Language of document : ECLI:EU:T:2022:48

ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)

2. veebruar 2022(*)

Konkurents – Kartellid – Veokitootjate turg – ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mis puudutavad veokite müügihindu, heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ning nende tehnoloogiatega seotud kulude kajastamist klientidele müüdavate kaupade müügihindades – Ajaliselt mitmes etapis toimuv „hübriidmenetlus“ – Süütuse presumptsioon – Erapooletuse põhimõte – Põhiõiguste harta – Üks ja vältav rikkumine – Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang – Rikkumise geograafiline ulatus – Trahv – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑799/17,

Scania AB, asukoht Södertälje (Rootsi),

Scania CV AB, asukoht Södertälje,

Scania Deutschland GmbH, asukoht Koblenz (Saksamaa),

esindajad: advokaadid D. Arts, F. Miotto, C. Pommiès, K. Schillemans, C. Langenius, L. Ulrichs, P. Hammarskiöld, S. Falkner ja N. De Backer,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad M. Farley ja L. Wildpanner,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 27. septembri 2017. aasta otsus C(2017) 6467 (final), milles käsitletakse ELTL artikli 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid), või teise võimalusena vähendada hagejatele nimetatud otsusega määratud trahve,

ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president S. Papasavvas, kohtunikud A. Kornezov, E. Buttigieg (ettekandja), K. Kowalik‑Bańczyk ja G. Hesse,

kohtusekretär: ametnik B. Lefebvre,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 18. juuni 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Hagejad Scania AB, Scania CV AB ja Scania Deutschland GmbH (edaspidi „Scania DE“) on ettevõtja Scania (edaspidi „Scania“) kolm juriidilist üksust. Scania tegeleb pikamaavedudeks, ekspedeerimiseks, ehitustöödega seotud vedudeks ning erivedudeks mõeldud raskeveokite (üle 16 tonni) tootmise ja müügiga.

2        Komisjon tuvastas 27. septembri 2017. aasta otsuses C(2017) 6467 (final), milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), et hagejad rikkusid ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, olles 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011 koos ettevõtjate [konfidentsiaalne](1), [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] juriidiliste üksustega sõlminud salajased kokkulepped, mis puudutasid keskmise suurusega ja raskeveokite hindu ja brutohindade tõstmist EMPs ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja nendega seotud kulude müügihindades kajastamist (vaidlustatud otsuse artikkel 1). Komisjon määras Scania AB‑le ja Scania CV AB‑le solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi 880 523 000 eurot, millest 440 003 282 euro tasumise eest vastutab solidaarselt ka Scania DE (vaidlustatud otsuse artikkel 2).

A.      Vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetlus

3        [Konfidentsiaalne] esitas 20. septembril 2010 trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „koostööteatis“), punktile 14. Komisjon andis [konfidentsiaalne] 17. detsembril 2010 tingimusliku kaitse trahvide eest.

4        Komisjon viis 18.–21. jaanuarini 2011 läbi kontrolli muu hulgas hagejate ruumides.

5        [Konfidentsiaalne] esitas 28. jaanuaril 2011 trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt koostööteatise punktile 14, taotledes selle rahuldamata jätmise korral trahvi vähendamist vastavalt kõnealuse teatise punktile 27. Tema järel astusid samasuguse sammu ka [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne].

6        Uurimise käigus nõudis komisjon muu hulgas hagejatelt mitmel korral teavet vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 18.

7        Komisjon algatas 20. novembril 2014 hagejate ning eespool punktis 2 osutatud ettevõtjate juriidiliste üksuste suhtes määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 nimetatud menetluse ning koostas vastuväiteteatise, tehes selle teatavaks kõigile neile üksustele, sealhulgas hagejatele.

8        Pärast vastuväiteteatise teatavakstegemist said adressaadid võimaluse tutvuda komisjoni uurimistoimikuga.

9        [Konfidentsiaalne] jooksul võtsid vastuväiteteatise adressaadid mitteametlikult ühendust komisjoniga, paludes jätkata juhtumi läbivaatamist komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklis 10a sätestatud kokkuleppemenetluses. Komisjon otsustas alustada kokkuleppemenetlust pärast seda, kui kõik vastuväiteteatise adressaadid olid kinnitanud oma tahet osaleda kokkuleppe sõlmimist puudutavates aruteludes.

10      Ajavahemikul [konfidentsiaalne] kuni [konfidentsiaalne] toimusid komisjoni ja iga vastuväiteteatise adressaadi vahel kokkuleppe sõlmimise arutelud. Mõned vastuväiteteatise adressaatidest esitasid arutelude tulemusena komisjonile ametliku taotluse kokkuleppe sõlmimiseks vastavalt määruse nr 773/2004 artikli 10a lõikele 2 (edaspidi „kokkuleppele läinud osalised“). Hagejad sellist taotlust ei esitanud.

11      Komisjon tegi 19. juulil 2016 määruse nr 1/2003 artikli 7 ja artikli 23 lõike 2 alusel kokkuleppele läinud osalistele adresseeritud otsuse C(2016) 4673 (final), milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid) (edaspidi „kokkuleppeotsus“).

12      Kuivõrd hagejad olid otsustanud ametlikku taotlust kokkuleppe sõlmimiseks mitte esitada, jätkas komisjon neid puudutavat uurimist tavamenetluses (mitte kokkuleppemenetluses).

13      Olles saanud võimaluse toimikuga tutvuda, esitasid hagejad 23. septembril 2016 oma kirjaliku vastuse vastuväiteteatisele.

14      Hagejate ärakuulamine toimus 18. oktoobril 2016.

15      Vastavalt komisjoni teatise, mis käsitleb [ELTL] artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid (ELT 2011, C 308, lk 6), punktile 111 saatis komisjon 7. aprillil 2017 Scania AB‑le asjaolusid käsitleva kirja. 23. juunil 2017 saatis komisjon kõnealuse asjaolusid käsitleva kirja ka Scania CV AB‑le ja Scania DE-le.

16      Scania AB esitas 12. mail 2017 asjaolusid käsitlevale kirjale lisatud tõendite kohta komisjonile oma kirjalikud märkused, mis kajastasid ka Scania CV AB ja Scania DE seisukohti.

17      Komisjon võttis 27. septembril 2017 vastu vaidlustatud otsuse.

B.      Vaidlustatud otsus

1.      Veokite turu struktuur ja hindade kindlaksmääramise mehhanism veokitööstuses

18      Komisjon alustas vaidlustatud otsust sellega, et tutvustas põhjendustes 22–50 veokite turu struktuuri ja veokitööstuse hindade kindlaksmääramise mehhanismi, sealhulgas Scania puhul.

a)      Veokite turu struktuur

19      Veokite turu struktuuri kohta märgib komisjon, et seda iseloomustavad suur läbipaistvus ja kontsentratsioon ning turuosalistel on mitmeid võimalusi iga-aastaselt kokku saada ja turuolukorda arutada. Komisjoni hinnangul oli turuosalistel sellise teabevahetuse tulemusel võimalik saada täpne pilt endi hulgast igaühe konkurentsiolukorra kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 22 ja 23).

20      Samuti märgib komisjon, et turuosalistel, sealhulgas Scanial, on tütarettevõtjad, kes tegelevad nende toodete turustamisega olulistel riigisisestel turgudel. Neil riigisisestel turustajatel on oma volitatud edasimüüjate võrgustik (vaidlustatud otsuse põhjendus 25). Komisjon märgib, et Scania müüb oma veokeid riigisiseste turustajate kaudu, kusjuures viimased on tema 100% osalusega tütarettevõtjad kõigis EMP riikides peale [konfidentsiaalne]. Scania riigisisesed turustajad müüvad peakontorilt ostetud veokid volitatud edasimüüjatele, kes on kas 100% osalusega tütarettevõtjad või sõltumatud ettevõtjad. Komisjon märgib, et Saksamaal on Scanial [konfidentsiaalne] volitatud edasimüüjat, kes on 100% osalusega tütarettevõtjad (vaidlustatud otsuse põhjendus 26).

b)      Hindade kindlaksmääramise mehhanism veokitööstuses

21      Hindade kindlaksmääramise mehhanismi osas tõdeb komisjon, et see hõlmab kõigi turuosaliste puhul ühesuguseid etappe ning algab üldiselt esimeses etapis esialgsete brutohindade hinnakirja kehtestamisest peakontoris. Komisjoni väitel määratakse seejärel teises etapis tootjate peakontorite ja sõltumatutest ettevõtjatest turustajate või peakontori 100% osalusega tütarettevõtjatest turustajate vahel kindlaks siirdehinnad veokite müügiks erinevate riikide turgudel. Seejärel määratakse komisjoni väitel kolmandas etapis kindlaks hinnad, mida volitatud edasimüüjad maksavad turustajale, ning neljandas etapis lõplik netohind, mida maksab tarbija ning mille räägivad läbi volitatud edasimüüjad või tootjad ise, kui nad müüvad otse volitatud edasimüüjatele või olulistele klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 38).

22      Komisjon tõdeb, et kuigi tarbija makstav lõplik hind võib varieeruda (näiteks turustusahela erinevates lülides kohaldatavate erinevate allahindluste tõttu), tulenevad kõik turustusahela igas etapis kohaldatavad hinnad kas otseselt (peakontori ja turustaja vaheliste siirdehindade puhul) või kaudselt (volitatud edasimüüja poolt turustajale makstava või lõpptarbija poolt makstava hinna puhul) esialgsest brutohinnast. Komisjoni väitel ilmneb sellest, et peakontorites kehtestatud esialgsed brutohinnakirjad on ühtseks ja põhimõttelise tähtsusega elemendiks, mille alusel arvutatakse iga riigi turu kõigis turustusahela etappides kohaldatavad hinnad kogu Euroopas (vaidlustatud otsuse põhjendus 38). Komisjon täpsustab, et kõik turuosalised, välja arvatud [konfidentsiaalne], kehtestasid aastatel 2000–2006 brutohinnakirjad, mis sisaldasid ühtlustatud brutohindu kogu EMP jaoks (vaidlustatud otsuse põhjendus 40).

c)      Hindade kindlaksmääramise mehhanism Scanias

23      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 41–50 kirjeldab komisjon hindade kindlaksmääramise mehhanismi Scanias ning hindade kindlaksmääramisega seotud tegureid.

24      Selle kirjelduse kohaselt kehtestab Scania peakontor tehase brutohinnakirja (edaspidi „FGPL“), mis hõlmab kõiki erinevaid pakutavaid veokiosi (vaidlustatud otsuse põhjendus 44). [Konfidentsiaalne.]

25      Iga Scania riigisisene turustaja (näiteks Scania DE) räägib talle saadetud FGPLi alusel Scania peakontoriga läbi „turustaja makstava netohinna“ (hind, mille turustaja iga osa eest peakontorile maksab). Turustaja makstav netohind märgitakse RPU-nimelisse dokumenti, mis kajastab FGPLi ja turustaja makstava netohinna vahelist erinevust kui allahindlust. Turustajale tehtavad allahindlused määrab Scanias kindlaks [konfidentsiaalne], ent neid arutatakse ka hinnakomitees. Lõpliku otsuse tegemine Scania turustaja makstava netohinna kohta on [konfidentsiaalne] pädevuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 45).

26      Seejärel teeb Scania riigisisene turustaja oma territooriumil kõigile Scania volitatud edasimüüjatele omaenda brutohinnakirja (nendeks brutohindadeks on turustaja makstavad netohinnad, millele lisandub kasumimarginaal), mis hõlmab kõiki erinevaid pakutavaid veokiosi (vaidlustatud otsuse põhjendus 46).

27      Scania volitatud edasimüüja räägib turustajaga läbi „volitatud edasimüüja makstava netohinna“, mille aluseks on turustaja brutohinnakiri, millest tehakse volitatud edasimüüjale olulisi hinnaalandusi (vaidlustatud otsuse põhjendus 47).

28      [Konfidentsiaalne.]

29      Scania volitatud edasimüüjatelt veokeid ostvad kliendid maksavad n-ö kliendihinna. Kliendihind koosneb volitatud edasimüüja netohinnast, millele lisanduvad volitatud edasimüüja kasumimarginaal ja veoki isikupärastamisega seotud kulude summa ning millest arvatakse maha kliendile pakutavate hinnaalanduste või -soodustuste summa (vaidlustatud otsuse põhjendus 48). Komisjon tõdeb, et hinna muutmine turustusahela mis tahes etapis mõjutab tarbija poolt makstavat lõplikku hinda vähe või ei mõjuta seda üldse (vaidlustatud otsuse põhjendus 48).

30      Komisjon tõdeb, et FGPLi kohaldatakse ülemaailmselt, turustaja makstavat netohinda ja turustaja brutohinnakirja kohaldatakse aga piirkonnas, kus turustaja tegutseb. Samamoodi kohaldatakse volitatud edasimüüja poolt läbiräägitud hinda kogu piirkonnas, kus see volitatud edasimüüja tegutseb (vaidlustatud otsuse punkt 49).

31      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 50 on esitatud joonis, mis kajastab Scania hinnakujundusmehhanismi erinevaid etappe, mida on kirjeldatud eespool punktides 24–29. Selle joonise esitasid haldusmenetluses hagejad ning see on järgmine:

Image not found

d)      Euroopa tasandil toimuva hinnatõusu mõju hindadele riigisisesel tasandil

32      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 51 ja 52 käsitleb komisjon Euroopa tasandil toimuva hinnatõusu mõju hindadele riigisisesel tasandil. Selles osas märgib komisjon, et tootjate riigisisesed turustajad, nagu Scania DE, ei saa sõltumatult brutohindu kindlaks määrata ega brutohinnakirju kehtestada ning kõik hinnad, mida kohaldatakse kõigis turustusahela etappides kuni lõpptarbijani, tulenevad peakontoris kindlaks määratud üleeuroopalistest brutohinnakirjadest (vaidlustatud otsuse põhjendus 51).

33      Komisjoni väitel järeldub sellest, et hindade tõstmine üleeuroopalises brutohinnakirjas, mis otsustatakse peakontoris, määrab ära selle, kuidas muutub „turustaja makstav netohind“ ehk hind, mille turustaja maksab peakontorile veoki ostul. Seetõttu mõjutab peakontori poolt eelnimetatud hindade tõstmine komisjoni hinnangul ka turustaja brutohinna taset ehk hinda, mille volitatud edasimüüja maksab turustajale, kuigi lõplik tarbijahind ei pruugi muutuda samasuguses proportsioonis või ei muutu üldse (vaidlustatud otsuse põhjendus 52).

2.      Scania ja kokkuleppele läinud osaliste vahelised salajased kontaktid

34      Vaidlustatud otsuses on komisjon leidnud, et Scania osales koos kokkuleppele läinud osalistega salajastel koosolekutel ja kontaktides, mis toimusid erineval ajal erinevas formaadis ning eri tasanditel, ent mille puhul jäid osa võtvate ettevõtjate ring, eesmärgid ja asjasse puutuvad tooted samaks (vaidlustatud otsuse põhjendus 75).

35      Komisjon on tuvastanud kolm salajaste kontaktide tasandit.

36      Esimesena on komisjon leidnud, et rikkumise esimestel aastatel arutasid kartellis osalejate juhtivtöötajad kavatsuste üle seoses hindade, tulevase brutohindade tõstmise ja mõnikord ka muudatustega tarbija-netohindades ning leppisid mõnikord kokku brutohindade tõstmises. Vaidlustatud otsuses on komisjon selle salajaste kontaktide tasandi kohta kasutanud mõistet „juhtkonna tasand“ (top management). Komisjon lisab, et juhtkonna tasandi koosolekutel arutasid kartelliosalised ka Euro 3–Euro 5 standarditele vastavate veokimudelite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude kajastamist müügihindades ning leppisid teatud juhtudel kokku, et asjaomaseid tehnoloogiaid ei tooda turule enne teatud aega (vaidlustatud otsuse põhjendus 75). Komisjon on leidnud, et juhtkonna tasandi koosolekud toimusid aastatel 1997–2004 (vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punkt a).

37      Teisena on komisjon leidnud, et piiratud aja jooksul ja samal ajal juhtkonna tasandi koosolekutega arutasid kartelliosalejate peakontorite keskastme töötajad küsimusi, mis hõlmasid lisaks tehnilise teabe vahetamisele ka hindu ja brutohindade tõstmist puudutavat teabevahetust. Vaidlustatud otsuses on komisjon selle salajaste kontaktide tasandi kohta kasutanud mõistet „peakontori madalam tasand“ (lower headquarters level) (vaidlustatud otsuse põhjendus 75). Komisjon on leidnud, et peakontori madalama tasandi koosolekud toimusid aastatel 2000–2008 (vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punkt a).

38      Kolmandana on komisjon leidnud, et pärast euro käibelevõttu ning seda, kui peaaegu kõik veokitootjad võtsid kasutusele üleeuroopalised brutohinnakirjad, jätkasid kartelliosalised süsteemselt oma tulevasi hindu puudutavate kavatsuste kooskõlastamist oma Saksamaa tütarettevõtjate vahendusel. Vaidlustatud otsuses on komisjon selle salajaste kontaktide tasandi kohta kasutanud mõistet „Saksamaa tasand“ (German level meetings). Komisjon täpsustab, et samamoodi nagu kartelli esimeste aastate kontaktide puhul, arutasid ka Saksamaa tütarettevõtjate esindajad tulevast brutohindade tõstmist ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 5 ja Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ning sellega seotud kulude müügihindades kajastamist. Samuti vahetasid nad muud tundlikku äriteavet (vaidlustatud otsuse põhjendus 76). Komisjon on leidnud, et Saksamaa tasandi koosolekud toimusid alates 2004. aastast (vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punkt a).

3.      ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamine

a)      Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus

39      Komisjon on leidnud, et toimikus sisalduvad dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et eelnimetatud kontaktid puudutasid järgmisi asjaolusid:

–        kartelliosaliste poolt kavandatav brutohindade ja brutohinnakirjade muutmine ning nende muudatuste tegemise ajakava, vahetevahel ka kavandatavat netohindade muutmist või klientidele pakutavaid allahindlusi puudutav teabevahetus (vaidlustatud otsuse põhjenduse 212 punkt a);

–        keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ning nende tehnoloogiate turuletoomisega seotud kulude müügihindades kajastamine (vaidlustatud otsuse põhjenduse 212 punkt b);

–        muu konkurentsi seisukohast tundliku äriteabe vahetamine nt sihtturgude turuosade, kehtivate netohindade ja allahindluste, brutohinnakirjade (ka enne nende kehtima hakkamist), veokite konfiguraatorite, tellimuste ja laoseisude kohta (vaidlustatud otsuse põhjenduse 212 punkt c).

40      Komisjon on märkinud, et kartelliosalistel oli mitmepoolseid kontakte, mis toimusid erinevatel tasanditel, ning mõnikord oli neil kontakte ja koosolekuid, mis toimusid ühiselt mitmel tasandil. Komisjoni väitel sidusid neid kontakte omavahel sisu, toimumise ajad, see, et ühtede raames viidati teistele, ning see, et saadud teave liikus nende vahel (vaidlustatud otsuse põhjendus 213).

41      Komisjon on leidnud, et need tegevused on käsitatavad teatud kooskõlastamise ja koostööna, mille abil asendasid kartelliosalised teadlikult konkurentsiriskid omavahelise praktilise koostööga. Komisjoni väitel oli sellise käitumise näol tegemist kokkuleppe või kooskõlastatud tegevusega, mille raames ei määranud konkureerivad ettevõtjad sõltumatult kindlaks äristrateegiat, mida nad kavatsevad turul kasutada, vaid pigem kooskõlastasid otsekontaktide kaudu oma hinnakujundusega seotud tegevusi ning leppisid kokku teatud tehnoloogiate turuletoomisega viivitamises (vaidlustatud otsuse põhjendus 214). Komisjoni väitel lõi süstemaatiline osalemine salajastes kontaktides osaliste vahel hinnastrateegia osas vastastikuse mõistmise õhustiku (vaidlustatud otsuse põhjendus 215).

42      Komisjon on märkinud, et Scania võttis erinevatest salajastest koostöövormidest osa kogu rikkumise perioodi vältel, ning on asunud seisukohale, et rikkumine, milles osales Scania, on käsitatav kokkuleppe ja/või kooskõlastatud tegevusena ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendus 229).

b)      Konkurentsi piiramine

43      Komisjon on leidnud, et käesoleval juhul oli konkurentsivastase tegevuse eesmärk konkurentsi piiramine (vaidlustatud otsuse põhjendus 236).

44      Komisjoni väitel oli kõigi konkurentsi piiramisena käsitatavate kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste puhul põhiliseks aspektiks hindade ja brutohindade tõstmise kooskõlastamine hindu puudutavate kontaktide teel, heitekontrolli normidele vastavate uute veokite turuletoomise aja ja sellega kaasnevate täiendavate kulude kooskõlastamine ning konkurentsi seisukohast tundliku teabe vahetamine (vaidlustatud otsuse põhjendus 237).

45      Komisjon on leidnud, et Scania osales eespool punktis 39 kirjeldatud salajastes kontaktides ning et kõigi tema osalusega kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste eesmärk oli konkurentsi piiramine ELTL artikli 101 tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 238 ja 239).

c)      Üks ja vältav rikkumine

46      Komisjon on leidnud, et Scania ja kokkuleppele läinud osaliste vahel sõlmitud kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevuse näol oli tegemist ELTL artikli 101 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamisalasse kuuluva ühe ja vältava rikkumisega ajavahemikul 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011. Rikkumine seisnes salajases koostöös, mis puudutas keskmise suurusega ja raskeveokite hindu ja brutohindade tõstmist EMPs ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 315).

47      Konkreetsemalt on komisjon leidnud, et konkurentsivastaste kontaktide kaudu viisid osalised ellu ühist ja ühe konkurentsivastase eesmärgiga plaani, Scania oli või pidi olema teadlik sellest, kelle vahel ja kuidas see salajaste kontaktide võrgustik üldiselt toimib, ning tal oli kavatsus osaleda oma tegevusega kartellis (vaidlustatud otsuse põhjendus 316).

48      Komisjon on märkinud, et selleks üheks konkurentsivastaseks eesmärgiks oli konkurentsi piiramine keskmise suurusega ja raskeveokite turul EMPs. See eesmärk saavutati tegevustega, mis vähendasid osaliste vahel strateegilist ebakindlust tulevaste hindade ja brutohindade tõstmise osas ning samuti keskkonnastandarditele vastavate veokite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude hindades kajastamise osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 317).

d)      Rikkumise geograafiline ulatus

49      Komisjon on leidnud, et geograafiliselt ulatuselt hõlmas rikkumine kogu rikkumise perioodi vältel tervet EMP territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendus 386).

4.      Adressaadid

50      Esimesena on komisjon vaidlustatud otsuse adresseerinud Scania CV AB‑le ja Scania DE‑le, leides, et nemad on otseselt vastutavad rikkumise toimepanemise eest järgmistel perioodidel:

–        Scania CV AB perioodil 17. jaanuarist 1997 kui 27. veebruarini 2009;

–        Scania DE perioodil 20. jaanuarist 2004 kuni 18. jaanuarini 2011 (vaidlustatud otsuse põhjendus 410).

51      Teisena on komisjon samuti leidnud, et perioodil 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011 kuulusid Scania AB‑le otseselt või kaudselt kõik Scania CV AB aktsiad ning viimasele omakorda kuulusid otseselt või kaudselt kõik Scania DE aktsiad (vaidlustatud otsuse põhjendus 411). Seetõttu on komisjon märkinud, et adresseerib vaidlustatud otsuse ka järgmistele üksustele, kellel lasub solidaarne vastutus emaettevõtjana:

–        Scania AB vastutab ühelt poolt Scania CV AB tegevuse eest perioodil 17. jaanuarist 1997 kuni 27. veebruarini 2009 ning teiselt poolt Scania DE tegevuse eest perioodil 20. jaanuarist 2004 kuni 18. jaanuarini 2011;

–        Scania CV AB vastutab Scania DE tegevuse eest perioodil 20. jaanuarist 2004 kuni 18. jaanuarini 2011 (vaidlustatud otsuse põhjendus 412).

52      Komisjon on niisiis vaidlustatud otsuse adresseerinud Scania AB‑le, Scania CV AB‑le ja Scania DE‑le (vaidlustatud otsuse põhjendus 413).

5.      Trahvisumma arvutamine

53      Komisjon kohaldas käesoleval juhul suuniseid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „trahvide arvutamise suunised“).

a)      Trahvi põhisumma

54      Mis puudutab esimesena müügiväärtust, siis see arvutati 2010. aastal – mis on viimane rikkumise perioodi hulka jääv täisaasta – hagejate raskeveokite müügi alusel EMPs (mida kohandati, võtmaks arvesse EMP territooriumi muutumist) (vaidlustatud otsuse põhjendused 429–431). Komisjon on selleks väärtuseks arvutanud [konfidentsiaalne] eurot.

55      Komisjon on leidnud, et hagejate müügiväärtust arvesse võttes on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktis a osutatud heidutuse ja proportsionaalsuse eesmärgid võimalik saavutada ilma, et tuleks lähtuda kogu hagejate 2010. aasta raskeveokite müügiväärtusest. Seetõttu ning vastavalt trahvide arvutamise suuniste lõikele 37 otsustas komisjon võtta trahvi arvutamisel aluseks ainult ühe osa kogu müügiväärtusest ehk [konfidentsiaalne] euro suuruse summa (vaidlustatud otsuse põhjendused 432 ja 433). Komisjon on rõhutanud, et see osa müügiväärtusest, mis aluseks võeti, oli protsentuaalselt sama suur kui osa, mille ta kokkuleppeotsuses võttis aluseks kokkuleppele läinud osaliste puhul (vaidlustatud otsuse põhjendus 432).

56      Teisena on komisjon rikkumise raskuse osas leidnud, et võttes arvesse esiteks seda, et hindade kooskõlastamist puudutavad kokkulepped kuuluvad juba oma laadi tõttu ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kõige raskemate rikkumiste hulka, teiseks seda, et kartell hõlmas kogu EMPd, ning kolmandaks kartellis osalejate summaarset turuosa (mis oli enam kui 90%), on käesoleval juhul kasutatavaks raskusastme koefitsiendiks (ehk protsentuaalseks osaks aluseks võetavast müügiväärtusest) 17% (vaidlustatud otsuse põhjendused 434–437).

57      Kolmandana, võttes arvesse seda, kui kaua Scania kartellis osales, on komisjon eespool punktis 56 näidatud summa korrutanud 14ga, mis vastab kartellis osalemise aastate arvule (vaidlustatud otsuse põhjendused 438–439).

58      Neljandana on komisjon vastavalt trahvide arvutamise suuniste lõikele 25 lisanud põhisummale lisasumma (sisenemistasu), mille suurus oli 17% aluseks võetud müügiväärtusest (vaidlustatud otsuse põhjendused 440 ja 441).

59      Nende arvutuste alusel on komisjon leidnud, et trahvi põhisumma suuruseks on 880 523 000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 442).

b)      Lõplik trahvisumma

60      Komisjon on leidnud, et käesoleval juhul ei esinenud raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid, mis võiksid Scaniale määratud trahvi põhisummat muuta (vaidlustatud otsuse põhjendus 444). Nii on ta leidnud, et lõplikuks trahvisummaks on 880 523 000 eurot ning et see ei ole suurem õigusnormides sätestatud piirmäärast, milleks on 10% Scania käibest (vaidlustatud otsuse põhjendused 445–447).

6.      Vaidlustatud otsuse resolutsioon

61      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

Artikkel 1

Kooskõlastades keskmise suurusega ja raskeveokite hinnad ja brutohindade tõstmise EMPs ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamise, rikkusid järgmised Scania juriidilised üksused ELTL artiklit 101 ja EMP [lepingu] artiklit 53 järgmistel perioodidel:

a)      Scania AB (publ) perioodil 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011;

b)      Scania CV AB (publ) perioodil 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011;

c)      Scania DE perioodil 20. jaanuarist 2004 kuni 18. jaanuarini 2011.

Artikkel 2

Artiklis 1 mainitud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

880 523 000 eurot, mille peavad solidaarselt tasuma Scania AB (publ) ja Scania CV AB (publ) ning millest 440 003 282 euro tasumise eest vastutab nendega solidaarselt Scania DE.

[…]“.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

62      Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. detsembril 2017, esitasid hagejad käesoleva hagi.

63      Üldkohtu kohtusekretär teatas 20. veebruari 2019. aasta kirjas pooltele menetluse kirjaliku osa lõpetamisest.

64      Üldkohtu kantseleisse 11. märtsil 2019 esitatud avalduses taotlesid hagejad kohtuistungit. Komisjon kohtuistungi pidamise küsimuses ettenähtud tähtaja jooksul seisukohta ei võtnud.

65      Kuna Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel muudeti Üldkohtu kodade koosseisu ning ettekandja-kohtunik määrati kümnenda koja koosseisu, anti ka käesolev kohtuasi üle sellele kojale.

66      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kümnes koda) avada menetluse suulise osa.

67      Kümnenda koja ettepanekul otsustas Üldkohus suunata käesoleva kohtuasja kodukorra artikli 28 alusel laiendatud kohtukoosseisule.

68      Seoses COVID‑19 tervishoiukriisiga lükati edasi 2. aprilliks 2020 kavandatud kohtuistung.

69      Kuna ühel kümnenda koja laiendatud koosseisu liikmel esines takistus kohtuasja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president kümnenda koja laiendatud koosseisu täiendamiseks kotta ja ühtlasi koja presidendi ülesannetesse Üldkohtu asepresidendi.

70      Hagejad esitasid 5. juuni 2020. aasta kirjas kodukorra artikli 66 alusel taotluse jätta üldsusele kättesaadavate andmete hulgast välja mõned kohtuistungi ettekandes sisalduvad andmed. Sama päeva kirjas taotles komisjon samal alusel üldsusele kättesaadavate andmete hulgast mõnede eelkõige kohtuistungi ettekandes ja kohtuasjas tehtavas lõplikus kohtuotsuses sisalduvate andmete väljajätmist.

71      Komisjon taotles 5. juuni 2020. aasta kirjas kodukorra artikli 109 lõike 2 alusel kohtuistugi kinniseks kuulutamist. Hagejad esitasid oma seisukohad selle taotluse kohta 9. juunil 2020.

72      Üldkohus otsustas 12. juunil 2020 kuulutada kohtuistungi kinniseks.

73      Poolte kohtukõned ning nende vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 18. juunil 2020 toimunud kohtuistungil.

74      Kohtuistungil märkis Üldkohus pooltele, et peab vaidluse lahendamiseks vajalikuks mõnede vaidlustatud otsuses mainitud dokumentide uurimist.

75      Pärast seda, kui komisjon oli 23. juuni 2020. aasta kirjas täpsustanud eespool punktis 74 osutatud dokumentide sisu ja õiguslikku tähendust, määras Üldkohus 14. juuli 2020. aasta kohtumääruses menetlustoimingu ning menetlust korraldava meetme, nõudes komisjonilt nimetatud dokumentide esitamist. Komisjon täitis Üldkohtu nõude tähtajaks.

76      Menetluse suuline osa lõpetati 26. oktoobril 2020.

77      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osaliselt ning vähendada ELTL artikli 261 ja määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel neile määratud trahvi;

–        igal juhul asendada komisjoni hinnang trahvi suuruse kohta Üldkohtu hinnanguga ning vähendada trahvi vastavalt ELTL artiklile 261 ja määruse nr 1/2003 artiklile 31;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

78      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Teatavate andmete väljajätmine üldsusele kättesaadavatest dokumentidest

79      Komisjon palus 5. juuni 2020. aasta kirjas (vt eespool punkt 70) jätta üldsusele kättesaadavatest dokumentidest välja eelkõige andmed, mille kokkuleppele läinud osalised olid tal palunud välja jätta vaidlustatud otsuse mittekonfidentsiaalsest versioonist. Komisjon teatas Üldkohtule viimati nimetatud taotluste kohta, et kokkuleppele läinud osalised olid Euroopa Komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (ELT 2011, L 275, lk 29) artikli 8 alusel pöördunud ärakuulamise eest vastutava ametniku poole, ent selleks ajaks ei olnud ärakuulamise eest vastutav ametnik kokkuleppele läinud osaliste eelnimetatud taotluste kohta veel otsust teinud.

80      Üldkohus peab kodukorra artikli 66 kohaldamisel leidma tasakaalu, võttes ühelt poolt arvesse kohtuotsuste avalikkuse põhimõtet ning teiselt poolt õigust isikuandmete kaitsele ja õigust ametisaladuse kaitsele ning pidades silmas ka avalikkuse õigust tutvuda dokumentidega vastavalt ELTL artiklis 15 sätestatud põhimõtetele (vt selle kohta analoogia alusel 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Broughton vs. Eurojust, T‑87/19, ei avaldata, EU:T:2020:464, punkt 49).

81      Kaalumisel otsustas Üldkohus käesoleva kohtuotsuse mittekonfidentsiaalse versiooniga seoses käesoleval juhul muuta anonüümseks füüsiliste isikute nimed ning jätta välja muude juriidiliste isikute nimed peale hagejate. Samuti otsustas Üldkohus jätta välja mõned andmed, mis puudutavad eelkõige Scania hindade kindlaksmääramise mehhanismi ning talle määratud trahvi arvutamist, mille kustutamine ei mõjuta kohtuotsuse mittekonfidentsiaalse versiooni mõistmist.

82      Seevastu otsustas Üldkohus kohtuotsuse mittekonfidentsiaalsest versioonist mitte välja jätta kokkuleppele läinud osaliste poolt komisjonile esitatud taotluses (vt eespool punkt 79) osutatud andmeid. Mõned neist andmetest on järeldatavad komisjoni konkurentsi peadirektoraadi veebisaidil avaldatud dokumentidest ning on seega avalikud. Teatud ülejäänud andmete näol on tegemist lihtsalt kokkuleppele läinud osaliste ja Scania tegevusele omistatud õigusliku kvalifikatsiooniga või seda tegevust puudutavate faktiliste täpsustustega. Nende andmete väljajätmine raskendaks üldsuse jaoks Üldkohtu otsuse mõistmist.

83      Üldkohtu hinnangut ei muuda komisjoni poolt osutatud asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei ole veel teinud otsust kokkuleppele läinud osaliste taotluse kohta. Ärakuulamise eest vastutava ametniku hinnang puudutab nimelt vaid vaidlustatud otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni koostamist, ent Üldkohtu poolt kodukorra artikli 66 alusel antav hinnang puudutab kohtuotsuse mittekonfidentsiaalse versiooni koostamist. Nende kahe hinnangu eesmärk on niisiis erinev ning seetõttu peab Üldkohus tegutsema ärakuulamise eest vastutava ametniku juures toimuvast menetlusest sõltumatult.

B.      Sisu

84      Oma hagi põhjendamiseks on hagejad esitanud üheksa väidet.

85      Esimeses väites tuginevad hagejad kaitseõiguste, hea halduse põhimõtte ja süütuse presumptsiooni rikkumisele eelkõige seetõttu, et kokkuleppeotsus tehti enne vaidlustatud otsuse tegemist. Teise väitega, mis puudutab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 48 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõigete 1 ja 2 rikkumist, heidavad hagejad komisjonile sisuliselt ette seda, et viimane ei andnud neile võimalust tutvuda kõigi [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] poolt vastuväiteteatisele esitatud vastustega.

86      Kolmas, neljas, viies, kuues ja seitsmes väide, mis puudutavad eelkõige ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist, on sisuliselt seotud komisjoni järeldusega, et käesoleval juhul oli tegemist ühe ja vältava rikkumisega ning see oli süüks pandav Scaniale.

87      Kaheksanda väitega, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ning määruse nr 1/2003 artikli 25 väära kohaldamist, heidavad hagejad komisjonile ette trahvi määramist tegude eest, mis olid aegunud, ning selle arvesse võtmata jätmist, et kõnealune tegevus ei olnud vältav.

88      Üheksas väide puudutab proportsionaalsuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist seoses trahvi suurusega. Sellele väitele tuginedes taotlevad hagejad ka Üldkohtult teise võimalusena trahvi vähendamist vastavalt ELTL artiklile 261 ja määruse nr 1/2003 artiklile 31.

1.      Esimene väide, mis puudutab kaitseõiguste, hea halduse põhimõtte ja süütuse presumptsiooni rikkumist

89      Esimese väite põhjendusena toovad hagejad esile sisuliselt selle, et kokkuleppeotsus ning vaidlustatud otsus, mis tehti kokkuleppele läinud osalistele ja hagejatele adresseeritud vastuväiteteatises esitatud samade vastuväidete alusel, puudutavad sama kartelli ning tuginevad mõlemad samadele asjaoludele ja tõenditele.

90      Sellest eeldusest lähtudes leiavad hagejad esimesena, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel on rikutud nende kaitseõigusi, mis on esitatud harta artikli 48 lõikes 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 27 lõigetes 1 ja 2, kuna komisjon oli kokkuleppeotsuses omistanud asjaoludele teatud õigusliku kvalifikatsiooni ning kvalifitseerinud rikkumisena tegevuse, milles Scania oli osalenud, enne kui ta sai võimaluse tõhusalt teostada oma kaitseõigusi.

91      Teisena leiavad hagejad, et komisjon rikkus harta artikli 41 lõikes 1 esitatud hea halduse põhimõttest tulenevat kohustust viia uurimine läbi hoolikalt ja erapooletult, kuna olles enne vaidlustatud otsuse tegemist teinud kokkuleppeotsuse, ei saanud ta vaidlustatud otsuse tegemisega päädinud menetluses enam olla erapooletu ega hinnata tõendeid ja Scania esitatud argumente objektiivselt.

92      Hagejad lisavad, et neil asjaoludel ei saaks sellist harta artikli 41 lõike 1 rikkumist heastada ka see, kui Üldkohus uuriks täielikult kõiki tõendeid, millele tugineb komisjon ja mis sisalduvad tema toimikus.

93      Kolmandana leiavad hagejad, et vaidlustatud otsuse tegemisel rikuti harta artikli 48 lõikega 1 tagatud süütuse presumptsiooni. Konkreetsemalt väidavad nad, et kokkuleppeotsuses kujundas komisjon lõpliku seisukoha vastuväiteteatises osutatud tegude kohta ning otsustas, et need, milles olevat osalenud ka Scania, on käsitatavad rikkumisena. See avaldus läheb kaugemale lihtsalt Scania võimalikule vastutusele osutamisest ning seeläbi rikutakse presumptsiooni, mille kohaselt peab Scaniat käsitama süütuna, kuni komisjon ei ole tõendanud vastupidist.

94      Hagejad leiavad, et kui asuda seisukohale, et süütuse presumptsiooni rikkumine ei oma tähtsust, kui sellest tingituna ei tee komisjon „valet“ otsust ehk otsust, kus rikkumise tuvastamine ei ole nõuetekohaselt tõenditega tõendatud, muudaks see praktikas selle presumptsiooni sisutuks või eesmärgituks, sest kui hageja suudaks tõendada, et otsus oli vale, ei oleks tal üldse vaja tugineda õiglase menetluse rikkumisele.

95      Hagejad leiavad, et olles enne vaidlustatud otsuse tegemist teinud kokkuleppeotsuse, ei saanud komisjon Scania suhtes otsuse tegemisel olla täiesti erapooletu ning rikkus korvamatult tema õigust olla ära kuulatud ja nõuet lähtuda tema suhtes süütuse presumptsioonist.

96      Komisjon ei nõustu hagejate argumentidega ning palub esimese väite tagasi lükata.

97      Kõigepealt tuleb märkida, et nagu hagejad kinnitasid kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimusele, vaidlustavad nad esimese väite raames komisjoni menetluse „hübriidvormi“, mis käesoleva asja asjaoludel tõi kaasa väidetavad rikkumised ehk kokkuleppemenetlusest välja astunud Scania suhtes süütuse presumptsiooni, erapooletuse nõude ja kaitseõiguste rikkumise. Neid rikkumisi raskendas väidetavalt eelkõige kokkuleppe sõlmise otsuse tegemine enne vaidlustatud otsuse tegemist.

98      Siinkohal on kohane meenutada, et määruse nr 773/2004 artiklis 10a „Kokkuleppemenetlus kartellide puhul“ on sätestatud:

„1.      Pärast menetluse algatamist vastavalt määruse [nr 1/2003] artikli 11 lõikele 6 võib komisjon kehtestada pooltele tähtaja, mille jooksul võivad pooled kirjalikult teatada, kas nad on valmis osalema kokkuleppe sõlmimise arutelus, selleks et neil oleks hiljem võimalik esitada nõusolek kokkuleppe sõlmimiseks. Komisjon ei ole kohustatud võtma arvesse selle tähtaja möödumisel saabunud vastuseid.

[…]

2.      Komisjon võib teavitada kokkuleppemenetluses osalevaid pooli:

a)      vastuväidetest, mida komisjon kavatseb poolte kohta esitada;

b)      tõenditest, mida on kasutatud kavandatavate vastuväidete kindlaksmääramiseks;

c)      kättesaadavate dokumentide mittekonfidentsiaalsetest versioonidest, mis on selleks ajaks kantud toimikusse, et pool saaks võtta seisukoha ajavahemiku või muude kartelliga seotud asjaolude kohta, kui poole taotlus on põhjendatud, ning

d)      võimalike trahvide ulatusest.

[…]

Kui kokkuleppe sõlmimiseks peetav arutelu edeneb, võib komisjon kehtestada tähtaja, mille jooksul pooled võivad ühineda kokkuleppemenetlusega, esitades kokkuleppemenetluse ettepaneku, mis kajastab kokkuleppemenetluse arutelu tulemusi ning võtab arvesse nende osalemist [ELTL] artikli 101 tingimuste rikkumises ja nende vastutust selle eest. […] Enne, kui komisjon kehtestab tähtaja kokkuleppemenetluse ettepaneku esitamiseks, on asjaomastel pooltel õigus saada taotluse alusel õigeaegselt esimeses lõigus osutatud teavet. Pärast kõnealust kuupäeva laekunud kokkuleppemenetluse ettepanekuid ei ole komisjon kohustatud arvesse võtma. […]

3.      Kui pooltele esitatud vastuväited arvestavad kokkuleppe sõlmimise nõusoleku sisu, siis kinnitavad pooled komisjoni kehtestatud tähtaja jooksul vastuväidetele esitatud kirjaliku vastusega, et neile adresseeritud vastuväited arvestavad nende kokkuleppe sõlmimise nõusoleku sisu. Seejärel võib komisjon pärast määruse [nr 1/2003] artikli 14 alusel loodud konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega konsulteerimist alustada määruse [nr 1/2003] artiklitele 7 ja 23 vastava otsuse vastuvõtmist.

4.      Komisjon võib menetluse käigus otsustada konkreetsel juhul või seoses ühe või mitme poolega kokkuleppe sõlmimise arutelu katkestada, kui ta on seisukohal, et menetluse tulemuste saavutamine on ebatõenäoline.“

99      Kõigepealt tuleb märkida, et see säte ei keela ega välista komisjoni võimalust kasutada ELTL artikli 101 kohaldamisel n-ö hübriidmenetlust.

100    Pealegi on Üldkohus juba möönnud, et komisjonil on õigus kasutada sellist n-ö hübriidmenetlust, kohaldades kokkuleppemenetlust nende ettevõtjate suhtes, kes esitavad nõusolekud kokkuleppe sõlmimiseks, ning jätkates nende ettevõtjate suhtes, kes sellist kokkuleppe sõlmimise nõusolekut esitada ei soovi, menetlust, milles lähtutakse kokkuleppemenetluse normide asemel määruse nr 773/2004 üldnormidest (vt selle kohta 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punktid 70, 71 ning 104; apellatsiooniastmes muutmata 12. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, C‑411/15 P, EU:C:2017:11, punktid 119 ning 136).

101    Lisaks sellele on Üldkohus kinnitanud, et komisjonil on võimalus teha kõigepealt kokkuleppeotsus nende osaliste suhtes, kes on otsustanud sõlmida kokkuleppe, ning seejärel tavamenetluses otsus nende osaliste suhtes, kes on otsustanud kokkulepet mitte sõlmida, ent seda tingimusel, et ta järgib süütuse presumptsiooni põhimõtet, eelkõige kui kokkuleppeotsuse tegemiseks ei ole vaja kindlaks määrata kokkuleppes mitte osaleva osalise vastutust (vt selle kohta 10. novembri 2017. aasta kohtuotsus Icap jt vs. komisjon, T‑180/15, EU:T:2017:795, punktid 265–268; apellatsiooniastmes muutmata 10. juuli 2019. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Icap jt, C‑39/18 P, EU:C:2019:584).

102    Nagu komisjon väidab, läheks kokkuleppemenetlusega viivitamine või sellest loobumine põhjusel, et üks asjasse puutuvaist ettevõtjaist – nagu antud juhul Scania – astub sellest menetlusest välja, vastuollu kokkuleppemenetluse eesmärgiga, mis on sätestatud komisjoni 30. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 622/2008, millega muudetakse määrust nr 773/2004 seoses kokkuleppemenetluste teostamisega kartellide puhul (ELT 2008, L 171, lk 3), põhjenduses 4 ning milleks on tagada asja kiirem ja tõhusam menetlemine ettevõtjate puhul, kes on otsustanud sõlmida kokkuleppe. See eesmärk ei või siiski piirata kohustust järgida süütuse presumptsiooni põhimõttest ja erapooletuse nõudest tulenevaid kohustusi.

103    Käesoleval juhul hagejate poolt kohtuistungil esile toodud asjaolu ehk see, et täieliku vastuväiteteatise adressaatideks olid kõik osalised ning et nad said võimaluse tutvuda kogu uurimistoimikuga, ei võimalda – vastupidi hagejate väitele – teha järeldust, et komisjoni poolt ajaliselt üksteisele järgnevate otsuste tegemist hõlmav n-ö hübriidmenetlus ei aita saavutada seda kiiruse ja tõhususe eesmärki. Selle eesmärgi puhul on nimelt silmas peetud ka selliseid kokkuleppemenetlusele omaseid asjaolusid nagu see, et kokkuleppele läinud osalised tunnistavad ühemõtteliselt oma vastutust rikkumise eest, nõustuvad kaitseõiguste teostamisega piiratud ulatuses ning trahvivahemikuga (vt komisjoni teatise, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartellidega seotud otsuste puhul, mis on võetud vastu vastavalt määruse nr 1/2003 artiklitele 7 ja 23 (ELT 2008, C 167, lk 1), lõiked 20 ja 21).

104    Seetõttu ei too – vastupidi sellele, mida väidavad sisuliselt hagejad – ELTL artikli 101 kohaldamisega seotud n-ö hübriidmenetlused, kus kokkuleppeotsus ja tavamenetluses tehtav otsus tehakse erinevatel aegadel, iseenesest kõigil asjaoludel kaasa süütuse presumptsiooni, kaitseõiguste või erapooletuse kohustuse rikkumist ning nende menetluste kohaldamine ei too vältimatult kaasa nimetatud põhimõtete ja õiguste rikkumist, nagu nähtub eespool punktides 100 ja 101 osutatud kohtupraktikast.

105    Sellest järeldub, et juhul, kui nende põhimõtete ja õiguste täielik järgimine on tagatud, on komisjonil õigus kasutada n-ö hübriidmenetlust ja teha kokkuleppe sõlmise otsus enne vaidlustatud otsuse tegemist.

106    Seega tuleb uurida, kas komisjon on käesoleval juhul järginud Scania suhtes süütuse presumptsiooni, täitnud oma erapooletuse kohustust ning taganud tema kaitseõigused.

107    Esimeses väites esitatud etteheidete puhul lähtuvad hagejad eeldusest, et kokkuleppeotsuse ja vaidlustatud otsuse aluseks on samad asjaolud ning samad tõendid. Seejuures viitavad nad asjaoludele, mis puudutavad kokkuleppele läinud osaliste selliseid tegevusi nagu kokkuleppeotsuse punktis 3 nimetatud tegevused, millega oli „tingimata seotud Scania“, mis tähendab, et ettevõtjate ring, kelle tegevusele kokkuleppeotsuses omistati teatud õiguslik kvalifikatsioon, ei piirdunud üksnes selle otsuse adressaatidega, vaid hõlmas ka Scaniat. Samuti leiavad hagejad, et süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine tuleneb asjaolust, et kokkuleppeotsus ja vaidlustatud otsus on tehtud samadest vastuväidetest lähtudes, mis olid esitatud vastuväiteteatises, mis oli adresseeritud nii kokkuleppele läinud osalistele kui ka hagejatele.

108    Süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisega seoses tuleb siinkohal osutada sellele, et nimetatud põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis nüüdseks on esitatud harta artikli 48 lõikes 1 ja mida kohaldatakse menetlustes, mis on seotud ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumisega ning mille tagajärjel võidakse määrata trahve või karistusmakseid (vt 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punktid 72 ja 73 ning seal viidatud kohtupraktika).

109    Hartat puudutavatest selgitustest tuleneb, et harta artikkel 48 vastab Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõigetele 2 ja 3. Sellest tuleneb harta artikli 52 lõike 3 kohaselt, et EIÕK artikli 6 lõikeid 2 ja 3 tuleb harta artikli 48 tõlgendamisel minimaalse kaitsetasemena arvesse võtta ja juhinduda EIÕK artikli 6 lõiget 2 puudutavast Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikast (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus AH jt (süütuse presumptsioon), C‑377/18, EU:C:2019:670, punktid 41 ning 42). Nimelt kohustab harta artikli 52 lõige 3 andma hartas sisalduvatele õigustele, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, sama tähenduse ja ulatuse, mis on neile ette nähtud nimetatud konventsiooniga (vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

110    Lisaks sellele tuleb märkida, et EIK 27. septembri 2011. aasta kohtuotsuses A. Menarini Diagnostics S.R.L. vs. Itaalia (CE:ECHR:2011:0927JUD004350908, punktid 39–44), mis puudutas Itaalia konkurentsiasutuse poolt sanktsiooni määramist sellise konkurentsivastase tegevuse eest, mis sarnanes sellele, mida heidetakse ette hagejatele, leidis EIK, et määratud trahvi suurust arvesse võttes on sanktsioon sedavõrd raske, et tegemist on karistamisega. EIK leidis siiski ka, et selline haldusmenetlus nagu selles kohtuotsuses käsitletu võis oma laadilt mitmes aspektis erineda kriminaalmenetlusest selle mõiste kitsas tähenduses. Kuigi need erinevused ei saa vabastada konventsiooniga ühinenud riike kohustustest kohaldada kõiki EIÕK artiklist 6 tulenevaid kriminaalõiguslikke garantiisid, võivad need siiski mõjutada nende kohaldamise korda (EIK 27. septembri 2011. aasta kohtuotsus A. Menarini Diagnostics S.R.L. vs. Itaalia, CE:ECHR:2011:0927JUD004350908, punkt 62; vt selle kohta ka EIK 23. novembri 2006. aasta kohtuotsus Jussila vs. Soome, CE:ECHR:2006:1123JUD007305301, punkt 43).

111    Süütuse presumptsiooni põhimõte tähendab, et süüdistatava süütust eeldatakse seni, kuni tema süü on õiguspäraselt tuvastatud. Selle põhimõttega on seega vastuolus rikkumises süüdistatava isiku vastutuse mis tahes formaalne tuvastamine või sellele isegi vihjamine menetlust lõpetavas otsuses, ilma et sellel isikul oleks olnud võimalik kasutada kõiki tavapäraselt kaitseõiguste teostamisega kaasnevaid garantiisid tavalist käiku järgiva ja vaidluse sisu alusel põhjendatud otsuseni jõudva menetluse raames (vt 10. novembri 2017. aasta kohtuotsus Icap jt vs. komisjon, T‑180/15, EU:T:2017:795, punkt 257 ning seal viidatud kohtupraktika; apellatsiooniastmes muutmata 10. juuli 2019. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Icap jt, C‑39/18 P, EU:C:2019:584).

112    EIK on sellega seoses leidnud, et kahtlustatava süü küsimuses ennatliku seisukoha avaldamine teiste, eraldi kriminaalmenetluses süüdistatavate isikute suhtes tehtud kohtuotsuses rikub süütuse presumptsiooni põhimõtet (vt EIK 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Karaman vs. Saksamaa, CE:ECHR:2014:0227JUD001710310, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

113    EIK hinnangul on rikutud süütuse presumptsiooni, kui süüdistatavat puudutavas kohtulahendis või ametlikus avalduses, mis on tehtud ilma lõplikult süüdi mõistmata, on selge avaldus, mille kohaselt on asjaomane isik toime pannud kõnealuse süüteo. Seejuures on EIK rõhutanud, et olulised on ühelt poolt kohtuasutuse kasutatud väljendite valik ning nende avalduste tegemisega seotud erilised asjaolud, teiselt poolt aga kõnealuse menetluse laad ja kontekst (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Karaman vs. Saksamaa, CE:ECHR:2014:0227JUD001710310, punkt 63).

114    EIK on tõdenud, et keerulistes kriminaalmenetlustes, kus on palju süüdistatavaid, kelle üle ühine kohtupidamine ei ole võimalik, juhtub, et riigisisene kohus peab süüdistatavate süü hindamisel mainima selliste kolmandate isikute osalust, kelle üle võidakse hiljem eraldi kohut mõista. Ta on aga täpsustanud, et kui kolmandate isikute osalemisega seotud asjaolusid on vaja käsitleda, peab asjaomane kohus vältima rohkema teabe avaldamist kui konkreetses menetluses kohtu all olevate isikute õigusliku vastutuse analüüsimiseks vajalik. Lisaks sellele on EIK rõhutanud, et kohtuotsuste põhjendamisel tuleb kasutada sõnastust, millega välditakse võimaliku ennatliku otsuse tegemist asjaga seotud kolmandate isikute süü kohta, kuna see võib raskendada nende vastu eraldi menetluses esitatavate süüdistuste õiglast uurimist (vt selle kohta EIK 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Karaman vs. Saksamaa, CE:ECHR:2014:0227JUD001710310, punktid 64 ja 65, ning 23. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Navalnyy ja Ofitserov vs. Venemaa, CE:ECHR:2016:0223JUD004663213, punkt 99).

115    EIK kohtupraktika kohaselt saavad lisaks kohtule süütuse presumptsiooni rikkuda ka teised ametiasutused (vt EIK 15. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Begu vs. Rumeenia, CE:ECHR:2011:0315JUD002044802, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

116    Käesoleval juhul tuleb komisjoni eeskujul märkida, et mitte üheski hagejate poolt osundatud kokkuleppe sõlmise otsuse osas ei tehta Scania kohta sellist viidet või vihjet, millest ilmneks, et komisjon oli selle otsuse tegemise ajal juba ette ära otsustanud tema vastutuse ELTL artikli 101 rikkumise eest.

117    Siinkohal tuleb esiteks tähele panna kokkuleppeotsuse põhjendust 4, kus on märgitud:

„20. novembril 2014 algatas komisjon määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 sätestatud menetluse käesoleva otsuse adressaatide suhtes ning veel ühe ettevõtja mitme üksuse suhtes. See ettevõtja ei esitanud nõusolekut kokkuleppe sõlmimiseks vastavalt määruse nr 773/2004 artikli 10a lõikele 2. Käesoleva [kokkuleppe sõlmimise] otsuse tegemise ajal on selle ettevõtja suhtes määruse nr 1/2003 artikli 7 alusel algatatud haldusmenetlus pooleli. Mis tahes vääritimõistmise vältimiseks ei võeta käesolevas [kokkuleppe sõlmimise] otsuses selle ettevõtja osas ühtki seisukohta seoses Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumisega.“

118    Seega osutati kokkuleppeotsuse põhjenduses 4 kaudselt Scaniale ühelt poolt kui ettevõtjale, kelle suhtes on määruse nr 1/2003 artikli 7 alusel läbi viidav menetlus pooleli, ning teiselt poolt märkides, et kokkuleppeotsuses ei tehta ühtki teda puudutavat järeldust liidu konkurentsiõiguse rikkumise kohta. Selline viide on käsitatav kõige rohkem kahtluse avaldamisena Scania vastutuse kohta, mis alles tuleks tuvastada, ning selle näol ei ole tegemist süütuse presumptsiooni rikkumisega (vt selle kohta analoogia alusel EIK 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Karaman vs. Saksamaa, CE:ECHR:2014:0227JUD001710310, punkt 63, ja 31. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Bauras vs. Leedu, CE:ECHR:2017:1031JUD005679513, punkt 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

119    Teiseks aga, kuigi kokkuleppeotsuses sellise sõnaselge viite tegemine asjaolule, et selles etapis ei võeta seisukohta Scania vastutuse osas ELTL artikli 101 rikkumise eest, kinnitab komisjoni tahet järgida süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevat kohustust, mis on sõnastatud EIK kohtupraktikas (vt selle kohta EIK 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Karaman vs. Saksamaa, CE:ECHR:2014:0227JUD001710310, punktid 67, 69 ja 70, ning 31. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Bauras vs. Leedu, CE:ECHR:2017:1031JUD005679513, punkt 54), ehk märkida selgelt, et Scaniat puudutab eraldiseisev pooleliolev menetlus ning tema vastutus ei ole veel õiguslikult tuvastatud (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus AH jt (süütuse presumptsioon), C‑377/18, EU:C:2019:670, punkt 45), siis ei ole see eraldivõetuna piisav selleks, et selle põhimõtte rikkumine oleks välistatud, nagu sisuliselt möönis kohtuistungil ka komisjon.

120    Hinnangu andmiseks süütuse presumptsiooni järgimisele tuleb analüüsida ka kokkuleppeotsuse kõiki põhjendusi, lähtudes selle otsuse tegemise erilistest asjaoludest, ning kontrollida, ega selle otsuse teised osad, mis võivad olla mõistetavad nii, et nendega väljendatakse enneaegu Scania vastutust liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest, ei muuda seda Scania suhtes järelduste tegemata jätmist puudutavat sõnaselget viidet sisutuks (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus AH jt (süütuse presumptsioon), C‑377/18, EU:C:2019:670, punkt 46).

121    Hagejad viitavad seejuures kokkuleppeotsuse punktile 3, kus käsitletakse selle otsuse adressaatide tegevust, konkreetsemalt mõnedele osadele sellest, kus komisjon kirjeldab tegevusi, milles osalesid „teiste hulgas“ selle otsuse adressaadid (kokkuleppeotsuse põhjendused 47 ja 60).

122    Komisjon leidis kohtuistungil, et neid viiteid ei tohi mõista, nagu neis peetaks kaudselt silmas Scaniat, isegi kui neid lugeda koos kokkuleppeotsuse põhjendusega 4. Hagejad ei ole esitanud argumente, mis lükkaksid ümber kokkuleppeotsuse põhjenduste 47 ja 60 sellise tõlgenduse.

123    Igal juhul, isegi kui eeldada, et viidates kokkuleppeotsuses „teiste hulgas“ selle adressaatide tegevusele, pidas komisjon kaudselt silmas just Scaniat, ei puuduta selline viide tema vastutust kõnealuse rikkumise eest eespool punktis 111 osutatud kohtupraktika tähenduses, vaid kõige rohkem tema osalemist mõnedes kokkuleppele läinud osalistega seotud tegevustes. Niisiis ei ole tegemist ilma lõpliku süüdimõistva otsuseta tehtud „selge“ avaldusega selle kohta, et Scania pani toime kõnealuse rikkumise eespool punktis 113 osutatud kohtupraktika tähenduses.

124    Nimelt omistas komisjon, nagu ta väidab, kokkuleppeotsuses õigusliku kvalifikatsiooni neile asjaoludele, mille puhul selle otsuse adressaadid nõustusid, et need vastavad ELTL artikli 101 rikkumise koosseisule, ning tegi kokkuleppeotsuse punktis 4 selle rikkumisega kaasneva vastutuse osas järeldused üksnes kokkuleppeotsuse adressaatide kohta.

125    Hagejad leiavad aga, et Scania süütuse presumptsiooni rikkumine seisnes selles, et kokkuleppeotsuses on sõnastatud komisjoni lõplik seisukoht samade tegude suhtes, mida käsitleti vastuväiteteatises, ning tehtud järeldus, et need teod, mille toimepanemises Scania osales, vastavad rikkumise koosseisule. Selline avaldus läheb hagejate hinnangul kaugemale kui lihtsalt viide Scania võimalikule vastutusele.

126    Sellega seoses tuleb märkida, et nagu tuleneb kokkuleppeotsuse põhjendusest 3, käsitletakse selles otsuses neid tegusid, mille kokkuleppele läinud osalised omaks võtsid.

127    Pelgalt asjaolu, et kokkuleppeotsuse adressaadid võtsid rikkumise toimepanemise omaks ja tunnistasid oma süüd, ei saa viia selleni, et kaudselt tunnistatakse Scania vastutust nende tegude toimepanemises osalemise tõttu, ega muuta automaatselt, de facto ja de jure, neid järeldusi, mis tehti kokkuleppele läinud osaliste kohta, komisjoni omamoodi „varjatud hinnanguks“ Scania kohta (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, T‑433/16, EU:T:2019:201, punkt 68).

128    Asjaolu, et need kokkuleppemenetlusest osa võtnud kartelliosalised tunnistasid oma süüd, võib siiski mõjutada neid asjaolusid, mis puudutavad „teise ettevõtja“, antud juhul Scania osalemist, keda kahtlustatakse samas kartellis osalemises (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, T‑433/16, EU:T:2019:201, punkt 92; vt selle kohta analoogia alusel ka EIK 23. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Navalnyy ja Ofitserov vs. Venemaa, CE:ECHR:2016:0223JUD004663213, punkt 103). Seetõttu peab komisjon hoolitsema selle eest, et tegusid, mille kokkuleppele läinud osalised omaks võtavad, ei omistataks selles menetluses mitte osalevale isikule, nagu Scania, ilma neid viimase poolt esitatud argumentidest ja tõenditest lähtudes tavamenetluses igakülgselt ja kohaselt uurimata (vt selle kohta analoogia alusel EIK 23. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Navalnyy ja Ofitserov vs. Venemaa, CE:ECHR:2016:0223JUD004663213, punktid 103–105, ning 31. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Bauras vs. Leedu CE:ECHR:2017:1031JUD005679513, punkt 53).

129    Selles kontekstis tuleb meenutada, et tavapärases haldusmenetluses on asjaomane ettevõtja ja komisjon kokkuleppemenetlusega võrreldes tabula rasa olukorras, kus vastutus tuleb alles tuvastada. Seega oli komisjon tavapärases haldusmenetluses Scania suhtes otsuse tegemisel ühelt poolt seotud üksnes vastuväiteteatisega ning teiselt poolt oli tal kohustus võistlevuse põhimõttest juhindudes arvesse võtta kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, sealhulgas kõiki andmeid ja argumente, mille Scania oli esile toonud, kasutades oma õigust olla ära kuulatud, mis tähendab, et komisjonil oli kohustus sellest teabest lähtudes toimik uuesti läbi vaadata (vt selle kohta 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punktid 90, 96 ning 107; apellatsiooniastmes muutmata 12. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, C‑411/15 P, EU:C:2017:11, punktid 119 ning 136).

130    Pealegi ei anna asjaolu, et komisjon on kokkuleppele läinud osaliste puhul omistanud asjaoludele mingisuguse õigusliku kvalifikatsiooni, iseenesest alust eeldada, et komisjon omistab Scaniat puudutava eraldi menetluse tulemusel samasuguse kvalifikatsiooni ka tema puhul, nagu komisjon rõhutas samuti vaidlustatud otsuse põhjenduses 366 ning kinnitas kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimusele. Kohtupraktika tõttu ei takista miski komisjonil asumast seisukohale, et üks kokkuleppe pooltest või kooskõlastatud tegevuses osalejatest vastutab ELTL artikli 101 rikkumise eest, teine aga mitte (vt selle kohta 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus ABB vs. komisjon, T‑445/14, ei avaldata, EU:T:2018:449, punktid 177–179 ja seal viidatud kohtupraktika).

131    Seoses hagejate väitega, et süütuse presumptsiooni rikkumine seisneb selles, et kokkuleppeotsuse ja vaidlustatud otsuse aluseks on samad tõendid, möönab komisjon teatavat kattuvust tõendite osas, millele on tuginetud neis kahes otsuses.

132    Tõendite sellisest kattumisest ei saa iseenesest aga järeldada, et hagejate suhtes ei ole käesoleval juhul järgitud süütuse presumptsiooni. Pelgalt asjaolu, et samadele tõenditele on tuginetud kahes otsuses, ei sea mingisugust eeldust selles osas, milliseid järeldusi saab komisjon neist teha Scania vastutusega seoses.

133    Pealegi, nagu komisjon õigesti märgib, siis süütuse presumptsiooni põhimõttega oleks vastuolus küll rikkumise formaalne tuvastamine või mis tahes viitamine hagejate vastutusele kokkuleppeotsuses, kuna hagejatel ei ole olnud tavapäraseid tagatisi oma kaitseõiguste teostamiseks selle otsuse tegemisel, ent see põhimõte ei välista võimalust tugineda ühistele tõenditele tingimusel, et hagejad saavad nende tõendite alusel tuvastatud asjaolusid vaidlustada liidu kohtutes (vt selle kohta 12. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, T‑474/04, EU:T:2007:306, punktid 76 ja 77), nagu see on käesoleval juhul.

134    Samamoodi ei saa nõustuda hagejate väitega, et süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine seisneb selles, et kokkuleppeotsuse ja vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olid ühed ja samad vastuväited, mis esitati vastuväiteteatises, mis oli adresseeritud nii kokkuleppele läinud osalistele kui ka hagejatele.

135    Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et kuigi komisjon sõnastas kõnealuse rikkumisega seotud Scania vastutust puudutavad seisukohad vastuväiteteatises, mis saadeti nii Scaniale kui ka lõpuks kokkuleppemenetluses osalenud pooltele, siis vastupidi hagejate väidetule ei tugine kokkuleppeotsus otseselt sellele vastuväiteteatisele, vaid kokkuleppele läinud osaliste ja komisjoni ühisele tõlgendusele, mis kujunes kokkulepete sõlmimist puudutavate koosolekute tulemusena vastavalt määruse nr 773/2004 artikli 10a lõikele 2 ning komisjoni teatise, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartellidega seotud otsuste puhul, mis on võetud vastu vastavalt määruse nr 1/2003 artiklitele 7 ja 23, artiklitele 16 ja 17, nagu ka komisjon on rõhutanud vaidlustatud otsuse põhjenduses 367.

136    Teiselt poolt on oluline märkida, et miski ei takistanud hagejatel vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud menetluses ja oma kaitseõigusi silmas pidades nende suhtes vastuväiteteatises esitatud vastuväidete ümberlükkamist.

137    Nimelt peab komisjon kaitseõiguste tagamiseks andma asjaomastele isikutele enne trahvide määramist puudutava otsuse tegemist tõhusa võimaluse teha teatavaks oma seisukoht nende tegevuse suhtes esitatud vastuväidete kohta, eelkõige selle kohta, kas väidetavad teod ja asjaolud on tegelikult aset leidnud ja asjasse puutuvad, ning dokumentide kohta, millele tuginedes komisjon väidab, et tegemist on ELTL artikli 101 rikkumisega (vt selle kohta 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsus Hoffmann‑La Roche vs. komisjon, 85/76, EU:C:1979:36, punktid 9 ja 11).

138    Konkurentsieeskirjade rikkumise menetluses on selles osas peamine menetluslik tagatis vastuväiteteatis (vt 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Versalis jt, C‑93/13 P ja C‑123/13 P, EU:C:2015:150, punkt 95 ning seal viidatud kohtupraktika).

139    Sellest järeldub, et väites, et komisjon rikkus Scania suhtes süütuse presumptsiooni, kuna vaidlustatud otsuse ja kokkuleppeotsuse aluseks on samad asjaolud ja tõendid ning samad vastuväited, mis esitati vastuväiteteatises nii kokkuleppele läinud osaliste kui ka Scania suhtes, jätavad hagejad tähelepanuta oma õiguse esitada tavapärase haldusmenetluse käigus, kui nad teostavad oma õigust olla ära kuulatud, kõik tõendid, et vaidlustada asjaolusid ja tõendeid, millele komisjon kavatseb tugineda ja mida ta võib olla arvesse võtnud kokkuleppeotsuse tegemisel, nagu ka komisjonil lasuva kohustuse toimik uuesti läbi vaadata nende uute asjaolude tõttu.

140    Käesoleval juhul ei vaidlusta hagejad seda, et neil oli tavapärases haldusmenetluses enne vaidlustatud otsuse tegemist võimalus tõhusalt teostada oma kaitseõigusi nii kirjalikult kui ka suuliselt ning vaielda seega vastu asjaoludele ja tõenditele, millega komisjon põhjendas nende suhtes tehtud etteheiteid. Eelkõige ilmneb vaidlustatud otsuse punktist 379 – ja hagejad ei ole sellele vastu vaielnud –, et neil oli võimalus esitada oma seisukoht tõendite kohta, millele tugines komisjon, ennekõike nende kohta, mis olid uurimistoimikusse lisatud pärast vastuväiteteatise esitamist – nagu väljavõtted mõnede kokkuleppele läinud osaliste poolt vastuväiteteatisele esitatud vastustest või tõendid, mis puudutasid komisjoni poolt tavapärase haldusmenetluse käigus tuvastatud täiendavaid asjaolusid – ning mis toetasid vastuväiteteatises esitatud komisjoni esialgseid järeldusi ja mis tehti Scaniale teatavaks 7. aprilli 2017. aasta asjaolusid käsitleva kirjaga.

141    Hagejad leiavad aga, et nende esitatud argumendid ja tõendid olid asjatud, kuna komisjon oli tegevuse, milles osales Scania, juba õiguslikult kvalifitseerinud ELTL artikli 101 rikkumisena.

142    Sisuliselt väidavad hagejad, et kuna komisjon oli kokkuleppeotsuses kvalifitseerinud teod ELTL artikli 101 rikkumisena, ei saanud ta enam neid uuesti hindama asuda ega Scania esitatud tõendeid ja argumente objektiivselt hinnata või teha muid uurimistoiminguid, mis oleksid võinud kokkuleppeotsuses antud hinnangud ümber lükata või neid nõrgestada. Seega olevat kokkuleppe sõlmimise otsus mõjutanud komisjoni uurimisstrateegiat ning kokkuvõttes tõendeid, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses. Seejuures osutavad hagejad teatud asjaoludele selle menetluse kulus, mille tagajärjel tehti vaidlustatud otsus, millest ilmneb nende sõnul see, et komisjon ei olnud erapooletu.

143    Seega väidavad nad esimese väite teises etteheites, et komisjon rikkus kohustust viia uurimine läbi erapooletult, rikkudes nii harta artikli 41 lõiget 1.

144    Siinkohal tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kartellide valdkonnas läbiviidavas haldusmenetluses peab komisjon järgima harta artiklis 41 sõnastatud õigust heale haldusele (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 154 ja seal viidatud kohtupraktika).

145    Harta artikli 41 kohaselt on igaühel õigus muu hulgas sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult. See erapooletuse nõue hõlmab ühest küljest subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et ükski asjasse puutuva institutsiooni liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teisest küljest objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlused (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 155 ja seal viidatud kohtupraktika).

146    Liidu õiguse kohaselt on haldusmenetluses hea halduse põhimõttega seotud tagatiste hulgas pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (vt 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Shell Petroleum jt vs. komisjon, T‑343/06, EU:T:2012:478, punkt 170 ning seal viidatud kohtupraktika).

147    Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi komisjoni väidetule ei hinnata käesoleva asja omadega sarnastel asjaoludel erapooletuse põhimõtte rikkumist mitte üksnes kui kokkuleppeotsuse tegemisel süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumise võimalikku tagajärge, vaid see võib tuleneda ka komisjoni muudest rikkumistest piisavate tagatiste andmisel selleks, et välistada eespool punktis 145 osutatud kohtupraktika tähenduses põhjendatud kahtlusi tema erapooletuse suhtes tavapärase haldusmenetluse läbiviimisel.

148    Ükski hagejate esitatud argument ei luba aga asuda seisukohale, et komisjon ei andnud käesoleval juhul kõiki tagatisi, välistamaks mis tahes põhjendatud kahtlusi tema erapooletuse suhtes asja läbivaatamisel osas, mis puudutas Scaniat, ning eelkõige hinnangu andmisel neile argumentidele ja tõenditele, mille viimane sai esitada tavapärases haldusmenetluses oma kaitseõigusi teostades.

149    Selles osas tuleb esiteks rõhutada, et uurides tõendeid, mille on tavapärases haldusmenetluses esitanud osalised, kes otsustasid kokkulepet mitte sõlmida, ei ole komisjon kuidagi seotud kokkuleppeotsuses tuvastatud faktiliste asjaolude või neile omistatud õigusliku kvalifikatsiooniga seoses nende osalistega, kes otsustasid sõlmida kokkuleppe. Lähtudes süütuse presumptsiooni põhimõttest ja erapooletuse kohustusest, võib komisjon niisiis tuvastada teistsugused asjaolud või omistada asjaoludele teistsuguse õigusliku kvalifikatsiooni võrreldes kokkuleppeotsusega, kui see on põhjendatud tema käsutuses olevate tõendite tabula rasa põhimõtte kohaselt toimuva de novo läbivaatamise tulemusel.

150    Teiseks ei saa nõustuda hagejate argumendiga, et kahtlus komisjoni erapooletuse suhtes tuleneb sellest, et komisjoni konkurentsivolinik teatas ühel pressikonverentsil kokkuleppeotsuse tegemisest, mistõttu ei saanud komisjon vaidlustatud otsuse tegemisel enam kõrvale kalduda selle otsuse järeldustest. Kõnealuses pressiteates on kokkuleppeotsuse põhjenduse 4 eeskujul (vt eespool punkt 117) selgelt märgitud, et eelnimetatud komisjoni volinik ei sõnasta ühtki järeldust, mis puudutaks Scania vastutust, mille osas oli tavapärane haldusmenetlus pooleli. Komisjoni konkurentsivolinik piirdus selles pressiteates avalikkuse teavitamisega kokkuleppeotsuse tegemisest, jäädes diskreetseks ja reserveerituks seoses Scania vastutusega kõnealuse rikkumise eest, nagu seda nõuab süütuse presumptsiooni põhimõte, ega rikkunud seega erapooletuks jäämise kohustust (vt selle kohta analoogia alusel 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, T‑691/14, edasi kaevatud, EU:T:2018:922, punktid 132 ning 134).

151    Kolmandaks ei ole hagejad näidanud, kuidas asjaolu, et nii kokkuleppeotsuse kui ka vaidlustatud otsuse tegemisel osalesid samad komisjoni, täpsemalt konkurentsi peadirektoraadi teenistused, saab iseenesest tõendada seda, et nende suhtes ei vaadatud asja läbi erapooletult. Mõistagi on juhul, kui mõlema otsuse tegemisel osalevad samad teenistused, keerulisem tagada, et pärast kokkuleppeotsuse tegemist toimuks ettevõtja osas faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine, lähtudes kohtupraktika kohaselt nõutavast tabula rasa põhimõttest (vt eespool punkt 129), millega võib olla põhjendatav sellekohaste kahtluste hajutamiseks anda toimikud kahele erinevale meeskonnale.

152    Käesoleval juhul ei ole hagejad siiski tõendanud seda, et mõni vaidlustatud otsuse tegemises osalenud komisjoni volinik või keegi komisjoni teenistustest oleks olnud Scania suhtes ilmselgelt erapoolik või isikliku eelarvamusega eelkõige seetõttu, et ta osales kokkuleppeotsuse tegemisel, ning oleks rikkunud subjektiivse erapooletuse põhimõtet, mis võinuks mõjutada Scania osas erapooletu hinnangu andmist faktilistele asjaoludele ja tõenditele.

153    Neljandaks tuleb seoses hagejate argumendiga, et komisjon ei olnud valmis tegema täiendavaid uurimistoiminguid, mille tulemusel oleks olnud võimalik kokkuleppeotsuses võetud seisukoht vaidluse alla seada, tähele panna, et liidu õiguses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte (vt 29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Schenker vs. komisjon, T‑265/12, EU:T:2016:111, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

154    Komisjoni eeskujul tuleb ka märkida, et tal on lai kaalutlusruum võimalike uurimistoimingute tegemise üle otsustamisel. Vastupidi hagejate väidetule ei saa seda, et komisjon oli hagejate suhtes erapoolik, järeldada abstraktselt sellest, et viimasel on uurimise läbiviimisel selline kaalutlusõigus. Vastupidi, muude uurimistoimingute tegemata jätmine ongi ennekõike selgitatav sellega, et komisjon teostas oma kaalutlusõigust selliste võimalike toimingute tegemise üle otsustamisel. Niisiis peavad hagejad esitama argumendid, näitamaks konkreetselt ära, et mingisuguse täiendava uurimistoimingu tegemata jätmine saab olla selgitatav üksnes komisjoni erapoolikusega, mitte aga tema poolt kaalutlusõiguse õiguspärase teostamisega uurimise läbiviimisel.

155    Seejuures väidavad hagejad, et väidetava tegevuse laadi ning (ajalist ja geograafilist) ulatust hinnates tugines komisjon eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 144 ja 339 faktilistele asjaoludele antud hinnangule, mille Scania oli üksikasjalikult vaidlustanud ja ümber lükanud. Nende sõnul ei nähtu toimikust kuidagi, et komisjon oleks Scania järelduste kontrollimiseks uurimist jätkanud, näiteks saatnud talle teabenõude, et ta esitaks oma märkuste ja vastuväidete kohta dokumentaalsed tõendid, või saatnud sellise taotluse teistele osalistele. Seeläbi on komisjon jäänud „enda huvides tegevusetuks“.

156    Hagejate neist argumentidest nähtub parimal juhul see, et komisjon ei nõustunud Scania poolt välja pakutud järelduste või asjaolude tõlgendustega, leides eelkõige, et need ei ole usutavad (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendus 301), ning need argumendid haakuvad küsimusega, kas vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolud on komisjoni kogutud tõenditega nõuetekohaselt tõendatud ning kas komisjon on oma analüüsis rikkunud õigusnorme, mis on aga komisjoni hinnangu põhjendatusega seotud küsimus (vt selle kohta 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, T‑691/14, edasi kaevatud, EU:T:2018:922, punkt 137 ning seal viidatud kohtupraktika). Sellised väited ei saa kinnitada seda, et komisjon on olnud erapoolik, otsustades oma kaalutlusõigust teostades uurimist mitte jätkata ning mitte nõuda hagejatelt viimaste endi väidete kinnituseks täiendavate tõendite esitamist.

157    Viiendaks väidavad hagejad, et komisjon ei tegutsenud sõltumatult, kuna eeldatavate kartellide osas on ta organ, mille ülesanneteks on ühtaegu uurimine, süüdistuse esitamine ja otsuse tegemine.

158    Siinkohal tuleb tähele panna, et kohtupraktika tõttu ei ole asjaolu, et komisjon täidab ELTL artikli 101 rikkumiste puhul nii uurimise kui ka karistamise funktsiooni, iseenesest vastuolus EIÕK artikliga 6, nagu EIK on seda tõlgendanud, ega kujuta endast erapooletuse põhimõtte rikkumist, kuna need otsused alluvad liidu kohtu kontrollile, mis pakub EIÕK artiklis 6 sätestatud tagatisi (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punktid 33–38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, T‑372/10, EU:T:2012:325, punktid 65–67).

159    Kaitseõiguste rikkumist puudutava etteheitega seoses tuleb märkida, et hagejad ei heida komisjonile ette mitte seda, et komisjon ei andnud neile vaidlustatud otsuse tegemisega päädinud haldusmenetluses kõiki kaitseõiguse tõhusa teostamisega seotud menetluslikke tagatisi, mis on ette nähtud eelkõige määruse nr 773/2004 üldsätetes (vt eespool punkt 140), vaid väidavad, et kaitseõiguste rikkumine seisneb üksnes selles, et komisjon omistas kokkuleppeotsuses õigusliku kvalifikatsiooni kokkuleppele läinud osaliste tegevusele, millega oli tingimata seotud ka Scania, ilma et viimasel oleks olnud võimalik teostada oma kaitseõigusi.

160    Siinkohal tuleb tähele panna, et kaitseõiguste austamine igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on liidu õiguse aluspõhimõte, mida on korduvalt rõhutatud Euroopa Kohtu praktikas ning mis on sõnastatud harta artikli 48 lõikes 2 (vt 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 92 ning seal viidatud kohtupraktika). Sellest põhimõttest tuleb juhinduda ka siis, kui tegemist on haldusmenetlusega (vt 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus Archer Daniels Midland vs. komisjon, C‑511/06 P, EU:C:2009:433, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Versalis jt, C‑93/13 P ja C‑123/13 P, EU:C:2015:150, punkt 94 ning seal viidatud kohtupraktika).

161    Võistlevuse põhimõte kuulub kaitseõiguste hulka. Seda kohaldatakse igas menetluses, mille tulemusel võib liidu institutsioon teha otsuse, mis mõjutab märkimisväärselt isiku huve (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

162    Hagejate väite kohta, et kokkuleppeotsus tehti ilma, et nemad oleksid saanud esitada oma seisukoha, tuleb märkida, et nagu ilmneb süütuse presumptsiooni rikkumist puudutava etteheite käsitlusest, ei olnud kokkuleppeotsusel märkimisväärset mõju hagejate huvidele eespool punktis 161 osutatud kohtupraktika tähenduses, kuna vastupidi hagejate väidetule ei omistanud komisjon kokkuleppeotsuses õiguslikku kvalifikatsiooni Scania tegudele ega otsustanud ette ära tema vastutuse kõnealuse rikkumise eest. Asjaolu, et Scaniat ei kuulatud kokkuleppeotsuse tegemisega päädinud menetluses ära, ei riku seega tema kaitseõigusi.

163    Viimaks ei saa nõustuda ka hagejate argumendiga, et kokkuleppeotsuse ja vaidlustatud otsuse vaheline „ilmne seos“ nähtub sellest, et komisjon pidas vaidlustatud otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni koostamise käigus selle avaldamise eesmärgil nõu kokkuleppele läinud osalistega. Ühelt poolt ei selgita hagejad, kuidas selline „ilmne seos“ toetab nende esimese väite raames väidetut. Teiselt poolt ja igal juhul lähtus komisjon nõnda tegutsedes – nagu ta ka väidab – 12. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusest Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon (T‑474/04, EU:T:2007:306) tulenevast kohtupraktikast, andes kokkuleppele läinud osalistele võimaluse taotleda mõnede neid puudutavate andmete konfidentsiaalseks tunnistamist, pidades silmas, et kuigi nad ei ole vaidlustatud otsuse adressaadid, oli neid seal siiski mainitud.

164    Samuti ei saa hagejad edukalt väita, et lihtne tehniline viga, mille tagajärjel suunas komisjoni veebisaidil vaidlustatud otsust käsitlevas rubriigis olev link kokkuleppeotsusele, lubab asuda seisukohale, et tuvastamist on leidnud seos nende kahe otsuse vahel, millest saab teha järelduse Scania vastutuse kohta ELTL artikli 101 alusel.

165    Sellest järeldub, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

2.      Teine väide, mis puudutab harta artikli 48 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõigete 1 ja 2 rikkumist

166    Sisuliselt väidavad hagejad, et komisjon rikkus harta artikli 48 lõikega 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 27 lõigetega 1 ja 2 vastuollu minnes nende kaitseõigusi, keeldudes neile andmast võimalust tutvuda kõigi [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] poolt vastuväiteteatisele esitatud vastustega, kuigi nende hinnangul on võimalik, et viimastes sisaldus õigustavaid asjaolusid muude osaliste, sealhulgas Scania suhtes peale nende, mida oli nimetatud nende vastuste väljavõtetes, millega ärakuulamise eest vastutav ametnik võimaldas neil tutvuda.

167    Hagejate hinnangul esitasid [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastuväiteteatisele oma vastused selleks, et vaidlustada komisjoni poolt nende kohta esitatud väiteid, nagu nähtub neist väljavõtetest, millega Scanial võimaldati tutvuda. Hagejad leiavad, et asjaolu, et komisjon muutis teatud osas meelt küsimuses, kas [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastused on süüstavad või õigustavad, seab kahtluse alla nende keeldumise võimaldada vastustega täielikult tutvuda põhjendatuse.

168    Kohtupraktikale tuginedes vaidleb komisjon vastu hagejate argumentidele, kuna nende pinnalt ei nähtu, et asjaolu, et Scaniale ei antud võimalust tutvuda [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] poolt vastuväiteteatise kohta esitatud täielike vastustega, mis ei olnud otseses mõttes uurimistoimiku osaks, oleks piiranud nende kaitseõiguste tõhusa teostamise võimalust, eelkõige nende õigust tutvuda dokumentidega, mis võivad sisaldada neid puudutavaid õigustavaid tõendeid.

169    Nagu tuleneb eespool punktis 160 osutatud kohtupraktikast, on kaitseõiguste austamine igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, liidu õiguse aluspõhimõte, mis on sõnastatud harta artikli 48 lõikes 2. Sellest põhimõttest tuleb täiel määral juhinduda ka siis, kui tegemist on haldusmenetlusega.

170    Määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikes 2 on sätestatud, et „[m]enetluse käigus tagatakse täielikult asjaomaste osapoolte õigus kaitsele“ ning „[n]eil on õigus nõuda juurdepääsu komisjoni toimikule tingimusel, et võetakse arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi“.

171    Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab kaitseõiguste järgimine seda, et puudutatud isikul võimaldataks haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoht komisjoni esitatud faktide ning asjaolude tõepärasuse ja asjakohasuse kohta ning dokumentide kohta, millele komisjon tugineb väites, et tegemist on aluslepingu rikkumisega (vt 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 66 ning seal viidatud kohtupraktika).

172    Kaitseõiguste põhimõttest tulenev õigus tutvuda toimikuga tähendab, et komisjon peab puudutatud ettevõtjal võimaldama uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad omada tähtsust tema kaitse seisukohast. See hõlmab nii süüstavaid kui ka õigustavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni sisedokumendid ja muud konfidentsiaalsed andmed (vt 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 68).

173    Siinkohal tuleb meenutada, et alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses teavitatakse asjaomast ettevõtjat vastuväiteteatise kaudu kõikidest olulistest tõenditest, millele komisjon tugineb selles staadiumis, ja et sellel ettevõtjal on toimikule juurdepääsu õigus, mille eesmärk on tagada tema kaitseõiguste tõhus kasutamine. Järelikult ei kuulu teiste osapoolte vastused vastuväiteteatisele põhimõtteliselt uurimistoimiku dokumentide hulka, millega osapooled tutvuda võivad (14. mai 2020. aasta kohtuotsus NKT Verwaltung ja NKT vs. komisjon, C‑607/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:385, punkt 263, ning 30. septembri 2009. aasta kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, T‑161/05, EU:T:2009:366, punkt 163).

174    Kui komisjon siiski otsustab ELTL artikli 101 kohaldamise menetluses rikkumise tõendamisel tugineda vastuväiteteatisele esitatud vastuse osale või sellele vastusele lisatud dokumendile, peab menetlusse kaasatud teistel ettevõtjatel olema võimalik esitada oma arvamus sellise tõendi kohta. Sellises olukorras kujutab vastuväiteteatisele esitatud vastuse kõnealune osa või sellele vastusele lisatud dokument nimelt süüstavat tõendit rikkumises väidetavalt osalenud erinevate ettevõtjate vastu (14. mai 2020. aasta kohtuotsus NKT Verwaltung ja NKT vs. komisjon, C‑607/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:385, punkt 264; vt ka 30. septembri 2009. aasta kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, T‑161/05, EU:T:2009:366, punkt 164 ning seal viidatud kohtupraktika).

175    Analoogiliselt on tegemist õigustava asjaoluga, kui vastuväiteteatisele esitatud vastuse osa või sellele vastusele lisatud dokument võib omada asjasse puutuva ettevõtja kaitses tähtsust, sest see võimaldab tal viidata asjaoludele, mis on vastuolus komisjoni poolt selles staadiumis tehtud järeldustega. Sel juhul peab puudutatud ettevõtjale olema antud võimalus uurida asjakohast vastuse osa või dokumenti ning esitada selle kohta oma seisukoht (12. juuli 2011. aasta kohtuotsus Mitsubishi Electric vs. komisjon, T‑133/07, EU:T:2011:345, punkt 43).

176    Pelgalt asjaolu, et teised ettevõtjad on esitanud samasugused argumendid nagu asjaomane ettevõtja ja võivad olla kasutanud enda kaitseks rohkem allikaid, ei ole siiski piisav käsitamaks neid argumente õigustavate asjaoludena (vt selle kohta 27. septembri 2006. aasta kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, T‑43/02, EU:T:2006:270, punktid 353 ja 355).

177    Mis puudutab toimikuga tutvumise võimaluse andmisega seotud õigusnormide järgimata jätmise tagajärgi, siis õigustavast dokumendist teada andmata jätmise puhul peab asjaomane ettevõtja üksnes tõendama, et avalikustamata jätmine võib tema kahjuks mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu. Piisab, kui ettevõtja tõendab, et ta oleks saanud nimetatud õigustavat dokumenti kasutada enda kaitsmisel nii, et kui ta oleks saanud haldusmenetluses tugineda kõnealusele dokumendile, oleks saanud tuua välja asjaolud, mis ei olnud kooskõlas selles etapis tehtud komisjoni järeldustega, ning saanud seega ükskõik millisel viisil mõjutada otsuses komisjoni väljendatavaid kaalutlusi vähemalt seoses ettevõtjale süüks pandava käitumise raskuse ja kestusega ning järelikult ka seoses trahvi suurusega (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punktid 74 ning 75).

178    Avalikustamata dokumendi võimalikku mõju menetluse käigule ja komisjoni otsuse sisule saab kindlaks teha üksnes pärast selliste konkreetsete tõendite esialgset uurimist, mis kinnitavad, et avalikustamata dokumendil oleks – nende tõendite suhtes – võinud olla niisugune tähendus, mida ei oleks tohtinud tähelepanuta jätta (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 76).

179    Samas on aga hageja kohustatud esitama esimese kaudse tõendi edastamata jäetud dokumentide kasulikkuse kohta tema kaitses (vt 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon, T‑587/08, EU:T:2013:129, punkt 690 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 14. mai 2020. aasta kohtuotsus NKT Verwaltung ja NKT vs. komisjon, C‑607/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:385, punkt 265 ning seal viidatud kohtupraktika). Ta peab eelkõige viitama, millised on potentsiaalsed õigustavad asjaolud, või esitama kaudse tõendi nende olemasolu kohta ning näitama, miks nad on menetluses talle vajalikud (vt 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, T‑240/07, EU:T:2011:284, punkt 257 ning seal viidatud kohtupraktika).

180    Neid põhimõtteid silmas pidades tuleb uurida, kas asjaolu, et komisjon keeldus käesoleval juhul võimaldamast tervikuna tutvuda vastustega, mille [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] andsid vastuväiteteatisele, võis rikkuda hagejate kaitseõigusi seeläbi, et neil ei olnud võimalik kohaselt tutvuda potentsiaalsete õigustavate asjaoludega, nagu nad väidavad.

181    Siinkohal tuleb komisjoni eeskujul märkida, et kartelliga seotud komisjoni toimikuga tutvumise õigus on erinev sõltuvalt sellest, millal mingi dokument on uurimistoimikusse lisatud, mis tuleneb ka komisjoni teatise komisjoni toimikutele juurdepääsureeglite kohta [ELTL] artiklite [101] ja [102], EMP lepingu artiklite 53, 54 ja 57 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 kohaldamise juhtudel (ELT 2005, C 325, lk 7) punktist 27. Kuigi asjasse puutuvatel pooltel on oma kaitseõiguste tõhusaks teostamiseks õigus tutvuda uurimistoimikuga sellisena nagu vastuväiteteatise esitamise ajal, et neil oleks võimalik tõhusalt vastata komisjoni poolt selles etapis esitatud etteheidetele, siis võimalus tutvuda edaspidi toimikusse lisatavate dokumentidega, eelkõige teiste kartellis osalenute poolt vastuväiteteatise kohta esitatud vastustega, ei ole ei automaatne ega piiramatu (vt selle kohta 14. mai 2020. aasta kohtuotsus NKT Verwaltung ja NKT vs. komisjon, C‑607/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:385, punkt 265).

182    Käesoleval juhul tuleb tähele panna, et ärakuulamise eest vastutav ametnik võimaldas hagejatel tutvuda [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] poolt vastuväiteteatise kohta esitatud vastuste teatud osadega, leides, et need võivad sisaldada Scaniaga seoses õigustavaid asjaolusid, võttes arvesse, et nende esitajateks olid üks leebema kohtlemise taotleja ning üks ettevõtja, kellele komisjon oli saatnud teabenõude, mistõttu võisid need vastused sisaldada muudatusi sellistes avaldustes, millele oli tuginenud komisjon, või nende avalduste tagasivõtmist.

183    Hagejad väidavad siiski, et „on tõenäoline“, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] poolt vastuväiteteatise kohta esitatud vastused sisaldavad ka muid õigustavaid asjaolusid, millele nad saanuks tõhusalt tugineda oma kaitseõiguste teostamisel.

184    Tuleb siiski tõdeda – nagu leiab sisuliselt ka komisjon –, et hagejad jäävad väga ebamääraseks selles osas, millised on need potentsiaalsed õigustavad asjaolud, mida sisaldavad [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] poolt vastuväiteteatise kohta esitatud vastused, mida neile ärakuulamise eest vastutava ametniku otsuse kohaselt ei avaldatud, ning nad ei ole esitanud ühtki usaldusväärset viidet sellise teabe olemasolule ega seega selle kasulikkusele nende kaitse seisukohast eespool punktis 179 osutatud kohtupraktika tähenduses.

185    Hagejad ei ole kuidagi täpsustanud, millised on need vaidlustatud otsuses sisalduvad komisjoni hinnangud, mida oleks võinud mõjutada see, kui hagejatele oleks antud võimalus tutvuda tervikuna [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] poolt vastuväiteteatise kohta esitatud vastustega. Eelkõige ei ole nad konkreetselt osutanud ühelegi järeldusele Scania rikkumise kohta, milles komisjon tugines [konfidentsiaalne] leebema kohtlemise taotluses või [konfidentsiaalne] poolt teabenõudele esitatud vastuses sisalduvatele andmetele ja mida need pooled oleksid võinud muuta või tagasi võtta vastuväiteteatise kohta esitatud vastustes.

186    Selles osas tuginevad hagejad eelkõige käesoleva asja menetluslikele asjaoludele, täpsemalt sellele, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] – kes mõlemad sõlmisid kokkuleppe – esitasid vastuväiteteatise kohta komisjonile oma vastused ajal, mil kokkuleppe sõlmimisega seotud arutelud olid pooleli, ainult mõni nädal enne seda, kui nad „tõenäoliselt“ esitasid oma nõusoleku kokkuleppe sõlmimiseks ja kui tehti kokkuleppeotsus. Hagejad järeldavad sellest, et need vastused pidid tingimata sisaldama vastuväiteid komisjoni poolt nende suhtes esitatud väidetele, mis tuleneb ka kõnealuste vastuste väljavõtetest, millega Scanial tutvuda võimaldati.

187    Selline asjaolude ajalist järjestust puudutav kaudne viide sellele, et kokkuleppele läinud osalised vastasid vastuväiteteatisele kokkuleppemenetluse ajal, ei ole siiski piisav kinnitamaks, et need vastused sisaldavad Scania suhtes õigustavaid asjaolusid.

188    Hagejad ei vaidlusta seda, et kõnealuste vastuste väljavõtted, millega ärakuulamise eest vastutav ametnik võimaldas neil tutvuda, sisaldasid nende kaitse seisukohast kasulikke õigustavaid asjaolusid, ega isegi püüa neist väljavõtetest järeldada, et vastuste need osad, mida ei avaldatud, võinuks sisaldada muid nende kaitse seisukohast kasulikke õigustavaid asjaolusid. Hagejate sellekohased argumendid on üldised ja abstraktsed.

189    Eeltoodust tuleneb, et hagejad ei ole osutanud ühelegi asjaolule, mis viitaks sellele, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] poolt vastuväiteteatise kohta esitatud vastuste avaldamata osad olnuks neile nende kaitse seisukohast kasulikud. Seega ei ole nad tõendanud, et komisjon rikkus nende kaitseõigusi, jättes neile edastamata kõnealuste vastuste tervikversioonid.

190    Neil asjaoludel tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja võtta hagejate taotletud menetlust korraldavaid meetmeid ja paluda komisjonil esitada kõnealuste vastuväiteteatise kohta esitatud vastuste tervikversioonid.

3.      Kolmas, neljas, viies, kuues ja seitsmes väide osas, milles need puudutavad komisjoni seisukohta, et tegemist on ühe ja vältava rikkumisega, ning selle süükspanemist Scaniale

a)      Sissejuhatavad märkused

1)      Ühe ja vältava rikkumise mõiste

191    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib ELTL artikli 101 rikkumine seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt kujutada endast selle sätte rikkumist. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani“ nende identse eesmärgi tõttu, mis kahjustab konkurentsi siseturu piires, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest (vt 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

192    Ettevõtja, kes osales oma käitumisega ühes mitmeosalises rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistele ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, võib olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud käitumise eest kogu selle aja jooksul, mil ta osales selles rikkumises. See on nii juhul, kui on tõendatud, et kõnealune ettevõtja nõustus oma käitumisega panustama kõigi osavõtjate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kavandatavast õigusvastasest tegevusest või teiste ettevõtjate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma (vt 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

193    Seega võib ettevõtja olla osalenud otse kõigis konkurentsivastastes tegevustes, mis moodustavad ühe ja vältava rikkumise ning millisel juhul on komisjonil õigus võtta ettevõtja vastutusele kogu selle tegevuse eest ja seega kogu nimetatud rikkumise eest. On ka võimalik, et ettevõtja osales otse ainult osas ühe ja vältava rikkumise moodustavatest konkurentsivastastest tegevustest, kuid ta oli teadlik kogu muust kavandatavast õigusvastasest tegevusest või teiste kartellis osalejate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma. Sellisel juhul on komisjonil samuti õigus võtta see ettevõtja vastutusele kogu niisuguses rikkumises seisneva konkurentsivastase tegevuse eest ning selle tulemusel kogu rikkumise eest (vt 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 43).

194    Seevastu, kui ettevõtja on osalenud otse ühes või mitmes konkurentsivastases tegevuses, mis moodustab ühe ja vältava rikkumise, kuid ei ole tõendatud, et ta nõustus oma käitumisega panustama kõigi teiste kartellis osalejate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kogu muust kavandatavast õigusvastasest tegevusest või nimetatud osalejate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma, siis võib komisjon võtta selle ettevõtja vastutusele üksnes selle tegevuse eest, milles ta otse osales, ja üksnes niisuguse kavandatava tegevuse või teiste osalejate poolt sellise tegevuse elluviimise eest samadel eesmärkidel, mida ta järgis ja mille osas on tõendatud, et ta oli sellest teadlik või võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma (6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 44).

195    Viimaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et selleks, et kvalifitseerida eri teod üheks ja vältavaks rikkumiseks, ei ole vaja kontrollida, kas need on üksteist täiendavad, see tähendab, et igaüks neist on suunatud lahendama üht või mitut tavapärasest konkurentsist tulenevat tagajärge, ning kas need aitavad vastastikuse toime kaudu kaasa kõikide konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele, mida nende tegude elluviijad on ühe eesmärgiga tervikplaani raames kavandanud. Ühe eesmärgi mõistet puudutav tingimus seevastu eeldab, et tuleb kontrollida, kas ei esine asjaolusid, mis iseloomustavad erinevaid rikkumise osadeks olevaid tegusid, mis võivad osundada sellele, et tegevusel, mille on sisuliselt toime pannud teised osalevad ettevõtjad, ei ole sama konkurentsivastane eesmärk või mõju, ja mis ei kuulu seetõttu ühte „tervikplaani“ oma identse eesmärgi poolest, mis moonutab konkurentsi siseturul (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866, punktid 247 ning 248).

196    Nagu ilmneb eespool punktides 191 ja 192 viidatud kohtupraktikast, on ettevõtja ühes ja vältavas rikkumises osalemise tuvastamisel määravaks kolm elementi. Esimene puudutab ühe ja vältava rikkumise olemasolu ennast. Eri tegevused peavad kuuluma tervikplaani, millel on üks eesmärk. Teine ja kolmas element puudutavad ühe ja vältava rikkumise süükspanemist ettevõtjale. Ühelt poolt peab ettevõtjal olema olnud soov panustada oma tegevusega kõikide osalejate ühistesse eesmärkidesse. Teiselt poolt peab ta olema olnud teadlik teiste ettevõtjate poolt samade eesmärkide saavutamiseks kavandatavast või ellu viidud õigusvastasest tegevusest või pidi tal olema võimalik seda mõistlikult ette näha ja ta oli valmis seda riski kandma (24. septembri 2019. aasta kohtuotsus HSBC Holdings jt vs. komisjon, T‑105/17, edasi kaevatud, EU:T:2019:675, punkt 208; vt selle kohta ka 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, T‑204/08 ja T‑212/08, EU:T:2011:286, punkt 37).

2)      Tõendamiskohustus ja tõendamistase

197    Kuivõrd ühe ja vältava rikkumise kvalifikatsiooniga kaasneb ettevõtja süüdi tunnistamine konkurentsiõiguse rikkumises osalemises, tuleb tähele panna, et konkurentsiõiguse valdkonnas on juhul, kui rikkumise toimumine on vaidluse all, komisjon kohustatud tõendama tuvastatud rikkumisi ja esitama tõendid, mis õiguslikult piisavalt tõendavad rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist (vt 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

198    ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise olemasolu tuvastamiseks peab komisjon esitama usutavad, täpsed ja omavahel kooskõlas olevad tõendid. Iga komisjoni esitatud tõend ei pea siiski iga rikkumise aluseks oleva asjaolu puhul tingimata vastama neile kriteeriumidele. Piisab, kui nimetatud institutsiooni esitatud tõendite kogum, mida hinnatakse tervikuna, vastab sellele nõudele (vt 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

199    Pealegi, kui komisjon tugineb konkurentsiõiguse rikkumise tõendamisel dokumentaalsetele tõenditele, ei piisa siiski pelgalt sellest, kui asjasse puutuvad ettevõtjad esitavad komisjoni seisukohale usutava alternatiivi, vaid nad peavad väitma, et vaidlustatud otsuses esile toodud tõendid on rikkumise toimepanemise tõendamiseks ebapiisavad (vt 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punkt 181 ning seal viidatud kohtupraktika).

200    Lisaks sellele tuleb kohtu kahtlust tõlgendada rikkumise tuvastamise otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Hansen & Rosenthal ja H&R Wax Company Vertrieb vs. komisjon, C‑90/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:123, punkt 18). Tuleb nimelt tähele panna, et süütuse presumptsioon on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on praegu esitatud harta artikli 48 lõikes 1. See põhimõte kuulub kohaldamisele menetlustes, mis on seotud ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumisega ja mille tagajärjel võidakse määrata trahve või karistusmakseid (vt eespool punkt 108).

3)      Vaidlustatud otsus

201    Vaidlustatud otsuses asus komisjon seisukohale, et Scania ja kokkuleppele läinud osalised viisid ellu ühist plaani ühe konkurentsivastase eesmärgiga piirata konkurentsi keskmise suurusega ja raskeveokite turul EMPs. See eesmärk saavutati seeläbi, et osaliste vahel vähenes strateegiline ebakindlus tulevaste hindade ja brutohindade tõstmise ning ka keskkonnastandarditele vastavate veokite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude hindades kajastamise osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 317). Komisjon täpsustas, et teabevahetus osaliste vahel:

–        oli seotud brutohindade ja brutohinnakirjade kavandatava muutmisega, vahetevahel ka netohindade või klientidele pakutavate allahindluste kavandatava muutmisega ning nende muudatuste tegemise ajakavaga;

–        oli seotud keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamisega;

–        oli üheks viisiks, kuidas vahetada muud konkurentsi seisukohast tundlikku teavet, nagu tarnetähtaegu, tellimusi, laovarusid, sihtturuosasid, kehtivaid netohindu ja allahindlusi, brutohinnakirju (isegi enne nende kehtima hakkamist) ning veoautode konfiguraatoreid puudutavat teavet.

202    Järgmisena punktides 452–462 üksikasjalikult kirjeldatud viiel põhjusel leidis komisjon, et eelnimetatud tegevus oli üks osa ühisest ja ühe konkurentsivastase eesmärgiga plaanist. Need põhjendused tuginevad eelkõige asjaolule, et konkurentsivastased kontaktid puudutasid samu tooteid ehk keskmise suurusega ja raskeveokeid ning sama veokitootjate rühma, asjaolule, et laadilt jäi teave, mida jagati (hindadega seotud teave ja teave, mis puudutab konkreetsetele keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomist), kogu rikkumise jooksul samaks, asjaolule, et konkurentsivastased kontaktid leidsid aset sageli ja regulaarselt, ning asjaolule, et nende kontaktide laad, ulatus ja eesmärk jäid kogu rikkumise perioodi jooksul samaks, hoolimata sellest, et rikkumise kestel muutus see, millise juhtimistasandi ja ettevõttesisese vastutusalaga töötajad neis kontaktides osalesid.

4)      Hagejate argument, mille kohaselt eeldab ühe ja vältava rikkumise mõiste seda, et komisjon tuvastaks mitu omavahel ilmselgelt seotud rikkumist

203    Repliigis leiavad hagejad, et ühe ja vältava rikkumise mõiste kasutamine eeldab komisjonilt mitme omavahel ilmselgelt seotud rikkumise tuvastamist. Hagejate hinnangul ei saa üks ja vältav rikkumine kätkeda endas tegevusi, mis iseenesest ei ole rikkumisena käsitatavad.

204    Sellest eeldusest lähtudes väitsid hagejad esimesena, et kõigepealt oleks komisjon pidanud iga kontaktide tasandiga seotud tõendeid eraldi hinnates tuvastama, kas iga sellise tasandi näol oli tegemist rikkumisega, ning kui oli, siis tegema kindlaks rikkumise ulatuse ja sellega taotletava konkurentsivastase eesmärgi. Teisena oleks komisjon pidanud hindama, kas asjaomaseid rikkumisi tuleb käsitada ühe tervikliku rikkumisena seetõttu, et neid toime pannes järgiti ühte tervikplaani, millel oli üks konkurentsivastane eesmärk. Alles kolmanda ja viimasena oleks komisjon pidanud kõiki tõendeid kogumis arvesse võttes hindama selle ühe ja vältava rikkumise ajalist ning geograafilist ulatust. Hagejate hinnangul jättis komisjon kaks esimest etappi läbimata ning põhjendas ühe ja vältava rikkumise esinemise tuvastamist sellega, et peakontori madalamal tasandil toimunud kontaktid ja Saksamaa tasandil toimunud kontaktid on samalaadsed ja samasuguse ulatusega nagu juhtkonna tasandi kontaktid. Nii tuvastas komisjon ühe ja vältava rikkumise esinemise seal, kus seda ei esinenud.

205    See hagejate argument, mida tuleb käsitleda enne kolmandat, neljandat, viiendat, kuuendat ja seitsmendat väidet, tuleb tagasi lükata.

206    Liidu kohtupraktika ei toeta nimelt selle argumendi eeldust, mille kohaselt peab üks ja vältav rikkumine hõlmama selliseid tegevusi, mis üksikult võetuna peavad olema käsitatavad ELTL artikli 101 rikkumisena. Nagu juba märgitud, on selles kohtupraktikas täpsustatud, et ELTL artikli 101 rikkumine võib seisneda mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, „isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt kujutada endast selle sätte rikkumist“ (vt eespool punkt 191).

207    Euroopa Kohus on leidnud, et kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani“ nende identse eesmärgi tõttu, mis kahjustab konkurentsi siseturu piires, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 258).

208    Sellest kohtupraktikast tuleneb, et ühe ja vältava rikkumise esinemise tuvastamiseks ei pea komisjon tingimata tuvastama mitut rikkumist, millest igaüks kuulub ELTL artikli 101 kohaldamisalasse, vaid ta peab tõendama seda, et erinevad tema poolt tuvastatud teod on osaks ühe konkurentsivastase eesmärgiga tervikplaanist. Niisiis on eriliselt oluline see, et komisjon tõendaks sellise plaani olemasolu ning ülalnimetatud toimingute seotust selle plaaniga.

209    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et mõiste „üks rikkumine“ all peetakse silmas eelkõige olukorda, kus mitu ettevõtjat on osalenud ühes rikkumises, mis seisnes vältavas tegevuses sama konkurentsi rikkumisele suunatud majandusliku eesmärgi nimel (vt selle kohta 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Campine ja Campine Recycling vs. komisjon, T‑240/17, ei avaldata, EU:T:2019:778, punkt 269 ning seal viidatud kohtupraktika).

210    Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsuses ei ole komisjon kõigil kolmel kontaktide tasandil toimunud tegevusi kvalifitseerinud ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumisena. Seevastu on ta leidnud, et kogumis vaadeldes olid need toimingud osaks tervikplaanist, millel oli üks konkurentsivastane eesmärk ehk konkurentsi piiramine keskmise suurusega ja raskeveokite turul EMPs. Komisjon jõudis sellisele järeldusele, tuginedes kooskõlas eespool punktis 195 viidatud kohtupraktikaga ülalnimetatud tegevusi iseloomustavale viiele asjaolule, mis on kokku võetud eespool punktis 202. Võttes arvesse eespool punktides 206–208 esitatud analüüsi, ei ole see komisjoni lähenemisviis väär.

211    Eeltoodud arutluskäigust tuleneb, et hagejate argument tuleb tagasi lükata, kuivõrd see lähtub ekslikust eeldusest, et ühe ja vältava rikkumise mõiste kasutamiseks peab komisjon tuvastama mitu rikkumist. Kolmandat, neljandat, viiendat, kuuendat ja seitsmendat väidet käsitledes saab Üldkohus kontrollida, kas komisjon on põhjendatult järeldanud, et vaidlustatud otsuses tuvastatud erinevad tegevused olid osaks ühe konkurentsivastase eesmärgiga tervikplaanist ning on seega käsitatavad ühe ja vältava rikkumisena.

b)      Kolmas väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses sellega, et teabevahetamist peakontori madalamal tasandil on käsitatud nende sätete rikkumisena

212    Käesoleva väite raames on hagejad esitanud kaks etteheidet. Ühelt poolt heidavad nad komisjonile ette, et viimane on asunud seisukohale, et kolm salajaste kontaktide tasandit, eelkõige peakontori madalam tasand kahe teise tasandiga, olid omavahel seotud (esimene etteheide). Selles kontekstis väidavad nad, et nende üksteisest eraldi toiminud tasandite vahel ei olnud mis tahes kontakte ega ühiseid koosolekuid. Teiselt poolt heidavad hagejad komisjonile ette seda, et viimane on eelkõige kolme ülalnimetatud tasandi väidetavale omavahelisele seotusele tuginedes asunud seisukohale, et peakontori madalamal tasandil toimunud salajased kontaktid olid käsitatavad ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumisena (teine etteheide).

213    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

214    Enne eelnimetatud etteheidete käsitlemist tuleb meenutada vaidlustatud otsuse asjasse puutuvaid lõike.

1)      Vaidlustatud otsus

215    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 213 – osas, kus käsitletakse küsimust, mis puudutab kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse olemasolu ELTL artikli 101 tähenduses – on komisjon märkinud, et kartelliosalised olid kontaktides erinevatel tasanditel ning et mõnikord toimus erinevate tasandite ühiseid koosolekuid, näiteks peakontori madamala tasandi töötajate ja Saksamaa tasandi töötajate puhul. Komisjon on eelviidatud põhjenduses 213 täpsustanud, et need kontaktid olid omavahel seotud nii sisu, toimumise aegade, vastastikku tehtud viidete kui ka kogutud teabe edastamise kaudu, ning on toonud näiteid Saksamaa tasandil kogutud teabe edastamise kohta vastavate kartelliosaliste peakontoritele.

216    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 315–317 asus komisjon seisukohale, et tegemist on ühe ja vältava rikkumisega, sedastades, et kõik vaidlustatud otsuse punktis 6.2 kronoloogilises järjekorras kajastatud (ja kolmel tasandil toimunud) salajased kontaktid teenisid ühist plaani, millel oli üks konkurentsivastane eesmärk piirata konkurentsi keskmise suurusega ja raskeveokite turul EMPs. Komisjoni hinnangul saavutati see eesmärk tegevuste kaudu, mis vähendasid osalejate vahel strateegilist ebakindlust tulevaste hindade ja brutohindade tõstmise ning ka keskkonnastandarditele vastavate veokite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamise osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 317).

217    Põhjendamaks oma seisukohta, et rikkumise vältavat laadi ei mõjutanud asjaolu, et teabevahetus hakkas juhtkonna tasandi asemel toimuma Saksamaa tasandil, sedastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punktis a, et erinevate tasandite koosolekud kattusid ajaliselt märkimisväärses osas. Komisjon märgib, et hoolimata juhtkonna tasandi kontaktide katkemisest 2004. aastal jätkusid kontaktid kahel ülejäänud tasandil. Eelkõige korraldati aastatel 2003–2007 konkurentidevahelisi ühiseid koosolekuid ja kontakte peakontorite madalamal tasandil ja Saksamaa tasandil ning sageli osalesid peakontori töötajad Saksamaa tasandi koosolekutel ja vastupidi. Komisjon tugines ka asjaolule, et osalised arutasid korduvalt peakontori madalamal tasandil seda, millist teavet ja millisel tasandil vahetada tuleks.

2)      Esimene etteheide

218    Seoses hagejate esimese etteheitega, mis puudutab kolme salajaste kontaktide tasandi vahelist „seotust“, tuleb tõdeda, et komisjon on esile toonud järgmised selliste seoste olemasolu tõendavad asjaolud: asjaolu, et neil tasanditel osalesid samade ettevõtjate ehk Scania ja kokkuleppele läinud osaliste töötajad; asjaolu, et teabevahetuse sisu oli kõigil neil tasanditel sama; asjaolu, et erinevatel tasanditel peetud koosolekud kattusid ajaliselt; asjaolu, et need tasandid viitasid üksteisele ning vahetasid kogutud teavet omavahel; asjaolu, et mõnikord oli erinevate tasandite vahel ühiseid kontakte ja koosolekuid, kusjuures komisjon viitab konkreetselt asjaomaste ettevõtjate peakontori madalama tasandi töötajate ning Saksamaa tasandi töötajate vahelistele ühistele kontaktidele ja koosolekutele (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 213 ja põhjenduse 327 punkt a).

219    Käesolevas etteheites tuginevad hagejad eelkõige asjaolule, et kolme salajaste kontaktide tasandi vahel ei olnud ühiseid kontakte ega toimunud koosolekuid.

220    Siinkohal tuleb esimesena märkida, et nagu tuleneb ka eespool punktidest 215 ja 217 ning ka kostja vastuse punktis 122 esitatud komisjoni selgitustest, ei ole viimane oma seisukohta, et salajased kontaktid olid omavahel seotud, põhjendatud sellega, et ühiseid kontakte ja koosolekuid oleks olnud juhtkonna tasandi ja peakontori madalama tasandi vahel või juhtkonna tasandi ja Saksamaa tasandi vahel. Komisjon tugines üksnes ühistele kontaktidele ja koosolekutele peakontori madalama tasandi ning Saksamaa tasandi vahel. Hagejate argument, millega soovitakse näidata, et juhtkonna tasandi ja peakontori madalama tasandi ning juhtkonna tasandi ja Saksamaa tasandi vahel ei olnud ühiseid kontakte ega koosolekuid, on seega tulemusetu.

221    Teisena tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses on komisjon asunud seisukohale, et peakontori madalama tasandi ja Saksamaa tasandi vahel olid ühised kontaktid ja ühised koosolekud eelkõige aastatel 2003–2007 (vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punkt a). Vaidlustatud otsusest nähtub, et see oli üheks asjaoluks, millele tuginedes järeldas komisjon, et tegemist oli vältava rikkumisega.

222    Komisjoni selle tõdemusega seoses ilmneb toimikust, et peakontori madalama tasandi ja Saksamaa tasandi koosolekud korraldati sageli messide ettevalmistamise eesmärgil samal perioodil ja samas kohas ning peakontori madalamal tasandil osalejaid teavitati teabest, mida vahetati Saksamaa tasandil, et nad edastasid selle teabe oma vastavatele ettevõtjatele ning et üldisemalt olid nad kontaktis Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalejatega.

223    Üldkohus viitab siinkohal eelkõige tõenditele, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 137, mis puudutab 24. augustil 2004 Münchenis (Saksamaa) toimunud konkurentide koosolekut. [Konfidentsiaalne] kohaselt osalesid sellel koosolekul peakontori madalama tasandi ja Saksamaa tasandi töötajad. Scaniast võtsid sellest osa peakontori madalama tasandi töötaja A ja Saksamaa tasandi töötaja B. Sellel koosolekul vahetati teavet, mis puudutas tulevast hindade tõstmist Saksamaa turul ning keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomise aegu. [Konfidentsiaalne] koostatud PowerPointi esitlus, millele on osutatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 137, tõendab, et 24. augusti 2004. aasta koosolekul vahetatud teave edastati [konfidentsiaalne] peakontorisse.

224    Üldkohus viitab ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 147 kajastatud tõenditele, mis näitavad, et peakontori madalama tasandi töötajaid teavitati hindadega seotud teabest, mida vahetati Saksamaa tasandil Münchenis 4. ja 5. juulil 2005 toimunud konkurentide koosolekul. Konkreetsemalt viitab Üldkohus e-kirjale, mille [konfidentsiaalne] peakontori madalama tasandi töötaja C saatis teiste konkurentidest ettevõtjate samuti peakontori madalama tasandi töötajatele. Selles e-kirjas viitas C eelnimetatud 4. ja 5. juuli 2005. aasta koosolekule ning märkis eelkõige, et sellel koosolekul andis [konfidentsiaalne] konkurentidele teavet [konfidentsiaalne] kehtivate hinnakirjade kohta (Saksamaa turu põhjal) ning palus eelkõige selle e-kirja saajatel teha sedasama. Eelnimetatud e-kirja saajate hulgas olnud [konfidentsiaalne] peakontori töötaja vastas, et tema ettevõtja sooviks, et hindu puudutav teabevahetus jääks turu tasandile (ehk Saksamaa tasandile), ning märkis nende [konfidentsiaalne] töötajate nimed, kellega tuleb ühendust võtta selle teabevahetuse raames. C e-kiri oli adresseeritud ka Scania peakontori madalama tasandi töötajale D‑le, kes oli osalenud eelnimetatud 4. ja 5. juuli 2005. aasta koosolekul. Toimikust ilmneb, et D eelnimetatud e-kirja ei saanud, kuna tema nimi oli valesti kirjutatud (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 147). C e-kiri tõendab, et peakontori madalama tasandi töötajad, nende hulgas Scania töötajad, olid eelnimetatud 4. ja 5. juuli 2005. aasta koosolekul toimunud hindu puudutava teabevahetusega kursis.

225    Üldkohus märgib ka, et mõned kartellis osalenud ettevõtjate töötajad, kes kõik töötasid peakontorites, osalesid Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses, mis kinnitab komisjoni järeldust peakontori madalama tasandi ning Saksamaa tasandi vaheliste seoste kohta. Üldkohus viitab eelkõike [konfidentsiaalne] töötaja C ja [konfidentsiaalne] töötaja E juhtumile. Nemad, töötades peakontoris, osalesid aktiivselt teabevahetamises Saksamaa tasandil ning korraldasid seda.

226    Eeltoodust tuleneb, et komisjoni poolt tuvastatu, et peakontori madalama tasandi ja Saksamaa tasandi vahel olid kontaktid, on õiguslikult piisavalt tõendatud.

227    Kolmandana vaidlevad hagejad käesoleva väite raames vastu ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 213 esitatud komisjoni väitele, mille kohaselt viidati salajaste kontaktide tasanditel otseselt üksteisele, ning vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punktis a esitatud väitele, mille kohaselt arutasid kartelliosalised korduvalt peakontori madalamal tasandil seda, millist teavet vahetada ning millisel tasandil seda teha.

228    Need komisjoni väited on õiguslikult piisavalt tõendatud. Eelkõige ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 116 kajastatud tõenditest, mis puudutavad 3. ja 4. juulil 2001 toimunud peakontori madalama tasandi konkurentidevahelist koosolekut, et peakontori töötajad olid kursis teabega, mida vahetati Saksamaa tasandil, nad leidsid, et see teabevahetus oli läinud „liiga kaugele“, ning et see oli „potentsiaalselt ohtlik“. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 117 kajastatud tõenditest ilmneb, et eelnimetatud 3. ja 4. juuli 2001. aasta koosolekul leppisid konkurendid kokku selles, et tulevikus vahetatakse peakontori madalamal tasandil teavet toodete ja tehniliste andmete kohta, mitte aga hindu ja võrreldavaid andmeid puudutavat teavet. Samuti ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 147 kajastatud tõenditest (vt eespool punkt 224), et peakontori madalama tasandi töötajad arutasid küsimust, millist teavet ja millisel tasandil vahetada tuleks, ning et mõned töötajad väljendasid sellega seoses soovi, et hindu puudutav teabevahetus toimuks üksnes Saksamaa tasandil.

229    Eeltoodud põhjendustest tuleneb, et käesoleva väite raames ei õnnestu hagejatel ümber lükata eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 213 ja põhjenduse 327 punktis a esitatud komisjoni põhjendusi, mis puudutavad kolme salajaste kontaktide tasandi omavahelist seotust. Nagu juba märgitud, on komisjon tuginenud teatud hulgale asjaoludele, mis kinnitavad nende kolme salajaste kontaktide tasandi vahelist seotust (vt eespool punkt 218), milles vaidlust ei ole, ehk asjaolule, et osalejateks olid samade ettevõtjate töötajad, ja asjaolule, et kolme salajaste kontaktide tasandi koosolekute toimumise ajad kattusid, või mis küll vaidlustati, ent mida käesoleva väite raames ümber ei lükatud, ehk asjaolule, et toimusid kontaktid vastavalt kartelliosaliste peakontorite madalama tasandi töötajate ja Saksamaa tasandi töötajate vahel. Neid asjaolusid silmas pidades leiab Üldkohus, et salajaste kontaktide kolm tasandit olid omavahel seotud ning et nad ei tegutsenud üksteisest eraldi ega sõltumatult.

3)      Teine etteheide

230    Hagejate teise etteheite (vt eespool punkt 212) osas tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses kvalifitseerinud peakontori madalama tasandi salajasi kontakte (ega eraldivõetuna ka kahe ülejäänud tasandi omi) ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumisena, vaid asunud seisukohale, et kõik kolmel tasandil toimunud kontaktid on osaks ühest ja vältavast rikkumisest, kuivõrd need lähtusid ühisest tervikplaanist, millel oli konkurentsivastane eesmärk piirata konkurentsi keskmise suurusega ja raskeveokite turul EMPs, vahetades eelkõige teavet, mis vähendas strateegilist ebakindlust tulevaste hindade ja brutohindade tõstmise ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamise osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 317).

231    Samuti tuleb tähele panna, et järeldamaks, et tegemist oli ühe ja vältava rikkumisega, ei pidanud komisjon peakontori madalamal tasandil toimunud kontakte eraldivõetuna kvalifitseerima ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumistena (vt eespool punkt 208).

232    Eeltoodust tuleneb, et hagejate käesolev etteheide lähtub ekslikust eeldusest, et komisjon on vaidlustatud otsuses peakontori madalamal tasandil toimunud kontaktid kvalifitseerinud ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumistena. Sellest ekslikust eeldusest hoolimata tuleb eespool punktides 208–211 sisalduvaid kaalutlusi silmas pidades ja hagejate argumenditest lähtudes hinnata seda, mil määral aitas peakontori madamalal tasandil toimuv teabevahetus kaasa eespool punktis 230 kirjeldatud ühise plaani elluviimisele.

233    Esimesena tuleb siinkohal osutada sellele, et nagu esimest etteheidet käsitledes leiti, teavitati peakontori madalama tasandi osalejaid teabest, mida vahetati Saksamaa tasandil, et viimased edastasid seda teavet ettevõtja-siseselt ning et üldisemalt olid nad kontaktis Saksamaa tasandil toimuvas teabevahetuses osalejatega (vt eespool punkt 222). Sellest ilmneb, et peakontori madalama tasandi töötajad, osaledes teabevahetuses, mis vähendas strateegilist ebakindlust tulevaste hindade ja keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomise aja osas, aitasid kaasa ülalnimetatud ühise plaani elluviimisele.

234    Teisena tõendavad vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 kajastatud tõendid, mis puudutavad 3. ja 4. veebruaril 2005 Lyonis (Prantsusmaa) toimunud peakontori madalama tasandi konkurentidevahelist koosolekut, et sellel koosolekul teavitas [konfidentsiaalne] teisi tootjaid, sealhulgas Scaniat, ühe enda toodetava veokimudeli tulevasest 5% hinnatõusust. Tuleb märkida, et hagejad väitsid, et eelviidatud koosoleku toimumise ajaks oli see teave avalik, ning esitasid selle väite tõendamiseks repliigis ja mõned päevad enne kohtuistungit ühe eriala-ajakirja artikli, mille elektroonilise versiooni kuupäevaks oli 4. veebruar 2005. Sõltumata selle tõendi vastuvõetavusest leiab Üldkohus, et eelnimetatud artikkel ei tõenda hagejate väidet, kuna teave, mille [konfidentsiaalne] esitas 3. ja 4. veebruari 2005. aasta koosolekul, oli ulatuslikum kui teave, mis sisaldus eelnimetatud artiklis, kus osutati ühe [konfidentsiaalne] veokimudeli hinnatõusule üksnes Ühendkuningriigi turul.

235    Hinnakujundust puudutav teave, mille [konfidentsiaalne] edastas 3. ja 4. veebruaril 2005 toimunud peakontori madalama tasandi koosolekul, tõendab, et sõltumata sellest, kas sel tasandil toimunud teabevahetus on käsitatav konkurentsieeskirjade rikkumisena, aitas see ellu viia eespool punktis 230 kirjeldatud ühist plaani, kuivõrd on tõendatud, et see puudutas ka veokite hinnakujundust puudutavaid küsimusi, mitte üksnes tehnilisi küsimusi.

236    Kolmandana tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 kajastatud [konfidentsiaalne] ettevõtjasisesest e-kirjast, mille saatis selle ettevõtja peakontori madalama tasandi töötaja F ning mis puudutas 4. ja 5. juulil 2005 toimunud konkurentidevahelist koosolekut, et peakontori madalama tasandi töötajad, sealhulgas Scania peakontori töötajad, vahetasid eelkõige Euro 4 ja Euro 5 keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomise ajaga seotud teavet. Näiteks teavitas F eelnimetatud e-kirjas oma kolleege 4. ja 5. juuli 2005. aasta koosolekul avaldatud asjaolust, et Scania „näitab [konfidentsiaalne] üritusel kogu valikut Euro 4 [standardile] vastavatest mootoritest (ja mõnesid Euro 5 [standardile] vastavaid mootoreid)“ ning et Scania on saanud juba 2000 tellimust, mis puudutavad Euro 4 standardile vastavaid mootoreid. Teise näitena teavitas F oma kolleege sellest, et sellel koosolekul [konfidentsiaalne] poolt antud teabe kohaselt ei ole tema kliendid vaidlustanud Euro 5 standardi kehtestamisega seotud hinnatõusu ning et juba on müüdud 6000 sellele standardile vastavat veokit. Teave, mida vahetati peakontori madalamal tasandil toimunud 4. ja 5. juuli 2005. aasta koosolekul, tõendab samuti, et peakontori madalamal tasandil toimunud teabevahetus aitas ellu viia eespool punktis 230 kirjeldatud ühist plaani, kuivõrd see tõendab, et kõnealune teabevahetus puudutas ka konkreetsetele keskkonnastandardile vastavate veokimudelite turuletoomise ajaga seotud küsimusi.

237    Neljandana tuleb tähele panna, et kolmel salajaste kontaktide tasandil osalesid samade ettevõtjate töötajad, ajalises plaanis kattusid peakontori madalama tasandi koosolekud kahe ülejäänud tasandi koosolekutega ning peakontori madalama tasandi töötajatel olid kontaktid Saksamaa tasandi töötajatega (vt eespool punktid 218 ja 229).

238    Nende asjaolude põhjal tuleb asuda seisukohale, et peakontori madalamal tasandil toimunud teabevahetus aitas kaasa eespool punktis 230 kirjeldatud ühise plaani elluviimisele ning seetõttu oli komisjonil õigus seda arvesse võtta, järeldamaks, et tegemist oli ühe ja vältava rikkumisega.

239    Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb käesolev väide tagasi lükata.

c)      Neljas väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist ning ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses komisjoni seisukohaga, et hagejad sõlmisid kokkuleppe või osalesid kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava

240    Käesoleva väite raames esitatud hagejate argumendid saab jagada kolme ossa, mida käsitletakse järgmiseks üksteise järel.

1)      Neljanda väite esimene osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

241    Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuses sisalduvad põhjendused ei võimalda neil mõista, millist laadi ja kui ulatuslik rikkumine on neile süüks pandud. Ühelt poolt ilmneb vaidlustatud otsuse artiklist 1, et komisjon on seisukohal, et hagejad panid toime rikkumise, kooskõlastades eelkõige Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava, ning et sellise tegevuse näol oli tegemist õigusrikkumisega. Teiselt poolt näib aga, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 243 ja 321 on leitud, et eelnimetatud kooskõlastamist puudutavad asjaolud on „seotud“ ja „täiendavad“ väidetavat hindade ning brutohindadega seotud kartellikokkulepet, viitades seeläbi sellele, et üksnes tehnoloogiate turuletoomise aega puudutanud teabevahetus iseenesest ei ole rikkumisena käsitatav.

242    Hagejad leiavad, et selline ebakõla komisjoni põhjendustes on käsitatav ELTL artikli 296 rikkumisena ning vaidlustatud otsus tuleb seetõttu tühistada.

243    Hagejad heidavad komisjonile ette ka seda, et viimane ei ole selgitanud, mis põhjustel on heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava puudutava teabe vahetamine käsitatav eesmärgil põhineva rikkumisena.

244    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

245    Tuleb mainida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 296 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustus oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduse põhjendatuse küsimusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. Sellest aspektist peab nõutud põhjendus vastama akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Mis puudutab täpsemalt üksikotsuste põhjendusi, siis nende otsuste põhjendamise kohustuse eesmärk on võimaldada kohtul teostada kontrolli ja anda asjaomasele isikule küllaldast teavet selle kohta, kas otsuses on tehtud viga, mis võimaldab vaidlustada otsuse kehtivuse (vt 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Campine ja Campine Recycling vs. komisjon, T‑240/17, ei avaldata, EU:T:2019:778, punkt 321 ja seal viidatud kohtupraktika).

246    Lisaks tuleb põhjendamisnõuet hinnates arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduse laadi ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või muudel isikutel, keda see puudutab ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Ei ole nõutav, et põhjenduses täpsustataks kõiki asjaga seotud fakte ja õiguslikke üksikasju, kuna otsuse põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ning kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Campine ja Campine Recycling vs. komisjon, T‑240/17, ei avaldata, EU:T:2019:778, punkt 322 ning seal viidatud kohtupraktika).

247    Pealegi on ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustuse kohaselt nõutav, et otsuse aluseks olevad põhjendused oleksid selged ja ühemõttelised. Niisiis peab akti põhjendus olema loogiline ja eelkõige ilma sisemise vastuoluta, mis takistab aktini viinud põhjuste õiget mõistmist (vt 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 151 ja seal viidatud kohtupraktika).

248    Siinses asjas on komisjon vaidlustatud otsuse punktis 7.2.3 „Konkurentsi piiramine“ sisalduvas põhjenduses 236 märkinud, et käesoleval juhul oli konkurentsivastase tegevuse eesmärk konkurentsi piiramine EMP territooriumil.

249    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 237 on komisjon täpsustanud, et käesoleval juhul on konkurentsi piiramisena käsitamist võimaldanud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste kogumi põhilisteks elementideks hindade ja brutohindade tõstmise kooskõlastamine kontaktide teel, mis puudutasid hindu ning heitestandarditele vastavate uute veokimudelite turuletoomise aega ja sellega seotud lisakulusid, ning konkuretsi seisukohast tundliku teabe vahetamine.

250    Vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis b on komisjon märkinud, et Scania sõlmis kokkulepped ja/või kooskõlastas oma tegevuse konkurentidega seoses keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ning sellega seotud kulude müügihinnas kajastamisega.

251    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 239 on komisjon asunud seisukohale, et kõigi kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste, milles osales Scania, eesmärk oli konkurentsi piiramine ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning see andis ettevõtjatele võimaluse konkurentidelt saadud teabest lähtudes kohandada oma hinnastrateegiat.

252    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 243 on komisjon selgitanud, et arutades uute keskkonnastandardite juurutamise aega ja uue tehnoloogiaga kaasnevate kulude müügihindades kajastamist, said hagejad teavet oma konkurentide kavatsustest seoses brutohindade tasemega. Komisjoni selgituste kohaselt kaasnesid uue tehnoloogia turuletoomisega seotud kulude müügihindades kajastamisega muudatused asjaomaste veokimudelite brutohindades. Osalised olid teadlikud sellest, millal uued mudelid (mille müügihindades lisakulud kajastusid) konkurentide brutohinnakirjadesse lisatakse, kuna nad teadsid, millal need uued mudelid turule tuuakse. Seetõttu leidis komisjon, et uute, keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomise kuupäeva puudutanud arutelud ja kokkulepped olid oma laadilt seotud ja täiendasid osaliste salajast koostööd, mis puudutas hindu ning brutohindade tõstmist.

253    Lisaks sellele tuleneb vaidlustatud otsuse punktis 7.2.4 „Üks ja vältav rikkumine“ sisalduvatest põhjendustest 315–350, et komisjon on leidnud, et Scania pani toime ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise ning et komisjon on selle kvalifitseerinud ühe ja vältava rikkumisena, mis seisnes salajastes kontaktides, mis puudutasid keskmise suurusega ja raskeveokite hindu ja brutohindade tõstmist EMPs ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamist. Komisjoni hinnangul oli nende salajaste kontaktide eesmärk piirata konkurentsi, vähendades konkurentide vahel strateegilist ebakindlust tulevaste hindade, brutohindade tõstmise ning keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamise osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 317).

254    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 321 on komisjon korranud vaidlustatud otsuse põhjenduses 243 esitatud käsitlust, mille kohaselt olid keskkonnastandarditele vastavate uute veokimudelite turuletoomise aega puudutanud arutelud ja kokkulepped oma laadilt seotud ning täiendasid osaliste salajast koostööd, mis puudutas hindu ja brutohindade tõstmist.

255    Viimaks tuleb tähele panna, et vaidlustatud otsuse artiklis 1 on märgitud:

„Kooskõlastades keskmise suurusega ja raskeveokite hinnad ja brutohindade tõstmise EMPs ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihinnas kajastamise, rikkusid järgmised Scania juriidilised üksused ELTL artiklit 101 ja EMP [lepingu] artiklit 53 järgmistel perioodidel […]“.

256    Ühelt poolt tuleneb vaidlustatud otsuse eespool esitatud kirjeldusest, et vastupidi hagejate väidetule ei ole komisjon heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava kooskõlastamist kvalifitseerinud selles otsuses eraldi ELTL artikli 101 rikkumisena. Seevastu on selge, et komisjon on asunud seisukohale, et eelnimetatud kooskõlastamine oli osaks ühest ja vältavast rikkumisest, millel oli üks konkurentsivastane eesmärk piirata konkurentsi keskmise suurusega ning raskeveokite turul EMP territooriumil.

257    Teiselt poolt tuleneb eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 236, 237, 239, 243 ja 321, et komisjon on asunud seisukohale, et heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava puudutava teabe vahetamine oli seotud ja täiendas hindu ja brutohindade tõstmist puudutanud teabevahetust ning et sisuliselt võimaldas kogu selline teabevahetus kohandada asjaomastel ettevõtjatel oma hinnastrateegiat, lähtudes konkurentidelt saadud teabest, mis on seega käsitatav eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna.

258    Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et vaidlustatud otsuses sisalduvad põhjendused kajastavad selgelt ja ühemõtteliselt komisjoni arutluskäiku, mis võimaldab seega Üldkohtul teostada oma kohtulikku kontrolli. Lisaks sellele kinnitavad hagejate poolt Üldkohtus esitatud argumentide sisu ja üksikasjalikkus seda, et vaidlustatud otsuse põhjendused võimaldasid neil vaidlustada seda otsust tõhusalt Üldkohtus.

259    Eeltoodu alusel tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.

2)      Neljanda väite teine osa, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon on asunud seisukohale, et hagejad sõlmisid kokkuleppe või osalesid kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava

260    Hagejad vaidlevad vastu komisjoni hinnangule, mille kohaselt sõlmisid hagejad kokkuleppe või kooskõlastasid oma tegevuse, mis puudutas heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava.

261    Seejuures märgivad hagejad, et kohustus viia veokimootorid Euro-standarditega vastavusse tuleneb liidu õigusaktidest, on veokitootjatele teada ega ole kuidagi innovatsiooniga seotud konkurentsi tulemus.

262    Hagejad väidavad ka, et Scania on alati järginud erinevaid Euro-heitestandardeid ka enne liidu õigusaktides sätestatud tähtaegade saabumist ning et tema tootmine oli üldiselt ära planeeritud kuus kuni seitse aastat enne seda tähtaega, mis oli neile ette nähtud standarditele vastavate tehnoloogiate turuletoomist puudutavates õigusaktides. Hagejate hinnangul ei ole see asjaolu kooskõlas komisjoni teesiga, mille kohaselt sõlmis Scania konkurentidega kokkuleppe või tegutses kooskõlastatult seoses Euro-standarditele vastavate tehnoloogiate turuletoomise ajakavaga.

263    Hagejad osutavad ka asjaolule, et heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajad erinesid veokitootjate lõikes väga palju, mis seab kahtluse alla neid aegu puudutava kooskõlastatud tegevuse nende vahel.

264    Samuti ei nõustu hagejad sellega, et vaidlustatud otsuses kirjeldatud teabe vahetamine tõendab, et nad sõlmisid kokkuleppe või osalesid kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas uute heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomist.

265    Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

266    Siinkohal tuleb märkida, et mõisted „kokkulepe“, „ettevõtjate ühenduste otsused“ ja „kooskõlastatud tegevus“ hõlmavad subjektiivsest lähtekohast salajase koostöö vorme, mis on oma olemuselt sarnased ning erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest (vt 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 23 ning seal viidatud kohtupraktika).

267    Kooskõlastatud tegevuse mõiste kohta on Euroopa Kohus leidnud, et niisuguse tegevuse all tuleb mõista koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid milles teadlikult valitakse konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevaheline praktiline koostöö (vt 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

268    Kooskõlastatud tegevuse olemasolu kindlaksmääramiseks vajalikke kooskõlastamise ja koostöö kriteeriume, mis ei nõua kaugeltki tegeliku plaani väljatöötamist, tuleb mõista konkurentsi käsitlevate Euroopa Liidu toimimise lepingu sätetest tulenevate mõistete kontekstis, mille kohaselt peab iga ettevõtja iseseisvalt kindlaks määrama, millist poliitikat ta kavatseb rakendada siseturul ning milliseid tingimusi pakkuda oma klientidele (vt 28. mai 1998. aasta kohtuotsus Deere vs. komisjon, C‑7/95 P, EU:C:1998:256, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 119 ning seal viidatud kohtupraktika).

269    Kuigi selline sõltumatuse nõue ei välista ettevõtjate õigust enda tegevust mõistlikult kohandada vastavalt konkurentide juba võetud või tulevikus võetavatele meetmetele, on selle nõudega oluliselt vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või võimaliku konkurendi käitumist turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud sel turul käituda või kavatseb hakata käituma, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatud teenuste liiki, ettevõtjate suurust ja arvu ning nimetatud turu suurust (vt 28. mai 1998. aasta kohtuotsus Deere vs. komisjon, C‑7/95 P, EU:C:1998:256, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).

270    Euroopa Kohus on seega otsustanud, et teabevahetus konkurentide vahel võib olla vastuolus konkurentsinormidega, kui see vähendab teadmatuse astet kõnealuse turu toimimise kohta või teeb selle astme olematuks, mille tulemusel tekib ettevõtjate vahel konkurentsipiirang (vt 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 121 ning seal viidatud kohtupraktika).

271    Käesoleval juhul tuleb tähele panna, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis b on komisjon väitnud, et Scania sõlmis kokkulepped ja/või kooskõlastas oma tegevuse teiste konkurentidega seoses keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamisega. See komisjoni väide tugineb paljudele vaidlustatud otsuses kajastatud tõenditele, mis tõendavad selle põhjendatust.

272    Esimesena tuleb viidata 6. aprillil 1998 Brüsselis (Belgia) peetud juhtkonna tasandi koosoleku protokollile, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 103. See protokoll tõendab selgelt, et nimetatud koosolekul osalejad vahetasid teavet hindade ja Euro 3 standardile vastavate veokimudelite turuletoomise ajakava kohta ning leppisid kokku, et nad ei juuruta sellele standardile vastavat tehnoloogiat enne selle turuletoomise kohustuslikuks muutumist. Eelnimetatud protokoll tõendab ka seda, et koosolekul osalejad vahetasid teavet, mis puudutas uue tehnoloogia turuletoomise kajastamist müügihindades. Kuivõrd kõnealuses protokollis on kasutatud sõnastust „kõik [konfidentsiaalne] liikmed“, saab järeldada, et Scania osales viidatud 6. aprilli 1998. aasta koosolekul.

273    Teisena viitab Üldkohus vaidlustatud otsuse põhjenduses 127 kajastatud juhtkonna tasandi koosolekule, mis peeti 10. ja 11. aprillil 2003 Göteborgis (Rootsi) ning kus Scania osales. Sellel koosolekul osalenud [konfidentsiaalne] esindaja tehtud käsikirjalised märkmed, mida on kajastatud nimetatud põhjenduses, tõendavad, et osalejad vahetasid teavet hindade ja Euro 4 standardile vastavate tehnoloogiate turuletoomise kohta. Nende märkmete kohaselt:

„Euro 4 [konfidentsiaalne] läbimüük okt 2004. [Konfidentsiaalne]/Scania võib alustada varem, ent ei soovi seda. Kõik nõustuvad alustama [konfidentsiaalne] „Müügiga alustamine“.“

274    Eespool punktis 273 mainitud 10. ja 11. aprilli 2003. aasta koosoleku sisu on [konfidentsiaalne] selgitanud konkurentidele, nende hulgas Scaniale, 8. mail 2003 saadetud faksis, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 128 ja kus on märgitud:

„Göteborgis toimunud koosolekul arutasime Euro 4 spetsifikatsiooni turuletoomist. Arutasin seda küsimust meie kolleegi [G-ga]. Kuigi [konfidentsiaalne] kahtleb, kas me kõik peame oma lubadusi, nõustub ta turuletoomisega 2004. aasta septembris, [konfidentsiaalne]. Täiesti selgelt ei peaks me seda müügiks pakkuma enne seda. Ma eeldan, et oleme kõik endiselt üksmeelel ning jääme selle aja juurde. Kui te mis tahes põhjusel ei saa seda teha, siis palun teatage mulle sellest faksi teel.“

275    Hagejad tuginesid [konfidentsiaalne] antud selgitustele haldusmenetluses, mille kohaselt ei puuduta eespool punktis 273 tsiteeritud märkmed veokitootjatevahelise kokkuleppe olemasolu, vaid näitavad üksnes seda, et kõik nõustusid tõsiasjaga, et tõenäoliselt ei tooda Euro 4 standardile vastavaid mootoreid turule enne 2004. aasta septembris toimuvat [konfidentsiaalne]. Tuleb siiski tõdeda, et need selgitused ei ole veenvad, kuna need on antud tagantjärgi ning lähevad vastuollu [konfidentsiaalne] esindaja märkmete ja 8. mai 2003. aasta faksi selge sõnastusega, mis tõendavad, et konkurendid olid kokku leppinud Euro 4 standardile vastavate mootorite turuletoomise 2004. aasta septembris.

276    Kolmandana tuleb viidata e-kirjale, mille [konfidentsiaalne] esindaja H saatis 16. septembril 2004 konkurentidele, sealhulgas Scaniale, ning milles ta märkis, et on otsustanud mitte osaleda juhtkonna tasandi koosolekul Hannoveris (Saksamaa). Nimetatud e-kirjas, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 138, on täpsustatud:

„Selle otsuse põhjuseks on pettumus. Pean talumatuks mõnede meie kolleegide (ja eriti neist ühe) käitumist Euro 4 ja Euro 5 puudutavas kommunikatsioonis ning viisi, kuidas need kolleegid on püüdnud veokitööstuse ning iseäranis mõnede oma kolleegide mainet kahjustada […]“.

277    Haldusmenetluse käigus esitatud suulises seletuses, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 138, selgitas [konfidentsiaalne], et tema tõi Euro 4 standardile vastava tehnoloogia turule enne konkurentide vahel kokku lepitud aega ehk enne 2004. aasta septembrit (vt eespool punktid 273 ja 274) ning see asjaolu põhjustaski [konfidentsiaalne] esindaja e-kirjas väljendatud rahulolematuse. Toimikust ilmneb, et juhtkonna tasandil toimunud teabevahetus katkes pärast seda vahejuhtumit (vaidlustatud otsuse põhjendus 138).

278    Eespool punktis 276 kirjeldatud [konfidentsiaalne] esindaja e-kiri näitab koosmõjus eespool punktides 273 ja 274 kirjeldatud tõenditega, et konkurentide vahel, kelle hulgas oli ka Scania, oli kokkulepe, mis puudutas Euro 4 standardile vastava tehnoloogia turuletoomist.

279    Hagejad tuginesid [konfidentsiaalne] esindaja ja eespool punktis 276 kirjeldatud e-kirja autori vande all antud avaldusele, milles viimane selgitas, et saatis selle e-kirja pingete tõttu [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vahel ning et mingisugust kokkulepet Euro 4 standardile vastava mootori turuletoomise aja osas veokitootjate vahel ei olnud. Hagejate hinnangul toetab eelviidatud, vande all antud avaldust asjaolu, et [konfidentsiaalne] ja tema esindaja ei reageerinud üldse, kui Scania teatas 31. märtsil 2004 toimunud pressikonverentsil oma esimese Euro 4 standardile vastava mootori väljalaskmisest. Hagejate hinnangul võib eeldada, et kui tootjad oleksid Euro 4 standardile vastava tehnoloogia turuletoomise ajakava osas sõlminud kokkuleppe, oleks [konfidentsiaalne] esindaja reageerinud samamoodi ka Scania teatele.

280    Need hagejate argumendid ei ole veenvad.

281    Ühelt poolt andis eespool punktis 276 kirjeldatud e-kirja autor selle vande all antud avalduse haldusmenetluses hulk aastaid pärast asjasse puutuvaid sündmusi ning seega in tempore suspecto. Seetõttu ei saa selle sisu kahtluse alla seada tõendusväärtust, mis on sündmuste kaasaegsetel ja objektiivsematel tõenditel, nagu eespool punktis 274 kirjeldatud faks ja eespool punktis 277 mainitud [konfidentsiaalne] avaldus (vt selle kohta 27. septembri 2006. aasta kohtuotsus Archer Daniels Midland vs. komisjon, T‑59/02, EU:T:2006:272, punkt 277; 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, T‑54/03, ei avaldata, EU:T:2008:255, punkt 379, ning 29. juuni 2012. aasta kohtuotsus E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, T‑360/09, EU:T:2012:332, punkt 201). Kõik need tõendid näitavad Euro 4 standardile vastava tehnoloogia turuletoomise aega puudutava kokkuleppe olemasolu veokitootjate vahel.

282    Teiselt poolt tuleb Scania 31. märtsi 2004. aasta pressikonverentsi osas tõdeda, et hagejate esitatud pressiteade ei toeta nende väidet sugugi, sest seal teatatakse Euro 4 standardile vastava 420hobujõulise mootori turuletoomisest 2004. aasta septembris ehk ajal, mis vastab konkurentide vahel Göteborgis 10. ja 11. aprillil 2003 toimunud koosolekul kokkulepitule (vt eespool punktid 273 ja 274).

283    Neljandana viitab Üldkohus teabevahetusele konkurentide vahel, kelle hulgas oli ka Scania DE, mis toimus 2.–8. detsembril 2004 ning puudutas 2005. aastaks kavandatud hinnatõuse (vaidlustatud otsuse põhjendus 140). Sellega seoses on [konfidentsiaalne] märkinud, et ta küsib „Euro 3 pealt Euro 4 peale“ ülemineku eest 5410 eurot.

284    Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 141, saatis Scania DE esindaja B 2. detsembril 2004 konkurentidest ettevõtjate töötajatele e-kirja, milles küsis, millal ja millise brutohinnaga tarnitakse 4 ja 5 standarditele vastavad mootorid. [Konfidentsiaalne] esindaja vastas, edastades küsitud andmed ja märkides eelkõige, et lisanduv hind Euro 4 ja Euro 5 standarditele vastavate mootorite puhul on vastavalt 11 500 eurot ja 14 800 eurot. 17. detsembril 2004 edastas B kogutud teabe konkurentidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 142).

285    Viiendana tuleb viidata vaidlustatud otsuse põhjenduses 149 kajastatud 12. septembri 2005. aasta koosolekule, mille teemadeks olid eelkõige „Euro 4/5 olukord“ ja „2006. aastaks kavandatud hinnatõusud“. Käsikirjalistest märkmetest nähtub, et sellel koosolekul vahetasid konkurendid, kelle hulgas oli ka Scania DE esindaja I, teavet, mis puudutas Euro 4 ja Euro 5 standarditele vastavate veokimudelite väljalaskmise aega ning nende hinnakujundust.

286    Kuuendana tuleb viidata vaidlustatud otsuse põhjenduses 180 kajastatud 21. juuli 2009. aasta e-kirjale, kus [konfidentsiaalne] töötaja tegi ettepaneku lisada Scania DE korraldusel 17. ja 18. septembril 2009 toimuma pidanud konkurentidevahelise koosoleku päevakorda järgmine punkt: “Euro VI – ma tean – kas meil on lubatud ja kas tahame sellest rääkida?“.

287    Eespool punktis 286 mainitud 17. ja 18. septembri 2009. aasta koosolekut on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 181. Selles põhjenduses kajastatud tõenditest, mida kaebajad ei vaidlusta, ilmneb, et konkurendid vahetasid teavet, mis puudutas Euro 6 standardile vastava tehnoloogia turuletoomise aega ning 2010. aastaks kavandatud hinnatõuse.

288    Punktides 272–287 kajastatud tõenditest ja asjaoludest ilmneb, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et Scania sõlmis oma konkurentidega kokkulepped ja/või osales nendega kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas keskmise suurusega ning raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude kajastamist müügihindades.

289    Eespool punktides 261–263 kajastatud hagejate argumendid ei lükka seda järeldust ümber. Eelkõige tuleb märkida, et heitekontrolli puudutavate Euro-standardite kasutuselevõttu käsitlevates liidu õigusnormides on ette nähtud üksnes nende normide kasutuselevõtu tähtajad (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 6), ent need ei pane veokitootjatele kohustust vahetada neile standarditele vastavate toodete väljalaskmise ajakava puudutavat teavet. Asjaolu, et Scania planeeris oma tootmise juba mitu aastat enne liidu õigusaktides konkreetse Euro-standardi kasutuselevõtuks ette nähtud tähtaega, ei tõenda samuti seda, et ta ei osalenud koos teiste veokitootjatega kooskõlastatud tegevuses. Asjaolu, et heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise kuupäevad varieerusid veokitootjate lõikes, ei tõenda samuti nendevahelise teabevahetuse puudumist ning see teabevahetus võimaldas neil teada oma konkurentide plaane.

290    Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb käesoleva väite teine osa tagasi lükata.

3)      Neljanda väite kolmas osa, mis puudutab seda, et heitekontrolli tehnoloogiate kasutuselevõtu ajakava puudutava teabe vahetamine ei ole käsitatav eesmärgil põhineva rikkumisena

291    Hagejad väidavad, et parimal juhul nähtub toimikus sisalduvatest tõenditest, et erandlikel juhtudel vahetasid osalised oma heitekontrolli tehnoloogiate turulelaskmise ajakava puudutanud teavet. Selline harv teabevahetus ei olevat aga käsitatav eesmärgil põhineva rikkumisena. Hagejate hinnangul ei ole vaidlustatud otsuses esitatud tõendeid selle kohta, et heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava puudutava teabe vahetamist saab juba selle laadist tingituna käsitada normaalset konkurentsi kahjustavana, ilma et oleks vaja analüüsida selle mõju.

292    Hagejate väitel on raske mõista, kuidas saaks turuletoomise aega puudutava teabe vahetamine kaasa tuua vähimagi viivituse või kahjustada konkurentsi kõnealuse uue tehnoloogia pakkumisel, kuna esiteks võtab uue heitekontrolli tehnoloogia väljatöötamine umbes kuus või seitse aastat, teiseks pidid kõik tootjad välja arendama uued Euro-standarditele vastavad mootorid ja tõid kõnealused tehnoloogiad turule enne liidu õigusaktides ette nähtud tähtaega ning kolmandaks ei olnud Euro-standarditele vastavate veokite järele praktiliselt nõudlust enne, kui need normid muutusid kohustuslikuks. Igal juhul ei olnud hagejate hinnangul teabevahetamise eesmärk heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomisega „viivitamine“.

293    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

294    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis b ja põhjenduses 239 on komisjon sedastanud, et kõigi kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste puhul, milles osales Scania ja mille hulgas olid ka kokkulepped või kooskõlastatud tegevus seoses heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja vastavate kulude müügihindades kajastamisega, oli eesmärk konkurentsi piiramine ELTL artikli 101 tähenduses ning need võimaldasid kohandada ettevõtjatel oma hinnastrateegiat, lähtudes konkurentidelt saadud teabest. Lisaks sellele on komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 243 ja 321 selgitanud, et keskkonnastandarditele vastavate uute veokimudelite turuletoomist puudutanud arutelud ja kokkulepped olid oma laadilt seotud ning täiendasid poolte salajast koostööd, mis puudutas hindu ja brutohindade tõstmist. Samuti on oluline meenutada, et komisjon on asunud seisukohale, et tegemist oli ühe ja vältava rikkumisega, mille eesmärk oli konkurentsi piiramine keskmise suurusega ja raskeveokite turul EMPs ning mis seisnes tegevustes, mis vähendasid osalejate vahel strateegilist ebakindlust eelkõige tulevaste hindade ja brutohindade tõstmise osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 317).

295    Eeltoodust ilmneb, et eespool punktides 291 ja 292 kajastatud hagejate argumendid tuginevad reale ekslikele eeldustele.

296    Nagu juba märgitud, ei ole komisjon heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava puudutava teabe vahetamist täielikult rikkumisena kvalifitseerinud. Samuti ei ole sellist teabevahetust eraldivõetuna kvalifitseeritud eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, vaid seda võeti arvesse koos teiste salajaste tegevustega. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 239 on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, mis võimaldas osalejatel kohandada oma hinnastrateegiat, lähtudes konkurentidelt saadud teabest, kvalifitseeritud „kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste kogum“.

297    Pealegi tuleb märkida, et komisjoni järeldus, et tegemist oli ühe ja vältava rikkumisega, ei tugine mitte tõdemusele, et heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomist puudutanud kokkulepped või kooskõlastatud tegevus piiras uute tehnoloogiate pakkumist, millele vihjavad eespool punktis 292 kajastatud hagejate argumendid. Komisjoni järeldus tugineb tõdemusele, et need salajased tegevused täiendasid hindu ja brutohindade tõstmist puudutanud salajasi tegevusi. Vaidlustatud otsuses kajastatud konkurentidevahelisest teabevahetusest nähtub, et veokimootorite Euro-standarditele vastavuse tagavate tehnoloogiate turuletoomine võis mõjutada asjasse puutuvate veokimudelite hindu ning tuua kaasa nende hindade tõusu. Konkurendid ei arutanud omavahel mitte üksnes ajakava, vaid ka uute tehnoloogiate turuletoomisega seotud kulude kajastamist müügihindades. Seetõttu on komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 243 ja 321 põhjendatult leidnud, et arutades uute tehnoloogiate turuletoomise aega ja nende tehnoloogiatega kaasnevaid kulusid, said konkurendid teada kavandatavate brutohindade taseme ning nende hindade tõstmise ajakava. Sellest järeldub, et eespool punktis 292 kajastatud hagejate argument tugineb vaidlustatud otsuse valel mõistmisel ja on tulemusetu.

298    Mis puudutab küsimust, kas veokitootjatevaheline teabevahetus, mis võimaldas neil teada saada oma konkurentide poolt kavandatavate brutohindade taseme ja nende hindade tõstmise ajakava, on käsitatav eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, siis käesoleva väite raames esitatud hagejate argumendid ei käsitle seda, kuna see väide tugineb, nagu juba märgitud, väärale arusaamale, et komisjon on neile tootjatele ette heitnud uute tehnoloogiate pakkumise piiramist (vt eespool punkt 297). Igaks juhuks tuleb meenutada, et konkurentidevaheline teabevahetus võib olla konkurentsieeskirjadega vastuolus, kui see vähendab ebakindlust või kaotab ebakindluse seoses asjaomase turu toimimisega ja toob kaasa ettevõtjatevahelise konkurentsi vähenemise (vt eespool punkt 270). Eelkõige tuleb asuda seisukohale, et konkurentsivastane eesmärk on sellisel teabevahetusel, mis võib kõrvaldada huvitatud isikute ebakindluse küsimuses, millal, mis ulatuses ja mil viisil asjaomased ettevõtjad kohandavad oma turukäitumist (vt 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 122 ning seal viidatud kohtupraktika).

299    Käesoleval juhul tuleb eespool punktis 298 kajastatud kohtupraktikat silmas pidades asuda seisukohale, et konkurentidevaheline teabevahetus, mis võimaldab neil saada teavet kavandatavate brutohindade taseme ja nende hindade tõstmise ajakava kohta ning kaotab seeläbi ebakindluse konkurentide tulevase käitumise osas, on käsitatav eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna (vt selle kohta 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Mamoli Robinetteria vs. komisjon, T‑376/10, EU:T:2013:442, punkt 72).

300    Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb käesoleva väite kolmas osa tagasi lükata. Seetõttu tuleb see väide tervikuna tagasi lükata.

d)      Viies väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist, kuna komisjon kvalifitseeris Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse „eesmärgil põhineva“ rikkumisena

1)      Sissejuhatavad märkused

301    Hagejad leiavad, et komisjon ei ole esitanud selgeid ja omavahel kooskõlas olevaid tõendeid, mis tõendaksid väidet, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus kahjustas konkurentsi piisavalt selleks, et käsitada seda „eesmärgil põhineva“ piiranguna 11. septembri 2014. aasta kohtuotsuse CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:2204) tähenduses.

302    Hagejad väidavad, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse sisust, eesmärkidest ning majanduslikust ja õiguslikust raamistikust nähtub, et hinnates selle „eesmärgil põhinevaks“, on komisjon rikkunud õigusnormi või teinud ilmse hindamisvea.

303    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

304    Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 238 on komisjon tõdenud esiteks, et Scania sõlmis kokkulepped ja/või tegutses kooskõlastatult kokkuleppele läinud osalistega seoses brutohindade ja brutohinnakirjade muutmisega ning nende muudatuste tegemise ajakavaga ja mõnikord ka netohindade või klientidele pakutavate allahindluste muutmisega; teiseks, et Scania sõlmis kokkulepped ja/või tegutses kooskõlastatult kokkuleppele läinud osalistega seoses keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standarditega nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja vastavate kulude hinnas kajastamisega, ning kolmandaks, et Scania ja kokkuleppele läinud osalised vahetasid muud ärilises plaanis tundlikku teavet ehk teavet, mis puudutas tarnetähtaegu, esitatud tellimusi, laovarude taset, sihtturuosasid, kehtivaid netohindu ja hinnasoodustusi, brutohinnakirju (isegi enne nende kehtima hakkamist) ning veokite konfiguraatoreid.

305    Vaidlustatud otsuse põhjenduse 212 kohaselt toimusid komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjenduses 238 tuvastatud salajased tegevused kolmel eespool punktides 35–38 nimetatud tasandil, eelkõige Saksamaa tasandil.

306    Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 239 leidnud, et kogumis oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 238 kajastatud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse eesmärk konkurentsi piiramine ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning see võimaldas ettevõtjatel kohandada oma hinnastrateegiat, lähtudes konkurentidelt saadud teabest.

307    Samuti tuleb tähele panna, et komisjon on need salajased tegevused kogumis kvalifitseerinud ühe ja vältava rikkumisena, mis toimus aastatel 1997–2011. Komisjoni hinnangul järgisid Scania ning kokkuleppele läinud osalised tervikplaani, millel oli üks konkurentsivastane eesmärk: piirata konkurentsi keskmise suurusega ja raskeveokite turul EMPs. See eesmärk saavutati väidetavalt tegevuste kaudu, mis vähendasid konkurentide vahel strateegilist ebakindlust tulevaste hindade ja brutohindade tõstmise ning keskkonnastandarditele vastavate veokite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamise osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 317).

308    Eeltoodust tuleneb, et kuigi komisjon ei ole Saksamaa tasandil toimunud salajasi kontakte käesoleval juhul kvalifitseerinud iseenesest ELTL artikli 101 rikkumistena, on ta asunud seisukohale, et nende kontaktide näol oli tegemist eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangutega ning need moodustasid ühe osa Scaniale süüks pandud ühest ja vältavast rikkumisest, aidates kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Käesoleva väite raames tuleb käsitleda küsimust, kui põhjendatud on komisjoni hinnang, mille kohaselt on Saksamaa tasandil toimunud salajased kontaktid käsitatavad eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangutena.

309    Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et teatud liiki koostöö ettevõtjate vahel on konkurentsile nii piisavalt kahjulik, et võib järeldada, et selle koostöö tagajärgi ei ole vaja kontrollida (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 49, ja 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 113; vt selle kohta ka 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, C‑32/11, EU:C:2013:160, punkt 34).

310    Vahetegemine „eesmärgil põhinevatel rikkumistel“ ja „tagajärjel põhinevatel rikkumistel“ on seotud asjaoluga, et teatud ettevõtjatevahelise salajase koostöö vorme võib juba oma laadilt lugeda konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 50, ja 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 114; vt selle kohta ka 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, C‑32/11, EU:C:2013:160, punkt 35).

311    Seega on välja kujunenud, et teatud salajasi tegevusi, nagu hindade horisontaalne kindlaksmääramine kartellide poolt, võib pidada selliseks, millel võib olla niivõrd negatiivne mõju eelkõige kaupade ja teenuste hinnale, kogusele või kvaliteedile, et ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel võib pidada tarbetuks tõendada, et neil on turule tegelik mõju. Nimelt näitab kogemus, et sellised tegevused toovad kaasa tootmise languse ja hinnatõusu, lõppedes ressursside halva jaotumisega eelkõige tarbijate kahjuks (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 51, ja 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 115).

312    Kui teatud tüüpi ettevõtjatevahelise kooskõlastatud tegevuse sisu analüüs ei viita siiski konkurentsi kahjustamisele piisavas ulatuses, tuleb seejärel uurida selle tegevuse tagajärgi ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi tegelikult märgatavalt takistati, piirati või kahjustati (14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, C‑32/11, EU:C:2013:160, punkt 34; 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 52, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 116).

313    Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et hindamaks, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe või ettevõtjate ühenduse otsus on piisaval tasemel kahjulik, et pidada seda „eesmärgil põhinevaks“ konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, tuleb tähelepanu pöörata selle tingimuste sisule, eesmärkidele, mida soovitakse saavutada, ning majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, millesse see kuulub. Selle konteksti hindamisel tuleb samuti arvesse võtta asjasse puutuvate kaupade või teenuste laadi ning asjaomase turu või asjaomaste turgude tegelikku toimimist ja struktuuri (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 117; vt selle kohta ka 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, C‑32/11, EU:C:2013:160, punkt 36).

314    Lisaks, kuigi selle kindlakstegemisel, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe kujutab endast piirangut, ei ole poolte tahe oluline asjaolu, ei keela miski konkurentsiasutustel või liikmesriigi ja liidu kohtutel seda arvesse võtta (14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, C‑32/11, EU:C:2013:160, punkt 37; 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 54, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 118).

315    Mis puudutab täpsemalt konkurentidevahelist teabevahetust, siis tuleb meenutada, et kooskõlastatud tegevusena käsitatava koordineerimise ja koostöö kriteeriume tuleb mõista asutamislepingu konkurentsieeskirjadele omasest kontseptsioonist lähtudes, mille kohaselt peab iga ettevõtja sõltumatult otsustama, mil viisil ta kavatseb siseturul tegutseda (4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 32, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 119).

316    Kuigi selline sõltumatuse nõue ei välista ettevõtjate õigust kohandada mõistlikult enda tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevikus võetavatele meetmetele, on selle nõudega oluliselt vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või võimaliku konkurendi käitumist turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud sellel turul käituda või kavatseb hakata seal käituma, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatud teenuste liiki, ettevõtjate suurust ja arvu ning nimetatud turu suurust (4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 33, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 120).

317    Euroopa Kohus on otsustanud, et teabevahetus konkurentide vahel võib olla vastuolus konkurentsinormidega, kui see vähendab teadmatuse astet kõnealuse turu toimimise kohta või teeb selle astme olematuks, mille tulemusel tekib ettevõtjate vahel konkurentsipiirang (2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, C‑194/99 P, EU:C:2003:527, punkt 81; 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 35, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 121).

318    Täpsemalt tuleb asuda seisukohale, et konkurentsivastane eesmärk on teabevahetusel, mis võib kõrvaldada huvitatud isikute ebakindluse küsimuses, millal, mis ulatuses ja mil viisil kohandavad asjaomased ettevõtjad oma turukäitumist (19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 122; vt selle kohta ka 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 41).

319    Lisaks võib kooskõlastatud tegevusel olla konkurentsivastane eesmärk ka siis, kui sellel ei ole otsest seost tarbijahindadega. Nimelt ei võimalda ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastus asuda seisukohale, et keelatud on üksnes kooskõlastatud tegevus, millel on vahetu mõju lõpptarbijate makstavatele hindadele (19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 123; vt selle kohta ka 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 36).

320    Nimetatud ELTL artikli 101 lõike 1 punktist a nähtub vastupidi, et kooskõlastatud tegevusel võib olla konkurentsivastane eesmärk, kui sellega „otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused“ (4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 37, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 124).

321    Igal juhul on ELTL artikli 101 eesmärk sarnaselt muude aluslepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega kaitsta peale konkurentide või tarbijate otseste huvide ka turustruktuuri ning selle tõttu konkurentsi kui sellist. Niisiis ei saa kooskõlastatud tegevuse konkurentsivastase eesmärgi olemasolu tuvastamine sõltuda otsesest seosest tegevuse ja tarbijahindade vahel (4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punktid 38 ja 39, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 125).

322    Lõpuks tuleb tähele panna, et ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastusest endast tuleneb, et kooskõlastatud tegevuse mõiste eeldab lisaks ettevõtjatevahelisele koostööle turukäitumist, mis on selle koostöö tulemus, ning põhjuslikku seost nende kahe elemendi vahel (4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 51, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 126).

323    Euroopa Kohus on selles osas asunud seisukohale, et tuleb eeldada – tingimusel, et puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mille peavad esitama huvitatud ettevõtjad –, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidega vahetatud teavet, et määrata kindlaks oma käitumine turul. Täpsemalt on Euroopa Kohus järeldanud, et niisugune kooskõlastatud tegevus kuulub ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse isegi siis, kui sellel puudub konkurentsivastane mõju turul (4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 51, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 127).

2)      Vahetatud teabe sisu

i)      Vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis a osutatud brutohindade ja brutohinnakirjade kavandatud muutmine ning nende muudatuste tegemise ajakava

324    Hagejad leiavad, et brutohindu puudutanud teave, mida vahetati Saksamaa tasandil, ei olnud sellist laadi, mis vähendaks „strateegilist“ ebakindlust konkurentide vahel.

325    Seejuures väidavad hagejad esimesena, et Saksamaa tasandil vahetatud hinnateave puudutas kehtivaid hindu, millega turustajad müüsid Saksamaal volitatud edasimüüjatele, mitte aga tulevasi hindu ega hindadega seotud kavatsusi. Teisena väidavad hagejad, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus puudutas hindu, mis olid juba avalikud, ning kolmandana väidavad nad, et vahetatud teabel brutohindade kohta ei olnud mingisugust informatiivset väärtust seoses hindadega, millega kaupa tegelikult lõpptarbijale müüdi.

–       Hagejate argument, mis puudutab seda, kas Saksamaa tasandil vahetati olevikku või tulevikku puudutavat teavet

326    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 240 on komisjon märkinud, et konkurendid arutasid omavahel mitut tulevaste hindade ja tulevase brutohindade muutumisega seotud asjaolu.

327    Hagejad ei nõustu komisjoni seisukohaga vaidlustatud otsuses, mille kohaselt puudutas brutohindu puudutanud teave, mida vahetati Saksamaa tasandil, tulevasi brutohindu ja hinnakujundusega seotud kavatsusi. Sisuliselt väidavad nad, et see teabevahetus puudutas kehtivaid brutohindu ning seega ei olnud sellel sellist strateegilist tähtsust, et seda saaks käsitada „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiiranguna. Väidetavalt vahetati teavet kehtivate (ajakohaste) brutohindade kohta, ent need olid juba enne teabevahetamist teatavaks tehtud volitatud edasimüüjatele või kohaldati neid juba tarnitud või klientide poolt esitatud tellimuste esemeks oleva kauba suhtes.

328    Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et toimikus sisaldub hulgaliselt tõendeid, mis näitavad, et brutohindade tõstmisega seoses Saksamaa tasandil toimunud arutelud olid selgelt tulevikku vaatavad ning nende eesmärk oli kõrvaldada ebakindlus konkurentide tulevase hinnastrateegia osas. Nii olid vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 kirjeldatud 2.–8. detsembrini 2004 toimunud teabevahetuse esemeks 2005. aastaks kavandatud hinnatõusud; vaidlustatud otsuse põhjenduses 149 kirjeldatud 12. septembri 2005. aasta teabevahetuse esemeks olid 2006. aastaks kavandatud hinnatõusud; vaidlustatud otsuse põhjenduses 158 kirjeldatud 2007. aasta juuni- ja juulikuise teabevahetuse esemeks olid 2008. aastaks kavandatud hinnatõusud; vaidlustatud otsuse põhjenduses 166 kirjeldatud 12. ja 13. märtsi 2008. aasta teabevahetuse esemeks olid 2008. ja 2009. aastat hõlmavat perioodi puudutavad hinnatõusud; vaidlustatud otsuse põhjenduses 179 kirjeldatud 2009. aasta juulis toimunud teabevahetuse esemeks olid 2010. aastaks kavandatud hinnatõusud ning vaidlustatud otsuse põhjenduses 190 käsitletud 14. oktoobri 2010. aasta e-kiri tõendab 2011. aastat puudutavate hinnatõusudega seotud teabe vahetamist. Scania DE töötajad osalesid kõigis neis teabevahetustes.

329    Lisaks ilmneb toimikust, et nii Scania kui ka teised konkurendid andsid enda poolt kavandatavate hinnatõusude kohta üksteisele teavet, vastates konkurentidelt saadud sellekohastele taotlustele. Nii palus üks [konfidentsiaalne] Saksamaa tasandi töötaja vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 kirjeldatud 2. detsembri 2004. aasta e-kirjas konkurentidelt teavet 2005. aastaks kavandatud hinnatõusude kohta, märkides järgmist: „Hinnatõusud 2005: nagu igal aastal, soovib ülemus teada, kas ja millal te järgmisel aastal hindu tõstate.“ Lisaks täpsustas ta: „Seetõttu palun jagage seda teavet kõigiga, et mitte kaotada aega eraldi taotluste esitamise peale.“ Samamoodi on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 179 kajastatud 20. juuli 2009. aasta e-kirjas, mis puudutas taotlust teabe esitamiseks eelkõige 2010. aasta hinnatõusude kohta: „[N]agu igal aastal, tuleb majas planeerida edasist tegevust ning [käsitleda] sellega seotud küsimusi.“

330    Hagejad ei nõustu sellega, et teavet vahetati tulevaste brutohindade kohta, väites, et hinnateave, mida vahetati Saksamaa tasandil, puudutas selliseid turustaja ja volitatud edasimüüja vahelistes suhetes kohaldatud brutohinnakirju, mis olid volitatud edasimüüjatele juba teatavaks tehtud ning mis olid juba lõppklientidepoolsete tellimuste esitamise aluseks. Selle argumendi toetuseks tuginevad hagejad ühe majanduskonsultatsioonide büroo koostatud kahele aruandele, millest esimene kannab 20. septembri 2016. aasta kuupäeva ja esitati komisjonile haldusmenetluse käigus (edaspidi „20. septembri 2016. aasta majandusaruanne“) ning teine kannab 9. detsembri 2017. aasta kuupäeva ja esitati esimest korda Üldkohtule (edaspidi „9. detsembri 2017. aasta majandusaruanne“). Nendes aruannetes on analüüsitud konkurentidevahelist teabevahetust, millest Scania DE osa võttis (ja mida on mainitud vastuväiteteatises ning vaidlustatud otsuses), ja Scania poolt esitatud andmetele tuginedes tõendavad need väidetavalt seda, et kõik need teabevahetused puudutasid selliseid brutohinnakirju, mille Scania DE enne nende konkurentidele teatavakstegemist oli juba teatavaks teinud Scania volitatud edasimüüjatele Saksamaal või millest lähtudes olid lõppkliendid juba esitanud tellimusi.

331    Need hagejate argumendid Üldkohut ei veena.

332    Sõltumata eespool punktis 330 mainitud ning hagejate poolt enda kaitseks tellitud ning haldusmenetluses ja Üldkohtus esitatud kahes aruandes kasutatud andmete usaldusväärsusest ja täpsusest, tuleb märkida, et mitmest vaidlustatud otsuses kajastatud teabevahetusest ilmneb, et hinnatõusud, mida arutati nende teabevahetuste raames, puudutasid pärast asjaomast teabevahetust esitatud tellimusi. Asjaolu, et tegemist oli tulevikku puudutava teabe vahetamisega, on seega tõendatud isegi siis, kui juhinduda hagejate käsitlusest. Siinkohal viitab Üldkohus näiteks vaidlustatud otsuse põhjendustes 140, 149, 166, 171 ja 190 kajastatud Saksamaa tasandi teabevahetustele. Nii teavitas [konfidentsiaalne] vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 kajastatud 2004. aasta detsembris toimunud teabevahetuse käigus oma konkurente sellest, et tõstab sõidukeid ja lisavarustust puudutavate hinnakirjade hindu 3% võrra nende tellimuste puhul, mis esitatakse pärast 1. aprilli 2005; vaidlustatud otsuse põhjenduses 166 kajastatud Saksamaa tasandi konkurentidevahelisel koosolekul, mis toimus 12. ja 13. märtsil 2008, tegi [konfidentsiaalne] ettekande, millega teavitas [konfidentsiaalne] oma konkurente teatud veokimudelite hindade tõstmisest tellimuste puhul, mis esitatakse alates 2008. aasta aprillist, 2008. aasta oktoobrist ja 2009. aasta aprillist; vaidlustatud otsuse põhjenduses 171 kajastatud 7. novembri 2008. aasta e-kirjas teavitatakse konkurente hinnatõusust, mida [konfidentsiaalne] kohaldab tellimuste suhtes, mis esitatakse alates 2009. aasta aprillist, ning hinnatõusust, mida [konfidentsiaalne] kohaldab tellimuste suhtes, mis esitatakse alates 2009. aasta veebruarist.

333    Pealegi tuleb tõdeda, et isegi kui veokitootjad olid enne Saksamaa tasandil hindade tõstmist puudutava teabe vahetamist teatanud „ettevõttesiseselt“ – ehk oma volitatud edasimüüjatele – kavatsusest brutohindu tõsta ja nende brutohindade alusel juba tellimusi vastu võtnud, ei tähenda see, et vahetatud teave ei olnud kasulik nende konkurentidele, kuivõrd see teave ei olnud avalik ja puudutas seda jaganud veokitootjate hinnastrateegiat.

334    Toetamaks teesi, et Saksamaa tasandil toimunud tootjatevaheline teabevahetus puudutas kehtivaid, mitte aga tulevasi brutohindu, väidavad hagejad ka, et Scania DE ei muutnud oma hindu selle (hindu puudutava) teabe põhjal, mille ta konkurentidelt saada võis. Selle väite põhjendamiseks tuginevad hagejad 9. detsembri 2017. aasta majandusaruandele, mis väidetavalt tõendab, et pärast seda, kui Scania DE oli edastanud oma hinnakirjad teistele Saksamaa tasandil osalejatele, toimus nende hinnakirjade alusel oluline müük.

335    Selle argumendiga, mida tuleb käsitleda eespool punktides 322 ja 323 kajastatud põhimõtetest lähtudes, ei saa samuti nõustuda, kuivõrd see ei kinnita kuidagi, et Scania ei võtnud Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses saadud andmeid arvesse oma hinnastrateegia kujundamisel. Asjaolu, et Scania osales teabevahetuses oma konkurentidega regulaarselt 14 aasta jooksul, tõendab, et sellistel andmetel oli Scania jaoks strateegiline väärtus (vt selle kohta 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EU:C:2009:343, punkt 51).

336    Vaidlustamaks seda, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus puudutas tulevasi brutohindu, tuginevad hagejad veel kahele argumendile. Ühelt poolt viitavad nad toimikus sisalduvatele teiste veokitootjate seletustele, mis kinnitavad, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus ei puudutanud tulevaste hindadega seotud kavatsusi. Teiselt poolt väidavad nad, et hindade kujundamine ei olnud Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalenud Scania DE töötajate ülesanne ning nad olid veendunud, et nende kontaktidevõrgustiku tegevus ei hõlma „tulevasi“ hindu käsitletavat teavet. Scania DE töötajad olid kinnitanud, et teiste tootjate töötajatele edastati alati teavet, mida oli laialt levitatud juba Scania volitatud edasimüüjate võrgustikes, ning nad olid eeldanud, et teiste tootjate edastatud hinnateave puudutab „kehtivaid“, mitte aga tulevasi hindu.

337    Eespool punktis 336 kajastatud hagejate argumentidega ei saa samuti nõustuda.

338    Seletustes, millele tuginevad hagejad, on veokitootjad kõigepealt sisuliselt märkinud, et brutohindu puudutav teave, mida vahetati Saksamaa tasandil, oli juba (see tähendab enne teabevahetamist) edastatud volitatud edasimüüjatele ja see oli tootjate hinnangul seega avalik. Saksamaa tasandil vahetatud teabe „avalikkust“ on käsitletud edaspidi punktides 342–350. Analüüsi selles etapis tuleb märkida, et toimikus on tõendeid, mis kinnitavad, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse esemeks oli eelkõige brutohindade tõstmine tulevikus – seda kinnitavad ka tootjate enda seletused. Nagu komisjon on märkinud vaidlustatud otsuse põhjendustes 89 ja 91, kinnitas enamik tootjaid, et Saksamaa tasandil arutatud teemade hulgas oli brutohindade tõstmine tulevikus ning et see teabevahetus oli süsteemne ja regulaarne.

339    Järgmiseks lähtuvad Scania DE töötajate seletused ekslikust eeldusest, et brutohinnad, mille kohta vahetati teavet Saksamaa tasandil, olid „kehtivad“ hinnad, kuna need olid juba teatavaks tehtud volitatud edasimüüjate võrgustikes. Selles osas, kuidas Scania DE töötajad mõistsid Saksamaa tasandil toimunud teabevahetust, tuleb igal juhul osutada sellele, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei eelda ettevõtjale ELTL artikli 101 rikkumise süükspanemine selle rikkumisega seotud ettevõtja töötajate teadlikkust rikkumisest, vaid niisuguse isiku tegevust, kellel on õigus tegutseda ettevõtja nimel (vt selle kohta 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, T‑588/08, EU:T:2013:130, punkt 581 ning seal viidatud kohtupraktika). Nagu märgib ka komisjon, ei vaidlusta hagejad käesoleval juhul seda, et Scania DE töötajad, kes osalesid teabevahetuses, olid volitatud seda tegema. Seetõttu on hagejate argument, mis puudutab Scania DE töötajate ülalnimetatud arusaama ja nende vastutust hindade kehtestamise eest, tulemusetu ja tuleb tagasi lükata.

340    Viimaks tuleb tagasi lükata hagejate etteheide, et komisjon ei ole arvesse võtnud eespool punktis 330 mainitud 20. septembri 2016. aasta majandusaruannet. Toimik ei kinnita selle etteheite põhjendatust ning eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kõnealusest aruandest oli vähe kasu, kuna sellega sooviti toetada ekslikku teesi, mille kohaselt vahetati Saksamaa tasandil „päevakohast“ teavet, kuna see teave oli juba teatavaks tehtud volitatud edasimüüjate võrgustikes.

341    Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb tagasi lükata kõik hagejate argumendid, mis puudutavad Saksamaa tasandil vahetatud teabe „päevakohasust“.

–       Hagejate argument, mis puudutab seda, et brutohinnad, mille kohta Saksamaa tasandil teavet vahetati, olid avalikud

342    Hagejad väidavad, et võttes arvesse võrdlemisi pikka aega, mis jääb veoki tellimise ja selle tarnimise vahele, olid veokitootjad brutohindu puudutava teabe, mida vahetati Saksamaa tasandil, juba teatavaks teinud oma volitatud edasimüüjate võrgustikes ning sellest lähtuti volitatud edasimüüjate ja klientide vahelistes läbirääkimistes – niisiis oli see teave avalik. Seetõttu ei olnud sellel teabel konkurentide jaoks väidetavalt mingisugust strateegilist väärtust. Hagejad leiavad, et nende käsitlust toetab teatud määral ka komisjoni suuniste ELTL artikli 101 kohaldatavuse kohta horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes (ELT 2011, C 11, lk 1) 4. joonealune märkus punktis 74.

343    See hagejate argument Üldkohut ei veena.

344    Esimesena on üldisemas plaanis ilmnenud, et Saksamaa tasandil toimunud hindu puudutav teabevahetus toimus sageli ja paljude aastate vältel. Samuti nähtub toimikust, et see teabevahetus oli struktureeritud ja hästi korraldatud, kuna osalejatel paluti sageli täita Exceli tabel andmetega, mis puudutasid eelkõige planeeritavat brutohindade tõstmist; siinkohal viitab Üldkohus näiteks vaidlustatud otsuse põhjendustele 150, 166, 171, 172, 175, 179 ja 188 ning mõnede tootjate poolt haldusmenetluses antud seletustele, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 91. Seda asjaolu arvesse võttes ei ole usutav, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus ei olnud konkurentidele oma hinnastrateegia planeerimise seisukohast väärtuslik.

345    Teisena tuleb märkida, et hagejad ei ole tõendanud, et veokitootjad oleksid võinud teavet, mida vahetati Saksamaa tasandil, saada mingil muul viisil kui konkurentidevaheliste otsekontaktide teel, ning nad möönavad, et ei saa tuua näiteid hinnatõusudest teatamise kohta mõne kõigile kättesaadava allika kaudu. Hagejad ei vaidlusta ka mõnede konkurentide poolt haldusmenetluses antud seletusi, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 269 ja 270 ning mille kohaselt ei olnud Saksamaal toimunud teabevahetuse esemeks olev brutohindu ja brutohindade tõstmise kavatsust puudutav teave üldiselt avalik ja avalikkusele kättesaadavatest allikatest oli seda võimalik saada vaid osaliselt ning avalik teave brutohindade kohta ei olnud sedavõrd üksikasjalik ega täpne kui vahetult konkurentidelt saadu.

346    Sellega seoses tuleb ka täpsustada, et hagejad ei ole tõendanud, et tulevast brutohindade tõstmist puudutav teave, mille said veokitootja volitatud edasimüüjad ja lõppkliendid, jõudis lihtsalt, otse ja regulaarselt ka teiste veokitootjateni. Sellega seoses täpsustas üks veokitootja haldusmenetluses, et üldiselt ei jaga kliendid volitatud esindajatega peetavatel läbirääkimistel konkurentide brutohindade tõstmise kavatsust puudutavat teavet, kuivõrd see teave ei tugevda klientide positsiooni volitatud esindajatega peetavatel läbirääkimistel (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 279).

347    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et brutohinnakirjades hindade tõstmist puudutava teabe edastamine volitatud esindajate võrgustikele ei muutnud seda teavet „avalikuks“, kuna avalik on selline objektiivne teave turu kohta, mida on võimalik vahetult tuvastada (vt selle kohta 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus BPB vs. komisjon, T‑53/03, EU:T:2008:254, punkt 236).

348    Samuti ilmneb, et brutohinnakirjades hindade tõstmist puudutava teabe vahetamine Saksamaa tasandil oli konkurentide jaoks ainus võimalus saada see teave lihtsalt, kiiresti ja üksikasjalikult ning luua vastastikune kindlustunne tulevaste hinnastrateegiate osas (vt selle kohta 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus BPB vs. komisjon, T‑53/03, EU:T:2008:254, punkt 236).

349    Seega tuleb nõustuda vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni seisukohaga, et teave, mida vahetati Saksamaa tasandil, ei olnud avalik (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendus 242). Samuti tuleb täpsustada, et vastupidi hagejate argumendile (vt eespool punkt 342) on see komisjoni seisukoht kooskõlas suunistega ELTL artikli 101 kohaldatavuse kohta horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes. Nimetatud suuniste punktis 74 on komisjon selgitanud, et kavandatavaid tulevasi hindu või koguseid käsitlevate individuaalsete andmete vahetamist konkurentide vahel tuleks käsitada tegevusena, mille eesmärk on piirata konkurentsi. Tõsi, punktis 74 on komisjon 4. joonealuses märkuses täpsustanud, et konkreetsetes olukordades, kus äriühingud on täielikult pühendunud sellele, et müüa tulevikus hindadega, mille nad on varem avalikkusele teada andnud (st nad ei saa neid hindu muuta), ei käsitata sellist tulevastest individuaalsetest hindadest või kogustest avalikku teadaandmist kavatsusena ning seetõttu ei peeta selle eesmärgiks tavaliselt konkurentsi piiramist. Selle joonealuse märkuse sisu ei ole aga käesoleval juhul asjasse puutuv, kuna veokitootjad, sealhulgas Scania, ei andnud Saksamaa tasandil vahetatud hindu puudutavat teavet avalikkusele, vaid ainult oma volitatud edasimüüjate võrgustikule.

350    Eeltoodud kaalutlusi aluseks võttes tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt oli brutohindu puudutav, Saksamaa tasandil vahetatud teave avalik.

–       Hagejate argument, mis puudutab seda, et hindu puudutaval teabel, mida Saksamaa tasandil vahetati, puudus informatiivne väärtus turul toimuvates tehingutes tegelikult kohaldatavate hindade seisukohast

351    Hagejad väidavad, et brutohindu puudutav teave, mida vahetati Saksamaa tasandil, ei andnud mingisuguseid viiteid konkurentide hinnakujundusega seotud tegevuste kohta tulevikus. Nad selgitavad, et vastupidi vaidlustatud otsuses antud komisjoni hinnangule ei ole veokite hinnakujunduse keerukuse ja seda mõjutavate tegurite paljususe tõttu brutohindadel ja brutohinnakirjadel mis tahes informatiivset väärtust turul tehtavate tehingute tegelike hindade seisukohast.

352    Hagejad on seda argumenti korranud ja edasi arendanud seoses argumentidega, mis puudutavad Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse majanduslikku ja õiguslikku konteksti. Seetõttu käsitletakse seda hinnangu andmisel viimati nimetatud argumentidele.

ii)    Kavandatavad muudatused seoses netohindade ja klientidele pakutavate allahindlustega, millele on osutatud vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis a

353    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis a on komisjon märkinud, et mõnikord vahetasid Scania ja kokkuleppele läinud osalised teavet kavandatavate muudatuste kohta, mis puudutasid netohindu või klientidele pakutavaid allahindlusi. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 212 punktist a ilmneb, et komisjoni hinnangul vahetati sellist teavet Saksamaa tasandil mitmel korral.

354    Hagejad väidavad, et sellist teabevahetust ei toimunud, ning leiavad, et dokumentaalsed tõendid, millele tugineb komisjon, ei tõenda selle toimumist.

355    Toimikust ilmneb, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud eespool punktis 353 kajastatud tegevuste toimumist.

356    Allahindlusi puudutava teabevahetuse toimumist tõendavad ühe [konfidentsiaalne] töötaja käsikirjalised märkmed 3. ja 4. mail 2004 Scania DE asukohas toimunud konkurentidevahelise koosoleku kohta, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 134. Neis märkmetes on märgitud, et „hindade keskmine +5, 6, 7,5%! brutohindu ei muudeta, sama allahindluste tase“. Lisaks sellele ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 156 kajastatud dokumentaalsetest tõenditest, et 7. septembril 2006 teavitas üks [konfidentsiaalne] töötaja teiste veokitootjate Saksamaa tasandi töötajaid, nende hulgas üht Scania DE töötajat, [konfidentsiaalne] hindade tõstmisest, märkides, et „1. oktoobrist hinnad tõusevad (ainult [konfidentsiaalne]): 2% kõigi [konfidentsiaalne] mudelite puhul“, ning et „hinnakirjad ei muutu, küll aga müüja hinnasoodustus“. Samuti ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 158 kajastatud dokumentaalsest tõendist, et vastuseks ühe [konfidentsiaalne] töötaja poolt konkurentide Saksamaa tasandi töötajatele saadetud teabenõudele teatas üks [konfidentsiaalne] töötaja 10. juulil 2007 [konfidentsiaalne] poolt kohaldatavate allahindluste muutmisest. Scania DE töötajad osalesid eelnimetatud teabevahetustes.

357    Netohindu puudutava teabevahetusega seoses ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 kajastatud dokumentaalsest tõendist, et vastuseks 2. detsembri 2004. aasta teabenõudele, mille oli esitanud üks [konfidentsiaalne] töötaja ja mis puudutas 2005. aastaks kavandatavaid hinnatõuse, teatas [konfidentsiaalne] oma konkurentidele eelkõige, et netohindu tõstetakse 1% võrra alates 1. jaanuarist 2005 lisavarustuse puhul ning alates 1. veebruarist 2005 kõigi mudelite puhul. [Konfidentsiaalne] täpsustas, et hindade tõstmine toimub allahindluste vähendamise teel. Samamoodi tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 149 kajastatud dokumentaalsest tõendist, et Saksamaa tasandil 12. septembril 2005 Scania osalusel toimunud konkurentidevahelise koosoleku kontekstis teatas [konfidentsiaalne] oma konkurentidele [konfidentsiaalne] veokimudeli hinna tõstmisest vahemikus 8–10% neto. Lisaks sellele ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 179 kajastatud dokumentaalsest tõendist, et vastuseks 20. juuli 2009. aasta teabenõudele, mille esitas üks [konfidentsiaalne] töötaja ja mis puudutas eelkõige hindade tõstmist 2010. aastal, teatas [konfidentsiaalne] töötaja oma konkurentidele netohindade suurendamisest 1,5% võrra kõigi tellimuste puhul, mis esitatakse alates 2009. aasta oktoobrist. Netohindu puudutavat teabevahetust tõendavad lisaks vaidlustatud otsuse põhjendustes 184 ja 188 kajastatud dokumentaalsed tõendid. Scania DE töötajad osalesid eelnimetatud teabevahetustes.

358    Mitmete eespool punktides 356 ja 357 kajastatud teabevahetustega (näiteks vaidlustatud otsuse põhjendustes 140, 149, 156 ja 158 kajastatud teabevahetused) seoses tuginevad hagejad eespool punktides 327 ja 342 kajastatud põhjendustele ning viitavad, et vahetati olevikku (mitte tulevikku) puudutanud teavet, mis oli avalik. Kuivõrd Üldkohus on need põhjendused juba tagasi lükanud, ei saa hagejate argumendid eespool punktis 355 esitatud seisukohta ümber lükata.

iii) Keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomisega seotud kulude müügihindades kajastamine, mida on käsitletud vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis b

359    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis b on komisjon märkinud, et Scania ja kokkuleppele läinud osalised sõlmisid kokkulepped ja/või tegutsesid kooskõlastatult seoses keskmise suurusega ning raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomisega seotud kulude müügihindades kajastamisega. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 212 punktist b ilmneb, et komisjoni hinnangul toimusid mitmed sellised salajased tegevused Saksamaa tasandil.

360    Hagejad vaidlevad vastu sellele, et nad olid kooskõlastanud oma tegevust heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomisega seotud kulude müügihindades kajastamisega (brutohindade tõus) Saksamaa tasandil. Lisaks sellele, eitamata küll hindu puudutava teabe vahetamist Saksamaa tasandil, väidavad nad, et tehnoloogiate turuletoomisega seotud hindu puudutanud teave, mida vahetati Saksamaa tasandil, ei puudutanud tulevasi ega kavandatavaid hindu.

361    Toimikust ilmneb, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud eespool punktis 359 kajastatud salajase tegevuse toimumist ja Scania osalemist selles.

362    Näiteks ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 kajastatud tõenditest, et Scania DE osalusel 2. ja 8. detsembril 2004 Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse raames teatas [konfidentsiaalne] konkurentidele oma kavatsusest tõsta uute Euro 4 nõuetele vastavate mudelite hinda 5410 euro võrra. Samuti ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 141 kajastatud tõenditest, et vastuseks e-kirjale, mille Scania DE töötaja B konkurentidele saatis ja kus ta palus teavet Euro 4 ning Euro 5 standarditele vastavate mootorite hindade ja tarnimise aegade kohta, teatas [konfidentsiaalne] Saksamaa tütarettevõtja töötaja J, et see tootja tarnib neile standarditele vastavaid veokeid alates 2005. aasta aprillist või maist ning et Euro 4 ja Euro 5 standarditele vastavate mootorite puhul lisandub hinnale vastavalt 11 500 eurot ja 14 800 eurot. Lisaks ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 149 kajastatud tõenditest, et hindu puudutanud teavet vahetati Saksamaa tasandil 12. septembril 2005 toimunud konkurentidevahelisel koosolekul. Arutamisel olnud teemade hulgas olid 2006. aastaks kavandatud hinnatõusud. Sellel koosolekul osales Scania DE töötaja I. Ühe koosolekul osaleja käsikirjalistest märkmetest ilmneb, et [konfidentsiaalne] teatas oma konkurentidele lisatasudest, mida see tootja rakendab Euro 4 ja Euro 5 standarditele vastavate tehnoloogiate turuletoomisest tingituna. Ka tuleneb toimikus sisalduvatest tõenditest, et eelnimetatud 12. septembri 2005. aasta koosolekul tegi Scania DE töötaja I üksikasjaliku esitluse, mis puudutas Scania hindade tõstmist seoses Euro 3 ja Euro 4 standarditele vastavate tehnoloogiate turuletoomisega. Planeeritavaid hinnatõuse puudutanud teabevahetuse toimumine ilmneb ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 166 kajastatud tõenditest, mis puudutavad 12. ja 13. märtsil 2008 Saksamaa tasandil toimunud konkurentidevahelist koosolekut. [Konfidentsiaalne] esitluses on märgitud, et 2008. aasta maist tõuseb Euro 5 standardile vastava mootori hind 2350 euro võrra.

363    Mitme eespool punktis 362 (ning vaidlustatud otsuse põhjendustes 141, 149 ja 166) kajastatud teabevahetuse kohta väidavad kaebajad eespool punktides 327 ja 342 kajastatud põhjendustele viidates, et teave, mida vahetati, puudutas olevikku, mitte tulevikku, ning see teave oli avalik. Kuivõrd need põhjendused on Üldkohus juba tagasi lükanud, ei lükka hagejate argumendid eespool punktis 361 võetud seisukohta ümber.

iv)    Muu äriliselt tundliku teabe vahetamine, mida on käsitletud vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis c

364    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis c on komisjon märkinud, et Scania ja kokkuleppele läinud osalised vahetasid muud äriliselt tundlikku teavet, mis puudutas näiteks tarnetähtaegu, esitatud tellimusi ja laovarusid, sihtturuosasid, kehtivaid netohindasid ja allahindlusi, brutohinnakirju (isegi enne nende kehtima hakkamist) ning veokite konfiguraatoreid.

365    Hagejad väidavad eelkõige, et see „muu äriliselt tundlik teave“, mida mõnikord Saksamaa tasandil vahetati, oli tehnilist laadi ega saanud kaotada osalejate vahel strateegilist ebakindlust üksteise turukäitumise osas. Hagejate hinnangul ei saa seda teavet ei eraldivõetuna ega koos vaidlustatud otsuse põhjenduses 238 mainitud teabega käsitada „eesmärgil põhineva“ rikkumise esemena.

366    Siinkohal tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 237 ilmneb, et komisjoni hinnangul oli eespool punktis 364 kajastatud äriliselt tundliku teabe vahetamine üks konkurentide poolt kasutatud vahenditest, mis võimaldas neil kooskõlastada hindu ja brutohindade tõstmist, ning teiseks vahendiks olid salajased kontaktid, mis puudutasid hindade kujundamist ning heitestandarditele vastavate uute veokimudelite turuletoomise ajakava ja sellega seotud täiendavaid kulusid (vt vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktid a ja b).

367    Samuti ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 317, et komisjoni hinnangul oli eespool punktis 364 kajastatud äriliselt tundliku teabe vahetamine üks vahenditest, mida konkurendid kasutasid selleks, et vähendada strateegilist ebakindlust tulevaste hindade, brutohindade tõstmise ning keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude hindades kajastamise osas.

368    Samuti tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 1 ei ole viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis c nimetatud „muu äriliselt tundliku teabe“ vahetamisele.

369    Lisaks sellele on komisjon kostja vastuses selgitanud, et viide „muule äriliselt tundlikule teabele“ oli üks näide sellest, kuidas kartelliosalised rakendasid kooskõlastatud tegevust, mis puudutas tulevasi hindu ja brutohindade tõstmist ning tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamist, ning et see viide ei laienda rikkumise ulatust.

370    Eeltoodust tuleneb, et seda, kas „muu äriliselt tundliku teabe“ vahetamist puudutavad komisjoni hinnangud on põhjendatud, ei ole vaja käsitleda, kui ilmneb, et komisjon on suutnud tõendada muude vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktides a ja b ning põhjenduse 317 punktides a ja b nimetatud salajaste tegevuste toimumist ning nendega kaasneva „eesmärgist lähtuva“ konkurentsipiirangu esinemist. Üldkohus võtab selles küsimuses seisukoha edaspidi punktis 394.

371    Siinkohal võtab Üldkohus arvesse ka asjaolu, et komisjoni järeldused, mis puudutavad „muu äriliselt tundliku teabe“ vahetamist, ei mõjuta rikkumise kestust ega raskust ega seetõttu ka trahvisummat, kuivõrd nende osas on määravaks vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktides a ja b ning põhjenduse 317 punktides a ja b nimetatud salajased tegevused.

3)      Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse eesmärk

372    Hagejad leiavad, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus puudutas eelkõige toodetega seotud tehnilist teavet. Osalejate eesmärk olevat olnud klientide parema teenindamise huvides olla kursis veokite tehnilise arenguga. Hagejate väitel olid Saksamaa tasandil Scania DE nimel osalejateks müügikoolitajad, kes ei osalenud hindu puudutavate Scania DE otsuste tegemises. Oma väidete tõendamiseks on hagejad esitanud Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalenud Scania DE töötajate vande all antud seletused. Samuti tuginevad nad vastusele, mille [konfidentsiaalne] esitas vastuväiteteatisele.

373    Komisjon leiab, et hagejate argumendid on alusetud.

374    Tuleb märkida, et toimiku sisu ei toeta hagejate väidet, mille kohaselt puudutas Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus põhiliselt tehnilisi küsimusi. Seevastu tõendavad toimikus sisalduvad tõendid, et oluline osa sellest teabevahetusest puudutas hindadega seotud teavet, mis vastupidi hagejate esitatud põhjendustele oli tulevikku vaatav ega olnud avalik. Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse konkurentsivastast eesmärki tõendab ka see, et paljudel juhtudel sai teabevahetus alguse erinevate tootjate töötajate poolt esitatud teabenõuetest, mis puudutasid konkurentide poolt planeeritavaid tulevasi hindu. Nii kirjutas [konfidentsiaalne] töötaja K vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 kajastatud 2. detsembri 2004. aasta e-kirjas teemal „Hinnatõusud 2005“, et „nagu igal aastal, soovib ülemus teada, kas ja millal te järgmisel aastal hindu tõstate“, ning täpsustas, et „[s]eetõttu palun jagage seda teavet kõigiga, et võita aega [ja vältida] eraldi taotluste esitamist“. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 180 kajastatud 21. juuli 2009. aasta e-kirjas tegi [konfidentsiaalne] töötaja L vastuseks e-kirjale, milles Scania DE töötaja I oli küsinud Saksamaa tasandil 17. ja 18. septembril 2009 toimuva konkurentide koosoleku aruteluteemade kohta, „teemasid puudutavaid spontaanseid ettepanekuid“, täpsustades, et „Euro VI? Ma tean – kas võime ja soovime sel teemal rääkida? – Kuidas me kõik saame selle aasta hindu uuesti tõsta?“.

375    Vande all antud seletustes on Scania DE töötajad kinnitanud, et nemad ei osalenud selles äriühingus hindu puudutavate otsuste tegemisel, ent need kinnitused ei toeta argumenti, mille kohaselt puudutas Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus põhiliselt tehnilist teavet, ega väidet, mille kohaselt oli eelnimetatud töötajate eesmärk selles teabevahetuses osalemise kaudu hoida end kursis tehnilise arenguga.

376    Üldkohus ei pea veenvaks ka [konfidentsiaalne] väidet, millele tuginevad hagejad ja mille kohaselt ei olnud hindu puudutanud teave põhiliseks põhjuseks, miks tema töötajad Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalesid, ega tema kinnitust, mille kohaselt tundis see äriühing teiste tootjate hinnakirjade vastu huvi põhiliselt põhjusel, et need olid ainsad dokumendid, mis sisaldasid täielikku ülevaadet veokite erinevatest mudelitest ja variatsioonidest. Nagu komisjon õigesti märgib, ei selgita eelnimetatud [konfidentsiaalne] väited seda, miks oli veokite erinevate mudelite ja variatsioonide nimekirja saamiseks vaja vahetada teavet ka hindade tõstmise kohta tulevikus. Liiati ilmneb toimikust, et see tootja märkis haldusmenetluses (vastuses komisjoni teabenõudele) selgelt, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus puudutas ka hinnakirjades kajastuvate hindade tõstmist tulevikus ning et selline teabevahetus oli süsteemne ja regulaarne.

377    Eeltoodu tõttu eespool punktis 372 kajastatud hagejate argumendid Üldkohut ei veena. Toimik kinnitab seevastu, et põhjendatud on vaidlustatud otsuse põhjenduses 307 esitatud komisjoni seisukoht, mille kohaselt läks veokite brutohindade tõstmist puudutanud teabevahetus kaugemale sellise teabe vahetamisest, mis oli avalik, ning et sellise teabevahetuse eesmärk oli suurendada läbipaistvust osaliste vahel ja vähendada seega turu tavapärase toimimisega seotud ebakindlust.

378    Lisaks sellele, isegi kui eeldada, et tuvastatud konkurentsivastase eesmärgi kõrval olid Saksamaa tasandil toimunud teabevahetusel hagejate poolt osutatud õiguspärased eesmärgid, ei kõiguta see komisjoni järeldust, mis puudutab „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiirangu esinemist. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et salajase tegevuse eesmärgiks võib pidada konkurentsi piiramist isegi siis, kui selle ainus eesmärk ei ole konkurentsi piiramine, vaid sellel on ka teisi, õiguspäraseid eesmärke (vt selle kohta 20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punkt 21 ning seal viidatud kohtupraktika).

379    Eeltoodud põhjendusi silmas pidades tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mis puudutavad Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse eesmärki.

4)      Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse kontekst

380    Hagejad leiavad, et majandusliku ja õigusliku konteksti, eelkõige veokite turu laadi ja struktuuri ning selle toimimise tingimuste analüüs lükkab ümber komisjoni seisukoha, et tegemist oli „eesmärgil põhineva“ rikkumisega.

381    Hagejad selgitavad, et veokeid toodetakse ja turustatakse paljudes konfiguratsioonides ja variatsioonides, lähtudes klientide vajadustest, ning et nende lõplik hind sõltub nende omadustest ja turu eripäradest riigis, kus neid müüakse. Hagejad märgivad ka, et veokiostjateks on professionaalid, kellel on tugev positsioon läbirääkimistel.

382    Hagejad on niisiis seisukohal, et tingituna veokite mitmekülgsusest ja sellest, et mitu tegurit mõjutavad kliendile esitatavatel arvetel kajastatud lõplikku hinda, mis on alati individuaalne hind, ei ole brutohindadel ja brutohinnakirjadel, mida vahetasid konkurendid, informatiivset väärtust konkurentsiga seotud näitajate (st turutehingutes klientidele väljastatud arvetel kajastatavate või tegelikult kohaldatavate hindade) seisukohast, ent komisjon ei ole teabevahetuse laadi kindlaks tehes seda konteksti piisavalt arvesse võtnud.

383    Samuti väidavad hagejad, et Scania kasutab keerulist hindade kindlaksmääramise mehhanismi, kus hinnakujundust puudutavad otsused tehakse mitmes üksteisest sõltumatus etapis Scania peakontori, liikmesriigi turustajate, volitatud edasimüüjate ja klientide vahel toimuvate vabade läbirääkimiste tulemusel. Kuna hinnad varieeruvad tarneahela erinevates etappides, mis on tingitud sellest, et kõigil tasanditel toimuvad sõltumatud läbirääkimised, ei ole hinnad, millega tehas müüb turustajale, enam seotud brutohinnakirjadega, millest turustaja lähtub volitatud edasimüüjale müümisel, ega hindadega, millega kohalikud sõltumatud volitatud edasimüüjad müüvad lõppklientidele. Nende argumentide puhul tuginevad hagejad 9. detsembri 2017. aasta majandusaruandele, mis tõendavat, et Scania puhul on turustajate ja volitatud edasimüüjate vahelistes suhetes kohaldatavate brutohindade ning vastavate tehinguhindade vahel suur erinevus ning brutohinnakirjad ja tegelikud tehinguhinnad ei järgi ühtset tendentsi. Sellest järeldub, et brutohinnakirja muutmisest ei saa konkurent järeldada, kuidas muutuvad ligikaudselt tegelikud tehinguhinnad.

384    Esimesena tuleb meenutada, et komisjon on veokite turu struktuuri ja veokitööstuse hinnakujunduse mehhanismi kajastanud vaidlustatud otsuse põhjendustes 22–40 (vt eespool punktid 19–22).

385    Samuti tuleb tähele panna, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 51 ja 52 on komisjon käsitlenud Euroopa tasandil toimunud hindade tõstmise mõju hindadele liikmesriigi tasandil (vt eespool punktid 32 ja 33). Seejuures on komisjon märkinud, et tootjate turustajad liikmesriikides, nagu Scania DE, ei ole brutohindade ja brutohinnakirjade kehtestamisel sõltumatud, ning hinnad, mida kohaldatakse kõigis turustusahela etappides kuni lõpptarbijani, tulenevad peakontori tasandil kehtestatud üleeuroopalistest brutohinnakirjadest (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 51).

386    Komisjoni hinnangul järeldub sellest, et hinna tõstmine üleeuroopalises brutohinnakirjas, mis otsustatakse peakontori tasandil, määrab ära selle, kuidas muutub turustaja netohind ehk hind, mille turustaja veoki ostu eest peakontorile maksab. Kui peakontor tõstab ülalnimetatud brutohindu, mõjutab see komisjoni hinnangul ka turustaja brutohinnataset ehk hinda, mida volitatud edasimüüja maksab turustajale, isegi kui hind, mille maksab lõplik tarbija, ei muutu tingimata samas proportsioonis või ei muutu üldse (vaidlustatud otsuse põhjendus 52).

387    Oma hinnangus, mille kohaselt oli tulevase brutohindade tõstmisega seotud teabevahetus konkurentsivastast laadi, on komisjon seda faktilist konteksti arvesse võttes vaidlustatud otsuse põhjenduses 284 täpsustanud, et veokite turu tavalisest suuremast läbipaistvusest ja selle turu suurest kontsentreerumisest tingituna puudutas ainus ebakindlus, millega osalised kokku puutusid, seda, kas nende konkurendid edaspidi oma hinnastrateegiat muudavad, ning kui, siis miks ja millal. Komisjon tõdeb, et selle ebakindluse kõrvaldamiseks korraldasid Scania ning kokkuleppele läinud osalised hästi struktureeritud ja süsteemse strateegilise teabevahetamise hindade muutumise kohta tulevikus. Komisjoni hinnangul oli tulevane brutohindade tõstmine üks teguritest, millest lähtudes toimus hindade kindlaksmääramine üleeuroopalistes brutohinnakirjades (mida kasutasid kõik peale [konfidentsiaalne]), kusjuures neist hinnakirjadest tulenesid kõik riigi tasandil kohaldatavad hinnad, sealhulgas lõplike tehingute hinnad (vaidlustatud otsuse põhjendus 284).

388    Komisjon täpsustab ka, et asjasse ei puutu see, et vahetatud teabe alusel ei olnud võimalik täpselt välja arvutada tarbijatele müüdavate veokite lõplikke hindu. Komisjoni hinnangul võimaldas teabevahetus, millest ilmnes brutohindade edasine arengutendents, konkurentidel mõista, millal ja kuidas hinnad Euroopas muutuvad. Lisaks sellele andis üksikasjalike brutohinnakirjade vahetamine komisjoni hinnangul tootjatele võimaluse teha erinevaid saadud andmeid kombineerides järeldusi kehtivate või tulevaste netohindade ligikaudse suuruse kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 285).

389    Teisena tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 41–50 kirjeldab komisjon hindade kindlaksmääramist Scanias ja selles osalejaid (vt eespool punktid 23–31).

390    Eespool punktidest 384–389 ilmneb, et vastupidi hagejate väitele on komisjon piisavalt arvesse võtnud selle teabevahetuse konteksti, kui ta asus seisukohale, et Scania osalusel toimunud teabevahetus oli „eesmärgi“ tõttu konkurentsivastane. Asudes seisukohale, et tulevikusündmusi puudutava teabe vahetamine Saksamaa tasandil oli oma eesmärgi tõttu konkurentsivastane, on komisjon eelkõige arvesse võtnud veokite turule ja selle hinnakujundusmehhanismile iseloomulikke tunnuseid.

391    Kolmandana tuleb eespool punktis 383 kajastatud hagejate argumentide osas esiteks osutada sellele, et kohtupraktika kohaselt võib kooskõlastatud tegevusel olla konkurentsivastane eesmärk ka juhul, kui sellel ei ole otsest seost tarbijahindadega (vt eespool punktid 319–321). Seega asjaolu, et Scania turustusahela mingisuguses etapis otsustatud brutohindade tõus ei pruukinud mõjutada lõpptarbija poolt makstavat hinda, ei ole piisav, lükkamaks ümber komisjoni seisukohta, et eelkõige Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus, mis puudutas brutohindade muutmist tulevikus, kujutas endast „eesmärgil põhinevat“ konkurentsipiirangut vahetatud teabe kasulikkuse tõttu konkurentide hinnastrateegia kindlakstegemise seisukohast.

392    Teiseks ei tõenda eespool punktis 383 kajastatud hagejate argumendid, et teave brutohindade muutumise kohta tulevikus, mida Scania DE töötajad andsid Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse käigus, ei olnud strateegiline teave. Nagu nähtub Scania hindade kindlaksmääramise mehhanismi kirjeldusest (vt eelkõige eespool punktid 26, 27 ja 31), olid Scania DE poolt kohaldatavad brutohinnad, mille suhtes kohaldati allahindlusi, aluseks hinnale, millega müüdi veokeid volitatud edasimüüjatele Saksamaa turul. Sellest järeldub, et tulevikus tehtavad muudatused eelnimetatud brutohindades olid üheks elemendiks, mis mõjutas siirdehinda, millega Scania DE andis veoki üle Saksamaa volitatud edasimüüjatele, ning et seega oli neid muudatusi puudutava teabevahetuse näol tegemist strateegilise teabevahetusega.

393    Neljandana ja üldisemalt tõendavad seda, et Saksamaa tasandil vahetatud teave brutohindade muutumise kohta tulevikus oli strateegilist laadi, ka teabevahetuse sagedus, regulaarsus ja süsteemsus ning vaidlustatud otsuse põhjenduses 93 esile toodud ja vaidluse all mitte olev asjaolu, et enamiku tootjate puhul edastati see teave sageli vastava tootja peakontorisse ja seda võeti arvesse tootja hinnastrateegia kindlaksmääramisel.

394    Nende kaalutluste põhjal tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mis puudutavad Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse konteksti. Samuti tuleb asuda seisukohale, et komisjon on Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse õigesti kvalifitseerinud „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiiranguna. Seetõttu tuleb viies väide tagasi lükata.

e)      Kuues väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon on asunud seisukohale, et geograafilise ulatuse poolest hõlmab Saksamaa tasandiga seotud rikkumine kogu EMP territooriumi

395    Hagejad vaidlevad vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 386 sisalduvale komisjoni seisukohale, et geograafiliselt ulatuselt hõlmas rikkumine kogu selle kestuse jooksul tervet EMP territooriumi, ning selle osaks oli seega ka konkurentide tegevus Saksamaa tasandil.

396    Tuleb meenutada, et komisjon on asunud seisukohale, et käesoleval juhul oli tegemist ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühe ning vältava rikkumisega perioodil 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011.

397    Rikkumise geograafilise ulatuse osas on komisjon asunud seisukohale, et see hõlmas kogu 17. jaanuari 1997. aasta ja 18. jaanuari 2011. aasta vahelisel perioodil tervet EMP territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendus 386).

398    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 386 esitatud komisjoni seisukoha aluseks olevad põhjendused on vaidlustatud otsuse põhjendustes 388 ja 389 sõnastatud järgmiselt:

„(388) Scanial ja kokkuleppele läinud osalistel on brutohinnad ja brutohinnakirjad, mida kasutatakse üle Euroopa. Tõendid kinnitavad, et enne ja pärast üleeuroopaliste või ülemaailmsete brutohinnakirjade kasutuselevõttu pidasid konkurendid tervet EMP lepingu osalisriikide territooriumi puudutanud konkurentsivastaseid arutelusid ning leppisid kokku brutohindade tõstmises selliselt, et EMPs oleksid keskmise suurusega ja raskeveokite hinnad sarnased. Tõendid kinnitavad, et enne üleeuroopaliste hinnakirjade kasutuselevõttu ei puudutanud arutelud ainult konkreetseid riike, vaid otseselt kogu Euroopat (vt põhjendused 103 ja 104). Pärast EMP territooriumil kohaldatavate üleeuroopaliste brutohinnakirjade kasutuselevõttu said konkurendid aru Euroopa hinnastrateegiast, vahetades teavet brutohindade tõstmise kohta Saksamaal (vt põhjendus 175), kuna see kajastas hindade tõstmist peakontorite poolt üleeuroopalistes brutohinnakirjades.

(389) Lisaks sellele leppisid nad kokku ja/või kooskõlastasid keskmise suurusega ning raskeveokite puhul Euro 3–[Euro] 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamise kogu EMP territooriumil. Teabe vahetamine uute tehnoloogiastandardite (näiteks Euro 3 standardi) ja sellega seotud hindade tõstmise kohta ei piirdunud teatud riikidega, vaid hõlmas kogu EMP territooriumi (vt põhjendused 100 ja 103).“

399    Samuti tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses on komisjon asunud seisukohale, et juhtkonna tasandil toimunud konkurentidevaheline teabevahetus katkes 2004. aasta septembris ning pärast seda jätkus konkurentidevaheline teabevahetus Saksamaa tasandil (vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punkt a).

400    Vaidlustatud otsuse adressaatide hulgas on Scania DE, kuna komisjon peab seda üksust otseselt vastutavaks konkurentsivastase teabevahetuse eest alates 20. jaanuarist 2004 kuni 18. jaanuarini 2011 (vaidlustatud otsuse põhjenduse 410 punkt b).

401    Põhjendamaks oma teesi, mille kohaselt piirdus Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus Saksamaa territooriumiga, on hagejad esitanud sisuliselt kaks rühma argumente.

402    Ühest küljest leiavad hagejad, et teave, mille Scania DE sai oma konkurentidelt, oli huvipakkuv ainult seoses Saksamaa turuga. Lisaks sellele ei eeldanud Scania DE kunagi, et see teave võiks olla laiemalt huvipakkuv ning saaks vähendada ebakindlust konkurentide hinnastrateegia osas Euroopas.

403    Teisest küljest leiavad hagejad, et Scania DE ei edastanud oma konkurentidele sellist teavet, mis oleks huvipakkuv ka väljaspool Saksamaa turgu, ega vähendanud seeläbi nende ebakindlust Scania hinnastrateegia osas väljaspool Saksamaad. Lisaks sellele ei olevat Scania DE jätnud konkurentidele „muljet“ kogu EMPd puudutava teabe andmise kohta.

404    Järgmisena käsitletakse neid kahte argumentide rühma.

1)      Scania DE saadud teabe geograafiline ulatus

405    Esimesena ilmneb toimikust, et veokitootjad alustasid järk-järgult üleeuroopaliste brutohinnakirjade kasutamist alates 2000. aastast ning 2006. aastal olid sellised hinnakirjad enamikul tootjatest ehk [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne]. Üldkohus leiab, et nii oli see ka Scania puhul, nagu selgitatud edaspidi punktides 426–428. Üleeuroopalist brutohinnakirja ei olnud üksnes [konfidentsiaalne].

406    Samuti tuleb märkida, et teiste osaliste puhul ei sea hagejad kahtluse alla komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes 51 ja 52 sedastatut, et üleeuroopalised brutohinnakirjad koostatakse tootjate peakontorites ning neis hinnakirjades näidatud hindade tõstmine mõjutab turustajate ja volitatud edasimüüjate hinnataset.

407    Teisena sisaldab käesoleva kohtuasja toimik tõendeid, mis viitavad sellele, et konkurendid olid selliste hinnakirjade olemasolust enam-vähem teadlikud. Nii ilmneb ühest [konfidentsiaalne] 30. märtsi 2006. aasta ettevõttesisesest esitlusest, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 151, et sellel tootjal oli konkurentide hindade tõstmist puudutav teave, mis pärines [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], Scania ja [konfidentsiaalne] üleeuroopalistest brutohinnakirjadest, [konfidentsiaalne] Itaalia hinnakirjast ning [konfidentsiaalne] Saksamaa hinnakirjast. Nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 160, tulenes Hispaanias asuvate konkurentide töötajate poolt läbi viidud „hinnastruktuuri“ puudutavast uuringust, mille tulemusi kajastati ühes tabelis, et [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] olid liidus „ühtsed hinnad“, samas kui [konfidentsiaalne] ja Scanial neid ei olnud. See uuringutulemuste tabel edastati Hispaanias asutatud konkurentide, nende hulgas Scania Hispaania töötajatele.

408    Hagejad tuginevad [konfidentsiaalne] 2008. aasta majasisesele esitlusele, millest olevat võimalik järeldada, et 2008. aastal ei arvanud see ettevõtja, et tema konkurendid kasutavad üleeuroopalisi brutohinnakirju, ent Üldkohus ei pea seda tõenditele antava üldhinnangu seisukohast määravaks. Lisaks sellele on see ettevõtja 2010. aastal esitatud trahvide eest kaitse saamise taotluses kinnitanud, et tal oli üleeuroopaline brutohinnakiri ning et „nii võis see olla ka konkurentide puhul“, vihjates seeläbi komisjonile, et geograafiliselt ulatuselt võis teabevahetus puudutada kogu Euroopat.

409    Kolmandana on mõned tootjad, kellel olid üleeuroopalised brutohinnakirjad ([konfidentsiaalne]), haldusmenetluses täpsustanud, et hindade tõstmine, millest nad Saksamaa tasandil teatasid, oli sisuliselt neis üleeuroopalistes hinnakirjades kajastatud hindade tõstmine, kuna need hinnakirjad asendasid riigisiseseid hinnakirju. Üldkohus viitab seejuures [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastustele komisjoni 27. novembri 2012. aasta teabenõudele, mis on lisatud kostja vastusele, ning [konfidentsiaalne] vastusele komisjoni 19. septembri 2013. aasta teabenõudele, mille viimane esitas vastuseks Üldkohtu menetlust korraldavale meetmele (vt eespool punkt 75). Neist tõenditest tuleneb, et konkurentsivastane teave, mida vähemalt mõned Scania konkurendid edastasid Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse käigus – mille osas pole vaidlust, et selles osalesid Scania DE töötajad –, ei piirdunud oma ulatuselt Saksamaa turuga.

410    Neljandana, nagu märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punktis c, nähtub toimikust, et mitmel juhul edastasid Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalenud tootjate töötajad selle teabe peakontorile, milline asjaolu tõendab täiendavalt seda, et oma ulatuselt ei piirdunud see teabevahetus Saksamaa turuga (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 213, kus on toodud näited Saksamaa tasandil vahetatud teabe edastamisest peakontorile). Siinkohal tuleb viidata eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduse 175 sisule, mis mitte üksnes ei tõenda Saksamaa tasandil vahetatud teabe edastamist [konfidentsiaalne] peakontorile, vaid toetab ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 388 esitatud komisjoni teesi, mille kohaselt aitas brutohindade tõstmist puudutav teave, mida vahetati Saksamaa tasandil, tootjatel mõista oma konkurentide hinnastrateegiat Euroopa tasandil. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 175 nimetatud dokumentaalse tõendi kohaselt kirjutab äriühingu peakontoris töötav [konfidentsiaalne] juht oma kolleegidele Saksamaa tasandil vahetatud teabe kohta: „Käesolevaga soovin jagada teiega Saksamaa ülevaadet, mis puudutab meie konkurentide tootmistähtaegu ja hindade tõstmist […]. Vähemalt hinnastrateegia on väga sarnane konkurentide lähenemisviisiga Euroopas.“

411    Saksamaa tasandi teabevahetuse geograafilist ulatust puudutavat komisjoni teesi toetab ka kolmanda väite käsitlemisel sedastatu, et peakontori madalama tasandi töötajad olid kursis Saksamaa tasandil toimunud hindu puudutava teabevahetusega (vt eespool punktid 221–229).

412    Viiendana nähtub toimikust, nagu märgib ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punktis b, et pidades silmas seda, et osaliste Saksamaa tütarettevõtjad veokeid ei tootnud ega pidanud tehnoloogiaid arendama, kuna selle eest vastutas üksnes peakontor, võis asuda seisukohale, et Saksamaa tasandil vahetatud teave, mis puudutas Euro 5 ja Euro 6 standarditega vastavusse viimise ajakava ja sellega seotud täiendavaid kulusid, pärines peakontorist ja puudutas kogu EMPd.

413    Eespool punktis 412 esitatud tõdemust ilmestab vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 kajastatud dokumentaalne tõend, mis puudutab Scaniat. 26. juuli 2005. aasta e-kirjas andis Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalenud Scania töötaja I [konfidentsiaalne] peakontori töötajale E‑le teavet kuupäeva kohta, mil Scania esitleb kogu oma Euro 4 standardile vastavat mootorivalikut, ning Euro 5 standardile vastavate veokimudelite turuletoomise kohta, täpsustades, et saab täpsed kuupäevad ja hinnad teada „pärast Södertälje [(Rootsi)] tehase [töötajate] puhkust“. Kuivõrd Södertälje linnas asub Scania peakontor, lubab see Scania DE töötaja poolt [konfidentsiaalne] töötajale tehtud täpsustus järeldada, et teave, millele viitas Scania DE töötaja, pärines peakontorist ega piirdunud seega oma ulatuselt üksnes Saksamaa turuga. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 kajastatud dokumentaalne tõend näitab ka Scania peakontori mõju Saksamaa turul kohaldatavate hindade kindlaksmääramisele, kusjuures seda probleemistikku käsitletakse edaspidi punktides 422–438.

414    Pidades silmas eespool punktides 405–413 sisalduvaid kaalutlusi kogumis, tuleb tõdeda, et teave, mille Scania DE sai Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse käigus, ei piirdunud oma ulatuselt Saksamaa turuga.

415    Üldkohut ei veena seejuures hagejate väide, mille kohaselt ei eeldanud Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalenud Scania DE töötajad kunagi, et teiste veokitootjate tütarettevõtjatelt saadud teave puudutab Euroopa hindu või aitab vähendada ebakindlust teiste tootjate Euroopa hinnastrateegia osas.

416    Esiteks tuleb tähele panna, et käesoleva kohtuasja toimik sisaldab dokumente, mis viitavad sellele, et ei olnud saladuseks, et enamik tootjaid kasutas üleeuroopalisi brutohinnakirju (vt eespool punkt 407). Seega on täiesti võimalik eeldada, et Scania DE ja Rootsi peakontori töötajad olid teadlikud nende hinnakirjade olemasolust ning said seega oma konkurentide hinnastrateegia kohta teha järeldusi Saksamaa tasandil saadud teabe pinnalt, näiteks teabe pinnalt, mis puudutas brutohindade tõstmist konkurentide üleeuroopalistes hinnakirjades (vt eespool punkt 409).

417    Teiseks ei veena Üldkohut hagejate väide, et erinevalt teistest Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalejatest ei edastanud Scania DE Saksamaa tasandil saadud teavet kunagi peakontorile. Tõsi on see, et toimikus ei ole tõendit sellise edastamise tegeliku toimumise kohta. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 166 kajastatud dokumentaalsest tõendist nähtub sellegipoolest, et Scania DE töötaja I, kes korraldas Saksamaa tasandil Koblenzis (Saksamaa) 12. ja 13. mail 2008 toimunud koosoleku ning osales sellel, edastas oma Scania DE kolleegidele sellel koosolekul saadud hindade tõstmist puudutava teabe, täpsustades, et seda teavet ei ole „veel“ saadetud Rootsi peakontorile. Sõna „veel“ kasutamine viitab eelnimetatud Scania DE töötaja kavatsusele edastada viidatud teave peakontorile ning sellele, et selline teabeedastamine peakontorile ei olnud erakordne.

418    Tingituna asjaolust, et toimikus on tõendeid, mis näitavad, et Scania peakontori madalama tasandi töötajad olid Saksamaa tasandil toimunud konkurentsivastase teabevahetusega kursis (vt eespool punkt 228) ning et sageli toimusid nende kahe tasandi koosolekud samal ajal ja samas kohas, ei ole määravat tähtsust sellel, et puudub otsene tõend Scania DE töötajate poolt Saksamaa tasandil vahetatud teabe peakontorile edastamise kohta. Eelnimetatud asjaolusid silmas pidades võib järeldada, et Scania peakontor teadis selle teabe sisu.

419    Kolmandaks tuleb märkida, et mõnede tootjate peakontori töötajad osalesid ka Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses. Nii oli see sageli [konfidentsiaalne] puhul. Lisaks sellele, vaidlustatud otsuse põhjenduses 139 kajastatud 11. novembri 2004. aasta e-kirjas, mille [konfidentsiaalne] peakontori töötaja C saatis nii peakontoris kui ka Saksamaa tasandil töötanud konkurentide töötajatele, kelle hulgas olid ka Scania peakontori töötaja A ning Scania DE töötaja B, tutvustas C kahte uut [konfidentsiaalne] peakontori töötajat, kes tegelesid selle tootja juures keskse hindade kujundamisega. Need asjaolud, mis puudutavad peakontoris töötanud töötajate osalemist Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses, viitavad sellele, et Scania DE töötajad ei saanud eeldada, et Saksamaa tasandil vahetatud teave ei olnud konkurentide Euroopa tasandi hinnastrateegia seisukohast huvipakkuv.

420    Neljandaks, eespool kajastatud tõendusteavet silmas pidades ei veena Üldkohut Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses osalenud Scania DE töötajate vande all antud seletused, mis toetavad eespool punktis 415 kajastatud väidet. Juba eespool punktis 281 esitatud põhjustel on nende seletuste, mis anti pärast rikkumise lõppemist ja Scania positsiooni toetamise eesmärgil, tõendusväärtus vähene.

421    Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates (vt eespool punkt 198) tuleb asuda seisukohale, et oma töötajate osalemise tõttu Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses sai Scania DE teavet, mis ei piirdunud oma ulatuselt Saksamaa turuga. Selle tõdemuse pinnalt tuleb käesolev väide tagasi lükata, sõltumata vastusest küsimusele, kas Scania DE ka andis sellist teavet, mis ei piirdunud oma ulatuselt Saksamaa turuga (vt selle kohta analoogia alusel 12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Tate & Lyle jt vs. komisjon, T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98, EU:T:2001:185, punkt 58). Sellegipoolest peab Üldkohus vajalikuks käsitleda viimati nimetatud küsimust seoses hinnanguga Scania poolt toime pandud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise raskusele ning vajaduse korral trahvisumma suuruse kindlaksmääramisega (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

2)      Scania DE poolt antud teabe geograafiline ulatus

422    Tuleb tähele panna, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 388 on komisjon leidnud, et pärast üleeuroopaliste brutohinnakirjade kasutuselevõttu suutsid veokitootjad mõista oma konkurentide Euroopa tasandi hinnastrateegiat, vahetades Saksamaa turul kohaldatavate brutohindade tõstmist puudutanud teavet, kuivõrd see teave kajastas peakontoritepoolset hindade tõstmist üleeuroopalistes brutohinnakirjades.

423    Hagejad leiavad sisuliselt, et Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse käigus brutohinnakirjade kohta edastatud teave ei kajastanud Scania hindu Euroopa tasandil ega aidanud seega vähendada konkurentide ebakindlust Scania hinnastrateegia osas väljaspool Saksamaad.

424    Seejuures täpsustavad hagejad, et täpne ei ole seisukoht, et FGPL on käsitatav tervet EMPd hõlmava brutohinnakirjana, millest lähtutakse hinnakujundusprotsessis peetavatel läbirääkimistel. Oma väite kinnituseks tuginevad hagejad 9. detsembri 2017. aasta majandusaruandele, mis tõendavat, et FGPLi ning brutohindade vahel, mida kohaldati Saksamaal turustajate ja volitatud edasimüüjate vahelistes suhetes, ei olnud mingisugust seost. Hagejad selgitavad, et FGPL on ettevõttesisene võrdlusvahend, mida Scania peakontor kasutab selleks, et jälgida erinevate veokidetailide üldist hinnataset Scania tootmisprotsessis. Oma nimetusest hoolimata ei olevat FGPL „hinnakiri“, kuna selles ei ole kindlaks määratud mitte ühegi turustusvõrgustiku tasandi siirdehindu. Hagejad täpsustavad, et turustajate ja peakontori kui võrdsete partnerite vaheliste läbirääkimiste aluseks olid iga riigi puhul erinevad tehase ja turustaja vahelised netohinnakirjad ning et need hinnakirjad räägitakse läbi iga kord, kui turutingimuste tõttu on põhjendatav hindade tõstmine või langetamine. FGPLi olemust puudutavate argumentide toetuseks on hagejad esitanud Scania peakontori ja Scania DE töötajate vande all antud seletused. Toetamaks väidet, et Scania turustajate ja peakontori vahelised läbirääkimised toimusid võrdsetel alustel ning et need olid samaväärsed sõltumatute ning konkureerivatest kasumlikkuse eesmärkidest lähtuvate äripartnerite vaheliste läbirääkimistega, tuginevad hagejad 2010. aastal koostatud Scania ettevõttesisesele aruandele „Master file siirdehindade kohta“.

425    Eespool punktis 424 kajastatud hagejate argumentidest ilmneb, et Scania hinnakujunduse süsteemi kirjeldus, mis esitati vastuseks komisjoni teabenõudele haldusmenetluses, erineb kirjeldusest, mis on esitatud vastuväiteteatisele esitatud vastuses ja Üldkohtus.

426    Vaidlustatud otsuses (vt eespool punktid 23–31) on Scania hinnakujunduse süsteemi kirjeldatud, lähtudes teabest, mille Scania andis eelkõige 16. aprilli ja 5. juuli 2012. aasta vastustes komisjoni teabenõudele. Scania esitas ülalnimetatud vastustes ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 50 esitatud joonise (vt eespool punkt 31), mis kajastab FGPLi mõju turustusahela erinevates etappides kohaldatavatele hindadele. Samuti kirjeldas Scania 5. juuli 2012. aasta vastuses eelkõige hinnakomitee ja [konfidentsiaalne] müügi valdkonna tegevjuhi asetäitja rolli.

427    Eespool punktis 424 kajastatud argumendid ilmestavad aga positsiooni, mida Scania väljendas in tempore suspecto ehk vastuväiteteatisele esitatud vastuses ja Üldkohtus.

428    Neil asjaoludel asub Üldkohus komisjoni eeskujul seisukohale, et hagejate poolt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel esitatud komisjoni teabenõuetele antud vastustele tuleb omistada suurem tõendusväärtus võrreldes hagejate poolt hiljem vastuväiteteatise kohta esitatud vastuses antud selgitustega. Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 kohaselt võib ettevõtjatele, kes annavad selle määruse artikli 18 lõike 2 alusel esitatud nõudele vastates ebaõiget või eksitavat teavet, määrata trahve, mis ei ületa 1% majandusaasta kogukäibest.

429    Lisaks sellele tuleb märkida, et hagejad ei ole esitanud ühtki dokumenti, mis toetaks nende argumente FGPLi olemuse kohta. Ka komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduse 299 punktis a märkinud, et loogiline oleks oodata, et Scania suudab esitada dokumendid, mis toetavad tema FGPLi puudutavat käsitlust. Scania ei ole aga seda teinud ning on esitanud üksnes mõnede oma töötajate vande all antud seletused, mille tõendusväärtus on vähene ja mis Üldkohut ei veena (vt eespool punkt 420).

430    Seoses hagejate poolt osutatud 9. detsembri 2017. aasta majandusaruandega, mis tõendab korrelatiivse seose puudumist FGPLi ja Saksamaal turustajate ning volitatud edasimüüjate vahelistes suhetes kohaldatud hindade vahel (vt eespool punkt 424), on kõnealuses aruandes tõdetud, et konkreetsete muudatustega FGPLis ei kaasnenud samasugused muudatused Saksamaal turustajate ja volitatud esindajate vahelistes suhetes kohaldatud brutohindades. Tuleb aga märkida, et vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni analüüsi aluseks ei ole sellise korrelatiivse seose olemasolu ning komisjon ei ole kuidagi väitnud, et hindade tõstmine FGPLis viis samasuguse tõusuni Saksamaal turustajate ja volitatud esindajate vahelistes suhetes kohaldatud brutohindades. Vaidlustatud otsuses on komisjon lähtunud sellest, et FGPLis sisalduvate hindade tõstmine mõjutas turustajale müümise netohinda (ehk hinda, mida turustaja maksab peakontorile) ning turustaja brutohinda (ehk hinda, mida volitatud edasimüüja maksab turustajale), isegi kui lõpptarbija poolt makstav hind tingimata proportsionaalselt samas ulatuses ei muutunud või ei muutunud üldse (vaidlustatud otsuse põhjendus 52). Niisiis ilmneb, et vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole lähtutud 9. detsembri 2017. aasta majandusaruandes osutatud korrelatiivse seose olemasolust.

431    Eespool punktidest 423–430 tuleneb, et komisjoni tees, mille kohaselt oli FGPLi näol tegemist üleeuroopalise brutohinnakirjaga, mis mõjutas veokite hinna kujunemist konkreetsete riikide turustajate tasandil (ja seega ka Scania DE tasandil), on õiguslikult piisavalt tõendatud.

432    Toimikus olevad tõendid näitavad üldisemalt seda, et Scania riigisisesed turustajad (ja seega Scania DE) ei ole volitatud edasimüüjate suhtes kohaldatava hinnastrateegia kindlaksmääramisel peakontorist sõltumatud.

433    Seejuures tuleb esiteks arvesse võtta seda, et FGPL on koostatud peakontori tasandil. Eespool punktis 31 esitatud joonisest ilmneb, et FGPL on üheks hinnakujunduse oluliseks komponendiks, kuivõrd kõik Scania turustusahela järgmistes etappides kohaldatavad hinnad tulenevad FGPList ning erinevate turuosaliste hinnasoodustustest ja kasumimarginaalidest.

434    Teiseks tuleb arvesse võtta asjaolu, et valdavalt olid Scania turustajateks peakontori 100% osalusega tütarettevõtjad (vt eespool punkt 20), mis oli nii ka Scania DE puhul. Seda asjaolu silmas pidades ei veena Üldkohut hagejate väide, et kõnealuste turustajate ja peakontori vaheliste hinnaläbirääkimiste näol oli tegemist sõltumatute ja konkureerivatest kasumlikkuse eesmärkidest lähtuvate äripartnerite vaheliste läbirääkimistega.

435    Siinkohal tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 249 ja 250 kajastatud tõendid, milleks on hinnakomitee sisedokumendid (vt eespool punkt 24), näitavad, et hinnakomitee (mis on Scania peakontori organ) oli riigisiseste turustajate suhtes kohaldatavate hinnasoodustuste kindlaksmääramisel jõupositsioonil. Tuginedes hinnakomitee ühe liikme vande all antud seletusele, piirduvad hagejad üksnes väitega, et eelnimetatud sisedokumentides on viidatud ühele erakordsele sündmusele ehk uue mootori väljalaskmisele, mis oli Scania jaoks strateegiliselt väga oluline ega kajastanud tavapärast olukorda. Sel vande all antud seletusel ei ole aga piisavat tõendusväärtust, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 249 ja 250 kajastatud tõendite tõendusväärtus ja selge sisu ümber lükata, ning seega ei veena see Üldkohut.

436    Lisaks sellele tuleb Scania osutatud 2010. aasta dokumendi „Master file siirdehindade kohta“ (vt eespool punkt 424) kohta märkida, et selle dokumendi eesmärk on maksukontrolli korral tõendada, et Scania on kontsernisiseste siirdehindade kindlaksmääramisel (näiteks turustajate netohindade kindlaksmääramisel) lähtunud reaalturuväärtuse põhimõttest (arm’s length principle). Komisjoni eeskujul (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 296) leiab Üldkohus aga, et asjaolu, et Scania peakontor kasutab reaalturuväärtuse põhimõttele vastavaid siirdehindu, ei tõenda Scania turustajate sõltumatust hinnaläbirääkimistel, vaid pigem seda, et need siirdehinnad määratakse kindlaks sellisel tasemel, et pädevad maksuhaldurid neid hindu ei vaidlustaks.

437    Kolmandaks ilmestab seda, et Scania DE ei ole oma hinnastrateegia kindlaksmääramisel sõltumatu, ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 kajastatud dokumentaalne tõend (vt eespool punkt 413). Seda ilmestavad ka vaidlustatud otsuse põhjendustes 134 ja 135 kajastatud dokumentaalsed tõendid, kust ilmneb, et konkurentidele brutohindade tõstmise kohta vastavalt Scania DE töötajate poolt ning Scania juhtkonna tasandi töötajate poolt antud teave oli kooskõlas. Nii nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduses 134 kajastatud dokumentaalsest tõendist, et 3. ja 4. mail 2004 toimunud Saksamaa tasandi koosolekul teavitas üks Scania DE töötaja konkurente sellest, et uue [konfidentsiaalne] mudeliseeria veokite hinnad on keskmiselt 6% võrra kõrgemad senise [konfidentsiaalne] mudeliseeria omadest. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 135 kajastatud dokumentaalsest tõendist nähtub aga, et Scania esindaja, kes osales 27. ja 28. mail 2004 toimunud juhtkonna tasandi koosolekul, teatas konkurentidele, et [konfidentsiaalne] mudeliseeria veokite hinnad on 5–6% kõrgemad [konfidentsiaalne] seeria omadest. Kahel salajaste kontaktide tasandil toimunud teabevahetuses esitatud teabe järjepidevus tõendab samuti, et Scania DE töötajate poolt Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses antud teave ei piirdunud Saksamaa turuga.

438    Pidades silmas eespool punktides 433–437 näidatud rolli, mis Scania peakontoril oli Scania DE hinnastrateegia kindlaksmääramisel, oli komisjonil õigus asuda seisukohale, et konkurentsivastane hinnateave, mida Scania DE töötajad konkurentidele andsid Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse käigus, kajastas Scania peakontori tasandil kehtestatud hinnastrateegiat ega piirdunud seega oma ulatuselt Saksamaa turuga.

439    Hagejate poolt osutatud 20. septembri 2016. aasta ja 9. detsembri 2017. aasta majandusaruanded seda Üldkohtu järeldust ei väära.

440    Hagejate hinnangul tõendavad eelnimetatud kaks majandusaruannet, et Scania DE poolt turustaja ja volitatud edasimüüjate vahelistes suhetes kohaldatud brutohinnad ei andnud teavet teistes Euroopa riikides kohaldatavate hindade kohta ega saanud sel põhjusel vähendada ebakindlust Scania hinnastrateegia osas EMPs. Tuleb aga tõdeda, et Scania puhul ei ole vaidlustatud otsuses lähtutud teesist, et erinevates Euroopa riikides olid turustaja ja volitatud edasimüüjate vahelistes suhetes kohaldatavad hinnad mingilgi moel paralleelsed, sest nagu nähtub ka eespool punktis 31 esitatud jooniselt, määratakse riigisisese turustaja brutohind kindlaks, lähtudes FGPLi suhtes kohaldatavatest hinnasoodustustest ja turustaja kasumimarginaalist. Vaidlustatud otsuses on lähtutud põhjendusest, et igasugune hindade tõstmine FGPLis, mis otsustati peakontoris, mõjutas erineval määral (lähtudes kohaldatavatest hinnasoodustustest) riigisisese turustaja brutohindu (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 51 ja 52).

441    Igal juhul leiab Üldkohus, et vastupidi hagejate väidetele tõendab toimik õiguslikult piisavalt seda, et sõltumata Scania DE poolt edastatud teabe tegelikust geograafilisest ulatusest jättis viimane oma konkurentidele mulje, et teave, mida ta edastas, ei piirdunud oma ulatuse ja huvipakkuvuse seisukohast ainult Saksamaa turuga, aidates nii Saksamaa tasandil konkurentsivastase teabe vahetamise teel saavutada ühiseid eesmärke.

442    Üldkohus viitab siinkohal vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 kajastatud teabevahetusele (vt eespool punkt 413). Võttes arvesse Scania DE töötaja vihjet, mille kohaselt oli veokimudelite turuletoomise aegu ja hindu puudutav teave, mille ta [konfidentsiaalne] töötajale andis, pärit Scania peakontorist, on mõistlik järeldada, et kõnealune [konfidentsiaalne] töötaja tajus seda teavet nii, et selle huviväärsus ei piirdunud Saksamaa turuga. Samuti tuleb viidata vaidlustatud otsuse põhjenduses 185 kajastatud 28. oktoobri 2009. aasta e-kirjale, mis tõendab, et [konfidentsiaalne] peakontor sai Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse käigus Scanialt teabe, mille kohaselt plaaniti alates 1. jaanuarist 2010 tõsta hindu 3% võrra, mis oli seotud veokite facelift’iga. Kuivõrd see hinnatõus, mille Scania oma konkurendile avaldas, oli seotud veokite tootmiskuludega ja kuivõrd Scania DE veokeid ei tooda, võib järeldada, et [konfidentsiaalne] tajus seda hindade tõstmist puudutanud teavet nii, et see ei piirdunud oma ulatuselt ainult Saksamaa turuga.

443    Kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb kuues väide tagasi lükata.

f)      Seitsmes väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon on asunud seisukohale, et tuvastatud tegevuse näol oli tegemist ühe ja vältava rikkumisega, mille eest vastutavad hagejad

444    Tuleb meenutada, et komisjon on asunud seisukohale, et Scania ning kokkuleppele läinud osaliste vahelised kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevus on käsitatav ühe ja vältava rikkumisena ajavahemikul 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011. Rikkumine seisnes salajases koostöös, mis puudutas keskmise suurusega ja raskeveokite hindu ja brutohindade tõstmist EMPs ning keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude kajastamist müügihindades (vaidlustatud otsuse põhjendus 315).

445    Konkreetsemalt on komisjon leidnud, et konkurentsivastaste kontaktide kaudu viisid osalised ellu ühist ja ühe konkurentsivastase eesmärgiga plaani ning Scania oli või pidi olema teadlik salajaste kontaktide võrgustiku üldisest kohaldamisalast ja põhitunnustest ning tal oli kavatsus oma tegevusega kartellis osaleda, mistõttu saab teda lugeda vastutavaks rikkumise eest tervikuna (vaidlustatud otsuse põhjendused 316 ja 350).

446    Hagejad vaidlevad sisuliselt vastu sellele, et käesoleval juhul esines üks ja vältav rikkumine ning et see rikkumine on neile tervikuna süüks pandud.

1)      Ühe ja vältava rikkumise esinemine

i)      Sissejuhatavad märkused

447    Tuleb tähele panna, et ühe ja vältava rikkumise tuvastamiseks tuleb komisjonil tõendada, et erinevad asjaomased tegevused on osaks „tervikplaanist“, millel on üks eesmärk (vt eespool punkt 196).

448    Kohtupraktikas on kindlaks tehtud mitu kriteeriumi, millest lähtudes hinnata, kas tegemist on ühe rikkumisega ehk kas asjasse puutuvate tegude eesmärk, asjasse puutuvad kaubad ja teenused, osa võtnud ettevõtjad ning toimepanemise viis on sama (vt 17. mai 2013. aasta kohtuotsus Trelleborg Industrie ja Trelleborg vs. komisjon, T‑147/09 ja T‑148/09, EU:T:2013:259, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866, punkt 243). Muud kriteeriumid, mida selle hindamise käigus võib arvesse võtta, on ettevõtjate nimel tegutsenud füüsiliste isikute samasus ja asjasse puutuvate tegude geograafilise ulatuse samasus (17. mai 2013. aasta kohtuotsus Trelleborg Industrie ja Trelleborg vs. komisjon, T‑147/09 ja T‑148/09, EU:T:2013:259, punkt 60).

449    Oluline on ka täpsustada, et ühe eesmärgi mõistet ei saa määratleda üldise viitega konkurentsi moonutamisele rikkumisega seotud turul, sest konkurentsi kahjustamine kujutab nii eesmärgi kui ka tagajärjena endast iga sellise tegevuse olemuslikku osa, mis kuulub ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse. Ühe eesmärgi mõiste selline määratlus ähvardab võtta ühe ja vältava rikkumise mõistelt osa selle tähendusest, kuna selle tagajärjel tuleks mitmeid ühte majandussektorit puudutavaid tegevusi, mis on eelnimetatud sätte kohaselt keelatud, süstemaatiliselt käsitleda asjaoludena, mis moodustavad ühe rikkumise (12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, T‑101/05 ja T‑111/05, EU:T:2007:380, punkt 180).

450    Lisaks sellele, nagu juba märgitud (vt eespool punkt 195), eeldab ühe eesmärgi mõistet puudutav tingimus, et tuleb kontrollida, ega ei esine asjaolusid, mis iseloomustavad rikkumise osadeks olevaid tegusid, mis võivad osundada sellele, et tegevusel, mille on sisuliselt toime pannud teised osalevad ettevõtjad, ei ole sama konkurentsivastane eesmärk või mõju ja mis kuulub seetõttu ühte „tervikplaani“ oma identse eesmärgi poolest, mis moonutab konkurentsi siseturul.

ii)    Vaidlustatud otsus

451    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses on komisjon leidnud, et järgmistel põhjustel olid vaidlustatud otsuse põhjenduses 317 kirjeldatud kolmel tasandil toimunud salajased kontaktid osaks ühe konkurentsivastase eesmärgiga tervikplaanist.

452    Esimesena puudutasid kõik kontaktid samu tooteid ehk keskmise suurusega ja raskeveokeid (vaidlustatud otsuse põhjendus 319).

453    Teisena jäi vahetatud teabe laad – hindu, brutohindade tõstmist ning uutele keskkonnastandarditele vastavate veokite väljalaskmise aega ja konkurentide sellega seotud kulude klientidele müüdavate toodete hinnas kajastamise kavatsusi puudutav teave – kogu rikkumise kestel samaks (vaidlustatud otsuse põhjendus 320). Komisjon on täpsustanud, et arutelude laad ja kokkulepped, mis puudutasid uute, teatud keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomise aega, olid seotud ning täiendasid hindade ja brutohindade tõstmisega seotud salajast koostööd (vaidlustatud otsuse põhjendus 321).

454    Samas kontekstis on komisjon täpsustanud, et kuigi alates 2004. aasta septembrist ei püüdnud pooled, nagu nad varem olid teinud, enam aktiivselt sõlmida konkreetset kokkulepet seoses brutohindade tõstmisega tulevikus, uutele keskkonnastandarditele vastavate veokite väljalaskmise konkreetse ajaga või sellega, kui suures summas kajastavad osalised nende veokitega seotud kulusid klientide poolt makstavas ostuhinnas, jätkasid nad suhtlemist, vahetades sama liiki teavet ning tegutsedes sama eesmärgi nimel piirata konkurentsi ja vähendada omavahelist strateegilist ebakindlust (vaidlustatud otsuse põhjendus 322).

455    Kolmandana on komisjon märkinud, et konkurentsivastased kontaktid olid sagedased ning puudutasid sama veokitootjate rühma ehk Scaniat ja kokkuleppele läinud osalisi. Kontaktides osalenud isikud töötasid samade tootjate juures ja korraldasid tootjasiseselt teabevahetust väikestes töötajate rühmades (vaidlustatud otsuse põhjendus 323).

456    Neljandana on komisjon märkinud, et kuigi kartelli jooksul muutus see, millise juhtimistasandi ja ettevõttesisese vastutusalaga töötajad selles osalesid, jäid kontaktide ja koosolekute laad, eesmärk ning ulatus kogu kartelli kestel samaks (vaidlustatud otsuse põhjendus 325). Seejuures on komisjon selgitanud, et kõigil kolmel tasandil toimunud salajastel kontaktidel oli konkurentsivastane eesmärk piirata konkurentsi keskmise suurusega ja raskeveokite turul EMPs seoses tulevaste hindade ja brutohindade tõstmise ning keskkonnastandarditele vastavate veokite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamisega (vaidlustatud otsuse põhjendus 326).

457    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 327 on komisjon osutanud kolmele asjaolule, mis toetavad tema järeldust, et teabevahetuse üleviimine (the shift in the exchanges) juhtkonna tasandilt Saksamaa tasandile ei mõjutanud rikkumise vältavat laadi.

458    Esiteks on komisjon leidnud, et erinevatel tasanditel toimunud koosolekud kattusid ajaliselt märkimisväärselt: juhtkonna tasandi koosolekud toimusid aastatel 1997–2004, peakontori madalama tasandi koosolekud aastatel 2000–2008 ja Saksamaa tasandi arutelud alates 2004. aastast. Tulemuseks oli komisjoni hinnangul see, et hoolimata asjaolust, et juhtkonna tasandi koosolekud ei jätkunud pärast 16. septembrit 2004, jätkusid kontaktid katkematult kahel ülejäänud tasandil (vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punkt a). Selles kontekstis on komisjon samuti leidnud ühelt poolt, et aastatel 2003–2007 olid kontaktid peakontori madalama tasandi töötajate ja Saksamaa tasandi töötajate vahel ja korraldati ühiseid koosolekuid, ning teiselt poolt, et kartellis osalejad arutasid peakontori madalamal tasandil korduvalt seda, millist teavet ja millisel tasandil tuleb vahetada (vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punkt a).

459    Teiseks on komisjon leidnud, et kartellis osalejate Saksamaa tütarettevõtjad ei tootnud veokeid ega vastutanud tehnoloogia arendamise eest, kuna selle eest vastutas ainult peakontor. Komisjoni hinnangul vahetasid Saksamaa tasandi töötajad Euro 5 ja Euro 6 standarditele vastavate tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud lisakulusid puudutavat teavet vahetades järelikult peakontorist tulnud teavet, mis puudutas kogu EMPd (vaidlustatud otsuse põhjenduse 327 punkt b).

460    Kolmandaks on komisjon leidnud, et mitme kartelliosalise puhul on tõendeid selle kohta, et Saksamaa tütarettevõtjad kandsid oma hindu puudutavatest kavatsustest regulaarselt ette peakontorile ning neile juhtkonna tasandi töötajatele, kes olid seotud hindu puudutava teabevahetusega. Selles kontekstis on komisjon samuti märkinud, et Scania peakontoril oli pädevus määrata kindlaks tehase brutohinnad ja turustajate (kes olid emaettevõtja 100% osalusega tütarettevõtjad) suhtes kohaldatavad allahindlused ning et Scanial oli peakontori strateegiliste otsuste kiire rakendamise tagamiseks kindla struktuuriga koosolekute skeem, mis näitab, et Scania peakontor ei saanud mitte olla kursis selle teabega.

461    Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 328 asunud seisukohale, et kartellis toimuvaid muutusi (the change in the cartel) juhtisid erinevad osalised kollektiivselt ja kooskõlastatult eesmärgiga tagada teabevahetuse jätkuvus.

462    Viiendana väidab komisjon, et kuigi viis, kuidas teavet vahetati 14 aasta jooksul, mil rikkumine vältas, loomulikult muutus, siis toimus see järk-järgult ning teabevahetuse põhiolemus jäi samaks: mitmepoolse teabevahetuse, koosolekute ja isiklike kokkusaamiste asemele tuli mitmepoolne e-posti teel toimuv teabevahetus selle tõttu, et e-posti teel korraldati tulevasi hindu puudutava teabe koondamine ühte arvutustabelisse (vaidlustatud otsuse põhjendus 329).

463    Nende viie asjaolu põhjal on komisjon asunud seisukohale, et salajased kontaktid olid omavahel seotud ning oma olemuselt üksteist täiendavad (vaidlustatud otsuse põhjendus 330).

iii) Hinnang

464    Esimesena ei ole vaidlust selles, et kõnealused salajased kontaktid puudutasid kogu nende kestuse jooksul samu tooteid ehk keskmise suurusega ja raskeveokeid ning et need toimusid samas veokitootjate rühmas ehk Scania ja kokkuleppele läinud osaliste vahel. Lisaks ilmneb toimikust, et kontaktid hõlmasid igal tasandil väikest töötajate rühma, mille koosseis jäi suhteliselt muutumatuks, ning need kontaktid toimusid regulaarselt ja sageli.

465    Teisena tuleb tähele panna kolme salajaste kontaktide tasandi vaheliste sidemete olemasolu ehk seda, et neil tasanditel osalejateks olid samade ettevõtjate ehk Scania ja kokkuleppele läinud osaliste töötajad, igal tasandil toimunud teabevahetuse sisu oli sama, erinevatel tasanditel peetud koosolekud kattusid ajaliselt, eri tasanditel viidati üksteisele ja vahetati kogutud teavet ning nende tasandite vahel oli ühiseid kontakte (vt eespool punkt 218). Samuti tuleb tähele panna, et kolmanda väite raames ei suutnud hagejad ümber lükata komisjoni poolt tuvastatut, mis puudutas salajaste kontaktide kolme tasandi vaheliste seoste olemasolu (vt eespool punkt 229).

466    Kolmandana tõdeb Üldkohus komisjoni eeskujul (vt eespool punktid 453 ja 454), et poolte vahel vahetatud teabe sisu ja selle teabevahetuse eesmärk – vähendada poolte ebakindlust sisuliselt nende tulevaste hinnastrateegiate osas – jäid samaks. Selles kontekstis tuleb tähele panna, et Üldkohus asus seisukohale, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 243 ja 321 põhjendatult leidnud, et arutelude laad ja kokkulepped, mis puudutasid uute, teatud keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomise aega, olid seotud ning täiendasid hindade ja brutohindade tõstmisega seotud salajast tegevust (vt eespool punkt 297).

467    Neljandana tuleb tähele panna, et komisjon on põhjendatult asunud seisukohale, et geograafilise ulatuse poolest hõlmas Saksamaa tasandil toimunud konkurentsivastane teabevahetus kogu EMPd, nagu ka juhtkonna tasandil toimunud konkurentsivastane teabevahetus.

468    Eelnimetatud asjaolude pinnalt tuleb nõustuda komisjoni seisukohaga, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 317 kirjeldatud pooltevaheline teabevahetus oli osaks tervikplaanist, millel oli üks konkurentsivastane eesmärk.

469    Hagejate argumendid ei lükka ümber Üldkohtu järeldust. Need argumendid on võimalik jagada kolme rühma. Esiteks leiavad hagejad, et komisjon on rikkunud õigusnormi, hinnates kõiki kolme pooltevaheliste kontaktide tasandit koos. Teiseks ei nõustu nad komisjoni poolt sedastatuga, et kolmel kontaktide tasandil vahetati samalaadset teavet, nagu tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 320. Kolmandaks ei nõustu hagejad vaidlustatud otsuse põhjenduses 327 esitatud komisjoni seisukohaga, et teabevahetuse „üleviimine“ juhtkonna tasandilt Saksamaa tasandile ei mõjuta seda, et tegemist on vältava rikkumisega.

–       Kolme kontaktide tasandi koos hindamine

470    Vaidlustamaks käesoleval juhul tervikplaani olemasolu, leiavad kaebajad sisuliselt, et vastupidi komisjoni poolt vaidlustatud otsuses kasutatud lähenemisviisile oleks kolme kontaktide tasandit tulnud hinnata eraldi, mitte koos.

471    Põhjendamaks seda teesi, väidavad hagejad esimesena, et komisjon ei ole tuvastanud ühtki asjasse puutuvat faktilist seost salajaste kontaktide kolme tasandi vahel. Eespool punktis 465 esitatud põhjustel tuleb see etteheide tagasi lükata.

472    Teisena leiavad hagejad, et rikkumise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda väidetavas salajases tegevuses osalenud töötajaid otseselt puudutavatest faktilistest asjaoludest. Komisjon ei ole aga tõendanud, et erinevatel tasanditel salajastes kontaktides osalenud ettevõtjate töötajad olid teadlikud salajase tegevuse ulatusest ja mõistsid seda ühtmoodi. Selles kontekstis märgivad hagejad, et erinevatel kontaktide tasanditel esindasid ettevõtjaid erinevad töötajad.

473    Siinkohal tuleb tähele panna, et kõnealused salajased kontaktid toimusid kogu nende toimumise aja jooksul samade veokitootjate ehk Scania ja kokkuleppele läinud osaliste vahel. Lisaks sellele oli nende kontaktidega seotud igal tasandil väike töötajate rühm, mille koosseis jäi suhteliselt muutumatuks, ning need kontaktid toimusid regulaarselt ja sageli. Samuti on asjakohane tähele panna seoseid salajaste kontaktide kolme tasandi vahel. Neid asjaolusid arvesse võttes ei lükka asjaolu, et neis kontaktides ei osalenud samad töötajad, ümber järeldust, mis puudutab käesoleval juhul ühise plaani olemasolu.

474    Eespool punktis 472 kajastatud hagejate väide, et komisjon ei ole tõendanud, et erinevatel tasanditel toimunud salajastes kontaktides osalenud ettevõtjate töötajad teadsid ja mõistsid ühtmoodi salajase tegevuse ulatust, puudutab küsimust, kas tervikplaani teadvustamist tuleb hinnata ettevõtja tasandil või ettevõtja töötajate tasandil. Hagejad heidavad komisjonile ette seda, et viimane on seda teadvustamist hinnanud ettevõtja tasandil ning jätnud hindamata selle teadvustamise töötajate tasandil.

475    See hagejate etteheide ei ole põhjendatud.

476    Nimelt tuleb märkida, et ühenduse konkurentsiõigus on suunatud „ettevõtjate“ tegevusele ning et seda mõistet tuleb mõista nii, et see tähistab majandusüksust, isegi kui õiguslikust aspektist koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, EU:C:2009:536, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

477    Samuti tuleb märkida, et ettevõtja töötajate õigusvastaste tegude ettevõtjale süükspanemisega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selleks, et komisjonil oleks õigus määrata rikkumise toime pannud ettevõtjale karistus, on vaja vaid rikkumiseks kvalifitseeritavat tegu isiku poolt, kes on üldiselt pädev tegutsema ettevõtja nimel (vt 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus H & R ChemPharm vs. komisjon, T‑551/08, EU:T:2014:1081, punkt 73 ning seal viidatud kohtupraktika).

478    Eespool punktides 476 ja 477 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et teadlikkust tervikplaani olemasolust tuleb igal juhul hinnata ettevõtjate tasandil, mitte aga nende töötajate tasandil. Nagu ka komisjon õigesti märgib, siis juhul kui ta peaks tõendama, et iga kartellis osalenud ettevõtja töötaja oli täpselt teadlik teiste töötajate tegevusest selles kartellis, muutuks ühe ja vältava rikkumise tõendamine võimatuks, seda enam et kartellid on üldjuhul olemuselt salajased ning kartellidega seotud asjades on tõendid sageli katkendlikud ja korrapäratud (vt selle kohta 13. juuli 2011. aasta kohtuotsus Trade‑Stomil vs. komisjon, T‑53/07, EU:T:2011:360, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjusel, et käesoleval juhul olid olemas seosed salajaste kontaktide kolme tasandi vahel, ning eelkõige põhjusel, et salajaste kontaktide kolmel tasandil osalenud füüsilised isikud olid samade ettevõtjate töötajad, saab järeldada, et need ettevõtjad olid ühtmoodi teadlikud ja said aru tervikplaanist ning seega ka õigusvastasest tegevusest.

479    Eeltoodu tõttu tuleb tagasi lükata hagejate väide, mille kohaselt pidi komisjon salajaste kontaktide kolme tasandit eraldi hindama.

–       Kolmel kontaktide tasandil vahetatud teabe laad

480    Hagejad ei nõustu vaidlustatud otsuse põhjendustes 320 ja 322 väljendatud seisukohaga, et erinevatel kontaktide tasanditel vahetatud teave oli samalaadne ning lähtus samast eesmärgist.

481    Esimesena osutavad hagejad siinkohal vaidlustatud otsuse põhjendusele 322, kust ilmneb kontaktide laadi põhimõtteline muutumine, kuivõrd seal on märgitud, et alates 2004. aasta septembrist ei püüdnud osalised – nagu nad toimisid enne seda kuupäeva – enam jõuda täpsele kokkuleppele, mis puudutab hindade tõstmist tulevikus.

482    Selle hagejate argumendiga ei saa nõustuda. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 322 on tõesti märgitud, et alates 2004. aasta septembrist ei püüdnud osalised enam saavutada sõnaselgeid kokkuleppeid, vaid piirdusid sisuliselt teabevahetamisega konkurentsi piiramise eesmärgil. Nagu aga ka komisjon õigesti märgib, siis kuigi selline muudatus võib mõjutada asjaomase tegevuse kvalifitseerimist kokkuleppe või kooskõlastatud tegevusena, ei puuduta see seda, millist „laadi“ teavet vahetati, kuna see jäi vaidlustatud otsuse põhjenduse 322 kohaselt samaks ning selle eesmärk oli vähendada poolte strateegilist ebakindlust tulevaste hindade ning brutohindade tõstmise ning uutele keskkonnastandarditele vastavate veokite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamise osas.

483    Teisena osutavad hagejad vaidlustatud otsuse põhjendustele 116 ja 117, milles on kajastatud 3. ja 4. juulil 2001 toimunud peakontori madalama tasandi koosolekut, kus kartelliosaliste peakontorite töötajad väljendasid muret seoses Saksamaal toimunud teabevahetusega, mis oli nende hinnangul läinud liiga kaugele, ning leppisid kokku, et edaspidi vahetatakse ainult tehnilist teavet, mitte aga hindu puudutavat teavet. Hagejate hinnangul kinnitavad need põhjendused, et peakontori madalamal tasandil ja Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse laad ning eesmärk ei olnud samad.

484    Siinkohal tuleb meenutada, et Üldkohus sedastas juba kolmandat ja viiendat väidet käsitledes, et peakontori madalamal tasandil ning Saksamaa tasandil toimunud teabevahetus aitasid ellu viia ühist plaani ning need salajaste kontaktide kaks tasandit olid omavahel faktiliselt seotud seetõttu, et neil tasanditel osalejateks olid samade ettevõtjate töötajad, kahel tasandil toimunud koosolekud kattusid ajaliselt, esines kontakte peakontori madalama tasandi töötajate ja Saksamaa tasandi töötajate vahel ning peakontori madalama tasandi töötajad olid teadlikud Saksamaa tasandil vahetatud teabe sisust (vt eespool punktid 224 ja 228). Lisaks sellele tõendab toimik, et hoolimata peakontori madalamal tasandil osalejate vahel 2001. aastal tehtud kokkuleppest edaspidi hindu puudutavat teavet mitte vahetada (vt eespool punkt 478), selline teabevahetus ikkagi toimus (vt eespool punkt 229). Neil asjaoludel tuleb eespool punktis 483 kajastatud hagejate argument tagasi lükata. Igal juhul tuleb arvesse võtta seda, et vastavalt vaidlustatud otsuses kajastatud tõenditele, mida hagejad ei vaidlusta, oli kartelliosaliste juhtkonna tasandi koosolekutel, mis toimusid kuni 2004. aasta septembrini ehk samal ajal peakontori madalama tasandi koosolekutega, selgelt sama konkurentsivastane eesmärk kui Saksamaa tasandil toimunud teabevahetusel, mis jätkus pärast 2004. aastat kuni rikkumise lõpuni 2011. aastal.

485    Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole rikkunud õigusnormi, tuvastades, et käesoleval juhul oli olemas tervikplaan.

–       Rikkumise vältav laad

486    Esimesena tuleb tähele panna, et kartellis osalejate juhtkonna tasandi salajaste kontaktide katkemine 2004. aasta septembris ei katkestanud salajasi kontakte kahel ülejäänud tasandil.

487    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 139 kajastatud dokumentaalse tõendi kohaselt kirjutas [konfidentsiaalne] peakontori töötaja C 11. novembril 2004 teiste tootjate peakontori madalama tasandi ja Saksamaa tasandi töötajatele, et tutvustada neile kahte uut [konfidentsiaalne] peakontori kontaktisikut, kes tegelesid toodete keskse hinnakujundusega [konfidentsiaalne] asuvas [konfidentsiaalne] peakontoris. C palus konkurentidel teatada neile oma organisatsioonide kontaktisikud. C e-kirja adressaatideks olid eelkõige A ja B, kes töötasid Scanias vastavalt peakontori madalamal tasandil ja Saksamaa tasandil. Samuti vahetasid konkurendid, nagu kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 140, alates 2. detsembrist 2004 Saksamaa tasandil teavet 2005. aastaks kavandatud hinnatõusude kohta. Selle teabevahetuse raames andis Scania DE töötaja I selle teabevahetuse korraldajaks olnud [konfidentsiaalne] Saksamaa tütarettevõtja töötajale K‑le järgmise teabe: „[A]lates 2005. aasta märtsist tõstame kogu [konfidentsiaalne] mudeliseeria [hindu] 1,5% võrra.“ Sellest ilmneb, et Saksamaa tasandil toimunud kartelliosaliste vahelise teabevahetuse sisu oli sama mis juhtkonna tasandil toimunud teabevahetuse puhul ning see oli otseselt viimase jätkuks.

488    Teisena tuleb tõdeda, et komisjon ei ole teinud vigu vaidlustatud otsuse põhjenduses 327 esitatud põhjendustes (vt eespool punktid 457–461). Nii pole vaidlust selles, et erinevatel tasanditel toimunud koosolekute puhul esines ajalist kattuvust. Lisaks sellele asus Üldkohus kolmanda väite raames seisukohale, et komisjon on tõendanud kontaktide olemasolu peakontori madalama tasandi ja Saksamaa tasandi vahel ning seda, et peakontori madalama tasandi töötajad olid kursis Saksamaa tasandil vahetatud teabe sisuga. Lisaks sellele asus Üldkohus kuuenda väite raames seisukohale, et komisjon on tõendanud, et hindu puudutav teave, mida vahetati Saksamaa tasandil, pärines osaliste peakontoritest ning et Saksamaa tasandi töötajad edastasid omavahelise teabevahetuse raames saadud hinnateavet peakontoritele.

489    Nende asjaolude pinnalt asub Üldkohus seisukohale, et komisjon on põhjendatult leidnud, et hoolimata asjaolust, et juhtkonna tasandil toimunud salajased kontaktid katkesid 2004. aasta septembris, jätkus sama kartell (millel oli sama sisu ja sama ulatus) pärast seda üksnes selle erinevusega, et sellega seotud töötajad töötasid kartelliga seotud ettevõtjate muudel organisatsioonilistel tasanditel, mitte juhtkonna tasandil.

490    Hagejate argumendid seda seisukohta ümber ei lükka.

491    Ühelt poolt heidavad hagejad komisjonile ette seda, et viimane ei ole selgitanud, kuidas toimus salajaste kontaktide „üleviimine“ juhtkonna tasandilt Saksamaa tasandile. Nad leiavad, et selleks, et „üleviimist“ saaks käsitada varasema tegevuse jätkamisena, oleks tulnud jätkuvuse tagamiseks luua mingisugune kontrollimehhanism. Nad tuginevad ka 10. novembri 2017. aasta kohtuotsusele Icap jt vs. komisjon (T‑180/15, EU:T:2017:795, punkt 223), milles Üldkohus osutas sellele, et juhul, kui kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse jätkamine nõuab teatud konkreetsete positiivsete meetmete võtmist, ei saa komisjon eeldada keelatud kokkuleppe jätkamist, kui tal puuduvad tõendid nende meetmete võtmise kohta.

492    Hagejate nende argumentidega ei saa nõustuda. Vaidlustatud otsusest ilmneb, et komisjon kasutas väljendit teabevahetuse „üleviimine“ või „ülekandmine“ juhtkonna tasandilt Saksamaa tasandile näitamaks seda, et muutus see, millise tasandi töötajad salajastes kontaktides osalesid, mitte aga seda, et kartellis toimus mingisugune katkestus. Lisaks sellele on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 327 kajastanud faktilisi asjaolusid, mis tõendavad kartelli jätkumist pärast 2004. aasta septembrit (vt eespool punktid 458–460), ning neid asjaolusid arvesse võttes ilmneb, et „konkreetsete positiivsete meetmete“ võtmine 10. novembri 2017. aasta kohtuotsuse Icap jt vs. komisjon (T‑180/15, EU:T:2017:795, punkt 223) tähenduses ei olnud nõutav.

493    Teiselt poolt heidavad hagejad komisjonile ette seda, et viimane ei ole vaidlustatud otsuses tõendanud, et Saksamaa tasandil toimunud koosolekutel osalenud Scania DE töötajad teadsid, et nad jätkavad varem kahel ülejäänud tasandil toimunud tegevust, või et peakontori madalama tasandi koosolekutel osalenud Scania töötajad oleksid olnud teadlikud juhtkonna tasandil toimunud koosolekutest.

494    See hagejate argumentatsioon tugineb teesil, mille kohaselt tuleb teadlikkust tervikplaanist hinnata ettevõtja töötajate tasandil, mitte aga ettevõtja enda tasandil. Aga nagu juba tõdetud, on see tees väär (vt eespool punktid 474–478).

495    Seoses küsimusega, kas Scania oli ettevõtja tasandil teadlik rikkumise vältavast laadist, hoolimata teabevahetuse „üleviimisest“ juhtkonna tasandilt Saksamaa tasandile, tuleb meenutada järgmisi asjaolusid.

496    Esiteks tuleb tähele panna Scania peakontori olulist rolli hindade kindlaksmääramisel ettevõtja riigisiseste turustajate tasandil ning seega ka 100% osalusega tütarettevõtjaks oleva Scania DE tasandil. Scania hindade kindlaksmääramise mehhanismi on käsitletud kuuenda väite raames.

497    Teiseks tuleb tähele panna, et toimikus sisalduvad tõendid näitavad, et Scania peakontori töötajad (peakontori madalam tasand) olid teadlikud Saksamaa tasandil vahetatud teabe sisust (vt eespool punkt 418). Ei ole usutav, et selle ettevõtja juhtkond ei olnud sellega kursis.

498    Kolmandaks tuleb tähele panna, et toimikus sisalduvad tõendid viitavad sellele, et Scania DE töötajad vahetasid Saksamaa tasandil teavet, mis pärines Scania peakontorist (vt eespool punktid 413, 437, 438 ja 442).

499    Need kolm asjaolu tõendavad, et hoolimata sellest, et juhtkonna tasandil toimunud teabevahetus lõppes 2004. aasta septembris, olid Scania kui ettevõtja ja tema peakontor teadlikud, et sama rikkumine jätkus pärast 2004. aasta septembrit üksnes selle erinevusega, et juhtkonna tasandi töötajad salajastes kontaktides enam ei osalenud. Hagejate väidetud asjaolul, et Scania DE töötajad ei olnud teadlikud juhtkonna tasandi salajastest kontaktidest, ei ole seejuures tähtsust.

500    Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb tõdeda, et komisjon ei teinud viga, kui leidis, et käesoleval juhul oli tegemist ühe ja vältava rikkumisega.

2)      Ühe ja vältava rikkumise süükspanemine Scaniale

501    Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 332 märkinud, et Scania oli otseselt seotud kõigi kartelli seisukohast asjasse puutuvate aspektidega.

502    Lisaks sellele on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 333 märkinud, et kuigi Scania tootis ja müüs üksnes raskeveokeid, teadis ta või pidi teadma, et teised kartelliosalised toodavad ka keskmise suurusega veokeid ning salajased kontaktid puudutasid neid kahte veokiliiki (keskmise suurusega ja raskeveokid). Komisjon on seetõttu asunud seisukohale, et Scania teadis, et konkurentsivastane tegevus puudutab keskmise suurusega ja raskeveokeid.

503    Nende kaalutluste põhjal on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 334 asunud seisukohale, et Scania kavatses aidata kaasa rikkumisele ja teadis või pidi sellest teadma.

504    Vaidlustamaks ühe ja vältava rikkumise süükspandavust Scaniale, heidavad hagejad komisjonile ette seda, et viimane ei ole tõendanud vajaliku „vaimse elemendi“ olemasolu. Teisisõnu heidavad nad talle ette seda, et ta ei ole vaidlustatud otsuses tõendanud, et kolmel kontaktide tasandil Scania esindajate osalemise puhul oleksid täidetud 8. juuli 1999. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Anic Partecipazioni (C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 87) sõnastatud huvi, teadmise ja riskiga nõustumise kriteeriumid.

505    Siinkohal on oluline tõdeda, et kuivõrd teadlikkust tervikplaani olemasolust tuleb hinnata seotud ettevõtjate tasandil, mitte aga nende töötajate tasandil (vt eespool punkt 478), siis tuleb samamoodi ka ühe ja vältava rikkumise süükspandavuse seisukohast määravaid tegureid tingimata hinnata ettevõtja tasandil.

506    Pealegi tuleneb ettevõtjale ühe ja vältava rikkumise süükspandavuse seisukohast määravate tegurite osas 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Verhuizingen Coppens (C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punktid 43–45), et kui ettevõtja on vahetult osalenud kõigis konkurentsivastastes tegevustes, mis moodustavad ühe ja vältava rikkumise, siis on komisjonil õigus ettevõtja vastutusele võtta kogu selle rikkumise eest, ilma et ta oleks kohustatud tõendama, et huvi, teadmise ja riskiga nõustumise kriteeriumid on täidetud.

507    Käesoleval juhul saab tõdeda, et vastavalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 332 märgitule oli Scania kui ettevõtja vahetult seotud kõigi kartelli asjasse puutuvate aspektidega. Nimelt osalesid tema töötajad kolmel tasandil toimunud salajastes kontaktides. Scania kui ettevõtja vahetas oma konkurentidega teavet hindade ja brutohindade tõstmise kohta, samuti Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ning sellega seotud kulude müügihindades kajastamise kohta. Scania osales aktiivselt kartellis, korraldas koosolekuid ja osales e-kirjavahetuses (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 332).

508    On tõsi, et Scania ei tooda keskmise suurusega veokeid. Toimikust ilmneb siiski, et salajased kontaktid, milles osalesid Scania töötajad, puudutasid ühtmoodi keskmise suurusega ja raskeveokeid (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 333). Seetõttu on komisjon põhjendatult pannud Scaniale kui ettevõtjale süüks ühe ja vältava rikkumise, mis puudutas ka keskmise suurusega veokeid, kuivõrd see ettevõtja oli kartelli sellest aspektist kindlasti teadlik.

509    Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et ei ole tehtud viga, kui Scaniale pandi süüks kogu üks ja vältav rikkumine. Sellest järeldub, et seitsmes väide tuleb tagasi lükata.

4.      Kaheksas väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53, ent ka määruse nr 1/2003 artikli 25 väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon määras trahvi aegunud tegude eest ning igal juhul jättis arvesse võtmata asjaolu, et tegemist ei olnud vältava tegevusega

510    Esimesena leiavad hagejad, et juhtkonna tasandiga seotud asjaolud, millega on põhjendatud trahvi määramist, on määruse nr 1/2003 artikli 25 kohaselt aegunud, kuna nimetatud tasandi koosolekud lõppesid 2004. aasta septembris ehk enam kui viis aastat enne komisjoni uurimise alustamist. Hagejad lisavad, et neil asjaoludel ei saa komisjonil olla määruse nr 1/2003 artiklis 7 nimetatud õigustatud huvi juhtkonna tasandi tegevusega seotud rikkumiste tuvastamiseks.

511    Teisena leiavad hagejad, et isegi kui Üldkohus asub seisukohale, et kõnealused teod moodustasid ühe ja vältava rikkumise (kuigi see nii ei olnud), tuleks vaidlustatud otsust muuta, kuna selles ei ole arvesse võetud väidetava rikkumise katkemist juhtkonna tasandil. Selles kontekstis väidavad hagejad, et vaidlustatud otsus ei sisalda piisavalt tõendeid juhtkonna tasandi koosolekute toimumise kohta 1999. aastal.

512    Lisaks sellele väidavad hagejad, et võttes arvesse tõendite puudumist Scania osalemise kohta juhtkonna tasandi koosolekutel aastatel 1999 ja 2002, on vaidlustatud otsuses ekslikult leitud, et Scania osales juhtkonna tasandi koosolekutel pidevalt 17. jaanuarist 1997 kuni 24. septembrini 2004. Pigem oleks komisjon pidanud asuma seisukohale, et vähemalt mis puudutab Scaniat, siis ei toimunud neid koosolekuid 3. septembrist 1998 kuni 3. veebruarini 2000 (17 kuu pikkune katkestus) ning 20. novembrist 2001 kuni 10. aprillini 2003 (jälle 17 kuu pikkune katkestus).

513    Hagejad järeldavad, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja trahvi määramine igal juhul aegunuks tunnistada 10. aprillile 2003 eelnenud rikkumiste eest. Teise võimalusena leiavad hagejad, et trahvi määramine tuleb aegunuks tunnistada kõigi 3. veebruarile 2000 eelnenud rikkumiste eest. Lisaks sellele leiavad hagejad, et igal juhul tuleks juhtkonna tasandiga seotud trahvi arvutamisel arvesse võtta pikki perioode, mil rikkumine oli väheintensiivne.

514    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

515    Esimesena, seoses hagejate argumendiga, mis puudutab komisjoni poolt trahvi määramise aegumist, tuleb tähele panna, et määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punktist b koosmõjus selle määruse artikli 23 lõike 2 punktiga a tuleneb, et komisjoni volituse suhtes määrata ettevõtjale eelkõige ELTL artikli 101 rikkumise toimepanemise eest trahv on kehtestatud viieaastane aegumistähtaeg. Määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 2 on sätestatud, et jätkuvate või korduvate rikkumiste puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise lõppemise päevast. Määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 3 on eelkõige sätestatud, et trahvide määramise aegumistähtaja kulgemise katkestab komisjoni mis tahes tegevus, mille eesmärk on rikkumise uurimine või menetluse algatamine.

516    Käesoleval juhul on komisjon õigesti tuvastanud, et juhtkonna tasandi tegevused olid osaks ühest ja vältavast rikkumisest, mis lõppes 18. jaanuaril 2011. Seetõttu algas viieaastane aegumistähtaeg sellest kuupäevast, mis tähendab, et käesoleval juhul ei ole komisjoni pädevus trahvi määramiseks ühelgi juhul aegunud.

517    Teisena, hagejate väite osas, mis puudutab väidetavat tõendite puudumist juhtkonna tasandi koosolekute toimumise kohta 1999. aastal, tuleb märkida järgmist.

518    Esiteks tuleb mainida, et vaidlustatud otsuses on ära toodud piisavalt tõendeid juhtkonna tasandi koosolekute toimumise kohta aastatel 1998 ja 2000. Täpsemalt on vaidlustatud otsuse põhjenduses 105 kajastatud dokumentaalset tõendit, mis puudutab ühte juhtkonna tasandi koosolekut, mis toimus 3. septembril 1998 ja mille käigus vahetasid osalejate esindajad teavet 1999. aasta turuprognooside kohta. Selle dokumentaalse tõendi kohaselt osales sellel koosolekul Scania peakontori töötaja N. Nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 109–112, toimusid ka 2000. aastal sarnased koosolekud, kus Scania peakontori töötaja N samuti osales.

519    Teiseks tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 106 kajastatud dokumentaalsest tõendist, et järgmine juhtkonna tasandi koosolek pärast 3. septembril 1998 toimunut (vt eespool punkt 518) oli planeeritud 1999. aasta jaanuariks.

520    Kolmandaks on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 106 viidanud [konfidentsiaalne] leebema kohtlemise taotlusele, mille kohaselt toimusid konkurentidevahelised koosolekud aastaid 1998–2001 hõlmanud perioodil vähemalt kord aastas. Selle taotluse kohaselt vahetasid neil koosolekutel osalejad, kes ei töötanud juhtkonna tasandil, eelkõige teavet, mis puudutas hindade tõstmist tulevikus. Neil koosolekutel osalejate hulgas oli ka Scania DE peadirektor O.

521    Neljandaks tuleb komisjoni eeskujul osutada sellele, et juhtkonna tasandi koosolekud olid osa ühest ja vältavast rikkumisest ning et seetõttu tuleb hinnangu andmisel sellele, kas rikkumine jätkus 1999. aastal, arvesse võtta kõiki konkurentidevahelisi koosolekuid, sõltumata organisatsioonilisest tasandist.

522    Viiendaks tuleb tähele panna ka seda, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale ei takista mitu aastat kestva rikkumise puhul asjaolu, et esitatud ei ole otseseid tõendeid selle kohta, et äriühing osales nimetatud rikkumises teatava kindla ajavahemiku jooksul, rikkumise toimunuks lugemist ka nimetatud ajavahemiku jooksul, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel, kusjuures selle äriühingu poolt avalikult taganemata jätmist võib sellega seoses arvesse võtta (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑625/13 P, EU:C:2017:52, punkt 111 ning seal viidatud kohtupraktika).

523    Pidades silmas eespool punktides 518–521 kajastatud asjaolusid ja punktis 522 viidatud kohtupraktikat, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole rikkunud õigusnormi, tuvastades, et üks ja vältav rikkumine 1999. aastal ei katkenud ning Scania osales kõnealuses rikkumises ka sel aastal.

524    Kolmandana tuleb hagejate väite kohta, et Scania osalemine juhtkonna tasandi koosolekutel aastal 2002 ei ole tõendatud, tõdeda järgmist.

525    Esiteks ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 119, et 7. veebruaril 2002 toimunud juhtkonna tasandi koosolekuga seoses saadeti kirjalik kutse Scania peakontoris töötanud M-ile.

526    Teiseks ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 123 kajastatud käsikirjalistest märkmetest, mis puudutavad 27. ja 28. juunil 2002 toimunud juhtkonna tasandi koosolekut ning mille tegi [konfidentsiaalne] esindaja, et Scania tegi teatavaks oma mitme riigi 2002. aasta müüginumbrid.

527    Kolmandaks näitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 mainitud [konfidentsiaalne] ettevõttesisene aruanne, milles on kokku võetud 18. septembril 2002 toimunud juhtkonna tasandi koosolekul vahetatud teave, et Scania andis teavet 2002. aasta hinnatõusude ning tema vastu Ühendkuningriigis esitatud hagi kohta.

528    Eespool punktides 525–527 kajastatud asjaolusid silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud Scania osalemise juhtkonna tasandi 2002. aasta koosolekutel.

529    Seda järeldust ei lükka ümber juhtkonna tasandi koosolekutel Scaniat esindanud M‑i vande all antud avaldus, mille kohaselt „tema mäletamist mööda“ ei osalenud ta 2002. aastal ühelgi seda liiki koosolekul. See seletus jääb üsna laialivalguvaks ega veena Üldkohut. Lisaks sellele sai juba märgitud, et dokumendid, mis on koostatud in tempore non suspecto, nagu koosolekul tehtud käsikirjalised märkmed, on suurema tõendusväärtusega kui sellised dokumendid, mis ei ole koostatud sündmuste asetleidmise ajal, nagu vande all antud avaldused.

530    Neljandana märgib Üldkohus, et hagiavalduse 554. joonealuses märkuses väidavad hagejad, et tõendamata on Scania osalemine mõnedel vaidlustatud otsuses kajastatud juhtkonna tasandi koosolekutel. See puudutab koosolekuid, mis toimusid Brüsselis 17. jaanuaril 1997 (vaidlustatud otsuse põhjendus 98) ja 6. aprillil 1998 (põhjendus 103), Amsterdamis (Madalmaad) 3. veebruaril 2000 (põhjendused 108–110) ning Eindhovenis (Madalmaad) 6. septembril 2000 (põhjendus 111). Selle väite põhjendamisel tuginevad nad N‑i vande all antud avaldusele, milles ta kinnitab, et ei mäleta seal osalemist.

531    Üldkohus tõdeb, et vaidlustatud otsuse põhjendustes, mida on mainitud eespool punktis 530, on esitatud dokumentaalsed tõendid, mis näitavad Scania osalemist kõnealustel koosolekutel. N-i vande all antud avalduse sisu ja tõendusväärtusega seoses viitab Üldkohus eespool punktis 529 esitatud kaalutlustele. Üldkohus asub seisukohale, et eespool punktis 530 kajastatud hagejate väide ei ole põhjendatud.

532    Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades asub Üldkohus seisukohale, et käesolev väide tuleb tagasi lükata, täpsustades, et hagejate seisukohad, millega nad põhjendavad vaidlustatud otsuse muutmise vajadust (vt eespool punktid 511 ja 513), ei ole põhjendatud, kuna Üldkohtu toimiku pinnalt ei ole võimalik tuvastada ühe rikkumise mis tahes katkemist ega perioode, mil rikkumine olnuks väheintensiivne.

5.      Üheksas väide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist seoses trahvi suurusega ning igal juhul vajadust vähendada trahvi ELTL artikli 261 ning määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel

533    Hagejad leiavad, et vaidlustatud otsust tuleks muuta, kuna määratud trahvisumma ei ole kooskõlas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega. Lisaks sellele paluvad nad igal juhul, et Üldkohus asendaks oma täieliku pädevuse raames komisjoni põhjendused enda omadega ning vähendaks trahvisummat.

534    Sõna „muutma“ kasutamise põhjal mõistab Üldkohus, et hagejad soovivad, et Üldkohus teostaks liidu kohtule ELTL artikli 261 kohaselt määruse nr 1/2003 artiklis 31 antud täielikku pädevust.

535    Siinkohal tuleb tähele panna, et ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kohtuliku kontrolli süsteem seisneb institutsioonide õigusaktide ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrollis, mida ELTL artikli 261 alusel on hagejate taotlusel võimalik täiendada täieliku pädevusega, mida Üldkohus teostab kõnealuses valdkonnas komisjoni poolt määratud karistuste suhtes (vt 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 71 ning seal viidatud kohtupraktika).

536    Kui liidu kohus teostab ELTL artiklis 261 ja määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täielikku pädevust, siis on tal lisaks pelgale karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus enda hinnanguga asendada hinnang, mille kõnealuse karistuse suuruse kindlaksmääramisel on andnud komisjon, kes on vastu võtnud akti, milles see summa algul kindlaks määrati (vt 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 75 ning seal viidatud kohtupraktika).

537    Seevastu on täieliku pädevuse ulatus erinevalt ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrollist rangelt piiratud trahvisumma kindlaksmääramisega (vt 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 76 ning seal viidatud kohtupraktika).

538    Sellest ilmneb, et määruse nr 1/2003 artiklil 31 põhinev Üldkohtu täielik pädevus puudutab vaid komisjoni määratud trahvile Üldkohtu antavat hinnangut ning välistatud on igasugune muudatuste tegemine seoses selle rikkumise koosseisu tunnustega, mille komisjon õiguspäraselt tuvastas otsuses, mille peale on Üldkohtule esitatud hagi (vt 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 77).

539    Määratava trahvi summa kindlakstegemiseks tuleb Üldkohtul endal hinnata käesoleva juhtumi asjaolusid ja kõnealuse rikkumise liiki. Seejuures tuleb vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 iga karistatava ettevõtja puhul arvesse võtta kõnealuse rikkumise raskust ning kestust, järgides muu hulgas põhjendamise, proportsionaalsuse, karistuste individualiseerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ilma et Üldkohus oleks kohustatud järgima suunavaid norme, mille komisjon on ette näinud oma suunistes (vt selle kohta 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punktid 89 ning 90).

a)      Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

540    Esimesena väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuses ei ole proportsionaalselt hinnatud rikkumise raskust, kuna ei ole arvesse võetud asjaolu, et Scania DE töötajad ei saanud teada, et konkurentidelt saadud teave võib oma ulatuselt olla üleeuroopaline. Seega, isegi kui Scania DE töötajad oleksid soovinud kahjustada konkurentsi ühel geograafilisel turul (Saksamaa), mille eest nemad vastutasid (mis ei olnud nii), ei oleks vaidlustatud otsusega määratud trahv kavandatud rikkumise raskusega proportsionaalne, kuna trahvi määramisel on arvesse võetud müügiväärtust EMP tasandil.

541    Teisena leiavad hagejad, et vaidlustatud otsus on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna seal ei ole trahvi suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetud seda, et veokitootjatevaheliste kontaktide laad ja intensiivsus muutusid käsitletava perioodi kestel, mis olevat tuvastatud ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 322.

542    Kolmandana märgivad hagejad, et vaidlustatud otsuse põhjendustes kirjeldatud rikkumine on laiem kui rikkumine, mille eest on otsuse resolutsioonis määratud trahv. Seejuures võrdlevad nad vaidlustatud otsuse põhjendust 317, kus on viidatud konkurentsi seisukohast tundliku teabe vahetamisele, selle otsuse resolutsiooni artikliga 1, kus ei ole viidatud sellisele teabevahetusele. Hagejad leiavad, et rikkumise selline kajastamine mõjutab trahvi suuruse arvutamist ning seega ei ole vaidlustatud otsusega määratud trahv proportsionaalne komisjoni poolt väidetavalt kirjeldatud rikkumisega.

543    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

544    Eespool punktis 540 kajastatud hagejate argumentidega seoses tuleb tähele panna, et kuuenda väite käsitlemisel lükkas Üldkohus tagasi hagejate väite, et Scania DE töötajad, kes osalesid Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuses, ei eeldanud kunagi, et selle teabevahetuse käigus saadud teave puudutab üleeuroopalisi hindu või saab vähendada ebakindlust teiste tootjate üleeuroopalise hinnastrateegia osas (vt eespool punkt 415). Sellest järeldub, et eespool punktis 540 esitatud argumendid ei kinnita trahvi ebaproportsionaalsust.

545    Eespool punktis 541 esitatud hagejate argumendi kohta tuleb tähele panna, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 322 on komisjon täpsustanud, et kuigi alates 2004. aasta septembrist ei püüdnud pooled – nagu nad olid teinud varem – enam aktiivselt sõlmida konkreetset kokkulepet brutohindade tõstmise kohta tulevikus või uutele keskkonnastandarditele vastavate veokite väljalaskmise konkreetse aja kohta või selle kohta, kui suures summas kajastavad osalised nende veokitega seotud kulusid klientide poolt makstavas ostuhinnas, jätkasid nad suhtlemist, vahetades sama liiki teavet ning tegutsedes sama eesmärgi nimel: piirata konkurentsi ja vähendada omavahelist strateegilist ebakindlust.

546    Samuti tuleb tähele panna Üldkohtu poolt sedastatut, et 2004. aasta septembris toimunud muudatus, mis võib küll mõjutada asjaomase tegevuse kvalifitseerimist kokkuleppe või kooskõlastatud tegevusena, ei puuduta seda, millist „laadi“ teavet vahetati, kuna see jäi vaidlustatud otsuse põhjenduse 322 kohaselt samaks (vt eespool punkt 482).

547    Niisiis nähtub, et ainus erinevus osaliste tegevuses enne ja pärast 2004. aasta septembrit seisnes selles, et enne 2004. aasta septembrit püüdsid nad sõlmida hindu puudutavaid konkreetseid kokkuleppeid, ent siis need püüdlused lõppesid. Kuid nagu komisjon õigesti märgib, siis võttes ühelt poolt arvesse põhimõtet, mille kohaselt saab kooskõlastatud tegevus konkurentsi kahjustada samavõrd nagu kokkulepped, ning teiselt poolt asjaolu, et komisjon ei ole asjaomasele rikkumisele omistanud suuremat raskusastet tingituna osaliste püüdlustest sõlmida hinda puudutavaid kokkuleppeid, ei kinnita eespool punktis 541 esitatud hagejate argumendid trahvi ebaproportsionaalsust.

548    Eespool punktis 542 esitatud hagejate argumentide osas tuleb tähele panna, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 317 on komisjon osutanud toimunud tegevustele, mis vähendasid osaliste vahel strateegilist ebakindlust seoses tulevaste hindade ja brutohindade tõstmise ning keskkonnastandarditele vastavate veokimudelite turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamisega. Põhjenduse 317 punktides a–c, nagu tuleneb ka sõna „[s]eejuures“ kasutamisest, on komisjon selgitanud, milles seisnesid eelnimetatud tegevused. Põhjenduse 317 punktis c on komisjon osutanud „konkurentsi seisukohast muu tundliku teabe“ jagamisele.

549    Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 1 on komisjon osutanud salajasele koostööle, mis puudutas hindu ja brutohindade tõstmist ning heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamist.

550    Vaidlustatud otsuse põhjenduse 317 ja resolutsiooni artikli 1 võrdlusest ilmneb, et need kaks sätet ei erine rikkumise kirjelduse seisukohast, kuna komisjoni viide „konkurentsi seisukohast muu tundliku teabe“ jagamisele kujutas endast üksnes näidet salajasest koostööst, mis puudutas hindu ja brutohindade tõstmist ning heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava ja sellega seotud kulude müügihindades kajastamist.

551    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ükski hagejate argument ei kinnita trahvi ebaproportsionaalsust.

b)      Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

552    Põhjendamaks oma väidet, et määratud trahvi suurus on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, on hagejad esitanud kolm argumenti.

553    Esimesena leiavad hagejad, et vaidlustatud otsuse sõnastuses on liialdatult rõhutatud nende rolli rikkumises ning suures osas jäetud tähelepanuta teiste veokitootjate roll, moonutades seeläbi tegelikkust. Hagejate hinnangul ei ole vaidlustatud otsuse sõnastuse tõttu võimalik võrrelda tema ja teiste veokitootjate rolle rikkumise toimepanemisel ning selle võimaluse puudumise tõttu on mitmed trahvi suurust puudutavad hinnangud, mille komisjon on vaidlustatud otsuses andnud, võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus. Hagejad viitavad vaidlustatud otsuse põhjendusele 444, kus komisjon on leidnud, et käesoleval juhul puuduvad raskendavad ja kergendavad asjaolud. Hagejad viitavad ka vaidlustatud otsuse põhjendusele 432, kus komisjon on täpsustanud, et Scaniale määratava trahvi põhisumma arvutamisel võttis ta aluseks sellise osa hagejate müügiväärtusest, mis oli protsentuaalselt sama suur kui see osa kokkuleppele läinud osaliste müügiväärtusest, mis võeti nende puhul aluseks kokkuleppeotsuses.

554    Samuti leiavad hagejad, et asjaolu, et vaidlustatud otsuses on nende rolli asjaomases tegevuses kirjeldatud täpsemalt ja konkreetsemalt, võrreldes teiste konkurentide rolli kirjeldamisega kokkuleppeotsuses, paneb hagejad ebasoodsamasse olukorda nende vastu esitatud kahju hüvitamise hagide läbivaatamisel.

555    Teisena leiavad hagejad, et vaidlustatud otsus on võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus seetõttu, et seal kohaldatakse trahvi arvutamisel kõigi tootjate puhul samasugust meetodit, võtmata arvesse seda, et nende turuosa oli Euroopa tasandil väiksem kui teistel konkurentidel, ning seda, et eelkõige Saksamaal oli erinevus turuliidritega võrreldes märkimisväärne.

556    Samuti leiavad hagejad, et vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet seetõttu, et seal ei ole arvesse võetud asjaolu, et Scania DE töötajatel oli passiivne roll või vähemalt ei olnud nad kahe turul tegutseva suure tootjaga võrreldes asjaomases tegevuses esiplaanil.

557    Kolmandana väidavad hagejad, et vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet seetõttu, et komisjon on hagejatele määratud trahvi suuruse kindlaksmääramisel kasutanud sama meetodit, mida ta kasutas teiste veokitootjate puhul, hoolimata asjaolust, et erinevalt viimati nimetatutest ei tooda hagejad keskmise suurusega veokeid.

558    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

559    Enne eelnimetatud argumentide käsitlemist tuleb öelda, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on sõnastatud harta artiklites 20 ja 21. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 132, ja 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Zucchetti Rubinetteria vs. komisjon, C‑618/13 P, EU:C:2017:48, punkt 38). Lisaks sellele nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et trahvide suuruse kindlaksmääramisel ei või erinevate arvutusmeetodite kohaldamine kaasa tuua ELTL artikli 101 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate diskrimineerimist (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 133; 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 62, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Zucchetti Rubinetteria vs. komisjon, C‑618/13 P, EU:C:2017:48, punkt 38).

560    Eespool punktis 553 kajastatud hagejate argumendi kohta tuleb esiteks komisjoni eeskujul osutada sellele, et vastavalt ELTL artiklile 296 pidi nimetatud institutsioon vaidlustatud otsust piisavalt põhjendama, mida ta on ka teinud. Kuivõrd Scania oli vaidlustatud otsuse ainus adressaat, on normaalne, et hinnangu andmisel keskendutakse tema rollile kartellis. Teiste kartelliosaliste suhtes oli juba tehtud kokkuleppeotsus, millega tuvastati nende vastutus, lähtudes nende rollist kartellis.

561    Teiseks tuleb märkida, et vastupidi hagejate väitele ei ole vaidlustatud otsuse sõnastamisel teiste veokitootjate rolli kartellis „tähelepanuta jäetud“. Nende tegevus ilmneb selgelt vaidlustatud otsuse põhjenduse punktis 6.2 esitatud sündmuste kronoloogiast, kus on üksikasjalikult selgitatud toimunud teabevahetuse laadi ja sisu ning selles osalejaid. Sellest järeldub, et hagejate väide, et nende rolli kartellis on võimatu teiste selles osalejate rolliga võrrelda, ei ole põhjendatud.

562    Kolmandaks tõdeb Üldkohus vaidlustatud otsuse ja talle esitatud toimiku põhjal, et Scania roll kartellis ei erinenud teiste osaliste omast ning et hagejad ei ole esitanud ühtki argumenti ega tõendit, mis kinnitaks vastupidist. Lisaks sellele, nagu komisjon õigesti märgib, on kõiki trahvi põhisumma arvutamisega seoses rikkumise raskuse ja „sisenemistasu“ kindlaksmääramisel arvesse võetavaid tegureid ehk rikkumise laadi, kõigi seotud osaliste turuosasid kokku, rikkumise geograafilist ulatust ning selle elluviimist kohaldatud Scania ja teiste osaliste suhtes ühtmoodi.

563    Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades leiab Üldkohus, et komisjon ei ole teinud viga, võttes otsuse tegemisel aluseks Scania müügiväärtusest sama suure osa nagu see, mille ta võttis aluseks teiste tootjate puhul, ning kohaldades sama raskuskoefitsienti (17%) ja sama „sisenemistasu“ (17%) kui see, mida kohaldati teiste tootjate suhtes kokkuleppeotsuses.

564    Seetõttu tuleb eespool punktis 553 kajastatud argument tagasi lükata.

565    Eespool punktis 554 kajastatud argumendi kohta tuleb märkida, et asjaolu, et vaidlustatud otsuses on vastavalt komisjoni põhjendamiskohustusest tulenevatele nõuetele üksikasjalikult kajastatud Scania õigusvastast tegevust, tuleneb sellest, et Scania on selle otsuse ainus adressaat, kuna see ettevõtja ei tunnistanud enda vastutust kartellis osalemise eest erinevalt teistest osalistest, kes esitasid ametliku taotluse kokkuleppe sõlmimiseks. Sellest järeldub, et hagejad ei ole samasuguses olukorras nagu kokkuleppele läinud osalised ning seetõttu ei kinnita eespool punktis 554 kajastatud argument võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

566    Eespool punktis 555 kajastatud argumendi kohta tuleb märkida, et nii vaidlustatud otsuses kui ka kokkuleppeotsuses on komisjon trahvide suuruse kindlaksmääramisel aluseks võtnud eelkõige osalenud ettevõtjate rikkumisega seotud kaupade müügiväärtuse EMPs, mis on lisaks kooskõlas komisjoni trahvide arvutamise suunistega. Nimelt on komisjon nende suuniste punktis 6 selgitanud, et rikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel rikkumise kestusega saadakse adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab nii rikkumise majanduslikku tähtsust kui ka iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu.

567    Käesoleval juhul ei ole Üldkohtul põhjust kahtluse alla seada komisjoni valikut võtta kõigi osalenud ettevõtjate puhul aluseks nende rikkumisega seotud kaupade müügiväärtus EMPs. Tegemist on valikuga, mis on mõistlik kajastamaks iga rikkumises osalenud ettevõtja suhtelist kaalu ning mis puudutas kõiki kartellis osalenud ettevõtjaid, mitte üksnes Scaniat.

568    Lisaks sellele on Euroopa Kohus leidnud, et liidu õiguses puudub üldkohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne ettevõtja suurusega neil tooteturgudel, kus rikkumine on toimunud (18. mai 2006. aasta kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, C‑397/03 P, EU:C:2006:328, punkt 101).

569    Nende kaalutluste põhjal tuleb asuda seisukohale, et eespool punktis 555 kajastatud hagejate argument ei kinnita seda, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, ning tuleb seega tagasi lükata.

570    Eespool punktis 556 kajastatud hagejate argument tuleb tagasi lükata, kuna toimikust ei nähtu, et käesoleval juhul oleks tuvastatud, et Scania DE töötajatel oli õigusvastases tegevuses passiivne või teisejärguline roll. Seega ei ole sel alusel vaja trahvi vähendada.

571    Eespool punktis 557 kajastatud hagejate argumendi kohta tuleb märkida, et nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 429, on komisjon hagejatele määratud trahvisumma arvutamisel arvesse võtnud hagejate raskeveokite müügiväärtust EMPs erinevalt sellest, kuidas ta toimis kokkuleppele läinud osalistele määratud trahvisummade arvutamisel, mille puhul võttis ta arvesse keskmise suurusega ja raskeveokite müügiväärtust EMPs (kokkuleppeotsuse punkt 109). Sellest järeldub, et hagejate etteheide, mille kohaselt ei ole komisjon arvesse võtnud seda, et Scania ei tootnud keskmise suurusega veokeid, ei ole põhjendatud.

572    Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et hagejate argumendid, mis puudutavad võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, ei kinnita seda, et trahvi tuleb vähendada.

c)      Trahvisumma

573    Tuleb märkida, et seoses täieliku pädevusega, mis Üldkohtul on konkurentsieeskirjade rikkumisega kaasnevate trahvide valdkonnas, ei luba ükski hagejate poolt kõigi eespool käsitletud väidete raames esitatud etteheide, argument ega õiguslik või faktiline asjaolu asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusega määratud trahvi suurust tuleb muuta.

IV.    Kohtukulud

574    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

575    Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb nende kulud jätta nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Scania AB, Scania CV AB ja Scania Deutschland GmbH kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Papasavvas

Kornezov

Buttigieg

Kowalik-Bańczyk

 

      Hesse

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 2. veebruaril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord


I. Vaidluse taust

A. Vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetlus

B. Vaidlustatud otsus

1. Veokite turu struktuur ja hindade kindlaksmääramise mehhanism veokitööstuses

a) Veokite turu struktuur

b) Hindade kindlaksmääramise mehhanism veokitööstuses

c) Hindade kindlaksmääramise mehhanism Scanias

d) Euroopa tasandil toimuva hinnatõusu mõju hindadele riigisisesel tasandil

2. Scania ja kokkuleppele läinud osaliste vahelised salajased kontaktid

3. ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamine

a) Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus

b) Konkurentsi piiramine

c) Üks ja vältav rikkumine

d) Rikkumise geograafiline ulatus

4. Adressaadid

5. Trahvisumma arvutamine

a) Trahvi põhisumma

b) Lõplik trahvisumma

6. Vaidlustatud otsuse resolutsioon

II. Menetlus ja poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Teatavate andmete väljajätmine üldsusele kättesaadavatest dokumentidest

B. Sisu

1. Esimene väide, mis puudutab kaitseõiguste, hea halduse põhimõtte ja süütuse presumptsiooni rikkumist

2. Teine väide, mis puudutab harta artikli 48 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõigete 1 ja 2 rikkumist

3. Kolmas, neljas, viies, kuues ja seitsmes väide osas, milles need puudutavad komisjoni seisukohta, et tegemist on ühe ja vältava rikkumisega, ning selle süükspanemist Scaniale

a) Sissejuhatavad märkused

1) Ühe ja vältava rikkumise mõiste

2) Tõendamiskohustus ja tõendamistase

3) Vaidlustatud otsus

4) Hagejate argument, mille kohaselt eeldab ühe ja vältava rikkumise mõiste seda, et komisjon tuvastaks mitu omavahel ilmselgelt seotud rikkumist

b) Kolmas väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses sellega, et teabevahetamist peakontori madalamal tasandil on käsitatud nende sätete rikkumisena

1) Vaidlustatud otsus

2) Esimene etteheide

3) Teine etteheide

c) Neljas väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist ning ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses komisjoni seisukohaga, et hagejad sõlmisid kokkuleppe või osalesid kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomise ajakava

1) Neljanda väite esimene osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

2) Neljanda väite teine osa, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon on asunud seisukohale, et hagejad sõlmisid kokkuleppe või osalesid kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas heitekontrolli tehnooogiate turuletoomise ajakava

3) Neljanda väite kolmas osa, mis puudutab seda, et heitekontrolli tehnoloogiate kasutuselevõtu ajakava puudutava teabe vahetamine ei ole käsitatav eesmärgil põhineva rikkumisena

d) Viies väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist, kuna komisjon kvalifitseeris Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse „eesmärgil põhineva“ rikkumisena

1) Sissejuhatavad märkused

2) Vahetatud teabe sisu

i) Vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis a osutatud brutohindade ja brutohinnakirjade kavandatud muutmine ning nende muudatuste tegemise ajakava

– Hagejate argument, mis puudutab seda, kas Saksamaa tasandil vahetati olevikku või tulevikku puudutavat teavet

– Hagejate argument, mis puudutab seda, et brutohinnad, mille kohta Saksamaa tasandil teavet vahetati, olid avalikud

– Hagejate argument, mis puudutab seda, et hindu puudutaval teabel, mida Saksamaa tasandil vahetati, puudus informatiivne väärtus turul toimuvates tehingutes tegelikult kohaldatavate hindade seisukohast

ii) Kavandatavad muudatused seoses netohindade ja klientidele pakutavate allahindlustega, millele on osutatud vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis a

iii) Keskmise suurusega ja raskeveokite puhul Euro 3–Euro 6 standardite kohaselt nõutavate heitekontrolli tehnoloogiate turuletoomisega seotud kulude müügihindades kajastamine, mida on käsitletud vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis b

iv) Muu äriliselt tundliku teabe vahetamine, mida on käsitletud vaidlustatud otsuse põhjenduse 238 punktis c

3) Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse eesmärk

4) Saksamaa tasandil toimunud teabevahetuse kontekst

e) Kuues väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon on asunud seisukohale, et geograafilise ulatuse poolest hõlmab Saksamaa tasandiga seotud rikkumine kogu EMP territooriumi

1) Scania DE saadud teabe geograafiline ulatus

2) Scania DE poolt antud teabe geograafiline ulatus

f) Seitsmes väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon on asunud seisukohale, et tuvastatud tegevuse näol oli tegemist ühe ja vältava rikkumisega, mille eest vastutavad hagejad

1) Ühe ja vältava rikkumise esinemine

i) Sissejuhatavad märkused

ii) Vaidlustatud otsus

iii) Hinnang

– Kolme kontaktide tasandi koos hindamine

– Kolmel kontaktide tasandil vahetatud teabe laad

– Rikkumise vältav laad

2) Ühe ja vältava rikkumise süükspanemine Scaniale

4. Kaheksas väide, mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53, ent ka määruse nr 1/2003 artikli 25 väära kohaldamist seoses sellega, et komisjon määras trahvi aegunud tegude eest ning igal juhul jättis arvesse võtmata asjaolu, et tegemist ei olnud vältava tegevusega

5. Üheksas väide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist seoses trahvi suurusega ning igal juhul vajadust vähendada trahvi ELTL artikli 261 ning määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel

a) Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

b) Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

c) Trahvisumma

IV. Kohtukulud


*      Menetluse keel: inglise.


1 Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.