Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)
17. aprill 2024(*)
Riigiabi – Rootsi maksuõigusnormid – Krediidiasutuste süsteemse riski maks – Otsus jätta vastuväited esitamata – Valikulisus – Meetme eesmärk – Erand võrdlussüsteemist
Kohtuasjas T‑112/22,
Ideella föreningen Svenska Bankföreningen med firma Svenska Bankföreningen, Näringsverksamhet, asukoht Stockholm (Rootsi),
Länsförsäkringar Bank AB, asukoht Stockholm,
esindajad: advokaadid P. Hansson, M. Eriksson, M. Persson ja A. Andersson,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Tomat ja A. Steiblytė,
kostja,
keda toetab
Rootsi Kuningriik, esindajad: C. Meyer-Seitz, A. Runeskjöld, F.-L. Göransson, H. Shev, H. Eklinder ja R. Shahsavan Eriksson,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president S. Papasavvas, kohtunikud R. da Silva Passos, M. Jaeger, S. Gervasoni ja N. Półtorak (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 9. novembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad Ideella föreningen Svenska Bankföreningen med firma Svenska Bankföreningen, Näringsverksamhet ja Länsförsäkringar Bank AB tühistada Euroopa Komisjoni 24. novembri 2021. aasta otsus COM(2021) 8637 (final) riigiabi SA.56348 (2021/N) kohta – Rootsi: Rootsi krediidiasutuste maks (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Esimene hageja Ideella föreningen Svenska Bankföreningen med firma Svenska Bankföreningen, Näringsverksamhet on Rootsi pankade ühendus, kes esindab oma 31 liiget ühist huvi pakkuvates kohtuasjades nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Selle liikmed on Rootsis asutatud pangad ja finantsasutused.
3 Teine hageja Länsförsäkringar Bank on selle pankade ühenduse liige.
4 Rootsi Kuningriik edastas 3. septembril 2021 ELTL artikli 108 lõike 3 alusel komisjonile krediidiasutuste poolt tasumisele kuuluva riskimaksu seaduse eelnõu ja välisriigi maksukrediidi seaduse muutmise eelnõu (edaspidi koos „seaduseelnõu“). Rootsi Kuningriik leidis siiski, et kehtestatud maks (edaspidi „maks“) ei vasta ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud valikulisuse kriteeriumidele ja et seega ei ole tegemist riigiabiga. Seaduseelnõu võeti vastu ja seadus jõustus 1. jaanuaril 2022.
5 Seaduseelnõu punkti 2.1 1. jao kohaselt on krediidiasutused kohustatud maksma riigile maksu.
6 Seaduseelnõu punkti 2.1 4. jao järgi tasuvad Rootsi krediidiasutused maksu siis, kui nende võlgade summa majandusaasta alguses ületab seaduseelnõus ette nähtud künnise. Mis puudutab välisriigi krediidiasutusi, siis näeb see säte ette, et need maksavad maksu siis, kui majandusaasta alguses on neil oma Rootsi filiaali majandustegevusest tulenevad võlad, mille summa ületab seaduseelnõus ette nähtud künnise. Seaduseelnõu seda jagu puudutavates põhjendustes määratletakse krediidiasutused – kelleks on Rootsi pangad ja krediiditurul tegutsevad Rootsi äriühingud –, välisriigi pangad ja välisriigi krediidiasutused Rootsi õiguse alusel. Sellest tuleneb, et üheksa krediidiasutust on maksukohustuslased.
7 Seaduseelnõu punkti 2.1 5. jaos on 2022. aastal algavate majandusaastate jaoks künniseks kehtestatud 150 miljardit Rootsi krooni (SEK) (ligikaudu 13,3 miljardit eurot). 2023. aastal või hiljem algavate majandusaastate jaoks on künnis 150 miljardit krooni, mis korrutatakse arvuga, mis näitab 2022. aasta hinna baassumma ja selle aasta hinna baassumma vahelist suhet, mil kõnealune majandusaasta algas, väljendatuna protsendina, mis on ümardatud kahe kümnendkohani allapoole, millele lisandub kaks protsendipunkti.
8 Seaduseelnõu punkti 2.1 6. jagu reguleerib krediidiasutuste kontserni kuuluvate krediidiasutuste olukorda. Seega võetakse seaduseelnõu punkti 2.1 4. jao kohaldamisel arvesse krediidiasutuste kontserni kombineeritud võlga majandusaasta alguses. Kontserni kuuluva välisriigi krediidiasutuse puhul võetakse kombineeritud võlgade arvutamisel siiski arvesse ainult neid võlgu, mis on seotud krediidiasutuse äritegevusega, millega tegeletakse Rootsi filiaali kaudu. Samuti on ette nähtud, et lisaks maksustamata summadele ja reservidele ei võeta kombineeritud võlgade arvutamisel arvesse teatavaid võlgu, nimelt ühelt poolt võlgu samasse kontserni kuuluva Rootsi krediidiasutuse ees ning teiselt poolt võlgu samasse kontserni kuuluva välisriigi krediidiasutuse ees, kui nendele võlgadele vastavad nõuded tulenevad välisriigi krediidiasutuse äritegevusest, millega tegeleti Rootsi filiaali kaudu.
9 Seaduseelnõu punkti 2.1 9. jaos määratakse maksumäär 0,05% maksukohustuslasest krediidiasutuse võlgade summast. Seaduseelnõu punktis 2.2 on ette nähtud, et määra suurendatakse 2023. majandusaastaks 0,06%-ni.
10 Seaduseelnõu punkti 2.3 5. peatüki 1. jaos on ette nähtud, et teatavatel tingimustel on maksukohustuslasel, kellel on võlg samasse kontserni kuuluva välisriigi krediidiasutuse ees, õigus saada krediiti selle välisriigi krediidiasutuse tasutud välisriigi maksu osas.
11 Komisjon saatis 30. septembril 2021 Rootsi Kuningriigile teabenõude, millele viimane vastas 5. oktoobril 2021.
Vaidlustatud otsus
12 Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et maks ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, sest see ei täida selles sättes ette nähtud valikulisuse tingimust.
13 Selle kohta leidis komisjon esimesena seoses „tavapärase“ maksustamiskorra kindlakstegemisega, et kuna see kord piirdus maksuga, millel on oma loogika, ei sõltu see teistest riigisisestest maksukordadest, mille koostisosad olid kooskõlas selle eesmärgiga tugevdada riigi rahandust suurte krediidiasutuste – kes võivad tekitada ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid – osamaksete abil, luues nii võimaluse kanda selliseid kaudseid kulusid, mis tulenevad tulevastest finantskriisidest. Komisjon järeldas, et „tavapärane“ kord ei olnud välja töötatud ilmselgelt diskrimineerivate parameetrite alusel, mille eesmärk oleks olnud hoida kõrvale liidu riigiabiõiguse kohaldamisest.
14 Teisena leidis komisjon esiteks, et ainsana maksuga hõlmatud krediidiasutused, kelle võlad põhjustavad ebastabiilsust eelkõige finantssüsteemi ja reaalmajanduse jaoks, eristuvad teistest finantsasutustest, kes ei kujuta endast sellise ebastabiilsuse tekitamiseks samaväärset riski. Seega ei olnud teised finantsasutused komisjoni hinnangul maksu eesmärki arvestades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras.
15 Teiseks leidis komisjon, et maksuga kehtestatud võlakünnise eesmärk oli kajastada krediidiasutuste suurust ja seega riski tekitada märkimisväärseid kaudseid kulusid. Seega ei olnud krediidiasutused, kelle võlad ei ületanud maksuga ette nähtud künnist, võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras nende asutustega, kelle võlad ületasid selle künnise, arvestades maksu eesmärki, ning seega ei kujutanud nende vabastamine maksust endast erandit „tavapärasest“ korrast.
Poolte nõuded
16 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
17 Komisjon, keda toetab Rootsi Kuningriik, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
18 Hagi põhjenduseks esitavad hagejad üheainsa väite, et rikutud on nende menetlusõigusi.
19 Hagejate sõnul oleks komisjonil pidanud maksuanalüüsi käigus tekkima tõsiseid raskusi. Järelikult oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse ja andma neile võimaluse teha teatavaks oma seisukoht ja kasutada nii oma menetlusõigusi. Selles kontekstis vaidlevad hagejad vastu vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni analüüsile maksu valikulisuse kohta.
20 Komisjon, keda toetab Rootsi Kuningriik, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
Sissejuhatavad märkused
21 Tuleb märkida, et riigiabi järelevalvemenetluses tuleb eristada ühelt poolt esialgse uurimise etappi ELTL artikli 108 lõike 3 alusel, mille eesmärk on vaid võimaldada komisjonil esimese arvamuse kujundamist teatatud meetme kohta, ja teiselt poolt ELTL artikli 108 lõikes 2 nimetatud ametlikku uurimismenetlust.
22 Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsuse – nagu vaidlustatud otsus – õiguspärasus oleneb sellest, kas teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses olnud teabe ja asjaolude hindamine oleks pidanud objektiivselt tekitama kahtlusi seoses selle meetme kvalifitseerimisega riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, arvestades et selliste kahtluste korral tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda nimetatud määruse artikli 1 punktis h osutatud huvitatud isikud (vt analoogia alusel 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 38).
23 Kui hageja palub tühistada vastuväidete esitamata jätmise otsuse, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et komisjoni poolt asjaomase abi suhtes tehtud otsus võeti vastu, ilma et komisjon oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes sellega tema menetlusõigusi. Selleks et hageja tühistamisnõue oleks tulemuslik, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise alusel oleksid pidanud tekkima kahtlused seoses selle meetme kvalifitseerimisega riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).
24 Tõend selliste kahtluste olemasolu kohta, mis peab põhinema nii vastuväidete esitamata jätmise otsuse vastuvõtmise asjaoludel kui ka otsuse sisul, tuleb otsuse tühistamist nõudval isikul esitada kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 40, ning 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus HH Ferries jt vs. komisjon, T‑68/15, EU:T:2018:563, punkt 63). Sellega seoses ei ole Üldkohtu ülesanne kindlaks teha, kas esineb kaudseid tõendeid selle kohta, et puuduvad kahtlused kõnealuse meetme riigiabiks kvalifitseerimise osas. Vastupidi, tal tuleb välja selgitada, kas hageja on selliste kahtluste olemasolu tõendanud – vajaduse korral kokkulangevate kaudsete tõendite kogumi abil (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 73).
25 Selles kontekstis on komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses kaudne tõend selle kohta, et kõnealuse meetme hindamisel tekkis tõsiseid raskusi, mille olemasolu kohustab komisjoni algatama ametliku uurimismenetluse (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).
26 Viimaks on tõsiste raskuste mõiste laadilt objektiivne. Sellest tuleneb, et Üldkohtu teostatav õiguspärasuse kontroll tõsiste raskuste esinemise kohta läheb kaugemale ilmse hindamisvea kontrollist (vt 27. septembri 2011. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, T‑30/03 RENV, EU:T:2011:534, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuli 2012. aasta kohtuotsus Smurfit Kappa Group vs. komisjon, T‑304/08, EU:T:2012:351, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Selle kohtupraktika alusel tuleb analüüsida hagejate argumente, millega soovitakse tõendada, et esinesid kahtlused maksu riigiabiks kvalifitseerimise kohta ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mistõttu oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.
28 Selles osas tuleb meenutada, et riigisisese meetme ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimine nõuab, et kõik järgmised tingimused oleksid täidetud. Esiteks peab esinema riigipoolne sekkumine või sekkumine riigi ressursside abil. Teiseks peab sekkumine olema niisugune, et see võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 66 ning seal viidatud kohtupraktika).
29 Hagejad täpsustavad, et „[k]äesolev hagi vaidlustab teatatud meetme suhtes läbi viidud komisjoni analüüsi õiguspärasuse seoses valikulisuse kriteeriumiga“, sest komisjonil tekkisid selles osas tõsised raskused ja ta oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.
30 Meetme valikulisuse tingimuse hindamiseks tuleb kindlaks teha, kas konkreetset õiguslikku raamistikku arvestades on asjaomane riigisisene meede selline, et see soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on asjaomase abikava eesmärki arvestades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras ning keda koheldakse erinevalt nii, et seda võib sisuliselt pidada diskrimineerimiseks (vt 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).
31 Mis puutub täpsemalt maksusoodustust andvatesse riigisisestesse meetmetesse, siis tuleb märkida, et sedalaadi meede, mis ei too küll kaasa riigi ressursside üleandmist, kuid asetab soodustuse saajad soodsamasse olukorda kui teised maksumaksjad, võib anda soodustuse saajatele valikulise eelise ning kujutab endast seega „riigiabi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Riigiabiks loetakse seega eelkõige sekkumist, mis ei ole toetus sõna kitsas tähenduses, kuid mis vähendab ettevõtja eelarves tavaliselt olevaid kulutusi ja mis seetõttu sarnaneb toetustega nii oma laadilt kui ka toimelt (vt selle kohta 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑562/19 P, EU:C:2021:201, punkt 30, ja 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑596/19 P, EU:C:2021:202, punkt 36).
32 Riigisisese maksumeetme „valikuliseks“ kvalifitseerimisel peab komisjon kõigepealt kindlaks tegema, milline on asjaomases liikmesriigis kohaldatav võrdlussüsteem, s.o „tavapärane“ maksustamiskord, ning seejärel näitama, et kõnealune maksumeede kaldub võrdlussüsteemist kõrvale, kuna see eristab ettevõtjaid, kes võrdlussüsteemi eesmärgi seisukohast on võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Meetmed, mis eristavad vaidlusaluse õigusliku regulatsiooni eesmärgi seisukohast võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras olevaid ettevõtjaid ning mis on seega a priori valikulised, ei ole siiski mõistega „riigiabi“ hõlmatud, kui asjaomane liikmesriik suudab lõpuks tõendada, et vahetegemine on põhjendatud, kuna see tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse meetmed kuuluvad (vt 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punktid 57 ja 58 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).
33 Käesolevas asjas vaidlustavad hagejad komisjoni analüüsi vaidlustatud otsuses seoses eespool punktis 32 mainitud kahe esimese etapiga.
34 Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 66, 70 ja 72, järeldas komisjon ühelt poolt, et võrdlussüsteem ei olnud loodud ilmselgelt diskrimineerivalt, ja teiselt poolt, et asjaolu, et teatud liiki ettevõtjaid või ettevõtjaid, kelle võlad kokku jäid allapoole seaduseelnõus kindlaks määratud künnist, ei maksustata, ei kujuta endast erandit võrdlussüsteemist, sest need ettevõtjad ei olnud maksu eesmärki arvestades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras seda maksu tasuma kohustatud pankadega.
35 Järelikult tuleb pärast liikmesriigi seadusandja taotletava eesmärgi kindlaksmääramist analüüsida hagejate argumente maksu erinevate osade kohta, mida komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses.
Maksu eesmärk
36 Hagejad väidavad, et maksu eesmärk on erapoolik, kuna see on suunatud „suurtele krediidiasutustele“, vaatamata sellele, et kõik krediidiasutused võivad finantskriisi korral põhjustada kaudsete kulude tekkimist. Lisaks on maks suunatud vaid mõnele ettevõtjale turul, kus on rohkem kui sada teist ettevõtjat. Need üksikud ettevõtjad seisavad seega silmitsi oma maksude märkimisväärse tõusuga. Maks on kujundatud nii, et nende kaudsete kulude rahastamises osaleb vaid mõni ettevõtja. Siiski on selge, et ettevõtjad, kes ei ole maksukohustuslased, tekitavad samuti kaudseid kulusid. Järelikult põhjustab teatatud meede põhjendamatut diskrimineerimist, mis oleks pidanud olema komisjonile ilmne, arvestades teavet, mis tal oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal. Hagejad on seisukohal, et asjaolu, et sellest maksust saadav tulu on mõeldud kasutamiseks avaliku sektori lisakulutuste tegemiseks – sest maksu eesmärk ei ole luua fond, mis kompenseeriks tulevasi kaudseid kulusid –, tekitab vähemalt küsimuse maksu tegeliku eesmärgi kohta.
37 Peale selle väidavad hagejad, et seaduseelnõus on täpsustatud, et maksu eesmärk on suurendada selliste suurte krediidiasutuste maksustamist, kes finantskriisi korral tekitaksid tõenäoliselt ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid. Hagejad märgivad, et need kulud tuleneksid esmajoones raskustest saada finantskriisi ajal pankadelt laene. Kaudsed kulud, mis on seaduseelnõus ebamääraselt määratletud, on sisuliselt kõik kulud, mida riik võib kanda majandustegevuse aeglustumise korral. Lisaks ei ole maksu eesmärk luua fond tulevaste kaudsete kulude hüvitamiseks, vaid tugevdada riigi rahandust, et teha avaliku sektori lisakulutusi.
38 Komisjon, keda toetab Rootsi Kuningriik, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
39 Käesoleval juhul, nagu nähtub seaduseelnõu põhjenduste punktist 5.1, on maksu eesmärk tugevdada riigi rahandust, parandades seda ja säilitades valitsemissektori võla madalal tasemel, et luua varu tulevaste finantskriiside ohjamiseks. Eelkõige leitakse, et tugevama riigi rahandusega on Rootsi Kuningriik rohkem valmis probleemidega toime tulema ja kriisiolukorras vajalikke meetmeid rakendama.
40 Veel on seaduseelnõus täpsustatud, et finantskriis on kulukas ja võib muu hulgas tekitada kaudseid kulusid, mis tulenevad majandustsükli langusest ja riigi rahanduse halvenemisest. Siiski ei kujuta kõik krediidiasutused endast sama riski finantssüsteemi toimimisele. Nimelt moodustavad suured krediidiasutused nii olulise osa sellest süsteemist, et nende maksejõuetus või tõsine häire kujutaks endast individuaalselt süsteemset riski ja avaldaks väga negatiivset mõju nii süsteemile kui ka majandusele üldiselt. Niisiis võivad ühe suure krediidiasutuse probleemid kiiresti levida kogu pangandussüsteemile. Täpsemalt soodustavad vastastikku võetud rahalised kohustused probleemi kiiret levikut finantssüsteemi ühest osast teistesse, ohustades seeläbi süsteemi stabiilsust. Väikesed krediidiasutused, kes ei ole finantssüsteemi jaoks kriitilise tähtsusega, ei mõjuta makromajanduslikke suundumusi samal määral kui suured krediidiasutused. Järelikult peavad maksu maksma krediidiasutused, kes oma suuruse ja olulisuse tõttu rahandussüsteemi ning makromajandusliku arengu toimimisele võiksid finantskriisi korral – mille tekkimist ei saa välistada – põhjustada ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid.
41 Seaduseelnõu nendest põhjendustest nähtub, et maksu eesmärk on tugevdada riigi rahandust, parandades ja säilitades valitsemissektori võla madalal tasemel, et luua varu tulevaste finantskriiside ohjamiseks, kohustades maksu tasuma suuri krediidiasutusi, kelle maksejõuetus või tõsine häire tekitaks individuaalselt ning nende suuruse ja olulisuse tõttu finantssüsteemi toimimisele süsteemse riski ning avaldaks sellele süsteemile ja majandusele üldiselt väga negatiivset mõju, tekitades seega ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid.
42 Selle kohta tuleb märkida, et kohtuistungil viitasid hagejad võimalusele, et mittemaksustatavad krediidiasutused võivad ühiselt põhjustada ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid. Isegi kui eeldada, et see argument on vastuvõetav, tuleb see siiski tagasi lükata. Ühelt poolt, nagu nähtub eespool punktist 41, põhineb maksu ülesehitus krediidiasutuste individuaalsetel omadustel. Teiselt poolt, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 25, moodustavad maksukohustuslastest krediidiasutuste võlad 90% kõigi Rootsis tegutsevate krediidiasutuste koguvõlgadest. Piirdudes märkimisega, et see protsent ei ole võib-olla korrektne, esitamata selle väite toetuseks tõendeid, ei ole hagejad suutnud tulemuslikult kahtluse alla seada järeldust, et mittemaksustatavate krediidiasutuste võlad moodustavad vaid 10% kõigi Rootsis tegutsevate krediidiasutuste koguvõlgadest. Järelikult ei ole hagejad tõendanud, et nende mittemaksustatavate krediidiasutuste – isegi ühine – maksejõuetus kujutaks endast süsteemset riski ning avaldaks väga negatiivset mõju finantssüsteemile ja majandusele üldiselt, tekitades seega ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid.
43 Lisaks ei ole hagejad kahtluse alla seadnud võimalust, et üksnes suured krediidiasutused võivad oma maksejõuetusega individuaalselt põhjustada süsteemset riski ning avaldada väga negatiivset mõju finantssüsteemile ja majandusele üldiselt, tekitades nii ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid. Nimelt vaidlevad nad sellele järeldusele vastu oma märkustes Rootsi Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade kohta, põhjendamata oma seisukohta, mööndes samas, et tõenäosus, et pank tekitab kaudseid kulusid, tuleneb kahest eraldiseisvast tegurist, st ühelt poolt selle panga pankrotistumise tõenäosusest ja teiselt poolt selle panga pankrotist tulenevatest tagajärgedest.
Võrdlussüsteem
44 Hagejad väidavad, et komisjonil olid tõendid, mis oleksid pidanud tekitama kahtlusi võrdlussüsteemi osade kokkusobivuses maksu eesmärgiga. Hagejad väidavad, et komisjon näib olevat võrdlussüsteemi kindlaks määranud, tuginedes liikmesriikide maksusuveräänsuse liiga laiale tõlgendusele.
45 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
46 Selle kohta tuleb meelde tuletada, et kui maksumeede ei ole eraldatav asjaomase liikmesriigi üldisest maksusüsteemist, tuleb lähtuda sellest süsteemist. Seevastu juhul, kui ilmneb, et selline meede on kõnealusest üldisest süsteemist selgelt eristatav, ei saa välistada, et võrdlusraamistik, mida tuleb arvesse võtta, on kitsam kui üldine süsteem või on isegi samastatav meetme endaga, kui meede kujutab endast normi, millel on iseseisev õiguslik loogika, ja kui väljaspool seda meedet on võimatu kindlaks teha ühtset normatiivset tervikut (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon, C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793, punkt 63). Niisiis võib meede olla iseenda võrdlusraamistik, kui sellega on kehtestatud selgelt piiritletud maksustamiskord, mis teenib spetsiifilisi eesmärke ja erineb seega kõigist teistest maksustamiskordadest, mida kohaldatakse asjaomases liikmesriigis (15. novembri 2018. aasta kohtuotsus World Duty Free Group vs. komisjon, T‑219/10 RENV, EU:T:2018:784, punkt 127).
47 Käesolevas asjas määras komisjon võrdlussüsteemina kindlaks maksuga piirduva süsteemi, millele hagejad iseenesest vastu ei vaidle.
48 Tuleb märkida, et maksu põhitunnused moodustavad valikulisuse tingimuse analüüsimisel põhimõtteliselt võrdlussüsteemi või „tavapärase“ maksustamiskorra. Samas ei ole välistatud, et need tunnused võivad teatud juhtudel viidata ilmselgelt diskrimineerivale asjaolule, kuid seda tuleb tõendada komisjonil (vt selle kohta 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑562/19 P, EU:C:2021:201, punkt 42, ja 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑596/19 P, EU:C:2021:202, punkt 48). Käesoleva kohtuasja kontekstis, mis puudutab komisjoni keeldumist algatada ametlik uurimismenetlus, peavad hagejad siiski tõendama, et komisjonil olid tõsised raskused valikulisuse tingimuse analüüsimisel, mis on ainsana käesolevas asjas kõne all.
49 Selles kontekstis tuleb täpsustada, et selleks, et hinnata, kas maksu tunnuste hulgas on ilmselgelt diskrimineeriv asjaolu, tuleb kindlaks teha, kas maksustamiskriteeriumide valik, mis soodustas teatud krediidiasutusi, tundus kokkusobimatu selle maksu eesmärgiga (vt selle kohta 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑562/19 P, EU:C:2021:201, punkt 43, ja 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑596/19 P, EU:C:2021:202, punkt 49).
50 Sellega seoses määrab väljaspool valdkondi, milles liidu maksuõigus on ühtlustatud, asjaomane liikmesriik, kasutades oma pädevust otsese maksustamise valdkonnas ja järgides oma maksuautonoomiat ning liidu õigust, kindlaks maksu iseloomulikud tunnused, mis määratlevad põhimõtteliselt võrdlussüsteemi või „tavapärase“ maksustamiskorra, millest lähtuvalt tuleb analüüsida valikulisuse tingimust. See kehtib eelkõige maksumäära valiku, maksubaasi, maksustatava sündmuse, künnise ja maksustatava väärtuse arvutamise korra kindlaksmääramise kohta (vt selle kohta 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑562/19 P, EU:C:2021:201, punktid 38 ja 39, ning 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑236/16 ja C‑237/16, EU:C:2018:291, punkt 43). Olenemata sellest, kas maksustamine toimub ühtse või progressiivse maksumääraga, on maksu määr samamoodi nagu maksustatavate isikute puhul samuti üks maksu käsitleva reeglistiku põhitunnustest (vt selle kohta 16. mai 2019. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑836/16 ja T‑624/17, EU:T:2019:338, punkt 65, ning 27. juuni 2019. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, T‑20/17, EU:T:2019:448, punkt 80).
51 Niisiis on oluline arvesse võtta, et liidu õigusnormide puudumisel on liikmesriikide pädevuses määrata kindlaks maksustamise alused ja jaotada maksukoormus erinevate tootmistegurite ja majandussektorite vahel (26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑233/16, EU:C:2018:280, punkt 50).
52 Hagejate sõnul ei ole maksu parameetrid ilmselgelt kooskõlas selle eesmärgiga, mis komisjoni kasutuses olevat teavet arvestades oleks pidanud tekitama kahtlusi seoses maksu kvalifitseerimisega riigiabiks.
53 Täpsemalt puudutavad need esiteks krediidiasutuste võlgadel põhineva maksuga maksustatavat summat, teiseks maksukohustuslasi, kolmandaks maksukünnist ning neljandaks künnise ja maksubaasi arvutamisel kasutatavat konsolideerimismehhanismi.
Krediidiasutuste võlgadel põhineva maksu baas
54 Hagejad on seisukohal, et erinevalt varadest ei ole võlad seotud riskidega. Sama kehtib krediidiasutuste suuruse kohta, nagu kinnitavad teatavad riigisisesed asutused, majanduskirjandus ja Rootsi suurtele krediidiasutustele antud krediidireitingud. Lisaks ei ole kaudsed kulud või selliste kulude risk otseselt proportsionaalsed krediidiasutuse võlgadega, millest komisjoni teavitati. On tõsi, et komisjoni ülesanne ei ole valida kaudsete kulude riski hindamiseks sobivaimat näitajat maksu esialgse uurimise raames. Komisjon peab siiski kindlaks tegema, kas Rootsi Kuningriigi valitud maksubaas toob võrdlussüsteemi ilmselgelt diskrimineeriva parameetri. Peale selle väidavad hagejad, et vastupidi sellele, mida nõuab hiljutine maksumeetmeid ja valikulisust käsitlev kohtupraktika, paneb teatatud meede kas märkimisväärse maksukoormuse kogu ettevõtjate maksubaasile või ei pane üldse mingit maksukoormust.
55 Komisjon, keda toetab Rootsi Kuningriik, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
56 Vaidlustatud otsuses leidis komisjon, et krediidiasutuse võlgade maht oli üks mitmest näitajast tema suuruse kohta üldiselt, tema olulisuse ning riski kohta, mida krediidiasutuse maksejõuetus võib põhjustada Rootsi makromajanduslikule olukorrale. Niisiis oli see kriteerium komisjoni arvates kooskõlas maksu eesmärgiga ega hõlmanud ilmselgelt diskrimineerivat asjaolu.
57 Selle kohta tuleb märkida, et liidu õigus ei takista krediidiasutuste võlgade kogusummal põhinevat mitteprogresseeruvat maksustamist. Asjaolul, et esineb asjakohasemaid või täpsemaid näitajaid kui krediidiasutuste võlgade kogusumma, ei ole riigiabi valdkonnas tähtsust, kuna selle valdkonna liidu õigus käsitleb üksnes nende valikuliste eeliste kaotamist, mida teatud ettevõtjad võivad saada teiste sarnases olukorras olevate ettevõtjate kahjuks (vt selle kohta analoogia alusel 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑562/19 P, EU:C:2021:201, punkt 41, ja 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑596/19 P, EU:C:2021:202, punkt 47).
58 Samuti tuleb märkida – nagu on mainitud eespool punktides 40 ja 41 –, et maksu eesmärk ei ole krediidiasutustega kaasnevate riskide ennetamine või maandamine, vaid riigi rahanduse tugevdamine, et luua varu tulevaste finantskriiside ohjamiseks, kohustades maksu tasuma suuri krediidiasutusi, kelle maksejõuetus või tõsine häire tekitaks individuaalselt ning nende suuruse ja olulisuse tõttu süsteemse riski finantssüsteemi toimimisele ning avaldaks sellele süsteemile ja majandusele üldiselt väga negatiivset mõju, põhjustades seega ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid.
59 Eelkõige eespool punktis 40 mainitud vastastikku võetud rahaliste kohustuste kontekstis tuleb veel märkida, et mida suurem on võlgade tase, seda suurem on risk finantssüsteemile, sest maksejõuetuse korral ei pruugi asjaomane krediidiasutus olla suuteline tasuma oma suuri võlgu, mis omakorda toob kaasa riski, et tema võlausaldajate ees tekivad makseraskused ja sellest tulenevalt tekivad ühiskonnale märkimisväärsed kaudsed kulud. Sellest tuleneb, et selline võlatasemel põhinev kriteerium, nagu on sätestatud liikmesriigi õigusnormides käesolevas asjas, et eristada krediidiasutusi olenevalt sellest, kas nende mõju finantssüsteemile on suurem või väiksem, on taotletava eesmärgiga kooskõlas (vt analoogia alusel 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑233/16, EU:C:2018:280, punkt 53).
60 Sellest tuleneb, et liikmesriigi seadusandja ei olnud seisukohal, et suurte krediidiasutuste võlad suurendasid nende riskiohtlikkust, vaid keskendus hoopis küsimusele, kas ühe konkreetse krediidiasutuse maksejõuetus võib pärast selle realiseerumist tekitada ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid.
61 Sellest tuleneb, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjonil oleks pidanud tekkima tõsiseid raskusi maksubaasi hindamisel.
Maksukohustuslased
62 Hagejad tuginevad lisaks üheksa maksukohustuslasest asutuse heterogeensusele sellele, et puudub seos seda maksu tasuvate asutuste loetelu ja Riksgäldskontoreti (riigivõlaamet, Rootsi) poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), raames kindlaks määratud süsteemselt oluliste ettevõtjate loetelu vahel, kuna viimati nimetatud loetellu kuuluvad ainult kuus krediidiasutust neist üheksast, kelle suhtes kohaldatakse maksu, ilma et komisjon oleks esitanud selle kohta selgitusi. Ka annab üks maksukohustuslasest krediidiasutus laene üksnes Rootsi kohalikele omavalitsusüksustele ega tekita seega mingeid kaudseid kulusid.
63 Selle kohta märgivad hagejad, et direktiivi 2014/59 kohaselt rahastavad pangad kriisilahendusfondi ning üheksast pangast, kelle riigivõlaamet on tunnistanud süsteemselt oluliseks, mis tähendab oluliselt suuremaid osamakseid sellesse fondi ja rangemate nõuete järgimist, olid ainult kuus panka kohustatud tasuma maksu. Lisaks on süsteemselt olulised ettevõtjad nende kõrgemate osamaksete ja rangemate nõuete tõttu vastupidavamad ning vähem võimelised tekitama kaudseid kulusid.
64 Hagejad viitavad ka krediidiasutuste finantsstabiilsuse mehhanismide olemasolule, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusele (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT 2013, L 176, lk 1).
65 Nendele mehhanismidele lisandub ühelt poolt asjaolu, et Rootsi Kuningriik valis rangemad nõuded kui liidu õigusnormides ette nähtud, ning teiselt poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT 2014, L 173, lk 149) alusel konkreetsete hoiustajate hoiuste tagamise mehhanism summas 100 000 eurot. Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) poolt 2021. aastal läbi viidud stressitestide käigus saavutasid viis Rootsi panka suurepärased tulemused.
66 Hagejad rõhutavad samuti konkureerivat keskkonda riigisiseses finantssektoris. Nende sõnul on see aspekt asjakohane selleks, et mõista seost maksukohustuslastest ettevõtjate ja riski vahel, et tekivad kaudsed kulud vastavalt nende turuosadele erinevates finantssektorites. Kõigil maksukohustuslastest pankadel ei ole aga kõigil asjaomastel turgudel suuri turuosasid. Peale selle leiavad hagejad, et kui pangad konkureerivad samal turul ja mõni neist on maksustatud ning teised sellest maksust valikuliselt vabastatud, mõjutab see ja muudab konkurentsi turul, mis näitab diskrimineerimise olemasolu.
67 Hagejad lisavad, et Rootsi finantssektor hõlmab paljusid ühes või mitmes turusegmendis tegutsevaid erinevaid ettevõtjaid, kes konkureerivad maksukohustuslastest krediidiasutustega.
68 Hagejate sõnul võib nendele teistele finantsasutustele esitatavate nõuete puudumine kujutada endast lisaohtu finantsstabiilsusele ja lisariske seoses kaudsete kuludega riigile. Hagejad toovad esile ka hüpoteegifondide olulisuse kodumajapidamistele antavate hüpoteeklaenude sektoris.
69 Hagejad järeldavad, et kuna kaudseid kulusid tekitavad kõik krediidiasutused, ei ole vaja krediidiasutusi maksustamise seisukohast eristada.
70 Komisjon, keda toetab Rootsi Kuningriik, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
71 Vaidlustatud otsuses leidis komisjon, et maksukohustuslased on suured krediidiasutused, kelle maksejõuetus või tegevuse tõsine häire võis individuaalselt põhjustada Rootsi ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid finantskriisi korral. Komisjoni sõnul võivad suured krediidiasutused olla süsteemselt olulised, neil võib olla mõju turule ning nad on reaalmajanduse jaoks kriitilise suurusega. Komisjon täheldas, et nagu märgib Rootsi Kuningriik, võivad väikesed krediidiasutused mõjutada makromajanduslikku arengut erineval määral kui suured krediidiasutused.
72 Lisaks kohaldatakse teiste finantsasutuste suhtes erinevat ja üldiselt vähem ranget õiguslikku korda, mis näitab, et nad on vähem võimelised tekitama süsteemseid riske ja kaudseid kulusid. Mis puudutab hüpoteegifonde, millel komisjoni sõnul oli hüpoteegiturul igal juhul piiratud osa, siis leidis komisjon, et need fondid ei ole seotud teatud tegevusega, nagu hoiuste vastuvõtmine või laenu andmine mittefinantsettevõtjatele, seda enam et need erinevad oma toimimiselt krediidiasutustest ja kuuluvad teistsugusesse õiguslikku raamistikku.
73 Käesolevas asjas tuleb esimesena tagasi lükata hagejate argument, et riigivõlaameti poolt kindlaks tehtud süsteemselt oluliste ettevõtjate loetelu ja maksukohustuslastest krediidiasutuste loetelu ei ole täielikult kattuvad. Nimelt nagu kinnitavad ka hagejad, on riigivõlaamet Rootsi kriisilahendusasutus direktiivi 2014/59 tähenduses. Veel kinnitasid hagejad kohtuistungil sisuliselt, et loetelu süsteemselt olulistest asutustest, kelle riigivõlaamet on kindlaks teinud, ei ole koostatud konkreetsete kriteeriumide alusel ning et seega ei olnud tegemist samade kriteeriumidega kui need, mida kasutati maksukohustuslaste loetelu koostamisel.
74 Lisaks, nagu kinnitavad hagejad, on direktiiviga 2014/59 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrusega (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), kehtestatud korra eesmärk minimeerida ühiskonnale tekkivaid märkimisväärseid otseseid kulusid, eelkõige nende ettevõtjate maksejõuetuse korral, mitte kaudseid kulusid. Hagejad täpsustavad siiski, et ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse selle korra kõige rangemaid eeskirju, on vähem võimelised tekitama kaudseid kulusid, sest nende puhul on maksejõuetuks muutumine vähem tõenäoline. Siiski, nagu nähtub eespool punktist 60, ei kohaldata maksu krediidiasutustele, kelle maksejõuetuse risk on suurem, vaid seda kohaldatakse krediidiasutustele, kelle maksejõuetus võib selle teostumise korral individuaalselt põhjustada ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid.
75 Sama järeldus tuleb teha määruse nr 575/2013, direktiivi 2014/49 ja 2021. aastal EBA läbi viidud stressitestide kohta. Nimelt on ühelt poolt omavahendite nõuete ja pangahoiuste tagamise mehhanismi eesmärk hüvitada otsesed kulud, vältides seda, et krediidiasutused muutuvad maksejõuetuks ning et füüsilisest isikust hoiustajad kaotavad oma hoiused. Teiselt poolt puudutavad stressitestid krediidiasutuse maksejõuetuse riski. Maksu eesmärk ei ole aga hoida ära pankade võimalikke maksejõuetusi ega vältida otseseid kulusid, vaid võtta arvesse kaudseid kulusid, mis tulenevad maksukohustuslastest krediidiasutuste võimalikust maksejõuetusest.
76 Teisena, mis puudutab konkureerivat keskkonda riigisiseses finantssektoris, mis hagejate sõnul on asjakohane selleks, et mõista seost maksukohustuslastest ettevõtjate ja riski vahel, et tekivad kaudsed kulud vastavalt nende turuosadele erinevates finantssektorites, siis esiteks piisab, kui tõdeda, et maksustatav sündmus ei seisne maksukohustuslaste turuosades, vaid nende võlgade suuruses. Ent vastavalt eespool punktis 50 viidatud kohtupraktikale oli Rootsi Kuningriigil õigus otsese maksustamise valdkonnas oma pädevust teostades ning oma maksuautonoomiat ja liidu õigust järgides kindlaks määrata selle maksu maksustatav sündmus ja maksubaas.
77 Teiseks ei väida hagejad, et teistel ühes või mitmes turusegmendis tegutsevatel ettevõtjatel, kes konkureerivad maksukohustuslastest krediidiasutustega, oleks suurem võlg kui 150 miljardit krooni. Nimelt piirduvad nad väitega, et need ettevõtjad konkureerivad maksukohustuslastest krediidiasutustega, selgitamata, kuidas nendest igaühe maksejõuetus võib põhjustada ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid.
78 Kolmandaks, mis puudutab argumenti, et teistele finantsasutustele kehtestatud nõuete puudumine võib kujutada endast lisaohtu finantsstabiilsusele ja riigi jaoks kaudsete kulude lisariske, siis piisab, kui märkida, et oma argumendi põhjendamiseks ei esita hagejad selgitusi, mis võimaldaksid järeldada, et esineb mis tahes oht finantsstabiilsusele, mistõttu võib selle argumendi põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
79 Neljandaks, mis puudutab argumenti, et üks maksukohustuslastest krediidiasutustest annab laenu üksnes Rootsi kohalikele omavalitsusüksustele ega tekita seega mingeid kaudseid kulusid, siis tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt võib komisjon abikava puhul piirduda kava üldiste omaduste uurimisega, ilma et ta oleks kohustatud analüüsima selle kava iga konkreetset kohaldamisjuhtu. Nii ei ole komisjon niisugust kava käsitlevas otsuses kohustatud selle kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima (vt selle kohta 28. juuli 2011. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Vizcaya jt vs. komisjon, C‑471/09 P – C‑473/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:521, punktid 98 ja 99, ning 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus UPF vs. komisjon, T‑747/17, EU:T:2019:271, punkt 60). Pealegi ei vaielnud hagejad kohtuistungil vastu komisjoni ja Rootsi Kuningriigi argumentidele, mille kohaselt ei olnud selle krediidiasutuse maksejõuetuse risk täielikult välistatud.
80 Viiendaks, mis puudutab argumenti, et kaudseid kulusid tekitavad kõik krediidiasutused, siis tuleb meelde tuletada – nagu on märgitud eespool punktis 41 –, et Rootsi maksuõigusnormide vastuvõtja eesmärk oli maksustada krediidiasutusi, kelle individuaalne maksejõuetus või tegevuse tõsine häire tekitaksid nende suuruse ja olulisuse tõttu finantssüsteemi toimimisele süsteemse riski, ning sellel oleks väga negatiivne mõju nimetatud süsteemile ja majandusele üldiselt, põhjustades seega ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid. Seega, isegi kui kõik krediidiasutused võivad tekitada teatud kaudseid kulusid, st nad võivad aidata kaasa nende kulude tekkimisele, ei tulene sellest, et maksejõuetuse korral võivad kõik krediidiasutused põhjustada need tagajärjed. Lisaks ei saa vastu vaielda sellele, et mõju krediidiasutuste finantssüsteemile sõltub suuresti nende ettevõtjate suurusest ja nende võlgade suurusest, nagu on märgitud eespool punktis 59 (vt analoogia alusel 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑233/16, EU:C:2018:280, punkt 53). Ka möönsid hagejad kohtuistungil, et suurimad krediidiasutused põhjustavad suuremaid kaudseid kulusid.
81 Lõpuks, nagu nähtub eespool punktidest 42 ja 43, ei seadnud hagejad ühelt poolt kahtluse alla üksnes suurte krediidiasutuste võimet põhjustada oma maksejõuetusega individuaalselt süsteemset riski, avaldada väga negatiivset mõju finantssüsteemile ja majandusele üldiselt ning põhjustada ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid. Teiselt poolt ei ole nad tõendanud, et mittemaksustatavate ettevõtjate – isegi ühisel – maksejõuetusel oleksid samad tagajärjed.
82 Seega ei ole hagejad tõendanud, et komisjonil oleks pidanud maksukohustuslasi puudutava hindamise raames tekkima tõsiseid raskusi.
Maksukohustuse künnis
83 Hagejad väidavad, et kõik krediidiasutused tekitavad ühiskonnale finantskriisi korral kaudseid kulusid. Lisaks ei ole Rootsi valitsus seaduseelnõus tõendanud, et riskid realiseeruvad alles juhul, kui maksukohustuse künnis on ületatud. Nii tasuvad suured pangad kõikide kaudsete kulude eest, mille nad ise tekitavad, samas kui nende konkurendid on valikuliselt vabastatud kõikide nende kulude tasumisest, mille nad põhjustavad.
84 Samuti ei ole maks eriotstarbeline maks, kuna selle eesmärk on puhtalt maksualane, seisnedes maksutulu suurendamises, püüdmata mõjutada maksukohustuslaste käitumist.
85 Hagejad lisavad, et kui ettevõtja saavutab maksukünnise, nõutakse maksu kõigi selle künnise arvutamisel arvesse võetud võlgade alusel. Ka ei saa maksukünnist samastada progresseeruva maksumääraga.
86 Nad vaidlevad vastu ka komisjoni analüüsile ja tema tõlgendusele 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse ANGED (C‑233/16, EU:C:2018:280) kohta, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses. Ühelt poolt on tegemist teistsuguse raamistikuga kui see, mis on kõne all käesolevas asjas, ja teiselt poolt kohaldati selles kohtuasjas käsitletavat maksukohustuse künnist erinevalt, sest nimetatud maksu kohaldati üksnes selle osa suhtes, mis ületab künnise, millega aga käesoleval juhul tegemist ei ole.
87 Komisjon, keda toetab Rootsi Kuningriik, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
88 Vaidlustatud otsuses märkis komisjon, et 150 miljardi krooni suurune künnis ei kujuta endast ilmselgelt diskrimineerivat asjaolu ning on Rootsi Kuningriigi suveräänsuse teostamise õiguspärane väljendus. Lisaks tagab selle künnise kohaldamine, et maksukohustuslased moodustavad 90% kõigi Rootsis asuvate krediidiasutuste, sealhulgas välisriigi krediidiasutuste Rootsi filiaalide koondbilansist.
89 Kohtupraktika järgi esineb makse, mis oma olemuselt ei takista seda, et nendega kaasnevad diferentseerimissüsteemid, mis võivad viia maksuvabastusteni, ilma et need süsteemid tooksid aga kaasa valikuliste eeliste andmise. Teatavate ettevõtjate suhtes neile omaste olukordade tõttu ette nähtud erisätteid, mis annavad neile õiguse maksu diferentseerimisele või isegi maksuvabastusele, ei tuleks vaadelda valikulisi eeliseid andvana, kui need sätted ei lähe vastuollu kõnealuse maksu eesmärgiga (vt selle kohta 16. mai 2019. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑836/16 ja T‑624/17, EU:T:2019:338, punkt 89, ning 27. juuni 2019. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, T‑20/17, EU:T:2019:448, punkt 101).
90 Selle maksustamiskünnise suuruse ja maksustatava väärtuse arvutamise korra kindlaksmääramisel on liikmesriigi seadusandjal kaalutlusruum ning see nõuab ka tehnilist ja kompleksset hindamist, mida liidu kohus saab õiguslikult kontrollida üksnes piiratud ulatuses (vt selle kohta 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑236/16 ja C‑237/16, EU:C:2018:291, punkt 43).
91 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et Rootsi Kuningriiki ei saa takistada ühelt poolt kehtestamast maksu, millega kaasneb maksustamiskünnis, ja teiselt poolt kehtestamast diferentseerimissüsteemi, mis viib nimetatud künnisest allapoole jäävate krediidiasutuste maksuvabastuseni, tingimusel et need asjaolud ei lähe vastuollu maksu eesmärgiga.
92 Seega tuleb uurida, ega nimetatud künnis ei ole vastuolus maksu eesmärgiga või ei ole ilmselgelt diskrimineeriv.
93 Sellega seoses tuleb ühelt poolt argumendi kohta, et finantskriisi korral tekitavad ühiskonnale kaudseid kulusid kõik krediidiasutused, meenutada, et käesolevas asjas, nagu on märgitud eespool punktis 41, on maksu eesmärk tugevdada riigi rahandust, parandades seda ja säilitades valitsemissektori võlga madalal tasemel, et luua varu tulevaste finantskriiside ohjamiseks, kohustades maksu tasuma suuri krediidiasutusi, kelle maksejõuetus või tõsine häire tekitaks individuaalselt ning nende suuruse ja olulisuse tõttu finantssüsteemi toimimisele süsteemse riski ning avaldaks sellele süsteemile ja majandusele üldiselt väga negatiivset mõju, põhjustades seega ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid. Rootsi Kuningriik leiab, et sellise krediidiasutuse maksejõuetus, kelle võlad ületavad 150 miljardi krooni künnise, tekitaks selliseid riske ja põhjustaks ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid. Hagejad ei sea seda liikmesriigi seadusandja järeldust kahtluse alla ja – nagu on märgitud eespool punktis 43 – nad ei väida, et sellise krediidiasutuse maksejõuetus, kelle võlad jäävad alla nimetatud künnist, võiks põhjustada samu tagajärgi. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 59 eelkõige vastastikku võetud rahaliste kohustuste kontekstis: mida suurem on võlakoormus, seda suurem on risk finantssüsteemile, kuna maksejõuetuse korral ei pruugi asjaomane krediidiasutus olla suuteline oma suuri võlgu tasuma, mis omakorda tooks kaasa riski, et tema võlausaldajate ees tekivad makseraskused, ja kokkuvõttes süsteemse riski.
94 Teiselt poolt, mis puudutab argumenti, et maks ei ole eriotstarbeline ja selle eesmärk ei ole mõjutada maksukohustuslaste käitumist, siis ei ole hagejad selgitanud, miks on nõutav, et maksu eesmärk oleks maksukohustuslaste käitumise mõjutamine. Nimelt, nagu nähtub maksu eesmärgist, on selle eesmärk tugevdada riigi rahandust, parandades seda ja säilitades valitsemissektori võlga madalal tasemel, et luua varu tulevaste finantskriiside ohjamiseks. Seaduseelnõus ei viidatud ühelegi muule konkreetsele eesmärgile, näiteks maksukohustuslaste käitumise mõjule. Niisiis ei saa selle argumendiga nõustuda, sest maksu eesmärk ei ole ära hoida maksukohustuslastest krediidiasutuste riskide võtmist või nende maksejõuetust, vaid tagada riigi rahanduse hea ohjamine juhul, kui üks neist ettevõtjatest muutub maksejõuetuks.
95 Samuti on asjaolu, et maksutulu laekub riigieelarvesse, kooskõlas eespool punktis 94 viidatud eesmärgiga.
96 Lisaks, ühelt poolt, nagu nähtub toimikust ja nagu hagejad kohtuistungil kinnitasid, ei olnud olemas mittemaksustatavaid krediidiasutusi, kelle võlatase on lähedane 150 miljardi krooni suurusele künnisele.
97 Teiselt poolt, ilma et hagejad sellele tulemuslikult vastu vaidleksid (vt eespool punkt 42), nähtub vaidlustatud otsusest, et selle künnise kohaldamine tagab, et maksukohustuslased moodustavad 90% kõigi krediidiasutuste koondbilansist Rootsis.
98 Sellest tuleneb, et hagejad ei ole esitanud argumente, mis võimaldaksid pidada 150 miljardi krooni künnist maksu eesmärke arvestades ilmselgelt sobimatuks. Nad ei ole ka märkinud, milline muu tase oleks selle künnise jaoks sobiv. Nimelt vaidlustavad nad künnise olemasolu enda. Siiski ei ole vastavalt eespool punktides 89 ja 90 viidatud kohtupraktikale liikmesriigi seadusandja poolt künniste kehtestamine iseenesest vastuolus liidu õigusega.
99 Sellest tuleneb, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjonil oleks pidanud esinema tõsiseid raskusi maksukohustuse künnise hindamisel.
Konsolideerimismehhanism
100 Hagejad vaidlustavad künnise ja maksubaasi arvutamisel aluseks võetud kontsernisiseste olukordade konsolideerimismehhanismi, kuna künnise arvutamisel võetakse arvesse riigisiseste krediidiasutuste ja piiriüleste filiaalide kontsernisiseseid võlgu. Nimelt puudub otsene seos Rootsis tekkivate kaudsete kulude ja Rootsi krediidiasutuse välisfiliaali võlgade vahel, samas kui nende filiaalide võlad moodustavad märkimisväärse osa kogu maksubaasist.
101 Peale selle on Rootsi krediidiasutuste välismaised tütarettevõtjad ja nende krediidiasutuste välisfiliaalid kaudsete kulude poolest sarnases olukorras. Neid kahte olukorda koheldakse aga erinevalt, kuivõrd maksubaasi hulka arvatakse üksnes Rootsi krediidiasutuste välisfiliaalide võlad. Lisaks, asümmeetriliselt sellega, kuidas koheldakse Rootsi krediidiasutuse välismaiseid filiaale, kelle võlga maksu arvutamisel arvesse võetakse, võetakse selles arvutuses arvesse ka välisriigi krediidiasutuste Rootsis asuvate filiaalide võlgu.
102 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
103 Selle kohta tuleb kõigepealt märkida – nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 59 ja ilma et hagejad seda kahtluse alla seaksid –, et Rootsi krediidiasutuse filiaalil ei ole iseseisevat õigusvõimet võrreldes asutusega, kellele ta kuulub, ning kes on kaetud sama litsentsiga, erinevalt tütarettevõtjatest, kellel on eraldiseisev õigusvõime. Filiaali mis tahes rahaline kohustus lasub seega Rootsi krediidiasutusel, kellest ta sõltub, ning seda filiaali mõjutav kriis mõjutab tema emaettevõtjat, tekitades kaudseid kulusid mitte ainult tema asukohariigis, vaid ka Rootsis. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et komisjonil oleksid pidanud tekkima kahtlused seoses selle mehhanismiga, sest Rootsi krediidiasutuse filiaalid on selle mehhanismiga seotud ja seetõttu avaldaks nende maksejõuetus mõju ka Rootsis.
104 Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka argument, mille kohaselt on Rootsi krediidiasutuse välismaised tütarettevõtjad ja välisfiliaalid sarnases olukorras, kuna – nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 60 – tütarettevõtjad on erinevalt filiaalidest juriidilised isikud, kes on emaettevõtjatest eraldatud ja tegutsevad eraldi litsentsi alusel, mille on väljastanud nende asukohariik.
105 Lõpuks ei ole hagejad tõendanud asümmeetriat Rootsi krediidiasutuse välisfiliaalide võlgade ja välisriigi krediidiasutuste Rootsis asuvate filiaalide võlgade käsitlemise vahel. Nimelt märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 61, et välisriigi krediidiasutuste Rootsis asuvad filiaalid võivad tekitada kaudseid kulusid nii Rootsis kui ka emaettevõtja asukohariigis. Järelikult ei ole sellel asjaolul mingit asümmeetriat, sest Rootsi krediidiasutuse välisfiliaalide võlgu võetakse Rootsis arvesse, ilma et see takistaks vajaduse korral nende võlgade võimalikku arvessevõtmist ka tütarettevõtjate riigis.
106 Seega ei ole hagejad tõendanud, et konsolideerimismehhanism on ilmselgelt diskrimineeriv asjaolu ja et järelikult oleks komisjonil pidanud tekkima tõsiseid raskusi selle kohta hinnangu andmisel.
Erand võrdlussüsteemist
107 Hagejad rõhutavad, et kui Üldkohus peaks nõustuma võrdlussüsteemiga, nagu see on määratletud vaidlustatud otsuses, jäävad nende argumendid selle süsteemi koostisosade kohta kehtima ka erandite suhtes sellest süsteemist.
108 Lisaks, erandi kohta seoses nende krediidiasutuste kohtlemisega, kelle võlad ei ületa 150 miljardi krooni künnist, väidavad hagejad, et nende krediidiasutuste tegevus, kelle võlad jäävad alla selle künnise, ei tähenda, et finantskriisi korral ei teki riigile nende osas kaudseid kulusid. Nimelt ei puuduta erinevus nende krediidiasutuste ja krediidiasutuste vahel, kelle võlad ületavad nimetatud künnise, mitte riigil lasuvate riskide olemasolu, vaid nende ulatust. Seega on tegemist erandiga võrdlussüsteemist, kuna ilmselgelt diskrimineeritakse võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras olevaid ettevõtjaid. Veelgi enam, õiguslikust seisukohast ei kehti krediidiasutustele, kelle võlad ületavad künnist, ja krediidiasutustele, kelle võlad jäävad alla selle, ilmselgelt erinevad nõuded seoses vastavus-, raamatupidamis- ja maksukohustustega, mis põhineksid sama liiki võlgadel ja samal võlakünnise tasemel.
109 Peale selle on maks üldine riigituludesse tehtav makse, mida võib kasutada erinevatel eesmärkidel ja mille tegelik eesmärk on tugevdada riigi rahandust suurte krediidiasutuste osamaksete abil. Hagejate sõnul ei olnud seega mingit mõjuvat põhjust kehtestada konkreetse sektori ettevõtjate erinevat kohtlemist, sest maksu eesmärk oli üldist laadi. Veel oleks valitsus pidanud tegema ettepaneku varuda saadud maksutulu tulevaste finantskriiside jaoks.
110 Erandite olemasolu kohta seoses teiste finantsasutuste kohtlemisega viitavad hagejad eespool punktis 68 meelde tuletatud argumentidele.
111 Järelikult on maks hagejate arvates a priori valikuline ja komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.
112 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
113 Vaidlustatud otsuses leidis komisjon ühelt poolt, et maks ei kujuta endast erandit võrdlussüsteemist võrreldes teiste finantsasutuste kohtlemisega. Nimelt ei ole viimaste võlgade struktuur sama ebastabiilne ning nende suhtes kohaldatakse erinevaid ja vähem ranget õiguslikku regulatsiooni, mis viitab sellele, et nende puhul on süsteemse riski ja kaudsete kulude tekitamine vähem tõenäoline. Seega ei ole need institutsioonid maksu eesmärki silmas pidades krediidiasutustega võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras.
114 Mis puudutab hüpoteegifonde, millel on igal juhul hüpoteegiturul piiratud osa, siis leidis komisjon, et need ei tegele teatud kriitilise tegevusega, mis on krediidiasutuste tegevusega sarnane. Ka erinevad need oma toimimise poolest ja kuuluvad teistsugusesse õiguslikku raamistikku ega ole suutelised tekitama kaudseid kulusid samas ulatuses kui krediidiasutused.
115 Teiselt poolt võivad suured krediidiasutused erinevalt väikestest krediidiasutustest olla süsteemselt olulised, neil võib olla mõju turule ning nad on reaalmajanduse jaoks kriitilise tähtsusega. Nii võivad esimesed kriisi korral põhjustada rohkem kaudseid kulusid. Seega ei ole suured krediidiasutused maksu eesmärki silmas pidades väikeste krediidiasutustega võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras.
116 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa asjaolu, et meedet võidakse kohaldada ainult maksumaksjatele, kes vastavad meetme kohaldamise tingimustele, iseenesest muuta seda meedet valikuliseks (vt 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 59 ning seal viidatud kohtupraktika; 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑596/19 P, EU:C:2021:202, punkt 58).
117 Kokkuvõtteks võib sedastada – nagu on ka meenutatud eespool punktis 89 –, et maksu olemus ei ole valikuline, kui maksustamise erisused ja neist tuleneda võivad eelised – isegi kui need on põhjendatavad üksnes maksumaksjate vahel maksu jagamist korraldava loogikaga – tulenevad „tavapärase“ reeglistiku selgest ja lihtsast ning mitte erandlikust kohaldamisest, kui võrreldavaid olukordi käsitletakse sarnaselt ja kui need diferentseerimissüsteemid ei kahjusta asjaomase maksu eesmärki. Samamoodi ei tuleks teatavate ettevõtjate suhtes neile omaste olukordade tõttu ette nähtud erisätteid, mis annavad neile õiguse maksu diferentseerimisele või isegi maksuvabastusele, vaadelda valikulisi eeliseid andvana, kui need sätted ei lähe vastuollu kõnealuse maksu eesmärgiga (16. mai 2019. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑836/16 ja T‑624/17, EU:T:2019:338, punkt 89, ning 27. juuni 2019. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, T‑20/17, EU:T:2019:448, punkt 101).
118 Seevastu, kui ettevõtjaid, kes maksu eesmärki või selle maksu diferentseerimist põhjendavat loogikat arvestades on võrreldavas olukorras, ei käsitata selles osas võrdselt, hõlmab selline diskrimineerimine valikulist eelist, mis võib kujutada endast riigiabi, kui muud ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud (27. juuni 2019. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, T‑20/17, EU:T:2019:448, punkt 102).
119 Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et hagejate argumendid võrdlussüsteemi kohta, mida analüüsiti eespool punktides 54–106, tuleb käesoleva etteheite analüüsimisel samuti tagasi lükata, kuivõrd võrdlussüsteemi osas analüüsiti neid argumente sarnases kontekstis, nimelt ilmse diskrimineerimise esinemise osas.
120 Seda täpsustust silmas pidades tuleb esimesena seoses erandite olemasoluga, mis puudutavad selliste krediidiasutuste kohtlemist, kelle võlad ei ületa 150 miljardi krooni suurust künnist, meelde tuletada – nagu on märgitud eespool punktis 41 –, et seaduseelnõu põhjendustest nähtub, et maksu eesmärk oli tugevdada riigi rahandust, parandades seda ja säilitades valitsemissektori võlga madalal tasemel, et luua varu tulevaste finantskriiside ohjamiseks, kohustades maksu tasuma suuri krediidiasutusi, kelle individuaalne maksejõuetus või tegevuse tõsine häire tekitaks nende suuruse ja olulisuse tõttu finantssüsteemi toimimisele süsteemse riski ning avaldaks sellele süsteemile ja majandusele üldiselt väga negatiivset mõju, põhjustades seega ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid.
121 Hagejad piirduvad aga väitega, et finantskriisi korral tekivad riigil kaudsed kulud ka nende krediidiasutuste osas, kes ei ole maksukohustuslased. Hagejad ei ole siiski selgitanud, miks oleksid komisjonil pidanud tekkima kahtlused seoses nende krediidiasutuste süsteemse olulisusega võimalike kaudsete kulude seisukohast või selles osas, et nende maksejõuetuse tõttu võivad nad individuaalselt avaldada sellele süsteemile ja majandusele üldiselt nii negatiivset mõju, et põhjustaksid ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid. Nagu on märgitud eespool punktides 80 ja 81, möönsid hagejad veel, et suurimad krediidiasutused tekitavad suuremaid kaudseid kulusid, ega seadnud kahtluse alla üksnes suurte krediidiasutuste võimet põhjustada oma maksejõuetusega individuaalselt süsteemset riski ja avaldada väga negatiivset mõju finantssüsteemile ja majandusele üldiselt ning põhjustada ühiskonnale märkimisväärseid kaudseid kulusid.
122 Lisaks, mis puudutab argumenti, et finantskriisi korral tekitavad ühiskonnale kaudseid kulusid kõik krediidiasutused, siis tuleb see tagasi lükata eespool punktis 80 esitatud põhjustel.
123 Seega ei ole hagejad tõendanud kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi olemasolu, mis tõendaks, et krediidiasutused, kelle võlad ületasid künnise, olid maksu eesmärki silmas pidades faktiliselt ja õiguslikult võrreldavas olukorras nende krediidiasutustega, kelle võlad seda künnist ei ületanud. Peale selle, nagu on märgitud eespool punktis 96, nähtub toimikust, et ei olnud ühtegi krediidiasutust, kes ei olnud maksukohustuslane ja kelle võlatase oli lähedane 150 miljardi krooni suurusele künnisele. Tuleb aga meenutada, et vastavalt eespool punktis 24 viidatud kohtupraktikale ei ole Üldkohtu ülesanne kindlaks teha, kas esineb kaudseid tõendeid selle kohta, et kõnealuse meetme riigiabiks kvalifitseerimise osas puuduvad kahtlused, vaid ta peab vastupidi uurima, kas hageja on tõendanud selliste kahtluste olemasolu.
124 Teisena, mis puudutab kõigepealt erandite olemasolu teiste finantsasutuste kohtlemisel, siis tuleb märkida, et pelk konkurentsisuhe ei saa iseenesest viia järelduseni, et need asutused on maksu eesmärki silmas pidades faktilises ja õiguslikus olukorras, mis on võrreldav selle maksuga maksustatavate krediidiasutuste faktilise ja õigusliku olukorraga.
125 Lisaks, mis puudutab argumenti, et teistele finantsasutustele kehtestatud nõuete puudumine võib kujutada endast lisaohtu finantsstabiilsusele ja kaudsete kulude lisariske riigile, siis tuleb see eespool punktis 78 esitatud põhjustel tagasi lükata.
126 Lõpuks kurdavad hagejad, et komisjon ei hinnanud õigesti hüpoteegifondide kombineeritud võlgade taset. Hagejad, märkimata nende võlgade täpset väärtust, viitavad siiski kodumajapidamistele antavate hüpoteeklaenude teatud kogusummadele, nimelt vastavalt 19 miljardi krooni (ligikaudu 1,68 miljardit eurot) ja 35,1 miljardi krooni (ligikaudu 3,1 miljardit eurot) suurusele summale. Ent lisaks asjaolule, et need summad on seotud hüpoteegifondide ühisandmetega, samas kui maksukünnis on seotud iga krediidiasutuse enda andmetega, ei lähene viidatud arvandmed ligikaudsele künnisele, st 150 miljardile kroonile.
127 Seega tuleb järeldada, et hagejate argumendid võrdlussüsteemist erandite tegemise kohta ei võimalda tõendada, et komisjonil oleks pidanud selle kohta hinnangu andmisel esinema tõsiseid raskusi.
128 Kõigist eeltoodud hinnangutest tuleneb, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjonil oleksid pidanud tekkima kahtlused seoses maksu kvalifitseerimisega ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mis oleksid pidanud viima ametliku uurimismenetluse algatamiseni. Järelikult tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja võtta hagejate taotletud menetlust korraldavaid meetmeid, kuna Üldkohus peab kodukorra artikli 90 lõike 1 alusel määrama neid üksnes juhul, kui ta peab seda vajalikuks.
Kohtukulud
129 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
130 Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb nende kohtukulud jätta nende endi kanda ning mõista neilt välja komisjoni kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele.
131 Rootsi Kuningriigi kohtukulud tuleb vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Ideella föreningen Svenska Bankföreningen med firma Svenska Bankföreningen, Näringsverksamhetija Länsförsäkringar Bank AB kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Rootsi Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.
Papasavvas | da Silva Passos | Jaeger |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. aprillil 2024 Luxembourgis.
Allkirjad