Language of document : ECLI:EU:T:2022:19

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

26. jaanuar 2022(*)

Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Mikroprotsessorite turg – ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumise tuvastamise otsus – Püsikliendisoodustused – „Ilmselged“ konkurentsipiirangud – Kuritarvitava tegevuse kvalifitseerimine – Sama tõhusa konkurendi analüüs – Tervikstrateegia – Üks ja vältav rikkumine

Kohtuasjas T‑286/09 RENV,

Intel Corporation, Inc., asukoht Wilmington, Delaware (Ameerika Ühendriigid), esindajad: solicitor A. Parr, D. Beard, QC, ja barrister J. Williams,

hageja,

keda toetab

Association for Competitive Technology, Inc., asukoht Washington, DC (Ameerika Ühendriigid), esindajad: advokaadid J.-F. Bellis ja K. Van Hove,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Christoforou, V. Di Bucci, N. Khan ja M. Kellerbauer,

kostja,

keda toetab

Union fédérale des consommateurs – Que choisir (UFC – Que choisir), asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindaja: avocate E. Nasry,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue esiteks tühistada komisjoni 13. mai 2009. aasta otsus K(2009) 3726 (lõplik) [ELTL artikli 102] ja EMP lepingu artikli 54 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/C‑3/37.990 – Intel) või teise võimalusena tühistada hagejale määratud trahv või seda vähendada,

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud J. Schwarcz (ettekandja), C. Iliopoulos, I. Reine ja B. Berke,

kohtusekretär: ametnik E. Artemiou,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 10.–12. märtsini 2020 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Intel Corporation, Inc. (edaspidi „hageja“ või „Intel“) on Ameerika Ühendriikide õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeleb mikroprotsessorite (edaspidi „CPUd“), chipset’ide (kiipkaardid), muude pooljuhtkomponentide ning andme- ja sidemehhanismide töötlusega seotud platvormide lahenduste väljatöötamise, arendamise, tootmise ja turustamisega.

2        2008. aasta lõpus töötas Intelis ülemaailmselt umbes 94 100 inimest. 2007. aastal oli Inteli netotulu 38,334 miljardit USA dollarit (USD) ja puhaskasum 6,976 miljardit USA dollarit. 2008. aastal oli tema netotulu 37,586 miljardit USA dollarit ja puhaskasum 5,292 miljardit USA dollarit.

 Haldusmenetlus

3        18. oktoobril 2000 esitas Advanced Micro Devices, Inc. (edaspidi „AMD“) Euroopa Ühenduste Komisjonile nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [ELTL] artiklite [101] ja [102] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 3 alusel ametliku taotluse, mida ta täiendas 26. novembri 2003. aasta täiendava taotlusega, esitades selles uusi faktilisi asjaolusid ja uusi etteheiteid.

4        2004. aasta mais algatas komisjon rea uurimisi teatavate asjaolude suhtes, mis olid välja toodud AMD täiendavas taotluses. Uurimise käigus viis komisjon mitme riigisisese konkurentsiasutuse abiga nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 alusel 2005. aasta juulis läbi kontrolle Inteli neljas tegevuskohas Saksamaal, Hispaanias, Itaalias ja Ühendkuningriigis ning mitme Inteli kliendi tegevuskohas Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis.

5        17. juulil 2006 esitas AMD kaebuse Bundeskartellamtile (föderaalne konkurentsiamet, Saksamaa), milles ta kinnitas, et Intel oli muu hulgas hakanud koos Media-Saturn-Holding GmbHga (edaspidi „MSH“), kes on mikroelektrooniliste seadmete Euroopa edasimüüja ja suurim kontoriarvutite edasimüüja Euroopas, rakendama turult väljatõrjuvat kaubandustegevust. Föderaalne konkurentsiamet vahetas komisjoniga selle juhtumi kohta teavet määruse nr 1/2003 artikli 12 alusel.

6        23. augustil 2006 kohtus komisjon Inteli ühe kliendi [konfidentsiaalne](1) D1-ga. Komisjon ei lisanud asja toimikusse sellel kohtumisel arutatavate teemade üldnimekirja ega koostanud protokolli. Komisjonis selle juhtumiga tegeleva meeskonna üks liige tegi nimetatud kohtumisel märkmeid, mille komisjon kvalifitseeris sisedokumendiks. 19. detsembril 2008 esitas komisjon hagejale nende märkmete mittekonfidentsiaalse versiooni.

7        26. juulil 2007 saatis komisjon hagejale vastuväiteteatise (edaspidi „2007. aasta vastuväiteteatis“), mis puudutas tema tegevust viie suure algseadmete tootja (Original Equipment Manufacturer, edaspidi „OEMid“) suhtes, kelleks olid Dell, Hewlett-Packard Company (HP), Acer Inc., NEC Corp. ja International Business Machines Corp. (IBM). Intel vastas sellele teatisele 7. jaanuaril 2008 ja ärakuulamine toimus 11. ning 12. märtsil 2008. Intelil oli võimalik toimikuga tutvuda kolmel korral: 31. juulil 2007 ning 2008. aasta 23. juulil ja 19. detsembril.

8        Komisjon tegi AMD etteheidetega seoses mitu menetlustoimingut, viies sealhulgas 2008. aasta veebruaris läbi kontrolle paljude arvutijaemüüjate ja Inteli tegevuskohtades. Ta esitas mitmele suurele OEMile ka mitu kirjalikku teabenõuet määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel.

9        17. juulil 2008 saatis komisjon hagejale täiendava vastuväiteteatise, mis puudutas tema tegevust MSH suhtes. See vastuväiteteatis (edaspidi „2008. aasta täiendav vastuväiteteatis“) käsitles ka Inteli tegevust Lenovo Group Ltd (edaspidi „Lenovo“) suhtes ja sisaldas niisuguseid uusi tõendeid Inteli tegevuse kohta 2007. aasta vastuväiteteatisega seotud osade OEMide suhtes, mille komisjon oli saanud pärast viimati nimetatud vastuväiteteatise avaldamist.

10      Komisjon andis kõigepealt Intelile 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastamiseks kaheksanädalase tähtaja. 15. septembril 2008 pikendas ärakuulamise eest vastutav ametnik seda tähtaega kuni 17. oktoobrini 2008.

11      Intel 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele tähtajaks ei vastanud. 10. oktoobril 2008 esitas ta aga Üldkohtule hagi kohtuasjas, mis registreeriti numbri T‑457/08 all, paludes sel kohtul esiteks tühistada kaks komisjoni otsust, mis käsitlesid 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastamise tähtaja kindlaksmääramist ja komisjoni keeldumist nõuda välja mitu kategooriat dokumente, mis olid muu hulgas Delaware’i osariigis (Ameerika Ühendriigid) käimas oleva Inteli ja AMD vahelise eraõigusliku kohtuvaidluse toimikus, ning teiseks pikendada 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastuse esitamise tähtaega nii, et tal oleks 30päevane tähtaeg alates päevast, mil ta saab tutvuda asjasse puutuvate dokumentidega.

12      Intel esitas ka ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, mis registreeriti numbri all T‑457/08 R ja milles paluti komisjoni menetluse peatamist kuni kohtuotsuse tegemiseni, millega lahendatakse hageja hagi sisuliselt, ning 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastuse esitamise tähtaja peatamist, ning teise võimalusena 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastamiseks 30päevase tähtaja andmist alates nimetatud kohtuotsuse kuupäevast.

13      19. detsembril 2008 saatis komisjon Intelile kirja, milles juhiti tema tähelepanu teatud arvule tõenditele, mida komisjon kavatses kasutada võimalikus lõplikus otsuses (edaspidi „faktiliste asjaolude kiri“). Intel ei vastanud sellele kirjale ettenähtud tähtajaks, st 23. jaanuariks 2009.

14      27. jaanuaril 2009 jättis Üldkohtu president 27. jaanuari 2009. aasta kohtumäärusega Intel vs. komisjon (T‑457/08 R, ei avaldata, EU:T:2009:18) ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata. Pärast seda määrust tegi Intel 29. jaanuaril 2009 ettepaneku, et ta esitab vastuse 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele ja faktiliste asjaolude kirjale 30 päeva jooksul alates Üldkohtu presidendi määrusest.

15      2. veebruaril 2009 teatas komisjon Intelile kirja teel sellest, et tema teenistused on otsustanud talle 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele või faktiliste asjaolude kirjale vastamiseks antud tähtaega mitte pikendada. Samas kirjas oli ka märgitud, et komisjoni teenistused on siiski võib-olla valmis pidama asjasse puutuvaks hilinemisega esitatud dokumenti, kui Intel esitab oma märkused 5. veebruariks 2009. Lõpuks leidis komisjon, et ta ei ole kohustatud rahuldama pärast tähtaja möödumist esitatud ärakuulamise taotlust ja et tema teenistuste hinnangul ei ole korrakohase haldusmenetluse läbiviimiseks ärakuulamist vaja korraldada.

16      3. veebruaril 2009 loobus Intel oma põhinõudest kohtuasjas T‑457/08 ja kohtuasi kustutati registrist Üldkohtu viienda koja presidendi 24. märtsi 2009. aasta määrusega.

17      5. veebruaril 2009 esitas Intel dokumendi oma märkustega 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise ja faktiliste asjaolude kirja kohta, nimetades need „vastuseks [2008. aasta] täiendavale vastuväiteteatisele“ ja „vastuseks [faktiliste asjaolude kirjale]“.

18      10. veebruaril 2009 kirjutas Intel ärakuulamise eest vastutavale ametnikule, et teda 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise asjus ära kuulataks. Ärakuulamise eest vastutav ametnik jättis selle taotluse 17. veebruari 2009. aasta kirjaga rahuldamata.

19      13. mail 2009 võttis komisjon vastu otsuse K(2009) 3726 (lõplik) [ELTL artiklis 102] ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/C‑3/37.990 – Intel) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), mille kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2009, C 227, lk 13).

 Vaidlustatud otsus

20      Vaidlustatud otsuse kohaselt pani Intel toime ELTL artikli 102 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 54 ühe ning vältava rikkumise ajavahemikul 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini, rakendades konkurendi AMD x86põhise arhitektuuriga CPUde (edaspidi „x86 CPUd“) turult väljatõrjumise strateegiat.

 Asjaomane turg

21      Vaidlustatud otsuse esemeks olevad tooted on CPUd, mis on iga arvuti põhikomponendid nii süsteemi üldise toimimise kui ka selle kogukulu aspektist. Neid peetakse tihti arvuti „ajuks“. CPUde tootmiseks on vaja kõrgtehnoloogilist ja kulukat seadistust.

22      Arvutites kasutatavad CPUd saab jagada kahte rühma: x86 CPUd ja muul arhitektuuril põhinevad CPUd. x86põhine arhitektuur on standardne, Inteli poolt tema CPUde jaoks välja töötatud arhitektuur. See võimaldab toimida Windowsi ja Linuxi operatsioonisüsteemidel. Windows on seotud esmajoones x86põhise arhitektuuri kogu käsustikuga. Enne 2000. aastat oli turul mitu x86 CPUde tootjat. Enamik nendest on aga turult lahkunud. Vaidlustatud otsusest nähtub, et alates sellest aastast on Intel ja AMD põhimõtteliselt ainsad kaks ettevõtjat, kes veel x86 CPUsid toodavad.

23      Komisjon jõudis oma uurimise lõpuks järeldusele, et asjaomane tooteturg piirdub x86 CPUde turuga. Vaidlustatud otsuses jäetakse lahtiseks küsimus, kas esineb üks x86 CPUde turg kõigile arvutitele või tuleb eristada kolme eraldiseisvat x86 CPUde turgu, milleks on lauaarvutitele, sülearvutitele ja serveritele mõeldud x86 CPUd. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei oleks sellel turgu valitseva seisundi kohta tehtud järelduste seisukohast vahet, arvestades Inteli turuosa igas tootesegmendis.

24      Geograafiline turg määratleti kui ülemaailmne turg.

 Turgu valitsev seisund

25      Vaidlustatud otsuses tuvastab komisjon, et uuritud 10aastase ajavahemiku jooksul (1997–2007) oli Inteli turuosa pidevalt umbes 70% või enam. Lisaks on vaidlustatud otsuse kohaselt x86 CPUde turul märkimisväärsed takistused turule sisenemiseks või tegevuse laiendamiseks. Need takistused tulenevad tagasiteenimatutest investeeringutest teadus- ja arendustegevusse, intellektuaalomandisse ning tootmisrajatistesse, mida on vaja x86 CPUde tootmiseks. Seetõttu on kõik Inteli konkurendid, välja arvatud AMD, turult lahkunud või on nende turuosa tähtsusetu.

26      Inteli turuosa ning turule sisenemise ja tegevuse laiendamise takistuste tõttu jõutakse vaidlustatud otsuses järeldusele, et vähemalt nimetatud otsusega hõlmatud ajavahemikul ehk 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini oli Intelil sel turul turgu valitsev seisund.

 Kuritarvitamine ja trahv

27      Vaidlustatud otsuses kirjeldatakse Inteli kahte tüüpi käitumist kaubanduspartnerite suhtes: nimelt tegi ta tingimuslikke allahindlusi ja seadis ilmselged konkurentsipiirangud.

28      Esiteks tegi Intel vaidlustatud otsuse kohaselt allahindlusi neljale OEMile, kelleks olid Dell, Lenovo, HP ja NEC, seades allahindluse tingimuseks, et nad ostavad kõik või peaaegu kõik oma x86 CPUd Intelilt. Samuti tegi Intel makseid MSH‑le, seades maksete tingimuseks, et MSH müüb ainult Inteli x86 CPUdega arvuteid.

29      Vaidlustatud otsuses jõutakse järeldusele, et Inteli tingimuslikud allahindlused kujutavad endast püsikliendisoodustusi. MSH‑le Inteli poolt tingimuslike maksete tegemise küsimuses märgitakse vaidlustatud otsuses, et nende maksete majanduslik mehhanism on samaväärne OEMidele tehtud tingimuslike allahindluste mehhanismiga.

30      Lisaks sisaldab vaidlustatud otsus majandusanalüüsi selle kohta, kas allahindlused suudavad turult välja tõrjuda konkurendi, kes on sama tõhus kui Intel (as efficient competitor test, edaspidi „AEC analüüs“ või „AEC test“), kuid ei ole turgu valitsevas seisundis. Konkreetselt tuvastatakse analüüsiga hind, millega Inteliga sama tõhus konkurent peaks pakkuma oma CPUsid, et hüvitada OEMile Inteli allahindluse kaotus. Samalaadne analüüs viidi läbi Inteli poolt MSH‑le tehtud maksete osas.

31      Komisjon järeldas kogutud tõendite põhjal, et Inteli tingimuslikud allahindlused ja maksed tagasid peamiste OEMide ning MSH lojaalsuse. Nende mõju oli teineteist täiendav, sest need vähendasid märkimisväärselt konkurentide suutlikkust pakkuda toote omadustel põhinevat konkurentsi oma x86 CPUdega. Inteli konkurentsivastane käitumine tõi seega endaga kaasa tarbijatele väiksema valikuvabaduse ja vähendas innovatsiooniga tegelemise stiimulit.

32      Teiseks, mis puudutab ilmselgeid konkurentsipiiranguid, siis leidis komisjon, et Intel tegi kolmele OEMile, st HP‑le, Acerile ja Lenovole, makseid tingimusel, et nad lükkavad edasi või tühistavad AMD x86 CPU‑põhiste toodete turuletoomise ja/või seavad piiranguid nende toodete turustamisele. Vaidlustatud otsuses järeldatakse, et selline Inteli tegevus tekitas ka otsest kahju konkurentsile ja et see ei ole tavapärane konkurents, mis põhineb toote omadustel.

33      Komisjon järeldab vaidlustatud otsuses, et Inteli iga vaidlusalune tegevus eespool viidatud OEMide ja MSH suhtes on käsitatav kuritarvitamisena ELTL artikli 102 tähenduses ning et need kuritarvitused oma kogumis moodustavad ka ühe tervikstrateegia, mille eesmärk oli tõrjuda välja AMD, Inteli ainus märkimisväärne konkurent x86 CPUde turul. Need kuritarvitused moodustavad seetõttu ELTL artikli 102 ühe rikkumise.

34      Kohaldades suuniseid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2), määras komisjon hagejale trahvi summas 1,06 miljardit eurot.

 Resolutsioon

35      Vaidlustatud otsuse resolutsioonis on sätestatud:

Artikkel 1

Intel on 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini toime pannud ühe, vältava [ELTL artikli 102] ja EMP lepingu artikli 54 rikkumise, rakendades konkurentide x86 CPUde turult väljatõrjumise strateegiat, mis koosnes järgmistest elementidest:

a)      2002. aasta detsembrist kuni 2005. aasta detsembrini Dellile allahindluste tegemine, mille ulatuse tingimuseks oli see, et Dell ostab kõik oma x86 CPUd Intelilt;

b)      2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini HP-le allahindluste tegemine, mille ulatuse tingimuseks oli see, et HP ostab äriklientide lauaarvutitele mõeldud x86 CPUdest vähemalt 95% Intelilt;

c)      2002. aasta oktoobrist kuni 2005. aasta novembrini NEC‑le allahindluste tegemine, mille ulatuse tingimuseks oli see, et NEC ostab kliendipersonaalarvutitele mõeldud x86 CPUdest vähemalt 80% Intelilt;

d)      2007. aasta jaanuarist kuni 2007. aasta detsembrini Lenovole allahindluste tegemine, mille ulatuse tingimuseks oli see, et Lenovo ostab kõik oma sülearvutitele mõeldud x86 CPUd Intelilt;

e)      2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini [MSH‑le] maksete tegemine, mille ulatuse tingimuseks oli see, et [MSH] müüb ainult Inteli x86 CPUdega varustatud arvuteid;

f)      2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini HP‑le maksete tegemine tingimusel, et: i) HP suunab AMD x86 CPUdega varustatud HP äriklientide lauaarvutid pigem väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning valitsussektori, hariduse ja meditsiini valdkonna klientidele, mitte suurtele ettevõtjatele; ii) HP keelab oma edasimüügipartneritel hoida laos AMD x86 CPUdega varustatud HP äriklientide lauaarvuteid, nii et nimetatud arvuteid saab klient osta ainult neid HP‑lt tellides (kas otse või HP edasimüügipartnerite kaudu, kes tegutsevad kaubandusagendina); iii) HP lükkab 6 kuu võrra edasi oma AMD x86 CPUdega varustatud äriklientide lauaarvuti turuletoomise Euroopas, Lähis-Idas ja Aafrikas;

g)      2003. aasta septembrist kuni 2004. aasta jaanuarini maksete tegemine Acerile tingimusel, et Acer lükkab edasi AMD x86 CPUdega varustatud sülearvuti turuletoomise;

h)      2006. aasta juunist kuni 2006. aasta detsembrini maksete tegemine Lenovole tingimusel, et Lenovo lükkab edasi ja lõpuks jätab ära AMD x86 CPUdega sülearvutite turuletoomise.

Artikkel 2

Artiklis 1 märgitud rikkumise eest määratakse Intelile trahv summas 1 060 000 000 eurot […].

Artikkel 3

Kui ta ei ole seda veel teinud, on Intel kohustatud kohe artiklis 1 nimetatud rikkumise lõpetama.

Intel on kohustatud hoiduma artiklis 1 nimetatud tegudest või käitumisest või mis tahes tegudest või käitumisest, millel on sama või samaväärne ese või tagajärg.

[…]“.

 Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus

36      Intel esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. juulil 2009 ja milles ta palus üheksale väitele tuginedes vaidlusalune otsus tühistada.

37      AMD esitas 14. oktoobril 2009 Üldkohtu kantseleile avalduse käesolevas asjas menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. 16. novembril 2009 teatas AMD aga Üldkohtule, et ta võtab kohtuasjas esitatud menetlusse astumise avalduse tagasi. Seetõttu kustutati Üldkohtu kaheksanda koja presidendi 5. jaanuari 2010. aasta määrusega AMD menetlusse astujana kohtuasjast.

38      Üldkohtu kantseleile 30. oktoobril 2009 esitatud avaldusega taotles Union fédérale des consommateurs – Que choisir (UFC – Que choisir) (edaspidi „UFC“) käesolevas asjas menetlusse astumist komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kaheksanda koja president andis menetlusse astumiseks loa 7. juuni 2010. aasta määrusega. Üldkohtu kantseleile 22. septembril 2010 esitatud kirjas teavitas UFC Üldkohut, et ta loobub menetlusse astuja seisukohtade esitamisest kirjalikult, kuid esitab suulised seisukohad kohtuistungil.

39      Üldkohtu kantseleile 2. novembril 2009 esitatud avaldusega taotles Association for Competitive Technology, Inc. (edaspidi „ACT“) käesolevas asjas menetlusse astumist Inteli nõuete toetuseks. Üldkohtu kaheksanda koja president andis menetlusse astumiseks loa 7. juuni 2010. aasta määrusega. ACT esitas oma menetlusse astuja seisukohad selleks ettenähtud tähtajal ja kohtuasja pooled esitasid nende suhtes oma märkused.

40      Intel ja komisjon palusid, et teatud konfidentsiaalseid andmeid, mis sisalduvad hagiavalduses, kostja vastuses, repliigis, vasturepliigis ja nende märkustes menetlusse astuja seisukohtade suhtes, jäetaks menetlusse astujatele, UFC‑le ja ACT-le edastamata. Nad esitasid ühise mittekonfidentsiaalse versiooni nendest eri menetlusdokumentidest. Teistele pooltele edastati ainult nende menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalne versioon. Menetlusse astujad ei esitanud selle kohta vastuväiteid.

41      Kuna Üldkohtu kodade koosseis 2010. aasta septembris muutus ja ettekandja‑kohtunik valiti seitsmenda koja presidendiks, määrati käesolev kohtuasi seetõttu viimati nimetatud kojale.

42      Üldkohtu kodukorra artikli 14 lõike 1 ning artikli 51 lõike 1 alusel suunas Üldkohus 18. jaanuari 2012. aasta otsusega kohtuasja lahendamiseks seitsmendale kojale laiendatud koosseisus.

43      Poolte kohtukõned kuulati ära 3.–6. juulil 2012 toimunud kohtuistungil.

44      Üldkohus jättis 12. juuni 2014. aasta kohtuotsusega Intel vs. komisjon (T‑286/09, edaspidi „esialgne kohtuotsus“, EU:T:2014:547) hagi tervikuna rahuldamata.

45      Selleks et põhjendada oma esimest väidet horisontaalsete küsimuste kohta seoses komisjoni õiguslike hinnangutega, vaidlustas Intel tõendamiskoormise jaotuse ja nõutava tõendamise taseme, ainuvarustamise eest tehtavate allahindluste ja maksete õigusliku kvalifikatsiooni ning nende maksete õigusliku kvalifikatsiooni – mida komisjon nimetas „ilmselgeteks konkurentsipiiranguteks“ –, millega sooviti saavutada see, et OEMid viivitavad, tühistavad või piiravad AMD CPUdega varustatud toodete turustamist. Eriti väitis Intel, et komisjoni poolt läbi viidud tõendite analüüs ei ole nõutud tasemel. Seega ei tõendanud komisjon, et Inteli allahindluskokkulepete tingimuseks oli see, et kliendid ostaksid kõik või peaaegu kõik neile vajalikud x86 CPUd Intelilt. Lisaks sellele kasutas komisjon AEC testi tegemaks kindlaks, kas Inteli allahindlused võisid konkurentsi piirata, kuid ta tegi mitmeid vigu tõendite analüüsimisel ja nendele hinnangu andmisel seoses selle testi kohaldamisega.

46      Üldkohus leidis esialgse kohtuotsuse punktis 79 sisuliselt, et Dellile, HP-le, NEC-le ja Lenovole tehtud allahindlused on ainuvarustusallahindlused, kuna need olid seotud tingimusega, et klient ostab Intelilt kas kogu talle vajaliku koguse x86 CPUsid või olulise osa talle vajalikust kogusest. Lisaks märkis Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktides 80–89, et sellise allahindluse kvalifitseerimine kuritarvituslikuks ei sõltu juhtumi asjaolude analüüsist, mille eesmärk on tõendada selle allahindluse konkurentsi piiramise võimet.

47      Üldkohus täheldas esialgse kohtuotsuse punktides 172–197 ammendavuse huvides, et komisjon on juhtumi asjaolusid analüüsides õiguslikult piisavalt tõendanud Inteli poolt Dellile, HP-le, NEC-le, Lenovole ja MSH-le tehtud ainuõigust tagavate allahindluste ja maksete võimet konkurentsi piirata.

48      Seoses teise väitega, mille kohaselt ei ole komisjon tõendanud ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise territoriaalset pädevust seoses tegevusega, mida viidi läbi Aceri ja Lenovo suhtes, leidis Üldkohus kõigepealt esialgse kohtuotsuse punktis 244, et õigustamaks komisjoni pädevust rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast, piisab, kui tõendada kas tegude kindlat mõju või nende toimepanemist Euroopa Liidus. Seejärel leidis ta esialgse kohtuotsuse punktis 296, et komisjoni pädevust õigustab Inteli tegevuse võimalik märkimisväärne, ettenähtav ja vahetu mõju Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP). Esialgse kohtuotsuse punktis 314 täheldas Üldkohus ammendavuse huvides viimaks, et kõnealune pädevus on õigustatud ka seetõttu, et rikkumine pandi toime liidu ja EMP territooriumil.

49      Selleks et põhjendada oma kolmandat väidet komisjonile etteheidetavate menetlusnormi rikkumiste kohta, viitas Intel eelkõige oma kaitseõiguste rikkumisele tulenevalt sellest, et D1-ga peetud koosoleku kohta ei koostatud protokolli, väites, et teatavaid selle koosoleku elemente oleks olnud võimalik kasutada teda süüst vabastavate asjaoludena. Veel väitis ta, et komisjon keeldus põhjendamatult teise ärakuulamise korraldamisest ning teatavate AMD dokumentide edastamisest, mis oleksid võinud Inteli kaitses olulised olla.

50      Kõigepealt leidis Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktis 618, et kõnealune koosolek ei olnud ametlik küsitlus määruse nr 1/2003 artikli 19 mõttes ja komisjon ei olnud kohustatud sellist küsitlust läbi viima. Ta järeldas sellest nimetatud punktis, et komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artikkel 3 ei ole kohaldatav, mistõttu on selles sättes ette nähtud vorminõuete rikkumise argument tulemusetu.

51      Seejärel leidis Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktides 621 ja 622, et isegi kui komisjon rikkus hea halduse põhimõtet, jättes koostamata dokumendi, mis sisaldaks lühiülevaadet sellel koosolekul käsitletud teemadest ja osalejate nimesid, parandas ta siiski selle esialgse vea, tehes Intelile kättesaadavaks seda koosolekut puudutava sisemärkmete mittekonfidentsiaalse versiooni.

52      Mis puudutab neljandat väidet, mis käsitleb OEMide ja MSH suhtes toimunud tegevuse hindamise väidetavaid vigu, siis lükkas Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktides 665, 894, 1032, 1221, 1371 ja 1463 Inteli argumendid Delli, HPd, NECd, Lenovot, Acerit ning MSHd puudutavas osas täies ulatuses tagasi.

53      Viienda väite kohta, milles Intel vaidleb vastu tervikstrateegia olemasolule, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs kõige olulisematele müügikanalitele, leidis Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktides 1551 ja 1552, et sisuliselt tõendas komisjon õiguslikult piisavalt Inteli tegevuse konkurentsivastase laadi varjamise katset ja pikaajalise tervikstrateegia rakendamist eesmärgiga tõkestada AMD juurdepääs nendele müügikanalitele.

54      Mis puudutab kuuendat väidet, mille kohaselt kohaldas komisjon vääralt suuniseid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta, siis asus Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktis 1598 eelkõige seisukohale, et õiguskindluse ega süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtetega ei ole vastuolus see, et komisjon otsustab vastu võtta või kohaldada trahvide arvutamise uusi suuniseid ka pärast seda, kui rikkumine on toime pandud. Veel leidis Üldkohus selles punktis, et konkurentsiõiguse normide tõhusa kohaldamise huvi õigustab seda, et ettevõtja peab arvestama komisjoni trahvide valdkonna üldise konkurentsipoliitika muutumise võimalusega nii trahvide arvutamise meetodi kui ka trahvide suuruse aspektist.

55      Seoses seitsmenda väitega, mille kohaselt ei ole ELTL artiklit 102 rikutud tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, leidis Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktides 1602 ja 1603 sisuliselt, et Intelile ei saanud olla teadmata, et tema tegevus oli konkurentsivastane, ning et vaidlusaluses otsuses esitatud tõendid näitasid õiguslikult piisavalt, et ta rakendas pikaajalist tervikstrateegiat, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs strateegiliselt kõige olulisematele müügikanalitele, ja et ta üritas varjata oma tegevuse konkurentsivastast laadi.

56      Kaheksanda väite osas, mille kohaselt on määratud trahv väidetavalt ebaproportsionaalne, tõdes Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktides 1614–1616, et komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja et igal juhul ei ole sellega seoses Inteli viidatud otsused võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise aspektist asjakohased. Vastupidi Inteli väidetule meenutas ka Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktides 1627 ja 1628, et rikkumise raskuse kindlaksmääramisel ei võtnud komisjon arvesse rikkumise tegelikku mõju turule.

57      Mis puudutab viimaks üheksandat väidet, milles paluti Üldkohtul tema täieliku pädevuse raames trahv tühistada või vähendada selle summat, siis leidis Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktis 1647 muu hulgas, et miski Inteli esitatud etteheidetes, argumentides ning faktilistes ja õiguslikes asjaoludes ei luba järeldada, et talle määratud trahv on ebaproportsionaalne. Nimelt leidis Üldkohus selles punktis, et trahv on juhtumi asjaoludel sobiv, ning ta rõhutas, et see on oluliselt alla määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10% piirmäära.

58      Hageja esitas esialgse kohtuotsuse peale apellatsioonikaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 26. augustil 2014.

59      Ta põhjendas oma apellatsioonkaebust kuue väitega. Esimeses väites kinnitab Intel, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kuna ta ei ole vaidlusaluste allahindluste analüüsimisel arvesse võtnud kõiki asjaomaseid asjaolusid. Teises väites leiab ta, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi 2006. aastal ja 2007. aastal toime pandud rikkumise tuvastamisel, eelkõige selle hindamisel, kui suurel osal turust vaidlusaluseid allahindlusi neil kahel aastal kohaldati. Kolmandas väites kinnitab Intel, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi seoses Inteli poolt HP ja Lenovoga kokku lepitud ainuvarustusallahindluste õigusliku kvalifitseerimisega. Neljandas väites on Intel seisukohal, et Üldkohus järeldas vääralt, et sellega, kuidas komisjon käsitles D1 küsitlemist, ei rikutud olulist menetlusnormi, mis mõjutaks tema kaitseõigusi. Viienda väite kohaselt on Üldkohus vääralt kohaldanud kriteeriume, mis käsitlevad komisjoni pädevust seoses Inteli ja Lenovo vahel aastatel 2006 ja 2007 sõlmitud kokkulepetega. Kuuendas väites palub Intel lõpuks Euroopa Kohtul tühistada määratud trahv või vähendada seda oluliselt, kohaldades proportsionaalsuse põhimõtet ja põhimõtet, et komisjoni suunistel määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta puudub tagasiulatuv jõud.

60      Komisjon palus apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. ACT palus apellatsioonkaebus tervikuna rahuldada.

61      Euroopa Kohus tühistas esialgse kohtuotsuse oma 6. septembri 2017. aasta kohtuotsusega Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, edaspidi „apellatsiooniastme kohtuotsus“, EU:C:2017:632), mida on parandatud, ja saatis kohtuasja uueks arutamiseks tagasi Üldkohtule.

 Menetlus ja poolte nõuded pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist

62      Kohtuasi määrati lahendamiseks Üldkohtu neljandale kojale laiendatud koosseisus.

63      ACT, hageja ja komisjon esitasid vastavalt 14., 15. ja 16. novembril 2017 kodukorra artikli 217 lõike 1 alusel oma kirjalikud seisukohad seoses kohtuasja uue arutamisega (edaspidi „põhiseisukohad“).

64      Hageja ja komisjon palusid, et menetlusse astujatele ei edastataks teatud konfidentsiaalseid andmeid nende põhiseisukohtades. Nad esitasid nende eri menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid. Teistele pooltele edastati vaid need menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid. Menetlusse astujad ei esitanud selle kohta vastuväiteid.

65      20. veebruaril 2018 esitas ACT ning 5. märtsil 2018 hageja ja komisjon kodukorra artikli 217 lõike 3 alusel täiendavad kirjalikud seisukohad (edaspidi „täiendavad seisukohad“).

66      Hageja ja komisjon palusid, et menetlusse astujatele ei edastataks teatud konfidentsiaalseid andmeid nende täiendavates seisukohtades. Nad esitasid ühise mittekonfidentsiaalse versiooni nendest eri menetlusdokumentidest. Teistele pooltele edastati ainult nende menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalne versioon. Menetlusse astujad ei esitanud selle kohta vastuväiteid.

67      Hageja, keda toetab ACT, palub Üldkohtul oma seisukohtades:

–        tühistada vaidlustatud otsus täielikult või osaliselt;

–        teise võimalusena tühistada määratud trahv või seda oluliselt vähendada;

–        mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

68      Komisjon palub oma seisukohtades sisuliselt Üldkohtul hagi rahuldamata jätta.

69      Intel ja komisjon loobusid osaliselt 7., 15. ja 28. oktoobri 2019. aasta kirjades konfidentsiaalsusest kohtuistungi ja menetlust lõpetava kohtulahendi huvides, tingimusel et menetlusse astujatele ei toimetata kätte ühtegi konfidentsiaalset dokumenti. Nad märkisid sisuliselt, et kõiki kohtutoimiku andmeid võib arutada avalikul kohtuistungil, välja arvatud kaks erandit: Üldkohus hoidub avaldamast üksikasju serveri [konfidentsiaalne] kohta ja menetlusdokumentides mainitud füüsiliste isikute nimesid ei avalikustata.

70      ACT palus 27. jaanuari 2020. aasta kirjas luba osaleda kohtuistungi osas, mis vastavalt Üldkohtu 10. detsembri 2019. aasta otsusele pidi arutamisele tulevate andmete konfidentsiaalsuse tõttu toimuma kinnisel istungil.

71      UFC teatas 6. märtsi 2020. aasta kirjas Üldkohtule, et ta loobub 10.–12. märtsil 2020 toimuvast kohtuistungist (edaspidi „2020. aasta kohtuistung“).

72      2020. aasta kohtuistungil viitas neljanda laiendatud koosseisuga koja president ACT 27. jaanuari 2020. aasta kirjale, milles viimane palus osaleda kohtuistungil, mis pidi esialgu jääma kinniseks. Neljanda laiendatud koosseisuga koja president otsustas lisada selle kirja toimikusse. Kuna 2020. aasta kohtuistung toimus siiski täielikult avalikul kohtuistungil, märkis ta, et ACT taotlusele ei ole enam vaja vastata. Lisaks kinnitas ta, et avalikul kohtuistungil ega menetlust lõpetavas otsuses ei avalikustata füüsiliste isikute nimesid.

73      Pärast kohtunik B. Berke surma 1. augustil 2021 jätkasid kolm käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud kohtunikku nõupidamist vastavalt kodukorra artiklile 22 ja artikli 24 lõikele 1.

 Õiguslik käsitlus

 Poolte argumendid vaidluse eseme kohta pärast asja uueks arutamiseks saatmist

74      Kõigepealt tuleb märkida, et kodukorra artikli 217 lõigete 1 ja 3 alusel esitatud kirjalikes seisukohtades loobus hageja oma väidetest, mis puudutasid komisjoni pädevust ja menetlusnormide rikkumisi, mis seega nüüd, pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist, kohtuvaidluse esemesse enam ei kuulu.

75      Pooled on eri seisukohtadel küsimuses, milline on vaidluse ulatus pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist teiste väidete osas.

76      Hageja, keda toetab ACT, väidab sisuliselt, et arvestades esialgse kohtuotsuse tühistamist tervikuna, peab Üldkohus uue otsuse tegemisel vaatama uuesti läbi kõik hagis esitatud väited ja argumendid, välja arvatud need, millest ta loobus, võttes arvesse õiguslikku raamistikku, mille Euroopa Kohus nägi ette apellatsiooniastme kohtuotsuses. Ta lisab ühelt poolt, et apellatsiooniastme kohtuotsus selgitab oluliselt raamistikku, milles faktilisi ja majanduslikke asjaolusid puudutavaid tõendeid tuleb hinnata, ning teiselt poolt, et apellatsioonkaebuse esimese väitega nõustumine mõjutab tingimata hinnangut nendele tõenditele ja vaidlustatud otsuse sõnastusele.

77      Komisjon väidab sisuliselt vastupidi, et esialgse kohtuotsuse järeldused on lõplikud, kui need ei ole seotud õigusnormi rikkumisega, mille Euroopa Kohus tuvastas apellatsiooniastme kohtuotsuses. Tema sõnul kehtib see eriti nende Üldkohtu järelduste puhul, mida apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud, või nende esialgses kohtuotsuses sisalduvate järelduste puhul, mida Euroopa Kohus kahtluse alla ei seadnud. Ta lisab ühelt poolt, et apellatsiooniastme kohtuotsuse punktidest 147 ja 149 nähtub, et Üldkohus peab kohtuasja uuesti arutamisel analüüsima ainult allahindluste suutlikkust konkurentsi piirata, ning teiselt poolt, et apellatsiooniastme kohtuotsuse punktidest 109, 137 ja 138 nähtub selgelt, et selle analüüsi lähtepunkt on faktiline järeldus, mida ei ole kahtluse alla seatud ja mille kohaselt on vaidlusalused allahindlused käsitatavad püsikliendisoodustustena. Teise võimalusena väidab komisjon lisaks, et kui Üldkohus otsustakski uuesti läbi vaadata kõik hageja poolt tema hagis esitatud väited ja argumendid, siis ei ole mingit põhjust, miks Üldkohus jõuaks küsimustes, mida apellatsioonkaebuses ei tõstatatud, muudele järeldustele võrreldes esialgses kohtuotsuses esitatutega.

78      Käesoleval juhul tekib seega esiteks küsimus, kas kohtuasja uue arutamise raames tuleb pidada Üldkohtule uuesti esitatuks kõiki väiteid ja argumente, mis hageja oma hagis esitas, või kas – nagu sisuliselt väidab komisjon – esialgses kohtuotsuses sisalduvaid järeldusi saab pidada seadusjõudu omavaks.

79      Nagu hageja 2020. aasta kohtuistungil õigustatult märkis, on vastus sellele küsimusele kindlaks määratud apellatsiooniastme kohtuotsuse resolutsiooni sõnastusega.

80      Nimelt tuleb meenutada, et pärast seda, kui Euroopa Kohus on kohtulahendi tühistanud ja kohtuasja uueks arutamiseks Üldkohtule tagasi saatnud, menetleb viimane asja kodukorra artikli 215 kohaselt vastavalt Euroopa Kohtu lahendile ning ta peab tegema uue otsuse kõigi hageja esitatud tühistamisväidete kohta, välja arvatud need resolutsiooni osad, mida Euroopa Kohus ei tühistanud, ning põhjendused, mis on nende resolutsiooni osade vajalik alus, kuna neil on seadusjõud (14. septembri 2011. aasta kohtuotsus Marcuccio vs. komisjon, T‑236/02, EU:T:2011:465, punkt 83).

81      Sellega seoses tuleb märkida, et apellatsiooniastme kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1 tühistati esialgne kohtuotsus tervikuna, kuna selles on märgitud, et see kohtuotsus „tühistatakse“.

82      Sellest tuleneb, nagu väidavad ka hageja ja ACT, et Üldkohus peab käesolevas asjas uuesti võtma seisukoha kõigi esimeses kohtuastmes poolte esitatud väidete ja argumentide kohta, välja arvatud need, mida on eespool punktis 74 mainitud ning mis puudutavad komisjoni pädevust ja menetlusnormide rikkumist ning millest hageja on sõnaselgelt loobunud.

83      Teiseks näeb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 61 ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtusse vaidluse lahendamiseks, on Euroopa Kohtu otsus õigusküsimustes Üldkohtu jaoks siduv. Seega, nagu märkis komisjon ja nagu rõhutas sisuliselt ACT 2020. aasta kohtuistungil, ei takista miski põhimõtteliselt seda, et kohtukoosseis, kellele on kohtuasi uuesti läbivaatamiseks saadetud, annab argumentidele ja väidetele, mida apellatsiooniastme kohtuotsuse põhjendustes ei analüüsitud, sama hinnangu, mille andis kohtuasja algul esimeses astmes lahendanud kohtukoosseis. Sellisel juhul ei ole nimelt tegemist „Euroopa Kohtu otsusega lahendatud õigusküsimustega“ Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 teise lõigu tähenduses, millega kohtuasja uuesti läbi vaatav kohus oleks seotud (14. septembri 2011. aasta kohtuotsus Marcuccio vs. komisjon, T‑236/02, EU:T:2011:465, punkt 86).

84      Käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et ainus asjaolu, mille tõttu peeti esialgse kohtuotsuse tühistamist põhjendatuks, oli see, et Üldkohus „jättis vaidlusaluste allahindluste konkurentsi piiramise võime analüüsis vääralt arvesse võtmata Inteli argumendid, mille eesmärk oli välja tuua väidetavad vead, mille komisjon tegi [AEC] testi raames“ (apellatsiooniastme kohtuotsuse punkt 147).

85      Sellest tuleneb, et eespool punktides 80 ja 83 viidatud kohtupraktika kohaselt on Üldkohus kohustatud kohtuasja uuesti läbivaatamisel analüüsima vaidlusaluste allahindluste võimet konkurentsi piirata, võttes ühelt poolt arvesse apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 133 ja 141 esitatud täpsustusi põhimõtete kohta, mis tulenevad 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36), ning teiselt poolt poolte põhi- ja täiendavaid seisukohti nende täpsustuste kohta. Seega, kuigi Üldkohus peab analüüsima Inteli argumente, millega soovitakse tõendada, et komisjon tegi oma AEC analüüsis vigu, võib ta ülejäänud osas oma analüüsi käigus korrata kõiki järeldusi, mida apellatsioonkaebuses kahtluse alla ei seatud, või igal juhul neid järeldusi, mis puudutavad apellatsiooniastme kohtuotsuses „lahendamata õigusküsimusi“.

86      Eriti kehtib eeltoodu ilmselgete konkurentsipiirangute õiguslikku kvalifikatsiooni käsitlevate järelduste kohta esialgse kohtuotsuse II jaotise „Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue“ punkti A „Horisontaalsed küsimused komisjoni antud õigusliku hinnangu kohta“ alapunktis 3 „Nn „ilmselge konkurentsipiiranguna“ käsitatava tegevuse õiguslik kvalifikatsioon“ (nimetatud kohtuotsuse punktid 198–220) ning ilmselgete konkurentsipiirangute ja ainuvarustusallahindluste olemasolu kohta sama II jaotise punktis D „Hindamisvead seoses erinevaid OEMe ja MSHd puudutava tegevusega“ (nimetatud kohtuotsuse punktid 437–1522).

87      Seoses ilmselgete konkurentsipiirangute kohta tehtud järeldustega väidavad Intel ja ACT oma põhiseisukohtades, et apellatsiooniastme kohtuotsusest nähtub, et komisjon oleks pidanud vaidlustatud otsuses analüüsima, kas ilmselged konkurentsipiirangud võisid avaldada väljatõrjuvat mõju, mida hagejale ette heideti, võttes arvesse apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 nimetatud asjaolusid ja AEC testi. ACT lisab, et ilmselged konkurentsipiirangud on lõpuks ainuvarustusallahindluse või -makse üks vorm ning õiguskindluse põhimõte nõuab, et neid kahte hinnapoliitikat ei eristataks.

88      Kõigepealt tuleb toonitada, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 1641 ja sellele järgnevatest põhjendustest nähtub, et Inteli tegevust Aceri, HP ja Lenovo suhtes – mis kvalifitseeriti ilmselgeks konkurentsipiiranguks – eristati Inteli muust tegevusest, mille suhtes kohaldati vaidlustatud otsuses AEC testi. Sellega seoses tuleb märkida, et see erinev lähenemine tuleneb asjaolust, et ilmselged konkurentsipiirangud põhinevad kahel sambal, millest teine eristab neid muust vaidlustatud otsuses käsitletud Inteli tegevusest. Nimelt lisaks asjaolule, et Intel pakkus asjasse puutuvatele OEMidele (vastavalt HP‑le, Acerile ja Lenovole) allahindlusi või makseid, nõuti neilt vastusooritusena nende maksete eest konkreetset tegevusetust, nimelt AMD CPUdega varustatud teatavate toodete ühel või teisel viisil turustamata jätmist või nende turustamise piiramist.

89      Täpsemalt, nagu Üldkohus seda tegevust esialgse kohtuotsuse punktis 198 kirjeldas, sõltus Inteli-poolsete maksete tegemine järgmistest tingimustest:

–        esiteks, HP pidi suunama oma AMD x86 CPUdega varustatud äriklientide lauarvutid pigem väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKE) ning valitsussektori, hariduse ja meditsiini valdkonna klientidele, mitte suurtele ettevõtjatele;

–        teiseks, HP pidi keelama oma edasimüügipartneritel hoida laos AMD x86 CPUdega varustatud HP äriklientide lauaarvuteid, nii et nimetatud arvuteid saaks klient osta ainult neid HP‑lt tellides, tehes seda kas otse või HP edasimüügipartnerite kaudu, kes tegutsevad kaubandusagendina;

–        kolmandaks, Acer, HP ja Lenovo pidid lükkama edasi AMD CPUdega varustatud arvutite turuletoomise või selle ära jätma.

90      Eeltoodut arvestades täheldab Üldkohus kõigepealt, et miski apellatsiooniastme kohtuotsuses ei luba asuda seisukohale, et Euroopa Kohus otsustas, et apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 138 ja järgnevates punktides määratletud meetodit tuleb kohaldada ka ilmselgete konkurentsipiirangute suhtes. Samuti ei tulene sellest kohtuotsusest kuidagi, et Euroopa Kohus oleks nõudnud ilmselgete konkurentsipiirangute suhtes AEC testi tegemist, nagu nõudis hageja esimeses kohtuastmes. Kuigi neid tegevusi eristati nii vaidlustatud komisjoni otsuses kui ka Üldkohtu erialgses kohtuotsuses, tuleb tõdeda, et apellatsiooniastme kohtuotsuses ei analüüsita neid tegevusi iseenesest, vaid neid lihtsalt mainitakse selle punktides 11 ja 15 vaidluse tausta ning Üldkohtu menetluse kokkuvõtte kontekstis, andmata neile muud hinnangut.

91      Nagu komisjon õigesti märgib, kinnitab teesi, et Euroopa Kohus ei andnud kõnealustele ilmselgetele konkurentsipiirangutele hinnangut, viis, kuidas ta ühelt poolt võttis kokku apellatsioonkaebuse esimese väite ja teiselt poolt põhjendas oma hinnangut oma otsuse punktis 137 ning sellele järgnevates punktides. Nimelt nähtub nendest punktidest üheselt, et Euroopa Kohus andis nendes oma hinnangu üksnes püsikliendisoodustustele 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsuse Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tähenduses.

92      See ilmneb veelgi selgemalt, kui lugeda apellatsiooniastme kohtuotsuse punkti 141, milles täpsustatakse, et „[k]ui komisjon teeb allahindluste süsteemi kuritarvitusliku laadi tuvastamise otsuses [AEC] analüüsi, peab Üldkohus hindama kõiki hageja argumente, mille eesmärk on vaidlustada nende järelduste põhjendatus, mille komisjon tegi allahindluste süsteemi väljatõrjuva toime kohta“. Nimelt kuna komisjon ei viinud AEC analüüsi läbi ilmselgete konkurentsipiirangute suhtes ja kuna Üldkohus sisuliselt kinnitas seda lähenemist esialgse kohtuotsuse punktides 198–220, siis ei ole mingit kahtlust, et Euroopa Kohus pidas silmas „õiguslikku testi“, mida kohaldatakse vastavalt OEMidele ja MSH‑le tehtud allahindlustele ning maksetele, mitte ilmselgetele konkurentsipiirangutele.

93      Seega vastupidi sellele, mida väidavad Intel ja ACT, ei nähtu apellatsiooniastme kohtuotsusest, et ilmselgete konkurentsipiirangute suhtes tuleks nende kuritarvitava laadi kindlakstegemiseks kohaldada samu põhimõtteid kui vaidlusaluste allahindluste suhtes.

94      Edasi, vastupidi ACT väidetule iseloomustab ilmselgeid konkurentsipiiranguid, nagu komisjon on need määratlenud, asjaolu, et tegemist on tegevusega, mis põhineb kahel sambal, millest teine eristab neid vaidlustatud otsuses viidatud teistest Inteli tegevustest, nagu on märgitud eespool punktis 88. Seega ei ole õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui tingimuslikele allahindlustele ja ilmselgetele konkurentsipiirangutele kohaldatakse erinevat õiguslikku kontrolli, kuna ei ole tõenäoline, et pädevad asutused ja kohtud suudavad neid kahte liiki tegevusi järjepidevalt eristada.

95      Lõpuks ei esita Intel ja ACT oma põhi- ja täiendavates seisukohtades ühtegi argumenti, mis tõendaks, et ilmselgeid konkurentsipiiranguid puudutavad teatud faktilised asjaolud, mida analüüsiti esialgses kohtuotsuses, tuleks pärast asja uueks arutamiseks saatmist uuesti läbi vaadata.

96      Neil asjaoludel asub Üldkohus seisukohale, et tal tuleb lähtuda esialgse kohtuotsuse punktides 198–220, 799–873, 1043–1144, 1222–1361 ja 1371 tehtud järeldustest üksnes osas, milles need puudutavad ilmselgeid konkurentsipiiranguid ning nende õigusvastasust ELTL artikli 102 seisukohast.

97      Üldkohus leiab, et tal tuleb lähtuda ka esialgse kohtuotsuse II jaotise punktis D esitatud hinnangutest, mis puudutavad vaidlusaluste allahindluste kvalifitseerimist „ainuvarustusallahindlusteks“. Esiteks ei ole neid apellatsiooniastme kohtuotsuse põhjendustes kontrollitud ning neid ei saa seega pidada Euroopa Kohtu otsusega lahendatud õigusküsimuseks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 teise lõigu tähenduses. Teiseks tuleb tõdeda nagu komisjon 2020. aasta kohtuistungil, et hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et teatavad faktilised asjaolud, mida analüüsiti esialgses kohtuotsuses selleks, et kvalifitseerida vaidlusalused allahindlused „ainuvarustusallahindlusteks“, tuleb uuesti läbi vaadata, eelkõige pärast apellatsiooniastme kohtuotsuses tehtud täpsustusi 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusega Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) kehtestatud põhimõtete kohta.

98      Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et tal tuleb lähtuda esialgse kohtuotsuse II jaotise punktis D esitatud järeldustest, mille kohaselt oli komisjon vaidlustatud otsuses tõendanud, et esiteks oli hageja Dellile teatanud, et 2002. aasta detsembrist kuni 2005. aasta detsembrini sõltub konkurentsiga kohandumise programmi (Meet Competition Programme) alusel tehtavate allahindluste tase ainuvarustustingimusest (esialgse kohtuotsuse punktid 444–584), teiseks nägid ainuvarustusallahindluse ette kaks lepingut, mille hageja ja HP sõlmisid ajavahemikus 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini (edaspidi „HPA lepingud“; esialgse kohtuotsuse punktid 673–798), kolmandaks tegi hageja ajavahemikul 2002. aasta oktoobrist kuni 2005. aasta novembrini NEC‑le ainuvarustusallahindlusi (esialgse kohtuotsuse punktid 900–1018), neljandaks olid hageja ja Lenovo 2007. aastal sõlminud vastastikuse mõistmise memorandumi (Memorandum of Understanding, edaspidi „2007. aasta MoU“), mis sõltus suulisest ainuvarustuskokkuleppest (esialgse kohtuotsuse punktid 1045–1208), ning viiendaks oli hageja teinud 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini MSH‑le makseid, mille suurus sõltus tingimusest, et MSH müüb ainult Inteli CPUga varustatud arvuteid (esialgse kohtuotsuse punktid 1372–1502).

99      Tuleb lisada, et eespool punktis 98 viidatud järeldustest lähtumisel tuleb arvesse võtta kahte täpsustust.

100    Kõigepealt, eespool punktis 98 esitatud järeldustest, mille kohaselt ei olnud komisjon kohustatud täpselt välja arvutama, milline osa allahindlustest oli käsitatav vastutasuna ainuvarustuse eest (esialgse kohtuotsuse punktid 453, 538, 916 ja 1500), tuleb lähtuda vaid osas, milles need toetavad vaidlusaluste allahindluste kvalifitseerimist „ainuvarustusallahindlusteks“.

101    Seejärel, kuna Üldkohus on seotud õigusküsimusega, mille kohta Euroopa Kohus on apellatsiooniastme kohtuotsuses otsuse teinud ja mis on esitatud eespool punktis 84, lähtub ta eespool punktis 98 viidatud järeldusest, välja arvatud need, millest nähtub ühelt poolt, et AEC testi kohaldamine ei olnud vajalik analüüsimaks, kas vaidlusalustel allahindlustel oli võime konkurentsi piirata, ja teiselt poolt, et vaidlusaluste allahindluste kvalifitseerimisest ainuvarustusallahindlusteks piisas, et need kvalifitseerida ka kuritarvitavateks ELTL artikli 102 tähenduses.

102    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb poolte argumentidele vastates asuda seisukohale, et vaidluse esemeks on sisuliselt Üldkohtu analüüs vaidlusaluste allahindluste konkurentsi piiramise võime teemal, võttes arvesse ühelt poolt apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 133 ja sellele järgnevates punktides esitatud täpsustusi põhimõtete kohta, mis tulenevad 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36), ning teiselt poolt poolte seisukohti nendest täpsustustest tehtavate järelduste kohta.

 Komisjoni argumendid hageja ja ACT põhiseisukohtades esitatud teatud argumentide vastuvõetavuse kohta

103    Komisjon väidab oma täiendavates seisukohtades, et hageja põhiseisukohad on suures osas vastuvõetamatud või vähemalt asjakohatud. Tema arvates on kodukorra artikli 217 alusel esitatud seisukohtade tegelik eesmärk kommenteerida, milline mõju on apellatsiooniastme kohtuotsusel kohtuasja uue arutamise raames. Arvestades aga asjaolu, et apellatsiooniastme kohtuotsuse kohaselt oli küll AEC testi kohta Inteli esitatud argumentide analüüsimata jätmine viga, kuid et ühtegi järeldust ei tehtud vaidlustatud otsuses sisalduva AEC testi põhjendatuse kohta, ei ole apellatsiooniastme kohtuotsuses midagi, mis oleks õigustanud seda, et hageja pühendas enamuse oma põhiseisukohtadest AEC testi kohta esitatud argumentide kordamisele.

104    Komisjon väidab samuti, et apellatsiooniastme kohtuotsus ei kujuta endast uut asjaolu, mis lubaks hagejal muuta või laiendada esialgse kohtuotsusega lõppenud menetluses esitatud etteheiteid, ning leiab seetõttu, et teatud argumendid, mis on esitatud hageja või ACT põhiseisukohtades, on vastuvõetamatud.

105    Sellega seoses tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on hagejal kodukorra artikli 76 lõike 1 punkti d kohaselt kohustus määratleda hagi ese ja esitada oma nõuded menetluse algatusdokumendis (vt 20. mai 2009. aasta kohtuotsus VIP Car Solutions vs. parlament, T‑89/07, EU:T:2009:163, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti, kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt, mida sama kodukorra artikli 218 alusel kohaldatakse juhul, kui Üldkohus lahendab talle Euroopa Kohtu poolt uueks arutamiseks saadetud kohtuasja, nagu käesolevas asjas, ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Kuigi kodukorra artikli 84 lõige 2 lubab teatud asjaoludel esitada menetluse käigus uusi väiteid, ei saa seda sätet mingil juhul tõlgendada nii, et see lubab hagejal esitada liidu kohtule uusi nõudeid ja muuta nii vaidluse eset või hagi laadi (20. mai 2009. aasta kohtuotsus VIP Car Solutions vs. parlament, T‑89/07, EU:T:2009:163, punkt 110, ja 13. juuni 2012. aasta kohtuotsus Insula vs. komisjon, T‑246/09, ei avaldata, EU:T:2012:287, punktid 100 ja 103).

106    Sellest tuleneb, et pärast seda, kui Euroopa Kohus on teinud asja uueks arutamiseks saatmise otsuse, ei või pooled üldjuhul tugineda väidetele, mida ei olnud esitatud menetluses, milles tehti Euroopa Kohtu poolt tühistatud Üldkohtu otsus (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 71). Vastuvõetavaks tuleb tunnistada ainult väide, millega täiendatakse varem otseselt või kaudselt menetluse algatusdokumendis esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punkt 66).

107    Samuti tuleb meenutada, et vastuvõetavad on üksnes need menetlusse astuja argumendid, mis jäävad hageja ja kostja nõuete ning väidete piiresse (4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 51).

108    Käesoleval juhul on vaidluse piirid kohtuasjas T‑286/09 määratletud hagiavaldusega, millele on viidatud eespool punktis 36.

109    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja väitis hagiavalduses, et vaidlustatud otsuses tegi komisjon AEC testi kohaldamisel rea „ilmselgeid vigu“, täpsustades seejärel oma argumente nende vigade kohta seoses Dellile, Lenovole, HP-le, NEC-le ja MSH‑le tehtud allahindluste ning maksetega. Seega ei ole kodukorra artikli 84 lõikega 1 vastuolus see, kui hageja pühendab põhiosa oma põhiseisukohtadest sellele, et ta kordab hagiavalduse neid argumente, mis puudutavad AEC testi, või isegi täiendab neid argumente. Sellist toimimisviisi ei saa samastada uute väidete esitamisega menetluse käigus.

110    Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata komisjoni argument kodukorra artikli 217 kohta, mille kohaselt on hageja põhiseisukohad suures osas vastuvõetamatud või vähemalt asjakohatud.

111    Seevastu väidab komisjon õigesti, et vaatamata asjaolule, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt on Üldkohus seotud apellatsiooniastme kohtuotsuses antud õigusliku tõlgendusega, on Üldkohus siiski seotud ka hageja hagiavalduses esitatud väidetega ja apellatsioonkaebus ei ole iseenesest uus asjaolu, mis õigustaks Inteli poolt vaidlustatud otsuse suhtes esitatud väidete muutmist või laiendamist. Samuti on komisjonil õigus, kui ta väidab, et ACT ei saa pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist esitada hageja toetuseks argumente, mis ei vasta hageja poolt hagiavalduses esitatud väidetele.

112    Komisjoni väiteid, mille kohaselt mõned hageja või ACT põhiseisukohtades esitatud argumendid muutsid või laiendasid etteheiteid, mis esitati esialgse kohtuotsusega lõppenud menetluses, käsitletakse käesolevas kohtuotsuses hiljem, kui see osutub käesoleva kohtuasja lahendamisel vajalikuks (vt eriti tagapool punktid 401 ja 506).

 Sisuliste küsimuste analüüs

 Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

113    Hageja, keda toetab ACT, väidab, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna esiteks põhineb see vääral õiguslikul analüüsil, teiseks ei ole selles nõuetekohaselt analüüsitud ja võetud arvesse apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 nimetatud kriteeriume ning kolmandaks sisaldab see AEC analüüsi, milles on mitu viga.

114    Komisjon väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsus tuleb tervikuna kehtima jätta, kuna esiteks on see kooskõlas apellatsiooniastme kohtuotsuses ette nähtud lähenemisviisiga, teiseks võttis see arvesse kõiki selle kohtuotsuse punktis 139 nimetatud kriteeriume ja kolmandaks ei ole AEC analüüsis tehtud ühtegi viga.

115    Käesolevas asjas, nagu on täpsustatud eespool punktis 102, peab Üldkohus apellatsiooniastme kohtuotsust arvestades analüüsima, kas pidada põhjendatuks hageja väiteid ja argumente, mille kohaselt ei suutnud vaidlusalused allahindlused konkurentsi piirata. Selleks tuleb kõigepealt meenutada Euroopa Kohtu kindlaks määratud meetodit, mida tuleb kasutada analüüsimaks, kas niisugused allahindlused, nagu on kõne all käesolevas asjas, on võimelised konkurentsi piirama, ja seejärel teha selle pinnalt peamised järeldused.

I.      Euroopa Kohtus kindlaks määratud meetod, mille alusel hinnata allahindlussüsteemi võimet konkurentsi piirata

116    Esimesena tuletas Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 133–137 meelde ELTL artikli 102 olemust ja eesmärke. Viidates eelkõige 27. märtsi 2012. aasta kohtuotsusele Post Danmark (C‑209/10, EU:C:2012:172), rõhutas Euroopa Kohus sisuliselt, et toote omadustel põhinev konkurents võib viia vähem tõhusate konkurentide turult väljatõrjumiseni (apellatsiooniastme kohtuotsus, punkt 134), meenutades samas erilist vastutust, mis lasub turgu valitsevas seisundis ettevõtjatel, et mitte kahjustada tõhusat ja moonutamata konkurentsi (apellatsiooniastme kohtuotsus, punkt 135). Lisaks rõhutas ta, et igasugust hinnakonkurentsi ei saa pidada õiguspäraseks (apellatsiooniastme kohtuotsus, punkt 136).

117    Teisena meenutas Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 137 oma väljakujunenud kohtupraktikat, mis sai alguse 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) (edaspidi „Hoffmann-La Roche’i kohtupraktika“), mille kohaselt kujutab püsikliendisoodustus endast sisuliselt turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ELTL artikli 102 tähenduses.

118    Kolmandana otsustas siiski Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 138, et Hoffmann-La Roche’i kohtupraktikat tuleb täpsustada juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja „väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ja täpsemalt etteheidetud väljatõrjumist põhjustada“.

119    Euroopa Kohus märkis apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139, milliseid kriteeriume tuleb sellisel juhul ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamiseks arvesse võtta. Euroopa Kohtu hinnangul ei tule komisjonil mitte ainult analüüsida esiteks ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul, teiseks etteheidetava tegevuse osakaalu turul, kolmandaks allahindluste tingimusi ja nende andmise korda ning neljandaks nende kestust ja suurust, vaid viiendaks tuleb tal ka hinnata sellise strateegia võimalikku olemasolu, mille eesmärk on tõrjuda välja vähemalt sama tõhusad konkurendid.

120    Neljandana otsustas Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 141, et „[k]ui komisjon teeb allahindluste süsteemi kuritarvitusliku laadi tuvastamise otsuses [väljatõrjumise võime analüüsi], peab Üldkohus hindama kõiki hageja argumente, mille eesmärk on vaidlustada nende järelduste põhjendatus, mille komisjon tegi allahindluste süsteemi väljatõrjuva toime kohta“.

121    Viiendana märkis Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 142, et kuigi komisjon rõhutas vaidlustatud otsuses, et „[vaidlusalustel] allahindlustel oli juba oma laadilt võime konkurentsi piirata, mistõttu ei olnud juhtumi kõigi asjaolude analüüsimine ja eelkõige sama tõhusa konkurendi test turgu valitseva seisundi tuvastamiseks vajalik (vt eelkõige vaidlusaluse otsuse punktid 925 ja 1760), viis ta sellegipoolest läbi nende asjaolude põhjaliku analüüsi, pühendades otsuse punktides 1002–1576 väga üksikasjalikke arutluskäike [AEC] testi raames tehtud analüüsile, mille tulemusel jõudis ta otsuse punktides 1574 ja 1575 järeldusele, et sama tõhus konkurent oleks pidanud kohaldama hindu, mis ei oleks olnud jätkusuutlikud, ja et järelikult võis kõnealusel allahindluste praktikal olla sellist konkurenti väljatõrjuv mõju“.

122    Sel põhjusel järeldas Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 143 ja 144, et kuna AEC test omas tegelikku olulisust komisjoni hinnangus sellele, kas vaidlusalused allahindlused on võimelised sama tõhusa konkurendi turult välja tõrjuma, oli Üldkohus kohustatud analüüsima kõiki Inteli argumente, mille ta esitas komisjoni poolt vaidlustatud otsuses läbi viidud AEC testi kohta, kuid ta ei teinud seda.

II.    Apellatsiooniastme kohtuotsusest tulenevad põhimõtted

123    Sarnaselt pooltega tuleb märkida, et apellatsiooniastme kohtuotsuses on Hoffmann-La Roche’i kohtupraktikat täpsustatud ja sellest võib teha kolm järeldust.

124    Esiteks nähtub apellatsiooniastme kohtuotsuse punktidest 137 ja 138, et kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja poolt turul kehtestatud hinnaalanduste süsteemi võib pidada konkurentsipiiranguks, kuna selle olemust arvestades võib eeldada selle piiravat mõju konkurentsile, on siiski tegemist vaid lihtsa eeldusega, mitte per se ELTL artikli 102 rikkumisega, mis vabastab komisjoni igal juhul selle mõju analüüsimisest.

125    Teiseks otsustas Euroopa Kohus, et juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja „väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ja täpsemalt [talle] etteheidetud väljatõrjumist põhjustada“, on komisjon kohustatud analüüsima allahindlussüsteemi väljatõrjumisvõimet, kohaldades selleks apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 nimetatud viit kriteeriumi (vt punkt 119 eespool). Arvestades apellatsiooniastme kohtuotsuse punkti 139 sõnastust, on komisjon kohustatud vähemalt analüüsima neid viit kriteeriumi, et hinnata käesolevas asjas arutatava allahindlussüsteemi väljatõrjumisvõimet.

126    Lõpuks ja kolmandaks tuleb rõhutada, et kuigi Euroopa Kohus ei otsustanud, et iga allahindlussüsteemi väljatõrjumisvõime analüüsimiseks tuleb läbi viia AEC, tuleneb apellatsiooniastme kohtuotsusest sisuliselt, et kui komisjon viis AEC testi läbi, kuulub see elementide hulka, mida ta peab arvesse võtma, et hinnata allahindlussüsteemi võimet konkurentsi piirata.

127    Neid järeldusi ja Euroopa Kohtu määratletud meetodit arvestades analüüsib Üldkohus väiteid ning argumente, mille hageja esitas vaidlusaluste allahindluste konkurentsi piiramise võime vaidlustamiseks, alustades kõigepealt hageja ja ACT selle argumendi põhjendatuse hindamisega, mille kohaselt põhineb vaidlustatud otsus sisuliselt vääral õiguslikul analüüsil, millest üksi piisab selle otsuse tühistamiseks.

III. Hagejate ja ACT argumentide põhjendatus

A.      Argument, et vaidlustatud otsus põhineb vääral õiguslikul analüüsil

128    Esiteks, nagu hageja ja ACT esimeses kohtuastmes juba väitsid, kordavad nad, et komisjon tugines õiguslikule analüüsile, mis sisaldas kogu vaidlustatud otsust mõjutanud põhimõttelist viga, ning juba selle tõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

129    Hageja ja ACT hinnangul saab vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumist kinnitada vaid siis, kui on võimalik tõendada, et see tuvastati õigusliku analüüsi põhjal, mis on kooskõlas apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 138 ja 139 kirjeldatud analüüsiga. Nende arvates ei ole aga mingit kahtlust, et käesoleval juhul see nii ei ole. Nimelt selle asemel, et tõlgendada Hoffmann-La Roche’i kohtupraktikat nii, et see kehtestab lihtsalt õigusvastasuse eelduse, piirdus komisjon seisukohaga, et vaidlusalused allahindlused olid oma olemuselt kuritarvitavad, nii et puudus vajadus uurida ja veelgi vähem arvesse võtta nende väljatõrjumisvõimet, selleks et järeldada, et need on kuritarvitavad.

130    Teiseks lisab ACT sisuliselt, et isegi kui vaidlustatud otsus sisaldab järeldusi vaidlusaluste allahindluste konkurentsi piirava võime kohta, ei ole sellised täiendavad järeldused kindlasti osa õiguslikust analüüsist, mis viidi läbi selleks, et tõendada, et need allahindlused olid kuritarvitavad ja rikkusid ELTL artiklit 102. Lisaks märgib ta, et komisjoni hinnangul ei olnud sellised kriteeriumid nagu osakaal turul, allahindluste kestus ja nende suurus kuritarvitava tegevuse olemasolu tuvastamisel asjakohased, mis kinnitab, et neid kriteeriume ei võetud selle tuvastamisel arvesse. Apellatsiooniastme kohtuotsuses määratletud meetodit arvestades sellest aga piisab, et asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse analüüs tervikuna on vigane, mis õigustab selle tühistamist.

131    Komisjoni hinnangul ei ole põhjendatud argument, et vaidlustatud otsus põhineb vääral õiguslikul analüüsil, mis juba iseenesest on põhjus, miks see otsus tuleks tühistada.

132    Üldkohtu küsimusele vastates rõhutas komisjon 2020. aasta kohtuistungil sisuliselt, et vaidlustatud otsus põhineb peamiselt Hoffmann-La Roche’i kohtupraktika klassikalisel tõlgendusel. Seetõttu väitis ta esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumentides, et vaidlustatud otsuses ei olnud vaja tugineda AEC testile, kuna see ei olnud asjakohane. Komisjon täheldas siiski, et apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 143 väljendatud Euroopa Kohtu arvamuse kohaselt oli AEC test tegelikult oluline komisjoni hinnangu jaoks, mille ta andis kõnealuste allahindluste võime kohta avaldada sama tõhusale konkurendile väljatõrjuvat mõju, kuid et see oli kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjendusega 925. Lõpuks märkis komisjon sisuliselt, et kuigi ta ei tuginenud vaidlustatud otsuses ennekõike AEC testile, tegi ta selle testi täiendavalt siiski ära ning see võimaldas tõendada, et vaidlusalused allahindlused olid võimelised tekitama konkurentsivastase väljatõrjumise olukorra.

133    Sellega seoses tuleb kõigepealt rõhutada, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hageja väitis haldusmenetluses asjakohastele tõenditele tuginedes, et tema tegevus ei olnud võimeline konkurentsi piirama ja eelkõige avaldama talle ette heidetud väljatõrjuvat mõju, mis aga kohustab – nagu nähtub apellatsiooniastme kohtuotsuse punktidest 138 ja 139 – komisjoni analüüsima hinnaalanduse süsteemi väljatõrjumisvõimet. Lisaks tuleb tõdeda, et eriti vaidlustatud otsuse põhjendustest 920–926, 950, 972, 981, 989, 1000 ja 1001 ning komisjoni poolt esimeses kohtuastmes ja 2020. aasta kohtuistungil esitatud selgitustest nähtub, et arvestades 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tulenevaid põhimõtteid, ei olnud komisjoni arvates vaja ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamiseks tõendada vaidlusaluste allahindluste väljatõrjumisvõimet, kuna viimased olid juba oma olemuselt konkurentsivastased.

134    Esimesena, mis puudutab vaidlustatud otsuse eespool viidatud põhjendusi – mis kõik asuvad viidatud otsuse osas, mis käsitleb allahindluste tingimuslikkust ja mis eelnevad AEC analüüsile –, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 923, et „[v]astupidi sellele, mida väidab Intel, ei tule tõendada […] tegelikku väljatõrjumist“ ja et „[ELTL] artikli [102] rikkumine võib tuleneda ka turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja kuritarvitava tegevuse konkurentsivastasest eesmärgist“.

135    Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 925 järgmist:

„Kuigi vastavalt kohtupraktikale piisab eespool toodud kindlakstehtud asjaoludest endist – objektiivse põhjenduse puudumist arvestades – [ELTL] artikli [102] rikkumise tuvastamiseks, tõendab komisjon punktides 4.2.3–4.2.6 ka seda, et lisaks põhjendustes 920, 921 ja 923 viidatud kohtupraktikaga ette nähtud tingimuste täidetusele olid Inteli poolt Dellile, HP-le, NEC-le ja Lenovole tehtud tingimuslikud allahindlused ning MSH‑le tehtud tingimuslikud maksed ka tegelikult või potentsiaalselt võimelised avaldama väljatõrjuvat mõju (võimelised tarbijaid kahjustama). Kuigi kohtupraktika kohaselt ei ole see [ELTL] artikli [102] rikkumise tõendamiseks kindlasti vajalik, on üks viis, kuidas tõendada, et Inteli allahindlused ja maksed põhjustasid või võisid põhjustada konkurentide väljatõrjumist turult, sama tõhusa konkurendi analüüsi läbiviimine (punkt 4.2.3). Selle analüüsi tulemuste ning kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete tõendite alusel (punktid 4.2.4 ja 4.2.5) ning arvestades objektiivse põhjenduse puudumist ja tõhususe kaalutlusi (4.2.6), järeldab komisjon, et Inteli poolt Dellile, HP-le, NEC-le ja Lenovole tehtud tingimuslikud allahindlused ning Inteli tingimuslikud maksed MSH‑le kujutasid endast [ELTL] artikli [102] tähenduses kuritarvitust, mis väärib komisjoni erilist tähelepanu.“

136    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 926, mis juhatab sisse komisjoni analüüsi allahindluste olemuse ja toimimise teemal, on muu hulgas märgitud, et „kuigi see ei ole [selle otsuse] põhjendustes 920, 921 ja 923 viidatud kohtupraktika kohaselt kindlasti vajalik, tõendab komisjon siiski, et tingimuslike allahindluste süsteemid takistasid kõigil algseadmete tootjatel end varustada AMD x86 [CPUdega] või muutsid selle raskemaks, ning ta näitab, mil viisil olid MSH‑le tehtavate tingimuslike maksete süsteemid vahend, mille abil motiveeriti MSHd müüma ainult Inteli [CPUga] lauaarvuteid ning takistati MSH poolt AMD [CPUga] lauaarvutite müüki või muudeti see raskemaks“.

137    Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendusi 950 (käsitleb Delli), 972 (käsitleb HPd), 981 (käsitleb NECd), 989 (käsitleb Lenovot) ja 1000 (käsitleb MSHd), milles tehakse kokkuvõte igale OEMile või MSH‑le tehtud allahindluse tingimuslikkuse kohta, siis oli komisjon kõigepealt süstemaatiliselt arvamusel, et Inteli poolt nendele OEMidele või MSH‑le tehtud allahindluste või maksete summat tuli de facto käsitleda seotuna tingimusega, et nad ostavad Intelilt kõik neile vajalikud x86 CPUd, edasi, et need allahindlused või maksed vastasid vaidlustatud otsuse põhjendustes 920, 921 ja 923 viidatud kohtupraktikas kehtestatud kuritarvitavateks kvalifitseerimise tingimustele, ning lõpuks, et need hinnaalandused või maksed piirasid OEMide või MSH vabadust valida x86 CPUde tarneallikat ja takistasid teistel konkurentidel tarnida neile OEMidele või MSH‑le x86 CPUsid.

138    Lõpuks, vaidlustatud otsuse põhjenduses 1001, milles tehakse punktis 4.2.2 „Allahindluste olemus ja toimimine“ esitatud analüüsi kokkuvõte, leidis komisjon järgmist:

„Arvestades punktides 4.2.2.2–4.2.2.6 esitatud tõendeid[, mis puudutavad OEMidele ja MSH-le tehtud allahindluste olemust ning toimimist] ning punktis 4.2.1 viidatud kohtupraktikat[, nimelt Hoffmann-La Roche’i kohtupraktikat], tuleb järeldada, et nende allahindluste summa, mida Intel tegi Dellile, HP-le ja NEC-le 2002. aasta neljandast kvartalist kuni 2005. aasta detsembrini, oli de facto seotud tingimusega, et need kliendid ostavad x86 CPUsid ainult Intelilt (Dell) või teatud kindlates segmentides peaaegu ainult Intelilt (HP ja NEC). […] Need allahindlused ja maksed on püsikliendisoodustused, mis täidavad asjasse puutuva kohtupraktikaga ette nähtud tingimused, et need kvalifitseerida kuritarvitavaks (vt põhjendused 920, 921 ja 923). Lisaks piirati nende abil puudutatud algseadmete tootjate ja MSH valikuvabadust.“

139    Teisena, mis puudutab komisjoni poolt esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumentides ja 2020. aasta kohtuistungil antud selgitusi, siis märkis komisjon esiteks kostja vastuse punktis 144 järgmist:

„Vastupidi sellele, mida väidab hageja […], nähtub otsuse ülesehitusest ja tekstist, et komisjon ei pea tingimata tõendama Inteli tegevuse võimalikku mõju. Põhjendused 920–925 selgitavad väga selgelt AEC analüüsi rolli [vaidlustatud] otsuses, mis ei jäta mingit kahtlust, et eespool toodud põhjendustes esitatud analüüs tõendab – arvestades objektiivse põhjenduse puudumist – Inteli ainuvarustusallahindluste ja ‑maksete ebaseaduslikkust, kuna need on püsikliendisoodustused [Hoffmann-La Roche’i kohtupraktika] tähenduses ning kuna neil on konkurentsivastane eesmärk või neid tehti konkurentsivastase strateegia raames. Kõigil neil põhjustel järeldati [vaidlustatud] otsuses (põhjendus 925), et Inteli ainuvarustusallahindluste ja -maksete väljatõrjuva mõju esinemise võimalust ei olnud vaja tõendada, et kindlaks teha, et see tegevus oli vastuolus [ELTL] artikliga 102.“

140    Teiseks rõhutas ta kostja vastuse punktis 145, et „vaidlustatud otsusest (põhjendus 925) oli selgelt näha, [et] selles tehti Inteli allahindluste potentsiaalne mõju kindlaks üksnes tõendamaks, et asjasse puutuv tegevus väärib [tema] erilist tähelepanu“.

141    Kolmandaks väitis komisjon kostja vastuse punktis 283, et „vastupidi hageja väidetele ei olnud [ta] kohustatud tõendama, et Inteli ainuvarustusallahindlused olid võimelised sama tõhusa konkurendi välja tõrjuma“, ning et „[n]agu mainitakse [vaidlustatud] otsuse põhjendustes 925 ja 926, ei olnud need järeldused […] turule Inteli ainuvarustusallahindlustega avaldatava võimaliku mõju kohta mitte osa õiguslikust analüüsist, milles tuvastati nende kuritarvitav laad, vaid pigem üks teguritest, mis viis [ta] järelduseni […], et rikkumine väärib [tema] erilist tähelepanu“.

142    Neljandaks, komisjon täheldas vasturepliigi punktis 109, et „nagu [seda on] kinnitatud [vaidlustatud] otsuses, ei saa [AEC] analüüsile pühendumist käsitada märgina selle kohta, et [ta] kavatseb püsikliendisoodustusi käsitlevast pikaajalisest kohtupraktikast kõrvale kalduda“.

143    Lõpuks viiendaks, mis puudutab allahindlustega hõlmatava turu osakaalu, nende allahindluste kestust ja summat, siis kõigepealt rõhutas komisjon vasturepliigi punktis 68, et „küsimus, mille Intel kestuse kohta esitas, ei [olnud] õiguslikult asjakohane“, kuna „[t]egelikult ei peetud kohtuasjas Hoffmann-La Roche tehtud otsuses] seda kestust asjasse puutuvaks teguriks, kui [ta] hindas vaidlusaluse tegevuse kuritarvitavat laadi“. Edasi, kostja vastuse punktis 166 märkis ta, et „hageja argument[, mille kohaselt jättis ta ekslikult arvesse võtmata allahindluste ulatuse] jäi tema sihiku alt välja, [sest] – nagu [vaidlustatud otsuse] põhjenduses 1620 märgiti – otsuses [ei heidetud] ette allahindluste ulatust[,] vaid ainuvarustustingimust, mille täitmise eest allahindlust anti, nagu ka selle tingimuse konkurentsivastast eesmärki“. Lõpuks väitis komisjon sama vastuse punktides 169 ja 170, et „[k]ui Intel soovi[s] väita, et tema ainuvarustusallahindlused piira[sid] konkurentsi üksnes teatud liiki x86 [CPUde] suhtes, [oleks ta oodanud], et neid teemasid käsitatakse pigem hagiavalduse osas, mis käsitles trahvisummasid“, kuna „püsikliendisoodustusi käsitlevast kohtupraktikast ei tulene, et nende soodustuste õigusvastasus sõltub sellest, kas nad katavad kogu turu või „ainult“ teatud turusegmendi“.

144    Seega tuleneb eespool punktidest 134–143, et komisjon järeldas Hoffmann-La Roche’i kohtupraktikast esiteks, et vaidlusalused allahindlused olid oma olemuselt konkurentsivastased, mistõttu puudus igasugune vajadus tõendada väljatõrjumisvõimet, selleks et tõendada ELTL artikli 102 rikkumist. Teiseks, kuigi vaidlustatud otsus sisaldab täiendavat analüüsi nende allahindluste väljatõrjumisvõime kohta, leidis komisjon, et selle kohtupraktika kohaselt ei olnud ta kohustatud seda analüüsi arvesse võtma, kui ta järeldas, et neil allahindlustel oli kuritarvitav laad. Lõpuks ja kolmandaks leidis komisjon veel – jällegi samale kohtupraktikale tuginedes –, et teatud hulk kriteeriume, mille alusel kuritarvituse olemasolu tuvastada, ei puutu asjasse.

145    Tuleb aga tõdeda, et see seisukoht ei ole kooskõlas Hoffmann-La Roche’i kohtupraktikaga, mida Euroopa Kohus on täpsustanud apellatsiooniastme kohtuotsuse punktides 137–139. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja ja ACT väidavad õigesti, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õigusnormi, kui ta lähtus eeldusest, et sisuliselt võimaldas Hoffmann-La Roche’i kohtupraktika tal piirduda järeldusega, et vaidlusalused allahindlused rikuvad ELTL artiklit 102 seetõttu, et need on oma olemuselt kuritarvitavad, ilma et tal tuleks nende kuritarvitava laadi kohta järelduse tegemisel tingimata arvesse võtta nende allahindluste võimet konkurentsi piirata.

146    Komisjon kinnitas küll vaidlustatud otsuse põhjenduses 925, et ta oli ka tõendanud, et Inteli poolt OEMidele tehtud allahindlused ja MSH‑le tehtud tingimuslikud maksed olid suutelised või võisid avaldada väljatõrjuvat mõju, viies läbi vaidlustatud otsuse punktis 4.2.3 esitatud AEC analüüsi ning võttes arvesse kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid tõendeid, mis on esitatud sama otsuse punktides 4.2.4 ja 4.2.5. Vaidlustatud otsusest nähtub aga, et vaidlustatud otsuse punktides 4.2.3–4.2.5 tehtud järeldusi ei peetud Inteli tegevuse kuritarvitava laadi tuvastamiseks läbi viidud õigusliku analüüsi jaoks vajalikuks.

147    Sellest tuleneb, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et AEC test ei olnud Inteli tegevuse kuritarvitava laadi hindamiseks ja selle tegevuse kuritarvitava laadi tuvastamiseks vajalik.

148    Sellega seoses tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille ta esitas 2020. aasta kohtuistungil ja mille kohaselt oleks see järeldus sisuliselt vastuolus sellega, et Euroopa Kohus kinnitas apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 143, et AEC test oli tegelikult oluline komisjoni hinnangu jaoks, mille ta andis kõnealuste allahindluste võime kohta avaldada sama tõhusale konkurendile väljatõrjuvat mõju. Nimelt tuleb apellatsiooniastme kohtuotsuse punkti 142, kui seda lugeda koos apellatsiooniastme kohtuotsuse punktiga 143, tõlgendada nii, et Euroopa Kohtu hinnangul oli sama tõhusa konkurendi test oluline, arvestades vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduskäikude üksikasjalikkust ja sellele testile pühendatud põhjenduste arvu. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei toeta apellatsiooniastme kohtuotsuse punkti 143 sõnastus aga seisukohta, et Euroopa Kohus kinnitas sisuliselt, et AEC testi tuleb käsitada üheks elementidest, mida komisjon pidas vajalikuks järeldamaks, et hinnaalandused olid kuritarvitavat laadi.

149    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb nõustuda argumendiga, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi. Kuid nagu nähtub apellatsiooniastme kohtuotsuse punktidest 143 ja 144, oli AEC test tegelikult oluline komisjoni hinnangu jaoks, mille ta andis kõnealuste allahindluste võime kohta avaldada sama tõhusale konkurendile väljatõrjuvat mõju, ning Üldkohus peab neil asjaoludel analüüsima kõiki Inteli argumente selle testi kohta.

B.      Argument, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada põhjusel, et selles esitatud AEC analüüsis on tehtud mitu viga

1.      Üldkohtu kontrolli ulatus

150    ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kohtuliku kontrolli süsteem seisneb ELTL artiklis 263 ette nähtud institutsioonide aktide seaduslikkuse kontrollis (vt selle kohta 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). See kontroll hõlmab ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kõiki elemente, mida liidu kohus nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist põhjalikult kontrollib, lähtudes hageja väidetest ja võttes arvesse kõiki viimase esitatud asjakohaseid tõendeid (vt 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika). Tuleb siiski meenutada, et liidu kohtud ei või ELTL artiklis 263 sätestatud õiguspärasuse kontrolli tehes asendada asjaomase õigusakti vastuvõtja põhjendusi enda omadega (vt 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

151    Enne hageja argumendi põhjendatuse analüüsimist tuleb ühelt poolt esitada üldised kaalutlused AEC testi kohta ja teiselt poolt meenutada tõendamiskoormist ning nõutavat tõendatuse taset käsitlevaid reegleid.

2.      Üldised kaalutlused AEC analüüsi kohta

152    AEC testi lähtepunkt, nagu see on määratletud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1003 ja sellele järgnevates põhjendustes ning mida komisjon käesolevas asjas kohaldas, on see, et arvestades eelkõige Inteli toote laadi, tema mainet ja profiili, oli ta möödapääsmatu äripartner ning OEMid ostsid Intelilt alati vähemalt ühe osa oma CPUde tarnevajadusest, sõltumata sellest, milline oli alternatiivse tarnija pakkumise kvaliteet. Järelikult olid kliendid valmis ja suutelised oma varustusvajadusest alternatiivsele tarnijale üle kandma ainult teatud turuosa (edaspidi „vaieldav osa“). Sellest möödapääsmatu äripartneri staatusest tulenes Inteli võime kasutada mittevaieldavat osa kontrollmehhanismina, et vähendada hinda vaieldaval osal turust.

153    Nagu märgib ka Üldkohus esialgse kohtuotsuse punktis 141, lähtutakse vaidlustatud otsuses läbi viidud AEC testis asjaolust, et sama tõhus konkurent, kes soovib endale võita vaieldavat osa tellimustest, mida seni täitis möödapääsmatuks äripartneriks olev turgu valitsevas seisundis ettevõtja, peab pakkuma kliendile hüvitist ainuvarustusallahindluse eest, mille viimane kaotaks, kui ta ostaks väiksema koguse kui see, mis on kindlaks määratud täieliku või peaaegu täieliku ainuvarustamise tingimusega. AEC testi eesmärk on kindlaks teha, kas sama tõhus konkurent kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja, kellel on samad kulud kui viimasel, suudab sellisel juhul alati kulud katta.

154    Käesoleval juhul kohaldatud kujul tuvastati AEC testiga hind, millega Inteliga sama tõhus konkurent oleks pidanud pakkuma oma x86 CPUsid, et hüvitada OEMile Inteli ainuvarustusallahindluse makse kaotus. Seda hinda nimetati AEC testis „tegelikuks hinnaks“ või „PEks“.

155    Põhimõtteliselt hõlmab koguallahindluste see osa, mille eest sama tõhus konkurent peab hüvitist pakkuma, üksnes allahindluste summat, mis sõltub ainuvarustamise tingimusest, jättes välja koguselised hinnaalandused (edaspidi allahindluste „tingimuslik osa“). Nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendusest 1460, viitab käesolevas asjas AEC test selleks, et võtta arvesse ainult makse tingimuslikku osa, keskmisele müügihinnale (edaspidi „KMH“) ehk kataloogihinnale, millest arvati maha tingimuslikud hinnaalandused.

156    Mida väiksem on vaieldav osa ja järelikult ka nende toodete kogus, mille osas alternatiivne tarnija võib konkurentsi pakkuda, seda suurem on tõenäosus, et ainuvarustusmaksel on võime sama tõhus konkurent turult välja tõrjuda. Nimelt kuigi Inteli poolt tema kliendile tehtud maksete kaotus jaguneb väikesele kogusele toodetest, mida alternatiivne tarnija pakub vaieldavas osas, toob see kaasa tegelikult makstava hinna märkimisväärse vähenemise. See hind on seega palju tõenäolisemalt madalam kui Inteli jätkusuutlik kuluosa.

157    Tegelikku hinda tuleb võrrelda Inteli jätkusuutliku kuluosaga. Inteli jätkusuutlik kuluosa, mis määratleti vaidlustatud otsuses, on keskmine välditav kulu (edaspidi „KVK“).

158    Nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendusest 1006, võib järeldada, et ainuvarustusmaksete süsteem suudab sama tõhusate konkurentide turulepääsu takistada, kui tegelik hind on madalam Inteli KVKst. Sellisel juhul on AEC testi tulemus negatiivne. Kui aga tegelik hind on KVKst kõrgem, on sama tõhus konkurent võimeline katma oma kulud ja seega võimeline turule pääsema. Sellisel juhul on AEC testi tulemus positiivne.

159    Nendest üldistest kaalutlustest lähtudes tuleb analüüsida, kas hageja argumendid, mille kohaselt AEC analüüsis on tehtud mitu viga, on põhjendatud.

3.      Tõendamiskoormis ja nõutav tõendatuse tase

160    Hageja viitab Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikale ja rõhutab muu hulgas, et konkurentsiasjadel on peaaegu et kriminaal-õiguslik laad, mis tähendab, et nendes on nõutav kõrge tõendatuse tase ja et kohaldada tuleb süütuse presumptsiooni.

161    Nagu meenutatud esialgse kohtuotsuse punktis 62 ja järgnevates punktides, lasub määruse nr 1/2003 artikli 2 kohaselt kõigi ELTL artikli 102 kohaldamisega seotud menetluste puhul selle artikli rikkumise tõendamise kohustus poolel või asutusel, kes väidab selle rikkumise aset leidnud olevat ja kelleks käesolevas asjas on komisjon. Lisaks tuleneb kindlalt välja kujunenud kohtupraktikast, et kohtu kahtlust tuleb tõlgendada rikkumise tuvastanud otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks. Kohus ei saa seega järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti kui ta menetleb hagi, milles palutakse trahvi määrav otsus tühistada (8. juuli 2004. aasta kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EU:T:2004:221, punkt 177, ning 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, T‑112/07, EU:T:2011:342, punkt 58).

162    Nimelt tuleb viimati nimetatud olukorras arvesse võtta süütuse presumptsiooni põhimõtet, mis on praegu Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 sätestatud liidu õiguse üldpõhimõte (vt 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtu praktika kohaselt kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet ka ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumisega seotud menetlustes, milles võidakse määrata trahve või karistusmakseid (vt 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

163    Kuigi komisjonil tuleb esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab kindlalt veenduda, et rikkumine on toime pandud, on oluline rõhutada, et komisjoni esitatud iga tõend ei pea kindlasti vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult sellele nõudele, nagu tuleneb ELTL artikli 101 rakendamist puudutavast kohtupraktikast (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt, C‑613/13 P, EU:C:2017:49, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda põhimõtet kohaldatakse ka ELTL artikli 102 kohaldamise menetlustes (1. juuli 2010. aasta otsus AstraZeneca vs. komisjon, T‑321/05, EU:T:2010:266, punkt 477).

164    Mis puudutab nende tõendite tõenduslikku väärtust, millele komisjon tugines, siis tuleb eristada kahte olukorda.

165    Ühelt poolt, kui komisjon tuvastab konkurentsiõiguse normide rikkumise, tuginedes eeldusele, et tuvastatud faktiliste asjaolude asetleidmist ei saa seletada muuga kui konkurentsivastase käitumisega, tuleb liidu kohtul asjasse puutuv otsus tühistada, kui ettevõtjad esitavad argumentatsiooni, mis näitab komisjoni kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid erinevas valguses ja võimaldab nii viimase poolt rikkumise tuvastamisel faktidele antud selgituse asendada teise, usutavama selgitusega. Nimelt ei saa sel juhul järeldada, et komisjon on konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemist tõendanud (vt selle kohta 28. märtsi 1984. aasta kohtuotsus Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, 29/83 ja 30/83, EU:C:1984:130, punkt 16, ning 31. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85, EU:C:1993:120, punktid 126 ja 127).

166    Teiselt poolt, kui komisjon tugineb tõenditele, mis on põhimõtteliselt rikkumise toimepanemise tõendamiseks piisavad, ei saa puudutatud ettevõtja piirduda viitega võimalusele, et võis esineda asjaolu, mis võis mõjutada nende tõendite tõenduslikku jõudu, selleks et komisjonil tekiks kohustus tõendada, et see asjaolu ei saanud tõendite tõenduslikku jõudu mõjutada. Vastupidi, välja arvatud juhul, kui ettevõtja ei saa seda tõendit esitada komisjoni enda tegevuse tõttu, peab see ettevõtja õiguslikult piisavalt tõendama kõigepealt, et tema viidatud asjaolu esines, ja seejärel, et see asjaolu seab kahtluse alla nende tõendite tõendusliku jõu, millele komisjon tugineb (vt selle kohta 15. detsembri 2010. aasta kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, T‑141/08, EU:T:2010:516, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Nende argumentide põhjendatus, mille kohaselt on vaidlustatud otsuses tehtud mitu viga seoses AEC testiga

167    Hageja väidab sisuliselt, et kõikide OEMide ja MSHde suhtes läbi viidud AEC analüüsis on tehtud arvukaid vigu, eelkõige seoses vaieldava osa, allahindluste tingimusliku osa ja KVKga. Ta esitab üldised argumendid, mida ta seejärel iga OEMi ja MSH puhul kõigi eespool nimetatud kolme elemendi osas täpsustab.

a)      Üldised argumendid väidetavate vigade kohta Delli suhtes kohaldatud AEC testis

168    Mis puudutab AEC testi seoses Dellile tehtud allahindlustega, siis väidab Intel sisuliselt, et komisjon tegi AEC testis vigu kõigi kolme põhielemendi, st vaieldava osa, allahindluste tingimusliku osa ja kulude hindamisel. Inteli arvates piisab enamikul juhtudel nendest vigadest ühe parandamisest, et tõendada, et ta vastab AEC testi kriteeriumile, ja seda isegi siis, kui muid vigu ei parandata. Intel väidab, et komisjon valis andmeid vastuolulistest allikatest, et kallutada analüüsi tulemust tema kahjuks, ning et ta kasutas dokumente valikuliselt ja ebajärjekindlalt. See tuleb ilmsiks eelkõige komisjoni AEC testi raames tehtud analüüsi tulemuste võrdlemisel faktiliste asjaoludega, nagu need tegelikult aset leidsid 2006. aastal, mil Dell hakkas AMD‑lt tooteid ostma.

169    Lisaks kinnitab Intel, et komisjon möönab vaidlustatud otsuses, et allahindlused vastasid AEC testi nõuetele nelja esimese vaatlusaluse kvartali jooksul (2002. aasta detsembrist kuni 2003. aasta oktoobrini). Hoolimata sellest järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1281 seletamatult, et Inteli poolt „2002. aasta detsembrist kuni 2005. aasta detsembrini“ tehtud allahindlused „võisid konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju avaldada või et nende mõju oli tõenäoline“. Hageja sõnul ei ole vaidlustatud otsuses isegi püütud seda vastuolu komisjoni arutluskäigus selgitada või põhjendada.

170    Komisjon väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsusest nähtub, et Dellile tehtud ainuvarustusallahindlused olid sama tõhusat konkurenti välja tõrjuvat laadi. Ta ei väitnud nimelt, et allahindlused, mida Intel Dellile tegi, täitsid 2002. aasta detsembrist kuni 2003. aasta oktoobrini AEC testi nõuded. Komisjoni sõnul tuginesid Inteli arvutused üksnes optimistlikele oletustele, mis olid talle soodsad. Komisjon väidab, et Intel ei esitanud asjasse puutuvast perioodist pärit dokumente, mis toetaksid tema väiteid vaieldava osa kohta. Sündmuste osas, mis leidsid aset pärast seda, kui Dell teatas, et alates 2006. aasta maist hakkab ta osaliselt tellima AMD tooteid, märgib komisjon, et need kinnitavad järeldust, et Inteli poolt Dellile tehtud allahindlustel võis olla Inteliga sama tõhusale konkurendile väljatõrjuv mõju. Ta kinnitab ka, et AEC analüüsi eesmärk ei ole ennustada, milline võib olla turu tegelik areng, vaid kindlaks määrata hinnaalanduse süsteemi loodav majandusliku motivatsiooni tase teoreetilises olukorras.

1)      Vaieldava osa hindamine

171    Vaidlustatud otsuses lähtuti vaieldavast osast, mis Inteli poolt Dellile tehtud allahindlusi käsitlevas AEC analüüsi osas oli 7,1%. Komisjoni hinnangul tuleneb see arv 2004. aasta jaanuaris koostatud arvutustabelist (edaspidi „2004. aasta arvutustabel“), mille Dell talle haldusmenetluses edastas.  Komisjon rõhutab vaidlustatud otsuse põhjendustes 1202–1208, et 2004. aasta arvutustabel sisaldas muu hulgas spetsiifilist analüüsi AMD‑le varustaja rolli üleandmise ajamõõtme kohta, samas kui varasemad esitlused – millest üks, „AMD Update – Dimension LOB“, kandis kuupäeva 26. veebruar 2003, ja teine, „AMD Update“, kuupäeva 17. märts 2003 – sellist analüüsi ei sisaldanud, mistõttu jättis ta viimased tähelepanuta.

172    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1209–1212 märkis komisjon, et 2004. aasta arvutustabel oli Delli sisedokument, milles oli arvestatud võimalusega, et Delli ja AMD suhe võib muutuda, kusjuures AMD võib tungida tugevamalt turule erinevates hinnatavates tegevussegmentides, ning seda arvutustabelit tuleb lugeda koosmõjus selle 18. aprilli 2007. aasta kaaskirjaga, mille Dell saatis komisjonile ja millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduse 1209 joonealuses märkuses nr 1542.

173    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1210–1213 tuuakse välja asjaolu, et 2004. aasta arvutustabeli koostamise ajal kavandas Dell x86 CPUde tarnija vahetamist teatud tootesegmentides. Vaidlustatud otsuse kohaselt on iga nimetatud segmendi hinnangulist kogumahtu arvestades võimalik välja arvutada, et kõnealusel neljal aastal, st aastatel 2005–2008, oli AMD osa esimesel aastal kokku 7,1% ja sellele järgneval kolmel aastal vastavalt 17,3%, 22,5% ning 24,2%. Komisjon järeldas, et seega tuli AEC testi analüüsis lähtuda vaieldavast 7,1% osast.

174    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1214–1254 lükkas komisjon tagasi teatud hulga vaieldavat osa käsitlevaid Inteli argumente, mis puudutasid esiteks arvutuste lähtekuupäeva kindlaksmääramist 2004. aasta arvutustabelis, teiseks 17. veebruari 2004. aasta Delli-sisest esitlust „MAID status review“ (edaspidi „Delli 17. veebruari 2004. aasta esitlus“), kolmandaks Inteli-siseseid prognoose, neljandaks Delli poolt ka tegelikult ühe osa tarnete ülekandmist AMD-le 2006. aastal ning lõpuks viiendaks Delli juhtide ütlusi, mis olid antud eraõiguslikus kohtumenetluses AMD ja Inteli vahel Delaware’i osariigis.

175    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1255–1259 võrdles komisjon nõutavat osa vaieldava osaga. Sisuliselt võttis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1213 nimetatud 7,1% väärtust kui asjasse puutuvat protsenti, mida tuli kohaldada vaieldava osa suhtes, ning võrdles seda nõutava osaga, mis tulenes vaidlustatud otsuse põhjenduses 1194 esitatud tabelist nr 22 (edaspidi „tabel nr 22“). Ta leidis nii, et 13 kvartalist üheksa puhul oli nõutav osa suurem kui vaieldav osa. Ta märkis, et seda järeldust ei lükka ümber Inteli poolt KVK ja KMH suhte kohta koostatud hinnangu kasutamine, isegi kui KVK oli selles alahinnatud.

176    Seejärel meenutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1257, et vaieldavale osale antud 7,1% väärtus määrati kindlaks Delli 2004. aasta jaanuari siseprognooside alusel, milles nähti ette tarnija potentsiaalne vahetus kõige varem Delli 2005. majandusaasta esimeses kvartalis, samas kui vastav nõutav osa oli 7,9%. Komisjon tõi vaidlustatud otsuse põhjenduses 1258 välja ka põhjused, miks enne 2005. majandusaasta esimest kvartalit oli võimalik, et vaieldav osa jäi alla 7,1%. Ta leidis seega, et nõutava osa ja vaieldava osa erinevus vaatlusaluse ajavahemiku esimestes kvartalites võis olla väiksem sellest, mis nähtus esmapilgul tabelis nr 22 esitatud arvandmetest.

177    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1260–1265 viitab komisjon mitmele toetavale tegurile, mis juhul, kui nendega analüüsis arvestada, tugevdaksid vaidlustatud otsuse kohaselt allahindluste eeldatavat väljatõrjuvat võimet. Vaidlustatud otsuses märgitu kohaselt seisnevad need tegurid sisuliselt esiteks selles, et Dell oli selgelt seisukohal, et Inteli hinnaalanduste kaotusega kaasneks ka Delli konkurentidest OEMidele Inteli tehtavate allahindluste suurenemine, ja teiseks selles, et vaieldava osa hinnangus ei võeta arvesse asjaolu, et Dell ostis Intelilt ka muid tooteid kui x86 CPU mikroprotsessorid, eelkõige kiipkaarte.

178    Lõpuks kasutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1266–1280 alternatiivset vaieldava osa arvutamise meetodit.

179    Hageja väited puudutavad ühelt poolt 2004. aasta arvutustabeli kasutamist ja selle sisu hindamist komisjoni poolt ning teiselt poolt teatud muid tõendeid, mida hageja arvates oleks pidanud kasutama vaieldava osa hindamisel.

180    Esimesena leiab hageja, et komisjon ei saanud vaieldava osa hinnangus lähtuda dokumendist, millest Intel ei olnud teadlik. Sellise lähenemisega rikutakse õiguskindluse põhimõtet. Lisaks on vaieldava osa hindamine 2004. aasta arvutustabeli alusel ekslik, kuna 7,1% määr põhineb AMD x86 CPUde müügil ainult kaheksa kuu jooksul ning kuna 2004. aasta arvutustabeli valikuline ja ebajärjekindel analüüs võtab komisjoni järeldustelt igasuguse usaldusväärsuse. Lõpuks kinnitab hageja, et vaidlustatud otsuses on nõustutud sellega, et Dellile tehtud Inteli allahindlused täitsid AEC testi nõuded vaadeldud perioodi neljas esimeses kvartalis, st 2002. aasta detsembrist kuni 2003. aasta oktoobrini.

181    Hageja viitab 2004. aasta arvutustabelis arvesse võetud ajavahemiku osas samuti professor Shapiro 4. jaanuari 2008. aasta aruande punktidele 82–86 ja 121–131, väites, et kui Dell oleks kartnud, et Intel võtab tema suhtes sunnimeetmeid pärast tarne algust AMD‑lt, ei oleks ta jaganud teistega oma otsust konkurenti kasutada, vaid varjanud seda otsust viimase hetkeni, kuni ta on sõlminud niisuguse konkurendiga lepingu järgmise kvartali tingimustel ja allahindlusprotsendiga.

182    Hageja sõnul on professor Shapiro 4. jaanuari 2008. aasta aruande punktides 82–86 toonitatud, et väga oluline on kuupäev, mil Dell otsustas hakata ostma x86 CPUsid AMD‑lt, ning sellest kuupäevast lähtuti tegemaks kindlaks kuupäeva, mil AMD esimesed x86 CPUde tarned Dellile võisid tegelikult aset leida. Professor Shapiro tugines Delli 17. veebruari 2004. aasta esitlusele, et näidata, et nende kahe kuupäeva vahele võis jääda kolm kuni neli kuud (nimelt jäi esimene 2004. aasta veebruari ja teine 2004. aasta juunisse). Professor Shapiro leiab, et võttes samuti arvesse AMD x86 CPUde tarne alguse tegelikku kuupäeva (ja seega asjaolu, et 2004. aasta arvutustabel vastas tema sõnul vaid viidatud esimese aasta kaheksale kuule), oli Delli vaieldav osa pigem 10,65%.

183    Teisena väidab hageja sisuliselt, et vaidlustatud otsuses on vaieldavat osa hinnatud vääralt seetõttu, et komisjon lükkas ekslikult tagasi Delli juhtide esitatud tõendid, mis näitasid, et vaieldav osa oli oluliselt suurem sellest, mille tuvastas komisjon, st 12,5–17,5% vahel, nagu ka tõendid, mis kinnitavad, et Inteli arvates kõikus Delli vaieldav osa 15–25% vahel, ning lõpuks ka tõendid, mis olid seotud Delli varustamise ülekandmisega AMD‑le 2006. aastal.

184    Komisjon vastab sisuliselt esimesena, et 2004. aasta arvutustabel on vaieldava osa hindamisel usaldusväärsem kui Inteli esitatud dokumendid, kuna tegemist on Delli dokumendiga, mis on pärit asjaolude asetleidmise ajast ning mis sisaldab täpset ja üksikasjalikku kvantitatiivset analüüsi selle ettevõtja x86 CPUde tarne potentsiaalse ülekandmise kohta AMD‑le.

185    Kostja vastuses väidab komisjon, et nende dokumentide, mis pärinevad perioodist 2006. aasta maist juulini, st ajavahemikust pärast seda, kui teatati Delli varustamise osalisest ülekandmisest AMD‑le, analüüs – millel oli küll vaid piiratud kaal võrreldes vaidlustatud otsuses tehtud AEC testiga – kinnitab, et Intelil oli võimalik vähendada Dellile tehtud allahindlusi vahetult pärast AMD‑le tarnete osalise ülekandmise teatavakstegemist, st neli kuud enne, kui Della hakkas müüma tooteid, mis olid varustatud AMD x86 CPUdega. Komisjon märgib veel, et kuigi on õige väita, et esimese aasta osas sisaldas 2004. aasta arvutustabel vaid Delli müügiplaane AMD x86 CPUdega varustatud toodete kohta seoses perioodiga, mis algas pärast 2004. aasta nelja esimese kuu möödumist, eeldas Dell siiski, et kogu 2004. aasta lõikes vähenevad allahindlused 50%, hõlmates sellesse arvutusse müügi algusele eelnenud neli kuud.

186    Komisjon märgib oma põhiseisukohtade punktis 46 ka järgmist:

„Vaidlustatud otsuses on leitud, et AEC analüüsis tuleb vaatluse alla võtta periood, mis algab hiljemalt siis, kui Intelil tekkis võimalus oma kliendile tehtavad hinnaalandused peatada. Põhjus selleks on lihtne: kui Inteli kliendid analüüsisid enda varustamise AMD‑le üleandmise eeliseid ja puudusi, siis pidid nad arvesse võtma kogu perioodi, mille jooksul sellel otsusel olid rahalised tagajärjed.“

187    Teisena ei esitanud Intel komisjoni hinnangul ühtegi asjaolude asetleidmise ajast pärit dokumenti, et põhjendada oma väidet, et vaieldav osa jäi vahemikku 15–25%. Ainus Inteli esitatud dokument on dokument, mille koostas ad hoc üks tema juhtivtöötajaid haldusmenetluse huvides ja mis sisaldas teavet, mis vähemalt osaliselt oli vastuolus faktiliste asjaolude asetleidmise ajast pärit Inteli dokumendiga, mille oli koostanud sama isik. Komisjon kinnitab, et sel põhjusel ei võta vaidlustatud otsus seisukohta küsimuses, kas vaieldava osa hindamisel tuleks lähtuda turgu valitseva ettevõtja ootustest.

188    Kõigepealt tuleb analüüsida hageja väiteid õiguskindluse põhimõtte kohta ja seejärel väiteid 2004. aasta arvutustabeli kohta, millele tugineb sisuliselt vaieldava osa arvutus ning millele hageja vastu vaidleb.

i)      Õiguskindluse põhimõtte rikkumist käsitlevad argumendid

189    Õiguskindluse põhimõttele tuginedes heidab hageja komisjonile ette, et Delli vaieldava osa kindlaksmääramisel 7,1%-le lähtus komisjon 2004. aasta arvutustabelist, mis edastati komisjonile Delli 18. aprilli 2007. aasta kaaskirja lisana, kuigi tegemist oli Delli sisedokumendiga, mis sisaldas konfidentsiaalseid andmeid, millest ta vaatlusalusel ajavahemikul, st detsembrist 2002 kuni detsembrini 2005, teadlik ei olnud.

190    Sellega seoses tuleb märkida, et 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑280/08 P, EU:C:2010:603, punktid 198–202) leidis Euroopa Kohus, et selleks, et hinnata, kas turgu valitseva ettevõtja hinnapoliitika võis ELTL artiklit 102 rikkudes konkurendi kõrvaldada, tuleb aluseks võtta kriteerium, mis põhineb turgu valitsevas seisundis ettevõtja enda kuludel ja strateegial. Kuna selles kohtuasjas kõne all oleva hinnapoliitika kuritarvitav laad tulenes turgu valitseva ettevõtja konkurentidele avaldatavast turult väljatõrjuvast mõjust, otsustas Üldkohus õigusnormi rikkumata, et komisjon võis turgu valitseva ettevõtja hinnapoliitika kuritarvitava laadi analüüsi rajada üksnes tema hindadele ja kuludele. Selline kriteerium – mis võimaldas kindlaks teha, kas turgu valitsevas seisundis ettevõtjal endal oleks võimalik pakkuda abonentidele oma jaeteenuseid kahjumita, kui ta oleks olnud enne kohustatud maksma omaenda hulgihinda kliendiliinile juurdepääsu võimaldavate võrguteenuste eest – oli sobiv, et teha kindlaks, kas hageja hinnapoliitikal oli hinnakruvi efekti tõttu konkurente turult väljatõrjuv mõju. Euroopa Kohus otsustas, et niisugune lähenemisviis on seda enam põhjendatud, et see on kooskõlas ka õiguskindluse üldpõhimõtetega – nagu Üldkohus 10. aprilli 2008. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑271/03, EU:T:2008:101) punktis 192 sisuliselt märkis –, sest turgu valitseva ettevõtja kulude arvessevõtmine võimaldas tal hinnata tema enda tegevuse õiguspärasust, arvestades erilist vastutust, mis tal on ELTL artikli 102 alusel, kuivõrd turgu valitsev ettevõtja teab küll enda kulusid ja hindu, kuid üldjuhul ei tea ta oma konkurentide kulusid ega hindu.

191    Seda kohtupraktikat on täpsustatud 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsuses TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2011:83, punktid 41–46). Selle kohtuotsuse punktides 45 ja 46 otsustas Euroopa Kohus, et ei saa välistada, et konkurentide kulud ja hinnad võivad olla vaadeldava hinnapoliitika analüüsimisel asjasse puutuvad. Euroopa Kohus leidis, et need võivad olla asjasse puutuvad eriti juhul, kui turgu valitseva ettevõtja kulustruktuuri ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik täpselt kindlaks teha või kui konkurentidele osutatavaks teenuseks on üksnes sellise taristu kasutamise võimalus, mille tootmiskulu on maha kantud, nii et selle taristu kasutusse andmisega ei kaasne turgu valitseva ettevõtja jaoks enam kulu, mis oleks majanduslikus mõttes võrreldav kuluga, mida tuleb kanda tema konkurentidel taristu kasutamiseks, või kui seda nõuavad turu eriomased tingimused näiteks seetõttu, et turgu valitseva ettevõtja kulude määr tuleneb konkreetselt konkurentsi tasemest, millega ta peab arvestama. Seega sellise hinnapoliitika kuritarvitava olemuse hindamisel, millega kaasneb hinnakruvi, tuleb üldjuhul ja eelkõige võtta arvesse turgu valitsevas seisundis ettevõtja hindu ja kulusid jaeteenuste turul. Üksnes juhul, kui asjaoludest tulenevalt ei ole nendest hindadest ja kuludest võimalik lähtuda, tuleb analüüsida tema konkurentide hindu ja kulusid samal turul (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, T‑827/14, EU:T:2018:930, punkt 165).

192    Inteli argumentidega ei saa nõustuda isegi juhul, kui oletada, et see omahinnast madalamate hindade või hinnakruvi efekti käsitlevatest kohtuasjadest välja kujunenud kohtupraktika on ülekantav käesolevale kohtuasjale, et hinnaalanduste suhtes kohaldatava AEC testi raames määrata kindlaks vaieldav osa.

193    Nimelt tuleneb eespool punktis 191 viidatud kohtupraktikast, et põhimõttest, mille kohaselt tuleb tegevuse kuritarvitava laadi uurimisel tugineda eelkõige turgu valitsevas seisundis ettevõtjale teada olevatele andmetele, tuleb teha erand, kui asjaolusid arvestades ei ole võimalik nendele andmetele tugineda, ning et sel juhul tuleb tugineda teistele ettevõtjatele teada olevatele andmetele.

194    Käesolevas asjas märgib Intel, et vaatlusalusel perioodil jäi tema hinnangul Delli vaieldav osa vahemikku 15–25% „ja et Delli dokumendid, mis pärinesid faktiliste asjaolude asetleidmise ajast, langesid selle hinnanguga kokku, mida kinnitas“ asjaolude asetleidmise ajal Intelis Delliga suhtlemise eest vastutanud isiku I1 21. detsembri 2007. aasta avaldus (edaspidi „I1 21. detsembri 2007. aasta avaldus“).

195    Sellega seoses tuleb märkida, et I1 21. detsembri 2007. aasta avalduse on koostanud hageja esindaja ja selle eesmärk on vähendada hageja vastutust tuvastatud rikkumises. Sel avaldusel on järelikult väike tõenduslik väärtus või vähemalt väiksem kui haldusmenetluses või Üldkohtus esitatud dokumentidel (vt selle kohta 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, T‑54/03, ei avaldata, EU:T:2008:255, punkt 379).

196    Mis puudutab „faktiliste asjaolude asetleidmise ajast pärit Delli dokumente“, millele hageja viitab, siis on nendeks Delli sisedokument, nimelt isiku D1 10. novembri 2005. aasta e-kiri (edaspidi „D1 10. novembri 2005. aasta e-kiri“), mis on esitatud 18. veebruaril 2009 süüstava tõendina ja mille kohta Intel ei väida, et ta oli sellest vaatlusalusel ajavahemikul teadlik, ning D3 avaldused, mis tehti 11. veebruaril 2009 Inteli ja AMD vahelises hilisemas eraõiguslikus kohtumenetluses Delaware’i osariigis ning mis on seega hilisemad kui vaatlusalune ajavahemik.

197    Eeltoodust nähtub, et nende argumentide põhjendamisel, mille kohaselt hageja oli Delli vaieldava osa suuruse küsimuses teadlik teatud hinnangutest, millele ta oleks võinud tugineda, et hinnata oma tegevuse õiguspärasust asjakohasel ajavahemikul, saab asjakohaseks pidada ainult hageja üht tõendit, nimelt tema ühe juhi avaldust, mille eesmärk on vähendada tema vastutust tuvastatud rikkumises.

198    Nagu komisjon õigesti märgib, ei ole hageja esitanud Üldkohtule ühtegi dokumentaalset tõendit, mis oleks seotud Delli vaieldava osa hindamisega ja millest ta vaatlusalusel ajavahemikul teadlik oli. Nimelt tugineb hageja eespool punktis 197 mainitud avalduse sisu põhjendamiseks Delli sisedokumentidele või Delli juhi avaldustele, kuigi ei ole tõendatud, et ta oli nendest vaatlusalusel ajavahemikul teadlik.

199    Sellest tuleneb, et kui käesolevas asjas oleks tulnud kohaldada õiguskindluse põhimõtet, nagu väidab Intel, oleks komisjon olnud kohustatud tuginema üksnes sellele avaldusele – mille tegi hageja esindaja ja mille eesmärk oli vähendada hageja vastutust tuvastatud rikkumises –, et teha kindlaks Delli vaieldav osa, ilma et ta saaks tugineda Delli sisedokumentidele, millest mõned on pealegi hageja silmis a priori asjakohased, sest ta tugineb nendele ka ise selle avalduse põhjendatuse tõendamiseks.

200    Seega välja arvatud juhul, kui möönda, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja vastutuse välistamiseks piisab, kui selle ettevõtja esindaja teeb haldusmenetluses teatud avaldusi süü puudumise kohta, tuleb asuda seisukohale, et käesoleva juhtumi asjaoludel ei olnud komisjon kohustatud tuginema üksnes tõenditele, mis puudutasid Intelile vaatlusalusel perioodil teadaolevaid andmeid, ja et ta võis arvesse võtta muid tõendeid, mis puudutasid teistele ettevõtjatele teadaolevaid andmeid, antud juhul Delli sisedokumente.

201    Seega tuleb tagasi lükata õiguskindluse põhimõttele tuginevad hageja argumendid, milles heidetakse komisjonile ette lähtumist 2004. aasta arvutustabelist, millest ta ei olnud vaatlusalusel ajavahemikul teadlik, mitte aga hageja enda vaatlusalusest ajavahemikust pärit hinnangutest vaieldava osa kohta.

ii)    Hinnang, et vaieldava osa suurus oli 7,1%

202    Hageja väidab, et komisjon tegi vea, kui ta tugines Delli vaieldava osa hindamisel üksnes 2004. aasta arvutustabelile, kui ta järeldas, et selle osa suurus on 7,1%, lükates põhjendamatult tagasi muud dokumendid ja tõendid, millel on tugevam tõenduslik jõud ning millest on võimalik tuletada suurem vaieldav osa.

203    Esimesena tugineb hageja mitmele tõendile, et vaidlustada komisjoni poolt aluseks võetud vaieldav 7,1% osa.

204    Esiteks viitab Intel D1 10. novembri 2005. aasta e-kirjale, milles viimane teatas D3‑le [konfidentsiaalne] ja seejärel D4-le, kes oli [konfidentsiaalne], et „MAID-projekti raames tehtud prognoosid kuue kuni 12 esimese kuu kohta nägid ette […] ligikaudu 25% meie kogumahu ülekandmise“ AMD‑le. MAID-projekt oli üks konkreetsetest programmidest, mille raames Dell kavatses osa oma ostudest AMD‑le üle kanda.  Intel kinnitab, et professor Salopi ja dr Hayesi 22. juuli 2009. aasta aruandes (edaspidi „Salopi-Hayesi aruanne“) tehtud arvutused näitasid, et Delli tarnevajaduse 25% suurune prognoos annab esimese aasta vaieldavaks osaks 17,5% (või 12,5%, kui kasutada komisjoni lähenemisviisi, mida hageja peab ebamõistlikuks).

205    Teiseks viitab Intel Delli-sisesele e-kirjale, mille D5 saatis D1-le 9. märtsil 2004 (edaspidi „D5 9. märtsi 2004. aasta e-kiri“) ja milles esitati üks teine prognoos, nimelt Delli tarnete ülekandmine AMD‑le 25% ulatuses kogu x86 CPUde koguvajadusest „90 päeva jooksul“.

206    Kolmandaks tugineb hageja I1 21. detsembri 2007. aasta avaldusele, et kinnitada, et Dellile allahindluste tegemise seisukohast asjakohasel ajavahemikul oli Delli x86 CPUde tarnevajaduse vaieldav osa tema sisemiste hinnangute kohaselt 15–25%. Selles avalduses märkis I1, et sel perioodil „arvas ta, et kui Dell pöördub AMD poole, et viimast teise varustajana kasutada, ostab ta esimesel aastal tõenäoliselt 15–25% oma x86 CPUdest AMD‑lt ning suurusjärgus ühest neljandikust kuni ühe kolmandikuni oma mikroprotsessoritest kolmandal aastal pärast seda muutust“.

207    Komisjon väidab esiteks seoses D1 10. novembri 2005. aasta e‑kirjaga, et vaieldava osa hindamiseks on see vähem usaldusväärne kui 2004. aasta arvutustabel, sest tegemist on MAID-projekti teemaliste D1 meenutuste skemaatilise kokkuvõttega, mis on koostatud kaks aastat pärast faktiliste asjaolude asetleidmist. Seevastu 2004. aasta arvutustabelis hinnatakse iga toote liigi ja segmendi kaupa AMD‑le üle kantavat potentsiaalset osa Delli ostudest MAID-projekti raames, mida Dell sel ajal läbi viis. Lisaks väidab komisjon kostja vastuse punktides 287–290, viidates ka selle lisale B.31, et ta on tõendanud, et Inteli väide, mille kohaselt D1 10. novembri 2005. aasta e-kiri lükkab ümber vaidlustatud otsuses esitatud hinnangu 7,1% suuruse vaieldava osa kohta, põhineb teoreetilisel arvutusel, mis põhineb Intelile soodsatel spekulatiivsetel stsenaariumidel AMD‑lt tehtavate ostude „kasvu“ kohta. Hoolimata asjaolust, et selles e-kirjas mainitakse nende x86 CPUde arvu kasvuperioodi, mis pärinesid muudest allikatest kui Intel, antud juhul AMD‑lt, ja mis jäi vahemikku 6–12 kuud, ei teinud Intel selle viimase hüpoteesi kohta mingit arvutusprognoosi, st aeglase kasvu kohta 12 kuu pikkusel perioodil. Lisaks leidis komisjon, et Inteli arvutustes ei olnud kasvu lähtetase mitte 0%, vaid 5% ilma igasuguse loogikata, mis õigustaks sellist hüppelist ja järsku kasvu. Vasturepliigi punktis 198 väidab komisjon lisale D.9 viidates, et repliigis esitatud argumendid, mille kohaselt Inteli arvutused ei ole valed, on alusetud ja põhinevad oluliselt moonutatud tegelikel andmetel.

208    Komisjoni sõnul on seetõttu D1 10. novembri 2005. aasta e-kirjas esitatud Intelile vähem soodsamad stsenaariumid süstemaatiliselt kõrvale jäetud. Võttes arvesse ka hüpoteese, mis ei ole teatud liiki stsenaariumide puhul soodsad, ilmneb tema arvates, et selle D1 e‑kirja andmetest tulenev vaieldav osa jääb vahemikku 5,6–10,4%. See määr on aga kooskõlas vaidlustatud otsuses esitatud 7,1% määraga, mis põhineb täpsematel andmetel.

209    Teiseks märgib komisjon, et kuigi Intel kinnitab, et ta uskus, et Dell ostab esimesel aastal AMD‑lt 15–25% oma x86 CPUde tarnevajadusest, nagu selgitasid üksikasjalikult vaidlustatud otsuse põhjendused 1231–1238, ei esitanud Intel ühtegi sellest ajast pärit dokumenti, mis neid argumente kinnitaks. Komisjoni sõnul tugineb Intel selles osas vaid ühele tema juhtivtöötaja I1 poolt haldusmenetluse huvides ad hoc koostatud dokumendile teabega, mis vähemalt ühes küsimuses on vastuolus faktiliste asjaolude asetleidmise ajast pärit Inteli dokumendiga. Komisjoni sõnul ei saa seega seda pidada usaldusväärseks tõendiks Inteli-siseste hinnangute kohta vaieldava osa suuruse teemal.

210    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1251 ja 1252 tuvastas komisjon D1 10. novembri 2005. aasta e-kirja kohta sisuliselt, et selles esitatud arv oli pigem soov kui mõistlik ja tegelik prognoos. Lisaks ei olnud võimalik täpselt kindlaks teha, millisest ajahetkest vaatlusaluste toodete turustamine algas. Komisjon meenutab, et sama tõhusa konkurendi analüüsis uuritud üheaastane periood algas ajal, mil Intel võis hakata Delli poolt tarnija vahetusele reageerima. Vaidlustatud otsuse kohaselt oli see kuupäev varasem kuupäevast, mil Dell hakkas tegelikult AMD x86 CPUdega varustatud arvuteid müüma.

211    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1233–1236 kinnitab komisjon, et I1 21. detsembri 2007. aasta avalduse – mis koostati ainult haldusmenetluse jaoks – usaldusväärsust nõrgendab ühelt poolt asjaolu, et Intel ei saanud seda kinnitada faktiliste asjaolude asetleidmise ajast pärit tõenditega, ja teiselt poolt asjaolu, et see sisaldab ühes teises küsimuses – mis puudutas Inteli reaktsiooni, kui Dell peaks lõpetama ainutarne temalt – teavet, mis on vastuolus I1 10. jaanuari 2003. aasta esitlusega „Dell F1H’04 MCP“.

212    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1237 märkis komisjon veel, et Intel juhtis ise tema tähelepanu asjaolule, et „D1 tunnistas, et AMD ei olnud Dellile 2003. aasta alguses jätkusuutlik valik“. Komisjon märkis edasi, et „Intel üritas seega kahe avalduse alusel, mis ei olnud pärit I1 ja D1 ajast, viia ta järelduseni, et AMD ei olnud Dellile 2003. aasta alguses jätkusuutlik valik, kuid samal ajal võisid Delli tellimused AMD‑lt olla esimesel aastal suurusjärgus 15–25%“.

213    Alustuseks tuleb märkida, et vastupidi Inteli väidetule ei ole dokumendid, millele ta tugineb, iseenesest suurema tõendusliku väärtusega kui 2004. aasta arvutustabel.

214    Kõigepealt, samamoodi nagu D1 10. novembri 2005. aasta e-kiri ja D5 9. märtsi 2004. aasta e-kiri, on 2004. aasta arvutustabel Delli sisedokument, mis on koostatud vaatlusalusel perioodil ja mis puudutas x86 CPUde tellimusi, mille see OEM kavatses AMD‑le üle kanda.

215    Edasi väidab Intel, et dokumendid, millele ta tugineb, oli koostanud Delli kõrge juhtkond, et Inteli ja AMD vahelises eraõiguslikus kohtumenetluses Delaware’i osariigis kinnitas D1 vande all oma 10. novembri 2005. aasta e-kirja sisu ning et D3 kinnitas samas menetluses, et tal ei olnud mingit põhjust kahelda D1 väidete õigsuses.

216    Kohtupraktikast tuleneb aga, et ettevõtja enda nimel antud vastuse usaldusväärsus on suurem kui vastusel, mis võib olla ettevõtja töötaja või juhi vastusel, sõltumata viimaste isiklikust kogemusest või arvamusest (vt 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EU:T:2004:221, punkt 205 ning seal viidatud kohtupraktika).

217    Seega väidab komisjon õigesti, et 2004. aasta arvutustabelil on suurem tõenduslik väärtus kui Delli kõrge juhtkonna dokumentidel või avaldustel, millele Intel tugineb.

218    Samuti viitas komisjon õigesti 2004. aasta arvutustabelis esitatud teabe täpsusele ja üksikasjalikkusele, kuna need omadused võivad põhimõtteliselt kinnitada dokumendi tõenduslikku väärtust (vt selle kohta 20. aprilli 1999. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94, EU:T:1999:80, punkt 593).

219    Ei saa siiski väita, et tõenditel, millele Intel tugineb, puudub igasugune tõenduslik väärtus.

220    Kõigepealt tuleb hinnata tõendeid, milleks on Delli-sisesed hinnangud vaieldava osa suuruse kohta, st D1 ja D5 koostatud hinnangud, seejärel avaldusi, mille on teinud Delli juhid Delaware’i osariigis Inteli ja AMD vahelises eraõiguslikus kohtuvaidluses, ning lõpuks dokumenti, mis sisaldab I1 21. detsembri 2007. aasta avaldust.

221    Esiteks nähtub D1 10. novembri 2005. aasta e-kirjast, et „MAID- projekti raames esitatud hüpoteesid esimese kuue kuni 12 kuu kohta nägid ette […], et [AMD‑le] kantakse üle umbes 25% kogu“ Delli tellimustest. Mis puudutab komisjoni kriitikat D1 10. novembri 2005. aasta e-kirja objektiivse usaldusväärsuse kohta, siis tuleb kõigepealt märkida, et selle saatja D1 oli faktiliste asjaolude asetleidmise ajal [konfidentsiaalne]. Samuti on see e-kiri saadetud vaatlusalusel ajavahemikul. Viimaks on selle sisu piisavalt selge ja puudutab just vaieldavat osa faktiliste asjaolude asetleidmise ajal. Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb viidatud e-kirja arvesse võtta ja seda täiesti asjakohaseks pidada, kuna selle usaldusväärsust ei vähenda asjaolu, et tegemist on D1 meenutuste skemaatilise kokkuvõttega.

222    Teiseks, vastupidi sellele, mida märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1251, puudutas tegelikult kinnitus, et „25% määr, mis saavutatakse [D1 10. novembri 2005. aasta e-kirjas märgitud] 6–12 kuu pikkuse ajavahemiku jooksul“, oli „„vaid soov“, mitte mõistlik tegelik prognoos“, üht teist tõendit, nimelt D5 9. märtsi 2004. aasta e-kirja, nagu hageja õigesti väidab, ja see käis teise hüpoteesi kohta, nimelt Delli tellimuste AMD‑le ülekandmise kohta 25% ulatuses x86 CPUdest „90 päeva jooksul“. Nimelt on ainult selles viimati nimetatud e-kirjas kasutatud sõnu „soov“ või ka „planning guidelines“ (planeerimissuunised).

223    Lisaks, mis puudutab D5 9. märtsi 2004. aasta e-kirja, siis tuleb veel märkida, et isegi kui võtta arvesse, et eriti kiiret tellimuste ülekandmist AMD‑le saavutamaks 25% määra Delli x86 CPUde koguvajadusest „90 päeva jooksul“ mainiti selles e-kirjas lihtsa soovina, näitab juba see, et selline võimalus võis Delli-sisestes aruteludes jutuks tulla, vähemalt kauget eesmärki või konkreetset plaani, mida tuleb pidada täiendavaks kaudseks tõendiks selle kohta, et vaieldav osa võis olla suhteliselt suur. See on nii seda enam, et see e-kiri on koostatud vaid mõni kuu pärast 2004. aasta arvutustabelit ja et sarnaselt D1 10. novembri 2005. aasta e‑kirjaga viitab see Delli tellimuste ülekandmisele AMD‑le ligikaudu 25% ulatuses.

224    Kolmandaks kinnitas D1 Inteli ja AMD vahelises eraõiguslikus kohtuvaidluses Delaware’i osariigis, et ta eeldas MAID-projekti raames, et esimese kuue kuni 12 kuu jooksul toimub tellimuste ülekandmine AMD‑le ligikaudu 25% ulatuses x86 CPUde tarnemahust, ja D3 avaldas, et tal ei olnud mingit põhjust kahelda D1 avalduste õigsuses.

225    Seega kinnitavad avaldused, mille Delli juhid tegid Inteli ja AMD vahelises eraõiguslikus kohtuvaidluses Delaware’i osariigis, oletust, et MAID-projekti raames võis esimese kuue kuni 12 kuu jooksul Delli nõudluse ülekandmine AMD‑le puudutada ligikaudu 25% x86 CPUde tellimuste mahust.

226    Neljandaks tuleb veel hinnata I1 21. detsembri 2007. aasta avaldust. Mis puudutab vaidlustatud otsuses selle avalduse suhtes esitatud komisjoni kriitikat, siis võib selle jagada kolme ossa, millest esimene puudutab asjaolu, et see avaldus koostati üksnes haldusmenetluse jaoks, teine asjaolu, et seda ei toeta muud asjaolude asetleidmise ajast pärit tõendid, ja kolmas asjaolu, et see sisaldab teatavaid vastuolusid võrreldes Dellile adresseeritud I1 10. jaanuari 2003. aasta esitlusega (vt eespool punkt 211).

227    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et on tõsi, nagu nähtub eespool punktist 195, et I1 21. detsembri 2007. aasta avalduse tegi hageja esindaja ja et selle eesmärk oli vähendada hageja vastutust tuvastatud rikkumises, mistõttu on sellel iseenesest nõrk tõenduslik väärtus.

228    I1 21. detsembri 2007. aasta avaldus tehti siiski vande all ning I1 oli alates 1999. aastast [konfidentsiaalne], nagu nähtub selle avalduse punktist 1. I1 pidi tulenevalt oma tööülesannetest ja -staažist Intelis olema täielikult teadlik peamistest teemadest Delliga suhtlemisel, mis hõlmasid küsimust ootuspärase vaieldava osa suuruse kohta vaatlusalusel ajavahemikul.

229    Edasi, nagu nähtub ka eespool punktidest 221–223, kinnitavad I1 21. detsembri 2007. aasta avaldust ka vaatlusaluse ajavahemikuga seotud Delli sisedokumendid, kuna Delli nõudluse ülekandmine AMD‑le võis ulatuda kuni 25%-ni tema x86 CPUde tellimusmahust. Vähemalt kinnitab see avaldus osas, milles see viitab 15–25% määrale x86 CPUde kogumahust, nagu ka need sisedokumendid, et Delli nõudlusest võidi AMD‑le üle kanda suurem osa kui 7%, mis on märgitud 2004. aasta arvutustabelis.

230    Mis puudutab komisjoni viidatud väidetavaid vastuolusid majanduslikus loogikas seoses tellimuste üleviimisega AMD‑le või ka vastuolusid I1 kinnitustes, siis tuleb märkida, et viimane selgitab oma 10. jaanuari 2003. aasta esitluses Inteli ja Delli vahelisi suhteid, rõhutades muu hulgas, et Dellile tuleb selgeks teha, millised on selle suhte eripärad, kui see ettevõtja kavatseb tellimused AMD‑le üle kanda. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1235 ja 1236 õigesti rõhutab, võib see esitluse lõik näida vastuolus I1 21. detsembri 2007. aasta avalduse punktiga 4, mis puudutab Inteli pakutud allahindluste sõltumatust teatud tingimustest. Erinevalt komisjoni poolt selle kohta tehtud järeldustest tuleb siiski tõdeda, et kuna see vastuolu puudutab I1 21. detsembri 2007. aasta avalduse muud osa kui see, mis on vaieldava osa hindamisel asjakohane, siis ei saa sellest järeldada, et sellel avaldusel tervikuna puudub igasugune tõenduslik väärtus, ja seega ka osas, milles see puudutab vaieldavat osa.

231    Tuleb lisada, et I1 21. detsembri 2007. aasta avaldus – mille kohaselt muutub Delli poolt x86 CPUde võimalik tellimine AMD‑lt suhteliselt oluliseks, võttes arvesse AMD platvormide lisamisega seotud kulusid, suuremat keerukust ning täiendavaid vahendeid, mida läheb vaja inseneritööks, abiteenusteks ja müümiseks – ei ole ebaloogiline ega vastuoluline. I1 21. detsembri 2007. aasta avaldusest nähtub, et ta püüdis anda objektiivset terviklikku seisukohta, kuna ta märkis ka, et tema hinnangul oli tõenäosus, et Delli tarned AMD‑le osaliselt üle kantakse, vaatlusalusel perioodil lihtsalt „madal“. Seevastu selgitab I1 oma avalduses selgelt, et kui Dell peaks eespool mainitud põhjustel otsustama võtta AMD x86 CPUde teiseks varustajaks, oleks need tellimused tingimata katnud 15–25% tema vajadustest.

232    Ei saa välistada, et Dellil võis ka tegelikult olla vaatlusalusel ajavahemikul kavatsus katta osaliselt x86 CPUde vajadus tellimustega AMD‑lt. Nimelt nähtub mitmest toimiku dokumendist, sealhulgas 2004. aasta arvutustabelist, et Dell planeeris ja analüüsis regulaarselt kogu vaatlusaluse ajavahemiku vältel võimalust oma varustamine osaliselt AMD‑le üle kanda. Samuti tuleb märkida, et eespool punktis 212 mainitud D1 tunnistus, mille kohaselt AMD ei olnud Dellile jätkusuutlik valik, puudutas vaid 2003. aastat. Ent komisjon ise rõhutas, eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 1258, et ei saa välistada, et Delli vaieldav osa aja jooksul varieerub, võides lõpuks suureneda seetõttu, et tarbijad harjuvad järk-järgult AMD toodetud x86 CPUdega. Seega ei saa asuda seisukohale, et Delli 2003. aasta vaieldava osa suurus pidi tingimata olema identne 2004. ja 2005. aasta suurusega. Järelikult tuleb I1 21. detsembri 2007. aasta avaldust, mida kinnitavad eespool punktides 221 ja 222 nimetatud tõendid, pidada usaldusväärseks ka osas, milles see puudutab Delli vaieldavat osa.

233    Seega nähtub D1 10. novembri 2005. aasta e-kirjast, D5 9. märtsi 2004. aasta e‑kirjast, avaldustest, mille Delli juhid tegid Inteli ja AMD vahelises eraõiguslikus kohtuvaidluses Delaware’i osariigis, ning I1 21. detsembri 2007. aasta avaldusest, mis koos loetuna üksteist toetavad, et 2005. aastal võis Delli tellimuste AMD‑le ülekandmise määr olla kuni 25% x86 CPUde kogutellimusest, mitte 7%, nagu see on märgitud 2004. aasta arvutustabelis.

234    Sellest tuleneb, et tõendid, millele Intel tugineb, seavad kahtluse alla asjaolu, et Delli vaieldavat osa tuli hinnata üksnes 2004. aasta arvutustabeli alusel, milles märgitu kohaselt oli 2005. aastal Delli tellimuste AMD‑le üleviimise määr 7%, millest komisjon tuletas vaieldava osa suuruseks 7,1%.

235    Järeldust, millele Üldkohus on jõudnud, ei saa lükata ümber komisjoni poolt Üldkohtule lisas B.31 esitatud majandusanalüüsid, mis toetavad tema argumente kostja vastuse punktis 290, ega vasturepliigi punktid 196 ja 199, milles viidatakse lisale D.9 ning millega soovitakse tõendada, et isegi kui eeldada, et vaieldav osa tuleb arvutada eespool punktis 233 nimetatud dokumentide põhjal, ei saa nendest tuletada, et vaieldav osa jääb vahemikku 12,5–17,5%, nagu väidab Intel.

236    Nimelt ei saa Üldkohus neid täiendavaid, esimest korda alles tema menetluses esitatud analüüse arvesse võtta, et põhjendada vaidlustatud otsuses läbi viidud AEC testi, ilma et ta asendaks selles otsuses esitatud komisjoni põhjenduse enda omadega. Eespool punktis 150 viidatud kohtupraktika keelab aga Üldkohtul põhjenduste sellise asendamise.

237    Veel tuleb lisada, et isegi komisjoni poolt Üldkohtule esitatud majandusanalüüsidest nähtub vähemalt ühe prognoositava hüpoteesi puhul, mis põhineb D1 10. novembri 2005. aasta e-kirja analüüsil, et vaieldava osa suurus on 10,4%.

238    Komisjon märgib sellega seoses oma menetlusdokumentides, et vaieldav osa skaalal 5,6–10,4%, mis nähtub D1 10. novembri 2005. aasta e-kirjas esitatud objektiivsest analüüsist, vastab 2004. aasta arvutustabeli tulemusele, milles nähti ette 7,1% määr.

239    Sellise järeldusega ei saa nõustuda, kuna AEC testi tulemus võib varieeruda sõltuvalt sellest, kas vaieldav osa on 7,1% või 10,4%. Nimelt võrreldi hiljem, eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 1255–1259, vaieldava osa prognoosi tabelis nr 22 märgitud nõutava osaga, mille puhul vaid kolmes viimases kvartalis olid näitajad üle 10,4%. Ükski objektiivne asjaolu ei võimalda aga välistada üht või teist hüpoteesi, mille puhul võis D1 10. novembri 2005. aasta e-kirja arvestades vaieldav osa olla vahemikus 5,6–10,4%, ega ka järeldada, et üks neist oli tõenäolisem kui teine. Neil asjaoludel jääb õhku kahtlus, milline on protsent, mida võib lõpuks pidada Delli vaieldava osa suuruseks, ja täpsemalt küsimus, miks peab see olema 7,1%.

240    Teisena väidab Intel sisuliselt, et järeldused, mida võib teha Delli tellimuste AMD‑le ülekandmisest, tõendavad, et Delli vaieldav osa võis olla suurem kui 7,1%.

241    Komisjon on seisukohal, et Delli tellimuste ülekandmine AMD‑le aastatel 2006 ja 2007 on vaatlusaluse ajavahemiku olukorra analüüsis vähetähtis, et kohandada tuleks vähemalt teatavaid arvutusparameetreid, eelkõige hinnaalanduste taset 2006. aastal, et ta viis vaidlustatud otsuses teise võimalusena läbi AEC testi, võttes arvesse 2006. ja 2007. aasta olukorda, mis tema järeldusi kinnitab, ning et Inteli väited lükkab ümber lisa D.9, mis esitati Üldkohtu menetluses.

242    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1241–1246 analüüsis komisjon Inteli argumenti, mille kohaselt võis vaieldava osa hindamisel olla asjasse puutuv täheldatud tellimuste ülekandmise määr ajal, mil Dell otsustas pärast 2006. aastat kanda osa oma tellimustest üle AMD‑le. Ta leidis muu hulgas, et kuigi hilisematel tellimuste ülekandmistel võis olla iseenesest teavitav roll, ei olnud vaja neile omistada rohkem tähelepanu kui dokumentidele, mis sisaldasid faktiliste asjaolude asetleidmise ajast pärit hinnanguid. Seejärel, analüüsinud Delli tarneid kolmes kvartalis, alustades 2006. aasta oktoobrist ja lõpetades 2007. aasta juuniga – olles neid kohandanud üleminekuperioodi silmas pidades, võttes arvesse tema enda hüpoteese selle ajavahemiku alguse kohta, st millal vaatlusalune aasta algas –, hindas ta kogu AMD osa suuruseks 8,2% vastavalt Gartneri andmetele ja pidas vastavalt Inteli‑sisesele hinnangule esimese aasta jooksul Delli tellimuste AMD‑le ülekandmise määraks 8,8–10,1%. Ta järeldas, et kuigi need tema hinnangud olid veidi suuremad kui Delli hinnangud vaatlusalusel ajavahemikul, ei olnud need määrad nii suured, et nende tõttu võiks kahelda tema analüüsi õigsuses.

243    Tuleb märkida, et komisjon tunnistas vaidlustatud otsuse põhjenduses 1245 sõnaselgelt, et alates järeldustest, mis tehti Delli ühe osa tellimuste tegeliku ülekandmise kohta AMD‑le, oli võimalik välja arvutada vaieldava osa üle 7,1% suurus, nimelt vahemikku 8,2–10,1% ulatuvana.

244    Isegi kui komisjon leiab vaidlustatud otsuses, et need hinnangud olid veidi suuremad kui 2004. aasta arvutustabelist tuletatud hinnang, mistõttu ei oleks tulnud neid hinnanguid arvesse võtta, piisab juba ainuüksi nende hinnangute olemasolust, et tõendada, et vaieldava osa 7,1% suurus ei olnud ainus mõeldav hüpotees, ja panna kahtlema komisjoni poolt vaidlustatud otsuses antud hinnangu põhjendatuses.

245    Üldkohtus kordab komisjon kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjendustes 1242 ja 1243 esitatud argumenti, et järeldused, mis on tehtud Delli tellimuste osalisest ülekandmisest AMD‑le aastate 2006 ja 2007 jooksul, on vaatlusalusel ajavahemikul vaieldava osa kindlaksmääramise seisukohast vaid piiratud tõendusliku väärtusega.

246    Tuleb siiski märkida, et vastuseks professor Shapiro argumendile, et AEC testis ei saa üheaastase ajavahemiku arvutamisel pidada algusajaks kuupäeva pärast kuupäeva, mil hakkasid ilmnema Delli tellimuste AMD‑le osalise ülekandmise tagajärjed, tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1221–1227 olulisel määral järeldustele, mida võis teha 2006. aastal toimunud sündmustest. Ta järeldas reast asjaoludest, et Intel oli tarnija vahetamisest teadlik juba 2006. aasta mais ning et 2007. majandusaasta esimese ja teise kvartali vahel vähendas ta hinnaalandusi oluliselt.

247    Seega kasutas komisjon ise vaieldava osa hindamisel järeldusi, mis olid tuletatud Delli tellimuste osalisest AMD‑le ülekandmisest 2006. ja 2007. aastal, et vaielda vastu professor Shapiro oletusele, mis puudutas üheaastase ajavahemiku algusaega.

248    Järelikult ei saa komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1242 ja 1243 tulemuslikult väita, et needsamad järeldused on vähetähtsad, kui ta vaidleb vastu hinnangu, et vaieldav osa jääb vahemikku 8,2–10,1%, olulisusele.

249    Edasi väidab komisjon, et arvutuses, milles kasutatakse 2006. ja 2007. aasta vaieldava osa määra, tuleb arvestada muu hulgas asjaoluga, et Inteli poolt Dellile tehtud allahindluste tase saavutas 2006. aastal pretsedenditu taseme. Kui aga komisjon leidis, et hinnangut vaieldava osa suurusele tuleb selle näitaja tõttu kohandada, oleks ta pidanud sellega arvestama vaidlustatud otsuse põhjenduses 1245 esitatud arvutuses.

250    Lisaks väidab komisjon, viidates vaidlustatud otsuse põhjendusele 1258, et AEC test hõlmas AMD tegelikke turuosasid Dellis aastatel 2006 ja 2007, nagu Intel need uurimise käigus esitas, ning et selle arvutuse tulemused kinnitavad vaidlustatud otsuses tehtud järeldusi ajavahemiku kohta, mis lõppes 2005. aastal.

251    Ent vaidlustatud otsuse põhjenduses 1258 – kuigi komisjon möönab, et oli võimalik, et vaieldav osa aja jooksul kasvas, kuivõrd tarbijad said teadlikumaks AMD pakutud alternatiivse lahenduse jätkusuutlikkusest – esitas komisjon oma järeldused nõutava osa muutuse kohta 2006. aastal ja Delli poolt AMD‑le 2007. aastal üle kantud tellimuste mahu kohta. Selles staadiumis ei kohandanud ta 2005. aasta suhtes vaieldavat osa vaidlustatud otsuse põhjenduses 1245 tehtud arvutuste alusel.

252    Lõpuks tugineb komisjon kostja vastuses ja vasturepliigis lisale B.31, mis sisaldab analüüsi, mis põhineb ühe osa Delli tellimuste ülekandmisel AMD‑le 2006. ja 2007. aasta jooksul, mis kinnitab vaidlustatud otsuse järeldusi allahindluste võime kohta avaldada väljatõrjuvat mõju, ning lisale D.9, mis tõendab, et AMD turuosa Dellis oli väiksem kui repliigis esitatu, ja kasutab AEC testis repliigis esitatud uusi arvandmeid.

253    Üldkohus ei saa siiski arvesse võtta neid täiendavaid analüüse, mis esitati esimest korda tema menetluses, et põhjendada vaidlustatud otsuses sisalduvat AEC testi, ilma et ta asendaks komisjoni poolt selles otsuses esitatud põhjendused enda omadega. Eespool punktis 150 viidatud kohtupraktika keelab nimelt Üldkohtul sellise põhjenduste asendamise.

254    Seega nähtub vaidlustatud otsusest, et Delli vaieldava osa 8,2–10,1% määra oli võimalik kindlaks teha muude tõendite alusel peale 2004. aasta arvutustabeli. Juba nende hinnangute olemasolu näitab, et Delli osas ei olnud 7,1% suuruse vaieldava osa hüpotees ainus mõeldav hüpotees, mis paneb Üldkohut kahtlema komisjoni poolt vaidlustatud otsuses aluseks võetud hüpoteesi põhjendatuses.

255    See järeldus, nagu ka see, mis on juba esitatud eespool punktis 234 ja mis puudutab küsimust, kas Delli vaieldava osa hindamisel tuleb lähtuda üksnes 2004. aasta arvutustabelist, mis sisaldab 2005. aasta kohta 7% määra, kinnitavad koos kahtlusi hinnangu suhtes, mis anti vaidlustatud otsuses vaieldavale osale.

256    Arvestades kõike eeltoodut, tuleb järeldada, et Inteli esitatud tõendid panevad kohut kahtlema selles, et Delli vaieldava osa suuruseks tuli määrata 7,1%. Seega ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaieldava osa suhtes antud hinnang on põhjendatud.

iii) Hageja argument, mis puudutab vaatlusaluse ajavahemiku algust, st perioodi 2002. aasta detsembrist kuni 2003. aasta oktoobrini

257    Kuigi eespool punktis 256 tehtud järeldus muudab juba ise vääraks vaidlustatud otsuses esitatud hinnangu Delli vaieldava osa suhtes, tuleb ammendavuse huvides ja Inteli argumentide valguses hinnata, kas komisjoni analüüs seoses Delli vaieldava osaga vaatlusaluse ajavahemiku algusosas, mis kestis 2002. aasta detsembrist kuni 2003. aasta oktoobrini, on põhjendatud.

258    Inteli sõnul esineb vastuolu komisjoni seisukoha, et Delli vaieldava osa suurus on 7,1%, ja vaidlustatud otsuse põhjenduses 1281 tehtud järelduse vahel, mis tehti selle osa võrdlemisel turuosaga, mis on vaja saavutada selleks, et sama tõhus konkurent saaks ilma kahjumisse jäämata turule pääseda (edaspidi „nõutav osa“), mille kohaselt Inteli allahindlused olid või võisid olla võimelised avaldama konkurentsivastast mõju kogu perioodi vältel, mis kestis 2002. aasta detsembrist kuni 2005. aasta detsembrini.

259    Komisjon vaidleb Inteli väidetele vastu, väites, et tegemist on vaid vahejäreldustega, ning viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 1281 ja 1282, mis sisaldavad tervikhinnangut.

260    Sellega seoses tuleb tõdeda, et tabelist nr 22 nähtub selgelt, et viidatud neljas esimeses kvartalis oli vaieldav osa suurem kui nõutav osa, seda isegi siis, kui nõustuda nõutava ja vaieldava osa arvutustega, mille tegi komisjon. Nimelt oli vastavalt tabelile nr 22 Delli raamatupidamisarvestuse tulemuste kohaselt perioodil alates 2003. majandusaasta neljandast kvartalist kuni 2004. aasta kolmanda kvartalini nõutav turuosa maksimaalselt 6,6%, samas kui vaidlustatud otsuses aluseks võetud vaieldav osa oli 7,1%.

261    Lisaks märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1256 sõnaselgelt, et „enamikus kvartalites (9 kvartalis 13 kvartalist) on nõutav osa vaieldavast osast suurem“. Järelikult, nagu väidab ka Intel, tuleneb komisjoni enda arvandmetest, et AEC test Dellile tehtud Inteli allahindluste kohta andis positiivse tulemuse vaidlustatud otsuses vaadeldud nelja esimese kvartali puhul.

262    Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendusi 1281 ja 1282, millele viitab komisjon (vt eespool punkt 259) väitmaks, et nõutava ja vaieldava osa võrdlus on vaid üks kolmest kriteeriumist, mida AEC analüüsis järelduste tegemiseks kasutati, siis on nendes märgitud, et järeldused, millele komisjon Dellile tehtud allahindluste osas jõudis, on tuletatud vaieldava ja nõutava osa võrdlusest, toetavatest teguritest ja alternatiivsest arvutusmeetodist, ning et vaidlustatud otsus põhineb Intelile kõige soodsamatel kuluarvutustel. Samas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1213, et tabelit nr 22 kasutati vaieldava osa võrdlemisel nõutava osaga. Lisaks ei hõlma tagapool punktides 272–282 esitatud põhjustel alternatiivne arvutusmeetod ega toetavad tegurid allahindluste turult väljatõrjuva mõju analüüsi vaidlustatud otsuses vaadeldud nelja esimese kvartali kohta. Järelikult ei selgita need kolm komisjoni analüüsi kriteeriumi isegi koos seda, kuidas jõuti AEC testis, mis puudutas Inteli poolt Dellile tehtud allahindlusi, vaidlustatud otsuses vaadeldud nelja esimese kvartali suhtes positiivse tulemuseni.

263    Seega tuleb tõdeda, et omavahel on vastuolus ühelt poolt vaidlustatud otsuse põhjendus 1256, mille kohaselt oli AEC test Intelile vähemalt vaatlusaluse ajavahemiku nelja kvartali osas positiivne, ja teiselt poolt sama otsuse põhjendustes 1281 ja 1282 esitatud komisjoni järeldused, millest nähtub, et Dellile tehtud allahindlustel võis olla väljatõrjuv mõju kogu vaatlusalusel ajavahemikul.

264    Edasi, vaidlustatud otsuse muud osad, millele komisjon viitab, et tõendada, et nelja esimese kvartali osas ei ole viga tehtud, ei ole veenvad ka ajavahemiku 2002. aasta detsembrist kuni 2003. aasta oktoobrini seisukohast. Komisjoni hinnangul näitavad vaidlustatud otsuse põhjendused 1258 ja 1259, et rangelt kvartalipõhine lähenemine ei ole asjakohane.

265    Täpsemalt märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1258, et on võimalik, et vaieldav osa kasvas aja jooksul seetõttu, et tarbijad muutusid aina teadlikumaks AMD pakutava alternatiivi jätkusuutlikkusest. Ta rõhutab ka, et kõigi arvutushüpoteeside puhul suurenes vaidlustatud otsusega hõlmatud ajavahemikul nõutav osa pidevalt. Komisjon viitab veel tegelikele arvandmetele, mis kajastasid olukorda 2006. aastal, mil Dell otsustas hakata end varustama AMD toodetega. Ta tugineb eelkõige Gartneri esitatud andmetele.

266    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1259 leiab komisjon, et vastupidi, vaieldav osa võis olla alla 7,1% 2005. majandusaasta esimesele kvartalile eelnenud perioodil, mis on kõige varasem aeg, mil Dell võis ühe osa oma x86 CPUde tarnevajadusest AMD‑le üle kanda vastavalt 2004. aasta arvutustabelis aluseks võetud stsenaariumile. Komisjon järeldab sellest, et erinevus nõutava ja vaieldava osa vahel vaatlusaluse ajavahemiku esimestes kvartalites võis olla väiksem kui see, millele viitavad tabelis nr 22 esitatud arvud.

267    Selle põhjenduse kohta esitab hageja argumendi, et komisjon ei muutnud ühelgi hetkel oma hinnangut vaieldava osa suuruse kohta vaatlusaluse ajavahemiku neljas esimeses kvartalis, et olla kindel, et see kajastab AMD pakkumise jätkusuutlikkuse kasvu, mis hageja sõnul ei saanud toimuda üleöö.

268    Tuleb täheldada, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses mingil moel arvudes väljendanud seda vaieldava osa eeldatavat kasvu, mis võtaks arvesse tarbijate teadlikkuse muutust ajas seoses AMDga. Vastupidi, vaidlustatud otsuses kasutati ainult arvu 7,1% vaatamata sellele, et 2004. aasta arvutustabel nägi ette muutuse järgnevatel vaatlusalustel aastatel, tuues välja arvud, millest võis järeldada, et Delli vaieldav osa oli kolme järgneva aasta jooksul pärast esimest aastat, mil alustati osalise varustamisega AMD‑lt, vastavalt 17,3%, 22,5% ja 24,2%.

269    Vaidlustatud otsuse üheski osas ei ole lõplikult kinnitatud, et AMD toodetest teadlikkuse tõusu tõttu Delli vaieldav osa ajas kasvas; selle otsuse põhjendustes 1258 ja 1259 on üksnes märgitud, et tegemist oli „võimalusega“. Lisaks hinnatakse isegi tabelis nr 22 üksnes nõutava osa muutusi ajas ja seda mitme aasta lõikes, mitte aga vaieldava osa muutusi. Sellest hoolimata piirdus komisjon 2020. aasta kohtuistungil Üldkohtu asjakohasele küsimusele vastates rõhutamisega, et kogu vaatlusaluse ajavahemiku jooksul kasutatud vaieldava osa 7,1% määra kasutati „tehnilisel põhjusel“, mis oli seotud Inteli ja komisjoni väidetava kokkuleppega kasutada AEC analüüsis ühe aasta pikkust perioodi. Seega isegi kui vaidlustatud otsuse põhjenduses 1212 viidatakse neljale erinevale arvule, mis tulenevad 2004. aasta arvutustabelist, peetakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 1213 vaieldava osa jaoks asjakohaseks üksnes arvu 7,1%.

270    Neil asjaoludel ei võimalda komisjoni argumendid tagantjärgi selgitada ega kinnitada, milles seisnes erinevus vaatlusaluse ajavahemiku esimese nelja kvartali kohta tabelis nr 22 esitatud komisjoni tulemuste ja kogu vaatlusaluse ajavahemiku põhjal tema tehtud järelduse vahel, et Intel ei läbinud AEC testi.

271    Seega tuleb tõdeda, et kuna AEC testi tulemus oli põhiarvutuses Intelile positiivne vaidlustatud otsuses viidatud nelja esimese kvartali osas, ei ole komisjon üksnes selle testiga suutnud tõendada, et Inteli allahindlused Dellile olid võimelised piirama konkurentsi kogu vaatlusalusel perioodil.

2)      Alternatiivne arvutusmeetod

272    Komisjon tegi vaidlustatud otsuse põhjendustes 1266–1274 ja 1281 alternatiivse arvutuse Delli 17. veebruari 2004. aasta esitluse teabe alusel, mis komisjoni hinnangul kinnitas AEC testis tehtud peamise arvutuse järeldusi, nimelt et Inteli hinnaalandused Dellile olid suutelised sama tõhusa konkurendi välja tõrjuma.

273    Intel vaidleb vastu alternatiivse arvutuse asjakohasusele. See hinnang puudutab üksnes 2005. majandusaastat, mis jääb väljapoole ajavahemikku, mille osas on vaidlustatud otsuses tõendatud, et Intel läbis AEC testi. Seega ei saa jätta kehtima Delli suhtes järeldust rikkumise toimepanemise kohta ajavahemikul 2002. aasta detsembrist kuni 2003. aasta oktoobrini.

274    Komisjon lükkab Inteli argumendid tagasi ja leiab omalt poolt, et alternatiivne arvutus on lähenemisviis, mis kinnitab vaidlustatud otsuses esimese võimalusena esitatud lahendust.

275    Kuna vaidlustatud otsuses on alternatiivses arvutuses lähtutud Delli 17. veebruari 2004. aasta esitlusest, milles – nagu nähtub ka selle otsuse põhjendustes 1268 ja 1270 esitatud tabelitest nr 28 ja nr 29 – hinnatakse 2005. majandusaastaga algavat ajavahemikku, ei oleks saanud sellest järeldada, et see võimaldab selgitada või veelgi enam muuta komisjoni hinnanguid ajavahemiku kohta 2002. aasta detsembrist kuni 2003. aasta oktoobrini. Lisaks, kuna komisjon viitas 2020. aasta kohtuistungil vaidlustatud otsuse põhjenduse 1264 joonealusele märkusele nr 1604, et näidata kasutatud dokumentide asjakohasust vaatlusaluse ajavahemiku seisukohast, siis piisab, kui märkida, et see joonealune märkus puudutas toetavaid tegureid, mitte alternatiivset arvutusmeetodit.

276    Seega, ilma et oleks vaja teha otsust alternatiivse meetodi põhjendatuse kohta, piisab, kui tõdeda, et see meetod ei tõenda, et Inteli allahindlustel võis olla turult väljatõrjuv mõju kogu vaatlusaluse ajavahemiku jooksul.

3)      Toetavad tegurid

277    Hageja sõnul üritab komisjon asjatult oma analüüsi põhjendada avaldusega, et sama tõhusa konkurendi kriteeriumi kasutamine on tegelikult konservatiivne lähenemine, mille puhul ei võeta arvesse toetavaid tegureid (vt ka eespool punkt 177). Komisjon väidab aga sisuliselt, et toetavaid tegureid tuli arvesse võtta.

278    Seega tuleb analüüsida, kas erinevaid vigu, mis komisjon tegi AEC testi Delli puudutavas osas, võisid parandada erinevad asjaolud, mida võeti arvesse toetavate teguritena, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 1260–1265.

279    Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1260 ühelt poolt, et toetavate tegurite roll seisneb selles, et kuigi „[eelmises] analüüsis teatud hulka tegureid täielikult arvesse ei võetud, oleksid nad juhul, kui neid arvesse oleks võetud, allahindluste hinnangulist väljatõrjumisvõimet suurendanud“. Seega oli kõnealuste tegurite ainus eesmärk toetada väljatõrjuva mõju olemasolu põhianalüüsi.

280    Teiselt poolt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1261, et komisjon ise leidis, et toetavate tegurite mõju täielik arvessevõtmine oleks nõudnud täiendavate hüpoteeside tegemist viisi kohta, kuidas allahindlusi teistele konkurentidele tehti, ning sellise agressiivse konkurentsiolukorra tagajärgede kohta Delli tuludele.

281    Vastuseks Üldkohtu küsimusele 2020. aasta kohtuistungil kinnitas komisjon, et toetavaid tegureid „hinnati pragmaatiliselt“ ja et tegemist oli „sui generis“ elementidega, mis on osa vaidlustatud otsuse struktuurist seoses AEC testiga. Komisjon ei väida siiski, et neid tegureid hinnati täpselt ja arvudes AEC testis. Ta rõhutab pigem, et nendel elementidel oli sõltumata õiguspärasuse küsimusest „täiendav võimendav mõju“ Inteli kasuks, kuna Delli kaotatud allahindlused kanti üle konkurentidele ja kuna see allahindluste kaotus võis puudutada teisi Intelilt ostetavaid kiipe, mis „ei olnud need, mis olid vaidlustatud otsuse esemeks“.

282    Eeltoodust tuleneb, et toetavad tegurid lisati vaidlustatud otsusesse elementidena, mis võisid toetada vaidlusaluste allahindluste väljatõrjuva mõju esinemise põhianalüüsi, ning et komisjon ei uurinud neid piisavalt aspektist, milline oli nende mõju hinnangule, mis anti allahindluste väljatõrjumisvõimele. Seega ei saa Üldkohus nende arvessevõtmist tõhusalt kontrollida ja samuti ei saa see analüüs asendada komisjoni põhianalüüsi Dellile tehtud Inteli allahindluste võime kohta avaldada väljatõrjuvat mõju.

4)      Järeldus AEC testi kohta Dellile tehtud allahindlusi puudutavas osas

283    Kõigest eeltoodust nähtub, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et tema hüpotees, et Delli vaieldav osa vaatlusalusel ajavahemikul oli 7,1%, on põhjendatud. Kuna vaidlustatud otsuse põhjendustes 1255–1257 võeti see hüpotees aluseks, et tõendada nõutava osa ja vaieldava osa võrdluse teel Dellile tehtud Inteli allahindluste võimet avaldada väljatõrjuvat mõju, ilma et oleks vaja analüüsida hageja etteheiteid tingimusliku osa arvutamise kohta, siis järeldub sellest, et see võrdlus seda võimet õiguslikult piisavalt ei tõendanud.

284    Lisaks ei saa toetavad tegurid iseenesest tõendada Dellile tehtud Inteli allahindluste võimet avaldada väljatõrjuvat mõju ja igal juhul ei analüüsitud neid piisavalt, samuti ei tõenda alternatiivne arvutusmeetod seda, et Inteli allahindluste praktika võis avaldada väljatõrjuvat mõju kogu vaatlusalusel ajavahemikul.

285    Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1281 märkis komisjon, et järeldused, millele ta jõudis seoses Dellile tehtud allahindluste võimega avaldada väljatõrjuvat mõju, on tuletatud vaieldava osa ja nõutava osa võrdlusest, toetavatest teguritest ning alternatiivse arvutusmeetodi abil tehtud kinnitusest.

286    Kuna aga vaieldava osa ja nõutava osa võrdlus ei tõenda õiguslikult piisavalt väljatõrjuvat mõju ning kuna toetavaid tegureid ei analüüsitud piisavalt, ei ole komisjon suutnud nende kahe esimese elemendi abil tõendada Dellile tehtud allahindluste võimet avaldada väljatõrjuvat mõju. Lisaks ei saa komisjoni järeldusi iseenesest kinnitada komisjoni kasutatud kolmas element, milleks oli alternatiivne arvutusmeetod, millel oli vaidlustatud otsuse põhjenduse 1281 kohaselt kaht esimest elementi kinnitav roll, seda enam, et see ei tõenda, et Inteli allahindluspraktikal võis olla väljatõrjuv mõju kogu vaatlusalusel ajavahemikul.

287    Seega tuleb nõustuda hageja etteheitega, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1281 esitatud järeldust, et ajavahemikus 2002. aasta detsembrist kuni 2005. aasta detsembrini Inteli allahindlused olid või võisid olla võimelised avaldama konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju, sest tema konkurent – isegi kui ta oleks olnud sama tõhus – ei oleks suutnud rahuldada Delli x86 CPUde varustusvajadust.

b)      Väidetavad vead HP suhtes kohaldatud AEC testis

288    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 413 märkis komisjon, et HP ja hageja olid ajavahemikul 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini sõlminud HPA lepingud, mille esemeks olid ettevõtjatele mõeldud lauaarvutid. Samas põhjenduses täheldas komisjon, et need lepingud nägid ette mittekirjaliku tingimuse HP‑le allahindluste tegemise kohta (edaspidi „HPA allahindlused“), st et viimane tellib hagejalt vähemalt 95% oma x86 CPUde tarnevajadusest oma äriklientidele mõeldud lauaarvutite seadistamiseks (edaspidi „peaaegu täieliku ainuvarustuse tingimus“). Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1406 järeldas komisjon AEC testi põhjal, et nendel HPA allahindlustel võis olla konkurentsivastane väljatõrjuv mõju.

289    Mis puudutab täpsemalt ajavahemikke, mida HPA allahindlusteni viinud lepingud katsid, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 338, 341 ja 1296, et esimene nendest lepingutest (edaspidi „HPA1 leping“) sõlmiti pärast HP ühinemist Compaqiga 2002. aasta mais ja see hõlmas ajavahemikku 2002. aasta novembrist kuni 2004. aasta maini. HPA teise lepingu osas tegi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 342 ja 343 kindlaks, et see hõlmas ajavahemikku 2004. aasta juunist kuni 2005. aasta maini.

290    Hageja vaidleb vastu komisjoni järeldusele, et HPA allahindlustel võis olla konkurentsivastane väljatõrjuv mõju, ning väidab, et kui AEC testi õigesti teha, näitab see, et need allahindlused ei saanud sama tõhusat konkurenti välja tõrjuda.

291    Sisuliselt väidab hageja, et vaidlustatud otsuses on neli viga, millest esimene puudutab vaieldavat osa, teine allahindluste tingimusliku osa suurust, kolmas uuritavat rikkumisperioodi ja neljas arvesse võetud toetavaid tegureid. Hageja esitab viienda argumendi, mille kohaselt on komisjon teinud vigu tema KVK hindamisel.

1)      AEC testis analüüsitud periood

292    Hageja väidab, et komisjon ei viinud AEC testi läbi kogu vaidlustatud otsusega hõlmatud perioodi kohta. Vaidlustatud otsus ei sisaldanud AEC testi vaatlusaluse ajavahemiku esimese 11 kuu kohta, mis kestis 2002. aasta novembrist kuni HP 2003. majandusaasta kolmanda kvartalini. Samuti, kuigi vaidlustatud otsuse põhjenduses 1337 esitatud tabel nr 35 (edaspidi „tabel nr 35“) kajastab „tõelevastavuse“ analüüsi, mis hõlmab väidetavalt kogu HPA1 lepingut, tuginetakse hageja hinnangul selles analüüsis ebatäielikele andmetele. Komisjon tegi väidetavalt „ilmse hindamisvea“ sellega, et ta kinnitas, et hageja ei läbi HPA1 lepinguga hõlmatud ajavahemiku osas AEC testi, mööndes samas, et kuna omavahel kooskõlas olevad andmed puuduvad, ei pruugi võrdlusperiood „täpselt“ kattuda HPA1 „lepingu tegeliku kestusega“.

293    Lisaks leiab hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1014 esitatud komisjoni kinnitus, mille kohaselt nõuab AEC test, et OEMi tarnevajaduse vaieldava osa analüüsimisel tuleb lähtuda ajavahemikust, mis ei ole pikem kui üks aasta, on vastuolus analüüsiga, mis on kajastatud tabelis nr 35 ja millest nähtub pikem, pooleteiseaastane periood.

294    Komisjon väidab, et tema otsus sisaldab selgelt AEC analüüsi, mis hõlmab kogu HPA1 lepingu kestust, st ajavahemikku 2002. aasta novembrist kuni 2004. aasta maini, ning et lisa B.31 näitab, miks on vaatluse alla võetud just see ajavahemik.

295    Edasi väidab komisjon, et hageja ei ole seda argumenti haldusmenetluses kordagi esitanud, kuigi samadest ajavahemikest lähtuti kõikides HPd puudutavates arvutustes. Lisaks kasutas hageja neid ajavahemikke enda arvutustes, mille ta esitas seoses HPga oma vastuses 2007. aasta vastuväiteteatisele.

296    Lõpuks täpsustab komisjon põhjust, miks HPA1 lepingu kogu kehtivusaja – st poolteiseaastase perioodi – arvutuses ei kasutata vaieldavat osa, mis pooleteise aasta kohta kindlaks määrati, vaid miks kasutati HPA1 lepingu kehtivuse aja kvartali keskmisi vaieldavaid osi, mis määrati kindlaks aasta pikkuse perioodi alusel. Komisjon leiab, et sõltumata sellest, mis hetkel üritab sama tõhus konkurent HP turule tulla, peab viimane hindama niisuguse konkurendi pakkumist aasta lõikes, mis algab tema turule tulemise hetkest.

297    Komisjon esitab vaidlustatud otsuse põhjendustes 1334–1337 oma nõutava osa arvutused seoses HPga.

298    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1385–1387 leidis komisjon, viidates selle otsuse põhjenduses 1334 esitatud arvandmetele, et nõutav osa oli pidevalt suurem kui vaieldav osa.

299    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1406 märkis komisjon, et selle otsuse põhjendustes 1385–1389 läbi viidud vaieldava ja nõutava osa võrdluse alusel tuleb asuda seisukohale, et ajavahemikus 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini võisid Inteli poolt HP‑le tehtud hinnaalandused avaldada konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju.

300    Siinkohal tuleb esimesena meenutada ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise teemalist kohtupraktikat, mille kohaselt ei kohusta ükski liidu õigusnorm vastuväiteteatise adressaati vaidlema vastu selle teatise erinevatele faktilistele või õiguslikele asjaoludele haldusmenetluses kartuses, et seda kohtumenetluses enam teha ei saa (1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 89).

301    Seega ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, et hageja ei vaielnud haldusmenetluses vastu ajavahemikele, mida komisjon oma arvutustes aluseks võttis.

302    Sama kehtib komisjoni argumendi kohta, mille kohaselt kasutas hageja haldusmenetluses ka ise samu ajavahemikke oma arvutustes. Kuna komisjon kasutas vaidlustatud otsuses oma arvutustes teatud ajavahemikke, on need osa selle otsuse põhjendustest, mille hageja võib Üldkohtus vaidlustada.

303    Teisena tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1334 esitatud tabel nr 34, mis kajastab nõutava osa parameetreid ja arvutusi (edaspidi „tabel nr 34“), hõlmab ajavahemikku 2003. majandusaasta neljandast kvartalist kuni 2005. majandusaasta kolmanda kvartalini, mistõttu ei sisalda see mingeid andmeid 2002. aasta novembri ja detsembri kohta ning 2003. majandusaasta kolme esimese kvartali kohta.

304    Lisaks väidab hageja õigesti, et tabeli nr 35 esimeses reas esitatud arvandmed HPA1 lepingu kohta, millega soovitakse tõendada komisjoni järelduste tõelevastavust HPA lepingute suhtes nõutava osa arvutamise kaudu, on tabeli nr 34 kolmel esimesel real esitatud arvandmete summa või aritmeetiline keskmine.

305    Konkreetsemalt:

–        HP ostetud x86 CPUde arv, mis on välja toodud tabelis nr 35 HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi kohta, s.o 7 079 382 ühikut, vastab x86 CPUde arvule, mille HP ostis ajavahemikus 2003. majandusaasta neljandast kvartalist kuni 2004. majandusaasta teise kvartalini, nagu nähtub tabelist nr 34 (2003. majandusaasta neljas kvartal – 2 416 750 ühikut; 2004. majandusaasta esimene kvartal – 2 200 225 ühikut; 2004. majandusaasta teine kvartal – 2 462 407 ühikut);

–        HP tehtud hinnaalandused, mis on välja toodud tabelis nr 35 HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi kohta, s.o 97 499 999 USA dollarit, vastavad allahindlustele, mida HP sai ajavahemikus 2003. majandusaasta neljandast kvartalist kuni 2004. majandusaasta teise kvartalini, nagu nähtub tabelist nr 34 (2003. majandusaasta neljas kvartal – 32 499 999 USA dollarit; 2004. majandusaasta esimene kvartal – 32 500 000 USA dollarit; 2004. majandusaasta teine kvartal – 32 500 000 USA dollarit);

–        väärtus „V“ (st see osa x86 CPUde kogumahust, mille HP ostis hagejalt peaaegu täieliku ainuvarustuse tingimust järgides), mis on välja toodud tabelis nr 35 HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi kohta, s.o 6 725 413 ühikut, vastab üks ühele – võttes arvesse väikest tehnilist ebatäpsust – väärtustele „V“ tabelis nr 34, mis hõlmab ajavahemikku 2003. majandusaasta neljandast kvartalist 2004. majandusaasta teise kvartalini (2003. majandusaasta neljas kvartal – 2 295 913 üksust; 2004. majandusaasta esimene kvartal – 2 090 214 üksust; 2004. majandusaasta teine kvartal – 2 339 287 üksust);

–        tabelis nr 35 välja toodud HPA1 lepinguga hõlmatud ajavahemiku „Inteli mikroprotsessorite KMH“, s.o arv 165,15, vastab tabelis nr 34 välja toodud KMHde aritmeetilisele, mitte kaalutud keskmisele ajavahemikus 2003. majandusaasta neljandast kvartalist kuni 2004. aasta teise kvartalini (2003. majandusaasta neljas kvartal – 176,19; 2004. majandusaasta esimene kvartal – 159,45; 2004. majandusaasta teine kvartal – 159,82).

306    Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon ei väida, et varem esitatud andmed on sellised vaid juhusliku kokkusattumuse tõttu ja et eespool punktis 305 välja toodud erinevad väärtused on kolme puuduva kvartali ning kolme järgmise kvartali osas identsed.

307    Seega piisab eelnevast, et tõendada, et komisjon ei võtnud tõepoolest arvesse 2002. aasta novembrit ja detsembrit ning 2003. majandusaasta kolme esimest kvartalit oma arvutustes, mille abil ta jõudis tabelis nr 35 esitatud arvudeni. HPA1 lepingu kehtivuse aja nõutava osa arvutus, mis viis tabelites nr 34 ja nr 35 esitatud tulemusteni, ei hõlma seega kogu ajavahemikku 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini, mille osas komisjon arvas end olevat suuteline tõendama Inteli poolt HP‑le tehtud allahindlustest tuleneva väljatõrjuva mõju esinemist.

308    Kolmandana ei sea komisjoni esitatud argumendid eeltoodud järeldust kahtluse alla.

309    Kõigepealt väidab komisjon vasturepliigis, et kvartalipõhise arvutuse tulemus ei erine põhimõtteliselt väidetavalt tehtud koguarvutuse tulemusest.

310    See argument on siiski esitatud vastuseks repliigile, et väita, et vaidlustatud otsuses kasutatud lähenemisviis, mis põhineb kvartalite vaieldavate osade keskmisel, kus vaieldav osa on arvutatud maksimaalselt üheks aastaks, ei olnud vastuolus meetodiga, mille kohaselt see arvutus tehti kogu HPA1 lepingu kehtivuse aja suhtes. Ent kui komisjoni arvutused vaidlustatud otsuses ei võta HPA1 lepingu kehtivuse osas arvesse andmeid 2002. aasta novembri ja detsembri ning 2003. majandusaasta kolme esimese kvartali kohta, ei ole oluline, kas need arvutused tehti kvartalipõhiselt või esitati koondtulemusena, kuna 2002. aasta novembrit ja detsembrit ning 2003. majandusaasta kolme esimest kvartalit ei võeta nendes igal juhul üldse arvesse.

311    Seejärel viitab komisjon kostja vastuses ja vasturepliigis oma argumentide põhjendamiseks vastavalt lisadele B.31 ja D.17.

312    Mis puudutab kostja vastuses tehtud viidet lisale B.31, siis tuleb meenutada, et kuigi teatud konkreetsetes küsimustes saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud tõendite kindlatele lõikudele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, korvata õigusliku argumentatsiooni põhielementide puudumist, mis peavad Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 76 kohaselt olema märgitud hagiavalduses endas (17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 94).

313    Peale selle ei ole lisadest hagi alusena käsitletavate väidete ja argumentide väljaotsimine ning kindlakstegemine Üldkohtu ülesanne, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav funktsioon (17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 94).

314    Seega saab hagiavalduse lisa arvesse võtta vaid niivõrd, kuivõrd see toetab või täiendab argumente, mis hageja on hagiavalduse tekstis sõnaselgelt esitanud, ja kuivõrd Üldkohtul on võimalik täpselt kindlaks teha, millised on nimetatud argumente toetavad või täiendavad lisa elemendid (vt selle kohta 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 99).

315    Käesolevas asjas piirdub komisjon kostja vastuses märkusega, et vaidlustatud otsuses analüüsitud periood, st kogu HPA1 lepinguga hõlmatud ajavahemik, on AEC testi seisukohast asjakohane, seda argumenti täpsustamata, ning viitab täiendavate kommentaarideta lisas B.31 esitatud selgitustele, mistõttu ei ole Üldkohtul võimalik täpselt kindlaks teha, millised on selle lisa need elemendid, mis võiksid kinnitada seda ebatäpset argumenti. Järelikult, kohaldades analoogia alusel eespool punktides 312–314 viidatud kohtupraktikat, on see argument vastuvõetamatu.

316    Mis puudutab vasturepliiki, siis viitab komisjon lisa D.17 punktidele 77–82, väites, et kvartalipõhised arvutused, mis põhinevad HP esitatud arvul, annavad Intelile ebasoodsamad tulemused kui otsuse aluseks olnud keskmised tulemused.

317    Kuna komisjon esitas vasturepliigi lisas D.17 arvutuse kolmest puuduvast kvartalist kahe kohta, nimelt 2003. majandusaasta teise ja kolmanda kvartali kohta, siis tuleb täheldada, et need arvutused ei nähtu vaidlustatud otsusest ja need esitati esimest korda alles kohtumenetluse käigus. Üldkohus ei saa seega neid täiendavaid arvutusi vaidlustatud otsuses sisalduva AEC testi põhjendustena arvesse võtta, ilma et ta asendaks otsuses esitatud komisjoni põhjenduse enda omaga. Eespool punktis 150 viidatud kohtupraktika keelab aga Üldkohtul selliste põhjenduste asendamise.

318    Igal juhul tuleb tõdeda, et miski ei tõenda komisjoni hüpoteesi õigsust, mille kohaselt hinnaalanduste stabiilsuse tõttu HPA1 lepinguga hõlmatud perioodil oleksid nõutava osa tulemused samad nii kahe puuduva kuu kui ka kolme puuduva kvartali osas. Lisaks tuleb meenutada, et nõutav osa arvutatakse kolme parameetri alusel, milleks on allahindluste summa, HP ostude maht ja KMH. Vaidlustatud otsuses ei ole aga tõendatud, et kahel viimati nimetatud parameetril olid kahel puuduval kuul ja kolmel puuduval kvartalil samad väärtused, mis määrati kindlaks arvesse võetud kvartalite uurimise käigus. Samuti ei saa millegi alusel kinnitada, et andmed nende kuude ja kvartalite kohta, mida AEC testis arvesse ei võetud, ei erine analüüsitud kvartalite suhtes kindlaks tehtud andmetest.

319    Seega tuleneb eeltoodust, et komisjon tegi vea, kui ta leidis, et nõutava osa arvutus võimaldas tal teha järeldusi väljatõrjuva mõju kohta, mida avaldasid Inteli poolt HP‑le tehtud hinnaalandused, kogu ajavahemikul 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini. Nimelt ei ole komisjon tõendanud nimetatud mõju esinemist ajavahemikul 2002. aasta novembrist kuni 2003. aasta septembrini.

320    Asjaolu, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse põhjenduses 1389 nõutava osa alternatiivse arvutuse, viidates selle otsuse põhjenduses 1338 esitatud arvudele, ei saa seda viga heastada. Nimelt nähtub tabelitest nr 36 ja nr 37, et komisjoni ette kujutatud kahe alternatiivse stsenaariumi puhul hõlmasid nõutava osa andmed vastavalt ajavahemikku 2004. aasta neljandast kvartalist kuni 2005. aasta kolmanda kvartalini ja ajavahemikku 2005. aasta teisest kvartalist kuni kolmanda kvartalini. Seega ei hõlma ka see alternatiivne arvutus kogu ajavahemikku 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini.

2)      Väidetavad toetavad tegurid

321    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1390–1395 märkis komisjon sisuliselt, et AEC test ei võtnud arvesse kahte täiendavat kaalutlust: nimelt esiteks, et komisjon kasutas hagejale kõige soodsamaid arvandmeid, ja teiseks, et HP poolt x86 CPUde ostude AMD‑le ülekandmise korral võis hageja omakorda kanda algul HP‑le mõeldud hinnaalandused üle teisele konkurendile, kes kasutas tema x86 CPUsid, nagu Dell. Komisjoni hinnangul suurendanuks see veelgi HP ebamugavusi, mis tulenenuks tema x86 CPUde ostude ülekandmisest AMD‑le.

322    Hageja väidab esiteks, et komisjon ei selgita põhjuseid, miks HP konkurentidele tehtud allahindluste suurendamine – ja seda konkurentsist tingitud kohanduste tõttu – on konkurentsivastane. Teiseks nähtub HP dokumendist „Managing Intel and AMD to maximise value to BPC“, et HP ise oli järeldanud, et selline meede ei kujutanud endast tegelikku ohtu ja et sellist nähtust ei olnud täheldatud teistes ülemaailmsetes kaubandusüksustes, kus AMD toodete osakaal oli suurem. Kolmandaks, kui HP oleks saanud AMD‑lt miljon x86 CPUd tasuta, oleks ta vältinud 163,86 miljoni USA dollari maksmist hagejale (st KMH ilma hinnaalanduseta ühe miljoni x86 CPU eest). HPA1 lepingus ette nähtud hageja koguallahindlused ulatusid vaid 130 miljoni USA dollarini, mistõttu HP oleks pidanud hagejale sama koguse x86 CPUde ostmisel tasuma ligikaudu 34 miljonit USA dollarit. HP oleks seega tingimata AMD pakkumise tagasi lükanud ja seda lihtsal põhjusel, et nõudlus AMD x86 CPUdega varustatud süsteemide järele oli ebapiisav ega võtnud arvesse hageja tehtavate allahindluste võimalikku kaotust. Neljandaks nähtub ka HP dokumendist „Managing Intel and AMD to maximise value to BPC“, et äriklientide turul ei olnud AMD positsioon kindel.

323    Komisjon kinnitab esiteks, et hinnaalanduste HP konkurentidele ülekandmise võimalus tugevdab majanduslikke stiimuleid, mis sunnivad HPd mitte rikkuma HPA lepingute tingimusi. Teiseks, HP dokument „Managing Intel and AMD to maximise value to BPC“ ei käsitle allahindluste ülekandmist konkurentidele. Kolmandaks, HP otsus mitte nõustuda AMD pakkumisega saada tasuta miljon x86 CPUd ei tulene üksnes raamatupidamisandmete võrdlusest. Vastupidi AEC testile, mis on puhtalt teoreetiline, mõjutavad tegelikke äriotsuseid mitu tegurit. Lisaks ei ole hageja arvutused õiged, kuna HP võis HPA lepingute kohaselt AMD‑lt väikestes kogustes oste teha ja lõpuks ostiski ta AMD‑lt 160 000 x86 CPUd. Järelikult ei keeldunud HP ühest miljonist x86 CPUst, vaid üksnes 840 000 x86 CPUst. Kuid arvestades, et KMH oli 163,86 USA dollarit ühiku kohta, oli säästetud summa vaid 137,6 miljonit USA dollarit, mis ei erine märkimisväärselt HPA allahindlustest summas 130 miljonit USA dollarit.

324    Enne kui uurida, kas vaidlustatud otsuses komisjoni määratletud toetava teguri – mis seisnes esialgu HP‑le tehtud allahindluste ülekandmises tema konkurentidele – kohta antud hinnang on ekslik, tuleb märkida, et vaidlustatud otsus ei sisalda mingit analüüsi selle teguri mõju kohta AEC testis arvesse võetud elementidele.

325    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on põhjenduse puudumine või ebapiisavus aga käsitatav olulise menetlusnormi rikkumisena ELTL artikli 263 tähenduses ning ka avalikul huvil põhineva väitena, mille liidu kohus võib või koguni peab tõstatama omal algatusel (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

326    Eeltoodut arvestades on Üldkohus kohustatud otsustama, kas põhjendamiskohustust on rikutud, ja sellega seoses pooled ära kuulama, mida ta ka 2020. aasta kohtuistungil tegi.

327    Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub põhjendamiskohustuse ulatus asjaomase õigusakti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist. Põhjendused peavad selgelt ja üheselt mõistetavalt väljendama institutsiooni kaalutlusi viisil, mis ühest küljest lubab huvitatud isikutel aru saada võetud meetme põhjendustest, et oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud, ning teisest küljest võimaldab liidu kohtul kontrollida meetme seaduslikkust. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleksid täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjasse puutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt 18. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Djebel – SGPS vs. komisjon, T‑422/07, ei avaldata, EU:T:2012:11, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

328    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et kuigi komisjon leidis, et algul HP-le määratud allahindluste ülekandmine tema konkurentidele kujutab endast toetavat tegurit, mis räägib AEC testi põhjal tehtud järelduste kasuks, ei täpsusta ta siiski, millist selles testis käsitletud asjaolu see tegur toetab ja kuidas. Kuna aga komisjon leidis, et sellel toetaval teguril oli vaidlusaluste allahindluste väljatõrjumisvõime hindamisel oma roll, pidi ta selle teguri mõju väljatõrjumisvõimele täpsemalt hindama. Ta pidi seda tegema seda enam, et ta leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 1395, et see tegur kaalus üles kõik haldusmenetluses hageja esitatud argumendid nende tegurite kohta, mida komisjon kasutas HP suhtes AEC testi kohaldamisel.

329    Vastates 2020. aasta kohtuistungil Üldkohtu küsimusele tema arutluskäigu kohta, mille kohaselt toetav tegur – st algul HP‑le tehtud allahindluste ülekandmine ühele tema konkurendile – kaalub üles kõik vaidlustatud otsuses sisalduvad vead ja vaidlustatud otsuse põhjenduse selles küsimuses, piirdus komisjon märkusega, et ükski mõistlik äripartner ei oleks keeldunud talle AMD tehtud pakkumisest saada tasuta miljon x86 CPUd. Samuti keeldus HP AMD pakkumisest vaid seetõttu, et sellega nõustumine oleks mõjutanud tema suhteid hagejaga. Komisjon leidis, et tal ei tule vaidlustatud otsuses märgitule midagi lisada.

330    Seega, ilma et oleks vaja otsustada vastuvõetavuse üle, tuleb asuda seisukohale, et komisjoni poolt 2020. aasta kohtuistungil esitatud argument on vaid alusetu eeldus, mis ei saa heastada vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumist seoses mõjuga, mida avaldab toetav tegur – st algul HP‑le tehtud allahindluste ülekandmine ühele tema konkurendile – AEC testi põhjal komisjoni tehtud järeldustele.

331    Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses puudub põhjendus seoses toetava teguriga, milleks on algul HP‑le tehtud allahindluste üleminek ühele tema konkurendile.

332    Eeltoodut arvestades tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1406 tugines komisjon selleks, et kinnitada, et ta on tõendanud HP‑le tehtud allahindluste võimet avaldada väljatõrjuvat mõju, vaieldava osa ja nõutava osa võrdlusele, toetavatele teguritele ja sellele, et Inteli väited komisjoni „uue teooria“ kohta on asjakohatud.

333    Kõigepealt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 1396–1405, et komisjoni „uut teooriat“ puudutavate Inteli argumentide asjakohatuse analüüs ei seisne alternatiivses AEC testis, vaid Inteli 28. märtsi 2008. aasta märkustes esitatud uute arvutustega mittenõustumises, mistõttu ei saa seda pidada komisjoni analüüsiks eesmärgiga tõendada vaidlusaluste allahindluste võimet avaldada väljatõrjuvat mõju.

334    Edasi nähtub kõigest eeltoodust, et HP suhtes kohaldatud AEC testi puhul ei tõendanud komisjon ühelt poolt vaieldava ja nõutava osa võrdlemisel turult väljatõrjuvat mõju ajavahemikul 1. novembrist 2002 kuni 31. septembrini 2003 ega põhjendanud teiselt poolt ka õiguslikult piisavalt toetavate tegurite analüüsi.

335    Järelikult ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1406 tehtud järeldus – mille kohaselt ajavahemikus 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini olid HP-le tehtud Inteli allahindlused võimelised konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju avaldama või et neil võis sellist mõju olla – on põhjendatud, kuna ta ei tõendanud turult väljatõrjuva mõju olemasolu ajavahemikus 1. novembrist 2002 kuni 31. septembrini 2003.

c)      NEC suhtes kohaldatud AEC testiga seotud väidetavad vead

336    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 451–453 märkis komisjon, et NEC oli üks kümnest suurimast arvuti- ja serverimüüjast maailmas. Kuni 2005. aasta aprillini juhtisid NEC tegevust OEMina kaks tema 100% osalusega tütarettevõtjat NEC Japan ja NEC Computer International (edaspidi „NECCI“). NEC Japan juhtis NEC tegevust Jaapanis ja Ameerikas ning NEC tegevust ülejäänud maailmas juhtis NECCI. NECCI asus Euroopas, kuid juhtis ka NEC tegevust Aasias (välja arvatud Jaapan) oma Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikide haru kaudu. 2005. aasta aprillis muudeti ettevõtte struktuuri ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikide haru lahutati NECCIst ning liideti NEC Corporationiga.

337    Lisaks nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 483, 501–502 ja 981 esiteks, et Intel tegi ajavahemikus 2002. aasta oktoobrist kuni 2005. aasta novembrini NEC-le hinnaalandusi „Santa Clara kokkuleppe“ nimelise leppe alusel, mis sõlmiti 2002. aasta mais (edaspidi „Santa Clara kokkulepe“), teiseks, et selle kokkuleppe alusel tehtud allahindlused olid tegelikult seotud tingimusega, et NEC nõustub ostma Intelilt 80% kogu oma ülemaailmsest x86 CPUde vajadusest, kusjuures tema kogu turuosa suurus jagunes protsentides selliselt, et NECCI turuosa oli 70% ja NEC Japanil 90%, ning kolmandaks, et NEC‑l ja NECCI‑l tuli oma nõutava turuosa saavutamise tõendamiseks raporteerida Intelile igas kvartalis oma turuosa suurus.

338    Intel märgib, et Santa Clara kokkuleppe alusel tegi ta NEC-le niinimetatud „erandi klientidele pakutavatest hindadest“ (exception to customer authorized pricing, edaspidi „ECAP“), võimaldades talle samal ajal ka turu arendamise vahendeid (market development funds, edaspidi „MDFid“). Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 466, et alates 1. juulist 2003 Inteli maksete struktuur muutus ning MDFid integreeriti ECAPdesse ja nimetati ümber „super-ECAPdeks“.

339    Komisjon analüüsis Inteli poolt NEC-le tehtud allahindlusi tegeliku hinna meetodi abil AEC testis. Selle meetodi kohaselt arvutas komisjon välja Santa Clara kokkuleppe alusel tehtud maksete koguväärtuse ja Inteli jaoks 2002. aasta neljandas kvartalis mängus oleva tegevuse väärtuse suhte, saades tulemuseks tegeliku hinna mõõtme. Seejärel võrdles komisjon seda suhet Inteli KMH ja KVK suhtarvuga ning järeldas, et Intel kohaldas oma kuludest madalamaid hindu, kuna esimene suhtarv oli KMH ja KVK suhtarvust madalam.

340    Hageja väidab, et komisjoni arvutustes on tehtud viis viga, millest igaühest piisab tema järelduste ümberlükkamiseks. Intel kinnitab esiteks, et komisjoni enda andmed näitavad, et NEC-le tehtud allahindlused ei ole suutelised sama tõhusat konkurenti välja tõrjuma, teiseks, et komisjon eksis NEC-le tehtud allahindluste tingimusliku osa väljaarvutamisel, kolmandaks, et komisjon arvutas Inteli jaoks kõnealuste tehingute väärtuse valesti, neljandaks, et komisjon tugines Inteli KVK kindlaksmääramisel väärale väärtusele, ja viiendaks, et komisjon tegi vea, kui ta eeldas, et 2002. aasta neljanda kvartali põhjal võib teha järelduse kogu perioodi kohta, mille jooksul kindlakstehtud kuritarvitamine aset leidis.

341    Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt nende argumentide põhjendatust, millega soovitakse tõendada, et komisjon tegi vigu allahindluste tingimusliku osa väljaarvutamisel.

1)      Allahindluste tingimusliku osa arvutamine

342    Hageja märgib, et vaidlustatud otsuse põhjenduste 1408, 1443 ja 1444 kohaselt olid kõik NEC-le 2002. aasta neljandas kvartalis tehtud allahindlused tingimuslikud. Ent esiteks ei toeta seda teesi vaidlustatud otsuses esitatud tõendid ning sellele räägivad vastu ka NECCI poolt määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel antud täiesti ühemõttelised vastused ja muud tõendid, mille kohaselt 6 miljoni USA dollari suurused MDFid 2002. aasta neljandaks kvartaliks oli ainus eelis, mis anti NEC-le Santa Clara kokkuleppes ette nähtud turuosade kohustuse alusel. Inteli sõnul järeldas komisjon seega vääralt, et ECAPd olid tingimuslikud. Teiseks sai NEC Intelilt märkimisväärseid hinnaalandusi kokkuleppe sõlmimisele eelnenud ajavahemikel, mil Inteli turuosa NEC ostude osas oli selgelt alla 80%. Komisjon ei selgita, miks NEC oleks 100% oma allahindlustest kaotanud, kui ta oleks ostnud Intelilt vähem kui 80% x86 CPUdest, kuigi ta oli seda juba teinud ilma allahindlust kaotamata. Kolmandaks ei ole vaidlustatud seda, et Intel tegi NEC-le hinnaalandusi, kuigi viimane ei saavutanud 80% taset, mis vaidlustatud otsuse järelduste kohaselt oli kõigi allahindluste saamise eeltingimus.

343    Komisjon vaidleb Inteli argumentidele vastu. Esiteks toonitab ta, et vaidlustatud otsuses ei leitud, et kõik NEC-le tehtud allahindlused olid tingimuslikud. Vaidlustatud otsuses piirdutakse kinnitusega, et Inteli allahindluste tingimuslik osa hõlmas mitte ainult MDFidena tehtavaid makseid, vaid ka teatud kategooriaid – mitte tingimata kõiki – ECAP tüüpi hinnaalandusi. See järeldus põhineb ühtsel, täpsel ja kindlal tõendite kogumil, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjendustes 1412–1444 ning kostja vastuse lisas B.31.

344    Komisjon leiab, et Inteli argument märkimisväärsete allahindluste tegemise kohta ajavahemikel, mis eelnesid Santa Clara kokkuleppele, ei ole veenev eelkõige seetõttu, et ühelt poolt ei olnud varem tehtud allahindlustele kohaldatavad tingimused teada, ja teiselt poolt, et NECCI esitatud andmed näitavad, et Inteli poolt NECCI-le tehtud hinnaalandused suurenesid pärast seda kokkulepet umbes 500% võrra.

345    Lõpuks, kuna hageja kinnitab, et ta tegi NEC-le allahindlusi hoolimata sellest, et ta ei suutnud täita 80% turuosa tingimust, siis lisab komisjon AEC analüüsi raames, et isegi kui eeldada, et Inteli väited, mille kohaselt oli AMD turuosa NEC tellimustest „rutiinselt“ suurem kui 20%, vastavad tõele, ei jõudnud AMD turuosa NEC tellimustes kunagi vaieldava osa lähedale (ehk 41%).

346    Mis puudutab hageja esimest argumenti, mille kohaselt komisjon järeldas vääralt, et ECAPd olid tingimuslikud, siis tuleb kontrollida, kas komisjon tõendas vaidlustatud otsuses, et allahindlused, mida võeti arvesse NEC-le müüdavate Inteli x86 CPUde tegeliku hinna arvutamisel ja mis ei olnud käsitatavad MDFidena, seati sõltuvusse asjaolust, et NEC täidab oma tellimiskohustust Inteli ees, ostes viimaselt teatud protsendi ulatuses x86 CPUsid.

347    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1415–1444 määras komisjon kindlaks tingimuslike allahindluste koguväärtuse, mis jäi tema hinnangul vahemikku 13 088 100 USA dollarit kuni 16 583 100 USA dollarit, millest 6 miljonit USA dollarit moodustasid MDFid ja ülejäänu olid ECAPd.

348    Seega järeldus, mille kohaselt ECAPd ei sõltunud konkreetse turuosa tingimusest, seab tingimata kahtluse alla komisjoni arvutused, nagu need on esitatud vaidlustatud otsuses.

349    Niisiis tuleb 2002. aasta neljandat kvartalit käsitlevate tõendite alusel, millel põhines komisjoni AEC test NECd puudutavas osas, hinnata, kas selles kvartalis olid muud maksed peale MDFide seatud sõltuvusse tingimusest, et NEC telliks Intelilt tooteid teatud protsendi ulatuses turusegmentide piirväärtustest (edaspidi „MSS“). Kõigepealt tuleb rõhutada, et hageja ei eita, et ta tegi Santa Clara kokkuleppe alusel NEC-le korraga nii MDFide tüüpi kui ka ECAP tüüpi allahindlusi. Ta väidab siiski, et erinevalt esimesena nimetatud hinnaalandustest ei sõltunud teised kohustusest saavutada teatud MSSi tase.

350    Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuses esitatud tõendid ei kinnita järeldust, et ECAPd on 2002. aasta neljandas kvartalis tingimuslikud, ning toob esile muud dokumendid, millest nähtub, et ainsad allahindlused, mis olid seatud sõltuvusse NEC-le pandud kohustusest saavutada teatud MSSi tase, olid MDFid. Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja väidab, et Inteli esitatud tõendid ei tõenda, et MDFid oli ainsad allahindlused, mis sõltusid kohustusest, et NEC ostaks Intelilt MSSi teatava protsendi ulatuses.

i)      Vaidlustatud otsuses arvesse võetud tõendid

351    Esimesena tuleb rõhutada, et komisjon tugines eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 461 ja 464 NEC 27. jaanuari 2003. aasta esitlusele „NEC/Inteli ülemaailmne koosolek (ostude teemal)“ ja täpsemalt selle esitluse neljandale leheküljele „Ülemaailmne turg: neljanda kvartali/2002. aasta müük“. Selle lehekülje sisu kinnitab pealkirja „Esialgne plaan“ all, et NEC kavatses osta Intelilt üksnes 59% oma vajadustest, nimelt 68% NEC Japani jaoks, kes on eelkõige Jaapani turul tegutsev NEC haru, ja 48% NECCI jaoks. Lisaks on sellel leheküljel pealkirja „Kohandatud plaan“ all välja toodud ühelt poolt Inteli tellimusosad, mis olid NECCI puhul 70%, NEC Japani puhul 90% ja ülemaailmselt 80%, ning teiselt poolt teatavad hinnaalandused ja muud eelised, mida Intel NEC-le andis. Tegemist oli eelkõige MDFidega, x86 CPUde alandatud hindadega (allahindlused), „rahvusvahelise ettevõtja staatuse“ ja tarneliini kokkuleppega.

352    Tuleb aga tõdeda, et kuigi see dokument, mis on koostatud pärast nii Santa Clara kokkuleppe sõlmimist kui ka asjaomast kvartalit, mainib vähendatud hindu, seega ECAPd kui üht eelist, mida NEC sai sama kokkuleppe raames, ja mis kinnitab, et ECAPd olid selle kokkuleppe osa – millele Intel vastu ei vaidle –, ei nähtu sellest, et ECAPd sõltusid MSSi teatavast tasemest. See dokument on seega äärmisel juhul käsitatav vaid kaudse tõendina, mida peaksid kinnitama muud tõendid.

353    Teisena, vaidlustatud otsuse põhjendustes 462 ja 464 tuginetakse 15. mai 2002. aasta e-kirjale, milles üks NEC kõrge juhtivtöötaja teatab NECCI juhtivtöötajale, et samal päeval peetud telefonivestlusest Inteli vastutava personaliga tuleneb, et NEC-l on rahvusvahelise ettevõtja staatus, et ta tõstab x86 CPUde Intelilt ostude osa teatud protsendini kogu oma ülemaailmsest müügist ja et Intel annab NEC-le MDFe ning pakub „agressiivseid hindu“, st madalamaid hindu „Celeroni“ nimega x86 CPUdele.

354    Nagu aga 27. jaanuari 2003. aasta dokumendist, ei nähtu ka sellest dokumendist – mis pärineb Santa Clara kokkuleppe sõlmimise ajast –, milline on seos tellimusosade ja ECAPde olemasolu või veelgi enam nende ulatuse vahel. Isegi kui eeldada, et viidet „agressiivsetele hindadele“ võib pidada ECAPde tähiseks, nähtub sellest üksnes, et need on osa Santa Clara kokkuleppest ja et neid on mainitud seoses eesmärgiga suurendada Inteli tellimusosasid NEC x86 CPUde ostudes. Ei ole sõnaselgelt märgitud, et ECAPde andmine sõltub nende eesmärkide saavutamisest NEC poolt.

355    Kolmandana viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 462 e‑kirjavahetusele NEC juhtivtöötajate vahel 10. mail 2002 (edaspidi „NEC 10. mai 2002. aasta e-kirjavahetus“). Selles kirjeldatakse, kuidas NECCI ja NEC Japan võiksid saavutada Inteli soovitud MSSi tasemed, ning mainitakse summasid, mida saadaks MDFidena.

356    Tuleb siiski tõdeda, et see tõend, mis on pärit Santa Clara kokkuleppe sõlmimisele eelnevast ajast ja mis on osa selle kokkuleppe üle toimunud läbirääkimistest, ei maini üldse ECAPsid, nagu õigesti märgib Intel, mistõttu ei saa see kinnitada komisjoni järeldust ECAPde tingimuslikkuse kohta. Vastupidi, see e-kirjavahetus kinnitab Inteli argumenti, et ainsad hinnaalandused, mis sõltusid Inteli tellimusosast NEC koguostudes, on MDFid. E-kirjavahetuse sõnastusest nähtub nimelt, et NECCI ja NEC vähendavad AMD tellimusosasid oma ostudes ning saavad MDFidena teatud summa. Seega nähtub, et MDFid on AMD tellimusosade vähenemise tagajärg ja ainus kasu, mis sõltus otseselt nii AMD kui ka Inteli tellimusosadest NEC ostudes.

357    Neljandana mainib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 464 NECCI vastust määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel esitatud 2005. aasta teabenõude küsimusele nr 14 (edaspidi „2005. aasta teabenõue“). Tema väitel tuleneb sellest, et ECAPd sõltuvad MSSi tasemetest. Intel väidab aga sisuliselt, et tegemist on viitega ECAPdele, mis kehtisid pärast 2002. aasta neljandat kvartalit.

358    Sellega seoses tuleb rõhutada, et selle vastuse teise lõigu alguses on tõepoolest mainitud, et ECAPde hinnad sõltuvad kokkuleppest MSSi tasemete, mitte koguste kohta.

359    Nagu on juba tuvastatud esialgse kohtuotsuse punktis 967, tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel NECCI esitatud vastused on eriti usaldusväärsed tõendid, kuna ühelt poolt ei ilmne, et NECCI‑l oleks olnud mingit huvi esitada ebaõiget teavet, mida komisjon võiks kasutada Inteli, st tema möödapääsmatu äripartneri toime pandud ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamiseks, ja teiselt poolt võib ebaõigete andmete esitamise eest saada määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punkti a alusel trahvi.

360    Vaadeldes seda vastust asjasse puutuvas kontekstis, ei leia aga Üldkohus, et see võiks olla tõend või kaudne tõend, mis kinnitab komisjoni järeldusi.

361    Nimelt tuleb esiteks tõdeda, et 2005. aasta teabenõude ülesehitus oli selline, et iga kord, kui viidati mõnele dokumendile, järgnes sellele üks või mitu selle dokumendiga seotud küsimust. Nagu komisjon Üldkohtu küsimusele vastates 2020. aasta kohtuistungil kinnitas, on vastus küsimusele nr 14 seotud dokumendiga „JH 210“. Viimane viitab NECCI müüja 22. veebruari 2005. aasta avaldusele. Nii on dokument „JH 210“ hilisem sellest kuupäevast ja järelikult 2002. aasta neljandast kvartalist ning Inteli poolt NEC-le tehtud allahindluste süsteemi muutmise kuupäevast ehk 1. juulist 2003. NECCI vastus küsimusele nr 14 puudutab seetõttu dokumenti ja avaldust, mille puhul ei ole kindel, et need on otseselt asjakohased küsimuses, mida komisjon soovis tõendada, kuna ilmneb, et need puudutavad 1. juulist 2003 hilisemat ajavahemikku, st ajavahemikku, mille jooksul Inteli maksete struktuur muutus ja MDFid arvati ECAP tüüpi klassikaliste allahindluste hulka ning nimetati ümber „super-ECAPdeks“.

362    Teiseks, arvestades neid ajalisi ja konteksti käsitlevad täpsustusi, ei ole kindel, et ECAPsid mainides on vastuses sellele Inteli üldise allahindluse kategooriana viidatud „super-ECAPdele“ (seda nimetatakse ka „eri-ECAPd“) – mis eksisteerisid alates 1. juulist 2003 ja asendasid MDFe, kuuludes samas ECAPde üldkategooriasse – või klassikalistele ECAPdele, vaid et viidatud on lihtsalt „ECAPdele“, mis eksisteerisid nii 2002. aasta neljandas kvartalis kui ka pärast allahindluste süsteemi muutmist. Ent nagu nähtub eelkõige NECCI vastusest 2005. aasta teabenõude küsimusele nr 20, oli „super-ECAPde“, nagu ka neid asendanud MDFide tingimuseks MSSi teatud taseme saavutamine, samas kui ECAPde puhul seda ei olnud.

363    Viiendana käsitleb komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 464 NEC 15. mai 2002. aasta siseesitlust, mis tehti Santa Clara kokkuleppe läbirääkimistega samal ajal. Ta tõendab, et vastutasuks MSSi teatava taseme eest tegi Intel NEC-le umbes 12 makset, millest ainult kaks olid MDFid.

364    See kaheleheküljeline dokument käsitleb kahte MDFi makset, mille Intel tegi NEC-le, ja muid hinnatasemeid eri liiki x86 CPUde eest. Sellest ei ilmne siiski mingit teavet NEC kohustuste kohta seoses MSSi tasemega. Teisel leheküljel on graafik, mis kujutab üleminekut originaalplaanilt muudetud plaanile, st kohandatud plaanile, mille alusel sõlmiti Santa Clara kokkulepe, ning selles on välja toodud Inteli vastavate tellimusosade eesmärgid NEC poolt x86 CPUde ostmisel. Üleminekut originaalplaanilt kohandatud plaanile on graafiliselt kujutatud noolena kahe plaani vahel, mille keskel on märge „$6M MDF“, st 6 miljonit USA dollarit MDFidena. Selle dokumendi kohaselt on ainult see makse selgelt vastutasu MSSi taseme tõusu eest. Sellest järeldub, et kuigi see dokument kinnitab, nagu ka kaks esimest analüüsitud dokumenti, et Santa Clara kokkuleppeni viinud läbirääkimiste käigus arutati ECAPsid, sõltusid üksnes MDFid MSSi tasemest.

365    Kuuendana viitab komisjon oma kostja vastuses NEC 15. aprilli 2002. aasta siseesitluse 4. leheküljele, millest nähtub, et vastutasuks Inteli tellimuseosa suurenemise eest NEC ostudes soovis viimane saada muu hulgas ECAPsid.

366    Samast esitlusest nähtub, et NEC määras kindlaks kolm Intelile esitatavat taotlust eesmärgiga suurendada oma MSSide taset NEC ostudes. Tegemist oli taotlustega, mille esemeks oli nii „Marketing & Engineering Fund“ (mis tähistab tõenäoliselt MDFe) kui ka ECAPd ning Inteliga lepingulise raamistiku paremaks muutmine.

367    Üldkohus leiab siiski, et see esitlus ei saa olla kindel alus järeldusele, milleni komisjon jõudis.

368    Nimelt kuigi analüüsitav dokument esitleb ECAPsid ühe vastutasuna kohandatud plaani vastuvõtmise eest, on tegemist NEC sooviga, mis eelnes Inteliga läbirääkimistele, mitte aga allahindluste esitlemisega, nagu need tulenesid Santa Clara kokkuleppest pärast neid läbirääkimisi.

369    Seitsmendana viitab komisjon oma kostja vastuses NEC 6. mai 2002. aasta esitlusele, milles on esitatud teine graafik NEC võimalikust üleminekust esialgsest plaanist kohandatud plaanile. Üleminekut näitab graafiliselt nool ja selle juurde käiv kommentaar, mille kohaselt see „sõltub MDFidest rohkem kui 6 miljoni USA dollari ulatuses“. Lisaks on selle esitluse ühel teisel leheküljel viidatud „ECAP vajadusele, et viia ellu [kohandatud plaan]“.

370    Ent sarnaselt NEC 15. aprilli 2002. aasta esitlusega – kuivõrd ka sel juhul oli tegemist dokumendiga, mis oli koostatud Santa Clara kokkuleppe läbirääkimiste (6. ja 7. mai 2002. aasta kohtumised) ajal – ei kajasta see siiski nende läbirääkimiste tulemusi, vaid üksnes NEC soovi. Seetõttu tuleb see tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktis 368.

371    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjoni poolt arvesse võetud dokumentide kogumist võib järeldada, et x86 CPUde allahindlusi, sealhulgas ECAPsid, arutati ja nendes lepiti kokku Santa Clara kokkuleppe läbirääkimistel, ning et NEC soovis saada ECAPdena soodustusi vastutasuks selle eest, et ta kohustus tagama teatud MSSi taseme. Ent ainult NEC 27. jaanuari 2003. aasta esitlust võib pidada kaudseks tõendiks, mis kinnitab komisjoni seisukohta, et Santa Clara kokkuleppe raames lõplikult kokku lepitud ECAPsid maksti vähemalt osaliselt vastutasuks kohandatud plaanist tuleneva MSSi tasemega seotud kohustuse täitmise eest. Seevastu NEC 10. mai 2002. aasta e‑kirjavahetus, NECCI vastus 2005. aasta teabenõude küsimusele nr 20 ning NEC 15. mai 2002. aasta siseesitlus kalduvad pigem näitama, et ainult Santa Clara kokkuleppe raames kokku lepitud MDFid olid tingimuslikud.

372    Seetõttu leiab Üldkohus, et need dokumendid ei tõenda piisavalt väidet ECAPde tingimuslikkuse kohta 2002. aasta neljandas kvartalis ega ole käsitatavad ka kaudsete tõendite piisava kogumina, mis seda kinnitaks.

ii)    Inteli esitatud tõendid

373    Nüüd tuleb hinnata nende dokumentide tõenduslikku väärtust, mille alusel Intel seab kahtluse alla komisjoni järelduse, et nii MDFid kui ka ECAPd sõltusid teatud tingimuste täitmisest.

374    Esimesena, mis puudutab hageja argumenti, et sisuliselt ei ilmne 2005. aasta teabenõude küsimusele nr 32 antud vastusest mingit ECAPde ja MSSi teatud taseme vahelist sõltuvust, siis tuleb märkida, et komisjon palus NECCI‑l konkreetselt selgitada, mis laadi tulu – kui seda oli – oleks saanud NECCI vastutasuks kohandatud plaanist tuleneva MSSi tasemega seotud kohustuse täitmise eest. Ent NECCI üksnes loetles oma vastuses MDFid. Seega esitleti MDFe selles dokumendis, mis kajastab Santa Clara kokkuleppe tulemusi, ainsa vastutasuna MSSide taseme järgimise eest, olles seega ainsana tingimuslikud.

375    Komisjon seab kahtluse alla selle dokumendi tõendusliku väärtuse, märkides, et ECAPde tingimuslikkus nähtub sellele vastusele lisatud dokumentidest. Komisjon piirdub viitega konfidentsiaalsetele lisadele nr 32.1–32.4. Ent kuigi esimesed kaks lisa on identifitseeritavad, ei ole seda kaks viimast. Lisa 32.1 on vaidlustatud otsuse põhjenduses 462 mainitud NEC 10. mai 2002. aasta e‑kirjavahetus, mida analüüsiti eespool punktides 355 ja 356 ning mille kohta otsustati, et see toetab Inteli väidet. Lisa 32.2 on dokument, mida analüüsiti eespool punktides 353 ja 354 ning mille osas jõuti järeldusele, et see ei tõenda ECAPde tingimuslikkust.

376    Seega tuleb asuda seisukohale, et kuna komisjon piirdus viitega eespool mainitud lisadele, esitamata muid täpsustusi, ei ole tal õnnestunud vastu vaielda eespool punktis 371 viidatud NECCI vastuse tõenduslikule väärtusele, mis on suur, kuna tegemist on ammendava vastusega määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel esitatud otsesele küsimusele. NECCI vastusega 2005. aasta teabenõude küsimusele nr 32 soovitakse seega toetada seisukohta, et Santa Clara kokkuleppe raames kokku lepitud MDFid olid ainsana tingimuslikud ja et ECAPd seda ei olnud.

377    Teisena, komisjon palus 2005. aasta teabenõude küsimusega nr 21 NECCI‑l selgitada ühelt poolt, kas talle pakutud ECAPde allahindlused sõltusid sellest, kas NECCI, NEC Japan ja NEC järgisid ülemaailmselt Santa Clara kokkuleppes ette nähtud MSSe, ning teiselt poolt, millised on nende kohustuste täitmata jätmise tagajärjed seoses konkreetse kvartaliga.

378    NECCI selgitas oma vastuses ühelt poolt, et „eri-ECAPd“, „super-ECAPd“ või talle antud MDFid sõltusid tõepoolest sellest, kas tema, NEC Japan ja NEC suutsid ülemaailmselt hoida MSSi teatud tasemel. Erinevalt „eri-ECAPdest“ ja „super-ECAPdest“ ei sõltunud ECAPd aga teatud MSSi taseme tingimusest, vaid lihtsalt äriliste läbirääkimiste tulemustest. Teiselt poolt, ajal, mil kohaldati ülemaailmseid MDFe, ei oleks NECCI ühtegi MDFide makset saanud, kui ta ei oleks täitnud teatud taseme MSSi hoidmise kohustust konkreetse kvartaliga seoses. Ajal, mil esitati vastus 2005. aasta teabenõudele, kehtis olukord, kus juhul, kui NECCI ei oleks täitnud oma kohustust seoses konkreetse kvartali MSSiga, oleks see kahjustanud ka „super-ECAPde“ läbirääkimisi järgmiste kvartalite osas.

379    Tuleb märkida, et see vastus on selge. Määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel esitatud otsesele küsimusele esitatud ammendavale vastusele tuleb omistada suur tõenduslik väärtus.

380    Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon oma kostja vastuses, kinnitab NEC üheselt, et ainsad hinnaalandused, mis sõltusid teatud MSSi saavutamisest, on MDFid ja „eri-ECAPd“ või „super-ECAPd“. ECAPd seevastu ei sõltunud selle eesmärgi saavutamisest ning need määrati kindlaks äriläbirääkimistel. Võimalik karistus MSSi tasemega seotud kohustuse täitmata jätmise eest puudutas MDFe, „eri-ECAPsid“ ja „super-ECAPsid“, mitte klassikalisi ECAPsid. Kuna aga alates 1. juulist 2003 muutusid MDFid „eri-ECAPdeks“ või „super-ECAPdeks“, olid klassikalised ECAPd ainsad ECAPd, mis eksisteerisid 2002. aasta neljandas kvartalis. NECCI vastus 2005. aasta teabenõude küsimusele nr 21 kaldub seetõttu kinnitama seisukohta, et klassikalised ECAPd ei sõltunud MSSi teatud tasemest.

381    Kolmandana palus komisjon määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel esitatud 2007. aasta teabenõude (edaspidi „2007. aasta teabenõue“) küsimuses nr 6 sisuliselt NECCI‑l täpsustada, mis makseid sai ta ajavahemikul, mis hõlmas ka 2002. aasta neljandat kvartalit, vastutasuks MSSi tasemega seotud kohustuse täitmise eest.

382    NECCI mainib oma vastuses seoses ajavahemikuga 2002. aasta kolmandast kvartalist kuni 2003. aasta teise kvartalini tingimuslikena ainult MDFe ja rõhutab, et tellimusosade protsent väljendus ostetavate x86 CPUde arvus. Vastupidi komisjoni väidetele kinnitab see vastus seega asjaolu, et asjaomasel ajavahemikul sõltusid üksnes MDFid MSSi tasemetega seotud tingimusest. Kuna aga tegemist on määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel esitatud NECCI vastusega, tuleb sellele tõendile omistada suur tõenduslik väärtus.

383    Neljandana viitas Intel oma väidete tõendamiseks NEC 8. mai 2002. aasta protokollile, mis kajastas Inteliga 6. ja 7. mail 2002 toimunud kohtumist. Nagu väidab komisjon, nähtub selle dokumendi teiselt leheküljelt, et vastutasuks kohandatud plaani heakskiitmisele soovis NEC saada mitte ainult MDFe, vaid ka ECAPsid ja uue lepingu. See on kooskõlas ka eespool punktis 365 analüüsitud dokumentidega. Selle protokolli kolmandalt leheküljelt on aga näha, et läbirääkimiste teisel päeval arutatud MSSi taseme saavutamise tingimus seisnes selles, et MDFidena eraldatakse teatav rahasumma. Samuti, kuigi Intel näib olevat arutelude teisel päeval nõustunud osade NEC taotletud „MDFide/ECAPdega“, kuna selle protokolli kolmandal leheküljel on märgitud, et „Intel responded with 50% acceptance for total 12 items of NEC’s ECAP/MDF request“ („Intel nõustus 50%-ga kokku 12 rubriigist, millega seoses NEC oma ECAPde/MDFide nõuded esitas“), ei võimalda selline märkus kindlaks teha, milline osa taotletust rahuldati – see, mis puudutas MDFe, või see, mis puudutas ECAPsid. See järeldus kehtib seda enam, et sama protokolli neljandal leheküljel on punktis „Järgmine etapp“ mainitud, et „Intel reviews with [M and P] for MDF request/ECAP request“ („Intel vaatab [Mi ja Pga] uuesti üle MDFe/ECAPsid puudutavad nõuded“), mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas see osa NEC taotletust lõpuks rahuldati, ja kui seda tehti, siis millises ulatuses. Seega tuleb asuda seisukohale, et see protokoll on koostatud kokkuvõtlikult ning sellest ei ole võimalik üheselt aru saada.

384    Seega tuleb asuda seisukohale, et selle dokumendi tõenduslik jõud on suhteliselt väike, kuna see ei kajasta läbirääkimiste lõpptulemust ning selle kokkuvõtlikkus muudab sellest üheselt arusaamise ebakindlaks.

385    Viiendana esitab Intel repliigis lisad C.37 ja C.38, väites, et tegemist on NEC koostatud Santa Clara kokkulepetele eelnenud ettevalmistavate dokumentidega, millest nähtub, et olenemata saavutatud MSSi tasemest ootas NEC, et ta saab samal tasemel ECAPsid.

386    Kuid olenemata sellest, kas need hageja poolt repliigi staadiumis esitatud tõendid on vastuvõetavad, sisaldab lisa C.37 ühelt poolt 5. ja 6. leheküljel tabeleid, arvandmeid ning märget „ECAP taotlus“, ilma et sellest oleks võimalik selgelt tuletada seost Inteli tellimusosade muutuse ja NEC ECAP ootuste vahel. Teiselt poolt viitab Intel repliigis „lisale C.38 10. leheküljel“. Lisa C.38 on aga kaheksaleheküljeline dokument, mis sisaldab palju teavet, mistõttu Üldkohtul ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, millised on hageja argumenti toetavad lisa osad. Järelikult ei saa vastavalt eespool punktis 314 viidatud kohtupraktikale lisa C.38 arvesse võtta.

387    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb seega, et vaidlustatud otsuses arvesse võetud tõendid ei ole piisavad tõendid või piisavate kaudsete tõendite kogum, mis näitaks, et ECAP tüüpi allahindlused või muud allahindlused peale MDFide sõltusid NEC kohustusest saavutada 2002. aasta neljandas kvartalis MSSi teatud tase. Lisaks kalduvad muud tõendid, millele Intel tugineb, pigem kinnitama argumenti, et tingimuslikud olid ainult MDFid.

388    Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuses viidatud tõendid ei ole usaldusväärsed, mistõttu ei saa need toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.

389    Seega ilma et oleks vaja analüüsida Inteli muid argumente, tuleb asuda seisukohale, et komisjon tegi vea Inteli poolt NEC-le tehtud tingimuslike allahindluste väärtuse hindamisel.

2)      Lähtumine 2002. aasta neljandast kvartalist

390    Hageja heidab komisjonile ette, et viimane tegi vea, tehes AEC testi ainult 2002. aasta neljanda kvartali kohta ja tuvastades üksnes selle põhjal vaidlustatud otsuse põhjenduses 1456, et Santa Clara kokkuleppe alusel Inteli tehtavad maksed NEC-le olid või võisid olla võimelised sama tõhusa konkurendi välja tõrjuma kogu 2002. aasta oktoobrist kuni 2005. aasta novembrini kestnud perioodi jooksul. Teisisõnu leidis komisjon vääralt, et 2002. aasta neljas kvartal andis õige pildi kõigist hilisematest perioodidest.

391    Üldreeglina on komisjonil kohustus tõendada, et Inteli tegevus oli võimeline välja tõrjuma sama tõhusa konkurendi kogu vaadeldava perioodi jooksul, kuid tal puudus igasugune alus kinnitada, et kõik selle testi jaoks asjakohased arvandmed, nagu brutohinnad, allahindlused või kogused, olid 2002. aastast kuni 2005. aastani muutumatud. Seda eriti seoses vaieldava osaga, mille kohta komisjon ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 1243 märkis, et see võib aja jooksul suureneda, kuna tarbijad teadvustavad üha rohkem AMD alternatiivi jätkusuutlikkust.

392    Eelkõige ja esiteks ei jätkatud pärast 2003. aasta esimest kvartalit tellimusosa ootusega seotud 6 miljoni USA dollari suuruste MDFide maksmist.

393    Teiseks täpsustab Intel oma põhiseisukohtades sisuliselt, et erinevalt vaidlustatud otsuse põhjendusest 1410 nähtuvast ei peaks AEC test põhinema hinnangul, milles kontrollitakse, kas vaatlusaluse kvartali allahindluste tasemeid muudeti hilisematel perioodidel märkimisväärselt või mitte, vaid nende allahindluste tegelikel tasemetel. Nimelt võivad allahindluse tasemete suhteliselt väikesed muutused muuta analüüsi tulemust. Komisjon järeldas NECCI‑le tehtud allahindluste kohta, et 2003. aasta juulis algas uus allahindlusprogramm, kuid ta ei kontrollinud kordagi, kas selle programmiga kehtestatud muudatused mõjutasid mõnda AEC testi parameetrit.

394    Kolmandaks täpsustab Intel samades seisukohtades, et komisjoni tulevikku suunatud analüüsi ebatäpsus nähtub ka asjaolust, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1410 analüüsitakse üksnes NECCI‑le tehtud allahindlusi, samas kui tuvastatud rikkumine puudutas kogu emaettevõtjat, st NECd.

395    Komisjon väidab oma täiendavates seisukohtades, et Inteli põhiseisukohtades esitatud argumendid on vastuvõetamatud, kuna hageja vaidlustab nendes esimest korda põhjenduse, millega komisjon kõnealust ekstrapoleerimist vaidlustatud otsuses põhjendas.

396    Sisu osas väidab ta esiteks, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1410 on loetletud põhjused, miks see kvartal on tüüpiline, ning dokumentaalsed tõendid, millel see otsus põhineb.

397    Teiseks ei võta argument, et MDFide makseid pärast 2003. aasta esimest kvartalit enam ei tehtud, arvesse seda, et toimikus olevad dokumendid tõendavad, et need maksed ei lõppenud, vaid et need lihtsalt liigitati ümber teistesse allahindluste kategooriatesse. NECCI selgitas samuti, et Santa Clara kokkulepe ja sellega seotud tingimused jäid kehtima vähemalt kuni 2005. aasta novembrini.

398    Kolmandaks ei sisalda dokument, mille Intel esitas oma väidete toetuseks, mingit arvutust, millest oleks MDFidena tehtavad maksed välja jäetud.

399    Neljandaks, kuigi on tõsi, et Inteli maksed NEC-le muutusid sel perioodil märgatavalt, oleks Intel haldusmenetluses saanud selle kohta hõlpsasti tõendeid esitada.

400    Viiendaks puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 1243 esitatud analüüs Delli. Komisjon väidab aga sisuliselt, et NEC-le ei saa seda üle kanda, kuna erinevalt Dellist ei ostnud NEC ainult Intelilt, mistõttu olid NEC kliendid juba teadlikud AMD protsessoriga varustatud toodete väärtusest ja NEC vaieldav osa kvartalis, mille komisjon oma võrdluses aluseks võttis, oli juba oluline, kuna NEC esialgne plaan oli osta 41,6% oma vajadusest AMD‑lt.

401    Mis puudutab Inteli põhiseisukohtades esitatud argumentide vastuvõetavust, siis tuleb märkida, et Inteli hagiavalduse punktide 473–475 kohaselt puudus komisjoni argumendil, et tema analüüsi tulemusi ajavahemiku kohta 2002. aasta neljandast kvartalist kuni 2005. aastani on võimalik ekstrapoleerida, igasugune alus. Miski ei tõenda brutohindade, allahindluste ja koguste stabiilsust. Sellega seoses viitab Intel konkreetselt hagiavalduse lisa A.8 punktidele 454–473, milles ta esitab oma vastuse seda ekstrapoleerimist puudutavatele argumentidele 2007. aasta vastuväiteteatises. Hagiavalduse lisa A.8 punktis 467 väidab Intel, et komisjon ei esita ühtegi täpsustust „super-ECAPde“ suuruste kohta. Sama lisa punktis 468 eristab Intel emaettevõtja NEC saadud allahindlusi ja NECCI saadud allahindlusi, täpsustades, et teatud liiki allahindlusi tehti ainult NECCI‑le. Eelkõige vaidleb Intel vastu sellele, et nomenklatuuri „super-ECAP“ kasutati pärast 2003. aasta kolmandat kvartalit. Selle lisa punktides 470 ja 471 täpsustab Intel, et ostetavate x86 CPUde koguseid räägiti pidevalt uuesti läbi, nii et 2002. aasta neljanda kvartali andmetes ei olnud midagi, mis ei oleks saanud muutuda.

402    Sellest tuleneb, et vastupidi komisjoni väidetule vaidles hageja hagiavalduses vastu mitmele asjaolule, mis puudutasid võrdlemisel aluseks võetud kvartali andmete ekstrapoleerimist kogu vaidlustatud otsusega hõlmatud perioodile. Ta rõhutas, et NEC-le ja NECCI‑le tehtud allahindluste erinevus seisnes erinevas konkurentsisurves, millest tuleneb võimatus midagi eeldada allahindluste vastastikuse stabiilsuse kohta. Ta täpsustas ka, et komisjonil ei ole mingeid andmeid NEC-le tehtud ECAPde maksete suuruse kohta ja et ostetud x86 CPUde kogused olid sel perioodil kõike muud kui stabiilsed.

403    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Inteli põhiseisukohtades esitatud argumendid on vastuvõetavad, kuna need on seotud hagiavalduses esitatud argumentidega.

404    Mis puudutab nende argumentide põhjendatuse hindamist, siis tuleb märkida, et majanduslikud näitajad, mida komisjon kasutas vaidlustatud otsuse põhjendustes 1410–1455, et teha AEC analüüs Inteli poolt NEC‑le tehtud allahindluste kohta, hõlmavad muu hulgas kõigi ostetud x86 CPUde kogust, eri liiki x86 CPUde neto- ja brutohinda, tehtud allahindluste liike ja summasid ning Inteli kulusid.

405    Esiteks tuleb tõdeda, et väidetava stabiilsuse parameetrid, millele komisjon ekstrapoleerimise võimalikkuse näitamiseks tugineb ja mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduse 1410 punktides a–c, puudutavad üksnes allahindluste taset (MDFide ja ECAP tüüpi allahindlused ning koguallahindlused), nende pikendamist järgnevates kvartalites ja Inteli KVKd, kuid komisjon ei analüüsi üldse, nagu väidab sisuliselt Intel, müüdud x86 CPUde koguseid ja tüüpe või nende neto- ja brutohinda.

406    Teiseks puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduse 1410 punktis a mainitud tabel, mis on võetud NECCI vastusest määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel esitatud 2007. aasta teabenõude küsimusele nr 9, üksnes NECCI‑le tehtud hinnaalandusi, samas kui ELTL artikli 102 rikkumine tuvastati emaettevõtja NEC suhtes. Ent millegi alusel ei ole võimalik eeldada, et NEC Japanile või üldiselt NEC-le tehtud hinnaalandused olid stabiilsed kogu perioodi jooksul, mida rikkumine puudutab.

407    Kolmandaks, kui analüüsida eespool viidatud tabelit, siis tõendab see, et erinevalt sellest, mis nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduse 1410 punktist a, ei olnud NECCI saadud hinnaalandused kogu asjaomasel perioodil stabiilsed. Nimelt on 2003. aasta teises kvartalis tehtud kõige väiksema makse – 3,3 miljonit USA dollarit – ja 2005. aasta kolmandas kvartalis tehtud kõige suurema makse – 15,224 miljonit USA dollarit – erinevus 461,3%. Samuti erinevad oluliselt 2002. aasta neljanda kvartali makse 7,945 miljonit USA dollarit ja 2003. aasta teise kvartali makse 3,3 miljonit USA dollarit, st vähenemise ulatus oli 58,4%.

408    Neljandaks, nagu NECCI märkis vastuses 2007. aasta teabenõude küsimusele nr 9, muutus hinnaalanduste tegemise süsteem alates 2003. aasta kolmandast kvartalist. Ühe summa asemel määrati kvartalipõhiste hindadega koos „super‑ECAPd“. Nagu Intel ka väidab, ei viita miski sellele, et võrreldes eelmise süsteemiga ei toodud uues süsteemis välja koguselisi erinevusi.

409    Viiendaks, kuigi komisjon väidab, et Santa Clara kokkulepe kehtis kuni 2005. aastani, ei tulene sellest siiski, et nimetatud kokkuleppe alusel 2002. aasta neljandas kvartalis esinenud olukord kestis kogu väidetava rikkumise perioodi. 2007. aasta teabenõude küsimusele nr 9 NECCI antud vastuse punktist 2 nähtub nimelt, et NECCI esitas pärast 1. juulit 2003 igakuiselt hinnaalandustaotlusi, mis põhinesid ostumahul ning klientidele pakutava hinna ja ECAPde või „super-ECAPde“ erinevusel. Miski ei võimalda siiski asuda seisukohale, et komisjon uuris, kas selle uue programmiga kehtestatud muudatused mõjutasid mõnda AEC testi parameetrit.

410    Kõigest eeltoodust tuleneb, et ühelt poolt ei hõlma vaidlustatud otsuse põhjenduse 1410 punktides a–c esitatud parameetrid kõiki majanduslikke näitajaid, mida komisjon kasutas Inteli poolt NEC-le tehtud allahindluste suhtes AEC analüüsi läbiviimisel, ja teiselt poolt, et vastupidi sellele, mis nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduse 1410 punktidest a ja b, näitavad toimikusse lisatud tõendid, et Inteli poolt NECCI‑le tehtud maksed muutusid pärast 2002. aasta neljandat kvartalit märkimisväärselt ja et hinnaalanduste tegemise süsteem muutus alates 2003. aasta kolmandast kvartalist. Sellest tuleneb, et Intel väidab õigesti, et komisjon tegi vea, kui ta leidis, et arvestades vaidlustatud otsuse põhjenduse 1410 punktides a–c esitatud parameetreid, võis ta tugineda 2002. aasta neljanda kvartali andmetele, et teha järeldusi Inteli tegevuse võime kohta tõrjuda turult välja sama tõhus konkurent ajavahemikul 2002. aasta neljandast kvartalist kuni 2005. aasta novembrini.

411    Seega, ilma et oleks vaja analüüsida eespool punktis 340 välja toodud hageja argumente, mille kohaselt ühelt poolt näitavad komisjoni enda andmed, et NEC-le tehtud allahindlused ei ole suutelised välja tõrjuma sama tõhusat konkurenti, ja teiselt poolt arvutas komisjon Inteli osas valesti asjaomaste tehingute väärtuse, siis tuleb asuda seisukohale, et komisjon tegi NEC suhtes läbi viidud AEC testiga seoses kaks hindamisviga: jõudes esiteks tingimuslike allahindluste liiga suure väärtuseni ja ekstrapoleerides teiseks tulemused, milleni ta jõudis 2002. aasta neljanda kvartali suhtes, kogu rikkumise perioodile. Tuleb aga tõdeda, et neid kahte viga arvestades on komisjoni AEC testi analüüs väär juba oma põhiparameetritelt. Kuna need vead on seotud 2002. aasta neljanda kvartaliga, mis võeti aluseks kogu vaatlusalusel perioodil NEC-le tehtud allahindluste kohta järelduste tegemiseks, mõjutavad need vaidlustatud otsuses NECga seoses vaadeldud kogu perioodi. Sellest tuleneb, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1456 esitatud järeldus, mille kohaselt Inteli poolt NEC-le Santa Clara kokkuleppe alusel tehtud maksed olid või võisid olla võimelised sama tõhusa konkurendi välja tõrjuma, on põhjendatud.

d)      Väidetavad vead Lenovo suhtes läbi viidud AEC testis

1)      Lenovole pühendatud vaidlustatud otsuse osa üldine ülevaade

412    Komisjon viis Lenovo suhtes AEC testi läbi vaidlustatud otsuse põhjendustes 1457–1508. Kõigepealt analüüsis ta 2007. aasta MoU alusel allahindluste ulatust ja laadi.

413    Edasi arvutas komisjon välja KMH, kulud ja x86 CPUde nõutava ühikute arvu.

414    Lõpuks hindas komisjon x86 CPUde vaieldavat ühikute arvu. Oma põhiarvutuses piirdus ta oma hinnangus sülearvutite tootesegmendiga (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 1473–1478), vastates samas alternatiivsetes arvutustes Inteli väidetele, mille kohaselt pidi x86 CPUde vaieldav ühikute arv hõlmama ka lauaarvutite tootesegmenti (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 1479–1508). Alternatiivsed arvutused jagunevad ühelt poolt komisjoni vastuseks Inteli väidetele seoses x86 CPUde vaieldava ühikute arvuga ja teiselt poolt kinnitavaks arvutuseks, mis tehti võrdluse alusel andmetega, mis tulenesid AMD ja Lenovo vahelise kokkuleppe alusel koostatud dokumendist „2006. aasta aprilli tööde kokkuvõte“.

2)      Allahindluste tingimuslik osa

415    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1461 kinnitas komisjon, et kõnealuste vaadeldavate allahindluste summa oli märgitud 2007. aasta MoUs, mis nägi 2007. aastaks ette kvartaalselt makstava rahalise toetuse summas 180 miljonit USA dollarit.

416    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1462 on märgitud, et 2007. aasta MoU alusel tehtud maksed lisandusid Inteli nendele maksetele, mille tasumist Intel jätkas varem kokku lepitud ja 2007. aasta MoUst eraldiseisvate muude rahaliste toetusprogrammide alusel. Komisjon leidis seega, et need maksed tehti täielikult tänu 2007. aasta MoU kokkuleppe tulemustele. Kõik 2007. aasta MoUs ette nähtud soodsad maksed ja äritingimused sõltusid sellest, et Lenovo loobub kõigist AMD x86 CPUdega varustatud sülearvutite projektidest.

417    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1463 on märgitud, et 5. veebruari 2009. aasta menetlusdokumendis oli Intel esitanud argumendi, et hinnaalanduste suuruse seisukohast oli asjakohane vaid 138 miljoni USA dollari suurune summa. See on seletatav asjaoluga, et Lenovole 2007. aasta MoUs ette nähtud 180 miljoni USA dollari suurusest finantstoetusest anti rahas vaid 135 miljonit USA dollarit. Ülejäänud osa finantstoetusest anti mitterahaliste eeliste vormis, nimelt Inteli standardgarantii pikendamisega aasta võrra ja ettepanekuga muuta Inteli Hiina platvormi kasutus paremaks. Komisjon toonitas, et Intel oli väitnud, et kuigi nende kahe Lenovole antud mitterahalise eelise väärtus oli vastavalt 20 ja 24 miljonit USA dollarit, oli Intelile nende maksumus oluliselt väiksem, vastavalt 1,7 ja 1,3 miljonit USA dollarit. Intel väitis, et sama tõhusa konkurendi analüüsimisel tuli neid tegureid hinnata mitte selle alusel, milline oli nende väärtus Lenovole, vaid selle alusel, milline oli talle nende majanduslik maksumus. Intel jõudis 138 miljoni USA dollari suuruse summani, lisades 135 miljoni USA dollari suurusele rahalisele finantstoetusele need 1,7 ja 1,3 miljoni USA dollari suurused kulud.

418    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1464 märkis komisjon, et enne kui ta uuris seda, kas Inteli argument sama tõhusa konkurendi analüüsis kasutatava hindamisviisi kohta on põhjendatud, tõi ta esile erinevuse väidetava majandusliku maksumuse vahel, mis oli maksetel Intelile, ja nende väärtusel Lenovole. Lenovole nende maksete väärtuse ja Intelile nende väidetava majandusliku maksumuse suhe oli 1176% (vastavalt 20 ja 1,7) garantii pikendamise eest ning 1846% (vastavalt 24 ja 1,3) platvormi kasutamise eest. Komisjon märkis, et Intel esitas 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise kohta 5. veebruaril 2009 esitatud märkustes teatud arvutused, et põhjendada oma väidet maksete majandusliku maksumuse kohta, kuid jättis selgitamata põhjuse, miks see maksumus ja selle väärtus Lenovole olid nii erinevad.

419    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1465 märkis komisjon, et ilma et see mõjutaks eespool mainitud tähelepanekut, põhines Inteli argument – et sama tõhusa konkurendi analüüsis ei oleks tulnud hindamisel aluseks võtta mitte nende elementide väärtust Lenovole, vaid nende majanduslikku maksumust talle – ekslikul arusaamal selle analüüsi põhimõtetest.

420    Sellega seoses väitis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1466, et „sama tõhusa konkurendi analüüs eeldab, et uuritaks hinda, millega turgu valitsevas seisundis ettevõtjaga sama tõhus konkurent, kes ei ole aga turgu valitsev ettevõtja, [oleks pidanud] pakkuma oma tooteid [kliendile], et kompenseerida […] turgu valitsevas seisundis ettevõtja antud tingimuslike eeliste kaotust, mis tulenes sellest, et nimetatud klient kannab vaieldava osa oma tarnevajadusest üle sellele hüpoteetilisele sama tõhusale konkurendile“.

421    Lõpuks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1467, et eeltoodust nähtub selgelt, et tuleb hinnata kliendile tekkivat kulu, kuna sama tõhus konkurent peab kompenseerima selle kulu, mitte aga majandusliku maksumuse turgu valitsevale ettevõtjale, kui need kaks arvu on erinevad. Komisjoni sõnul näitas seda erinevust turustusplatvormi näide. Intelil kui turgu valitseval ettevõtjal oli juba Hiinas turustusplatvorm, mille kohta ta kinnitas, et piisab sellest, kui ta teeb seal väikesi parendusi, mille majanduslik maksumus on 1,3 miljonit USA dollarit, et seejärel pakkuda Lenovole eelist koguväärtuses 24 miljonit USA dollarit. Komisjon märkis aga, et turgu valitseva seisundiga ettevõtjaga sama tõhus konkurent, kes turgu ei valitse, ei oleks üldjuhul sellist platvormi veel loonud. Selleks et kompenseerida Lenovole eelise kaotust, mis on seotud Inteli turustusplatvormi parema kasutamisega, oleks sama tõhus konkurent pidanud seega Lenovole tasuma rahas summa, mis võrdub paremaks muudetud turustusplatvormi majandusliku väärtusega Lenovole.

422    Hageja kinnitab üldiselt, et 2007. aasta MoU ei võimalda järeldada, et tema hinnaalandused suutsid sama tõhusa konkurendi turult välja tõrjuda. Komisjoni analüüs esiteks liialdas hinnaalanduse väidetava tingimusliku osa suurusega, teiseks minimeeris vaieldava osa ja kolmandaks liialdas tema kuludega. Mis puudutab täpsemalt tingimuslikku osa, siis märgib hageja, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 1461 ja 1474–1477 on 2007. aasta MoUst tulenevate allahindluste osas järeldatud, et 180 miljoni USA dollari suurune tingimuslik allahindlus tehti vaieldava osa eest, mis oli ainult 0,9–1,1 miljonit sülearvutit. Hageja sõnul on tingimuslike hinnaalanduste suurus siiski vaid 138 miljonit USA dollarit.

423    Hageja sõnul on ekslik komisjoni meetod, kuidas ta neid mitterahalisi eeliseid arvesse võtab, kuna AEC analüüsis tuleb tingimusliku allahindluse hulka arvestada kulu, mis tal tekkis nende loomisel, mitte aga väärtus, mis neil oli Lenovo jaoks. Shapiro-Hayesi 28. jaanuari 2009. aasta täiendav aruanne (edaspidi „Shapiro-Hayesi täiendav aruanne“) näitas, et kahe mitterahalise eelise kulu Intelile oli umbes 3 miljonit USA dollarit. Sellest summast vastas 1 680 073 USA dollarit (umbes 1,7 miljonit USA dollarit) garantii pikendamisele ja 1 256 948 USA dollarit (umbes 1,3 miljonit USA dollarit) Inteli kulule, mida ta pidi kandma Lenovole turustusplatvormi pakkumise eest.

424    Komisjon vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele. Komisjon väidab, et tingimusliku osa hindamiseks on vaidlustatud otsuses hinnatud 2007. aasta MoU alusel Inteli poolt Lenovo rahastamise suurenemist 2007. aastal. Seda lähenemist ei ole vaidlustatud. Komisjoni arvates on otsuses Inteli poolt 2007. aasta MoU käigus koostatud dokumentide analüüsile tuginedes tõendatud, et see suurem rahastamine ulatus 180 miljoni USA dollarini. Komisjon leiab, et ta tugines õigesti Lenovole antud mitterahaliste eeliste väärtusele, selle asemel et võtta aluseks nende maksumuse Intelile. Nimelt eeldab sama tõhusa konkurendi analüüs tema sõnul seda, et sisuliselt hinnatakse hüvitist, mida peaks pakkuma Lenovole võimalik sama tõhus konkurent Inteli allahindluste kaotamise eest. Selleks et ta valiks sama tõhusa konkurendi, eeldas Lenovo, et talle makstakse hüvitist tema, mitte Inteli kahju hüvitamiseks.

425    Lisaks väidab komisjon kostja vastuse lisale B.31 tuginedes, et Intel ei esita ühtegi konkreetset tõendit selle kohta, et Lenovo ja tema olid Lenovole antud mitterahaliste eeliste väärtuse osas eriarvamusel, ja veelgi enam selle kohta, et Lenovo arvutuste kohaselt oli nendel mitterahalistel eelistel teistsugune väärtus. Ta märgib ka, et asjaolude asetleidmise ajast pärit toimikumaterjalid tõendavad, et Lenovo pidas neid mitterahalisi eeliseid talle väga kasulikuks ja et ta küsis neid Intelilt kohe läbirääkimiste alguses.

426    Komisjoni arvates on ekslik väita, nagu teeb hageja, et sama tõhusa konkurendi analüüsis on mitterahalise eelise väärtus kulu, mis kaasneb nende eeliste andmisega turgu valitsevale ettevõtjale. Repliigis üritatakse komisjoni hinnangul mööda hiilida hagiavalduse põhjendustes tehtud veast, kuivõrd selles kinnitatakse, et „oma määratluselt võib sama tõhus konkurent pakkuda Lenovole samu mitterahalisi eeliseid sama kuluga kui Intel“. See kinnitus ei arvesta asjaoluga, et sama tõhus konkurent on väiksem kui Intel. Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 1467, milles selgitatakse, et sama tõhusal konkurendil ei saa üldjuhul olla Hiinas veel turustusplatvormi. Komisjoni arvates peaks see konkurent seega Inteli poolt Lenovole antud eeliste kaotuse rahas kompenseerima.

427    Selles küsimuses väidab komisjon, et repliigis on piirdutud vastusega, milles kinnitatakse esiteks, et sama tõhusal konkurendil oleks tingimata Hiinas turustusplatvorm, ja teiseks, et AMD‑l selline platvorm oli. Sellega seoses leiab komisjon, et repliigis esitatud esimene vastus on lihtsalt alusetu väide. Tema arvates ei ole konkurendil – isegi kui ta on sama tõhus – põhjust tingimata omada Hiinas turustusplatvormi. Repliigi teise vastuse osas leiab komisjon, et sama tõhusa konkurendi analüüsis võrreldakse hüpoteetilist konkurenti, mitte AMDd. Igal juhul oli dokumendis, millele Intel viitab, lihtsalt märgitud, et AMD‑l olid Hiinas „käitised“, mis ei tõenda turustusplatvormi olemasolu ja veel vähem sellise platvormi olemasolu, mis oleks Inteli omaga võrdväärne.

428    Komisjon on seisukohal, et vasturepliigi lisa D.39 punktidest 22–37 nähtub, et isegi kui nõustuda, et sama tõhusal konkurendil on Hiinas turustusplatvorm, oleks kulu, mis tal tekiks seoses selle platvormi Lenovole kättesaadavaks tegemisega, oluliselt suurem kui selle eelise andmise kulu Intelile. Sama kehtib ka tagatise pikendamise kohta. Kui kahe mitterahalise eelise suurus Inteli jaoks on 3 miljonit USA dollarit, nagu ta väidab, siis maksaks Lenovole samade eeliste andmine sama tõhusale konkurendile vähemalt 38 miljonit USA dollarit. See summa on arvutatud kahe Inteli hüpoteesi alusel, millele komisjon vastu vaidleb: nimelt esiteks, et sama tõhusal konkurendil oleks Hiinas turustusplatvorm, ja teiseks, et Inteli kulu mitterahaliste eeliste andmiseks on 3 miljonit USA dollarit.

429    Komisjoni sõnul on igal juhul hagiavalduse ja repliigi võtmeargument, milles väidetakse, et kahe mitterahalise eelise kulu Intelile oli 3 miljonit USA dollarit, vastuolus Inteli enda esitatud tõenditega. Vasturepliigi lisa D.39 punktidest 38–44 nähtub komisjoni sõnul, et Inteli sisedokumendid, mis on pärit faktiliste asjaolude asetleidmise ajast, näitavad, et hageja arvutas, et tegelikult on kahe mitterahalise eelise maksumus võrdne nende väärtusega Lenovole või isegi sellest suurem. Intelile oli nende kulu kokku 47 miljonit USA dollarit, mitte 3 miljonit USA dollarit, nagu väidab Intel.

430    Enne kui asuda analüüsima poolte argumente kahe mitterahalise eelise kohta, tuleb märkida, et hageja ei vaidle vastu sellele, et ta mainis Lenovo jaoks ette valmistatud esitluses väärtusi vastavalt 20 miljonit USA dollarit garantii pikendamise eest ja 24 miljonit USA dollarit turustusplatvormi eest. Hageja väidab siiski, et need väärtused tuleb AEC testi jaoks asendada vastavalt arvudega 1,7 ja 1,3 miljonit USA dollarit, et kajastada tema kulusid, mitte aga kasu, mis nendest tekkis Lenovole. Komisjon pidas 44 miljonit USA dollarit 180 miljoni USA dollari suurusest tingimuslikust hinnaalandusest mitterahaliseks eeliseks väärtuse alusel, mis neil teenustel oli Lenovo jaoks. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 1465 lugemisel tundub olevat välistatud, et komisjon võttis selles otsuses arvesse Inteli arvutusi, milles viimane hindas oma kuluks seoses mitterahaliste eeliste pakkumisega 3 miljonit USA dollarit, või et ta oleks seda arvu analüüsinud.

431    Komisjoni lähenemine seisneb sisuliselt hinnangus, et isegi kui nõustuda sellega, et sama tõhus konkurent võib põhimõtteliselt pakkuda mitterahalisi eeliseid, on turustusplatvormi või garantii pikendamine konkurendile kulukam kui turgu valitsevas seisundis ettevõtjale, eriti kui mitterahaliste eeliste väärtus seotakse vaieldava osaga. Komisjon väidab ka, et Intel ei esitanud ühtegi konkreetset tõendit selle kohta, et Lenovo ja tema olid antud mitterahaliste eeliste väärtuse küsimuses eriarvamusel.

432    Hageja kritiseerib seda komisjoni analüüsi. Tema arvates tõendavad Shapiro-Hayesi täiendav aruanne ja Salopi-Hayesi aruanne, et see lähenemine ei ole õige ning et sama tõhusa konkurendi korrektne analüüs peab võtma arvesse Inteli kulu mitterahaliste eeliste andmiseks. Ta viitab Salopi-Hayesi aruandele, milles on märgitud järgmist:

„Sama tõhusa konkurendi kriteeriumi seisukohast peab tingimuslik allahindlus hõlmama kulu, mis Intelile tekkis nende teenuste osutamisel, mitte aga nende väärtust Lenovole. Sama tõhusa konkurendi kriteeriumi eesmärk on kindlaks teha, kas vaieldava osaga seotud Inteli muutunud tulu ületab selle tarnimisega seotud muutunud kulu, võttes arvesse Inteli kasumi vähenemist tingimuslike allahindluste tõttu. Inteli kasu langus tähendab Intelile [mitterahaliste] eelistega seotud kulu.“

433    Sellega seoses tuleb märkida, et käesolevas asjas komisjoni kohaldatud AEC testi põhialused on esitatud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 1003 ja 1004.

434    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1003 esitab komisjon AEC testi loogika, märkides, et „sisuliselt tuleb analüüsida, kas Intel ise – võttes arvesse tema kulusid ja allahindluste mõju – saaks siseneda turule kitsamal alusel, ilma et tal tekiks kahju“.

435    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1004 märgib komisjon, et sama tõhusa konkurendi analüüs on puhtalt hüpoteetiline analüüs selles mõttes, et kindlaks tuleb teha see, kas konkurendi, kes on sama tõhus kui Intel – st ta toodab ja tarnib x86 CPUsid, millel on sama väärtus kui Inteli omadel –, turule pääsemine on takistatud. Põhimõtteliselt ei sõltu niisugune analüüs sellest, kas AMD on tegelikult võimeline turule sisenema või mitte.

436    Eeltoodust tuleneb, et hüpoteetiline konkurent, kelle puhul tuleb hinnata tema turule sisenemise võimet Inteli hinnapraktikast hoolimata, on sama tõhus konkurent, nimelt ettevõtja, kes on võimeline x86 CPUsid tarnima samadel tingimustel kui Intel. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1003, tähendab AEC test sisuliselt seda, et kontrollitakse, kas Intel ise oleks võinud turule siseneda hoolimata vaidlusaluste hinnaalanduste süsteemist. Nimetatud otsuse põhjendusest 1004 nähtub, et ainus erinevus hüpoteetilise konkurendi olukorra ja Inteli tegeliku olukorra vahel turul on see, et kõnealusel hüpoteetilisel konkurendil ei ole sama müügibaasi. Arvestades vaidlustatud otsuse põhjenduses 1005 tehtud täpsustusi, tuleb viidet samaväärse müügibaasi puudumisele tõlgendada nii, et Inteli möödapääsmatu äripartneri staatuse tõttu saab sama tõhus hüpoteetiline konkurent Intelilt võtta vaid selle osa klientide x86 CPUde nõudlusest, mis on määratletav vaieldava osana.

437    Ent hageja märgib õigesti, et vaidlustatud otsuse osas, milles komisjon hindas Lenovole tehtud allahindluste ulatuse raames hageja poolt antud mitterahaliste eeliste väärtust, ei põhjendanud ta seda, kuidas hüpoteetiline konkurent oli võimeline Lenovole müüma x86 CPUsid, pakkudes talle seejuures mitterahalisi eeliseid samadel tingimustel nagu Intel.

438    Nimelt leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1466, et analüüsida tuleb hinda, mida sama tõhus konkurent, kes ei ole turgu valitsev ettevõtja, oleks pidanud maksma, et kompenseerida Inteli poolt Lenovole pakutavate niisuguste mitterahaliste eeliste kaotust nagu platvormi laiendamine või garantii pikendamine. Selle otsuse põhjenduses 1467 tugines komisjon oma niisuguse järelduse põhjendamisel turustusplatvormi näitele. Ta leidis, et erinevalt Intelist, kellel oli Hiinas turustusplatvorm, mis vajas teatavaid kohandusi, et pakkuda Lenovole mitterahalist eelist, ei oleks veel üldjuhul sellist platvormi turgu valitseva ettevõtjaga sama tõhusal konkurendil, kes ei ole turgu valitsevas seisundis ja kes on seega väiksem.

439    Seega lähtus komisjon hüpoteesist, mis on vastuolus vaidlustatud otsuse põhjendustes 1003 ja 1004 esitatud AEC testi põhialustega ja mis põhinevad printsiibil, et hüpoteetiline konkurent on Inteliga sama tõhus, eelkõige platvormi laiendamise või garantii pikendamise kulude seisukohast. Tegelikult kasutas komisjon võrdluses vähem tõhusat konkurenti, keda aga ei saa pidada sobivaks ettevõtjaks hindamaks, kas kõnealused allahindlused võisid avaldada väljatõrjuvat mõju.

440    Ükski komisjoni argument ei lükka seda järeldust ümber.

441    Komisjon, kes küll viitab asjaolule, et Intel oli Lenovo saadavat summat väga suureks pidanud (vastavalt 20 ja 24 miljonit USA dollarit), ei esita aga vaidlustatud otsuses vastust küsimusele, milline oleks olnud sama tõhusa konkurendi kulu, kui ta oleks pidanud tekitama juurdepääsu turustusplatvormile või selle andma lihtsalt oma juba olemasoleva platvormi ümberehitamise teel, nii et OEM saaks seda kasutada, nagu Intel pakkus Lenovole. Sama loogika kehtib ka garantii pikendamise kulude suhtes.

442    Sellega seoses märkisid pooled Üldkohtu 2020. aasta kohtuistungil esitatud küsimustele vastates, et mastaabisäästu ei tule eristamistegurina arvesse võtta, vaid et sama tõhusa konkurendi kulusid tuleb pidada samaks mis Inteli kulud. Need komisjoni selgitused on aga vastuolus vaidlustatud otsuse põhjendustes 1466 ja 1467 esitatud lähenemisviisiga, milles võetakse arvesse sama tõhusa konkurendi suurust, et rõhutada muu hulgas asjaolu, et Inteli platvormiga võrreldavat platvormi ei oleks veel loodud.

443    Lisaks, kuna komisjon viitas Üldkohtus sama tõhusa konkurendi platvormi suurusele (vt eespool punkti 426 lõpp), siis tuleb märkida, nagu tegi ka Intel 2020. aasta kohtuistungil, et seda elementi vaidlustatud otsuses ei analüüsitud. Sama kehtib ka arvandmete kohta, mille komisjon esitas esimest korda vasturepliigi lisas D.39 ja mille abil hinnati Inteli tegelikke kulusid seoses mitterahaliste eelistega (eespool punktid 429 ja 430).

444    Ent Üldkohus ei saa seda täiendavat analüüsi – mis esitati tema menetluses vaidlustatud otsuses tehtud AEC testi toetuseks – arvesse võtta, ilma et ta asendaks selles otsuses esitatud komisjoni hinnangu enda omaga. Nimelt keelab eespool punktis 150 viidatud kohtupraktika Üldkohtul niisuguse asendamise.

445    Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 1464 esitatud komisjoni kinnitusi väidetava olulise erinevuse kohta, mis oli Inteli poolt mitterahaliste eeliste andmiseks kantavate majanduslike kulude ja Lenovole nende väärtuse vahel, siis tuleb märkida, et sõltumata asjaolust, et nende väärtus Lenovole ei olnud AEC testi analüüsis otsustav tegur, nagu nähtub L10 2. juuni 2009. aasta avalduse protokollist [konfidentsiaalne], ei kinnitanud Lenovo, et Inteliga peetud läbirääkimised sisaldasid mitterahaliste eeliste täpseid väärtusi. L10 leidis sisuliselt, et nende eeliste arvutus USA dollarites võib olla radikaalselt erinev Inteli esitatud summast. Tema sõnul püüdis viimane sisuliselt enda teeneks pidada tegureid, mille väärtust rahas ei arvutata, nagu turustamine teatud platvormi kaudu. Intel üritas teda veenda selles, et need tegurid on majanduslikult huvipakkuvad, kuigi need olid pigem tegevusega seotud eelised. L10 rõhutas, et ta ei omistanud mingit rahalist väärtust nendele mitterahalistele eelistele.  Lõpuks, mis puudutab komisjoni viidet L10 12. jaanuari 2006. aasta e‑kirjale, milles mööndakse mitterahaliste eeliste olulisust, siis tuleb märkida, et neid selles e-kirjas USA dollarites välja arvutatud ei ole.

446    Samuti nähtub mitmest e-kirjast, mis kannavad kuupäevi 26. novembrist 2006 kuni 28. novembrini 2008 ja mille teema on „RE: Intel meet Comp Response Nov 27 06.ppt“, et Intel kasutas erinevaid viiteid liialdatud eelistele oma läbirääkimistaktikas, tuues eelisena välja teenuseelemente, mida ta kavatses oma äripartnerile nagunii anda. Neil asjaoludel ei saa komisjon isegi kaudselt järeldada – nagu seda on tehtud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1464 – ainult nendest andmetest, mis puudutavad mitterahaliste eeliste üle peetavaid läbirääkimisi, et tegelikud kulud, nagu Intel need välja tõi, olid vähetähtsad. Samuti tuleb tulemusetuna tagasi lükata komisjoni väide, mida mainitakse kostja vastuse punktis 614 ja milles viidatakse selle lisale B.31, et Intel ei ole tõendanud, et Lenovo ja tema olid antud mitterahaliste eeliste väärtuse osas eriarvamusel. Nimelt on küsimus selles, millised olid kulud, mida tuli teha nende eeliste pakkumiseks, mitte selles, millise väärtuse mulje neist Lenovole jäi.

447    Lisaks ei piisa sellest, kui tugineda – nagu teeb komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1464 ja seejärel kostja vastuse punktis 614, viidates viimase lisa B.31 punktile 416 – argumendile, et Intel ei ole suutnud selgitada olulist erinevust oma 3 miljoni USA dollari suuruse väidetava kulu ja Lenovo 44 miljoni USA dollari suuruse summa vahel.  Nimelt oli komisjoni ülesanne hinnata otseselt vaidlustatud otsuses, mitte aga esimest korda Üldkohtus esitatud arvutustes, millised oleksid olnud kulud, mida oleks pidanud kandma sama tõhus konkurent, kes pidanuks pakkuma sellisele OEMile nagu Lenovo samalaadseid mitterahalisi eeliseid, nagu pakkus Intel (vt ka eespool punkt 444).

448    Lisaks, kuna komisjon, viidates esimest korda Üldkohtus oma vasturepliigi punktis 326 näitena selle lisale D.39, esitas kulude arvutused olukorra kohta, kus võetakse arvesse sama tõhusa konkurendi turustusplatvormi Hiinas, siis tuleb märkida – sõltumata asjaolust, et tegemist on hilinenult esitatud arvutustega, mis ei kuulu vaidlustatud otsuse põhjenduste hulka, milles kasutati teistsugust testi –, et tulemus, millele komisjon kulude osas jõuab, erineb igatahes sellest, mis on esitatud vaidlustatud otsuses. Nimelt ühelt poolt, nagu nähtub vasturepliigi lisa D.39 punktist 36, on sama tõhusa konkurendi kulu 20 690 000 USA dollarit, mitte 24 miljonit USA dollarit, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1463 turustusplatvormi osas. Teiselt poolt, mis puudutab garantii pikendamist, mille kuluks sama tõhusale konkurendile on vasturepliigi lisa D.39 punktis 30 esimest korda fikseeritud summa 17 473 664 USA dollarit, siis erineb see vaidlustatud otsuses kindlaks määratud 20 miljoni USA dollari suurusest summast.

449    Lõpuks, mis puudutab vasturepliigi punktis 327 esitatud komisjoni väidet, milles viidatakse selle vasturepliigi lisa D.39 punktidele 38–44 ja mille kohaselt on Inteli enda tõenditega vastuolus hageja võtmeargument, et Intelile oli kahe mitterahalise eelise kulu kokku 3 miljonit USA dollarit, siis ei saa sellega nõustuda.

450    Mis puudutab Inteli sisedokumente vasturepliigi lisade viitenumbritega D.41 ja D.42, millest komisjoni sõnul tuleneb, et Intel hindas mitterahaliste eeliste kuluks 3 miljoni USA dollari asemel 47 miljonit USA dollarit, siis ei ole neid vaidlustatud otsuses mainitud ning need ei kuulu seega otsuse põhjenduste hulka. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 1465 lugemisel näib olevat välistatud, et komisjon võttis neid arvesse oma peamises analüüsis, nagu see tuleneb nimetatud otsusest, kuna ta kinnitas selles, et „Inteli argument, et sama tõhusa konkurendi analüüsis ei oleks tulnud hindamisel aluseks võtta mitte nende elementide väärtust Lenovole, vaid nende majanduslikku maksumust [talle], põhineb ekslikul arusaamal selle analüüsi põhimõtetest“.

451    Igal juhul, isegi kui komisjoni viide eespool punktis 450 nimetatud dokumentidele oleks olnud vastuvõetav, ei oleks nendest saanud järeldada, et Intel minimeeris ekslikult oma kulusid, märkides, et kahe mitterahalise eelise maksumus oli vastavalt 1,7 ja 1,3 miljonit USA dollarit. Nimelt olid dokumendid, millele komisjon viitab, koostatud olukorras, kus Lenovoga oli alustatud läbirääkimisi ja kus Intel soovis veenda oma äriettepanekute olulisuses, esitledes neid Lenovole soodsalt (vt ka eespool punktid 445 ja 446). Mis puudutab nende dokumentide konkreetset analüüsi, mida tuleb teha eespool toodut arvestades ja puhtalt ettevaatusabinõuna, siis tuleb märkida, et need ei ole selged ega võimalda seega komisjoni seisukohta kinnitada.

452    Nii on esiteks dokumendis pealkirjaga „Intel Chart entitled 2006 v. 2007 Trend“ liigitatud tõesti eelis, mis on seotud turustusplatvormi laiendamisega, peatükki „Incremental 07 Spending“ ja asjasse puutuvale tabelile viidatakse väljendiga „billing impact“. Ent arv 24 miljonit USA dollarit, mis selle platvormiga seostub, on paigutatud tulpa „Contra“, mitte tulpa „Expense“. See näitab, et tegemist on Inteli arvates platvormi kasutamisele vastavale vastusooritusele antud hinnanguga, nagu on selgitatud Shapiro-Hayesi täiendava aruande punktis 71 ja mida on kirjeldatud selle 10. lisas, mitte aga selle platvormi või selle muutmise kuludega Inteli jaoks. Samamoodi on garantii pikendamise kulu Shapiro-Hayesi täiendava aruande punktis 70 ja selle lisas 9 fikseeritud 1,7 miljoni USA dollari suuruse summana. Seda arvestades ei ole vaja lahendada dr Hayesi poolt 2020. aasta kohtuistungil esitatud väidet, et x86 CPUde rikete väikse arvu tõttu ei toonud garantii pikendamine ühelt kolmele aastale kaasa olulisi täiendavaid kulusid.

453    Teiseks, mis puudutab vasturepliigi lisas D.42 esitatud tabeleid, siis kuigi need võimaldavad seostada Inteli kulusid ja Lenovo eeliseid, ei ilmne ühestki neist turustusplatvormi muutmise kogumaksumust, mis oli vaidlustatud otsuses arvutatu kohaselt 24 miljonit USA dollarit. Igal juhul ei saa välistada, et selle dokumendi eesmärk võis olla Lenovoga peetud läbirääkimistel soodsa pakkumise tegemine.

454    Neil asjaoludel ja arvestades komisjoni tehtud hindamisvigu, ei ole vaja hinnata Inteli teatud täiendavaid argumente, mis puudutavad küsimust, kas AMD‑l oli tegelikult Hiinas platvorm, kuna ettevõtja AMD olukord ei olnud nagunii AEC testi seisukohast otsustava tähtsusega.

455    Seega tuleb järeldada, et komisjon tegi vea hinnangus, mis puudutas Inteli poolt Lenovole pakutud mitterahaliste eeliste väärtuse arvutust, kasutades vastavalt summasid 20 ja 24 miljonit USA dollarit, mille alusel ta hindas allahindluste summaks 180 miljonit USA dollarit. Seega on nimetatud 180 miljoni USA dollari suurune summa juba ise väär.

456    Arvestades eeltoodut, tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1507 märkis komisjon, et järeldused, millele ta jõudis seoses Lenovole tehtud allahindluste võimega avaldada väljatõrjuvat mõju, tegi ta võrdluse alusel nõutava ühikute arvu ja vaieldava ühikute arvu vahel, nagu need olid kindlaks määratud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1478, ning põhjendustes 1479–1506 esitatud kaalutluste alusel, milles on esitatud nõutava osa alternatiivne test, milles kasutatakse kombineeritult nii süle- kui ka lauaarvutite tootesegmenti. Nagu aga nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 1472, 1478 ja 1503–1506, võttis komisjon nii eespool mainitud võrdluses kui ka alternatiivses testis arvesse tingimuslikku osa 180 miljonit USA dollarit, analüüsides nõutava osa kindlaksmääramist, et võrrelda seda siis x86 CPUde vaieldava ühikute osaga. Hindamisviga Inteli poolt Lenovole pakutud mitterahaliste eeliste väärtuse arvutamisel mõjutas seega kõiki sellele OEMile tehtud allahindluste uurimise aspekte.

457    Seega, ilma et oleks vaja hinnata Inteli nende argumentide põhjendatust, mis puudutavad arvesse võetavate ühikute vaieldavat arvu, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1507 esitatud järeldust, et Inteli allahindlustel oli või võis olla 2007. aastal konkurentsivastane väljatõrjuv mõju, kuna isegi kui tema konkurent oleks olnud sama tõhus, ei oleks ta suutnud varustada Lenovot x86 CPUdega sülearvutite tootesegmendis.

e)      MSH suhtes kohaldatud AEC testiga seotud väidetavad vead

458    Hageja väidab, et vaidlustatud otsuses esitatud AEC analüüsis MSH kohta on lisaks sellele, et komisjon hindas Inteli KVK üle, tehtud kaks viga, mis puudutavad ühelt poolt „kahekordse tingimusliku allahindluse“ meetodit (edaspidi „kahekordse allahindluse meetod“) ja teiselt poolt maksete tingimuslikku osa. Neist vigadest ühe parandamisel on aga näha, et MSH täidab AEC testi nõuded.

459    Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt nende argumentide põhjendatust, millega soovitakse tõendada, et komisjon tegi vea kahekordse allahindluse meetodit kohaldades.

460    Hageja vaidleb sisuliselt vastu selle meetodi kohaldamiseks kasutatud arvude asjakohasusele ja komisjoni tehtud järeldustele.

461    Komisjon leiab omalt poolt, et kõik argumendid tuleb tagasi lükata, kuna kahekordse allahindluse meetodi kohaldamisel ei ole tehtud ühtegi viga.

462    Komisjon kinnitab esiteks, et teatava kaubamärgi arvutite MSH‑le müümiseks peaks sama tõhus konkurent tagama mitte ainult selle, et MSH on valmis ostma tema CPUdega varustatud arvuteid, vaid ka ja eelkõige selle, et OEMid on valmis neid arvuteid tootma. Seega võib Inteli tegevusel tarneahela eri tasanditel olla kumulatiivne mõju.

463    Teiseks väidab komisjon, et tõendamaks Inteli poolt MSH‑le tehtud maksete võimalikku konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju, kui nendega kaasnes Inteli tegevus teatud OEMi suhtes, piisab, kui näidata seda võimalikku mõju Inteli poolt tavapäraselt ühele OEMile tehtava tingimusliku makse näite abil, ilma et seda näidet peaks kordama iga OEMi suhtes.

464    Kolmandaks uuritakse vaidlustatud otsuses Inteli poolt MSH‑le tehtud maksete ja Inteli ilmselgete konkurentsipiirangute koosmõju, eriti perioodil 2006. aasta juunist detsembrini seoses AMD sülearvutitega, mis olid varustatud Lenovo x86 CPUdega.

465    Lisaks väidab komisjon, et kostja vastuse lisas B.31 analüüsitakse üksikasjalikult Inteli muid argumente. Sisuliselt tõendab ta, et vaidlustatud otsuses on sobivalt põhjendatud asjaolu, et NEC-le vaatlusaluses kvartalis tehtud hinnaalandused on samad kogu vaatlusalusel perioodil, samuti seda, et on ebatõenäoline, et NECCI suutis varustada MSH kogu vaieldava osa, ja et vaidlustatud otsus ei põhine eeldusel, et 100% Inteli poolt NEC-le tehtud allahindlustest olid tingimuslikud.

466    Sellega seoses tuleb sarnaselt hagejaga märkida, et komisjon tuvastas kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjenduses 1565, et selle otsuse põhjenduses 1564 esitatud tabelist nr 58 nähtub, et tavapärase arvutusmeetodi kohaselt ei oleks Intel läbinud AEC testi aastate 1997, 1998 ja 2000 suhtes. Nagu sisuliselt väidab ka hageja, möönis komisjon seega vähemalt kaudselt, et tavapärase arvutusmeetodi kohaselt oli tegelik hind, mis tulenes Inteli poolt MSH‑le tehtavatest tingimuslikest maksetest, selgelt kõrgem kui KVK kogu oletataval rikkumise perioodil, st aastatel 2002 kuni 2007.

467    Seejärel, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 1561 ja 1566, kohandas aga komisjon AEC testi, leides, et kui Intel tegi OEMile tingimuslikke allahindlusi, oleks sama tõhus konkurent pidanud tegema kaks makset: ühe selleks, et tagada OEMilt vaieldava osa saamine, ja teise, et tagada MSH vaieldava osa saamine. Seda kahekordset hinnaalandust arvesse võttes jõudis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1568 järeldusele, et Intel ei oleks AEC testi läbinud kogu talle süüks pandud ajavahemiku jooksul, välja arvatud 2004. aastal.

468    Vaidlustatud otsuse eespool viidatud põhjendustest tuleneb seega, et lähtuda tuleb eeldusest, et Intel oleks AEC testi läbinud, kui kasutatud oleks tavapärast arvutusmeetodit, ja et komisjon suutis ainult kahekordse allahindluse olemasolu arvesse võttes oma arvutustega tõendada, et Inteli maksed MSH‑le võisid viia konkurentsivastase väljatõrjumiseni kogu Intelile süüks pandud perioodi vältel, välja arvatud 2004. aasta.

469    Mis puudutab nende faktiliste asjaolude hindamist, siis tuleb kõigepealt märkida, et hageja ei vaidle iseenesest vastu kahekordse allahindluse meetodile. Ta möönab sisuliselt, et teatava kaubamärgi arvutite müümiseks MSH‑le pidi sama tõhus konkurent tagama mitte ainult selle, et MSH oli valmis ostma tema CPUdega varustatud arvuteid, vaid ka ja eelkõige selle, et OEMid olid valmis neid arvuteid tootma. Seega võis Inteli tegevusel tarneahela eri tasanditel olla kumulatiivne mõju.

470    Seevastu vaidleb hageja vastu arvudele, mida komisjon oma arvutustes kasutas. Nagu märgib hageja, arvutatakse vaidlustatud otsuses kahekordse allahindluse summa, eeldades, et iga MSH tarnijast OEM sai tingimusliku allahindluse samas suuruses kui NEC-le 2002. aasta neljandas kvartalis tehtud koguallahindlus, ning et OEM oleks selle allahindluse täielikult kaotanud, kui MSH oleks hakanud müüma AMD x86 CPUdega varustatud arvuteid. Eeldades, et 100% MSH‑le tehtud hinnaalandustest olid tingimuslikud, järeldas komisjon, et Inteli allahindlused oleksid välistanud sama tõhusa konkurendi kogu Intelile süüks pandud perioodil, välja arvatud 2004. aastal.

471    Üldkohus leiab aga, et see analüüs sisaldab kahte viga, millest mõlemad võivad muuta vääraks MSHd puudutava AEC testi tulemused, mis põhinesid 2002. aasta neljandas kvartalis Inteli poolt NEC-le tehtud allahindlustel.

472    Nimelt esiteks, nagu väidab hageja, eeldab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1566 ja 1567, et NEC-le tehtud allahindlused kajastavad sobival viisil tingimuslikke hinnaalandusi kõigile Inteli protsessoritega varustatud arvutitele, mille MSH ostis ükskõik milliselt OEMilt. Seda eeldust ei ole aga millegagi põhjendatud.

473    Intel rõhutab nimelt, ilma et komisjon talle vastu vaidleks, et MSH ostis ajavahemikus 2002–2007 ainult 4% oma arvutite vajadustest NEC-lt ning et peale NEC olid aastatel 2002–2007 MSH peamised arvutitarnijad Fujitsu, Acer, HP, Compaq, Toshiba ja Medion. Igatahes põhineb komisjoni seisukoht kindlalt eeldusel, et MSH ostis arvuteid ka muudelt OEMidelt peale NEC.

474    Komisjon aga ei väida ega tõenda, et Intel tegi mõnele teisele OEMile, kellelt MSH arvuteid ostis, eraklientidele suunatud arvutite segmendis tingimuslikke allahindlusi, mis oleksid olnud sarnased NEC-lt ostetud arvutitele tehtud allahindlustega.

475    Seega ilmneb, et vaidlustatud otsuses on kahekordse allahindluse meetodi analüüsis lähtutud allahindlustest, mida Intel andis NEC‑le ühes kvartalis ja mis kohaldusid vaid osale MSH ostudest. Seega tuleb sarnaselt hagejaga pidada alusetuks komisjoni eeldust, et kõik MSH tarnijad said samu tingimuslikke allahindlusi kui NEC, ja igal juhul ei ole see eeldus millegagi tõendatud.

476    Seda järeldust kinnitab ka vaidlustatud otsuse põhjenduse 1566 sõnastus, milles komisjon piirdub kahekordse allahindluse meetodi näitlikustamiseks kinnitusega, et „2008. aasta täiendavas vastuväiteteatises toodi NEC kui algseadmete tootja esile selle olukorra illustreerimiseks“, ja ka sama otsuse põhjenduse 1567 sõnastus, milles komisjon märgib, et „punktis 4.2.3.4 hinnati Inteli tingimuslikke allahindlusi NEC‑le 2002. aasta neljandas kvartalis (kuna see on ainus kvartal, mille kohta on komisjonil piisavalt andmeid analüüsimaks allahindluste võimet sama tõhus konkurent välja tõrjuda)“. Vaidlustatud otsuse nendest põhjendustest nähtub seega, et komisjon näib olevat tuginenud NEC näitele ja ainult ühele kvartalile nii selle näite asjakohasuse tõttu kui ka seetõttu, et tegemist oli ainsa kvartaliga, mille kohta ta oli saanud teavet, et MSH suhtes AEC analüüs läbi viia.

477    Komisjon väidab sellega seoses, et piisab viitamisest üheleainsale, tüüpolukorda illustreerivale näitele, kuna AEC testi eesmärk on üksnes tõendada, et kaubandustegevusel võib olla võime avaldada konkurentsivastast mõju, mitte et sel ka tegelikult on selline mõju.  Üldkohus leiab siiski, et kui komisjon otsustab selle võime tõendamisel lähtuda kvantitatiivsest kriteeriumist, peab ta veenduma, et kasutatud andmed on usaldusväärsed, ning selgitama vähemalt seda, kuidas neid on võimalik ekstrapoleerida. Komisjon ei ole aga millegagi tõendanud, et NEC arvandmed näitavad „tüüpolukorda“ kõigi OEMide suhtes.

478    Teiseks, nagu väidab hageja, eeldab komisjoni analüüs igal juhul, et NEC ja kõik teised MSH tarnijatest OEMid said aastatel 1997–2007 tingimuslikke allahindlusi, mis olid identsed NEC poolt vaid ühes kvartalis saadud allahindlustega. See tähendab seega, et kui eeldada, et need olid tüüpilised kõikide OEMide puhul, olid NEC-le 2002. aasta neljandas kvartalis tehtud hinnaalandused stabiilsed kümne aasta jooksul. Ühelt poolt ei ole komisjon aga millegagi tõendanud, et see oli nii. Ainus põhjendus, millele komisjon näib viitavat, on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1567, mille kohaselt olid andmed NEC-le 2002. aasta neljandas kvartalis tehtud allahindluste kohta ainsad tema käsutuses olnud andmed. Nagu rõhutab hageja, ei võimalda aga asjaolu, et komisjonil ei olnud täiendavaid tõendeid, tal tugineda oma järeldustes oletatavatele asjaoludele. Teiselt poolt tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktidest 404–411, on tõendatud, et komisjon tegi NEC suhtes hindamisvea, kui ta ekstrapoleeris tulemused, milleni ta 2002. aasta neljanda kvartali osas jõudis, kogu väidetava rikkumise perioodile.

479    Seega, ilma et oleks vaja võtta seisukohta poolte teiste argumentide suhtes, mis on välja toodud eespool punktides 458–465, tuleb tõdeda, et komisjon tegi vea, leides, et Inteli tingimuslikke allahindlusi NEC-le 2002. aasta neljandas kvartalis sai käsitleda piisavate andmetena, et viia MSH suhtes AEC test läbi kogu rikkumisperioodi suhtes.

480    Kuna komisjon ei ole tõendanud, et ekstrapoleerimise tingimused on täidetud, tuleb asuda seisukohale – ilma et tuleks lahendada teist argumenti maksete tingimusliku osa kohta (vt eespool punkt 458) –, et hageja väidab põhjendatult, et MSH osas kohaldatud AEC testis on tehtud hindamisviga, mis puudutab kogu vaadeldud perioodi.

481    Arvestades eeltoodut, ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et põhjendatud on vaidlustatud otsuse põhjenduses 1573 esitatud järeldus, mille kohaselt tuleneb sama otsuse põhjendustes 1559–1572 esitatud kaalutlustest, et ajavahemikus 1997. aasta viimasest kvartalist kuni 2008. aasta 12. veebruarini oli või võis Inteli poolt MSH‑le tehtud maksetel endil olla konkurentsivastane väljatõrjuv mõju või olid need Inteli praktikat teiste turuosaliste suhtes tugevdavaks teguriks, sest sama tõhus konkurent ei oleks suutnud selles segmendis turule tulla.

f)      Järeldused AEC testi kohta

482    Arvestades kõiki eespool punktides 179–480 esitatud kaalutlusi ja ilma et oleks vaja hinnata hageja erinevaid väiteid kulude analüüsi kohta, tuleb nõustuda hageja argumendiga, et vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni AEC analüüsis on tehtud vigu.

C.      Argument, et vaidlustatud otsuses ei ole nõuetekohaselt analüüsitud ja arvesse võetud apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 nimetatud kriteeriume

483    Hageja ja ACT on seisukohal, et vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni järeldused Inteli allahindluste väljatõrjumisvõime kohta ei võta nõuetekohaselt arvesse kõiki kriteeriume, mille Euroopa Kohus määras kindlaks apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139. Ent see asjaolu – isegi kui arvesse jäeti võtmata kas või üks neist kriteeriumidest – peaks viima Üldkohtu järelduseni, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada.

484    Hageja ja ACT väidavad, et nendest viiest kriteeriumist ei ole vähemalt kolme nõuetekohaselt uuritud. Nad leiavad nimelt, et kuigi vaidlustatud otsus sisaldab apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 esitatud esimese ja kolmanda kriteeriumi analüüsi, st Inteli turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul ning Inteli allahindluste tegemise tingimusi ja korda, ei analüüsita selles igal juhul kriteeriume, mis puudutavad tegevuse osakaalu turul, allahindluste kestust ja summat ning vähemalt sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise strateegia olemasolu.

1.      Osakaal turul

485    Vaidlustatud otsuse punktis 4.2.4, mis puudutab Intelilt hinnaalandusi saanud algseadmete tootjate strateegilist tähtsust, asub põhjendus 1577, milles komisjon rõhutab sisuliselt, et oma turuosa, kasumlikumas turusegmendis jõulise tegutsemise ning uue protsessori turul kehtestamise võime tõttu olid mõned OEMid, antud juhul Dell ja HP, strateegiliselt olulisemad kui teised, et pakkuda x86 CPUde tootjatele pääsu turule. Lisaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1597, et Inteli tegevus oli suunatud niisugustele OEMidele, kellel oli märkimisväärne turuosa, ja lisaks oli nad strateegiliselt olulisemad kui teised, mis mõjutas turgu tervikuna rohkem kui siis, kui vaadelda ainult nende turuosade summat. Ta järeldas sellest, et kuritarvitava tegevuse osakaal turul oli suur.

486    Hageja ja ACT väidavad sisuliselt, et piirdudes vaidlustatud otsuse põhjenduses 1597 kinnitusega, et Inteli tegevus oli suunatud OEMidele, kellel oli märkimisväärne turuosa ja kes olid strateegiliselt kõige olulisemad – mis mõjutas turgu tervikuna rohkem kui siis, kui oleks vaadeldud ainult nende turuosade summat –, ei võetud vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt arvesse osakaalu kriteeriumi, et analüüsida, kas Inteli hinnaalandustel ja maksetel oli väljatõrjumisvõime.

487    Lisaks märgib hageja, et sellele seisukohale asuti vaidlustatud otsuses pärast seda, kui selle otsuse põhjenduses 1001 oli järeldatud, et Inteli allahindlused ja maksed vastasid kuritarvituse kriteeriumidele, samas kui apellatsiooniastme kohtuotsus nõuab, et komisjon analüüsiks osakaalu turul enne, kui ta teeb mingeid järeldusi kuritarvitamise kohta. Lisaks leiavad hageja ja ACT, et tõendid, millele komisjon tugines, ei olnud piisavad järeldamaks, et Inteli tegevuse osakaal turul oli märkimisväärne.

488    Komisjon leiab, et hageja argumendid ei ole põhjendatud.

489    Esiteks märgib ta, et osakaalu turul uuriti vaidlustatud otsuse punktis 4.2.4 seoses Inteli hinnaalandusi saanud OEMide strateegilise tähtsusega. Komisjon rõhutab eelkõige asjaolu, et kuigi apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 määratletakse osakaal turul lihtsalt ühe tegurina, tuleb seda kohaldada iga juhtumi puhul ja käesolevas asjas tuleb arvesse võtta kaetud turuosa strateegilist tähtsust, et hinnata, kas see tegur tõendab Inteli püsikliendisoodustuste võimet konkurente turult välja tõrjuda. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et Intel oli algseadmete tootjate möödapääsmatu äripartner, mistõttu oli ta oma klientidele väga oluline, kuna neil oli ebarealistlik kasutada täielikult või peamiselt AMD tootegammat.

490    Teiseks väidab ta, et turu osakaaluga seoses ei tugine hageja enam hagiavalduse punktis 115 esitatud kinnitusele, et tema asjasse puutuva tegevuse osakaal turul ei ületanud aastas 2%, vaid ta näib nõustuvat Üldkohtu poolt esialgse kohtuotsuse punktis 194 tuvastatuga, et rikkumise toimepanemise ajal oli turust kaetud keskmiselt umbes 14%, ning väidab, et teatud tõenditest võib järeldada, et vaidlusaluseid hinnaalandusi saanud OEMide turuosad ületasid 25%.

491    Kolmandaks, mis puudutab Inteli poolt tema seisukohtades esitatud etteheidet, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1597 esitatud järeldus on tehtud pärast seda, kui selle otsuse põhjenduses 1001 leiti, et tema allahindlused ja maksed täitsid kuritarvituse kriteeriumid (vt eespool punkt 487), siis leiab komisjon, et hageja moonutab vaidlustatud otsust. Nimelt põhineb selle otsuse põhjendus 1001 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusel Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36), mille kohaselt püsikliendisoodustused rikuvad ELTL artiklit 102. Siiski, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1597, rõhutab komisjon, et järgnev analüüs näitab, et strateegilises plaanis niivõrd suurtele OEMidele suunatud tegevus mõjutab kogu turgu rohkem kui siis, kui vaadeldaks ainult nende turuosade summat. Sellest nähtub, et kuritarvitava tegevuse ulatust tuleb pidada „märkimisväärseks“, ja vaidlustatud otsuse põhjenduses 1616 jõutaksegi üldisele järeldusele, et allahindlustega tekitatav püsikliendi staatus avaldas täiendavat mõju, mis vähendas oluliselt teiste ettevõtjate võimalust konkureerida ja müüa oma tooteid nende x86 CPUde kvaliteedile rõhudes.

492    Oluline on meenutada, et apellatsiooniastme kohtuotsuse punktist 139 nähtub, et vaidlusaluse tegevuse osakaal turul on üks kriteeriumidest, mida komisjon peab allahindluste ja tingimuslike maksete väljatõrjumisvõime hindamisel arvesse võtma (vt eespool punktid 119 ja 125).

493    Esimesena ei saa käesoleva juhtumi asjaoludel välistada, et viidatud osakaalu uurimisel võib olla asjakohane vaidlustatud otsuse punkt 4.2.4, mis puudutab Inteli allahindlusi saanud OEMide strateegilist tähtsust. Nimelt käsitleb see teatavaid a priori asjasse puutuvaid tegureid allahindlussüsteemi väljatõrjumisvõime analüüsimisel, näiteks teatava täpse hinnapraktika väljatöötamine turu kasumlikemates segmentides või konkurenti kahjustades kõige olulisemate turuosaliste poolt nende võime ärakasutamine kehtestada teatud toode turul.

494    Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ja sõltumata küsimusest, kas vaidlustatud otsuse põhjenduses 1597 esitatud järeldus on tehtud pärast seda, kui selle otsuse põhjenduses 1001 leiti, et Inteli allahindlused ja maksed täitsid kuritarvituse kriteeriumid, tuleb siiski tõdeda, et vaidlustatud otsuse punkti 4.2.4 sisu, mis puudutab Inteli allahindlusi saanud algseadmete tootjate strateegilist tähtsust, eriti aga selles punktis asuva põhjenduse 1597 sisu – millele komisjon tugineb, järeldades, et ta uuris osakaalu turul –, ei saa tõlgendada nii, et käesolevas asjas analüüsitakse nendes endis piisavalt vaidlusaluse tegevuse osakaalu turul apellatsiooniastme kohtuotsuse punkti 139 tähenduses.

495    Nimelt sõltumata asjaolust, et komisjon tugines teatud OEMide turuosadele, ja eeldades, et komisjon võis õiguspäraselt piirduda teatavate OEMide turuosadega, selle asemel et analüüsida vaidlustatud tegevuse osakaalu turul, nagu nägi ette apellatsiooniastme kohtuotsuse punkt 139, võtavad vaidlustatud otsuse põhjendused 1578–1580 siiski arvesse üksnes Delli ja HP turuosasid, välistades teised asjasse puutuvad OEMid, keda vaidlusalune tegevus puudutas, nagu märgivad hageja ja ACT. Tuleb lisada, et arvesse võetud turuosad hõlmasid vaid ajavahemikku 2003. aasta esimesest kvartalist kuni 2005. aasta viimase kvartalini. Seega ei ole tegemist mitte ainult ühe osaga kogu selle otsusega hõlmatud ajavahemikust, st 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini, vaid sellest jäetakse ka välja ajavahemik 2006–2007, mis puudutas Lenovot ja MSHd. Lõpuks, nagu rõhutavad hageja ja ACT, nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 1578–1580, et turuosade arvulistes väärtustes, millele komisjon tugines, võeti arvesse Delli ja HP ülemaailmseid turuosasid kõigis tootesegmentides, vaatamata sellele, et ainus rikkumise esemeks olev HP tegevus puudutas ettevõtjatele mõeldud lauaarvuteid, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis b.

496    Teisena tugineb komisjon oma põhiseisukohtades Üldkohtu poolt esialgse kohtuotsuse punktis 194 tuvastatud asjaolule, et rikkumise perioodil oli osakaal turul keskmiselt 14%, ning väidab, et teatud tõenditest võib järeldada, et vaatlusaluseid allahindlusi saanud OEMide turuosad ületasid 25%. Ta märgib samuti, et „Inteli etteheide […], et komisjon tugines HP turuosale kõigis turusegmentides, on alusetu; [et vaidlustatud] otsuses ei viidata HP suhtes ühelegi täpsele arvule ja [et esialgses] kohtuotsuses viidatud keskmine 14% osakaal ei võta vastupidi Inteli väidetule arvesse HP turusegmendis tehtavaid püsikliendisoodustusi“.

497    Tuleb siiski tagasi lükata komisjoni argument, mis põhineb asjaolul, et Üldkohus tuvastas esialgse kohtuotsuse punktis 194, et rikkumise toimepanemise ajal oli osakaal turul keskmiselt 14% – mida hageja väidetavalt ei vaidlustanud –, või et OEMide turuosad, mida vaidlusalused allahindlused puudutasid, olid enam kui 25%.

498    Nimelt tuleb tõdeda, et 14% või 25% määr ei ilmne vaidlustatud otsuses kusagil pärast osakaalu analüüsi. Järelikult ei saa Üldkohus vaidlusaluse tegevuse turu osakaalu seisukohast vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks nendele määradele tugineda, isegi kui need põhinevad toimikusse lisatud tõenditel, kuna neid ei olnud esitatud vaidlustatud otsuses ja kuna nende tõendite esitamise aega arvestades ei saanud komisjon nendele tõenditele tugineda.

499    Seega ilma et oleks vaja võtta seisukohta komisjoni argumentide suhtes, mis puudutavad HP turuosa, tuleb tõdeda, et vastupidi apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 komisjonile pandud kohustusele jättis ta kindlaks tegemata, kui suur oli vaidlusaluse tegevuse osakaal turul. Tuleb lisada, et see on vastuolus ka tema enda suunistega, mis käsitlevad ELTL artikli 102 kohaldamisalasse kuuluvate juhtumite analüüsi, eriti suuniste komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta [ELTL] artikli [102] kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes (ELT 2009, C 45, lk 7) punktiga 20.

500    Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb seega järeldada, et hageja ja ACT väidavad õigesti, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna komisjon ei ole nõuetekohaselt uurinud kriteeriumi, kui suur oli vaidlusaluse tegevuse osakaal turul.

2.      Allahindluste kestus ja summa

501    Intel kritiseerib nii hagiavalduses kui ka oma põhiseisukohtades seda, et vaidlustatud otsuses ei ole analüüsitud ühelt poolt pakutud allahindluste ja tingimuslike maksete kestuse tähtsust ning teiselt poolt nende suurust. Ta väidab muu hulgas, et hindamaks, kas vaadeldavatel allahindlustel on sama tõhusat konkurenti väljatõrjuv mõju, ei ole võimalik OEMide ja MSHga sõlmitud lühiajalisi lepinguid kokku liita. Tema sõnul tuleb selle hindamise käigus võtta arvesse iga kokkuleppe kestust eraldi.

502    Komisjon märgib, et Inteli hinnaalanduste ja erinevate maksete tingimusi analüüsiti eraldi seoses iga OEMiga vaidlustatud otsuse jaos VII.4.2.2. Analüüs puudutas maksete ja allahindluste eelduseks olnud ainuvarustus- või peaaegu ainuvarustustingimuse laadi ja toimimist, allahindluste summat ning viimaks maksete ja allahindluste tingimuslikkuse otsustavat laadi iga OEMi ja MSH puhul, kui nad hindasid võimalust osta osa x86 CPUdest AMD‑lt. Eelkõige rõhutab komisjon kostja vastuses, et teatud kokkulepete, eelkõige HPga sõlmitud kokkulepete lõpetamise lühike etteteatamistähtaeg ei muutnud kahjulikku mõju konkurentsile. Seega kui Intel oleks lõpetanud HPAga kokkuleppe seetõttu, et HP rikkus oma peaaegu ainuvarustuskohustust, oleks HP kaotanud hinnaalandused kogu kokkuleppe ülejäänud kestuse ajaks ja vähemalt potentsiaalselt selle pikendamise kestuse ajaks.

503    Oma põhiseisukohtades väidab komisjon sisuliselt, et hageja ei vaielnud vastu esialgse kohtuotsuse lõigule, mis on apellatsiooniastme kohtuotsuse seisukohast asjakohane – see tähendab järeldustele, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktis 195, kus Üldkohus analüüsis allahindluskokkulepete kestuse mõju nende väljatõrjumisvõimele.  Komisjon leiab seega, et esialgse kohtuotsuse punktis 195 esitatud järeldusi, mille kohaselt Inteli kokkulepete kestus ei kahjustanud nende võimet konkurentsi kõrvaldada, tuleb pidada lõplikeks.

504    Oma põhiseisukohtades, mis puudutavad esialgse kohtuotsuse punkti 195, väidab komisjon samuti, et isegi kui Intelil on õigus uuesti vaidlustada vaidlustatud otsuse osa, milles hinnati tema kokkulepete kestust, ei tule ka nüüd teha esialgsest kohtuotsusest erinevaid järeldusi. Esiteks leiab komisjon, et kui Intel ei täida AEC testi, nagu on sedastatud ka vaidlustatud otsuses, on ebaloogiline selle mõju OEMide suutlikkusele loobuda püsikliendisoodustuste kokkulepetest. Sama tõhus konkurent ei saaks lihtsalt konkureerida. Teiseks, isegi kui Intel AEC testi läbiks, peaks sama tõhus konkurent neil asjaoludel OEMide tegevusega seotud pakkumise tegemisel paratamatult aktsepteerima müügi palju väiksemat tootlust kui Intel. Kolmandaks kordab komisjon väidet, et Inteli püsikliendisoodustuste süsteemi kogukestus on tegur, mis puudutab kestust, mille jooksul peaks sama tõhus konkurent nõustuma tootluse langusega, „haarates endale Inteli asemel OEMi klientuuri“. Nii peaks HP osas iga konkurent, kes soovib Intelist ette pääseda, olema valmis pakkuma tingimusi, mis heastavad Inteli allahindluste kaotuse vähemalt kogu HPA1 kokkuleppe kestuse jooksul. Lisaks on komisjon seisukohal, et OEMidega sõlmitud lepingute iga seeria kestis piisavalt kaua, et Inteli tegevus saaks konkurentsi kõrvaldada, kuivõrd need kokkulepped kehtisid x86 CPU protsessorite müügi kõige tulusama perioodi kohta, nimelt uue mudeli esmamüügi algusest alates. Ta väidab ka, et Inteli tegevuse kestust ei saa lahutada selle asetleidmise ajast, sest selle eesmärk oli heastada tema võimetus esitada õigeks ajaks tehniline vastus AMD turustatavatele 64bitistele x86 CPUdele.

505    Komisjon esitas 2020. aasta kohtuistungil Üldkohtule dokumendi vaidlustatud otsuse põhjenduste kohta, milles tema arvates hinnati erinevaid kriteeriume, nagu on ette nähtud apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139, sealhulgas kestust.

506    Esimesena tuleb tagasi lükata komisjoni põhiseisukohtades esitatud väide, et etteheited allahindluste ja tingimuslike maksete kestuse ning suuruse kohta on vastuvõetamatud. Nimelt piisab, kui märkida, et hageja sellekohased argumendid, mis esitati nii põhi- kui ka täiendavates seisukohtades, on selgelt seotud argumentidega, mis on esitatud hagiavalduse punktides 102 ja 111–114. Järelikult on need etteheited eespool punktis 106 viidatud kohtupraktika kohaselt vastuvõetavad.

507    Teisena tuleb tõdeda, et apellatsiooniastme kohtuotsuse punktist 139 nähtub, et vaidlustatud tegevuse esemeks olevate tingimuslike allahindluste ja maksete kestuse ning suuruse analüüs kuulub kriteeriumide hulka, mida tuleb selle tegevuse väljatõrjumisvõime hindamisel arvesse võtta.

508    Esiteks on tõsi, et vaidlustatud otsuses uuris komisjon mitmel korral allahindluste kestust käsitlevaid tõendeid.

509    Kõigepealt puudutavad vaidlustatud otsuse põhjendused 1013–1035 ajafaktorit AEC testis. Nimelt leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1015 ja 1017, et teatud asjaoludel võisid allahindlused kajastada kvartali muutusi, ja kinnitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 1017–1028, et kuna asjaomane turg oli väga dünaamiline, muutsid uuendused asjaomases sektoris pikaajalised prognoosid keeruliseks või isegi võimatuks. Samuti on vaidlustatud otsuse põhjendustes 1025–1027 viidatud lepingute kestusele ja asjaolule, et tootmistsükleid tuli regulaarselt „üle vaadata“.

510    Edasi, vaidlustatud otsuse põhjendustes 201 ja 202 on märgitud, et komisjoni hinnangul toimusid teatavad Inteli ja OEMide vahelised asjakohased läbirääkimised kord kvartalis. Need läbirääkimised puudutasid ka suhteliselt lühikest ajavahemikku, mis võimaldas sama tõhusal konkurendil pakkuda oma x86 CPUsid nendele OEMidele lihtsamalt. Samuti analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 965–968 Inteli argumenti, et HPA lepingute ülesütlemise 30päevane etteteatamistähtaeg andis HP-le suurema vabaduse võrrelda tema pakkumusi AMD pakkumustega, ning vastas, et Inteli möödapääsmatu äripartneri staatuse ja tema allahindluste mõju tõttu tuli see argument tagasi lükata. Komisjon rõhutas 2020. aasta kohtuistungil, et teatavatel juhtudel oli HP puhul Inteliga sõlmitud kokkuleppeid pikendatud mitu korda kord kuus. Delliga seoses toonitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1227, et kuna Inteliga puudus mis tahes kirjalik leping konkurentsiga kohandumise programmi (Meet Competition Programme) raames tehtavate allahindluste kohta, siis räägiti need „pidevalt“ uuesti läbi suuliselt, mistõttu oli Intelil suur paindlikkus allahindluste muutmiseks.

511    Ühelt poolt oli vaidlustatud otsuse põhjenduste 1013–1035 eesmärk üksnes kindlaks määrata ajavahemik, mille jooksul pidid OEMid tegema valikuid oma x86 CPUde tarnevajaduste rahuldamiseks, hüpoteesina, millest lähtuvalt arvutati iga asjaomase OEMi allahindluse vaieldav osa. Komisjon järeldas sellest, et AEC testis tuleb lähtub hüpoteesist, et asjakohane ajavahemik on üks aasta.

512    Seega kasutati siin ajafaktorit selleks, et määrata kindlaks meetod, kuidas arvutada OEMi vaieldav osa, mis seejärel suhestati AEC testi teiste teguritega, et hinnata vaidlusaluste allahindluste võimet avaldada väljatõrjuvat mõju. Selline analüüs ei uuri seega allahindluste kestust faktorina, mis võib iseenesest tõendada allahindluste võimet väljatõrjuvat mõju omada.

513    Teiselt poolt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 201, 202, 965–968 ja 1227, et komisjon uuris OEMide poolt Inteli ees võetud ning allahindlustele õigusi andvate kohustuste kestust ja vormi kui faktoreid, mis võisid soodustada või takistada uue konkurendi turulepääsu, arvestades eelkõige nende kohustuste kestust või Inteli võimet teha või kohandada oma allahindlusi lühikese aja jooksul.

514    Ent kuigi ajafaktori need aspektid tundusid komisjonile asjakohased, analüüsis ta neid vaidlustatud otsuse põhjendustes 201, 202, 965–968 ja 1227 üksnes osaliselt ning piiratult. Ta ei viinud läbi nende aspektide põhjalikku ega ammendavat analüüsi kõigi OEMide suhtes küsimuses, kas need võisid tekitada Inteli vaidlusaluse hinnapoliitika võime avaldada turul väljatõrjuvat mõju või seda tugevdada.

515    Eeltoodust nähtub, et komisjon ei analüüsinud allahindluste kestust kui faktorit, mis on iseenesest asjakohane, et tuvastada Inteli vaidlusaluse hinnapoliitika võime avaldada väljatõrjuvat mõju.

516    Teiseks väidab komisjon sisuliselt, et isegi kui AEC test ei tõenda vaidlusaluste allahindluste võimet väljatõrjuvat mõju avaldada, tuleb lähtuda kogu kestusest, mille jooksul hageja tegi OEMidele ainuvarustusallahindlusi ja ‑makseid, ning et kuna Lenovole tehti allahindlusi ühe aasta vältel ning teistele OEMidele ja MSH‑le mitme aasta vältel, tuleb järeldada, et Inteli konkurent x86 CPUde turul oleks pidanud aktsepteerima tootluse vähenemist ja palju väiksemat müügi tootlust kui Intel. Need kaalutlused tulenevad esialgse kohtuotsuse punktidest 93 ja 195 ning on seega lõplikud.

517    Selles osas tuleneb ühelt poolt eespool punktist 81, et apellatsiooniastme kohtuotsuse resolutsiooniga tühistatakse esialgne kohtuotsus tervikuna. Seega peab Üldkohus pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist analüüsima uuesti poolte argumente allahindluste kestuse kohta, ilma et ta oleks seotud esialgse kohtuotsuse punktidega 93 ja 195, mida ta oma analüüsis arvesse ei võta.

518    Teiselt poolt nähtub apellatsiooniastme kohtuotsuse punktidest 138 ja 139, et juhul, kui haldusmenetluses asjakohastele tõenditele tuginedes väidab asjaomane ettevõtja, et tema tegevus ei olnud võimeline konkurentsi piirama, eelkõige avaldama talle süüks pandavat väljatõrjuvat mõju, on komisjon kohustatud hindama kõiki selle kohtuotsuse punktis 139 nimetatud kriteeriume, mitte ainult selles nimetatud allahindluste kestuse kriteeriumi. Seega vaatamata järeldustele, mida on võimalik teha AEC testi põhjal, ei piisa iseenesest ja ainuüksi viitest ajavahemikule, mille jooksul OEMidele ja MSH‑le tehti allahindlusi, et teha lõplikke järeldusi nii tekitatud väljatõrjuva mõju kohta.

519    Kolmandaks väidab komisjon edutult, et Inteli vaatlusaluse tegevuse kestust ei saa lahutada selle asetleidmise ajavahemikust, sest selle eesmärk oli heastada tema võimetus esitada õigel ajal tehniline vastus AMD turustatavatele 64bitistele x86 CPUdele. Samadel põhjustel kui need, mis on esitatud eespool punktis 518, ei ole see argument – isegi kui eeldada, et see on niisugusel kujul esitatud vaidlustatud otsuses – iseenesest piisav, et põhjendada nii tekitatud väljatõrjuvat mõju puudutavaid lõplikke järeldusi.

520    Ilma et oleks vaja võtta seisukohta hageja argumentide suhtes, mis puudutavad allahindluste summat, nähtub eeltoodust, et komisjon tegi vea, sest ta ei analüüsinud vaidlustatud otsuses allahindluste kestust kui asjaolu, mis võimaldab tõendada Inteli vaidlusaluse hinnapoliitika võimet avaldada väljatõrjuvat mõju.

3.      Järeldus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 nimetatud kriteeriumide arvessevõtmise kohta

521    Arvestades kõiki eespool punktides 485–520 esitatud kaalutlusi ning ilma et oleks vaja analüüsida hageja etteheiteid allahindluste summa ja konkurentide turult väljatõrjumise strateegia kriteeriumide kohta, tuleb järeldada, et hageja väidab põhjendatult, et vaidlustatud otsuses komisjoni poolt apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 nimetatud kriteeriumide analüüs sisaldab mitut viga. Nimelt ei analüüsinud komisjon nõuetekohaselt kriteeriumi, milline oli vaidlustatud tegevuse osakaal turul, ega analüüsinud õigesti allahindluste kestust.

D.      Järeldus vaidlustatud otsuse tühistamise nõude kohta

522    Eespool punktidest 124–126 nähtub, et kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja sisse seatud hinnaalanduste süsteem on kvalifitseeritav konkurentsipiiranguks, kuna selle laadi arvestades võib eeldada selle piiravat mõju konkurentsile, ei ole siiski tegemist ELTL artikli 102 rikkumisega, vaid lihtsa eeldusega, mis ei vabasta komisjoni igal juhul selle konkurentsivastase mõju analüüsist. Kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevus ei olnud võimeline konkurentsi piirama ja eelkõige avaldama talle ette heidetavat väljatõrjuvat mõju, peab komisjon analüüsima allahindlussüsteemi väljatõrjumisvõimet apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 nimetatud viie kriteeriumi alusel. Lisaks, kui komisjon viis läbi AEC testi, kuulub see elementide hulka, mida ta peab arvesse võtma, et hinnata allahindlussüsteemi võimet konkurentsi piirata.

523    Käesolevas asjas väitis hageja haldusmenetluses asjasse puutuvatele tõenditele tuginedes, et vaidlusalused allahindlused ei olnud võimelised avaldama talle ette heidetud väljatõrjuvat mõju. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1002–1573 tegi komisjon AEC testi ja järeldas selle testi tulemuste põhjal selle otsuse põhjendustes 1574 ning 1575, et Inteli vaidlusalused allahindlused ja maksed olid või võisid olla võimelised konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju avaldama, sest konkurent, kes on sama tõhus, ei oleks suutnud rahuldada Delli, HP, NEC ja Lenovo x86 CPUde tarnevajadust või tagada, et MSH müüb tema x86 CPUdega varustatud arvuteid.

524    Kõigest eeltoodust nähtub aga esiteks, et vaidlustatud otsuses läbi viidud AEC testis on tehtud vigu, ning teiseks, et mis puudutab apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 139 nimetatud kriteeriume, siis ei analüüsinud komisjon nõuetekohaselt kriteeriumi, milline oli vaidlustatud tegevuse osakaal turul, ega analüüsinud õigesti allahindluste kestust.

525    HP‑le tehtud allahindlustega seoses tuleb täpsustada, et eespool punktis 334 on otsustatud, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud oma järeldust, et Inteli poolt HP‑le tehtud allahindlustel oli või võis olla ajavahemikus 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini konkurentsivastane väljatõrjuv mõju, kuna ta ei tõendanud selle mõju esinemist ajavahemikus 1. novembrist 2002 kuni 31. septembrini 2003. Isegi kui eeldada, et sellest tuleb järeldada, et AEC testil on tõenduslik väärtus ajavahemiku 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini ühe osa suhtes, ei saa see õiguslikult piisavalt tõendada HP‑le tehtud allahindluste turult väljatõrjuvat mõju, kuna komisjon ei analüüsinud nõuetekohaselt kriteeriumi, milline oli vaidlustatud tegevuse osakaal turul, ega analüüsinud õigesti allahindluste kestust.

526    Järelikult ei ole komisjon tõendanud, et hageja vaidlusalused allahindlused ja maksed olid või võisid olla võimelised konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju avaldama ning et need olid seega käsitatavad ELTL artikli 102 rikkumisena.

527    Seetõttu leiab Üldkohus, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei saa olla aluseks nimetatud otsuse artikli 1 punktidele a–e.

528    Lisaks, vastates Üldkohtu 2. aprilli 2012. aasta küsimusele, milles sooviti seoses trahvisumma võimaliku muutmisega vaidlustatud otsuse võimaliku osalise tühistamise korral teada, milline oli ainuvarustusmaksetega seotud rikkumiste suhteline väärtus võrreldes ilmselgete konkurentsipiirangutega seotud rikkumistega, käsitles komisjon 8. mail 2012 esitatud vastuses üksnes rikkumiste raskust, väites, et ta oli hinnanud kõiki asjasse puutuvaid tegevusi ja järeldanud, et need täiendasid ning tugevdasid üksteist.

529    Kuna Üldkohtul ei ole võimalik kindlaks teha trahvisumma osa, mis puudutab üksnes ilmselgeid konkurentsipiiranguid, tuleb seetõttu tühistada ka vaidlustatud otsuse artikkel 2.

530    Vaidlustatud otsuse artikkel 3 tuleb tühistada ainuvarustusallahindlusi puudutavas osas.

531    Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata, arvestades eelkõige esialgse kohtuotsuse kaalutlusi, mida Üldkohus arvesse võtab ja millele on viidatud eespool punktides 96–98.

 Trahvi tühistamise või selle summa vähendamise nõue

532    Arvestades eeltoodut, puudub vajadus lahendada teist nõuet, mis esitati teise võimalusena.

 Kohtukulud

533    Kuna apellatsiooniastme kohtuotsusega tühistas Euroopa Kohus esialgse kohtuotsuse ja jättis kohtukulude jaotuse üle otsustamise edaspidiseks, peab Üldkohus vastavalt kodukorra artiklile 219 käesolevas kohtuotsuses tegema otsuse kõigi kohtumenetluste kohtukulude kohta, see tähendab kohtukulude kohta, mis on kantud kohtuasjade T‑286/09 ja T‑286/09 RENV menetlustes ning ka apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑413/14 P.

534    Kodukorra artikli 134 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Üldkohus kohtukulude jaotamise. Kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

535    Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole sama artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud.

536    Kuna komisjon on kohtuvaidluse osaliselt kaotanud, tuleb tal endal kanda kohtukulud, mis on seotud Üldkohtu menetlustega kohtuasjades T‑286/09 ja T‑286/09 RENV ning Euroopa Kohtu menetlusega kohtuasjas C‑413/14 P, ning lisaks tuleb temalt välja mõista kaks kolmandikku hageja ja ACT kohtukuludest nendes menetlustes, ning viimastel tuleb kummalgi kanda üks kolmandik oma kohtukuludest.

537    UFC‑l tuleb kanda oma kohtukulud Üldkohtu menetlustes kohtuasjades T‑286/09 ja T‑286/09 RENV ning Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑413/14 P.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 13. mai 2009. aasta otsuse K(2009) 3726 (lõplik) [ELTL artikli 102] ja EMP lepingu artikli 54 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/C3/37.990 – Intel) artikli 1 punktid a–e ja artikkel 2.

2.      Tühistada otsuse K(2009) 3726 (lõplik) artikkel 3 ainult osas, milles see puudutab sama otsuse artikli 1 punkte a–e.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta Euroopa Komisjoni enda kanda tema kohtukulud Üldkohtu menetlustes kohtuasjades T286/09 ja T286/09 RENV ning Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses kohtuasjas C413/14 P ning mõista temalt välja kaks kolmandikku Intel Corporation, Inci ja Association for Competitive Technology, Inci kohtukuludest nendes menetlustes ning jätta Intel Corporation, Inci ja Association for Competitive Technology, Inci kanda üks kolmandik nende kummagi kohtukuludest.

5.      Jätta Union fédérale des consommateurs – Que choisiri (UFC – Que choisir) kohtukulud Üldkohtu menetlustes kohtuasjades T286/09 ja T286/09 RENV ning Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses kohtuasjas C413/14 P tema enda kanda.

Kanninen

Schwarcz      Iliopoulos      

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. jaanuaril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: inglise.


1      Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.