Kohtuasi T‑423/09

Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials Co. Ltd

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Teatavate Hiinast pärit magneesiumoksiidtelliste import – Määrus, millega lõpetatakse vahepealne läbivaatamine – Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemine – Päritolumaa käibemaksu arvessevõtmine – Esialgsel uurimisel kasutatud meetodist erineva meetodi kasutamine – Asjaolude muutumine – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 2 lõike 10 punkt b ja artikli 11 lõige 9 (muudetuna määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 punkt b ja artikli 11 lõige 9)

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Läbivaatamise menetlus – Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemine „käibemaksu sissearvamise” alusel

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõike 10 punkt b ja artikli 11 lõige 3, nõukogu määrus nr 1659/2005, nõukogu määrus nr 826/2009 ja nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõike 10 punkt b ja artikli 11 lõige 3)

2.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemine – Institutsioonide kaalutlusõigus – Võrdlus samal kaubandustasandil

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 1 lõige 2 ja artikli 2 lõige 10, nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 1 lõige 2 ja artikli 2 lõige 10)

3.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Läbivaatamise menetlus – Arvutusmeetodi muutmine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõige 10, artikli 11 lõige 9 ja artikkel 17, nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 10, artikli 11 lõige 9 ja artikkel 17)

1.      Kuivõrd määruses nr 826/2009, millega muudetakse määrust nr 1659/2005 teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit magneesiumoksiidtelliste impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise ja ajutise tollimaksu lõpliku sissenõudmise kohta, leiab nõukogu, et dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 11 lõike 3 (muudetuna määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõige 3) alusel läbi viidud dumpinguvastase meetme vahepealse osalise läbivaatamise käigus, erinevalt esialgse uurimise ajal valitsenud olukorrast, ei olnud läbivaatamismenetluse ajal täidetud tingimused normaalväärtuse ja/või ekspordihinna kohandamiseks algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti b (muudetuna määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 punkt b) alusel, nii et seda sätet ei saanud kohaldada, ei saa asuda seisukohale, et määruses nr 826/2009 kohaldas nõukogu 17% suurust käibemaksu arvesse võttes algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti b ja kohandas seega selle sätte tähenduses normaalväärtust ja ekspordihinda, et taastada sümmeetria selle väärtuse ja hinna vahel. Sellest tulenevalt ei saa enam järeldada, et määruses nr 826/2009 kasutatud võrdlusmeetod seisnes normaalväärtuse ja ekspordihinna kohandamises algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti b alusel. Nimelt oli tegemist selle väärtuse ja hinna võrdlusega „käibemaksu sissearvamise” alusel, ainuüksi algmääruse artikli 2 lõike 10 esimeses ja teise lauses (muudetuna määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 esimene ja teine lause) sätestatud üldsätte põhjal.

(vt punktid 37 ja 38)

2.      Institutsioonidel on kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad uurima. See kaalutlusõigus hõlmab ka nende asjaolude hindamist, mis põhjendavad kasutatud võrdlusmeetodi õiglast olemust, kuna õigluse mõiste on ebamäärane ja institutsioonid peavad seda täpsustama iga üksikjuhtumi puhul eraldi, arvestades asjaomast majanduslikku konteksti. Valiku tegemine erinevate dumpingumarginaali arvutamise meetodite vahel ja toote normaalväärtuse hindamine eeldavad nimelt keeruliste majanduslike olukordade hindamist ning kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist.

Lisaks võib ekspordihinda või normaalväärtust kohandada vaid selleks, et võtta arvesse erinevusi, mis puudutavad tegureid, mis on seotud hindadega ja mõjutavad seega nende võrreldavust. See tähendab, et kohandamise eesmärk on taastada sümmeetria toote normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel, nii et kui kohandamine on toimunud õiguspäraselt, tähendab see, et sellega taastati sümmeetria normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel. Seevastu, kui kohandamine ei ole läbi viidud õiguspäraselt, tähendab see, et normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel on tekkinud asümmeetria.

Kasutatud võrdlusmeetodi õigluse hindamisel on normaalväärtuse ja ekspordihinna vahelise sümmeetria mõiste seega oluline tegur, mis vastab vajadusele kehtestada hindade võrreldavus dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 1 lõike 2 tähenduses (muudetuna määruse nr 1225/2009 artikli 1 lõige 2). Sama määruse artikli 2 lõike 10 esimese kuni kolmanda lause kohaselt (muudetuna määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 esimene kuni kolmas lause) tuleb ekspordihinna ja normaalväärtuse vaheline õiglane võrdlus teha samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müügi osas, võttes nõuetekohaselt arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi, ning ainuüksi juhtudel, kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, on institutsioonidel õigus teha kohandusi.

Neil asjaoludel ei teinud nõukogu ilmset hindamisviga, kui ta järeldas, et normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemise meetod, mille aluseks oli „käibemaksu sissearvamine”, oli õiglane võrdlusmeetod, sest see võrdlus viidi läbi normaalväärtuse ja ekspordihinna vahelise sümmeetria nõuet järgides, samal kaubandustasandil, samaaegse, nii omamaise kui ka ekspordiks toimunud müügi osas, mille mõlema suhtes kohaldatakse sama käibemaksumäära.

(vt punktid 40–43, 45)

3.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 11 lõikest 9 (muudetuna määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõige 9) tuleneb, et üldreeglina peavad institutsioonid dumpinguvastase meetme läbivaatamise raames rakendama sama metoodikat, sealhulgas ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlemise metoodikat sama määruse artikli 2 lõike 10 alusel (muudetuna määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõige 10), nagu dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise tinginud esialgses uurimises. Sama säte näeb siiski ette ühe erandi, mille puhul on institutsioonidel lubatud rakendada esialgse uurimisega võrreldes erinevat metoodikat, kuid üksnes juhul, kui asjaolud on muutunud.

Lisaks ei ole mõisted „meetod” ja „kohandamine” ühtivad. Aga isegi kui oletada, et algmääruse artikli 2 lõikes 10 sätestatud mõistet „kohandamine” saab samastada mõistega „metoodika” sama määruse artikli 11 lõike 9 tähenduses, siis kui institutsioonid vaid loobusid lihtsalt kohandamisest, kuna erinevalt esialgse uurimise ajal valitsenud olukorrast, ei olnud läbivaatamise ajal täidetud algmääruse artikli 2 lõike 10 punktis b (muudetuna määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 punkt b) sätestatud tingimused, mis õigustavad sellist kohandamist, ei saa ainuüksi niisugusest kohandamisest loobumist pidada meetodi muutmiseks algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses. Nimelt nõuab see säte, et asjaomane meetod oleks kooskõlas sama määruse artiklitega 2 ja 17 (muudetuna määruse nr 1225/2009 artikkel 17), mille nõudeid tuleb igal juhul täita. Seega, kui läbivaatamise etapis peaks selguma, et esialgse uurimise ajal rakendatud meetodi kasutamine ei olnud kooskõlas algmääruse artikli 2 lõike 10 punktiga b, ei tohi institutsioonid nimetatud meetodit enam rakendada, isegi kui see eeldab kitsas tähenduses „meetodi muutmist”.

Seega, kui läbivaatamismenetluse ajal ei ole institutsioonidel õigust teha kohandust algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel, ei saa neid sama määruse artikli 11 lõike 9 alusel kohustada seda siiski tegema ainuüksi sellepärast, et selline kohandamine tehti esialgse uurimise ajal.

Igal juhul, isegi kui oletada, et nõukogu kasutas läbivaatamise menetluse käigus muud asjaomaste toodete normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemise meetodit kui esialgse uurimise käigus rakendatud meetod, ei teinud ta ilmset hindamisviga, kui ta tõendas, et esiteks, võrreldes esialgse uurimisega, olid läbivaatamismenetluses asjaolud muutunud, ja teiseks, et see muutus õigustas kõnealusest kohandamisest loobumist.

(vt punktid 54, 57–59, 62, 65)