ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
22. märts 2012(*)
Konkurents – Haldusmenetlus – Teabe nõudmise otsus – Nõutud teabe vajalikkus – Hea halduse põhimõte – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus
Liidetud kohtuasjades T‑458/09 ja T‑171/10,
Slovak Telekom a.s., asukoht Bratislava (Slovakkia), esindajad: advokaadid M. Maier, L. Kjølbye ja D. Geradin, hiljem advokaadid L. Kjølbye, D. Geradin ja G. Berrisch,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: kohtuasjas T‑458/09 F. Castillo de la Torre ja K. Mojzesowicz ning kohtuasjas T‑171/10 F. Castillo de la Torre, K. Mojzesowicz ja J. Bourke,
kostja,
mille ese on nõuded tühistada ühelt poolt komisjoni 3. septembri 2009. aasta otsus K(2009) 6840 nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 ja artikli 24 lõike 1 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/39.523 – Slovak Telekom) ja teiselt poolt komisjoni 8. veebruari 2010. aasta otsus K(2010) 902 määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 ja artikli 24 lõike 1 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/39.523 – Slovak Telekom),
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees L. Truchot, kohtunikud M. E. Martins Ribeiro (ettekandja) ja H. Kanninen,
kohtusekretär: ametnik J. Weychert,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. septembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hageja Slovak Telekom a.s. on Slovaki Vabariigis 1. aprillil 1999 asutatud äriühing, kelle omanikeks on 51% ulatuses Deutsche Telekom AG ja 49% ulatuses Slovaki Vabariigi valitsus. Hageja osutab eelkõige siseriiklikke ja rahvusvahelisi telefoniteenuseid, lairiba internetiteenuseid ja suurt valikut muid telekommunikatsiooniteenuseid, sealhulgas andmesideteenust, lisaväärtusteenust ja rendiliiniteenust.
2 Euroopa Ühenduste Komisjon teostas 13.–16. jaanuarini 2009 hageja ruumides kontrolli vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 20.
3 Komisjon teavitas hagejat 14. aprilli 2009. aasta kirjas, et ta otsustas 8. aprillil 2009 algatada hageja suhtes EÜ artikli 82 rikkumise menetluse juhtumis COMP/39.523. Sellega seoses märkis komisjon, et kõnealuse menetluse alustamine puudutab hageja ja tema kontrollitavate äriühingute võimalikku keeldumist Slovaki Vabariigis sõlmida lepinguid eraldatud hulgijuurdepääsuks kliendiliinile ning muuks hulgijuurdepääsuks lairibaühendusele, võimalikku hinnakruvi efekti seoses eraldatud hulgijuurdepääsuga kliendiliinile ning muu hulgijuurdepääsuga lairibaühendusele, ning muud turult väljatõrjuvat ja diskrimineerivat tegevust nagu segakomplektidena müük ja seotud müük, mis puudutab lairibaühendusele juurdepääsuteenuseid hulgi- ja jaemüügitasandil (kohtuasjas T‑458/09 vaidlustatud otsuse (edaspidi „esimene vaidlustatud otsus”) põhjendus 1; kohtuasjas T‑171/10 vaidlustatud otsuse (edaspidi „teine vaidlustatud otsus”) põhjendus 1).
4 Komisjon nõudis 17. aprillil 2009 hagejalt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõigete 1 ja 2 alusel teavet (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 2; teise vaidlustatud otsuse põhjendus 7).
5 Hageja teatas 4. juuni 2009. aasta elektronkirjas komisjonile, et 17. aprilli 2009. aasta teabenõue puudutab ka Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga liitumisele eelnenud ajavahemikku ning et komisjonil puudub pädevus kohaldada EÜ artikleid 81 ja 82 hageja väidetavale rikkumisele, mis pandi toime enne 1. maid 2004. Ta rõhutas ühtlasi, et komisjon ei saa tuvastada sellel ajavahemikul toimunud rikkumist ega nõuda süstemaatiliselt teavet selle aja kohta. Hageja tegi ettepaneku anda edaspidi 1. maile 2004 eelnenud ajavahemiku kohta üldist teavet. Täpsemate andmete ja arvutuste osas tegi ta ettepaneku piirduda oma vastustes sellele kuupäevale järgneva ajaga (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 3; teise vaidlustatud otsuse põhjendus 8 ).
6 Komisjon vastas hagejale 5. juuni 2009. aasta elektronkirjas, et käesolevas asjas ei ole eesmärgiks tuvastada liidu konkurentsieeskirjade rikkumine 1. maile 2004 eelnenud ajavahemikul, vaid pigem saada konkreetseid faktilisi andmeid, millest osa hõlmab ka nimetatud perioodi. Nimelt leidis komisjon, et see teave on asjakohane, selleks et hinnata asjaoludest ja nende õigest majanduslikust kontekstist täit ülevaadet omades hageja tegevuse kokkusobivust EÜ artikliga 82 pärast 1. maid 2004. Seega nõudis komisjon nõutud teabe täies mahus esitamist (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 4; teise vaidlustatud otsuse põhjendus 9).
7 Hageja kordas 11. juuni 2009. aasta kirjas tema 4. juuni 2009. aasta elektronkirjas esitatud vastuväiteid ning täpsustas, et tema arvates ei piisa sellest, et teabest võib olla kasu tema tegevuse hindamisel selle majanduslikus kontekstis. Sellegipoolest edastas ta komisjonile viimase nõutud teabe, märkides siiski, et ta jätab endale õiguse olla vastu sellele, et komisjon kasutab seda teavet mis tahes viisil tema vastu ja samuti Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga liitumise eelset aega puudutavaid dokumente, mida komisjon kogus 2009. aasta jaanuaris toimunud kontrollimise käigus (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 5; teise vaidlustatud otsuse põhjendus 10).
8 13. ja 14. juulil 2009 viis komisjon läbi uue kontrolli.
9 Komisjon nõudis hagejalt 17. juuli 2009. aasta kirjaga määruse nr 1/2003 artikli 18 lõigete 1 ja 2 alusel täiendavat teavet, sealhulgas informatsiooni ja dokumente, mis puudutavad 1. maile 2004 eelnenud aega (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 7; teise vaidlustatud otsuse põhjendus 11).
10 Hageja kordas 14. augusti 2009. aasta kirjas oma vastuväiteid seoses niisuguse teabe ja dokumentide edastamisega, mis puudutavad ajavahemikku enne 1. maid 2004. Ta märkis samuti, et ta andis komisjonile pärast 17. aprilli 2009. aasta teabenõude saamist vabatahtlikult 1. maile 2004 eelnenud aega puudutavat üldist teavet, selleks et selgitada komisjonile edastatud teabe tausta, kuid ta ei esita seda ajavahemikku puudutavaid täpsemaid andmeid ega arvutusi. Hageja märkis seega, et ta on otsustanud mitte edastada komisjonile „liitumiseelse” ajaga seonduvat informatsiooni, mis puudutab ühelt poolt 17. juuli 2009. aasta teabenõude küsimusi 4a ja 4b asünkroonülekande (Asynchronous Transfer Mode) ja tema põhivõrgu kohta, ning teiselt poolt nimetatud teabenõude küsimusi 16 ja 17. Ta lisas siiski, et tema otsus ei puuduta tema mõnede toodete rentaablust käsitlevaid teatavaid 2004. aasta andmeid, mida nõuti 17. juuli 2009. aasta teabenõude küsimuses 12, kuna asjaomaseid andmeid ei ole võimalik arusaadaval viisil eraldada (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 9; teise vaidlustatud otsuse põhjendus 11).
Esimene vaidlustatud otsus
11 Komisjon võttis 3. septembril 2009 vastu otsuse K(2009) 6840 määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 ja artikli 24 lõike 1 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/39.523 – Slovak Telekom).
12 Komisjon märkis esimeses vaidlustatud otsuses, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikele 1 võib ta selleks, et täita nimetatud määrusega talle pandud ülesandeid, tavalise teabenõude või otsusega nõuda ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt kogu vajalikku teavet. Komisjoni sõnul ei saa tema pädevust nõuda niisugust teavet piirata ajavahemikuga, mille suhtes on ta pädev tuvastama EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumist (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 11).
13 Komisjon leidis samuti, et hoolsa haldusasutusena tuleb tal koguda kõik juhtumiga seotud faktilised asjaolud. Ta märkis, et käesolevas asjas seisnes nimetatud ülesanne selles, et lisaks pärast 1. maid 2004 nii jae- kui hulgitasandil osutatud lairibateenuste ja kolmikteenuste (triple play) müügi ja arengu kontekstile tuli hinnata ka nende teenuste planeerimise, ettevalmistamise, nendega seotud investeeringute ja nende turuletoomise konteksti ning samuti nende arengut kuni esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni (eelkõige 2003. aastat ja 2004. aasta esimest nelja kuud puudutavas osas), olenemata asjaolust, et teatavad kõnealused sündmused toimusid enne Slovaki Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga. Komisjon lisas, et kuivõrd ta võib teha niisuguseid faktilisi tuvastusi trahvide määramise otsuses, siis on ta määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 1 alusel pädev nõudma nimetatud tuvastuste tegemiseks vajalikku teavet ja dokumente (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 12).
14 Selles osas leidis komisjon kõigepealt, et 2004. aastale eelnevad andmed, mis puudutavad telekommunikatsiooniturge ja hageja tegevust neil turgudel, on asjakohased hageja 1. maile 2004 järgneva käitumise analüüsimisel, eelkõige asjaomaste turgude määratlemiseks ja selle kindlakstegemiseks, kas hagejal võis olla neil turgudel alates 1. maist 2004 turgu valitsev seisund, kuna selliste hinnangute tegemisel ei saa lähtuda staatilistest arvudest, vaid arvesse tuleb võtta majanduslikku arengut muu hulgas 1. maile 2004 eelnenud ajavahemikul (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 13).
15 Seejärel märkis komisjon, et hageja asünkroonülekanne ja põhivõrk (esimese vaidlustatud otsuse I lisa I ja II punkt) toodi turule enne 1. maid 2004 ning et nimetatud otsuse vastuvõtmise ajal kasutas hageja neid endiselt hulgi‑ ja jaetasandil lairibateenuste osutamiseks (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 14).
16 Viimaks märkis komisjon, et komisjoni teabenõude III lisa küsimustes 16 ja 17 nimetatud dokumendid, mida mainiti esimese vaidlustatud otsuse I lisa III ja IV punktis, puudutasid hulgi- ja jaetasandil lairibateenuseid, mis toodi turule 2003. aastal ning mille osutamist jätkas hageja pärast 1. maid 2004. Ta täpsustas, et kõnealune teave puudutas nimetatud teenuste planeerimist, nende turuletoomist, nendega seotud investeeringuid ja nende arendamist, nende turul positsioneerimist, nende reguleerimist, nendega konkureerivaid tooteid ja muid asjakohaseid asjaolusid. Komisjon lisas, et muud dokumendid puudutasid äriühingu strateegiat lairibateenuste turul, reguleerimisstrateegiat, turuolukorda käsitlevaid prognoose ja arutelusid ning hageja sellega seonduvaid reaktsioone, samuti standardpakkumise ettevalmistamist kliendiliinide eraldamiseks ja sellega seonduvaid regulatiivseid küsimusi. Sel põhjusel on nimetatud dokumendid komisjoni uurimise jaoks käesolevas asjas kasulikud ning määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 1 tähenduses vajalikud, selleks et hinnata Slovaki Vabariigi territooriumil lairibaühendusele juurdepääsuteenuse jae‑ ja hulgitasandil turuletoomise ja osutamise üldist majanduslikku ja finantsilist konteksti ning hageja tegevuse kooskõla liidu konkurentsieeskirjadega (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 15).
17 Esimese vaidlustatud otsuse resolutsioon on järgmine:
„Artikkel 1
Slovak Telekom a.s. peab esitama hiljemalt 22. septembriks 2009 käesoleva otsuse I lisas nimetatud andmed. I lisa on käesoleva otsuse lahutamatu osa.
Artikkel 2
Juhul kui Slovak Telekom ei esita nõutud andmeid nõuetekohaselt ja täielikult artiklis 1 nimetatud tähtaja jooksul, määratakse talle trahv 1% eelmise majandusaasta päevasest käibest, mis on 28 114 eurot […], iga hilinetud päeva kohta, mida arvutatakse alates käesolevas otsuses määratud päevast.
Artikkel 3
Käesoleva otsuse adressaadid on Slovak Telekom, a.s., mille registrijärgne asukoht on Karadžičova 10, 825 13 Bratislava, Slovaki Vabariik, ning samuti kõik ettevõtjad, mida Slovak Telekom, a.s. kontrollib otse või kaudselt, üksi või ühiselt.”
18 Hageja esitas 22. septembril 2009 komisjonile kogu viimase nõutud teabe.
Teine vaidlustatud otsus
19 Komisjon võttis 8. veebruaril 2010 vastu otsuse K(2010) 902 määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 ja artikli 24 lõike 1 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/39.523 – Slovak Telekom).
20 Komisjon kordas teises vaidlustatud otsuses suures osas paljusid kaalutlusi, mis olid kirjas juba esimeses vaidlustatud otsuses (teise vaidlustatud otsuse põhjendused 2, 5 ja 6) (vt eespool punktid 12 ja 13).
21 Lisaks märkis komisjon kõigepealt, et 2003. aasta „ÚČN standardaruanne”, mille esitamist nõuti teise vaidlustatud otsuse I lisa punktis 1, sisaldab hageja poolt hulgi‑ ja jaetasandil osutatud lairibateenuseid puudutavaid raamatupidamisandmeid, nagu tulud, kulud ja rentaablus. Ta leidis seega, et nimetatud dokument on vajalik selleks, et komisjon saaks hinnata hageja lairibateenuste rentaablust kogu selle ajavahemiku jooksul, mis algas nende teenuste turuletoomisega 2003. aastal ja kestis kuni teise vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni (teise vaidlustatud otsuse põhjendus 3).
22 Seejärel märkis komisjon, et 2003. aastat puudutavad andmed ja dokumendid, mida nõuti teise vaidlustatud otsuse I lisa punktides 2–4 ja mis puudutavad uute klientide saamise kulusid ja teatavaid Slovak Telekomi kapitalikulusid konkreetsete lairibateenuste osutamiseks, olid vajalikud, et hinnata väidetavaid kuritarvitusi pärast 1. maid 2004. Nimelt leidis komisjon, et niisuguseid kulusid nagu kapitalikulud ja tegevuskulud, mis on tekkinud ühe majandusaasta jooksul, võib amortiseerida pikema ajavahemiku vältel ning see mõjutab kulude ja rentaabluse arvutamist järgnevatel majandusaastatel (teise vaidlustatud otsuse põhjendus 3).
23 Viimaks leidis komisjon, et kõnealust teavet on otstarbekas nõuda otsusega, võttes iseäranis arvesse selle esitamisega viivitamise võimalust, hageja varasemat keeldumist esitada 1. maile 2004 eelnevat aega puudutavat teavet ning esimese vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud hagi Üldkohtus pooleliolevas menetluses kohtuasjas T‑458/09 (vt tagapool punkt 25) (teise vaidlustatud otsuse punktid 7 ja 13).
24 Teise vaidlustatud otsuse resolutsioon on järgmine:
„Artikkel 1
Slovak Telekom a.s. peab esitama hiljemalt 23. veebruariks 2010 käesoleva otsuse I lisas nimetatud andmed. I lisa on käesoleva otsuse lahutamatu osa.
Artikkel 2
Juhul kui Slovak Telekom ei esita nõutud andmeid nõuetekohaselt ja täielikult artiklis 1 nimetatud tähtaja jooksul, määratakse talle trahv 1% eelmise majandusaasta päevasest käibest, mis on 28 114 eurot […], iga hilinetud päeva kohta, mida arvutatakse alates käesolevas otsuses määratud päevast.
Artikkel 3
Käesoleva otsuse adressaadid on Slovak Telekom, a.s., mille registrijärgne asukoht on Karadžičova 10, 825 13 Bratislava, Slovaki Vabariik, ning samuti kõik ettevõtjad, mida Slovak Telekom, a.s. kontrollib otse või kaudselt, üksi või ühiselt.”
Menetlus ja poolte nõuded
25 Hageja esitas käesolevad hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 13. novembril 2009 ja 15. aprillil 2010 ning millest kohtuasjas T‑458/09 esitatud hagi käsitleb esimest vaidlustatud otsust ja kohtuasjas T‑171/10 esitatud hagi käsitleb teist vaidlustatud otsust.
26 Hageja palub neis hagides Üldkohtul:
– tühistada vastavalt esimene ja teine vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
27 Komisjon palub mõlema hagi osas Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
28 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada suulise menetluse ja palus Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetluse korraldamise meetmete raames komisjonil esitada teatavad dokumendid. Komisjon täitis selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.
29 Hageja vastavasisulise taotluse alusel, millele komisjon ei vaielnud vastu, liideti kohtuasjad T‑458/09 ja T‑171/10 Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 30. juuni 2011. aasta määrusega suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.
30 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 15. septembri 2011. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
31 Oma kummagi hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet. Esimese väite kohaselt on määruse nr 1/2003 kohaldamisel rikutud õigusnormi. Teine väide puudutab „õiglase menetluse põhimõtte” rikkumist. Viimasena käsitleb kolmas väide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
Esimene väide, et määruse nr 1/2003 kohaldamisel on rikutud õigusnormi
32 Hageja väidab oma esimeses väites, et komisjon on rikkunud määruse nr 1/2003 kohaldamisel õigusnormi. Hageja leiab, et kuna komisjon ei olnud pädev kohaldama EÜ artiklit 82 ja ELTL artiklit 102 tegudele, mis pandi toime Slovaki Vabariigi territooriumil enne viimase liitumist Euroopa Liiduga, siis ei olnud komisjon ka pädev nõudma selle määruse artikli 18 lõike 3 alusel andmeid, mis puudutavad nimetatud liitumisele eelnevat ajavahemikku.
33 Hageja märgib sellega seoses, et EÜ artikkel 82 ja ELTL artikkel 102 ei ole kohaldatavad vaidlustatud otsustega hõlmatud ajavahemikele, kuna komisjoni pädevus piirdub niisuguste ettevõtjate kuritarvitustega, kellel on ühisturul või selle olulises osas turgu valitsev seisund, kui see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Samas ei olnud käesolevas asjas need tingimused enne 1. maid 2004 täidetud. Slovaki telekommunikatsiooniturg ei olnud nimelt enne seda kuupäeva ühisturu osa ning hageja tegevus ei oleks saanud mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Seda ei vaidlusta ka komisjon esimeses ega teises vaidlustatud otsuses. Peale selle ei muutnud ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Slovaki Vabariigi vahel assotsiatsiooni loomiseks sõlmitud Euroopa leping (EÜT 1994, L 359, lk 2) EÜ artikleid 81 ja 82 ega ELTL artikleid 101 ja 102 Slovaki Vabariigi suhtes enne selle liitumist Euroopa Liiduga otsekohaldatavateks.
34 Hageja väitel on komisjoni kohustused ja pädevus, mis tulenevad määrusest nr 1/2003, eelkõige selle artikli 18 lõikest 3 ja artikli 24 lõike 1 punktist d, kindlaks määratud ja piiratud uurimise eesmärgiga rakendada liidu konkurentsieeskirjad ning seega ühelt poolt EÜ artiklite 81 ja 82 ja teiselt poolt ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisalaga. Selles osas nõuab määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikes 1 sätestatud mõiste „vajalik teave” piisava seose olemasolu teabenõude ja oletatava rikkumise vahel. Hageja arvates ei esine käesolevates asjades mingisugust seost nõutud informatsiooni ja väidetava rikkumise vahel, kuivõrd enne 1. maid 2004 ei saa ühtegi rikkumist tuvastada. Järelikult ei ole komisjonil õigust viia uurimist läbi EÜ artikli 82 ja ELTL artikli 102 alusel ning ta ei saa selleks, et hinnata hageja tegevuse kokkusobivust liidu konkurentsieeskirjadega pärast Slovaki Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga, tugineda andmetele, mis puudutavad hageja käitumist nimetatud liitumisele eelnenud ajal.
35 Kõigepealt tuleb märkida, nagu komisjon sõnaselgelt selgitas hagejale 5. juunil 2009 saadetud elektronkirjas (vt eespool punkt 6), esimese vaidlustatud otsuse põhjenduses 4 ja teise vaidlustatud otsuse põhjenduses 9, ning nagu ta kordas oma kirjalikes märkustes ja kohtuistungil, et esimese ja teise vaidlustatud otsuse eesmärk on konkreetsete faktiliste andmete saamine, millest osa pärineb 1. maile 2004 eelnenud ajast, selleks et uurida, kas pärast seda kuupäeva võis esineda hageja ja tema kontrollitavate äriühingute keeldumist sõlmida tehinguid, võimalikku hinnakruvi efekti ja mis tahes muud konkurentsi välistavat tegevust seoses eraldatud hulgijuurdepääsuteenustega kliendiliinile ning muude hulgi‑ ja jaetasandil lairibaühendusele juurdepääsuteenustega. Komisjon nentis ka, et selles staadiumis ei olnud seevastu tegemist konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamisega 1. maile 2004 eelnenud ajavahemiku eest.
36 Tuleb märkida, et EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g kohaselt hõlmab Euroopa Ühenduse tegevus asutamislepingu tingimustel ja vastavalt selles esitatud ajakavale süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata. Peale selle täpsustab alates Lissaboni lepingu jõustumisest ELL artikli 3 lõige 3, et liit rajab siseturu. Siseturg hõlmab vastavalt EL ja ELT lepingutele lisatud protokollile nr 27 siseturu ja konkurentsi kohta (ELT 2010, C 83, lk 309) süsteemi, mis tagab, et konkurentsi ei kahjustata.
37 EÜ artiklid 81 ja 82 ning ELTL artiklid 101 ja 102 kuuluvad konkurentsieeskirjade hulka, mis, nagu ELTL artikli 3 lõike 1 punktis b sätestatud, on selle siseturu toimimiseks vajalikud.
38 Nimelt on nende eeskirjade eesmärk vältida konkurentsimoonutusi, mis võivad kahjustada üldisi huve ning üksikute ettevõtjate ja tarbijate huve, aidates nii kaasa heaolule liidus (vt Euroopa Kohtu 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑52/09: TeliaSonera Sverige, EKL 2011, lk I‑527, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Samuti tuleb meenutada, et EÜ artikli 83 lõike 1 rakendamiseks vastu võetud määruse nr 1/2003 eesmärk on sama artikli lõike 2 punkti a kohaselt tagada kinnipidamine EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud keeldudest.
40 Sel eesmärgil annab määrus nr 1/2003 komisjonile ulatusliku uurimis‑ ja kontrollipädevuse, nähes artikli 18 lõikes 1 ette, et: „[s]elleks, et täita käesoleva määrusega talle pandud ülesandeid, võib komisjon tavalise teabenõude või otsusega nõuda ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt kogu vajalikku teavet.” Sama määruse põhjendus 23 täpsustab selles osas, et komisjonil „peaks olema õigus nõuda kogu [liidu] territooriumil teavet, mida on vaja selleks, et tuvastada […] [EÜ] artikli 82 alusel keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamist”.
41 Selleks et tagada määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 kasulik mõju, on komisjonil seega õigus kohustada ettevõtjat esitama kogu vajalik teave asjaolude kohta, mis talle teada võib olla, ja edastama komisjonile vastavalt vajadusele ettevõtja valduses olevad asjakohased dokumendid, isegi kui nende alusel võib olla tema või teise ettevõtja suhtes tuvastatav konkurentsivastane tegevus (vt määruse nr 1/2003 põhjendus 23; vt ka analoogia alusel seoses nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), kohaldamisega Euroopa Kohtu 18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon, EKL 1989, lk 3283, punktid 34 ja 35; 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 61, ja 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑301/04 P: komisjon vs. SGL Carbon, EKL 2006, lk I‑5915, punkt 41; Üldkohtu 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1255, punkt 327).
42 Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistet „vajalik teave” tõlgendada neist eesmärkidest lähtuvalt, mille jaoks kõnealune uurimispädevus on komisjonile antud. Teabenõude ja eeldatava rikkumise vahelise seose nõue on täidetud, kui selles menetluse staadiumis võib nimetatud nõuet pidada õiguspäraselt seotuks eeldatava rikkumisega, nii et komisjon võib mõistlikult eeldada, et dokument aitab tal teha kindlaks väidetava rikkumise olemasolu (Üldkohtu 12. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑39/90: SEP vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1497, punkt 29, mida Euroopa Kohus on kinnitanud apellatsioonimenetluses 19. mai 1994. aasta otsuses kohtuasjas C‑36/92 P: SEP vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑1911, punkt 21, ja kohtujurist Jacobsi ettepanek eespool viidatud 19. mai 1994. aasta kohtuasjas SEP vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑1914, ettepaneku punkt 21).
43 Lisaks võib komisjon nõuda üksnes sellise teabe esitamist, mis võimaldab tal kontrollida rikkumise eeldust, mille tõttu on uurimise läbiviimine põhjendatud ning mis on märgitud teabenõudes (Üldkohtu eespool viidatud 12. detsembri 1991. aasta kohtuotsus SEP vs. komisjon, punkt 25, ja Üldkohtu 8. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑34/93: Société Générale vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑545, punkt 40). Võttes lisaks arvesse komisjoni ulatuslikku uurimis‑ ja kontrollipädevust, on viimase kohustus hinnata selle teabe vajalikkust, mida ta asjaomastelt ettevõtjatelt nõuab (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. mai 1982. aasta otsus kohtuasjas 155/79: AM & S Europe vs. komisjon, EKL 1982, lk 1575, punkt 17; eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon, punkt 15; 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑94/00: Roquette Frères, EKL 2002, lk I‑9011, punkt 78, ja Üldkohtu 8. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑340/04: France Télécom vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑573, punkt 148).
44 Lõpuks on oluline meenutada, et Euroopa Kohus on määruse nr 17 kohaldamise raames korduvalt rõhutanud, et ettevõtja, kelle suhtes teostatakse uurimist, on kohustatud aktiivselt koostööd tegema, mis tähendab, et ta annab komisjoni valdusesse kogu uurimise esemesse puutuva informatsiooni (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon, punkt 27; eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 62 ja eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus komisjon vs. SGL Carbon, punkt 40).
45 Võttes arvesse määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 1 sõnastust, selle eesmärki ning vastavalt eespool punktides 41–44 viidatud kohtupraktikale, tuleb nentida, et selle sättega komisjonile antud uurimispädevusele on esitatud üksnes nõue, et nõutud teave oleks komisjoni hinnangul vajalik selleks, et kontrollida uurimise läbiviimise põhjenduseks olevaid rikkumise eeldusi, ning käesolevas asjas eelkõige tuvastada EÜ artiklis 82 ja ELTL artiklis 102 keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine. Seega niisugune määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 1 tõlgendus, mille kohaselt on komisjonil põhimõtteliselt keelatud nõuda ettevõtjalt teavet sellise ajavahemiku kohta, mille ajal ei olnud liidu konkurentsieeskirjad ettevõtjale kohaldatavad, isegi kui selline teave oleks vajalik, et tuvastada nimetatud eeskirjade võimalik rikkumine sellest ajast alates, kui eeskirjad muutusid ettevõtjale kohaldatavaks, võiks võtta sellelt sättelt kasuliku mõju ning läheks vastuollu komisjoni kohustusega kontrollida hoolsalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14; Üldkohtu 24. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑44/90: La Cinq vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1, punkt 86, ja 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 404).
46 Niisugune tõlgendus põhineks ka ekslikul eeldusel, mille kohaselt võib teave, mis puudutab ajavahemikku, mille jooksul liidu konkurentsieeskirjad ei olnud ettevõtjale kohaldatavad, selgitada üksnes sama ajavahemiku jooksul toimunud sündmusi.
47 Samas on esiteks Euroopa Kohus juba selle kohta seoses nende kontrollimistega, mis otsustati viia läbi määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel Hispaania ettevõtjate juures üsna varsti pärast Hispaania Kuningriigi liitumist Euroopa Ühendusega, rõhutanud, et ükski norm ei piira komisjoni uurimispädevust üksnes nende tegudega, mis toimusid pärast liitumist (Euroopa Kohtu 17. oktoobri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/87–99/87: Dow Chemical Ibérica jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 3165, punkt 63).
48 Seejärel, nagu rõhutas Üldkohus oma 30. mai 2006. aasta otsuses kohtuasjas T‑198/03: Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑1429, punkt 89), mis käsitleb üht EÜ artikli 81 kohaldamise juhtumit, et kartelli puudutavate faktiliste tuvastuste lisamine trahvide määramise otsusesse ei saa sõltuda tingimusest, et komisjon on pädev tuvastama vastavat rikkumist, või sellest, et komisjon tegelikult sellise rikkumise ka tuvastas. Nimelt on õiguspärane, kui komisjon kirjeldab rikkumist tuvastavas ning karistust määravas otsuses karistatava teoga seotud faktilist ja ajaloolist konteksti (vt ka esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 11 ja teise vaidlustatud otsuse põhjendus 5).
49 Hageja ei saa selles osas väita, et eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna selles kohtuasjas ei teinud liidu kohus otsust komisjoni pädevuse kohta faktiliste asjaolude tuvastamiseks ajal, kui liidu konkurentsieeskirjad ei olnud kohaldatavad ning et kohus võttis üksnes seisukoha komisjoni õiguse osas avaldada teatavaid andmeid selle aja kohta, mis eelnes Austria Vabariigi liitumisele Euroopa Liiduga.
50 Nimelt ühelt poolt väitis selle kohtuasja hageja sõnaselgelt, et trahvide määramise otsuse nende osade avaldamine, mis puudutasid Austria Vabariigi liiduga liitumise eelset ajavahemikku, oli ebaseaduslik muu hulgas seetõttu, et komisjonil puudus pädevus hageja poolt selle ajavahemiku jooksul Austrias toime pandud rikkumise tuvastamiseks. Teiselt poolt tuleneb sellest kohtuotsusest, et Üldkohus ei leidnud tegelikult mitte ainult seda, et kartelli puudutavate faktiliste asjaolude lisamine trahvide määramise otsusesse ei või sõltuda asjaolust, kas komisjon on pädev tuvastama vastavat rikkumist, või sellest, kas komisjon tegelikult sellise rikkumise ka tuvastas, vaid kohus leidis samuti, et sama kehtib niisuguste tuvastuste avaldamise kohta, kuna see võib aidata huvitatud avalikkusel saada täielikult aru nimetatud otsuse põhjendustest (eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punktid 81 ja 89).
51 Lõpuks tuleb rõhutada, et liidu kohus on tunnustanud komisjoni vajadust nõuda EÜ artikli 81 kohaldamist puudutavatel juhtumitel teavet rikkumisele eelneva ajavahemiku kohta, selleks et täpsustada teo konteksti nimetatud ajavahemikul. Nii rõhutas Üldkohus oma 14. detsembri 2006. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑5169, punkt 150), et komisjon võib õiguspäraselt kirjeldada trahvide määramise otsuses laiemat konteksti, kuhu konkurentsieeskirjade rikkumine kuulub. Hageja poolt esile tõstetud asjaolu, et selles kohtuasjas ei vaidlustanud puudutatud ettevõtjad asjaomases otsuses sisalduvate konkreetsete seisukohtade õigsust põhjusel, et need ei põhinenud asjakohasest ajavahemikust pärinevatel tõenditel (eespool viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 151), on siinkohal asjakohatu. Peale selle leidis Üldkohus oma 8. juuli 2008. aasta otsuses kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 428), et „selleks et koostada üldpilt konkurentide vahelistest kontaktidest” võib komisjon võtta arvesse rikkumise ajale eelnevat teavet, „mis võib nõnda kinnitada muude tõendite tõlgendust, mille kohaselt esines käesoleval juhul kõnealuste konkureerivate ettevõtjate vahelisi kontakte hinna tõstmise küsimustes”.
52 Eeltoodut silmas pidades ei saa nõustuda argumentidega, mille kohaselt komisjon ei saa põhimõtteliselt tugineda andmetele, mis puudutavad hageja käitumist enne Slovaki Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga, selleks et hinnata hageja tegevuse, mis leidis aset nimetatud liitumisele järgnenud ajal, kokkusobivust liidu konkurentsieeskirjadega.
53 Peale selle väidab hageja, et mis tahes 1. maile 2004 eelnenud tegevus ei saa olla asjakohane, et hinnata seda, kas ta on rikkunud pärast 1. maid 2004 EÜ artiklit 82 või ELTL artiklit 102. Ta märgib nimelt, et vaidlusaluse rikkumise õigusliku kriteeriumi ja nõutud andmete vahel puudub seos, kuna EÜ artikkel 82 ja ELTL artikkel 102 ei olnud enne 1. maid 2004 komisjoni uurimises käsitletud asjaoludele kohaldatavad.
54 Niisugune argument tuleb tagasi lükata. Nimelt tuleb esiteks märkida, et asjaomaste turgude arenguid või neil tegutsevaid ettevõtjaid puudutava teabe või dokumentide põhjal võib komisjon – olenemata sellest, et teave või dokumendid pärinevad eeldatavale rikkumisele eelnevast ajast – määratleda asjaomased turud või teha kindlaks, kas puudutatud ettevõtjal on neil turgudel turgu valitsev seisnud (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 13).
55 Teiseks, mis puudutab komisjoni väidetud kuritarvitusi, et põhjendada rikkumismenetluse algatamist (vt eespool punkt 3), siis tuleb ühtlasi rõhutada, et teatavad 1. maile 2004 eelnevaid kulusid puudutavad andmed võivad osutuda vajalikuks võimaliku hinnakruvi efekti olemasolu tuvastamisel, mida möönis ka hageja kohtuistungil. Nii võib ka olla, et teatavad investeerimiskulud tuleb amortiseerida sellise ajavahemiku jooksul, mis ei lange tingimata kokku rikkumise ajaga (vt teise vaidlustatud otsuse põhjendus 3). See tuleneb muu hulgas komisjoni varasematest otsustest, mis käsitlevad turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ja millele hageja on tuginenud (vt komisjoni 16. juuli 2003. aasta otsuse EÜ artikli 82 kohaldamise menetluses (COMP/38.233 – Wanadoo Interactive) põhjendused 76 ja 77; vt ka muu hulgas komisjoni 4. juuli 2007. aasta otsuse EÜ artikli 82 kohaldamise menetluses (COMP/38.784 – Wanadoo España/Telefónica) põhjendused 328, 474–489). Selles osas tuleb tagasi lükata hageja argument, mille ta esitas kohtuasjas T‑171/10 ning mille kohaselt peab komisjoni poolt konkreetselt nõutud informatsioon olema „rangelt” vajalik käesolevas asjas hinnakruvi efekti kriteeriumi kohaldamiseks. Tõepoolest, nagu rõhutab ka komisjon, nõuaks hageja pakutud määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 1 tõlgendus komisjonilt, et enne mis tahes teabenõude esitamist peaks ta teadma nõutavate dokumentide sisu ning samuti nende tähtsust uurimisele.
56 Pealegi, teatavatel juhtudel ei ole kuludega seotud kättesaadavad andmed eriomased ainult mõnele rikkumisega mitteseonduvale ajavahemikule (vt komisjoni 16. juuli 2003. aasta otsuse EÜ artikli 82 kohaldamise menetluses (COMP/38.233 – Wanadoo Interactive) märkust lk 64 alumises osas). Sellist eeldust tunnustab muu hulgas sõnaselgelt ka hageja, kuivõrd ta teatas 14. augusti 2009. aasta kirjas komisjonile, et ta on otsustanud edastada komisjonile teatavad 2004. aasta andmed, mis pärinevad Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga liitumise eelsest ajast, „kuna asjaomaseid andmeid ei ole võimalik arusaadaval viisil eraldada” (vt eespool punkt 10).
57 Lõpuks, nagu komisjon õigesti märgib, võib ta pidada vajalikuks ka dokumente, mis viitavad enne 1. maid 2004 tehtud hageja otsustele või tema sõlmitud lepingutele, kuid mis viidi ellu pärast Slovaki Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga, selleks et komisjon saaks kindlaks teha pärast nimetatud liitumist aset leidnud faktilisi asjaolusid ja neid korrektselt tõlgendada.
58 Seega asjaolud, mis võivad paljastada võimaliku kavatsuse konkurente välja tõrjuda, võivad osutuda EÜ artikli 82 kohaldamise raames asjakohaseks, et võimaldada juhtumi adekvaatset uurimist (vt selle kohta seoses kontrolli läbiviimist määrava otsusega eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, punkt 150; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 3. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑62/86: AKZO vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑3359, punktid 71 ja 72, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus TeliaSonera, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Kolmandaks tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt võib komisjon oma otsusega määrata ettevõtjatele trahve, kui nad on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikkunud EÜ artiklit 82. Samas on kohtupraktikas leitud, et selleks et hinnata ettevõtjale süükspandavate konkurentsieeskirjade rikkumiste raskust, määramaks kindlaks tema puhul proportsionaalse trahvisumma, võib komisjon arvesse võtta teatud rikkumiste erilist raskust, mis on osa tahtlikust ja järjepidevast strateegiast, mille eesmärk on mitmesuguste konkurente kõrvaldavate tegevuste abil säilitada kunstlikult või tugevdada ettevõtja valitsevat seisundit turgudel, kus konkurents oli juba piiratud (vt selle kohta Üldkohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑755, punkt 241, ja 25. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑66/01: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑2631, punkt 372 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Sellest järeldub, et teave ja dokumendid, mis pärinevad isegi rikkumiseelsest ajast, nagu esimese vaidlustatud otsuse I lisa IV punktis viidatud teatavad hageja ettevõttesiseste ettekannete dokumendid, mille asjakohasuse hageja on vaidlustanud, kuid mis võivad tõendada, et hagejal oli konkurentide väljatõrjumise strateegia, võivad aidata komisjonil kindlaks teha võimaliku rikkumise raskuse, mistõttu neid saab käsitada vajalikuna selleks, et komisjon saaks täita talle määrusega nr 1/2003 pandud ülesandeid sama määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses.
61 Seega, vastupidi hageja väidetele ei vii asjaolu, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamise mõistel on objektiivne sisu ning see ei tähenda kavatsust kahju tekitada, järelduseni, et kavatsus kasutada tegevust, mida ei kasutata toodete omadustel põhineva konkurentsi korral, on igal juhul asjassepuutumatu, sest seda võib alati arvesse võtta toetamaks järeldust, et kõnealune ettevõtja on toime pannud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, kuigi selline järeldus peab esmalt tuginema objektiivsele tuvastamisele, et kuritarvitav käitumine tegelikult ellu viidi. Komisjonil on seega õigus uurida asjaomaste ettevõtjate sisedokumente, kuna need võivad viidata sellele, kas konkurentsi kõrvaldamine oli kavatsetud, või anda vastupidi muu selgituse uuritud tegevuse kohta.
62 Arvestades eespool esitatud käsitlusi ning ilma, et oleks vaja võtta seisukohta komisjoni argumentide suhtes, mida viimane esitas kohtuasjas T‑458/09 seoses sellega, et hageja kasutas teda õigustavat ja 1. maile 2004 eelnevast ajast pärinevat informatsiooni, ei saa hageja väita, et sellele kuupäevale eelnevast ajast pärinevad andmed ja dokumendid ei ole asjakohased selleks, et komisjon saaks hinnata võimalikku tarnimisest keeldumist, võimalikku hinnakruvi efekti või mis tahes muud võimalikku välistavat tegevust (vt esimese ja teise vaidlustatud otsuse põhjendus 1), kuna niisuguste rikkumiste tuvastamine saab põhineda üksnes objektiivsetel ja rikkumisjärgsetel andmetel.
63 Kohtuistungil väitis hageja lõpuks, et kogu nõutud informatsiooni ja väidetud rikkumiste vahel puudub objektiivne seos, mistõttu oleks teise võimalusena põhjendatud vaidlustatud otsuste osaline tühistamine osas, milles need puudutavad vähemalt osaliselt teatavat informatsiooni, millel ei ole objektiivset seost väidetud rikkumistega. Sellegipoolest, ilma et oleks vaja võtta seisukohta sellise nõude, mida komisjon on vaidlustanud, vastuvõetavuse kohta, piisab konstateeringust, et hageja ei ole seda nõuet kuidagi põhjendanud, mistõttu see tuleb jätta rahuldamata.
64 Eespool toodut kogumis arvestades tuleb hageja esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on „õiglase menetluse põhimõtet”
65 Oma teises väites leiab hageja, et esimest ja teist vaidlustatud otsust vastu võttes rikkus komisjon „õiglase menetluse põhimõtet”, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2007, C 303, lk 1, edaspidi „harta”) artikli 41 lõikes 1. Sisuliselt väidab hageja, et komisjon ei vii oma uurimist läbi nõuetekohase tähelepanelikkuse, tõsiseltvõetavuse ja hoolsusega, kui tema analüüs tegevuse kohta, mis toimus Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga liitumisele järgnenud ajal, on kallutatud sellele liitumisele eelnenud ajast pärit informatsiooniga, kuigi kõnealusele liitumisele eelnenud tegevus on liidu konkurentsiõiguse seisukohast täiesti õiguspärane. Eeltoodut arvesse võttes leiab Üldkohus, et hageja väidet tuleb käsitada nii, et ta tugineb oma teise väite raames hea halduse põhimõtte rikkumisele.
66 Tuleb märkida, et määruse 1/2003 põhjendus 37 täpsustab, et selles määruses „austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest” ning et määrust tuleks „tõlgendada ja kohaldada nende õiguste ja põhimõtete kohaselt”. Peale selle on hartal pärast Lissaboni lepingu jõustumist ELTL artikli 6 lõike 1 esimese lõigu kohaselt aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud.
67 Harta artikkel 41 „Õigus heale haldusele” näeb lõikes 1 ette, et „[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid ja organid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”.
68 Liidu kohtute hea halduse põhimõtet puudutavast praktikast tuleneb, et kui institutsioonidel on kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende tagatiste hulka kuuluvad eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Technische Universität München, punkt 14; eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus La Cinq vs. komisjon, punkt 86, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 404).
69 Neid täpsustusi arvestades tuleb kindlaks teha, kas komisjon rikkus vaidlustatud otsuseid vastu võttes hea halduse põhimõtet.
70 Esiteks väidab hageja, et aktsepteeritav ei ole see, et komisjon tahab selleks, et tõendada EÜ artikli 82 rikkumist pärast 1. maid 2004, saada informatsiooni tema tegevuse kohta turul sellisel ajal, kui tal ei olnud selle sätte järgimise kohustust.
71 Niisugune argument tuleb tagasi lükata. Just eelkõige komisjoni kohustuse tõttu uurida hoolsalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid, tuleb tal otsus nõuetekohase hoolsusega ette valmistada ning teha oma otsus kõikide nende andmete alusel, mis võivad otsust mõjutada. Selleks on komisjonil pädevus nõuda ettevõtjatelt „kogu vajalikku teavet” vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikele 1.
72 Samas, nagu tuleneb esimese väite raames läbitud arutluskäigust, võivad andmed ja dokumendid, mis pärinevad isegi Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga liitumisele ja rikkumise toimumise ajale eelnenud ajast, osutuda vajalikuks, et komisjon saaks täita talle määrusega nr 1/2003 pandud ülesandeid erapooletult ja õiglaselt.
73 Teiseks väidab hageja, et komisjoni uurimine ja tema antud hinnang on hageja suhtes moonutatud. Nimelt väidab hageja, et dokumendid, mida ta peab esimese vaidlustatud otsuse alusel esitama, võivad mõjutada komisjoni nägemust hageja tegevusest pärast Slovaki Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga. Võttes siiski arvesse eespool punktides 41–62 esitatud arenguid, ei saa sellise argumendiga nõustuda. Igal juhul tuleb niisugune argument tagasi lükata, kuna see põhineb puhtalt hüpoteetilisel eeldusel. Nimelt ei ole esimese ja teise vaidlustatud otsuse eesmärk analüüsida hageja tegevust pärast 1. maid 2004.
74 Eeltoodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet
75 Selle väite osas väidab hageja, et komisjon on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta nõudis esimeses ja teises vaidlustatud otsuses hagejalt teavet ja dokumente, mis puudutavad Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga liitumisele eelnevat aega ja ei ole vajalikud konkurentsiõiguse väidetava rikkumise hindamiseks. Selles osas tuleb arvesse võtta privaatsfääri puutumatuse aluspõhimõtet, mille kohaselt ei või komisjon teostada oma uurimispädevust suuremas ulatuses kui vajalik. Lisaks väidab hageja, ilma et ta sõnastaks selgelt EÜ artikli 253 rikkumise väidet seoses esimese vaidlustatud otsusega ja ELTL artikli 296 rikkumise väidet seoses teise vaidlustatud otsusega, et komisjon ei selgita arusaadaval viisil, miks nõutud teave on vajalik, et hinnata hageja väidetavat rikkumist pärast 1. maid 2004. Sellega seoses väidab hageja muu hulgas, et komisjon juba sai andmed, mis hõlmavad rohkem kui viie aasta pikkust ajavahemikku alates selle liikmesriigi liitumisest Euroopa Liiduga.
76 Esiteks, isegi kui hageja oleks tegelikult sõnastanud EÜ artikli 253 ja ELTL artikli 296 rikkumise väite, tuleks see tagasi lükata. Nagu nimelt leidsid Euroopa Kohus oma 26. juuni 1980. aasta otsuses kohtuasjas 136/79: National Panasonic vs. komisjon (EKL 1980, lk 2033, punkt 25) seoses määruse nr 17 artikli 14 lõikega 3, ning Üldkohus oma eespool punktis 43 viidatud otsuses Société Générale vs. komisjon (punkt 62) seoses sama määruse artikli 11 lõikega 3, määratleb määruse nr 1/2003 artikli 18 lõige 3 teabe nõudmise otsuse põhjendamise olulised aspektid.
77 Nimetatud säte näeb ette, et komisjon „märgib [….] nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja”. Lisaks on selles täpsustavalt sätestatud, et „[o]tsuses esitatakse ka teave artiklis 23 sätestatud sanktsioonide kohta” ja „teave artiklis 24 sätestatud sanktsioonide või nende kehtestamise kohta” ning et „[o]tsuses teavitatakse ka õigusest otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus”. Seega ei ole komisjon kohustatud edastama niisuguse otsuse adressaadile kogu tema käsutuses olevat teavet arvatavate rikkumiste kohta ega andma nendele rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni, kuid ta peab siiski selgesti näitama, milliseid oletusi ta kontrollida kavatseb (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Société Générale vs. komisjon, punkt 62).
78 Käesolevas asjas tuleb peale selle, et ühelt poolt esimese vaidlustatud otsuse põhjendused 20 ja 21 ja resolutsioon ning teiselt poolt teise vaidlustatud otsuse põhjendused 17 ja 18 ja resolutsioon viitavad sõnaselgelt eespool punktis 77 mainitud sanktsioonidele ja otsuse läbivaatamise õigusele, asuda seisukohale, et komisjon põhjendas esimese vaidlustatud otsuse põhjendustes 12–15 (vt eespool punktid 13–16) ja teise vaidlustatud otsuse põhjenduses 3 (vt eespool punktid 21 ja 22) õiguslikult piisavalt neid põhjusi, miks esimese ja teise vaidlustatud otsuse lisas nõutud teave ja dokumendid on väidetava rikkumise uurimiseks vajalikud.
79 Eelkõige märkis komisjon sõnaselgelt ühelt poolt esimese vaidlustatud otsuse põhjenduses 14 need põhjused, miks ta leidis, et esimese vaidlustatud otsuse I lisa I ja II punktis esitatud teabenõuded olid vajalikud, ning teiselt poolt esimese vaidlustatud otsuse põhjenduses 15 põhjused, miks ta nõudis nimetatud lisa III ja IV punktis mainitud dokumentide esitamist (vt eespool punktid 15 ja 16). Komisjon põhjendas ka teise vaidlustatud otsuse põhjenduses 3, miks on vajalikud „ÚČN standardaruanne” ning teave ja dokumendid, mis puudutavad uute klientide saamise kulusid ja teatavaid Slovak Telekomi kapitalikulusid konkreetsete lairibateenuste osutamiseks (vt eespool punktid 21 ja 22).
80 Teiseks, kuigi hageja väidab, et esimene ja teine vaidlustatud otsus rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet, tuleb niisugune väide tagasi lükata.
81 Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjoni poolt ettevõtjale adresseeritud teabenõuded peavad järgima proportsionaalsuse põhimõtet ning et ettevõtjale pandud teabe esitamise kohustus ei või olla viimase suhtes ebaproportsionaalne võrreldes uurimise vajadustega (vt eespool punktis 42 viidatud 12. detsembri 1991. aasta kohtuotsus SEP vs. komisjon, punktid 51 ja 52, ning eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 418 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks sellele tunnustatakse kohtupraktikas liidu õiguse üldpõhimõttena vajadust kaitsta iga isiku – nii füüsilise kui juriidilise – privaatsfääri avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest (vt selle kohta 21. septembri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88: Hoechst vs. komisjon, EKL 1989, lk 2859, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Esiteks väidab hageja, et komisjon nõudis temalt teavet ja dokumente, mis puudutavad Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga liitumisele eelnevat aega, kuigi niisugune teave ja dokumendid ei ole vajalikud, ja ei ole mõeldav, et need oleksid vajalikud väidetava rikkumise hindamiseks. Selles osas väidab hageja, et komisjon juba sai teabe, mis hõlmab rohkem kui viit aastat alates selle liikmesriigi liitumisest Euroopa Liiduga. Komisjon sundis teda karistusmakse ähvardusel kasutama märkimisväärset inimressurssi ning esitama palju mitteavalikku teavet, mis ei ole seotud EÜ artikli 82 ja ELTL artikli 102 kohaldamise ajaga. Sellist järeldust kinnitab spetsiaalselt hageja vastu suunatud süüdistuste olemuse uurimine.
83 Tuleb nentida, et hageja ei esitanud kohtuasjas T‑458/09 ühtegi täpsustust nende põhjuste kohta, miks talle pandud kohustus esitada palju mitteavalikku teavet või kasutada sel eesmärgil märkimisväärset inimressurssi kujutasid endast tema jaoks ebaproportsionaalset koormat võrreldes uurimise vajadustega. Hageja rõhutas kohtuasjas T‑171/10, et asjaolu, et nõutud teave ei puuduta uurimisperioodi, et seda ei saa kasutada kuritarvituse tuvastamiseks selle ajavahemiku jooksul, mida teave puudutab ning et see teave ei kujuta endast pärast Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga liitumist väidetavalt toimunud rikkumise tuvastamise sine qua non tingimust, viitab sellele, et teise vaidlustatud otsusega on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.
84 Kuivõrd aga eespool punktides 82 ja 83 märgitud etteheited kattuvad esimese väite raames tagasi lükatud etteheidetega ning kuna hageja ei esita muud selgitust talle pandud koorma ebaproportsionaalsuse kohta, siis ei saa tuvastada, et komisjon on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.
85 Kahtlemata, nagu väitis komisjon oma vasturepliikides, püüdis ta tegelikult piirata hagejale pandud koormat. Nii nõudis komisjon esimeses vaidlustatud otsuses hagejalt üksnes nende ettekannete ja muude dokumentide esitamist, mida ta pidas vajalikuks pärast hageja juhatuse protokollide analüüsimist. Teises vaidlustatud otsuses piirdus ta oma nõuetes teatavate dokumentidega eelkõige pärast seda, kui ta oli suhelnud hagejaga teemal, missugust tüüpi finants‑ ja raamatupidamisaruanded ning teave on hageja käsutuses. Mis puudutab hageja kohtuistungil esitatud argumenti, mille kohaselt saatis komisjon talle ja ka tema emaettevõtjale 17 teabenõuet, millest osad puudutasid olemasolevate andmete kaasajastamist, siis märkis komisjon, ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, et need nõuded saadeti pärast vaidlustatud otsuste vastuvõtmist. Kuna liidu õigusakti õiguspärasust tuleb hinnata akti vastuvõtmise ajal eksisteerinud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest lähtudes, siis tuleb hageja argument tulemusetuna tagasi lükata (Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7; 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑449/98 P: IECC vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑3875, punkt 87, ja 15. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑485/08 P: Gualtieri vs. komison, EKL 2010, lk I‑3009, punkt 26).
86 Teiseks rikkus komisjon hageja väitel proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta nõudis hagejalt niisuguste andmete esitamist, mis hõlmavad ligikaudu pooleteist‑aastast ajavahemikku enne Slovaki Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga, millest nähtub, et nõutud informatsioonil puudub piisav seos väidetava rikkumisega.
87 Sellegipoolest on niisuguse etteheite eesmärk sisuliselt ka selle tõendamine, et nõutud teave ei olnud vajalik määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 1 tähenduses.
88 Samas lükati see etteheide tagasi esimese väite raames. Igal juhul tuleb seoses esimese vaidlustatud otsusega konstateerida, et hageja ei vaidlusta nimetatud otsuse põhjenduses 14 esitatud väiteid, mille kohaselt ühelt poolt toodi hageja asünkroonülekanne ja põhivõrk (esimese vaidlustatud otsuse I lisa I ja II punkt) turule enne 1. maid 2004, ning et teiselt poolt kasutas hageja neid hulgi- ja jaetasandil lairibateenuste osutamiseks jätkuvalt ka esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal. Samamoodi ei vaidlusta hageja esimese vaidlustatud otsuse põhjenduses 15 esitatud väiteid, mille kohaselt ühelt poolt käsitlevad nimetatud otsuse I lisa III ja IV punktis mainitud dokumendid hulgi‑ ja jaetasandil lairibateenuseid, mis toodi turule 2003. aastal ja mille osutamist jätkas hageja pärast 1. maid 2004, ning et teiselt poolt puudutavad need dokumendid nimetatud teenuste planeerimist, nende turuleviimist, nendega seotud investeeringuid ja nende arendamist. Samas võis komisjon õigusega arvata, et niisugune informatsioon, isegi kui see puudutas pooleteist‑aastast ajavahemikku enne Slovaki Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga, oli vajalik. Sama kehtib juba eespool punktis 55 nimetatud põhjustel teise vaidlustatud otsusega seoses nende teabenõuete kohta, mis käsitlevad hageja tulusid, kulusid (mida vajadusel tuleb amortiseerida) ja rentaablust (vt eespool punktid 21 ja 22).
89 Eeltoodut arvesse võttes ei ole hageja tõendanud, et proportsionaalsuse põhimõtet on rikutud seetõttu, et nõutud dokumendid ja teave hõlmavad ligikaudu pooleteist‑aastast ajavahemikku enne Slovaki Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga.
90 Kolmandaks heidab hageja kohtuasjas T‑171/10 komisjonile ette, et viimane ei saatnud talle „tavalist teabenõuet”. Samas võib komisjon määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel nõuda ettevõtjalt teavet „tavalise teabenõude või otsusega”, ilma et see säte näeks ette tingimuse, et otsuse vastuvõtmisele peab eelnema „tavaline teabenõue”. Seega ei saa pidada komisjoni proportsionaalsuse põhimõtet rikkunuks üksnes seetõttu, et ta võttis vastu teise vaidlustatud otsuse, ilma et ta oleks saatnud hagejale eelnevalt sellist teabenõuet. Muus osas tuleb lähtuda sellest, et niisugust eelnevat teabenõuet saatmata jättes ei rikkunud komisjon hagejalt teises vaidlustatud otsuses teavet nõudes proportsionaalsuse põhimõtet, kui võtta arvesse teise vaidlustatud otsuse põhjendustes 7 ja 13 nimetatud asjaolusid ning iseäranis teabe esitamisega viivitamise võimalust, hageja varasemat keeldumist esitada 1. maile 2004 eelnevat aega puudutavat teavet ning esimese vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud hagi (vt eespool punkt 23).
91 Sellest tuleneb, et kolmas väide tuleb tagasi lükata ning hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
92 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja kohtuasjades T‑458/09 ja T‑171/10 on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb mõlema kohtuasja kohtukulud välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagid rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Slovak Telekom a.s-ilt.
Truchot | Martins Ribeiro | Kanninen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. märtsil 2012 Luxembourgis.
Allkirjad