EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
18. jaanuar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 2003/88/EÜ – Artikkel 7 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõige 2 – Töösuhte lõpus makstav rahaline hüvitis kasutamata põhipuhkuse päevade eest – Liikmesriigi õigusnorm, mis keelab selle hüvitise maksmise juhul, kui avaliku sektori töötaja ütleb töölepingu ise üles – Avaliku sektori kulutuste ohjamine – Avaliku sektori tööandja organisatoorsed vajadused
Kohtuasjas C‑218/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale di Lecce (Lecce kohus, Itaalia) 22. märtsi 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. märtsil 2022, menetluses
BU
versus
Comune di Copertino,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, kohtunikud T. von Danwitz, P. G. Xuereb, A. Kumin ja I. Ziemele (ettekandja),
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– BU, esindaja: avvocata A. Russo,
– Comune di Copertino, esindaja: avvocata L. Caccetta,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato L. Fiandaca,
– Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja D. Recchia,
olles 8. juuni 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artiklit 7 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 31 lõiget 2.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles BU, endine avaliku sektori töötaja Comune di Copertinos (Copertino omavalitsusüksus, Itaalia), ja sama omavalitsusüksus vaidlevad viimase keeldumise üle maksta BU‑le rahalist hüvitist tasustatud põhipuhkuse päevade eest, mis olid jäänud kasutamata ajaks, mil töösuhe lõppes, sest BU oli töölepingu ise üles öelnud, et minna ennetähtaegsele vanaduspensionile.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2003/88 põhjenduses 4 on märgitud:
„Töötajate tööohutuse, -hügieeni ja -tervishoiu parandamine on eesmärk, mida ei tohiks allutada üksnes majanduslikele kaalutlustele.“
4 Direktiivi 2003/88 artiklis 7 „Põhipuhkus“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.
2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.“
Itaalia õigus
5 Itaalia põhiseaduse artikli 36 lõikes 3 on ette nähtud:
„Töötajal on õigus iganädalasele puhkeajale ja tasustatud põhipuhkusele ning ta ei saa nendest loobuda.“
6 Tsiviilseadustiku (Codice civile) artikli 2109 „Puhkeaeg“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Töötajal on õigus ühele puhkepäevale nädalas, mis tavaliselt langeb kokku pühapäevaga.
2. Samuti on tal õigus tasustatud põhipuhkusele, mis võib olla katkematu ja mille aja määrab tööandja, võttes arvesse ettevõtte vajadusi ja töötaja huve. Põhipuhkuse kestus määratakse kindlaks seadusega, kutseühinguid käsitlevate õigusnormidega, tavadega või õigluse põhimõttel.“
7 6. juuli 2012. aasta dekreetseaduse nr 95, milles nähakse ette kiireloomulised sätted avaliku sektori kulutuste läbivaatamiseks, ilma et see mõjutaks kodanikele osutatavaid teenuseid, ning pangandussektori ettevõtjate kapitalipositsiooni parandamise meetmed (decreto-legge n. 95 – Disposizioni urgenti per la revisione della spesa pubblica con invarianza dei servizi ai cittadini nonché misure di rafforzamento patrimoniale delle imprese del settore bancario (GURI nr 156 regulaarne lisa, 6.7.2012)) (kinnitati muudetud redaktsioonis seadusena 7. augusti 2012. aasta seaduse nr 135 (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) artikli 1 lõikega 1) (edaspidi „dekreetseadus nr 95“), artikli 5 „Avaliku sektori kulutuste vähendamine“ lõikes 8 on ette nähtud:
„Konsolideeritud kasumiaruandesse kantavate avaliku sektori asutuste, kelle määrab kindlaks [Istituto nazionale di statistica – ISTAT (riiklik statistikainstituut, Itaalia)] vastavalt 31. detsembri 2009. aasta seaduse nr 196 artikli 1 lõikele 2, ja sõltumatute asutuste, sealhulgas [Commissione nazionale per le società e la borsa – Consobi (riiklik äriühingute ja börsi komisjon, Itaalia)] töötajad, kaasa arvatud juhtivtöötajad, on kohustatud kasutama oma põhipuhkust, puhkeaega ja vabu päevi nii, nagu on ette nähtud neid asutusi puudutavates regulatsioonides, ja nende puhkust ei saa mingil juhul asendada hüvitise maksmisega. Seda sätet kohaldatakse ka juhul, kui töösuhe lõpeb teisele ametikohale üleviimise tõttu, töölepingu töötajapoolse ülesütlemise korral, töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise korral, pensionile mineku ning pensioniikka jõudmise korral. Alates käesoleva dekreetseaduse jõustumisest ei kohaldata enam soodsamaid õigusnorme ja lepingutingimusi. Käesoleva sätte rikkumisega kaasneb lisaks alusetult väljamakstud summade tagasinõudmisele ka vastutava juhtivtöötaja distsiplinaar- ja haldusvastutus. Käesolevat lõiget ei kohaldata õppe-, haldus-, tehnilise ja abipersonali suhtes, kes on ajutised ja lühiajalised asendajad või lepingulised õpetajad kuni õppekursuse või -tegevuse lõpuni, kuni neil saada olevate puhkusepäevade ja nende päevade, mil kõnealustel töötajatel on õigus puhkust kasutada, vahe ulatuses.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 BU töötas 1. veebruarist 1992 kuni 1. oktoobrini 2016 Copertino omavalitsusüksuses Istruttore direttivo (töödejuhataja) ametikohal.
9 Alates 1. oktoobrist 2016 ütles BU töölepingu ise üles, et jääda ennetähtaegsele pensionile.
10 Kuna BU leidis, et tal on õigus rahalisele hüvitisele ajavahemikus 2013–2016 omandatud 79 tasustatud põhipuhkuse päeva eest, esitas ta eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Tribunale di Leccele (Lecce kohus, Itaalia), nõude mõista nende kasutamata jäänud puhkusepäevade eest välja rahaline hüvitis.
11 Copertino omavalitsusüksus vaidles eelotsusetaotluse esitanud kohtus sellele nõudele vastu, viidates dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõikele 8. Copertino omavalitsusüksuse sõnul näitab asjaolu, et BU kasutas 2016. aastal puhkust, et ta oli teadlik sellest sättest tulenevast kohustusest kasutada puhkusepäevi, mille ta oli omandanud enne töösuhte lõppemist. Lisaks ei kasutanud ta ära oma ülejäänud puhkust, kuigi ta ütles töölepingu üles.
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et need kasutamata 79 puhkusepäeva, millele BU viitab, vastavad direktiivis 2003/88 ette nähtud tasustatud põhipuhkuse päevadele, millest 55 on jäänud kasutamata 2016. aastale eelnenud aastatel ja ülejäänud on omandatud viimasel tööaastal. See kohus lisab, et BU kasutas 2016. aastal puhkust, mis vastas kõige ammusematel aastatel omandatud päevadele, mis olid üle kantud 2013. aastasse ja sellele järgnenud aastatesse. See olukord ei tähenda siiski BU-poolset kuritarvitust, mis vastaks 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften (C‑684/16, EU:C:2018:874) punktis 48 silmas peetule.
13 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) otsustas kohtuotsuses nr 95/2016, et dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõige 8, mida kohaldatakse avaliku sektori töötajate suhtes ja mis näeb teatud eranditega ette, et kasutamata tasustatud puhkuse eest ei saa maksta rahalist hüvitist, on kooskõlas Itaalia põhiseaduses tagatud põhimõtetega, ilma et see rikuks liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse norme. Nimetatud kohus jõudis sellele järeldusele, tuues välja mitu erandit sellest reeglist, mis ei ole käesoleval juhul asjakohased.
14 Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) võttis arvesse nii vajadust ohjata avaliku sektori kulutusi kui ka avaliku sektori tööandja organisatoorseid piiranguid, märkides, et nende õigusnormide eesmärk on lõpetada kasutamata puhkuse kontrollimatu „rahaline hüvitamine“ ning kinnitada, et eelistada tuleb puhkuste tegelikku kasutamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul jäetakse hüvitise maksmise keeld kõrvale juhul, kui puhkust ei ole kasutatud töötaja tahtest sõltumatutel põhjustel, nagu haigus, kuid mitte töölepingu ise ülesütlemise korral.
15 Samas on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlus, kas dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõige 8 on liidu õigusega kooskõlas, arvestades eelkõige 25. novembri 2021. aasta kohtuotsust job-medium (C‑233/20, EU:C:2021:960), seda enam et eesmärk ohjata avaliku sektori kulutusi tuleneb selle dekreetseaduse artikli 5 pealkirjast endast ja sama artikli lõige 8 kuulub meetmete hulka, mille eesmärk on saavutada kokkuhoid avaliku halduse sektoris.
16 Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Lecce (Lecce kohus, Itaalia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2003/88[…] artiklit 7 ja [harta] artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas (ehk dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõige 8 […]), milles on avaliku sektori kulutuste ohjamise ning avaliku sektori tööandja organisatoorsete vajaduste huvides ette nähtud, et kui avaliku sektori töötaja ütleb töölepingu ise üles, on keelatud maksta rahalist hüvitist tema kasutamata jäänud puhkuse eest?
2. Kas jaatava vastuse korral [esimesele küsimusele] tuleb direktiivi 2003/88[…] artiklit 7 ja [harta] artikli 31 lõiget 2 tõlgendada nii, et nende kohaselt peab avaliku sektori töötaja tõendama, et tal ei olnud töösuhte ajal võimalik oma puhkust kasutada?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Vastuvõetavus
17 Itaalia Vabariik väidab, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud, kuna Euroopa Kohtu praktikas, mis tuleneb 20. juuli 2016. aasta kohtuotsusest Maschek (C‑341/15, EU:C:2016:576) ja 6. novembri 2018. aasta kohtuotsusest Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften (C‑684/16, EU:C:2018:874), on selgelt märgitud, kuidas tuleb riigisisest õigust tõlgendada, et see oleks kooskõlas liidu õigusega, ning Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) järgis sellist tõlgendust. Lisaks sisaldab teine küsimus vastuolulisi väiteid.
18 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Euroopa Kohtu kodukorrast nähtuvalt ei mõjuta eelotsusetaotluse vastuvõetavust kuidagi asjaolu, et liikmesriigi kohus ei ole kohustatud pöörduma Euroopa Kohtusse või et vastus sellele taotlusele on liidu õigust arvestades väidetavalt ilmne (25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punkt 16).
19 Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Sellest järeldub, et eeldatakse liidu õigust puudutavate küsimuste asjakohasust. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei saa BU-le mõista dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõike 8 alusel välja tema nõutavat rahalist hüvitist töösuhte lõppemise kuupäeva seisuga kasutamata tasustatud põhipuhkuse päevade eest, kuna ta lõpetas selle töösuhte ise. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustega teada, kas see säte on kooskõlas direktiivi 2003/88 artikliga 7 ja harta artikli 31 lõikega 2.
22 Seega puudutavad esitatud küsimused liidu õiguse tõlgendamist ega ole ilmne, et nende sätete tõlgendus, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub, ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või et probleem on hüpoteetiline. Ühtlasi on Euroopa Kohtul olemas teave, mida on vaja neile küsimustele tarviliku vastuse andmiseks.
23 Seega on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.
Sisulised küsimused
24 Esitatud kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 7 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis avaliku sektori kulutuste ohjamise ja avaliku sektori tööandja organisatoorsete vajadustega seotud põhjustel näevad ette keelu maksta töötajale rahalist hüvitist nii viimasel tööaastal kui ka varasematel aastatel omandatud tasustatud põhipuhkuse päevade eest, mida ei ole töösuhte lõppemise kuupäevaks kasutatud, kui töötaja lõpetab ise töösuhte ega tõenda, et ta ei kasutanud töösuhte ajal puhkust oma tahtest sõltumatutel põhjustel.
25 Alustuseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kujutab iga töötaja õigus tasustatud põhipuhkusele endast liidu sotsiaalõiguse eriti tähtsat põhimõtet, millest ei või teha erandeid ja mida pädevad liikmesriigi ametiasutused peavad kohaldama direktiiviga 2003/88 sõnaselgelt ette nähtud piirides (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 1, mis sätestab, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasustatud põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud riigisiseste õigusaktide ja/või tavadega, peegeldab ja konkretiseerib harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud põhiõigust tasustatud põhipuhkusele (vt selle kohta 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Sellega seoses nähtub direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 sõnastusest ja Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigid peavad oma riigisiseses õiguses kindlaks määrama õiguse tasustatud põhipuhkusele kasutamise ja rakendamise tingimused, nähes ette konkreetsed asjaolud, mille esinemisel võivad töötajad seda õigust teostada (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus LB (tasustatud põhipuhkuse õiguse aegumine), C‑120/21, EU:C:2022:718, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Samas ei tohi nad kehtestada kõnealuse, otseselt sellest direktiivist tuleneva õiguse tekkimise suhtes mitte mingeid tingimusi (vt selle kohta 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Tuleb lisada, et õigus põhipuhkusele on vaid üks tasustatud põhipuhkuse kui liidu õigusega tagatud põhiõiguse kahest komponendist. See põhiõigus sisaldab ka õigust saada tasu ning tasustatud põhipuhkuse saamise õigusega samasisulist õigust rahalisele hüvitisele kasutamata põhipuhkuse eest töösuhte lõppemise korral (25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Siinjuures olgu meenutatud, et kui töösuhe on lõppenud, ei ole tasustatud põhipuhkust, millele töötajal on õigus, enam tegelikult võimalik kasutada. Selleks et vältida olukorda, kus töötaja ei saa selle võimatuse tõttu seda õigust kasutada ka rahalisel kujul, on direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud, et töösuhte lõpetamise korral on töötajal õigus saada kasutamata põhipuhkuse päevade eest rahalist hüvitist (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Nagu Euroopa Kohus on leidnud, ei sea direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2 rahalise hüvitise nõude tekkimisele muid tingimusi kui see, et esiteks on töösuhe lõppenud ning teiseks ei ole töötaja kasutanud kogu põhipuhkust, mida tal oli õigus saada töösuhte lõppemise kuupäeva seisuga (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). See õigus tuleneb nimetatud direktiivist otse ega või sõltuda muudest tingimustest kui need, mis on selles direktiivis sõnaselgelt ette nähtud (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Kreuziger, C‑619/16, EU:C:2018:872, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Sellest järeldub, et töötajal, kellel ei olnud võimalik enne töösuhte lõppu kasutada kogu oma õigust tasustatud põhipuhkusele, on vastavalt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikele 2 õigus saada kasutamata jäänud tasustatud põhipuhkuse eest rahalist hüvitist. Töösuhte lõppemise põhjus ei ole seejuures oluline. Seega ei mõjuta asjaolu, et töötaja lõpetas ise töösuhte, tema võimalikku õigust saada rahalist hüvitist tasustatud põhipuhkuse eest, mida tal ei olnud võimalik enne töösuhte lõppemist kasutada (20. juuli 2016. aasta kohtuotsus Maschek, C‑341/15, EU:C:2016:576, punktid 28 ja 29, ning 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punktid 32 ja 34).
33 Selle sättega on vastuolus riigisisesed õigusnormid või praktika, mille kohaselt ei maksta töösuhte lõppemisel kasutamata tasustatud põhipuhkuse eest rahalist hüvitist töötajale, kellel ei olnud võimalik kasutada kogu põhipuhkust, mida tal oli õigus enne töösuhte lõppemist saada, eelkõige seetõttu, et ta oli kogu või osa arvestusperioodi ja/või puhkuse üleviimistähtaja jooksul haiguspuhkusel (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Pealegi, nähes ette, et minimaalset tasustatud põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral, teenib direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2 lisaks ka eesmärki tagada töötajale tegelik puhkeaeg, et kaitsta tõhusalt tema ohutust ja tervist (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 33).
35 Seega põhimõtteliselt ei ole direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette sellest direktiivist sõnaselgelt tuleneva tasustatud põhipuhkuse õiguse kasutamise korra, sealhulgas ka kõnealuse õiguse kaotamise arvestusperioodi lõppedes, kuid seda tingimusel, et tasustatud põhipuhkuse õiguse kaotanud töötajal oli tegelikult võimalus seda õigust kasutada (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest esiteks, et töötaja on omandanud tasustatud põhipuhkuse päevi mitme arvestusperioodi eest, mis näivad olevat kumuleerunud, kusjuures osa nendest päevadest, mis on omandatud alates 2013. aastast, sealhulgas aastal 2016, ei olnud veel kasutatud, kui töösuhe 1. oktoobril 2016 lõppes. Teiseks ilmneb, et dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõike 8 kohaselt ei ole töötajal õigust saada kõigi nende kasutamata puhkusepäevade eest rahalist hüvitist pelgalt seetõttu, et ta lõpetas töösuhte ise, minnes ennetähtaegsele pensionile, vaid ta oleks võinud seda varem ette näha.
37 Selles osas nähtub eelotsusetaotluses esitatud teabest, et Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) hinnangul on selle sätte eesmärk lõpetada kasutamata puhkuse kontrollimatu „rahaline hüvitamine“. Seega, paralleelselt avaliku sektori kulutuste ohjamise meetmetega on selle sättega kehtestatud normi eesmärk kinnitada, et puhkuse tegelikku kasutamist tuleb eelistada rahalisele hüvitamisele.
38 Viimati nimetatud eesmärk vastab direktiiviga 2003/88, eelkõige selle artikli 7 lõikega 2 taotletavale eesmärgile, mis on – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 34 – eelkõige töötajale tegeliku puhkeaja tagamine, et kaitsta tõhusalt tema ohutust ja tervist.
39 Seda eesmärki silmas pidades ja võttes arvesse, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ei ole põhimõtteliselt vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette selle direktiiviga sõnaselgelt antud õiguse tasustatud põhipuhkusele kasutamise korra, sealhulgas kõnealuse õiguse kaotamise arvestusperioodi lõppedes või puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, ei saa selle direktiiviga põhimõtteliselt keelata niisugust riigisisest õigusnormi, mis näeb ette, et sellise ajavahemiku lõppedes ei saa kasutamata tasustatud põhipuhkuse päevi enam asendada rahalise hüvitisega, sealhulgas töösuhte hilisema lõppemise korral, sest töötajal on olnud võimalus kasutada õigust, mille see direktiiv talle annab.
40 Seega ei ole töösuhte lõppemise põhjus direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud hüvitise saamise õiguse seisukohalt oluline (vt selle kohta 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus job-medium, C‑233/20, EU:C:2021:960, punktid 32 ja 34).
41 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) tõlgenduses, mis keelavad maksta töötajale töösuhte lõppemise kuupäeva seisuga kasutamata jäänud tasustatud põhipuhkuse päevade eest rahalist hüvitist põhjusel, et see töötaja on ise lõpetanud oma töösuhte tööandjaga, kehtestavad tingimuse, mis läheb kaugemale direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 sõnaselgelt ette nähtud tingimustest, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31. Lisaks hõlmab see keeld eelkõige viimast tööaastat ja arvestusperioodi, mille jooksul töösuhe lõppes. Need riigisisesed õigusnormid piiravad seega õigust saada töösuhte lõppemisel kasutamata põhipuhkuste eest rahalist hüvitist, mis on õiguse tasustatud põhipuhkusele üks komponent, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 29 viidatud kohtupraktikast.
42 Sellega seoses tuleb märkida, et õigust tasustatud põhipuhkusele võib piirata juhul, kui on täidetud harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud tingimused, nimelt kui need piirangud on ette nähtud seadusega, need arvestavad selle õiguse põhiolemust ning on proportsionaalsuse põhimõtet järgides vajalikud ja vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus LB (tasustatud põhipuhkuse õiguse aegumine), C‑120/21, EU:C:2022:718, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Käesoleval juhul on harta artikli 31 lõikega 2 tagatud põhiõiguse teostamise piirang, mis on vaidluse all põhikohtuasjas, ette nähtud seadusega, täpsemalt dekreetseaduse nr 95 artikli 5 lõikega 8.
44 Mis puudutab liikmesriigi seadusandja taotletud eesmärke, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus eraldi viitab, siis nähtub esimese küsimuse sõnastusest, et need eesmärgid, nagu need tulenevad dekreetseaduse nr 95 artikli 5 pealkirjast ja nagu Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) neid on tõlgendanud, on ühelt poolt avaliku sektori kulutuste ohjamine ja teiselt poolt avaliku sektori tööandja organisatoorsed vajadused, sealhulgas puhkuste perioodi mõistlik planeerimine ja töösuhte poolte hooliva käitumise soodustamine.
45 Esiteks, mis puudutab eesmärki ohjata avaliku sektori kulutusi, siis piisab, kui meenutada, et direktiivi 2003/88 põhjendusest 4 tuleneb, et töötajate ohutuse ja tervise tõhusat kaitset ei või seada sõltuvusse puhtmajanduslikest kaalutlustest (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Teiseks, mis puudutab avaliku sektori tööandja organisatoorsete vajadustega seotud eesmärki, siis tuleb märkida, et sellega soovitakse saavutada – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 42 – eelkõige puhkuste perioodi mõistlik planeerimine ja töösuhte poolte hooliva käitumise soodustamine, mistõttu võib seda mõista nii, et see ajendab töötajaid oma puhkust kasutama ja vastab direktiivi 2003/88 eesmärgile, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 38.
47 Lisaks tuleb meelde tuletada, et liikmesriigid ei või kalduda kõrvale põhimõttest, mis tuleneb direktiivi 2003/88 artiklist 7, tõlgendatuna harta artikli 31 lõike 2 alusel, ja mille kohaselt ei või omandatud õigus tasustatud põhipuhkusele arvestusperioodi ja/või riigisiseses õiguses ette nähtud üleviimistähtaja möödumisel lõppeda, kui töötajal ei olnud võimalik oma puhkust kasutada (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 54).
48 Kui aga töötaja jätab tasustatud põhipuhkuse tahtlikult ja kõiki kaasneda võivaid asjaolusid teades kasutamata, olles enne saanud võimaluse oma õigust tasustatud põhipuhkusele tegelikult kasutada, ei ole harta artikli 31 lõikega 2 vastuolus selle õiguse kaotus ega töösuhte lõppemise korral vastava rahalise hüvitise puudumine kasutamata põhipuhkuse eest, ilma et tööandja peaks sundima töötajat kõnealust õigust tegelikult kasutama (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 56).
49 Sellega seoses ning võttes arvesse, et õigus tasustatud põhipuhkusele on imperatiivne, ja tagamaks direktiivi 2003/88 artikli 7 soovitavat toimet, on tööandja eelkõige kohustatud konkreetselt ja läbipaistvalt tagama, et töötajal oleks tegelikult võimalus oma tasustatud põhipuhkust kasutada, kutsudes teda – vajaduse korral ametlikult – üles tasustatud põhipuhkust kasutama ning informeerides teda samas selgelt ja aegsasti – tagamaks, et see puhkus on jätkuvalt kohane puudutatud isiku puhkamiseks ja lõõgastumiseks, millele puhkus peaks kaasa aitama –, et kui ta puhkust ei kasuta, kaotab ta selle arvestusperioodi või üleviimistähtaja lõppedes. Tõendamiskoormis lasub tööandjal (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punktid 45 ja 46).
50 Sellest järeldub, et kui tööandja ei suuda tõendada, et ta näitas üles nõutavat hoolsust, et töötajal oleks tegelikult võimalik kasutada tasustatud põhipuhkust, millele tal on õigus – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, tuleb asuda seisukohale, et nimetatud puhkuse saamise õiguse lõppemine arvestusperioodi või lubatud üleviimistähtaja lõppedes ning töösuhte lõppemise korral kasutamata põhipuhkuse eest vastava rahalise hüvitise puudumine on vastuolus vastavalt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 2 ning harta artikli 31 lõikega 2 (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punktid 46 ja 55).
51 Igal juhul nähtub eelotsusetaotluses esitatud teabest, et keeld maksta kasutamata tasustatud põhipuhkuse päevade eest rahalist hüvitist hõlmab päevi, mis on saadud jooksval tööaastal.
52 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis avaliku sektori kulutuste ohjamise ja avaliku sektori tööandja organisatoorsete vajadustega seotud põhjustel näevad ette keelu maksta töötajale rahalist hüvitist nii viimasel tööaastal kui ka varasematel aastatel omandatud tasustatud põhipuhkuse päevade eest, mida ei ole töösuhte lõppemise kuupäevaks kasutatud, kui töötaja lõpetab ise töösuhte ega tõenda, et ta ei kasutanud töösuhte ajal puhkust oma tahtest sõltumatutel põhjustel.
Kohtukulud
53 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artiklit 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis avaliku sektori kulutuste ohjamise ja avaliku sektori tööandja organisatoorsete vajadustega seotud põhjustel näevad ette keelu maksta töötajale rahalist hüvitist nii viimasel tööaastal kui ka varasematel aastatel omandatud tasustatud põhipuhkuse päevade eest, mida ei ole töösuhte lõppemise kuupäevaks kasutatud, kui töötaja lõpetab ise töösuhte ega tõenda, et ta ei kasutanud töösuhte ajal puhkust oma tahtest sõltumatutel põhjustel.
Allkirjad