KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 24. oktoobril 2017(1)
Kohtuasi C‑353/16
MP
versus
Secretary of State for the Home Department
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisundi andmise miinimumnõuded – Täiendava kaitse andmise tingimused – Päritoluriigis osaks saanud piinamise järelmõjud – Taotleja vaimse tervise raskekujulise kahjustumise risk päritoluriiki tagasisaatmise korral – Sobiva ravi puudumine päritoluriigis
I. Sissejuhatus
1. Kas kolmanda riigi kodanik, kes kannatab tema päritoluriigis toime pandud piinamise järelmõjude all, kuid kellel ei ole sinna tagasi pöördumisel ohtu enam niisuguse kohtlemise osaliseks saada, võib saada täiendava kaitse põhjusel, et selle kolmanda riigi tervishoiusüsteemis ei ole tema psüühikahäire puhul võimalik saada asjakohast abi?
2. Sisuliselt sellele küsimusele palutaksegi Euroopa Kohtul käesolevas kohtuasjas vastata. Euroopa Kohtu jaoks on see taas võimalus otsustada direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punkti e ja artikli 15 punkti b(2) üle ning teise võimalusena inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(3) artikli 3 ja piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni(4) artikli 14 lõike 1 üle.
3. Analüüsi lõpus teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et direktiivi 2004/83 artikli 2 punkt e ja artikli 15 punkt b ei kohusta liikmesriike laiendama täiendava kaitse korda niisugusele juhtumile nagu põhikohtuasjas, ja seda sõltumata EIÕK artiklist 3 ja piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõikest 1.
II. Õiguslik raamistik
A. Rahvusvaheline õigus
4. Piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõikes 1 on sätestatud:
„Osalisriik tagab oma õigussüsteemi abil, et piinamise ohvri kannatused heastatakse ja et tal oleks õigus saada õiglast ja küllaldast hüvitist, sealhulgas vahendeid võimalikult täielikuks rehabilitatsiooniks. Kui ohver piinamise tagajärjel suri, on hüvitise saamise õigus tema ülalpeetavatel.“
5. EIÕK artiklis 3 on sätestatud:
„Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.“
B. Liidu õigus
6. Direktiivi 2004/83 põhjendustes 9, 25 ja 26 on sätestatud:
„(9) Need kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud, kellel lubatakse jääda liikmesriikide territooriumile põhjustel, mis ei tulene vajadusest rahvusvahelise kaitse järele, vaid kaastundest lähtuvalt või humanitaarsetel kaalutlustel, jäävad väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala.
[…]
(25) On tarvis kehtestada kriteeriumid, mille alusel tunnustatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate õigust täiendavale kaitsele. Need kriteeriumid peaksid lähtuma rahvusvahelistest kohustustest inimõigustega seotud instrumentide ja liikmesriikides rakendatavate tavade alusel.
(26) Riskid, millega riigi elanikkond või elanikkonna osa üldiselt kokku puutub, ei tekita tavaliselt iseenesest individuaalset ohtu, mida võiks kvalifitseerida tõsiseks kahjuks.“
7. Selle direktiivi artiklis 2 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
e) täiendava kaitse nõuetele vastav isik – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud põhjendatud alus arvata, et asjaomane isik seisaks oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasema alalise elukoha riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse ohuga kannatada tõsist kahju vastavalt artiklile 15 ja kelle suhtes ei kohaldata artikli 17 lõikeid 1 ja 2, ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla;
[…]“
8. Nimetatud direktiivi artiklis 3 on ette nähtud:
„Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamaid norme otsustamaks, kes vastab pagulase või täiendava kaitse nõuetele, ning määratlemaks rahvusvahelise kaitse sisu, kui need normid on kooskõlas käesoleva direktiiviga.“
9. Direktiivi 2004/83 artikli 4 lõikes 4 on sätestatud:
„Asjaolu, et taotlejale on juba osaks saanud tagakiusamine või tõsine kahju või tagakiusamise või tõsise kahju otsene ähvardus, on arvestatav märk taotleja põhjendatud tagakiusamishirmu või tõsise kahju kannatamise reaalse ohu kohta, kui puudub mõjuv põhjus arvata, et kõnealune tagakiusamine või tõsine kahju ei kordu.“
10. Selle direktiivi artiklis 6 on ette nähtud:
„Tagakiusajad või tõsise kahju põhjustajad on muu hulgas järgmised:
a) riik;
b) riiki või olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid;
c) mitteriiklikud osalised, kui on võimalik tõestada, et punktides a ja b nimetatud osalised, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise kahju eest vastavalt artikli 7 määratlusele.“
11. Nimetatud direktiivi artiklis 15 on sätestatud:
„Tõsine kahju seisneb järgmises:
a) surmanuhtlus või hukkamine või
b) taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis või
c) tõsine ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul.“
12. Direktiivi 2004/83 artiklis 16 on ette nähtud:
„1. Kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õigus täiendavale kaitsele lõpeb, kui täiendava kaitse seisundi andmiseni viinud asjaolud on lakanud olemast või on muutunud sel määral, et kaitse ei ole enam vajalik.
2. Lõike 1 kohaldamisel võtavad liikmesriigid arvesse, kas asjaolude muutumine on nii olulise ja püsiva iseloomuga, et täiendava kaitse nõuetele vastavat isikut ei ohusta enam reaalselt tõsine kahju.“
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimus
13. Sri Lanka kodanik MP, kes saabus Ühendkuningriiki 2005. aasta jaanuaris, sai seal üliõpilase elamisloa. Elamisloa pikendamise taotlus jäeti 11. detsembril 2008 rahuldamata.
14. Asjaomane isik esitas 5. jaanuaril 2009 varjupaigataotluse, väites, et ta on organisatsiooni Tamil Eelami Vabadusvõitluse Tiigrid (edaspidi „LTTE“) liige, päritoluriigi julgeolekujõud olid ta kinni pidanud ja teda piinanud ning et on oht, et teda võidakse sellesse kolmandasse riiki tagasipöördumisel taas väärkohelda.
15. See taotlus jäeti 23. veebruaril 2009 rahuldamata põhjusel, et ei ole tõendatud, et taotlejat ähvardab tema päritoluriiki tagasipöördumisel taas oht.
16. MP vaidlustas selle otsuse Upper Tribunalis (kõrgem kohus, Ühendkuningriik), esitades meditsiinilisi tõendeid, mis kinnitasid, et ta kannatab piinamise järelmõjude all, tal on traumajärgne stressihäire, depressioon ja kalduvus enesetapule, ning näib, et ta on kindlalt otsustanud päritoluriiki tagasisaatmise korral oma elu lõpetada. See kohus jättis siiski asjaomase isiku kaebuse rahuldamata ühelt poolt osas, milles kaebus põhines pagulasseisundi konventsioonil(5) ja ka direktiivil 2004/83, ning teiselt poolt osas, milles ei olnud tõendatud, et MP on oma päritoluriigis endiselt ohustatud.
17. Upper Tribunal (kõrgem kohus) rahuldas siiski MP kaebuse osas, mis põhines EIÕK artikli 3 sätetel, sisuliselt põhjusel, et kui kaebaja saadetakse tagasi päritoluriiki, ei saa ta oma psüühikahäirele sobivat ravi – mis on selle artikliga vastuolus.
18. Court of Appeal (England and Wales) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales), Ühendkuningriik) kinnitas seda otsust, olles seisukohal, et direktiiv 2004/83 ei hõlma EIÕK artikli 3 kohaldamisalasse kuuluvaid juhtusid, mille puhul esineb tervise kahjustumise või enesetapu-, mitte tagakiusamisoht.
19. MP esitas selle otsuse peale kaebuse Supreme Court of the United Kingdomile (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ta väidab, et direktiivi 2004/83 kohaldamisala ei saa olla nii kitsas, nagu seda on tõlgendanud esimese ja apellatsiooniastme kohus; et talle oleks tulnud anda täiendav kaitse, arvestades ühelt poolt talle päritoluriigis minevikus osaks saanud väärkohtlemist, mis on tema haiguse põhjus, ja teiselt poolt seda, et tema päritoluriigis puudub infrastruktuur, mis võimaldaks tema piinamise tagajärjel tekkinud tervisehäireid tema päritoluriigis nõuetekohaselt ravida. Põhikohtuasja kaebaja sõnul ei tuleks asjaolu, et tema päritoluriiki tagasipöördumise korral edaspidi väärkohtlemise riski ei ole, selle hindamisel, kas tal on õigus saada täiendav kaitse, arvesse võtta.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et täpselt seda küsimust ei ole Euroopa Kohus ega Euroopa Inimõiguste Kohus veel käsitlenud.
21. Nendel asjaoludel otsustas Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 2004/83 artikli 2 punktis e antud määratlus koostoimes artikli 15 punktiga b hõlmab reaalset ohtu, et edasikaebaja päritoluriiki tagasisaatmise korral kannataks ta tõsist kahju füüsilisele või vaimsele tervisele, tulenevalt tema varasemast piinamisest või ebainimlikust või väärikust alandavast kohtlemisest, mille eest päritoluriik on vastutav?“
IV. Minu analüüs
22. Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtul on käesoleva eelotsusetaotluse käsitlemiseks kaks varianti. Euroopa Kohus võib otsustada eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse piires, see tähendab lihtsalt direktiivi 2004/83 artikli 2 punkti e ja artikli 15 punkti b tõlgendamise kohta, aga tema vastus võib hõlmata ka nende õigusnormide hindamist EIÕK artikli 3 ja piinamisvastase konventsiooni artikli 14 seisukohast.
23. Esiteks, ainult direktiivi 2004/83 sätetele keskendunud vastuse kohta tuleb märkida, et selle direktiivi artikli 15 – milles on tõsine kahju määratletud ammendavalt – puhtalt grammatiline tõlgendus jätab haiguse ravimiseks sobiva arstiabi puudumise päritoluriigis, kuhu asjaomane isik on kavas tagasi saata, täiendava kaitse kohaldamisalast välja.
24. Nimetatud direktiivi artikli 15 punkti b sõnastus on tegelikult selge. See võimaldab anda täiendavat kaitset ainult juhul, kui on oht, et taotleja päritoluriiki tagasisaatmise korral võidakse talle tulevikus teha tõsist kahju piinamise või ebainimliku või väärikust alandava kohtlemise või karistamisega.
25. Euroopa Kohus on muide otsustanud, et direktiivi 2004/83 artiklis 15 määratletud kolm tõsise kahju liiki kujutavad endast tingimusi, mis peavad olema täidetud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui selle direktiivi artikli 2 punkti e kohaselt on põhjendatult alust arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse ohuga kannatada sellist kahju(6).
26. See tõlgendus tähendab käesoleval juhul, et MP ei saa nõuda täiendavat kaitset, kuna on tõendatud, et tal ei ole enam ohtu, et teda võidakse päritoluriiki tagasisaatmise korral piinata, isegi kui ta ei saa tervishoiusüsteemi puudulikkuse tõttu tõenäoliselt vajalikku ravi selle traumajärgse stressihäirega toimetulemiseks, mille all ta kannatab, ja võib päritoluriiki tagasisaatmise korral käe oma elu külge panna.
27. Selle kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et kolmanda riigi kodaniku terviseseisundi halvenemise ohtu, mis ei tulene selle kolmanda riigi kodaniku jaoks tervishoiuteenuste tahtlikult kättesaamatuks tegemisest, direktiivi 2004/83 artikkel 15 ei hõlma. Selle direktiivi artikli 15 punkti b määratluse kohaselt seisneb tõsine kahju kolmanda riigi kodaniku piinamises või ebainimlikult või väärikust alandavalt kohtlemises või karistamises päritoluriigis.(7)
28. Selle kohtupraktika kohaselt tuleneb nimetatud direktiivi artikli 6 tõlgendusest, et tõsine kahju peab olema tekkinud kolmanda osapoole tegevuse tõttu ega saa tuleneda lihtsalt päritoluriigi tervishoiusüsteemi üldisest puudulikkusest.(8)
29. Tuletan meelde, et kui teatud eriasjaoludel võivad haigusest tingitud kannatused kujutada endast ebainimlikku või väärikust alandavat kohtlemist,(9) siis ei ole üks täiendava kaitse andmise peamisi tingimusi, s.o kahju põhjustava isiku tuvastamine, kelle vastu kaitse on vajalik, käesoleval juhul täidetud.
30. Et isikut saaks käsitada võimaliku täiendava kaitse saajana, ei piisa nimelt tõendamisest, et teda ähvardaks pärast päritoluriiki tagasi saatmist ebainimliku või väärikust alandava kohtlemise oht. Veel tuleb tõendada, et see oht on tingitud otseselt või kaudselt, aga alati tahtlikest selle riigi avaliku võimu organitele omistatavatest teguritest ehk et asjaomast isikut isiklikult ähvardavat ohtu kujutavad selle riigi võimuorganid, mille kodanik isik on, või need võimuorganid sallivad seda ohtu, või et seda ohtu kujutavad sõltumatud rühmitused, mille vastu need võimuorganid ei suuda tagada oma kodanikele tõhusat kaitset.
31. Isiku puhul, kelle tervislik seisund vajab meditsiinilist hoolt ja kes ei saa oma päritoluriigis adekvaatset ravi, ei ole ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine, mis võib talle sellesse riiki tagasipöördumise korral osaks saada, tingitud riigi avaliku võimu organite või sõltumatute organite tahtlikust tegevusest või tegvustusest ega ei ole suunatud kindla isiku vastu.
32. Üks peamistest kriteeriumidest täiendava kaitse andmiseks, nimelt päritoluriigi avaliku võimu organite otsene või kaudne vastutus tõsise kahju põhjustamise eest, mille vastu on kaitset vaja, ei ole sellisel juhul tegelikult täidetud.
33. Seepärast ei vastaks niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas liikmesriigi pakutav kaitse rahvusvahelise kaitse vajadusele direktiivi 2004/83 artikli 2 punkti e tähenduses ega kuuluks seega Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raamistikku.
34. Sellest järeldub, et psüühikahäire all kannatava kolmanda riigi kodaniku terviseseisundi halvenemise oht, mis on tingitud sobiva ravi puudumisest päritoluriigis – kui tervishoiuteenuseid ei tehta sellele kolmanda riigi kodaniku jaoks tahtlikult kättesaamatuks –, ei ole piisav alus talle täiendava kaitse andmiseks,(10) isegi kui taotleja haigus on tingitud talle päritoluriigis minevikus osaks saanud piinamisest.
35. Seepärast ei ole mingit alust arvata, nagu pakub välja põhikohtuasja kaebaja ja ka Poola Vabariik, et ainus erinevus võrreldes kohtuasjaga, milles tehti 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus M’Bodj(11), nimelt asjaolu, et MP haigused on tingitud talle minevikus tema päritoluriigis osaks saanud piinamisest, mitte aga loomulikul teel tekkinud haiguse tüsistustest, võiks muuta täiendava kaitse andmise tingimusi, nagu need tulenevad direktiivi 2004/83 sätetest ja nagu Euroopa Kohus on neid juba tõlgendanud.(12)
36. Järelikult tuleks teha Euroopa Kohtule ettepanek otsustada, et direktiivi 2004/83 artikli 2 punktis e koostoimes artikli 15 punktiga b antud määratlus ei hõlma tegelikku ohtu, et taotleja päritoluriiki tagasipöördumise korral kannatab tema füüsiline ja vaimne tervis tõsist kahju, mis on tingitud talle minevikus osaks saanud piinamisest või ebainimlikust või väärikust alandavast kohtlemisest, mille eest päritoluriik on vastutav.
37. Teiseks, kui Euroopa Kohus soovib anda põhjalikuma vastuse, mis võimaldab tõlgendada direktiivi 2004/83 sätteid koostoimes EIÕK artikliga 3 ja piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõikega 1, tuleks esitada järgmised seisukohad.
38. Ühelt poolt EIÕK artikli 3 kohta saab olulised orientiirid juba kohtupraktikast.
39. Kõigepealt tuleks meelde tuletada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et EIÕK artikliga 3 tagatud põhiõigus kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, mille järgimise tagab Euroopa Kohus, ja selle põhiõiguse ulatuse tõlgendamisel liidu õiguskorras võetakse arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, kusjuures direktiivi 2004/83 artikli 15 punkt bvastab sisuliselt EIÕK artiklile 3.(13)
40. Euroopa Kohus on siiski otsustanud, et direktiivi 2004/83 põhjendustest 5, 6, 9 ja 24 nähtub, et kuigi selle direktiivi eesmärk on täiendava kaitse abil täiendada Genfi konventsioonis sätestatud pagulaste kaitset, tuvastades isikud, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, ei laiene direktiivi kohaldamisala isikutele, kellel lubatakse jääda liikmesriiki teistel põhjustel, see tähendab vaid kaastundest lähtuvalt või humanitaarsetel kaalutlustel. Kohustus võtta direktiivi 2004/83 artikli 15 punkti b tõlgendamisel arvesse EIÕK artiklit 3, millele see sisuliselt vastab, ei sea seda tõlgendust kahtluse alla.(14)
41. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on aga ka otsustatud,(15) et direktiivi 2004/83 artikli 15 tõlgendamine EIÕK artikli 3 seisukohast võib võimaldada täiendava kaitse andmist, ent ainult väga erandlikel juhtudel ja ülekaalukatel humanitaarkaalutlustel, mis räägivad väljasaatmise vastu.(16)
42. Euroopa Inimõiguste Kohus on selle kohta otsustanud, et asjaolu, et raskelt haiget kolmanda riigi kodanikku ei või teatud väga erandlikel juhtudel välja saata riiki, kus tema haigusele sobiv ravi ei ole kättesaadav, ei tähenda tingimata, et asjaomasel isikul tuleb lubada elada osalisriigis.(17)
43. Seda kohtupraktikat saab põhikohtuasja konkreetsele juhtumile üle kanda ja see tähendaks, et liikmesriigid ei ole kohustatud automaatselt andma täiendavat kaitset isikutele, kes on neile päritoluriigis minevikus osaks saanud piinamise tagajärjel haigestunud. MP juhtumit ei saa nimelt pidada erandjuhuks, mille puhul on humanitaarkaalutlused ülekaalukad.
44. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et ainuüksi tervishoiusüsteemi puudulikkus oleks iseenesest EIÕK artikli 3 sätete rikkumine. Kui aga selle puudulikkuse tõttu asjaomase isiku tervislik seisund halveneb, võib tegu olla selle sätte rikkumisega. Ainult liikmesriigi kohtu pädevuses on hinnata, kas neid sätteid on rikutud, kuid näib tõenäoline, et käesolevas asjas on sellega tegemist, arvestades MP traumajärgset stressi ja tema enesetapuohtu päritoluriiki tagasisaatmise korral. Liikmesriigi esimese ja apellatsiooniastme kohus järeldasid muide, et neid õigusnorme on rikutud, ja kohtutoimiku dokumentidest nähtub – milles vaidlust ei ole –, et MP-d ei saadeta päritoluriiki tagasi.
45. Peale selle tuletan meelde, et täiendava kaitse süsteem peab olema lahus niisugustest kaalutlustest, nagu on valdavad põhikohtuasjas, kus on tuvastatud, et taotlejal ei ole enam ohtu, et teda päritoluriiki tagasisaatmise korral piinatakse.
46. Euroopa Kohus on selle kohta otsustanud, et direktiivi 2004/83 üldise ülesehituse ja eesmärkidega oleks vastuolus kohaldada direktiivis ette nähtud kaitset kolmandate riikide kodanikele, kes on olukorras, millel ei ole mingit seost rahvusvahelise kaitse loogikaga.(18)
47. Tulenevalt selle direktiivi artikli 2 punkti e ja artikli 15 punkti b tõlgendamise kohta juba esitatud kaalutlustest oleks nimelt juhul, kui taotlejale rahvusvaheline kaitse antakse, tegemist muud liiki kaitsega vastavalt nimetatud direktiivi artikli 2 punkti g lõpuosale. See kaitse antakse muul põhjusel, kaalutlusõiguse alusel ja kaastundest lähtuvalt või humanitaarsetel kaalutlustel, mis põhinevad muu hulgas EIÕK artikli 3 järgimisel.
48. Seadusandja on aga ilmselgelt soovinud humanitaarkaalutlustel põhinevad olukorrad direktiivi 2004/83 kohaldamisalast vastavalt selle põhjendusele 9 välja jätta.(19)
49. Seega nähtub eespool öeldust, et direktiivi 2004/83 tõlgendamine koostoimes EIÕK artikliga 3 ei takista liikmesriikidel jätta MP olukorraga sarnanses olukorras olevaid isikuid, kes kannatavad neile minevikus osaks saanud piinamise järelmõjude all, aga keda ei ähvarda päritoluriiki tagasipöördumise korral enam niisuguse kohtlemise oht, täiendava kaitse kohaldamisalast välja, isegi kui nende puhul valitseb enesetapuoht ja nad ei saa kindlasti oma haiguse jaoks sobivat ravi. Selles kontekstis on liikmesriigi kohus tema käsutuses olevaid andmeid arvestades ainupädev hindama, kas EIÕK artiklit 3 on rikutud.
50. Teiselt poolt piinamisvastase konventsiooni artikli 14 kohta tuletan alustuseks meelde, et direktiiv 2004/83 ning muud õigusnormid, millel Euroopa ühine varjupaigasüsteem põhineb, võeti vastu selleks, et aidata vastavalt ELTL artikli 78 lõikele 1 liikmesriikide pädevatel asutustel rakendada Genfi konventsiooni ja teisi selles valdkonnas olulisi lepinguid.(20) Seepärast tuleb selle direktiivi sätete tõlgendamisel pidada silmas nende õigusaktide üldist ülesehitust ja eesmärki.(21)
51. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb aga liidu õigust kohaldada rahvusvahelisest humanitaarõigusest sõltumatult.(22) Peale selle tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et rahvusvaheline humanitaarõigus ja direktiivis 2004/83 ette nähtud täiendava kaitse kord taotlevad erinevaid eesmärke ja kehtestavad selgelt eraldatud kaitsemehhanismid.(23)
52. Sellest lähtuvalt juhin tähelepanu sellele, et direktiiv 2004/83 ei sisalda ühtegi õigusnormi, mis suuremal või vähemal määral sarnaneks piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõikega 1, mis kohustab osalisriike nägema ette menetlused ja vahendid, mis võimaldavad piinamise ohvri kannatusi heastada.
53. Euroopa Kohus saaks niisiis ainult sellest seisukohast vaagida, kas piinamisvastase konventsiooni artikli 14 rikkumine kolmanda riigi poolt, mille kodanik taotleja on, võib mõjutada täiendava kaitse andmist puudutavaid liidu liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad direktiivist 2004/83 ja võimaldavad isikuid kaitsta igasuguse tõsise kahju eest.
54. Õigupoolest tuleneb piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõike 1 grammatilisest tõlgendusest, et põhimõtteliselt peab niisugused vahendid ja menetlused, mis võimaldaksid asjaomaste isikute kannatuste heastamist või võimalikult täielikku rehabilitatsiooni, ette nägema see riik, kes on oma territooriumil toime pandud piinamise eest vastutav.(24)
55. Selle konventsiooni sätete kõikehõlmav tõlgendus kinnitab tegelikult seda grammatilist tõlgendust, kuna selle artikkel 13 ja järgmised on sisuliselt adresseeritud rikkumise eest vastutavale riigile.(25) Selles suhtes tuleks arutada, kas juhul, kui Sri Lanka ei täida kohustusi, mis tulenevad piinamisvastasest konventsioonist, mille osaline ta on, võiks see laiendada liikmesriikide kohustusi täiendava kaitse alal.
56. Kas piinamisvastase konventsiooni rikkumine liidu jaoks kolmanda riigi poolt võiks võimaldada üksikisikutel tugineda õigusele saada Euroopa Liidus täiendav kaitse? Kas seda rikkumist võiks tõlgendada kui tõendit, et asjaomase isiku tema päritoluriiki tagasisaatmise korral on ebainimliku või väärikust alandava kohtlemise oht? Kas päritoluriigis kannatuste heastamist võimaldava menetluse puudumist võiks käsitada tõsise kahju ohuna? Need on küsimused, mille üle Euroopa Kohus võib soovida otsustada.
57. Mõni riik võiks nõustuda võtma piinamisvastasest konventsioonist tulenevaid kohustusi, isegi kui nad ei ole kõnealuse piinamise eest vastutavad. Kriminaalasjades on niisugune universaalne jurisdiktsioon lubatud piinamise toimepanijate vastutuselevõtmisel ja nende üle kohtumõistmisel. Selles konventsioonis on nimelt lubatud, et ainus seos pädeva kohtu asukohariigi ja õigusrikkumise toimepanemise vahel on piinamise toimepanemises kahtlustatava viibimine riigi territooriumil, kellel tuleb see kahtlustatav kas välja anda või vastutusele võtta ja tema üle kriminaalkorras kohut mõista.(26) Ei ole aga levinud, et seda universaalset jurisdiktsiooni tunnustataks tsiviilvastutuse ja kahjustatud isikute kahjuhüvitise saamise õiguse asjades.(27) Selles kontekstis oleks ainus õigusrikkumise ja riigi vahel nõutav seos välisriigis toime pandud piinamise ohvri viibimine selle riigi territooriumil, mis menetleb asja heastamisnõudes. See piinamisvastase konventsiooni osalisriikide jurisdiktsiooni laiendamine, kui see oleks Euroopa Kohtu poolt lubatud,(28) võimaldaks piinamisohvritel tõepoolest kasutada oma õigusi heastamisele ja täielikult tagada jus cogens’i(29) järgimine, tugevdades nii piinamisvastast võitlust rahvusvahelisel tasandil.(30)
58. Ainult sel määral oleks lubatav piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõiget 1 kohaldada käesolevas põhikohtuasjas nii, et see lubaks laiendada liikmesriikide kohustusi täiendava kaitse asjas. Seda arvestades läheks niisuguse universaalse jurisdiktsiooni tunnustamine kaugemale, kui on liidu kohtupraktikas juba lubatud, ja käesolev põhikohtuasi ei paista olevat parim võimalus seda sammu teha, kuna piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõike 1 kohaldamist takistab kaks asjaolu.
59. Ühelt poolt ei nähtu ühestki kohtutoimiku dokumendist, et Sri Lanka rikuks tahtlikult piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõikest 1 tulenevaid kohustusi MP suhtes, kui viimane sinna tagasi saadetaks. Tegelikult tuleneb eespool öeldust, et MP ei saa põhjendatult Sri Lanka vastu väita mingit tahtlikult arstiabist ilma jätmist ning see ei oleks seega niisuguse tõsise kahju oht, nagu on loetletud direktiivi 2004/83 artiklis 15 täiendava kaitse andmise võimaldamiseks, ja seda isegi siis, kui tervishoiusüsteemi puudulikkust ei eitata. Seepärast ei ole a priori võimalik tunnistada, et Sri Lanka rikub piinamisvastasest konventsioonist tulenevaid kohustusi MP suhtes.
60. Teiselt poolt on selleks, et tunnistada õigust heastamisele, veel vaja, et oleks esitatud kaebus või nõue kohtule. Nimelt tuleb isikul, kes väidab, et ta on piinamise ohver, algatada kohtuasi heastamisnõudes või nõudes, et talle tagataks tingimused, mis võimaldavad võimalikult täielikku rehabilitatsiooni, vastavalt piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõikele 1. Käesoleval juhul aga ei tõenda põhikohtuasja kaebaja ega isegi väida, et ta on esitanud nõude saada hüvitist või rehabiliteerimisvahendid, olgu siis Sri Lanka või liikmesriigi ametivõimudele, juhul kui viimased võiksid ennast tunnistada pädevaks. Ühestki kohtutoimiku dokumendist ei nähtu, et MP oleks algatanud mingit kohtuasja piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõike 1 alusel.
61. Seega oleks teoreetiliselt ainus võimalus pidada põhikohtuasja nende sätete kohaldamisalasse kuuluvaks see, kui arvestada ühelt poolt, et Sri Lanka tervishoiusüsteemi puudused on tingitud piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõikest 1 tulenevate selle riigi kohustuste tahtlikust rikkumisest MP suhtes, ja teiselt poolt, et täiendava kaitse nõude esitamist liidu liikmesriigis käsitatakse nõudena saada hüvitist või võimalikult täielikuks rehabilitatsiooniks vajalikke vahendeid.
62. Näib aga, et see tõlgendus laiendab liialt nii direktiivi 2004/83 kui ka piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõike 1 kohaldamisala.
63. Lisaks on tingimata vaja hinnata nii laia tõlgendamise tagajärgi praktikas. Kui see võimaldaks kõikidel isikutel, kellele on minevikus osaks saanud väärkohtlemine, saada õigus täiendavale kaitsele, ja seda seni, kuni oma päritoluriigis ei ole ette nähtud vahendeid ja menetlusi, mis võimaldaksid ohvritele hüvitist või rehabilitatsiooni, sealhulgas piisava tervishoiusüsteemi sisseseadmisega, laiendaks see märkimisväärselt liikmesriikide kohustusi täiendava kaitse alal ja tekitaks nii menetluslikke kui ka materiaalõiguslikke raskusi. Niisugune tõlgendus läheks tunduvalt kaugemale, kui liidu seadusandja direktiivi 2004/83 ja Euroopa ühist varjupaigasüsteemi vastu võttes soovis, ning võiks suurendada rahvusvahelise kaitse taotlemist ning raskendada traumajärgse stressi või enesetapuohu korral sellise kaitse lõpetamist vastavalt direktiivi 2004/83 artiklile 16. Peale selle kohaldatakse Euroopa Kohtu praktikat, ilma et see piiraks liikmesriikide kaalutlusõigust anda niisuguste haigustega inimestele elamisluba humanitaarkaalutlustel.
64. Eespool öeldust tulenevalt tuleb teha Euroopa Kohtule ettepanek otsustada, et piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõikega 1 ei ole vastuolus, et niisuguses olukorras taotlejale nagu põhikohtuasjas täiendavat kaitset ei anta.
65. Järelikult tuleb teha Euroopa Kohtule ettepanek otsustada, et direktiivi 2004/83 artikli 2 punktis e koostoimes selle direktiivi artikli 15 punktiga b antud määratlus ei hõlma tegelikku ohtu, et taotleja päritoluriiki tagasisaatmise korral kannatab tema füüsiline ja vaimne tervis tõsist kahju, mis on tingitud talle minevikus osaks saanud piinamisest, mille eest päritoluriik on vastutav, ning see oleks vastuolus EIÕK artikliga 3 ja piinamisvastase konventsiooni artikli 14 lõikega 1.
V. Ettepanek
66. Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Supreme Court of the United Kingdomi (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta artikli 2 punktis e koostoimes selle direktiivi artikli 15 punktiga b antud määratlus ei hõlma tegelikku ohtu, et taotleja päritoluriiki tagasisaatmise korral kannatab tema füüsiline ja vaimne tervis tõsist kahju, mis on tingitud talle minevikus osaks saanud piinamisest või ebainimlikust või väärikust alandavast kohtlemisest, mille eest päritoluriik on vastutav.