Kohtuasi C‑404/06

Quelle AG

versus

Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

Tarbijakaitse – Direktiiv 1999/44/EÜ – Tarbekaupade müük ja nendega seotud garantii – Müüja õigus nõuda lepingule mittevastava kauba asendamise korral ostja käest hüvitist selle kauba kasutamise eest – Lepingule mittevastava kauba tasuta kasutamine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid

(EÜ artikkel 234)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Tarbekaupade müük ja garantii – Direktiiv 1999/44

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44, artikkel 3)

1.        EÜ artikli 234 järgses menetluses, mis põhineb selgel siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete eristamisel, on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud otsuse langetama.

Siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest keeldumine on võimalik vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, või kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud.

Ebaselgus selles osas, kas siseriiklikul kohtul on õigus – Euroopa Kohtu vastuse järel teatava direktiivi tõlgendamist puudutavale eelotsuse küsimusele – tõlgendada siseriiklikku õigust Euroopa Kohtu poolt esile toodud põhimõtteid järgides ning Euroopa Kohtu vastust arvestades, ei mõjuta Euroopa Kohtu kohustust selle küsimuse üle otsustada. Mis tahes muu lahendus oleks vastuolus EÜ artikliga 234 Euroopa Kohtule antud pädevuse peamise eesmärgiga, milleks on tagada ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine siseriiklikes kohtutes.

(vt punktid 19–22)

2.        Direktiivi 1999/44, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta, artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad müüjal lepingule mittevastava tarbekauba müügi korral nõuda tarbijalt hüvitist lepingule mittevastava kauba kasutamise eest kuni selle asendamiseni uue kaubaga.

Nii direktiivi sõnastusest kui ka asjakohastest ettevalmistavatest materjalidest tuleneb, et ühenduse seadusandja kavatsuse kohaselt on kauba tasuta lepinguga vastavusse viimine müüja poolt kõnesoleva direktiiviga tagatud tarbijakaitse oluline osa. Müüjal lasuv kohustus lepingule mittevastav kaup parandamise või asendamise teel tasuta lepinguga vastavusse viia on suunatud tarbija kaitsmisele võimalike rahaliste kohustuste eest, mis võiksid takistada sellise kaitse puudumise korral tarbijal oma õigusi realiseerimast. Tasu puudumise selline tagamine ühenduse seadusandja poolt viib selleni, et välistab müüjapoolsed mis tahes rahalised pretensioonid lepingu esemeks oleva kauba lepinguga vastavusse viimise kohustuse täitmisel. Lisaks on kauba tasuta lepinguga vastavusse viimine kooskõlas direktiivi eesmärgiga, milleks on tarbijate kaitstuse kõrge taseme tagamine.

(vt punktid 33 ja 34, 36, 43 ning resolutiivosa)