusagent tegutseb liikmesriigi territooriumil, ükskõik missugune on õigus, mida pooled soovisid lepingu suhtes kohaldada”(40).
60. Kuigi selle kohtuasja aluseks olevad faktilised asjaolud on – nagu komisjon ja NMB oma seisukohtades märkisid – seotud täiesti teistsuguse olukorraga selles mõttes, et need puudutavad olukorda, kus agendilepingu pooled valisid kolmanda riigi õiguse, milles direktiivist 86/653 tulenevat kaubandusagendi kaitse korda definitsiooni poolest ei kohaldatud, asetub esitatud küsimus sellegipoolest märkimisväärse lahknevuse konteksti, mis puudutab tingimusi, millele õigusnorm peab vastama, et selle võiks kvalifitseerida imperatiivseks sätteks rahvusvahelise eraõiguse tähenduses.(41) Sellele vastates tugines Euroopa Kohus asjaomase õigusakti eesmärkide ja sõnastuse analüüsimisel seisukohale, et asjaomased õigusnormid näisid aluslepingu eesmärkide saavutamiseks vajalikud,(42) kuid ka asjaolule, et õigusaktiga taotleti agendi kaitse eesmärki.(43) Sellest võib analoogia alusel järeldada, et otsustades, kas säte on imperatiivne, võib võtta arvesse konkreetse õigusnormi kaitse-eesmärki mitte üksnes rangelt avalike huvide seisukohast, vaid ka vajaduse seisukohast arvestada isikute rühma konkreetse olukorraga.
V. Ettepanek
61. Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata Hof van Cassatie eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Roomas 19. juunil 1980 allkirjastamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni artiklit 3 ja artikli 7 lõiget 2 tuleb koostoimes nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiiviga 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta tõlgendada nii, et need võimaldavad kohaldada lepingu suhtes kohtu asukohariigi imperatiivseid sätteid, mis tagavad kaubandusagendile ulatuslikuma kaitse kui selles direktiivis ette nähtud kaitse, ning seda erihuvi tõttu, mida liikmesriik nende õigusnormidega kaitseb, isegi kui ilmneb, et lepingu suhtes kuulub kohaldamisele liidu teise liikmesriigi õigus, millega on tagatud nimetatud direktiivist tulenev minimaalne kaitse.