ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
11. september 2014(*)
Subsiidiumid – Hiinast pärit kaetud kvaliteetpaberi import – Meetod – Kasu arvutamine – Ilmne hindamisviga – Konkreetsus – Amortisatsiooniperiood – Maksusoodustused – Tasakaalustavad meetmed – Kahju – Kasumimarginaali kindlaksmääramine – Asjaomase toote määratlemine – Ühenduse tootmisharu – Põhjuslik seos
Kohtuasjas T‑444/11,
Gold East Paper (Jiangsu) Co. Ltd, asukoht Jiangsu (Hiina),
Gold Huasheng Paper (Suzhou Industrial Park) Co. Ltd, asukoht Jiangsu,
esindajad: advokaadid V. Akritidis, Y. Melin ja F. Crespo,
hagejad,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.‑P. Hix, keda abistasid advokaadid G. Berrisch, A. Polcyn ja barrister N. Chesaites, hiljem solicitor B. O’Connor ja advokaat S. Gubel,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑F. Brakeland, M. França ja A. Stobiecka-Kuik,
ja
Cepifine AISBL, asukoht Brüssel (Belgia),
Sappi Europe SA, asukoht Brüssel,
Burgo Group SpA, asukoht Altavilla Vicentina (Itaalia),
Lecta SA, asukoht Luxembourg (Luksemburg),
esindajad: advokaadid L. Ruessmann ja W. Berg,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada nõukogu 6. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 452/2011, millega kehtestatakse lõplik subsiidiumivastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit kaetud kvaliteetpaberi impordi suhtes (ELT L 128, lk 18), hagejaid puudutavas osas,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees O. Czúcz, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja D. Gratsias,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. novembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 11. juuni 2009. aasta määruse (EÜ) nr 597/2009 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (edaspidi „algmäärus”), artikli 2 punkti d kohaselt on „„kahju” – kui seda ei ole määratletud teisiti, ühenduse tootmisharu oluline kahjustamine, ühenduse tootmisharu oluline kahjustamise oht või sellise tootmisharu rajamise oluline pidurdamine […]”.
2 Algmääruse artikkel 4 „Tasakaalustatavad subsiidiumid” kõlab järgmiselt:
„1. Subsiidiumide suhtes kehtivad tasakaalustusmeetmed üksnes siis, kui need on vastavalt lõigete 2, 3 ja 4 määratlustele konkreetsed.
2. Määramaks, kas subsiidium on konkreetselt antud toetust andva asutuse jurisdiktsiooni alla kuuluvale ettevõttele või tootmisharule või ettevõtete või tootmisharude rühmale (edaspidi „teatavad ettevõtted”), tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest:
a) kui toetust andev asutus või õigusaktid, mida järgides toetust andev asutus toimib, piiravad sõnaselgelt ettevõtete ringi, kellele subsiidiumi võib anda, on subsiidium konkreetne;
b) kui toetust andev asutus või õigusaktid, mida järgides toetust andev asutus toimib, kehtestavad subsiidiumi saamise õiguse ja selle suuruse kohta objektiivsed kriteeriumid või tingimused, ei ole subsiidium konkreetne, eeldusel, et subsiidiumi saamise õigus on automaatne ning et nendest kriteeriumidest ja tingimustest peetakse rangelt kinni;
c) kui punktides a ja b kehtestatud põhimõtete kohaldamisel on ilmnenud mittekonkreetsus ja hoolimata sellest on alust arvata, et subsiidium on tegelikult konkreetne, võib arvesse võtta teisi tegureid. Need tegurid on: subsiidiumiprogrammi kasutamine teatavate piiratud hulga ettevõtete poolt; valdav kasutamine teatavate ettevõtete poolt; ebaproportsionaalselt suurte subsiidiumide andmine teatavatele ettevõtetele ja viis, kuidas toetust andev asutus on kaalutlusõiguse alusel teinud otsuse subsiidiumi anda. Selles suhtes tuleb eriti arvesse võtta teavet selle kohta, kui tihti subsiidiumitaotlused tagasi lükatakse või heaks kiidetakse, ja nende otsuste põhjusi.
Punkti b kohaldamisel tähendab „objektiivsed kriteeriumid ja tingimused” kriteeriume või tingimusi, mis on erapooletud, ei anna teatavatele ettevõtetele teiste ees eeliseid ning on laadilt majanduslikud ja rakenduselt horisontaalsed, nagu töötajate arv või ettevõtte suurus.
Kriteeriumid ja tingimused tuleb seaduses, määruses või muus ametlikus dokumendis selgelt määratleda, et neid saaks kontrollida.
Lõigu 1 punkti c kohaldamisel võetakse arvesse majandustegevuse mitmekesisust toetust andva asutuse jurisdiktsiooni all, aga ka seda, kui kaua subsiidiumiprogramm on toiminud.
3. Subsiidium, mida saavad üksnes ettevõtted, mis asuvad kindlas geograafilises piirkonnas ja kuuluvad toetust andva asutuse jurisdiktsiooni alla, on konkreetne. Käesoleva määruse kohaldamisel ei peeta konkreetseks subsiidiumiks üldrakendatavate maksumäärade kehtestamist või muutmist selleks volitusi omaval mis tahes valitsustasandil.
4. Olenemata lõigetest 2 ja 3 loetakse konkreetseks järgmisi subsiidiume:
a) subsiidiumid, mis seaduse järgi või tegelikult sõltuvad üksnes või ühena mitmest teisest tingimusest eksporditegevusest, kaasa arvatud I lisas loetletud subsiidiumid;
b) subsiidiumid, mis sõltuvad üksnes või ühena mitmest teisest tingimusest omamaiste kaupade eeliskasutamisest võrreldes imporditud kaupadega.
Punkti a kohaldamisel loetakse subsiidiumid eksporditegevusest tegelikult sõltuvaks, kui faktid näitavad, et subsiidiumi andmine, mis juriidiliselt ei sõltu eksporditegevusest, on tegelikult seotud reaalse või eeldatava ekspordi või ekspordituluga. Üksnes fakti, et subsiidiumi antakse eksportivale ettevõttele, ei tule seetõttu käesoleva sätte mõistes lugeda ekspordisubsiidiumiks.
5. Käesoleva artikli sätete alusel kindlakstehtud konkreetsus tuleb selgelt tõendada positiivse tõendusmaterjali põhjal.”
3 Algmääruse artikkel 6 „Saaja saadud kasu arvutamine” kõlab järgmiselt:
„Saaja saadud kasu arvutamisel kohaldatakse järgmisi eeskirju:
a) valitsuse tehtud omakapitalimahutust ei peeta saadud kasuks, välja arvatud juhul, kui investeering on päritolu- ja/või ekspordiriigi territooriumil vastuolus erainvestorite tavalise investeerimispraktikaga (kaasa arvatud riskikapitali eraldised);
b) valitsuslaenu ei peeta saadud kasuks, välja arvatud juhul, kui erinevus on selles, kui palju maksab laenu saav ettevõte valitsuslaenu eest ja võrreldava kommertslaenu eest, mida see ettevõte võiks turul reaalselt saada. Sellisel juhul on kasu nende kahe summa vahe;
c) valitsusepoolset laenugarantiid ei peeta saadud kasuks, välja arvatud juhul, kui erinevus on selles, kui palju maksab garantiid saav ettevõte laenu eest, mida garanteerib valitsus, ja võrreldava kommertslaenu eest, millel ei ole valitsuse garantiid. Sellisel juhul on kasu nende kahe summa vahe, mis on korrigeeritud mis tahes tasuerinevuste suhtes;
d) valitsusepoolset kaupade või teenustega varustamist või kaupade ostmist ei peeta saadud kasuks, välja arvatud juhul, kui varustatakse piisavast väiksema tasu eest või ostetakse piisavast suurema tasu eest. Tasu piisavus määratakse kõnealuse toote või teenuse puhul valdavate turutingimuste suhtes sellega varustamise või selle ostmise maal, sealhulgas hind, kvaliteet, kättesaadavus, turustatavus, vedu ja teised ostu- või müügitingimused.
Kui kõnealuse toote või teenuse puhul ei ole sellega varustamise või selle ostmise maal selliseid valdavaid turutingimusi, mida oleks võimalik asjakohaste võrdlusarvudena kasutada, kohaldatakse järgmisi eeskirju:
i) asjaomase riigi valdavaid turutingimusi korrigeeritakse tegelike kulude, hindade ja muude selles riigis kasutusel olevate tegurite alusel tavapärastele turutingimustele vastava sobiva summa võrra, või
ii) vajaduse korral kasutatakse mõne muu riigi turu või maailmaturu valdavaid tingimusi, mis on kasu saajale kättesaadavad.”
4 Algmääruse artikli 7 „Üldsätted arvutamise kohta” lõikes 3 on sätestatud:
„Kui subsiidiumi võib seostada põhivara soetamise või tulevase soetamisega, arvutatakse tasakaalustatava subsiidiumi summa, jagades subsiidiumi ajavahemikule, mis kajastab selliste varade tavalist amortisatsiooni asjaomases tootmisharus.
Niiviisi arvutatud summa, mis käib uurimisperioodi kohta, kaasa arvatud summa, mis tuleneb enne seda perioodi omandatud põhivaradest, jagatakse vastavalt lõikele 2.
Kui varad ei ole amortiseeruvad, hinnatakse subsiidium intressivabaks laenuks ning seda käsitletakse artikli 6 punkti b kohaselt.”
5 Algmääruse artiklis 8 „Kahjude tuvastamine” on ette nähtud:
„1. Kahju tuvastamine peab põhinema otsesel tõendusmaterjalil ning selle käigus tuleb objektiivselt uurida:
a) subsideeritud impordi mahtu ja subsideeritud impordi mõju samasuguste toodete turuhindadele ühenduses, ja
b) kõnealuse impordi edaspidist mõju ühenduse tootmisharule.
2. Subsideeritud impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas subsideeritud import on absoluutnäitajate poolest või ühenduse tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Subsideeritud impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas subsideeritud impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes ühenduse tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.
3. Kui tasakaalustavate tollimaksude uurimine mingi toote impordi suhtes rohkem kui ühest riigist toimub üheaegselt, hinnatakse sellise impordi mõju kumulatiivselt üksnes siis, kui on kindlaks tehtud, et:
a) tasakaalustatava subsiidiumi summa, mis tehakse kindlaks igalt maalt pärit impordi suhtes, on suurem kui artikli 14 lõikes 5 määratletud de minimis ning igalt maalt pärit impordi maht ei ole tühine, ning
b) impordi mõju kumulatiivne hindamine on importtoodete vahelise konkurentsi tingimusi ning importtoodete ja samasuguste ühenduse toodete vahelise konkurentsi tingimusi arvesse võttes asjakohane.
4. Uurides subsideeritud impordi mõju asjaomasele ühenduse tootmisharule, hinnatakse ka kõiki asjakohaseid majandustegureid ja -näitajaid, mis puudutavad selle tootmisharu olukorda, sealhulgas: asjaolu, et tootmisharu ei ole veel täielikult toibunud varasema subsideerimise või dumpingu mõjust; tasakaalustatavate subsiidiumide summa suurust; tegelikku ja võimalikku müügi, kasumi, tootmismahu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse vähenemist; ühenduse hindu mõjutavaid tegureid; tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahavoogudele, laovarudele, tööhõivele, palkadele, majanduskasvule, kapitali ja investeeringute kaasamise võimele ning põllumajanduse puhul sellele, kas valitsuse abiprogrammide kasutamine on suurenenud. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.
5. Lõike 1 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõestada, et subsideeritud impordiga põhjustatakse kahju. Eelkõige tuleb tõestada, et lõike 2 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 4 kohaselt mõjutanud ühenduse tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.
6. Lisaks subsideeritud impordile uuritakse ka muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi lõike 5 alusel omistada subsideeritud impordile. Tegurid, mida võib selles suhtes arvesse võtta, hõlmavad subsideerimata impordi mahtu ja hinda, nõudluse vähenemist või tarbimisharjumuste muutusi, kaubanduspiiranguid ning konkurentsi kolmandate riikide ja ühenduse tootjate vahel, tehnoloogia arengut ning ühenduse tootmisharu eksporditegevust ja tootlikkust.
7. Subsideeritud impordi mõju hinnatakse ühenduse tootmisharu samasuguse toodangu suhtes, kui kättesaadavate andmete abil on võimalik sellist toodangut tootmisprotsessi, tootjatepoolse müügi, kasumi jms kriteeriumide põhjal eraldi kindlaks teha. Kui seda toodangut ei ole võimalik selliselt eraldi kindlaks teha, hinnatakse subsideeritud impordi mõju, uurides samasugust toodet sisaldava kitsaima tooterühma või -valiku toodangut, mille kohta vajalik teave on saadaval.
8. Olulise kahju oht tuleb tuvastada faktide, mitte üksnes väidete, oletuste või kaudse võimaluse põhjal. Muudatus asjaoludes, mis tekitaksid olukorra, mille puhul subsiidium põhjustaks kahju, peab olema selgelt prognoositav ja peatselt toimuv.
Tehes otsust olulise kahju ohu olemasolu kohta, tuleks arvesse võtta muu hulgas niisuguseid tegureid nagu:
a) kõnealuse subsiidiumi või subsiidiumide laad ja sellest tulenevad võimalikud kaubandustulemused;
b) ühenduse turule suunatud subsideeritud impordi märkimisväärne kasvutempo, mis viitab importimise olulise suurenemise tõenäosusele;
c) eksportija piisavad ja vabalt kasutatavad tootmisvõimsused või nende peatne oluline suurenemine, mis viitab tõenäosusele, et subsideeritud eksport ühendusse võib oluliselt kasvada, võttes arvesse teiste mis tahes lisaeksporti vastu võtta võivate eksporditurgude olemasolu;
d) kas import toimub hindadega, mis oluliselt langetavad hindu või takistavad olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid ja mis tõenäoliselt suurendaksid edasise impordi nõudlust ning
e) uurimisaluse toote laovarud.
Ükski neist tegureist ei või iseenesest olla otsustamisel tingimata määrav, kuid kõigi vaadeldavate tegurite arvessevõtmine peab viima järeldusele, et peatselt on oodata edasist subsideeritud eksporti ja et kui ei rakendata kaitsemeetmeid, on tagajärjeks oluline kahju.”
6 Algmääruse artikli 9 „Ühenduse tootmisharu mõiste” lõige 1 sätestab:
„1. Käesolevas määruses tuleb mõistet „ühenduse tootmisharu” tõlgendada viitena ühenduse samasuguste toodete tootjaile tervikuna või neile tootjaile, kelle toodang moodustab ühtekokku artikli 10 lõikes 6 määratletud põhiosa nende ühenduse toodete kogutoodangust, välja arvatud järgmistel juhtudel:
a) kui tootjad on seotud eksportijate või importijatega või on ise eeldatavalt subsideeritud toote importijad, mil mõistet „ühenduse tootmisharu” võib tõlgendada kui ülejäänud tootjaid;
b) erakorralistel asjaoludel võib ühenduse territooriumi jagada kõnealuse toodangu suhtes kaheks või enamaks konkureerivaks turuks ja vaadelda tootjaid igal turul eraldi tootmisharuna, kui:
i) sellisel turul tegutsevad tootjad müüvad kõik või peaaegu kõik kõnealused oma valmistatud tooted selsamal turul ja
ii) mujal ühenduses paiknevad kõnealuse toote valmistajad ei rahulda olulisel määral kõnealuse turu nõudlust.
Sellistel asjaoludel võidakse kahju tuvastada ka juhul, kui see ei kahjusta valdavat osa kogu ühenduse tootmisharust, tingimusel, et subsideeritud import on koondunud sellisele isoleeritud turule, ja tingimusel, et subsideeritud import kahjustab kogu või peaaegu kogu toodangu valmistajaid sel turul.”
7 Algmääruse artikli 10 „Menetluse algatamine” lõige 6 sätestab:
„Uurimine algatatakse vastavalt lõikele 1 ainult siis, kui samasuguse toote ühenduse tootjate poolt kaebuse suhtes väljendatud toetuse või vastuseisu ulatuse kontrollimise põhjal on tuvastatud, et kaebus on esitatud ühenduse tootmisharu poolt või selle nimel. Kaebust peetakse ühenduse tootmisharu poolt või selle nimel esitatuks, kui seda toetavad need ühenduse tootjad, kelle toodang moodustab ühtekokku enam kui 50% samasuguse toote kogutoodangust, mida toodab kaebusele kas toetust või vastuseisu väljendav osa omamaisest tootmisharust. Uurimist ei algatata, kui kaebust sõnaselgelt toetavate ühenduse tootjate arvele langeb alla 25% ühenduse tootmisharu samasuguse toote kogutoodangust.”
8 Algmääruse artikli 14 „Lõpetamine ilma meetmeid võtmata” lõige 2 sätestab:
„Kui konsulteerimise tulemusena selgub, et kaitsemeetmeid ei ole vaja võtta, ning nõuandekomitee ei ole esitanud vastuväiteid, siis uurimine või menetlus lõpetatakse. Kõikidel muudel juhtudel esitab komisjon viivitamata nõukogule aruande konsultatsioonide tulemuste kohta koos ettepanekuga menetlus lõpetada. Menetlus loetakse lõpetatuks, kui nõukogu ei ole ühe kuu jooksul kvalifitseeritud häälteenamusega otsustanud teisiti.”
9 Algmääruse artikli 15 „Lõplike tollimaksude kehtestamine” lõige 1 sätestab:
„Kui faktide põhjal on lõplikult tuvastatud, et tasakaalustatavad subsiidiumid ja nende põhjustatud kahju on olemas ning kui ühenduse huvid nõuavad artikli 31 kohaselt sekkumist, kehtestab nõukogu komisjoni poolt pärast nõuandekomiteega konsulteerimist esitatud ettepaneku põhjal lihthäälteenamusega lõpliku tasakaalustava tollimaksu.
Nõukogu võtab ettepaneku vastu, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni poolt.
Kui kehtivad ajutised tollimaksud, esitatakse ettepanek lõplike meetmete kohta hiljemalt üks kuu enne nende tollimaksude kehtivuse lõppu.
Meetmeid ei kehtestata, kui subsiidium või subsiidiumid tühistatakse või tõestatakse, et subsiidiumid ei anna enam asjaomastele eksportijatele kasu.
Tasakaalustava tollimaksu summa ei tohi ületada kindlakstehtud tasakaalustatavate subsiidiumide summat, kuid peaks olema tasakaalustatavate subsiidiumide kogusummast väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tehtava kahju kõrvaldamiseks.”
10 Algmääruse artikkel 28 „Soovimatus koostööd teha” kõlab järgmiselt:
„1. Kui mõni huvitatud pool ei võimalda juurdepääsu vajalikule informatsioonile või ei esita vajalikku informatsiooni käesolevas määruses ette nähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui positiivsed eel- või lõppotsused teha kasutada olevate faktide põhjal.
Kui selgub, et huvitatud pool on esitanud ebaõiget või eksitavat informatsiooni, siis jäetakse selline informatsioon arvesse võtmata ning võidakse toetuda kasutamiseks kättesaadavatele faktidele.
Huvitatud pooltele tuleks koostööst keeldumise tagajärjed teatavaks teha.
2. Elektroonilises vormis vastamata jätmist ei loeta koostööst keeldumiseks, kui huvitatud pool näitab, et nõutav koostöövorm tooks kaasa ebaratsionaalse lisakoormuse või põhjendamatud lisakulud.
3. Huvitatud poole esitatud informatsiooni tuleks siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete otsuste tegemisel, kui informatsioon esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui osapool on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.
4. Tõendite või informatsiooni vastuvõtmata jätmise korral teatatakse selle põhjused viivitamata esitavale poolele ning antakse võimalus lisada kindlaksmääratud tähtaja jooksul täiendavad selgitused. Kui selgitusi peetakse ebapiisavaks, siis selliste tõendite või informatsiooni tagasilükkamise põhjused avalikustatakse ning avaldatakse trükitud otsustes.
5. Kui asjaolude kindlakstegemine, sealhulgas tasakaalustatavate subsiidiumide summa kindlakstegemine tugineb lõike 1 sätetele, sealhulgas kaebuses sisalduvale informatsioonile, siis tuleb seda asjakohaselt ning uurimise tähtaegu arvesse võttes kontrollida muude, võimaluse korral sõltumatute kättesaadavate allikate alusel, nagu näiteks avaldatud hinnakirjad, impordi ja tollitulu ametlik statistika, või muudelt huvitatud pooltelt uurimise ajal saadud teabe alusel. Selline teave võib vajaduse korral sisaldada asjaomaseid andmeid maailmaturu või muude tüüpiliste turgude kohta.
6. Kui huvitatud pool ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast informatsiooni seetõttu ei anta, võib tulemus olla kõnealusele osapoolele vähem soodne kui koostöö puhul.”
11 Euroopa Ühenduste Komisjon avaldas oma teatisega 98/C 394/04 (EÜT 1998, C 394, lk 6) suunised subsiidiumide arvutamise meetodi kohta subsiidiumivastastes uurimistes (edaspidi „suunised”).
12 Suuniste jaotises „F. Uurimisperiood subsiidiumi arvutamiseks: omistamine vs. jagamine” on ette nähtud muu hulgas:
„b) Subsiidiumisumma jagamise nimetaja
Kui subsiidiumisumma on kindlaks tehtud, jagatakse uurimisperioodile langev osa subsiidiumidest nimetaja alusel, milleks võib olla kõnealuse toote müügi- või ekspordimaht, et saada summa ühiku kohta.
[…]”
Vaidluse taust
13 Hagejad Gold East Paper (Jiangsu) Co. Ltd (edaspidi „GE”) ja Gold Huasheng Paper (Suzhou Industrial Park) Co. Ltd (edaspidi „GHS”) on Asia Pulp and Paper China kontserni (edaspidi „APP kontsern”) seotud äriühingud, kes toodavad Hiinas kaetud kvaliteetpaberit, mida nad ekspordivad Euroopa Liitu.
Uurimine
14 Kaetud kvaliteetpaberi suhtes viidi paralleelselt läbi kaks eraldi menetlust. Esiteks, dumpinguvastase uurimise tulemusel võeti vastu nõukogu 6. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 451/2011, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit kaetud kvaliteetpaberi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 128, lk 1; edaspidi „lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus”). Teiseks, subsiidiumidevastase uurimise tulemusel võeti vastu nõukogu 6. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 452/2011, millega kehtestatakse lõplik subsiidiumivastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit kaetud kvaliteetpaberi impordi suhtes (ELT L 128, lk 18; edaspidi „vaidlustatud määrus”).
15 17. aprillil 2010 avaldati Euroopa Liidu Teatajas komisjoni teade Hiina Rahvavabariigist pärit kaetud kvaliteetpaberi importi käsitleva subsiidiumivastase menetluse algatamise kohta (ELT C 99, lk 30).
16 8. juulil 2010 esitasid hagejad oma vastused subsiidiumidevastasele küsimustikule, mille komisjon oli neile saatnud. Viimati nimetatu viis hagejate ruumides nende vastuste kohapealse kontrolli läbi ajavahemikus 15. kuni 21. septembrini 2010.
17 3. veebruaril 2011 saatis komisjon hagejatele avalikustamise dokumendi, milles käsitleti üksikasjalikult peamisi asjaolusid ja kaalutlusi, mille tõttu ta kavatses teha Euroopa Liidu Nõukogule ettepaneku kehtestada hagejate liitu suunatud ekspordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks.
18 3. märtsi 2011. aasta kirjas esitas hagejad oma märkused lõpliku avalikustamise dokumendi kohta.
19 10. märtsil 2011 osalesid hagejad komisjoni ruumides ühel koosolekul koos toimiku eest vastutava isikuga, kohal viibis ärakuulamise eest vastutav ametnik.
20 16. märtsil 2011 saatis komisjon hagejatele kirja, milles ta selgitas oma järelduste teatavaid aspekte.
21 25. märtsil 2011 pidas komisjon ärakuulamise, millel osalesid hagejad, kohal viibis ärakuulamise eest vastutav ametnik.
22 28. märtsil 2011 esitasid hagejad kirja, milles võeti kokku 25. märtsi 2011. aasta ärakuulamisel esitatud etteheited ja milles vastati komisjoni märkustele ja sellel koosolekul komisjoni esitatud küsimustele.
23 29. märtsil 2011 saatsid hagejad ärakuulamise eest vastutavale ametnikule kirja, milles võeti kokku 25. märtsi 2011. aasta ärakuulamisel esitatud küsimused, eelkõige nende kaitseõiguste teemal.
Vaidlustatud määrus
24 Nõukogu võttis vaidlustatud määruse vastu 6. mail 2011.
25 Vaidlustatud määruse artikli 1 lõigetes 1 ja 2 kehtestati hagejate toodetava kaetud kvaliteetpaberi liitu suunatud importi suhtes lõpliku tasakaalustava tollimaksu määraks 12%.
Menetlus ja poolte nõuded
26 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. augustil 2011.
27 Komisjon esitas 10. novembril 2011 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.
28 Euroopa kvaliteetpaberi tootjate liit Cepifine AISBL, Sappi Europe SA, Burgo Group SA ja Lecta SA (edaspidi koos „eraõiguslikud menetlusse astujad”) esitasid 1. detsembril 2011 Üldkohtusse avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Nõukogu ei esitanud oma 24. jaanuari 2012. aasta seisukohtades menetlusse astumise suhtes vastuväiteid.
29 Üldkohtu kolmanda koja esimees rahuldas 23. jaanuari 2012. aasta määrusega komisjoni menetlusse astumise taotluse. Komisjon esitas oma seisukohad ette nähtud tähtaja jooksul.
30 Hagejad taotlesid 8. veebruaril 2012 eraõiguslike menetlusse astujate suhtes menetlusdokumentides ja nende vastavates lisades sisalduvate teatavate konfidentsiaalsete osade käsitlemist konfidentsiaalsena. Hagejad esitasid vastavate menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid.
31 Kolmanda koja esimees andis 8. märtsi 2012. aasta määrusega eraõiguslikele menetlusse astujatele loa nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda. Samas määruses lükkas kolmanda koja esimees edasi otsustamise esiteks selle üle, kas hagejad saavad kohtuistungi ettekande, et nad saaksid määratleda osad, mida võidakse pidada konfidentsiaalseks, ning teiseks, kas eraõiguslikud menetlusse astujad saavad ajutise mittekonfidentsiaalse versiooni, et esitada oma võimalikud märkused konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse kohta.
32 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse.
33 Põhikohtuasja poolte ja menetlusse astujate kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 12. november 2013. aasta kohtuistungil.
34 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus neid puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
35 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
36 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
37 Eraõigusliku menetlusse astujad toetavad nõukogu nõudeid.
Õiguslik käsitlus
38 Hagi põhjendamiseks esitavad hagejad sisuliselt kümme väidet, millest:
– esimese kohaselt on rikutud algmääruse artikli 15 lõiget 1;
– teise kohaselt on rikutud algmääruse artikli 6 punkti d ja artiklit 28 ning sama määruse artiklit 4;
– kolmanda kohaselt on rikutud algmääruse artiklit 4;
– neljanda kohaselt on rikutud algmääruse artikli 7 lõiget 3;
– viienda kohaselt on rikutud algmääruse artikli 6 punkti d;
– kuuenda kohaselt on rikutud algmääruse artikli 14 lõiget 2;
– seitsmenda kohaselt on rikutud algmääruse artikli 8 lõiget 1;
– kaheksanda kohaselt on rikutud algmääruse artikli 2 punkti d ja artiklit 15;
– üheksanda kohaselt on rikutud algmääruse artiklit 8, artikli 9 lõiget 1 ja artikli 10 lõiget 6;
– kümnenda kohaselt on rikutud algmääruse artikli 8 lõikeid 1 ja 6.
Esimene väide, et rikutud on algmääruse artikli 15 lõiget 1
39 Käesoleva väite pealkirjast nähtub, et hagejad tuginevad algmääruse artikli 15 lõike 1 rikkumisele. Tuleb siiski tõdeda, et sisuliselt viitavad nad ka algmääruse artikli 7 lõigete 1 ja 2 rikkumisele. Kohtupraktika kohaselt tuleb hageja väiteid tõlgendada aga pigem nende sisust kui kvalifikatsioonist lähtuvalt (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1961. aasta otsus liidetud kohtuasjades 19/60, 21/60, 2/61 ja 3/61: Fives Lille Cail jt vs. Ülemamet, EKL 1961, lk 559).
40 Seega tuleb analüüsida mitte ainult algmääruse artikli 15 lõike 1 rikkumise etteheidet, vaid ka sama määruse artikli 7 lõigete 1 ja 2 rikkumise etteheidet.
41 Üldkohus peab vajalikuks analüüsida kõigepealt algmääruse artikli 7 lõigete 1 ja 2 rikkumise etteheidet, mille kohaselt vaidlustatud määruses kasutatakse subsiidiumi arvutamiseks ebasobivat nimetajat, ning seejärel etteheidet algmääruse artikli 15 lõike 1 rikkumise kohta, mis puudutab institutsioonide järgitud meetodi mõju subsiidiumimäärale.
42 Hagejad väidavad esiteks, et algmääruse artikli 7 lõikeid 1 ja 2 on rikutud, kuna nõukogu kasutas ebasobivat nimetajat.
43 Nõukogu kasutas subsiidiumisumma arvutamiseks nimetajana vääralt käivet, mis vastab hagejate kogumüügile. Nad väidavad, et nende saadud subsiidiumide kogusummat väljendati ekslikult protsendina nende kogukäibest, mitte asjaomase toote ühe ühiku kohta saadud tasakaalustava subsiidiumi summa arvutuse tulemusena, mis seejärel muudetakse protsendiks liitu müüdud toote CIF-hinnast (kulud, kindlustus ja vedu).
44 Kõigepealt olgu meenutatud, et algmääruse artikli 7 lõige 2 sätestab, et „[k]ui subsiidiumi ei anta valmistatud, toodetud, eksporditud või veetud koguste alusel, määratakse tasakaalustatav subsiidium kindlaks, jagades kogu subsiidiumi summa vastavalt vajadusele asjaomaste toodete subsideerimise uurimisperioodil toodetud, müüdud või eksporditud kogustele”.
45 Suuniste jaotises „F. Uurimisperiood subsiidiumi arvutamiseks: omistamine vs. jagamine” sisalduvas jaos „b) Subsiidiumisumma jagamise nimetaja” on ette nähtud, et „[k]ui subsiidiumisumma on kindlaks tehtud, jagatakse uurimisperioodile langev osa subsiidiumidest nimetaja alusel, milleks võib olla kõnealuse toote müügi- või ekspordimaht, et saada summa ühiku kohta”.
46 Eeltoodut arvesse võttes tuleb hagejate etteheidet analüüsida.
47 Vaidlustatud määruse põhjenduses 369 lükkas nõukogu tagasi etteheite, mille hagejad olid uurimise käigus juba esitanud, rõhutades järgmist:
„[K]uigi üks subsiidiumikava leiti olevat tasakaalustatav, ei tuvastatud ühegi muu kava puhul sõltuvust eksporditegevusest ning nende kohaldamisel ei võetud arvesse valmistatud, toodetud, eksporditud või transporditud koguseid. Seepärast jagati subsiidiumisumma APP rühma äriühingute kogu müügikäibele vastavalt algmääruse artikli 7 lõikele 2, mis on sõnastatud järgmiselt: „Kui subsiidiumi ei anta valmistatud, toodetud, eksporditud või veetud koguste alusel, määratakse tasakaalustatav subsiidium kindlaks, jagades kogu subsiidiumi summa vastavalt vajadusele asjaomaste toodete subsideerimise uurimisperioodil toodetud, müüdud või eksporditud kogustele”. Kuna subsiidium ei ole seotud ühegi teatava toote tootmise või ekspordiga, on äriühingu kogu müügikäive kõige sobivam nimetaja. Tuleb märkida, et käibe kindlaksmääramisel on tagatud, et see kajastab võimalikult täpselt subsiidiumi saava äriühingu müüdud toodete müügiväärtust.”
48 Nimetatud põhjendusest nähtub, et nõukogu võttis arvesse ühe algmääruse artikli 7 lõikes 2 ette nähtud lahendustest, st kõnealuse toote müügitaseme, ning põhjendas seda, miks oli käesolevas asjas kohane subsiidiumisumma jagamine ettevõtja müügi kogukäibe peale, mitte üksiktoote peale.
49 Kinnitades, et oli ebaõige jagada subsiidiumiväärtus hagejate kogu müügikäibe peale, väidavad hagejad tegelikkuses, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea.
50 Mis puudutab väidetavat kohustust arvutada subsiidiumi summa algmääruse artikli 7 lõike 1 alusel ühiku kohta, siis tuleb märkida, nagu tegi õigesti nõukogu, et esiteks tasakaalustavat subsiidiumi ei antud ühiku kohta. Teiseks, ükski subsiidium ei olnud piiratud asjaomase tootega. Kolmandaks, ainult üks neist subsiidiumidest, mis puudutas GHS, oli seatud sõltuvusse eksporditulemist, antud juhul majanduskasvu säilitamise eest antud toetus, subsiidiumimarginaaliga 0,05%.
51 Seetõttu tuleb tõdeda, et ühikukohane arvutamine ei oleks käesolevas asjas olnud sobiv, vastupidi hagejate väidetule.
52 Seoses hagejate kinnitusega, mille kohaselt väärtuselise tollimaksu määr tuleb arvutada nii, et nimetajana kasutatakse asjaomase toote ekspordi CIF‑väärtust, tuleb kõigepealt meenutada, et kõnealused subsiidiumid anti äriühingule tervikuna ja need ei puudutanud eksporti liitu, edasi, et kõiki äriühingu toodetuid tooteid subsideeriti ühtemoodi ning viimaseks, et hagejad ei väida, et tasakaalustavate subsiidiumite tingimuseks oli seatud eksport või et need olid piiratud asjaomase tootega.
53 Sellest nähtub, et asjaomase toote ekspordi CIF‑hind ei oleks käesolevas asjas olnud sobiv nimetaja, vastupidi sellele, mida kinnitavad hagejad.
54 Seoses käibe kasutamisega kinnitavad hagejad esiteks, et tegemist ei ole sobiva nimetajaga, kuna see käive on põhimõtteliselt CIF‑väärtusest madalam, sest see ei hõlma kõiki CIF‑hinnas sisalduvaid veo- ja kindlustuse kulusid. Hagejad lisavad, et nende ekspordiga seotud käive on väga väike [konfidentsiaalne](1).
55 Komisjon selgitas oma 16. märtsi 2011. aasta kirjas, et ta ei kasutanud hagejate eksportmüügile vastavat käivet, mis on märgitud nende finantsaruannetes, vaid hagejate kogukäivet, sh ekspordikäibe kohandused, „et tagada, et käive kajastab asjaomase toote müügi koguväärtust (mitte töötlemise kulusid)”.
56 Seetõttu tuleb see etteheide tagasi lükata.
57 Hagejad väidavad teiseks, et komisjoni järgitud meetod suurendas kunstlikult subsiidiumi määra, kuna hagejate tegelik käive [konfidentsiaalne] on eksporditud toodete CIF‑väärtusest väiksem. Hagejate sõnul on tegemist algmääruse artikli 15 lõike 1 rikkumisega.
58 Algmääruse artikli 15 lõike 1 kohaselt ei tohi tasakaalustava tollimaksu summa ületada tasakaalustatavate subsiidiumide summat, kuid see peaks olema tasakaalustatavate subsiidiumide kogusummast väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tehtava kahju kõrvaldamiseks (nn väiksema tollimaksu reegel).
59 Hagejad pakkusid uurimise käigus välja oma meetodi. Üldkohtu menetluses kordasid nad oma argumentatsiooni selle kohta.
60 Vaidlustatud määruse põhjendusest 369 nähtub, et „[hagejate] pakutud meetodit peetakse mitterepresentatiivseks, sest selles segatakse käive vaatlusaluse toote toodetud ühikutega, kuid jäetakse välja muude toodetud toodete ühikud.”
61 Tuleb tõdeda, et käesolevas asjas ei vasta hagejad nõukogu argumentidele. Esiteks tuleb sellega seoses märkida, et hagejad ei käsitle nõukogu argumenti, mille kohaselt segatakse nende meetodis andmed käibe ja ühikute kohta. Teiseks ei vaidle nad vastu, et nende meetodis segatakse tegelikud müügihinnad (müük siseturul) ja [konfidentsiaalne] (eksportmüük) asjaomase tootega seotud käibe arvutamisel. Kolmandaks ei käsitle nad nõukogu argumenti, mille kohaselt eeldas pakutud meetod viienda etapi staadiumis, et asjaomase toote eksportmüügi kunstlikult vähendatud subsiidiumisumma jagatakse [konfidentsiaalne], vaid CIF‑hinna peale, mida see äriühing kohaldab liidu suunatud müügi puhul. Neljandaks, nad ei käsitle argumenti, mille kohaselt tuli subsiidiumid jaotada kogu müügi peale, mitte ainult asjaomase toote müügi peale, nagu nad väidavad, et need õiglaselt nende müügi peale ära jagada, kuna subsiidiumis ei olnud piiratud asjaomase tootega.
62 Seega tuleb tõdeda, et hagejad ei esita piisavaid tõendeid, et vaidlustatud määruses nimetaja kohta esitatud asjaoludele antud hinnangud muutuksid ebausutavaks. Kuid sellised tõendid on nõutavad, et tõendada, et liidu institutsioon on teinud ilmse hindamisvea, mis põhjendab akti tühistamist (vt analoogia alusel Üldkohtu 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑68/05: Aker Warnow Werft ja Kvaerner vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑355, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Kuna hagejad ei tõendanud, et nõukogu tegi vea tasakaalustava subsiidiumisumma arvutamisel, tuleb algmääruse artikli 15 lõike 1 rikkumise etteheide seega tagasi lükata.
64 Kõigest eeltoodust nähtub, et käesolevad etteheited on põhjendamatud ning esimene väide tuleb tervikuna tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud algmääruse artikli 6 punkti d, artiklit 28 ja artiklit 4
65 Käesolev väide jaguneb kaheks osaks.
66 Esimese osa kohaselt on rikutud algmääruse artikli 6 punkti d ja artiklit 28, kuna komisjon kasutas võrdlusalusena Taiwani, et teha kindlaks, kas see, et Hinna andis maakasutusõiguse, andis hagejatele eelise.
67 Teise osa kohaselt on rikutud algmääruse artiklit 4, kuna liidu institutsioonid oleksid pidanud jõudma järeldusele, et hagejate poolt maakasutusõiguse omandamise konkreetsuse kohta ei esinenud vähematki tõendit.
Esimene osa, mis puudutab Taiwani kasutamist sobiva võrdlusalusena
68 Vaidlustatud määruse põhjendustest 260–262 nähtub, et komisjon oli kohustatud kasutama välist võrdlusalust algmääruse artikli 6 punkti d alapunkti ii alusel, kuna Hiinas ei olnud tõelist maamüügiturgu ega muud eraomanduslikku võrdlusalust, millest lähtuvalt oleks ta saanud kindlaks teha kõnealuse maakasutusõiguse turul valitsevad tavapärased tingimused.
69 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta enam käesolevas asjas seda, et liidu institutsioonid kasutasid välist võrdlusalust, et teha kindaks, kas maakasutusõiguse andmine andis hagejatele eelise. Oma märkustes komisjoni 3. veebruari 2011. aasta lõpliku avalikustamise dokumendi kohta (edaspidi „lõpliku avalikustamise dokument”) olid Hiina valitsus ja hagejad veel arvamusel, et Hiinas oli maamüügiturg ning et Hiina maahinnad Zhenjiangi uues piirkonnas ja Suzhou’s (Hiina) olid sobiv võrdlusalus.
70 Tekib küsimus, kas komisjon tegi ilmselt väära valiku, kui valis Taiwani võrdlusaluseks.
71 Olgu meenutatud, et institutsioonidel on kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad uurima (Üldkohtu 8. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑162/94: NMB France jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑427, punkt 72; 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑97/95: Sinochem vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑85, punkt 51, ja 17. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑118/96: Thai Bicycle vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑2991, punkt 32).
72 Võrdlusriigi valimine on osa kaalutlusõigusest, mis on institutsioonidel keerukate majanduslike olukordade analüüsimisel.
73 Selline kaalutlusõigus ei ole siiski väljaspool kohtulikku kontrolli. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et sellise kontrolli raames kontrollib liidu kohus menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku aluseks võetud faktiliste asjaolude sisulist õigsust, nende asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumist või võimu kuritarvitamise puudumist (Euroopa Kohtu 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 240/84: NTN Toyo Bearing jt vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1809, punkt 19; vt eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Thai Bicycle vs. nõukogu, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Võrdlusriigi valiku osas tuleb eelkõige kontrollida, kas liidu institutsioonid ei ole jätnud arvesse võtmata peamisi asjaolusid, et tõendada valitud riigi sobivust, ja kas toimikumaterjale on uuritud nõutud hoolsusega.
75 Käesolevas asjas väidavad hagejad esiteks, et institutsioonid ei kasutanud parimat võrdlusalust, mis neil oli, st Maharashtra osariigi (India) maa hinda, vaid Taiwanis maa hinda omandi täieliku üleminekuga ostu puhul (vt vaidlustatud määruse põhjendused 356 ja 357), mis on ebasobiv seoses maakasutusõiguse hindadega Jiangsu provintsis ajavahemikus 1995–2000, mil SKT Jiangsu provintsis oli samal tasemel kui Sahara-taguses Aafrikas ja mil Taiwan oli avatud majandus.
76 Nõukogu leiab, et asjaolu, et Taiwan on avatud turumajandus, ei puutu käesolevas asjas asjasse, kuna komisjon on kohustatud valima võrdlusaluse, mis kajastab tavapäraseid turutingimusi, ning nagu on märgitud vaidlustatud määruse põhjenduses 356 „on normaalne, et mitteturumajandusliku riigi SKP jääb toimiva turumajandusega riigi SKPst maha”.
77 Teiseks väidavad hagejad, et komisjon ei taganud Jiangsu provintsi ja võrdlusaluseks valitud Taiwani võrreldavust, kuna ta asus praegusele olukorrale tuginedes seisukohale, et Taiwan ja Jiangsu provints olid sarnased, samas kui Maharashtra osariik oli vähem arenenud. Sellega seoses väidavad nad, et komisjon ei analüüsinud hagejate argumenti, mille kohaselt pidi sobiv võrdlusalus hinna jaoks, mida hagejad oleksid pidanud maksma maakasutusõiguse eest, arvesse võtma turutingimusi õiguse andmise ajal, mitte praegusi turutingimusi, eelkõige infrastruktuuride ja linnade asustustiheduse küsimuses. Oma argumentatsiooni põhjendamiseks viitavad hagejad WTO apellatsioonikogu aruandele 18. mai 2011. aasta aruandele juhtumi „Euroopa ühendused ja teatavad liikmesriigid – Suurte tsiviilõhusõidukite kaubandust mõjutavad meetmed” (WT/DS316/AB/R) (edaspidi „juhtum CE‑Airbus”) kohta.
78 Nõukogu väidab, et liidu institutsioonid hindasid mõlemat kriteeriumi, millele hagejad tuginesid ettepaneku puhul kasutada välise võrdlusalusena Maharashtra osariiki, st rahvastiku tihedus ja SKT, kuid sellest ilmnes, et Maharashtra osariik ei olnud Jiangsu provintsiga võrreldav.
79 Nõukogu leiab, et hagejate kinnitus, mille kohaselt ei võtnud komisjon uurimise käigus arvesse turutingimusi ajal, mil subsiidium anti, on alusetu, kuna komisjon kasutas välise võrdlusalusena Taiwani. Ta meenutab kõigepealt, et komisjon ei saanud tugineda ainult finantsandmetele, seejärel, et SKT ja rahvastiku tihedus ei saa olla ainsad määravad tegurid ning viimaseks, et arvesse võeti muud tegurid nagu India ja Hiina vaheline kaugus ja ühiste tunnusjoonte puudumine.
80 Taiwani puudutavad vaidlustatud määruse asjakohased põhjendused kõlavad järgmiselt:
„(356) […] Komisjoni arvates on Taiwan […] sobilik väline võrdlusalus kogu olemasoleva teabe alusel: i) majandusarengu tase ja valdav majandusstruktuur Taiwanis ja nendes Hiina provintsides, kus koostööd teinud eksportivad tootjad asuvad; ii) nende kahe Hiina provintsi ja Taiwani füüsiline lähedus; iii) infrastruktuuri kõrge tase nii Taiwanis kui ka kahes asjaomases Hiina provintsis, iv) Hiina ja Taiwani vahelised tihedad majandussidemed ja piiriülene kaubandus; v) sarnane rahvastiku tihedus kahes asjaomases Hiina provintsis ja Taiwanis; vi) võrdlusaluse arvutamiseks kasutatud maa tüübi ja tehingute sarnasus Taiwanis ja Hiinas ning vii) sarnased demograafilised, keelelised ja kultuurilised olud Taiwanis ja Hiinas. Tuleb lisada, et Jiangsu and Shandongi provintse peetakse Hiina juhtivateks tööstuspiirkondadeks. Kuigi SKP ühe elaniku kohta ei ole Taiwanis ja kahes Hiina provintsis sama, on nende Hiina provintside SKP viimastel aastatel kiirelt kasvanud ning Taiwanile järele jõudmas.
Lisaks näitavad uuemad andmed, et SKP reaalsed kasvumäärad on Hiinas ja Taiwanis sarnased […]. Siinkohal on oluline märkida, et mitteturumajandusliku riigi (Hiina) SKP ja väljakujunenud turumajandusega riigi (Taiwan) SKP vaheline täpne võrdlus ei ole otsustav tegur, sest on normaalne, et mitteturumajandusliku riigi SKP jääb toimiva turumajandusega riigi SKPst maha. Peale selle võib tööstusmaa nõudlust ja pakkumist mõjutada mitu muud tegurit, nt planeerimiseeskirjad ja keskkonnapoliitika. Tegelik küsimus on selles, milline oleks Hiina maakasutusõiguse turul valitsev olukord juhul, kui tegemist oleks toimiva turumajandusega riigiga ning vastus on, et kogu tõendusmaterjali põhjal oleks see olukord sarnane Taiwaniga.
(357) Kogu eespool kirjeldatud teabe põhjal järeldatakse, et valitud võrdlusalus on kooskõlas apellatsioonikogu otsusega asjas US – Softwood Lumber IV (ptk 103), mille kohaselt peab valitud võrdlusalus igal juhul osutama valitsevale turuolukorrale asjaomases riigis või olema sellega seotud ning peab kajastama hinda, kvaliteeti, kättesaadavust, turustatavust, transporti ja muid ostu- või müügitingimusi, nagu on ette nähtud artikli 14 punktiga d. Kõik Taiwani tingimused on seotud valitseva turuolukorraga nendes kahes Hiina provintsis. Maa on kättesaadav sarnase asustustihedusega piirkondades, piirkondade füüsiline lähedus tagab maa sarnase kvaliteedi ning asjaolu, et Taiwanis ja nendes kahes provintsis on sama keel ja kultuur, ekspordile orienteeritud majandus ja olulised tööstussektorid, annab kinnitust sellest, et hind, turustatavus ning muud ostu- või müügitingimused on tihedalt seotud.”
81 Sellega seoses tuleb märkida, et hagejad ei vaidlusta nende täiendavate tegurite asjakohasust ega õigsust, mida institutsioonid kasutasid vaidlustatud määruse põhjenduses 356 selleks, et teha kindlaks, et Taiwan oli sobiv võrdlusalus.
82 Vaidlustatud määruse Indiat puudutav põhjendus kõlab järgmiselt:
„(361) Nagu eespool põhjenduses 359 selgitatud, puudub Hiinas toimiv maamüügiturg. Seetõttu ei ole asjakohane kasutada võrdlusalusena maakasutusõiguse praegust hinda Hiinas. Eksportivate tootjate väide selle kohta, et Maharashtra maahindu võiks kasutada võrdlusalusena, põhines India Maharashtra osariigi SKP‑l ühe elaniku kohta ning elanikkonna tihedusel maakasutusõiguse müügi ajal. Nagu eespool selgitatud, on komisjon arvamusel, et SKP ühe elaniku kohta ja elanikkonna tihedus ei saa olla ainsad otsustavad tegurid riigi/piirkonna valikul võrdlusaluse kohaldamise tarbeks. Koostööd teinud eksportivate tootjate pakutud meetod ei ole mingil juhul kooskõlas nende esitatud väidetega. Uurimisperioodil oli Maharashtra [osariigi] pealinnas Mumbais, mis on osariigi kõrgeima arengutasemega piirkond, sissetulek ühe elaniku kohta 2 675 USD […], mis on madalam kui keskmine sissetulek Hiinas (3 529 USD), […] rääkimata SKPst ühe elaniku kohta kõrgelt arenenud piirkondades Shandongis ja Jiangsus (vastavalt 5 255 USD ja 6 550 USD). Elanikkonna tihedus ei ole samuti iseenesest otsustav tegur, kuid selguse huvides tuleks märkida, et Maharashtra [osariigis] on elanikkonna tihedus 314/km2, [Jiangsu provintsis] 736/km2 ja [Shandongi provintsis] 600/km2, st et tasemed on erinevad. Lisaks viisid muud tegurid, nt India ja Hiina füüsilise läheduse ning ühisjoonte puudumine järelduseni, et Maharashtra [osariigi] võrdlusalus ei osuta valitsevale turuolukorrale Hiinas ega ole sellega seotud. Põhjenduses 357 märgitud põhjustel jääb komisjon arvamusele, et maa hind Taiwanis on oluliselt sobivam väline võrdlusalus.”
83 Eelmisest põhjendusest nähtub, et liidu institutsioonid uurisid põhjalikult Taiwani kui võrdlusriigi valikule alternatiivset ettepanekut. Nimelt uurisid liidu institutsioonid SKT‑d ning rahvastiku tihedust Indias, nagu hagejad ettepaneku tegid. Lisaks, liidu institutsioonid esitasid veenvalt põhjused selle kohta, miks ei valitud võrdlusriigiks Indiat.
84 Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et hagejad täpsustasid, et komisjon ei analüüsinud hagejate argumenti, mille kohaselt pidi sobiv võrdlusalus hinna jaoks, mida hagejad oleksid pidanud maksma maakasutusõiguse eest, arvesse võtma turutingimusi õiguse andmise ajal, mitte praegusi turutingimusi. Oma argumentatsiooni põhjendamiseks viitavad hagejad WTO apellatsioonikogu aruandele juhtumi CE-Airbus kohta.
85 Esiteks ei saa nõustuda hagejate argumendiga, mis puudutab juhtumil CE-Airbus valitud lahenduse kohaldamist käesolevas asjas. Tuleb märkida, nagu nõukogu õigesti märgib, et see juhtum ei puudutanud sobiva välise võrdlusaluse valikut antud eelise suuruse kindlakstegemiseks.
86 Teiseks tuleb märkida, et hagejad ei väida, et see, et komisjon ei analüüsinud nende argumenti, takistas neil teha oma seisukoht teatavaks ning rikkus nende kaitseõigusi.
87 Kolmandaks ei saa nõustuda väitega, mille kohaselt komisjon oleks pidanud arvesse võtma turutingimusi võrdlusriigis maakasutusõiguse andmise ajal, antud juhul ajavahemikus 1995–2000, mitte praegusi tingimusi, mis kehtisid uurimise ajal.
88 Tuleb tõdeda, et hagejad vaidlustavad sisuliselt tõlgenduse, mille liidu institutsioonid andsid algmääruse artikli 6 punkti d sõnastusele „valdavad tingimused”.
89 Algmääruse artikli 6 punkti d kohaselt:
„[…] Tasu piisavus määratakse kõnealuse toote või teenuse puhul valdavate turutingimuste suhtes sellega varustamise või selle ostmise maal, sealhulgas hind, kvaliteet, kättesaadavus, turustatavus, vedu ja teised ostu- või müügitingimused.
Kui kõnealuse toote või teenuse puhul ei ole sellega varustamise või selle ostmise maal selliseid valdavaid turutingimusi, mida oleks võimalik asjakohaste võrdlusarvudena kasutada, kohaldatakse järgmisi eeskirju:
[…]
ii) vajaduse korral kasutatakse mõne muu riigi turu või maailmaturu valdavaid tingimusi, mis on kasu saajale kättesaadavad.”
90 Selle artikli sõnastusest ei nähtu, et komisjon oli kohustatud arvesse võtma turutingimusi võrdlusriigis maakasutusõiguse andmise ajal, mitte praegusi tingimusi.
91 Järelikult tuleneb kõigest eeltoodust, et algmääruse artikli 6 punkti d etteheide tuleb tagasi lükata.
92 Mis puudutab algmääruse artikli 28 „Soovimatus koostööd teha” väidetavat rikkumist, siis tuleb tõdeda, et seda etteheidet ei ole ilmselgelt põhjendatud. Hagiavalduse punktis 45 väidavad hagejad pelgalt, et „valides uurimise käigus parimaks olemasolevaks võrdlusaluseks Taiwani, ei taganud komisjon võrreldavust […], rikkudes [seeläbi] artiklit 28 (parimatele kättesaadavatele faktidele tuginemine)”.
93 Tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Hagiavalduses peab seega olema selgitatud, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (Üldkohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑102/92: Viho vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑17, punkt 68; 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1989, punkt 333, ja 12. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑224/10: Association belge des consommateurs test-achats vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑7177, punkt 71). Kuna hagejad ei ole kuidagi selgitanud oma etteheidet algmääruse artikli 28 rikkumise kohta, tuleb see etteheide tunnistada vastuvõetamatuks.
94 Täiendavalt, algmääruse artikkel 28 lubab institutsioonidel tugineda kättesaadavatele andmetele, kohustamata neid siiski tuginema parimatele kättesaadavatele andmetele.
95 Seetõttu tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.
Teine osa, mis puudutab konkreetsust tõendava asjaolu väidetavat puudumist
96 Hagejad leiavad sisuliselt, et ei ole vähematki tõendit, mis näitaks nende poolt maakasutusõiguse omandamise konkreetsust, mistõttu institutsioonid tegid juhtumi asjaolude hindamisel ilmse vea ja rikkusid algmääruse artiklit 4, jõudes teistsugusele järeldusele.
97 Vaidlustatud määruse põhjendused, mis puudutavad maakasutusõigusega seoses antud subsiidiumi konkreetsust, kõlavad järgmiselt:
„(252) Hiina […] valitsusel paluti esitada teave subsiidiumi saamise ja kasutamise kriteeriumide kohta, et määrata kindlaks, mil määral on juurdepääs subsiidiumidele avatud üksnes teatavate äriühingute jaoks, ja kas tegemist on konkreetse subsiidiumiga algmääruse artikli 4 tähenduses. Hiina […] valitsus seda teavet ei esitanud. Pidades silmas algmääruse artikli 4 lõikes 5 esitatud nõuet, et konkreetsuse kindlakstegemine tuleb selgelt tõendada positiivse tõendusmaterjali põhjal, pidi komisjon oma järeldustes tuginema kättesaadavatele faktidele kooskõlas algmääruse artikliga 28. Märgitakse, et artikli 28 lõikes 6 on sätestatud, et „kui huvitatud pool ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast informatsiooni seetõttu ei anta, võib tulemus olla kõnealusele osapoolele vähem soodne kui koostöö puhul”. Arvesse võeti järgmisi fakte:
(253) Kaebuse esitaja esitatud tõendid konkreetsuse kohta.
(254) Järeldused (vt põhjendusi 77 ja 78), mille kohaselt konkreetsed subsiidiumid suunati paberitööstusele konkreetse sektori jaoks ette nähtud kava, st paberitööstuse arengukava kohaselt. Eespool nimetatud arengukava artiklites 7–11 on sätestatud tööstusharu arendamise konkreetsed eeskirjad, milles on kindlaks määratud, milliseid paberitööstuse harusid riigi erinevatesse geograafilistesse piirkondadesse rajada.
(255) Tõendid (vt põhjendus 76) selle kohta, et paberitööstus kuulub „soodustatavate tootmisharude” hulka (otsus nr 40).
(256) Järeldused (vt põhjendused 260–262), mille kohaselt puudub Hiinas toimiv maamüügiturg.
(257) Koostööd teinud eksportivate tootjate esitatud ja paralleelses dumpinguvastases uurimises kinnitust leidnud järeldused selle kohta, et maa anti nende käsutusse seoses nende paberitootmisprojektidega […].
(258) Eespool kirjeldatut silmas pidades ja arvestades asjaolu, et Hiina […] valitsus ei teinud koostööd, osutavad kättesaadavad tõendid sellele, et paberitootmisega tegelevatele äriühingutele antud subsiidiumid ei ole kõigile kättesaadavad ning on seetõttu algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a kohaselt konkreetsed. Kuna Hiina […] valitsus koostööd ei teinud, puuduvad tõendid selle kohta, et subsiidiumi saamise kriteeriumid või tingimused on objektiivsed algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt.
(259) Seega tuleks subsiidiumi pidada tasakaalustatavaks.”
98 Selles suhtes tuleb meenutada, et hagejad ei vaidlusta vaidlustatud määruse põhjendustes 252–259 esitatud järeldusi, millest tulenevalt institutsioonid järeldasid, et Hiina valitsuse antud maakasutusõigus oli konkreetne.
99 Hagejad märgivad pelgalt, et maakasutusõigus „on võrdselt kättesaadavad kõigile äriühingutele Hiinas, […] kuna [selle õiguse] müügi eesmärk ei ole õiguslikult või praktiliselt anda ettevõtjale, tootmisharule või ettevõtjate või tootmisharude rühmale eelist”, ning et see „müüakse alati enampakkujale või kui ei ole piisavalt pakkujaid või kui pakkumused on liiga madalad, müüki ei toimu”.
100 Nende märkustega ei saa liidu institutsioonide järeldusi kahtluse alla seada.
101 Hagejad kinnitavad, et tõendid, mille nad komisjonile uurimise käigus esitasid, näitavad, et „Hiinas on üks ja ühtlustatud süsteem, mis reguleerib kogu territooriumil maakasutusõiguse ostu ja müüki, ning et kõik müügitehingud toimuvad mittediskrimineerivate hanke-, müügi-, enampakkumismenetluse või nimekirjadesse kandmise menetluse alusel”.
102 Lisaks on hagejad seisukohal, et nad esitasid kõik tõendid maakasutusõiguse ostu ja müügi kohta Hiinas, st maakasutusõigust reguleerivad mehhanismid ja müügi korral kohaldatava väärtuse kindlaksmääramise eeskirjad.
103 Need argumendid tuleb kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel tunnistada vastuvõetamatuks, kuna hagejad piirduvad viitega lisadele. Sellega seoses tuleb nimelt meenutada, et kuigi hagiavalduse teksti saab konkreetsete punktide osas põhjendada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide kindlatele osadele, ei saa üldine viide muudele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, kompenseerida hagiavalduse õigusliku argumentatsiooni oluliste elementide puudumist, mis peavad hagiavalduses esinema (Üldkohtu 21. mai 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1703, punkt 49).
104 Hagejad väidavad, et nõukogu arutluskäik subsiidiumi konkreetsuse teemal ei vasta kehtivatele normidele analüüsi ja põhjendamise valdkonnas, kuna komisjon rajas oma hinnangu sellele, et Hiina valitsus ei esitanud teavet subsiidiumi saamise ja kasutamise kriteeriumide kohta (vt vaidlustatud määruse põhjendus 252), määratlemata siiski teavet, mida ei esitatud.
105 Selle argumendiga ei saa nõustuda, kuna vaidlustatud määruse põhjenduses 248, milles korratakse lõpliku avalikustamise dokumendi punkti 226, kirjeldati tõendeid, mida komisjon tulemusetult Hiinalt püüdis saada.
106 Nimelt nähtub kõnealusest põhjendusest:
„Kaebuses väideti, et Hiina […] valitsus on andnud koostööd teinud eksportijatele maakasutusõiguse tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Vastuseks sellele väitele esitas Hiina […] valitsus maahaldusseaduse ja sätted riigi omandis oleva ehitusmaa kasutusõiguse andmise kohta pakkumiskutsete, enampakkumiste ja noteeringute tulemusena (nr 39, 28. september 2007). Hiina […] valitsus keeldus avaldamast teavet maakasutusõiguse tegelike hindade, maa hinna minimaalsete võrdlusaluste (mis väidetavalt on olemas), maa hinna minimaalsete võrdlusaluste hindamise ning ka meetodite kohta, mida rakendatakse juhul, kui riik sundvõõrandab maa endistelt omanikelt.”
107 Vaidlustatud määruse põhjendus 252 on vaidlustatud määruse sätete „Maakasutusõiguse andmine” suhtes järeldus, mistõttu ei pea see järelikult sisaldama nende teabeliikide kirjeldust, mida Hiina valitsus ei esitanud.
108 Hagejad väidavad, et uurimine ei võimaldanud tõendada, et olukord Zhenjiangi uues piirkonnas ja Suzhou tööstuspargis erines maakasutusõiguse andmise ja maksumuse osas väljaspool neid alasid eksisteerivast olukorrast.
109 Nagu komisjon õigesti märkis, tuleb selles osas märkida, et märkused piirkondliku eripära kohta ei puutu asjasse, kuna liidu institutsioonid ei järeldanud, et maakasutusõiguse andmine oli nendele piirkondadele eripärane.
110 Kõike eelnevat arvestades tuleb käesoleva väite teine osa tagasi lükata.
111 Seega tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud algmääruse artiklit 4
112 Vaidlustatud määruse põhjenduses 125 märgib nõukogu:
„Residendist ettevõtetele makstud dividendide maksmise vabastuse kava on mõeldud Hiina[s] paiknevatele ettevõtetele, kes omavad teiste Hiina[s] paiknevate ettevõtete aktsiaid. Esmanimetatul on õigus saada tulumaksuvabastust sissetulekult, mida saadi viimati nimetatu makstud teatavatelt dividendidelt.”
113 Vaidlustatud määruse põhjendusest 127 nähtub, et „[s]elle kava raames saavad soodustusi kõik Hiina[s] paiknevad ettevõtted, kes omavad teiste Hiina[s] paiknevate ettevõtete aktsiaid.”
114 Vastavalt vaidlustatud määruse põhjendusele 129:
„Koostööd tegevate eksportivate tootjate tulumaksudeklaratsioonides on summa, mis on tulumaksust vabastatud. See summa on kirjendatud toetust saavate Hiina[s] paiknevate ettevõtjate dividendidena, boonustena ja muu omakapitalilt saadud tuluna kooskõlas tulude deklareerimise tingimustega (liide 5, iga-aastane maksusoodustuste deklaratsioon). Vaatlusalused äriühingud ei maksnud neilt summadelt tulumaksu.”
115 Nõukogu asus esiteks seisukohale, et see kava oli konkreetne algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses, „kuna õigusaktiga, mille alusel toetust andev asutus tegutseb, tagatakse juurdepääs sellele kavale üksnes Hiina[s] paiknevatele ettevõtetele, kes saavad tulu teiste Hiina[s] paiknevate ettevõtete dividendidelt, seega on nad vastandatud ettevõtetele, kes investeerivad välismaal paiknevatesse ettevõtetesse” (vt vaidlustatud määruse põhjendus 132).
116 Teiseks leidis nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 133:
„[K]una Hiina […] ettevõtete tulumaksu seaduse 4. peatüki alla kuuluvad maksusoodustuste kavad on mõeldud üksnes oluliste tootmisharude ja projektide jaoks, mida riik toetab ja soodustab (nagu on sätestatud selle seaduse artiklis 25), on ka see kava konkreetne, sest seda saavad kasutada üksnes teatavad ettevõtted ja tootmisharud, mis on liigitatud soodustatavate hulka (näiteks kaetud kvaliteetpaberi tootmine). Komisjon sai sellest aru nii, et otsuses nr 40 (artikkel 14) ja tööstuse ümberstruktureerimist juhendavas kataloogis esitab Hiina […] riiginõukogu põhimõtted, mille alusel ettevõtteid soodustatavateks ettevõteteks lugeda, ning vastava liigituse. Samuti puudusid kõnealuse juhtumiga seoses objektiivsed kriteeriumid toetuse saamise tingimuste kohta ja tõendid selle kohta, et vastavalt algmääruse artikli 4 lõike 2 punktile b võiks teha järelduse, et toetuse saamise õigus on automaatne. Kuigi eksportivate tootjate juurde tehtud külastuste käigus õnnestus saada mõningad halduseeskirjad, ei saa Hiina […] valitsusasutuste koostöö puudumise tõttu hinnata selliste objektiivsete kriteeriumide olemasolu.”
117 Käesolevas asjas väidavad hagejad esiteks, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui leidis, et Hiina kõnealune maksustamissüsteem oli konkreetne, kuna pädev ametiasutus piiras selle kohaldamist Hiinas paiknevate ettevõtjatega, kes said dividende teistelt Hiinas paiknevatelt ettevõtjatelt, erinevalt ettevõtjatest, kes investeerisid välisriigi ettevõtjatesse.
118 Tuleb tõdeda, et hagejad on arvamusel, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a kohaldamisel, mis sätestab, et „kui toetust andev asutus või õigusaktid, mida järgides toetust andev asutus toimib, piiravad sõnaselgelt ettevõtete ringi, kellele subsiidiumi võib anda, on subsiidium konkreetne”.
119 Selles osas väidavad hagejad, et maksustamissüsteem võimaldab vältida topeltmaksustamist Hiinas, kuivõrd residendist äriühingu saadud dividendid – juhul kui neid maksab samuti Hiina maksualase pädevuse alla kuuluv residendist äriühing – võib maksustatavast tulust maha arvata. Seevastu juhul, kui dividendid on pärit välisinvesteeringutest, mis ei kuulu Hiina maksualase pädevuse alla, ei saa neid dividende maksustatavast tulust maha arvata.
120 Teavitamise eesmärgil tuleb meenutada, et vaidlustatud määruse põhjenduses 338 märkis nõukogu, et „[v]äite osas, mille kohaselt on selle [maksu]soodustuse [mis on valitsuse saamata jäänud tulu] eesmärk topeltmaksustamise vältimine, märgitakse, et kuigi subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepinguga ei piirata WTO liikmete õigust võtta meetmeid topeltmaksustamise vältimiseks (vt subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu I lisa, joonealune märkus 59), on selle sätte puhul tegemist positiivse kaitsega ega esitatud ühtegi konkreetset tõendit, mis toetaks väidet, et näiteks residendist ja mitteresidendist ettevõtete dividendide erineva kohtlemise põhjuseks on õiguslikud kohustused, mida Hiina on võtnud kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsete topeltmaksustamise vältimise lepingute alusel”.
121 Käesolevas asjas tuleb märkida, nagu nõukogu õigesti tegi, et hagejad ei esita käesoleva hagi raames ühtegi kirjalikku tõendit või märkust, mis võiks põhjendada nende väidet, mille kohaselt „[kõnealuse] maksustamissüsteemi eesmärk on vältida topeltmaksustamist Hiinas”.
122 See väide tuleb kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti b kohaselt seega tunnistada vastuvõetamatuks.
123 Täiendavalt tuleb märkida, et Hiina tulumaksuseaduse (edaspidi „LRIB”) artikkel 26 kuulub seaduse 4. peatükki, mis käsitleb maksusoodustusi. Kuigi, nagu väidavad hagejad, kõnealuse maksustamissüsteemi eesmärk on tõepoolest „topeltmaksustamise vältimine”, on siiski kummaline tõdeda, et LRIB artikkel 26 ei asu selle seaduse mõne muu peatüki all.
124 Hagejad kinnitavad teiseks, et nõukogu ei selgitanud absoluutselt, miks ta järeldas, et kõik LRIB 4. peatüki alla kuuluvad süsteemid olid mõeldud soodustavatele tootmisharudele. Nad lisavad, et LRIB artikkel 26 ei välista tegelikult kõnealuse maksuvabastuse saajate hulgast tootmisharusid ning et seaduse artikkel 25 ei ole käesolevas asjas asjakohane.
125 Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab, et hagejad ei esita hagiavalduses mingit selgitust põhjuse kohta, miks LRIB artiklit 26 ei tule tõlgendada LRIB artikli 25 valguses, vaid piirduvad viitega komisjonile uurimise käigus antud selgitustele.
126 Sellega seoses tuleb nentida, et hagejad leiavad oma repliigis, et institutsioonid tegid LRIB artiklite 25 ja 26 tõlgendamisel vea. Asjaolust, et mõlemad artiklid kuuluvad sama peatüki alla, st 4. peatükk „Soodusmaksustamise kord”, ei järeldu nende arvates, et LRIB artikli 25 järgse tulumaksu sooduskorrale kohaldatavad piirangud on kohaldatavad ka seaduse artiklis 26 ette nähtud vabastusele. Kohtuistungil täpsustasid nad, et LRIB artikkel 25 ei ole eespool mainitud 4. peatükis nn katusartikkel ning et LRIB artikleid 25 ja 26 tuleb seega tõlgendada eraldi. Vastupidi nõukogu väidetule ei ole nende sõnul tegemist uue argumendiga, vaid olemasoleva argumendi täiendusega.
127 Tuleb tõdeda, et hagejad piirduvad viitega komisjonile uurimise käigus esitatud selgitustele ega esita oma argumentatsiooni põhjendamiseks ühtegi tõendit.
128 Repliigis väidavad hagejad veel, et vaidlustatud määruse põhjenduses 133 tõlgendatakse LRIB artiklit 26 viisil, mis tugineb üheainsale väitele, mille kohaselt ei teinud Hiina ametiasutused koostööd (põhjenduse 133 viimane lause).
129 Kõike eeltoodut arvestades tuleb uurida liidu institutsioonide analüüsi LRIB artiklite 25 ja 26 vahelise seose kohta, et teha kindlaks, kas nad tõlgendasid LRIB artiklit 26 valesti, mille aluseks on Hiina ametiasutuste koostöö väidetav puudumine.
130 LRIB artiklis 25 on ette nähtud, et „[t]ulumaksusoodustust kohaldatakse olulistele tootmisharudele ja projektidele, mille arengut riik toetab ja soodustab”.
131 LRIB artikkel 26 kõlab järgmiselt:
„Maksust on vabastatud järgmine tulu:
[…]
2) Dividendid, boonused ja muu tulu, mis on saadud abikõlbulike residentidest äriühingute osalusest.”
132 Vastavalt lõpliku avalikustamise dokumendi punktile 111, mida kinnitati vaidlustatud määruse põhjenduses 133, esitas komisjon oma analüüsi seose kohta LRIB artiklite 25 ja 26 vahel järgmises sõnastuses:
„Ning veel, kuna Hiina […] ettevõtete tulumaksu seaduse 4. peatüki alla kuuluvad maksusoodustuste kavad on mõeldud üksnes oluliste tootmisharude ja projektide jaoks, mida riik toetab ja soodustab (nagu on sätestatud selle seaduse artiklis 25), on ka see kava konkreetne, sest seda saavad kasutada üksnes teatavad ettevõtted ja tootmisharud, mis on liigitatud soodustatavate hulka (näiteks kaetud kvaliteetpaberi tootmine). Komisjon sai sellest aru nii, et otsuses nr 40 (artikkel 14) ja tööstuse ümberstruktureerimist juhendavas kataloogis esitab Hiina […] riiginõukogu põhimõtted, mille alusel ettevõtteid soodustatavateks ettevõteteks lugeda, ning vastava liigituse. Samuti puudusid kõnealuse juhtumiga seoses objektiivsed kriteeriumid toetuse saamise tingimuste kohta ja tõendid selle kohta, et vastavalt algmääruse artikli 4 lõike 2 punktile b võiks teha järelduse, et toetuse saamise õigus on automaatne. Kuigi eksportivate tootjate juurde tehtud külastuste käigus õnnestus saada mõningad halduseeskirjad, ei saa Hiina […] valitsusasutuste koostöö puudumise tõttu hinnata selliste objektiivsete kriteeriumide olemasolu.”
133 Vastavalt lõpliku avalikustamise dokumendi punktile 109, mida kinnitati vaidlustatud määruse põhjenduses 131, ei esitanud Hiina valitsus teavet objektiivsete abikõlbulikkuse kriteeriumide kohta:
„Hiina […] valitsusel paluti esitada teavet selle kava raames kasu saamise eeltingimusena rakendatavate kriteeriumide ja subsiidiumi kasutamise kohta, et määrata kindlaks, mil määral on juurdepääs subsiidiumile avatud üksnes teatavatele ettevõtetele ning kas tegemist on konkreetse subsiidiumiga algmääruse artikli 4 tähenduses. Hiina […] valitsus seda teavet ei esitanud. Pidades silmas algmääruse artikli 4 lõikes 5 esitatud nõuet, et konkreetsuse kindlakstegemine tuleb selgelt tõendada positiivse tõendusmaterjali põhjal, pidi komisjon oma järeldustes tuginema kättesaadavatele faktidele kooskõlas algmääruse artikliga 28.”
134 Hiina valitsuse 3. märtsi 2011. aasta märkused lõpliku avalikustamise dokumendi kohta on ära toodud vaidlustatud määruse põhjenduses 339:
„Lisaks väideti, et kava on soodustatavateks liigitatud ettevõtete ja tootmisharude jaoks täiesti tähtsusetu, kuid määratluse kohaselt kohaldatakse seda kõikide residendist ettevõtete suhtes. Hiina […] valitsus väitis veel, et subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2 lõike 2 kohaselt ei ole üldiselt kohaldatavate maksumäärade kehtestamine konkreetne subsiidium. Väideti, et selle toetuskava alusel toetuse saamise kriteeriumid on objektiivsed ning üksikasjalikult määratletud, abikõlblikkus on automaatne ning seega ei saa seda kava pidada konkreetseks kooskõlas subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2 lõike 1 punktiga b ja algmääruse artikli 4 lõike 2 punktiga b.”
135 Kuna puudusid positiivsed tõendid 3. märtsi 2011. aasta märkustes esitatud kinnituste põhjendamiseks, lahendasid liidu institutsioonid vaidlustatud määruse põhjenduses 340 subsiidiumikavade konkreetsuse küsimuse järgmiselt:
„Need väited tuli tagasi lükata. Sellega seoses tuleb meenutada, et seda kava käsitlevad õigussätted kuuluvad ettevõtte tulumaksu seaduse 4. peatüki „Soodusmaksustamise kord” alla, millega nähakse ette konkreetsed maksusoodustused oluliste tootmisharude ja projektide jaoks, mida riik toetab ja soodustab. Nagu eespool selgitatud, on sellistel tingimustel selle kava alusel saadud toetused konkreetsed algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses. Uurimise käigus ei leitud objektiivseid kriteeriume, mis abikõlblikkust piiraksid ega otsustavaid tõendeid, mille põhjal järeldada, et abikõlblikkus on automaatne. Subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2 lõike 2 sätteid käsitleva väite osas märgitakse, et kõnealuse kava puhul ei ole tegemist üldiselt kohaldatava maksumäära kehtestamisega, vaid teatavat tüüpi äriühingust saadava teatavat tüüpi tulu vabastamisega maksust.”
136 Olgu meenutatud, et vastupidiste tõendite esitamine oli hagejate ülesanne. Siiski nähtub nende märkustest lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, et hagejad ei olnud suutelised esitama tõendeid, mis muudaksid vaidlustatud määruses esitatud asjaolude hinnangud ebausutavaks.
137 Hagejad väitsid lõpliku avalikustamise dokumendi kohta esitatud märkuste punktis 2.3 järgmist:
„Ei ole […] ühtegi „konkreetset ja ümberlükkamatut tõendit” seose kohta kõnealuse maksusüsteemi ja artikli 25 vahel, mille kohaselt võimaldatakse residentidest ettevõtjate makstud dividendide maksust vabastamist ainult soodustatavatele programmidele. Otse vastupidi, tulumaksuseaduse viidatud sätetest nähtub, et kõnealust kava kohaldatakse üldiselt ja vahet tegemata kogu Hiinas objektiivsete kriteeriumide alusel, milleks on dividendide päritolu. Seda kava konkreetseks kvalifitseerides komisjon seega eksib.”
138 Kõigest eeltoodust ilmneb, et hagejad ei esita piisavaid tõendeid, et muuta ebausutavaks vaidlustatud määruses LRIB artiklite 25 ja 26 seose kohta esitatud asjaoludele antud hinnangud. Seega ei teinud liidu institutsioonid algmääruse artikli 4 kohaldamisel ühtegi hindamisviga ning see etteheide tuleb tagasi lükata.
139 Kõigest eespool esitatust järeldub, et kolmas väide tuleb tervikuna tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud algmääruse artikli 7 lõiget 3
140 Hagejad väidavad, et arvestades tõlgendust, mille liidu institutsioonid andsid algmääruse artikli 7 lõikele 3, tegid nad sisuliselt ilmse hindamisvea, kui asusid seisukohale, et tavapärane amortisatsiooniperiood asjaomases tootmisharus oli 15 aastat, kuna nad ei kasutanud hageja raamatupidamisregistris märgitud amortisatsiooni ning kuna neil ei olnud alust otsida muid allikaid, et teha kindlaks amortisatsioon, viidates liidu tootmisharus kehtivale amortisatsioonile.
141 Selles suhtes märgivad hagejad, et komisjoni väljakujunenud praktika kohaselt arvutatakse tavapärane amortisatsiooniperiood asjaomases tootmisharus asjassepuutuvate eksportijate kasutatava amortisatsiooni alusel, mitte aga viidates teiste huvitatud isikute praktikale.
142 Seega väidavad hagejad, et tavapärane amortisatsiooniperiood asjaomases tootmisharus oleks tulnud määrata [konfidentsiaalne] aastale aritmeetilise keskmise alusel ja [konfidentsiaalne] aastale kaalutud keskmise alusel. Hagejad vaidlevad vastu Hiina amortisatsiooni ja liidu tootjate või liidu tootmisharus kehtiva amortisatsiooni vahel keskmise määratlemisele.
143 Lisaks on hagejad seisukohal, et kostja vastuses andis nõukogu uurimise käigus komisjoni antud selgitusest erineva selgituse ning et järelikult oli amortisatsiooni arvutamiseks arvesse võetud võrdlusalust keeruline kindlaks teha.
144 Nõukogu väidab, et paberitööstuses kohaldatava amortisatsiooni arvutamiseks kasutas komisjon koostööd teinud tootjate ja liidu tootjate teada antud amortisatsiooni keskmist, mille tulemuseks oli keskmine kestus 15 aastat (vt vaidlustatud määruse põhjendus 344).
145 Nõukogu väidab, et hagejad piirduvad uurimise käigus esitatud argumentide kordamisega, et nad ei teatanud [konfidentsiaalne] aastasest amortisatsioonist, vaid ajavahemikust [konfidentsiaalne] kuni [konfidentsiaalne] aastat, ning et nad ei tõenda, et liidu institutsioonid on varasematel ajavahemikel järginud väljakujunenud praktikat, mis pealegi ei tekita õiguslikku kohustust hinnata kõiki tulevasi juhtumeid ühtemoodi.
146 Tuleb märkida, et hagejad vaidlustavad esiteks amortisatsiooni arvutamise aluse ning teiseks arvutustulemuse.
147 Esiteks, mis puudutab amortisatsiooni arvutamise alust, siis tuleb meenutada, et algmääruse artikli 7 lõikes 3 on ette nähtud:
„Kui subsiidiumi võib seostada põhivara soetamise või tulevase soetamisega, arvutatakse tasakaalustatava subsiidiumi summa, jagades subsiidiumi ajavahemikule, mis kajastab selliste varade tavapärast amortisatsiooniperioodi asjaomases tootmisharus.”
148 Sellest sättest nähtub, et varade amortisatsiooniperiood tehakse kindlaks asjassepuutuvas tootmisharus, st kaetud kvaliteetpaberi tootmisharu, mida ei moodusta ainuüksi hagejad.
149 Nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 344:
„APP esitatud amortisatsiooniperiood on kindlaks määratud raamatupidamise ja finantseesmärgil. Muud koostööd teinud eksportivad tootjad ja liidu tootmisharu esitasid erinevad amortisatsiooniperioodid. Seepärast kasutas komisjon oma tavapraktika alusel ja kooskõlas algmääruse artikli 7 lõikega 3 selles arvutuses seadmete kasutusena 15 aastat, mida asjaomases tootmisharus peetakse tavapäraseks amortisatsiooniperioodiks.”
150 Asjaolu, et institutsioonid võtsid arvesse liidu tootmisharu ning koostööd teinud eksportivad tootjad, ei saa kvalifitseerida liidu institutsioonide ilmselgeks hindamisveaks.
151 Tuleb tõdeda, et kui liidu institutsioonid oleks tavapärase amortisatsiooniperioodi arvutama ainult hagejate raamatupidamis- või finantsteabe alusel, tuleneks sellest võrreldes tegelikkusega pikk periood, mille tulemus oleks subsiidiumisumma vähenemine.
152 Oma argumentatsiooni põhjendamiseks hagejate viidatud komisjoni otsustuspraktika kohta tuleb märkida, et see ei kujuta endast tavapärase amortisatsiooniperioodi kindakstegemise õiguslikku raamistikku, kuna komisjonil on kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas laiaulatuslik kaalutlusõigus, mille teostamisel ei ole ta seotud varem antud hinnangutega.
153 Tuleb siiski rõhutada, et komisjon on kohustatud järgima õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuulub ka võrdse kohtlemise põhimõte, mille kohaselt ei või ta käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt ega erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 28. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑174/89: Hoche, EKL 1990, lk I‑2681, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
154 Hagejate esitatud näidete analüüsist ilmneb, et komisjon võis arvutada tavapärase amortisatsiooniperioodi mitmel viisil. Asjas, milles võeti vastu nõukogu 12. juuli 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1599/1999, millega kehtestatakse Indiast pärit vähemalt 1 mm läbimõõduga roostevaba terastraadi impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks ning lõpetatakse menetlus Korea Vabariigist pärit vähemalt 1 mm läbimõõduga roostevaba terastraadi osas (EÜT L 189, lk 1; ELT eriväljaanne 11/32, lk 31), arvutas komisjon tavapärase amortisatsiooniperioodi kõigi koostööd teinud India eksportivate tootjate alusel (põhjendus 25). Asjas, milles tehti komisjoni 21. mai 2002. aasta otsus nr 842/2002/ESTÜ, millega muudetakse otsust nr 284/2000/ESTÜ, millega kehtestatakse muu hulgas Indiast pärit teatavate rauast või legeerimata terasest, laiusega 600 mm või enam plakeerimata, pindamata ja muul viisil katmata, rullides, kuumvaltsitud lehtvaltstoodete impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks ja millega kiidetakse heaks pakutud hinnakohustus (EÜT L 134, lk 18), arvutas komisjon tavapärase amortisatsiooniperioodi asjaomase toote tootmisharu alusel (põhjendus 23). Viimaseks, asjas, milles tehti nõukogu 10. mai 2005. aasta määrus (EÜ) nr 713/2005, millega kehtestatakse teatavate Indiast pärinevate laia toimespektriga antibiootikumide impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks (ELT L 121, lk 1), arvutati tavapärane amortisatsiooniperiood antibiootikumisektori alusel (põhjendus 105).
155 Komisjoni 13. juuni 1990. aasta otsuses 90/266/EMÜ, millega kiidetakse heaks Tai valitsuse võetud kohustus seoses subsiidiumidevastase menetlusega, mis puudutab Taist pärit maksimaalse välisläbimõõduga kuni 30 mm kuullaagrite importi (EÜT L 152, lk 59), millele nõukogu näitena viitas, lükkas komisjon tagasi Tai eksportivate tootjate esitatud amortisatsiooni ning eelistas võtta aluseks liidu tootjate esitatud amortisatsiooni (põhjendus 43).
156 Eeltoodust nähtub, et tegelikkuses seisneb komisjoni praktika seisneb selles, et varade tavapärane amortisatsiooniperiood arvutatakse mitme teguri alusel, mitte ainult hagejate esitatud teabe alusel. Neid asjaolusid arvestades ei teinud liidu institutsioonid liidu tootmisharu arvesse võttes ilmset hindamisviga.
157 Teiseks, mis puudutab kõnealuste varade amortisatsiooni arvutamise tulemust, siis vaidlustatud määruse põhjendusest 344 nähtub, et tavapäraseks amortisatsiooniperioodiks määrati 15 aastat.
158 Tuleb aga tõdeda, et hagejad ei esita ühtegi selgitust, et põhjendada oma argumenti, mille kohaselt tegi komisjon kõnealuste varade tavapärase amortisatsiooniperioodi arvutamisel ilmse hindamisvea.
159 Nimelt piirduvad hagejad kinnitusega, et liidu institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kuna nad määrasid tavapäraseks amortisatsiooniperioodiks 15 aastat.
160 Igal juhul tuleb kõigepealt asuda seisukohale, et see argument põhineb vääral eeldusel, kuna komisjon võttis kõnealuste varade, st masinate ja seadmete amortisatsiooni arvutamisel arvesse teisi koostööd teinud eksportivaid tootjaid ja liidu tootmisharu.
161 Edasi tuleb meenutada, et komisjonil on kaalutlusõigus arvutusmeetodi kindlaksmääramisel, et määrata tavapärane amortisatsiooniperiood 15 aastale, mis vastab käesolevas asjas aritmeetilisele keskmisele.
162 Olgu täpsustatud, et aritmeetiline keskmine arvutatakse ühikuarvu alusel, mis korrutatakse amortisatsiooniperioodiga ning see kõik jagatakse ühikute koguarvuga.
163 Nagu märgib nõukogu, märkisid hageja oma masinate ja seadmete amortisatsiooniperioodidena vastavalt [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] aastat GHS osas ja [konfidentsiaalne] aastat GE osas.
164 Võrdluseks, üks teine uurimises koostööd teinud eksportiv tootja märkis amortisatsiooniks 10 ja 20 aastat.
165 Nõukogu märgib õigesti ka seda, et liidu tootmisharu märkis masinate amortisatsiooniks 10–20 aastat.
166 Seega nähtub eeltoodust, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui määras tavapäraseks amortisatsiooniperioodiks 15 aastat, st keskmisest aritmeetilisest kõrgema perioodi.
167 Viimaseks, hagejate argument, mille kohaselt tuleb aritmeetilise keskmise kohaselt tavapäraseks keskmiseks amortisatsiooniperioodiks määrata [konfidentsiaalne] aastat ja kaalutud keskmise alusel [konfidentsiaalne] aastat, on väär.
168 Nimelt ei saa amortisatsiooniperiood ulatuda [konfidentsiaalne] või [konfidentsiaalne] aastale, kuna esiteks on liidu institutsioonid arvesse võtnud liidu tootmisharu, mis uurimise käigus edastatud teabe põhjal on tavapärase amortisatsiooniperioodina esitanud 10–20 aastat, ning teiseks hagejate toodetud masinate ja seadmete amortisatsiooniperioodide summa on väiksem perioodist, millele nad üritavad tugineda, olenemata sellest, kas see on arvutatud aritmeetilise keskmise või kaalutud keskmise alusel.
169 Järelikult ei ole institutsioonid teinud ilmset hindamisviga, leides et tavapäraseks amortisatsiooniperioodiks tuli määrata 15 aastat.
170 Järelikult tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.
Viies väide, et on rikutud algmääruse artikli 6 punkti b
171 Hagejad väidavad, et liidu institutsioonid rikkusid algmääruse artikli 6 punkti b ja tegid ilmse hindamisvea, kui asusid seisukohale, et hagejad said sooduslaene, kuna nad oleksid pidanud võrdlema riigi omandisse kuuluvate pankade võetavaid intressimäärasid nendega, mida hagejad oleksid saanud turul. Selles osas leiavad hagejad, et liidu institutsioonid ei analüüsinud, kas nad said riigilt mis tahes garantiid või tuge turutingimustest soodsamatel tingimustel.
172 Hagejad väidavad, et liidu institutsioonid andsid meelevaldselt neile reitingu BB, kasutades reitinguagentuuri Bloomberg reitingut, mitte reitingut A1, mille neile oli andnud agentuur Moody’s. Selles suhtes leiavad hagejad, et asjaolu, et neil oli väga hea maksevõime, võimaldab neil saada Hiina pankadest soodsa intressiga laene.
173 Nõukogu väidab, et suurem osa suurtest Hiina pankadest kuulub riigile ega saa võetavat intressi vabalt määrata. Neil põhjustel ei tee nad süsteemilise riski analüüsi ning intressimäärad, mida eksportijad oleksid võinud Hiina turul saada, ei saa olla sobivad viiteintressimäärad selleks, et arvutada eksportivatele tootjatele sooduslaenude kaudu antud subsiidiumisummat.
174 Nõukogu märgib, et liidu institutsioonid pidasid mõistlikuks sobiv viiteintressimäär välja töötada, kohaldades kohandatud Hiina määra, kuid nad ei saanud seda meetodit kasutada, kuna neile ei edastatud teavet Hiina pankade laenupoliitika ja eksportivatele tootjatele laenude andmise korra kohta.
175 Nõukogu väidab, et liidu institutsioonid kohaldasid agentuuri Bloomberg reitingut, võttes arvesse intressimäära, mida oleks hagejatele võidud anda sooduskohtlemise puudumisel, samas kui agentuur Moody’s andis oma reitingu, olles võtnud arvesse avaliku võimu poliitika tuge.
176 Kõigepealt tuleb meenutada, et algmääruse artikli 6 punkt b sätestab:
„Saaja saadud kasu arvutamisel kohaldatakse järgmisi eeskirju:
[…]
b) valitsuslaenu ei peeta saadud kasuks, välja arvatud juhul, kui erinevus on selles, kui palju maksab laenu saav ettevõte valitsuslaenu eest ja võrreldava kommertslaenu eest, mida see ettevõte võiks turul reaalselt saada. Sellisel juhul on kasu nende kahe summa vahe.”
177 Algmääruse artikli 28 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:
„Kui mõni huvitatud pool ei võimalda juurdepääsu vajalikule informatsioonile või ei esita vajalikku informatsiooni käesolevas määruses ette nähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui positiivsed eel- või lõppotsused teha kasutada olevate faktide põhjal.”
178 Sellega seoses tuleb tõdeda, et Hiina valitsus esitas väga vähe teavet Hiina pankade aktsionäride ja omanike kohta, kuigi Hiina finantsturule on omane avaliku võimu sekkumine, sest enamik suurtest pankadest kuuluvad riigile (vt vaidlustatud määruse põhjendus 84).
179 Hiina valitsus piirdus nimelt viitega Hiina pankade aastaaruannetele, mis ei ole komisjoni uurimise jaoks piisavalt üksikasjalikud.
180 Sellega seoses tuleb meenutada, et Hiina valitsus ei esitanud komisjoni nõude tulemusel mingit teavet valitsusepoolse kontrolli struktuuri kohta Hiina pankades (arengupangad või muud pangad) ja selle kohta, kuidas paberitootmissektori puhul järgitakse valitsuse põhimõtteid ja huve (vt vaidlustatud määruse põhjenduse 85 esimene ja kolmas lõik).
181 Veel tuleb tõdeda, et komisjoni nõude tulemusel ei esitanud Hiina valitsus mingit täpsustust ega põhjendust kommertspankade antud laenude kohta, sõltumata sellest, kas tegemist oli sooduslaenude või muude spetsiifiliste laenudega (vt vaidlustatud määruse põhjenduse 87 teine lõik).
182 Tuleb märkida, et Hiina valitsus ei esitanud mingit teavet Hiina pangasüsteemi kohta (vt vaidlustatud määruse põhjendus 88).
183 Veel tuleb märkida, et Hiina valitsus ning koostööd teinud eksportivad tootjad ei esitanud teavet Hiina pankade laenupoliitika kohta ega eksportivatele tootjatele laenude andmise korra kohta (vt vaidlustatud määruse põhjendus 99).
184 Tuleb tõdeda, et hagejad eeltoodut ei vaidlusta.
185 Hagejad ei vaidlusta ka asjaolu, et Hiina pangad ei saa vabalt määrata intressimäärasid ega tee oma finantsturu süsteemilise riski analüüse.
186 Nimelt piirduvad nad väitega, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kuna nad ei võrrelnud riigi omandis olevate pankade määrasid määradega, mida hagejad oleksid turul saanud.
187 Ent eeltoodust nähtub, et uurimise käigus võttis komisjon oma hinnangu aluseks kättesaadavad andmed, st Hiina pankade aastaaruanded, Deutsche Bank’i üks 2006. aasta uuring Hiina pangasektori kohta ning see vähene teave, mille Hiina valitsus, Hiina pangad või koostööd teinud eksportivad tootjad edastasid.
188 Seega tuleb tõdeda, et liidu institutsioonid ei teinud ilmset hindamisviga seoses Hiina pankade antud laenudest saadud eelise olemasoluga, kuna need pangad on riigi kontrolli all ning teostavad avalikku võimu (vt vaidlustatud määruse põhjendus 85) ning kuna Hiina valitsus reguleerib kindlate reeglite abil intressimäärade muutmist (vt vaidlustatud määruse põhjendus 87).
189 Vaidlustatud määruse põhjendusest 89 nähtub:
„[K]omisjon [teeb] järelduse, et valitsuse sekkumine moonutab Hiina […] finantsturgu ning valitsusele mittekuuluvad pangad ja muud finantsasutused peavad tõenäoliselt kooskõlastama oma intressimäärad valitsusele kuuluvate pankade omadega. Seetõttu ei saa valitsusele mittekuuluvate pankade ja muude finantsasutuste intressimäärasid pidada asjakohasteks kommertslikeks võrdluskriteeriumideks, mille põhjal saaks otsustada, kas valitsusele kuuluva panga antavad laenud toodavad kasumit.”
190 Lisaks tuleb tõdeda, et hagejad ei esita ühtegi tõendit ega argumenti ning piirduvad pelkade väidetega selle kohta, et Hiina pankade antud laenud ei kujuta endast eelist.
191 Kättesaadavate andmete alusel tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta tugines agentuuri Bloomberg reitingule BB, mis vastab spekulatiivsetele võlakirjadele.
192 Nimelt nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 324, et „[APP kontserni esitatud krediidireitingu aruannetes sisalduv teave kinnitab] komisjoni järeldusi, mille kohaselt on eksportija praegune finantsseis turumoonutuste tulemus ning seega ei saa Hiina eksportijate [agentuuri Moody’s] krediidivõimelisust [A1] nende nimiväärtuse põhjal arvestada”.
193 Tuleb tõdeda, et oma väite põhjendamiseks ei ürita hagejad tõendada, et turumoonutuse puudumisel nende praegune finantsseis säiliks.
194 Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.
Kuues väide, et on rikutud algmääruse artikli 14 lõiget 2
195 Kuuendas väites kinnitavad hagejad sisuliselt, et tasakaalustavate meetmete kehtestamine ei olnud vajalik, kuna subsiidiumid olid juba kompenseeritud turumajanduse tingimustes tegutseva äriühingu staatuse saamise taotluse rahuldamata jätmisega lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse raames. Järelikult oleks uurimine algmääruse artikli 14 lõike 2 kohaselt tulnud lõpetada.
196 Sellega seoses väidavad hagejad esiteks, et kui nende suhtes ei oleks tasakaalustavat tollimaksu kehtestatud, oleks üldise tollimaksu tase jäänud samaks, kahjumimarginaali tasemega piiritletuks, ning teiseks, et nn väiksema tollimaksu reeglit puudutava algmääruse artikli 15 lõike 1 kohaselt peaks 20% tollimaks, mis kehtestati määrusega, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks, jääma samaks, vaatamata sellele, kas tasakaalustavad tollimaksud kehtestatakse või mitte. Seega oli komisjon kohustatud esitama nõukogule subsiidiumidevastase uurimise lõpetamise ettepaneku.
197 Nõukogu väidab, et algmääruse artikli 14 lõige 2 ei kohusta institutsioone valima dumpinguvastaste ja subsiidiumidevastaste meetmete vahel ega näe ette mingit reeglit üksikasjaliste eeskirjade osas, mille kohaselt võib neid kahte tüüpi meetmeid sobivalt kombineerida, kuna need meetmed ei ületa kehtestatud dumpingu või subsiidiumide kogusummat või kahjumarginaali kooskõlas algmääruse artikli 15 lõikega 1.
198 Sellega seoses väidab nõukogu, et hagejad möönavad, et ei ole ohtu, et dumpinguvastasel ja subsiidiumidevastasel paralleelsel uurimisel oleks nende suhtes ebaõiglane mõju.
199 Esiteks, mis puudutab käesoleva väite väidetavat vastuvõetamatust, mille nõukogu tõstatas, siis tuleb märkida, et hagejad täpsustasid nii hagi esemes kui ka oma tühistamisnõuetes, et nad piirduvad nende suhtes kehtestatud lõpliku subsiidiumidevastase tollimaksu õiguspärasuse vaidlustamisega.
200 Neil asjaoludel tuleb käesolevat tühistamishagi tõlgendada nii, et selles palutakse vaidlustatud määrus tühistada vaid osaliselt, hagejatele lõpliku subsiidiumivastase tollimaksu kehtestamise osas.
201 Kõigest eeltoodust tulenevalt tuleb kuues väide tagasi lükata.
202 Vaidlustatud määruse põhjendusest 6 nähtub:
„Käesoleva subsiidiumivastase menetluse ja paralleelselt toimunud dumpinguvastase menetluse kahju analüüsid on ühesugused, sest liidu tootmisharu määratlus, representatiivsed liidu tootjad ja uurimisperiood on mõlema uurimise puhul samad. Seetõttu võeti kummagi menetluse käigus kahju tekitamise kohta esitatud kõiki märkusi arvesse mõlema menetluse puhul.”
203 Sellega seoses olgu täpsustatud, et mõlemad uurimised puudutavad sama toodet, s.o Hiinast pärit kaetud kvaliteetpaber.
204 Vaidlustatud määruses kehtestas nõukogu subsiidiumivastaseid meetmeid (vaidlustatud määruse põhjendus 490), mille puhul võeti arvesse tuvastatud subsiidiumimarginaale ja tekitatud kahju kõrvaldamiseks vajaliku tollimaksu suurust (vaidlustatud määruse põhjendus 491), et katta liidu tootmisharu tootmiskulusid ja saada sellist maksueelset kasumit, milleni võiks jõuda liidu tootmisharu tavapärastes konkurentsitingimustes (vaidlustatud määruse põhjendus 492).
205 Selles osas asus nõukogu seisukohale, et kaebuse esitajate sihtkasum peaks kajastama vajadust suure ettemaksega investeeringute järele ja riske, mis on omased sellele kapitalimahukale tootmisharule, ning et 8% käibepõhist kasumimarginaali võib pidada miinimumiks, mille liidu tootmisharu võiks kahjustava subsideerimise puudumisel saavutada (vaidlustatud määruse põhjendus 494), ning sellest lähtuvalt arvutati liidu tootjate jaoks samasuguse toote mittekahjustav hind. Selle hinna saamiseks liideti eespool nimetatud 8% kasumimarginaal tootmiskuludele (vaidlustatud määruse põhjendus 495).
206 Niisiis leidis nõukogu, et asjaomase toote impordi suhtes tuleks kehtestada lõplik tasakaalustav tollimaks, mis vastaks väiksema tollimaksu reegli kohaselt subsiidiumi- või kahjumarginaali kõige madalamale leitud tasemele. Antud juhul tuleks tasakaalustava tollimaksu määr seega algmääruse artikli 15 lõike 1 kohaselt kehtestada kindlaksmääratud subsiidiumimarginaalide tasemele, s.o 12%, (vaidlustatud määruse põhjendus 498).
207 Nõukogu oli ka seisukohal, et arvestades väiksema tollimaksu reegli kasutamist käesoleva uurimise käigus ja paralleelsel dumpinguvastasel uurimisel tuvastatud subsideerimismäära, ei peetud teiste subsiidiumikavaside osas vajalikuks täiendavalt uurida, kas ja mil määral korvatakse samad subsiidiumid topelt, kui ühe ja sama imporditava toote suhtes kohaldatakse samaaegselt nii dumpinguvastast kui ka tasakaalustavat tollimaksu (vaidlustatud määruse põhjendus 500).
208 Lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse raames leidis nõukogu, et arvesse võeti eriti investeerimiskulu, ning leiti, et nimetatud alusel määratud sihtkasum kajastab vajadust suure ettemaksega investeeringute järele ja riske, mis on omased sellele kapitalimahukale tootmisharule juhul, kui ei ole tegemist dumpinguhinnaga või subsideeritud impordiga. Seetõttu arvati, et tootmisharu võiks saavutada 8% kasumimäära, kui puudub dumpinguhinnaga import (lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse põhjendus 158).
209 Nõukogu järeldas, et vastavalt väiksema tollimaksu reeglile tuleks kehtestada impordi suhtes lõplik tollimaks, mis oleks marginaali kõige madalamal tuvastatud tasemel; antud juhul peaks tollimaksu määra kehtestama tuvastatud kahju tasemel (lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse põhjendus 160).
210 Nõukogu tuletas meelde, et vastavalt nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51, parandus ELTL 2010, L 7, lk 22; edaspidi „dumpinguvastane algmäärus”), artikli 9 lõikele 2 peeti vajalikuks teha kindlaks, kas ja mil määral tulenevad subsiidiumisummad ja dumpingumarginaalid ühest ja samast olukorrast (lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse põhjendus 161).
211 Nõukogu leidis, et kahju kõrvaldamise tase on madalam kui lõplikud dumpingumarginaalid, kuid kõrgem kui lõplikud subsiidiumimarginaalid. Nõukogu pidas seega asjakohaseks kehtestada lõplik tasakaalustav tollimaks kindlaksmääratud lõplike subsiidiumimarginaalide tasemel ning seejärel kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks kuni asjaomase kahju kõrvaldamise tasemeni (lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse põhjendus 164).
212 Kui kohtuistungil nõukogult küsiti, miks otsustasid liidu institutsioonid keskenduda kõigepealt subsiidiumile ja seejärel dumpingule, täpsustas nõukogu, et subsiidiumid võivad olla dumpingutegur, seevastu dumping ei too kaasa subsiidiumide.
213 Nõukogu leidis, et kooskõlas dumpinguvastase algmääruse artikli 14 lõikega 1 ei kehtestata dumpinguvastast tollimaksu sel määral, mis on vajalik väiksema tollimaksu reegli järgimiseks (lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse põhjendus 165).
214 Lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud, et tollimaksu määr on 20%.
215 Lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse artikli 1 lõikes 3 on ette nähtud, et hagejate puhul ei nõuta dumpinguvastast tollimaksu sisse 12% ulatuses, kuna vastav summa nõutakse sisse vastavalt vaidlustatud määrusele.
216 Lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse artikli 1 lõikes 4 on ette nähtud, et kehtestava dumpinguvastase tollimaksu määr on 8%.
217 Esiteks, kõigest eeltoodust nähtub, et algmääruse artikli 14 lõige 2 ei kohusta institutsioone valima dumpinguvastaste ja subsiidiumidevastaste meetmete vahel ega näe ette mingit reeglit üksikasjaliste eeskirjade osas, mille kohaselt võib neid kahte tüüpi meetmeid sobivalt kombineerida, nagu märkis õigesti nõukogu, keda toetab komisjon. Siiski ei tohi need meetmed ületada kehtestatud dumpingu või subsiidiumide kogusummat või kahjumarginaali kooskõlas algmääruse artikli 15 lõikega 1 või dumpinguvastase algmääruse artikli 9 lõikega 4. Pealegi ei ole komisjoni ülesanne teha nõukogule ettepanek lõpetada uurimine põhjusel, et tasakaalustavate tollimaksude kehtestamise on tähenduseta, kuna kahjumimarginaal jääb samaks.
218 Teiseks, kuna hagejate suhtes kehtestatud üldiseks subsiidiumimarginaaliks oli 12%, samas kui üldine dumpingumarginaal oli 43,5%, ning kuna lõplike tasakaalustavate tollimaksude (12%) ja dumpinguvastaste tollimaksude (8%) ülemmääraks on ühise kahjumimarginaali tase, s.o 20%, siis tuleb tõdeda, et kehtestatud meetmed ei ületa uurimiste tulemusel kindlaks tehtud subsiidiumide, dumpingu või kahju taset.
219 Kolmandaks, kuna dumpingu- ja subsiidiumidemarginaalide vahe (31,5%) on suurem dumpinguvastaste tollimaksude suurusest (8%), ei teki vastupidi hagejate väidetule ka tasakaalustavate tollimaksude ja dumpinguvastaste tollimaksude kattumise küsimust.
220 Järelikult tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Seitsmes väide, et on rikutud algmääruse artikli 8 lõiget 1
221 Seitsmes väide koosneb kahest osast.
222 Esimese osa kohaselt on rikutud dumpinguvastase määruse artikli 3 lõiget 2 ja algmääruse artikli 8 lõiget 1 seeläbi, et komisjon jättis kahju hindamisel välja ühe viiest liidu tootjast, kes uurimisel koostööd tegid, esitamata põhjendusi.
223 Teise osa kohaselt on rikutud dumpinguvastase määruse artikli 3 lõiget 2 ja algmääruse artikli 8 lõiget 1 seeläbi, et komisjon tugines andmetele, mille edastasid neli tüüpilist tootjat, mitte andmetele liidu tootmisharu kohta tervikuna, kui ta hindas asjaolusid, mida on sobiv nimetada mikromajanduslikeks teguriteks.
224 Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et algmääruse artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ahju tuvastamine peab põhinema otsesel tõendusmaterjalil ning selle käigus tuleb objektiivselt uurida [esiteks] subsideeritud impordi mahtu ja subsideeritud impordi mõju samasuguste toodete turuhindadele ühenduses, ja [teiseks] kõnealuse impordi edaspidist mõju ühenduse tootmisharule”.
225 Tuleb meenutada, et liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (vt selle kohta Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 191/82: Fediol vs. komisjon, EKL 1983, lk 2913, punkt 26; 27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑351/04: Ikea Wholesale, EKL 2007, lk I‑7723, punkt 40; 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑535/06 P: Moser Baer India vs. nõukogu, EKL 2009, lk I‑7051, punkt 85, ning Üldkohtu 18. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑156/11: Since Hardware (Guangzhou) vs. nõukogu, punkt 134).
226 Lisaks eeldab kahju kindlaksmääramine väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keerukate majandusküsimuste hindamist. Hindamisel on institutsioonidel laiaulatuslik kaalutlusõigus (Euroopa Kohtu 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑69/89: Nakajima vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑2069, punkt 86; Üldkohtu 28. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑164/94: Ferchimex vs. nõukogu, EKL 1995, lk II‑2681, punkt 131, ja 14. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑107/04: Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu, EKL 2007, lk II‑669, punkt 43, ja eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus Since Hardware (Guangzhou) vs. nõukogu, punkt 135).
227 Liidu kohtu kontroll peab seega piirduma selle kontrollimisega, kas menetlusnormidest on kinni peetud, kas vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevad asjaolud on sisuliselt õiged, kas nende faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või kas võimu ei ole kuritarvitatud (eespool punktis 226 viidatud Üldkohtu otsus Ferchimex vs. nõukogu, punkt 67; 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑210/95: EFMA vs. nõukogu, EKL 1999, lk II‑3291, punkt 57; eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu, punkt 43, ja eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus Since Hardware (Guangzhou) vs. nõukogu, punkt 136).
228 Lisaks peab hageja esitama tõendid, et Üldkohus saaks tuvastada, et nõukogu on kahju ulatuse hindamisel teinud ilmse kaalutlusvea (vt selle kohta Üldkohtu 28. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑35/01: Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, EKL 2004, lk II‑3663, punkt 119, ja 4. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑300/03: Moser Baer India vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑3911, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus Since Hardware (Guangzhou) vs. nõukogu, punkt 137).
Esimene osa, mis puudutab kahju hindamisel Soome tootja väljajätmise väidetavat põhjendamata jätmist
229 Esiteks, hagejad väidavad, et kuigi komisjon ei koostanud valimit, piiras ta mikromajanduslikeks määratletava mitme kahjuteguri analüüsi, kuna ainult nelja kaebuse esitajat kontrolliti ja peeti liidu tootmisharu esindavaks. Sellega seoses komisjon ei põhjendanud, miks ta jättis välja Soome tootja.
230 Hagejad väidavad, et jättes kahju hindamisel arvesse võtmata ühe neist liidu tootjatest, kes esindavad positiivseid suundumusi, ning pidades tüüpiliseks vaid nelja kaebuse esitanud tootjat, ei viinud komisjon läbi talle esitatud asjaolude „objektiivset analüüsi” WTO apellatsioonikoja kirjeldatud tähenduses.
231 Nõukogu väidab, et komisjon ei jätnud tähelepanuta Soome tootja koostööd, kuna viimane ei esitanud mikromajanduslike tegurite analüüsiks vajalikke andmeid, ning kuna makromajanduslike kahjutegurite analüüsi osas olid seda tootjat puudutavad andmed hõlmatud Cepifine edastatud teabega.
232 Nõukogu väidab, et Soome tootja toodang moodustas kõige rohkem vaid 1,4% liidu tootmisharu toodangust ning et edastatud arvandmed, isegi kui need viitasid teatavale positiivsele suundumusele, ei saanud vastu rääkida kõigi liidu tootjate suhtes tehtud kahjuanalüüsile.
233 Nõukogu rõhutab asjaolu, et valimi saab koostada vaid juhul, kui koostööd teha otsustanud ettevõtjad on nii arvukad, et igaühe juures ei ole uurimist läbi viia võimalik. Igal juhul olid koostööd teinud ettevõtjad tüüpilised liidu tootmisharu esindamaks.
234 Eeltoodut arvestades tuleb kindlaks teha, kas – nagu väidavad hagejad – komisjon ei viinud tõepoolest kahjuhinnangut läbi, tuginedes objektiivsetele tõenditele, kui ta jättis Soome tootja positiivseid andmeid esitanud liidu tootmisharu alt välja.
235 Sellega seoses esitavad hagejad kirja, mis on saadetud 18. märtsil 2010 ja milles komisjon palus Soome tootjal esitada oma märkused ja millele viimane vastas 30. aprilli 2010. aasta kirjas, millest nähtub, et ta ei ole kahju kandnud. Selle kohta väitsid hagejad uurimise käigus, et komisjon ei võinud selle tootja koostööd jätta mõistliku põhjuseta arvesse võtmata.
236 Olgu märgitud, et subsiidiumidevastaste juhtumite raames sõltuvad nõukogu ja komisjon vabatahtlikust koostööst, mida teevad huvitatud isikud, esitades neile ette nähtud tähtaegade jooksul vajalikku teavet (vt analoogia alusel eespool punktis 227 viidatud Üldkohtu otsus EFMA vs. nõukogu, punkt 71).
237 Nagu märgivad hagejad, on vaidlustatud määruse põhjenduses 13 kirjas, et „[v]astused küsimustikele ja täiendavad dokumendid saadi kahelt Hiina […] eksportivate tootjate rühmalt, Cepifinelt, neljalt kaebuse esitanud liidu tootjalt ja veel ühelt liidu tootjalt, 13 sõltumatult importijalt ja kauplejalt, 5 kasutajalt ning ühelt trükitööstuse ühenduselt”.
238 Ent vaidlustatud määruse põhjendusest 53 nähtub, et algatamisteates sätestatud tähtaja jooksul andsid endast märku ainult neli liidu tootjat.
239 Vaidlustatud määruse põhjendusest 389 nähtub, et „[k]äesoleva uurimise käigus määratleti liidu tootmisharu nende liidu tootjate tasandil, kelle arvele langeb liidu kogutoodang […] vaatamata sellele, kas tootjad toetasid kaebust või kas nad osalesid uurimises”.
240 Vaidlustatud määruse põhjendusest 372 nähtub, et „[u]urimisperioodil tootis liidus samasugust toodet 14 teadaolevat tootjat ja veel mõned väga väiksed tootjad” ning et „Cephine esitatud andmed hõlmavad hinnanguliselt 98% liidu tootjate toodangust”.
241 Eeltoodust ilmneb, et makromajanduslike tegurite osas võeti Soome tootja olukord arvesse, kuna Cepifine edastatud andmed hõlmasid 98% liidu eksportivate tootjate toodangust.
242 Mis puudutab aga mikromajanduslikke tegureid, mida saab hinnata ainult üksikettevõtjate edastatud andmete alusel, siis tuleb tõdeda, et Soome tootja ei vastanud algatamise teates ette nähtud tähtaja jooksul.
243 Seega asjaolu, et Soome tootja ei vastanud, ei saa endast kujutada puudust konkreetse analüüsi raames, mis põhineb kahju hindamise objektiivsetel tõenditel.
244 Järelikult tuleb kõnealune etteheide tagasi lükata.
245 Teiseks väidavad hagejad, et institutsioonid ei täitnud ELTL artikli 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 seisukohast põhjendamisnõudeid.
246 Nõukogu on seisukohal, et hagejad ei esita vaidlustatud määruse põhjendamata jätmise osas ühtegi tõendit.
247 Esimese osa esimese etteheite raames läbi viidud analüüsi arvestades tuleb jõuda järeldusele, et ELTL artiklit 296 ega põhiõiguste harta artiklit 41 ei ole samuti rikutud.
248 Järelikult tuleb kõnealune etteheide tagasi lükata.
249 Seetõttu tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.
Teine osa, mis puudutab neljal liidu tüüpilisel tootjal põhineva mikromajanduslike kahjutegurite väidetava hindamise üksikasjalikke eeskirju
250 Esiteks, hagejad väidavad, et nõukogu määratluse kohaselt koosnes liidu tootmisharu Cepifine 14 liikmest, samas kui uurimise raames oli komisjoni analüüs teatavate kahjutegurite puhul piiratud nelja tüüpilise tootja olukorra hindamisega.
251 Hagejad väidavad, et teatavad kahjutegurid, st mikromajanduslikud tegurid, puudutavad piiratud hulka tootjaid, st neli kaebuse esitajat ja Soome tootja, kes ainsatena küsimustikule vastasid.
252 Hagejate sõnul andis see meetod kahju kohta vale pildi, kuna see ei vasta tootjate alarühma olukorrale ega Cepifine 14 liikme olukorrale. Nimelt ei saa komisjon ühel poolt hinnata teatud tegurite osas liidu tootmisharu kantud kahju ning teiselt poolt piirduda teiste tegurite osas kahju hindamisega, mida kandis tootjatest ainult tüüpiline osa.
253 Hagejad leiavad, et kriteeriumid, mida komisjon kasutas kahjutegurite klassifitseerimisel makromajanduslikeks ja mikromajanduslikeks, ei ole loogilised. Veel väidavad nad, et vaidlustatud otsuses ei ole sel teemal esitatud ühtegi põhjendust ega selgitust.
254 Nõukogu väidab, et liidu tootmisharu määratleti kui kõik liidu tootjad, kes esindavad liidu kogutoodangut, kelle hulka kuuluvad Cepifine 14 liiget.
255 Nõukogu väidab, et algmääruse artikli 8 lõige 1 ei keela analüüsida eri kahjutegureid lähtudes liidu tootjate eri alarühmadest.
256 Nõukogu leiab, et analüüs vastab algmääruse artikli 8 lõikes 1 loetletud kriteeriumidele nii mikromajanduslike kui ka makromajanduslike kahjutegurite osas.
257 Nõukogu leiab, et makromajanduslike ja mikromajanduslike kriteeriumide eristamine on loogiline ning põhineb praktilistel kaalutlustel, eelkõige andmete kättesaadavus.
258 Tuleb märkida, et käesoleva väite raames ei vaidle hagejad vastu nende tegurite ja majandusnäitajate asjassepuutuvusele, mida institutsioonid kasutasid liidu tootmisharule tekkinud kahju hindamisel, ega komisjonipoolsele analüüsile nende kohta, nagu ilmneb vaidlustatud määruse põhjendustest 389–390.
259 Tuleb meenutada, et hagejad vaidlustavad tegurite klassifitseerimise ja komisjoni kasutatud meetodi.
260 Algmääruse artikli 8 lõikes 4 on ette nähtud:
„Uurides subsideeritud impordi mõju asjaomasele ühenduse tootmisharule, hinnatakse ka kõiki asjakohaseid majandustegureid ja -näitajaid, mis puudutavad selle tootmisharu olukorda, sealhulgas: asjaolu, et tootmisharu ei ole veel täielikult toibunud varasema subsideerimise või dumpingu mõjust; tasakaalustatavate subsiidiumide summa suurust; tegelikku ja võimalikku müügi, kasumi, tootmismahu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse vähenemist; ühenduse hindu mõjutavaid tegureid; tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahavoogudele, laovarudele, tööhõivele, palkadele, majanduskasvule, kapitali ja investeeringute kaasamise võimele ning põllumajanduse puhul sellele, kas valitsuse abiprogrammide kasutamine on suurenenud. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.”
261 Seoses makromajanduslike teguritega nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 389, et „komisjonil [on] tavaks hinnata makromajanduslikke tegureid kogu liidu tootmisharu tasandil tekitatud kahju alusel […], […] liidu tootmisharu [määratleti] nende liidu tootjate tasandil, kelle arvele langeb liidu kogutoodang […] vaatamata sellele, kas […] nad osalesid uurimises”.
262 Selles küsimuses nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 385, et „[m]akromajanduslikke elemente (toodang, tootmisvõimsus, tootmisvõimsuse rakendusaste, müügimaht, turuosa, kasv ja tasakaalustatavate subsiidiumide suurusjärk) hinnati kogu liidu tootmisharu lõikes, tuginedes Cepifinelt saadud teabele”.
263 Seoses mikromajanduslike teguritega nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 390, et neid tegureid „analüüsiti representatiivsete liidu tootjate tasandil sõltumata nende toetavast või mittetoetavast seisukohast kaebusele”.
264 Selles osas nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 386, et „[m]ikromajanduslike elementide (keskmised ühikuhinnad, tööhõive, palgad, tootlikkus, varud, tulusus, rahavoog, investeeringud, investeeringutasuvus, kapitali kaasamise võime) analüüs viidi läbi liidu tootjate tasandil ja neilt saadud teabe põhjal, mida kontrolliti”.
265 Olgu meenutatud, et subsiidiumidevastaste juhtumite raames sõltuvad nõukogu ja komisjon vabatahtlikust koostööst, mida teevad huvitatud isikud, esitades neile ette nähtud tähtaegade jooksul vajalikku teavet (vt eespool punkt 236).
266 Eeltoodust nähtub, et kooskõlas algmääruse artikli 8 lõikega 4 analüüsis komisjon seoses makromajanduslike teguritega eri kriteeriume liidu tootmisharu seisukohast ning seoses mikromajanduslike teguritega üksikettevõtjate seisukohast.
267 Nimelt hinnati makromajanduslikke tegureid Cepifine edastatud teabe alusel, mis hõlmab 98% liidu tootjate toodangust.
268 Lisaks, mikromajanduslikke tegureid, mis põhinevad üksikettevõtjate edastatud kättesaadaval teabel, hinnati nelja tüüpilise kaebuse esitanud tootja edastatud andmete alusel, välja arvatud Soome tootja, kes määratud tähtaja jooksul endast märku ei andnud.
269 Liidu institutsioonidel ei ole oma kaalutlusõiguse raames algmäärusest tulenevalt mingit kohustust klassifitseerida makromajanduslikud ja mikromajanduslikud kriteeriumid või keeldu moodustada tootjate alarühmasid, kuna komisjon viib läbi objektiivse analüüsi, tuginedes objektiivsetele tõenditele, nagu ta käesolevas asjas tegi.
270 Seega tuleb tõdeda, et hagejad ei esita oma etteheite põhjendamiseks ühtegi tõendit, mis näitaks, et kahjutegurite klassifitseerimine ja komisjoni meetod ei võimaldanud objektiivsete tõendite alusel konkreetset analüüsi läbi viia.
271 Järelikult tuleb etteheide tagasi lükata.
272 Teiseks, hagejad väidavad, et komisjon oleks pidanud moodustama valimi.
273 Algmääruse artiklist 28 nähtub, et „[s]elleks, et oleks võimalik uurimine lõpule viia ette nähtud tähtaja jooksul, on oluline ette näha valikuuring juhtudeks, kui osapooli või tehinguid on liiga palju”.
274 Ent nagu märgib nõukogu, ei olnud komisjon käesolevas asjas kohustatud valimi meetodit kasutama (vt eespool punkt 233).
275 Nimelt, kooskõlas liidu institutsioonide kaalutlusõigusega, nagu kohtupraktikas on seda tunnustatud, ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kuna uurimisel tegid koostööd ainult neli tüüpilist tootjat.
276 Järelikult tuleb etteheide tagasi lükata.
277 Kolmandaks tuleb tõdeda, et hagejad piirduvad viitega asjaolule, et vaidlustatud määrust ei ole põhjendatud, esitamata ELTL artikli 296 väidetava rikkumise tõendamiseks siiski mis tahes tõendit.
278 Seega tuleb etteheide tagasi lükata.
279 Seetõttu tuleb teine osa tagasi lükata.
280 Sellest tulenevalt tuleb seitsmes väide tervikuna tagasi lükata.
Kaheksas väide, et on rikutud algmääruse artikli 2 punkti d ja artiklit 15
281 Esiteks, hagejad märgivad Üldkohus, et „nad said alles menetluse väga hilises staadiumis teada meetodist, mida komisjon järgis, et jõuda 8% sihtkasumini”.
282 Kui eeldada, et tegemist on argumendiga, ei tõenda hagejad, et see väidetav hilinemine neid kahjustas, et esitada oma seisukoht, ning rikkus nende kaitseõigusi.
283 Seetõttu, osas, milles hagejad soovivad sisuliselt tugineda kaitseõiguste rikkumisele, tuleb see etteheide tagasi lükata.
284 Teiseks, hagejad väidavad, et komisjon rikkus algmääruse artikli 2 punkti d ja artiklit 15, kuna ta võttis aluseks 8% sihtkasumi.
285 Olgu meenutatud, et algmääruse artikli 2 punkti d kohaselt on „kahju” – kui seda ei ole määratletud teisiti, ühenduse tootmisharu oluline kahjustamine, ühenduse tootmisharu oluline kahjustamise oht või sellise tootmisharu rajamise oluline pidurdamine”.
286 Algmääruse artikli 15 lõikes 1 on sätestatud: „[t]asakaalustava tollimaksu summa ei tohi ületada kindlakstehtud tasakaalustatavate subsiidiumide summat, kuid peaks olema tasakaalustatavate subsiidiumide kogusummast väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab [liidu] tootmisharule tehtava kahju kõrvaldamiseks”.
287 Nende artiklite lugemisel ilmneb, et nõukogu kasutatav kasumimarginaal kõnealuse kahju kõrvaldamiseks vajaliku sihthinna arvutamisel peab piirduma kasumimarginaaliga, mille saavutamist liidu tootmisharu võib põhjendatult eeldada tavapärastes konkurentsitingimustes subsideeritud impordi puudumisel (vaidlustatud määruse põhjendus 494). Algmääruse artikli 2 punktiga d ja artikli 15 lõikega 1 ei oleks kooskõlas, kui liidu tootmisharule omistada kasumimarginaal, mida ta subsiidiumide puudumisel ei oleks saanud saavutada (vt analoogia alusel eespool punktis 227 viidatud kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, punkt 60).
288 Hagejad väidavad, et sihtkasum arvutati selle põhjal, mida peeti liidu paberitööstuse (investeeritud) kapitali kohaseks tulususeks, mitte marginaali alusel, mis on võimalik saavutada subsideeritud impordi puudumisel, kuna viimane peab olema piiratud kasumimarginaaliga, mida liidu tootmisharu võib põhjendatult oodata tavapärastes turutingimustes.
289 Küsimus ei ole selles, kas 8% sihtkasum on piisav, et katta investeeringud ja võetud riskid, vaid selles, kas selline kasum on realiseeritav subsideeritud impordi puudumisel. Seda argumenti tuleb mõista selliselt, et see puudutab ilmset hindamisviga kasumimarginaali arvutamisel.
290 Nõukogu väidab, et konkreetse tootmisharu kapitali kohase tulususe ning tavapärastes ja moondamata turutingimustes realiseeritava kasumi vahel on seos, kuna kapitalimahukad tootmissektorid, mis vajavad suuremahulisi alginvesteeringuid, investeerivad vaid juhul, kui nad võivad oodata investeeringult piisavat kasumit.
291 Nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, on nõukogul keerulise majanduslikku olukorra hindamisel laiaulatuslik kaalutlusõigus sobiva kasumimarginaali kindlakstegemisel. Liidu kohtu kontroll peab seega piirduma selle kontrollimisega, kas menetlusnormidest on kinni peetud, kas vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevad asjaolud on sisuliselt õiged, kas nende faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või kas võimu ei ole kuritarvitatud (eespool punktis 227 viidatud kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, punkt 57, ja eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Ferchimex vs. nõukogu, punkt 67).
292 Eeltoodut arvestades tuleb analüüsida, kas nõukogu tegi kasumimarginaali arvutamisel ilmse hindamisvea.
293 Olgu meenutatud, et hageja peab esitama tõendid, et Üldkohus saaks tuvastada, et nõukogu on kohtupraktika tähenduses teinud ilmse kaalutlusvea (vt selle kohta Üldkohtu eespool punktis 228 viidatud kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, punkt 119, ja eespool punktis 228 viidatud kohtuotsus Moser Baer India vs. nõukogu, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus Since Hardware (Guangzhou) vs. nõukogu, punkt 137).
294 Vaidlustatud määruse põhjendusest 494 nähtub:
„Kaebuses soovitatud sihtkasumit ja kaebuse esitaja vastavat taotlust analüüsiti küsimustiku vastuste ja representatiivsete liidu tootjate juurde tehtud kontrollkäikude tulemuste põhjal. Leiti, et sihtkasum peaks kajastama vajadust suure ettemaksega investeeringute järele ja riske, mis on omased sellele kapitalimahukale tootmisharule dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi puudumisel. Samuti võeti arvesse masinatesse tehtud investeeringute maksumust. Järeldati, et 8% käibepõhist kasumimarginaali võib pidada sobivaks miinimumiks, mille liidu tootmisharu võiks kahjustava subsideerimise puudumisel eeldatavalt saavutada.”
295 Tuleb tõdeda, et hagejad vaidlustavad üksnes asjaolu, et komisjon võttis kasumimarginaali arvutamisel arvesse kaalutlusi, mis puudutavad investeeringute ja võetud riskide katmist.
296 Olgu märgitud, et kui institutsioonid kasutavad neile algmäärusega antud kaalutlusõigust, ei ole nad kohustatud üksikasjalikult ja eelnevalt selgitama, milliseid kriteeriume nad kavatsevad igas konkreetses olukorras kasutada, isegi juhul, kui nad esitavad uusi põhimõttelisi valikuid (eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Thai Bicycle Industry vs. nõukogu, punkt 68; vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas 250/85: Brother Industries vs. nõukogu, EKL 1988, lk 5683, punktid 28 ja 29, ning eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Nakajima vs. nõukogu, punkt 118).
297 Käesolevas asjas tuleb märkida, et komisjon võttis arvesse mitu kriteeriumi nagu vastused küsimustikule, investeeringu maksumus, võetud riskid, asjaolu, et tootmisharu on kapitalimahukas ning koostööd teinud eksportivate tootjate hulka kuuluva äriühingu eksportmüügi väljajätmine.
298 Nagu märgib nõukogu, hagejad „ei väida […], et mõni neist teguritest on vigane või ebausaldusväärne”.
299 Tuleb tõdeda, et hagejad ei vaidlusta nõukogu kinnitust, mille kohaselt „konkreetse tootmisharu kapitali kohase tulususe ja tavapärastes ja moondamata turutingimustes realiseeritava kasumi vahel on ilmselgelt seos”.
300 Nad väidavad siiski, et subsiidiumidevastaste tollimaksude kehtestamise eesmärk ei ole taastada hind tavapärasel ja moonutamata tasemel, vaid taastada see tasemel, mis oleks võidud saavutada subsideeritud impordi puudumisel.
301 Ükski asjaolu ei võimalda järeldada, et komisjon taotles eesmärki kehtestada tasakaalustavad tollimaksud, et taastada hind tavapärasel ja moonutamata tasemel.
302 Hagejad väidavad, et subsiidiumidevastase kaebuse punktis 356 kinnitas Cepifine, et ühendusse kuuluvad Euroopa tootjad oleks subsideeritud impordi puudumisel võinud loota 5% kasumit.
303 Ka sellest kaebusest ei nähtu, et komisjon kehtestas tasakaalustavad tollimaksud eesmärgiga taastada hind tavapärasel ja moonutamata tasemel.
304 Kaalutlusõiguse raames asusid liidu institutsioonid seisukohale, et subsideeritud impordi puudumisel oleks võidud saavutada 8% kasumimarginaal.
305 Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon tõendas selgelt, et 8% sihtkasumit peeti tasemeks, mille tootmisharu võiks subsideeritud impordi puudumisel saavutada (vt eespool punkt 294).
306 Igal juhul tuleb tõdeda, et hagejad piirduvad viitega juhtumi haldustoimikus sisalduvatele tõenditele ega esita mingit tõendit, mis võib näidata liidu institutsioonide mis tahes ilmset hindamisviga, kuivõrd viimased kehtestasid tasakaalustavad tollimaksud ainult eesmärgiga taastada hind tavapärasel ja moonutamata tasemel.
307 Järelikult tuleb see etteheide tagasi lükata.
308 Kolmandaks, oma argumentatsiooni põhjendamiseks väidavad hagejad, et 2005. aastal, st enne uurimisperioodi, oli kaebuse esitajate keskmine kasumimarginaal 2%, samas kui 2009. aastal ehk uurimisperioodil oli sihtkasumi arvutamiseks kasutatud marginaal 2,88%.
309 Nõukogu väidab, et liidu institutsioonidel ei olnud võimalik tugineda vaatlusalusel perioodil liidu tootmisharu saadud kasumile, kuna kõnealune sektor sai erakordset kahjumit, mille põhjuseks olid struktuursed probleemid. Toimikust nähtub, et hagejad ei ole neid kaalutlusi vaidlustanud.
310 Vastavalt vaidlustatud määruse põhjendusele 416:
„Neli representatiivset liidu tootjat kandsid 2006. aastast kuni 2008. aastani kahju ning nende majanduslik olukord paranes alles 2009. aastal, kui peamise tooraine – tselluloosi – maailmaturuhind majanduslanguse tõttu erandlikult olulisel määral langes. 20% tselluloosi hinna langus oli tavatult suur, mis aitas uurimisperioodil otseselt kaasa finantsolukorra paranemisele. Tuleks ka märkida, et uurimisperioodist möödunud ajavahemiku jooksul on tselluloosi hind tõusnud tagasi uurimiseperioodi eelsele tasemele.”
311 Vastavalt vaidlustatud määruse põhjendusele 457:
„Uurimise käigus selgus siiski, et vaatlusalusel perioodil, eelkõige 2008. aastal kandis liidu tootmisharu kahju vaatamata tootjate struktuurilistele ümberkorraldustele, sest liidu tootmisharu ei suutnud ikka veel tõsta hindu kuludest kõrgemale […]. Sellise olukorra põhjus oli eelkõige subsideeritud impordist tulenev hinnasurve, mis lõi liidu tootmisharu hinnad alla. Seepärast tuli see väide tagasi lükata.”
312 Vaidlustatud määruse põhjendusest 444 nähtub, et „jõuti järeldusele, et [Hiinast] pärit odava subsideeritud impordi järsul suurenemisel oli oluline negatiivne mõju liidu tootmisharu majanduslikule olukorrale”.
313 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitajate keskmine kasumimarginaal 2005. aasta kestel, sellisena nagu hagejad sellele viitavad, ei ole iseenesest piisav, et tõendada, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea kasumimarginaali kindlaksmääramisel kõnealuse impordi puudumisel enne uurimisperioodi (vt selle kohta eespool punktis 227 viidatud kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, punkt 89).
314 Järelikult tuleb see etteheide tagasi lükata.
315 Kõigest eeltoodust järeldub, et kaheksas väide tuleb tagasi lükata.
Üheksas väide, et on rikutud algmääruse artiklit 8, artikli 9 lõiget 1 ja artikli 10 lõiget 6
316 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hagejad ei vaidle vastu, et lehesööturiga trükipressides kasutatav kaetud kvaliteetpaber ei ole asendatav rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavate rullidega.
317 Samuti tuleb märkida, et hagejad ei vaidle vastu sellele, et rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavad rullid ei ole asendatavad lehesööturiga trükipressides kasutatavate rullidega.
318 Ka ei vaidle hagejad vastu sellele, et rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavaid rulle on võimalik kasutada CutStar tehnoloogiaga varustatud lehesööturiga trükipressides.
319 Hagejad vaidlustavad asjaomase toote määratluse, kuivõrd institutsioonid välistasid rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavad rullid ning järeldasid, et need ei olnud lõigatavate rullidega asendatavad.
320 Nõukogu väidab, et rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavad rullid tuleb asjaomase toote määratluse alt välja jätta, kuna eri tüüpi paberil on erinevad füüsikalised omadused.
321 Nõukogu väidab, et eri tüüpi paber ei ole omavahel asendatav ning et liidu institutsioonid määratlesid asjaomase toote kui lehesööturiga trükipressides kasutatav paber, olenemata sellest, kas tegemist on CutStar masinates kasutavate paberilehtede või rullidega.
322 Seega tuleb toodete asendatavuse kindlakstegemiseks analüüsida, kas rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavaid rulle saab kasutada CutStar tehnoloogiaga varustatud lehesööturiga trükipressides ja kas lehesööturiga trükipressides kasutatavaid rulle saab kasutada rotatsioonitehnikaga trükipressides.
323 Vaidlustatud määruse põhjendusest 19 nähtub, et hagejad väitsid, et „rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavad rullid ja käesoleva uurimise alla kuuluvad rullid (lõigatavad rullid ja lehed) on samasuguste tehniliste ja füüsikaliste omadustega ning neid ei ole võimalik üksteisest eristada”.
324 Sellega seoses väidavad hagejad, et nad esitasid hagiavalduse lisas „veenvaid tõendeid, millest nähtub, et CutStar süsteemiga varustatud trükipressides saab kasutada mõlemat tüüpi rulle”.
325 Vaidlustatud määruse põhjenduses 17 on märgitud:
„Kaetud kvaliteetpaber on hea kvaliteediga paber või papp, mida kasutatakse tavaliselt lugemismaterjali (näiteks ajakirjade, kataloogide, aastaaruannete, aastaraamatute) trükkimiseks. Vaatlusaluse toote alla kuuluvad nii lehed kui ka rullid, mida saab kasutada lehesööturiga trükipressides. Lehesööturiga trükipressides kasutamiseks sobivad paberi- või papirullid on mõeldud kasutamiseks nii, et paber või papp lõigatakse enne trükkiminekut tükkideks, seega peetakse kõnealuseid rulle lehtedega asendatavaks ja otseselt konkureerivaks tooteks.”
326 Vaidlustatud määruse põhjenduses 18 on märgitud, et asjaomase toote määratluse alt väljajäetud rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavad rullid „sisestatakse […] otse trükimasinasse ja rullis olevat paberit või pappi ei lõigata enne tükkideks”.
327 Tuleb aga nentida, et hagejad piirduvad kinnitusega, et liidu institutsioonid tegid asjaomase toote määratlemisel ilmse hindamisvea, esitamata siiski oma argumentatsiooni põhjendamiseks mingit tõendit.
328 Nimelt ei esita hagejad ühtegi tõendit, mis näitaks, et rullides kaetud kvaliteetpaberit saab kasutada rotatsioonitehnikaga trükipressides, olgu see siis füüsikaliste või tehniliste omaduste poolest nagu kitkumiskindlus või asendatavuse poolest majanduslikust vaatepunktist.
329 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab asjaomase toote määratlus subsiidiumivastases uurimises aitama välja töötada niisuguste toodete nimekirja, millele olenevalt olukorrast määratakse tasakaalustavad tollimaksud. Selle määratlemiseks võivad institutsioonid arvesse võtta erinevaid tegureid, näiteks toodete füüsikalised, tehnilised ja keemilised omadused, kasutus, asendatavus, tarbijapoolne taju, turustuskanalid, tootmisprotsess, tootmiskulud ja kvaliteet (vt analoogia alusel Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑314/06: Whirlpool Europe vs. nõukogu, EKL 2010, lk II‑5005, punkt 138; 17. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑369/08: EWRIA jt vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑6283, punkt 82, ja 10. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑172/09: Gem-Year ja Jinn-Well Auto-Parts (Zhejiang) vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 59).
330 Vaidlustatud määruse põhjenduses 20 on märgitud:
„[Uurimine] kinnitas […], et rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavate rullide ja lehesööturiga trükipressides kasutatavate rullide paber erineb selgesti tehniliste ja füüsikaliste omaduste, näiteks niiskusesisalduse ja jäikuse poolest. Uurimisel leiti veel, et põhjenduses 18 loetletud tehnilised omadused kehtivad üksnes rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutamiseks sobivate rullide puhul. Nimetatud erinevuste tõttu ei saa rotatsioonitehnikaga trükipresside ja lehesööturiga trükipresside jaoks ette nähtud paberit kasutada mõlemat tüüpi trükipressides ja seega ei ole neid paberiliike võimalik üksteisega asendada. Märgitakse, et kõik huvitatud isikud nõustusid sellega, et need kaks paberiliiki on erineva pinna- ja tõmbetugevusega.”
331 Vaidlustatud määruse põhjendusest 35 nähtub aga, et „põhjendustes 18 ja 20 on kirjeldatud teisi kriteeriume, mida asjaomane eksportiv tootja ei ole vaidlustanud”.
332 Olgu märgitud, et samasuguse toote määratlemist ei ole vaidlustatud.
333 Järelikult ei ole asjaomase toote määratlemise osas algmääruse sätteid rikutud, mistõttu tuleb käesoleva etteheide tagasi lükata.
334 Mis puudutab liidu tootmisharu määratlemist ja õigust osaleda subsiidiumidevastases menetluses, siis väidavad hagejad, et asjaomase toote väära määratlust kasutati selleks, et määratleda samasugust toodet tootev liidu tootmisharu ja selleks, et hinnata selle tootmisharu kantud kahju.
335 Vaidlustatud määruse põhjenduses 374 on märgitud:
„Nagu eespool põhjenduses 19 on märgitud, väitis üks huvitatud isik, et käesolev uurimine oleks pidanud hõlmama ka rotatsioonitehnikaga trükipresside jaoks sobivat kaetud kvaliteetpaberit. Sama huvitatud isik väitis, et kaebuse esitanud liidu tootmisharul ei oleks sel juhul olnud käesoleva menetluse jaoks piisavalt põhjendusi. Tuginedes eespool põhjendustes 22 ja 25 esitatud järeldustele, et rotatsioonitehnikaga trükipresside jaoks sobiv kaetud kvaliteetpaber ja lehesööturiga trükipresside jaoks sobiv kaetud kvaliteetpaber on kaks erinevat toodet, tuleb see väide siiski tagasi lükata.”
336 Nagu märgib nõukogu, on väide analüüsimist väärt vaid juhul, kui asjaomase toote määratlus on vale.
337 Eeltoodust aga nähtub, et liidu institutsioonid ei teinud asjaomase toote määratlemisel ilmset hindamisviga.
338 Seega on käesoleva etteheite eeldus ära langenud.
339 Lisaks tuleb tõdeda, et hagejad piirduvad väitega, et liidu institutsioonid rikkusid algmääruse artikli 9 lõiget 1, artiklit 10 ja artikli 6 lõiget 4, esitamata oma argumentatsiooni põhjendamiseks siiski tõendeid.
340 Järelikult tuleb kõnealune etteheide tagasi lükata.
341 Seoses ELTL artikli 296 rikkumisega väidavad hagejad, et liidu institutsioonid ei täitnud vaidlustatud määruse põhjendamise kohustust, kuna nende institutsioonide vaikimine kahe kõnealuse toote omavahelise asendatavuse küsimuses, juhul kui neid kasutatakse CutStar tüüpi seadmega varustatud trükipressides, takistas hagejatel Üldkohtus tõhusalt kaitsta oma väidet, mille kohaselt muudab süsteem CutStar rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatavad rullid ja lõigatavad rullid omavahel asendatavaks, ning vaidlustada ühe olulise otsuse, mis mõjutas märkimisväärselt menetluses osalemise õigust ja kahju hindamist ning uurimise tulemust.
342 Olgu meenutatud, et ELTL artiklis 296 nõutud põhjendamine peab vastama asjaomase õigusakti laadile ning kajastama selgelt ja ühemõtteliselt akti autoriks olnud institutsiooni kaalutlusi, võimaldamaks huvitatud isikutel võetud meetme põhjendustega tutvuda ja pädeval kohtul kontrolli teostada (vt Euroopa Kohtu 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8947, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika).
343 Selles küsimuses tuleb meenutada, et põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste sisulise õigsuse küsimusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus (vt eespool punktis 342 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika).
344 Üksikotsuste puhul on vastavalt väljakujunenud praktikale üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk võimaldada kohtul teostada kontrolli ja anda asjassepuutuvale isikule piisavalt teavet mõistmaks, kas otsus sisaldab võimalikku rikkumist, mis võimaldab vaidlustada otsuse kehtivuse (vt eespool punktis 342 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).
345 Tuleb asuda seisukohale, et etteheide asjaolu kohta, mille kohaselt ei ole vaidlustatud määrust põhjendatud või on ebapiisavalt põhjendatud, kuna liidu institutsioonid vaikisid väidetavalt kõnealuste toodete asendatavuse küsimuses, ei ole põhjendatud.
346 Nimelt analüüsisid liidu institutsioonid asjaolu, mille kohaselt moodustavad lehesööturiga trükipressides kasutatav ja rotatsioonitehnikaga trükipressides kasutatav kaetud kvaliteetpaber (lehtedena või rullides) eri rühma ega ole omavahel asendatavad (vaidlustatud määruse põhjendus 20) nii tehniliste kui ka füüsikaliste omaduste poolest, kuna vaidlustatud määruse põhjendus 20 kinnitab vaidlustatud määruse põhjendust 18, eelkõige mis puudutab kitkumiskindlust ja jäikust kui asjakohased eristuskriteeriumid (vaidlustatud määruse põhjendused 18, 35 ja 40), kui ka majanduslikust vaatepunktist (vaidlustatud määruse põhjendus 22).
347 Seega ei rikkunud liidu institutsioonid ELTL artiklit 296, kuna hagejatel oli võimalik selgelt määratleda vaidluses määruses arvesse võetud asjaolusid, et järeldada, et lehesööturiga trükipresside jaoks ja rotatsioonitehnikaga trükipresside jaoks sobivad lõigatavad rullid ei olnud omavahel asendatavad.
348 Järelikult tuleb etteheide tagasi lükata.
349 Kõigest eeltoodust järeldub, et üheksas väide tuleb tagasi lükata.
Kümnes väide, et on rikutud algmääruse artikli 8 lõikeid 1 ja 6
350 Esiteks väidavad hagejad, et vaidlustatud määrust ei ole mitteomistamise põhimõtte seisukohast põhjendatud, kuna liidu institutsioonid ei ole esitanud asjakohaseid selgitusi ega piisavaid põhjendusi asjaolu kohta, et mittekahjustav hind ei ületanud subsideeritud või dumpinguhinnaga impordi tekitatud kahju kõrvaldamiseks vajalikku.
351 Tuleb aga märkida, et liidu institutsioonid põhjendasid selgelt mitteomistamise testi tulemust, kuna nad hindasid mõju, mida kahjule avaldasid muud tegurid nagu tarbimise areng liidu turul (vaidlustatud määruse põhjendused 445–448), toorainete hind (vaidlustatud määruse põhjendused 449–451), liidu tootmisharu eksport (vaidlustatud määruse põhjendused 452 ja 453), muudest kolmandatest riikidest pärit import (vaidlustatud määruse põhjendused 454–456) ning struktuuriline ülevõimsus (vaidlustatud määruse põhjendused 457 ja 458).
352 Seega tuleb asuda seisukohale, et liidu institutsioonid põhjendasid selgelt asjaolu, et subsideeritud või dumpinguhinnaga impordi tekitatud kahju ei saa omistada muudele teguritele ning et seetõttu määrati kindlaks mittekahjustav hind, et mitte ületada impordi tekitatud kahju kõrvaldamiseks vajalikku.
353 Hagejad väidavad samuti, et liidu institutsioonid ei kontrollinud, et muudele teguritele kui dumping või subsiidiumid omistatav kahju ei tulnud arvesse nende impordi suhtes kehtestatud tollimaksu taseme kindlaksmääramisel, kuigi institutsioonidel lasus kohustus tõendada, et nad viisid läbi mitteomistamise analüüsi.
354 Tuleb nentida, et hagejad pelgalt märgivad, et kehtestatud tollimaksude tase on 20% ning et mittekahjustav hind, mille alusel see määr arvutati, saadi tootmiskuludele 8% kasumimarginaali lisamisega.
355 Nagu märgib nõukogu, ei vaidlusta hagejad põhimõtteliselt seoses sihtkasumiga liidu institutsioonide valitud lähenemisviisi ega vaidlusta ka seda, et sihtkasum kehtestati tasemele, mida liidu tootmisharu võiks realiseerida subsideeritud impordi puudumisel.
356 Sellega seoses tuleb meenutada, et hagejad ei vaidlusta nende asjaolude usaldusväärsust.
357 Olgu märgitud, et hagejad ei vaidlusta kehtestatud tollimaksude taset, kuna nad meenutavad üksnes kahjumimarginaali arvutamist, nagu see on mainitud vaidlustatud määruse põhjenduses 499.
358 Igal juhul tuleb meenutada, et liidu institutsioonid analüüsisid vastavalt algmääruse artikli 8 lõikele 6 liidu tootmisharu kahju tekitanud muude teadaolevate tegurite mõju ning tuvastasid, et ükski neist ei katkestanud Hiinast pärit dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharule tekitatud kahju vahel tuvastatud põhjuslikku seost (vaidlustatud määruse põhjendused 445–458). Seega täitsid liidu institutsioonid kõnealuste meetmete võtmiseks vajalikud tingimused.
359 Järelikult tuleb etteheide tagasi lükata.
360 Teiseks väidavad hagejad, et liidu institutsioonid on lakooniliselt kõrvale jätnud kõik kahju põhjused, mis neile esitati uurimise käigus ja mis on muud kui subsideeritud import.
361 Selles küsimuses piirduvad hagejad näitena esitatud väitega, et tekitatud kahju ei saa täielikult omistada Hiinast pärit impordile, kuna uurimisperioodil turuosa 5% kaotuse juures suurenes Hiina import vaid 3%; see tähendab, et üks teine konkurent sai liidu tootmisharu kaotatud turuosa 2% ulatuses endale. Seega ei vastuta hagejad ainsana turuosa kaotuse ja sellest tuleneva kahju eest.
362 Kuivõrd tegemist on hagejate argumendiga, siis olgu meenutatud, et vastavalt kohtupraktikale on nõukogul ja komisjoni kohustus uurida, kas kahju, millele nad kavatsevad oma järeldused rajada, tuleneb tegelikult subsideeritud impordist, ja välistama kogu muudest teguritest põhjustatud kahju (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 11. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑358/89: Extramet Industrie vs. nõukogu, EKL 1992, lk I‑3813, punkt 16, ja Üldkohtu 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑190/08: CHEMK ja KF vs. nõukogu, EKL 2011, lk II‑7359, punkt 188).
363 Samuti tuleb meenutada, et see, kas muud tegurid kui subsideeritud import süvendasid liidu tootmisharu kantud kahju, eeldab keeruliste majanduslike küsimuste hindamist, milleks liidu institutsioonidel on laiaulatuslik kaalutlusõigus; see tähendab, et liidu kohus saab selle hinnangu üle teostada vaid piiratud kontrolli (vt analoogia alusel eespool punktis 363 viidatud kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, punkt 189).
364 Lisaks peab hageja esitama tõendeid, et Üldkohus saaks tuvastada, et nõukogu on kahju ulatuse hindamisel teinud ilmse hindamisvea (vt eespool punktis 228 viidatud kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, punkt 119; eespool punktis 228 viidatud kohtuotsus Moser Baer India vs. nõukogu, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus Since Hardware (Guangzhou) vs. nõukogu, punkt 137).
365 Sellest kohtupraktikast tuleb järeldada, et kahju hindamisel võetakse arvesse kahju tuvastamise kõik tingimused, sh põhjuslik seos.
366 Hagejad aga piirduvad pelkade kinnituste esitamisega ning seda pealegi näidetena.
367 Seega tuleb tõdeda, et hagejad ei esita oma argumendi põhjendamiseks ühtegi tõendit, mis võiks näidata, et liidu institutsioonid tegid põhjusliku seose tuvastamisel ilmse hindamisvea.
368 Täiendavalt, nagu märgib nõukogu, tuleb tõdeda, et hagejad ei vaidlusta järeldusi, mis on tehtud vaidlustatud määruse põhjenduste 454 ja 455 põhjal, mille kohaselt ei süvendanud muudest kolmandatest riikidest pärit import liidu tootmisharu olulist kahju.
369 Kolmandaks, mis puudutab liidu tootmisharu ekspordijõudluse halvenemist, siis vaidlustavad hagejad liidu institutsioonide kinnituse, mille kohaselt ei ole see halvenemine tootjatele tekitatud kahju peamine põhjus ning sellest tulenevalt ei katkesta see põhjuslikku seost.
370 Nagu märgib nõukogu, vähendas liidu tootmisharu eksport subsideeritud impordi kahjulikku mõju.
371 Nimelt on vaidlustatud määruse põhjenduses 452 muu hulgas märgitud:
„Kuna ekspordil on oluline osa selles, et hoida tootmisvõimsuse rakendusaste kõrge seadmete ostmiseks tehtavate investeeringute kõrgete püsikulude katmiseks, siis leiti, et hoolimata ekspordijõudluse vähenemisest oli ekspordil üldiselt positiivne mõju. Niisiis arvati, et kuigi ekspordi vähenemine võis mingil määral halvendada liidu tootmisharu olukorda, leevendas eksporditegevus teisalt liidu turul kantud kahju ning seega ei saa eksporti pidada [Hiinast] pärit subsideeritud impordi ja liidu tootmisharule tekitatud kahju vahelise põhjusliku seose kõrvaldajaks.”
372 Selles küsimuses tuleb tõdeda, et hagejad ei esita mingeid tõendeid, mis näitaksid, et liidu institutsioonid tegid põhjusliku seose tuvastamisel ilmse hindamisvea.
373 Kõigi eespool toodud kaalutluste põhjal tuleb kümnes väide tervikuna tagasi lükata.
374 Sellest tulenevalt tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
375 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb lisaks sellele, et nad kannavad enda kohtukulud, mõista neilt välja ka nõukogu, Cepifine, Sappi Europe, Burgo Group ja Lecta kohtukulud, mille hüvitamist viimased on nõudnud.
376 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Gold East Paper (Jiangsu) Co. Ltd ja Gold Huasheng Paper (Suzhou Industrial Park) Co. Ltd kohtukulud nende endi kanda ja mõista ühtlasi neilt välja Euroopa Liidu Nõukogu, Cepifine AISBL, Sappi Europe SA, Burgo Group SpA ja Lecta SA kohtukulud.
3. Jätta Euroopa komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. septembril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Õiguslik raamistik
Vaidluse taust
Uurimine
Vaidlustatud määrus
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Esimene väide, et rikutud on algmääruse artikli 15 lõiget 1
Teine väide, et on rikutud algmääruse artikli 6 punkti d, artiklit 28 ja artiklit 4
Esimene osa, mis puudutab Taiwani kasutamist sobiva võrdlusalusena
Teine osa, mis puudutab konkreetsust tõendava asjaolu väidetavat puudumist
Kolmas väide, et on rikutud algmääruse artiklit 4
Neljas väide, et on rikutud algmääruse artikli 7 lõiget 3
Viies väide, et on rikutud algmääruse artikli 6 punkti b
Kuues väide, et on rikutud algmääruse artikli 14 lõiget 2
Seitsmes väide, et on rikutud algmääruse artikli 8 lõiget 1
Esimene osa, mis puudutab kahju hindamisel Soome tootja väljajätmise väidetavat põhjendamata jätmist
Teine osa, mis puudutab neljal liidu tüüpilisel tootjal põhineva mikromajanduslike kahjutegurite väidetava hindamise üksikasjalikke eeskirju
Kaheksas väide, et on rikutud algmääruse artikli 2 punkti d ja artiklit 15
Üheksas väide, et on rikutud algmääruse artiklit 8, artikli 9 lõiget 1 ja artikli 10 lõiget 6
Kümnes väide, et on rikutud algmääruse artikli 8 lõikeid 1 ja 6
Kohtukulud