Language of document : ECLI:EU:T:2022:430

ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)

6. juuli 2022(*)

Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liidu kujutismärk NEHERA – Absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus – Pahausksuse puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b)

Kohtuasjas T‑250/21,

Ladislav Zdút, elukoht Bratislava (Slovakkia), esindaja: advokaat Y. Echevarría García,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: D. Gája,

kostja,

teised menetluspooled EUIPO apellatsioonikojas, menetlusse astujad Üldkohtus olid:

Isabel Nehera, elukoht Sutton, Ontario (Kanada),

Jean-Henri Nehera, elukoht Burnaby, Briti Columbia (Kanada),

Natacha Sehnal, elukoht Montferrier-sur-Lez (Prantsusmaa),

esindaja: advokaat W. Woll,

ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud E. Buttigieg, K. Kowalik‑Bańczyk (ettekandja), G. Hesse ja D. Petrlík,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Ladislav Zdút palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 10. märtsi 2021. aasta otsuse (asi R 1216/2020‑2) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

 Vaidluse taust

2        Hageja esitas 6. mail 2013 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

3        Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

Image not found

4        Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 18, 24 ja 25 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

–        klass 18: „nahk, tehisnahk ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse, loomanahad; reisikohvrid ja ‑kotid; vihma‑ ja päikesevarjud; jalutuskepid“;

–        klass 24: „päevatekid; lauakatted“;

–        klass 25: „rõivad, jalatsid, peakatted“.

5        Kaubamärgitaotlus avaldati 10. juuni 2013. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 2013/107.

6        Kaubamärk registreeriti 31. oktoobril 2014 numbriga 11794112 eespool punktis 4 nimetatud kaupade jaoks.

7        Menetlusse astujad Isabel Nehera, Jean-Henri Nehera ja Natacha Sehnal esitasid 17. juunil 2019 määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkti b alusel taotluse nimetatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks kõigi selle kaubamärgiga hõlmatud kaupade osas. Nad väitsid, et hageja tegutses vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel pahauskselt. Nad märkisid muu hulgas, et nende vanaisa Jan Nehera asutas 30. aastatel Tšehhoslovakkias äriühingu, mis turustas rõivaid ja aksessuaare, ning vaidlusaluse kaubamärgiga identne riigisisene kaubamärk (edaspidi „Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk“) oli registreeritud ja seda oli kasutanud.

8        EUIPO tühistamisosakond lükkas 22. aprilli 2020. aasta otsusega tagasi kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendusel, et hageja pahausksus vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamisel ei ole tõendatud.

9        Menetlusse astujad esitasid 15. juunil 2020 EUIPO‑le tühistamisosakonna otsuse peale määruse 2017/1001 artiklite 66–71 alusel kaebuse.

10      EUIPO teine apellatsioonikoda rahuldas vaidlustatud otsusega menetlusse astujate kaebuse, tühistas tühistamisosakonna otsuse ja tunnistas vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks.

11      Sisuliselt leidis apellatsioonikoda, et Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk oli tuntud ning seda on Tšehhoslovakkias 30. aastatel tegelikult kasutatud. Apellatsioonikoda tuvastas, et hageja oli teadlik nii Jan Nehera kui ka selle endise Tšehhoslovakkia kaubamärgi olemasolust ja tuntusest, mille maine on siiani teatud määral säilinud. Apellatsioonikoda märkis samuti, et hageja on püüdnud luua seost enda ja selle kaubamärgi vahel. Neil asjaoludel leidis apellatsioonikoda, et hageja kavatsus oli ära kasutada Jan Nehera ja varasema Tšehhoslovakkia kaubamärgi mainet. Ta järeldas sellest, et hageja tegutses vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel pahauskselt.

 Poolte nõuded

12      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud ja EUIPO apellatsioonimenetlusega seotud kulud välja EUIPO‑lt.

13      EUIPO ja menetlusse astujad paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Esimest korda Üldkohtus esitatud dokumentide vastuvõetavus

14      Hageja esitas hagiavalduse lisas esiteks Slovakkia äriregistri väljavõtte äriühingu Jandl kohta ja teiseks selle äriühingu koostatud brošüüri, milles reklaamitakse vaidlusalust kaubamärki.

15      Nagu EUIPO õigesti märgib, ei saa neid esimest korda Üldkohtus esitatud dokumente arvesse võtta. Üldkohtule esitatud hagi eesmärgiks on tegelikult kontrollida määruse 2017/1001 artikli 72 alusel EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust, mistõttu ei ole Üldkohtu ülesanne hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, arvestades esimest korda selles kohtus esitatud dokumente. Seega tuleb kõnealused dokumendid tähelepanuta jätta, ilma et oleks tarvis kontrollida nende tõenduslikku jõudu (vt selle kohta 24. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), T‑346/04, EU:T:2005:420, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

 Sisulised küsimused

16      Kõigepealt tuleb täpsustada, et arvestades kõnealuse registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, milleks on 6. mai 2013, mis on kohaldamisele kuuluva materiaalõiguse kindlakstegemisel määrav, kehtivad käesoleva juhtumi asjaoludele määruse nr 207/2009 materiaalõigusnormid (vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtumäärus Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑192/03 P, EU:C:2004:587, punktid 39 ja 40, ning 29. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sky jt, C‑371/18, EU:C:2020:45, punkt 49). Seetõttu tuleb käesolevas asjas materiaalõigusnormide osas mõista apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuses ja poolte poolt nende menetlusdokumentides esitatud viiteid määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punktile b nii, et nendega peetakse silmas määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b, millel on identne sisu.

17      Oma hagi toetuseks esitab hageja üheainsa väite, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b.

18      Hageja väidab sisuliselt, et apellatsioonikoda eksis, kui leidis, et ta tegutses vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt. Ta väidab esiteks, et menetlusse astujad ei ole tõendanud, et Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk oli sel kuupäeval veel registreeritud või kasutuses, mistõttu ei ole neil mingit õigust sellele tähisele ja nimele Nehera. Teiseks ei ole menetlusse astujad ka tõendanud, et Jan Nehera ja Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk olid sel kuupäeval veel tuntud või et nende maine oli sel kuupäeval säilinud. Neil asjaoludel ei saa talle ette heita ühtegi ebaausat kavatsust või kaubandustava.

19      EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

 Esmased kaalutlused

20      Tuleb meelde tuletada, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel tunnistatakse ELi kaubamärk kehtetuks EUIPO‑le esitatud taotluse või kaubamärgiõiguste rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui taotluse esitaja tegutses selle kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisel pahauskselt.

21      Selles osas tuleb silmas pidada, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b osutatud mõistet „pahauskne“ ei ole õigusnormides määratletud, piiritletud ega isegi kirjeldatud (vt 29. juuni 2017. aasta kohtuotsus Cipriani vs. EUIPO – Hotel Cipriani (CIPRIANI), T‑343/14, EU:T:2017:458, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      Tuleb siiski märkida, et Euroopa Kohus ja Üldkohus on mitu korda täpsustanud seda, kuidas tuleb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b esitatud mõistet „pahausksus“ tõlgendada ja kuidas hinnata selle esinemist.

23      Esimesena eeldab mõiste „pahausksus“ tavakeele tähenduses ebaausat meeleseisundit või kavatsust (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 45, ja 29. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sky jt, C‑371/18, EU:C:2020:45, punkt 74).

24      Mõistet „pahausksus“ tuleb lisaks vaadelda ka kaubamärgiõiguse ehk äritegevuse kontekstis. Selles osas tuleb silmas pidada, et ELi kaubamärgi eeskirjade eesmärk on eelkõige kaasa aidata Euroopa Liidus sellise korra loomisele, mis tagaks, et konkurentsi ei moonutata, ja milles on igal ettevõtjal võimalik oma kaupade või teenuste kvaliteedile tuginedes endale klientide leidmiseks registreerida kaubamärkidena tähiseid, mis võimaldavad tarbijal ilma võimaliku segiajamiseta eristada tema kaupu või teenuseid muud päritolu kaupadest või teenustest (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 45, ja 29. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sky jt, C‑371/18, EU:C:2020:45, punkt 74).

25      Järelikult on määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b ette nähtud absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus kohaldatav siis, kui asjakohastest ja ühtelangevatest tõenditest nähtub, et ELi kaubamärgi omanik ei esitanud kaubamärgi registreerimistaotlust mitte eesmärgiga osaleda ausalt konkurentsis, vaid ausate tavadega vastuolus oleva kavatsusega kahjustada kolmandate isikute huve või ka ilma konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata saada ainuõigus muudel eesmärkidel kui need, mis on seotud kaubamärgi ülesannetega, muu hulgas eespool punktis 24 osutatud kaubamärgi peamise ülesandega tähistada päritolu (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 46, ja 29. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sky jt, C‑371/18, EU:C:2020:45, punkt 75).

26      Teisena on kaubamärgitaotleja kavatsus subjektiivne element, mille pädevad haldus- ja kohtuasutused peavad siiski objektiivselt kindlaks määrama. Järelikult tuleb iga väidet pahausksuse kohta hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid. Pahausksuse väidet saab objektiivselt hinnata üksnes sel viisil (vt 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

27      Selleks tuleb muu hulgas võtta esiteks arvesse asjaolu, kas taotleja teadis või pidi teadma, et vähemalt ühes liikmesriigis kasutab mõni kolmas isik identse või sarnase kauba või teenuse jaoks identset või sarnast tähist, mis võidakse segi ajada tähisega, mille registreerimist taotletakse; teiseks taotleja kavatsust takistada kolmandal isikul sellise tähise edasist kasutamist ning kolmandaks ka seda, milline õiguskaitse tase on kolmanda isiku tähisel ja tähisel, mille registreerimist taotletakse (11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punkt 53).

28      Eespool punktis 27 loetletud tegurid on aga vaid näited kõikvõimalikest asjaoludest, mida võib arvesse võtta selle üle otsustamisel, kas kaubamärgitaotleja tegutses kaubamärgitaotluse esitamisel pahauskselt (vt selle kohta 29. juuni 2017. aasta kohtuotsus CIPRIANI, T‑343/14, EU:T:2017:458, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

29      Seega võib esineda juhtumeid, kus kaubamärgi registreerimise taotlust võib pidada esitatuks pahauskselt, hoolimata sellest, et kolmanda isiku kasutatava tähise ja vaidlusaluse kaubamärgi segiajamine ei ole tõenäoline, või kui kolmandad isikud ei kasuta vaidlusaluse kaubamärgiga identset või sarnast tähist. Nimelt võivad muud konkreetse juhtumi faktilised asjaolud endast kujutada asjakohaseid ja üksteist toetavaid tõendeid kaubamärgitaotleja pahausksuse kohta (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punktid 52–56 ning seal viidatud kohtupraktika).

30      Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel läbi viidava igakülgse hindamise raames võib samuti võtta arvesse kõnealuse tähise päritolu ja kasutamist alates selle loomisest, selle tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotlusega seotud äriloogikat ning nimetatud taotluse esitamisega seotud sündmuste ajalist järjestust (vt 7. juuli 2016. aasta otsus kohtuasjas Copernicus-Trademarks vs. EUIPO – Maquet (LUCEO), T‑82/14, EU:T:2016:396, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Samuti on võimalik võtta arvesse seda, kuivõrd tuntud oli asjaomane tähis selle registreerimise taotluse esitamise ajal (vt selle kohta 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punkt 51), eelkõige kui kolmas isik on selle tähise varem kaubamärgina registreerinud või seda kasutanud (vt selle kohta 8. mai 2014. aasta otsus kohtuasjas Simca Europe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PSA Peugeot Citroën (Simca), T‑327/12, EU:T:2014:240, punkt 40).

32      Nimelt tõendab taotleja pahausksust asjaolu, et registreerimistaotluses esitatud tähise kasutamine võimaldab taotlejal ära kasutada varasema kaubamärgi või tähise või ka kuulsa isiku mainet (vt selle kohta 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Simca, T‑327/12, EU:T:2014:240, ja 14. mai 2019. aasta kohtuotsus Moreira vs. EUIPO – Da Silva Santos Júnior (NEYMAR), T‑795/17, ei avaldata, EU:T:2019:329).

33      Kolmandana, kui kaubamärgi taotleja pahausksus lähtub tema kavatsusest kasutada ära varasema tähise või nime mainet, siis on maine olemasolu ja ärakasutamise esinemise hindamisel asjaomaseks avalikkuseks see, kellele vaidlusalune kaubamärk on suunatud, see tähendab nende kaupade keskmine tarbija, mille jaoks see on registreeritud (vt analoogia alusel 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punkt 36).

34      Neljandaks ja viimaseks tuleb meelde tuletada, et kehtetuks tunnistamise taotleja peab tõendama asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et ELi kaubamärgi omanik tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt (vt 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Simca, T‑327/12, EU:T:2014:240, punkt 35 ja viidatud kohtupraktika), kusjuures heausksust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni (13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus pelicantravel.com vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Pelikan (Pelikan), T‑136/11, ei avaldata, EU:T:2012:689, punkt 57).

35      Neid eeltoodud kaalutlusi tuleb võtta arvesse selle kontrollimisel, kas vaidlustatud otsus, milles apellatsioonikoda tuvastas, et hageja tegutses vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt, on õiguspärane.

 Hageja pahausksus

36      Vaidlustatud otsuse punktidest 35 ja 37 tuleneb, et apellatsioonikoda tugines hageja pahausksuse tuvastamisel asjaolule, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist taotledes soovis hageja tegelikult Jan Nehera ja varasema Tšehhoslovakkia kaubamärgi mainet ära kasutada ning seega sellest mainest ebaõiglaselt kasu saada. Seega on apellatsioonikoja järelduse aluseks kavatsus seda mainet ära kasutada (free-riding).

37      Selles kontekstis on eelkõige asjakohane analüüsida hageja hea- ja pahausksuse igakülgsel hindamisel arvesse võetavate erinevate tegurite hulgas lisaks kohtuvaidluse faktilisele ja ajaloolisele taustale ka seda, milline on nii endise Tšehhoslovakkia kaubamärgi kui ka Jan Nehera nime õiguskaitse, tegeliku kasutamise ja maine tase, ning seda, mil määral oli hageja neist asjaoludest teadlik.

38      Lisaks tuleb, lähtudes eespool punktis 33 viidatud kohtupraktikast, järeldada, et käesoleval juhul koosneb asjaomane avalikkus varasema Tšehhoslovakkia kaubamärgi ja Jan Nehera nime maine ja selle maine ärakasutamise hindamisel eespool punktis 4 nimetatud kaupade keskmistest tarbijatest, see tähendab liidu laiast avalikkusest.

–       Faktiline ja ajalooline taust

39      Vaidlust ei ole selles, et 1899. aastal Kostelec na Hanés (praegune Tšehhi Vabariik) sündinud Jan Nehera oli moesektoriettevõtja, kes tegutses Tšehhoslovakkias 20., 30. ja 40. aastatel. Täpsemalt, 30. aastate alguses asutas ta Prostějovis (praegune Tšehhi Vabariik) äriühingu, mille ärinimi viitas tema perekonnanimele ning mis tootis ja turustas naiste-, meeste- ja lasterõivaid ning aksessuaare. Tänu uuenduslikele juhtimismeetoditele ja tõhusale reklaamile oli see äriühing Tšehhoslovakkias ja välismaal üsnagi edukas. Teise maailmasõja eelõhtul oli ta palgal ligikaudu 1000 töötajat ning tal oli Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Aafrikas rohkem kui 130 jaekauplust. Nimetatud äriühing jätkas oma tegevust teise maailmasõja ajal pärast Jan Neherale peale sunnitud „ühinemist“ ühe Saksa kodaniku tegeliku kontrolli all. Äriühing natsionaliseeriti 1. jaanuaril 1946 ja selle omandiõigus läks üle Tšehhoslovakkia riigile. Seejärel jätkas ta oma tegevust uue ärinime all, mis ei viidanud enam selle asutaja perekonnanimele. Sel ajal oli Jan Nehera juba Tšehhoslovakkiast lahkunud ja asunud elama Marokosse, kus ta jätkas kahe rõivakaupluse pidamist ja kus ta 1958. aastal suri.

40      Samuti ei ole vaidlust küsimuses, et Jan Nehera registreeris oma äriühingu nimel Tšehhoslovakkias vaidlusaluse kaubamärgiga identse kaubamärgi, see tähendab Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi (vaata eespool punkt 7). See kaubamärk registreeriti 1936. aasta juunis numbriga 6414 Tšehhoslovakkia kaubanduskoja registris, mille väljavõtte menetlusse astujad on esitanud. Jan Nehera kasutas nimetatud kaubamärki 30.–40. aastatel oma äriühingu valmistatud kaupade turustamiseks Tšehhoslovakkias ja välismaal. Ta kasutas seda kaubamärki ka oma rõivakauplustes Marokos kuni 50. aastateni.

41      Hageja on omakorda Slovakkia ettevõtja, kes tegutseb reklaami ja turunduse valdkonnas. Tal ei ole Jan Nehera ja tema perekonnaga mingit sugulussidet. Ta taotles 2006. aastal Tšehhi Vabariigis kõnealuse Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgiga ja vaidlusaluse kaubamärgiga identse riigisisese kaubamärgi registreerimist ja see registreeriti tema nimele; Tšehhi kaubamärk kaotas kehtivuse 2016. aastal. Ta taotles 6. mail 2013 vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist ELi kaubamärgina; see kaubamärk registreeriti 31. oktoobril 2014 (vaata eespool punktid 2, 3 ja 6). Aastal 2014 hakkas ta vaidlusalust kaubamärki kasutades esitlema naiste rõivakollektsioone moedemonstratsioonidel ja neid turustama.

–       Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi ja Jan Nehera nime õiguskaitse

42      Toimikust ei nähtu – ja seda ei väida ka ükski menetlusosaline –, et Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk oleks vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal olnud veel registreeritud kolmanda isiku nimele. Vastupidi, esiteks möönab EUIPO, et Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk kaotas kehtivuse 1946. aastal. Menetlusse astujate esitatud Tšehhoslovakkia kaubanduskoja registri väljavõttest nähtub, et see kaubamärk kustutati 1946. aasta juunis. Teiseks on selge, et kuigi Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgiga identne riigisisene kaubamärk registreeriti Tšehhi Vabariigis ajavahemikul 1992–2002 kolmanda isiku nimele, oli see kaubamärk kaotanud kehtivuse enne vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist.

43      Samuti ei ole tõendatud ega isegi väidetud, et Jan Nehera nimel oli vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeval eriline õiguskaitse.

–       Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi ja Jan Nehera nime kasutamine

44      Samuti ei nähtu toimikust – ja ükski menetlusosaline ei ole seda ka väitnud –, et Tšehhoslovakkia varasemat kaubamärki või Jan Nehera nime kasutas vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal endiselt mõni kolmas isik rõivaste turustamiseks. Nimelt möönab EUIPO esiteks, et seda kaubamärki ei ole pärast 1946. aastat enam kasutatud, välja arvatud mõningane kasutamine 50. aastatel Marokos Jan Nehera poolt. Menetlusse astujad ei tugine ka kõnealuse kaubamärgi mis tahes kasutamisele Euroopas pärast Jan Nehera äriühingu natsionaliseerimist 1946. aastal või Marokos pärast viimase surma 1958. aastal. Teiseks ei ole ilmnenud, et seda oleks kunagi kasutanud ükski kolmas isik, kellele kuulub Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgiga identne riigisisene kaubamärk, mis registreeriti Tšehhi Vabariigis 1992.–2002. aastal.

–       Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi ja Jan Nehera nime maine

45      Vastupidi tühistamisosakonnale leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 33 ja 34 esiteks, et Jan Nehera oli „kuulus isik“, ja teiseks, et Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi maine oli veel vähemalt teataval määral säilinud ning seega oli sellel vaidlusalusel kaubamärgil registreerimistaotluse esitamise kuupäeval „ajalooline väärtus“.

46      Pooled on ühel meelel selles, et Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk ja Jan Nehera nimi olid Tšehhoslovakkias 30.–40. aastatel vähemalt teatud määral mainekad või kuulsad. Seevastu on nad eriarvamusel küsimuses, kas see maine või kuulsus oli vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval alles.

47      Hageja on nimelt seisukohal, et Jan Nehera ja Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk on tänaseks päevaks täielikult unustatud. EUIPO möönab samuti, et esmapilgul ei näi olevat ühtegi tõendit selle kohta, et nende maine oleks Tšehhi Vabariigis või Slovakkias endiselt säilinud. Üksnes menetlusse astujad väidavad, et need olid neis kahes liikmesriigis veel 2013. aastal tuntud.

48      Selles osas tuleb kõigepealt tõdeda, et kõnealuse maine säilimise tõendamiseks on menetlusse astujad piirdunud Üldkohtus esitatud viitega kahele tõendile, milleks esiteks on Vikipeedia entsüklopeedia artikkel Jan Nehera kohta ja teiseks ühe Tšehhi üliõpilase diplomitöö, mis käsitleb Jan Nehera äriühingu natsionaliseerimist ja selle äriühingu ajalugu 1945.–1948. aastal. Menetlusse astujad tuginevad eelkõige selle diplomitöö väljavõttele, mille kohaselt „,mäletatakse Jan Nehera nime kui esimese [Tšehhoslovakkia] Vabariigi rõivasektori ühe tähtsaima ettevõtja nime“.

49      Kuigi need menetlusse astujate esitatud kaks tõendit sisaldavad teavet Jan Nehera ja tema äriühingu ajaloo kohta 30.–40. aastatel, ei anna need mingit üksikasjalikku teavet tõendamaks, et märkimisväärne osa asjaomasest avalikkusest oli 2013. aastal Jan Nehera või endise Tšehhoslovakkia kaubamärgi olemasolust veel teadlik. Peale selle leiab EUIPO ka ise, et neil kahel tõendil ei ole tõenduslikku jõudu.

50      Seejärel olgu märgitud, et hageja toob põhjendatult esile, et EUIPO menetluses menetlusse astujate esitatud muud tõendid ei tõenda samuti, et Jan Nehera või Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi maine on säilinud. Menetlusse astujad olid EUIPO toimikusse lisanud esiteks foto, mis on tehtud Marokos 50. aastatel ja millel on kujutatud Tšehhoslovakkia varasemat kaubamärki kandev kauplus; teiseks mälestusbrošüüri, mille 2000. aastal avaldas Slovaki ettevõtja Ozeta oma 60. aastapäeval ja milles oli kirjas, et 1940. aastal avas Jan Nehera äriühing Trenčínis (praegune Slovakkia) tehase, ning kolmandaks mitu ajakirjandusartiklit ja muud dokumenti, mis on seotud hageja tegevusega. Need eri tõendid ei sisalda aga mingit teavet selle kohta, kas asjaomane avalikkus tegelikult teadis vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval Jan Neherat või Tšehhoslovakkia varasemat kaubamärki.

51      Eelkõige juhib hageja Üldkohtu tähelepanu menetlusse astujate esitatud intervjuule ühe moeloojaga. Selles intervjuus, mis toimus 2015. aastal, see tähendab tunduvalt enne vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist ja seega sellest täiesti sõltumatult, selgitas ühe prantsuse moeajakirja kaasasutaja ja peatoimetaja Samuel Drira, et ta sai teada kaubamärgi Nehera olemasolust vaid üks päev enne Bratislavasse saabumist ja kohtumist hagejaga, kes tegi talle siis ettepaneku hakata tema ettevõtte loovjuhiks. Seega ilmneb, et isegi hageja poolt naisterõivaste tootmise alustamiseks tööle värvatud moesektori spetsialist ei teadnud üldse Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi olemasolust.

52      Lõpuks tuleb märkida, et 1946. aasta, mil Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi kasutamine Euroopas lõpetati, ja 2013. aasta, mil hageja taotles vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist, vahele jääb peaaegu seitse aastakümmet.

53      Neil asjaoludel ei ole menetlusse astujad eespool punktis 34 viidatud kohtupraktika kohaselt suutnud tõendada, et 2013. aastal oli Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk Tšehhi Vabariigis, Slovakkias või mõnes muus liikmesriigis veel teatud määral mainekas või et Jan Nehera nimi oleks asjaomase avalikkuse märkimisväärse osa seas olnud veel kuulus. Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda eksis, leides, et selle kaubamärgi maine oli veel teataval määral säilinud ja et see nimi oli vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal veel kuulus.

–       Hageja teadlikkus Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi ja Jan Nehera nime olemasolust ja varasemast mainest

54      Vaidlust ei ole selles, et nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 29 tõdes, oli hageja vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal teadlik Jan Nehera ja Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi olemasolust ja mainest.

55      Toimikust ja eelkõige hageja selgitustest hagiavalduses ja N. Sehnalile 16. veebruaril 2016 saadetud e-kirjast ilmneb, et ta otsis üht varasemat, kasutamata ja unustatud kaubamärki, mida ta saaks kasutada, et alustada omaenda äritegevust naisterõivaste tootmise valdkonnas. Pärast mitme nime kaalumist otsustas ta kasutada kaubamärki Nehera Praguea ja seejärel Tšehhoslovakkia varasemat kaubamärki, et „avaldada austust Tšehhoslovakkia tekstiilitööstuse kuldajastule 30. aastatel“ ja eelkõige Jan Neherale, keda ta pidas Tšehhoslovakkia rõivatööstuse „suurkujuks“ ja selle „õnneaja sümboliks“.

–       Igakülgne hindamine

56      Eespool punktidest 42–53 tuleneb, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval ei olnud Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk ja Jan Nehera nimi enam registreeritud ega kaitstud, ükski kolmas isik ei kasutanud neid rõivaste turustamiseks ning need ei olnud asjaomase avalikkuse silmis tuntud.

57      Selline tähise või nime maine ärakasutamine, millele apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses pahausksuse tuvastamisel tugines, on aga põhimõtteliselt võimalik vaid siis, kui sellel tähisel või nimel on tegelikult ja praegusel ajal teatud maine või kuulsus (vt analoogia alusel 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Iron & Smith, C‑125/14, EU:C:2015:539, punkt 29).

58      Nii on liidu kohus juba tuvastanud ühe ELi kaubamärgi registreerimist taotleva isiku kavatsuse kasutada ära teatud varasema kaubamärgi säilinud mainet, sealhulgas juhul, kui seda enam ei kasutatud (8. mai 2014. aasta kohtuotsus Simca, T‑327/12, EU:T:2014:240), või kasutada ära ühe füüsilise isiku nime tuntust praegusel ajal (14. mai 2019. aasta kohtuotsus NEYMAR, T‑795/17, ei avaldata, EU:T:2019:329), kui see säilinud maine või tuntus praegusel ajal on nõuetekohaselt tuvastatud. Seevastu tuvastas apellatsioonikoda, et ei esine kolmanda isiku taotletud sõna maine hõivamist ja seega ei olnud kaubamärgi taotleja pahauskne, kui seda sõna ei olnud liidus registreeritud, kasutatud ja sellel ei olnud liidus mainet (vt selle kohta 29. novembri 2018. aasta kohtuotsus Khadi and Village Industries Commission vs. EUIPO – BNP Best Natural Products (Khadi Ayurveda), T‑683/17, ei avaldata, EU:T:2018:860, punktid 68–71).

59      Neil asjaoludel, mil vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal ei olnud Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi maine säilinud ja Jan Nehera nimi ei olnud enam kuulus, ei saa nimetatud kaubamärgi hilisem kasutamine hageja poolt põhimõtteliselt kujutada endast ärakasutamist, mis viitaks hageja pahausksusele.

60      Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et hageja oli Jan Nehera ja Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi olemasolust ja varasemast mainest teadlik (vaata eespool punktid 54 ja 55). Taotleja pahausksuse tõendamiseks ei piisa nimelt ainuüksi asjaolust, et kaubamärgitaotleja teadis või pidi teadma, et mõni kolmas isik on minevikus kasutanud taotletava kaubamärgiga identset või sarnast kaubamärki (vt selle kohta analoogia alusel 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Malaysia Dairy Industries, C‑320/12, EU:C:2013:435, punktid 36 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 29. novembri 2018. aasta kohtuotsus Khadi Ayurveda, T‑683/17, ei avaldata, EU:T:2018:860, punkt 69).

61      Sellegipoolest tuleb veel analüüsida EUIPO ja menetlusse astujate muid argumente, millega soovitakse sisuliselt tõendada, sõltumata sellest, kas Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi ja Jan Nehera nime maine on säilinud, et hageja kavatses kaubamärki ära kasutada ja tegutses pahauskselt.

62      Esiteks heidab EUIPO, keda toetavad menetlusse astujad, hagejale sisuliselt ette seda, et viimati nimetatud isik püüdis luua seost ühelt poolt enda tegevuse ning teiselt poolt Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi ja Jan Nehera vahel. EUIPO sõnul andis see hagejale turul eelise, kuna ta rajas oma äriühingu maine selgele seosele ühe kunagise tuntud kaubamärgi ja ühe kunagise kuulsa ettevõtja mainega.

63      Selles osas vastab tõele, et nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 35 sisuliselt märkis, seostas hageja oma äriühingu asjaomase Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgiga. Nimelt on selge, et ta viitas oma äriühingu teavitus- ja turundusstrateegias mitu korda sellele kaubamärgile ja Jan Neherale. Nii näitavad mitu toimikusse lisatud dokumenti, näiteks väljavõtted hageja äriühingu veebisaidist, asjaomase äriühingu Facebooki sotsiaalmeediakontost ja mitu ajakirjandusartiklit asjaolule, et äriühing võttis uuesti kasutusele ja „tõi ellu“ varasema kaubamärgi Nehera, mille Jan Nehera oli loonud 30. aastatel.

64      Siiski tuleb korrata, et kohtupraktika kohaselt ei piisa ainuüksi sellest, et asjaomane avalikkus tajub seost hilisema kaubamärgi ja varasema tähise või nime vahel, et järeldada, et tegemist on varasema tähise või nime maine ärakasutamisega (vt selle kohta ja analoogia alusel 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punkt 32, ja 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Iron & Smith, C‑125/14, EU:C:2015:539, punkt 31).

65      Lisaks tuleb märkida, et mõiste „tähise või nime maine ärakasutamine“ hõlmab olukorda, kus kolmas isik asub varasema maineka tähise või nime kiiluvette, et saada kasu selle huvipakkuvusest, mainest ja prestiižist ning kasutada seda ära, maksmata mingit rahalist hüvitist ärilise panuse eest selle kaubamärgi kuvandi loomisel ja säilitamisel (vt selle kohta analoogia alusel 18. juuni 2009. aasta kohtuotsus L’Oréal jt, C‑487/07, EU:C:2009:378, punkt 49).

66      Käesoleval juhul väidab hageja, ilma et EUIPO ja menetlusse astujad oleks seda vaidlustanud, et asjaomane avalikkus oli 2013. aastaks Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi ja Jan Nehera nime täiesti unustatud ning et ta ise on pühendanud palju vaeva, aega ja raha, et kaubamärk Nehera taaselustada ning tutvustada Jan Neherat ja tema äriühingu ajalugu. Sellest järeldub, et asi on kaugel sellest, et hageja oleks kasutanud ära Tšehhoslovakkia varasemat kaubamärki ja Jan Nehera nime, vaid ta on teinud omal kulul ärilisi jõupingutusi selle kaubamärgi kuvandi taaselustamiseks ja seega maine taastamiseks. Neil asjaoludel ei näi pelk asjaolu, et vaidlusaluse kaubamärgi reklaamimisel viidati Jan Nehera ja Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi ajaloolisele kuvandile, vastuolus olevat ausa tööstus- või kaubandustavaga.

67      Teiseks väidavad EUIPO ja menetlusse astujad, et hageja püüdis avalikkust eksitada, luues mulje, et ta on Jan Nehera tegevuse jätkaja ja õiguspärane õigusjärglane. Eelkõige heidavad menetlusse astujad hagejale ette, et ta soovis luua „ettekujutuse järjepidevusest“ ja „petliku pärimussuhte“ oma äriühingu ja Jan Nehera äriühingu vahel. Menetlusse astujad viitavad ka määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktile g, mille kohaselt ei registreerita kaubamärke, mis oma olemuse tõttu võivad avalikkust eksitada näiteks kaupade või teenuste laadi, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas.

68      Selles osas tuleb märkida, et ei saa välistada, et teatud konkreetsetel asjaoludel võib see, kui kolmas isik võtab kunagise tuntud kaubamärgi või kunagi kuulsa isiku nime uuesti kasutusse, luua väära mulje järjepidevus- või pärimissuhte olemasolust selle endise kaubamärgi või isikuga. Nii võib see olla eelkõige juhul, kui kaubamärgitaotleja esitleb end asjaomasele avalikkusele varasema kaubamärgi omaniku õigus- või majandusliku järglasena, samas kui varasema kaubamärgi omaniku ja kaubamärgitaotleja vahel puudub järjepidevus- või pärimissuhe. Seda asjaolu võib võtta arvesse, et tuvastada vajaduse korral kaubamärgi taotleja pahausksus ja sellest tulenevalt tunnistada uus kaubamärk määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel kehtetuks.

69      Käesoleval juhul tuleb siiski kõigepealt märkida, et apellatsioonikoda ei tuginenud oma põhjendustes hageja kavatsusele luua väär mulje tema äriühingu ja Jan Nehera vahelisest järjepidevus- või pärandisuhte olemasolust.

70      Järgmisena tuleb igal juhul sedastada, et ei ole tõendatud ega isegi väidetud, et hageja oleks tuginenud sugulussidemele Jan Neheraga või et ta oleks end esitlenud tema pärija ning tema või tema äriühingu õigusjärglasena. Pealegi viitas apellant väitega, et ta oli uuesti kasutusele võtnud ja kutsunud taas ellu kaubamärgi, mis oli kuulus 30. aastatel, pigem katkestusele ja seega järjepidevuse puudumisele Jan Nehera tegevuse ja tema enda tegevuse vahel. Seega ei ilmne, et hageja oleks tahtlikult üritanud luua väära muljet tema äriühingu ja Jan Nehera tegevuse jätkamisest või pärandisuhtest.

71      Lõpuks olgu märgitud, et määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti g sätted ei ole kõnealuse hagi puhul mingil moel asjakohased. Nimelt ei tunnistanud apellatsioonikoda vaidlusalust kaubamärki kehtetuks mitte määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a sätete alusel koostoimes sama määruse artikli 7 lõike 1 punktiga g, mis käsitleb avalikkust eksitada võivaid kaubamärke, vaid üksnes selle määruse artikli 52 lõike 1 punkti b alusel, mis käsitleb pahausksust.

72      Kolmandaks väidavad menetlusse astujad, et hageja üritas petta Jan Nehera järeltulijaid ja pärijaid ning nende õigusi kuritarvitada, kuna ta ei olnud saanud enne vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotlemist nende nõusolekut.

73      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et apellatsioonikoda ei tuginenud oma põhjendustes hageja kavatsusele petta Jan Nehera järeltulijaid ja pärijaid või nende õigusi kuritarvitada.

74      Teiseks ei olnud Tšehhoslovakkia varasem kaubamärk ja Jan Nehera nimi vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeval enam mingil moel kaitstud kolmandate isikute kasuks (vaata eespool punktid 42 ja 43). Sellest järeldub, et Jan Nehera järeltulijatel ja pärijatel ei olnud mingit õigust, mis võiks olla seotud pettusega või mida hageja oleks saanud kuritarvitada. Seega ei ilmne, et hageja oleks vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist taotledes kavatsenud Jan Nehera järeltulijaid ja pärijaid petta või nende väidetavaid õigusi kuritarvitada.

75      Neljandaks väidavad menetlusse astujad, et Jan Neheralt võeti õigusvastaselt ja ebaõiglaselt tema vara, kui tema äriühing 1946. aastal natsionaliseeriti. Nad leiavad, et vastavalt põhimõttele, et õigusrikkumisest ei saa sündida õigust (ex injuria jus non oritur), ei saa ükski isik saada praegu sellest ebaõiglusest kasu, et rikastuda Jan Nehera nime kasutades.

76      Sellega seoses tuleb märkida, et hageja ei ole vastutav Jan Nehera äriühingu natsionaliseerimise eest 1946. aastal. Sama kehtib Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi kaitse ja kasutamise puudumise kohta peaaegu seitsmekümne aasta jooksul ning selle kaubamärgi maine ja selle looja kuulsuse kadumise kohta. Neil asjaoludel ei saa asjaolu, et Jan Neheralt oli ebaseaduslikult või ebaõiglaselt võetud tema vara, tõendada hageja pahausksust.

77      Viiendaks ja viimaseks väidab EUIPO, et nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 36 märkis, ei eelda pahausksuse mõiste tingimata mingit moraalset vääritust.

78      Selles osas piisab, kui tõdeda, et eespool punktis 23 viidatud kohtupraktika kohaselt eeldab pahausksuse mõiste ebaausat meeleseisundit või kavatsust. Käesoleval juhul ei ole EUIPO ja menetlusse astujad aga suutnud tõendada, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal oli hageja meeleseisund või kavatsus ebaaus.

79      Kõigest eeltoodust tuleneb, et apellatsioonikoda eksis, leides, et hageja kavatses kasutada Jan Nehera ja Tšehhoslovakkia varasema kaubamärgi mainet ära, järeldades sellest, et ta tegutses vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisel pahauskselt.

80      Seetõttu tuleb hageja ainsa väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada.

 Kohtukulud

81      Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Käesoleval juhul on EUIPO ja menetlusse astuja kohtuvaidluse kaotanud. Kuna hageja on nõudnud Üldkohtu menetluses tekkinud kohtukulude väljamõistmist üksnes EUIPO‑lt, siis tuleb EUIPO kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja apellandi kohtukulud käesolevas menetluses.

82      Lisaks on hageja nõudnud, et apellatsioonikoja menetluse kulud mõistetaks välja EUIPO‑lt. Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 190 lõike 2 alusel käsitatakse apellatsioonikoja menetlusega seoses kantud poolte vältimatuid kulusid hüvitatavate kuludena. Järelikult tuleb hageja vältimatud kulud apellatsioonikoja menetluses välja mõista EUIPO‑lt.

83      Kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel kannavad menetlusse astujad oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes,

ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 10. märtsi 2021. aasta otsus (asi R 1216/20202).

2.      Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Ladislav Zdúti kohtukulud, sealhulgas apellatsioonikoja menetluses kantud vältimatud kulud.

3.      Jätta Isabel Nehera, Jean-Henri Nehera ja Natacha Sehnali kohtukulud nende endi kanda.

Kornezov

Buttigieg

Kowalik-Bańczyk

Hesse

 

      Petrlík

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. juulil 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.