Language of document : ECLI:EU:C:2017:949

Kohtuasi C636/16

Wilber López Pastuzano

versus

Delegación del Gobierno en Navarra

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Contencioso-Administrativo n1 de Pamplona)

Eelotsusetaotlus – Pikaajalistest elanikest kolmanda riigi kodanike staatus – Direktiiv 2003/109/EÜ – Artikkel 12 – Pikaajalise elaniku väljasaatmise otsuse tegemine – Arvesse võetavad asjaolud – Riigisisesed õigusnormid – Nende asjaolude arvesse võtmata jätmine – Kooskõla

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 7. detsembri 2017. aasta otsus

1.        Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Piirid – Ilmselgelt asjakohatud küsimused ja oletuslikud küsimused, mis on esitatud kontekstis, mis välistab tarviliku vastuse – Puudumine

(ELTL artikkel 267)

2.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmanda riigi kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Kaitse väljasaatmise eest – Arvesse võetavad asjaolud – Liikmesriigi õigusnormid, mis asjaomase liikmesriigi kohtutest osa tõlgenduse kohaselt ei võimalda neid asjaolusid arvesse võtta enne kriminaalkorras süüdimõistmisest tuleneva väljasaatmisotsuse tegemist – Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 2003/109, artikkel 12)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 19–21)

2.      Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109 pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis asjaomase liikmesriigi kohtutest osa tõlgenduse kohaselt ei näe ette pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku kaitse väljasaatmise eest tingimuste kohaldamist kõikide väljasaatmise haldusotsuste suhtes nende laadist või tegemise korrast olenemata.

Tuleb täheldada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on direktiivi 2003/109 peamine eesmärk liikmesriikides pikaajaliselt elavate kolmandate riikide kodanike integratsioon (kohtuotsused, 26.4.2012, komisjon vs. Madalmaad, C‑508/10, EU:C:2012:243, punkt 66 ja 2.9.2015, CGIL ja INCA, C‑309/14, EU:C:2015:523, punkt 21).

Lisaks sellele on selle direktiivi artikli 12 lõikes 3 ette nähtud, et enne pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise otsuse tegemist peavad liikmesriigid võtma arvesse elamise kestust nende territooriumil, asjaomase isiku vanust, tagajärgi asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemeid elukohariigiga ja sidemete puudumist päritoluriigiga. Seega ei ole mingit tähtsust sellel, kas asjaomane meede võeti halduskaristusena või on kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärg.

Euroopa Kohus on pealegi oma 8. detsembri 2011. aasta otsuses Ziebell (C‑371/08, EU:C:2011:809, punktid 82 ja 83) juba rõhutanud, et sellise meetme võtmine ei saa olla automaatselt ette nähtud kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjena, vaid see vajab juhtumipõhist hindamist, mis peab hõlmama eeskätt selle artikli lõikes 3 nimetatud tegureid. Seetõttu ei saa pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise otsust teha ainuüksi seetõttu, et sellele isikule mõisteti üle aastane vangistus.

(vt punktid 23 ja 26–29 ning resolutsioon)