Language of document :

SGI Studio Galli Ingegneria Srl-i 14. juunil 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 14. aprilli 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-285/19: SGI Studio Galli Ingegneria versus komisjon

(kohtuasi C-371/21 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: SGI Studio Galli Ingegneria Srl (esindajad: advokaadid F. S. Marini, V. Catenacci, R. Viglietta)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada Üldkohtu (üheksas koda) otsus, mis on avaldatud 14. aprillil 2021 ja teatavaks tehtud samal kuupäeval kohtuasjas T-285/19: SGI Studio Galli Ingegneria S.r.l. vs. Euroopa Komisjon, ning sellest tulenevalt rahuldada SGI nõuded samas järjestuses, nagu ta esitas need Üldkohtus, ja seega:

Tuvastada, et hageja ei ole kohustatud maksma Euroopa Komisjonile summasid, mille tasumist komisjon nõuab võlateatega nr 3241902288, mis on saadud 22. veebruaril 2019 ja viimati 29. aprillil 2019 saadud kirjaga – Ref. Ares(2019)2858540, toetuse tagasimaksmiseks ja kahju hüvitamiseks põhjendusel, et Studio Galli Ingegneria väidetavalt rikkus kohustusi, mis tulenevad projekti „MARSOL“ käsitlevast toetuslepingust nr 619120.

Tuvastada, et rikkumisi, millele komisjon osutab, ei ole toime pandud.

Tuvastada, et eelnevaks teavitamiseks 19. detsembril 2018 saadetud kiri, OLAFi kontrolliaruanne, 22. veebruari 2019. aasta võlateade, 2. aprilli 2019. aasta meeldetuletus ja 29. aprilli 2019. aasta lõplik kiri Ref.Ares(2019)2858540, millega nõude summa ümber hinnati ja lükati tagasi SGI hilisemad nõuded, on õigusvastased, kehtetud ja igal juhul põhjendamatud.

Tuvastada, et komisjoni esitatud nõuet ei ole olemas.

Tuvastada, et hagejal on õigus toetusele, mille komisjon on talle tegelikult välja maksnud projekti „MARSOL“ käsitleva toetuslepingu nr 619120 alusel.

Teise võimalusena tuvastada, et summa, mida komisjon tagasi nõuab, ei saa olla suurem kui 100 044,99 eurot, nagu on näidatud hagi kolmandas väites.

Viimase võimalusena mõista alusetu rikastumise tõttu komisjonilt SGI kasuks välja projekti „MARSOL“ rakendamisel kantud kulud.

Väited ja peamised argumendid

1.    Apellatsioonkaebuse esimene väide. Kohtuotsus on õigusvastane selles osas, millega lükati tagasi hagi esimene väide. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklite 41, 42 ja 47 rikkumine / väär kohaldamine. Lepingu heas usus sõlmimise põhimõtte rikkumine ka Belgia tsiviilseadustiku artikli 1134 tähenduses.

Apellant vaidlustab Üldkohtu otsuse, kuna selles on kinnitatud, et komisjon ei ole rikkunud harta artiklites 41, 42 ja 47 ette nähtud õigusi ega lepingu heas usus sõlmimise põhimõtet, kui ta jättis arvesse võtmata apellandi taotluse menetluse peatamiseks ja taotluse tutvumiseks OLAFi uurimistoimikuga. Vastupidi, kuna äriühingul ei olnud sisuliselt võimalik vastata OLAFi lõplikule aruandele asutusesiseste ümberkorralduste tõttu, siis on nende õiguste tõhusat kasutamist kahjustatud nii haldusmenetluse käigus kui ka sellele järgnenud kohtumenetluses.

2.    Apellatsioonkaebuse teine väide. Kohtuotsus on õigusvastane selles osas, millega lükati tagasi hagi teine väide. ELTL artikli 317, määruse nr 2342/20021 artikli 172a lõike 1, määruse nr 1906/20062 artikli 31 lõike 3 punktide a ja c ning toetuslepingu üldtingimuste artikli II.5 ja artikli II.14 lõike 1 rikkumine / väär kohaldamine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 883/20133 tunnustatud süütuse presumptsiooni, tõendamiskoormise ja õigluse põhimõtete rikkumine. Viga tõendite hindamisel, millega on rikutud Belgia tsiviilseadustiku artiklit 1315.

Apellant vaidlustab Üldkohtu otsuse selles osas, millega lükati tagasi hagi teine väide, leides, et hageja ei ole ei OLAFi ja komisjoni menetluses ega kohtus tõendanud, et otsesed ja kaudsed personalikulud on rahastamiskõlblikud. Vastupidi, Üldkohus jättis tähelepanuta, et OLAFi väited ei puudutanud vaidlusalust projekti, vaid muid toetust pälvinud projekte, ja järelikult ei kohaldanud ta õigesti süütuse presumptsiooni ja tõendamiskoormise põhimõtteid. Lisaks oleks kohtule esitatud tööajatabeleid tulnud pidada piisavaks tõendiks kantud ja komisjonile esitatud kulude rahastamiskõlblikkuse kohta, arvestades, et nende kohta ei esitatud muid vastuväiteid ja et projekti lõpetamine on kinnitatud.

3.    Apellatsioonkaebuse kolmas väide. Kohtuotsus on õigusvastane selles osas, millega lükati tagasi hagi kolmas väide. Proportsionaalsuse, õigluse ja lepingu heas usus sõlmimise põhimõtete rikkumine. ELTL artikli 5 lõike 4 rikkumine. Toetuslepingu artikli II.22 rikkumine.

Apellant vaidlustab kohtuotsuse selles osas, millega Üldkohus lükkas tagasi hagi kolmanda väite, asudes seisukohale, et komisjon ei ole rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta nõudis kõigi otseste ja kaudsete personalikulude tagasimaksmist. Vastupidi, kuna kontrollimisel avastatud ebakõlad puudutasid ainult kahte krojektis osalenud töötajat, oleks tulnud tagasi nõuda ainult need kulud. See on nii, kui võtta arvesse ka seda, et projekti lõpetamine on kinnitatud ning välisekspert on kulud üle kontrollinud ja komisjon on selle heaks kiitnud. Teise võimalusena leiab apellant jätkuvalt proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt, et Üldkohus oleks pidanud rahuldama teise võimalusena esitatud nõude määrata kindlaks tagasimaksmisele kuuluv osa.

4.    Apellatsioonkaebuse neljas väide. Kohtuotsus on õigusvastane selles osas, millega lükati tagasi hagi neljas väide. Nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määruse nr 58/20034 artikli 2 punkti b ja toetuslepingu rikkumine ja/või väär kohaldamine. Kohtuotsuse põhjendused on puudulikud ja vasturääkivad selles osas, milles need on vastuolus Üldkohtu ja Euroopa Kohtu varasemate, alusetut rikastumist käsitlevate lahenditega.

Apellant vaidlustab kohtuotsuse selles osas, millega lükati tagasi hagi neljas väide, leides, et hagejal ei ole õigust kinni pidada otseste ja kaudsete personalikulude katteks saadud makset, mille tagasimaksmine tähendaks hageja arvates komisjoni alusetut rikastumist. Kuna käesoleval juhul on hagi esitamise tingimused täidetud, st esineb ühe lepingupoole rikastumine ja teise vaesumine ning rikastumise ja vaesumise vahel on põhjuslik seos, siis on Üldkohtu otsus õigusvastane.

____________

1     Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1, ELT eriväljaanne 01/04, lk 145).

2     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1906/2006, millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad (ELT 2006, L 391, lk 1).

3     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1).

4     Nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 58/2003, millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded (EÜT 2003, L 11, lk 1, ELT eriväljaanne 01/04, lk 235).