ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)

8. oktoober 2008(*)

Konkurents − Kartellikokkulepped − Elektriliste ja mehaaniliste süsinikust ja grafiidist toodete turg − Õigusvastasuse väide − Määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 − Rikkumise süüksarvamine − Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta − Rikkumise raskus ja mõju − Hoiatav mõju − Koostöö haldusmenetluses − Proportsionaalsuse põhimõte − Võrdse kohtlemise põhimõte − Vastuhagi trahvi suurendamiseks

Kohtuasjas T‑69/04,

Schunk GmbH, asukoht Thale (Saksamaa),

Schunk Kohlenstoff-Technik GmbH, asukoht Heuchelheim (Saksamaa),

esindajad: advokaadid R. Bechtold ja S. Hirsbrunner,

hagejad,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja H. Gading, hiljem F. Castillo de la Torre ja M. Kellerbauer,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada komisjoni 3. detsembri 2003. aasta otsus 2004/420/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluses (juhtum C.38.359 − elektrilised ja mehaanilised süsinikust ja grafiidist tooted) ja teise võimalusena nõue vähendada selle otsusega hagejatele määratud trahvisummat ning teiseks komisjoni vastuhagi nimetatud trahvi suurendamiseks,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees M. Vilaras (ettekandja), kohtunikud M. Prek ja V. Ciucă,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades kirjalikus menetluses ja 27. veebruari 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Schunk Kohlenstoff-Technik GmbH (edaspidi „SKT”) on Saksa ettevõtja, kes toodab süsinikust ja grafiidist tooteid elektri ja mehaanika valdkonnas kasutamiseks. SKT on Schunk GmbH tütarettevõtja (edaspidi koos „Schunk” või „hagejad”).

2        18. septembril 2001 kohtusid Morgan Crucible Company plc (edaspidi „Morgan”) esindajad komisjoni ametnikega, et teha ettepanek koostöö tegemiseks elektriliste ja mehaaniliste süsinikust ja grafiidist toodete Euroopa turul kartelli tuvastamiseks ning taotleda trahvide määramata jätmist või nende vähendamist, mis on ette nähtud komisjoni teatisega 96/K 207/04, mis puudutab trahvide määramata jätmist või nende summa vähendamist kartelliasjades (EÜT 1996, C 207, lk 4; „edaspidi „koostööteatis”).

3        Komisjon saatis 2. augustil 2002 äriühingutele C. Conradty Nürnberg GmbH (edaspidi „Conradty”), Le Carbone-Lorraine (edaspidi „LCL”), SGL Carbon AG (edaspidi „SGL”), SKT, Eurocarbo SpA, Luckerath BV ja Gerken Europe SA nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 11 alusel informatsiooninõuded, mis puudutasid nende käitumist asjaomasel turul. SKT-le saadetud kiri puudutas samuti 28. oktoobril 1999 Schunki poolt omandatud ettevõtja Hoffmann & Co. Elektrokohle AG (edaspidi „Hoffmann”) tegevust.

4        2. septembri 2002. aasta kirjaga teavitas SKT komisjoni oma kavatsusest teha temaga koostööd haldusmenetluses ja kontrollida, kas peale informatsiooninõudele antud vastuste on tal komisjonile võimalik edastada muud vajalikku teavet, arvestades juba institutsiooni valduses olevaid tõendeid.

5        Pärast informatsiooninõude saksakeelse versiooni saamist 5. oktoobril 2002 vastas SKT nimetatud nõudele 25. oktoobri 2002. aasta kirjaga.

6        Komisjon saatis 23. mail 2003 talle teatatud informatsiooni põhjal hagejatele ja teistele asjaomastele ettevõtjatele, st Morganile, Conradtyle, LCL-ile, SGL-ile ja Hoffmannile vastuväiteteatise.

7        Pärast asjaomaste ettevõtjate, v.a Morgani ja Conradty ärakuulamist võttis komisjon vastu 3. detsembri 2003. aasta otsuse 2004/420/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluses (juhtum C.38.359 − elektrilised ja mehaanilised süsinikust ja grafiidist tooted) (edaspidi „otsus”). Otsuse kokkuvõte avaldati 28. aprilli 2004. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 125, lk 45).

8        Otsuses märkis komisjon, et selle adressaatideks olevad ettevõtjad osalesid EÜ artikli 81 lõike 1 ja alates 1. jaanuarist 1994 Euroopa majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 lõike 1 ühes ja vältavas rikkumises, mis seisnes otseselt või kaudselt müügihindade või klientidele kohaldatavate mis tahes muude tehingutingimuste kindlaksmääramises, turgude ärajagamises eelkõige klientide jaotamise teel, ja nende konkurentide vastases kooskõlastatud tegevuses (koguselised piirangud, hinnatõusud, boikotid) osalemises, kes ei olnud kartelli liikmed (otsuse põhjendus 2).

9        Otsus sisaldab järgmisi sätteid:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid EÜ artikli 81 lõike 1 ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artikli 53 lõike 1 sätteid, osaledes viidatud ajavahemikel kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses elektriliste ja mehaaniliste süsinikust ja grafiidist toodete sektoris:

–        [Conradty], oktoobrist 1988 kuni detsembrini 1999;

–        [Hoffmann], septembrist 1994 kuni oktoobrini 1999;

–        [LCL], oktoobrist 1988 kuni juunini 1999;

–        [Morgan], oktoobrist 1988 kuni detsembrini 1999;

–        [Schunk], oktoobrist 1988 kuni detsembrini 1999;

–        [SGL], oktoobrist 1988 kuni detsembrini 1999.

Artikkel 2

Artiklis 1 osutatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

–        [Conradty]: 1 060 000 eurot;

–        [Hoffmann]: 2 820 000 eurot;

–        [LCL]: 43 050 000 eurot;

–        [Morgan]: 0 eurot;

–        [Schunk]: 30 870 000 eurot;

–        [SGL]: 23 640 000 eurot.

Trahvid tuleb tasuda kolmekuulise tähtaja jooksul alates käesolevast otsusest teatamisest: [...]

Alates nimetatud tähtaja lõppemisest lisanduvad trahvisummale automaatselt intressid käesoleva otsuse vastuvõtmise kuu esimesel tööpäeval Euroopa Keskpanga poolt oma põhilistele refinantseerimistehingutele kohaldatavas määras, mida suurendatakse 3,5 protsendipunkti võrra.”

10      Trahvide suuruse arvutamisel luges komisjon rikkumise väga raskeks selle laadi, rikkumisega asjaomaste toodete EMP turule avaldatud mõju, isegi kui seda ei saa täpselt mõõta, ja asjaomase geograafilise turu suuruse tõttu (otsuse põhjendus 288).

11      Selleks et arvestada iga kartelliga seotud ettevõtja õigusvastase käitumise konkreetset tähtsust ja seega tegelikku mõju konkurentsile, jagas komisjon need ettevõtjad kolme kategooriasse tulenevalt nende suhtelisest olulisusest asjaomasel turul, mis tehti kindlaks nende turuosade põhjal (otsuse põhjendused 289–297).

12      Selle tulemusena liigitati esimesse kategooriasse LCL ja Morgan kui kaks kõige suuremat ettevõtjat suurema turuosaga kui 20%. Schunk ja SGL, kes on keskmise suurusega ettevõtjad turuosadega 10 ja 20% vahel, paigutati teise kategooriasse. Hoffmann ja Conradty kui väikese suurusega ettevõtjad selle tõttu, et nende turuosa on alla 10%, paigutati kolmandasse kategooriasse (otsuse põhjendused 37 ja 297).

13      Eelnevate kaalutluste põhjal määras komisjon vastavalt rikkumise raskusastmele kindlaksmääratud lähtesummana LCL-ile ja Morganile 35 miljonit eurot, SGL-ile ja hagejatele 21 miljonit eurot ning Hoffmannile ja Conradtyle 6 miljonit eurot (otsuse põhjendus 298).

14      Rikkumise kestuse osas leidis komisjon, et kõik asjaomased ettevõtjad panid toime pikaajalise rikkumise. Kuna rikkumine kestis üksteist aastat ja kaks kuud, suurendas komisjon Schunkile, Morganile, SGL-ile ja Conradtyle määratud lähtesummat 110% võrra. LCL-i suhtes pidas komisjon rikkumise kestuseks kümmet aastat ja kaheksat kuud ning suurendas lähtesummat 105% võrra. Hoffmanni osas suurendati lähtesummat 50% võrra selle tõttu, et rikkumine kestis viis aastat ja üks kuu (otsuse põhjendused 299 ja 300).

15      Nii määrati rikkumise raskusastme ja kestuse alusel trahvi põhisummaks Morganile 73,5 miljonit eurot, LCL-ile 71,75 miljonit eurot, hagejatele ja SGL-ile 44,1 miljonit eurot, Conradtyle 12,6 miljonit eurot ja Hoffmannile 9 miljonit eurot (otsuse põhjendus 301).

16      Komisjon ei tuvastanud ühtegi asjaomaste ettevõtjate jaoks raskendavat või kergendavat asjaolu (otsuse põhjendus 316) ning jättis rahuldamata hagejate taotluse, et määratud trahvi oleks vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 piiratud 10% SKT ülemaailmsest käibest (otsuse põhjendus 318).

17      Koostööteatise kohaldamise osas anti Morganile kaitse trahvide eest, kuna ta oli esimene, kes juhtis komisjoni tähelepanu kartelli olemasolule (otsuse põhjendused 319–321).

18      Vastavalt nimetatud teatise peatükile D vähendas komisjon LCL-i trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 40% võrra, Schunki ja Hoffmanni oma 30% võrra ning SGL, kes tegi viimasena koostööd, 20% võrra (otsuse põhjendused 322–338).

 Menetlus ja poolte nõuded

19      Hagejad esitasid käesolevas asjas menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 20. veebruaril 2004.

20      Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik esimehena nüüd viienda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

21      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda) alustada suulist menetlust. 27. veebruari 2008. aasta avalikul kohtuistungil kuulati ära poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele.

22      Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsus;

–        teise võimalusena vähendada määratud trahvisummat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

23      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        suurendada hagejatele määratud trahvi;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

 Otsuse tühistamise nõue

24      Kuigi hagejate esitatud hagil on kaks eset, st esiteks otsuse tühistamise ja teise võimalusena trahvisumma vähendamise nõue, on hagejate menetlusdokumentides esitatud erinevad väited siiski toodud sellist vahet tegemata. Kui Esimese Astme Kohus palus neil kohtuistungil esitada märkusi nende argumentide täpse ulatuse kohta, siis tegid hagejad sisuliselt teatavaks, et nad jätavad selle Esimese Astme Kohtu hinnata.

25      Selles osas tuleb välja tuua, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 õigusvastasuse väide ning Schunk GmbH ja SKT ühise ja solidaarse vastutuse vaidlustamine kuuluvad selgelt otsuse tühistamise nõude alla.

26      Samuti heidavad hagejad komisjonile ette proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist trahvisumma kindlaksmääramisel, mis a priori kuulub trahvi vähendamise nõude alla. Eespool viidatud etteheite toetuseks toodud argumendid varjavad endas siiski komisjoni leitud rikkumise vaidlustamist ning esitavad seega küsimuse asjaomaste ettevõtjate vastutuse kohta, nagu see on määratud otsuse artiklis 1. Neid argumente tuleb seega uurida tervikuna otsuse, sh selle artikli 1 tühistamise nõude raames.

 Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 õigusvastasuse väide

27      Hagejad väidavad, et määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 annab komisjonile trahvi määramisel peaaegu piiramatu kaalutlusruumi, mis on vastuolus Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 7 lõikega 1 määratletud seaduslikkuse põhimõttega, nagu seda on tõlgendanud Euroopa kohtud.

28      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et karistuste seaduses sätestatuse põhimõte tuleneb õiguskindluse põhimõttest, mis on ühenduse õiguse üldpõhimõte ja nõuab eelkõige, et iga ühenduse õigusnorm, eriti kui sellega kehtestatakse või võimaldatakse kehtestada sanktsioone, oleks selge ja täpne, et puudutatud isikud saaksid ühemõtteliselt aru sellest normist tulenevatest õigustest ja kohustustest ja et nad võiksid tegutseda vastavalt olukorrale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 169/80: Gondrand Frères ja Garancini, EKL 1981, lk 1931, punkt 17; 18. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 137/85: Maizena, EKL 1987, lk 4587, punkt 15; 13. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑143/93: van Es Douane Agenten, EKL 1996, lk I‑431, punkt 27, ja 12. detsembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/95 ja C‑129/95: X, EKL 1996, lk I‑6609, punkt 25).

29      See liikmesriikide ühesuguste riigiõiguslike tavade osaks olev põhimõte, mis on välja toodud mitmes rahvusvahelises lepingus, eelkõige EIÕK artiklis 7, kehtib nii kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate sätete suhtes kui ka eriliste haldusmeetmete suhtes, millega kehtestatakse või võimaldatakse kehtestada halduskaristusi (vt selle kohta eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Maizena, punktid 14 ja 15 ning viidatud kohtupraktika). Seda kohaldatakse mitte üksnes normidele, millega kehtestatakse rikkumise koosseisu tunnused, vaid ka neile normidele, milles määratletakse nimetatud normide rikkumise tagajärjed (vt selle kohta eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus X, punktid 22 ja 25).

30      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad põhiõigused lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist ühenduse kohus tagab (Euroopa Kohtu 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94, EKL 1996, lk I‑1759, punkt 33, ja Euroopa Kohtu 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑299/95: Kremzow, EKL 1997, lk I‑2629, punkt 14). Selleks ammutavad Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus inspiratsiooni liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ning juhistest, mis sisalduvad inimõiguste kaitset puudutavates rahvusvahelistes lepingutes, mille puhul liikmesriigid on teinud koostööd või millega nad on ühinenud. Selles osas on EIÕK-l eriline tähendus (Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 18, ja eespool viidatud kohtuotsus Kremzow, punkt 14). Muu hulgas EL artikli 6 lõike 2 kohaselt „[austab liit] põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud [EIÕK-ga], ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest” (Euroopa Kohtu 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑94/00: Roquette Frères, EKL 2002, lk I‑9011, punktid 23 ja 24, ning Esimese Astme Kohtu 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑112/98: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑729, punkt 60).

31      Selles osas tuleb meenutada EIÕK artikli 7 lõike 1 sõnastust:

„Kedagi ei või tunnistada süüdi kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu.”

32      Euroopa Inimõiguste Kohtu kohaselt tuleneb sellest põhimõttest, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod ja nende eest määratavad karistused. See tingimus on täidetud, kui puudutatud isik saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, millised teod või tegevusetused toovad kaasa kriminaalvastutuse (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. juuni 2000. aasta otsus Coëme jt vs. Belgia, Recueil des arrêts et décisions 2000‑VII, lk 1, punkt 145).

33      EIÕK artikli 7 lõige 1 ei nõua, et karistuste määramise aluseks olnud sätete sõnastus oleks niivõrd täpne, et sätete rikkumisest tulenevad tagajärjed oleks absoluutse kindlusega ettenähtavad. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei too sätte ebamäärane sõnastus tingimata kaasa EIÕK artikli 7 rikkumist ja asjaolu, et seadusega antakse kaalutlusõigus, ei riku tingimata ootuspärasuse nõuet, kui sellise õiguse ulatus ja kasutuskord on piisavalt selgelt määratletud, arvestades taotletavat asjaomast eesmärki anda isikule piisav kaitse omavoli vastu (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. veebruari 1992. aasta otsus Margareta ja Roger Andersson vs. Rootsi, A-seeria, nr 226, punkt 75). Sellega seoses võtab Euroopa Inimõiguste Kohus peale teksti enda arvesse ka seda, kas kasutatud määratlemata mõisteid on väljakujunenud ja avaldatud kohtupraktikas täpsustatud (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas G. vs. Prantsusmaa, A‑seeria, nr 325‑B, punkt 25).

34      Mis puudutab liikmesriikide ühesuguseid riigiõiguslikke tavasid, siis mitte miski ei võimalda Esimese Astme Kohtul anda ühenduse õiguse üldpõhimõttele, milleks seaduslikkuse põhimõte on, teistsugust tõlgendust, kui tuleneb eespool toodud põhjendustest. Hagejad väidavad ilma täpsustusteta, et siseriiklikul tasandil ei ole võrreldavat volitust, mis lubaks ametiasutusel määrata peaaegu piiramatul viisil trahve.

35      Käesoleval juhul, mis puudutab määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 õiguspärasust karistuste seaduses sätestatuse põhimõttest lähtuvalt, nagu seda ühenduse kohus on tunnustanud kooskõlas EIÕK ja liikmesriikide riigiõiguslike tavadega, siis tuleb sedastada, et vastupidi hagejate väidetule ei ole komisjonil konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvide määramisel piiramatut kaalutlusruumi.

36      Määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 piirab ise komisjoni kaalutlusõigust. Täpsustades ühest küljest, et „[k]omisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi [1000 – 1 miljon eurot] või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõt[ja] eelneva aasta käibest”, näeb see säte ette trahvide ülempiiri sõltuvalt kõnealuste ettevõtjate käibest, st lähtuvalt objektiivsest kriteeriumist. Niisiis, kuigi ei esine kõigile konkurentsieeskirjade rikkumistele kehtivat absoluutset ülempiiri, on määrataval trahvil alati arvuline ja absoluutne ülempiir, mis arvutatakse iga rikkumise puhul iga ettevõtja suhtes, nii et ühele ettevõtjale määrata võidava trahvi maksimaalne summa on eelnevalt määratletav. Teisest küljest kohustab see säte komisjoni igal konkreetsel juhtumil trahvi määrama, võttes „arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust”.

37      Kuigi need kaks kriteeriumi jätavad komisjonile ulatusliku kaalutlusruumi, on siiski tegu kriteeriumidega, mida kasutavad ka teised seadusandjad sarnastes sätetes ning mis võimaldab komisjonil kehtestada karistusi asjaomase käitumise õigusvastasuse taset arvesse võttes.

38      Tuleb sedastada, et nõukogu ei jätnud komisjonile ülemäära laia tegutsemisruumi, kehtestades konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvid alates 1000 eurost kuni 10%-ni ettevõtja käibest. Iseäranis tuleb asuda seisukohale, et 10% määr ettevõtja käibest on mõistlik, arvestades huve, mida komisjon sellist liiki rikkumiste tuvastamisel ja trahvimisel kaitseb.

39      Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud karistused EÜ artiklite 81 ning 82 rikkumise eest kujutavad endast peamist vahendit, mis on komisjoni käsutuses selleks, et hoolitseda ühenduse siseselt „süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata” (EÜ artikli 3 lõike 1 punkt g), loomise eest. Kõnealune süsteem võimaldab ühendusel täita tal lasuvat ülesannet, mis seisneb ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilise, tasakaalustatud ja säästva arengu ning konkurentsivõime kõrge astme edendamises ühisturu rajamise kaudu (EÜ artikkel 2). Nimetatud süsteem on vajalik samuti selleks, et võtta ühenduses kasutusele niisugune majanduspoliitika, mida korraldatakse kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega (EÜ artikli 4 lõiked 1 ja 2). Seega võimaldab määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 luua süsteemi, mis vastab ühenduse põhiülesannetele.

40      Niisiis tuleb tunnistada, et määruse nr 17 artikli 15 lõige 2, mis jätab küll komisjonile teatava kaalutlusruumi, määratleb talle trahvide määramise pädevuse teostamiseks kohustuslikud kriteeriumid ja piirid.

41      Muu hulgas tuleb märkida, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel trahvide määramisel peab komisjon järgima õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, nagu Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus on neid tõlgendanud. Samuti tuleb lisada, et EÜ artikli 229 ja määruse nr 17 artikli 17 alusel on Euroopa Kohtul ja Esimese Astme Kohtul täielik pädevus lahendada hagisid, mis on esitatud trahve määravate komisjoni otsuste peale ja need kohtud võivad seega mitte üksnes tühistada komisjoni otsuseid, vaid ka määratud trahvi tühistada, vähendada või suurendada. Sel viisil on komisjoni halduspraktika allutatud ühenduse kohtu täielikule kontrollile. Vastupidi hagejate kinnitustele ei vii see kontroll selleni, et ühenduse kohus, kellele seadusandja ülesanne on väidetavalt delegeeritud, ületaks EÜ artikli 7 lõiget 1 rikkudes oma pädevust, arvestades, et ühest küljest on selline kontroll eespool viidatud sätetes otseselt ette nähtud ja nende sätete kehtivust ei ole vaidlustatud, ja teiselt poolt teostab ühenduse kohus seda kontrolli määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 esitatud kriteeriume järgides.

42      Muu hulgas on komisjon ise määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud ning Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikas täpsustatud kriteeriumide alusel arendanud välja avalikult teadaoleva ja kättesaadava otsuste tegemise praktika. Kuigi komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punktid 201 ja 205, ning 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 60), siis sellegipoolest ei või komisjon, järgides võrdse kohtlemise põhimõtet, mis on õiguse üldpõhimõttena komisjoni jaoks kohustuslik, kohelda võrreldavaid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 106/83: Sermide, EKL 1984, lk 4209, punkt 28, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 309).

43      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon kindlasti igal hetkel trahvide taset kohandada, kui ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine seda eeldab (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109, ja Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 237), mistõttu võib sellist halduspraktika muutmist objektiivselt õigustada ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise üldise ennetamise eesmärgiga. Hiljutist trahvide taseme tõusu, mida hagejad väidavad toimunud olevat ja mida nad vaidlustavad, ei saa seega iseenesest lugeda ebaseaduslikuks karistuste seaduses sätestatuse põhimõtte vaatepunktist, kuivõrd see jääb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 õiguslikku raamistikku, nagu ühenduse kohtud on seda tõlgendanud.

44      Samuti tuleb arvestada, et läbipaistvuse tagamiseks ja ettevõtjate õiguskindluse suurendamiseks avaldas komisjon suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”), milles ta selgitas igal konkreetsel juhul kasutatavat trahvide arvutamise meetodit. Sellega seoses on Euroopa Kohus ka leidnud, et võttes sellised käitumisreeglid vastu ja andes nende avaldamisel teada, et ta kavatseb neid edaspidi nendes sätestatud juhtumite esinemisel kohaldada, on komisjon piiranud oma kaalutlusõigust, ja et komisjon ei saa neist normidest kõrvale kalduda ilma, et teda võidaks karistada selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse. Muu hulgas, kuigi suunised ei ole otsuse õiguslik alus, määravad nad siiski üldiselt ja abstraktselt metodoloogia, mille komisjon selle otsusega määratud trahvisummade määramisel aluseks võttis, ja tagavad seetõttu ettevõtjate õiguskindluse (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 211 ja 213). Sellest tuleneb, et komisjoni poolt suuniste vastuvõtmine, mis toimus määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kehtestatud õiguslikus raamistikus, aitas üksnes kaasa sellest sättest juba tuleneva komisjoni kaalutlusõiguse teostamise piiride täpsustamisele, ilma et sellest võiks tuletada, et ühenduse seadusandja on asjaomases valdkonnas komisjoni pädevuse piirid algselt ebapiisavalt paika pannud.

45      Arvestades seega eespool käsitletud erinevaid asjaolusid, võib informeeritud ettevõtja, kes vajadusel kasutab õigusabi, piisavalt täpselt ette näha teatava tegevuse eest määrata võidavate trahvide arvutamise meetodi ja suurusjärgu. Karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega ei ole vastuolus asjaolu, et ettevõtja ei tea täpselt ette trahvide taset, mida komisjon igal konkreetsel juhul määrab, kuna komisjon peab karistusi määrama rikkumiste raskusastet arvestades; seega aitab normi ärahoidev ja hoiatav eesmärk vältida seda, et ettevõtjad saavad hinnata kasu, mida nad rikkumises osalemisest saaksid, arvutades eelnevalt välja neile õigusvastase tegevuse eest määrata võidava trahvi summa.

46      Sellega seoses, isegi kui ettevõtjad ei saa eelnevalt täpselt teada trahvide taset, mida komisjon igal konkreetsel juhul määrab, tuleb märkida, et kooskõlas EÜ artikliga 253 peab komisjon trahvi määravas otsuses, vaatamata otsuse üldiselt teadaolevale kontekstile siiski esitama otsuse tegemise põhjenduse, eriti määratud trahvisumma ja selle arvutamiseks kasutatud meetodi kohta. Põhjendus peab näitama selgelt ja ühemõtteliselt komisjoni kaalutlusi, nii et asjaomased isikud võiksid tutvuda võetud meetme põhjendustega, et hinnata ühenduse kohtusse pöördumise võimalust, ja et viimane saaks vajaduse korral oma kontrolli teostada.

47      Mis puudutab lõpuks argumenti, et määratledes trahvi raamistiku kooskõlas määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 sätetega, jättis nõukogu täitmata oma kohustuse tuua selgelt välja komisjonile antud pädevuse piirid ja tegelikult oli nõukogu andnud EÜ artikleid 83 ja 229 rikkudes komisjonile üle pädevuse, mis kuulub asutamislepingu alusel nõukogule, siis see argument on alusetu.

48      Ühest küljest, nagu eelnevalt märgiti, kuigi määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 annab komisjonile ulatusliku kaalutlusruumi, piirab see säte ka selle kasutamist, kehtestades objektiivsed kriteeriumid, mida komisjon peab järgima. Teisest küljest tuleb meenutada, et määrus nr 17 võeti vastu EÜ artikli 83 lõike 1 alusel, milles on ette nähtud, et „[k]õik artiklites 81 ja 82 esitatud põhimõtete kohaldamiseks vajalikud määrused või direktiivid kehtestab nõukogu [...] komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga”. Nende määruste või direktiivide eesmärk on eelkõige EÜ artikli 83 lõike 2 punktide a ja d kohaselt vastavalt „tagada kinnipidamine [EÜ] artikli 81 lõikes 1 ja [EÜ] artiklis 82 sätestatud keeldudest, kehtestades selleks sätted trahvide rakendamiseks” ning „määratleda komisjoni ja Euroopa Kohtu funktsioonid käesoleva lõike sätete kohaldamisel”. Muu hulgas tuleb meenutada, et EÜ artikli 211 esimese taande kohaselt komisjon „tagab käesoleva lepingu sätete ja institutsioonide poolt käesoleva lepingu alusel võetud meetmete rakendamise” ja et komisjon omab „iseseisvat otsustamisõigust”.

49      Sellest tuleneb, et õigust määrata EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise korral trahve ei saa lugeda õiguseks, mis algselt kuulus nõukogule, kuid mille rakendamiseks on ta EÜ artikli 202 kolmanda taande tähenduses komisjonile volitused andnud. Kooskõlas eespool viidatud asutamislepingu sätetega on see õigus osa komisjoni iseseisvast rollist järgida ühenduse õiguse kohaldamist ning EÜ artiklite 81 ja 82 rakendamise osas on komisjoni sellist rolli täpsustatud, piiritletud ja vormiliselt kinnitatud määrusega nr 17. Selle määrusega komisjonile antud trahvide määramise õigus tuleneb seega asutamislepingu enda sätetest ja selle eesmärk on võimaldada neis artiklites ette nähtud keeldude tõhus rakendamine (vt selle koha Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 133). Seega tuleb hagejate argument tagasi lükata.

50      Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 õigusvastasuse väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punktid 69–92, ja 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punktid 66–88).

51      Lõpuks tuleb samuti rõhutada, et hagejad väidavad „teise võimalusena”, et määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 võib lugeda seaduslikkuse põhimõttega kooskõlas olevaks, kui komisjon tõlgendab seda kitsalt, mida viimane ei ole valmis tegema.

52      Selles osas tuleb tõdeda, et hagejad esitavaid pelgalt üldisi tähelepanekuid, kuidas komisjon peaks üldse muutma oma poliitikat trahvide valdkonnas, töötades välja läbipaistva ja ühetaolise otsustuspraktika, kuid nad ei too välja ühtegi konkreetset etteheidet otsusele.

 Schunk GmbH ja SKT ühine ja solidaarne vastutus

53      Esmalt tuleb märkida, et vastupidi hagejate väidetule on asjaolud, mille tõttu on Schunk GmbH otsuse adressaat, seal selgelt välja toodud.

54      Otsuse põhjendusest 257 tuleneb, et komisjon leidis, et „kuigi [SKT] oli juriidiline isik, kes otseselt kartellikokkuleppes osales, siis Schunk GmbH kui 100% osalusega emaettevõtja oli rikkumise ajal võimeline avaldama määravat mõju [SKT] turunduspoliitikale ning võib eeldada, et ta mõjutas otsustavalt SKT osalemist kartellikokkuleppes”. Komisjon leidis seega, et need kaks ettevõtjat „moodustasid majandusüksuse, mis tootis ja müüs elektrilisi ja mehaanilisi süsinikust ja grafiidist tooteid EMP-s ning osales kartellikokkuleppes” ning nad tuleb lugeda ühiselt ja solidaarselt toimepandud rikkumise eest vastutavaks.

55      Sellega seoses tuleb meenutada, et ettevõtja konkurentsivastast käitumist võib teisele ettevõtjale omistada, kui esimene ettevõtja ei otsustanud oma käitumise üle turul iseseisvalt, vaid kohaldas sisuliselt selle teise ettevõtja juhiseid, arvestades eelkõige neid ühendavaid majanduslikke ja juriidilisi seoseid (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C–294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I–10065, punkt 27, ja eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 117). Tütarettevõtja tegevuse võib emaettevõtjale omistada siis, kui esimene ei otsusta oma käitumisvalikute üle turul iseseisvalt, vaid täidab peamiselt emaettevõtjalt saadud juhiseid, kuna need kaks ettevõtjat moodustavad ühe majandusüksuse (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: ICI vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punktid 133 ja 134).

56      Konkreetsel juhul, kui emaettevõtja omab rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib lihtsalt eeldada, et mainitud emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 50, ja Esimese Astme Kohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, nn PVC II kohtuotsus, EKL 1999, lk II‑931, punktid 961 ja 984) ning nad moodustavad ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, edaspidi „Tokai II kohtuotsus”, punkt 59). Seega peab tütarettevõtja iseseisvust kinnitavaid tõendeid esitades selle eelduse ümber lükkama emaettevõtja, kes vaidlustab ühenduse kohtus komisjoni otsuse, millega talle tema tütarettevõtja tegevuse eest trahv määrati (Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 136; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, edaspidi „Stora kohtuotsus”, punkt 29).

57      Tuleb rõhutada, et kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus tugines eespool punktis 56 viidatud Stora kohtuotsuse punktides 28 ja 29 peale 100% osaluse tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis muudele asjaoludele, nagu emaettevõtja mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale mittevaidlustamine ja äriühingute ühine esindamine haldusmenetluses, tõstis Euroopa Kohus need asjaolud esile siiski üksnes eesmärgiga näidata tõendite kogumit, millele Esimese Astme Kohus oli oma põhjendused rajanud, et järeldada, et ta ei tuginenud ainult emaettevõtja osalusele tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis. Seega asjaolu, et Euroopa Kohus kinnitas Esimese Astme Kohtu hinnangut selles kohtuasjas, ei muuda eespool punktis 56 viidatud kohtuotsuse AEG vs. komisjon punktis 50 esitatud põhimõtet. Tuleb lisada, et Euroopa Kohus märkis eespool punktis 56 viidatud Stora kohtuotsuse punktis 29 otseselt, et „100% osaluse omamise puhul võib Esimese Astme Kohus õiguspäraselt eeldada, nagu komisjon selle välja tõi, et emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust” ning neil tingimustel tuleb hagejal see „eeldus” piisavate tõenditega ümber lükata.

58      Käesoleval juhul kinnitas Schunk GmbH kohtuistungil ja Esimese Astme Kohtu esitatud küsimusele vastates sõnaselgelt, et ta kontrollis rikkumise ajal SKT-d 100% ja seega tuleb eeldada, et ta mõjutas otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust; Schunk GmbH võib selle eelduse ümber lükata, esitades SKT iseseisvust kinnitavaid tõendeid.

59      Schunk GmbH menetlusdokumentidest tuleneb, et tema SKT iseseisvuse kohta käivad argumendid põhinevad peamiselt ühel kinnitusel tema erilise olemuse, nimelt valdusäriühinguks olemise kohta. Schunk GmbH tuletab sellest SKT tegevuse iseseisvuse ning lisaks väidab, et viimane on ka organisatsiooniliselt iseseisev, mis on vastuolus komisjoni kinnitusega, et Schunk GmbH ja SKT moodustavad ühe majandusüksuse ning käesoleval juhul tegutsesid ühe ettevõtjana EÜ artikli 81 tähenduses.

60      Valdusäriühingu mõiste alla kuuluvad erinevad juhud, kuid üldiselt võib valdusäriühingut määratleda kui äriühingut, millel on ühes või mitmes äriühingus osalus nende äriühingute kontrollimiseks.

61      Otsuse põhjenduses 260 tuletab komisjon meelde Schunk GmbH põhikirja artikli 3 sisu, mille sõnastuse kohaselt „ettevõtja tegevusala on tööstusettevõtjates osaluste omandamine, müümine, haldamine ja eelkõige nende strateegiline juhtimine”.

62      Kuigi Schunk GmbH tegevusala selline määratlus toetab tema kinnitust, mille kohaselt ta on ainult finantsvaldusäriühing, kes ei teosta majandustegevust, on väljend „tööstusettevõtjates osaluste strateegiline juhtimine” piisavalt lai, et seda mõista kui tegevust, mis lubab praktikas tütarettevõtjate haldamist ja juhtimist. Tuleb välja tuua, et Schunk GmbH põhikirja sama artikkel 3 näeb samuti ette, et „äriühing on pädev võtma meetmeid, mis otseselt või kaudselt on kohased [eelmises punktis määratletud] tegevuse läbiviimiseks”.

63      Lisaks sellele on kontserni kontekstis nagu käesoleval juhul valdusäriühingu puhul tegemist äriühinguga, mille eesmärk on erinevates äriühingutes omatavate osaluste ümbergrupeerimine ning mille ülesanne on nende ühtse juhtimise tagamine. Otsuse põhjendusest 30 tuleneb, et Schunk GmbH on enam kui 80 tütarettevõtjaga Schunk kontserni peamine emaettevõtja, kes on „muu hulgas vastutav kontserni grafiidi ja keraamika valdkonna eest, mis tegeleb eelkõige elektriliste ja mehaaniliste süsinikust ja grafiidist toodetega”.

64      Seda, et tegemist on ühise juhtimise ja kooskõlastamisega, näitavad tingimused, milles SKT määratles ja esitas komisjonile oma 1998. aasta käibe, väites, et tal oli õigus oma käibest välja arvata harjahoidjatele eelnevalt paigaldatud harjade väärtus.

65      Komisjon väidab otsuse põhjenduses 262 järgmist:

„[N]eid harjahoidjaid toodab Schunk Metall- und Kunststofftechnik GmbH, mis on üks Schunk kontserni tütarettevõtjaid. Kui [SKT] oleks tõeliselt arendanud iseseisvat turunduspoliitikat, siis oleks ta süstemaatiliselt lisanud nende harjade müügi Schunk Metall-und Kunststofftechnik GmbH-le tema käibe kohta käivate andmete hulka. Asjaolu, et ta tegi ettepaneku seda mitte teha, näitab, et ta leiab, et tegemist on müügiga, mille puhul toimub üleviimine kontserni teisele äriühingule ja mis allub grupis kõrgemal positsioonil olevate juriidiliste isikute kontrollile ning mitte sõltumatu müügiga iseseisvale ostjale. [SKT] kvalifitseeris selle müügi Schunk Metall- und Kunststofftechnik GmbH-le „kontsernisiseseks käibeks” ning „omakasutuseks”.

66      Niiviisi kirjeldatud olukord toob välja vaieldamatu kontserni huvidega arvestamise ning läheb vastuollu SKT täieliku iseseisvuse väitega. Veel tuleb rõhutada SKT tütarettevõtja tähtsust Schunk kontsernile ning Schunk GmbH-le, kes omab 100% SKT kapitalist. Kuigi grupi 2002. aasta konsolideeritud käive oli 584 miljonit eurot, oli SKT sama aasta kogukäive 113,6 miljonit eurot.

67      Lisaks Schunk GmbH põhikirja artiklile 3 viitab komisjon SKT erilisele juriidilise vormile, nimelt asutati see osaühinguna (Gesellschaft mit beschränkter Haftung, GmbH). Schunk GmbH ei vaidlustanud otsuse põhjenduse 259 sõnastust, mis on järgmine:

„Saksa äriühinguõiguse kohaselt on […]ühingu (GmbH) [osanikel] GmbH juhtimise üle laiaulatuslik kontroll. Peale muu nimetavad ja kutsuvad osanikud tagasi GmbH tegevjuhid. Samuti võtavad nad vajalikke meetmeid selle uurimiseks ja kontrollimiseks, kuidas GmbH-d juhitakse. Lisaks peavad GmbH tegevjuhid ükskõik millise [osaniku] taotlusel otsekohe esitama informatsiooni äriühingu tegevuse kohta ning lubama juurdepääsu selle raamatupidamisele ja dokumentidele”.

68      Schunk GmbH kinnitab, et juhtimisorganite seisukohast ei kattu kahe äriühingu personal selles mõttes, et „mitmel äriühingul oleks ühine personalistruktuur, näiteks, et sama inimene täidaks mitmes äriühingus nõukogu liikme kohustusi samal ajal ja suhteliselt pika perioodi jooksul, või et esineks vastastikkuseid nimetamisi juhatusse ja nõukogusse”.

69      Siiski tuleb märkida, et Schunk GmbH ei esita nende väidete toetuseks ühtegi dokumentaalset tõendit, samas kui saaks esitada näiteks rikkumise ajal kahe ettevõtja põhikirjaliste organite liikmete nimekirju puudutavaid tõendeid.

70      Neil asjaoludel ei ole see, et Schunk GmbH tegevusala võimaldab järeldada, et ta on valdusettevõtja, kelle roll põhikirja kohaselt oli hallata osalusi teiste äriühingute kapitalis, üksinda piisav argument, mis lükkaks ümber SKT kogu osakapitali talle kuulumisest tekkiva eelduse.

71      See järeldus muudab sisutühjaks otsuse põhjenduses 261 mainitud asjaolu, st rolli, mida mängis M. F., kelle nimi esineb Morgani esindaja aadressiraamatus ning kellest hiljem sai Schunk GmbH tegevjuht, tõendusjõu uurimise; selle asjaolu mainimise eesmärk on näidata, et Schunk GmbH juhatus ei saanud tähelepanuta jätta SKT osalemist konkurentsi piiravates kokkulepetes.

72      Muu hulgas tuleb välja tuua, et Schunk GmbH toodud paralleel Hoffmanni olukorraga ning iseseisev kohtlemine, mille osaks viimane komisjoni poolt sai, ei ole üldse asjakohane, kuna komisjon on leidnud, et sellel äriühingul on eriline vastutus ajavahemikus septembrist 1994 kuni oktoobrini 1999, st enne selle ülevõtmist Schunk GmbH poolt.

73      Schunk GmbH väidab lõpuks, et selleks, et emaettevõtjat saaks lugeda vastutavaks tütarettevõtja poolt toime pandud rikkumise eest, peab olema tuvastatud, et esimesena mainitu on ise konkurentsieeskirju rikkunud; samuti väidab ta, et ühe isiku poolt toime pandud rikkumise omistamine teisele isikule rikub individuaalse vastutuse põhimõtet, mille kohaselt võib karistada üksnes siis, kui talle saab ette heita personaalset rikkumist.

74      Piisab, kui sedastada, et Schunk GmbH argumendid põhinevad valel eeldusel, et ühtegi tema poolt toimepandud rikkumist ei ole tuvastatud. Vastupidi, otsuse põhjendusest 257 ja artiklist 1 nähtub, et Schunk GmbH leiti isiklikult olevat süüdi rikkumises, mida peetakse tema enda poolt toime panduks majanduslike ja juriidiliste sidemete tõttu, mis teda SKT-ga ühendavad ning mis lubavad tal kindlaks määrata viimase tegutsemise turul (vt selle kohta eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Metsä-Serla jt vs. komisjon, punkt 34).

75      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Schunk GmbH ei ole tõendanud, et komisjon luges ta ekslikult ühiselt ja solidaarselt koos SKT-ga vastutavaks 30,87 miljoni euro suuruse trahvi maksmise eest.

76      Järelikult väide, et komisjon kohaldas ekslikult määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2, võttes arvesse ühiselt ja solidaarselt koos SKT-ga ekslikult vastutavaks peetud Schunk GmbH ülemaailmset käivet, tuleb lükata tagasi kui valel eeldusel põhinev väide.

 Vastuväited rikkumisele

–       Sissejuhatavad kaalutlused

77      Nagu välja toodi, vaidlustatakse komisjoni poolt trahvisumma kindlaksmääramisel proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisel põhineva väite toetuseks esitatud hagejate argumentidega komisjoni tuvastatud rikkumine ning tõstatatakse küsimus asjaomaste ettevõtjate vastutusest.

78      Hagejad väidavad, et komisjon leidis vääralt, et:

–        kartellis osalevad ettevõtjad otsustasid omavahelise kokkuleppega keelduda reklaamist ja müüginäitustel osalemisest;

–        SKT võttis osa kokkulepetest, mis puudutasid süsinikuplokkide tarnimist lõikajatele;

–        mootorsõidukite osade ja tarbekaupade sektorite toodete ja klientide suhtes sõlmiti konkurentsivastaseid kokkuleppeid;

–        asjaomased ettevõtjad järgisid „üldist plaani, mille eemärk oli turul konkurentsistruktuuri püsiv muutmine ettevõtjate ülevõtmise abil”, kuna sellist plaani ei ole kunagi olemas olnud või selle said hagejate teadmata koostada ja ellu viia ainult SGL ja Morgan;

–        asjaomased ettevõtjad kasutasid oma kokkulepete kontrollimiseks ja elluviimiseks eriti keerulist mehhanismi.

79      Vastuses nendele väidetele leiab komisjon, et hagejad ei vaielnud oma vastuses vastuväiteteatisele vastu nimetatud teatises esinevate teatud faktide sisulisele õigsusele ning neile vaieldi esimest korda vastu Esimese Astme Kohtule esitatud tühistamishagis. Kohtupraktika kohaselt tuleb haldusmenetluses tuvastatud asjaolusid lugeda tõendatuks ja nendele ei saa enam kohtus vastu vaielda.

80      Selles osas tuleb meenutada, et vastuväiteteatis, mille eesmärk on selle adressaatideks olevate ettevõtjate kaitseõiguse tõhusa kasutamise tagamine, piirab ettevõtja vastu algatatud menetluse eset, kuna teatis paneb paika komisjoni seisukoha nimetatud ettevõtja suhtes ning sellel institutsioonil ei ole õigust oma otsusesse lisada vastuväiteid, mida teatises ei esitatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 54/69: Francolor vs. komisjon, EKL 1972, lk 851, punkt 12, ja 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 86).

81      Just nimelt vastuväiteteatise adressaatideks olevate ettevõtjate esitatud vastuste alusel peab komisjon panema paika oma seisukoha haldusmenetluse edasise käigu kohta.

82      Ühelt poolt on institutsioonil õigus või vajadusel kohustus teha uusi järelepärimisi, kui haldusmenetluse käigus tuleb välja vajadus täiendava kontrolli järele (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 52/69: Geigy vs. komisjon, EKL 1972, lk 787, punkt 14), ning see võib viia komisjoni poolt asjaomastele ettevõtjatele täiendava vastuväiteteatise saatmiseni.

83      Teiselt poolt võib komisjon, arvestades vastuväiteteatise vastuseid ning täpsemalt asjaomaste ettevõtjate poolt etteheidetud asjaolude omaksvõtmist ja uurimise käigus kogutud andmeid, asuda seisukohale, et ta saab vastu võtta lõpliku otsuse, mis tähendab haldusmenetluse lõppu ning seda, et ta on täitnud oma ülesande teha kindlaks ja tõestada asjaomaste rikkumiste aluseks olnud asjaolud. Selles otsuses määratleb komisjon asjaomaste ettevõtjate kohustused ning vajadusel määrab kindlaks neile määratud trahvisummad.

84      Selles kontekstis leidis Euroopa Kohus 16. novembri 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑10101, punkt 37), et kui asjaomane ettevõtja ei ole otseselt rikkumist üles tunnistanud, peab komisjon veelkord asjaolud kindlaks tegema ning ettevõtjal on vabadus esitada sobival ajal, ja nimelt kohtumenetluses kõik talle kasulikuna tunduvad kaitseargumendid. Sellest tuleneb aga, et see ei ole nii, kui kõnealune ettevõtja on asjaolud omaks võtnud (Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas, T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punkt 227; 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, edaspidi „Tokai I kohtuotsus”, punkt 108; vt selle kohta ka eespool punktis 56 viidatud Tokai II kohtuotsus, punktid 324 ja 326).

85      Selle kohtupraktika eesmärk ei ole piirata komisjoni poolt karistatud ettevõtjate hagide esitamist, vaid täpsustada kohtule lahendamiseks antava asja ulatust, et vältida igasugust rikkumise aluseks olnud asjaolude tuvastamise ülekandumist komisjonilt Esimese Astme Kohtule, arvestades, et viimasel on EÜ artikli 230 alusel esitatud hagi saamisel tulenevalt oma täielikust pädevusest õigus kontrollida karistust määrava otsuse õiguspärasust ning vajadusel seda otsust muuta (Esimese Astme Kohtu 9. novembri 2004. aasta määrus T‑252/03: FNICGV vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3795, punkt 24).

86      Käesolevas asjas saatis komisjon 23. mail 2003 hagejatele vastuväiteteatise, andes hagejatele kaheksanädalase tähtaja sellega tutvumiseks ja sellele vastamiseks. Selle ajavahemiku jooksul võisid hagejad, keda abistasid nende õigusnõustajad, analüüsida komisjoni poolt nende vastu esitatud väiteid ning asja teades otsustada, millisele positsioonile nad peavad asuma, arvestades samuti koostööteatise sõnastust.

87      Vastuväiteatise vastuses toob Schunk GmbH välja, et ta ei vaidle vastu ei faktide sisulisele õigsusele ega nende faktide õiguslikule määratlusele keelatud kartelli ja/või kooskõlastatud tegevusena, kuid ta vaidleb vastu sellele, et talle omistatakse SKT konkurentsiõiguse rikkumine. Schunk GmbH vastus keskendub seega SKT‑ga solidaarse ja ühise vastutuse vaidlustamisele.

88      Mis puudutab SKT-d, siis tema vastus on esitatud erilises vormis selles mõttes, et see sisaldab sissejuhatavat osa, milles on üldsõnaliselt märgitud järgmist:

„[SKT] ei vaidle vastu faktide sisulisele õigsusele […].Ta ei vaidle vastu ka nende faktide õiguslikule määratlusele keelatud kartelli ja/või kooskõlastatud tegevusena. [SKT] vaidlustab käesolevates kirjalikes märkustes komisjoni poolt teatud faktilistele asjaoludele antud hinnangud ning tema teatud õiguslikud järeldused. Seega teatud osas me täiendame faktiliste asjaolude ülevaadet.”

89      Valitud sõnastus näitab mitte ainult tuvastatud faktide üldist otsest tunnistamist, vaid ka vastuväiteteatises esinevate õiguslike määratluste tunnistamist, kuigi seda reservatsiooniga teatud faktide ja õiguslike järelduste suhtes, mida komisjon võis nende alusel teha.

90      Selles osas tuleb rõhutada, et komisjon vähendas Schunki trahvisummat 10% – summa täpsustati kohtuistungi ajal – koostööteatise peatüki D lõike 2 teise taande alusel, mis näeb sellise vähendamise ette siis, kui „ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele”.

91      Seega tuleb kontrollida, kas eespool punktis 78 mainitud vaidlustamise alla käivad vastuväiteteatise vastuses SKT esitatud reservatsioonid.

–       Reklaami keeld

92      Komisjon väidab, et hagejad vaidlevad esimest korda hagiavalduses vastu reklaami ja müüginäitustel osalemist puudutava kokkuleppe olemasolule, mida otseselt on mainitud vastuväiteteatises, samas kui hagejad väidavad, et nad ei ole haldusmenetluse käigus kunagi tunnistanud asjaomase fakti õigsust.

93      Tuleb tunnistada, et reklaami keelu küsimus on selgelt välja toodud vastuväiteatise punktides 106 ja 107. Nii toob komisjon välja, et kartelli liikmed leppisid kokku mitte teha reklaami ning mitte osaleda messidel ja näitustel (punkt 106) ning ta viitab asjaolule, et 3. aprilli 1998. aasta kohtumisel leidis tehniline komitee päevakorrapunkti „Reklaami kohta käivad eeskirjad” all, et „Morgan Cupex ja Pantrak tegid süsinikuharjadele reklaami, mis ei ole lubatud” (punkt 107).

94      Tuleb meenutada, et oma vastustes vastuväiteteatisele märkisid SKT ja Schunk GmbH, et nad ei vaidle vastu faktide sisulisele õigsusele ega nende faktide õiguslikule määratlusele keelatud kartelli ja/või kooskõlastatud tegevusena, v.a SKT osas teatud komisjoni hinnangute ning järelduste suhtes, mis on toodud välja tema vastuse punktides 3–33. Nendes punktides ei viidata aga kusagil komisjoni hinnangutele ja järeldustele seoses reklaami keeluga.

95      Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hagejad tunnistasid selgelt reklaami keelu osas konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu, millele ei saa esimest korda vastu vaielda alles Esimese Astme Kohtus.

–       Süsinikuplokkide tarnimine

96      SKT väidab, et vastupidi komisjoni kinnitustele ei võtnud ta osa kokkulepetest, mis puudutasid lõikajatele süsinikuplokkide tarnimise keeldu.

97      Otsusest nähtub, et see vastuväide tuleneb otsuse osalisest ja ekslikust mõistmisest ning seda ei saa seega analüüsida kui etteheidetud asjaolude tõelist hilinenud vaidlustamist.

98      Otsuse punktis 154 selgitab komisjon, et lisaks sellele, et müüa süsinikust valmistooteid nagu süsinikuharjad, müüsid kartelli liikmed samuti pressitud süsinikuplokke, mida ei olnud harjade või muude toodete valmistamiseks lõigatud ega töödeldud. Teatud arv lõikajaid, kes ei olnud kartellikokkuleppe pooled, ostis neid süsinikuplokke, lõikas neid ja tegi neist lõpp-produkti, mida müüs klientidele. Olles samal ajal kartelli liikmete kliendid, on need lõikajad neile ka lõppproduktide osas konkurentsi allikas.

99      Otsuse punktidest 154–166 nähtub, et kartelli poliitika eesmärk oli piirata konkurentsi, mida lõikajad võivad pakkuda neist plokkidest valmistatud lõpptoodete osas ning seda tehti nii, et lõikajaid keelduti nendega varustamast või kui neid varustati, siis määrati tarnitud süsinikuplokkidele kõrgem hind.

100    Otsuse punktis 161 heidab komisjon Schunkile selgelt ette lõikajate varustamist eelnevalt teiste kartelli liikmetega kokku lepitud hindu kohaldades, mida hagejad oma menetlusdokumentides ei vaidlusta. Hagejate väited, et nemad ei osalenud süsinikuplokkide tarnimise keelamist puudutavates kokkulepetes, ei ole seega üldse asjakohased.

101    Sellest tuleneb, et komisjon leidis õigesti, et hagejad rikkusid EÜ artiklit 81, osaledes konkurentsivastastes kokkulepetes, sh nimelt lõikajatele mõeldud süsinikuplokkide hindade kohta käivates kokkulepetes.

–       Mootorsõidukite osade tootjaid ja tarbekaupade tootjaid puudutav konkurentsivastane tegevus

102    Hagejate sõnul tuleneb asja toimikust ja otsusest endast, et mootorsõidukite osade tootjaid, tarbekaupu puudutavate tegevusvaldkondade tooteid ja kliente konkurentsivastased kokkulepped ei puudutanud. Haldusmenetluse käigus ei ole hagejad muu hulgas asjaomaseid sektoreid puudutavate taoliste kokkulepete olemasolu tunnistanud.

103    Komisjon väidab, et asjaomast kaht tegevusvaldkonda on selgelt kirjeldatud vastuväiteteatise punktis 11 ning neid valdkondi puudutav rikkumine ei seisne mitte sihthindade süsteemi kohaldamises, vaid kartelli liikmete koostöös sellel teemal, milliseid argumente kasutada nimetatud valdkondade ettevõtjatega läbirääkimistel hindade alandamisest keeldumiseks, mis nähtub juba vastuväiteteatise punktidest 91 ja 94.

104    Komisjon lisab, et SKT tunnistas neid fakte oma vastuväiteatise vastuse punktis 24, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Süsinikuharjade ja moodulite valdkonnas autotööstuse sektori ning kodumasinate ja tööpinkide valmistajate jaoks olid tootjad vastamisi suurklientidega, kellel oli ostujõud ning kes said tootjaid üksteise vastu ära kasutada. Nende klientide suhtes ei ole kunagi tehtud üldist kokkulepet Euroopa tasemel peetud kartellikohtumistel. Arutelud leidsid muidugi aset. Kuid neid peeti selle eesmärgiga, et tootjad saaksid vastastikku vahetada argumente, mida esitada hindade alandamist nõudvatele suurklientidele”.

105    Seega, kuigi SKT eitab hinnakokkulepet, tunnistab ta kartellis osalevate ettevõtjate vahelist ebaseaduslikku kooskõlastamist, mille eesmärk oli mootorsõidukite osade tootjatele ja tarbekaupade tootjatele mõeldud toodete hinnataseme määratlemine; viimasele ei saa aga esimest korda vastu vaielda alles Esimese Astme Kohtus.

106    Hagejad vaidlustavad siiski selle, et SKT vastuväiteteatise vastuse punktis 24 toodud avaldusi võiks mõista ja määratleda EÜ artikli 81 rikkumise otsese ülestunnistusena.

107    Isegi kui eeldada, et eespool toodud avaldusi ei saa pidada etteheidetud faktide otseseks tunnistamiseks ja arvestades vastuväiteteatise teatud ebatäpsust asjaomase rikkumise laadi ja täpse õigusliku määratluse osas, tuleb hagejate väide, mis lähtub mootorsõidukite osade tootjate ja tarbekaupade tootjate sektoris rikkumise puudumisest, lugeda vastuvõetavaks, kuid see tuleb igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

108    Peab märkima, et otsusest nähtub, et komisjon leidis, et kartellikokkuleppes osalenud erinevate ettevõtjate käitumine kujutas endast ühte ja vältavat rikkumist, mida kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevusega järk-järgult vormiti.

109    Nii on otsuse artiklis 1 sätestatud, et asjaomased ettevõtjad, sh ka hagejad, on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1, „osaledes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes” elektriliste ja mehaaniliste süsinikust ja grafiidist toodete sektoris. Selles osas tuleb meenutada, et keerulise rikkumise raames, milles paljud tootjad osalesid mitmete aastate vältel eesmärgiga üheskoos turgu reguleerida, ei nõuta komisjonilt, et ta kvalifitseeriks täpselt rikkumise iga ettevõtja ja iga asjaomase ajahetke kohta ning kooskõlastatud kokkuleppe või tegevuse kohta, kuna igal juhul hõlmab EÜ artikkel 81 ühte või teist nende rikkumise liikidest (eespool punktis 56 viidatud PVC II kohtuotsus, punkt 696).

110    Mootorsõidukite osade tootjaid ja tarbekaupade tootjaid puudutava õigusvastase tegevuse osas täpsustab komisjon otsuse punktis 40, et need kuuluvad elektriliste toodete „suurklientide” esimesse kategooriasse ning neid iseloomustavad nende väike arv, suurtes kogustes ostmine ning suur läbirääkimisvõim.

111    Toetudes just LCL avaldustele, märgib komisjon, et „ainuke liik kliente, kes tundub olevat hinnakirja hindade arvutamisest välja jäetud, on mootorsõidukite osade tootjad ning võib-olla tarbekaupade tootjad” (otsuse põhjendus 120), kuid potentsiaalsete tarnijate vahelised otsekontaktid sõlmiti enne iga-aastaseid läbirääkimisi asjaomaste ettevõtjatega; nende kontaktide eesmärk ei olnud niivõrd kokku leppida hinnas kui nendes argumentides, mida esitada hindade alandamist nõudvatele suurklientidele (otsuse põhjendus 124).

112    Hagejad kinnitavad, et LCL dokument, millel komisjoni järeldused põhinevad, ei sisalda andmeid, mis lubaksid järeldada, et argumentide vahetamine puudutas mootorsõiduki osade ning tarbekaupade sektoreid ning et nimetatud vahetamine ei kujuta endast EÜ artikliga 81 keelatud tegevust.

113    Esiteks tuleb märkida, et asjaomane dokument puudutab „elektrimootorite harjade hinna arvutamise meetodit” ning esimene osa käsitleb „autoharju” ning „FHP harju”. Pärast nende kahe toote nõudluse konteksti kirjeldamist analoogselt eespool punktis 110 esitatud sõnastusega, märgib LCL järgmist:

„Sellises kontekstis oli rikkumise perioodil konkurentide kooskõlastuste eesmärk püüda vastu panna jõuvahekorrale, mis märgatavalt oli kallutatud klientide kasuks.

[…]

„Autoharjade” ja „FHP harjade” tootehinnad ei olnud kunagi [European Carbon and Graphite Association’i] tehniliste kohtumiste vestlusteemaks. Neid ei olnud kunagi erinevatele konkurentidele ühiste meetodite või hinnakirjadena kindlaks määratud.

Kartellikokkuleppe olemasolu perioodil, mis lõppes 1999. aastal, tegelesid konkurendid iga-aastastel klientidega läbirääkimistel kooskõlastatud tegevusega, et vahetada informatsiooni ja argumente, mida iga konkurent püüdis pärast kasutada, et vastu seista klientide survele ning nende pidevatele nõudmistele hindu langetada.

[…]

Järeldus

Rikkumise ajal toimus konkurentidevaheline kooskõlastatud tegevus „autoharjade” ning „FHP harjade” alal ning selle eesmärk oli aidata konkurente paremini vastu panna klientide tugevale survele ja korduvatele nõudmistele hindu langetada.”

114    Arvestades asjaomases dokumendis käsitletud toodete olemust, ei ole mingit kahtlust, et mainitud kooskõlastatud tegevus puudutas mootorsõidukite osade ja tarbekaupade sektoreid. On selge, et elektrilised süsinikust ja grafiidist tooted on peamiselt elektri juhtimiseks. Nende toodete hulgas on grafiidist harjad, mille hulka kuuluvad „autoharjad”, mis paigaldatakse autode elektrimootoritele ja „FHP harjad”, mis paigaldatakse kodumasinate ja tööpinkide elektrimootoritele.

115    Lisaks paigutas SKT vastuväiteteatise vastuse punktis 24 kooskõlastatud tegevuse selgelt „valdkonda [s]üsinikuharjad ja moodulid autotööstuse sektori ning kodumasinate ja tööpinkide valmistajate jaoks”.

116    Teiseks tuleb meenutada, et „kooskõlastatud tegevuse” mõiste tähendab koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid milles teadlikult valitakse konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevaheline koostöö (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus ICI vs. komisjon, punkt 64). Koordineerimise ja koostöö kriteeriumeid, mis ei eelda kindla „plaani” väljatöötamist, tuleb mõista asutamislepingus konkurentsi puudutavate sätete mõtet silmas pidades, mille kohaselt iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda. Kuigi on tõsi, et sellise sõltumatuse nõue ei välista ettevõtjate õigust enda tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevikus võetavatele meetmetele mõistlikult kohandada, oleks selle nõudega oluliselt vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine eesmärgiga mõjutada teatud kindla või potentsiaalse konkurendi tegutsemist turul või eesmärgiga sellisele konkurendile teada anda viis, kuidas ettevõtja ise on otsustanud või hakkab turul tegutsema (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punktid 173 ja 174, ning eespool punktis 56 viidatud PVC II kohtuotsus, punkt 720).

117    Kartellikokkuleppe liikmete vahel aset leidnud selliste otseste kontaktide eesmärk, nagu neid esitavad LCL ja SKT, toob esile eespool viidatud kohtupraktika mõttes õigusvastase kooskõlastatud tegevuse. Vahetades informatsiooni eesmärgiga säilitada teatud hinnatase mootorsõidukite osade tootjatele ja tarbekaupade tootjatele suunatud toodetele, sõlmisid ettevõtjad keelatud koostöökokkuleppeid, mis lihtsustasid nende äritegevuse koordineerimist, kuid mis on ilmselgelt vastuolus nõudega, mille kohaselt iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb turul tegutseda.

118    8. juuli 1999. aasta otsuses kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni (EKL 1999, lk I‑4125) selgitas Euroopa Kohus, et nagu tuleneb EÜ artikli 81 lõike 1 enda sõnastusest, tähendab kooskõlastatud tegevus peale ettevõtjatevahelise kooskõlastuse ka selle kooskõlastuse tagajärjel teatavat käitumist turul ja põhjuslikku seost nende kahe asjaolu vahel (punkt 118). Samuti leidis kohus, et tuleb eeldada – tingimusel et puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad –, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud infoga, et määrata oma käitumine turul (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 121).

119    Olukorras, kus puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mida peab esitama hageja, tuleb antud juhul tõdeda, et SKT, kes jätkas kogu rikkumise perioodil asjaomasel turul tegutsemist, arvestas õigusvastase kooskõlastatud tegevusega, milles ta osales, et määrata oma käitumine nimetatud turul (eespool punktis 118 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 121).

120    Sellest tuleneb, et komisjon leidis õigesti, et hagejad on rikkunud EÜ artiklit 81, osaledes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mis puudutavad nimelt mootorsõidukite osade tootjatele ja tarbekaupade tootjatele mõeldud tooteid, ning seega tuleb hagejate väited selle kohta, et arvesse ei pea võtma asjaomaste sektorite käivet, tagasi lükata, kuna need põhinevad valel eeldusel, et kartellikokkulepe nimetatud tooteid ei puudutanud.

–       Kartellikokkuleppe liikmete üldist plaani, mille eemärk oli turul konkurentsistruktuuri püsiv muutmine ettevõtjate ülevõtmise abil, ei ole olemas

121    Rikkumise raskusastme kohta esitatud märkustes tõid hagejad välja, et minevikus toimunud ettevõtjate ülevõtmise osas leiab komisjon otsuse punkti 173 vähemalt saksakeelses versioonis, et „need erinevad meetmed võimaldasid kartellil lahendada peaaegu kõikide EMP turul olevate outsider’ite probleemi.”

122    Schunk väidab, et komisjon eeldab seda kinnitades, et asjaomased ettevõtjad järgisid üldist plaani, mille eemärk oli turul konkurentsistruktuuri püsiv muutmine ettevõtjate ülevõtmise abil, ning et sellist plaani ei ole kunagi olemas olnud või selle said hagejate teadmata koostada ja ellu viia ainult SGL ja Morgan.

123    Kuivõrd neid väiteid võib mõista nii, et nendega vaidlevad hagejad vastu otsuse põhjenduses 2 kirjeldatud rikkumisele, mille eest nad on tunnistatud vastutavaks, tuleb nentida, et need tulenevad otsuse ilmselgelt ekslikust mõistmisest ning need tuleb tagasi lükata kui täiesti asjakohatud.

124    Tuleb välja tuua, et otsuse põhjendus 173 on järeldust sisaldav lause, mis ei viita ainult konkureerivate ettevõtjate ülevõtmisele teatud kartellikokkuleppe liikmete poolt.

125    Väljend „need erinevad meetmed” viitab otsuse põhjenduses 167 kirjeldatud kõikidele konkurentsivastastele tegevustele, mille eesmärk on veenda konkurente koostööd tegema, sundida konkurente koostööd tegema, sundida koordineeritud tegevusega konkurente turult taanduma või vähemalt neile selgelt näidata, et ei ole mõtet kartellile vastu töötada ning sellele tegevusele lisandub konkurentide ülevõtmine. See põhjendus ei sisalda seega ühtegi komisjoni kinnitust või oletust, et oli olemas „kartellikokkuleppe liikmete üldine plaan, mille eemärk oli turul konkurentsistruktuuri püsiv muutmine ettevõtjate ülevõtmise abil”.

126    Lisaks tuleb märkida, et nii vastuväiteatises kui ka otsuses ei omista komisjon hagejatele konkureerivate ettevõtjate ülevõtmist ning hagejad ei vaidlusta otsuse põhjendustes 168–171 kirjeldatud kartelli liikmetele omistatud konkureerivaid ettevõtjaid puudutava muu konkurentsivastase tegutsemise kui ettevõtjate ülevõtmine paikapidavust.

–       Eriti keerulise mehhanismi olemasolu kokkulepete kontrollimiseks ja rakendamiseks

127    Otsuse põhjendustest 2 ja 219 tuleneb, et komisjon leidis, et otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad osalesid EÜ artikli 81 lõike 1 ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artikli 53 lõike 1 ühes ja vältavas rikkumises ning muu hulgas kasutasid need ettevõtjad selle raames „oma kokkulepete kontrollimiseks ja rakendamiseks eriti keerulist mehhanismi”.

128    Hagejad väidavad, et sellist mehhanismi ei ole kunagi olemas olnud ning et otsuses ei täpsustata selle sisu.

129    Siiski tuleb välja tuua, et otsus sisaldab kahte põhjendust, mis puudutavad „[v]iisi, kuidas tagada kartelli reeglitest kinnipidamine”.

130    Põhjendus 89 on sõnastatud järgmiselt:

„1937. aasta kokkulepe, millega pandi alus Süsinikuharjade Tootjate Euroopa Assotsiatsioonile, näeb ette ametliku arbitraažimenetluse, et lahendada erimeelsusi kartelli liikmete vahel kartellireeglite väidetava rikkumise korral. Need ametlikud menetlused, mille eesmärk oli tagada kartellireeglitest kinnipidamine, ei olnud enam pärast ühenduse konkurentsieeskirjade jõustumist võimalikud. Kartelli liikmed jälgisid seega tähelepanelikult üksteise klientidele tehtud hinnapakkumisi ning jäid kohtumiste ajal või muude kontaktide korral kindlaks vajaduse suhtes pidada kinni kartelli kokkulepitud reeglitest ja hindadest. Näited on järgmised:

Tehnilise komitee 16. aprilli 1993. aasta kohtumisel:

„Nõuab G [Schunk] et:

1. [Klient] Burgmannile tehtud hinnapakkumine, mis on 25‑30% madalam hinnakirjast, tuleb kirjalikult tühistada.

2. Ühtki teist sellisel tasemel hinnapakkumist ei tehta”.

Kohalik kohtumine Madalmaades 27. oktoobril 1994:

„Morganite − Belgia probleemid kolleegidega. Suvel ei kohaldata mitte mingisugust hinnatõusu”.

131    Toetudes mitmetele dokumentidele, lisab komisjon otsuse põhjenduses 90, et „[l]iiga madalaid hindu pakkuvate ettevõtjate juhtumeid uuriti kartelli kohtumiste ajal ning need võisid kaasa tuua hüvitisnõudeid”.

132    Menetlusdokumentides väidab komisjon, et hagejad vaidlevad esimest korda Esimese Astme Kohtus vastu eespool mainitud asjaoludele, mis sisalduvad tegelikult vastuväiteteatise punktis 62.

133    Tuleb rõhutada, et vastuväiteatise vastuses SKT esitatud reservatsioonid ja kriitilised märkused, mille eesmärk on faktide sisulise õigsuse tunnistamist puudutava esialgse põhimõttelise avalduse ulatuse ja nende faktide õigusliku määratluse suhestamine, ei puuduta küsimust kokkulepete rakendamise üle kontrolli teostamisest, mida seega ei saa esimest korda hagejate poolt arutada alles Esimese Astme Kohtus.

134    Kui eeldada, et hagejate argumenti võiks siiski pidada vastuvõetavaks, arvestades asjaolu, et komisjon kasutab esimest korda väljendit „ eriti keeruline mehhanism” alles otsuses, tuleb see siiski igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta. Piisab, kui märkida, et hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber komisjoni poolt põhjendustes 89 ja 90 tuvastatu, mis täpsemalt puudutab kartelli liikmete hinnapoliitika järelevalvemehhanismi olemasolu, sh liiga madalaid hindu pakkuvate ettevõtjate poolt hüvitiste tasumise kohustust.

135    Lõpuks tuleb välja tuua, et hagiavalduse osas, mis puudutab „Schunki panust rikkumisse” ning selle väidetavat ülehindamist komisjoni poolt, kritiseerivad hagejad põhjenduses 178 toodud komisjoni seisukohta, mille kohaselt on „ebaharilik” see, et alates European Carbon and Graphite Association’i (Euroopa Süsiniku ja Grafiidi Assotsiatsioon, edaspidi „ECGA”) loomisest 1. märtsil 1995 leidsid mõned liikmed, et on olemas vajadus spetsiaalse grafiidikomitee järele, samas kui nad ei olnud sellel ajal võimelised välja tooma, milliste õiguspäraste küsimuste uurimisega see komitee tegeleks.

136    Peale hagejate argumentide lühiduse ja napisõnalisuse näib, et komisjoni eespool mainitud avaldused on esitatud kartellikokkuleppes erialaliidu ning täpsemalt ECGA rolli hindamise raames. Neil asjaoludel ei näi hagejate asjaomased argumendid olevat sellised, mis seaksid kahtluse alla komisjoni hinnangu hagejate vastutuse kohta või rikkumise raskusastme kohta.

137    Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et komisjon leidis õigesti, et hagejad rikkusid EÜ artiklit 81, nagu on kirjeldatud otsuse põhjenduses 2, osaledes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses elektriliste ja mehaaniliste süsinikust ja grafiidist toodete sektoris.

 Trahvisumma vähendamise nõue

138    Hagejad heidavad komisjonile ette proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist trahvisumma kindlaksmääramisel.

139    Otsusest nähtub, et trahvid määrati määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel ning komisjon – kuigi otsuses ei viidata sõnaselgelt suunistele − määras trahvisummad suunistes sätestatud meetodit kasutades.

 Rikkumise raskuastme väidetav ülehindamine komisjoni poolt, arvestades rikkumise laadi ja mõju

140    Suunistes sätestatud meetodi kohaselt lähtub komisjon asjaomastele ettevõtjatele määratavate trahvisummade arvutamisel summast, mis on kindlaks määratud rikkumise raskusastme alusel. Rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust (punkti 1A esimene lõik). Rikkumised jagunevad kolme kategooriasse: „kerged rikkumised”, mille eest on ette nähtud trahvisumma 1000 eurot kuni 1 miljon eurot; „rasked rikkumised”, mille eest on ette nähtud trahvisumma 1 miljon kuni 20 miljonit eurot, ja „väga rasked rikkumised”, mille eest on ette nähtud trahvisumma üle 20 miljoni euro (punkti 1A teise lõigu esimene kuni kolmas taane).

141    Otsuses tõi komisjon välja järgmised kolm punkti:

–        rikkumine seisnes põhiliselt otseselt või kaudselt müügihindade või klientidele kohaldatavate mis tahes muude tehingutingimuste kindlaksmääramises, turgude ärajagamises, eelkõige klientide jaotamises, ja kartelli liikmeteks mitteolevate konkurentide vastases kooskõlastatud tegevuses; selline tegevus on juba oma laadi poolest kõige raskemat tüüpi EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 sätete rikkumine (otsuse põhjendus 278);

–        viidi ellu keelatud koostöökokkuleppeid ning neil oli asjaomaste toodete EMP turule mõju, kuid seda mõju ei saa täpselt mõõta (otsuse põhjendus 286);

–        kartell hõlmas kogu ühisturgu ning pärast selle loomist kogu EMP‑d (otsuse põhjendus 287).

142    Otsuse põhjenduses 288 toodud komisjoni järeldus on sõnastatud järgmiselt:

„Kõiki neid tegureid arvestades leiab komisjon, et ettevõtjad, keda käesolev otsus puudutab, panid toime väga raske rikkumise. Komisjoni arvates on rikkumise laad ja geograafiline ulatus sellised, et rikkumine tuleb lugeda väga raskeks, hoolimata sellest, kas selle mõju turule saab või ei saa mõõta. Igal juhul on selge, et kartelli konkurentsivastaseid kokkuleppeid rakendati ja neil oli mõju turule, isegi kui seda mõju ei saa täpselt mõõta”.

143    Hagejad kinnitavad, et komisjon hindas rikkumise raskust üle ning hagejad toovad selles osas välja erinevaid argumente, mis sisuliselt puudutavad rikkumise tegeliku laadi analüüsi. Samuti kritiseerivad hagejad komisjoni hinnangut selle rikkumise mõjule.

–       Rikkumise laad

144    Esialgu tuleb välja tuua, et komisjoni põhjendus, mis puudutab rikkumise laadi, on esitatud kahes osas: üks osa puudutab asjaomase konkurentsivastase tegevuse sisu enda arvestamist (otsuse põhjendus 278) ja teine osa puudutab väliseid elemente, mis on siiski seotud rikkumise laadi hindamisega (otsuse põhjendus 279).

145    Esimeses osas toob komisjon välja, et asjaomane rikkumine koosnes „põhiliselt” otseselt või kaudselt müügihindade või klientidele kohaldatavate mis tahes muude tehingutingimuste kindlaksmääramises, turgude ärajagamises, eelkõige klientide jaotamises, ja kartelli liikmeteks mitteolevate konkurentide vastases kooskõlastatud tegevuses.

146    Tuleb meenutada, et väited, mis puudutasid reklaami keelu osas konkurentsivastase kokkuleppe puudumist, seda, et kartelli liikmete üldist plaani, mille eemärk oli turul konkurentsistruktuuri püsiv muutmine ettevõtjate ülevõtmise abil, ei olnud olemas, ning seda, et oma kokkulepete kontrollimiseks ja rakendamiseks ei kasutatud eriti keerulist mehhanismi, ning mis sisaldusid hagejate menetlusdokumentide osas, kus formaalselt vaidlustati rikkumise raskusele antud komisjoni hinnang, lükati eespool viidatud põhjustel tagasi.

147    Lisaks nähtub otsuse põhjenduse 278 sõnastusest, et rikkumise raskusastme hindamisel kaalus komisjon kartellis osalevate ettevõtjate konkurentsivastast tegevust teistmoodi ning ta isegi ei maininud reklaami keeldu ja oma kokkulepete kontrollimiseks ja rakendamiseks eriti keerulise mehhanismi kasutamist, arvestades sellise tegevuse objektiivselt vähemtähtsat ning pelgalt täiendavat iseloomu.

148    Neil asjaoludel, ning isegi kui eeldada, et hagejate kaalutlusi reklaami keelu ja eespool viidatud mehhanismi kohta võiks pidada põhjendatuteks, ei sea need kahtluse alla komisjoni poolt rikkumise raskusastmele antud hinnangut.

149    Rikkumise raskusele antava hinnangu põhjenduse teise osa raames (otsuse põhjendus 279) märgib komisjon järgmist:

„Et asi oleks ammendav, võib samuti märkida, et kõik EMP suurettevõtjad, kes koos kontrollivad rohkem kui 90% EMP turust, osalesid kartelli moodustavates lepetes. Nende lepete täitmist juhiti või vähemalt nendega lepiti teadlikult asjaomaste ettevõtjate kõige kõrgemal tasemel. Osapooled võtsid arvukaid ettevaatusabinõusid, et kartellikokkulepet ei avastataks, mis ei jäta mingit kahtlust selles, et nad olid täiesti teadlikud oma tegude õigusvastasusest. Kartellikokkulepe saavutas kõrge institutsionaalsuse astme ning sellega arvestati laialdaselt. Kontaktid kohtumiste ja muu vormis olid poolte vahel tihedad ja korrapärased. Kartellikokkulepet rakendati üksnes osalevate ettevõtjate kasuks, aga klientide ja lõppkokkuvõttes laia üldsuse kahjuks”.

150    Selle väite toetuseks, et rikkumise raskust on valesti hinnatud, väidavad hagejad, et komisjon eksib, kui ta märgib otsuse 4. joonealuses märkuses, et kartellikokkulepe jagas elektrilised tooted „hinnakokkulepete jaoks” mitmesse suurde kategooriasse ning komisjoni seisukoht, et kokkuleppeid rakendati tänu piiraval viisil korraldatud süsteemile, põhineb „selle tõttu” asjaolude ekslikul tõlgendamisel.

151    Peale eespool viidatud kahe väite vahel ilmse loogilise seose puudumise piisab, kui märkida, et hagejate väidetel ei ole mingisugust seost otsuses komisjoni poolt esitatud rikkumise raskusastme hindamisega ning seega ei ole need väited rikkumise raskusastme ülehindamise etteheite osas üldse asjakohased.

152    Samuti väidavad hagejad, et otsuses (põhjendus 279) ei oleks pidanud arvesse võtma kartellikokkuleppe salajasust ega laiale üldsusele tekitatud kahju kui raskendavaid asjaolusid, kuna tegemist on igale kartellikokkuleppele omaste asjaoludega, mida seadusandja on juba trahvide õigusliku raamistiku kindlaksmääramisel arvesse võtnud. Muu hulgas ei esita komisjon ühtegi tõendit selle seisukoha toetuseks, et kartellikokkuleppe liikmed püüdsid metoodiliselt oma õigusvastast tegevust varjata.

153    Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale määratakse rikkumise raskusaste kindlaks mitme asjaolu alusel, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, ning et komisjonil on selle määratlemisel teatud kaalutlusruum (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 241, ja Euroopa Kohtu 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 43).

154    Selles kontekstis võib komisjon õiguspäraselt võtta rikkumise raskuastme määramisel arvesse asjaolu, et ettevõtjad võtsid arvukaid ettevaatusabinõusid, et kartellikokkulepet ei avastataks, ja et laiale üldsusele tekitati kahju, kuna need kaks asjaolu ei ole rangelt võttes „raskendavad asjaolud”, nagu väidavad hagejad.

155    Vastupidi hagejate kinnitustele kirjeldas komisjon detailselt otsuse punktides 81–87 ettevaatusabinõusid kohtumiste ja kontaktide saladuses hoidmiseks ning seda kirjeldust toetavad dokumentaalsed tõendid, mida hagejad ei ole vaidlustanud.

156    Muu hulgas, nagu rõhutab komisjon, ei tekita kõik konkurentsiõiguse rikkumised konkurentsile ja tarbijatele samal viisil kahju. Üldsusele tekitatud kahju arvesse võtmine erineb selle arvesse võtmisest, milline on kartellikokkuleppe liikme majanduslik suutlikkus tekitada kahju konkurentsile ning tarbijatele; viimati mainitu toimub suunistes sätestatud trahvisumma väljaarvutamise etapis ning selle eesmärk on teha ettevõtjate kohtlemisel vahet nimelt sellisel puhul nagu käesolevas asjas, kui rikkumises osalevad paljud ettevõtjad.

157    Lõpuks tuleb välja tuua, et otsuse põhjenduse 279 sõnastus näitab, et selles mainitud asjaolud olid teisejärgulised võrreldes nendega, mis esitati otsuse põhjenduses 278. Neil asjaoludel, isegi kui eeldada, et kartellikokkuleppe salajasuse ning üldsusele tekitatud kahju arvestamise vaidlustamist hageja poolt võiks pidada põhjendatuks, ei seataks selle tagajärjel kahtluse alla otsuse põhjenduses 278 sisalduvatest asjakohastest ja piisavatest põhjendustest tulenevat komisjoni rikkumise laadi hindamist.

–       Rikkumise mõju

158    Hagejad kinnitavad rikkumise raskuse ülehindamisel põhineva väite raames, et komisjon tegi rikkumise mõju hindamisel kahekordse vea.

159    Esiteks väidavad nad, et komisjon määras ekslikult asjaomase turu suuruse, leides, et kartellikokkulepe sisaldas mootorsõidukite osade tootjate ja tarbekaupade tootjate kohta käivaid keelatud koostöökokkuleppeid, mille olemasolu ei ole nad kunagi tunnistanud.

160    Nagu eelnevalt välja toodi, puudutab see argument otsuses komisjoni leitud rikkumise vaidlustamist ning vastupidi hagejate kinnitustele on tunnistatud, et kartelli konkurentsivastane tegevus puudutas mootorsõidukite osade tootjaid ja tarbekaupade tootjaid. See argument on samuti täiesti asjakohatu selles osas, mis puudutab kartellikokkuleppe mõju hindamise põhjendatuse uurimist; vastupidi hagejate väidetele ei sõltu kartellikokkulepe ettevõtjate asjaomaste toodetega saavutatud käibest.

161    Teiseks väidavad hagejad, et komisjon tegi vea kokkulepete rakendamise hindamisel ning nad väidavad samal ajal, et komisjon ei esitanud ühtegi tõendit kartellikokkuleppe konkreetse mõju kohta, mis on vastuolus suuniste nõuetega, ning et komisjon arvestas ebapiisavalt asjaolu, et kokkuleppeid viidi ellu vaid osaliselt.

162    Otsuse põhjenduses 281 tuvastab komisjon reaalse konkurentsivastase mõju olemasolu, mis käesoleval juhul tuleneb keelatud koostöökokkulepete elluviimisest, isegi kui selle mõju määra ei ole võimalik täpselt väljendada; see sedastus järgneb rikkumise laadi kirjeldusele ning eelneb selle geograafilise ulatuse kindlaksmääramisele. Otsuse põhjenduse 288 sõnastus, ning täpsemalt väljendi „kõiki neid tegureid arvestades” kasutamine lubab järeldada, et rikkumise kvalifitseerimisel „väga raskena” võttis komisjon arvesse kartellikokkuleppe konkreetset mõju turule, isegi kui komisjon lisas, et see kvalifikatsioon on õigustatud sõltumata sellest, kas mõju saab või ei saa hinnata.

163    Otsuse põhjendustest 244–248 ja 280–286 tuleneb, et komisjon tuletas kartellikokkuleppe rakendamisest selgelt, et sellel on asjaomasele sektorile konkreetne mõju.

164    Selles osas märgib komisjon, et „[k]õik kartelli liikmed kohaldasid kokku lepitud (protsentides väljendatud) üldisi hinnatõuse, esitades uued hinnakirjad […,] ühistranspordi ettevõtjad sõlmisid hankelepingud äriühinguga, kelle pakkumist oli muudetud nii, et see oli teiste kartelli osapoolte omast vähesel määral madalam, eraklientidel ei olnud muud valikut, kui hankida ette ära määratud tarnijalt enne kindlaks määratud hinna eest ilma konkurentsita ning lõikajad ei saanud osta plokke või siis ainult kunstlikult kõrgete hindade eest, nii et nad ei saanud pakkuda tõhusat konkurentsi valmistoodete turul”. Arvestades rikkumise perioodi pikkust ning asjaolu, et kõnealused ettevõtjad kontrollisid koos rohkem kui 90% EMP turust, ei ole komisjoni arvates mingit kahtlust, et kartellikokkuleppel oli turule reaalne konkurentsivastane mõju (otsuse põhjendused 245 ja 281).

165    Tuleb meenutada, et hinnates rikkumise konkreetset mõju turule, peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid tavapäraselt eksisteerinud ilma rikkumiseta (vt selle kohta eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punktid 619 ja 620; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr‑Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 235; 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 645, ja eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 150).

166    Hinnakokkuleppe osas saab komisjon õiguspäraselt järeldada, et rikkumisel oli mõju selle tõttu, et kartellikokkuleppe liikmed võtsid meetmeid, et kohaldada kokkulepitud hindu, näiteks teatades nendest klientidele, andes oma töötajatele juhiseid kasutada neid läbirääkimiste alusena ning nende kohaldamise üle konkurentide ja nende oma müügiosakondade poolt järelevalvet teostades. Selleks et järeldada mõju avaldumist turule, piisab kui kokkulepitud hinnad on aluseks üksikute tehinguhindade kindlaksmääramisele, piirates nii klientide läbirääkimisruumi (Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punktid 340 ja 341; eespool punktis 56 viidatud PVC II kohtuotsus, punktid 743–745, ja 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punkt 285).

167    Vastupidi, komisjonilt ei saa nõuda, kui on tuvastatud kartellikokkuleppe rakendamine, et ta süstemaatiliselt tõendaks, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel ettevõtjatel ka tegelikult saavutada kõrgema tehinguhinna taseme võrreldes sellega, mis oleks saavutatud ilma kartellita. Selles osas tuleb tagasi lükata seisukoht, mille kohaselt võib rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel arvesse võtta ainult asjaolu, et tehinguhinna tase oleks olnud erinev kokkuleppe puudumisel (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punktid 53 ja 62). Muu hulgas oleks sellise tõendamise nõudmine ebaproportsionaalne ja võtaks olulisi vahendeid, kuna see nõuaks oletuslike arvutuste kasutamist, mis tuginevad sellistele majandusmudelitele, mille täpsust on kohtul raske kontrollida ja mille eksimatust ei ole kuidagi tõendatud (kohtujurist J. Mischo ettepanek kohtuasjas C‑283/98 P: Mo och Domsjö vs. komisjon, milles otsus tehti 16. novembril 2000, EKL 2000, lk I‑9855, I‑9858, punkt 109).

168    Selleks et hinnata rikkumise raskusastet, on otsustav teada, kas kartellikokkuleppe liikmed tegid kõik, mis oli nende võimuses, et nende kavatsustel oleks konkreetne mõju. Seda, mis toimus seejärel tegelikult saadud turuhindade tasemel, võisid mõjutada teised tegurid, mis ei allunud kartellikokkuleppe liikmete kontrollile. Kartellikokkuleppe liikmed ei saa enda kasuks tuua esile väliseid tegureid, mis nende jõupingutustele vastu töötasid, pöörates need trahvi vähendamist õigustavateks asjaoludeks (eespool punktis 167 viidatud kohtujurist J. Mischo ettepanek kohtuasjas Mo och Domsjö vs. komisjon, punktid 102–107).

169    Seega leidmaks, et turule on mõju avaldatud, võib komisjon õiguspäraselt tugineda kartellikokkuleppe rakendamisele pärast asjakohasel viisil selle välja toomist, et kartellikokkulepe kestis rohkem kui 11 aastat ning nimetatud kartellikokkuleppe liikmed kontrollisid rohkem kui 90% EMP turust.

170    Mis puudutab nende seisukohtade põhjendatust, millel see komisjoni järeldus käesolevas asjas põhineb, tuleb märkida, et hagejad ei tõenda ega isegi väida, et kartellikokkuleppe rakendamist ei ole toimunud. Hagejate menetlusdokumentidest tuleneb, et viimased piirduvad selle asjaolu väljatoomisega, et kartellikokkulepet rakendati vaid osaliselt – väide, mis isegi siis, kui see on tõene, ei tõenda oma olemuselt seda, et komisjon hindas ekslikult rikkumise raskusastet, arvestades asjaolu, et kõnealusel õigusvastasel tegevusel oli reaalne konkurentsivastane mõju asjaomaste toodete EMP turule (Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 148).

171    Lõpuks tuleb välja tuua, et isegi kui eeldada, et kartellikokkuleppe konkreetset mõju ei ole õiguslikult piisavalt komisjoni poolt tuvastatud, on käesoleva rikkumise kvalifitseerimine „väga raskeks” siiski asjakohane. Rikkumise raskusastme hindamise kolm aspekti ei ole igakülgsel hindamisel sama kaaluga. Rikkumise laad on kõige olulisem „väga raskeks” kvalifitseeritud rikkumiste puhul. Suunistes sisalduvast väga raskete rikkumiste kirjeldusest nähtub, et kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on – nagu käesolevas asjas – hindade kindlaksmääramine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise väga raskeks rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust käitumist iseloomustaks teatav mõju või geograafiline ulatus. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et kuigi raskete rikkumiste näidiskirjelduses on otseselt mainitud mõju turule ja suurele osale ühisturust, ei mainita väga raskete rikkumiste kirjelduses ei konkreetset mõju turule ega teatava geograafilise ala mõjutamist (Esimese Astme Kohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punkt 178, ja eespool punktis 170 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 150).

172    Kõigist eelnenud kaalutlustest järeldub, et hageja esitatud väide, mis põhineb rikkumise raskusastme ülehindamisel, arvestades rikkumise laadi ja mõju, tuleb tagasi lükata.

 Ettevõtjate jagamine kategooriatesse

173    Hagejad väidavad, et komisjon määras vastuolus suunistega trahvide lähtesumma, arvestamata ettevõtjate kogukäivet, mis viis võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseni. Nii liigitati Schunk ja SGL samasse kategooriaase, olgugi et SGL on peaaegu kaks korda suurem kui Schunk. Otsuses kohtles komisjon kõiki ühetaoliselt ning jättis arvestamata teatud tegurid nagu hagejate struktuur äriühinguõiguse seisukohalt ja nende keerulisem juurdepääs finantsturule, mis oleks võimaldanud hinnata ettevõtjate individuaalset suutlikkust konkurentsi rikkuda.

174    Esiteks tuleb märkida, et vastupidi hagejate väidetule, ei olnud komisjonil trahvisummade kindlaksmääramisel vastavalt konkreetse rikkumise raskusastmele ja kestusele kohustust arvutada trahv, lähtudes asjaomaste ettevõtjate käibest ja täpsemalt kogukäibest tulenevast põhisummast (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 255).

175    Järgides määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 märgitud ülempiiri, mis viitab kogukäibele (vt eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119), võib komisjonil olla mõistlik võtta arvesse asjaomase ettevõtja käivet, et hinnata rikkumise raskusastet trahvisumma kindlaksmääramisel, ent siiski ei tule sellele käibele omistada ebaproportsionaalset tähtsust teiste hinnanguelementidega võrreldes (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 257).

176    Käesolevas asjas kohaldas komisjon suunistes määratletud arvutusmeetodit, millega nähakse ette suure hulga asjaolude arvessevõtmine rikkumise raskusastme hindamisel trahvisumma määramiseks, sh rikkumise laad, selle konkreetne mõju, asjaomase turu geograafiline ulatus ning trahvi vajalik hoiatav mõju. Kuigi suunistes ei sätestata trahvisummade arvutamist sõltuvalt kogu- või asjaomasest käibest, ei ole nendega ka vastuolus see, kui viidatud käibeid trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetakse, et kinni pidada ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, kui asjaolud seda nõuavad (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 258 ja 260).

177    Arvestades seda, et asjaomaste ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt ja selleks, et võtta arvesse igaühe konkreetset kaalu ning seega nende rikkumise reaalset mõju konkurentsile, kohtles komisjon otsuses ning kooskõlas suuniste punkti 1 A neljanda ja kuuenda taandega rikkumises osalenud ettevõtjaid erinevalt. Selleks jagas ta asjaomased ettevõtjad kolme kategooriasse, lähtudes iga ettevõtja poolt kogu EMP-s käesolevas menetluses küsimuse all olevate toodete osas saavutatud käibest, lisades sinna iga ettevõtja omatarbe. Sellest tuleneb turuosa, mis esindab iga ettevõtja kaalu rikkumises ning tema tegelikku majanduslikku suutlikkust tekitada konkurentsile olulist kahju (otsuse põhjendused 289–291).

178    Võrdlus põhineb kõnealuste toodete (miljonites eurodes väljendatud) käivet puudutavatel andmetel viimase rikkumise aasta kohta, st 1998. aasta kohta, nagu nähtub otsuse põhjenduses 37 esinevast tabelist 1 pealkirjaga „Menetluse esemeks oleva tootegrupi eeldatav käive (sh omatarbele vastav väärtus) ning EMP turuosad 1998. aastal”:

Tarnijad	Käive (sh omatarbe väärtus)	Turuosa EMP-s
Conradty	9	3%
Hoffmann	17	6%
[LCL]	84	29%
Morgan	68	23%
Schunk	52	18%
SGL	41	14 %
Ülejäänud	20	7 %
Kokku	291	100 %

179    Selle tulemusena liigitati LCL ja Morgan kui kaks kõige suuremat ettevõtjat, suurema turuosaga kui 20%, esimesse kategooriasse. Schunk ja SGL, kes on keskmise suurusega ettevõtjad turuosadega 10 ja 20% vahel, paigutati teise kategooriasse. Hoffmann ja Conradty kui väikese suurusega ettevõtjad selle tõttu, et nende turuosa on alla 10%, paigutati kolmandasse kategooriasse (otsuse põhjendused 37 ja 297).

180    Eelnevate kaalutluste põhjal määras komisjon vastavalt rikkumise raskusastmele kindlaksmääratud lähtesummana LCL-ile ja Morganile 35 miljonit eurot, SGL-ile ja hagejatele 21 miljonit eurot ning Hoffmannile ja Conradtyle 6 miljonit eurot (otsuse põhjendus 298).

181    Teiseks tuleb märkida, et kartell kattis kogu ühisturgu, ning pärast selle loomist kogu EMP-d ja asjaomaste toodete müügist tekkinud käive kujutab endast kohast alust, et hinnata, nagu komisjon seda otsuses tegi, kuidas konkurentsi asjaomasel ühenduse kaubaturul EMP-s kahjustati ning milline oli kartellikokkuleppes osalejate suhteline tähtsus kõnealusel turul. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb (vt eelkõige eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 121, ja eespool punktis 165 viidatud kohtuotsus Mayr-Melnhof vs. komisjon, punkt 369), et rikkumisega seotud kauba käive annab täpse pildi rikkumise ulatusest asjaomasel turul. Nagu rõhutas Esimese Astme Kohus, on konkurentsi piirava tegevusega seotud toodete müügist tekkinud käive objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab selle tegevuse kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele (Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑151/94: British Steel vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑629, punkt 643).

182    Kolmandaks tuleb esile tõsta, et meetodiga, millest tulenevalt jagatakse kartelli osalisi trahvide lähtesummade määramise staadiumis ettevõtjate erinevaks kohtlemiseks kategooriatesse, millise põhimõtte õigsust on Esimese Astme Kohus oma praktikas ka kinnitanud, olgugi et see ei arvesta seda, et samasse kategooriasse paigutatud ettevõtjate suurus üksteisest erineb (Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑913, punkt 385, ja eespool punktis 84 viidatud Tokai I kohtuotsus, punkt 217), määratakse samasse kategooriasse paigutatud ettevõtjatele ühesugune kindla suurusega trahvi lähtesumma.

183    Siiski tuleb kategooriatesse jagamisel järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt on keelatud kohelda võrreldavaid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud siis kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt peab trahvisumma muu hulgas olema vähemalt proportsionaalne nende asjaolude osas, mida võeti rikkumise raskusastme hindamisel arvesse (vt eespool punktis 84 viidatud Tokai I kohtuotsus, punkt 219 ja viidatud kohtupraktika).

184    Selleks et teha kindlaks, kas kartellikokkuleppe liikmete jagamine kategooriatesse vastab võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtetele, peab Esimese Astme Kohus komisjoni selle valdkonna kaalutlusõiguse teostamise seaduslikkuse kontrollimise raames üksnes kontrollima, kas see jagamine on järjekindel ja objektiivselt õigustatud (eespool punktis 182 viidatud kohtuotsus CMA CGM jt vs. komisjon, punktid 406 ja 416, ning eespool punktis 84 viidatud Tokai I kohtuotsus, punktid 220 ja 222).

185    Neljandaks tuleb märkida, et hagejad kritiseerisid ainult teise kategooria koosseisu reeglipärasust, väites, et võrreldes SGL-iga koheldi neid diskrimineerivalt. Hagejad liigitati sinna kategooriasse koos SGL-iga, kuna nende turuosad olid vastavalt 18 ja 14%, mille puhul käive asjaomasel turul oli vastavalt 52 ja 41 miljonit eurot, mis selgelt paigutas nad nende ettevõtjate hulka, kelle turuosa oli 10 ja 20% vahel.

186    Tuleb rõhutada, et samasse kategooriasse kuuluvate Schunki ja SGL-i suuruse erinevus (4 protsendipunkti) on väiksem kui ühelt poolt erinevus Schunki ja Morgani kui esimese kategooria vähemtähtsa ettevõtja ja teiselt poolt Schunki ja Hoffmanni kui kolmanda kategooria kõige suurema ettevõtja vahel. Schunki ja SGL-i väike vahe, arvestades SGL-i mitte eriti suurt turuosa, võimaldas komisjonil järjekindlalt ja objektiivselt ning seega võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid rikkumata kohelda Schunki sarnaselt SGL-iga keskmise suurusega ettevõtjana ning sellest tulenevalt määrata neile sama lähtesumma 21 miljonit eurot, mis oli väiksem LCL-ile ja Morganile – kellel on asjaomasel turul oluline positsioon (29% ja 23%) – määratud lähtesummast, ning suurem Hoffmannile ja Conradtyle – kellel on nimetatud turul väga marginaalne seisund (6% ja 3%) – määratud lähtesummast.

187    Seega ilmneb, et hageja ei saa tulemuslikult järeldada, et tegemist on diskrimineeriva või ebaproportsionaalse kohtlemisega, kuna trahvi lähtesumma on põhjendatud lähtuvalt kriteeriumist, mida komisjon kasutas iga ettevõtja tähtsuse määramisel asjaomasel turul (vt selle kohta eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 304) ning lisaks kujutab määratud 21 miljon eurot peaaegu minimaalset lähtepunkti, mis on suunistes „väga raskete” rikkumise jaoks sätestatud.

188    Neil asjaoludel tuleb asjakohatutena tagasi lükata väited selle kohta, et SKT-l kui börsil noteerimata äriühingul, kellel on ülemaailmselt selgelt alla 10% turuosa, on kindlasti väiksem majanduslik võimsus kui börsil noteeritud ettevõtjatel nagu Morgan, LCL või SGL, kes on ülemaailmse kontserni emaettevõtjad ning kellel on finantsturgudele lihtsustatud juurdepääs.

189    Enamgi veel, isegi kui eeldada ettevõtja erilise laadi ning finantsturgudele lihtsustatud juurdepääsu vahelise kohustusliku seose olemasolu tuvastamist, ei näi see asjaolu käesolevas asjas olevat asjakohane, et konkreetselt kindlaks määrata iga kartellikokkuleppes osaleva ettevõtja toimepandud rikkumise ulatust ning nende tegelikku tähtsust asjaomasel turul.

 Hoiatav mõju

190    Esiteks väidavad hagejad, et komisjon hindas hoiatamise vajadust asjaomaste ettevõtjate suhtes vahet tegemata ja ühetaoliselt, sõltumata nende käibest, mis on vastuolus kohtupraktika ning suuniste nõuetega.

191    Tuleb meenutada, et määruse nr 17 artiklis 15 sätestatud sanktsioonide eesmärk on karistada õigusvastase tegevuse eest ning ennetada sellise tegevuse kordumist (Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 173; eespool punktis 56 viidatud PVC II kohtuotsus, punkt 1166).

192    Kuna trahvide eesmärk on hoiatada, siis selle mõju tagamise nõue kujutab endast üldist nõuet, millest komisjon peab kogu trahvide arvutamise aja jooksul juhinduma, ega eelda ilmtingimata seda, et nimetatud arvutus hõlmab konkreetset etappi, milles hinnatakse tervikuna kõiki kohaseid asjaolusid selle eesmärgi saavutamiseks (Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 226).

193    Suunistes ei ole komisjon määratlenud meetodit ega spetsiifilisi kriteeriume, mida tuleb hoiatuseesmärgi arvessevõtmiseks järgida ja mille kohaldamine oleks talle kohustuslik, kui need oleksid olnud sõnaselgelt kehtestatud. Rikkumise raskusastme hindamist puudutavate juhiste kontekstis mainib suuniste punkti 1 A neljas taane ainult vajadust määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju.

194    Käesolevas asjas on komisjon otseselt rõhutanud vajadust määrata trahvid hoiataval tasemel kindlaks trahvide kindlaksmääramisel kasutatud üldise lähenemisviisi raames, ning ta käsitles kartellikokkuleppes osalejaid vastavalt asjakohase käibe alusel määratud turuosale erinevalt ning määras Schunki trahvi lähtesummaks 21 miljonit eurot (otsuse põhjendused 271 ja 289).

195    Otsusest tuleneb selgelt, et trahvi lähtesumma kindlaksmääramiseks vastavalt rikkumise raskusastmele määratles komisjon esiteks rikkumise kui sellise, võttes arvesse objektiivseid asjaolusid, nagu rikkumise enda laad, selle mõju turule ja selle turu geograafiline ulatus, ning teiseks võttis komisjon arvesse subjektiivseid asjaolusid, nagu kartellis osaleva iga ettevõtja konkreetne kaal ja seega nende õigusvastase tegevuse reaalne mõju konkurentsile. Komisjon on eeskätt oma analüüsi teises pooles järginud trahvi hoiatava taseme tagamise eemärki.

196    Tuleb meenutada, et selles analüüsis jagas komisjon ettevõtjad kolme kategooriasse, toetudes iga ettevõtja poolt kogu EMP-s käesolevas menetluses küsimuse all olevate toodete osas saavutatud käibele, lisades sinna iga ettevõtja omatarbe. Sellest tuleneb turuosa, mis kujutab endast iga ettevõtja kaalu rikkumises ning tema tegelikku majanduslikku suutlikkust tekitada olulist kahju konkurentsile (otsuse põhjendused 289–291).

197    Seega tuleb järeldada, et vastupidi hagejate väidetule ei ole komisjon hinnanud asjaomaste ettevõtjate suhtes hoiatamise vajadust vahet tegemata ja ühetaoliselt, vaid vastupidi, võttes arvesse nende tähtsust turul nende käibe alusel.

198    Hagejad väidavad teiseks, et komisjon nõuab otsuses ettevõtjatelt rikkumise lõpetamist, samas kui viimased lõpetasid rikkumise juba 1999. aasta detsembris, rohkem kui neli aastat enne otsust, mis näitab, et komisjoni hinnang vajaliku hoiatava mõju kohta põhines ekslikul asjaolul.

199    See väide tuleb tagasi lükata, kui valel eeldusel põhinev väide. Otsuse põhjenduse 268 ja artikli 3 pelgast lugemisest tuleneb tegelikult, et otsuse adressaatideks olevatele ettevõtjatele tehtud ettekirjutus lõpetada tuvastatud rikkumine viivitamatult osas, milles seda juba ei olnud tehtud, ei oma mingit seost komisjoni hoitava mõju hindamisega.

200    Kolmandaks väidavad hagejad, et nad on diskrimineerimise ohvrid võrreldes SGL-iga, kuna komisjon hindas vajalikku hoiatavat mõju arvesse võtmata asjaolu, et SGL-il kui börsil noteeritud ettevõtjal on finantsturgudele lihtsustatud juurdepääs.

201    Tuleb meenutada, nagu seda näidati eespool punktides 184–187, et Schunki ja SGL-i liigitamine samasse kategooriasse asjaomaste toodete müügist tekkinud käibe alusel ei diskrimineeri mingil viisil Schunki.

202    Isegi kui eeldada, et börsil noteeritud ettevõtja võib palju lihtsamalt mobiliseerida vajalikud rahalised vahendid trahvi maksmiseks, võib selline olukord vajadusel õigustada proportsionaalselt suurema trahvi määramist, et tagada piisavalt hoitav mõju, kui see, mis määratakse ettevõtjale, kes on toime pannud sama rikkumise, kuid kellel niisuguseid ressursse ei ole.

203    Neil asjaoludel võib võimalik mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumine komisjoni poolt viia ainult SGL-ile määratud trahvisumma suurendamiseni, mitte Schunkile määratud trahvi vähendamiseni, nagu viimane seda oma menetlusdokumentides nõuab. Tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist tuleb ühitada kinnipidamisega õiguspärasuse põhimõttest, mille kohaselt ei saa keegi oma nõuete toetuseks tugineda teiste õigussubjektide kasuks sooritatud õigusrikkumisele (Euroopa Kohtu 4. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 134/84: Williams vs. kontrollikoda, EKL 1985, lk 2225, punkt 14; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 160, ja eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 367).

204    Neljandaks kinnitavad hagejad, et komisjoni määratud trahvi ebaproportsionaalsus tuleb välja võrreldes Ameerika Ühendriikide, mille turg on suuruselt enam-vähem sama kui Euroopa turg, „sama kohtuasja” raames konkurentsiküsimustega tegelevate ametiasutuste määratud sanktsioonidega.

205    Selles osas peab sedastama, et kolmandate riikide ametiasutused, kes oma territoriaalse pädevuse raames tegelevad konkurentsivabaduse kaitsega, peavad oma võimu teostama vastavalt nendes riikides kohaldatavatele nõuetele. Need põhimõtted, mis on teiste riikide õiguskordade konkurentsivaldkondade aluseks, teenivad teatud kindlaid eesmärke, kuid viivad ka spetsiifiliste materiaalõiguse normide vastuvõtmiseni ja väga erinevate haldus-, karistus- ja tsiviilõiguslike tagajärgedeni konkurentsialaste õigusnormide rikkumiste tuvastamisel nimetatud riikide ametiasutuste poolt (Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punkt 29).

206    Seevastu on õiguslik olukord hoopis teine juhul, kui ettevõtja suhtes kohaldatakse konkurentsivaldkonnas vaid ühenduse õigust ja ühe või mitme liikmesriigi õigust, st juhul, kui konkurentsi kahjustav kokkulepe jääb vaid Euroopa Ühenduse õiguse territoriaalsesse kohaldamisalasse (eespool punktis 205 viidatud 29. juuni 2006. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 30).

207    Sellest tuleneb, et kui komisjon karistab ettevõtjat õigusvastase käitumise eest, isegi kui selleks on ettevõtja osalemine rahvusvahelises kartellis, püüab komisjon tagada ühisturul konkurentsivabadust, mis on EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g kohaselt ühenduse põhieesmärk. Ühenduse tasemel kaitstava õigushüve eripära tõttu võivad komisjoni poolt tema asjakohase pädevuse raames antud hinnangud märgatavalt erineda kolmandate riikide antud hinnangutest (eespool punktis 205 viidatud 29. juuni 2006. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 31).

208    Mis puudutab väidetavat proportsionaalsuse ja/või võrdsuse põhimõtete eiramist, tuleb märkida, et mis tahes argumente, mis põhinevad kolmandate riikide poolt juba määratud trahvidel, saab hinnata vaid kaalutlusõiguse raames, mis on ühenduse konkurentsiõigusealaste rikkumiste eest trahvide määramisega seoses komisjonile antud. Seega, kuigi ei ole välistatud, et komisjon kolmandate riikide ametiasutuste poolt varem määratud trahvidega arvestab, ei ole ta siiski seda kohustatud tegema (eespool punktis 205 viidatud 29. juuni 2006. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 36).

209    Hoiatuseesmärgiga, mida komisjon võib trahvisummat kindlaks määrates taotleda, soovitakse tagada, et ettevõtjad järgiksid ühisturul nende tegevust reguleerivaid EÜ asutamislepinguga kehtestatud konkurentsieeskirju (vt selle kohta eespool punktis 191 viidatud kohtuotsus Chemiefarma vs. komisjon, punktid 173–176). Järelikult, hinnates nimetatud eeskirjade rikkumise eest määratava trahvi hoiatavat iseloomu, ei ole komisjon kohustatud arvesse võtma võimalikke karistusi, mille kolmandad riigid on teatud ettevõtjale konkurentsinormide rikkumise eest määranud (eespool punktis 205 viidatud 29. juuni 2006. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 37).

210    Käesolevas asjas piisab, kui märkida, et otsuse esemeks olnud kartellikokkulepe jäi vaid Euroopa Ühenduse õiguse territoriaalsesse kohaldamisalasse ning trahvide hoiatava iseloomu hindamisel ei pea komisjon ühel või teisel viisil arvesse võtma siseriiklikke konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjatele Ühendriikide ametiasutuste poolt määratud karistusi. Arvestades Ameerika Ühendriikide konkurentsiõiguse rikkumise uurimise ja karistamise eripära, mis on seotud kahju hüvitamise hagide ning kriminaalmenetluse tähtsusega, ei saa hagejad tõhusalt välja tuua selles kolmandas riigis läbiviidud menetluse raames määratud trahve, püüdmaks tuvastada komisjoni määratud trahvi ebaproportsionaalsust.

 Schunki koostöö

211    Tuleb meenutada, et komisjonil on trahvide arvutamise meetodi küsimustes ulatuslik kaalutlusõigus ning ta võib sellega seoses võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on asjaomaste ettevõtjate koostöö komisjoni talituste läbiviidava uurimise ajal. Selles raamistikus peab komisjon andma keerulisi faktilisi hinnanguid, näiteks iga ettevõtja vastava koostöö küsimuses (eespool punktis 153 viidatud 10. mai 2007. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 81).

212    Komisjonil on selles osas ulatuslik kaalutlusruum ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, eeskätt teiste ettevõtjate panusega võrreldes (eespool punktis 153 viidatud 10. mai 2007. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 88.

213    Koostööteatises täpsustas komisjon, millistel tingimustel võib kartellikokkuleppe suhtes komisjoni läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada (koostööteatise peatüki A lõige 3).

214    Koostööteatise peatükk D näeb ette järgmist:

„1. Kui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleks täidetud kõik peatükkides B ja C nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra.

2. Selline olukord esineb eelkõige, kui:

–        ettevõtja esitab komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist informatsiooni, dokumente või teisi tõendeid, mis aitavad toimunud rikkumise olemasolu kinnitada,

–        ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.”

215    Käesolevas asjas vähendati Schunki trahvisummat 30% võrra vastavalt koostööteatise peatükile D.

216    Oma hinnangu õigustamiseks väidab komisjon otsuse põhjenduses 328 järgmist:

„Nagu [LCL-gi], taotles Schunk leebemat kohtlemist pärast kirja saamist, mis komisjon talle [määruse nr 17] artikli 11 alusel adresseeris, kuid ta esitas need tõendid üks kuu hiljem kui [LCL]. Oma avalduses tunnistas Schunk kartellikokkuleppe olemasolu ja selles osalemist, kuid ta ei esitanud aruandeid ajast, mil kartelli kohtumised aset leidsid. Kõige kasulikum esitatud tõend on nimekiri kartelli kohtumistest, mille toimumist Schunk tunnistab. See nimekiri sisaldab teatud kohtumisi, millest komisjon ei olnud teadlik. Schunk esitas samuti hulga reisidokumente, mis puudutasid mitmeid kohtumisi. Enamik puudutas kohtumisi, millest komisjon oli juba teadlik ning mille jaoks ta nõudis artikli 11 alusel saadetud kirjas kõikide kättesaadavate dokumentide esitamist. Uurimise käigus vastas Schunk samuti paljudele küsimustele, mis komisjon talle komisjoniga tehtud koostöö raames esitas, et täiendada informatsiooni, mida ta juba vabatahtlikult andis. Siiski märgib komisjon, et vastupidi [LCL-ile] ei näidanud Schunk üles initsiatiivi anda komisjonile kartellikokkuleppe kohta täiendavat informatsiooni. Üldiselt leiab komisjon, et Schunki poolt vabatahtlikult esitatud tõendid täidavad rikkumise olemasolu kinnitamisele kaasaaitamise kriteeriumi”.

217    Komisjon tõi samuti välja, et pärast vastuväiteteatise saamist teavitas Schunk teda sellest, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele (otsuse põhjendus 329).

218    Tuleb rõhutada, et ei esine mingit vaidlust selles kohta, et otsuse vastuvõtmise ajal täitis Schunk koostööteatise peatüki D lõike 2 esimeses ja teises taandes ettenähtud tingimusi. Vaidlus puudutab ainult vähendamise suurust, mis on 30% vastukaaluks LCL-i 40%-le, arvestades, et mõlema ettevõtja trahvisummat vähendati 10% võrra, kuna nad ei vaielnud vastu faktide sisulisele õigsusele. Sisuliselt väidab Schunk, et otsuses selle erinevuse kohta esinev põhjendus on ekslik ning tegemist on diskrimineeriva kohtlemisega.

219    Mis puudutab Schunki väidet, et ta oli kiirem kui LCL, tuleb välja tuua, et pärast komisjoni 2. augusti 2002. aasta ingliskeelses kirjas sisalduva informatsiooninõude saamist palus Schunk 8. augustil 2002 selle saksakeelset versiooni, mille ta sai 4. oktoobril 2002. See olukord selgitab Schunki arvates seda, et ta sai informatsiooninõudele vastata alles 25. oktoobril 2002, st kolm nädalat pärast saksa keelde tõlgitud nõude saamist, samas kui LCL vastas rohkem kui seitse nädalat pärast talle adresseeritud informatsiooninõude saamist.

220    Siiski tuleb sedastada, et SKT kirjutas komisjonile alates 2. septembrist 2002, et teavitada teda oma kavatsusest teha koostööd haldusmenetluses ja kontrollida, kas peale informatsiooninõude vastuste on tal komisjonile võimalik edastada muud vajalikku teavet, arvestades juba institutsioonil olevaid tõendeid.

221    SKT esitas 30. septembril 2002 oma advokaadi vahendusel detailsed kommentaarid ning kriitika informatsiooninõude sisu kohta, analüüsides seda nõuet tõlgendavalt, näitamaks, et esitatud küsimused väljuvad kohtupraktikaga paika pandud raamistikust ning et vastused küsimustele ning vastavate tõendite esitamine väljub õiguslikus plaanis ettevõtjalt nõutud koostöö piiridest. SKT märgib siiski, et ta vastab nendele küsimustele vabatahtlikult ning informatsioon, mis väljub nõutud koostöö piiridest, on tema vastuses esitatud poolpaksus kirjas.

222    Need kaks SKT dokumenti on tunnistuseks sellele, et ta sai informatsiooninõudest täielikult aru enne selle tõlkimist saksa keelde ning neil asjaoludel ei saa hageja tõsimeeli väita, et tal oli võimalik oma panus anda alles pärast nimetatud tõlke kättesaamist.

223    Sellele sedastusele lisandub asjaolu, et LCL sai samuti ingliskeelse, mitte prantsuskeelse informatsiooninõude ning esitas informatsiooni asjaomaste kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste kohta alates 22. augustist 2002 ja siis 24. ja 30. septembril 2002. Neil asjaoludel leidis komisjon õigesti, et SKT esitas oma tõendid vähemalt üks kuu hiljem kui LCL.

224    Isegi kui eeldada, et viimast järeldust võib lugeda ekslikuks selles suhtes, mis puudutab ainult informatsiooninõude saksakeelse tõlke kättesaamise arvestamist, siis teised otsuse põhjenduses 328 esinevad põhjendused õigustavad vaidlustatud erinevat kohtlemist.

225    Nagu tuleneb otsuse põhjendusest 328, põhistas komisjon oma hinnangu vähendatud summa kohta peamiselt SKT panuse väärtusele. Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse konkurentsinormide rikkumises osalenud ettevõtjate, kes komisjoniga koostööd tegid, trahvide vähendamine põhjendatud kaalutlusel, et selline koostöö kergendab komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel ning vajadusel sellele lõpu tegemisel (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 399; eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus BPB de Eendracht vs. komisjon, punkt 325; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑338/94: Finnboard vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1617, punkt 363, ja eespool punktis 165 viidatud kohtuotsus Mayr-Melnhof vs. komisjon, punkt 330).

226    Komisjon leiab sisuliselt ühelt poolt, et SKT esitatud tõenditel on väike lisaväärtus, kui arvestada juba komisjonil olevaid tõendeid.

227    Ilma et Schunk sellele vastu vaidleks, märgib komisjon, et ta sai SKT-lt kartelli selliste kohtumiste nimekirja, millest enamikust oli ta juba teadlik ning mõned nendest vastasid sektori Euroopa erialaliidu, käesoleval juhul ECGA ametlikele kohtumistele.

228    Vastupidi Schunki kinnitustele ei märgi komisjon otsuse põhjenduses 328, et SKT ei esitanud asjaomaste faktide toimumisajast pärit dokumente. Selge on muu hulgas see, et SKT edastas koos oma vastusega informatsiooninõudele ECGA esindajatele adresseeritud kirjavahetuse ning suure hulga dokumente, mis kinnitavad nimekirjas olevate kartelli kohtumistega seoses reiside toimumist ja hotellides peatumist. Need dokumendid ei kujuta endast siiski „aruandeid” või „protokolle” samal ajal toimunud kohtumiste sisu kohta.

229    Nagu komisjon oma menetlusdokumentides õigesti rõhutab, oli kohtumiste nimekirjal ning vastavate reiside kohta käivatel dokumentidel mõte ainult koos teiste ettevõtjate poolt esitatud asjaomaste kohtumiste sisu puudutava informatsiooniga. Teiselt poolt märkis komisjon, ilma et Schunk oleks sellele vastu vaielnud, et kui SKT vastas paljudele talle esitatud küsimustele, mis komisjon talle uurimise käigus tehtud koostöö raames esitas, et täiendada juba vabatahtlikult antud informatsiooni, ei näidanud nimetatud ettevõtja vastupidi LCL-ile üles initsiatiivi anda komisjonile kartellikokkuleppe kohta täiendavat informatsiooni.

230    Schunk väidab veel, et otsuse põhjenduses 328 rõhutab komisjon asjaolu, et tema koostöö toimus pärast informatsiooninõude saamist ning seda vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt see asjaolu ei kujuta endast põhjust lugeda koostöö vähem väärtuslikuks.

231    Otsuse põhjenduse 328 esimene lause on sõnastatud järgmiselt:

„Nagu [LCL-gi], taotles Schunk leebemat kohtlemist pärast kirja saamist, mis komisjon talle adresseeris [määruse nr 17] artikli 11 alusel, kuid ta esitas tõendid üks kuu hiljem kui [LCL]”.

232    Selle sõnastuse suhtes tundub kostja vastuses esitatud komisjoni tõlgendus, mille kohaselt see lause tähendab, et ta võttis arvesse ainult informatsiooni, mis väljus määruse nr 17 artikli 11 alusel informatsiooni esitamise kohustuse piiridest, olevat liiga laiaulatuslik ning sellega ei saa nõustuda. Eespool nimetatud põhjenduse sõnastusest tuleneb, et hindamaks võimaliku vähendamise suurust SKT koostöö alusel, võttis komisjon arvesse ajahetke, mil esitati koostööteatise kohaldamise palve.

233    Schunk viitab Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑230/00: Daesang ja Sewon Europe vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2733, punkt 139) väitmaks, et selline arvessevõtmine on kohtupraktikaga vastuolus. Siiski nähtub selle kohtuotsuse punktist 139, millele Schunk otseselt viitab, et see kohtuotsus on käesolevas asjas täiesti asjakohatu. Selles kohtuotsuses leidis Esimese Astme Kohus, et asjaolu, et hagejate puhul „keeldutakse” koostööteatise peatükis C – mitte peatükis D nagu käesoleval juhul – ette nähtud vähendamisest põhjendusel, et neile esitati informatsiooninõue, läheb vastuollu selles sättes toodud tingimustega.

234    Tegelikult nähtub kohtupraktikast, nagu juba välja toodi, et komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel (eespool punktis 153 viidatud 10. mai 2007. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 88) ning üldise hinnangu raames võib komisjon arvesse võtta asjaolu, et see ettevõtja edastas komisjonile dokumente alles pärast informatsiooninõuet (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 365, mida Euroopa Kohus on kinnitanud apellatsioonmenetluses eespool punktis 44 viidatud kohtuotsusega Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 408), ilma et see saaks olla määrav tegur ettevõtja poolt koostööteatise punkti D lõike 2 esimese taande kohaselt tehtud koostöö vähendamiseks (eespool punktis 84 viidatud Tokai I kohtuotsus, punkt 410). Otsuse põhjenduses 328 ei ole seda kohtupraktikat tähelepanuta jäetud.

235    Igal juhul tuleneb otsuse põhjenduste 324 ja 328 lugemisest, et komisjon arvestas nii Schunki kui ka LCL-i puhul seda, et need kaks ettevõtjat taotlesid koostööteatise sätete kohaldamist pärast informatsiooninõude saamist ning seega selles osas koheldi neid identselt.

236    Lõpuks tuleb välja tuua, et oma menetlusdokumentides kriipsutab Schunk otsuses alla komisjoni esitatud teatud tähelepanekud, mis puudutavad LCL-i poolt esitatud informatsiooni suhtelist kasu. Selles osas, milles Schunk väidab, et LCL-i trahvi vähendati õigusvastaselt, ja isegi oletades, et komisjon vähendas tõepoolest alusetult selle ettevõtja trahvi koostööteatise ebaõige kohaldamisega, peab meenutama, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist tuleb ühitada kinnipidamisega õiguspärasuse põhimõttest, mille kohaselt keegi ei saa oma nõuete toetuseks tugineda teiste õigussubjektide kasuks sooritatud õigusrikkumisele (eespool punktis 203 viidatud kohtuotsus Williams vs. kontrollikoda, punkt 14; eespool punktis 203 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 160, ja eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 367).

237    Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et väide, mis põhineb hagejate koostöö ekslikul hindamisel komisjoni poolt ning diskrimineerival kohtlemisel võrreldes SGL-iga, tuleb tagasi lükata.

 Komisjoni vastuhagi

238    Komisjon palub Esimese Astme Kohtul kasutada talle EÜ artikli 229 ja määruse nr 17 artikli 17 alusel antud täielikku pädevust ning suurendada hagejatele, kes esimest korda vaidlesid vastuväiteteatises esitatud asjaoludele vastu Esimese Astme Kohtus, määratud trahvisummat. Schunk vaidlustab juba selle, et komisjonil on üldse võimalik esitada trahvisumma suurendamise nõue ning igal juhul selle nõude põhjendatuse.

 Vastuvõetavus

239    Käesolevas asjas on Schunk Esimese Astme Kohtule esitanud EÜ artiklite 230 ja 231 alusel hagi, mille eesmärk on esimese võimalusena otsuse tühistamine ning teise võimalusena määratud trahvisumma vähendamine.

240    Tuleb meenutada, et vastavalt EÜ artiklile 229 võivad asutamislepingu sätete alusel nõukogu poolt vastuvõetud määrused anda Euroopa Kohtule täieliku pädevuse selliste määrustega ettenähtud karistuste määramisel.

241    Niisugune pädevus on antud ühenduse kohtule määruse nr 17 artikli 17 alusel, mis näeb ette, et „[E]uroopa Kohtul on [EÜ] artikli [229] tähenduses täielik pädevus vaadata läbi otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed”.

242    Esimese Astme Kohtul on õigus EÜ artiklis 229 ja määruse nr 17 artiklis 17 talle antud täieliku pädevuse alusel hinnata trahvisumma kohasust (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsused kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9641, punkt 40; eespool punktis 167 viidatud kohtuasjas Cascades vs. komisjon, punkt 41, ja kohtuasjas C-280/98 P: Weig vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9757, punkt 41). Toetudes oma täielikule pädevusele, ei ole ühenduse kohtu pädevus piiratud vaid EÜ artiklis 231 sätestatud õigusega tühistada vaidlustatud otsus, vaid tal on õigus muuta sellise otsusega määratud karistust (eespool punktis 85 viidatud kohtumäärus FNICGV vs. komisjon, punkt 24).

243    Seega on ühenduse kohtul lisaks karistuse õiguspärasuse kontrollimisele õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punkt 61).

244    Kuigi neil asjaoludel taotlevad hagejad kõige tihedamini täieliku pädevuse kasutamist trahvisumma vähendamiseks, ei takista miski seda, et komisjon võiks samuti esitada ühenduse kohtule küsimuse trahvisumma kohta ning esitada nõude nimetatud summa suurendamiseks.

245    Just selline võimalus on otseselt ette nähtud koostööteatise peatüki E lõikes 4, mis sätestab, et „[kui] ettevõtja, kelle trahvi on vähendatud seetõttu, et ta ei vaielnud vastu asjaolude sisulisele õigsusele, vaidleb neile asjaoludele esimest korda vastu Esimese Astme Kohtusse esitatud tühistamishagis, palub komisjon põhimõtteliselt Esimese Astme Kohtul suurendada sellele ettevõtjale määratud trahvi summat”. Komisjoni esitatud nõue käesolevas asjas põhineb just sellel sättel.

246    Lisaks tuleb märkida, et ühenduse kohus võib sellist täielikku pädevust teostada siiski vaid ühenduse õigusaktide, ja veel täpsemalt tühistamishagide läbivaatamise käigus. Tegelikult EÜ artikliga 229 üksnes laiendatakse pädevust, mis ühenduse kohtul on EÜ artikli 230 alusel esitatud hagide läbivaatamisel (eespool punktis 85 viidatud kohtumäärus FNICGV vs. komisjon, punkt 25).

247    Sellest tuleneb, et Schunki argument, mille kohaselt komisjoni trahvisumma suurendamise nõue on vastuolus EÜ artikliga 230 ning ei vasta hagiavalduses määratletud vaidluse esemele, tuleb tagasi lükata.

248    Muu hulgas tuleb komisjoni menetlusdokumentide eksliku mõistmise tõttu tagasi lükata Schunki argument, mille kohaselt eespool mainitud nõue rikub „hea usu põhimõtet”, kuna nimetatud nõuet põhjendatakse käitumisega, millest komisjon oli teadlik juba haldusmenetluses.

249    Nagu juba välja toodi, on trahvisumma suurendamise nõue põhjendatud Schunki suhtumisega, kes komisjoni arvates vaidleb esimest korda kohtus vastu juba eelnevalt haldusmenetluse käigus omaksvõetud asjaoludele.

250    Eespool toodud kaalutlustest nähtub, et nimetatud nõue tuleb lugeda vastuvõetavaks ning et see tuleb Esimese Astme Kohtul sisuliselt lahendada.

 Põhiküsimus

251    Arvestades pädevust, mis on Esimese Astme Kohtule antud määratud trahvisumma suurendamiseks, kohaldades selleks määrust nr 17, tuleb kindlaks teha, kas käesoleva asja asjaolud õigustavad, nagu komisjon sisuliselt väidab, Schunkile koostöö alusel määratud 10% vähendamise tühistamist, mis viib trahvi lõppsumma suurenemiseni.

252    Koostööteatise peatüki D lõike 2 teise taande kohaselt vähendatakse ettevõtja trahvisummat, kui „ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele”.

253    Käesolevas asjas tuleb välja tuua, et hagejate nõuetega taotletakse mitte ainult trahvisumma vähendamist, vaid ka otsuse kui sellise tühistamist, ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisel põhinevate väidete toetuseks esitatud argumentide raames vaidlevad hagejad otseselt vastu asjaoludele, mida neile vastuväiteteatises ette heidetakse ning millel põhineb EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamine.

254    Nagu eespool välja toodi, vaidlesid hagejad esimest korda Esimese Astme Kohtus vastu reklaami keeldu puudutavatele kokkulepetele, mootorsõidukite osade tootjaid ja tarbekaupade tootjaid puudutavale konkurentsivastasele tegevusele ning kokkumängu puudutavate kokkulepete rakendamise järelevalvesüsteemile, millel põhineb nimelt EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamine otsuses.

255    Komisjon väidab, et hagejad vaidlesid esimest korda hagiavalduses vastu ka menetlustoimikus leheküljel nr 9823 asuvale dokumendile (lisa A 21), mis puudutab mootorsõidukite osade tootjaid ja tarbekaupade tootjaid ning konkurentide kõrvaldamist puudutavaid kokkuleppeid.

256    Eespool mainitud dokument käsitleb eespool punktis 254 välja toodud mootorsõidukite osade tootjatele ja tarbekaupade tootjatele suunatud tooteid puudutavat konkurentsivastast tegevust.

257    Mis puutub konkurentide kõrvaldamist puudutavatesse kokkulepetesse, siis komisjon viitab hagejate väitele, mis põhineb sellel, et kartelli liikmete üldist plaani, mille eemärk oli turul konkurentsistruktuuri püsiv muutmine ettevõtjate ülevõtmise abil, ei olnud olemas; selle väite kohta märgiti, et see tuleneb otsuse põhjenduse 173 ilmselgelt ekslikust mõistmisest ning seda ei saa seega analüüsida kui etteheidetud faktidele hilinenult vastuvaidlemist.

258    Käesolevas staadiumis tuleb meenutada, et need kolm asja, mida vaidlustati ja millele viidati eespool punktis 254, lükati tagasi, kohaldades kohtupraktikat, mille alusel loetakse tuvastatuks asjaolud, mida ettevõtja on sõnaselgelt haldusmenetluses tunnistanud ja viimastel ei ole enam kohtumenetluses õigust esitada neid asjaolusid vaidlustavaid väiteid (eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 227; eespool punktis 84 viidatud Tokai I kohtuotsus, punkt 108, ja eespool punktis 56 viidatud Tokai II kohtuotsus, punktid 324 ja 326).

259    Neil asjaoludel ei ole põhjust tühistada koostööteatise peatüki D lõike 2 teise taande kohaselt Schunkile määratud minimaalset 10% vähendamist ning komisjoni vastuhagi tuleb seega rahuldamata jätta (vt selle kohta eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 369).

260    Veel tuleb välja tuua, et komisjon viitab oma menetlusdokumentides eespool punktis 84 viidatud Tokai I kohtuotsusele, milles Esimese Astme Kohus rahuldas komisjoni nõude trahvi suurendamiseks, isegi kui hageja argument ei seadnud kahtluse alla sõnaselgelt tunnistatud asjaolusid, märkides, et komisjon oli vastu kõiki neid ootusi, mis tal mõistlikult said olla hageja poolt haldusmenetluses tehtud koostöö osas, kohustatud välja töötama ja esitama Esimese Astme Kohtus kaitse rikkumist puudutavate asjaolude kohta, mille suhtes komisjon arvas õiguspäraselt, et hageja neid enam küsimuse alla ei sea.

261    Komisjoni menetlusdokumendid viitavad sellele, et seda, mida leiti olukorras, kus hageja argument ei sea kahtluse alla otse tunnistatud asjaolusid, tuleb vältimatult leida ka siis, kui nagu käesolevas asjas hilinenult vaieldakse vastu haldusmenetluses tunnistatud asjaoludele.

262    Nagu õigesti rõhutavad hagejad, näeb määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 ette, et trahvisumma määratakse ainult rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal. Asjaolu, et komisjon pidi välja töötama kaitse nendele asjaoludele vastuvaidlemise kohta, mille suhtes komisjon arvas õiguspäraselt, et hageja neid enam küsimuse alla ei sea, ei õigusta trahvisumma suurendamist, arvestades trahvisumma määramise kahte muud välistavat kriteeriumi. Teisisõnu ei ole komisjoni kantud kohtukulud seoses menetlusega Esimese Astme Kohtus trahvisumma määramise kriteerium ning neid tuleb arvesse võtta ainult kodukorra kohtukulude hüvitamise sätete kohaldamise raames.

263    Kõige eelnevaga arvestades tuleb käesolevas hagis esitatud kõik nõuded rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

264    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Schunk GmbH-lt ja Schunk Kohlenstoff-Technik GmbH-lt.

Vilaras Prek Ciucă

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. oktoobril 2008 Luxembourgis.

kohtusekretär       koja esimees

E. Coulon       M. Vilaras

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Otsuse tühistamise nõue

Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 õigusvastasuse väide

Schunk GmbH ja SKT ühine ja solidaarne vastutus

Vastuväited rikkumisele

– Sissejuhatavad kaalutlused

– Reklaami keeld

– Süsinikuplokkide tarnimine

– Mootorsõidukite osade tootjaid ja tarbekaupade tootjaid puudutav konkurentsivastane tegevus

– Kartellikokkuleppe liikmete üldist plaani, mille eemärk oli turul konkurentsistruktuuri püsiv muutmine ettevõtjate ülevõtmise abil, ei ole olemas

– Eriti keerulise mehhanismi olemasolu kokkulepete kontrollimiseks ja rakendamiseks

Trahvisumma vähendamise nõue

Rikkumise raskuastme väidetav ülehindamine komisjoni poolt, arvestades rikkumise laadi ja mõju

– Rikkumise laad

– Rikkumise mõju

Ettevõtjate jagamine kategooriatesse

Hoiatav mõju

Schunki koostöö

Komisjoni vastuhagi

Vastuvõetavus

Põhiküsimus

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: saksa.