ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
19. märts 2013(*)
Tolliliit – Ecuadorist pärit banaanide import – Imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Imporditollimaksude vähendamise taotlus – Määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punkt b ja artikkel 239 – Tolli viga – Asjaomase isiku ilmne hooletus
Kohtuasjas T‑324/10,
Firma Léon Van Parys NV, asukoht Antwerpen (Belgia), esindajad: advokaadid P. Vlaemminck ja A. Hubert, hiljem advokaadid P. Vlaemminck, R. Verbeke ja J. Auwerx,
hageja,
keda toetab
Belgia Kuningriik, esindajad: J.‑C. Halleux ja M. Jacobs, keda abistas advokaat P. Vander Schueren,
menetlusse astujad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Kepenne ja F. Wilman,
kostja,
mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 6. mai 2010. aasta otsus K(2010) 2858 lõplik, mille kohaselt on järelarvestuskande tegemine põhjendatud ning imporditollimaksude vähendamine on põhjendatud ühe võlgniku suhtes, kuid ei ole konkreetsel juhul põhjendatud teise võlgniku suhtes,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. novembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja, Firma Léon Van Parys NV, esitas ajavahemikul 22. juunist 1998 kuni 8. novembrini 1999 oma tolliagendi kaudu Antwerpeni (Belgia) tollibüroole Ecuadorist pärit banaanide kohta 116 impordideklaratsiooni.
2 Impordideklaratsioonidele oli lisatud 221 impordilitsentsi, mille väljastas ilmselt Hispaania Kuningriik, kes lubas nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 47, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 388) (muudetud nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 3290/94, põllumajandussektoris mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus sõlmitud lepingute rakendamiseks vajalike kohanduste ja üleminekukorralduste kohta (EÜT L 349, lk 105; ELT eriväljaanne 11/21, lk 432) alusel importida tariifikvootide raames Euroopa Ühendusse banaane 75 euro võrra tonni kohta vähendatud tollimaksude tasumisega ajavahemikus, mis lõpeb 31. detsembril 1998, ning määruse nr 404/93 ja komisjoni 28. oktoobri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2362/98, millega kehtestatakse banaanide ühendusse importimist käsitleva määruse nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 293, lk 32), alusel 1. jaanuaril 1999 algavaks perioodiks.
3 Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) teavitas Belgia tolli 1. veebruari 2000. aasta kirjaga, et banaanide ühendusse importimisel on kasutatud võltsitud Hispaania impordilitsentse, millel on nende dokumentide väljastamiseks pädeva Hispaania ametiasutuse võltsitud templid. Uurimise käigus avastas toll, et 221 impordilitsentsi, mille hageja esitas Antwerpeni tollibüroole ajavahemikul 22. juunist 1998 kuni 8. novembrini 1999, vastasid võltsitud Hispaania litsentsidele.
4 Belgia aktsiisi- ja tolliamet koostas 5. juulil 2002 protokolli, milles olid märgitud tuvastatud asjaolud ning mille ta saatis eelkõige hagejale ja tolliagendile (edaspidi „5. juuli 2002. aasta protokoll”). Sellest protokollist nähtub, et hageja kasutatud 233 impordilitsentsi vastasid võltsitud Hispaania litsentsidele, nendest 221 esitati Antwerpenis ja 12 Hamburgis (Saksamaa). Mis puudutab ajavahemikku 1. jaanuarist kuni 8. novembrini 1999, siis 107 litsentsi, mille kõik esitas hageja Antwerpeni tollibüroole, olid asjaga seotud.
5 Belgia aktsiisi- ja tolliamet kohustas 26. juuli 2002. aasta kirjaga hagejat ja tolliagenti maksma ajavahemikul 1. jaanuarist 1998 kuni 8. novembrini 1999 imporditud banaanidelt tollimaksu 7 084 967,71 eurot, mis vastas määruse nr 404/93 artikli 18 lõike 2 kohaselt tollimaksule 850 eurot tonni kohta.
6 Belgia aktsiisi- ja tolliamet koostas 28. novembril 2003 täiendava protokolli (edaspidi „täiendav protokoll”), milles tõi eelkõige välja õigusabitaotluste saatmise Portugalile, Hispaaniale ja Itaaliale seoses võltsitud Hispaania impordilitsentsidega.
7 Pärast seda, kui hageja ja tolliagent olid vaidlustanud neile määratud tollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise, leidis Belgia aktsiisi- ja tolliamet, et tollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmata jätmise ja nende vähendamise taotlus tuleks rahuldada, ning saatis 14. detsembri 2007. aasta kirjaga Euroopa Ühenduste Komisjonile toimiku, et viimane teeks otsuse vastavalt komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), artiklitele 871 ja 905.
8 Belgia aktsiisi- ja tolliamet oli oma 14. detsembri 2007. aasta kirjas arvamusel, et antud juhul ei saa kohaldada nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), artikli 220 lõike 2 punkti b sätteid, kuna ei ole piisavalt tõendeid, et liikmesriigid või komisjon oleks teinud vea. Teisalt leidis ta, et tollimakse tuleb tolliseadustiku artikli 239 alusel vähendada, kuna tegemist on erandjuhtumiga selle artikli tähenduses ning et hageja ja tolliagendi puhul ei ole tegu ilmse hooletusega.
9 Komisjon saatis täiendava info saamiseks 5. mail 2008, 18. novembril ja 26. novembril 2008, 15. jaanuaril 2009 ja 4. märtsil 2010 teabenõuded Belgia aktsiisi- ja tolliametile, kes andis kõikidele teabenõuetele vastused.
10 Komisjon teavitas 8. jaanuari 2010. aasta kirjaga määruse nr 2454/93 artikli 906a alusel Belgia maksu- ja tolliametit ja hagejat sellest, et ta kavatseb tollimaksude vähendamise taotluse suhtes teha ebasoodsa otsuse. 8. veebruari 2010. aasta kirjaga esitas hageja oma märkused.
11 Hageja juhtumit analüüsis 12. aprillil 2010 toimunud nõupidamisel määruse nr 2454/93 artiklite 873 ja 907 kohaselt liikmesriikide esindajatest koosnev ekspertrühm.
12 Komisjon lubas 6. mai 2010. aasta otsuses K(2010) 2858 lõplik teha imporditollimaksude järelarvestuskande (artikli 1 lõige 1) ja vähendada võlgniku, s.o tolliagendi poolt tasumisele kuuluvaid tollimakse (artikli 1 lõige 2), kuid mitte konkreetsel juhul teise võlgniku, s.o hageja tollimaksusid (artikli 1 lõige 3) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
13 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 4 ja 5 on märgitud, et 1998. aastal imporditud banaanide osas lubas komisjon Belgia tollil endal otsustada, kas vähendada tollimakse või mitte, kuna ta leidis, et faktide ja õiguslike asjaolude poolest osaliselt samaväärse juhtumi puhul on imporditollimaksude järelarvestuskande tegemine ja nende vähendamine õigustatud. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 6 tuleneb, et see otsus käsitleb seega üksnes importi ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 8. novembrini 1999 ja selle impordiga seotud tollimakse summas 3 628 248,48 eurot.
14 Komisjon märkis 1999. aasta impordi kohta vaidlustatud otsuse põhjenduses 11, et imporditud toodete vabasse ringlusse lubamise ajal esitas tolliagent tõenäoliselt Hispaania ametivõimude väljastatud impordilitsentse, mille hageja sai Portugali ettevõtja (edaspidi „M”) kaudu kahelt Hispaania ettevõtjalt. Komisjon tuvastas, et hagejat ei ole litsentsidele märgitud, kuna ta oli ostnud vaid nende kasutusõiguse ja ta ei olnud omandaja. Mainitud põhjenduse 11 kohaselt oli suurema osa kõnealuste litsentside omanikeks mõeldud „uued” ettevõtjad määruse nr 2362/98 artikli 7 mõttes, ning väiksem osa neist kuulus „senistele” ettevõtjatele selle määruse artikli 3 mõttes.
15 Komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 32, et seaduse alusel tasumisele kuuluvate tollimaksude osas tuleks teha järelarvestuskanne, kuna antud juhul ei ole ühtki tolli viga tuvastatud. Sellisele järeldusele jõudmiseks leidis komisjon põhjenduses 26, et määruse nr 404/93 (muudetud määrusega nr 3290/94) artikli 18 lõikes 1 ette nähtud tariifset sooduskohtlemist kohaldatakse vaid impordilitsentside esitamisel, kuid Hispaania ametivõimud teatasid, et nemad ei ole hageja kasutatud litsentse väljastanud. Komisjoni väitel on tegemist võltsitud litsentsidega. Neil asjaoludel leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 27, et tegemist ei saa olla Hispaania ametivõimude veaga, kuna nemad ei osalenud nimetatud litsentside väljaandmisel. Komisjon väljendab põhjenduses 28 kahtlust, et pettuses on osalenud Hispaania ametnik, selle kahtluse lükkas ümber OLAF‑i ja Hispaania kohtute vaheline kirjavahetus. Lõpuks, põhjendustes 29–31 lükkas komisjon tagasi hageja argumendid, mille kohaselt oli ettevõtjatel võimatu kontrollida, kas ettevõtjad, kellele litsentse väljastati, olid tegelikult registreeritud, ning kas litsentsid ja neile löödud templid olid ehtsad, seetõttu, et siseriiklikel ametivõimudel oli võimatu kontrollida asjaolusid ja et ühenduse ametivõimud ei teostanud kontrolle, mistõttu ei kujuta ükski neist asjaoludest endast tolli eksimust.
16 Kuna kolm tingimust, mis on esitatud tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b, on kumulatiivsed, leiab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 33, et muid tingimusi peale tolli vea olemasolu ei ole vaja kontrollida.
17 Pärast vaidlustatud otsuse tegemist analüüsis komisjon, kas selleks, et oleks võimalik imporditollimaksusid vähendada, on tolliseadustiku artiklis 239 kehtestatud tingimused täidetud.
18 Komisjon kontrollis põhjendustes 37–51, kas tegu on erandjuhtumiga, mis on imporditollimaksude vähendamise esimene tingimus. Kõigepealt meenutas ta põhjenduses 38 põhimõtet, et võltsitud dokumentide esitamine, isegi kui see on tehtud heas usus, ei kujuta iseenesest sellist erandjuhtumit, mille tõttu oleks tollimaksude vähendamine põhjendatud. Komisjon märkis põhjenduses 39, et hageja ja tolliagent põhistasid oma vähendamise taotlust mitte üksnes võltsitud impordilitsentsidega, vaid peamiselt ka sellega, et banaanide importimisel esines komisjoni poolt puudusi tariifikvootide järelevalve osas. Ta meenutas põhjendustes 40–44 õiguslikku konteksti, millest tulenesid temal ja liikmesriikidel lasuvad erinevad kohustused tariifikvootide haldamisel. Põhjendustes 45–49 tõi komisjon välja tariifikvootide haldamisel esinenud rikkumised, esiteks eelkõige asjaolu, et ei suudetud tuvastada selle kvoodi ületamist impordilitsentsidega hõlmatud banaanide importimisega, ja teiseks asjaolu, et Hispaania ametivõimud ei võtnud tarvitusele piisavaid ettevaatusabinõusid impordilitsentside väljastamisel, täpsemalt öeldes nende litsentside väljastamisel kasutatava templi mudeliga seotud teabe edastamisel. Komisjon leidis seega, et need asjaolud ületavad ettevõtja tavalist äririski ning kujutavad endast erandjuhtumit tolliseadustiku artikli 239 mõttes.
19 Imporditollimaksude vähendamise teise tingimuse osas analüüsis komisjon kolme tingimust, mille põhjal võib kinnitada, et tegu ei ole pettuse või ilmse hooletusega. Esimese tingimuse osas, mis puudutab õigusaktide keerukust, leidis ta põhjenduses 53, et seda ei ole vaja hinnata, kuna tollivõlg tekkis impordilitsentside võltsimisest, mitte õigusnormide ebaõigest kohaldamisest. Põhjenduste 54–56 kohaselt oli asjaomase isiku professionaalset kogemust puudutav tingimus komisjoni arvates täidetud.
20 Seevastu leidis komisjon, et hageja ei ole tõendanud, et tegutses piisava hoolsusega. Komisjon kirjeldas faktilist konteksti, milles toimus võltsitud impordilitsentside kasutamine. Põhjenduses 58 meenutas ta teguviisi, mida üldjuhul rakendati selleks, et „senised” ettevõtjad saaksid importida suurema koguse banaane, kui võimaldavad neile kuuluvad impordilitsentsid, ja mis seisnesid selles, et selline ettevõtja müüb banaane enne nende importimist impordilitsentsi omavale ettevõtjale, kes müüb need pärast importimist ja vabasse ringlusse lubamist talle tagasi. Põhjenduses 59 sedastas komisjon, et esiteks lubas tolliagent 1999. aastal hageja imporditud banaanid hageja juhtnööride järgi vabasse ringlusse ja teiseks, et banaane ei müüdud impordilitsentsi omanikule, kes on kauba saajana märgitud vabasse ringlusse lubamise deklaratsioonis. Lisaks arvestas tolliagent tollimaksusid alati hagejale.
21 Komisjon esitas seejärel erinevaid tõendeid, mille põhjal ta leidis, et hageja ei ole üles näidanud hoolsust. Esiteks tõi ta põhjenduses 60 välja, et puuduvad viited hageja ja impordilitsentside omanikena esitletud ettevõtjatevaheliste kontaktide kohta, samas kui tema sõnul pidid sellised kontaktid olema kaupade vabasse ringlusse lubamiseks tingimata vajalikud, kuna nende ettevõtjate nimi oli kantud vabasse ringlusse lubamise deklaratsioonidele, mille eest võis neid pidada vastutavaks. Ta järeldas põhjenduse punktides 60 ja 61, et kuigi hagejal oli nende ettevõtjatega kontakte, on selge, et nad ei olnud teadlikud nende nimel olevate litsentside kasutusõiguste müümisest ning et rakendatav kord ja kontaktide puudumine näitas seda, et hageja oli valmis võtma riske ja importima banaane tariifikvootide alusel. Teiseks juhtis komisjon tähelepanu hageja ja M‑i vahelistele ärisuhetele, eelkõige asjaolule, et läbirääkimised impordilitsentside müümiseks toimusid nende vahel otse (põhjendus 62), et hageja maksed tehti M‑i isiklikule arveldusarvele, mitte viimase tööandja arveldusarvele (põhjendus 63), ning et hageja ei ole tõendanud, et impordilitsentsid, mille ta saatis tagasi M‑ile, sai enda kätte tegelikult tema, samas kui need litsentsid pidid tagasi saama nende omanikud, et vabastada nende antud pangagarantiid (põhjendus 64). Kolmandaks märkis komisjon, et litsentside kasutamisõiguse ostmine toimus pro forma arvete alusel, mille saatsid kaks Hispaania ettevõtjat, ning et arved saadeti faksi teel tundmatutelt aadressidelt või tundmatute isikute poolt; selline rakendatav kord, mis hageja jaoks ei tekitanud küsimusi, ei kuulu tavapärase kaubanduspraktika hulka.
22 Komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 67, et hageja ei ole tõendanud sellist hoolsust, mida oodatakse kogenud ettevõtjalt ning et tema puhul ei saa rääkida ilmse hooletuse puudumisest. Küll aga leidis ta, et hageja tolliagent ei ole toime pannud pettust ega ilmset hooletust ning tema puhul võib tollimakse vähendada.
Menetlus ja poolte nõuded
23 Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 11. augustil 2010 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi.
24 Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ning algselt seitsmendale kojale suunatud asi anti 23. septembril 2010 üle teisele kojale.
25 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 3;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
26 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
27 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 115 esitas Belgia Kuningriik kirjaga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. novembril 2010, avalduse astuda antud asjas menetlusse hageja toetuseks.
28 Üldkohtu teise koja esimees andis 18. jaanuari 2011. aasta määrusega Belgia Kuningriigile loa menetlusse astumiseks hageja nõuete toetuseks.
29 Hageja nõuete toetuseks palub Belgia Kuningriik Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 3;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
30 Üldkohtu kantseleis 15. aprillil 2011 registreeritud dokumendiga esitas komisjon Belgia Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade kohta märkused, hageja omalt poolt kirjalikke märkusi ei esitanud.
31 Üldkohus esitas menetlust korraldava meetme raames pooltele palju küsimusi ja palus neil esitada dokumente. Hageja vastas 18. oktoobril 2012 ja komisjon 19. oktoobril 2012 saadetud kirjaga.
Õiguslik käsitlus
32 Hageja esitas oma hagi põhjendamiseks kuus väidet: aluslepingu ja selle rakendussätete, eelkõige tolliseadustiku artikli 239, komisjoni 10. juuni 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 1442/93, milles on sätestatud üksikasjalikud eeskirjad banaanide ühendusse importimise korra kohaldamise kohta (EÜT L 142, lk 6), ja määruse nr 2362/98 sätete rikkumine, Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) tunnustatud kaubandustava rikkumine, asjaolude ebaõige hindamine ja tõendite kaalukuse rikkumine; aluslepingu ja selle rakendussätete, eelkõige tolliseadustiku artikli 239 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine; aluslepingu ja selle rakendussätete, eelkõige tolliseadustiku artikli 239, varem kehtinud EÜ artikli 211 ning õiguspärase ootuse põhimõtte ja õiguse üldpõhimõtte patere legem quam ipse fecisti rikkumine; aluslepingu ja selle rakendussätete, eelkõige tolliseadustiku artikli 239 ja võrdsuspõhimõtte rikkumine; aluslepingu ja selle rakendussätete, eelkõige tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumine; oluliste menetlusnormide ja eelkõige kaitseõiguste rikkumine.
33 Esmalt tuleb analüüsida hagi viiendat ja kuuendat väidet, mis on suunatud tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b alusel tollivormistusjärgse maksude sissenõudmise vastu.
Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rakendamine
34 Kõigepealt tuleb märkida, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaselt võivad siseriiklikud ametiasutused jätta võlgnetava maksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata vaid siis, kui on kumulatiivselt täidetud kolm tingimust. Kui need tingimused on täidetud, on maksukohustuslasel õigus sellele, et tollivormistusjärgset sissenõudmist ei tehta (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑251/00: Ilumitrónica, EKL 2002, lk I‑10433, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Kõigepealt on vaja, et tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu. Teiseks, et seda ei oleks olnud võimalik mõistlikult avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heas usus, vaatamata tema professionaalsele kogemusele ja temalt nõutavale hoolsusele. Lõpuks, et viimane oleks järginud kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta (vt analoogia alusel eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Ilumitrónica, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Nende tingimuste täitmist tuleb hinnata lähtudes tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b eesmärgist, milleks on kaitsta sellise isiku õiguskindlust, kes vastutab, et kogu teave ja kõik kriteeriumid, mille põhjal tehakse tollimaksude sissenõudmise või sissenõudmata jätmise otsus, oleks põhjendatud (vt analoogia alusel eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Ilumitrónica, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Hagiavalduse viiendat ja kuuendat väidet tuleb analüüsida eespool nimetatud seisukohti silmas pidades.
Viies väide, mille kohaselt on rikutud aluslepingut ja selle rakendussätteid, eelkõige tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b
38 Viies väide jaguneb kolmeks osaks. Esiteks väidab hageja, et Hispaania ametivõimude osalemine võltsitud impordilitsentside koostamisel ei ole täielikult välistatud. Teiseks, hageja on arvamusel, et nõutud tollimaksude suurus ja tariifikvootide haldamisel komisjoni tehtud vead on omavahel seotud. Kolmandaks, komisjon ei ole analüüsinud teisi tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimusi, mis on antud juhul täidetud.
39 Komisjon vaidlustab hageja argumendid, samas ei astunud Belgia Kuningriik selle väite toetuseks menetlusse.
– Komisjoni järeldused
40 Komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses, kas on võimalik jätta tollimaksud tollivormistusjärgselt sisse nõudmata, kontrollides vaid seda, kas üks nimetatud meetme kohaldamise tingimustest, nimelt Hispaania ametivõimude vea olemasolu, on täidetud.
41 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 26 ja 27 märkis komisjon esiteks, et õigus tariifsele sooduskohtlemisele sõltub impordilitsentside esitamisest, teiseks, et Hispaania ametivõimude teatel ei ole nemad vaidlusaluseid litsentse väljastanud, mistõttu oli tegu võltsitud litsentsidega, ning kolmandaks, et neil asjaoludel ei ole õige „rääkida” ametivõimude veast, kes ei ole litsentside väljastamisel osalenud.
42 Komisjon juhtis vaidlustatud otsuse põhjenduses 28 tähelepanu asjaolule, et Hispaania ametivõimude osalemise eeldamine pettuses, millele viidati uurimise alguses, kummutati pärast OLAF‑i ja Hispaania kohtute vahelist kirjavahetust.
43 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 29–31 vastas komisjon hageja argumentidele. Komisjoni sõnul ei saanud järgmised asjaolud kujutada endast tolli viga: esiteks see, et ettevõtjatel ei olnud võimalik kontrollida, kas impordilitsentside omanikud tegelikult olid registreeritud ettevõtjad ning kas litsentsid ja neile löödud templid olid ehtsad, teiseks see, et siseriiklikel ametivõimudel oli võimatu teostada kontrolli, ja kolmandaks, et puudus kontroll Euroopa Liidu ametkondade poolt.
– Viienda väite esimene osa
44 Hageja väidab, et Hispaania ametivõimude vea puudumine ei ole piisavalt tõendatud. Ta tugineb peamiselt Belgia aktsiisi- ja tolliameti protokollile, OLAF‑i töödokumendile ja kriminaalmenetlusega seotud asjaoludele, mille võttis kokku Tribunale civile e penale di Ravenna (Ravenna (Itaalia) tsiviil- ja kriminaalkohus) 6. oktoobri 2004. aasta otsuses, millest nähtus, et Hispaania ametivõimud osalesid võltsitud litsentside koostamisel.
45 Selle väitega heidab hageja komisjonile ette, et viimane ei ole tõendanud, et tegu ei olnud tolli veaga tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b mõttes. Nagu märgib komisjon, eeldab maksude tollivormistusjärgse sissenõudmata jätmise kord seega, et vea olemasolu on tõendatud. Viienda väite esimene osa põhineb seega eeldusel, mis on vastupidine tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b sätetele ja mis ei võimalda igal juhul tõendada vea olemasolu.
46 Lisaks, hageja argumentide ja nende dokumentide analüüs, millele ta tugineb, seda järeldust ei muuda.
47 Esiteks tugineb hageja täiendavale protokollile, mis viitab OLAF‑i uurimisele, mille käigus mainiti impordilitsentside vargust Hispaania väliskaubanduse peasekretariaadis. Seega nähtub OLAF‑i 22. septembri 2000. aasta töödokumendist, et see juhtum leidis aset 1999. aasta lõpus ja varastatud litsentse kasutati 2000. aasta kahes esimeses kvartalis. Seega ei puuduta see vaidlusaluseid litsentse, mis esitati importimisel, millest viimane leidis aset 8. novembril 1999, kuna viimati nimetatud litsentsidele oli märgitud nende sõnastuse kohaselt väidetava väljastamise kuupäevana 23. september 1999.
48 Teiseks viitab hageja Tribunale civile e penale otsusele. See kohus kirjeldas siiski üksnes võimalust, et tegu on Hispaania väliskaubanduse ministeeriumi ametniku võimaliku korruptsiooniga, mida OLAF pidas tõenäoliseks, ning asjaolu, et OLAF pöördus Hispaania kohtusse. Ta ise ei tuvastanud Hispaania ametniku korruptsiooni kohta tõendeid, kuna ta selgitas, et kohtuotsuse tegemise kuupäeval oli uurimine kriminaalasjas Hispaanias veel pooleli.
49 Kolmandaks, hageja väitel ei ole Hispaania ametivõimude viga välistatud, kuna tema sõnul ei ole tuvastatud OLAF‑i ja Hispaania kohtute vaheline kirjavahetus selle kohta, et Hispaania ametnik ei osalenud impordilitsentside võltsimisel. 20. oktoobri 2005. aasta kirjas, mille Hispaania ametivõimud saatsid OLAF‑ile, on mainitud, et Hispaania ametnik ei osalenud võltsitud impordilitsentside juhtumis. Lisaks saatis komisjon 28. jaanuaril 2010 haldusmenetluse käigus selle kirja koopia ka hagejale.
50 Kuigi hageja viitab mitmele tõendile selle kohta, et Hispaania ametnikud on osalenud võltsitud litsentside koostamisel, tuleb tõdeda, et kohtutoimikust sellised tõendid ei ilmne, kuna nii OLAF‑i 22. septembri 2000. aasta töödokument kui ka täiendav protokoll ja Tribunale civile e penale 6. oktoobri 2004. aasta otsus toovad välja üksnes sellekohase eelduse, kui sedagi.
51 Neljandaks viitab hageja oma repliigis Hispaania ametivõimude erinevatele toimingutele, mida ta peab vigadeks: väljastati tühje impordilitsentse, komisjonile jäeti andmata osa teavet nagu impordilitsentsi plankide või nimetatud ametivõimude kasutatavate templite vargus või teabe puudumine nende ametivõimude kasutatava templi vahetamise kohta.
52 Esiteks tuleb meenutada, et impordilitsentside vargus ei mõjuta käesolevat vaidlust ja et väidetav templi vargus Hispaania ametiasutusest ei ole tõendatud, kuna ükski kohtutoimiku dokumentidest seda ei kinnita ja ka hageja ei osunda ühelegi sellekohasele dokumendile.
53 Teiseks, komisjon ei ole teavitanud sellest, et kasutatud templi vahetamine kujutab endast Hispaania ametivõimude kohustuste rikkumist, mida ei saa siiski pidada selliseks veaks, mis toob kaasa seaduse alusel tasumisele kuuluvate tollimaksude arvestuskande tegemata jätmise, kuna üksnes ametivõimude aktiivne tegevus annab õiguse jätta maksud tollivormistusjärgselt sisse nõudmata.
54 Kolmandaks, Hispaania ametivõimude poolt tühjade impordilitsentside kättesaadavaks tegemise osas ei viita hageja ühelegi täpsustusele ega dokumendile, piirdudes selgitusega, et selline asjaolu tuleneb OLAF‑i 22. septembri 2000. aasta töödokumendist. Tuleb märkida, et OLAF on tuvastanud, et Hispaania ametivõimud pakkusid müümiseks impordilitsentside tühje blankette ja ta lõpetas sellise praktika 1999. aastal, arvestades sellega kaasnevat kuritarvituste ohtu. Kuigi Hispaania ametivõimud pidasid sellist asjaolu kuritarvituse ohuks, ei ole see iseenesest tolli viga.
55 Seetõttu tuleb viienda väite esimene osa tagasi lükata.
– Viienda väite teine osa
56 Hageja heidab komisjonile ette, et viimane on teinud tariifikvootide haldamisel vigu, mida ta oleks pidanud tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rakendamisel arvesse võtma.
57 Komisjon märgib, et tema ei ole osa tollist, kelle vigu võetakse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaldamisel arvesse.
58 Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkt b sätestab, et tollivormistusjärgne maksude sissenõudmine on võimalik vaid siis, kui seaduse alusel tasumisele kuuluvate tollimaksude arvestuskannet ei ole tehtud tolli enda vea tõttu.
59 Enne tolliseadustikku kehtinud õigusnormide raames otsustas Euroopa Kohus, et „pädevate ametiasutuste” täpse ja ammendava määratluse puudumisel tuleb „pädevate ametiasutustena” käsitada mitte üksnes sissenõudmise eest vastutavaid pädevaid ametiasutusi, vaid mis tahes ametiasutusi, kes oma pädevuse piires esitavad tõendeid, mida võetakse tollimaksude sissenõudmisel arvesse ja mis võivad niiviisi tekitada maksumaksja õiguspärase ootuse (eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Ilumitrónica, punkt 40).
60 Lisaks tuleneb tolliseadustiku artikli 4 punktist 3, et „toll” kujutab endast pädevaid ametiasutusi, kes vastutavad muu hulgas tollieeskirjade kohaldamise eest. Sellest tuleneb, et sinna hulka kuuluvad nii liikmesriikide kui kolmandate riikide haldusasutused, kes on kohustatud tagama tollieeskirjade tollijärelevalve ja tollikontrolli vastavalt tolliseadustiku artikli 4 punktidega 13 ja 14 antud ülesannete määratlustele. Kuigi komisjonil on roll tariifikvootide haldamisel, mis võimaldab importida banaane vähendatud tollimakse tasudes, ei saa teda seetõttu pidada tolliks tolliseadustiku mõttes. Seega tema võimalikud vead ei anna sellisel juhul alust tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohase tollivormistusjärgse sissenõudmata jätmise mehhanismi kohaldamiseks.
61 Lõpuks tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt asjaolu, et komisjon ei ole toll, ei ole piisav, et tema vigu eirata, kuna tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkt b on õigluse klausel, mis takistab ettevõtjate karistamist ametiasutuste vigade eest. Nimelt, kui selle argumendiga nõustuda, tähendaks see, et Üldkohus jätaks kohaldamata tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b, et kohaldada õigluse klauslit, mille kohta näevad tollieeskirjad ette, et Üldkohus ei sekku tollivormistusjärgse sissenõudmise staadiumis, vaid hiljem, tolliseadustiku artikli 239 kohaldamisel.
62 Järelikult tuleb viienda väite teine osa tagasi lükata.
– Viienda väite kolmas osa
63 Nagu hagejagi väidab, on tõsi, et komisjon – olles analüüsinud, kas viga on omistatav Hispaania ametiasutustele – kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 33 sõnaselgelt, et puudub vajadus kontrollida, kas ka kaks teist tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimust on täidetud. Seega, kuna selles artiklis esitatud tingimused on kumulatiivsed, ei analüüsinud komisjon teisi kohaldamise tingimusi, kuna esimene neist ei olnud igal juhul täidetud (vt analoogia alusel Üldkohtu 9. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑10/97 ja T‑11/97: Unifrigo ja CPL Imperial 2 vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2231, punkt 65).
64 Järelikult tuleb viienda väite kolmas osa ja seega väide tervikuna tagasi lükata.
Kuues väide, mis puudutab oluliste menetlusnormide, eelkõige kaitseõiguse rikkumist
65 Hageja väitel on ta taotlenud OLAF‑ilt juurdepääsu kõigile dokumentidele või kogu teabele võimaliku osavõtu kohta võltsitud litsentside väljastamisel. Ometi ei ole suuremale osale nõutud dokumentidest talle juurdepääsu võimaldatud, isegi mitte pärast Euroopa Ombudsmani sekkumist, kes pakkus kompromisskokkulepet, mida OLAF ei ole veel täitnud. Kõik hageja püüdlused saada täiendavat teavet ja end tollivormistusjärgse sissenõudmise eest kaitsta lükati tagasi, kui küsimus oli väidetavat võltsingut ja Hispaania ametiasutuse osavõttu puudutavates dokumentides. Sellega seoses väidab hageja, et tema kaitseõigusi on oluliselt rikutud.
66 Komisjon vaidlustab hageja argumendid, samas ei astunud Belgia Kuningriik selle väite toetuseks menetlusse.
67 Esiteks heidab hageja OLAF‑ile ette, et viimane ei võimaldanud talle täielikku juurdepääsu nõutud dokumentidele. Ta leiab, et teave, mille andmisest talle keelduti, oli oluline, et teha kindlaks Hispaania ametiasutuste viga tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b mõttes.
68 Kuivõrd hageja väide paistab olevat suunatud OLAF‑i otsuste vastu, millega keelduti nõutud dokumentidele täieliku juurdepääsu andmisest ja mis tehti vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331), tuleb märkida, et toimiku kohaselt vastas OLAF 26. oktoobri ja 3. detsembri 2004. aasta otsustega kahele hageja esitatud dokumentidele juurdepääsu kordustaotlusele. Lisaks ei vaidlusta hageja asjaolu, et ta ei ole neid otsuseid kohtus vaidlustanud, nagu märkis komisjon. Seega ei oma antud asjas tähtsust asjaolu, et OLAF keeldus nõutud dokumentidele täielikku juurdepääsu andmast.
69 Teiseks väidab hageja, et tema kaitseõigusi on oluliselt rikutud, kuna tal ei olnud võimalik saada soovitud teavet vaidlusaluste impordilitsentside väidetava võltsimise ja Hispaania ametiasutuste võimaliku osavõtu kohta.
70 Peab meenutama, et kaitseõiguste tagamise põhimõtte alusel ei ole pelgalt komisjoni otsustada, millised dokumendid on asjaomasele isikule tollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmata jätmise menetluses vajalikud. Haldustoimik võib sisaldada dokumente sissenõudmata jätmist põhjendavate tõenditega, mida asjaomane isik võib kasutada oma taotluse huvides, isegi kui komisjon neid kasutanud ei ole. Seega peab taotlejal olema juurdepääs kõikidele toimiku mittekonfidentsiaalsetele dokumentidele, sealhulgas nendele, mida komisjon oma vastuväidete põhistamisel kasutanud ei ole (vt Üldkohtu 13. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑53/02: Ricosmos vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3173, punkt 72).
71 Hageja piirdub oma väites seisukohaga, et tal ei olnud juurdepääsu vaidlusaluste impordilitsentside võltsimist ja Hispaania ametiasutuste võimalikku osavõttu puudutavatele dokumentidele. Selle kohta võib komisjoni sõnul teha kaks märkust.
72 Ühest küljest saatis komisjon enne vaidlustatud otsuse tegemist hagejale koopia Hispaania ametiasutuse 20. oktoobri 2005. aasta kirjast, milles toodi välja, et Hispaania ametnik ei ole osalenud võltsitud impordilitsentside juhtumis. Komisjon väitis, et teavet väidetava osavõtu kohta Hispaania ametiasutuses ei pruugi olla võimalik saada sel lihtsalt põhjusel, et sellised asjaolud ei ole tuvastatud. Seega tuleb komisjoni väidet käsitada nii, et ta ei olnud teadlik sellisest teabest ja tal ei ole ühtki sellele viitavat dokumenti. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui asjaomane institutsioon väidab, et dokumenti, millele soovitakse juurdepääsu, ei ole olemas, siis eeldatakse, et seda ei eksisteeri. Tegemist on siiski lihtsalt oletusega, mille hageja võib ümber lükata kõigi asjakohaste ja kooskõlas olevate argumentide alusel (vt Üldkohtu 25. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑5/02: Tetra Laval vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑4381, punkt 95, ja 22. detsembri 2005. aasta otsus Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament, EKL 2005, lk II‑5989, punkt 121). Antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid dokumentide olemasolu kohta, mis kinnitaksid vaidlusaluste impordilitsentside väidetavat võltsimist ja Hispaania ametiasutuste võimalikku osavõttu selles.
73 Teisest küljest tuleb märkida, et hageja esitas Üldkohtule palju dokumente, kinnitamaks väidetavat osavõttu ja vaidlusaluste impordilitsentside võltsimise viisi või viise. Eelkõige on nende dokumentide hulgas OLAF‑i 22. septembri 2000. aasta töödokument, Tribunale civile e penale otsus, mida mainiti viienda väite analüüsimisel, ja 23. juuni 2004. aasta protokoll, mis puudutab impordipettuste uurimise eest vastutavate OLAF‑i ametnike tõendeid Ravenna eeluurimiskohtus. Lisaks nähtub kohtutoimikust, et kui hageja esitas Belgia aktsiisi- ja tolliametile 25. juuni 2007. aasta dokumendi pealkirjaga „Position paper” (aruanne), olid tema käes juba need kolm dokumenti, mis olid nimetatud aruandele lisatud. Nagu on märgitud eespool punktides 48–50, toovad nii OLAF‑i töödokument kui ka Tribunale civile e penale otsus välja üksnes kahtluse Hispaania ametiasutuste osavõtu kohta impordilitsentside võltsimises. Sama nähtub OLAF‑i ametnike kogutud tõendite kohta koostatud protokollist.
74 Eelnevast tuleneb, et isegi enne seda, kui komisjoni teavitati tollivormistusjärgsest sissenõudmise menetlusest, olid hageja valduses dokumendid, mille põhjal võis tekkida kahtlus Hispaania ametiasutuste võimaliku osavõtu kohta impordilitsentside võltsimisest ja mis kirjeldavad küllalt täpselt litsentside võimalikke võltsimismeetodeid, andes talle võimaluse ennast kaitsta küsimuses, mis puudutab Hispaania ametniku võimalikku osavõttu võltsitud litsentside koostamisest
75 Neil asjaoludel tuleb sedastada, et hagejal ei ole alust väita, et tema kaitseõigusi on oluliselt rikutud põhjusel, et tal puudus juurdepääs mingile teabele või mõnedele dokumentidele.
76 Kuna hageja ei selgitanud täpsemalt kaitseõiguste väidetavat rikkumist, mis talle osaks sai, ja kuna ta pelka viidet, et rikutud on olulisi menetlusnorme, ei põhistanud, tuleb esitatud argument ja sellega koos kuues väide tagasi lükata.
Tolliseadustiku artikli 239 lõike 1 teine taane
Esialgsed kaalutlused
77 Tuleb meenutada, et määruse nr 2454/93 artikkel 905 ehk säte, mis täpsustab ja avab tolliseadustiku artiklis 239 sisalduvat normi, kujutab endast õigluse üldklauslit, mis on mõeldud eelkõige erandjuhtude reguleerimiseks, mis iseenesest ei kuulu rakendusmääruse artiklites 900–904 ette nähtud ühe juhtumi alla (Euroopa Kohtu 25. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑86/97: Trans-Ex-Import, EKL 1999, lk I‑1041, punkt 18). Artikli 905 kohaselt sõltub imporditollimaksude tagasimaksmine kahe kumulatiivse tingimuse ühitamisest, nimelt esiteks erandjuhtumi olemasolu ning teiseks asjaomase isiku ilmse hooletuse ning pettuse puudumine (Üldkohtu 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑282/01: Aslantrans vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑693, punkt 53). Järelikult piisab tagasimaksmisest keeldumiseks sellest, kui üks kahest tingimusest ei ole täidetud (Üldkohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑75/95: Günzler Aluminium vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑497, punkt 54, ning eespool viidatud kohtuotsus Aslantrans vs. komisjon, punkt 53).
78 Vaidlustatud otsusest tuleneb, et antud asjas on tingimus erandjuhu olemasolu kohta täidetud. Seega peab Üldkohtu analüüs puudutama vaid küsimust, kas komisjon leidis õigesti, et tegemist oli ilmse hooletusega.
79 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et hinnata, kas tegemist on ilmse hooletusega tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, arvesse võtta eelkõige nende sätete keerukust, mille täitmata jätmise tõttu tekkis tollivõlg, samuti ettevõtja erialast kogemust ja hoolsust (Euroopa Kohtu 11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑48/98: Söhl & Söhlke, EKL 1999, lk I‑7877, punkt 56, ja 13. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑156/00: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑2527, punkt 92).
80 Lisaks tuleb meenutada, et komisjonil on kaalutlusõigus, kui ta võtab vastu otsuse tolliseadustiku artikli 239 alusel (vt analoogia alusel Üldkohtu 18. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑290/97: Mehibas Dordtselaan vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑15, punktid 46 ja 78). Samuti peab rõhutama, et imporditollimaksude tagasimaksmise või vähendamise näol, mida lubatakse üksnes teatud tingimustel ja konkreetsetel juhtudel, on tegemist impordi- ja ekspordiprotseduuridele kohaldatava erandiga ning seega tuleb sellist tagasimaksmist või vähendamist lubavaid sätteid tõlgendada kitsalt. Kuna ilmse hooletuse puudumine on eriti imporditollimaksude tagastamise või vähendamise taotlemisel sine qua non tingimuseks, võib sellest järeldada, et seda mõistet tuleb tõlgendada selliselt, et tagasimaksmise või vähendamise juhtude arv on piiratud (vt eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Söhl & Söhlke, punkt 52).
81 Kuigi komisjonil on tolliseadustiku artikli 239 rakendamisel hindamisruum, ei vabasta see teda siiski kohustusest tegelikult arvestada ühelt poolt ühenduse huviga tagada tollialaste õigusaktide täitmine – olgu need ühenduse õigusaktid või ühendust siduvad aktid – ning teiselt poolt heauskse importija huviga mitte kanda kahju, mis ületab tavapärast äririski (vt Üldkohtu 30. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑382/04: Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb analüüsida eelkõige hagiavalduse teist väidet, mille toetuseks astus menetlusse Belgia Kuningriik.
Teine väide, mis puudutab asutamislepingu ja selle rakendussätete, eelkõige tolliseadustiku artikli 239 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist
83 Hageja kritiseerib vaidlustatud otsuses komisjoni tuvastatud ilmset hooletust. Ta toob oma väite kinnituseks palju argumente, mida toetab Belgia Kuningriik.
84 Esiteks väidab hageja, et komisjonil ei ole mingit alust panna talle süüks ilmset hooletust, kuna väidetavad rikkumised põhinevad ekslikul oletusel, et ta on sõlminud kaupade tagasiostu lepingu. Teiseks väidab hageja, et antud juhtumi asjaolude põhjal ei olnud tal võimalik teada väidetavalt võltsitud impordilitsentside olemasolust, mis osteti vastavalt turutingimustele M‑i vahendusel, kellel oli oma tütarettevõtjaga aastaid kestnud usaldussuhe. Kolmandaks, vastupidi Üldkohtu praktikale ei ole komisjon esitanud tema ilmse hooletuse kohta tõendeid, samas on ta tegutsemisel alati järginud üldist äritava ja näidanud sellega seoses üles professionaalsust ja hoolsust. Neljandaks väidab hageja, et komisjoni etteheited ärisuhete kohta M‑i ja vaidlusaluste impordilitsentside omanikega on alusetud, kuna need suhted on osa üldisest äritavast. Viiendaks, nõutud hoolsus on vastuolus kohtupraktikaga ning on eriti raske ja ebaproportsionaalne konkreetsel juhul, mis kaugelt ületab tavapärast äririski. Seega, asjaolude asetleidmise ajal ei olnud alust kahelda impordilitsentside ehtsuses. Kuuendaks, komisjon leidis ebaõigesti, et õigusnormide keerukusega seotud tingimus ei ole asjakohane.
85 Kolmanda, neljanda ja viienda argumendiga, mida tuleb käsitleda koos, leidis hageja sisuliselt seda, et komisjon ei ole tõendanud tema hooletust.
86 Esiteks tuleb meenutada, et kui toll on leidnud, et hageja tegevuses ei saa tuvastada pettust või ilmset hooletust, on komisjoni ülesanne, kui ta kavatseb need siseriikliku ametiasutuse seisukohad ümber lükata, tõendada faktiliste asjaolude põhjal hageja ilmselgelt hooletu käitumise olemasolu (Üldkohtu 27. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑26/03: Geologistics vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3885, punktid 78 ja 82).
87 Samas tuleb rõhutada, et Belgia aktsiisi- ja tolliamet oli oma 14. detsembri 2007. aasta kirjas arvamusel, et tegemist oli erandjuhtumiga tolliseadustiku artikli 239 mõttes ning et hageja ei ole tegutsenud ilmse hooletusega.
88 Teiseks tuleb meenutada, et tuvastamaks hageja hooletust tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 60 välja kontaktide puudumise impordilitsentside omanikega, samas kui sellised kontaktid olid vajalikud kaupade vabasse ringlusse lubamiseks, mille eest võis neid ettevõtjaid pidada vastutavaks, kuna nende ettevõtjate nimed olid kantud vabasse ringlusse lubamise deklaratsioonidele. Ta märgib põhjendustes 60 ja 61, et kui hageja oleks nende ettevõtjatega ühendust võtnud, oleks olnud selge, et nad ei olnud teadlikud nende nimel välja antud litsentside kasutusõiguse müümisest, ning leiab, et rakendatud kord ja kontaktide puudumine näitasid, et hageja oli valmis võtma riske importimaks banaane tariifikvootide alusel. Komisjon märkis põhjenduses 62, et läbirääkimised impordilitsentside ostmiseks toimusid hageja ja M‑i vahel otse, põhjenduses 63, et hageja maksed tehti M‑i isiklikule arveldusarvele, mitte tema tööandja arveldusarvele, põhjenduses 64, et hageja ei ole tõendanud, et impordilitsentsid, mille ta saatis tagasi M‑ile, sai viimane tegelikult ka kätte, samal ajal kui nende omanikud pidid need tagasi saama pangagarantiide vabastamiseks, mida nad olid kohustatud õigusnormide kohaselt andma, ja põhjenduses 65, et litsentside kasutusõiguse ostmine toimus pro forma arvete alusel, mille esitasid kaks Hispaania ettevõtjat, kusjuures osad arved saadeti faksi teel tundmatutelt aadressidelt ja tundmatute isikute poolt. Komisjoni jaoks ei ole selline kord osa üldisest äritavast.
89 Kokkuvõttes on viis asjaolu, millele komisjon hooletuse tuvastamiseks tugineb: hageja ja impordilitsentside omanike vaheliste kontaktide puudumine; litsentside kasutusõiguse ostmine hageja ja M‑i vaheliste otseläbirääkimiste teel; maksete tegemine M‑i isiklikule arveldusarvele; tõendite puudumine selle kohta, et M on hageja saadetud litsentsid kätte saanud; litsentside kasutusõiguse ostmisel arveldamine pro forma arvete alusel, mis saadeti faksi teel osaliselt tundmatutelt aadressidelt või tundmatute isikute poolt.
90 Kolmandaks tuleb märkida, et komisjon leiab enda kaitseks, et impordilitsentside kasutusõiguse saamiseks hageja rakendatud kord on „õigusvastane”, kuna on vastuolus määruse nr 2362/98 artikli 21 lõike 2 teise lõiguga, mis ei luba impordilitsentsist tulenevate õiguste edasi andmist uuelt ettevõtjalt senisele ettevõtjale. Selles osas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus, kuivõrd see ei anna õigust imporditollimakse vähendada, ei põhine impordilitsentside kasutusõiguse ostmise korra õigusvastasusel, vaid hageja ilmsel hooletusel.
91 Järelikult ei saa komisjoni argument antud asjas mõjutada imporditollimaksude vähendamisest keeldumise põhjendatust.
92 Neljandaks tuleb märkida, et hageja, keda selles osas toetab Belgia Kuningriik, on arvamusel, et tema juhtumi puhul tähendas põhjalikum hoolsus aktiivset kohustust vaid siis, kui on tekkinud kahtlus impordilitsentside ehtsuse üle. Komisjon väidab, et arvestades antud juhtumi asjaolusid, mis on teada vaid hagejale, oleks viimasel pidanud tekkima kahtlus ja ta oleks pidanud nõudma impordilitsentside omanike kohta täiendavat teavet, ning asjaolu, et tollil võis kahtlus puududa, selles osas mõju ei avalda.
93 Esmapilgul ei nähtu vaidlustatud otsusest, et komisjon keeldus imporditollimakse vähendamast põhjusel, et hagejal oleks pidanud tekkima kahtlus vaidlusaluste impordilitsentside ehtsuse osas. Hooletuse põhjuseks ilmneb olevat kord, mida rakendati nende litsentside kasutamisõiguste omandamiseks ja mille teatavad aspektid ei ole osa üldisest äritavast. Arvestades eelnevat ei ole hageja argument vaidlustatud otsuse põhjendatuse hindamisel asjassepuutuv.
94 Siiski ei saa kõrvale jätta komisjoni seisukohta, et võttes arvesse vaidlusaluste impordilitsentside kasutamisõiguse omandamiseks kasutatud korda, oleks hagejal pidanud tekkima kahtlused nende ehtsuse osas, kuna vaidlustatud otsuse põhjendustes 60–65 märkis komisjon, et kontaktid impordilitsentside omanikega olid vältimatult vajalikud ning et hageja ei pidanud küsitavaks asjaolu, et suured rahasummad maksti faksi teel saadud pro forma arvete alusel. Sellegipoolest ei ole need asjaolud järgnevates punktides 98–102 ja 111–115 esitatud põhjustel piisavad, et antud juhtumi asjaoludel saaks tekkida kahtlus vaidlusaluste impordilitsentside ehtsuse osas.
95 Viiendaks tuleb analüüsida viit etteheidet, mille põhjal komisjon leidis, et hageja ei ole tõendanud oma hoolsust.
96 Esiteks väidab hageja, et – jättes kõrvale vaidlusaluste impordilitsentside hulgaga seotud ebaproportsionaalse halduskoormuse kandmise – tal ei olnud võimalik iga litsentsiomanikuga ühendust võtta. Ta tegutses tavapäraste ärisuhete raames, jättes kontaktide haldamise oma partneritega M‑i ülesandeks. Teistmoodi tegutsedes oleks ta seadnud ohtu oma ärisuhted M‑iga, keda tal oli vaja selleks, et leida uusi ettevõtjaid, kes soovisid müüa oma impordilitsentside kasutusõigusi. Ta on arvamusel, et asjaolude toimumise ajal ei olnud tal mingit põhjust näidata M‑i vahendusel sõlmitud kokkulepete puhul üles erilist valvsust, kuna kasutatud meetod oli sama, mida kasutati ka teiste vahendajatega.
97 Komisjoni sõnul ei saa hageja peituda argumendi taha, mis puudutab usaldussuhet M‑iga, välja arvatud juhul, kui ta kannab kõiki selle valikuga kaasnevaid tagajärgi, kuna ta seab selle suhte võrdluses nõutud hoolsusega esikohale. Pealegi on ta seisukohal, et hageja oleks võinud M‑ilt nõuda, et see annaks talle teavet litsentside omanike kohta, kuna nende ärisuhted olid asjaolude esinemise ajal küllalt hiljutised. Lõpuks leiab ta, et meetmed, mis hageja spetsiaalselt võttis impordilitsentside haldamiseks, ei oma tähtsust, kuna ei ole näidatud, kuidas need aitavad kontrollida litsentside hoolsat ja õiguspärast kasutamist.
98 Kohtutoimiku kohaselt sai hageja kõik vaidlusalused impordilitsentsid enda kätte M‑i kaudu ning need litsentsid anti talle üldjuhul iga kvartali lõpus, mil ta neid kasutas. Peab märkima, et hageja rõhutas nii kirjalikes märkustes kui ka kohtuistungil asjaolu, et tehingud, mille jaoks vaidlusaluseid impordilitsentse kasutati, puudutasid alati väikest osa banaane. Tema sõnul õigustas selline asjaolu vahendaja kasutamist, et saada küllalt lühikese aja jooksul litsentsid, mis võimaldavad importida kaubakoormaid tariifikvootide piires. Komisjon ei ole neid erinevaid faktilisi asjaolusid vaidlustanud. Lisaks väidab hageja – ilma et talle oleks vastu vaieldud –, et ta kontrollis kasutatavate impordilitsentside vormi ja sisu, eelkõige seda, kas nendel litsentsidel märgitud kogused vastavad nendele uutele ettevõtjatele eraldatud kogustele, kelle nimed olid litsentsidel märgitud.
99 Hoolimata sellistest kontrollidest tähendab komisjoni esimene etteheide, et hageja oli kohustatud võtma vaidlusaluste litsentside omanikega ühendust küllaltki lühikese aja jooksul, et vältida vaidlustatud otsuse põhjendustes 60 ja 61 väljendatud kriitikat.
100 Komisjon, keda kohtuistungil küsitleti põhjenduses 60 toodud kohustuse sisu ja ulatuse osas, ei suutnud nimetada sätteid, mis põhjendaksid selle kohustuse olemasolu, ega täpsustada selle ulatust seoses imporditud kauba tollivormistuse, eriti selle vabasse ringlusse lubamisega, piirdudes väitega, et impordilitsentside kasutamisõiguse ostmine uutelt ettevõtjatelt ei ole tollieeskirjadega kooskõlas. Samas, nagu juba eespool punktides 90 ja 91 märgitud, ei põhine vaidlustatud otsus asjaolul, et impordilitsentside kasutamisõiguse ostmise kord on õigusvastane.
101 Nii ei ole komisjon osutanud, et hageja oli tollivormistustoimingute tegemiseks kohustatud võtma ühendust vaidlusaluste impordilitsentside omanikega. Täpsemalt öeldes ei esitanud komisjon ühtki tõendit, mis näitaksid, et ühenduse võtmine oli vajalik selleks, et hageja saaks lubada kaubad vabasse ringlusse, samas ei ole vaidlustatud seda, et ta võis takistusteta täita kõiki vaidlusaluste impordilitsentsidega hõlmatud kaupade impordiga seotud halduslikke formaalsusi.
102 Samamoodi ei saa üldjuhul nõustuda sellega, et ettevõtjat, kes impordib kaupu Euroopa Liitu ja kes kasutab selleks vahendaja teenuseid, et saada kasutada impordilitsentse, käsitatakse kui ettevaatamatut või hooletut, kui ta ei kontrolli nende litsentside omanikke. Nimelt, sellise vahendaja teenuste kasutamine kuulub importija äranägemisel teostatava impordi praktiliste meetodite hulka ja selle eesmärk on lihtsustada seda tegevust, kuna importija leiab, et antud majanduskontekstis on vahendaja isik, kes on paremas positsioonis kui tema, leidmaks uusi ettevõtjaid, kes on saanud litsentsid, ja kes soovivad nende kasutamisõigust võõrandada, eriti juhul, kui importija vajab suurt hulka litsentse küllalt lühikese aja jooksul, nagu see on antud asjas. Kuna puuduvad muud üksikasjalikud tõendid, mis annaksid alust ettevõtja kahtlustele kasutatud impordilitsentside ehtsuse osas, ei saa käsitada, et kontaktid impordilitsentside omanikega olid vajalikud, et võimaldada imporditud kaupade vabasse ringlusse lubamist.
103 Seega ei ole komisjon tõendanud, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 60 ja 61 märgitud asjaolud kujutavad endast hageja hooletust.
104 Teiseks, hageja väidab, et maksete tegemine M‑i isiklikule arveldusarvele on tavapärane, kuna viimane tegutses iseseisvalt ja sama tegi ta teiste vahendajatega ning et temale ei saa süüks panna seda, et ta jättis kontrollimata, kas litsentsid, mille ta saatis M‑ile, sai viimane tegelikult ka kätte, kuna see kujutab endast ebaproportsionaalselt suurt tööd ja ei vasta üldisele äritavale, ning et teda oleks teavitatud, kui M ei oleks litsentse kätte saanud, eriti arvestades nende ärisuhete korrapärasust.
105 Enda kaitseks kordab komisjon vaidlustatud otsuses väljendatud kriitikat, nimelt seda, et antud asjas kohaldatava hoolsuse põhjal võiks hagejalt eeldada, et ta tagab maksete tegemise sobilikele arveldusarvetele ning et ta kontrolliks, kas tema saadetud litsentsid on nõuetekohaselt kätte saadud. Komisjon märgib, et hagejal oleks pidanud hoolsa ettevõtjana pidanud tekkima kahtlused selle üle, et M soovis suurte summade kandmist enda nimele ja isiklikele arveldusarvetele oma tööandja teadmata.
106 Teine, kolmas ja neljas väide, mis sisalduvad vaidlustatud otsuse põhjendustes 62–64, puudutavad litsentside kasutusõiguste ostmist hageja ja M‑i vahelistel otseläbirääkimistel M‑i isiklikule arveldusarvele tehtavate maksete eest, ja asjaolu, et puuduvad tõendid selle kohta, et M on hageja saadetud litsentsid kätte saanud.
107 Faktide osas tuleb sedastada, et hagejal on olnud ärisuhted M‑iga alates 1997. aastast ja ühel tema Itaalia tütarettevõtjal olid varem mitme aasta vältel ärisuhted Portugali rahvusvahelise kaubandusettevõtjaga, kelle heaks M töötas. Kohtutoimikust tervikuna nähtub lisaks, et ärisuhted vaidlusaluste litsentside kasutamisõiguste ostmiseks – nagu väidab hageja – olid sõlmitud üksnes tema enda ja M‑i vahel; komisjon möönab suulises menetluses, et seda asjaolu ta ei vaidlusta. Lisaks, vaidlustatud otsuses või komisjoni dokumentides ei sea miski kahtluse alla hageja väidet, et M tegutses vahendajana sõltumatult, ega näita, et viimane oleks tegutsenud pettuslikult. Seega tuleb komisjoni argumendid, mida on meenutatud eespool punktis 105, tagasi lükata, kuna need põhinevad arusaamal, mis samuti tuleneb vaidlustatud otsusest, et vahendaja – kes oli pealegi rahvusvahelise kaubandusettevõtja töötaja – kasutamine selleks, et omandada vaidlusaluseid litsentse, kujutab endast kõrgendatud pettuse ohtu.
108 Käesoleva juhtumi asjaoludel ja võttes arvesse eespool punktis 102 märgitut, ei näita hageja hooletust ei tema otseläbirääkimised M‑iga vaidlusaluste litsentside kasutusõiguste ostmiseks, tasumine kõikide nimetatud ostude eest M‑i isiklikule arveldusarvele, ega asjaolu, et ta ei nõudnud viimaselt tõendit nende kasutatud litsentside kättesaamise kohta, mille ta oli M‑ile tagasi saatnud.
109 Kolmandaks väidab hageja, et pro forma arvete kasutamine on üldine äritava, mida ta on kasutanud teiste vahendajate ja importijatega, need arved kujutavad endast tellimuslehti, mille alusel ta maksis M‑ile, kes koostas seejärel lõplikud arved. Fakt, et neid arveid on saatnud Hispaania äriühingud, keda hageja ei tundnud, ei kujuta endast erandlikku asjaolu, mis oleks kutsunud üles suuremale valvsusele, kuna kõnealused ettevõtjad olid banaanisektoris tundmatud ettevõtjad ja kõiki kontakte nende ettevõtjatega haldas M ning samal ajal ei ole komisjon tõendanud ilmset hooletust.
110 Komisjon leiab, et just need on asjaolud, millistel pro forma arvete kasutamine tekitab probleemi, nimelt see, et need arved saadeti faksi teel tundmatute isikute poolt tundmatutelt aadressidelt. Seetõttu oleks hageja pidanud neid kontrollima.
111 Selles küsimuses tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 65 märkis komisjon:
„[L]itsentside kasutusõiguse ostmine toimus pro forma arvete alusel, mille esitasid [faksi teel] kaks eespool viidatud Hispaania ettevõtjat ning toimikust nähtub, et osad arved saadeti [faksi teel] tundmatutelt aadressidelt ja tundmatute isikute poolt. Komisjoni arvates ei ole selline teguviis üldise äritava hulka kuuluv. Komisjon kahtlustab, kas suurte rahasummade maksmine harilike pro forma arvete alusel, mis on saadud sellistel asjaoludel [faksi teel], on ikka üldine äritava; samas ei nähtu toimikust, et [hageja] oleks vähimalgi määral selle üle muret tundnud.”
112 Kõigepealt tuleb sedastada, et menetlust ja kohtuistungit korraldavad meetmed tõid välja eriarvamuse ühe faktilise asjaolu hindamisel. Nimelt, komisjon esitas vastuseks Üldkohtu esitatud päringutele nelja ettevõtja arved, kellelt hageja väidetavalt ostis vaidlusaluste litsentside kasutusõiguse. Samas, esiteks vaidlustas hageja kohtuistungil nende andmete tõelevastavuse, väites, et vaid üks kõnealustest ettevõtjatest müüs talle vaidlusaluste litsentside kasutusõiguse. Teiseks, need andmed on vasturääkivad nii OLAF‑i 22. septembri 2000. aasta töödokumendis tuvastatud asjaoludega, milles toodi välja kaks Hispaania ettevõtjat, kellest üks oli asjaga seotud aastal 1998 ja teine aastal 1999, kui ka vaidlustatud otsusega.
113 Samuti tuleb märkida, et põhistamaks väidet, et hageja ei tegutsenud hoolsalt, tugineb komisjon eelkõige asjaolule, et vaidlusaluste litsentside kasutusõiguse pro forma ostuarved saadeti tundmatute isikute poolt tundmatutelt faksinumbritelt. Täpsemalt öeldes tõi komisjon välja, et kõnealused pro forma arved on pärit Hispaaniast, kasutatud oli Hispaania faksinumbreid ning faksi teel saadud arvetel oli märge „copy shops” (koopiateenused), mis asuvad Hispaanias.
114 Seega nähtub toimikust tervikuna, et vaidlusaluste litsentside kasutusõigused, mis puudutasid üksnes 1999. aastat, osteti Hispaania ettevõtjalt (vt eespool punkt 112). Selle ettevõtja pro forma arved, mille komisjon esitas vastuseks menetlust korraldavatele meetmetele, sisaldavad kõik ühte postiaadressi ja telefoninumbrit, mis on märgitud nende arvete päises. Üks arve sisaldab ülemisel äärel märget „casa de fotocopia” (koopiateenus) ja teine faksi numbrit, mis on ilmselt Hispaania oma, ning ülemisel äärel märget „cemon”.
115 Kuigi eespool punktis 114 viidatud asjaolud ei nähtu konkreetselt vaidlustatud otsusest, võib arvata, et komisjon on neile viidanud, märkides põhjenduses 65, et pro forma arved saadeti faksi teel tundmatutelt aadressidelt. Sellegipoolest ei ole selline asjaolu piisav, et tõendada antud asjas hageja hooletust. Esiteks asjaolu, et pro forma arve, mis on saadud ettevõtjalt, kelle asukoht on Hispaanias, saadeti selles riigis asuvalt faksilt, ei paista olevat selline asjaolu, mille tõttu arve saanud ettevõtja peaks oma hoolsust tõstma. Teiseks, asjaolu, et üks viiest nimetatud Hispaania ettevõtja poolt hagejale saadetud arvest saadeti kohast, mis tundub olevat koopiateenuse pakkuja, ei saa iseenesest tekitada hagejas kahtlusi oma ärisuhete osas selle ettevõtjaga või vaidlusaluste litsentside ehtsuse osas. Kuna puuduvad muud üksikasjalikud tõendid, mis toetaksid pro forma arvete kasutamisega seotud etteheidet, ei ole võimalik pidada komisjoni kahtlusi põhjendatuks asjaolu osas, kas väga suurte rahasummade maksmine nende arvete alusel, mis saadi eespool viidatud asjaoludel, ikka on üldine äritava.
116 Seega ei ole komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 65 märgitud asjaoludega tõendanud, et hageja tegutses antud juhul hooletult.
117 Ilma et oleks vaja otsustada hagi teise väite esimese, teise ja kuuenda argumendi üle, tuleneb eespool punktidest 103, 108 ja 116, et teine väide on põhjendatud, kuna komisjon ei ole tõendanud – mida nõuab eespool punktis 86 viidatud kohtupraktika –, et hageja ei tegutsenud hoolsalt ja seetõttu oli ta ilmselgelt hooletu.
118 Järelikult, ilma et oleks vaja otsustada hagi esimese, kolmanda ja neljanda väite üle, tuleb vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 3 tühistada ja jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
Kohtukulud
119 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 3 alusel võib Üldkohus aga määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.
120 Kuna antud asjas on komisjon kohtuvaidluse põhiküsimuses kaotanud, tuleb hageja kohtukulud välja mõista komisjonilt, kes kannab ise oma kohtukulud.
121 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seega kannab Belgia Kuningriik antud asjas ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 6. mai 2010. aasta otsuse K(2010) 2858 lõplik, mille kohaselt on järelarvestuskande tegemine põhjendatud ning imporditollimaksude vähendamine on põhjendatud ühe võlgniku suhtes, kuid ei ole konkreetsel juhul põhjendatud teise võlgniku suhtes, artikli 1 lõige 3.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista Firma Léon Van Parys NV kohtukulud välja komisjonilt, kes kannab ise oma kohtukulud.
4. Belgia Kuningriik kannab ise oma kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. märtsil 2013 Luxembourgis.
Allkirjad