ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
24. september 2008(*)
Riigiabi – Olemasolev abi või uus abi – Raskustes olev ettevõtja – Õiguskindluse põhimõte – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte – Erainvestori kriteerium – Kokkusobivus ühisturuga – Tingimused
Kohtuasjas T‑20/03,
Kahla/Thüringen Porzellan GmbH, asukoht Kahla (Saksamaa), keda esindasid advokaadid M. Schütte ja S. Zühlke,
hageja,
keda toetavad
Freistaat Thüringen (Saksamaa), keda esialgu esindasid A. Weitbrecht ja A. van Ysendyck ning hiljem advokaadid A. Weitbrecht ja M. Núñez–Müller,
ja
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: W.‑D. Plessing ja M. Lumma,
menetlusse astujad,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja V. Di Bucci, keda abistas professor C. Koenig,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 13. mai 2003. aasta otsus 2003/643/EÜ riigiabi kohta, mida Saksamaa andis Kahla Porzellan GmbH-le ja Kahla/Thüringen Porzellan GmbH-le (ELT L 227, lk 12) Kahla/Thüringen Porzellan GmbH-le antud abi puudutavas osas,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras ning kohtunikud E. Martins Ribeiro, F. Dehousse, D. Šváby ja K. Jürimäe,
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades kirjalikus menetluses ja 19. oktoobri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Ettevõtja Kahla Porzellan GmbH (edaspidi „Kahla I”), mille tegevus on nõude ja portselanesemete tootmine, asub Tüüringis, liidumaal, kus võidakse anda riigiabi EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a alusel.
2 Kahla I asutati 1990. aastal endise Saksa Demokraatliku Vabariigi (RDA) kombinaadi VEB Vereinigte Porzellanwerke Kahla restruktureerimise tulemusena; ümberkorraldamise käigus asutati kaks äriühingut, millest ühest sai Kahla I, mis 1991. aasta aprillis Treuhandanstalt’i (edaspidi „THA”) poolt erastati. 9. augustil 1993 kuulutati välja Kahla I pankrot ja pankrotimenetlus algas 29. septembril 1993.
3 Ettevõtja Kahla/Thüringen Porzellan GmbH (edaspidi „Kahla II” või „hageja”) asutati 1993. aasta novembris G.R.‑i poolt. Sellele ettevõtjale anti 1994. jaanuaris üle pankrotis Kahla I maa, seadmed ja hooned ning 380 töötajat.
4 Kahla I kinnisvara võõrandamise kiitis heaks THA, kellele see kinnisvara oli tagasi antud, ning selle eelkäijaks olnud organi Bundesanstalt für vereinigungsbedingte Sonderaufgaben (BvS) poolt.
5 Kahla I varade võõrandamise lepingus oli müügi koguhinnaks märgitud 7,391 miljonit Saksa marka (DEM). 2,05 miljonit Saksa marka seadmete hinnast pidi finantseeritama Tüüringi liidumaa poolt antavast abist summas 2,5 miljonit Saksa marka. Õigused, kaubamärgid, kasulikud mudelid ja oskusteave võõrandati sümboolse 1 Saksa marga eest ning kliendibaas ja tellimused võõrandati tasuta. Laos olev kaup võõrandati hinnaga 2,136 miljonit Saksa marka ning maksudega koormamata kinnisvara pidi võõrandatama hinnaga 3,205 miljonit Saksa marka. Laos oleva kauba hinda hiljem vähendati ning koguhinnaks jäi 6,727 miljonit Saksa marka.
6 5. märtsil 1994 omandas riigi osalusega ettevõtja Thüringen Industriebeteiligungs GmbH & Co. KG (edaspidi „TIB”), keda kontrollis Tüüringi liidumaa, hageja kapitalis 49% suuruse osaluse. 31. detsembril 1999 võõrandas TIB selle osaluse G.R.‑ile ja tema pojale H.R.‑ile hinna eest, mis oli kõrgem kui märtsis 1994 TIB poolt makstud hind.
7 Pärast seda, kui komisjon oli saanud kaebuseid, saatnud kirju ja kohtunud Saksamaa Liitvabariigi esindajatega, algatas ta 15. novembril 2000 EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse Kahla I-le ja hagejale antud sihtotstarbelise abi kohta. Komisjoni otsusest menetlus algatada teatati Saksamaa Liitvabariigile 9. jaanuaril 2001 ja see otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 30. juunil 2001 (EÜT C 185, lk 45). Komisjon kohustas Saksamaa Liitvabariiki talle edastama kõik dokumendid, andmed ja teabe, mis olid vajalikud abi kokkusobivuse hindamiseks. Eriti puudutas see nõue teavet, mis võimaldaks kindlaks teha, kas Kahla I ja hageja olid iseseisvad ettevõtjad või pidi hagejat käsitletama ettevõtja õigusjärglasena või „tegevuse jätkajana”. Samuti oli küsimus teabes, mis võimaldaks kindlaks teha, kas teatud abi oli kooskõlas heakskiidetud abikavaga. Lõpuks puudutas see ka Kahla I ja hageja olemasolevaid ümberkorralduskavasid, milles oleks kirjeldatud realiseeritud või kavandatavaid investeeringuid ja kõiki muid riigiabist finantseeritavaid ümberkorralduskulusid, milles oleks kommenteeritud (Kahla I) bilanssi ja aruandeid, milles oleks kirjeldatud tootmisvõimsuse arengut ja andmeid, millest nähtuks, kas investeeringud on olnud tulusad. Komisjon palus huvitatud pooltel anda asjassepuutuva abi kohta selgitusi.
8 Saksamaa Liitvabariik vastas nõudele 26. märtsi 2001. aasta kirjaga, esitades teavet asjassepuutuva abi kohta ja informeerides komisjoni uuest abist. 28. mail 2001 palus komisjon täiendavad teavet, mis talle esitati 30. juunil 2001 ja 9. augustil 2001. Komisjon sai hageja selgitused kätte 31. juulil 2001.
9 28. novembri 2001. aasta kirjaga (EÜT 2002, C 26, lk 19) teatas komisjon Saksamaa Liitvabariigile oma otsusest laiendada ametlikku uurimismenetlust ka sellele abile, mis ei olnud kooskõlas heakskiidetud abikavadega ja abile, millest varem ei olnud teatatud. Komisjon palus huvitatud isikutel esitada oma selgitused.
10 Asja arutati 10. detsembril 2001 Saksamaa Liitvabariigi ja ettevõtja esindajate vahel.
11 Saksamaa Liitvabariik esitas 30. jaanuaril 2002 oma märkused menetluse laiendamise kohta ning detailsema teabe. Hageja esitas oma märkused komisjonile 28. veebruari 2002. aasta kirjaga.
12 Pärast seda, kui komisjon oli saanud uue kaebuse, mille kohaselt oli hageja saanud veel muud abi, palus komisjon 30. aprilli 2002. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigilt täiendavat informatsiooni, mis talle esitati 29. mail 2002.
13 Pärast 24. juulil 2002 Saksamaa Liitvabariigi esindajatega toimunud kohtumist esitas Saksamaa Liitvabariik 7. augustil 2002 täiendavad selgitused. 30. juulil 2002 esitas hageja oma märkused ja 1. oktoobri 2002 kirjaga esitas Saksamaa Liitvabariik uued märkused.
14 Ametlikus uurimismenetluses tegi komisjon 30. oktoobril 2002 otsuse K(2002) 4040 (lõplik) Saksamaa Liitvabariigi poolt Kahla I-le ja Kahla II-le antud riigiabi kohta, millest Saksamaad teavitati 4. novembril 2002 ning hagejat 12. novembril 2002.
15 Pärast käesoleva kohtuasja algatamist (vt tagapool punkt 39) edastas komisjon Saksamaa Liitvabariigile 13. mai 2003. aasta kirjaga 30. oktoobri 2002. aasta otsuse muudatuse, mis puudutas eelkõige selle otsuse artiklit 1 22. meetme tagastamise nõude osas, põhjendusi 34, 37, 99, 101, 103 ja 171 16. meetme osas ja põhjendusi 146 ja 147 32. meetme osas. Komisjon võttis seetõttu 13. mail 2003 vastu uue otsuse 2003/643/EÜ riigiabi kohta, mida Saksamaa andis Kahla I-le ja Kahla II-le (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Vaidlustatud otsusest anti hagejale teada 16. mail 2003 ja see avaldati 11. septembril 2003 (ELT L 227, lk 12).
Vaidlustatud otsus
16 Vaidlustatud otsuses hindab komisjon eraldi riigi poolt Kahla I-le ja hagejale antud finantsmeetmeid. Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 85, et laiendatud menetluses tegi ta järelduse, et Kahla I ja hageja olid eraldiseisvad juriidilised isikud ning et viimast tuli käsitleda „teise ettevõtja tegevust jätkava äriühinguna”, kuna G.R. asutas selle „tegevusetu ühinguna”, lootes likvideerimisel oleva Kahla I tegevust jätkata ja võtta üle selle vara.
17 Kahla I suhtes märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 22, et alates tema asutamisest kuni pankrotistumiseni rakendasid ametivõimud tema suhtes finantsmeetmeid kogusummas 115,736 miljonit Saksa marka.
18 Hageja osas toob komisjon välja 23 finantstoetust, mis talle anti perioodil 1994–1999 kogusummas 39,028 miljonit Saksa marka (11.–33. meede). Nende meetmete hulgas, mida kirjeldatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 34–59, on muu hulgas järgmised meetmed:
– Meede 11: 5. märtsil 1994 omandas TIB 1,975 miljoni Saksa marga eest hagejas 49% suuruse osaluse;
– Meede 12: 1994. aasta märtsis andis TIB osanikulaenu 6 miljoni Saksa marga suuruses summas;
– Meede 13: 1994. aastal Tüüringi liidumaa antud garantii tagamaks 18.–22. meetmena kirjeldatud investeerimislaene;
– Meede 14: 1994. aasta märtsis andis Tüüringi liidumaa 90% garantii eraõigusliku panga poolt antud 6,5 miljoni Saksa marga suuruse käibekapitalilaenu tagatiseks;
– Meede 15: 1994. aasta mais andis Tüüringi liidumaa investeerimistoetust 2 miljoni Saksa marga suuruses summas, mida hiljem suurendati 2,5 miljoni Saksa margani;
– Meede 16: 1994. aasta juunis G.R.‑ile avalik-õigusliku panga poolt antud laen omakapitali sissemakse tegemiseks (edaspidi „EKH laen”) summas 0,2 miljonit Saksa marka seoses hageja asutamisega;
– Meede 21: aprillis 1995 antud investeerimislaen summas 3,45 miljonit Saksa marka;
– Meede 23: 13. meetmena kirjeldatud garantii, mis tagas 1996. aasta veebruaris eraõiguslikult pangalt võetud laenu summas 1 miljon Saksa marka;
– Meede 26: tööhõive riigiabi summas 1,549 miljonit Saksa marka, mis olid seotud investeeringutega keskkonnakaitsesse ning mida perioodil 1994–1996 andis liidumaa tööhõiveamet;
– Meede 27: erinevad toetused messidel ja näitustel osalemiseks, reklaamiks, uurimis- ja arendustegevuseks ning töötajate kaasamiseks, mida anti perioodil 1994–1996 summas 0,492 miljonit Saksa marka;
– Meede 30: 13. meetmena kirjeldatud garantii, mis tagas eraõiguslikult pangalt 1999. aasta mais võetud laenu summas 2,32 miljonit Saksa marka;
– Meede 32: erinevad toetused messidel ja näitustel osalemiseks, reklaamiks, töötajate kaasamiseks ja uurimis- ja arendustegevusega seotud töötajate kulude katteks, mida anti perioodil 1997–1999 summas 0,352 miljonit Saksa marka.
19 Esiteks leidis komisjon, et hageja suhtes rakendatud finantsmeetmed on käsitletavad abina EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes ning et seda arvestades ei käitunud avalik-õiguslikud isikud turutingimustes käituvate investoritena.
20 Üldistades märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 94–97, et kahest konsultandiaruandest, nimelt Rölfs Bühler Stümpges Hauck & Partner’i (edaspidi „RBSH&P”) 1993. aasta novembri aruandest ja Arthur Andersen’i (edaspidi „AA”) 1994. aasta jaanuari aruandest nähtub, et liidumaa omavalitsuse ja avalik-õiguslike finantsasutuste eesmärk oli töökohtade säilitamine. Lisaks prognoositi aruannetes kahjumit vähemalt kaheks aastaks ega analüüsitud riigi osaluse võimalikke positiivseid ja negatiivseid tagajärgi.
21 Mis puudutab täpsemalt TIB poolt 49% osaluse omandamist hageja kapitalis (11. meede), siis täpsustas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 98 ja 99, et aruannete kohaselt olid potentsiaalsed riskid suured. Ta märgib, et selle ärahoidmiseks ei võetud meetmeid ja tulevaste tulude analüüse ei tehtud. TIB osaluse tingimusi ei saa võrrelda G.R.‑ile pakutud tingimustega. Selles osas täpsustab komisjon, et vastupidi sellele, mida väidab Saksamaa Liitvabariik, ei investeerinud G.R. hagejasse 2,055 miljonit Saksa marka, vaid ainult 0,055 miljonit marka. Ülejäänud kaks miljonit marka saadi riigilt G.R.‑ile antud kahe laenu abil, mida komisjon käsitleb hageja suhtes rakendatud kahe abimeetmena (vt tagapool punkt 24), millest üks oli riigi garantii laenu andnud pangale (16. meede) ja teine tagatis hageja kinnisvarale seatud hüpoteek (laen summas 1,8 miljonit Saksa marka, mis on 17. meetme ese). Risk, mille TIB võttis, kui ta andis hagejas osaluse omandamise kaudu viimase käsutusse 1,975 miljonit Saksa marka, oli tunduvalt suurem sellest, mida võtaks erainvestor. G.R.‑il oli ka õigus lepingust taganeda, kui TIB osalus või muud meetmed ei oleks realiseerunud.
22 Mis puutub hageja suhtes rakendatud teistesse meetmetesse, siis märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 100, et võttes arvesse ettevõtja olukorda ja asjaolu, et ta tegutses struktuurilise ületootmisega turul, oleks turutingimustes tegutsev investor andnud abi ainult nendel tingimustel, mis oleks kajastanud nimetatud asjaolusid.
23 Eriti TIB osanikulaenu (12. meede) osas märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 102, et kokkulepitud intressimäär oli 12%, kuid see lepiti kokku ilma ühegi tagatiseta ja tingimusel, et intress oli vähemalt kaks esimest aastat 0%; samuti oli intressisumma piiratud 50%-ga asjassepuutuva majandusaasta kasumist. Lisaks ei olnud laenuga seotud lisahääleõigust ning ette ei olnud nähtud mingit riskipreemiat konsultantide prognoositud riskide katmiseks.
24 Erinevate riigi osalusega pankade antud laenude osas (kaks G.R.‑ile antud laenu ja 21. meede) märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 102, et need laenud anti viiteintressist madalama intressimääraga ning et tagatise olemasolu korral andis selle riik või kasutati erinevate laenude tagatisena korduvalt samasid varasid. EKH laenu osas (16. meede) märgib komisjon täpsemalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 103, et see laen tagati riigi garantiiga, mitte isikliku tagatisega ning et isegi kui isiklik tagatis oleks antud, oleks selle tähtsus kõikidest teistest garantiidest väiksem ja kataks ainult väikest osa küllalt suurest riskist, et laen jäetakse tagasi maksmata. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 130 märgib komisjon, et kuigi laen anti otse G.R.‑ile, oli selle eesmärk ettevõtja toetamine, mistõttu tuleb seda laenu käsitleda hagejale antud riigiabina.
25 Teiseks analüüsib komisjon hageja majandusraskusi.
26 Ta täpsustab esiteks vaidlustatud otsuse põhjendustes 106 ja 107, et hageja on „tegevuse jätkaja”, s.t uus Ida-Saksamaal asutatud äriühing, mis on üle võtnud pankrotis oleva ettevõtte vara. Komisjon leiab, et „tegevuse jätkaja” ei ole võrreldav teiste uute äriühingutega, sest see äriühing võtab üle pankrotti läinud ettevõtja vara ja jätkab selle tegevust tavaliselt suuremate ümberkorraldusteta, mistõttu saab ta kaasa mitu struktuurilist puudujääki, mida tuleb oluliselt muuta, et ettevõte suudaks turumajanduse tingimustes tegutseda. Komisjon selgitab, et endise Ida-Saksamaa eripära arvestades kasutas ta paindlikku ja liberaalset lähenemisviisi, mis võimaldas „tegevuse jätkaja”-tüüpi ettevõtjatel ümberkorraldamise abi kasutada ning märgib, et seda lähenemisviisi on selgitatud komisjoni teatises 1999/C 288/02 ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks, joonealuses märkuses 10 (EÜT C 288, lk 2; ELT eriväljaanne 08/01, lk 322; edaspidi „1999. aasta suunised äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta”).
27 Komisjon täpsustab edasi vaidlustatud otsuse põhjendustes 108–118, et hageja oli raskustes äriühing 1994. aastast kuni 1996. aasta lõpuni, millal tulemused veidi paranesid ja ta enda kapitali osa hakkas suurenema, mille kõige tõenäolisem põhjus oli saadud riigiabi.
28 Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjendustes 108–109, et hageja puhul on täidetud komisjoni teatise 94/C 368/05 ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks (EÜT C 368, lk 12; edaspidi „1994. aasta suunised äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta”) punkti 2.1 üldised nõuded ning meenutab, et raskustes olev ettevõte on ettevõte, mis ei suuda oma vahenditega, aktsionäridelt saadud vahenditega või laenu abil majandustegevust taastada. Komisjon sõnul kinnitavad sellise olukorra esinemist hageja asutamise ajal ja abi andmise ajal esiteks RBSH&P ja AA aruanded, mille kohaselt oli hageja raskustes ettevõtja ning milles soovitatakse kasutada ümberkorraldamise abi ettevõtja elujõu taastamiseks, ning teiseks asjaolu, et teadaolevalt ei ole ettevõtja saanud üheltki eraõiguslikult pangalt laenu riigi toetuseta.
29 Pärast seda, kui komisjon meenutas vaidlustatud otsuse põhjenduses 110, et 1994. aasta suunistes äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta on sätestatud teatud tunnused alles asutatud uutele ettevõtjatele, täpsustas ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 111–113, et varade madal puhasväärtus, arvuka tööjõu kasutamine, väike rahakäive ja ettevõtja suured võlad annavad tunnistust, et hageja oli riigiabi andmise ajal raskustes. Samuti selgitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 114, et kuigi erilise amortisatsioonisüsteemi kasutamine (33. meede) võis kahjumit tõepoolest suurendada, oleks hageja riigi abita kandnud veelgi suuremat kahju ja tõenäoliselt turult kadunud.
30 Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjendustes 115 ja 116, et tema arvamust ei saa tagantjärele muuta asjaolu, et hageja raskused ületati olulise riigiabi toel lühikese aja jooksul. Ta vaidleb vastu ka Saksamaa Liitvabariigi poolt esitatud 21. jaanuari 2002. aasta aruandele ja tuletab meelde, et 1994. aastal kättesaadavates aruannetes järeldati, et ettevõtte elujõulisuse taastamiseks oli riigiabi ülioluline.
31 Kolmandaks uurib komisjon, kas hagejale antud riigiabi on kooskõlas heakskiidetud abikavadega, millele viitab Saksamaa Liitvabariik.
32 Selle uurimise käigus järeldab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 148, et paljud meetmed, sealhulgas 17. meede (vt eespool punkt 21) on käsitletavad olemasoleva riigiabina, mida komisjon ei pea ümber hindama.
33 Samas leiab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 128 ja 129, et Tüüringi liidumaa antud investeerimistoetus (15. meede) ei olnud kooskõlas abikavaga, mille alusel seda väidetavalt anti, arvestades, et toetuse andmise ajal oli hageja käsitletav raskustes oleva ettevõtjana. Komisjon täpsustab, et ametliku uurimismenetluse laiendamise otsuses väitis ta ekslikult, et heakskiidetud kava hõlmas ainult väikese ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKE-d), kuid Saksamaa juhtis õigustatult tähelepanu asjaolule, et teatud tingimustel oli ka suurtel ettevõtetel õigus abikava kohaselt abi saada. Komisjon märgib aga ka, et kavast on sõnaselgelt välja jäetud raskustes äriühingud ja tuletab meelde, et ta on võtnud vastu negatiivse otsuse, mis käsitles nimetatud kavaga seotud kuritarvitusi, kuna seda kasutati muu hulgas raskustes olevate äriühingute toetamiseks, mis oli vastuolus komisjoni heakskiidetud erisätetega (komisjoni 19. juuni 2002. aasta otsus 2003/225/EÜ Tüüringi liidumaa abiprogrammi kohta väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate investeeringute toetuseks ja selle kohaldamise juhud (ELT 2003, L 91, lk 1)).
34 EKH laenu kohta (16. meede) täpsustab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 130, et see ei ole kooskõlas omakapitalilaenu programmiga, mille alusel seda laenu väidetavalt anti, kuna hageja ei olnud VKE.
35 Tööhõivetoetuse osas, mis on seotud investeeringutega keskkonnakaitsesse (26. meede), leiab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 134–139, et nendele ei saa kohaldada Arbeitsförderungsgesetz’i (tööhõive edendamise seadus, edaspidi „AFG”) § 249h, sest see programm ei ole riigiabi. Komisjon märgib esiteks, et nagu Saksamaa Liitvabariik talle 29. juuli 1994. aasta kirjas selgitas, võis AFG § 249h sätestatud meetmete raames keskkonna saastatusest puhastamiseks ja selle seisundi parandamiseks toetust anda avalik-õiguslikele isikutele, eriti piirkondlikele omavalitsustele (linnad, kantonid, vallad) ja THA ettevõtetele, ja teiseks, et teatud konkreetse eraõigusliku isiku kasuks rakendatud meetmed ei ole abikõlblikud. Abi andmise ajal oli hageja aga eraõiguslik isik. Lisaks märgib komisjon, et osa toetustest andis Tüüringi liidumaa, kuigi nende andmise õigus oli ainult Bundesanstalt für Arbeit’il (liidumaa tööhõiveametil). Samuti anti toetustega hagejale eeliseid, sest neid anti vanade rajatiste kõrvaldamiseks. Komisjon leiab, et ilmselgelt antakse Saksamaa õigusaktide kohaselt toetust valikuliselt, mis tähendab, et meede ei ole üldmeede.
36 Neljandaks uurib komisjon meetmeid, mis olid antud „vähese tähtsusega” abi reeglite kohaselt. Komisjon vaidleb eelkõige perioodi 1997–1999 (vaidlustatud otsuse põhjendused 152–154) osas vastu sellele, et „vähese tähtsusega” abi reegleid saab kohaldada 30. meetmele ja osaliselt ka 32. meetmele. Need on käsitletavad riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.
37 Viiendaks, mis puutub abi kokkusobivusse ühisturuga, siis 1996. aasta lõpuni antud abi osas tuletab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 157–174 meelde, et hageja oli kuni 1996. aasta lõpuni raskustes olev ettevõtja. Komisjon leiab, et seetõttu ei olnud see abi ühisturuga kokkusobiv piirkondlik riigiabi. Komisjon leiab ka, et 1994. aasta suunistes äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta sätestatud tingimused, millele Saksamaa Liitvabariik toetub ning mis nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 80, ei ole käesolevas asjas täidetud. Komisjon täpsustab esiteks, et hoolimata tema korduvatest nõuetest ei ole Saksamaa Liitvabariik esitanud hageja ümberkorralduskava lõppversiooni ega selgitanud, milliseid ümberkorraldusmeetmeid tõhusalt rakendati, ja teiseks, et erainvesteeringute osa üldkuludes oli väike – ainus täielik erafinantseering oli G.R.‑i kapitali sissemakse summas 0,055 miljonit Saksa marka. 1997. aastal antud sihtotstarbelise abi osas leiab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 175–184, et seda ei saa käsitleda ühisturuga kokkusobivana regionaalabi suuniste tähenduses (EÜT 1998, C 74, lk 9).
38 Arvestades eespool toodud hinnanguid nende kogumis, tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 2, et ühisturuga on kokkusobimatu TIB kapitaliosalus ja osanikulaen (11. ja 12. meede), Tüüringi liidumaa 90% garantiid (13., 14., 23 ja 30. meede), Tüüringi liidumaa toetus (15. meede), riigiosalusega panga antud omakapitalilaen (16. meede), riigi osalusega panga antud laen (21. meede), tööhõivealased toetused (26. meede), töötajate integreerimise, messidel osalemise ja reklaamitoetuse meetmed (27. meede) ning uurimis- ja arendustegevuse, töötajate integreerimise, messidel osalemise ja kulude alandamise meetmed (32. meede). Vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 1 kohustab komisjon Saksamaa Liitvabariiki võtma meetmeid nimetatud otsuse artikli 1 lõikes 2 nimetatud abi hagejalt tagasinõudmiseks.
Menetlus ja poolte nõuded
39 Hageja esitas 22. jaanuaril 2003 Esimese Astme Kohtu kohtukantseleisse hagiavalduse käesolevas kohtuasjas.
40 Esimese Astme Kohtu kohtukantseleisse 30. aprillil 2003 esitatud dokumendis palus Saksamaa Liitvabariik astuda hageja nõuete toetuseks menetlusse.
41 5. mail 2003 Esimese Astme Kohtu kohtukantseleisse esitatud dokumendis palus Tüüringi liidumaa (Freistaat Thüringen) hageja nõuete toetuseks menetlusse astuda.
42 9. juuli 2003. aasta määrusega rahuldas need taotlused viienda koja (laiendatud koosseisus) esimees.
43 Pärast komisjoni otsuse muutmist 30. oktoobril 2002 esitas hageja 16. juulil 2003 Esimese Astme Kohtu kohtukantseleisse repliigi, milles oli nende muudatustega arvestatud.
44 Saksamaa Liitvabariik esitas menetlusse astuja seisukohad 25. augustil 2003.
45 Tüüringi liidumaa esitas menetlusse astuja seisukohad 10. septembril 2003.
46 Ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda laiendatud koosseisus) esiteks võtta menetlust korraldavaid meetmeid, paludes pooltel vastata kirjalikult teatud küsimustele ja esitada dokumente, ning teiseks avada suuline menetlus. Pooled vastasid Esimese Astme Kohtu palvele õigel ajal.
47 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 19. oktoobri 2006. aasta kohtuistungil.
48 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 2;
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 osa, mis puudutab selle otsuse artikli 1 lõikes 2 loetletud meetmeid;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt;
– mõista komisjonilt välja kulud, mis on seotud 30. oktoobri 2002. aasta otsuse muudatusega ja seda olenemata lahendist käesolevas kohtuasjas.
49 Saksamaa Liitvabariik palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 2 ja vähemalt see osa vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikest 1, mis puudutab Tüüringi liidumaa poolt antud abi;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
50 Menetlusse astuja Tüüringi liidumaa palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 2;
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 osa, mis puudutab selle otsuse artikli 1 lõikes 2 loetletud meetmeid;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt;
– mõista komisjonilt välja kulud, mis on seotud 30. oktoobri 2002. aasta otsuse muudatusega ja seda olenemata lahendist käesolevas kohtuasjas;
– mõista komisjonilt välja menetlusse astumisega seotud kohtukulud.
51 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
52 Hagi toetuseks esitab hageja neli väidet, millega ta vaidlustatud otsuse tühistamist põhjendab.
53 Kolm esimest väidet põhinevad vastavalt EÜ artiklite 87 ja 88, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte rikkumisel Tüüringi liidumaa poolt antud investeerimistoetuse (15. meede) suhtes ja tööhõivetoetuste suhtes, mis olid seotud investeeringutega keskkonnakaitsesse (26. meede).
54 Neljas väide puudutab sisuliselt faktivigu ja ilmseid hindamisvigu. Hageja jagab neljanda väite kuueks osaks, mis puudutavad esiteks olulisi ebatäpsusi faktides, teiseks hageja määratlemist raskustes olevaks ettevõtjaks, kolmandaks TIB tegevuse määratlemist erainvestori kriteeriumist lähtuvalt, neljandaks suuniseid äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta, viiendaks 22. meetme esemeks oleva laenu tagasimaksmist ja kuuendaks „vähese tähtsusega” abi perioodil 1997–1999 (32. meede). Vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega muutis aga komisjon kehtetuks kohustuse maksta tagasi 22. meetme esemeks olev laen (vt eespool punkt 15). Pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist leppisid pooled kokku 32. meetme esemeks oleva toetuse väljaarvutamises. Vastuses ühele Esimese Astme Kohtu küsimusele kinnitasid nad, et 32. meetme suhtes vaieldavaid küsimusi enam ei olnud (n‑ö vähese tähtsusega abi perioodil 1997–1999) ning see märgiti ka kohtuistungi protokolli. Seetõttu ei ole neljanda väite kahte viimast osa kohtul analüüsida vaja.
55 Esimese Astme Kohus uurib koos kolme esimest väidet, mis puudutavad ainult 15. ja 26. meedet ning eraldi neljandat väidet, mis puudutab teisi vaidlustatud otsuses käsitletud meetmeid.
A – Esimene, teine ja kolmas väide, mis puudutavad EÜ artiklite 87 ja 88, õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist
1. Tüüringi liidumaa investeerimistoetus (15. meede)
a) Poolte argumendid
EÜ artiklite 87 ja 88 rikkumine
56 Hageja leiab, et Tüüringi liidumaa investeerimistoetus anti kooskõlas üldise heakskiidetud abikavaga ja on seega käsitletav olemasoleva riigiabina. Ta väidab esmalt, et komisjon kohaldas heakskiidetud korrale tagasiulatuvalt täiendavaid tingimusi ja teise võimalusena, et teda ei saa käsitleda raskustes oleva ettevõtjana.
– Abikava kohaldamise tingimused
57 Hageja väidab, et Tüüringi liidumaa VKE‑de investeerimistegevuse toetuseks loodud programmi kohaldati eranditeta kõigile ettevõtjatele ning seega ka raskustes olevatele ettevõtjatele ja „tegevuse jätkajatele”. Selliseid erandeid ei nähtu komisjoni 26. novembri 1993. aasta heakskiitvast kirjast ega teatisest, mis on lühendatud kujul avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas. Sellest teatisest nähtub hoopis, et programm oli mõeldud just alles loodud uutele ettevõtjatele nagu hageja ning et üks abi eesmärke oli toetada tegevuse alustamist.
58 Hageja on seisukohal, et Saksamaa Liitvabariigi ühes 26. augusti 1993. aasta teatises esitatud täpsustused olid mõeldud vaid teatatud abikava lahtiseletamiseks ega saa muuta programmi selget sisu. Kui komisjon leidis, et teatatud abikava tekst sisaldas teatud olukordi, mida ta heaks kiita ei soovinud, oleks ta pidanud algatama ametliku uurimismenetluse ja nõudma selle raames programmi muutmist, või nägema ette eraldi. Igal juhul ei välistanud 26. augusti 1993. aasta teatis programmi kohaldamist juhtudele nagu hageja puhul, kes omandas ja moderniseeris teatud ettevõtja vara.
59 Hageja hinnangul ei saa programmi piirang tuleneda ka sellest, et see oli heaks kiidetud piirkondliku riigiabina. Vastupidi, raskustes olevad ettevõtjad võisid kooskõlas komisjoni otsustuspraktikaga piirkondlikku riigiabi saada (komisjoni 22. aprilli 1998. aasta otsus 1999/157/EÜ Tüüringis Triptis Porzellan GmbH i. GV.‑le antud riigiabi kohta (EÜT 1999, L 52, lk 48) ja 2. oktoobri 2002. aasta otsus 2003/383/EÜ Saksamaa poolt Technische Glaswerke Ilmenau GmbH‑le antud riigiabi C 44/01 (ex NN 147/98) kohta (ELT 2003, L 140, lk 30)), nagu see nähtub ka vaidlustatud otsusest. Samuti oleks 1999. aasta suuniste äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta 10. joonealuse märkuse alla kuuluv „tegevuse jätkaja” võinud taotleda Tüüringi liidumaa toetust, kuna see säte ei välistanud alles asutatud uute ettevõtjate toetamist piirkondliku abiga. Hageja täheldab, et ta ei saanud investeerimistoetust ümberkorraldamiseks, vaid heakskiidetud abikavaga kooskõlas olevate abikõlblike investeeringute tegemiseks.
60 Samuti märgib ta, et nagu tuleneb ka vaidlustatud otsusest, ei kohaldatud programmi – hoolimata selle nimest – ainult VKE‑dele, kuna komisjon oli selle heaks kiitnud ka suurte ettevõtjate suhtes.
61 Otsuse 2003/225 selle osa kohta, mis puudutab programmi väärkasutamist, märgib hageja, et komisjon on teadlikult jätnud analüüsi abikava hagejale kohaldumise suhtes vaidlustatud otsusesse, et seda otsust ei saaks talle ette heita.
62 Hageja arvates peab komisjoni uurimine piirduma sellega, et ta kontrollib, kas siseriiklike ametiasutuste antud hinnangus abi vastavuse kohta abikavale, mille alusel see anti, ei ole tehtud ilmset viga.
63 Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et isegi kui Saksamaa valitsuse 26. augusti 1993. aasta teatis jättis äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi välja, ei oleks komisjon ikka saanud tuvastada, et vaidlusalune toetus ei vastanud heakskiidetud abiprogrammi tingimustele. Saksamaa Liitvabariigi hinnangul tuleb uurida, kas vaidlusalust investeerimistoetust saab enne 1994. aasta maid pidada äriühingu päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antud abiks, millele programmi kohaldamine on välistatud. Saksamaa Liitvabariik leiab, et kui tegemist oli alles asutatud uue ettevõtjaga, kes seetõttu, et tegemist ei ole raskustes ettevõtjaga, ümberkorraldamiseks abi ei saa, võib talle abiprogrammi nõudeid järgides anda investeerimistoetust, sest tegemist ei ole ümberkorraldusabiga.
64 Tüüringi liidumaa nõustub kõigi hageja seisukohtadega ja kritiseerib eriti asjaolu, et komisjon on kunstlikult eristanud piirkondlikku abi ja ümberkorraldusabi.
65 Komisjon väidab vastu, et Saksamaa Liitvabariik on sõnaselgelt 26. augusti 1993. aasta teatises täpsustanud, et raskustes olevatele ettevõtjatele abikava ei kohaldata ja et samuti nähtub selgelt teatatud abiprogrammist endast ning Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud viitest, et see programm ei hõlma äriühingu päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat abi.
– Hageja kvalifitseerimine raskustes olevaks ettevõtjaks
66 Hageja leiab, et ta on alles asutatud uus ettevõtja, kes ei ole kunagi – ei äriplaani tasandil ega tema edasise arengu käigus – olnud raskustes olev ettevõtja.
67 Ta leiab esiteks, et vastavalt komisjoni poolt järjepidevalt kohaldatud põhimõtetele ei saa alles asutatud uus ettevõtja olla käsitletav raskustes oleva ettevõtjana, isegi kui ta võtab üle maksejõuetu ettevõtja vara. Kõikide „tegevuse jätkajate” kvalifitseerimine raskustes olevaks ettevõtjaks ei tulene ka 1999. aasta suuniste äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta 10. joonealusest märkusest. Hageja arvates oleks ilmselgelt ebatäpne kõiki Ida-Saksamaa „tegevuse jätkajaid”, kes on oma vara omandanud kohtumenetluses toimunud ettevõtja likvideerimise kaudu, käsitleda raskustes olevate ettevõtjatena, ning see tähendaks Ida-Saksamaal alles asutatud uute äriühingute diskrimineerimist võrreldes ülejäänud Euroopa Liidus asutatud sarnaste äriühingutega.
68 Hageja väidab teiseks, et tema asutaja oli sõltumatu investor, oma valdkonna tunnustatud ekspert, kes ei olnud Kahla I raskustest teadlik. Komisjon ei esitanud ühtegi tõendit väite kinnituseks, et hageja „päris” maksejõuetu äriühingu Kahla I raskused. Hageja sõnul puuduvad kaalukad tõendid, mille põhjal saaks järeldada, et ta kuulus Kahla I‑ga „sisuliselt samasse üksusesse”. Kohtupraktikast tuleneb, et kahte ettevõtjat ei saa vahet tegemata pidada üheks ja samaks „juriidiliseks üksuseks”. Hageja kinnitab, et ta ei jätkanud maksejõuetu ettevõtja tegevust, vaid et ta lihtsalt ostis turuhinnaga kasutatud vara pankrotimenetluses ja kasutas seda asjakohases ja mõistlikus äriplaanis hoopis erineval turul, erinevate struktuuride kaudu ja erineva turustusstrateegiaga oluliselt erinevatele klientidele suunatuna. Asjaolu, et hageja jätkas ostetud kasutatud seadmetesse investeerimist ei näita seda, et ta „päris” Kahla I raskused.
69 Kolmandaks on hageja seisukohal, et konsultantide RBSH&P ja AA aruanded kirjeldavad uue ettevõtja asutamist. Need ei ole käsitletavad ümberkorraldamiskavadena ja seetõttu ei toeta need argumenti, et hageja asutamisest alates oli ta raskustes olev ettevõtja. Hageja sõnul näitab äriplaan, et see, et uuel ettevõtjal tekivad raskused, ei olnud ette näha. Vastupidi, konsultandid olid eelnevalt leidnud, et see äriplaan oli majanduslikult realistlik. Need hinnangud olid täpsed, isegi liiga tagasihoidlikud, kuna ettevõtja areng oli palju edukam kui algselt prognoositud, mida kinnitab audiitorühingu Saale/Revision ekspertiis. Hageja palus repliigis, et selles küsimuses kuulataks ära Esimese Astme Kohtu poolt määratud ekspert.
70 Hageja väidab neljandaks, et 1994. aasta suuniste äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta punktis 2.1 ja 1999. aasta samade suuniste punktis 4 jj sätestatud kriteeriumide analüüsimisel ilmneb, et ta ei ole raskustes olev ettevõtja.
71 Komisjon, kes ei uurinud detailselt iga viidatud kriteeriumi, ei tegutsenud kooskõlas oma järjepideva otsustuspraktikaga. Hageja sõnul on komisjon tegelikult tunnistanud, et enamus kriteeriume, mis on kehtestatud suunistes äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta nagu vähenev kasumlikkus, kahjumi kasv, vähenev rahakäive ja suurenevad intressinõuded, ei olnud käesolevas asjas täidetud, või kinnitanud, et alles asutatud ettevõtja hindamisel ei olnud need kriteeriumid määrava tähtsusega.
72 Hageja leiab, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei vasta äriplaani andmed teatud kriteeriumidele, mis on kehtestatud suunistes äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta. Vastupidi, nagu nähtub Saale/Revision ekspertiisist, kujunesid netoaktivad, rahakäive ja intressinõuded edasi vastavalt äriplaanis prognoositule.
73 Netoaktivate osas ei esitanud komisjon tõendeid selle kohta, et need olid „terve” ettevõtja kohta ebaloomulikult madalad. Hageja on aga juba tõendanud, et netoaktivad ei näita rahalisi või majandusraskusi. Hageja kinnitab, et ta on tõendanud, et tema ostetud vara võimaldas tal luua kasumliku ettevõtte nii selle projekti prognoosi kohaselt (ex ante) kui ka tegelikult selle projekti elluviimisel saadud veelgi paremate tulemuste kohaselt (ex post). Hageja sõnul ei anna varade finantseerimise viis mingit informatsiooni selle kohta, kas algusest peale elujõulise ettevõtja netoaktivad on vähenenud või liiga madalad. Komisjon leidis ka, et vara osteti turuhinnaga ja ei selgitanud, kuidas sai netoaktivate tase olla liiga madal, kui see vastas turuhinnale.
74 Lisaks tuleb äriplaanis kajastuvat rahakäivet ja intressinõudeid pidada tavapäraseks. Äriplaanis ei nähta kindlasti ette seda, et rahakäive väheneb või intressinõuded lähevad liiga suureks.
75 Rahakäibe osas leiab hageja, et start up äriühing on alati alguses nõrkade või isegi negatiivsete tulemustega. Hageja väidab ka, et puuduvad igasugused tõendid hageja majandustegevusest tekkiva rahavoo liigse vähesuse kohta. Likviidsusraskuste olemasolu ei ole tõendatud ja äriplaani realiseerimisel neid tegelikult ka ei esinenud. Vastupidi komisjoni hinnangule tekkis rahavoog majandustegevusest, mitte abist, ning igal juhul ei saa rahavoo allikaga tõendada rahavoo liigset vähesust, kuna isegi kui mitte arvestada kogu abi, oleks rahavoog olnud positiivne.
76 Intressinõuete kohta leiab hageja, et need ei olnud seotud laenudega, mis võeti varasemate majandusraskuste tõttu, millele tuginetakse suunistes äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta kehtestatud kriteeriumides. Intressid olid vastupidi seotud ainult lühiajaliste investeeringutega kasumliku tootlusega põhivarasse hea äriplaani kohaselt, mida kinnitas ka hageja tegevuse tegelik areng. Komisjon püüdis tegelikkust moonutada, viidates vajadusele anda hinnang olukorrale enne tegevuse alustamist.
77 Hageja vaidlustab ka komisjoni väite, et töötajate arv oli liiga suur. Ta tuletab meelde, et äriühing võttis varade ülevõtmisel tööle vaid 380 töötajat Kahla I 696 töötajast, kes olid tööle võetud 1993. aastal. Kuigi 1996. aasta alguses kahandati töötajate arvu 322 töötajale, ei tulenenud see majandusraskustest, vaid tõhusama struktuuri loomisest pärast tegevuse esimese etapi möödumist ja pärast esimeste investeeringute tegemist.
78 Konsultantide poolt aastateks 1994–1996 prognoositud kahjumi osas väidab hageja, et komisjon ei uurinud, kas need olid seotud ettevõtja struktuuriga, ja leiab, et see oli tegevuse alustamisega seotud kahjum. Hageja sõnul ei tekkinud äriplaani realiseerimisel tegevusega seotud kahjumit; see oli vaid raamatupidamislik kahjum, mis tekkis erakorralisest finantsamortisatsioonist kooskõlas heakskiidetud abikavaga. Kui hageja oleks vara amortiseerinud vastavalt sellekohastele üldiselt kohaldatavatele reeglitele, oleks ta esimene tegevusaasta olnud kasumis. See nähtub hageja sõnul nii tema poolt ametliku uurimismenetluse käigus antud selgitustest kui tema esitatud raamatupidamiseksperdi aruandest.
79 Hageja märgib viiendaks, et ettevõtja ei ole rohkem raskustes seetõttu, et teda rahastatakse riigi poolt. See ebaloogiline käsitlus viiks selleni, et kõiki ettevõtjaid, kes saavad kasutatud vara ostmiseks investeerimistoetust, tuleks käsitleda raskustes olevate ettevõtjatena. Kui aga tegemist on äriplaaniga, mille finantseerimiskavas on ette nähtud piisavad vahendid prognoositavate riskide maandamiseks, et ettevõtja saaks jätkata tegevust ilma abita ka pärast tema asutamise faasi, siis sellise äriplaani põhjal asutatud ettevõtjat raskustes oleva ettevõtjana ei käsitleta.
80 TIB ja G.R. tegid ettevõtja omakapitali suure sissemakse, mida ei saa võrdsustada riigiabiga. G.R.‑i sissemakse osas leiab hageja, et vastates küsimusele, kas ettevõtja on raskustes olev ettevõtja, ei saa olla määrava tähtsusega ettevõtja osanikuks oleva investeerija poolt valitud rahastamise viis. TIB antud rahaliste vahendite osas leiab hageja, et neid ei saa võrdsustada abiga ning on seisukohal, et nende rahaliste vahendite kvalifitseerimisel riigiabiks ei ole igal juhul mingit mõju teiste toetuste õiguspärasusele või investeerimistoetuse vastavusele abikavaga, mille alusel seda anti.
81 Tüüringi liidumaa märgib eriti, et faas, mille kestel oli hageja n-ö raskustes, oli erakordselt lühike, ning selgitab, et hageja kanti raskustes olevate ettevõtjate nimekirja ekslikult ühe teise menetluse käigus ja Saksamaa Liitvabariik parandas hiljem oma vea.
82 Komisjon leiab, et hageja ja Tüüringi liidumaa esitatud argumentatsioon tuleb tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Õiguskindluse põhimõtte rikkumine
83 Hageja väidab, et komisjon on heakskiidetud korda lisanud hiljem hagejale ebasoodsaid uusi tingimusi ja et seetõttu on komisjon õiguskindluse põhimõtet rikkudes muutnud tagasiulatuvalt ja hageja kahjuks tema õiguslikku positsiooni. Arvestades, et heakskiidetud abikava alusel abi andmiseks ei ole eraldi luba vaja, peavad kõik piirangud olema kehtestatud kas abikavas endas või seda heakskiitvas otsuses.
84 Saksamaa Liitvabariik leiab, et õiguskindluse põhimõttega oleks vastuolus see, et komisjon ei nõustu hiljem pädeva siseriikliku asutuse tõlgendusega, mille see on varem andnud tulevikuperspektiivi silmas pidades ja milles tuginetakse riigiabi valdkonnas kehtivale õigusele, mis oli jõus abi andmise ajal. Saksamaa Liitvabariik leiab, et 1994. aasta maikuu perspektiivis oli mõistlik hageja kvalifitseerida alles asutatud uueks ettevõtjaks, kelle suhtes 1994. aasta suunised äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta ei kohaldunud, ja kes seega ei olnud saanud investeerimistoetusena ümberkorraldustoetust. Lisaks on vastavalt komisjoni 1979. aasta teatise „Regionaalabi süsteemide koordineerimise põhimõtete rakendamise kord” (EÜT 1979, C 31) lisa punkti 18 alapunktis i sätestatud, et „alginvesteeringuna võib ka käsitleda investeerimist põhivarasse sellise ettevõtte ülevõtmise teel, mille tegevus oli lõpetatud või mille tegevus oleks ilma ülevõtmiseta lõpetatud”. Kuna hageja omandas vara turuhinnaga, ei välistanud 1994. aasta suunised äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta selle vara ostmiseks antud vaidlusaluse investeerimistoetuse kvalifitseerimist regionaalabiks.
85 Tüüringi liidumaa nõustub hageja argumentatsiooniga ja lisab, et kooskõlas õiguskindluse põhimõttega peab komisjon piirduma sellega, et ta tuvastab, kas siseriiklikud ametiasutused ei ole mitte heakskiidetud abikava kohaldanud kuritarvitavalt.
86 Komisjon väidab vastu, et vaidlustatud otsus ei ole tagasiulatuvalt hageja õiguslikku positsiooni muutnud, sest meetme kohaldamisala on algusest peale olnud piiratud.
Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine
87 Hageja väidab, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna komisjon ei ole arvestanud asjaoluga, et abikava heakskiitmise otsusest, selle avaldatud kujul, ei nähtu olulisi piiranguid, mida ta vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel kohaldas. Hageja leiab, et heas usus tegutsev ettevõtja võib eeldada abi olemasolu, kui kõik heakskiidetud abikava tingimused on täidetud.
88 Kuna abikava heakskiitva otsuse või abikava tekstist ei nähtu ühtegi tingimust, ei saanud hageja neid üles leida isegi näidates, et ta on tegutsenud vajaliku hoolsusega. Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud teadaandes ei olnud mingit sellist informatsiooni, mis oleks tekitanud hagejas kahtlusi heakskiidetud abikava sisu osas. Tal ei olnud seega põhjust ega õiguslikku kohustust komisjoni poole pöörduda, et teada, kas abikava tingimused olid ikka tõesti täidetud.
89 Samuti leiab hageja, et hoolas ettevõtja ei saanud ette näha, et komisjon, kaldudes kõrvale oma järjepidevast otsustuspraktikast ja rikkudes tema enda avaldatud suuniseid, kvalifitseerib alles asutatud uue ettevõtja raskustes olevaks ettevõtjaks.
90 Komisjon vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
EÜ artiklite 87 ja 88 rikkumine
91 Hageja vaidleb sisuliselt vastu komisjoni hinnangule, mille kohaselt ei hõlma Tüüringi liidumaa VKE‑de investeerimistegevuse toetuseks loodud programm 15. meetme esemeks olevat investeerimistoetust.
92 Esiteks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea juhul, kui üldine abikava on heaks kiidetud, selle kava alusel võetud üksikutest rakendusmeetmetest komisjoni teavitama, v.a kui sellekohane lisatingimus on sätestatud abikava heakskiitvas komisjoni otsuses. Kuna üksik abi on lihtsalt üldise abikava üksik rakendusmeede, on faktorid, millega komisjon selle hindamisel peab arvestama, samad, millega ta peab arvestama üldisele abikavale hinnangu andmisel. Seega ei tule komisjonil hinnata üksikut abi (Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑47/91: Itaalia vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4635, punkt 21).
93 Abi, mis kujutab endast heakskiidetud üldisele abikavale nõusoleku andvas otsuses kehtestatud tingimuste ranget ja ettenähtavat kohaldamist, on seega käsitletav olemasoleva riigiabina, millest ei tule komisjonile teada anda ja mida ei tule analüüsida EÜ artikli 87 seisukohast (Euroopa Kohtu 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑321/99 P: ARAP jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑4287, punkt 83, ja Esimese Astme Kohtu 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑176/01: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3931, punkt 51).
94 Kui aga viidatud üldised abikavad neid meetmeid ei hõlma, on nad käsitletavad uue abina, mille kokkusobivust ühisturuga hindab komisjon.
95 Lisaks tuleb märkida, et komisjoni otsusega, milles lahendatakse küsimust abi vastavuse kohta teatud abikavaga, täidetakse komisjoni kohustust teostada kontrolli EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamise üle. Kontrollides seega abi vastavust teatud abikavaga, ei ületa komisjon oma pädevust. Järelikult vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei pea komisjoni hinnang piirduma selle hinnanguga, mille on andnud abi andnud siseriiklik ametiasutus.
96 Esimese Astme Kohus leiab, et teisi argumente, mis põhinevad EÜ artiklite 87 ja 88 rikkumisele, tuleb uurida kahes järgus. Esiteks tuleb kontrollida Tüüringi liidumaa programmi täpset ulatust ja seejärel, olenevalt esimese hinnangu tulemustest, kas vastavalt selle programmi abi andmise tingimustele võis hagejale abi anda.
– Heakskiidetud korra ulatus
97 Tuleb meenutada, et 1. juulil 1993 teatas Saksamaa Liitvabariik Tüüringi liidumaa VKE‑de investeerimistegevuse toetuseks loodud programmist kui piirkondliku riigiabi programmist.
98 Vastavalt Tüüringi liidumaa programmi reguleerivale direktiivile ja sellest teatamiseks ettenähtud teatise vormis sisalduvatele märgetele võis abikava alusel üldreeglina abi anda Tüüringi liidumaa tootmissektori VKE‑dele ja teistele sarnastele ettevõtjatele. Erandina eespool nimetatud reeglist võis aga selle programmi alusel abi anda ka suurematele ettevõtjatele.
99 Vastavalt eespool mainitud direktiivile võis abi anda igasugustel eesmärkidel tehtavatele igasugustele investeeringutele, v.a investeeringud uurimis- ja arendustegevuseks. Programmi alusel võis teha kulutusi, mis olid märgitud teatise vormi punktis 11 ja millega kaeti nii tootlikke investeeringuid (v.a hoonestamata kinnistu omandamine) kui ka ümberkorralduskava alusel tehtud investeeringuid.
100 Samuti nähtub eespool nimetatud direktiivist ja teatise vormist, et abi pidi olema seotud teatud projektiga ja et seda võis anda ainult tingimusel, et olemas on „pikaajaline ja läbimõeldud projekt, arvestades selle direktiivi alusel makstud toetusi, ja seda peab üldiste rahastamismeetmete raames olema kinnitanud ettevõtja pank”.
101 Saksamaa Liitvabariik viitas programmi teatises EÜ artikli 87 lõike 2 punkti c ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a sätete koosmõjule ja põhjendas abi kokkusobivust ühenduse turuga spetsiifiliste raskustega, millega puutuvad kokku Ida-Saksamaa VKE-d seoses üleminekuga turumajandusele. Ta täpsustab, et „[m]ineviku plaanimajanduse ajast päritud hoonete ja seadmete kulumus ja reeglina ka likviidsuse puudumine tekita[s] Tüüringi [VKE]-dele ebaproportsionaalse vajaduse rahaliste vahendite järele ja muu[tis] seega küsitavaks […] nende juurdepääsu turule õiglastel tingimustel”. Meetmetega sooviti seega taastada Tüüringi liidumaa VKE-de tavapärane struktuur.
102 Kuna komisjon leidis, et teatise vormi punktis 11 märgitud mõiste „ümberkorralduskava” kohta on vaja saada täiendavaid selgitusi (vt eespool punkt 99), palus ta Saksamaa Liitvabariigilt 3. augusti 1993. aasta kirjas täiendavat teavet.
103 Vastuseks sellele nõudele märkis Saksamaa Liitvabariik 26. augusti 1993. aasta kirjas (edaspidi „26. augusti 1993. aasta kiri”), mille komisjon sai kätte 30. augustil 1993, järgmist:
„Teate punkti 11 (mõiste „ümberkorraldus”) suhtes esineb vaieldamatult teatud arusaamatus. [Saksamaa] valitsus täpsustab, et selle abiprogrammi alusel ei saa anda abi ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldusteks. Nende kahe konkreetse eesmärgi tarvis on Tüüringi liidumaa juba teatanud eraldi kahest direktiivist […]. Abikõlblikkuse tingimused vastasid ühenduse struktuurifondide normide sätetele ja mõttele. […] Nagu juba märgitud 1. juuli 1993. aasta [teates], oli nende meetmete eesmärk toetada vajalikke investeeringuid ja jõupingutusi, et kohandada turu kõrgete nõudmistega pärast 1989. aastat erastatud [VKE-sid], kes olles heas seisukorras, olid tihti finantsiliselt ebakindlad. „Ümberkorralduskava” tuleb seda konteksti arvestades käsitleda selliste investeeringute abikavana, mis tehakse uute ettevõtjate asutamiseks, ettevõtete laiendamiseks või moderniseerimiseks.”
104 Komisjon otsustas 26. novembri 1993. aasta kirjaga, viidates otseselt 26. augusti 1993. aasta kirjale, et ta ei esita teatatud abikava rakendamise suhtes mingeid vastuväiteid.
105 Eespool viidatud andmetest nähtub, et Saksamaa Liitvabariik andis komisjonile enne kava heakskiitmist teavet kava adressaatideks olevate isikute finantsolukorra kohta, täpsustades, et tegemist on pärast 1989. aastat erastatud ettevõtjatega, kes „olles heas seisukorras, olid tihti finantsiliselt ebakindlad”.
106 Esimese Astme Kohus leiab, et viidet abikõlblike ettevõtjate „finantsilisele ebakindlusele”, tõlgendatuna kitsalt just arvestades selle viite sõnastust, tausta ja eesmärke (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑277/00: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑3925, punktid 20 ja 21 ning nendes viidatud kohtupraktika), ei saa käsitleda viitena raskustes olevate ettevõtjate olukorrale. Tuleb rõhutada, nagu selgitab ka Saksamaa Liitvabariik abikava teates, et Tüüringi liidumaa ettevõtjatel, sama moodi paljude teiste endise Saksa Demokraatliku Vabariigi ettevõtjatega oli spetsiifilisi raskusi seoses üleminekuga plaanimajanduselt turumajandusele. Viidet „finantsiliselt ebakindlale seisundile”, milles võisid olla selle programmi abikõlblikud ettevõtjad, tuleb mõista eespool märgitud kontekstis. Mõiste „finantsiliselt ebakindel seisund” kasutus viitas seega raskustele, mis olid seotud üleminekuga plaanimajanduselt turumajandusele ja mitte nendele raskustele, mis iseloomustavad raskustes olevat ettevõtjat. See nähtub ka samas lauses kasutatud mõistete „finantsiliselt ebakindel” ja „heas seisukorras olev ettevõtja” vahelisest selgest seosest. Mõiste „heas seisukorras olev ettevõtja” viitab selgelt sellele, et abikõlbliku ettevõtja finantsiline ebakindlus ei tohi olla nii ulatuslik, et ettevõtjat ei saa enam käsitleda heas seisukorras oleva ettevõtjana.
107 Samuti on oluline märkida, et 26. augusti 1993. aasta kirjaga edastas Saksamaa Liitvabariik informatsiooni kava alusel antud abi olemuse kohta, täpsustades, et „[p]rogramm […] ei võimalda[nud] abi andmist ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks”.
108 Seda täpsustust, mis oli seotud asjaoluga, et Tüüringi liidumaa teatas ka programmist, mis oli konkreetselt suunatud raskustes olevate ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks, tuleb käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades tõlgendada informatsioonina, mis kinnitas seda, et programm ei hõlmanud raskustes olevaid ettevõtjaid. Nimelt oleks ebaloogiline, et Saksamaa Liitvabariik ei soovinud raskustes olevaid ettevõtjaid programmi kohaldamisalast välja jätta, kui ta jättis sõnaselgelt sellest programmist välja neile mõeldud abi.
109 Seega ei ole oluline kindlaks teha, kas raskustes olevatele ettevõtjatele antud investeerimistoetust võis asjaolude asetleidmise ajal anda piirkondliku riigiabi kava alusel, nagu väidavad hageja ja Saksamaa Liitvabariik, sest kuna Saksamaa Liitvabariik täpsustas 26. augusti 1993. aasta kirjas, et programm oli suunatud heas seisukorras ettevõtjatele ja et abi ei olnud lubatud anda ettevõtjate päästmiseks või ümberkorraldamiseks, jättis ta sõnaselgelt raskustes olevad ettevõtjad abikava kohaldamisalast välja.
110 Hageja leiab aga, et 26. augusti 1993. aasta kiri ei saa muuta programmi sõnastust sellisena, nagu sellest 1. juulil 1993 komisjonile teatati. 26. augusti 1993. aasta kiri on heakskiidetud programmi osa, kuna komisjon pidas selles esitatud täiendavat teavet ja täpsustusi asjakohasteks ning otsustas teatatud programmi rakendamise suhtes vastuväiteid mitte esitada. Komisjon ei olnud seega kohustatud avama ametlikku uurimismenetlust, et nõuda selle raames programmi muutmist või teatud rakendusmeetmetest teatamist, nagu väidab hageja. Kuna Saksamaa Liitvabariik esitas nimelt täpsustusi, mis võimaldasid komisjonil esimese uurimise käigus veenduda, et teatatud programm oli asutamislepinguga kooskõlas, oleks ametliku uurimismenetluse algatamine olnud ülearune või lausa sisutühi.
111 Arvestades eeltoodut leiab Esimese Astme Kohus, et komisjonil oli õigus järeldada, et Tüüringi liidumaa programm ei kohaldunud raskustes olevatele ettevõtjatele.
– Hagejale antud toetus
112 Vaidlustatud otsusest nähtub, et komisjoni hinnangul ei vastanud hagejale antud toetus Tüüringi liidumaa programmi tingimustele, kuna ta oli raskustes äriühing 1994. aastast kuni 1996. aasta lõpuni, mil esimest korda majandustulemused veidi paranesid ja omakapital hakkas suurenema (vaidlustatud otsuse põhjendused 118 ja 129).
113 Komisjon märgib vaidlustatud otsuses, et arvestades sel ajal olemasolevaid aastaaruandeid, käsitles ta hagejat – kes oli „tegevuse jätkaja”, raskustes oleva ettevõtjana (vaidlustatud otsuse põhjendus 116).
114 Hageja leiab aga, et ta sai toetust, mille eesmärk oli soodustada ettevõtte käivitamist ja et ta oli algusest peale majanduslikult elujõuline.
115 Tuleb meenutada, et uurimise raames, mille komisjon peab läbi viima, tuleb tal arvesse võtta ning hinnata majanduslikult keerulisi asjaolusid ja hinnanguid. Ühenduse kohus ei või asendada komisjoni poolt majanduslikele asjaoludele ja olukordadele antud hinnangut oma hinnanguga ning Esimese Astme Kohtu kontroll peab seega piirduma kontrolliga menetlust ja põhjendamiskohustust reguleerivate normide järgimise ja faktide sisulise täpsuse üle ning ilmse hindamisvea puudumise ja võimu kuritarvitamise mitteesinemise üle (vt Esimese Astme Kohtu 11. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑111/01 ja T‑133/01: Saxonia Edelmetalle vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1579, punkt 91 ja selles viidatud kohtupraktika).
116 Käesolevas asjas hinnati vaidlustatud otsuses hageja finantsolukorda vaidlusaluse abi andmise ajal kahe konsultandi aruande alusel, mis olid kättesaadavad hageja asutamise ajal, st konsultandi RBSH&P 29. novembri 1993. aasta aruande ja konsultandi AA 11. jaanuari 1994. aasta aruande alusel.
117 Konsultandi RBSH&P aruande eesmärk oli koostada äriplaan pankrotis Kahla I „tegevuse jätkaja” asutamiseks, mis alustas oma tegevust 1. jaanuaril 1994. See plaan, mis koostati koostöös G.R.-iga, pidi olema aluseks pankrotihalduri, Tüüringi liidumaa, liitvabariigi valitsuse, pankade ja potentsiaalsete investorite vahelistel läbirääkimistel.
118 Äriplaan oli mitmekülgne. Selles nähti muu hulgas ette, et „tegevuse jätkaja” võtab üle Kahla I põhilise majandustegevuse, st kodukasutuseks mõeldud portselantoodete tootmise, mida arendataks edasi kõrgkvaliteediliste kodukasutuseks mõeldud portselantoodete sektoris ja hotellinduses. See plaan nägi ette kogu Kahla I laovaru ja 380 töötaja ülevõtmise ning vara kasutamise (maa, hooned, masinad ja seadmed), mida peeti vajalikuks „tegevuse jätkaja” tegevuse alustamiseks. Viimases osas märkisid konsultandid, et vajalike ümberkorralduste faasi läbiviimiseks potentsiaalse investori ootuses tuleks esimesed neli aastat vara asutatava äriühingu kasutusse anda tasuta. Äriplaanis nähti ette ka esimeste investeeringute tegemine asendamise, laienemise ja ratsionaliseerimise läbiviimiseks. Plaanis eeldati, et selles osaleb osanikuna G.R., kes teeb omakapitali 50 000 Saksa marga suuruse sissemakse, ning fondid, kes teevad 9,5 miljoni Saksa marga suuruse sissemakse ja saavad hääleõiguseta osaluse.
119 Konsultandi AA aruanne koostati TIB tellimusel, et hinnata tema potentsiaalset osaluse omandamist „tegevuse jätkajas”. Selles aruandes analüüsiti konsultandi RBSH&P koostatud äriplaani, võttes arvesse vahepeal toimunud põhistruktuuri olulisemaid muudatusi. Konsultandi AA äriplaan põhines esiteks eeldusel, et TIB osalus on hääleõiguseta osalus ja et ta teeb kapitali sissemakse summas 7,95 miljonit Saksa marka, mis võimaldab projekti õnnestumisel säilitada 365 töökohta vähemalt kuni 1997. aastani, ja teiseks eeldusel, et esimeses aruandes viidatud Kahla I vara ostetakse koguhinnaga 5,2 miljonit Saksa marka. Selle aruande kohaselt pidi osa varadest, nimelt ettevõtte tegevuseks vajalikud seadmed ja masinad, ostetama vaidlusaluse Tüüringi investeerimistoetuse abil.
120 Oluline on toonitada, et vastupidi hageja väidetule hindasid konsultandid äriplaaniga seotud riske kõrgeks. Nagu nähtub ka RBSH&P aruandest olid mitmed struktuurielemendid veel lahtised ja konsultandid toonitasid väga suuri äriplaaniga seotud raskusi. AA koostatud aruandes leiti, et ettevõttele seatud eesmärgid olid väga ambitsioonikad ja et eksisteeris suur hulk riske, mis võisid viia projekti ebaõnnestumiseni. Selle aruande koostanud konsultantide hinnangul näitasid analüüsid, et väiksemgi kõrvalekalle eesmärgiks seatud arvudest võis viia tegevuse jätkamise projekti läbikukkumiseni.
121 Arvestades neid aruandeid leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, leides vaidlustatud otsuse punktis 117, et riigi abi oli pärast ümberkorralduste tegemist hageja elujõulisuse tagamiseks määrava tähtsusega.
122 Nagu nähtub ühemõtteliselt RBSH&P koostatud aruandest, „ei ol[nud] äriühing prognoositavat käivet arvestades võimeline üksi kandma ümberkorraldamisega seotud väga kõrgeid finantskulusid (vajalikud investeeringud, uued äriruumide projektid, täiesti uued tootmisseadmed, jne)”. Konsultandid toonitasid, et „ümberkorralduste tegemise vajadus oli seotud minevikuga ja et „tegevuse jätkaja” ei vasta vajalikele nõuetele” ning et „riigi toetus äriühingu rahastamisel, mis väljendus liidumaa piirkondlikes garantiides või muul viisil, oli tingimus, mis tuli täita [Kahla] struktuuride kohandamiseks turumajanduse tingimustega”.
123 Hageja esitatud väide, et ta oli alles asutatud uus ettevõtja, kes võttis üle vaid teatud Kahla I vara ja kelle tegevus suunati ümber teistele turgudele, ei muuda järeldust, et hageja tuli tema elujõulisuse tagamiseks ümber korraldada. Nimelt tuleneb kahest aruandest, et tegevuse ümbersuunamine tasuvamatesse sektoritesse, nagu kõrgkvaliteediliste kodukasutuseks mõeldud portselantoodete sektor ja hotellinduses kasutatava portselani sektor, nõudis eelnevate investeeringute tegemist seadmete asendamiseks, ettevõtte laiendamiseks ja ratsionaliseerimiseks. Konsultandid ise hindasid selle ümberkorraldava kohandamisprotsessi pikkust neljale aastale.
124 Nõustuda ei saa hageja argumentatsiooniga, et sisuliselt oli ettevõtjal piisavalt omavahendeid, et ka abita toime tulla ja et riigiabi anti heakskiidetud abikava raames.
125 Esiteks tuleb meenutada, nagu märgib ka komisjon vaidlustatud otsuses ja millele hageja vastu ei vaidle, et konsultantide väljapakutud vajalike meetmete kogumaksumus oli konsultandi RBSH&P hinnangul 30,945 miljonit Saksa marka ja konsultandi AA aruande kohaselt 27,727 miljonit Saksa marka (vaidlustatud otsuse põhjendus 167). Sellest tuleneb, et hageja elujõulisuse tagamiseks vajalike kõigi meetmete kogumaksumus oli selgelt suurem kui osanike poolt ettevõtjale üleantav vara (vt eespool punkti 118 lõpp).
126 Teiseks ei muuda hagejale antud abi väidetav ühisturuga kokkusobivus järeldust, et hageja elujõulisus sõltus riigi toetusest. Selle kohta tuleb märkida, et komisjon ei teinud järeldust hageja raskustes olemise kohta asjaolu pinnalt, et hageja oli abi saanud. Vastupidi, komisjon leidis, et see asjaolu vaid kinnitab, et hageja oli raskustes. Lisaks tõendab asjaolu, et hageja ei saanud riigi abita pankadelt laenu – mida hageja ka ei vaidlusta – (vt eespool punktid 24 ja 28), et ettevõtja olukorra tõttu ei saanud krediidiasutused talle rahalisi vahendeid turutingimustel anda. Erainvestorite seisukohast ei olnud G.R.‑i sissemakse kindel, sest kui ettevõtja abi ei oleks saanud, oleks G.R.‑il olnud õigus lepingust taganeda.
127 Tüüringi liidumaa investeerimistoetuse andmise ajal kehtinud normide osas tuleb märkida, et on selge, et 1994. aasta suunised äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta, mida komisjon asjas kohaldas, väljendavad komisjoni otsustuspraktikat ümberkorraldamiseks antava abi vallas, nagu määratletud komisjoni 1979. aasta konkurentsipoliitika kaheksanda aruande punktides 227, 228 ja 177 ning kinnitatud Euroopa Kohtu poolt (vt Euroopa Kohtu 14. novembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 323/82: Intermills vs. komisjon, EKL 1984, lk 3809; 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 234/84: Belgia vs. komisjon, EKL 1984, lk 2263, ja 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑307).
128 Arvestades eeltoodut leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon on õigesti tuvastanud, et 1994. aasta suuniste äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta punktis 2.1 sätestatud definitsioon, mille kohaselt „ei suuda raskustes äriühing kas oma või aktsionäridelt või krediidiandjatelt saadud vahenditega peatada kahjumit”, vastab käesoleva asja asjaoludele.
129 Mis puutub hageja argumentatsiooni seoses 1994. aasta suunistes äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta märgitud tunnustega, siis tuleb meenutada, et komisjoni poolt teatud suundumust näitavatele tunnustele omistatud tähtsus ei muuda muud tüüpi tunnuseid tähtsusetuks (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2123, punkt 111).
130 Seega sai komisjon ilmset hindamisviga tegemata tugineda tunnustele nagu netovara ja rahakäibe väike väärtus või suured võlgnevused, tuvastamaks, et hageja oli raskustes olev ettevõtja. Arvestades konsultantide vastavates aruannetes soovitatud vajalike meetmete kogumaksumust, ei saa pidada ilmselgelt vääraks hinnangut, et netovara ja rahakäive olid liiga väiksed, et neid meetmeid rahastada ja seega tagada hageja elujõulisus. Samuti ei ole hageja tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, leides, et ilma riigi abita ei oleks hageja suutnud täita intressinõuetega seotud kohustusi.
131 Konsultantide aruanded pidasid uue ettevõtja tööjõu kalkulatsioone hageja äriplaani õnnestumiseks vajalikeks. Samas, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 112, oli avaliku võimu toetus seotud tööjõu säilitamisega. Samuti nähtub konsultantide kahest aruandest, et tööjõu suurust mõjutasid sotsiaalset laadi kaalutlused. Konsultandi RBSH&P aruandes oli ka märgitud, et käive töötaja kohta, mille hageja pidi esimesel aastal saavutama, oli väiksem kui käive, mis keraamikatööstusel oli olnud eelmistel aastatel. Seega oli see keskmisest väiksem. See aga ei iseloomusta alles asutatud ettevõtja lähenemist, kes täidab rentaablusnõudeid.
132 Lõpuks, mis puudutab konsultantide poolt prognoositud kahjumit, siis tuleb meenutada, et komisjon täpsustas vaidlustatud otsuse põhjenduses 114, et „riigi abita oleks ettevõtja kandnud veelgi suuremat kahju ja tõenäoliselt turult välja tõrjutud”, ning et seega on tähtsusetu asjaolu, et kahjumi võis põhjustada erikulum. Seda arvestades ei ole asjassepuutuv hageja argument, et kui ta oleks amortisatsiooni arvestanud vastavalt selle valdkonna tavapäraselt kohaldatavatele reeglitele, oleks ta olnud alates esimesest aastast kasumis. See argument on ka vastuolus väitega, et tegemist oli tegevuse alustamise seotud kahjumiga.
133 Eeltoodud seisukohtade kogumist nähtub, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, leides, et hageja on raskustes olev ettevõtja.
134 Seega leiab Esimese Astme Kohus, et komisjonil oli õigus tuvastada, et tingimused VKE-de investeerimistegevusele abi andmiseks ei olnud käesolevas asjas täidetud ja et Tüüringi liidumaa poolt toetusena 2,5 miljoni Saksa marga maksmine ei olnud kooskõlas abikava heakskiitva otsusega. Komisjon on seega õigesti järeldanud, et see toetus tuleb kvalifitseerida uueks abiks EÜ artikli 88 lõike 3 tähenduses.
135 Seega tuleb tagasi lükata kõik EÜ artiklite 87 ja 88 rikkumist puudutavad argumendid, mis on seotud Tüüringi liidumaa investeerimistoetusega (15. meede).
Õiguskindluse põhimõtte rikkumine
136 Tuleb meenutada, et õiguskindluse aluspõhimõte peab oma erinevates väljendusvormides tagama ühenduse õigusega reguleeritavate olukordade ja õigussuhete ootuspärasuse (Euroopa Kohtu 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I‑569, punkt 20, ja Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑73/95: Oliveira vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑381, punkt 29).
137 Esimese Astme Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole õiguskindluse põhimõtet rikutud.
138 Esiteks ei ole põhjendatud hageja argument, et komisjon on vaidlustatud otsuses tagasiulatuvalt esitanud täiendavaid tingimusi võrreldes tingimustega, mis esinesid VKE‑de investeerimistegevuse toetuseks loodud abikava heakskiitvas otsuses. Nimelt nähtub punktidest 97–111 eespool, et komisjon, hinnates 15. meetme esemeks oleva toetuse kokkusobivust, võttis arvesse ainult neid tingimusi, mis olid märgitud 26. novembri 1993. aasta Tüüringi liidumaa abikava heakskiitvas otsuses.
139 Teiseks tuleb tagasi lükata Saksamaa Liitvabariigi argument, mille kohaselt ei nõustunud komisjon hiljem pädeva siseriikliku asutuse tõlgendusega, mille see oli andnud tulevikuprognooside alusel ja milles tuginetakse riigiabi valdkonnas kehtivale õigusele, mis oli jõus abi andmise ajal, ning mille kohaselt pidas komisjon hagejat mõistlikult alles asutatud uueks ettevõtjaks, kellele ei kohaldu 1994. aasta suunised äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta.
140 Siinkohal tuleb meenutada olukorda, milles Tüüringi liidumaa abikava komisjoni poolt heaks kiideti. Eriti tuleb meenutada, et kuna Saksamaa Liitvabariik oli täpsustanud, et abikava on suunatud elujõulistele ettevõtjatele ning et selle alusel ei ole lubatud anda abi ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks, soovis ta sõnaselgelt jätta raskustes olevad ettevõtjad abikava kohaldumisalast välja (vt eespool punkt 109).
141 Seega isegi kui raskustes olevatele ettevõtjatele suunatud investeerimistoetust võis teatatud programmi alusel anda kui piirkondlikku abi, nagu väitis Saksamaa Liitvabariik, on 26. augusti 1993. aasta kirja arvestades selge, et sellisted ettevõtjad ei saanud olla heakskiidetud programmi kohaselt abikõlblikud.
142 Asjaolu, et alles asutatud uutele ettevõtjatele harilikult päästmiseks ja ümberkorraldamiseks mõeldud abi ei anta, ei saa pärast 26. augusti 1993. aasta kirja olla programmi ulatuse suhtes ebakindlust tekitav faktor, arvestades, et programmi kohaldamisalast oli raskustes olevad ettevõtjad välja jäetud olenemata sellest, kas tegemist on alles asutatud uute ettevõtjatega või mitte.
143 Igal juhul ei saa väidetav selguse puudumine, kui see ka tuvastataks, oma väga piiratud ulatuse tõttu kahjustada õiguskindlust.
144 Seega leides, et hagejale antud abi ei vastanud Tüüringi liidumaa abiprogrammi tingimustele, kuna hageja oli raskustes olev ettevõtja, ei tegutsenud komisjon vastuolus selle põhimõttega.
145 Järelikult tuleb tagasi lükata kõik õiguskindluse põhimõtte rikkumist puudutavad argumendid, mis on seotud Tüüringi liidumaa investeerimistoetusega (15. meede).
Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine
146 Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on õigus nõuda õiguskindluse kaitset, mis on üks ühenduse õiguse aluspõhimõtteid, igal eraõiguslikul isikul, kes on olukorras, kus ühenduse administratsioon on talle täpseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud lootusi. Sellisteks tagatisteks on täpne, tingimusteta ja vastastikku kooskõlas olev teave, mis olenemata selle edastamise vormist, on pärit volitatud ja usaldusväärsest allikast (Esimese Astme Kohtu 21. juuli 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑66/96 ja T‑221/97: Mellett vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1998, lk I‑A‑449 ja II‑1305, punktid 104 ja 107). Keegi ei saa aga tugineda selle põhimõtte rikkumisele, kui puuduvad administratsiooni poolt antud konkreetsed tagatised (Esimese Astme Kohtu 18. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑290/97: Mehibas Dordtselaan vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑15, punkt 59, ja 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑273/01: Innova Privat‑Akademie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1093, punkt 26).
147 Käesolevas asjas tugineb hageja oma õiguspärase ootuse põhjendamisel peamiselt sellele, et abi oli olemasolev abi.
148 Siinkohal tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on täpsustanud, et komisjonil puudub õigus kohaldada abi tagasimaksmise karistust abi saaja suhtes, kes on järginud neid abi andmise tingimusi, mis on loetletud komisjoni otsuses abi heakskiitmise kohta (Esimese Astme Kohtu 28. veebruari 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑227/99 ja T‑134/00: Kvaerner Warnow Werft vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1205, punkt 92).
149 Samas, nagu juba märgitud eespool punktis 134, ei järgitud hagejale investeerimistoetuse andmisel rangelt neid tingimusi, mis olid sätestatud Tüüringi liidumaa programmi heakskiitvas otsuses.
150 Mis puutub konkreetse piirangu puudumisse asjassepuutuvas abikavas, nagu see avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas, siis leiab Esimese Astme Kohus, et hagejal ei saanud tekkida õiguspärast ootust Tüüringi liidumaa investeerimistoetuse õiguspärasuse suhtes. Hageja pidi hoidma end informeerituna saadud abi andmise õiguspärasusest. Igal juhul ei saa hageja esitatud asjaolusid kuidagi võrdsustada komisjoni poolt antud selliste võimalike täpsete tagatistega, et vaidlusalune programm oli kohaldatav ka raskustes olevatele ettevõtjatele.
151 Argumendi osas, et alles asutatud uusi ettevõtjaid ei saanud sel ajal käsitleda raskustes olevate ettevõtjatena, tuleb märkida, et seda asjaolu ei saa tõlgendada nii, et sellised ettevõtjad ei saanud olla raskes olukorras nagu käesolevas asjas.
152 Sellest nähtub, et kõik argumendid õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta tuleb Tüüringi liidumaa investeerimistoetust puudutavas osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Toetused töökohtade loomiseks, mis on seotud investeeringutega keskkonnakaitsesse (26. meede)
a) Poolte argumendid
EÜ artiklite 87 ja 88 rikkumine
153 Hageja vaidlustab esiteks komisjoni hinnangu, mille kohaselt ei ole hageja poolt rakendatud meetmed kooskõlas AFG §‑is 249 h sätestatud korraga.
154 Hageja väidab, et AFG §‑i 249 h ühemõttelisest sõnastusest nähtub, et neid meetmeid võivad võtta eraõiguslikud isikud, mitte ainult THA osalusega ettevõtjad. Seda kinnitavad sätted, mida ka komisjon arvesse võttis, ning mis tulenevad 27. jaanuari 1993. aasta ringkirjast AFG rakendamise kohta ja AFG §‑i 92 lõike 2 kolmandast lõigust. Hageja sõnul ei nähtu korra kohaldamisala piiramine vaid THA osalusega ettevõtjatele komisjoni heakskiitvast otsusest, Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud teatest ega Saksamaa Liitvabariigi avaldatud 29. juuli 1994. aasta kirjast, mille selgitused ei saa igal juhul muuta kohaldamisala ulatust, tuginemata korra aluseks olevale tekstile. Selleks oleks pidanud Saksamaa Liitvabariik tegema sõnaselge muudatuse või oleks tulnud algatada ametlik uurimismenetlus.
155 Koos repliigiga esitab hageja eksperdiarvamuse, toetamaks oma argumenti, et tal oli õigus AFG §-i 249 h alusel meetmeid võtta, mida ta tegi töötute tööle võtmiseks ja seega avalikes huvides. Hageja taotleb, et selles küsimuses kuulataks ära isik, kes oli sel ajal Arbeitsamt Jena (Saksamaal Jenas asuv tööhõiveamet) direktor.
156 Teiseks väidab hageja, et meetmed, mida ta AFG §‑i 249 h alusel võttis, ei ole käsitletavad riigiabina.
157 Esiteks väidab ta, et riigi poolt võetud meede ei saa olla käsitletav riigiabi ainult seetõttu, et meetme võttis eraõiguslik, mitte avalik-õiguslik isik. Hageja sõnul võtsid AFG §‑i 249 h alusel meetmeid oma tootmisüksustes ka THA osalusega ettevõtjad.
158 Edasi vaidleb hageja vastu sellele, et meetmete võtmisel anti talle eeliseid, ja taotleb, et selles osas kuulataks ära G.R. Hageja sõnul hüvitati talle nende meetmete raames vaid nende meetmete rakendamisega seoses tööle võetud isikute palgakulu või kasutatud materjalide kulu. Tema väitel võeti need meetmed töötute abistamiseks ja seda ei oleks saanud teha AFG §-ita 249 h. Samuti ei ole tuvastatav ühegi kaudse eelise andmine. Vaid osa puhastustöödest oli vajalik investeeringute ettevalmistamiseks ja nende tööde tegemise maksumus oli selgelt väiksem hageja isiklikult tehtud investeeringust (613 031,01 Saksa marka), mistõttu oli mis tahes eelis juba tasa tehtud. Mis puutub puhastustöödesse, mis ei olnud vajalikud, siis ei teinud hageja neid üldse või pikema aja jooksul ilma liigsete kuludeta. Hageja vaidleb vastu ka sellele, et Kahla I oli need tööd juba teinud. Hageja märgib, et ta pakkus komisjonile välja asjassepuutuva kinnistu külastamist või mis tahes muul viisil ekspertiisiarvamuse võtmist, et kindlaks teha, kas ta tegelikult eeliseid sai. Komisjoni esindajad kinnitasid, et neil oli kogu asjakohane vajalik informatsioon. Hageja sõnul ei lähe aga tema tellitud ekspertiis kokku komisjoni üldsõnaliste ja põhjendamatute väidetega.
159 Hageja lisab, et vastavalt AFG §‑ile 242 kohaldus endise Lääne-Saksamaa ettevõtjatele sama kord ja et seega moodustavad AFG §‑ide 249 ja 242 sätted koosmõjus ühe üldise meetme.
160 Ta leiab lõpetuseks ka, et asjaolu, et komisjon lubas 1997. aastal muudetud AFG §‑i 249 h käsitleda kui riigiabi, ei ole tõend selle kohta, et riigiabi tunnused esinesid kõigis meetmetes, mis AFG §‑i 249 h alusel võeti.
161 Komisjon vastab, et meetmed ei kuulu AFG §-i 249 h kohaldamisalasse, kuna hageja ei olnud üks halduritest, millele viitab Saksamaa valitsuse 29. juuli 1994. aasta kiri, milles täpsustati ka seda, et meetmed ei tohi olla seotud kellegi konkreetsete huvidega. Komisjon märgib, et hageja võttis meetmeid selleks, et keskkonnareostusest puhastada tema enda maa ja et need meetmed on käsitletavad talle antud riigiabina.
Õiguskindluse põhimõtte rikkumine
162 Hageja väidab, et komisjon on heakskiidetud korda tagantjärele sisse viinud uusi tingimusi, mis olid hagejale ebasoodsad, ja et seetõttu on komisjon muutnud hageja kahjuks tagasiulatuvalt tema õiguslikku olukorda, rikkudes õiguskindluse põhimõtet. Arvestades, et heakskiidetud programmide raames antud abi ise heakskiitu ei vaja, peavad kõik abile kohalduvad piirangud tulenema kas programmidest endist või neid heakskiitvatest otsustest.
163 Komisjon vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele.
Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine
164 Hageja väidab, et kuna komisjon oli tuvastanud, et AFG § 249 h ei sisalda abi tunnuseid, võis hoolas ettevõtja olla selle sätte alusel võetud meetmete rakendamisel kindel, et need meetmed ei sisaldanud abi tunnuseid, mis eeldaksid teatud konkreetset komisjoni heakskiitu.
165 Hageja leiab, et kõik AFG §‑i 249 h ja selle rakendusnormide tingimused olid täidetud, ning nõuab, et kui selles osas on kahtlusi, määrataks küsimust lahendama ekspert. Hageja sõnul on komisjon õiguskindluse ise loonud, kuna ta oleks pidanud sõnaselgelt oma heakskiitvas kirjas või Euroopa Ühenduste Teataja teadaandes märkima, et see säte oli suunatud vaid THA osalusega ettevõtjatele. Fakti osas, et hageja sai liitvabariigi toetusest erinevat Tüüringi liidumaa toetust, leiab hageja, et arvestades, et liitvabariigi võetud meetmed ei sisaldanud abi tunnuseid, võis mõistlik tööstusettevõtja lähtuda põhimõttest, et sama kehtis ka Tüüringi liidumaa abi suhtes.
166 Komisjon vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
EÜ artiklite 87 ja 88 rikkumine
– Kokkusobivus AFG §‑is 249 h sätestatud korraga
167 Mis puutub sellesse, kas hagejale tööhõive soodustamiseks antud toetus on käsitletav AFG §‑i 249 h rakendusmeetmena, siis tuleb esiteks meenutada, et selle sätte vastuvõtmisel, mis jõustus 1. jaanuaril 1993, kehtestas Saksamaa seadusandaja uue töökohtade loomist puudutava korra, mis kohaldus vaid endise Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil.
168 AFG §-i 249 h lõikes 1 on sätestatud, et „[föderaalne tööhõiveamet] võib tööandjatele antavate toetuse kaudu soodustada töötute töölevõtmist selliste tööde […] tegemiseks, mille eesmärk on keskkonnakaitse edendamine, sotsiaalabi teenused või noorte abistamine”.
169 AFG §‑i 249 h lõike 3 kohaselt võib „töid, mille eesmärk on õhusaaste kõrvaldamine või keskkonna puhtamaks muutmine, sotsiaalabi teenused või noorte abistamine, edendada käesolevate sätete kohaldamisega toetuste andmise kaudu, mis katavad nende töötajate palgakulu, kelle tööhõiveamet on tööandjatele tööd tegema suunanud, kui need tööd on vaja teha kiireloomuliselt õhusaaste kõrvaldamiseks või keskkonna puhtamaks muutmiseks ning neid ei saa teha ilma käesolevas sättes ettenähtud edendavate meetmeteta […]. Üldreeglina võib õhusaaste kõrvaldamise või keskkonna puhtamaks muutmise valdkonnas soodustada neid töid, mida on volitatud tegema tööstus- või kaubandusettevõtja; see käib eelkõige avalik-õiguslike isikute tööde kohta. Erandkorras võib soodustada teenuse osutaja enda poolt tehtavaid töid, kui neid ei tehta muul viisil.”
170 Pärast arvukaid informatsiooninõudeid teavitas Saksamaa Liitvabariik – eelkõige 2. detsembri 1992. aasta kirjaga – komisjoni selle kava koostiselementidest.
171 Saksamaa Liitvabariik edastas komisjonile 11. mai 1993. aasta kirjaga ka liitvabariigi tööhõiveameti nõukogu 27. jaanuari 1993. aasta ringkirja „töökohtade loomiseks keskkonna puhtamaks muutmise, sotsiaalabi teenuste ning noortele ja lastele sotsiaalabi andmise meetmete kaudu”, mis hõlmab nimekirja näidismeetmetest, mis kuuluvad AFG §‑i 249 h kohaldamisalasse.
172 Täiendavat teavet AFG §‑is 249 h sätestatud korra kohta esitati ka Saksamaa Liitvabariigi 4. oktoobri 1993. aasta ja 29. juuli 1994. aasta kirjades.
173 Eeltoodud informatsiooni põhjal otsustas komisjon 13. jaanuari 1995. aasta kirjaga mitte esitada nende meetmete rakendamise suhtes vastuväiteid „kuna need meetmed ei kuulunud EÜ artikli [87] lõike 1 kohaldamisalasse.”
174 Hageja väidab sisuliselt, et ta võttis AFG §‑i 249 h sätete alusel tööhõive soodustamise meetmeid ja et nende meetmete raames võeti töötuid tööle sellisteks keskkonnasaaste kõrvaldamise töödeks nagu endise konglomeraadi VEB Vereinigte Porzellanwerke Kahla tegevusest maha jäänud vanaraua ja prügi koristamine.
175 Komisjon leidis vaidlustatud otsuses ka seda – arvestades Saksamaa Liitvabariigi 29. juuli 1994. aasta kirja –, et eraõiguslike isikute suhtes AFG §‑is 249 h nimetatud meetmeid võtta ei saanud ja et meetmetele, mida võeti teatud ettevõtja huvides, ei saanud selles sättes ette nähtud toetust anda (vaidlustatud otsuse põhjendus 134).
176 Kõigepealt tuleb tagasi lükata hageja argument, et sisuliselt ei olnud komisjonil õigust Saksamaa valitsuse 29. juuli 1994. aasta kirjale tugineda. Eespool viidatud asjaoludest nähtub, et komisjon on arvestanud selles kirjas sisalduva täiendava teabe ja täpsustustega, mis on sõnaselgelt välja toodud abikava heakskiitvas otsuses; komisjon on neid pidanud asjakohasteks, tuvastades, et uuritavad meetmed ei ole käsitletavad abina EÜ artikli 87 tähenduses. See teave ja täpsustused on niisiis asjakohased heakskiidetud korra täpse ulatuse kontrollimisel. Komisjon ei olnud seega kohustatud avama ametlikku uurimismenetlust, nagu väidab hageja, et selle raames teatatud abikava muutmist nõuda. Kuna Saksamaa Liitvabariik oli esitanud piisavalt täpsustusi, mille alusel komisjon võis esialgse uurimise käigus veenduda, et uuritavad meetmed ei ole käsitletavad abina EÜ artikli 87 tähenduses, oleks ametliku uurimismenetluse algatamine olnud üleliigne või lausa sisutühi.
177 Seega tuleb uurida, kas 29. juuli 1994. aasta kirja arvestades olid hageja tehtud tööd sellised, millele võis AFG §‑is 249 h sätestatud toetust anda.
178 Esiteks tuleb meenutada, et Saksamaa Liitvabariik märkis 29. juuli 1994. aasta kirjas, et „AFG §-i 249 h meetmeid rakendavad organismid ökoloogilise puhastamise ja keskkonna paremaks muutmise alal on avalik-õiguslikud juriidilised isikud, täpsemalt maakondliku ja kohaliku võimu kandjad (eelkõige vallad, nende osad, alevid), ka [THA] osalusega ettevõtjad ja muud üksused, näiteks ümberkorraldamisega tegelevad ühingud või töö ja tööhõive soodustamisega tegelevad ühingud. Ettevõtja, kes osutab riigi tellimusel teatud teenust, ei saa olla samal ajal meedet rakendav organism. Teatud konkreetseid huve teenivad meetmed, st meetmed, mis annavad meetmeid rakendavale organismile teatud eelise, ei ole AFG alusel abikõlblikud.”
179 Samuti tuleneb 29. juuli 1994. aasta kirjast, et „meetmeid rakendav organism” peab tööd üle andma neid töid tegevale ettevõtjale, nagu Saksamaa Liitvabariik oli eelnevalt selgitanud muu hulgas 4. oktoobri 1993. aasta kirjas, millele viidatakse ka abikava heakskiitvas komisjoni otsuses. Saksamaa Liitvabariik täpsustas viimati nimetatud kirjas, et „AFG §‑i 249 h lõike 3 kolmanda lause kohaselt [olid] ümberkorraldamise ja keskkonna parandamise valdkonnas (saastatud pinnase puhastamine) üldreeglina abikõlblikud vaid need tööd, mille tegemine [oli] tellitud liitvabariigi osalusega tööstus- või kaubandusettevõtjalt (Wirtschaftsunternehmen) [ja et] üldreeglina [korraldas] vastutav organism (näiteks liidumaa, vald, THA osalusega ettevõtjad) nende tööde tegemiseks riigihanke”.
180 Eeltoodust nähtub otseselt, et eraõiguslikud isikud ei olnud AFG §‑i 249 h alusel kehtestatud keskkonnaalaste meetmete suhtes käsitletavad „meetmeid rakendatavate organismidena”. Nimelt viitas see säte eraõiguslikele isikutele vaid kaudselt, kuna „meetmeid rakendatavad organismid” olid kohustatud tööde tegemise üle andma tööstus- või kaubandusettevõtjale.
181 Teiseks tuleb meenutada, et Saksamaa Liitvabariik täpsustas 29. juuli 1994. aasta kirjas esiteks, et „meetmeid ei võeta teatud konkreetsetes huvides, st need on täiendavat laadi ja neid võetakse üldistes huvides. […] See tähendab, et teatud ettevõtja huvides võetud meetmed ei ole abikõlblikud”. Edasi täpsustas ta, et „nimekirjas esitatud näidised kuulusid valdkondadesse, mis olid seotud elanikkonda ohustada võivate riskide otsese juhtimisega (näiteks tootmisparkide puhastamine) ja/või elanikkonna elukvaliteedi parandamine (lammutustööd, keskkonda saastava ehitusprügi eemaldamine taaskasutuskäitiste abil, mis on käsitletavad parandusmeetmena vaid sel eesmärgil tegutsemisel […]). Need meetmed on vajalikud tööstuspindade töötlemiseks ja ettevalmistamiseks, et vähendada või välistada otseseid riske. Need võetakse enne tööstuspindade tegelikku sisseseadmist ja nende meetmete ärajätmisel ei saaks tööstuspinda keskkonnariskide tõttu kasutada”.
182 Korra alusel olid abikõlblikud meetmed seega üldistes huvides tehtavad tööd, mida ei oleks tehtud, kui AFG §‑is 249 h sätestatud abimeetmeid ei oleks kehtestatud.
183 Hageja ei esita mingit teavet, mille põhjal saaks tuvastada, mille alusel talle tööhõivetoetust anti, ning ta piirdub sisuliselt ainult väitega, et nende meetmete raames hüvitati talle vaid palgakulu, mille hageja maksis AFG §‑i 249 h kohaldumisalasse kuuluvaid töid tegevatele töötajatele.
184 Esimese Astme Kohus leiab, et hageja ei kuulu AFG §‑i 249 h alusel võetavate meetmete „meetmeid rakendatavate organismide” hulka ja seega ei olnud võimalik selle sätte alusel talle vaidlusaluseid toetusi anda. Eraõigusliku isikuna võis hageja AFG §‑is 249 h sätestatud toetust saada vaid siis, kui ta teostas üldistes huvides läbiviidavaid töid, mille tegemise oli temalt tellinud meetmeid rakendav organism.
185 Seega ei ole oluline kindlaks teha, kas – nagu väidab hageja – ta rakendas vaidlusaluseid meetmeid eesmärgiga võtta tööle töötuid. Lisaks AFG §‑i 249 h sotsiaalsele eesmärgile nõuab nimetatud säte samuti seda, et töötute poolt teostatavaid töid tehtaks ka üldistes huvides.
186 Hageja poolt tema enda kinnistutel tehtud töid ei saa pidada seotuks elanikkonda ohustada võivate riskide otsese juhtimisega ja/või elanikkonna elukvaliteedi parandamisega ning seega neid käsitleda üldistes huvides võetud meetmetena AFG §‑i 249 h tähenduses. Asjaolu, et 27. jaanuari 1993. aasta ringkirjas oli AFG §‑i 249 h alusel abikõlbliku toetusena märgitud tööstus-, kaubandus- või käsitööpindadelt vanaraua ja prügi koristamine, ei muuda järeldust, et hageja ei teinud töid üldistes huvides. 27. jaanuari 1993. aasta ringkirjas esitatud AFG §‑is 249 h sätestatud toetuste abikõlblike näidismeetmete nimekirjast nähtub, et ettevõtja tasandil võetavad keskkonna‑alased meetmed, nagu hoonete ja muude ehitiste ökoloogiline puhastamine, koristustööd, rajatiste kõrvaldamine, ehitiste, vundamentide ja hoonete lammutamine, olid seotud hüljatud pindade kordategemisega.
187 Lõpuks, mis puudutab hageja poolt repliigi staadiumis esitatud ekspertiisiarvamust, siis tuleb märkida, et kuna vaidlustatud otsuse koostamise ajal seda teavet ei esitatud ja seetõttu ei saanud sellega siis arvestada, ei saa sellele teabele tugineda ajal, mil otsustatakse vaidlustatud otsuse õiguspärasuse üle (vt eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punktid 11 ja 16).
188 Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon on õigesti järeldanud, et vaidlusalune toetus ei olnud AFG §‑is 249 h sätestatud korraga kooskõlas.
– Tööhõive soodustamiseks antud toetuste kvalifitseerimine riigiabiks
189 Oluline on meenutada, et EÜ artikli 87 eesmärk on ennetada, et liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutaks ametiasutuse poolt ükskõik mis kujul antavad eelised, mis kahjustavad või võivad kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist (Euroopa Kohtu 2. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 173/73: Itaalia vs. komisjon, EKL 1974, lk 709, punkt 26).
190 Järelikult tuleb asjassepuutuvaid tööhõive soodustamiseks antud toetusi uurida arvestades tingimusi, millest EÜ artikli 87 lõige 1 seab sõltuvusse siseriikliku meetme kvalifitseerimise riigiabiks – nimelt meetme rahastamine riigi poolt või riigi vahenditest, ettevõtjale eelise andmine, nimetatud meetme valikulisus ning mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja sellest tulenev konkurentsi moonutamine.
191 Esiteks tuleb tagasi lükata kogu argumentatsioon, mis põhineb sellel, et AFG § 249 h ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse. Nagu nähtub ka eespool punktidest 167–188, ei ole hagejale antud toetused AFG §‑iga 249 h kooskõlas – viimane on ainus meede, mida komisjon riigiabiks ei kvalifitseerinud.
192 Esiteks, mis puudutab nõuet, et abi peab olema antud riigi vahenditest ja riigile omistatav, siis on selge, et see tingimus on käesolevas asjas täidetud, kuna hageja sai Tüüringi liidumaalt ja liitvabariigi tööhõiveametilt, st avalik‑õiguslikelt asutustelt 1,549 miljonit Saksa marka.
193 Teiseks, mis puudutab teatud ettevõtjatele antavaid eeliseid, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigiabi mõiste üldisem kui toetuse mõiste, sest see ei hõlma mitte ainult positiivseid tegusid, nagu toetuse enda andmine, vaid ka erinevates vormides sekkumisi ettevõtja tegevusse, mis vähendavad ettevõtja eelarves tavaliselt ettenähtud kulutusi ja mis seetõttu – ehkki tegemist ei ole toetusega sõna otseses mõttes – on samalaadsed ja samasuguse mõjuga (vt Euroopa Kohtu 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑387/92: Banco Exterior, EKL 1994, lk I‑877, punkt 13, ja 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑200/97: Ecotrade, EKL 1998, lk I‑7907, punkt 34).
194 Sellest tuleneb, et avaliku võimu sekkumine, mille eesmärk on sellistest kulutustest vabastamine, on majanduslik soodustus, mida EÜ artikli 87 lõikes 1 silmas peetakse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 20. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑126/01: GEMO, EKL 2003, lk I‑13769, punkt 33). Käesolevas asjas on selleks kulutuseks vanaraua ja prügi koristamiseks tehtav rahaline kulutus, mida tuleb pidada ettevõtja majandustegevusega seotud kuluks.
195 Oluline on toonitada, nagu täpsustas ka Saksamaa Liitvabariik 29. juuli 1994. aasta kirjas, et „AFG §‑is 249 h sätestatud meetmetega seotud riigihange viiakse läbi kooskõlas kehtivate õigusnormidega. […] Võitjaks tunnistatakse parim pakkumine. Meedet rakendav organism peab põhjendama kogu rahastamise vajadust. AFG §‑i 249 h alusel antav abi, [mida väljastab liitvabariigi tööhõiveamet,] antakse üle meetmeid rakendavale organismile, kes maksab selle välja töid tegevale ettevõtjale töötajate palgakulu hüvitamiseks […]. Seega ei saa parendustöid tegev ettevõtja mingit eelist.”
196 Käesolevas asjas ei teinud hageja töid meetmeid rakendava organismi ülesandel üldistes huvides ja riigihanke tulemusel, vaid ta oli vabastatud teatud kulude kandmisest (palgakulu) seoses töödega, mida ta tegi enda huvides. Asjaolu, et ta võttis meetmeid selleks, et võtta tööle töötuid, ei muuda tema tehtud töid üldistes huvides tehtud töödeks.
197 Olenemata sellest, kas hageja poolt võetud meetmeid võis võrdsustada nende meetmetega, mida võeti AFG §‑i 249 h alusel, tuleb toonitada, et riigipoolsete sekkumiste sotsiaalne funktsioon ei tähenda seda, et neid meetmeid ei saa kvalifitseerida abiks EÜ artikli 87 mõttes (Euroopa Kohtu 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑2289, punkt 50).
198 Asjaolu, et hageja aitas kaasa tema kinnistutel läbiviidud vanaraua ja prügi koristamistööde rahastamisele, ei ole käesolevas asjas asjakohane. Nagu märgib ka komisjon, on tõsi, et hageja ei kandnud tegelikult seda osa kuludest, mis vastab talle antud toetuse summale, ja seda olenemata asjaolust, et ta rahastas teatud osa nendest töödest, nagu ta seda väidab teinud olevat.
199 Kolmandaks tuleb seoses meetmete valikulisusega tagasi lükata hageja argumendid selle kohta, et sama kord kehtis ka endise Lääne-Saksamaa ettevõtjatele. Hageja soovib selle argumendiga tegelikult näidata AFG §‑i 249 h üldkohaldatavust. Käesolevas asjas tuleb vastata küsimusele, kas hagejale väljaspool mis tahes abikava antud toetused olid valikulised. Piisab, kui selle kohta märkida, nagu teeb ka komisjon, et hageja sai kulude osas eeliseid, mida teised ettevõtjad ei saanud.
200 Neljandaks nõude kohta, et abikava peab mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustama või ohustama kahjustada konkurentsi, nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 91, et komisjoni arvates – ja hageja ei ole sellele vastu vaielnud – valitseb Euroopa portselaniturul tihe konkurents ja suur ületootmine, mistõttu võivad ühele ettevõttele antud finantseelised moonutada konkurentsi ja mõjutada kaubandust liikmesriikide vahel.
201 Seega tuleb asuda seisukohale, et hagejale tööhõive soodustamiseks antud toetused on käsitletavad riigiabina EÜ artikli 87 mõttes.
202 Arvestades kõiki eeltoodud põhjendusi tuleb toetused kvalifitseerida uueks abiks EÜ artikli 88 lõike 3 mõttes.
203 Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata kõik EÜ artikli 87 ja 88 rikkumist puudutavad argumendid, mis on seotud 26. meetme esemeks oleva tööhõivetoetusega.
Õiguskindluse põhimõtte rikkumine
204 Hageja väidab, et komisjon on vaidlustatud otsusega tagantjärgi kehtestanud täiendavaid tingimusi võrreldes nendega, mis nähtusid AFG §‑iga 249 h seotud korda heakskiitvast otsusest.
205 Eespool punktidest 167–188 nähtub, et see väide ei ole põhjendatud. Komisjon piirdus rangelt 26. meetme esemeks olevate tööhõivetoetuste vastavuse hindamisega tingimustele, mis on kehtestatud AFG §‑i 249 h heakskiitvas 13. jaanuari 1995. aasta otsuses. Oluline on toonitada, et komisjon on selles otsuses sõnaselgelt ära märkinud AFG §‑i 249 h ulatust täpsustavad Saksamaa Liitvabariigi kirjad, eelkõige 29. juuli 1994. aasta kirja, mida ta on õigesti tõlgendanud ja vaidlustatud otsuses asjassepuutuvatele toetustele kohaldanud.
206 Seetõttu tuleb tagasi lükata õiguskindluse põhimõtte rikkumist puudutav argumentatsioon, mis on seotud 26. meetme esemeks olevate tööhõivetoetustega.
Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine
207 Hageja leiab sisuliselt, et 26. meetme toetused jäävad AFG §‑i 249 h kohaldumisalasse. Nagu aga juba tuvastatud eespool punktides 167–188, ei ole 26. meetme tööhõivetoetused kooskõlas tingimustega, mis olid kehtestatud AFG §‑iga 249 h seotud heakskiitvas otsuses.
208 Mis puudutab väidetavasse AFG §‑i 249 h kohaldumisala piiri puudumist ja teadet Euroopa Ühenduste Teatajas, siis märgib Esimese Astme Kohus, arvestades eespool punktis 146 märgitud põhimõtet, et hagejal ei saanud tekkida õiguspärast ootust 26. meetmeks oleva toetuse andmise õiguspärasuse suhtes. Seda asjaolu ei saa mingil juhul võrdsustada komisjoni poolt antava sellise võimalikult täpse tagatisega, et eraõiguslik isik võib AFG §‑i 249 h alusel abi saada.
209 Seega tuleb tagasi lükata 26. meetme esemeks olevat tööhõivetoetust puudutav õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega seotud argumentatsioon.
B – Neljas väide, mis puudutab ilmseid faktivigu ja õigusnormide väära kohaldamist
1. Faktide väär tuvastamine
a) Poolte argumendid
210 Hageja sõnul on vaidlustatud otsuses faktivead, mis mõjutasid hinnangut, mille kohaselt ei tegutsenud TIB turumajanduse tingimustes tegutseva investorina ja hinnangut, mille kohaselt ei olnud ümberkorraldamiskuludesse tehtud G.R.‑i isiklik panus märkimisväärne.
211 Esiteks vaidlustab hageja komisjoni tuvastatud asjaolu, et TIB osaluse eest ettevõtjas ei olnud ette nähtud vastutasu (11. ja 12. meede) ning leiab, et see on vastuolus komisjoni enda seisukohtadega vaidlustatud otsuses. Täpsemalt 49% osaluse omandamise osas hageja kapitalis (11. meede) märgib hageja, et 23. märtsi 1994. aasta lepingu (Gesellschaftsvertrag) alusel võis G.R. TIB osaluse ära osta, makstes 6% aastaintressi arvestatuna makse tegemisest, ning see ost 1999. aastal toimuski. TIB antud osanikulaenu (12. meede) kohta märgib hageja, et see anti intressiga 12% aastas, kuid mitte rohkem kui pool majandusaasta kasumist, ja et hageja maksis seda intressi kuni nimetatud laenukohustuse väljaostmiseni 1999. aastal.
212 Teiseks väidab hageja, et vaidlustatud otsuses on faktivead seoses G.R.‑i poolt ettevõtja käsutusse antud summadega. Hageja kinnitab, et ebatäpne on seisukoht, mille kohaselt anti riigiabi 0,2 miljoni Saksa marga suurusele laenule (16. meede), millega G.R. finantseeris oma osalust hageja kapitalis. Sellist garantiid ei ole kunagi eksisteerinud ning G.R. ja tema abikaasa on kohustatud selle laenukohustuse täitma isiklikult ja solidaarselt. G.R. finantseeris ise selle laenu intresside ja igakuiste tagasimaksete tasumise ning 1,8 miljoni Saksa marga suuruse laenu tagasimaksmise, mille ta võttis samuti oma osaluse finantseerimiseks ettevõtjas, mis peaks olema väärtuslikum kui lihtne tagatise andmine. Repliigis märgib hageja, et komisjon tunnistas, et laen ei olnud seotud hageja kasuks väljastatud 90% garantiiga, samas jätab komisjon aga tähelepanuta asjaolu, et liitvabariik nõustus selle garantii väljastamisega pangale, kes finantseeris kogu programmi.
213 Komisjon vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
214 Esiteks, mis puudutab TIB poolt hageja käsutusse antud summasid (11. ja 12. meede), siis tuleb asuda kõigepealt seisukohale, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 97 tuvastanud, et „[n]imetatud aruannete[s] […] ei analüüsi[tud] riigile osalusest tulenevat kasu, nagu seda oleks analüüsitud mis tahes investori puhul turumajanduse tingimustes.” [Euroopa Kohtus täpsustatud tõlge]
215 Kuigi on tõsi, et see sõnastus ei ole kõige selgem, jättes mulje, et TIB osaluse eest ei olnud ette nähtud mingit vastutasu (11. ja 12. meede), tuleb märkida, et selles lõigus viidatakse üldiselt kõigi avalik-õiguslike finantsasutuste poolt hagejale antud rahalisele abile, samas kui TIB poolt hageja käsutusse antud rahalised vahendeid uuritakse täpsemalt ja eraldi vaidlustatud otsuse põhjenduses 98 jj (vt eespool punktid 20 ja 21).
216 Mis puudutab täpsemalt hageja kapitalis 49% osaluse omandamise (11. meede) eest saadavat kasu, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 98, et asjaolu, et TIB müüs oma osaluse viis aastat hiljem põhiosanikule G.R. ja tema pojale kõrgema hinna eest kui ta ise oli 1994. aastal maksnud, ei muuda asjaolu, et TIB ei käitunud erainvestorile kohaselt. Ta täpsustas ka seda, et risk oli suur, tulevase kasumi analüüse ei tehtud ja TIB sai tegelikult väga väikest kasu.
217 Sellest nähtub, et arvestades erainvestori kriteeriumi ei pidanud komisjon TIB osaluse äraostmist G.R.‑i poolt piisavaks kasuks. Järelikult ei ole põhjendatud hageja argument, et komisjon on vaidlustatud otsuses leidnud, et TIB osaluse eest ettevõtjas ei olnud ette nähtud vastutasu.
218 TIB poolt hagejale antud osanikulaenust (12. meede) saadava kasu kohta tegi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 102 järgmised järeldused:
„[…] TIB-le antud osanikulaenu puhul märgitakse, et kokkulepitud intressimäär oli 12%, kuid intressisumma oli piiratud 50%-ga aastakasumist. Aruandes juba juhiti tähelepanu sellele, et [hageja] ei oleks teeninud kasumit vähemalt kahel esimesel aastal ja nii ka juhtus. Jäeti kokku leppimata suurendatud intressimäärad, et saada kompensatsiooni aastate eest, millal intressimaksete tasumine oli ebatõenäoline. Järelikult andis TIB lisahääli saamata ja tagatisi nõudmata teadlikult osanikulaenu, mille intress oli vähemalt kaks aastat 0%. Kokku ei lepitud riskipreemiat, mis oleks tasakaalustanud riske, mida prognoositi aruandes, mille põhjal osanikulaenu andmine otsustati […].”
219 Sellest lõigust nähtub, et arvestades erainvestori kriteeriumi ei olnud komisjoni hinnangul TIB antud osanikulaenule 12% aastaintressi määramine piisav vastutasu. Järelikult ei ole põhjendatud hageja argument, et komisjon asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et TIB antud osanikulaenule ei olnud vastutasu ette nähtud.
220 Teiseks, mis puudutab G.R.‑i poolt ettevõtjale üle antud rahalisi vahendeid, siis tuleb meenutada, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et kaks G.R.‑ile antud laenu kogusummas 2 miljonit Saksa marka olid käsitletavad hagejale antud abimeetmetena (vt eespool punktid 21 ja 24).
221 Hageja väidab sisuliselt, et 16. meetme esemeks olevat laenu ei tagatud tema kasuks väljastatud garantiiga ja et G.R. ise oli vastutav tema poolt võetud kahe laenu – mille abil ta finantseeris osaluse omandamise hageja kapitalis – intresside ja igakuiste tagasimaksete tasumise eest.
222 Tuleb märkida, et komisjon on menetlusdokumentides tunnistanud, et ta on 30. oktoobri 2002. aasta otsuses vääralt leidnud, et 16. meetme esemeks olevat laenu tagab 90% ulatuses Tüüringi liidumaa garantii (13. meede). Esimese Astme Kohus leiab, et see viga on vaidlustatud otsuses kõrvaldatud, sest selle põhjenduses 99 komisjon täpsustab, et 16. meetme esemeks olevat laenu „kattis liiduvalitsuse garantii laenu andnud pangale Deutsche Ausgleichsbank”.
223 Hageja väite osas, et G.R. maksis kahe laenu intresse ja igakuiseid tagasimakseid, tuleb märkida, et komisjon ei ole kunagi väitnud, et G.R. ei vastutanud nende maksete tegemise eest. Vastupidi, ta tuvastas, et laenud anti G.R.‑ile. Seega on selge, et ta pidi ka vastutama laenu intresside ja igakuiste tagasimaksete tasumise eest, nagu märgib õigesti komisjon.
224 Muude hageja väidete osas märgib Esimese Astme Kohus, et need puudutavad pigem komisjoni väidetavat ilmset hindamisviga seoses TIB osalusega ettevõtjas ja suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta kohaldamist, ning seetõttu tuleb neid uurida väite teistes osades.
225 Eeltoodust lähtudes tuleb käesoleva väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Hageja kvalifitseerimine raskustes olevaks ettevõtjaks
a) Poolte argumendid
226 Hageja märgib, et kuigi tema määratlemine raskustes olevaks ettevõtjaks on peamiselt oluline investeerimistoetuse uurimise staadiumis (15. meede), mõjutab see määratlus ka hinnangut teiste abimeetmete suhtes, eriti TIB osalust ja tema osanikulaenu (11. ja 12. meede). Hageja on seisukohal, et see hinnang on ka põhjus, miks komisjon ei kohaldanud regionaalabi suuniseid.
227 Komisjon väidab vastu, et tema hinnang hageja raskustes olevaks ettevõtjaks kvalifitseerimise kohta ei ole vale ja viitab selgitusele, mida ta varem on andnud.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
228 Tuleb asuda seisukohale, et hageja piirdub vaid märkusega mõju kohta, mis on ettevõtja raskustes olevaks kvalifitseerimisel abimeetmete uurimisele ja regionaalabi suuniste kohaldumisele.
229 Piisab, kui tuletada meelde, nagu märgiti ka eespool punktis 133, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, leides vaidlustatud otsuse põhjenduses 118, et hageja oli 1994. aastast kuni 1996. aasta lõpuni raskustes olev ettevõtja.
230 Järelikult tuleb väite teine osa tagasi lükata.
3. Väära hinnangu andmine TIB osalusele ettevõtjas (11. ja 12. meede)
a) Poolte argumendid
231 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuses, mille kohaselt ei käitunud TIB kui erainvestor, on tehtud selles küsimuses ilmne hindamisviga.
232 Hageja on seisukohal, et TIB otsustas investeeringu kasuks pärast seda, kui konsultandid RBSH&P ja AA olid koostanud äriplaani kohta põhjaliku aruande. Hageja leiab, et need eksperdid võtsid loomulikult arvesse ettevõtja asutamisega seotud majanduslikke riske ja nägid ette investeerimismeetmed ja struktuuri, mis pidid tagama ettevõtja edu, nagu seda näitab hageja praegune majanduslik seis. Kahtluse korral oleks komisjon võinud pöörduda sõltumatu eksperdi poole. Hageja leiab, et kõrgetasemelise tööhõive säilitamine oli vaid TIB teisejärguline eesmärk, mida tõesti konsultandi AA aruandes toonitati, sest see on riigi osalusega ettevõtja puhul oluline. Aruanded ei soovitanud seega ümberkorraldamist ja igal juhul ei välista see TIB osaluse vastavust turutingimustele. Samuti väidab hageja, et tegemist on ebaloogilisusega, kuna komisjon on tuletanud selle vajaduse asjaolust, et TIB poolt ettevõtjale üle antud rahalised vahendid on käsitletavad riigiabina.
233 Hageja kinnitab, et vastupidi komisjoni poolt väidetule oli 23. märtsi 1994. aasta lepingus (Gesellschaftsvertrag) ette nähtud, et TIB osaluse eest saadakse kohane vastutasu. Esiteks võis G.R. TIB osaluse ära osta (11. meede), makstes 6% aastaintressi alates makse tegemisest. Ostutehing tehti 1999. aasta lõpus. Teiseks pidi osanikulaen (12. meede) teenima 12% aastaintressi. Hageja selgitab, et intressimaksete piiramine poolega majandusaasta kasumist on täiesti tavaliselt kasutatav lepingutingimus osanikelaenude puhul, et vältida seda, et ettevõtja peab oma tegevuse alustamise staadiumis maksma intresse, mis võiksid tema edu ohtu seada. Sellise intressi nõrkusi tasakaalustab nagu ka käesolevas asjas kõrgem intressimäär kasumlikel majandusaastatel. See piirang vastab seega TIB kui osaniku huvile, et hageja oleks majanduslikult edukas ja oli kooskõlas huviga mitte maksta intresse ja dividende G.R.‑ile. Kuna intressimäär oli 12% aastas, leidis hageja, et komisjon ei saanud kinnitada, et pooled ei ole ette näinud riskipreemiat. TIB teenis hagejalt väga kõrget intressi kuni laenu väljaostmiseni 1999. aasta lõpus.
234 Hageja vaidleb vastu ka komisjoni hinnangule, et G.R. ei omandanud ettevõtja kapitalis osalust samadel tingimustel kui TIB. G.R. investeeris ettevõtjasse 2,055 miljonit Saksa marka, millest 2 miljonit finantseeriti tema poolt võetud kahe laenu abil (16. ja 17. meede). Hageja sõnul tuleb erainvestori osalust hinnates arvestada nende vahenditega, ja mitte ainult summaga 0,055 miljonit Saksa marka. 16. meetme esemeks oleva laenu osas väidab hageja, et seda ei taganud riigi garantii ja et G.R. kandis kogu laenu tagasimaksmisega seotud riski. 17. meetme esemeks oleva laenu osas, mille tagasimaksmise eest vastutas G.R. isiklikult ja solidaarselt hagejaga, väidab hageja, et asjaolul, et laen oli tagatud tema omandis olevale kinnisasjale seatud hüpoteegiga, ei ole tähtsust, sest hüpoteeki ei seatud riigi varale. Lisaks anti need kaks laenu komisjoni heakskiidetud ettevõtluse alustamist edendava abiprogrammi raames, ning hageja heidab komisjonile ette seda, et viimane vaidles hiljem, et sellele abile lootnud ettevõtjad ei ole täielikult investoritena käsitletavad. Hageja sõnul on abi andmine teisese tähtsusega võrreldes igakülgse ja täieliku osaluse omandamisega sellise investori poolt, kelle jaoks on kaalul lausa allesjäämine. G.R. on seega pigem „näidisinvestor” kui suurettevõtja, kelle olemasolu projekti ebaedu oluliselt ei ohusta.
235 Komisjon leiab, et hageja esitatud argumentatsioon TIB osaluse kohta ettevõtjas tuleb tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
236 Siinkohal tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et riigi sekkumine ettevõtja kapitali võib – olenemata sekkumise vormist – olla käsitletav riigiabina (vt Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑152/99 HAMSA vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑3049, punkt 18 ja selles viidatud kohtupraktika).
237 Selleks et kindlaks teha, kas TIB poolt 49% osaluse omandamine hageja kapitalis (11. meede) ja hagejale 6 miljoni Saksa marga suuruse osanikulaenu andmine (12. meede) on kvalifitseeritav riigiabiks, tuleb kohaldada vaidlustatud otsuses mainitud ja hageja poolt vaidlustamata turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi. Seega tuleb hinnata, kas sarnastel asjaoludel oleks avalik-õigusliku investoriga võrreldava suurusega erainvestor niisuguse olulise tehingu teinud.
238 Kohus on ka täpsustanud, et kuigi sellise erainvestori käitumine, kellega tuleb võrrelda majanduspoliitilistel eesmärkidel tegutseva avalik-õigusliku investori sekkumist, ei ole tingimata suhteliselt lühiajalist tasuvust taotleva kapitali paigutava tavalise investori käitumine, peab see olema vähemalt eraõigusliku valdusühingu käitumine või eraõigusliku kontserni käitumine, kellel on vastav struktuuriline, globaalne või sektoriaalne poliitika ja kes taotleb tulusust pikas perspektiivis (vt eespool viidatud kohtuotsus HAMSA vs. komisjon, punkt 126 ja selles viidatud kohtupraktika). Avalik-õiguslike ja erainvestorite käitumise võrdlemisel tuleb arvestada suhtumist, mis asjassepuutuva tehingu tegemisel oleks olnud erainvestoril, arvestades sel ajal kättesaadavat teavet ja prognoositavaid arenguid (vt Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑228/99 ja T‑233/99: Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑435, punktid 244–246).
239 Samuti tuleb meenutada, et komisjoni hinnang küsimuses, kas mingi meede vastab turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumile, tähendab keerulist majanduslikku hinnangut. Komisjonil on sellist hinnangut sisaldava akti vastuvõtmisel ulatuslik kaalutlusõigus ning kohtulik kontroll, olgugi põhimõtteliselt terviklik küsimuses, kas meetmele kohaldub EÜ artikli 87 lõige 1, piirdub menetlus- ja põhjendamisnõuetest kinnipidamise, õigusnormide rikkumise puudumise, esitatud asjaolude sisulise õigsuse ja nende faktide hindamisel ilmse vea puudumise ning võimu kuritarvitamise puudumise kontrolliga. Esimese Astme Kohus ei saa nimelt asendada otsuse autori majanduslikku hinnangut enda omaga (vt Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑198/01: Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2717, punkt 97 ja selles viidatud kohtupraktika).
240 Vaidlustatud otsust tuleb analüüsida nende põhimõtete seisukohast.
241 Esiteks ei saa komisjonile ette heita seda, et ta tuvastas hageja asutamise ajal kättesaadava kahe konsultandi aruande põhjal, nimelt konsultandi RBSH&P 29. novembri 1993. aasta aruande ja AA 11. jaanuari 1994. aasta aruande põhjal, et TIB eesmärk oli töökohtade säilitamine.
242 Esimese Astme Kohus leiab, et AA koostatud aruande kohaselt, mis pidi aitama TIB-l otsustada osaluse omandamise üle ettevõtjas, oli TIB eesmärk töökohtade säilitamine ning konsultandid olid kohustatud – nagu möönab ka hageja – koostama sellega arvestava äriplaani. Loomulikult ei takista miski avalik-õiguslikel ettevõtjatel võtmast arvesse sotsiaal-, regionaal- või teatud majandusvaldkonna poliitikat. Samas tuleb avalik-õiguslike ametiasutuste poolt tehtavat kapitali sissemakset hinnata erainvestori kriteeriumist lähtudes, jättes tähelepanuta sotsiaal-, regionaal- või teatud majandusvaldkonna poliitikaga seotud kaalutlused (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑129/95, T‑2/96 ja T‑97/96: Neue Maxhütte Stahlwerke ja Lech-Stahlwerke vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑17, punkt 120 ja selles viidatud kohtupraktika).
243 Teiseks tuleb märkida, et järeldamaks, et TIB osaluse omandamine ja osanikulaenu andmine ei vastanud erainvestori käitumisele, uuris komisjon õigesti hageja olukorda riigi sekkumise ajal ning ettevõtja majanduslikke tulevikuperspektiive.
244 Selle kohta märgib Esimese Astme Kohus, et vastupidi hageja väidetele hindas komisjon õigesti ettevõtja olukorda TIB sekkumise ajal. Nagu nähtub ettevõtja kvalifitseerimise kohta raskustes olevaks ettevõtjaks eespool punktides 116–133, pidi hageja oma elujõulisuse tagamiseks läbi viima ümberkorraldusi, millega sel ajal nõustusid ka konsultandid.
245 Kuigi on tõsi, et asjaolu, et hagejas tuli tema elujõulisuse tagamiseks läbi viia ümberkorraldusi, ei kinnita, et TIB omandas osaluse turutingimustele mittevastavatel tingimustel, nagu väidab hageja, võib siiski asuda seisukohale, et kui tegemist on sissemakse tegemisega raskustes oleva ettevõtja kapitali, mõjutavad investeeringu riski selle ettevõtja konkreetsed raskused.
246 Hageja leiab, et osaluse omandamine TIB poolt toimus äriplaani kohta koostatud detailse eksperdihinnangu põhjal ja et riske analüüsinud konsultandid jõudsid järeldusele, et äriplaanil olid head eelised õnnestumiseks. Selle kohta tuleb esiteks märkida, et konsultantide hinnangul sõltus hageja äriplaani õnnestumine olulises osas Tüüringi liidumaa piirkondlike ametiasutuste struktuur-poliitilistest otsustest, arvestades, et majanduslikult oli hageja ainus portselanitootja selles piirkonnas. Samuti leiab Esimese Astme Kohus, et kuigi RBSH&P ja AA koostatud aruannetes nähti ette meetmeid ettevõtja elujõulisuse tagamiseks, nähtub nendest kahest aruandest ka see, et konsultandid pidasid äriplaani väga riskantseks. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei olnud konsultantide poolt välja toodud riskid need, mis esinesid enne meetmete võtmist. Konsultandid leidsid, et paljud riskid jäävad alles ning et äriplaani õnnestumine ei olnud täielikult garanteeritud. Lisaks tuleb märkida, et konsultantide poolt nende vastavates aruannetes esitatud hinnangud on pigem esitatud ettevõtja elujõulisuse kohta kui selle tulususe kohta, millest eraettevõtjad tavaliselt oma tööstus- ja kaubandusstrateegias lähtuvad (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑296/97: Alitalia vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3871, punkt 84).
247 Arvestades esiteks ettevõtja olukorda asjassepuutuvate meetmete rakendamise ajal ja teiseks tema arenguperspektiive, võib asuda seisukohale, et TIB lähtus pigem sotsiaalsetest ja piirkondlikest kaalutlustest, mis iseloomustavad avaliku võimu kandjana tegutseva riigi käitumist, mitte aga turuosalise kaalutlustest.
248 Kolmandaks tuleb märkida, et komisjon tuvastas, arvestades hageja selle hetke majanduslikke perspektiive, et osaluse omandamisest TIB-le tekkiv kasu ei olnud piisav. Seda seisukohta ei saa ilmselgelt vääraks pidada.
249 Esiteks, mis puudutab 49% osaluse omandamist hageja kapitalis (11. meede), siis leidis komisjon õigesti, et tulevikus teenitava tulu analüüsi ei olnud tehtud. Selle kohta tuleb meenutada, et TIB‑ile enne hageja kapitalis osaluse omandamist üle antud aruannetes esitatud konsultantide hinnangud tootlust ei puudutagi. Esimese Astme Kohus järeldab sellest, et tulevikus tulu teenimise võimaluste analüüs ei olnudki konsultantide aruannete esemeks.
250 Komisjoni järeldust ei muuda ka hageja argument, et G.R. võis 23. märtsi 1994. aasta lepingu (Gesellschaftsvertrag) alusel TIB osaluse 6% aastaintressi maksmisel ära osta. Seda asjaolu ei saa võrrelda tulevikus tekkiva tulu analüüsiga, kuna hageja ei väida, et G.R. võttis endale kohustuse see osalus mis tahes tingimustel välja osta. Lisaks ei esita hageja ühtegi konkreetset argumenti, mis muudaks vaieldavaks komisjoni hinnangu, et TIB sai tegelikult väga väikest kasu. Selle kohta märgib Esimese Astme Kohus esiteks, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 101 viidatud hageja võetud laenude viitintressid olid suuremad kui 6%. Teiseks, nagu märkis ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 99, oli TIB poolt kapitalis osaluse omandamise vormis hagejale üle antud 1,975 miljonit Saksa marka maksejõuetuse korral madalamal järgekohal olev nõue. Seega ei saa 23. märtsi 1994. aasta lepinguga (Gesellschaftsvertrag) kehtestatud tulu, mis võrdus 6% aastaintressiga, käsitleda piisava vastutasuna TIB osaluse omandamise eest hageja kapitalis.
251 Teiseks, mis puudutab osanikulaenu (12. meede) eest saadavat vastutasu, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 102, et kuigi selle laenu intressimäär oli 12%, anti see laen ilma mingi tagatiseta ja vähemalt kaheks aastaks 0% intressimääraga. Ta meenutas ka, et intressideks makstava summa piirmäär oli 50% asjassepuutuva majandusaasta kasumist. Samas oli kahes aruandes märgitud, et kaks esimest majandusaastat saavad olema kahjumis. Kindlaks ei olnud määratud mingit suurendatud intressimäära, mis oleks kompenseerinud aastaid, mil intressimaksete tasumine oli ebatõenäoline. Lisaks ei olnud laenuga seotud lisahääleõigust ning ette ei olnud nähtud mingit riskipreemiat konsultantide prognoositud riskide katmiseks.
252 Hageja ei esita mingeid argumente, millest saaks järeldada, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, leides, et selline vastutasu ei olnud piisav. Esiteks ei saa hageja kinnitada, ilma et ta väited omavahel vastuolus oleksid, et 12% intressimäära kehtestamine võimaldas hüvitada nii kahjumiga töötatud aastad kui ka võtta arvesse tegutsemisriske. Samuti tuleb märkida, et arvestades esimeste majandusaastate prognoositud käivet, ei olnud selline hüvitus mõeldav, sest intressidena makstava summa piirmäär oli 50% kasumist. Oluline on välja tuua, et komisjon arvestas ka seda, et laen ei olnud tagatud ja et see ei andnud lisahääleõigusi, mida hageja ka ei vaidlusta.
253 Neljandaks toonitas komisjon, et G.R.-i ei saanud käsitleda erainvestorina, kellega TIB-d saaks võrrelda (vaidlustatud otsuse põhjendus 99).
254 Tuleb meenutada, et komisjoni tegevuspraktika kohaselt, mida kinnitab kohtupraktika, võib järeldada, et riigiabi ei ole antud, kui riigi investeering tehakse sarnastel tingimustel ja paralleelselt eraõiguslike isikute suuremahulise investeeringuga (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑358/94: Air France vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑2109, punktid 148 ja 149). Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus leidsid aga ka, et kui samasse ettevõtjasse tehakse erainvesteering alles pärast riigi vahendite üleandmist, ei saa välistada, et anti riigiabi (vt selle kohta eespool viidatud 14. veebruari 1990. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 40).
255 Käesolevas asjas väidab hageja sisuliselt seda, et G.R. investeeris hageja kapitali 2,055 miljonit Saksa marka, millest 2 miljonit finantseeris ta kahe laenu abil.
256 Nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 102 ja 130, ei olnud komisjoni hinnangul – millele hageja vastu ei ole väitnud – need kaks laenu antud turutingimustel, ja kuigi need laenud anti G.R.-ile, olid need tegelikult mõeldud hageja toetamiseks. Nimetatud kahe laenu kvalifitseerimine hagejale antud abimeetmeks (16. ja 17. meede) välistab võimaluse pidada neid vahendeid G.R.-i panuseks tema enda ressurssidest. G.R.-i panus tema enda ressurssidest oli vaid 0,055 miljonit Saksa marka.
257 Tuleb meenutada, et komisjon arvestas ka asjaolu, et TIB tegi osaluse omandamisel ettevõtjasse 1,975 miljoni Saksa marga suuruse sissemakse ja et G.R.‑il oli õigus lepingust taganeda, kui TIB osaluse omandamist ja osanikulaenu andmist ning üldisemalt, muu abi andmist ei oleks toimunud; samas TIB‑l sellist õigust ei olnud.
258 Seega võib järeldada, et erakapitali kaasamine oli pigem riigi majandusliku toetuse saamise tagajärg kui sellise informeeritud investori otsus, kes on otsustanud investeeringu teha seetõttu, et ta on veendunud investeeringu kasumiväljavaates (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Alitalia vs. komisjon, punkt 93). Seda arvestades ei saa riigi vahendite andmist pidada erainvestori kriteeriumiga kooskõlas olevaks.
259 Niisugust järeldust ei muuda asjaolu, et G.R. oli kohustatud kaks laenu tagasi maksma. Esiteks, nagu on ka märgitud eespool punktis 256, ei esita hageja argumente, mis muudaksid kaheldavaks komisjoni hinnangu, et need kaks laenu – kuigi antud G.R.-ile – olid hageja huvides võetud abimeetmed. Teiseks, isegi kui seda asjaolu tuleks tõlgendada nii, et erainvestor võttis hageja kapitalis osaluse omandamisega teatud riski, nähtub punktidest 256 ja 257, et see risk oli kindlasti väiksem riskist, mille võttis TIB.
260 Arvestades kõike eeltoodut tuleb järeldada, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, leides vaidlustatud otsuse põhjenduses 98, et TIB ei tegutsenud nii, nagu oleks tegutsenud erainvestor turumajanduse tingimustes, ja kvalifitseerides osaluse omandamise (11. meede) ja osanikulaenu (12. meede) hagejale antud riigiabiks.
261 Järelikult tuleb väite kolmas osa tagasi lükata.
4. Abile antud hinnang seoses suunistega äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta
a) Poolte argumendid
262 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse osas, milles leitakse, et 1994. aastast kuni 1996. aasta lõpuni võetud meetmed ei ole kooskõlas suunistega äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta, on tehtud ilmne hindamisviga.
263 Esiteks märgib hageja ümberkorraldamiskava väidetava puudumise kohta, et see hinnang on vastuolus seisukohaga, et konsultantide aruannetes, mis olid asjaolude asetleidmise ajal kättesaadavad, oli ümberkorraldamine ette nähtud. Hageja sõnul oleks komisjon pidanud tuginema äriplaanile, mille enne hageja asutamist koostas kokkuleppel G.R.‑iga konsultant RBSH&P ning mida kontrollis konsultant AA. See äriplaan viidi ka edukalt ellu. Hageja kinnitab edasi, et komisjon oli teadlik kõigist äriplaani kriteeriumidest, eelkõige: turuolukorra detailsest analüüsist, toodetest ja uue ettevõtja püütavatest klientidest, eeldatava käibe konkreetsetest prognoosidest ja hetke käibest, erinevatest rahavoogude stsenaariumidest erinevate finantsskeemide puhul, kõigist kavandatavatest ja elluviidud finantseerimismeetmetest, sh era- ja riigikapitalist, kavandatavatest ja elluviidud investeeringutest ning lõpetuseks ka ettevõtja majandusaasta aruannetest nähtuvate rahaliste vahendite kasutamisest. Ettevõtja asutamise rahastamise osas kinnitab hageja, et Saksamaa Liitvabariik edastas komisjonile 15. märtsil 2001 investeerimiskava 1994–2000 tehtud investeeringute kohta ja et Saksamaa Liitvabariigi 1. oktoobri 2002. aasta kirjas selgitatakse täpsemalt konsultandi RBSH&P koostatud plaani sisu. Finantseerimiskavva tehtud väiksed muudatused olid hageja sõnul tingitud otsusest kinnisvara osta, mitte rentida.
264 Ebaselguse korral oleks komisjon võinud paluda abi eksperdilt või selgitusi Saksamaa valitsuselt või hagejalt. Kogu ametliku uurimismenetluse käigus ei esitanud komisjon ühtegi konkreetset küsimust äriplaani erinevate osade või selle üldise konteksti ebaselguse teemal. Konkurentsi peadirektoraat kinnitas 2002. aasta juunis sõnaselgelt, et neil on asja uurimiseks olemas kogu vajalik teave.
265 Teiseks, komisjoni hinnangu kohta seoses erainvesteeringute väikesemahulisusega ümberkorraldamise kogukulus märgib hageja, et TIB, G.R. ja ta ise tegid olulise panuse. Hageja on seisukohal, et TIB omandas osaluse tema kapitalis turutingimustel ja et seega tuleb TIB poolt tema käsutusse antud vahendeid (11. ja 12. meede) käsitleda erainvesteeringuna. Ta kinnitab, et komisjon oleks pidanud G.R.‑i isikliku sissemaksena arvesse võtma mitte ainult summat 0,055 miljonit Saksa marka, vaid ka laenu abil sisemakstud summat 2 miljonit Saksa marka, kuna selle eest vastutas G.R.. Samuti tuli arvesse võtta asjaolu, et G.R. loobus hageja suhtes intressi nõudest. Hageja leiab, et need intressimaksed on tõendatud. Lõpetuseks märgib hageja, et komisjon oleks pidanud arvestama asjaoluga, et ettevõtja positiivne rahakäive – nii äriplaani kohaselt kui tegelikkuses – oli ettevõtja eduka arengu seisukohast otsustava tähtsusega. Tegemist on vahenditega, mida äriplaani kohaselt pidi hageja ise oma tooteid müües tekitama ning mis olid hageja ülesehitamiseks tema käsutuses, kuna G.R. otsustas kuni 1999. aastani kasumit mitte jagada.
266 Komisjon ei nõustu sellega, et ta on teinud ilmse hindamisvea, leides vaidlustatud otsuses, et ei eksisteerinud usutavat ja terviklikku ümberkorralduskava, mis põhineks realistlikel eeldustel hageja tuleviku tegutsemistingimuste kohta, ja arvab, et abi ei saanud heaks kiita ka ettevõtja väikse panuse tõttu ümberkorralduskuludesse.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
267 Hageja vaidlustab sisuliselt komisjoni hinnangu, et alates 1994. aastast kuni 1996. aasta lõpuni hageja suhtes võetud meetmed ei ole ühisturuga kokkusobivad, arvestades 1994. aasta suuniseid äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta.
268 Esiteks tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale annab EÜ artikli 87 lõige 3 komisjonile laia kaalutulusõiguse selle artikli lõikes 1 sätestatud üldreeglist erandina käsitletava abi lubamisel, kuna riigiabi ühisturuga kokkusobivuse või kokkusobimatuse hindamine on seotud probleemidega, mille lahendamisel tuleb arvestada ning hinnata keerukaid fakte ja majanduslikke asjaolusid (Euroopa Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑39/94: SFEI jt, EKL 1996, lk I‑3547, punkt 36). Kuna ühenduse kohus ei saa asendada otsuse autori poolt faktilistele asjaoludele eelkõige majanduslikust seisukohast antud hinnangut oma hinnanguga, peab Esimese Astme Kohtu asjakohane kontroll piirduma menetlus- ja põhjendamisnormide järgimise, faktiliste asjaolude sisulise täpsuse ning ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (Esimese Astme Kohtu 14. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑126/99: Graphischer Maschinenbau vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2427, punkt 32, ja 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑137/02: Pollmeier Malchow vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3541, punkt 52).
269 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ühenduse õigusakti õiguspärasust tuleb hinnata akti vastuvõtmise ajal esinenud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel ja et komisjoni keerulisi hinnanguid tuleb uurida vaid selliste asjaolude seisukohast, mis olid komisjonile teada nende hinnangute andmise ajal (Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑123/97: Salomon vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2925, punkt 48, ja eespool viidatud kohtuotsus Graphischer Maschinenbau vs. komisjon, punkt 33).
270 Komisjon võib kehtestada endale oma kaalutlusõiguse teostamiseks juhiseid selliste õigusaktidega nagu käsitletavad suunised, arvestades, et need peavad sisaldama juhiseid lähenemisviiside kohta, mida see institutsioon on kohustatud järgima, ja et need ei tohi kõrvale kalduda asutamislepingu normidest (vt Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑278/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑3997, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult tuleb vaidlustatud otsust analüüsida nende nõuete seisukohast.
271 Käesolevas asjas analüüsis komisjon hagejale antud abi 1994. aasta suuniste äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta seisukohast, milles määratletakse raskustes olevate ettevõtjate ümberkorraldamiseks antud abi kokkusobivuse hindamise kriteeriumid.
272 Suunised nõuavad, et ümberkorraldamiseks antava abi kohta koostataks ümberkorralduskava, mille heakskiitmiseks peavad olema täidetud kolm olulist tingimust: kava peab võimaldama taastada ettevõtja elujõulisuse, ennetama soovimatuid konkurentsimoonutusi ja tagama abi proportsionaalsuse ümberkorraldamise kulude ja sellest saadavate eelistega. Abi kohta peab olema koostatud põhjalik ümberkorralduskava ja abi on lubatud anda vaid juhul, kui on tõendatav, et ettevõtja tööshoidmine ja tema kasumlikkuse taastamine on ühenduse parimates huvides.
273 Esimese Astme Kohtul tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas on neid nõudeid järgitud.
274 Vaidlustatud otsusest nähtub, et komisjoni järeldus, et suunistes äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta ettenähtud tingimused ei ole täidetud, põhineb esiteks ümberkorralduskava puudumisel.
275 Oluline on märkida, et ümberkorralduskava peab sisaldama täpseid ja usaldusväärseid andmeid ning kõiki täpsustusi, mis võimaldavad hinnata, kas suunistes äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta sätestatud olulised tingimused on täidetud.
276 Vaidlustatud otsuses selgitas komisjon, et „komisjoni korduvatele nõuetele vaatamata ei [ole Saksamaa Liitvabariik esitanud] ümberkorralduskava lõppversiooni […] ega selgitanud, milliseid ümberkorraldusmeetmeid tõhusalt rakendati” (põhjendus 169). Samuti esitas ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 167 palju asjaolusid selle järelduse põhjendamiseks. Komisjon võttis arvesse, et esimene aruanne koostati enne varade võõrandamist ja et teine aruanne oli koostatud ainult TIB‑le, võimaldamaks tal otsustada ettevõtjas osaluse omandamise üle. Komisjon täpsustas ka, et väljapakutud meetmed ja nende maksumus olid eri aruannetes erinevad, need ei vastanud maksumusele, mille oli Saksamaa Liitvabariik välja toonud „investeerimiskavas” ega vaidlustatud otsuse tabelis 5 märgitud täpsustatud kuludele, millest lähtuvalt abi väidetavalt anti. Komisjon mainib ka, et mõlemas aruandes oli nende kulude rahastamiseks ettenähtud meetmete loetelust välja jäetud mitu abi, mida tegelikult ettevõtjale anti (vaidlustatud otsuse tabel 4) ning see käib ka „investeerimiskava” kohta. Komisjon järeldas seega, et kas kava ei olnud lõplik või oli ettevõtja saanud liiga palju abi.
277 Komisjoni asjassepuutuvas analüüsis ei ole tehtud ilmset hindamisviga.
278 Toimikust ilmneb, et RBSH&P ja AA koostatud aruanded erinevad teineteisest väljapakutud meetmete kulu analüüsi seisukohast ning et nendes ei ole arvestatud hagejale perioodil, mil ta raskustes oli, tegelikult antud finantsabi kogusummaga. Konsultantide hinnangud on ka vastuolus nende kuludega, mis on märgitud Saksamaa Liitvabariigi „investeerimiskavas”. Seetõttu oli komisjonil põhjendatult õigus järeldada, et hagejale antud abi ei antud konkreetse ümberkorralduskava alusel.
279 Hageja ei esita mingeid argumente, mis seda järeldust kaheldavaks muudaksid, piirdudes vaid üldise viitega elementidele, mis tema sõnul kajastuvad ümberkorralduskavas, täpsustamata, millises dokumendis need sisalduvad. Lisaks ei selgita hageja täpsemalt vastuolusid kolme dokumendi vahel, mida komisjon vaidlustatud otsuses analüüsis.
280 Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole järeldus, et ümberkorralduskava on puudu, vastuolus komisjoni hinnanguga, et hageja viis ellu ümberkorraldusprojekti. Asjaolu tõttu, et komisjon tõdes, et RBSH&P ja AA aruannetes oli ette nähtud meetmeid ettevõtja ümberkorraldamiseks, ei tähenda, et need aruanded olid ammendavad. Raskustes olevale ettevõtjale antud abi ei saa tunnistada ühisturuga kokkusobivaks vaid tänu sellele, et ette olid nähtud ümberkorraldusmeetmed, isegi kui see ümberkorraldamine on läbi viidud edukalt nagu käesolevas asjas. Selleks et komisjon saaks hinnata, kas asjassepuutuv abi võib aidata kaasa sellele, et abi saav ettevõtja hakkab käituma EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c sätestatud eesmärkide täitmisesse panustades, tuleb kontrollida, kas ümberkorralduskava täidab kõik suunistes äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta sätestatud olulised tingimused.
281 Samuti tuleb tagasi lükata hageja argument, et komisjon oleks pidanud juhul, kui tema käsutuses olev informatsioon ei olnud täielik, nõudma selgitusi Saksamaa ametiasutustelt. Selle kohta on oluline märkida, et hagejale antud abi kohta algatatud ametliku uurimismenetluse otsuses palus komisjon Saksamaa Liitvabariigil esitada talle hageja ümberkorralduskava (vt eespool punkt 7). Lisaks märkis komisjon ametliku uurimismenetluse pikendamise otsuses (vt eespool punkt 9), et hageja ei esitanud ümberkorralduskava. Seetõttu kordas komisjon samu kahtlusi, mis tal olid ametliku uurimismenetluse avamisel. Tuleb märkida, et komisjoni hinnang ümberkorralduskava puudumise kohta, mis kaugeltki ei väljenda seda, et komisjoni käsutuses ei olnud abi kokkusobivuse hindamiseks vajalikku informatsiooni, toob esile asjaolu, et tingimused, millele ümberkorraldamiseks antav abi peab suuniste kohaselt heakskiitmiseks vastama, eriti tingimus, et abi andmise ajal peab eksisteerima terviklik ümberkorralduskava, ei olnud täidetud. Seetõttu on see argument faktiliselt alusetu.
282 Teiseks leiab komisjon, et ümberkorraldamise kogukulude katmisel ei saa erafinantseeringut pidada märkimisväärseks.
283 Hageja ei vaidle vastu, et vastavalt 1994. aasta suunistele äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi kohta peavad abi saajad üldjuhul tegema ümberkorraldamisse märkimisväärse investeeringu oma vahenditest või mujalt turutingimustel saadud finantseeringu abil.
284 Tuleb asuda seisukohale, et komisjon on käesolevas asjas tuginenud esiteks asjaolule, et ümberkorralduskulude täpse maksumuse kindlakstegemise võimatuse tõttu ei olnud võimalik ka kindlaks teha, kas erainvesteering oli märkimisväärne, ja teiseks tuvastatud asjaolule, et erainvestori sissemakseks sai pidada ainult 0,055 Saksa marga suurust summat.
285 Esimese Astme Kohus leiab, et selle hinnangu andmisel ei ole tehtud ilmset viga.
286 Esiteks on ilmne, et tervikliku ja usutava ümberkorralduskava puudumise tõttu ei saanud komisjon hinnata erainvesteeringu ulatust ja laadi ümberkorralduste kogukulus. Samuti ei muuda hageja argumendid küsitavaks vaidlustatud otsuse põhjenduses 171 esitatud komisjoni hinnangut, et G.R.‑i investeeringust oli puhtalt erainvesteeringuna käsitletav ainult 0,055 miljonit Saksa marka.
287 Hageja argumendi osas, et TIB investeeringut tuleb käsitleda erainvesteeringuna, piisab märkusest, et nagu nähtub ka eespool punktidest 236–260, ei olnud TIB osaluse omandamine hageja kapitalis seotud tingimustega, mis oleksid olnud erainvestori jaoks mõistlikud ja seetõttu tuleb TIB poolt hagejale üleantud vahendeid (11. ja 12. meede) pidada riigiabiks. Rahakäibe kohta tuleb märkida, et seda ei saa võrrelda abisaava ettevõtja panusena. Positiivne rahakäive on raskustes oleva ettevõtja ümberkorraldamise korral vaid ettevõtjale abi andmise resultaat ja seda ei saa pidada osalemiseks ümberkorralduskulude kandmisel. Edasi, mis puudutab vahendeid, mille andis hagejale väidetavalt üle erainvestor, siis piisab märkusest, et hageja ei ole tõendanud, et kaks laenu, mille abil G.R. finantseeris osaluse omandamist hageja kapitalis (16. ja 17. meede), ei ole hagejale antud riigiabi. Hageja ei esitanud haldusmenetluses ega ka käesolevas kohtumenetluses ühtegi tõendit, millest nähtuks erainvestori loobumine tema intressinõuetest. Seega ei pidanud komisjon põhjendatult neid asjaolusid tõendatuteks.
288 Eeltoodust nähtub, et hageja ei ole tõendanud, et komisjoni tuvastatud asjaolud abi proportsionaalsuse kohta võrreldes ümberkorraldamiskuludega oleksid ilmselt väärad.
289 Seega tuleb kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades asuda seisukohale, et komisjonil oli põhjendatult õigus järeldada, et suunistes raskustes olevate äriühingute päästmiseks antava abi kohta ja ümberkorraldamiseks sätestatud tingimused ei olnud täidetud.
290 Järelikult tuleb väite neljas osa tagasi lükata.
291 Seega tuleb kogu neljas väide tagasi lükata ning hagi täies ulatuses rahuldamata jätta.
Hageja taotletud menetlust korraldavad meetmed
292 Hageja taotleb esiteks, et määrataks ekspert küsimuses, kas sõltumatute konsultantide poolt hageja asutamise ajal koostatud äriplaanid nägid ette raskusi, teiseks, et asjaolude asetleidmise ajal ametis olnud Jena tööhõiveameti direktor kuulataks ära küsimuses, millised olid hageja poolt AFG §‑i 249 h alusel võetud meetmete eesmärgid, ning kolmandaks, et hageja osanik ja juhataja kuulataks AFG §-i 249 h meetmete rakendamise osas ära küsimuses, kas hageja kandis ise osa kuludest, kas meetmed oleks võetud ka ilma nimetatud sätte kohaldumiseta ja kas tööd olid tehtud juba enne hageja asutamist.
293 Komisjon ei ole selle kohta arvamust avaldanud.
294 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas on toimiku materjalides asja lahendamiseks piisavalt informatsiooni ja seega ei tule taotletud menetlust korraldavaid meetmeid võtta.
Kohtukulud
295 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Esimese Astme Kohus juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Käesolevas asjas tuleb märkida, et kuigi hageja hagi vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes jäeti rahuldamata, muutis komisjon pärast hagiavalduse esitamist käesolevas asjas oma 30. oktoobri 2002. aasta otsust, millele viidati hagiavalduses, ja võttis vastu uue otsuse, milleks on vaidlustatud otsus. Hageja muutis seetõttu osaliselt oma hagi põhjendusi ja nõudeid. Lisaks leppisid pooled pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kokku 32. meetme esemeks oleva toetuse summas. Hageja ja kostja on Esimese Astme Kohtu küsimusele vastates kinnitanud, et selle meetme osas nende vahel enam vaidlust ei ole.
296 Käesolevas asjas on asjaolusid õiglaselt hinnates põhjendatud otsustada, et hageja kannab ise oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja üks kolmandik komisjoni kohtukuludest. Komisjon kannab seega kaks kolmandikku oma kohtukuludest.
297 Tüüringi liidumaa kannab ise oma kohtukulud.
298 Artikli 87 lõike 4 esimese lõigu kohaselt kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas kannab Saksamaa Liitvabariik ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Kahla/Thüringen Porzellan GmbH kannab ise oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja üks kolmandik komisjoni kohtukuludest. Komisjon kannab kaks kolmandikku oma kohtukuludest.
3. Tüüringi liidumaa ja Saksamaa Liitvabariik kannavad ise oma kohtukulud.
Vilaras | Martins Ribeiro | Dehousse |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. septembril 2008 Luxembourgis. | | . |
Kohtusekretär | | Koja esimees |