24. jaanuaril 2014 esitatud hagi – Bredenkamp jt versus nõukogu ja komisjon

(kohtuasi T 66/14)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: John Arnold Bredenkamp (Harare, Zimbabwe); Echo Delta (Holdings) PCC Ltd (Castletown, Ile of Man); Scottlee Holdings (Private) Ltd (Harare); ja Fodya (Private) Ltd (Harare) (esindajad: P. Moser, QC, ja solicitor G. Martin)

Kostjad: Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

võtta menetlust korraldav meede, et kohustada kostjaid esitama kogu teave või kõik tõendid, mis võivad nende institutsioonide käsutuses olla seoses hagejate nimekirjas loetlemisega;

kohustada nõukogu/komisjoni hüvitama hagejatele mittevaraline ja varaline kahju, mis neile õigusvastaste Euroopa Liidu sanktsioonide kehtestamisega põhjustati, kui nad lisati (ja nende nimed jäeti kuni 2012. aastani) nõukogu määruse (EÜ) nr 314/2004 lisasse, vastavalt nõukogu ühise seisukohaga 2001/373/ÜVJP ja komisjoni määrusega (EÜ) nr 77/2009; nõukogu otsusega 2004/792/ÜVJP ja komisjoni määrusega nr 173/2010, ning nõukogu otsusega 2004/792/ÜVJP ja komisjoni määrusega (EÜ) nr 174/2011;

mõista alates kohtuotsuse kuupäevast alates kostjatelt hagejatele tasumisele kuuluvalt summalt välja liitintress suuruses Euribori intressmäär + 2% (või mis tahes muu intress, mis välja mõistetakse);

mõista hagejate kohtukulud välja kostjatelt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

Esimene väide, mille kohaselt puudub kõnealustel aktidel õiguslik alus, kuna need põhinevad EÜ artiklitel 60 ja 301, mis käsitlevad üksnes kolmandaid riike puudutavaid sätteid, mitte üksikisikuid ja ettevõtjaid.

Teine väide, mille kohaselt on kõnealustes aktides ilmsed faktivead, kuna seal ei ole ära toodud tihedat seost Zimbabwe valitsusega ega teavet režiimi toetuseks antud mis tahes finants- või muu abi kohta, mistõttu ei ole kostjad täitnud oma tõendamiskohustust ja on tegemist õigusvastane otsustusprotsessiga.

Kolmas väide, mille kohaselt on kõnealused aktid vastuolus oluliste menetlusnormidega, kuna neid ei ole üldse või piisavalt põhjendatud ja hagejatele ei ole antud võimalust olla ära kuulatud või oma süütust tõendada.

Neljas väide, mille kohaselt on kõnealused aktid vastuolus Euroopa Liidu õiguse põhimõtetega, mis on sätestatud muu hulgas Euroopa inimõiguste konventsiooni esimeses lisaprotokollis („ECHR protokoll”), kuna hagejate omandiõigust piirati õigusvastaselt.