ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kaheksas koda)
24. september 2008(*)
Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse sõnamärk O STORE – Varasem siseriiklik sõnamärk THE O STORE – Jaekaubandusteenuste ja vastavate kaupade võrdlus – Suhteline keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b – Menetlusse astuja nõue otsuse muutmise kohta – Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 134 lõige 3
Kohtuasjas T‑116/06,
Oakley, Inc., asukoht One Icon, Foothill Ranch (Ühendriigid), esindajad: advokaadid M. Huth-Dierig ja M. Nentwig,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Folliard-Monguiral,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Esimese Astme Kohtus
Venticinque Ltd, asukoht Hailsham, East Sussex (Ühendkuningriik), esindaja: advokaat D. Caneva,
mille ese on hagi, mis on esitatud Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 17. jaanuari 2006. aasta otsuse (liidetud asjad R 682/2004-1 ja R 685/2004-1) peale, mis käsitleb Venticinque Ltd ja Oakley, Inc. vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees E. Martins Ribeiro (ettekandja), kohtunikud S. Papasavvas ja N. Wahl,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades 13. aprillil 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 23. juunil 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 25. juulil 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 10. jaanuaril 2008 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Oakley, Inc. esitas 7. veebruaril 2001 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) alusel ühenduse kaubamärgi taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk O STORE.
3 Teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade või teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 35 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük; prillide, päikeseprillide, optikatoodete ja ‑aksessuaaride, rõivaste, peakatete, jalanõude, kellade, uuride, ehete, vesipiltide, postrite, spordikottide, seljakottide ja rahataskute jae- ja hulgimüük”.
4 Registreerimistaotlus avaldati 3. septembri 2001. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires (Ühenduse Kaubamärgibülletään) nr 77/01.
5 Ühenduse kaubamärk O STORE registreeriti hageja taotlusel 11. veebruaril 2002 numbri 2 074 599 all.
6 Menetlusse astuja Venticinque Ltd esitas 14. oktoobril 2002 vastavalt määruse nr 40/94 artikli 52 lõike 1 punktile a ja artikli 8 lõike 1 punktile b ühenduse kaubamärgiregistreeringu kehtetuks tunnistamise taotluse kõigi selle kaubamärgiga kaitstud teenuste suhtes. Nimetatud taotlus põhines ühelt poolt ühenduse kõnealuse kaubamärgi ning teiselt poolt selle varasema sõnamärgi THE O STORE segiajamise tõenäosusel, mis on 28. detsembril 2000 Prantsusmaal registreeritud numbri 3 073 591 all järgmiste Nizza kokkuleppe klassidesse 18 ja 25 kuuluvate kaupade jaoks:
– klass 18: „nahk, tehisnahk ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse, eelkõige reisikohvrid, tühjad kosmeetikakohvrikesed, õhtukotid, käekotid, poekotid, seljakotid, mitme kasutusalaga spordikotid, nöörkotid, tõmbelukuga suletavad kotid, viltkotid, diplomaadikohvrid, portfellid, rahataskud ja rahakotid; loomanahad; reisikastid ja -kotid; päikese- ja vihmavarjud, jalutuskepid; piitsad; hobuseriistad ja sadulsepatooted”;
– klass 25: „rõivad, eelkõige ülikonnad ja kostüümid, õhtusärgid, püksid, jakid, spordijakid, pulloverid, seelikud, särgid, linased jakid, kampsunid, poolmantlid, mantlid, keebid, spordisärgid, tuulepluusid, vihmamantlid, õhtukleidid, sabakuued, sallid, suurrätid, kaelarätikud, lipsud, kindad, nahkjakid ja -mantlid, nahast sallid, ujumispüksid, T-särgid, polosärgid, kleit-särgid, rannaseelikud, pidžaamad, öösärgid, hommikumantlid, supelmantlid, sukad, sokid, kombineed, ujumisriided, aluspüksid, rinnahoidjad ja alussärgid; peakatted ja jalanõud”.
7 Tühistamisosakond rahuldas 18. juuni 2004. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse esiteks teenuste osas „rõivaste, peakatete, jalanõude, spordikottide, seljakottide ja rahataskute jae- ja hulgimüük” põhjusel, et kuigi nimetatud teenused oma olemuselt, otstarbelt ning kasutusviisilt erinevad varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade olemusest, otstarbest ning kasutusviisist, võivad nende turustuskanalid olla samad, ning teiseks teenuste osas „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük”, põhjusel, et nimetatud teenuste üldise sõnastuse tõttu hõlmavad need igasuguste, sh ka varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade müüki. Seevastu jättis tühistamisosakond kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamata osas, mis puudutab teenuseid „prillide, päikeseprillide, optikatoodete ja ‑aksessuaaride, kellade, uuride, ehete, vesipiltide ning postrite jae- ja hulgimüük”, kuna tühistamisosakonna arvates ei ole nende kaupade jaekaubanduse teenuste ning varasema kaubamärgiga kaitstud nahktoodete ja rõivaste turustuskanalid samad.
8 Hageja ning menetlusse astuja esitasid vastavalt 5. augustil 2004 ja 6. augustil 2004 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
9 Esimese apellatsioonikoja 17. jaanuari 2006. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti tühistamisosakonna otsus jõusse ning kaht kõnealust kaebust ei rahuldatud.
10 Apellatsioonikoda märkis sisuliselt:
– teenused „rõivaste, peakatete, jalanõude, spordikottide, seljakottide ja rahataskute jae- ja hulgimüük”, mida asjaomane ühenduse kaubamärk tähistab, on oma olemuselt ning otstarbelt väga sarnased ning kasutusviisi ja turustamiskanalite poolest identsed varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadega, mis kuuluvad klassidesse 18 ja 25. Lisaks täiendavad need kaubad ja teenused üksteist. Seega on kõnealused jaekaubanduses müüdavad kaubad ilmselgelt identsed või sarnased varasema kaubamärgi all müüdavate kaupadega. Lõpuks tuleb märkida, et ka tähised on väga sarnased, kuna ainus erinevus on see, et kahest märgist ühes puudub eristusvõimetu artikkel „the”, mistõttu segiajamine on tõenäoline;
– teenuste „prillide, päikeseprillide, optikatoodete ja aksessuaaride, kellade, uuride, ehete, vesipiltide ning postrite jae- ja hulgimüük” segiajamine ei ole tõenäoline, kuna hoolimata asjaomaste kaubamärkide sarnasusest erinevad need teenused klassidesse 18 ja 25 kuuluvatest varasema kaubamärgiga kaitstud kaupadest;
– mis puutub teenustesse „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük”, siis ei ole ühenduse kaubamärgi omanik kõnealuseid teenuseid konkreetsete kaupadega piiranud, mistõttu hõlmab see üldine sõnastus varasema kaubamärgiga tähistatud kaupu. Kuna nimetatud teenused ning varasema kaubamärgiga kaitstud kaubad on sarnased, siis on segiajamine tõenäoline.
Poolte nõuded
11 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
12 Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
13 Menetlusse astuja palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– muuta vaidlustatud otsust osas, milles see eitas segiajamise tõenäosust kaubamärgiga THE O STORE kaitstud kaupade ning teenuste „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük; prillide, päikeseprillide, optikatoodete ja aksessuaaride, kellade, uuride, ehete, vesipiltide, postrite” vahel, mille jaoks kaubamärk O STORE on registreeritud;
– muuta vaidlustatud otsust osas, milles sellega ei tunnistata 11. veebruaril 2002. aastal registreeritud kaubamärki O STORE, arvestades 28. detsembril 2000. aastal registreeritud Prantsuse kaubamärki, täielikult kehtetuks.
14 Kohtuistungil märkis ühtlustamisamet, et ta loobub vastuvõetamatuse vastuväitest, mille ta oli esitanud oma vastuses ka hageja taotlusele tühistada vaidlustatud otsus niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda jättis jõusse tühistamisosakonna otsuse, millega jäeti teenuste „prillide, päikeseprillide, optikatoodete ja aksessuaaride, kellade, uuride, ehete, vesipiltide ning postrite jae- ja hulgimüük” jaoks registreeritud ühenduse kaubamärgi O STORE kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldamata, ning sellest vastuväitest loobumise kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
15 Oma hagi toetuseks esitab hageja üheainsa väite määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumise kohta. Menetlusse astuja on esitanud nõude Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 alusel.
Väide määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumise kohta
Poolte argumendid
16 Esiteks väidab hageja, et asjaomased kaubad ja teenused ei ole sarnased, mistõttu apellatsioonikoja järeldus nimetatud sarnasuse olemasolu kohta on ekslik. Kõigepealt tõlgendas apellatsioonikoda vääralt jaekaubandusteenuste olemust. Lisaks kohaldas apellatsioonikoda vääralt Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. aasta otsust kohtuasjas C‑39/97: Canon (EKL 1998, lk I‑5507). Lõpuks lükkas apellatsioonikoda vääralt tagasi hageja argumendi selle kohta, et asjaomaste kaupade ja teenuste sarnasust tuleb eitada, vältimaks jaekaubandusteenuste jaoks üldiselt registreeritud kaubamärkide liiga laia kaitset.
17 Esiteks väidab hageja seoses jaekaubandusteenuste olemusega, et apellatsioonikoda näeb selles üksnes kaubamüügitoimingut, võrdsustades seeläbi teenused jaekaubanduses müüdavate kaupadega. See on vastuolus Euroopa Kohtu 7. juuli 2005. aasta otsusega kohtuasjas C‑418/02: Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte (EKL 2005, lk I‑5873). Hageja märgib ühelt poolt, et umbes kümne viimase aasta jooksul on arusaam, et jaekaubandusteenus on iseseisev teenus, ning teiselt poolt, et jaekaubandusteenused võivad seisneda teenustes, mis on teatava kauba müümise toimingust kui sellisest lahus, üha valdavamaks muutunud.
18 Teiseks väidab hageja, et apellatsioonikoda kohaldas vääralt kõnealuste kaupade ja teenuste sarnasuse kriteeriume. Seega eksis apellatsioonikoda, kui ta märkis vaidlustatud otsuse punktis 20, et asjaomaste kaupade ja teenuste olemuse vaatenurgast on need väga sarnased oma ühise eesmärgi tõttu – pakkuda lõpptarbijale asjaomast kaupa –, kuna kaubad ja teenused on erineva olemusega, kuivõrd esimesed on materiaalsed ning teised mitte. Asjaomased teenused ja kaubad on oma koostisosade, toimimisviisi ja füüsiliste omaduste poolest täiesti erinevad, mistõttu sarnasust ei esine.
19 Samuti on asjaomastel kaupadel ja teenustel eri otstarve. Kaubamärgiga THE O STORE hõlmatud kaupade otstarve on kaitsta ilmastikuolude eest ning need on ka moeesemeteks, samas kui kaubamärgiga O STORE kaitstavad jaekaubandusteenused seisnevad selles, et aidata tarbijatel kaupu mugavalt vaadata, valida ja osta. Vaidlustatud otsuse punktis 19 apellatsioonikoja poolt tehtud järeldus, mille kohaselt „jaemüügi ja selle käigus müüdavate kaupade otstarve on väga sarnane, s.o pakkuda lõpptarbijale kaupa”, on väär ning ajab segi sellised eri liigid nagu „jaekaubandusteenused” ja „kaubad kui sellised”.
20 Hageja täpsustab, et kauba kasutusala määrab kindlaks vastava kauba kasutusviisi, mis võimaldab täita kaubal oma otstarvet, ning asjaomast kasutusala võib üldiselt tuletada ka kaupade toimimisviisist või ülesandest, mida vastavad kaubad või teenused turul täidavad, s.o nende otstarbest. Hageja märgib, et varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade peamine ülesanne on kaitsta ilmastikuolude eest ning olla moeesemed, seevastu jaekaubandusteenused täidavad tarbijate vajadust saada nõuandeid erinevate kaubaartiklite kohta ning suuta teha valikut ning osta erinevaid kaupu. Seega märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 21 vääralt, et tarbijad ei kasuta asjaomaseid jaekaubandusteenuseid ning kaupu erineval viisil.
21 Seoses asjaomaste kaupade ja teenuste võistlevusega märgib hageja, et need konkureerivad omavahel juhul, kui tarbija peab neid vastastikku vahetatavateks, mis ei ole aga käesoleval juhul nii. Kaupade ja teenuste täiendavusega seoses leiab hageja, et see võib esineda juhul, kui üks on teise kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline ega oma kõigest toetavat või täiendavat rolli nagu käesoleval juhul.
22 Hageja järeldab sellest, et asjaomased kaubad ja teenused on oma olemuselt, otstarbelt ning kasutusviisilt erinevad. Peale selle ei täienda need üksteist ega konkureeri üksteisega. Ainus sarnasus seisneb selles, et kaupu müüakse ja teenuseid pakutakse samades müügikohtades.
23 Siiski ei muuda see ainus asjaolu kõnealuseid kaupu ja teenuseid sarnaseks eespool punktis 16 viidatud Euroopa Kohtu otsuses Canon nimetatud kriteeriumide tähenduses, kuna Euroopa Kohus ei maininud selles otsuses kaupade ja/või teenuste sarnasuse hindamise kriteeriumina „sarnaseid turustamiskanaleid”. Kuna hageja sõnul müüakse enamik kaupadest kaubanduskeskustes, ei omista tarbijad selle uurimisel, kas kaupadel on ühine päritolu, enam tähtsust müügikohale. Seoses määruse nr 40/94 põhjendusega 7 ning asjaomase kohtupraktikaga märgib hageja, et kitsas piir sarnaste kaupade ja teenuste ning erinevate kaupade ja teenuste vahel tuleb tõmmata nende sarnasusele antud hinnangu põhjal, kusjuures see sarnasus ei piirdu kõigest abstraktsete ning kunstlike kriteeriumidega, vaid esmatähtis on kaubanduslik vaatenurk. Seega ei pea avalikkus kaupu ja teenuseid sarnaseks põhjusel, et neid müüakse samas kohas: kaubad ja teenused on sarnased üksnes juhul, kui identsete tähiste kasutamise korral võib avalikkus arvata, et need pärinevad samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Samas teab avalikkus, et need kaks ettevõtjat ei tegutse jaekaubanduses nagu Marks & Spencer või Galeries Lafayette, kes toodavad oma kauplustes müüdavaid kaupu. Seetõttu isegi juhul, kui teatavaid kaupu pakutakse samas kohas, kus osutatakse teatavaid jaekaubandusteenuseid, teab lõpptarbija, et nende olemus on fundamentaalselt erinev ning need ei pärine samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt.
24 Kolmandaks leiab hageja, et apellatsioonikoda lükkas vääralt tagasi tema argumendi selle kohta, et varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade ning asjaomaste jaekaubandusteenuste sarnasust tuleb eitada, vältimaks jaekaubandusteenuste jaoks üldiselt registreeritud kaubamärkide liiga laia kaitset. Vastasel korral võib jaekaubandusteenustele registreeritud kaubamärgi omanik taotleda kaitset kõikide kaupade suhtes, mida saab jaekaubanduses müüa. Risk, et kaitse osutub liiga laiaks, ei ole Euroopa Kohtu eespool punktis 17 viidatud otsuses Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte nimetatud kriteeriumide põhjal, mille kohaselt tuleb esitada asjaomaste teenustega seotud kaupu või kaubaliike täpsustada, käesoleval juhul välistatud. Endiselt on võimalik taotleda sellise kaubamärgi registreerimist, mis kaitseb kõigi klassidesse 1–34 kuuluvate kaupadega seotud jaekaubandusteenuseid.
25 Teiseks heidab hageja apellatsioonikojale ette seda, et viimane ei ole arvestanud varasema kaubamärgi vähese eristusvõimega. Koostisosa „store” on kõigile Euroopa tarbijatele, sh prantslastele tuntud, mistõttu see osa on kirjeldav. Koostisosad „the” ja „o” on minimaalse või lausa olematu eristusvõimega. Sellest tuleneb, et varasemat sõnamärki THE O STORE tuleb pidada vähese eristusvõimega kaubamärgiks, seda enam, et menetlusse astuja ei ole tõendanud, et nimetatud kaubamärk on Prantsuse turul levinud.
26 Hageja tuletab tähiste võrdluse osas kolmandaks meelde kohtupraktikat, mille kohaselt kaubamärkide visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse seisukohalt peab nende võrdlus põhinema asjaomastest kaubamärkidest jääval tervikmuljel, arvestades eelkõige nende eristavaid ja domineerivaid osi. Selles osas märgib hageja, et kuigi asjaomastel kaubamärkidel on teatavaid sarnasusi, on apellatsioonikoda jätnud tähelepanuta erinevused, mis tulenevad nende erinevatest osadest. Arvestades seda, et koostisosa „store” on üksnes kirjeldav, ei pööra asjaomane avalikkus tekkinud üldmuljes sellele tähelepanu, mistõttu võrreldavad koostisosad on „the o” ja „o”. Visuaalselt on need kaks koostisosa märkimisväärselt erinevad (tähtede arv ja hääldus). Isegi kui eeldada, et avalikkus ei jäta nendest kaubamärkidest jäävas tervikmuljes koostisosa „store” täielikult tähelepanuta, muudab artikkel „the” varasemat kaubamärki piisavalt ning eristab seda vaidlustatud kaubamärgist. Nii on kahe asjaomase kaubamärgi vahel ühenduse kaubamärgis puuduva artikli „the” tõttu ning varasema kaubamärgi teiste koostisosade, nagu täht „o” ja sõna „store” vähese või lausa olematu eristusvõime tõttu tajutavaid erinevusi.
27 Neljandaks täpsustab hageja pärast segiajamise tõenäosust käsitleva kohtupraktika meeldetuletamist, et käesolevas vaidluses on jaekaubandusteenused vastandatud kaupadega. Tuleb vältida kaubamärkide liiga laia kaitset juhul, kui need kaitsevad jaekaubandusteenuseid. Seevastu tuleb viimaseid kaitsta teatavate, käesoleval juhul klassidesse 18 ja 25 kuuluvate kaupade jaoks registreeritud kaubamärkide omanike põhjendamatute vastuväidete suhtes. Hageja sõnul on Euroopa Kohus eespool punktis 17 viidatud kohtuotsuses Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte sõnaselgelt sedastanud, et segiajamise tõenäosuse hindamisel tuleb võtta arvesse jaekaubandusteenuseid tähistavate kaubamärkide eriomadusi, mis nõuab segiajamise tõenäosuse mõiste kitsast tõlgendamist.
28 Hageja tuletab lõpetuseks meelde, et ühtlustamisameti esimehe teatisest nr 3/01 tuleneb, et „[j]aekaubandusteenuste ja teatavate kaupade segiajamine on tõenäoline üksnes väga erilistel juhtudel, eelkõige siis, kui kõnealused kaubamärgid on täiesti või peaaegu identsed ning kui need on turul levinud”.
29 Ühtlustamisamet palub selle ainsa väite tagasi lükata ning täpsustab vaidlustatud otsuse punktidele 19 ja 23 osutades, et kuna jaekaubandusteenused on igal juhul seotud asjaomaste kaupadega või sõltuvad nendest, on need nimetatud kaupade vastavast olemusest, otstarbest ning kasutusviisist sõltuvad kui mitte objektiivselt, siis vähemalt selle põhjal, kuidas tarbijad neid subjektiivselt tajuvad.
30 Menetlusse astuja palub samuti, et nimetatud väide lükataks tagasi.
Esimese Astme Kohtu hinnang
31 Määruse nr 40/94 artikkel 52 sätestab:
„1. Ühenduse kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:
a) on olemas varasem kaubamärk artikli 8 lõike 2 tähenduses ja kui nimetatud artikli lõikes 1 või lõikes 5 osutatud tingimused on täidetud;
[…]”.
32 Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, „kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärk seostatakse varasema kaubamärgiga”.
33 Peale selle tähendab määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 2 punkti a alapunktide i ja ii kohaselt varasem kaubamärk ühenduse kaubamärke ning liikmesriikides registreeritud kaubamärke, mille registreerimise taotluse kuupäev on varasem ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast.
34 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt (eespool punktis 16 viidatud Euroopa Kohtu otsus Canon, punkt 29, ja 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑193/06 P: Nestlé vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 32; Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑104/01: Oberhauser vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Petit Liberto (Fifties), EKL 2002, lk II‑4359, punkt 25, ja 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑150/04: Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Minoronzoni (TOSCA BLU), kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 25).
35 Peale selle tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt avalikkuse poolt segiajamise tõenäosust hinnata igast küljest, arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid (Euroopa Kohtu 11. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑251/95: SABEL, EKL 1997, lk I‑6191, punkt 22, ja eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Nestlé vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 33; eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Fifties, punkt 26, ja eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus TOSCA BLU, punkt 26).
36 Segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine eeldab arvestamist asjaomaste tegurite teatava vastastikuse sõltuvusega, eriti asjaomaste kaubamärkide vastastikuse sõltuvusega ja nendega tähistatavate kaupade ja teenuste vastastikuse sõltuvusega. Nii võib tähistatavate kaupade või teenuste vähese sarnasuse kompenseerida kaubamärkide suur sarnasus ning vastupidi (eespool punktis 16 viidatud kohtuotsus Canon, punkt 17, ja 22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑425/98: Marca Mode, EKL 2000, lk I‑4861, punkt 40; Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑6/01: Matratzen Concord vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Hukla Germany (MATRATZEN), EKL 2002, lk II‑4335, punkt 25, mis jäeti apellatsioonimenetluses jõusse Euroopa Kohtu 28. aprilli 2004. aasta määrusega kohtuasjas C‑3/03 P: Matratzen Concord vs. Siseturu Ühtlustamise Amet EKL 2004, lk I‑3657). Nimetatud tegurite omavaheline sõltuvus ilmneb määruse nr 40/94 preambuli põhjendusest 7, mille kohaselt tuleks määratleda sarnasuse põhimõte seoses segiajamise tõenäosusega, mille hindamine sõltub mitmest tegurist ja eelkõige kaubamärgi tuntusest turul, seostest, mis võivad tekkida kasutatava või registreeritud tähisega, ning kaubamärgi ja tähise ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse ulatusest (vt Esimese Astme Kohtu 30. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑186/02: BMI Bertollo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Diesel (DIESELIT), EKL 2004, lk II‑1887, punkt 36 ja viidatud kohtupraktika).
37 Lisaks peab segiajamise tõenäosuse hindamine vastandatud tähiste visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse osas rajanema neist jääval tervikmuljel, võttes eelkõige arvesse nende eristavaid ja domineerivaid osi. Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b sõnastusest „[…] võib avalikkus need omavahel segi ajada […]” tuleneb, et segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel on otsustav roll sellel, kuidas seda liiki kaupade või teenuste keskmine tarbija kaubamärke tajub. Keskmine tarbija tajub kaubamärki tervikuna ega uuri selle eri detaile (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus SABEL, punkt 23, ja eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Nestlé vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 34; eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus DIESELIT, punkt 38).
38 Segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise puhul eeldatakse, et asjaomaste kaupade keskmine tarbija on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Peale selle on keskmisel tarbijal harva võimalik erinevaid kaubamärke otseselt võrrelda, vaid ta peab usaldama neist jäänud ebatäiuslikku mälupilti. Samuti tuleb silmas pidada, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste võib eri liiki kaupade ja teenuste puhul olla erinev (Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer, EKL 1999, lk I‑3819, punkt 26; eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Fifties, punkt 28, ja eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus DIESELIT, punkt 38).
39 Kuna käesoleval juhul on varasem kaubamärk, millel ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb, Prantsusmaal registreeritud siseriiklik kaubamärk, peab kontrollimisel piirduma Prantsuse territooriumiga.
40 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 18 märkis, koosneb asjaomane avalikkus kõnealuseid kaupu ja teenuseid arvestades keskmistest tarbijatest, kes eeldatavasti on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikud ja arukad.
41 Apellatsioonikoja hinnangut vastandatud tähiste segiajamise tõenäosuse kohta tuleb kontrollida eelnimetatud kaalutlusi arvesse võttes.
– Kaupade ja teenuste sarnasus
42 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kaupade ja teenuste sarnasuse hindamisel arvesse võtta kõiki nendevahelist suhet iseloomustavaid olulisi tegureid. Nendeks teguriteks on eriti kaupade ja teenuste olemus, otstarve, kasutusviis ning samuti see, kas kaubad ja teenused on konkureerivad või teineteist täiendavad (eespool punktis 16 viidatud kohtuotsus Canon, punkt 23, ja 11. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑416/04 P: Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑4237, punkt 85; vt Esimese Astme Kohtu 15. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑99/01: Mystery Drinks vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Karlsberg Brauerei (MYSTERY), EKL 2003, lk II‑43, punkt 39 ja viidatud kohtupraktika, ning 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑31/04: Eurodrive Services and Distribution vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Gómez Frías (euroMASTER), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 31).
43 Seoses eelkõige jaekaubandusteenuste jaoks registreeritud kaubamärkidega on Euroopa Kohus eespool punktis 17 viidatud otsuse Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte punktis 34 sedastanud, et jaekaubanduse eesmärk on kaupade müümine tarbijatele, kusjuures asjaomane kaubandus seisneb lisaks õiguslikule müügitehingule kõikides ettevõtjapoolsetes tegevustes, mille eesmärk on aidata kaasa sellise tehingu sõlmimisele, ning nimetatud tegevus seisneb eelkõige müügiks pakutava kaubavaliku väljavalimises ja erinevate teenuste pakkumises, mille eesmärk on suunata tarbijat tehingu sõlmimisele pigem kõnealuse jaemüüjaga kui konkurendiga. Euroopa Kohus täpsustas kõnealuse kohtuotsuse punktis 35, et nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimesest direktiivist kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) ega ühenduse õiguse üldpõhimõtetest ei tulene ühtegi mõjuvat põhjust, mis välistaks selliste teenuste liigitamise mõiste „teenused” alla direktiivi tähenduses või jaemüüja õiguse omandada tema kaubamärgi registreerimise kaudu kaubamärgi kui tema poolt osutatavate teenuste päritolu tähise kaitset.
44 Peale selle täpsustas Euroopa Kohus eespool punktis 17 viidatud kohtuotsuses Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte (punktid 49 ja 50), et kaubamärgi registreerimisel jaekaubandusteenuste jaoks ei ole vaja konkreetselt määratleda teenust või teenuseid, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse. Siiski tuleb nõuda, et taotleja täpsustaks kaubad või kaupade liigid, mis on nende teenustega seotud.
45 Esiteks seoses ühelt poolt vaidlustatud ühenduse kaubamärgiga tähistatud teenuste „rõivaste, peakatete, jalanõude, spordikottide, seljakottide ja rahataskute jae- ja hulgimüük” ning teiselt poolt varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade „rõivad, peakatted, jalanõud, seljakotid, mitme kasutusalaga spordikotid, reisikotid ja rahataskud”, sarnasuse hindamise osas märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 18–23, et nimetatud teenused ja kaubad on väga sarnased oma olemuse, otstarbe, kasutusviisi, turustamiskanalite ning selle tõttu, et need teenused ja kaubad täiendavad teineteist.
46 Mis puutub esiteks sellistesse teguritesse nagu asjaomaste kaupade ja teenuste olemus, otstarve ja kasutusviis, siis ei ole kõnealused teenused ja kaubad sarnased.
47 Nagu märkis ka tühistamisosakond oma 18. juuni 2004. aasta otsuse punktides 21 ja 22, erinevad asjaomased kaubad ja teenused üksteisest oma olemuse tõttu – esimesed on materiaalsed ja teised mitte. Samuti on nende otstarve erinev, kuna jaekaubandusteenus eelneb eesmärgile, mida täidab asjaomane kaup, ning puudutab ettevõtja tegevust, mis on suunatud vastava kauba müügitehingu sõlmimisele kaasa aitamisele. Nii on näiteks riideeseme eesmärk eelkõige rõivastada selle ostjat, samas kui rõivaste müügiga seotud teenuse eesmärk on muu seas pakkuda rõivaeseme ostust huvitatud isikule abi. Sama kehtib ka nende kasutamise kohta, kuna rõivaeseme kasutamine seisneb selle kandmises, samas kui rõivaste müügiga seotud teenuse kasutamine seisneb eelkõige rõivaste ostmiseks nende kohta teabe saamises.
48 Mis puudutab teiseks asjaomaste teenuste ja kaupade turustamiskanaleid, siis on õige vaidlustatud otsuse punktis 22 apellatsioonikoja poolt väljendatud arvamus, et jaekaubandusteenuseid võib pakkuda samades kohtades, kus müüakse asjaomaseid kaupu, mida tunnistas ka hageja. Seega tuleb kiita heaks apellatsioonikoja järeldus, mille kohaselt jaekaubandusteenuseid pakutakse harva kohtades, mis erinevad jaekaupade müügikohtadest ning tarbijad ei pea jaekaubandusteenuse kasutamiseks ning asjaomase kauba ostmiseks pöörduma erinevatesse kohtadesse.
49 Vastupidi hageja väidetele on see, et jaekaubandusteenuseid osutatakse samades kohtades, kus müüakse asjaomaseid kaupu, asjaomaste teenuste ja kaupade sarnasuse hindamisel asjakohane kriteerium. Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohus on eespool punktis 16 viidatud kohtuotsuse Canon punktis 23 sedastanud, et asjaomaste kaupade ja teenuste sarnasuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki nendevahelist suhet iseloomustavaid olulisi tegureid. Euroopa Kohus täpsustas, et nendeks teguriteks on eriti kaupade ja teenuste olemus, otstarve, kasutusviis ning samuti see, kas kaubad ja teenused on konkureerivad või teineteist täiendavad, mistõttu Euroopa Kohus ei leidnud, et nimetatud tegurid on ainsad, mida saab arvesse võtta, kuna toodud loetelu on üksnes näitlik. Seega järeldas Esimese Astme Kohus, et samuti võib arvesse võtta muid asjaomaste kaupade ja teenuste vahelist suhet iseloomustavaid olulisi tegureid, näiteks asjaomaste kaupade turustuskanaleid (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑443/05: El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bolaños Sabri (PiraÑAM diseño original Juan Bolaños), kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 37; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑169/03, Sergio Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Sissi Rossi (SISSI ROSSI), EKL 2005, lk II‑685, punkt 65, mis jäeti apellatsioonimenetluses jõusse Euroopa Kohtu 18. juuli 2006. aasta otsusega kohtuasjas C‑214/05 P: Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑7057, ja 22. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑364/05: Saint-Gobain Pam vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Propamsa (PAM PLUVIAL), EKL 2007, lk II‑757, punkt 95).
50 Vastupidi hageja väitele, mida pealegi ei ole põhistatud ning mille kohaselt seetõttu, et enamik kaupadest müüakse kaubanduskeskustes, ei omista tarbijad selle uurimisel, kas kaupadel on ühine päritolu, enam tähtsust müügikohale, tuleb märkida, nagu väitis ka ühtlustamisamet, et asjaomaste kaupade tootjatel on tavaliselt kauba väljapanekuks oma müügikohad või on nad sõlminud turustuskokkulepped, mis lubavad asjaomasel jaekaubandusteenuste pakkujal kasutada sama kaubamärki, mis on paigutatud müüdavatele kaupadele.
51 Seega ei tehtud vaidlustatud otsuses viga, kui selle punktis 22 võeti vastandatud kaubamärkidega tähistatud kaupade ja teenuste võrdluse raames arvesse seda, et neid kaupu ja teenuseid turustati tavaliselt samades müügikohtades (vt selle kohta eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus SISSI ROSSI, punkt 68, ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus PiraÑAM diseño original Juan Bolaños, punkt 37).
52 Kolmandaks tuleb seoses asjaomaste teenuste ja kaupade täiendavusega, mille apellatsioonikoda tuvastas vaidlustatud otsuse punktis 23, meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kaupade täiendavus esineda juhul, kui need on omavahel vahetult seotud, nii et üks on teise kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline, mistõttu tarbijad võivad mõelda, et mõlemaid kaupu valmistab üks ja seesama ettevõtja (vt selle kohta eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus SISSI ROSSI, punkt 60; eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus PAM PLUVIAL, punkt 94, ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus PiraÑAM diseño original Juan Bolaños, punkt 48).
53 Selles osas tuleb märkida, et varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad, s.o rõivad, peakatted, jalanõud, mitme kasutusalaga spordikotid, seljakotid ja rahataskud, on identsed nendega, mida puudutavad hageja osutatavad teenused.
54 Seega tuleb märkida, et käesoleval juhul on jaekaubandusteenuste ja varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade vaheline seos vahetu, kuna asjaomased kaubad on kõnealuste teenuste kasutamiseks möödapääsmatult vajalikud või vähemalt olulised, sest nimetatud teenuseid osutatakse just asjaomaste kaupade müümise käigus. Nagu Euroopa Kohus eespool punktis 17 viidatud otsuse Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte punktis 34 sedastas, on jaekaubanduse eesmärk kaupade müümine tarbijatele, märkides samas, et selline kaubandus seisneb lisaks õiguslikule müügitehingule kõikides ettevõtjapoolsetes tegevustes, mille eesmärk on aidata kaasa sellise tehingu sõlmimisele. Nimetatud teenustel, mida osutatakse teatavate kaupade müümise eesmärgil, ei oleks asjaomaste kaupade puudumise korral mõtet.
55 Teiselt poolt iseloomustab ka varasema kaubamärgiga tähistatud kaupade ning varasema kaubamärgiga tähistatud kaupadega identsete kaupade jaekaubandusteenuste vahelist seost asjaolu, et nimetatud teenused täidavad pakutavate kaupade ostmisel asjaomase tarbija silmis olulist rolli.
56 Sellest tuleneb, et jaekaubandusteenused, mis nagu käesoleval juhul puudutavad varasema kaubamärgiga tähistatud kaupadega identseid kaupu, on nende kaupadega vahetult seotud, kuna nende teenuste ja kaupade vaheline suhe on selline, et need täiendavad teineteist eespool punktis 54 ja 55 märgitud tähendusega seotud viisil. Niisiis ei saa kõnealuseid teenuseid, nagu väidab hageja, pidada asjaomaseid kaupu toetavateks või täiendavateks.
57 Seega hoolimata apellatsioonikoja ebatäpsest järeldusest, et asjaomastel teenustel ja kaupadel on sama olemus, otstarve ning kasutusviis, on kõnealused teenused ja kaubad vaieldamatult sarnased, arvestades asjaolu, et need täiendavad teineteist, ning seda, et esimesi pakutakse tavaliselt samades kohtades, kus müüakse teisi.
58 Kõigest eeltoodust tulenevalt annavad asjaomased kaubad ja teenused tunnistust nende teatava sarnasuse kohta, mistõttu vaidlustatud otsuse punktis 24 esitatud järeldus sellise sarnasuse kohta tuleb heaks kiita.
59 Teiseks tuleb seoses teenuste „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük” ning asjaomaste kaupade võrdlusega meenutada, et Euroopa Kohus sedastas eespool punktis 17 viidatud kohtuotsuse Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte punktis 50, et tuleb nõuda, et ühenduse kaubamärgi taotleja täpsustaks kaubad või kaupade liigid, mis on nende teenustega seotud.
60 Selles osas tuleb märkida, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 32 õigesti sedastas, et hageja ei ole täpsustanud kaupu ega kaupade liike, mis on seotud teenustega „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük”.
61 Seetõttu peab lisama, et teenused „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük” võivad väga üldise sõnastuse tõttu hõlmata kõiki kaupu, sh varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupu. Niisiis tuleb leida, et teenused „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük” on asjaomaste kaupadega sarnased.
62 Kõigest eeltoodust tuleneb, et apellatsioonikojal oli õigus, kui ta sedastas, et teenused „rõivaste, peakatete, jalanõude, spordikottide, seljakottide ning rahataskute jae- ja hulgimüük” ning teenused „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük” on varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadega sarnased.
– Tähiste sarnasus
63 Nagu juba eespool punktis 37 mainitud, peab kaubamärkide visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse seisukohalt nende võrdlus põhinema asjaomastest kaubamärkidest jääval tervikmuljel, arvestades eelkõige nende eristavaid ja domineerivaid osi (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus SABEL, punkt 23, ja 13. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑234/06 P: Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑7333, punkt 33; Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑292/01: Phillips-Van Heusen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Pash Textilvertrieb und Einzelhandel (BASS), EKL 2003, lk II‑4335, punkt 47, ja 13. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑256/04: Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), EKL 2007, lk II‑449, punkt 52).
64 Üldiselt on kaks kaubamärki sarnased, kui need on asjaomase avalikkuse silmis ühest või mitmest olulisest aspektist vähemalt osaliselt samased (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus MATRATZEN, punkt 30, ja 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑363/04: Koipe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Aceites del Sur (La Española), kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 98).
65 Võrreldavad tähised on järgmised:
Varasem siseriiklik kaubamärk |
Vaidlustatud ühenduse kaubamärk |
THE O STORE |
O STORE |
66 Visuaalse võrdluse osas tuleb märkida, et apellatsioonikoda sedastas vaidlustatud otsuse punktis 25 õigesti, et vastandatud tähised on väga sarnased, kuna mõlemad sisaldavad nime O STORE ning ainus erinevus nende vahel on see, et kahest märgist ühes puudub määrav artikkel „the”. Tähis O STORE sisaldub täielikult varasemas siseriiklikus kaubamärgis THE O STORE.
67 Eespool toodust tuleneb, et vaidlustatud ühenduse kaubamärgi ja varasema kaubamärgi visuaalne sarnasus on suur.
68 Mis puutub asjaomaste tähiste foneetilisse võrdlusesse, siis on tähis O STORE neil ühine. Kuigi varasem siseriiklik kaubamärk sisaldab ka eristusvõimeta artiklit „the”, on nende kahe tähise hääldus praktiliselt identne ega anna igal juhul alust arvata, et need on foneetiliselt erinevad.
69 Seega on vastandatud tähised ka foneetiliselt sarnased.
70 Kontseptuaalse võrdluse osas tuleb märkida, et mõlemad kaks kõnealust tähist viitavad inglise keeles kaupluse mõistele ning selles osas ei ole nende vahel erinevusi.
71 Seega leidis apellatsioonikoda õigesti, et vastandatud tähised on eriti sarnased, kuna vastandatud tähised sisaldavad identset osa „o store” ning ainus erinevus nende vahel on see, et vaidlustatud ühenduse kaubamärgis puudub eristusvõimetu artikkel „the”.
– Segiajamise tõenäosus
72 Nagu sedastatud eespool punktides 42–62, sarnanevad asjaomased teenused varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadega. Võttes arvesse vastandatud tähiste suurt sarnasust, põhjustab nendest jääv tervikmulje tarbija tajus segiajamise tõenäosuse.
73 Siinkohal tuletas Euroopa Kohus eespool punktis 17 viidatud kohtuotsuse Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte punktis 48 meelde, et vastavalt kohtupraktikale tuleb segiajamise tõenäosust hinnata igast küljest, arvestades kõiki asjakohaseid tegureid, ning täpsustas, et igakülgse hindamise raames on vajaduse korral võimalik arvesse võtta mõiste „jaekaubandusteenused” konkreetseid tunnuseid, mis seonduvad selle laia kohaldamisalaga, arvestades nõuetekohaselt kõikide huvitatud isikute õigustatud huve.
74 Käesolevas asjas ei saa välistada, et asjaomaseid kaupu müüakse samades müügikohtades, kus pakutakse kõnealuseid jaekaubandusteenuseid, mis võib leida aset eelkõige juhul, kui kaubamärki THE O STORE kandvaid kaupu müüakse vaidlustatud ühenduse kaubamärgiga tähistatud teenuste O STORE abil, muutes kaubamärkide segiajamise tarbijate poolt seeläbi tõenäoliseks.
75 Isegi kui eeldada, et käesoleval juhul ei müüda kaubamärki THE O STORE kandvaid kaupu vaidlustatud ühenduse kaubamärgiga tähistatud teenuste O STORE abil, tuleb siiski märkida, et asjaomane avalikkus, kes puutub kaubamärki O STORE kandvate eelkõige rõivaste või jalanõude jaemüügi teenustega kokku, võib arvata, et neid teenuseid pakub sama ettevõtja, kes müüb vastavaid kaupu kaubamärgi THE O STORE all, või selle ettevõtjaga seotud ettevõtja. Selle tõttu on oluline meenutada, et segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel tuleb vastandatud kaubamärkide turustamise võrdluspunktina lähtuda vastandatud märkidega tähistatud kaupade ja teenuste „tavalistest” turustusviisidest, s.o sellistest, mida võib tavapäraselt oodata kõnealuste märkidega tähistatud kaupade puhul (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑147/03: Devinlec vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – TIME ART (QUANTUM), EKL 2006, lk II‑11, punkt 103, mis jäeti apellatsioonimenetluses jõusse Euroopa Kohtu 15. märtsi 2007. aasta otsusega kohtuasjas C‑171/06 P: T.I.M.E. ART vs. Devinlec ja Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata).
76 Vastandatud kaubamärkidega tähistatud kaupade ja teenuste turustamise objektiivsete tingimuste arvessevõtmine on igati õigustatud. Tegelikult tuleb märkida, et segiajamise tõenäosuse hindamine, mida ühtlustamisameti üksused peavad läbi viima, on seotud tulevikku suunatud kontrolliga. Kuna kaubamärkidega tähistatud kaupade ja teenuste konkreetsed turustusviisid võivad erineda ajas ning vastavalt nende kaubamärkide omanike tahtele, ei tohiks kahe kaubamärgi segiajamise tõenäosuse tulevikku suunatud analüüs, mis teenib üldist huvi – s.o huvi vältida, et asjaomast avalikkust ei juhitaks eksiarvamusele kõnealuste kaupade kaubandusliku päritolu osas –, sõltuda kaubamärgiomanike kaubanduslikest kavatsustest, mis, olgu need siis ellu viidud või mitte, on juba iseenesest subjektiivsed (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus QUANTUM, punkt 104, ja eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus T.I.M.E. ART vs. Devinlec ja Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 59).
77 Lõpuks, mis puutub hageja argumenti, mille kohaselt segiajamine ei ole tõenäoline varasema kaubamärgi THE O STORE koostisosade „the” ja „o” minimaalse või lausa olematu eristusvõime tõttu, seda enam, et menetlusse astuja ei ole tõendanud, et nimetatud kaubamärk on Prantsuse turul levinud, siis tuleb ühtlustamisameti arvamusega ühinedes märkida, et kuigi need koostisosad on eraldi võttes vähese eristusvõimega, on ühend, mis koosneb mitmest koostisosast, millest kaks on võetud inglise keelest, Prantsuse tarbijate jaoks asjaomaseid kaupu tavapäraselt eristav. Kuna varasem kaubamärk on tavapäraselt eristav, tuleb hageja argument tagasi lükata, sest see on faktiliselt vale.
78 Kõige eeltoodu põhjal leidis apellatsioonikoda, et segiajamine on käesoleval juhul tõenäoline, ning tegi õigesti, kui jättis teenuste „rõivaste, peakatete, jalanõude, spordikottide, seljakottide ning rahataskute jae- ja hulgimüük” ning teenuste „jae- ja hulgimüük, sh interneti jaekaubandusmüük” jaoks registreeritud ühenduse kaubamärgi O STORE kehtetuks tunnistamise otsuse jõusse.
79 Neil asjaoludel tuleb hageja poolt oma hagi toetuseks esitatud ainus väide tagasi lükata.
Menetlusse astuja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 alusel esitatud nõue
Poolte argumendid
80 Menetlusse astuja palub vaidlustatud otsuse muutmist niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda on märkinud, et ühelt poolt kaubamärki THE O STORE kandvad rõivad ja muud kaubad ning teiselt poolt tähisega O STORE hõlmatud jaekaubandusteenused, mis on seotud optika ja muude kaupadega, ei ole sarnased. Tegelikult tuleb kooskõlas eespool punktis 16 viidatud kohtuotsusega Canon viia asjaomaste kaupade ja teenuste sarnasuse osas läbi konkreetne analüüs. Prillid, ehted ning kellad võivad sarnaneda rõivaesemetega või neid täiendada. Moesektori ettevõtjad paigutavad oma kaubamärke mitte üksnes rõivastele, vaid ka kottidele, prillidele ning kelladele, kusjuures see kehtib kõigi moeettevõtjate kohta. Seega sarnanevad prillisektor ning rõivasektor teineteisele.
Esimese Astme Kohtu hinnang
81 Paludes Esimese Astme Kohtul muuta vaidlustatud otsust osas, milles apellatsioonikoda jättis jõusse tühistamisosakonna otsuse, millega jäeti rahuldamata ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlus osas, mis puudutab teenuseid „prillide, päikeseprillide, optikatoodete ja aksessuaaride, kellade, uuride, ehete, vesipiltide ning postrite jae- ja hulgimüük”, kasutab menetlusse astuja talle kodukorra artikli 134 lõikes 3 antud võimalust esitada oma vastuses nõue muuta vaidlustatud otsust punktis, mida hagiavalduses ei ole käsitletud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑214/04: Royal County of Berkshire Polo Club vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Polo/Lauren (ROYAL COUNTY OF BERKSHIRE POLO CLUB), EKL 2006, lk II‑239, punkt 50).
82 Sellisel juhul võivad teised pooled kodukorra artikli 135 lõike 3 kohaselt kahe kuu jooksul pärast neile vastuse kättetoimetamist esitada avalduse, mis piirdub vastusega menetlusse astuja esimese vastuse nõuetele (vt selle kohta eespool punktis 81 viidatud kohtuotsus ROYAL COUNTY OF BERKSHIRE POLO CLUB, punkt 51). Hageja ega ühtlustamisamet ei kasutanud seda võimalust, samas aga on viimane oma vastuses selle nõude osas oma seisukohta väljendanud ning palunud, et vaidlustatud otsus jäetaks tervikuna jõusse. Seevastu võtsid nii hageja kui ka ühtlustamisamet kohtuistungil seisukoha menetlusse astuja nõude suhtes ning palusid Esimese Astme Kohtul jätta see nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
83 Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 26, et segiajamise tõenäosus ei ole teenuste „prillide, päikeseprillide, optikatoodete ja aksessuaaride, kellade, uuride, ehete, vesipiltide ning postrite jae- ja hulgimüük” osas tõenäoline. Kuna nende kaupade ning rõiva- ja nahktoodete jaemüügil on erinev olemus, sest müük ei vasta samadele vajadustele, ei täienda need teineteist ning nende turustamiskanalid on erinevad (vaidlustatud otsuse punktid 28–30).
84 Selle järeldusega tuleb nõustuda.
85 Hoolimata eespool punktides 63–70 tuvastatud asjaomaste tähiste sarnasusest ei sarnane ühelt poolt prillide jaekaubandusteenused ning teiselt poolt rõiva- ja nahktooted teineteisega. Varasem kaubamärk ei hõlma ei otseselt ega kaudselt kaupu, mis oleksid sarnased kaupadega „prillid, päikeseprillide, optikatooted ja aksessuaarid, kellad, uurid, ehted, vesipildid ning postrid”.
86 Menetlusse astuja argument, mille kohaselt prillid, ehted ning kellad võivad sarnaneda rõivaartiklitega või neid täiendada, tuleb jätta tähelepanuta, kuna nagu ühtlustamisamet on õigesti märkinud, on nende kaupade vaheline suhe liiga kaudne, et pidada seda määravaks. Esiteks tuleb meenutada, et esteetiliselt harmoonilise rõivastuse taotlus iseloomustab kogu moe- ja rõivatööstust üldiselt ning on seega liiga üldine kriteerium, põhjendamaks üksi järeldust, et kõik asjaomased kaubad on üksteist täiendavad ja järelikult sarnased (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus SISSI ROSSI, punkt 62).
87 Nii ei ole eespool punktis 85 viidatud kaubad, mida asjaomased jaekaubandusteenused puudutavad, ning varasema kaubamärgiga tähistatud kaubad eespool punktis 16 viidatud Euroopa Kohtu otsuses nimetatud kriteeriumide põhjal sarnased. Selles osas tuleb märkida, et prillide kohta antud nõuanne ei täienda rõivaid. Lisaks on asjaomaste jaekaubandusteenuste ja kaupade turustamiskanalid erinevad, ning nagu ühtlustamisamet on õigesti märkinud, ei arva tarbija seda, et rõivaste või nahkesemete tootja juhib otseselt või kaudselt prillide, päikeseprillide või optikakaupade müügikohti või vastupidi, et prillide, päikeseprillide või optikakaupade tootja juhib rõivaste või nahkesemete müügikohti, mis ei vasta nende põhitegevusele.
88 Sellest tuleneb, et menetlusse astuja poolt kodukorra artikli 134 lõike 3 alusel esitatud nõue tuleb jätta rahuldamata.
Kohtukulud
89 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti nõudele hageja kanda. Kuna menetlusse astuja ei ole nõudnud kohtukulude hüvitamist hageja poolt, kannab ta oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud, välja arvatud menetlusse astuja kohtukulud, välja hagejalt Oakley, Inc.
3. Jätta Venticinque Ltd kohtukulud tema enda kanda.
Martins Ribeiro | Papasavvas | Wahl |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. septembril 2008 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
E. Coulon | | M. E. Martins Ribeiro |