EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
13. november 2007 (*)
Riigihange – EÜ artiklid 43 ja 49 – Direktiiv 92/50/EMÜ ‑ Riigihankelepingu sõlmimine Iirimaa postiteenistusega An Post eelnevalt hanketeadet avaldamata ‑ Kindel piiriülene huvi ‑ Läbipaistvus
Kohtuasjas C‑507/03,
mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel 1. detsembril 2003 esitatud liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja K. Wiedner, keda abistas J. Flynn, QC, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan, keda abistasid E. Regan ja B. O’Moore, SC, ning advokaat C. O’Toole, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
keda toetab:
Taani Kuningriik, esindajad: J. Molde ja A. Jacobsen,
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues, D. Petrausch ja S. Ramet,
Madalmaade Kuningriik, esindajad: H. G. Sevenster, C. Wissels ja P. van Ginneken,
Soome Vabariik, esindaja: A. Guimaraes-Purokoski,
menetlusse astujad,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, G. Arestis ja U. Lõhmus, kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues, R. Silva de Lapuerta, J. Makarczyk (ettekandja), A. Borg Barthet, M. Ilešič, J. Malenovský ja J. Klučka,
kohtujurist: C. Stix-Hackl,
kohtusekretär: ametnik K. Sztranc-Sławiczek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. aprillil 2006 toimunud kohtuistungil esitatut,
olles 14. septembri 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et otsustades tellida sotsiaalhüvitiste maksmise teenuseid Iirimaa postiteenistuselt An Post eelnevalt hanketeadet avaldamata, on Iirimaa rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi ning sellelaadsete teenuste riigihankeid puudutavaid ühenduse õiguse üldpõhimõtteid.
Õiguslik raamistik
2 Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322), kahekümnendas põhjenduses nähakse ette, et:
„välistamaks tegevust, mis piirab konkurentsi üldisemalt ja eelkõige teiste liikmesriikide kodanike osalemist lepingute sõlmimisel, tuleb teenuseosutajate pääsu hankelepingute sõlmimise juurde parandada”.
3 Direktiivi 92/50 artikli 3 lõige 2 näeb ette, et:
„[t]ellijad tagavad, et ei esineks vahetegemist eri teenuseosutajate vahel.”
4 Direktiivi 92/50 II jaotises määratletakse nn „kahetasandiline kohaldamine”. Direktiivi artiklis 8 on sätestatud, et lepingud, mille objektiks on selle direktiivi I A lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas III–VI jaotise sätetega, st artiklitega 11–37. Seevastu artikli 9 sõnastuse kohaselt: „[l]epingud, mille objektiks on I B lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas artiklitega 14 ja 16”.
5 Direktiivi 92/50 artikkel 14 määrab kindlaks lepingudokumentidele lisatavate tehniliste kirjeldustega seotud tingimused.
6 Nimetatud direktiivi artikkel 16 kehtestab:
„1. Tellijad, kes on sõlminud riigihankelepingu või korraldanud ideekonkursi, saadavad teate pakkumismenetluse tulemuste kohta Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele.
[…]
3. I B lisas loetletud teenustega seotud riigihankelepingute puhul märgivad tellijad teates, kas nad on selle avaldamisega nõus.
4. Komisjon kehtestab eeskirjad korraliste aruannete koostamiseks lõikes 3 nimetatud teadete põhjal ning nende aruannete avaldamiseks artikli 40 lõikes 3 sätestatud korras.
[…]”
7 Direktiivi artikkel 43 näeb ette, et:
„Hiljemalt kolm aastat pärast käesoleva direktiivi rakendamiseks antud tähtaja lõppu uurib komisjon tihedas koostöös artikli 40 lõigetes 1 ja 2 nimetatud komiteedega käesoleva direktiivi kohaldamist, sealhulgas selle mõju I A lisas loetletud teenuste osutamisele ja tehnilisi standardeid käsitlevaid sätteid. Komisjon hindab eelkõige väljavaateid direktiivi täielikuks kohaldamiseks teiste I B lisas loetletud teenuste suhtes ning üksuste endi vahenditega osutatud teenuste mõju turgude avanemisele selles valdkonnas. Ta teeb vajalikud ettepanekud direktiivi kohandamiseks sellele vastavalt.”
8 Sama direktiivi I B lisas loetletakse rida teenuste kategooriaid.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja kohtueelne menetlus
9 Iirimaa sotsiaalminister sõlmis 4. detsembril 1992 An Postiga hankemenetlust korraldamata lepingu, mille alusel võivad sotsiaalhüvitiste saajad saada hüvitised kätte postkontoritest.
10 Nimetatud esimene leping hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 1992 kuni 31. detsembrini 1996. Selle lepingu kehtivust pikendati 1997. aasta mais 31. detsembrini 1999. Iirimaa ametiasutused kiitsid 1999. aasta maikuus heaks lepingu uue pikendamise ajavahemikuks 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002.
11 Ühe kaebuse esitamise tõttu algatas komisjon 1999. aasta oktoobris Iirimaaga kirjavahetuse.
12 Komisjoni sekkumise ja selle institutsiooni esitatud küsimustele vastuse ootamise tõttu ei pikendanud Iirimaa ametlikult An Postiga sõlmitud lepingut. Selleks et sotsiaalhüvitiste maksmine ei katkeks, jätkas An Post ajutiselt asjaomaste teenuste osutamist.
13 Komisjoni sõnul ei pakkunud Iirimaa EÜ artikli 226 kohases menetluses viidatud probleemile mingit lahendust. Nimetatud liikmesriigi poolt komisjoni 26. juuni 2002. aasta märgukirja ja 17. detsembri 2002. aasta põhjendatud arvamuse peale esitatud vastuste alusel asus komisjon seisukohale, et An Postiga uue lepingu sõlmimine ilma eelnevalt hanketeadet avaldamata on vastuolus EÜ asutamislepinguga, ja ta esitas seetõttu siin käsitletava hagi.
Hagi
Poolte argumendid
14 Komisjon leiab, et Iirimaa ei ole järginud EÜ artikleid 43 ja 49 ega üldisi läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtteid. Komisjon märgib oma hagis, et lisaks direktiivi 92/50 artiklitest 14 ja 16 tulenevatele kohustustele on liikmesriikidele kohustuslikud ka need sätted.
15 Komisjon põhjendab oma hinnangut mitmete Euroopa Kohtu otsustega, mis osutavad tema arvates sellele, et lisaks direktiividest tulenevatele kohustustele võib tugineda ka esmasele õigusele (7. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑324/98: Telaustria ja Telefonadress, EKL 2000, lk I‑10745; 3. detsembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑59/00: Vestergaard, EKL 2001, lk I‑9505, ja 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑92/00: HI, EKL 2002, lk I‑5553).
16 Iirimaa vaidleb komisjoni hinnangule vastu ja märgib, et kui ühenduse seadusandja kehtestab spetsiifilistes valdkondades erinorme, siis ei saa neid jätta täitmata, kohaldamata või tähelepanuta üldnormide kohaldamise tõttu. Tegelikult prevaleerivad erinormid üldnormide üle. Komisjon soovib seega oma hagiga laiendada liikmesriikide kohustusi teenuste riigihangete valdkonnas.
17 Lisaks viitab Iirimaa komisjoni seadusandlikule tegevusetusele selles valdkonnas, kuigi viimane on algatanud mitmeid konsultatsioone direktiivi 92/50 uuendamiseks ja alates direktiivi vastuvõtmisest on selle muutmiseks esitatud mitmeid muudatusi. Komisjoni lähenemine on vastuolus õiguspärase ootuse ja õiguskindluse üldiste põhimõtetega.
18 Komisjon lükkab need argumendid tagasi ja püsib seisukohal, et teisene õigus on subsidiaarne esmase õiguse suhtes. Ükskõik milline direktiivi 92/50 muudatus ei oleks seega mitte mingil moel mõjutanud Iirimaa kohustusi.
19 Taani Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Soome Vabariik astusid menetlusse Iirimaa nõuete toetuseks.
20 Madalmaade Kuningriik on seisukohal, et hankijatel on läbipaistvuse tagamise kohustus ainult teatud piirides. Taani Kuningriik ja Soome Vabariik leiavad, et komisjoni viidatud kohtuotsuste keeleversioonid erinevad üksteisest, mis võib nende kohaldamisala piirata. Prantsuse Vabariik avaldas arvamust, et Euroopa parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132), millega säilitatakse direktiivis 92/50 kehtestatud liigitus, kinnitab seda, et liikmesriigi kohustused on piiratud.
Euroopa Kohtu hinnang
21 Esiteks tuleb märkida, et ükski menetlusosalistest ei ole käesoleval juhul vaidlustanud seda, et asjaomane leping kuulub direktiivi 92/50 kohaldamisalasse ja et kõnealused sotsiaalhüvitiste maksmise teenused kuuluvad selle direktiivi I B lisas nimetatud teenuste hulka, mida ei kvalifitseerita eelisjärjekorra teenustena.
22 Direktiivi 92/50 artikli 9 sõnastuse kohaselt: „[l]epingud, mille objektiks on I B lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas artiklitega 14 ja 16”.
23 Direktiivi 92/50 artiklites 14 ja 16 sisalduvate erisätetega kohustatakse hankijaid määratlema vastavalt üldistes dokumentides või iga lepinguga seotud lepingudokumentides tehnilised kirjeldused Euroopa standarditele vastavate siseriiklike standardite põhjal ning kohustatakse saatma teate hankemenetluse tulemuste kohta Ametlike Väljaannete Talitusele.
24 Direktiivi 92/50 artiklite 9, 14 ja 16 koosmõjust tuleneb, et sellisel juhul nagu käesolevas kohtuasjas, kui lepingud puudutavad direktiivi I B lisaga hõlmatud teenuseid, on hankijad kohustatud ainult määratlema üldistes dokumentides või iga lepinguga seotud lepingudokumentides tehnilised kirjeldused Euroopa standarditele vastavate siseriiklike standardite põhjal ja saatma Ametlike Väljaannete talitusele teate pakkumismenetluse tulemuste kohta. Nende lepingute puhul ei pea aga järgima teisi selle direktiiviga ettenähtud menetluseeskirju, eelkõige kohustust korraldada väljakuulutatud pakkumismenetlus.
25 Ühenduse seadusandja lähtus direktiivi 92/50 I B lisaga hõlmatud teenuste puhul – v.a hiljem lisatud hinnang, millele viitab direktiivi artikkel 43 – eeldusest, et selliste teenuste riigihankelepingud ei tekita oma erilise olemuse tõttu a priori piiriülest huvi, mis võiks õigustada nende sõlmimiseks sellise riigihankemenetluse korraldamist, mis võimaldaks teiste liikmesriikide ettevõtjatel tutvuda hanketeatega ja esitada oma pakkumine. Seetõttu piirdub direktiiv 92/50 viidatud teenuste puhul ainult tagantjärele teate esitamise kohustusega.
26 Siiski ei ole kahtlust selles, et riigihankemenetluste korraldamine jääb allutatuks ühenduse õiguse alusnormidele ja eelkõige asutamislepinguga kinnistatud asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtetele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus HI, punkt 42).
27 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigihankemenetluste ühenduse tasandil ühtlustamise eesmärk kõrvaldada kaupade ja teenuste vaba liikumise takistused ja seega kaitsta ühes liikmesriigis asutatud ettevõtjate huve, kes soovivad pakkuda kaupu või teenuseid mõnes teises liikmesriigis asutatud hankijatele (vt eelkõige 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑380/98: University of Cambridge, EKL 2000, lk I‑8035, punkt 16; 18. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑19/00: SIAC Construction, EKL 2001, lk I‑7725, punkt 32, ja eespool viidatud kohtuotsus HI, punkt 43).
28 Niisiis järgib direktiiv 92/50 seda eesmärki. Nagu ilmneb direktiivi kahekümnendast põhjendusest, näeb see ette, et välistamaks tegevust, mis piirab konkurentsi üldisemalt ja eelkõige teiste liikmesriikide kodanike osalemist riigihangetes, tuleb parandada teenuseosutajate võimalusi osaleda teenuste riigihankelepingute sõlmimise menetlustes (vt eespool viidatud kohtuotsus HI, punkt 44).
29 Sellest tuleneb, et ühenduse seadusandja kehtestatud I B lisaga hõlmatud teenuste riigihangete avalikustamise korda ei saa tõlgendada EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevate printsiipide kohaldamise takistusena juhul, kui sellised riigihanked tekitavad ikkagi kindlat ja otsest piiriülest huvi.
30 Samuti niivõrd, kuivõrd I B lisaga hõlmatud teenuste riigihanked tekitavad niisugust huvi, rikutakse läbipaistvuse puudumise korral nende hankelepingu sõlmimisel ettevõtjaga, kes asub hankija asukoha liikmesriigis, võrdse kohtlemise põhimõtet teises liikmesriigis asuva ettevõtja kahjuks, kes võiks olla sellest hankest huvitatud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Telaustria ja Telefonadress, punktid 60 ja 61, ning 21. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑231/03: Coname, EKL 2005, lk I‑7287, punkt 17).
31 Kui selline ebavõrdne kohtlemine ei ole objektiivsete asjaoludega õigustatud ning jätab kõik teistes liikmesriikides asuvad ettevõtjad kõrvale ja toimib põhimõtteliselt nende kahjuks, kujutab see endast EÜ artiklitega 43 ja 49 keelatud kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel (eespool viidatud kohtuotsus Coname, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Sellisel juhul on komisjon kohustatud tõendama, et isegi kui käsitletav riigihange on seotud direktiivi 92/50 I B lisaga hõlmatud teenustega, pakkus see riigihange kindlat huvi ettevõtjale, kelle asukoht on mõnes muus liikmesriigis kui hankija asukoha liikmesriik, ja et nimetatud ettevõtjal ei olnud juurdepääsu asjakohasele teabele enne hankelepingu sõlmimist, et teatada oma huvist selle riigihanke vastu.
33 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab just komisjon esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumist tuvastada, tuginemata seejuures mis tahes oletustele (6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑434/01: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2003, lk I‑13239, punkt 21; 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑117/02: komisjon vs. Portugal, EKL 2004, lk I‑5517, punkt 80, ja 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑135/05: komisjon vs. Itaalia, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 26), milleks antud juhul on oletus, et direktiivi 92/50 I B lisaga hõlmatud teenuseid puudutav riigihankeleping, mille suhtes kohaldatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 24 kirjeldatud nõudeid, äratab tingimata kindlat piiriülest huvi.
34 Käesoleval juhul ei ole komisjon selliseid tõendeid esitanud. Sellest, et komisjon lihtsalt viitab kaebusele, mis esitati talle seoses käsitletava riigihankega, ei piisa tõendamiseks, et asjaomane riigihange äratab kindlat piiriülest huvi, ja selle alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu järeldamiseks.
35 Seetõttu tuleb sedastada, et tellides sotsiaalhüvitiste maksmise teenuseid Iirimaa postiteenistuselt An Post eelnevalt hanketeadet avaldamata, ei ole Iirimaa rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi ega sellelaadsete teenuste tellimise riigihankeid puudutavaid ühenduse õiguse üldpõhimõtteid.
36 Eespool öeldu tõttu tuleb komisjoni hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
37 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Iirimaa on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt. Sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad käesolevasse menetlusse astujad Taani Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Soome Vabariik ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.
3. Taani Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Soome Vabariik kannavad ise oma kohtukulud.
Allkirjad