Kohtuasi C-63/15

Mehrdad Ghezelbash

versus

Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Den Haag)

Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) nr 604/2013 – Liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine – Artikkel 12 – Viisa või elamisloa väljastamine – Artikkel 27 – Õiguskaitsevahend – Kohtuliku kontrolli ulatus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 7. juuni 2016

Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Kaebus varjupaigataotleja suhtes tehtud üleandmisotsuse peale – Võimalus tugineda viisa väljastamise kriteeriumi väärale kohaldamisele

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, põhjendus 19 ja artikkel 12, artikli 21 lõiked 1 ja 3, artikkel 22 ja artikli 27 lõige 1)

Määruse nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 27 lõiget 1 tuleb sama määruse põhjendust 19 arvestades tõlgendada nii, et sellises olukorras, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, saab varjupaigataotleja tema suhtes tehtud üleandmisotsuse edasikaebamisel tugineda nimetatud määruse III peatükis nimetatud vastutuskriteeriumide, sealhulgas selle määruse artiklis 12 mainitud viisa väljastamise kriteeriumi väärale kohaldamisele.

Nimetatud määruse artikli 27 lõike 1 sõnastusest ilmneb nimelt, et selles sättes ette nähtud õiguskaitse peab olema tõhus ning hõlmama nii faktilisi kui ka õiguslikke küsimusi. Ühtlasi ei ole selle sätte sõnastuses mainitud mingeid piiranguid argumentidele, mida varjupaigataotleja võib oma kaebuses esitada. Sama kehtib ka kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 punkti d sõnastuse kohta, mis käsitleb teavet, mille pädevad ametiasutused peavad varjupaigataotlejale üleandmisotsuse vaidlustamise võimaluse kohta andma. Asjaolu, et määruse nr 604/2013 kohaldamisel on kesksel kohal vastutava liikmesriigi määramine selle määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide põhjal, kinnitab seik, et selle määruse artikli 21 lõige 1 annab liikmesriigile, kellele on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, võimaluse pöörduda teise liikmesriigi poole vastuvõtmispalvega varjupaigataotleja üleandmiseks ainult juhul, kui ta leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab see teine liikmesriik. Lisaks peab vastuvõtmispalve vastavalt nimetatud määruse artikli 21 lõikele 3 sisaldama andmeid, mis võimaldaks palve saanud liikmesriigil kindlaks teha, kas ta on selles määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav. Määruse nr 604/2013 artiklist 22 ilmneb samuti, et vastus vastuvõtmispalvele peab tuginema kõikide tõendite ja asjaolude uurimisel, mis võimaldavad kohaldada selle määruse III peatükis nimetatud kriteeriume. Neil asjaoludel tuleb määruse nr 604/2013 põhjenduses 19 tehtud viidet selle määruse kohaldamise hindamisele juhul, kui on tehtud artikli 27 lõikes 1 nimetatud üleandmisotsus, mõista nii, et sellega peetakse eelkõige silmas kontrolli selle üle, kas määruse III peatükis loetletud vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume, sealhulgas sama määruse artiklis 12 ette nähtud vastutuse tekke kriteeriumi, on kohaldatud nõuetekohaselt. Seda järeldust kinnitavad liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise süsteemi üldine areng tulenevalt määruse nr 604/2013 vastuvõtmisest ning selle määrusega taotletavad eesmärgid. Liidu seadusandja ei sätestanud määruses nr 604/2013 üksnes korralduslikke norme, mis reguleerivad liikmesriikide vahelisi suhteid vastutava liikmesriigi määramisel, vaid ta otsustas selle protsessiga siduda ka varjupaigataotlejad, pannes liikmesriikidele kohustuse teavitada neid vastutuse kriteeriumidest ja pakkudes neile võimaluse esitada teavet, mis võimaldab neid kriteeriume korrektselt kohaldada ning andes neile õiguse tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse suhtes, mis võidakse selle protsessi tulemusel teha.

Viimaseks tuleb sellega seoses märkida, et võimaliku vea tuvastamine niisuguse kontrolli käigus ei saa kahjustada liikmesriikide vahelise vastastikuse usalduse põhimõtet, millel Euroopa ühine süsteem põhineb, vaid see tõdemus näitab üksnes, et see liikmesriik ei ole vastutav liikmesriik määruse nr 604/2013 III peatükis loetletud kriteeriumide tähenduses.

(vt punktid 36, 43–45, 51, 55, 61 ja resolutsioon)