ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
23. oktoober 2015(*)
Tühistamishagi – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Hagi esitamise tähtaeg – Hilinemine – Vastuvõetamatus – Kahju hüvitamise nõue – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑552/13,
Oil Turbo Compressor Co. (Private Joint Stock), asukoht Teheran (Iraan), esindaja: advokaat K. Kleinschmidt,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja J.-P. Hix,
kostja,
mille ese on esiteks nõue tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 319, lk 11), ja nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), ja teiseks kahju hüvitamise nõue,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: president M. E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Gervasoni ja L. Madise (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 11. märtsi 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast ohtliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise.
2 Hageja Oil Turbo Compressor Co. (Private Joint Stock) on Iraani õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeleb gaasi-, nafta- ja üldises energiasektoris tootmis- ja uurimistegevusega ning teenuste osutamisega. Konkreetselt toodab ja turustab ta turbiine ja turboülelaadureid, mida kasutatakse gaasi‑ ja naftasektoris.
3 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 26. juulil 2010 vastu otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39). Otsuse 2010/413 artikli 20 lõige 1 näeb ette nende isikute ja üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, kes on loetletud sama otsuse I ja II lisas.
4 Pärast otsuse 2010/413 vastuvõtmist võttis nõukogu 25. oktoobril 2010 vastu määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1). Määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a näeb ette, et külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad nimetatud määruse VIII lisas loetletud isikutele, üksustele ja asutustele.
5 Nõukogu võttis 1. detsembril 2011 vastu otsuse 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 319, lk 71), millega ta muu hulgas lisas hageja nime otsuse 2010/413 II lisas loetletud isikute ja üksuste loetellu.
6 Samal päeval võttis nõukogu vastu rakendusmääruse (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11), millega ta muu hulgas lisas hageja nime määruse nr 961/2010 VIII lisas toodud loetellu.
7 Otsuses 2011/783 ja rakendusmääruses nr 1245/2011 põhjendas nõukogu hageja rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist järgmiselt:
„Seotud ELi poolt loetellu lisatud ettevõttega Sakhte Turbopomp va Kompressor (SATAK) (teise nimega Turbo Compressor Manufacturer, TCMFG)”.
8 Nõukogu avaldas 2. detsembril 2011 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse otsuse 2010/413 artikli 19 lõike 1 punkti b ja artikli 20 lõike 1 punkti b (II lisa) ning määruse nr 961/2010 artikli 16 lõiget 2 (VIII lisa) (ELT C 351, lk 15, edaspidi „2. detsembri 2011. aasta teatis”), kusjuures kahe viimati nimetatud õigusakti puhul võeti aluseks nende redaktsioonid pärast otsusega 2011/783 ja rakendusmäärusega nr 1245/2011 tehtud muudatusi. Teatises täpsustas nõukogu iga kande põhjenduste osas asjakohastele aktidele viidates eelkõige seda, et ta otsustas lisada isikuid ja üksusi otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 961/2010 VIII lisas toodud loeteludesse. Lisaks juhtis nõukogu puudutatud isikute ja üksuste tähelepanu võimalusele vaidlustada need aktid ELTL artikli 275 teise lõigu ning artikli 263 neljanda ja kuuenda lõigu alusel.
9 Nõukogu teavitas 5. detsembri 2011. aasta kirjaga, mis saadeti väljastusteatega tähtkirjana 6. detsembril 2011, hagejat tema kandmisest otsuse 2010/413, mida on muudetud otsusega 2011/783, II lisas ja määruse nr 961/2010, mida on muudetud rakendusmäärusega nr 1245/2011, VIII lisas loetletud isikute ja üksuste loetellu. See kiri tagastati nõukogule Iraani postiteenistuse märkega „asukoht muutunud”.
10 Hageja esitas 13. veebruaril 2012 Üldkohtule hagi otsuse 2011/783 tühistamiseks teda puudutavas osas, põhjendades oma nõuet eelkõige sellega, et nõukogu hindas ilmselgelt valesti neid asjaolusid, millele see otsus tema osas tugines. Hagi registreeriti numbriga T‑63/12.
11 Määrus nr 961/2010 tunnistati kehtetuks nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrusega (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 88, lk 1) ja mille artikli 23 lõikes 2 on ette nähtud, et külmutatakse rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad IX lisas loetletud isikutele, üksustele ja asutustele. Nõukogu kandis hageja nime sellesse lisasse samadel põhjustel, nagu on sätestatud otsuses 2011/783 ja rakendusmääruses nr 1245/2011 (vt eespool punkt 7).
12 Üldkohus rahuldas 26. oktoobri 2012. aasta otsusega Oil Turbo Compressor vs. nõukogu (T‑63/12, EKL, EU:T:2012:579) hageja hagi, milles nõuti otsuse 2011/783 tühistamist teda puudutavas osas.
13 Nõukogu avaldas 11. detsembril 2012 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse otsuses 2010/413 ja määruses nr 267/2012 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 380, lk 7, edaspidi „11. detsembri 2012. aasta teatis”). Teatises juhiti otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas toodud isikute ja üksuste tähelepanu võimalusele esitada nõukogule taotlus koos tõendavate dokumentidega, et otsus nende kandmise kohta eespool nimetatud loeteludesse vaadataks uuesti läbi.
14 Hageja saatis 21. jaanuaril 2013 nõukogule kirja, milles viitas kohtuotsusele Oil Turbo Compressor vs. nõukogu, punkt 12 eespool (EU:T:2012:579), ja märkis, et tema nime ei ole veel otsuse 2010/413 II lisast ja määruse nr 267/2012 IX lisast kustutatud, ning palus nõukogul esitada talle põhjused, miks kõnealust kohtuotsust ei ole täidetud.
15 Hageja palus 6. veebruari ja 29. aprilli 2013. aasta kirjadega nõukogult peamiselt kohtuotsuse Oil Turbo Compressor vs. nõukogu, punkt 12 eespool (EU:T:2012:579), täitmist.
16 Nõukogu 26. novembri 2013. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1203/2013, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT L 316, lk 1), kustutati hageja määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetelust.
Menetlus ja poolte nõuded
17 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. oktoobril 2013.
18 Samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendis esitas hageja taotluse, et kohtuasi lahendataks Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 76a alusel kiirendatud menetluses.
19 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldava meetmega, mis toimetati poolte kätte 28. novembril 2013, palus Üldkohus pooltel selgitada, kas ja millisel kuupäeval teatas nõukogu hagejale otse või Euroopa Liidu Teatajas teatise avaldamisega oma otsusest kanda hageja nimi esiteks rakendusmääruse nr 1245/2011 ainsas lisas ja teiseks määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loeteludesse. Pooled vastasid sellele küsimusele määratud tähtajal.
20 Nõukogu esitas 29. novembril 2013 Üldkohtu kantseleile kostja vastuse, mis sisaldas teise võimalusena taotlust tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, kuna hageja nimi kustutati rakendusmäärusega nr 1203/2013 määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetelust (vt punkt 16 eespool).
21 Üldkohus (teine koda) jättis 12. detsembri 2013. aasta otsusega rahuldamata taotluse, et kohtuasi lahendataks kiirendatud menetluses.
22 Hageja esitas 25. märtsil 2014 Üldkohtule repliigi, milles laiendas oma nõudeid. Üldkohus registreeris selle dokumendi, kuid jättis selle vastuvõetavuse küsimuse lahtiseks.
23 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (teine koda) avada suulise menetluse.
24 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldava meetmega, mis toimetati poolte kätte 30. jaanuaril 2015, esitas Üldkohus pooltele kirjalikult küsimuse, paludes sellele vastata kohtuistungil. See küsimus puudutas 20. veebruari 2014. aasta kohtumäärust Jannatian vs. nõukogu (T‑187/13, EU:T:2014:134) ja määruse asjakohasust käesoleva kohtuasja jaoks.
25 Kohtuistung, mis algselt oli määratud 4. veebruariks 2015, lükati hageja palvel edasi 11. märtsile 2015.
26 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 11. märtsi 2015. aasta kohtuistungil.
27 Nõukogu tugines kohtuistungil eespool punktis 24 viidatud küsimusele vastates 11. detsembri 2012. aasta teatisele ja esitas Üldkohtule viimase palvel teatise koopia. Kõnealune dokument lisati toimikusse, ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud. Hageja esitas selle dokumendi kohta oma märkused, mis kanti kohtuistungi protokolli.
28 Hagis palub hageja Üldkohtul:
– tühistada teda puudutavas osas rakendusmäärus nr 1245/2011 ja määrus nr 267/2012 (edaspidi koos „vaidlustatud aktid”);
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
29 Repliigis palub hageja Üldkohtult, et viimane mõistaks nõukogult hageja kasuks kahjuhüvitisena välja 90 528 392,56 eurot.
30 Nõukogu palub kostja vastuses Üldkohtul:
– esimese võimalusena jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt;
– teise võimalusena tuvastada, et kohtuotsuse tegemise vajadus on ära langenud.
31 Vastuseks hageja repliigis esitatud kahju hüvitamise nõudele, palub nõukogu lisaks vasturepliigis Üldkohtul:
– jätta kahju hüvitamise nõue ilmselgelt vastuvõetamatuna läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuna rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisnõuded
32 Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kolme väitega. Nende kohaselt on esiteks tehtud ilmne hindamisviga nende asjaolude hindamisel, millel vaidlustatud aktid põhinevad, teiseks on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja kolmandaks on rikutud õigust olla ära kuulatud, põhjendamiskohustust, kaitseõigusi ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
33 Ilma 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 alusel formaalselt vastuvõetamatuse vastuväidet esitamata väidab nõukogu esimese võimalusena, et tühistamisnõuded on esitatud hilinenult, mistõttu on need vastuvõetamatud. Teise võimalusena leiab ta, et kuna hageja kustutati rakendusmäärusega nr 1203/2013 määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetelust, siis on kohtuotsuse tegemise vajadus igal juhul ära langenud.
34 Kõigepealt tuleb kontrollida tühistamisnõuete vastuvõetavust hagi esitamise tähtaja aspektist.
35 Sellega seoses väidab nõukogu esiteks, et ta üritas rakendusmäärust nr 1245/2011 hagejale edastada 5. detsembri 2011. aasta kirjaga, mille Iraani post talle tagasi saatis. Kuna nõukogu ei saanud seetõttu rakendusmäärust isiklikult teatavaks teha, hakkas hagi esitamise tähtaeg kulgema 2. detsembri 2011. aasta teatise avaldamise päevast. Mis puudutab teiseks määrust nr 267/2012, siis märkis nõukogu kohtuistungil, et hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema 11. detsembri 2012. aasta teatise avaldamise päevast või vähemalt – nagu ta väitis oma kirjalikult esitatud dokumentides – kuupäevast, mil hageja sai teada selle määruse vastuvõtmisest ja selle sisust, mis tähendab, et hiljemalt 21. jaanuaril 2013.
36 Hageja vaidleb nõukogu argumentidele vastu, põhjendades seda peamiselt väitega, et kuivõrd vaidlustatud akte ei tehtud isiklikult teatavaks, ei hakanud hagi esitamise tähtaeg kulgema. Eelkõige ei saa nõukogu esiteks seoses rakendusmäärusega nr 1245/2011 tugineda 5. detsembri 2011. aasta kirja tagasisaatmisele Iraani posti poolt, kuna nõukogu peab tagama, et tema kirjad saadakse kätte. Teiseks väidab hageja seoses määrusega nr 267/2012 sisuliselt seda, et nõukogu oleks pidanud proovima edastada talle kirja otse või teha see vähemalt teatavaks tema advokaadile ning igal juhul ei saanud hagi esitamise tähtaeg hakata kulgema alates 11. detsembri 2012. aasta teatisest. Lisaks, kuna hageja võis õiguspäraselt oodata, et pärast kohtuotsust Oil Turbo Compressor vs. nõukogu, punkt 12 eespool (EU:T:2012:579), kustutab nõukogu tema nime määruse nr 961/2010 VIII lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loeteludest, sest kande aluseks olid samad põhjused, mis otsusel 2011/783, ja mis tühistati selle kohtuotsusega hagejat puudutavas osas, leiab hageja, et käesoleva hagi aegumistähtaeg on vastuolus halduse õiguspärasuse põhimõttega. Hageja lisab ka, et nõukogu, kes ei vastanud hageja 21. jaanuari, 6. veebruari ja 29. aprilli 2013. aasta kirjadele, oleks pidanud hageja ära kuulama ja vajaduse korral viitama võimalikule õiguskaitsevahendile.
37 Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 kuues lõik näeb ette, et „[k]äesolevas artiklis sätestatud menetlus tuleb algatada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai”.
38 Kohtupraktika kohaselt tähendab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte seda, et Euroopa Liidu asutus, kes võtab vastu õigusakti, mis sisaldab isikut või üksust puudutavaid piiravaid meetmeid, teeb akti aluseks olevad põhjendused võimalikult suures ulatuses teatavaks kas akti vastuvõtmise ajal või vähemalt võimalikult kiiresti pärast selle vastuvõtmist, et võimaldada neil isikutel või üksustel teostada oma kaebeõigust (kohtuotsus, 6.9.2013, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EKL, EU:T:2013:397, punkt 56; vt selle kohta samuti kohtuotsus, 16.11.2011, Bank Melli Iran vs. nõukogu, C‑548/09 P, EKL, EU:C:2011:735, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 See olukord on tingitud nende õigusaktide, millega kehtestatakse isiku või üksuse suhtes piiravaid meetmeid, erilisest olemusest, kuivõrd nad sarnanevad ühtaegu ,üldkohaldatavatele aktidele, sest need keelavad muu hulgas üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud adressaatide kategoorial anda rahalisi vahendeid ja majandusressursse nende isikute või üksuste käsutusse, kelle nimed on ära toodud nende õigusaktide lisades olevates loeteludes, kui ka neile isikutele ja üksustele suunatud üksikotsuste kogumile (vt kohtuotsus, 23.4.2013, Gbagbo jt vs. nõukogu, C‑478/11 P–C‑482/11 P, EKL, EU:C:2013:258, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Käesoleval juhul on seda põhimõtet täpsustatud määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 3, milles on ette nähtud, et nõukogu edastab oma otsuse, sealhulgas nime kandmise põhjused nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, puudutatud isikule või üksusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab talle võimaluse esitada oma märkused.
41 Sellest tuleneb, et kuigi niisugused õigusaktid, nagu on vaidlustatud aktid, jõustusid nende avaldamisega, hakkab nende suhtes tühistamishagi esitamise tähtaeg ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel kulgema iga nimetatud isiku ja üksuse suhtes alates päevast, mil toimus neile kohustuslikus korras teatavakstegemine (kohtuotsus Gbagbo jt vs. nõukogu, punkt 39 eespool, EU:C:2013:258, punkt 59).
42 Seega hakkab see tähtaeg kulgema kas alates selle akti huvitatud isikule isiklikult edastamise kuupäevast, juhul kui tema aadress on teada, või vastasel juhul alates teatise avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas (kohtuotsus, 16.7.2014, Hassan vs. nõukogu, T‑572/11, EKL, EU:T:2014:682, punkt 33; vt selle kohta samuti kohtuotsus Gbagbo jt vs. nõukogu, punkt 39 eespool, EU:C:2013:258, punktid 59–62).
43 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et nõukogul ei ole õigust oma äranägemisel valida, mil viisil ta oma otsustest huvitatud isikutele teada annab. Kohtupraktika kohaselt tuleb nimelt eespool punktis 40 viidatud sätteid tõlgendada selliselt, et kui nõukogule on teada sellise isiku aadress, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja neid meetmeid sisaldavaid akte ei edastata temale otse, siis ei hakka kulgema tähtaeg, millest isik peab nende aktide Üldkohtus vaidlustamiseks kinni pidama. Seega, kui asjaomasele isikule on võimatu otse edastada õigusakti, millega tema suhtes on võetud või jäetud kehtima piiravad meetmed, algab sellise õigusakti peale hagi esitamise tähtaeg kulgema teatise avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas (vt analoogia alusel kohtuotsus, 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EKL, EU:T:2014:926, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta samuti analoogia alusel kohtuotsus Gbagbo jt vs. nõukogu, punkt 39 eespool, EU:C:2013:258, punktid 61 ja 62).
44 Teiseks võib kohtupraktika kohaselt leida, et nõukogul on võimatu otse edastada füüsilisele või juriidilisele isikule või üksusele akti, mis sisaldab teda puudutavaid piiravaid meetmeid, juhul kui selle isiku või üksuse aadress ei ole avalik ega ole nõukogule teada antud, või kui saatmine nõukogule teada olevale aadressile ebaõnnestub, hoolimata nõukogu pingutustest, mis ta on nõutava hoolsusega teinud, et akti edastada (kohtuotsus Mayaleh vs. nõukogu, punkt 43 eespool, EU:T:2014:926, punkt 61).
45 Eespool esitatud selgitusi arvestades tuleb kõigepealt kontrollida käesolevate tühistamisnõuete vastuvõetavust.
46 Mis puudutab esiteks rakendusmääruse nr 1245/2011 tühistamise nõude vastuvõetavust hagejat puudutavas osas, siis ei ole kahtlust selles, et sellest määrusest teavitati 2. detsembri 2011. aasta teatises, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas nende isikute ja üksuste jaoks, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse.
47 Teiseks tuleb tõdeda, et nõukogu saatis 6. detsembril 2011 hagejale 5. detsembri 2011. aasta kuupäeva kandva väljastusteatega tähtkirja, et teavitada viimati nimetatut eelkõige tema kandmisest rakendusmääruse nr 1245/2011 ainsasse lisasse. Teada on see, et kõnealune kiri tagastati nõukogule Iraani postiteenistuse märkega „asukoht muutunud”.
48 Seega ilmneb, et nõukogul oli eespool punktis 44 viidatud kohtupraktika tähenduses võimatu edastada teadet otse, kusjuures ta oli analoogses olukorras selle olukorraga, milles ta oleks olnud siis, kui hageja aadress ei oleks olnud teada. Vastupidi hageja kohtuistungil esitatud argumentidele kehtib see järeldus ka siis, kui kõnealune aadress oleks õige.
49 Nõukogu saatis nimelt 5. detsembri 2011. aasta kirja hagejale posti teel tähtsaadetisena koos nõudega edastada talle kättesaamistõend. Samas tuleb ühelt poolt märkida, et selline posti teel kirja saatmine on neile postiteenistustele teada, kes tegelevad postisaadetiste jaotamisega Iraanis (vt selle kohta kohtumäärus, 20.11.2012, Shahid Beheshti University vs. nõukogu, T‑120/12, EU:T:2012:610, punkt 49). Teiselt poolt on see sobiv otse edastamise viis eespool punktides 42 ja 43 viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna kohtupraktika kohaselt võimaldab allkirjastatud kättesaamistõendiga väljastusteatega tähtkirjaga teavitamine kindlalt kindlaks määrata päeva, mil hakkab kulgema hagi esitamise tähtaeg (vt selle kohta kohtuotsus, 30.5.1984, Ferriera Vittoria vs. komisjon, 224/83, EKL, EU:C:1984:208, punkt 9 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Seega tuleb tõdeda, et nõukogu, kellel on Iraanis ainult piiratud ressursid, et leida kõikide nende isikute ja üksuste, keda piiravate meetmete süsteem puudutab, era‑aadresse (vt analoogia alusel kohtuotsus Hassan vs. nõukogu, punkt 42 eespool, EU:T:2014:682, punkt 58), tõendas, et ta toimis nõutava hoolsusega, täites oma kohustust teavitada hagejat tema suhtes võetud piiravatest meetmetest.
51 Sellest järeldub, et arvestades eespool punktis 44 viidatud kohtupraktikat, ja vastupidi hageja argumentidele, võis nõukogu õiguspäraselt usaldada Iraani postiteenistuse märget, mille kohaselt oli hageja asukoht muutunud, ilma et nõukogul oleks olnud kohustust korrata teavitamist uue posti teel edastamise katsega või muul viisil.
52 Eelkõige ei olnud nõukogul – vastupidi hageja kohtuistungil esitatud argumentidele – pärast 5. detsembri 2011. aasta kirja tagastamist kohustust edastada hagejale rakendusmäärust nr 1245/2011 faksi või e‑postiga. Hageja ei ole nimelt tõendanud, et nõukogul oli tema faksinumber või e-aadress. Vastupidi, hageja väitis ainult, et need oleks võinud leida internetist, mille tõendamiseks ta aga ühtegi tõendit ei esitanud.
53 Neil asjaoludel hakkas hagi esitamise tähtaeg rakendusmääruse nr 1245/2011 osas kulgema teatise avaldamise päevast 2. detsembril 2011.
54 See järeldus tuleb teha veelgi enam seetõttu, et kohtuotsuse Oil Turbo Compressor vs. nõukogu, punkt 12 eespool (EU:T:2012:579), aluseks olnud kohtuasjas esitas hageja otsuse 2011/783 tühistamiseks tühistamishagi tähtaegselt. Selles otsuses, mis võeti vastu rakendusmäärusega nr 1245/2011 samal päeval, põhjendati aga hageja loetellu kandmist samade põhjendustega, nagu nimetatud määruses, ning ka sellest otsusest teavitati 2. detsembri 2011. aasta teatisega.
55 Seega on rakendusmääruse nr 1245/2011 osalise tühistamise nõue, mis esitati 15. oktoobril 2013, hilinemise tõttu vastuvõetamatu.
56 Mis puudutab teiseks määruse nr 267/2012 tühistamise nõude vastuvõetavust hagejat puudutavas osas, siis ei ole kahtlust selles – nagu nõukogu täpsustas vastuseks Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud küsimusele –, et see määrus avaldati küll Euroopa Liidu Teataja L‑seerias, kuid sellest ei teavitatud hagejat ning määruse avaldamisel 23. märtsil 2012 ei avaldatud selle kohta Euroopa Liidu Teatajas teatist nendele isikutele ja üksustele, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse.
57 Samas on ka teada, et nõukogu avaldas 11. detsembril 2012 Euroopa Liidu Teatajas teatise nendele isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on ette nähtud muu hulgas määruses nr 267/2012. Selle teatise – milles neid isikuid ja üksusi teavitatakse võimalusest esitada nõukogule taotlus, et vaadataks uuesti läbi otsus, millega nad on muu hulgas kantud selle määruse IX lisas toodud loetellu – avaldamisest hakkas hageja suhtes kulgema hagi esitamise tähtaeg (vt selle kohta kohtumäärus Jannatian vs. nõukogu, punkt 24 eespool, EU:T:2014:134, punkt 22).
58 Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla ei hageja esitatud asjaolu, et nõukogu ei üritanud määrust nr 267/2012 hagejale ega tema advokaadile teatavaks teha, ega samuti hageja esile toodud asjaolu, et 11. detsembri 2012. aasta teatis ei sisalda ühtegi viidet võimalikele õiguskaitsevahenditele ja tähtaegadele, selleks et vaidlustada hageja kandmise õiguspärasus kõnealuse määruse IX lisasse.
59 Mis puudutab esiteks määrusest nr 267/2012 teavitamata jätmist, siis nähtub eespool punktidest 47–52, et pärast 5. detsembri 2011. aasta kirja tagastamist võis nõukogu õiguspäraselt usaldada Iraani postiteenistuse märget, mille kohaselt oli hageja asukoht muutunud, ilma et nõukogul oleks olnud kohustust teavitamist korrata kas posti teel samale aadressile edastamisega või faksi või e-kirjaga.
60 Samas tuleb tõdeda, et neli kuud hiljem, määruse nr 267/2012 vastuvõtmise ajal 23. märtsil 2012, ei pidanud nõukogu enam sellest määrusest teavitama aadressile, mida ta võis mõistlikult pidada ebaõigeks. Sellega seoses ei oma tähtsust see, et 5. detsembri 2011. aasta kirja väljastusteatele on kantud sama aadress, mis hageja poolt kohtuotsuse Oil Turbo Compressor vs. nõukogu, punkt 12 eespool (EU:T:2012:579), aluseks olnud kohtuasjas esitatud dokumentidele, mida hageja muu hulgas ei vaidlusta.
61 Teiseks olgu märgitud, et vastupidi hageja kohtuistungil esitatud argumentidele ei pidanud nõukogu enam hageja advokaati määrusest nr 267/2012 teavitama.
62 Nimelt tuleb ELTL artikli 263 kuuenda lõigu sõnastusega seoses täpsustada, et kui akt tuleb teatavaks teha, selleks et hagi esitamise tähtaeg hakkaks kulgema, siis peab teatavakstegemine olema põhimõtteliselt suunatud selle akti adressaadile, mitte teda esindavale advokaadile. Seega loetakse kohtupraktika kohaselt hageja esindajale teatamist adressaadile teatamiseks ainult siis, kui sellises vormis teatamine on eeskirjades või pooltevahelise kokkuleppega sõnaselgelt ette nähtud (vt kohtuotsus Mayaleh vs. nõukogu, punkt 43 eespool, EU:T:2014:926, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika), ja mitte ühepoolselt ühe poole poolt (kohtuotsus, 11.7.2013, BVGD vs. komisjon, T‑104/07 ja T‑339/08, EU:T:2013:366, punkt 146).
63 Käesolevas asjas aga ei sisalda määrus nr 267/2012 ühtki sätet, mis näeks ette piiravatest meetmetest teatamist puudutatud isiku või üksuse esindajale; lisaks sellele ei ole hageja ka tõendanud, et tema ja nõukogu vahel oleks olnud selline kokkulepe, mille alusel nõukogu oleks võinud või lausa pidanud teavitama sellest määrusest hageja esindajat, selleks et hagi esitamise tähtaeg hakkaks kulgema.
64 Hageja tugines ühelt poolt kohtuistungil 28. detsembri 2011. aasta volitusele, millega ta volitas oma esindajat end esindama kogu tema suhtes võetud piiravate meetmetega seotud menetluses. Ta täpsustas, et see volitus saadeti nõukogule 9. veebruari 2012. aasta kirjaga, mis küll ei ole toimikus, kuid mille hageja lisas ka oma hagile kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Oil Turbo Compressor vs. nõukogu, punkt 12 eespool (EU:T:2012:579). Teiselt poolt tugines hageja kirjadele, mille tema esindaja saatis nõukogule 21. jaanuaril, 6. veebruaril ja 29. aprillil 2013.
65 Kuid ei 28. detsembri 2011. aasta volitus ega hagile lisatud 21. jaanuari, 6. veebruari ja 29. aprilli 2013. aasta kirjad ei tõenda ühegi sellise kokkuleppe olemasolu hageja ja nõukogu vahel, mis võimaldaks viimasel edastada määrus nr 267/2012 hageja esindajale. Need dokumendid väljendavad hoopis hageja ühepoolset otsust volitada oma esindajat tagama tema esindus seoses tema suhtes kohaldatavate piiravate meetmetega ning võtta selle raames vastu nõukogu võimalikke teavitusi. Samas ei ole selline ühepoolne otsus eespool punktis 62 viidatud kohtupraktikat arvestades piisav. Eespool punktis 62 viidatud kohtupraktika tähenduses ei piisa pooltevahelise kokkuleppe puudumisel selleks, et nõuda nõukogult advokaadi teavitamist, ainuüksi asjaolust, et nõukogule oli teada hageja advokaadi volitus ja advokaadi aadress.
66 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et asjaolu, et hagejale ja tema advokaadile ei tehtud määrust nr 267/2012 isiklikult teatavaks, ei saa iseenesest takistada seda, et hagi esitamise tähtaeg hakkab kulgema alates teatise avaldamisest 11. detsembril 2012.
67 Teiseks tuleb märkida, et asjaolu, et 11. detsembri 2012. aasta teatis ei sisalda – nagu tähendas hageja kohtuistungil – ühtegi viidet nende isikute ja üksuste, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, võimalusele esitada Üldkohtule hagi vastavalt ELTL artikli 275 teisele lõigule ning ELTL artikli 263 neljandale ja kuuendale lõigule, ei saa kahtluse alla seada järeldust, et see avaldamine võimaldas hagejal saada teada nende põhjenduste sisu, miks ta kanti määruse nr 267/2012 IX lisas olevasse loetellu.
68 Nimelt tuleneb esiteks kohtupraktikast, et liidu õiguse sõnaselge sätte puudumisel ei saa möönda, et liidu institutsioonidel oleks üldine kohustus teavitada õigussubjekte võimalikest õiguskaitsevahenditest ja tingimustest, millistel nad võivad neid kasutada (kohtumäärused, 5.3.1999, Guérin automobiles vs. komisjon, C‑153/98 P, EKL, EU:C:1999:123, punkt 15, ja Guérin automobiles vs. komisjon, C‑154/98 P, EKL, EU:C:1999:124, punkt 15; 30.3.2000, Méndez Pinedo vs. EKP, T‑33/99, EKL AT, EU:T:2000:94, punkt 36; vt selle kohta samuti kohtumäärus, 7.12.2004, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑521/03 P, EU:C:2004:778, punkt 44).
69 Samas ei sisalda määrus nr 267/2012 ühtegi sätet, mis paneks nõukogule kohustuse viidata Euroopa Liidu Teatajas teatise avaldamisega teatavakstegemisel võimalikele õiguskaitsevahenditele ja tingimustele, millistel neid võib kasutada. Eelkõige selle määruse artikli 46 lõige 3, mis käsitleb puudutatud isikute ja üksuste teavitamist piiravate meetmete võtmise põhjendustest (vt punkt 40 eespool), ei sisalda ühtegi sellesisulist kohustust.
70 Teiseks tuleb igal juhul, arvestades eespool punktis 54 esitatud kaalutlusi, märkida, et käesolevas asjas olid hagejale võimalikud õiguskaitsevahendid ja hagi esitamise tähtajad teada, ning eelkõige oli ta teadlik tema võimalusest vaidlustada tema suhtes kehtestatud piiravad meetmed.
71 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hagi esitamise tähtaeg hakkas määruse nr 267/2012 osas kulgema teatise avaldamise päevast 11. detsembril 2012. Seega on selle määruse osalise tühistamise nõue, mis esitati 15. oktoobril 2013, hilinemise tõttu vastuvõetamatu.
72 Isegi kui 11. detsembri 2012. aasta teatise avaldamist ei saa pidada tühistamishagi esitamise tähtaja alguspunktiks, kuna puuduvad viited neile õiguskaitsevahenditele, mida hageja oleks saanud kasutada, et vaidlustada enda kandmist määruse nr 267/2012 IX lisasse, tuleb igal juhul veel lisada, et nõukogule 21. jaanuaril 2013 saadetud kirjas märkis hageja esindaja, et pärast kohtuotsust Oil Turbo Compressor vs. nõukogu, punkt 12 eespool (EU:T:2012:579), ei olnud viimati nimetatu nimi ei otsuse 2010/413 II lisast ega määruse nr 267/2012 IX lisast kustutatud, kusjuures selles osas viidati selle määruse IX lisa I B osa punktile 103, milles konkreetselt hageja nimi esines.
73 Seega nähtub eespool punktis 72 käsitletud toimiku materjalidest, et hageja esindajale ja seega hagejale endale oli hiljemalt kirja kuupäeval 21. jaanuaril 2013 täpselt ja kindlalt teada hageja kandmine määruse nr 267/2012 IX lisasse ja selle kande põhjendused. Sellega seoses tuleb ka kummutada hageja kohtuistungil esitatud argument, et sellel kuupäeval oli ainult tema esindaja ja mitte tema ise teadlik hageja kandmisest määruse nr 267/2012 IX lisasse ja selle kande põhjendustest. Nimelt väitis hageja kohtuistungil ka seda, et isegi kui nõukogu võis usaldada Iraani postiteenistuse märget, mille kohaselt oli hageja asukoht muutunud, oleks see institutsioon siiski võinud ja pidanud edastama selle määruse tema esindajale. Samas ei saa hageja endale vasturääkimata väita, et tema esindaja teavitamine on võrdsustatav isikliku teavitamisega, ja samas märkida, et see, kui tema esindaja viitab tema kandmisele määruse nr 267/2012 IX lisasse, ei näita seda, et hageja ise oli sellest kandest teadlik.
74 Seega piisab käesoleva kohtuasja asjaoludel tõdemusest, et isegi kui eeldada, et 11. detsembri 2012. aasta teatise avaldamise kuupäeva ei saa aluseks võtta, nagu väidab hageja, oleks käesolev hagi esitatud ikka hilinenult, kuna toimiku materjalidest nähtub, et hageja teadis tema kandmisest määruse nr 267/2012 IX lisasse hiljemalt 21. jaanuaril 2013.
75 Sellega seoses tuleb lisada, et kui tegemist on rahaliste vahendite külmutamisega, siis ei ole see, kui arvesse võetakse kuupäeva, mil hageja sai teada tema suhtes piiravate meetmete võtmisest ja nende meetmete põhjendustest, vastuolus hageja viidatud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei hakka hagi esitamise tähtaeg kulgema, kui nõukogu ei tee õigusakti, millega kehtestatakse isikule või üksusele piiravad meetmed, viimati nimetatutele isiklikult teatavaks, kuigi nõukogu teab selle isiku või üksuse aadressi (vt selle kohta kohtuotsused Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 38 eespool, EU:T:2013:397, punkt 59; 16.9.2013, Bank Kargoshaei jt vs. nõukogu, T‑8/11, EU:T:2013:470, punkt 44; Hassan vs. nõukogu, punkt 42 eespool, EU:T:2014:682, punkt 38, ja Mayaleh vs. nõukogu, punkt 43 eespool, EU:T:2014:926, punktid 60 ja 66), või kui õigusakti ei tehta üldse – ei isiklikult ega teatise avaldamise kaudu – teatavaks (vt selle kohta kohtuotsused 4.2.2014, Syrian Lebanese Commercial Bank vs. nõukogu, T‑174/12 ja T‑80/13, EKL, EU:T:2014:52, punkt 54, ja 23.9.2014, Mikhalchanka vs. nõukogu, T‑196/11 ja T‑542/12, EU:T:2014:801, punkt 57).
76 Nimelt ei avaldanud Üldkohus eespool punktis 75 viidatud kohtuotsustes oma seisukohta kuupäeva kohta, millal huvitatud isik sai asjassepuutuvatest õigusaktidest teada, ega ka küsimuse kohta, kas seda kuupäeva võis neist aktidest teatamata jätmisel võtta aluseks hagi esitamise tähtaja alguse kindlaksmääramisel. Lisaks, kui Euroopa Kohus leidis kohtuotsuse Gbagbo jt vs. nõukogu, punkt 39 eespool (EU:C:2013:258), punktis 62, et kui nõukogul ei olnud võimalik teavitada huvitatud isikuid otse asjaomastest õigusaktidest, avaldati need aktid Euroopa Liidu Teataja teatistes, mistõttu nimetatud isikud ei saanud tugineda asjaolule, et nad said neist õigusaktidest tegelikult hiljem teada, siis tuleb nentida, et Euroopa Kohus ei väljendanud samas oma seisukohta selle suhtes, et kas siis, kui asjassepuutuvat akti ei ole üldse teatavaks tehtud, võiks võtta aluseks õigusaktist teada saamise kriteeriumi. Nimelt anti selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas vaidlusalustest aktidest teada Euroopa Liidu Teatajas teatise avaldamise kaudu.
77 Eeltoodut ja eelkõige eespool punktides 71 ja 74 tehtud järeldusi arvestades tuleb tõdeda, et määruse nr 267/2012 hagejat puudutavas osas tühistamise nõue, mis esitati 15. oktoobril 2013, on hilinemise tõttu vastuvõetamatu.
78 Eespool punktides 55 ja 77 tehtud järeldusi ei sea kahtluse alla hageja esitatud muud argumendid. Nende argumentidega väidab hageja, et tühistamishagide aegumise tähtaeg on vastuolus halduse õiguspärasuse põhimõttega, kuivõrd hageja võis õiguspäraselt oodata, et pärast kohtuotsust Oil Turbo Compressor vs. nõukogu, punkt 12 eespool (EU:T:2012:579), kustutab nõukogu tema nime määruse nr 961/2010 VIII lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loeteludest, ning et nõukogu, kes ei vastanud hageja 21. jaanuari, 6. veebruari ja 29. aprilli 2013. aasta kirjadele, oleks pidanud hageja ära kuulama ja vajaduse korral viitama võimalikule õiguskaitsevahendile.
79 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et hagi esitamise tähtaegu käsitlevad normid põhinevad avalikul huvil ning kohus peab neid kohaldama viisil, mis tagab õiguskindluse ning isikute võrdsuse seaduse ees (kohtuotsus, 18.1.2007, PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EKL, EU:C:2007:32, punkt 101), ning et õiguskindluse põhjustel kujutavad need tähtajad endast kohtusse pöördumise õigusele omast piirangut (vt selle kohta kohtumäärus, 12.9.2013, Ellinika Nafpigeia ja 2. Hoern vs. komisjon, C‑616/12 P, EU:C:2013:884, punkt 31).
80 Samas, kui nõustuda hageja argumentidega – mis põhinevad asjaoludel, et nõukogu jättis väidetavalt hageja 21. jaanuari, 6. veebruari ja 29. aprilli 2013. aasta kirjadele vastamata, ning väidetavalt nõukogu õigusvastaselt keeldus kustutamata hageja nime rakendusmääruse nr 1245/2011 ainsast lisast ja määruse nr 267/2012 IX lisast –, siis satuks see vastuollu hagi esitamise tähtaja mainitud eesmärgiga.
81 Selles osas, milles hageja heidab nõukogule ette väidetavalt õigusvastast keeldumist kustutada tema nimi pärast kohtuotsust Oil Turbo Compressor vs. nõukogu, punkt 12 eespool (EU:T:2012:579), nende isikute ja üksuste loetelust, kellele kohaldatakse Iraani vastu võetud piiravaid meetmeid, tuleb lisada, et ELTL artiklis 265 sätestatud tegevusetushagi on sobiv õiguskaitsevahend, tuvastamaks, et institutsioon on jätnud kohtuotsuse täitmiseks õigusvastaselt meetmed võtmata (kohtuotsus, 19.2.2004, SIC vs. komisjon, T‑297/01 ja T‑298/01, EKL, EU:T:2004:48, punkt 32), või et teha kindlaks, kas lisaks õigusakti tühistamisele oli institutsioonil ka kohustus võtta muid meetmeid seoses teiste õigusaktidega, mida ei vaidlustatud esialgse tühistamishagiga (kohtuotsused, 26.4.1988, Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EKL, EU:C:1988:199, punktid 22–24, ja 18.9.1996, Asia Motor France jt vs. komisjon, T‑387/94, EKL, EU:T:1996:120, punkt 40).
82 Lõpuks tuleb täpsustada, et asjassepuutuva institutsiooni väidetava rikkumise raskus või sellest tuleneva põhiõiguste austamisega seotud riive tähtsus ei võimalda igal juhul kõrvale kalduda aluslepingus selgelt kindlaks määratud vastuvõetavuse kriteeriumide kohaldamisest (vt selle kohta kohtumäärus, 10.5.2001, FNAB jt vs. nõukogu, C‑345/00 P, EKL, EU:C:2001:270, punkt 40).
83 Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb vaidlustatud aktide hagejat puudutavas osas tühistamise nõuded jätta läbi vaatamata, sest need on hilinemise tõttu vastuvõetamatud, ilma et oleks vaja analüüsida nõukogu teise võimalusena esitatud nõuet tuvastada, et kohtuotsuse tegemise vajadus on ära langenud.
Kahju hüvitamise nõue
84 Hageja nõuab repliigis seoses „hagi laiendamisega”, et talle hüvitataks kahju, mille suurus on 90 528 392,56 eurot ja mis tal tekkis seetõttu, et õigusvastaste piiravate meetmete vastuvõtmise tulemusel ei saanud ta täita lepinguid, mille ta oli oma klientidega sõlminud, ning pidi maksma viimati nimetatutele leppetrahvi ja kindlasummalist kahjuhüvitist. Selle nõude vastuvõetavuse osas tugineb hageja esiteks 26. juuni 1990. aasta kohtuotsusele Sofrimport vs. komisjon (C‑152/88, EKL, EU:C:1990:259), millest nähtub hageja sõnul see, et kahju hüvitamise nõue võib olla lisatud tühistamisnõudele. Teiseks väidab hageja, et sellise nõude esitamine repliigis on mõistlik menetlusökonoomia põhjusel, sest nõutud kahjuhüvitis puudutab käesoleva menetluse eset.
85 Nõukogu vastab, et repliigis esitatud kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna sellega muudetakse vaidluse eset, nagu see oli kindlaks määratud hagiavalduses. Peale selle ei ole Üldkohus pädev osas, milles kahju hüvitamise nõue põhineb otsuse 2011/783 õigusvastasusel. Igal juhul on see nõue põhjendamatu.
86 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt peab hageja hagiavalduses kindlaks määrama hagi eseme ning esitama ülevaate oma nõuetest. Kuigi kodukorra artikli 48 lõige 2 lubab teatud tingimustel esitada menetluse käigus uusi väiteid, ei tohi seda sätet mitte mingil juhul tõlgendada nii, et hageja võib Üldkohtule esitada uusi nõudeid ning muuta seega vaidluse eset (kohtuotsused, 18.9.1992, Asia Motor France jt vs. komisjon, T‑28/90, EKL, EU:T:1992:98, punkt 43, ja 20.5.2009, VIP Car Solutions vs. parlament, T‑89/07, EKL, EU:T:2009:163, punkt 110; vt samuti analoogia alusel kohtuotsus, 25.9.1979, komisjon vs. Prantsusmaa, 232/78, EKL, EU:C:1979:215, punkt 3).
87 Käesoleval juhul nähtub hagiavaldusest ühemõtteliselt, et sellega taotletakse rakendusmääruse nr 1245/2011 ja määruse nr 267/2012 tühistamist hagejat puudutavas osas. Üldkohtu esitatud küsimusele vastates kinnitas hageja kohtuistungil muu hulgas selgelt hagi sellist tõlgendust, mis kanti kohtuistungi protokolli.
88 Neil asjaoludel, kuna hagi ese oli hagiavalduses kindlaks määratud kui rakendusmääruse nr 1245/2011 ja määruse nr 267/2012 tühistamise nõue, siis on repliigis esitatud kahju hüvitamise nõue eespool punktis 86 viidatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetamatu.
89 Hageja argumendid ei sea sellist järeldust kahtluse alla.
90 Ühelt poolt osas, milles hageja tugineb kohtuotsusele Sofrimport vs. komisjon, punkt 84 eespool (EU:C:1990:259), tuleb märkida, et käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad selle kohtuasja asjaoludest, milles tehti kõnealune otsus, mistõttu ei ole see kohtuotsus käesoleva kahju hüvitamise nõude vastuvõetavuse hindamisel asjakohane. Nimelt sisaldusid selles kohtuasjas – nagu nähtub kõnealuse kohtuotsuse punktist 1 – nii tühistamis‑ kui ka kahju hüvitamise nõue hagimenetluse algatusdokumendis.
91 Teiselt poolt osas, milles hageja viitab menetlusökonoomia põhjustele, tuleb sedastada, et 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c nimetatud vastuvõetavuse tingimused põhinevad avalikul huvil (vt selle kohta kohtumäärus, 17.7.2014, Melkveebedrijf Overenk jt vs. komisjon, C‑643/13 P, EU:C:2014:2118, punkt 38, ja kohtuotsus, 21.3.2002, Joynson vs. komisjon, T‑231/99, EKL, EU:T:2002:84, punkt 154) ja neid ei saa seega jätta poolte määrata. Kui aga lubada hagejal esitada Üldkohtule repliigis uus kahju hüvitamise nõue – mille ese ei ole sama, mis hagis esitatud nõuete ese, kuigi hageja oleks saanud esitada sellise nõude juba hagiavalduses –, siis lubataks hagejal kalduda kõrvale neist avalikul huvil põhinevatest vastuvõetavuse tingimustest.
92 Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et kahju hüvitamise nõue, mis esitati esimest korda repliigis, tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (vt selle kohta kohtuotsus, 11.6.2014, Syria International Islamic Bank vs. nõukogu, T‑293/12, EU:T:2014:439, punkt 83).
93 Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb käesolev hagi jätta tervikuna läbi vaatamata.
Kohtukulud
94 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Jätta Oil Turbo Compressor Co. (Private Joint Stock) kohtukulud tema enda kanda ja mõista talt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.
Martins Ribeiro | Gervasoni | Madise |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad