ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kaheksas koda)
24. september 2008 (*)
Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastased tollimaksud – Tasakaalustav tollimaks – Tollimaksu aegumine – Läbivaatamise algatamise teade – Tähtaeg – WTO eeskirjad
Kohtuasjas T‑45/06,
Reliance Industries Ltd, asukoht Mumbai (India), esindajad: solicitor I. MacVay, solicitor S. Ahmed, R. Thompson, QC, ja barrister K. Beal,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.‑P. Hix, keda abistas advokaat G. Berrisch,
ja
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. Khan ja P. Stancanelli,
kostjad,
mille ese on nõuded tühistada:
– komisjoni 1. detsembri 2005. aasta teadaanne muu hulgas Indiast pärineva teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes kohaldatavate tasakaalustusmeetmete kehtivuse pikendamise kontrollmenetluse algatamise kohta (EÜT C 304, lk 4);
– komisjoni 1. detsembri 2005. aasta teadaanne Indiast, Indoneesiast, Korea Vabariigist, Malaisiast, Taiwanist ja Taist pärineva teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste tollimaksude kehtivuse pikendamise kontrollmenetluse läbivaatamise ning Korea Vabariigist ja Taiwanist pärineva teatava polüetüleentereftalaadi impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste tollimaksude osalise vahepealse läbivaatamise algatamise kohta (EÜT C 304, lk 9);
– nõukogu 27. novembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 2603/2000, millega kehtestatakse teatava Indiast, Malaisiast ja Taist pärineva polüetüleentereftalaadi impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks ning lõpetatakse subsiidiumidevastane menetlus teatava Indoneesiast, Korea Vabariigist ja Taiwanist pärineva polüetüleentereftalaadi impordi suhtes (EÜT L 301, lk 1; ELT eriväljaanne 11/34, lk 241); nõukogu 27. novembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 2604/2000, millega kehtestatakse teatava Indiast, Indoneesiast, Malaisiast, Korea Vabariigist, Taiwanist ja Taist pärineva polüetüleentereftalaadi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (EÜT L 301, lk 21; ELT eriväljaanne 11/34, lk 261), ning komisjoni 29. novembri 2000. aasta otsus 2000/745/EÜ, millega kiidetakse heaks kohustused, mida on pakutud seoses teatava Indiast, Indoneesiast, Malaisiast, Korea Vabariigist, Taiwanist ja Taist pärit polüetüleentereftalaadi (PET) importi käsitleva dumpinguvastase ja subsiidiumidevastase menetlusega (EÜT L 301, lk 88), kuivõrd need aktid kuuluvad hageja suhtes kohaldamisele pärast 1. detsembrit 2005;
– teise võimalusena nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 (kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed; EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45) artikli 11 lõige 2 ja nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2026/97 (kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed; EÜT L 288, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 78) artikli 18 lõige 1,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees M. E. Martins Ribeiro (ettekandja), kohtunikud N. Wahl ja A. Dittrich,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. detsembri 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
Maailma Kaubandusorganisatsiooni dumpinguvastane leping ja subsiidiumidevastane leping
1 Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1A toodud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduslepingu VI artikli rakendamise lepingu (EÜT L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping”) artikli 11 lõige 3 sätestab:
„[m]is tahes dumpinguvastane püsitollimaks [tuleb] tühistada hiljemalt viis aastat pärast selle kehtestamise kuupäeva […], välja arvatud juhul, kui võimuorganid enne seda kuupäeva alustatud omaalgatusliku läbivaatuse käigus või läbivaatuse käigus, mis on algatatud omamaise tootmisharu poolt või selle nimel piisava aja jooksul enne seda kuupäeva esitatud korrektselt põhjendatud taotluse alusel, teevad otsuse, et selle tollimaksu tühistamine põhjustaks tõenäoliselt dumpingu ja kahju jätkumise või uuesti tekkimise. Tollimaks võib jääda jõusse kuni sellise läbivaatuse tulemuste selgumiseni.”
2 Samuti WTO asutamislepingu lisas 1A toodud 1994. aasta subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu (EÜT L 336, lk 156; ELT eriväljaanne 11/21, lk 243; edaspidi „subsiidiumidevastane leping”) artikli 21 lõige 3 sätestab:
„[m]is tahes püsitasakaalustusmaks [tuleb] tühistada hiljemalt viis aastat pärast selle kehtestamise kuupäeva […], välja arvatud juhul, kui võimuorganid enne seda kuupäeva alustatud omaalgatusliku läbivaatuse käigus või läbivaatuse käigus, mis on algatatud omamaise tootmisharu poolt või selle nimel piisava aja jooksul enne seda kuupäeva esitatud korrektselt põhjendatud taotluse alusel, teevad otsustuse, et selle tollimaksu tühistamine põhjustaks tõenäoliselt subsideerimise ja kahju jätkumise või uuesti tekkimise. Tollimaks võib jääda jõusse kuni sellise läbivaatuse tulemuste selgumiseni.”
Dumpinguvastane algmäärus
3 Nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45; edaspidi „dumpinguvastane algmäärus), sätestab artikli 8 lõikes 1 (põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis):
„Uurimised võidakse lõpetada ajutisi või lõplikke tollimakse kehtestamata, kui mis tahes eksportija võtab endale rahuldavad vabatahtlikud kohustused, mille alusel ta revideerib oma hinnad või lõpetab dumpinguhindadega ekspordi kõnealusesse piirkonda, nii et komisjon veendub pärast konsulteerimist, et dumpingu kahjustav mõju on kõrvaldatud […]”.
4 Dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõige 2 sätestab:
„Lõplik dumpinguvastane meede aegub viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine. Aegumise läbivaatamine algatatakse komisjoni või ühenduse tootjate poolt või nende nimel tehtud taotluse põhjal ning meede jääb jõusse läbivaatamise tulemuste selgumiseni.
Aegumise läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine […].
[…]
Teade meetmete kehtivuse eelseisva lõppemise kohta avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas kohasel ajal käesolevas lõikes määratletud meetmete kohaldamisaja viimasel aastal. Seejärel on ühenduse tootjatel hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist õigus esitada taotlus meetmete läbivaatamiseks vastavalt teisele lõigule. Samuti avaldatakse teade meetmete tegeliku lõppemise kohta käesoleva lõike alusel.”
5 Vastavalt dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikele 6 algatab „[k]äesoleva artikli kohased läbivaatamised komisjon pärast konsulteerimist nõuandekomiteega”.
6 Dumpinguvastase algmääruse põhjendus 18 täpsustab, et „on vaja ette näha, et [dumpinguvastased] meetmed kaotavad kehtivuse viie aasta möödudes, välja arvatud juhul, kui nende läbivaatamine näitab, et need peaksid edasi kehtima”.
Subsiidiumidevastane algmäärus
7 Nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2026/97 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 288, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 78; edaspidi „subsiidiumidevastane algmäärus”), sätestab artikli 13 lõikes 1:
„[Subsiidiumidevastase] uurimise võib lõpetada ajutisi või lõplikke tollimakse kehtestamata, kui võetakse rahuldavad vabatahtlikud kohustused, mille järgi:
a) päritolu- ja/või ekspordiriik nõustub lõpetama või piirama subsiidiumi või võtma teisi meetmeid selle mõju suhtes; või
b) mis tahes eksportija võtab endale kohustuse korrigeerida oma hindu või lõpetada kõnealusesse piirkonda eksport, mille eest saadakse tasakaalustatavaid subsiidiume, nii et komisjon pärast konsulteerimist veendub, et subsiidiumide kahjustav mõju on kõrvaldatud. Selliste kohustuste alusel toimuv hinnatõus ei tohi olla suurem kui subsiidiumi mahu kõrvaldamiseks vaja ning see peaks olema tasakaalustatava subsiidiumi summast väiksem, kui sellest piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.”
8 Subsiidiumidevastase algmääruse artikkel 18 sätestab:
„1. Lõplik tasakaalustusmeede aegub viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise kuupäevast, mis hõlmas nii subsideerimist kui kahju, kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda subsideerimise või kahju jätkumine või kordumine. Aegumise läbivaatamine algatatakse komisjoni või ühenduse tootjate poolt või nende nimel tehtud taotluse põhjal ning meede jääb jõusse läbivaatamise tulemuste selgumiseni.
2. Aegumise läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda subsideerimise ja kahju jätkumine või kordumine […]
[…]
4. Teade meetmete kehtivuse eelseisva lõppemise kohta avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas kohasel ajal käesolevas artiklis määratletud meetmete kohaldamisaja viimasel aastal. Seejärel on ühenduse tootjatel hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist õigus esitada taotlus meetmete läbivaatamiseks vastavalt lõikele 2. Samuti avaldatakse teade meetmete tegeliku lõppemise kohta käesoleva artikli alusel.”
9 Vastavalt subsiidiumidevastase algmääruse artikli 22 lõikele 2 algatab „artikli[…] 18 […] kohased läbivaatamised komisjon pärast konsulteerimist nõuandekomiteega”.
10 Subsiidiumidevastase algmääruse põhjendusest 22 tuleneb, et „on vaja ette näha, et [subsiidiumidevastased] meetmed kaotavad kehtivuse viie aasta möödudes, välja arvatud juhul, kui nende läbivaatamine näitab, et need peaksid edasi kehtima”.
Vaidluse taust
11 Hageja Reliance Industries Ltd on India õiguse alusel asutatud äriühing, kes toodab eelkõige polüetüleentereftalaati (PET).
12 Nõukogu võttis 27. novembril 2000 vastu määruse (EÜ) nr 2603/2000, millega kehtestatakse teatava Indiast, Malaisiast ja Taist pärineva PET impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks ning lõpetatakse subsiidiumidevastane menetlus teatava Indoneesiast, Korea Vabariigist ja Taiwanist pärineva PET impordi suhtes (EÜT L 301, lk 1; ELT eriväljaanne 11/34, lk 241).
13 27. novembril 2000 võttis nõukogu vastu ka määruse (EÜ) nr 2604/2000, millega kehtestatakse teatava Indiast, Indoneesiast, Malaisiast, Korea Vabariigist, Taiwanist ja Taist pärineva PET impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (EÜT L 301, lk 21; ELT eriväljaanne 11/34, lk 261).
14 Määruste nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 vastuvõtmisele eelnenud menetluse käigus võttis hageja dumpinguvastase algmääruse artikli 8 lõike 1 ning subsiidiumidevastase algmääruse artikli 13 lõike 1 kohaselt endale komisjoni ees kohustuse korrigeerida oma hindu. Lisaks nõustus ta sellega, et tema kohustuse suhtes „kohaldatakse dumpinguvastase algmääruse [artikli] 11 [lõike] 2 […] ja subsiidiumidevastase algmääruse [artikli] 18 lõigete 1 ja 2 sätteid”.
15 Komisjon võttis 29. novembril 2000 vastu otsuse 2000/745/EÜ, millega kiidetakse heaks kohustused, mida on pakutud seoses teatava Indiast, Indoneesiast, Malaisiast, Korea Vabariigist, Taiwanist ja Taist pärit polüetüleentereftalaadi importi käsitleva dumpinguvastase ja subsiidiumidevastase menetlusega (EÜT L 301, lk 88).
16 Määrused nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsus 2000/745 avaldati 30. novembril 2000 Euroopa Ühenduste Teatajas. Vastavalt määruse nr 2603/2000 artiklile 6 ja määruse nr 2604/2000 artiklile 4 ning otsuse 2000/745 artiklile 2 jõustusid need järgmisel päeval pärast nende avaldamist, st 1. detsembril 2000.
17 Vastavalt dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikele 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikele 4 avaldas komisjon 2. märtsil 2005 Euroopa Ühenduste Teatajas teate teatavate dumpinguvastaste meetmete ja tasakaalustusmeetmete eelseisva aegumise kohta (ELT C 52, lk 2). Teade puudutas eelkõige määrusi nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsust 2000/745. Komisjon tuletas teates meelde, et meetmed aeguvad 1. detsembril 2005, välja arvatud juhul, kui need läbi vaadatakse. Läbivaatamise taotlused pidid jõudma komisjoni kätte hiljemalt kolm kuud enne asjaomaste meetmete aegumist.
18 Polyethylene Terephthalate (PET) Committee of Plastics Europe esitas 30. augustil 2005 läbivaatamise taotluse tootjate nimel, kelle toodang moodustab olulise osa, kõnesoleval juhul üle 90% ühenduse teatavat tüüpi PET kogutoodangust.
19 Komisjon avaldas 1. detsembril 2005 Euroopa Liidu Teatajas esiteks teate muu hulgas Indiast pärineva teatava PET impordi suhtes kohaldatavate tasakaalustusmeetmete kehtivuse pikendamise kontrollmenetluse algatamise kohta (EÜT C 304, lk 4) ja teiseks teate Indiast, Indoneesiast, Korea Vabariigist, Malaisiast, Taiwanist ja Taist pärineva teatava PET impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste tollimaksude kehtivuse pikendamise kontrollmenetluse läbivaatamise ning Korea Vabariigist ja Taiwanist pärineva teatava PET impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste tollimaksude osalise vahepealse läbivaatamise algatamise kohta (EÜT C 304, lk 9; edaspidi koos „vaidlustatud läbivaatamise teated”). [Väljendi „kehtivuse pikendamise kontrollmenetlus” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „aegumise läbivaatamine”.] Vaidlustatud läbivaatamise teated puudutasid määrusi nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsust 2000/745.
20 31. jaanuari 2006. aasta kirjas teavitas hageja komisjoni oma murest seoses läbivaatamise teadete avaldamise kuupäevaga järgmiselt:
„Vastavalt WTO eeskirjadele […] aeguvad dumpinguvastased ja subsiidiumidevastased meetmed viie aasta möödudes nende kehtestamisest, kui meetmeid enne nende lõppemist algatatud läbivaatamise tulemusel ei pikendata. Ühenduse õiguse asjakohaseid sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas WTO eeskirjadega. Ometigi kavatseb Euroopa Liit algatada PET dumpinguvastaste ja tasakaalustusmeetmete aegumise läbivaatamise menetluse nimetatud meetmete aegumise päeval (st 1. detsembril 2005) ja mitte enne seda kuupäeva (st hiljemalt 30. novembril 2005), nagu nõuavad WTO eeskirjad, mille tulemusel pikendatakse asjassepuutuvate määruste kehtivusaega üle WTO eeskirjades lubatud piiri.”
21 Komisjon vastas 3. veebruari 2006. aasta kirjas, et kõnealused läbivaatamised algatati „[dumpinguvastase algmääruse] artikli 11 lõikest 2 ja [subsiidiumidevastase algmääruse] artiklist 18 täielikult kinni pidades”.
Menetlus ja poolte nõuded
22 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 13. veebruaril 2006.
23 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus avada suulise menetluse. Kodukorra artiklis 64 ettenähtud menetlust korraldavaid meetmeid ei võetud.
24 Hageja saatis 15. novembri 2007. aasta kirjas Esimese Astme Kohtule WTO apellatsioonikogu 12. aprilli 2007. aasta aruande naftaväljadel kasutamiseks mõeldud torukujulisi Argentiinast pärit tooteid puudutavate dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise kohta (WT/DS268/AB/RW). See dokument lisati toimikusse ning edastati nõukogule ja komisjonile.
25 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 13. detsembri 2007. aasta kohtuistungil.
26 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud läbivaatamise teated;
– kui Esimese Astme Kohus peab seda vajalikuks või asjakohaseks, tühistada määrus nr 2603/2000, määrus nr 2604/2000 ja otsus 2000/745, kuivõrd need kuuluvad hageja suhtes kohaldamisele pärast 1. detsembrit 2005;
– üksnes juhul kui Esimese Astme Kohus vastupidi hageja argumentatsioonile leiab – ja üksnes ulatuses, milles ta leiab –, et õigesti tõlgendatud dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 tähendus erineb dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja/või subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 tähendusest, tühistada algmääruste nimetatud sätted;
– mõista kohtukulud välja nõukogult ja komisjonilt.
27 Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks, kuivõrd see on esitatud tema vastu;
– lükata tagasi väide dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 õigusvastasuse kohta, mille hageja esitas teise võimalusena, ning jätta rahuldamata tema nõue tühistada need sätted;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
28 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Vastuvõetavus
Nõude vastuvõetavus, mille eesmärk on tühistada vaidlustatud läbivaatamise teated ja kuivõrd see on esitatud nõukogu vastu
Poolte argumendid
29 Nõukogu ja komisjon ei sea kahtluse alla seda, et vaidlustatud läbivaatamise teated on EÜ artikli 230 tähenduses vaidlustatavad aktid. Siiski, kuna vaidlustatud läbivaatamise teated on vastu võtnud komisjon, väidavad nad, et hagi on vastuvõetamatu, kuivõrd see on esitatud nõukogu vastu.
30 Samuti märkis nõukogu kohtuistungil, et ta võttis 22. veebruaril 2007 vastu määruse (EÜ) nr 192/2007, millega pärast määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõigete 2 ja 3 kohast aegumise läbivaatamist ja osalist vahepealset läbivaatamist kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast, Indoneesiast, Malaisiast, Korea Vabariigist, Taist ja Taiwanist pärit teatava PET impordi suhtes (ELT L 59, lk 1), ning määruse nr 193/2007, millega pärast aegumise läbivaatamist vastavalt määruse (EÜ) nr 2026/97 artiklile 18 kehtestatakse Indiast pärit PET impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks (ELT L 59, lk 34). Hageja kaotas huvi vaidlustatud läbivaatamise teadete tühistamiseks, kuna ta ei esitanud tühistamishagi nimetatud määruste peale, mis on aga vahepeal lõplikuks muutunud.
31 Hageja väidab, et tal on õigus olla kohtumenetluse pool, kuna ta on vaidlustatud akti adressaat ja ka ettevõtja, keda need aktid puudutavad otseselt ja isiklikult (Esimese Astme Kohtu 28. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑598/97: BSC Footwear Supplies jt vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑1155, punkt 45).
32 Mis puutub menetluse algatamise huvi väidetavasse kaotamisse, siis väidab hageja, et nõukogu esitas nimetatud asja läbivaatamist takistava asjaolu alles kohtuistungil ning et tema huvi vaidlustatud läbivaatamise teadete tühistamiseks on igal juhul säilinud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Hageja menetluse algatamise huvi
33 Tuleb meenutada, et menetluse algatamise huvi puudumine on asja läbivaatamist takistav asjaolu, mida ühenduse kohus võib omal algatusel uurida (vt Esimese Astme Kohtu 28. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/00: MCI vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3253, punkt 45 ja viidatud kohtupraktika).
34 Samuti tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav vaid juhul, kui hagejal on huvi vaidlustatud akti tühistamiseks (vt eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus MCI vs. komisjon, punkt 44 ja viidatud kohtupraktika).
35 Hageja menetluse algatamise huvi peab hagi eseme seisukohalt esinema selle esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. See vaidluse ese, nagu ka menetluse algatamise huvi peavad säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul võidakse asjas kohtuotsust mitte teha, mis eeldab, et hagi peab esitajale tooma oma lõpptulemuse kaudu mingit kasu (Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑362/05 P: Wunenburger vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4333, punkt 42; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑28/02: First Data jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4119, punktid 35–38).
36 Kui hagejal kaob menetluse algatamise huvi menetluse käigus, ei tulene Esimese Astme Kohtu otsusest tema jaoks mingit kasu (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 43).
37 Kõnesoleval juhul on oluline märkida esiteks, et vaidlustatud läbivaatamise teated on seotud määrustega nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsusega 2000/745 kehtestatud meetmetega, ja teiseks, et hageja on nimetatud aktides käsitletud tooteid tootev ja eksportiv ettevõtja. Vastavalt dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikele 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikele 1 jäid hageja eksporti mõjutavad läbivaadatavad meetmed vaidlustatud läbivaatamise teadete vastuvõtmise tagajärjel jõusse kuni läbivaatamise lõppemiseni, samas kui niisuguse läbivaatamise puudumise korral oleks need meetmed aegunud viis aastat pärast kehtestamist.
38 Sellest järeldub, et hagi esitamise ajal oli hagejal menetluse algatamise huvi, kuna vaidlustatud läbivaatamise teated kahjustasid tema huve (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 44 ja viidatud kohtupraktika).
39 Samuti tuleb uurida, kas hageja huvi vaidlustatud läbivaatamise teadete tühistamiseks kadus määruste nr 192/2007 ja nr 193/2007 tõttu, millega läbivaatamine lõpetati ja mida hageja EÜ artikli 230 viiendas lõigus ettenähtud tähtaja jooksul ei vaidlustanud.
40 Selles osas tuleb esiteks sedastada, et vaidluse ese on säilinud, kuna määrused nr 192/2007 ja nr 193/2007 ei ole vaidlustatud läbivaatamise teateid ametlikult tühistanud (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 48).
41 Teiseks tuleb nentida, et määruste nr 192/2007 ja nr 193/2007 vastuvõtmisega ei tühistatud vaidlustatud läbivaatamise teadete õiguslikke tagajärgi. Siinkohal tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud läbivaatamise teadetega jäeti kuni läbivaatamise lõppemiseni jõusse määrustega nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsusega 2000/745 kehtestatud meetmed. Kuni määruste nr 192/2007 ja nr 193/2007 jõustumiseni 28. veebruaril 2007 ei mõjuta nimetatud määrustega kehtestatud uued dumpinguvastased ja tasakaalustusmeetmed vaidlustatud läbivaatamise teadete iseseisvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑400/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑3657, punkt 17).
42 Neil asjaoludel võib vaidlustatud läbivaatamise teadete tühistamisel olla hageja jaoks kasulikke õiguslikke tagajärgi, kuivõrd Esimese Astme Kohtu tuvastatud võimalik õigusvastasus võib olla kahju hüvitamise hagi aluseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑68/94 ja C‑30/95: Prantsusmaa jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑1375, punkt 74).
43 Kolmandaks säilib hageja huvi taotleda vaidlustatud läbivaatamise teadete tühistamist selleks, et oleks võimalik vältida neis sisalduva väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 50 ja viidatud kohtupraktika; Esimese Astme Kohtu 14. septembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑480/93 ja T‑483/93: Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2305, punkt 60). Siinkohal on oluline rõhutada, et väidetav õigusvastasus võib tulevikus korduda sõltumata hageja esitatud hagi aluseks olevatest asjaoludest, kuna õigusvastasus seisneb selles, et komisjon on dumpinguvastase algmääruse ja subsiidiumidevastase algmääruse sätete tõlgendamisel vastavate WTO lepingute sätete põhjal rikkunud õigusnormi (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 52).
44 Kõigest eelnevast nähtub, et hageja huvi taotleda vaidlustatud läbivaatamise teadete tühistamist on säilinud.
– Hageja õigus olla kohtumenetluses pool
45 Kuna vaidlustatud läbivaatamise teated ei ole adresseeritud hagejale, tuleb uurida, kas vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule puudutavad need hagejat otseselt ja isiklikult.
46 Esiteks tuleb tõdeda, et hageja on EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses otseselt puudutatud. Nimelt mõjutavad vaidlustatud läbivaatamise teated otseselt tema õiguslikku seisundit ega jäta selle täitmise eest vastutavatele siseriiklikele ametiasutustele mingisugust kaalutlusõigust (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑80/97: Starway vs. nõukogu, EKL 2000, lk II‑3099, punkt 61).
47 Teiseks on hageja nimetatud sätte tähenduses puudutatud ka isiklikult, kuna ta on määrustes nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsuses 2000/745 – mis on vaidlustatud läbivaatamise teadete ese – määratletud kui tootev ja eksportiv ettevõtja, kes on haldusmenetluse käigus pakkunud kohustuse, mille komisjon on seejärel heaks kiitnud (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus BSC Footwear Supplies jt vs. nõukogu, punkt 45 ja viidatud kohtupraktika).
48 Sellest järeldub, et hagejal on õigus olla kohtumenetluse pool EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.
49 Eelnevast nähtub, et hagejal on õigus taotleda vaidlustatud läbivaatamise teadete tühistamist.
– Nõude vastuvõetavus, kuivõrd see on esitatud nõukogu vastu
50 Tuleb nentida, et kuna vastavalt dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikele 6 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 22 lõikele 2 on vaidlustatud läbivaatamise teated vastu võtnud komisjon, siis on kõnesolev hagi, mille eesmärk on need läbivaatamise teated tühistada, vastuvõetav vaid siis, kui see on esitatud nimetatud institutsiooni vastu (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 22. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑209/00: Lamberts vs. ombudsman ja parlament, EKL 2001, lk II‑765, punktid 13–19).
51 Sellest tuleneb, et vaidlustatud läbivaatamise teadete tühistamishagi on vastuvõetamatu, kuivõrd see on esitatud nõukogu vastu.
Hagi vastuvõetavus lähtuvalt selle eesmärgist tühistada määrused nr 2603/2000 ja nr 2604/2000, otsus 2000/745 ning dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõige 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1
Poolte argumendid
52 Nõukogu ja komisjon väidavad, et hagi on vastuvõetamatu, kuivõrd selle eesmärk on tühistada määrused nr 2603/2000 ja nr 2604/2000, otsus 2000/745, dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõige 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1. Nimelt on hagi esitatud väljaspool EÜ artikli 230 viiendas lõigus ettenähtud tähtaega. Lisaks ei puuduta dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõige 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1 hagejat isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.
53 Hageja märgib esiteks, et määrused nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 oleksid pidanud aeguma 1. detsembril 2005. Vaidlustatud läbivaatamise teadetega pikendati asjakohaste määruste kehtivusaega nii, et hageja oli sunnitud vaidlustama ka nimetatud määruste kehtivuse (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑253/02: Ayadi vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑2139, punkt 77, ning otsus kohtuasjas T‑49/04: Hassan vs. nõukogu ja komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 53–59). Seega ei ole hageja eesmärk, et tühistataks määrused nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 kui sellised, vaid üksnes kuivõrd need tekitavad tema suhtes õiguslikke tagajärgi pärast 1. detsembrit 2005. Seega ei oleks hagi saanud esitada enne vaidlustatud läbivaatamise teadete avaldamist.
54 Seejärel tuletab hageja meelde, et tal on õigus olla kohtumenetluse pool vaidlustatud aktide adressaadina või ettevõtjana, keda iga akt eraldi või kõik need aktid koos otseselt ja isiklikult puudutavad (eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus BSC Footwear Supplies jt vs. nõukogu, punkt 45).
55 Lõpuks rõhutab hageja osas, milles hagi ese on dumpinguvastase algmääruse ja subsiidiumidevastase algmääruse teatavate sätete tühistamine, et ta esitas selle nõude viimase võimalusena juhuks, kui tema sisulise väite kaks osa tagasi lükatakse.
Esimese Astme Kohtu hinnang
56 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb tühistamishagi esitamise tähtaeg avalikul huvil ning see ei ole menetlusosaliste ega kohtuniku käsutuses, kuna selle eesmärk on tagada õiguslike olukordade selgus ja kindlus ning hoida kohtumõistmise käigus ära igasugust diskrimineerimist või suvalist kohtlemist (Euroopa Kohtu 23. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑246/95: Coen, EKL 1997, lk I‑403, punkt 21; Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑121/96 ja T‑151/96: Mutual Aid Administration Services vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1355, punktid 38 ja 39).
57 EÜ artikli 230 viienda lõigu kohaselt oli hagejal tühistamishagi esitamiseks kaks kuud, millele vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 102 lõikele 2 lisandub kümme päeva. Kuna kõik kõnealustes nõuetes käsitletud aktid on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema vastavalt nimetatud kodukorra artikli 102 lõikele 1 alates ajast, mil on möödunud neliteist päeva asjassepuutuvate aktide avaldamise päevast.
58 Arvestades asjassepuutuvate aktide avaldamise kuupäeva (vt eespool punktid 3, 7 ja 16), esitati hagi 13. veebruaril 2006 ilmselge hilinemisega ja sellest tulenevalt on hagi vastuvõetamatu, kuivõrd selle eesmärk on tühistada määrused nr 2603/2000 ja nr 2604/2000, otsus 2000/745, dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõige 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1.
59 Hageja ei saa oma argumenti põhjendada eespool punktis 53 viidatud kohtuotsusega Hassan vs. nõukogu ja komisjon. Vastupidi kõnesolevale kohtuasjale oli komisjon kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 53 viidatud otsus Hassan vs. nõukogu ja komisjon, nõukogu määrust erivolituse alusel muutnud. Esimese Astme Kohus otsustas nimetatud kohtuasjas, et EÜ artikli 230 viiendas lõigus ettenähtud tähtaja jooksul komisjoni määruse peale esitatud hagi oli vastuvõetav ka osas, milles hagi eesmärk oli tühistada nõukogu määrus mitte algredaktsioonis, kuna niisugune hagi oleks olnud esitatud hilinemisega, vaid komisjoni määrusest tulenevas redaktsioonis (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Hassan vs. nõukogu ja komisjon, punkt 56). Kõnesoleval juhul ei ole määrusi nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 või otsust 2000/745 ega ka dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõiget 2 ega subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõiget 1 vaidlustatud läbivaatamise teadetega muudetud.
60 Samuti ei ole asjakohane viide eespool punktis 53 viidatud kohtuotsusele Ayadi vs. nõukogu. Selles kohtuasjas oli hageja eesmärk tühistada nõukogu 27. mai 2002. aasta määrus (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 467/2001, millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist (EÜT L 139, lk 9; ELT eriväljaanne 18/01, lk 294). Esimese Astme Kohus analüüsis, millistel tingimustel on määruse nr 881/2002 näol, millega säilitati määruses nr 467/2001 ettenähtud rahaliste vahendite külmutamine, tegemist kinnitava vaidlustamatu aktiga või „uue” aktiga, mida hageja, kes ei olnud määruse nr 467/2001 peale määratud tähtaja jooksul hagi esitanud, võis vaidlustada (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Ayadi vs. nõukogu, punktid 70 ja 71). Esimese Astme Kohus tunnistas määruse nr 881/2002 peale esitatud hagi vastuvõetavaks pärast seda, kui ta tuvastas, et see akt tõi hageja õiguslikus seisundis kaasa selge muutuse. Nimelt jäid hageja rahalised vahendid külmutatuks eelkõige määruse nr 881/2002 tõttu, samas kui selle akti vastuvõtmatajätmise korral oleksid määruses nr 467/2001 kehtestatud meetmed aegunud (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Ayadi vs. nõukogu, punkt 77). Eespool punktis 53 viidatud kohtuotsusest Ayadi vs. nõukogu saab seega järeldada, et kõnesoleval juhul tuleb esitatud hagi tunnistada vastuvõetavaks, kuivõrd selle eesmärk on tühistada vaidlustatud läbivaatamise teated, millega jäeti jõusse määrustes nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsuses 2000/745 kehtestatud meetmed. Seevastu ei toeta see kohtuotsus väidet, mille kohaselt hakkab aktide vastuvõtmisega, millega jäeti jõusse eelnevate aktidega kehtestatud meetmed – antud juhul määrused nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsus 2000/745 –, kulgema uus hagi esitamise tähtaeg nimetatud aktide peale, mis on nüüd lõplikud, juhul kui hagi ei ole esitatud EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud tähtaja jooksul.
61 Kõigest eelnevast tuleneb, et hagi on vastuvõetav vaid osas, milles hagi eesmärk on tühistada vaidlustatud läbivaatamise teated ja kuivõrd see on esitatud komisjoni vastu.
Õigusvastasuse väide
Poolte argumendid
62 Hageja väidab repliigis, et nõude, mille eesmärk on tühistada määrused nr 2603/2000 ja nr 2604/2000, otsus 2000/745, dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõige 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1, oleks saanud esitada ka EÜ artikli 241 alusel kui taotluse tunnistada need aktid õigusvastaseks.
63 Komisjon väidab vasturepliigis, et õigusvastasuse väide EÜ artikli 241 alusel, mis esitati esmakordselt repliigis, tuleb kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Hagi põhineb üksnes EÜ artiklil 230.
Esimese Astme Kohtu hinnang
64 Tuleb märkida, et hageja ei ole hagiavalduses sõnaselgelt õigusvastasuse väidet esitanud. Siiski, kuna repliigis esitatud õigusvastasuse väide on seotud dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikega 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikega 1, tuleb asuda seisukohale, et see täiendab hagiavalduses esitatud ainsa väite kolmandat osa, mis seab kahtluse alla nende sätete seaduslikkuse (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑176/01: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3931, punkt 136).
65 Seevastu ei sisalda hagiavaldus ühtegi argumenti määruste nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ega otsuse 2000/745 seaduslikkuse kohta. Neil asjaoludel ei saa õigusvastasuse väidet, kuivõrd see puudutab nimetatud aktide seaduslikkust, pidada hagiavalduses juba esitatud argumente täiendavaks. Pealegi ei põhine nimetatud õigusvastasuse väide ühelgi õiguslikul ega faktilisel asjaolul, mis on ilmnenud menetluse käigus kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses (Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑134/04 ja T‑135/03: Common Market Fertilizers vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3923, punkt 51).
66 Eelnevast nähtub, et õigusvastasuse väide on vastuvõetav üksnes osas, mis puudutab dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 seaduslikkust.
Kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetest kinnipidamine
Poolte argumendid
67 Komisjon väidab, et hagiavaldus ei ole selge ega vasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele. Nimelt ei ole toodud ühtegi põhjendust, mis toetaksid hagiavalduse aluseks olevat hageja väidet, st asjaolu, et WTO lepingute kohaselt on nõutud, et aegumise läbivaatamine algatataks hiljemalt päev enne viieaastase tähtaja möödumist. Lisaks on nimetatud väide seotud vaidlustatud läbivaatamise teadete väidetava õigusvastasusega. Hagiavaldus ei sisalda ühtegi argumenti määruste nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsuse 2000/745 seaduslikkuse kohta.
68 Hageja väidab vastu, et hagiavalduses esitatud argumentatsioon on piisavalt selge, et võimaldada nõukogul ja komisjonil end kaitsta ning Esimese Astme Kohtul teostada seaduslikkuse kontrolli (Esimese Astme Kohtu 3. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑19/01: Chiquita Brands jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑315).
Esimese Astme Kohtu hinnang
69 Arvestades eespool punktis 61 sedastatut, tuleb väidet hagiavalduse ebaselguse kohta uurida vaid niivõrd, kuivõrd hagiavalduse eesmärk on tühistada vaidlustatud läbivaatamise teated.
70 Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu põhikirja – mida kohaldatakse sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel Esimese Astme Kohtu menetluste suhtes– artikli 21 esimese lõigu ning kodukorra artikli 44 lõike 1 punktide c ja d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese, nõuded ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Esimese Astme Kohus lahendada hagi vajaduse korral ilma täiendava informatsioonita. Et tagada õiguskindlus ja hea õigusemõistmine, on hagiavalduse vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid kasvõi kokkuvõtlikult, ent siiski järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist (eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Chiquita Brands jt vs. komisjon, punkt 64; vt Esimese Astme Kohtu 8. märtsi 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑238/99: Service station Veger vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 28 ja viidatud kohtupraktika).
71 Kõnesoleval juhul vastab hagiavaldus eespool nimetatud nõuetele. See määratleb piisava täpsusega hagi eseme, nõuded ja nõuete toetuseks esitatud väited. Lisaks väidetele määruste nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsuse 2000/745 õigusvastasuse kohta, mille puudulikkus oli õigusvastasuse väite osalise vastuvõetamatuse põhjuseks (vt eespool punkt 69), sisaldab hagiavaldus ka peamisi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millele hageja tugineb, et tõendada vaidlustatud läbivaatamise teadete õigusvastasus.
72 Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väited, mis põhinevad kodukorra artiklil 44, tuleb seega selles osas tagasi lükata.
Põhiküsimus
73 Hageja ainus väide tuleneb määruste nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsuse 2000/745 läbivaatamise hilinenud algatamisest. Väide koosneb kolmest osast. Esimene tuleneb asjaolust, et on rikutud dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõiget 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõiget 1, mida on tõlgendatud kooskõlas dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu vastavate sätetega. Teine puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist. Lisavõimalusena esitatud kolmas osa tuleneb dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 õigusvastasusest.
Väite esimene osa, mis tuleneb asjaolust, et on rikutud dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõiget 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõiget 1, mida on tõlgendatud kooskõlas dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu vastavate sätetega
Poolte argumendid
74 Olles märkinud, et ühenduse pädevuse teostamisel tuleb järgida rahvusvahelist õigust (Euroopa Kohtu 24. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑286/90: Poulsen ja Diva Navigation, EKL 1992, lk I‑6019, punkt 9, ja 24. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑405/92: Mondiet, EKL 1993, lk I‑6133, punkt 12; kohtujurist Léger’ ettepanek Euroopa Kohtu 14. juuli 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑341/95: Bettati, EKL 1998, lk I‑4355, I‑4358, punkt 33), tuletab hageja meelde, et eespool viidatud kohtuotsuse Bettati punktist 20 nähtub, et ühenduse õigusaktide tekste tuleb tõlgendada niivõrd, kui see on võimalik, rahvusvahelisest õigusest lähtudes, ja seda eriti siis, kui õigusakti eesmärk on jõustada ühenduse sõlmitud rahvusvaheline leping. Hageja väitel on tegemist nn Bettati kohustusega. Nimelt tuleb ühenduse sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkuse tõttu ühenduse teisese õiguse aktide suhtes viimaseid tõlgendada niivõrd, kui see on võimalik, kooskõlas nende lepingutega (Euroopa Kohtu 10. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑61/94: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1996, lk I‑3989, punkt 52).
75 Hageja arvates järeldub sellest, et dumpinguvastase algmääruse ja subsiidiumidevastase algmääruse sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas dumpinguvastase lepinguga ja subsiidiumidevastase lepinguga. Esimese Astme Kohus on hageja sõnul sõnaselgelt sedastanud, et dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada lähtuvalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikest 3 (Esimese Astme Kohtu 20. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑188/99: Euroalliages vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1757, punkt 44; vt ka Esimese Astme Kohtu 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑256/97: BEUC vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑101, punktid 66 ja 67).
76 Kõnealusel juhul ei täpsusta dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõige 2 ega subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1 viimast kuupäeva dumpinguvastaste ja tasakaalustusmeetmete läbivaatamise algatamiseks. Siiski, kuna algmääruste sõnaselge eesmärk on WTO lepingute ülevõtmine ühenduse õigusesse (Euroopa Kohtu 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/00 P: Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑79, punktid 53–57), tuleks asuda seisukohale, et algmääruste asjaomastel sätetel on sama tähendus kui dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu vastavatel sätetel.
77 Dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikest 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikest 3 tuleneb, et meetmete aegumise läbivaatamine tuleb algatada enne viie aasta möödumist dumpinguvastase või tasakaalustava tollimaksu kehtestamist. Seega oleks kõnesoleval juhul läbivaatamise algatamine pidanud aset leidma hiljemalt 30. novembril 2005. Pealegi tuleb vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 12 lõikele 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 22 lõikele 7 avaldada teade läbivaatamise algatamise otsuste kohta. Arvestades seda, et vaidlustatud läbivaatamise teated avaldati 1. detsembril 2005, ei avaldatud neid enne läbivaatamisele kuuluvate meetmete aegumist, nagu näevad ette dumpinguvastane leping ja subsiidiumidevastane leping. Hageja arvates tuleneb sellest, et vaidlustatud läbivaatamise teadetega rikutakse dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõiget 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõiget 1, mida on tõlgendatud lähtuvalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikest 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikest 3. Määrustes nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ning otsuses 2000/745 käsitletud õigused ja kohustused aegusid seega 1. detsembril 2005.
78 Hageja väidab oma repliigis eelkõige Euroopa Kohtu praktikale ja WTO vaidluste lahendamise organi ja apellatsioonikogu aruannetele tuginedes esiteks, et väljendi „enne seda kuupäeva” tähendus tuleb kindlaks määrata selle üldkonteksti ja tavakeelset tähendust arvesse võttes, osutades dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu sõlmimise kuupäevale 1994. aastal.
79 Dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu sõlmimise ajal ja sellele eelneval perioodil väljaantud sõnaraamatud kinnitavad, et sõna „kuupäev” järjepidev ja esimene tähendus on aastast 1994 kuni praeguse hetkeni olnud kalendrikuupäev.
80 Samuti kinnitavad seda seisukohta muud autentsed versioonid (st prantsuse ja hispaaniakeelsed versioonid), mida WTO lepingute tõlgendamiseks tuleb arvesse võtta (Euroopa Kohtu 13. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑89/99: Schieving-Nijstad jt, EKL 2001, lk I‑5851). Need muud versioonid mainivad sõnu „date” ja „fecha”, mis prantsuse ja hispaania keele sõnaraamatutes antud tähenduse põhjal viitavad pigem kalendrikuupäevale kui konkreetsele ajahetkele.
81 Põhjendamaks oma argumentatsiooni, mille kohaselt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikes 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikes 3 sisalduvat sõna „kuupäev” tuleb mõista viitena kalendripäevale, osutab hageja veel Court of Appeali (England & Wales) (Ühendkuningriigi (Inglismaa ja Walesi) apellatsioonikohus) otsusele kohtuasjas Trow vs. Ind Coope ([1967] 2 All England Law Reports 900).
82 Pealegi kutsus komisjon isiklikult oma 2. märtsi 2005. aasta teates määrustega nr 2603/2000 ja nr 2604/2000 ja otsusega 2000/745 kehtestatud meetmete eelseisva aegumise kohta tootjaid üles esitama kirjalikku läbivaatamise taotlust „alates käesoleva teate avaldamise kuupäevast ja hiljemalt kolm kuud enne allpool toodud tabelis esitatud kuupäeva”. Selles teates täpsustatud kuupäevaks oli pigem 1. detsember 2005 kui konkreetne ajahetk 1. detsembril 2005.
83 Sõna „kuupäev” kasutamine pigem tähenduses kalendrikuupäev kui konkreetne ajahetk oleks kooskõlas ka nõukogu 3. juuni 1971. aasta määrusega (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad (EÜT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 51), ning eelkõige selle artikli 4 lõigetega 2 ja 3 ja artikli 5 lõikega 2. Üldiselt peetakse ühenduse õiguses sõna „kuupäev” viiteks kalendrikuupäevale ja mitte teatud ajahetkele kalendripäeva jooksul (Euroopa Kohtu 22. novembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 139/73: Münch, EKL 1973, lk 1287, punkt 10; 28. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑200/91: Coloroll Pension Trustees, EKL 1994, lk I‑4389, punktid 48 ja 59, ja 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑398/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑5643; Esimese Astme Kohtu 19. jaanuari 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑126/00: Confindustria jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑85, punktid 12 ja 14, ning Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑187/94: Rudolph vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2002, lk II‑367, punkt 65). Kui toimingut saaks veel teha ühel konkreetsel kalendrikuupäeval, kasutaks asjakohane seadusesäte väljendit „hiljemalt enne […]”, samas kui väljend „enne […]” tähendab, et nimetatud toiming on vaja teha enne eelneva kalendripäeva lõppu [vt EÜ artikli 102 lõige 2, artikli 116 lõiked 1–3 ja artikli 121 lõiked 3 ja 4; vt ka Esimese Astme Kohtu 1. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑442/03 P ja C‑471/03 P: P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4845, punkt 28].
84 Teiseks rõhutab hageja, et tema poolt sõnale „kuupäev” antud tõlgendus on kooskõlas dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 õigusliku raamistikuga, mille eesmärk on ette näha erandi tegemise võimalus üldreeglist, mille kohaselt asjassepuutuvad meetmed aeguvad maksimaalselt viieaastase tähtaja möödudes. Tegelikult lähtub komisjon omaenda eeskirjadest erandite tegemise tõlgendamisel alati rangest lähenemisviisist. Hageja tõlgendus on kooskõlas ka asjakohaste lepingute nimetatud sätete eseme ja eesmärgiga. Aegumise läbivaatamise algatamise tulemusel pikendatakse niisuguste kaubanduse kaitsemeetmete õiguslikku toimet, mis oleksid läbivaatamise algatamatajätmise korral aegunud viie aasta möödudes pärast nende kehtestamist. Hageja kinnitab, et tema poolt väljendile „enne seda kuupäeva” antud tõlgendus soosib õiguskindlust ja head haldust, kuna importijad teavad enne dumpinguvastaste ja tasakaalustusmeetmete aegumise kuupäeva, et meetmed jäävad tegelikult kehtima, ja nad saavad vastavalt tegutseda. Komisjoni loogika kohaselt oleks teadete avaldamine algatamise kohta 1. detsembril 2005 kell 23.59 olnud piisav teavitamaks ettevõtjaid sellest, et järgmisel päeval mõni minut hiljem riiklikke tolliasutusi läbivate imporditud toodete suhtes kehtivad endiselt dumpinguvastased tollimaksud, samas kui ettevõtjad arvasid, et dumpinguvastased meetmed aeguvad viieaastase tähtaja lõpus. Dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu eesmärk on ära hoida segadust ja ebakindlust, mida niisugune olukord põhjustaks, nõudega, et teated algatamise kohta avaldataks vähemalt enne kuupäeva, mil asjakohased dumpinguvastased meetmed aeguvad.
85 Kolmandaks selgitas hageja kohtuistungil, et tema poolt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikele 3 ja subsiidiumidevastaste lepingu artikli 21 lõikele 3 antud tõlgendust on kinnitanud ka WTO apellatsioonikogu oma 12. aprilli 2007. aasta aruandes naftaväljadel kasutamiseks mõeldud torukujulisi Argentiinast pärit tooteid puudutavate dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise kohta (WT/DS268/AB/RW). Selleks viitab ta nimetatud aruande punktile 163, mis muuhulgas sätestab:
„Artikli 11 [lõige 3] näeb ette, et dumpinguvastane tollimaks tuleb tühistada „[…] viis aastat pärast selle kehtestamise kuupäeva”, välja arvatud juhul, kui „selle tollimaksu tühistamine põhjustaks tõenäoliselt dumpingu ja kahju jätkumise või uuesti tekkimise”. Apellatsioonikogu arvates toimib see säte seega nagu „kohustuslik eeskiri, millega kaasneb erand” [joonealuses märkuses viide apellatsioonikogu aruande korrosioonikindlat terast puudutava aegumise läbivaatamise kohta punktile 104]. Kehtib lisanõue, mille kohaselt uurimise eest vastutav ametiasutus alustab aegumise läbivaatamist omal algatusel või omamaise tootmisharu esitatud taotluse alusel „enne seda kuupäeva”, st enne dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise viiendat aastapäeva.”
86 Komisjon väitel ei tulene dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikest 2 ega subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikest 1, mida on tõlgendatud vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikest 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikest 3 lähtudes, et dumpinguvastaste või tasakaalustusmeetmete aegumise läbivaatamine tuleb algatada hiljemalt asjassepuutuvate meetmete aegumisele eelneval päeval. Nende sätete kohaselt on vaid nõutud, et läbivaatamine algatataks enne läbivaatamise esemeks olevate meetmete tavapärase kohaldamisaja viimase päeva keskööd.
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Sissejuhatavad märkused
87 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et WTO lepingud ei kuulu nende olemust ja ülesehitust arvestades põhimõtteliselt normide hulka, millest lähtuvalt ühenduse kohus kontrollib EÜ artikli 230 esimese lõigu alusel ühenduse institutsioonide aktide seaduslikkust (Euroopa Kohtu 23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑149/96: Portugal vs. nõukogu, EKL 1999, lk I‑8395, punkt 47, ja eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 53).
88 Siiski peab Euroopa Kohus kontrollima kõnealuse ühenduse akti seaduslikkust WTO eeskirjade alusel siis, kui ühendus on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus ühenduse õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele (eespool punktis 87 viidatud Euroopa Kohtu otsus Portugal vs. nõukogu, punkt 49; eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 54, ning 27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑351/04: Ikea Wholesale, EKL 2007, lk I‑7723, punkt 30).
89 Selles osas nähtub dumpinguvastase algmääruse (põhjendus 5) ja subsiidiumidevastase algmääruse (põhjendused 6 ja 7) preambulast, et nimetatud määruste eesmärk on eelkõige ühenduse õigusesse võimaluse piires üle võtta dumpinguvastases lepingus ja subsiidiumidevastases lepingus sisalduvad uued ja üksikasjalikud eeskirjad, mille hulgas on eriti eeskirjad dumpinguvastaste ja tasakaalustusmeetmete kehtivusaja ja läbivaatamise kohta, selleks et tagada nimetatud eeskirjade asjakohane ja läbipaistev kohaldamine (vt selle kohta eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 55, ning eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus BEUC vs. komisjon, punkt 66).
90 Ühendus võttis seega dumpinguvastase määruse ja subsiidiumidevastase määruse vastu selleks, et täita dumpinguvastasest lepingust ja subsiidiumidevastasest lepingust tulenevaid rahvusvahelisi kohustusi. Dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikega 2 soovis ta täita dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikes 3 sisalduvaid erikohustusi ning subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikega 1 soovis ta täita subsiidiumidevastase määruse artikli 21 lõikes 3 sisalduvaid erikohustusi (vt selle kohta eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 56).
91 Sellest tuleneb, et dumpinguvastase algmääruse ja subsiidiumidevastase algmääruse eespool viidatud sätteid tuleb tõlgendada niipalju kui võimalik dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu vastavatest sätetest lähtudes (vt selle kohta eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Bettati, punkt 20; eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 57; eespool punktis 75 viidatud Esimese Astme Kohtu otsus BEUC vs. komisjon, punkt 67; eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Euroalliages vs. komisjon, punkt 44, ja 28. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑35/01: Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, EKL 2004, lk II‑3663, punkt 138).
– Dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 tõlgendamine vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 põhjal
92 Selle väite osa raames väidab hageja, et dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikest 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikest 1, mida on tõlgendatud vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 põhjal, nähtub, et vaidlustatud läbivaatamise teated on vastu võetud hilinemisega.
93 Siinkohal tuleb sedastada esiteks, et dumpinguvastane algmäärus ja subsiidiumidevastane algmäärus ei sisalda ühtegi sätet, mis täpsustaks sõnaselgelt viimast hetke, mil dumpinguvastaste või tasakaalustusmeetmete aegumise läbivaatamine peab aset leidma. Siiski nähtub dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 esimese lõigu ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 ülesehitusest ühemõtteliselt, et niisugune läbivaatamine tuleb algatada hiljemalt enne läbivaatamisele kuuluva meetme aegumist.
94 Esiteks sätestavad dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 esimene lõik ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1 eelkõige, et dumpinguvastane või tasakaalustusmeede aegub „viie aasta möödudes selle kehtestamisest […], kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda [dumpingu, kahju või subsideerimise] jätkumine või kordumine”, ning teiseks täpsustavad need sätted, et meetmed jäävad jõusse läbivaatamise tulemuste selgumiseni. Pealegi selgitavad dumpinguvastase algmääruse põhjendus 18 ja subsiidiumidevastase algmääruse põhjendus 22, et meetmed kaotavad kehtivuse viie aasta möödudes, „välja arvatud juhul, kui nende läbivaatamine näitab, et need peaksid edasi kehtima”. Vastavalt dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 esimesele lõigule ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikele 1 puudutab läbivaatamine seega „kehtivaid” meetmeid, mis vajaduse korral „edasi kehtivad”, mis tähendab ilmtingimata, et läbivaatamine algatatakse enne nimetatud meetmete aegumist.
95 Teiseks tuleb uurida, kas dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 esimese lõigu ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 tõlgendamine dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu vastavate sätete põhjal nõuab, et dumpinguvastaste või tasakaalustusmeetmete aegumise läbivaatamine algatataks hiljemalt läbivaatamisele kuuluvate meetmete aegumisele eelneval päeval, nagu hageja väidab.
96 On oluline meelde tuletada, et dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõige 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõige 3 sätestavad, et mis tahes dumpinguvastane püsitollimaks või püsitasakaalustusmaks „tuleb tühistada hiljemalt viis aastat pärast selle kehtestamise kuupäeva […], välja arvatud juhul, kui võimuorganid enne seda kuupäeva alustatud […] läbivaatuse käigus […] teevad otsuse”, et selle tollimaksu tühistamine põhjustaks tõenäoliselt dumpingu või subsideerimise ja kahju jätkumise või uuesti tekkimise. Samad sätted täpsustavad, et „[t]ollimaks võib jääda jõusse kuni sellise läbivaatuse tulemuste selgumiseni”.
97 Esiteks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et läbivaatamise algatamatajätmise korral oleksid vaidlustatud läbivaatamise teadetes käsitletud meetmed aegunud 2005. aasta 1. detsembri keskööl. Hageja arvates oleks pidanud kõnesoleval juhul läbivaatamist alustama „enne seda kuupäeva” ja seega hiljemalt 30. novembril 2005.
98 Tuleb tõdeda, et dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikes 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikes 3 on märgitud üksnes tähtaeg, mille jooksul läbivaatamist tuleb „alustada”. Neis sätetes ei sisaldu kohustust seoses läbivaatamise teate avaldamisega. Kui aga komisjoni meede avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas ühel kindlal päeval, siis võib arvata, et meede ise võeti hiljemalt avaldamise päevale eelnenud päeval. Kuna kõnealusel juhul avaldati vaidlustatud läbivaatamise teated 1. detsembril 2005, siis võttis komisjon otsuse alustada läbivaatamist ilmtingimata vastu hiljemalt 30. novembril 2005 ning seega igal juhul dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikes 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikes 3 ettenähtud tähtaja jooksul.
99 Teiseks, kui oletada, et dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 kohaselt on läbivaatamise algatamise kuupäevaks läbivaatamise teate avaldamise kuupäev, siis tuleb analüüsida, kas hageja poolt eespool viidatud sätetele antud tõlgendus, mille kohaselt läbivaatamise algatamine peab aset leidma hiljemalt läbivaatamisele kuuluvate meetmete aegumisele eelneval päeval, on tõesti nimetatud lepingute sätete põhjal kohustuslik (vt selle kohta eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus BEUC vs. komisjon, punkt 68).
100 Siinkohal tuleb meelde tuletada, et rahvusvahelise õiguse lepinguid nagu dumpinguvastane ja subsiidiumidevastane leping tõlgendatakse vastavalt 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 lõikele 1 „heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist”.
101 See tõlgendamisreegel vastab reeglile, mida ühenduse kohus kohaldab, kui ta peab tõlgendama ühenduse õiguse sätet. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel peab samal ajal arvestama sätte sõnastust, konteksti ning eesmärke (Euroopa Kohtu 21. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas 337/82: Kniepf-Melde, EKL 1984, lk 1051, punkt 10; 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑83/94: Leifer jt, EKL 1995, lk I‑3231, punkt 22, ja 30. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus, EKL 1996, lk I‑3953, punkt 11).
102 Kõigepealt tuleb nentida, et nagu nähtub sõnaraamatutest, millele hageja oma repliigis viitab, on sõnal „kuupäev” mitu tähendust, mille hulgas on „teatava kuu päev” (New Shorter Oxford Dictionary, 1993), aga ka „ajahetk, mil miski peab toimuma” (New Shorter Oxford Dictionary, 1993). Sõna „kuupäev” sõnasõnaline tähendus ei viita seega ilmtingimata kalendripäevale, seda sõna võib kasutada ka täpse ajahetke väljendamiseks.
103 Mis puutub seejärel dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 konteksti ning nimetatud sätete eesmärki, siis tuleb kõigepealt meenutada, et üldise tolli- ja kaubanduslepingu VI artikli rakendamise leping, mis eelnes dumpinguvastasele lepingule ning mis kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 10. detsembri 1979. aasta otsusega 80/271/EMÜ aastatel 1973–1979 toimunud kaubandusläbirääkimistest tulenenud mitmepoolsete lepingute sõlmimise kohta (EÜT 1980, L 71, lk 1), ei näinud ette dumpinguvastaste tollimaksude kohaldamise kindlat tähtaega. Selle artikkel 9 sätestas üksnes, et „[d]umpinguvastane tollimaks kehtib vaid ajavahemikul ja ulatuses, mis on vajalik kahju tekitanud dumpingu korvamiseks”. Ühenduse nimel otsusega 80/271 heaks kiidetud üldise tolli- ja kaubanduslepingu VI, XVI ja XXIII artikli tõlgendamise ja kohaldamise kokkuleppe artikli 4 lõige 9 sisaldas sarnast sätet tasakaalustavate tollimaksude kohta.
104 Dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 eesmärk on ette näha asjassepuutuvate tollimaksude automaatne aegumine viie aasta möödudes nende kehtestamisest, juhul kui ei algatata läbivaatamist. Nagu komisjon oma kirjalikes märkustes õigesti rõhutab, võeti klausel, mis näeb dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikes 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikes 3 ette võimaluse hoida olemasolevad tollimaksud jõus pärast dumpinguvastaste ja tasakaalustusmeetmete aegumise läbivaatamist, kasutusele läbirääkimiste Uruguay voorus, et kompenseerida nn „automaatse lõppemise” klausli – mis vastab dumpinguvastaste ja tasakaalustusmeetmete automaatsele aegumisele viie aasta möödudes nende kehtestamisest – kasutuselevõttu.
105 Neil asjaoludel ja arvestades dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 eesmärki, on oluline, et läbivaatamist alustataks hiljemalt enne dumpinguvastaste ja tasakaalustusmeetmete automaatset aegumist. Kuivõrd need sätted kehtestavad läbivaatamise algatamiseks viimase tähtaja, viitavad nad asjassepuutuvate tollimaksude aegumise hetkele. Läbivaatamisele kuuluvad tollimaksud peavad tõepoolest veel kehtima läbivaatamise algatamise hetkel.
106 Sellest järeldub, et dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikes 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikes 3 toodud väljendit „enne seda kuupäeva” ei tohi tõlgendada nii, et sellega kehtestatakse lepingupooltele kohustus alustada asjassepuutuvate dumpinguvastaste või tasakaalustusmeetmete läbivaatamist hiljemalt nimetatud meetmete aegumisele eelneval päeval. Vastupidi, arvestades eespool punktides 102–105 sedastatut, tuleb ühe lepingupoole õigusakte, mille kohaselt on läbivaatamise algatamine lubatud läbivaatamisele kuuluvate meetmete kehtivusaja viimse hetkeni, pidada dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikele 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikele 3 vastavaks.
107 Hageja väitega, mis tuleneb WTO apellatsioonikogu 12. aprilli 2007. aasta aruandest naftaväljadel kasutamiseks mõeldud torukujulisi Argentiinast pärit tooteid puudutavate dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise kohta (WT/DS268/AB/RW), ei saa nõustuda.
108 Esiteks ei käsitle eespool viidatud aruanne dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikes 3 sisalduvat väljendit „enne seda kuupäeva”. Vastavalt nimetatud aruande punktile 160 puudutas tõstatatud küsimus „dumpingu tõenäosuse kindlaksmääramist [vaidluste lahendamise organi] soovituste ja otsuste rakendamiseks”.
109 Teiseks, kuivõrd punkti 163 ühes obiter dictum’is tuletatakse meelde, et läbivaatamist tuleb alustada „„enne seda kuupäeva”, st enne dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise viiendat aastapäeva”, tuleb märkida, et nimetatud katkend pärineb ühest teisest apellatsioonikogu aruandest, millele on viidatud joonealuses märkuses – nimelt apellatsioonikogu 9. jaanuari 2004. aasta aruande Jaapanist pärit korrosioonikindlast süsinikterasest lametoodete suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste tollimaksude aegumise läbivaatamise kohta (WT/DS244/AB/R) punktist 104, milles märgitakse, et „läbivaatamist tuleb alustada enne viie aasta möödumist tollimaksu kehtestamise kuupäevast”. Selles punktis ei ole seega mingil moel kinnitatud, et läbivaatamist tuleb alustada hiljemalt päev enne kehtivate meetmete aegumist. Viidates vajadusele alustada läbivaatamist enne viieaastase tähtaja möödumist alates tollimaksu kehtestamisest, kinnitab nimetatud punkt seevastu, et ühe lepingupoole õigusakte, mille kohaselt on võimalik algatada läbivaatamist läbivaatamisele kuuluvate meetmete kehtivusaja viimase hetkeni, tuleb lugeda dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikega 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikega 3 kooskõlas olevaks.
110 Kõigest eeltoodust järeldub, et läbivaatamist, mis on algatatud enne meetmete tavapärase kohaldamisaja viimase päeva keskööd, tuleb pidada dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõikega 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõikega 3 kooskõlas olevaks.
111 Arvestades, et kõnesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et läbivaatamise esemeks olevad dumpinguvastased ja tasakaalustusmeetmed oleksid läbivaatamise algatamatajätmise korral pidanud aeguma 2005. aasta 1. detsembri keskööl, tuleb asuda seisukohale, et läbivaatamist, millest huvitatud isikuid teavitati vaidlustatud läbivaatamise teadete avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas 1. detsembril 2005, alustati vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 põhjal tõlgendatud dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 esimeses lõigus ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikes 1 läbivaatamise algatamiseks ettenähtud tähtaja jooksul.
112 Seda järeldust ei saa kummutada hageja väitega, mille kohaselt tuleks õiguskindluse ja hea haldusega seonduvatel põhjustel läbivaatamine algatada hiljemalt asjassepuutuvate meetmete aegumisele eelneval päeval.
113 Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õiguskindluse põhimõte ühenduse õiguse aluspõhimõte, mis nõuab eelkõige, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, et isikud võiks ühemõtteliselt aru saada, mis on nende õigused ja kohustused, ning vastavalt toimida (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑143/93: Van Es Douane Agenten, EKL 1996, lk I‑431, punkt 27, ja 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑110/03: Belgia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑2801, punkt 30).
114 Eespool esitatud analüüsist aga järeldub, et dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 esimene lõik ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1, isegi kui neid sätteid on tõlgendatud vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 põhjal, sätestavad selgelt ja täpselt, et dumpinguvastase või tasakaalustustava tollimaksu läbivaatamist tuleb alustada enne nende tollimaksude aegumist.
115 Lisaks ei esita hageja ühtegi konkreetset asjaolu, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt õiguskindluse põhimõte nõuab, et läbivaatamise teade avaldataks hiljemalt läbivaatamisele kuuluva meetme aegumisele eelneval päeval. Samuti ei ole ta tõendanud ega ka väitnud, nagu oleks ta 30. novembril 2005 ühendusse teostanud eksportmüüki, kuna ta oli jõudnud pärast nimetatud kuupäeva Euroopa Liidu Teatajaga tutvumist arvamusele, et läbivaatamisele kuuluvad meetmed aeguvad 2005. aasta 1. detsembri keskööl.
116 Seega tuleb õiguskindluse põhimõtte rikkumisest tulenev väide tagasi lükata.
117 Lõpuks, mis puutub hea halduse põhimõtte rikkumisest tulenevasse väitesse, siis tuleb asuda seisukohale, et kui ühenduse institutsioonile on teatud toimingu tegemiseks ette nähtud tähtaeg, siis see institutsioon ei riku hea halduse põhimõtet, kui ta teeb seda alles talle määratud tähtaja viimasel päeval.
118 Kõnesoleval juhul aga avaldati vaidlustatud läbivaatamise teated dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 esimeses lõigus ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikes 1 – mida on tõlgendatud vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 põhjal – ettenähtud tähtaja viimasel päeval (vt eespool punktid 110 ja 111). Seega ei saa komisjonile kuidagi hea halduse põhimõtte rikkumist ette heita.
119 Eespool toodust järeldub, et esimese väite esimene osa ei ole põhjendatud.
Väite teine osa, mis tuleneb õiguskindluse põhimõtte rikkumisest
Poolte argumendid
120 Hageja tuletab meelde, et õiguskindluse põhimõte nõuab juhul, kui ühenduse õigusnormid kehtestavad isikute suhtes mitmetimõistetavalt sõnastatud kohustusi, et igasugust mitmetimõistetavust tuleks tõlgendada isiku kasuks (Euroopa Kohtu 9. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 169/80: Gondrand, EKL 1981, lk 1931, punkt 17; 22. veebruari 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 92/87 ja 93/87: komisjon vs. Prantsusmaa ja Ühendkuningriik, EKL 1989, lk 405, punkt 22, ning eespool punktis 113 viidatud kohtuotsus Van Es Douane Agenten, punkt 27). Seda õiguskindluse nõuet järgitakse eriti täpselt siis, kui aktist võivad tuleneda rahalised tagajärjed, et puudutatud isik saaks täpselt aru oma kohustuste ulatusest (vt Esimese Astme Kohtu 22. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑115/94: Opel Austria vs. nõukogu, EKL 1997, lk II‑39, punkt 124 ja viidatud kohtupraktika).
121 Hageja leiab, et dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõige 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1, mida on tõlgendatud dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu vastavate sätete põhjal, ei ole mitmetimõistetavad. Kui aga Esimese Astme Kohus peaks leidma, et dumpinguvastase algmääruse ja subsiidiumidevastase algmääruse asjassepuutuvate sätete ulatus on mitmetimõistetav, siis tuleb hageja arvates vastavalt õiguskindluse üldpõhimõttele see mitmetimõistetavus või ebakindlus lahendada tõlgenduse kasuks, mis on võimalikest tõlgendustest hagejale soodsaim (vt selle kohta eespool punktis 76 viidatud Euroopa Kohtu otsus Petrotub ja Republica, punktid 56–60, ja 23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑78/01: BGL, EKL 2003, lk I‑9543, punktid 71 ja 72).
122 Sellest tuleneb hageja arvates, et kõnesoleval juhul oli läbivaatamise algatamise viimaseks kuupäevaks 30. november 2005. Vaidlustatud läbivaatamise teated, mis avaldati 1. detsembril 2005, on seega õigusvastased.
123 Komisjon väidab vastu, et dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikes 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikes 1 ei esine mingisugust mitmetimõistetavust, mida peaks hageja kasuks tõlgendama.
Esimese Astme Kohtu hinnang
124 Väite esimese osa analüüsist järeldub, et dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõikest 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõikest 1 nähtub selgelt, et dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksu läbivaatamist võib alustada kuni nende tollimaksude aegumise hetkeni. Sama kehtib ka siis, kui neid sätteid on tõlgendatud vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 põhjal.
125 Neil asjaoludel ei saa ka väite teise osaga nõustuda.
Väite kolmas osa, mis tuleneb dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 õigusvastasusest
Poolte argumendid
126 Hageja viitab Euroopa Kohtu 7. mai 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑69/89: Nakajima vs. nõukogu (EKL 1991, lk I‑2069), millest tema sõnul nähtub, et ühenduse kohus kontrollib dumpinguvastase algmääruse ja subsiidiumidevastase algmääruse seaduslikkust lähtuvalt dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu sätetest niivõrd, kui ühendus on dumpinguvastast algmäärust ja subsiidiumidevastast algmäärust vastu võttes soovinud täita WTO raames võetud erikohustust (eespool punktis 76 viidatud Euroopa Kohtu otsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punktid 53–57; 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑377/02: Van Parys, EKL 2005, lk I‑1465, punktid 39 ja 40; eespool punktis 91 viidatud kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, punkt 138). Selles osas viitab hageja oma kirjalikes märkustes nn „Nakajima” kohustusele.
127 Hageja leiab, et dumpinguvastasest lepingust ja subsiidiumidevastasest lepingust nähtub, et dumpinguvastaste ja tasakaalustusmeetmete aegumise läbivaatamine tuleb algatada „enne seda kuupäeva”, st aegumise kuupäevale eelneval kuupäeval ja mitte aegumise päeva teataval ajahetkel. Kuna komisjon piirdus oma 3. veebruari 2006. aasta kirjas kinnitamisega, et kõnesoleval juhul oli vaatlusaluste meetmete aegumise kuupäev ja läbivaatamise algatamise kuupäev sama, on komisjon selles osas WTO lepinguid valesti kohaldanud.
128 Isegi kui dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõiget 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõiget 1 ei saaks tõlgendada dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumivastase lepingu vastavate sätete kohaselt ning kui üldjuhul oleks pidanud arvesse võtma komisjoni 3. veebruari 2006. aasta kirjas pakutud algmääruste tõlgendust – millele hageja vastu vaidleb –, tuleks tuvastada dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 õigusvastasus nende vastuolu tõttu dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu vastavate sätetega.
129 Hageja väidab oma repliigis, et Nakajima kohustus ei piirdu kohustusega tõlgendada ühenduse õigust kooskõlas WTO lepingutega. Nimelt on Esimese Astme Kohus mitmel korral otsustanud, et ühenduse meetme seaduslikkust võib kontrollida WTO lepingutele viidates (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Euroalliages vs. komisjon, punkt 57, ja eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Chiquita Brands jt vs. komisjon, punktid 117–126).
130 Komisjon väidab, et Euroopa Kohtu teostatav ühenduse dumpinguvastase akti kontroll lähtuvalt WTO eeskirjadest põhineb ühetaolise tõlgendamise põhimõttel „võimaluste piires” (punktis 76 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica, punkt 57). Seega ei ole vahet nende kohustuste vahel, mida hageja nimetab Bettati ja Nakajima kohustusteks. Kõnesoleval juhul, kui dumpinguvastase algmääruse ja subsiidiumidevastase algmääruse asjassepuutuvaid sätteid ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepinguga, ei saa hageja viidata ühenduse õiguse ja WTO eeskirjade vastuolule kui nende sätete tühistamise alusele.
Esimese Astme Kohtu hinnang
131 Esimese osa analüüsist järeldub, et vaidlustatud läbivaatamise teated, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas läbivaatamisele kuuluvate meetmete aegumise päeval, järgivad vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 põhjal tõlgendatud dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 nõudeid.
132 Kõnealuse väite osaga, mille puhul on tegemist õigusvastasuse väitega, ei saa nõustuda. Nimelt põhineb see oletusel, mis ei ole kõnealusel juhul kinnitust leidnud ja mille kohaselt ei saa dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõiget 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõiget 1 tõlgendada nii, et see oleks kooskõlas dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu vastavate sätetega.
133 Seega ei ole ka viimane väite osa põhjendatud.
134 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb hagi rahuldamata jätta.
Kohtukulud
135 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni ja nõukogu nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Reliance Industries Ltd‑lt.
Martins Ribeiro | Wahl | Dittrich |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. septembril 2008 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
E. Coulon | | M. E. Martins Ribeiro |
Sisukord
Õiguslik raamistik
Maailma Kaubandusorganisatsiooni dumpinguvastane leping ja subsiidiumidevastane leping
Dumpinguvastane algmäärus
Subsiidiumidevastane algmäärus
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Vastuvõetavus
Nõude vastuvõetavus, mille eesmärk on tühistada vaidlustatud läbivaatamise teated ja kuivõrd see on esitatud nõukogu vastu
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Hageja menetluse algatamise huvi
– Hageja õigus olla kohtumenetluses pool
– Nõude vastuvõetavus, kuivõrd see on esitatud nõukogu vastu
Hagi vastuvõetavus lähtuvalt selle eesmärgist tühistada määrused nr 2603/2000 ja nr 2604/2000, otsus 2000/745 ning dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõige 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõige 1
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Õigusvastasuse väide
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetest kinnipidamine
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Põhiküsimus
Väite esimene osa, mis tuleneb asjaolust, et on rikutud dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõiget 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõiget 1, mida on tõlgendatud kooskõlas dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumidevastase lepingu vastavate sätetega
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Sissejuhatavad märkused
– Dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 tõlgendamine vastavalt dumpinguvastase lepingu artikli 11 lõike 3 ja subsiidiumidevastase lepingu artikli 21 lõike 3 põhjal
Väite teine osa, mis tuleneb õiguskindluse põhimõtte rikkumisest
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Väite kolmas osa, mis tuleneb dumpinguvastase algmääruse artikli 11 lõike 2 ja subsiidiumidevastase algmääruse artikli 18 lõike 1 õigusvastasusest
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kohtukulud