ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

16. detsember 2020(*)

Konkurents – Ettevõtjate ühendus – Kiiruisutamisvõistlused – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Spordialaliidu eeskirjad – Konkurentsiõiguse ja spordi eripära ühitamine – Spordikihlveod – Rahvusvaheline Spordiarbitraaži Kohus – Suunised trahvide arvutamise kohta – ELTL artikli 101 territoriaalne kohaldamisala – Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang – Parandusmeetmed

Kohtuasjas T‑93/18,

International Skating Union, asukoht Lausanne (Šveits), esindaja: advokaat J.‑F. Bellis,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: H. van Vliet, G. Meessen ja F. van Schaik,

kostja,

keda toetavad

Mark Jan Hendrik Tuitert, elukoht Hoogmade (Madalmaad),

Niels Kerstholt, elukoht Zeist (Madalmaad),

ja

European Elite Athletes Association, asukoht Amsterdam (Madalmaad), esindajad: advokaadid B. Braeken ja J. Versteeg,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 8. detsembri 2017. aasta otsus C(2017) 8230 final ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT.40208 – Rahvusvahelise Uisuliidu osalemisreeglid),

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise, P. Nihoul, R. Frendo (ettekandja) ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: ametnik E. Artemiou,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 12. juuni 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse aluseks olevad asjaolud

A.      Rahvusvaheline Uisuliit

1        International Skating Union (edaspidi „hageja“ või „ISU“) on ainus Rahvusvahelise Olümpiakomitee (edaspidi „ROK“) tunnustatud rahvusvaheline spordialaliit, kelle ülesanne on reguleerida ja korraldada iluuisutamist ja kiiruisutamist maailma tasandil.

2        Hageja koosneb riiklikest alaliitudest, kes korraldavad iluuisutamist ja kiiruisutamist riikide tasandil (edaspidi „liikmed“). Viimased koosnevad kohaliku tasandi klubidest ja ühendustest, millega üksikult liitunud sportlased tegelevad majandustegevusena kiiruisutamise või iluuisutamisega.

3        Hageja tegeleb samuti äritegevusega, kuna korraldab rahvusvahelisi kõige olulisemaid kiiruisutamisvõistlusi, mille kõik õigused kuuluvad talle. Hageja korraldatavad rahvusvahelised võistlused hõlmavad muu hulgas Euroopa ja maailmameistrivõistlusi pika- ja lühiraja kiiruisutamises ning maailmakarikavõistlusi pikaraja kiiruisutamises ja maailmakarikavõistlusi lühiraja kiiruisutamises. Lisaks korraldab hageja taliolümpiamängude kiiruisutamisvõistlusi rahvusvaheliste võistlustena.

B.      Hageja määratud reeglid

4        Kuna hageja vastutab iluuisutamist ja kiiruisutamist korraldava organina maailma tasandil, on ta vastutav eelkõige liikmesuse reeglite kindlaksmääramise eest, mida tema liikmed ja üksikud uisutajad peavad järgima.

5        Hageja määratud reegleid on selgitatud tema põhikirjades, mis sisaldavad tema „põhiseadust“ ning menetlusnorme, üld- ja erieeskirju, tehnilisi reegleid, eetikakoodeksit, dopinguvastaseid reegleid, dopinguvastaste menetluste reegleid ja kõiki kehtivaid hageja teatisi.

6        Selle eeskirjade kogumi hulka kuuluvad hageja üldeeskirjade (edaspidi „osalemisreeglid“) reeglid 102 ja 103, mis määravad kindlaks tingimused, mille korral võivad uisutajad osaleda hageja pädevusse kuuluvatel kiiruisutamis- ja iluuisutamisvõistlustel. Alates 1998. aastast näevad osalemisreeglid ette „üldise eelneva loa süsteemi“ (edaspidi „eelneva loa süsteem“), mille kohaselt võivad uisutajad osaleda üksnes võistlustel, mida korraldavad hageja määruste alusel viimase volitatud esindajad ning millele hageja või selle liige on andnud loa. Käesolevas kohtuasjas on asjasse puutuvad osalemisreeglite versioonid need, mis pärinevad juunist 2014 (edaspidi „2014. aasta osalemisreeglid“) ja juunist 2016 (edaspidi „2016. aasta osalemisreeglid“).

7        Mis puudutab 2014. aasta osalemisreegleid, siis tuleneb reegli 102 lõike 2 punkti c ja lõike 7 ning reegli 103 lõike 2 koosmõjust, et kui elukutseline uisutaja osaleb võistlusel, milleks hageja või mõni tema liige ei ole luba andnud, kohaldatakse talle ja hageja esindajatele karistust, mis seisneb eluaegses võistluskeelus kõigil hageja korraldatud võistlustel.

8        2014. aasta redaktsioonis on reegli 102 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaselt isikul „õigus osaleda ISU pädevusse kuuluvates tegevustes ja võistlustel, kui see isik järgib ISU põhikirjas sõnastatud ISU põhimõtteid ja poliitikat“.

9        Reegli 102 lõike 1 punkti a alapunktis ii oli alates 2002. aastast sätestatud, et „osalemistingimus on ette nähtud selleks, et tagada ISU, kes kasutab oma finantstulusid ISU spordialade korraldamiseks ja arendamiseks ning ISU liikmete ja nende uisutajate toetamiseks või hüvanguks, majanduslike ja muude huvide piisav kaitse“.

10      Juunis 2016 vaadati osalemisreeglid uuesti läbi, et muu hulgas muuta karistuste määramise reegleid. Nüüdsest määratakse reegli 102 lõike 7 kohaselt karistused sportlaste osalemise eest võistlusel, mis kuulub hageja pädevusse ja milleks hageja ei ole luba andnud, kindlaks rikkumise raskuse alusel. Süsteem näeb esimese rikkumise korral ette hoiatuse, kuni viie aasta pikkuse võistluskeelu karistuseks juhul, kui isik osales ettevaatamatult loata võistlustel, kuni kümne aasta pikkuse võistluskeelu karistuseks juhul, kui ta osales teadlikult loata võistlustel, ning lõpuks eluaegse võistluskeelu karistuseks väga raskete rikkumiste eest ja eelkõige juhul, kui isik osaleb loata võistlustel, mis ohustavad hageja usaldusväärsust ja pädevust.

11      Lisaks jäeti 2016. aasta versioonist välja 2014. aasta osalemisreeglites sisalduv viide hageja majanduslike huvide kohasele kaitsele. Uue reegli 102 lõike 1 punkti a alapunktis ii on nüüdsest sätestatud, et „osalemistingimus on ette nähtud selleks, et tagada [hageja], kes kasutab oma finantstulusid ISU spordialade korraldamiseks ja arendamiseks ning ISU liikmete ja nende uisutajate toetamiseks või hüvanguks, eetiliste väärtuste, põhikirjajärgsete eesmärkide ja muude õigustatud huvide piisav kaitse“.

12      Lisaks tuleb märkida, et alates 30. juunist 2006 näeb hageja põhiseaduse artikkel 25 (edaspidi „vahekohtueeskirjad“) uisutajatele ette võimaluse esitada võistluskeelu otsuse peale hagi üksnes Lausanne’is (Šveits) asuvale spordivahekohtule (edaspidi „CAS“).

13      Hageja avaldas 25. oktoobril 2015 teatise nr 1974 „Rahvusvahelised avatud võistlused“, milles on määratletud eelneva loa süsteemi raames rahvusvahelise avatud võistluse korraldamise loa saamise kord. See menetlus on kohaldatav nii hageja liikmete kui ka kolmandast isikust korraldajate suhtes.

14      Teatises nr 1974 on ette nähtud, et kõigile neile võistlustele peab enne loa andma hageja nõukogu ning see korraldatakse vastavalt hageja reeglitele. Mis puudutab loataotluse esitamise tähtaega, siis selles teatises eristatakse hageja liikmeid ja kolmandast isikust korraldajaid. Kolmandast isikust korraldajad nimelt peavad oma taotlused esitama vähemalt kuus kuud enne võistluse jaoks ette nähtud kuupäeva, samas kui ISU liikmete puhul on seda tähtaega lühendatud kolmele kuule.

15      Lisaks loetleb teatis nr 1974 terve rea üld-, finants-, tehnilisi, spordi- ja eetikanõudeid, millele korraldaja peab vastama. Kõigepealt nähtub sellest teatisest, et loataotlusele tuleb lisada tehnilised ja spordiandmed, näiteks teave võistluse koha ja küsitavate hindade kohta, ning üld- ja finantsteave, muu hulgas äriplaan, eelarve ja ürituse jaoks ette nähtud teleülekanne. Eetikanõuete täitmiseks on korraldaja ja temaga koostööd tegev isik kohustatud esitama deklaratsiooni, milles kinnitatakse, et nad nõustuvad hageja eetikakoodeksiga ja eelkõige sellega, et nad kohustuvad mitte osalema kihlvedudega seotud tegevuses. Lõpuks on teatises nr 1974 sätestatud, et hageja jätab endale õiguse nõuda iga nõudekategooria puhul lisateavet.

16      Mis puudutab täpsemalt eetikanõudeid, siis on hageja eetikakoodeksi artikli 4 punktis h sätestatud, et alates 25. jaanuarist 2012 peavad kõik, kes temaga mis tahes alusel koostööd teevad, „hoiduma mis tahes viisil osalemast mis tahes vormis kihlvedude sõlmimisest või mis tahes liiki kihlvedude või hasartmängude toetamisest seoses ISU pädevusse kuuluva võistluse või tegevusega“.

17      Teatis nr 1974 annab hagejale õiguse loataotlus rahuldada või tagasi lükata, eelkõige teatise nõuete alusel, mis on kokku võetud eespool punktis 15, ning hageja põhieesmärkide alusel, mis on „eelkõige“ määratletud selle põhiseaduse artikli 3 lõikes 1. Hageja põhiseaduse artikli 3 lõikes 1 on sisuliselt ette nähtud, et hageja eesmärk on reguleerida, korraldada ja edendada kahte uisutamisala.

18      Taotluse rahuldamata jätmise korral näeb teatis nr 1974 ette, et taotlejal on õigus esitada hageja otsuse peale kaebus CASile pärast seda, kui ta on vastavalt selle menetlusnormidele sõlminud vahekohtukokkuleppe.

19      Lisaks on teatises nr 1974 sätestatud, et iga korraldaja on kohustatud maksma hagejale solidaarsusmaksu, mille summa määratakse kindlaks juhtumipõhiselt ning mis on mõeldud hageja pädevusse kuuluva sporditegevuse edendamiseks ja arendamiseks kohalikul tasandil.

II.    Vaidluse taust

A.      Haldusmenetlus

20      23. juunil 2014 esitasid kaks menetlusse astujat Mark Jan Hendrik Tuitert ja Niels Kersholt (edaspidi „kaebuse esitajad“), kes on elukutselised kiiruisutajad, komisjonile kaebuse seoses 2014. aasta osalemisreeglite vastuoluga ELTL artiklitega 101 ja 102. Kaebuse esitajad väitsid eelkõige, et need reeglid takistasid neil osaleda kiiruisutamisvõistlustel, mille Korea äriühing Icederby International Co. Ltd kavatses korraldada 2014. aastal Dubais (Araabia Ühendemiraadid) (edaspidi „Dubai Grand Prix“). Selle võistluse jaoks oli ette nähtud uus võidusõidu formaat, mis toimub spetsiaalsel jäärajal, kus koos konkureerivad pika- ja lühiraja kiiruisutajad.

21      Komisjon otsustas 5. oktoobril 2015 algatada hageja suhtes menetluse komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 8/3, lk 81), artikli 2 lõike 1 alusel.

22      Hageja teatas 8. jaanuaril 2016 komisjonile, et kavatseb osalemisreegleid muuta. Hageja kongress kiitis kõnealused muudatused heaks ja need jõustusid 11. juunil 2016.

23      Komisjon esitas 27. septembril 2016 hagejale vastuväiteteatise, millele hageja vastas 16. jaanuaril 2017.

24      1. veebruaril 2017 toimus komisjoni haldusmenetluses ärakuulamine.

25      Hageja esitas 27. aprillil 2017 rea kohustusi, et lahendada komisjoni tõstatatud konkurentsiga seotud probleemid. Siiski leidis komisjon, et need kohustused ei olnud tõstatatud probleemide mõistliku aja jooksul lahendamiseks piisavad.

26      Komisjon saatis 6. oktoobril 2017 hagejale asjaolude ülevaadet käsitleva kirja. Hageja vastas sellele 25. oktoobril 2017.

27      Hageja esitas 30. oktoobril 2017 uue rea kohustusi, et lahendada komisjoni tõstatatud probleemid, kuid komisjon leidis uuesti, et need ei olnud tõstatatud probleemide lahendamiseks piisavad.

28      Komisjon tegi 8. detsembril 2017 otsuse C(2017) 8230 final [ELTL] artikli 101 ning EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT.40208 – Rahvusvahelise Uisuliidu osalemisreeglid) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

B.      Vaidlustatud otsus

1.      Asjaomane turg

29      Komisjon järeldas, et käesoleval juhul on asjaomane turg kiiruisutamise kaubandusliku korraldamise ja haldamise ülemaailmne turg (edaspidi „asjaomane turg“). Võttes arvesse hageja rolli olulisemate võistluste korraldaja ja ala reguleerijana, leidis komisjon, et osalemisreeglid piiravad konkurentsi isegi siis, kui turg tuleks määratleda kitsamalt (vaidlustatud otsuse põhjendus 115).

30      Komisjon märkis, et hageja võib mõjutada konkurentsi asjaomasel turul, kuna ta on kiiruisutamist juhtiv organ ja ainus reguleerija ning tal on pädevus anda luba selle ala rahvusvahelistele võistlustele. Lisaks vastutab hageja kõige tähtsamate kiiruisutamisvõistluste korraldamise eest. Tema olulist turujõudu kinnitab asjaolu, et hageja ja selle liikmete kõrval ei ole ükski ettevõtja suutnud edukalt siseneda asjaomasele turule (vaidlustatud otsuse põhjendused 116–134).

2.      ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamine

31      Komisjon leidis, et hageja on ettevõtjate ühendus ja et osalemisreeglid kujutavad endast ettevõtjate ühenduse otsust ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 147–152).

32      Vaidlustatud otsuse jaos 8.3 järeldas komisjon, et nii 2014. aasta kui ka 2016. aasta osalemisreeglite eesmärk oli piirata konkurentsi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses. Ta leidis sisuliselt, et nimetatud reeglid piiravad elukutseliste kiiruisutajate võimalusi osaleda vabalt kolmandate isikute korraldatud rahvusvahelistel võistlustel ja jätavad seetõttu konkureerivate võistluste potentsiaalsed korraldajad ilma sportlaste teenustest, kes olid vajalikud nende võistluste korraldamiseks. Ta jõudis sellele järeldusele pärast seda, kui oli analüüsinud nimetatud reeglite sisu, nende eesmärke, majanduslikku ja õiguslikku konteksti, kuhu need reeglid kuuluvad, ning hageja subjektiivset tahtlust kolmandatest isikutest korraldajad kõrvale jätta (vaidlustatud otsuse põhjendused 162–188).

33      Olles järeldanud, et osalemisreeglid kujutavad endast eesmärgil põhinevat konkurentsipiirangut, märkis komisjon, et nende reeglite tagajärgi ei ole vaja analüüsida. Siiski esitas ta vaidlustatud otsuse jaos 8.4 põhjused, mis võimaldavad tal järeldada, et neil reeglitel on ka konkurentsi piirav tagajärg (vaidlustatud otsuse põhjendused 189–205).

34      Vaidlustatud otsuse jaos 8.5 analüüsis komisjon, kas osalemisreeglid võivad ELTL artikli 101 kohaldamisalast välja jääda. Selle kohta märkis ta sisuliselt, et need ei teeni üksnes õiguspäraseid eesmärke, vaid need vastavad ka hageja muudele huvidele, sealhulgas tema majanduslikele huvidele. Lisaks leiab komisjon, et osalemisreeglid ei ole osaliselt taotletavate õiguspäraste eesmärkidega lahutamatult seotud ega ole igal juhul kõnealuste eesmärkidega proportsionaalsed (vaidlustatud otsuse põhjendused 220 ja 225–266).

3.      Vahekohtueeskirjade hindamine

35      Vaidlustatud otsuse jaos 8.7 tunnistas komisjon, et vahekohus on vaidluste lahendamiseks üldtunnustatud meetod ja et vahekohtuklausli sõlmimine ei kujuta iseenesest konkurentsipiirangut. Siiski leidis ta, et vahekohtueeskirjad süvendasid osalemisreeglite tekitatud konkurentsipiirangut (vaidlustatud otsuse põhjendus 269).

36      See järeldus põhineb ühest küljest asjaolul, et komisjoni arvates raskendavad vahekohtueeskirjad tõhusa kohtuliku kaitse saamist hageja võimalike võistluskeelu otsuste eest, mis ei vasta ELTL artiklile 101. Teisest küljest märkis komisjon, et sportlased olid sunnitud nõustuma CASi vahekohtueeskirjade ja ainupädevusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 270–276).

4.      Resolutsioon

37      Vastavalt vaidlusaluse otsuse resolutsioonile leidis komisjon järgmist:

„Artikkel 1

Rahvusvaheline Uisuliit rikkus [ELTL] artiklit 101 ja [EMP] lepingu artiklit 53, kui ta võttis vastu ja kohaldas kiiruisutamises osalemisreegleid, eelkõige ISU 2014. aasta ja 2016. aasta üldeeskirjade reegleid 102 ja 103. Rikkumine sai alguse 1998. aasta juunis ja jätkub tänaseni.

Artikkel 2

Rahvusvaheline Uisuliit on kohustatud artiklis 1 viidatud rikkumise lõpetama ja teatama komisjonile kõigist selleks võetud meetmetest 90 päeva jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest.

Rahvusvaheline Uisuliit on kohustatud hoiduma artiklis 1 kirjeldatud tegevuse või käitumise kordamisest ja igasugusest tegevusest või käitumisest, millel on samaväärne eesmärk või tagajärg.

[…]

Artikkel 4

Kui Rahvusvaheline uisuliit ei järgi artiklis 2 ette nähtud korraldusi, määrab komisjon talle karistusmaksed, mille suurus on 5% tema eelneva aasta keskmisest päevakäibest.“ [mitteametlik tõlge]

III. Menetlus ja poolte nõuded

38      Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 19. veebruaril 2018 saabunud avaldusega käesoleva hagi.

39      17. mail 2018 esitas komisjon Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse.

40      Üldkohtu kantseleisse 1. juunil 2018 esitatud dokumentidega palusid European Elite Athletes Association ja kaebuse esitajad luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

41      Menetlusse astumise avaldused toimetati pooltele kätte, kes ei olnud nende vastu. Siiski taotlesid nad Üldkohtu kodukorra artikli 144 alusel, et menetlusse astujatele ei edastataks toimiku teatud konfidentsiaalseid andmeid, ning esitasid sel eesmärgil kõnealuste dokumentide mittekonfidentsiaalse versiooni.

42      Üldkohtu seitsmenda koja esimees rahuldas selle taotluse 12. septembri 2018. aasta määrusega.

43      Kuna 25. märtsil 2019 muudeti Üldkohtu kodade koosseisu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel, anti käesolev kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulus viiendasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi sellele kojale lahendada.

44      Kuna 16. oktoobril 2019 muudeti Üldkohtu kodade koosseisu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel uuesti, määrati ettekandja-kohtunik neljandasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi sellele kojale lahendada.

45      20. detsembril 2019 otsustas Üldkohus neljanda koja ettepanekul suunata käesolev kohtuasi kodukorra artikli 28 alusel laiendatud kohtukoosseisule.

46      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (neljas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning esitada pooltele kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames kirjalikud küsimused, paludes neile vastata kohtuistungil. Lisaks esitas hageja Üldkohtu palvel teatise nr 1974 koopia.

47      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

48      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

49      Menetlusse astujad paluvad Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

IV.    Õiguslik käsitlus

50      Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks kaheksa väidet. Esimeses väites leiab ta sisuliselt, et vaidlustatud otsuse põhjendus on vastuoluline. Teises ja kolmandas väites vaidlustab ta oma osalemisreeglite eesmärgil ja tagajärjel põhinevaks konkurentsipiiranguks kvalifitseerimise. Neljandas väites kritiseerib hageja komisjoni hinnanguid küsimuses, kas osalemisreeglid on lahutamatult seotud ja proportsionaalsed eesmärgiga kaitsta kiiruisutamise usaldusväärsust spordikihlvedude eest. Viiendas väites vaidlustab ta selle, et komisjon võttis arvesse tema otsust keelduda Dubai Grand Prix korraldamiseks loa andmisest, kuna see otsus ei kuulu ELTL artikli 101 territoriaalsesse kohaldamisalasse. Kuuendas väites vaidlustab hageja järelduse, mille kohaselt süvendavad tema vahekohtueeskirjad tuvastatud konkurentspiirangut. Seitsmendas väites väidab ta, et komisjon rikkus nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklit 7, kui ta sätestas vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 2 parandusmeetmed, mis ei olnud seotud tuvastatud rikkumisega. Kaheksandas väites vaidleb hageja vastu vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklile 4 samadel põhjendustel, mis esitati seitsmenda väite põhjendamiseks, ning seetõttu, et parandusmeetmed on ebamäärased ja ebatäpsed.

51      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hageja esitatud argumentidele vastu.

A.      Esimene väide, et vaidlustatud otsuse põhjendus on vastuoluline

52      Esimeses väites leiab hageja, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna see põhineb ilmselgelt vastuolulisel põhjendusel.

53      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustus vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatuse küsimusest, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda (vt 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika; 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punktid 114 ja 115, ning 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punkt 44), mistõttu ei saa Üldkohus põhjendamiskohustuse täitmise kontrollimisel hinnata komisjoni poolt oma otsuse põhjendamiseks esitatud kaalutluste sisulist õiguspärasust. Sellest tuleneb, et põhjenduse puudumisele või selle ebapiisavusele tugineva väite raames on vaidlustatud otsuse sisulist põhjendatust vaidlustavad etteheited ja argumendid tulemusetud ning asjassepuutumatud (15. juuni 2005. aasta kohtuotsus Corsica Ferries France vs. komisjon, T‑349/03, EU:T:2005:221, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

54      Käesolevas asjas esitab hageja oma esimese väite toetuseks rea argumente, mis tegelikult seavad kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendatuse. Seega tuleb eespool punktis 53 viidatud kohtupraktikat kohaldades asuda seisukohale, et need on käesoleva väite raames asjassepuutumatud. Seega tuleb esimese väite analüüsimiseks kontrollida üksnes seda, kas vaidlustatud otsuse põhjendustes on vastuolu, nagu väidab hageja.

55      Sellega seoses väidab hageja sisuliselt, et vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised, kuna komisjon järeldas, et osalemisreeglid iseenesest piiravad konkurentsi, ilma et ta oleks siiski leidnud, et eelneva loa süsteem, mida need hõlmavad, ei ole õiguspäraste eesmärkide taotlemisega lahutamatult seotud. Seda vastuolu kinnitab veelgi asjaolu, et komisjon kinnitas, et hageja võib rikkumise lõpetada, säilitades oma eelneva loa süsteemi.

56      Kohtupraktikast tuleneb, et põhjendus peab olema loogiline ja eelkõige ilma sisemise vastuoluta, mis takistab vaidlustatud akti aluseks olevate põhjuste õiget mõistmist (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 169, ja 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 151).

57      Käesolevas asjas järeldas komisjon, et osalemisreeglid, nagu hageja on need asjaomasel turul välja töötanud ja neid kohaldanud, piiravad konkurentsi ELTL artikli 101 tähenduses nii eesmärgi kui ka tagajärje tõttu (vaidlustatud otsuse jaod 8.3–8.5).

58      Vaidlustatud otsuse jaost 8.5 nähtub, et hageja väitis haldusmenetluses, et osalemisreeglid ei kuulu ELTL artiklis 101 sätestatud keelu kohaldamisalasse, eelkõige kuna nimetatud reeglites sisalduv eelneva loa süsteem on hädavajalik tagamaks, et kõik kiiruisutamisvõistluste korraldajad järgiksid hageja standardeid ja eesmärke.

59      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 254 leidis komisjon, et käesolevas asjas ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas eelneva loa süsteem on õiguspäraste eesmärkide taotlemisega lahutamatult seotud. Siiski esitas ta mitu põhjust, et põhjendada oma järeldust, mille kohaselt hageja kehtestatud eelneva loa süsteem ei olnud proportsionaalne enda taotletavate eesmärkidega ja kuulub seega ELTL artiklis 101 ette nähtud keelu alla (vaidlustatud otsuse põhjendused 254–258).

60      Seda tehes kohaldas komisjon kohtupraktikat, mille kohaselt igasugune ettevõtjate ühenduse otsus, mis piirab selle poolte või ühe poole tegevusvabadust, ei kuulu tingimata ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu alla. Selle kohtupraktika kohaselt jäävad ettevõtjate ühenduse otsusest tulenevad piirangud ELTL artiklis 101 sätestatud keelu kohaldamisalast välja, kui need vastavad kahele kumulatiivsele tingimusele. Esimesena peab piirang olema õiguspäraste eesmärkide taotlemisega lahutamatult seotud ja teiseks peab piirang olema nende eesmärkidega proportsionaalne (vt selle kohta 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca‑Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punkt 42).

61      Nagu on märgitud eespool punktis 59, esitas komisjon käesolevas asjas mitu põhjust, mis viisid ta järelduseni, et kõnealune süsteem ei vasta eespool punktis 60 viidatud kohtupraktika teisele kriteeriumile, st proportsionaalsuse kriteeriumile. Kuna selle kohtupraktika kriteeriumid on kumulatiivsed, ei olnud komisjon kohustatud võtma vaidlustatud otsuses seisukohta lahutamatu seotuse kohta eelneva loa süsteemiga ega ole seega teinud vastuolulist otsust.

62      On tõsi, et komisjon tunnistas vaidlustatud otsuse põhjenduses 339, et hagejal on võimalik tuvastatud rikkumine lõpetada, säilitades samas eelneva loa süsteemi. See tuvastamine ei ole siiski vastuolus järeldusega, et osalemisreeglid piiravad konkurentsi, kuna sellise süsteemi võimalik heakskiitmine komisjoni poolt sõltub selgelt sellest, kas selles on tehtud „olulisi muudatusi“, et lõpetada rikkumine, st muudatusi, mille eesmärk on neutraliseerida kõnealuse süsteemi ebaproportsionaalsus. Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole komisjon heaks kiitnud hageja eelneva loa andmise süsteemi säilitamist nii, nagu see on välja töötatud, ja selles osas ei olnud tema otsus vastuoluline.

63      Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

B.      Teine, kolmas ja neljas väide, et hageja osalemisreeglid ei piira konkurentsi eesmärgi ega tagajärje tõttu ega kuulu ELTL artikli 101 kohaldamisalasse

64      Teise, kolmanda ja neljanda väitega vaidlustab hageja esiteks komisjoni hinnangu konkurentsipiirangu olemasolu kohta ja teiseks komisjoni järelduse, et osalemisreeglid kuuluvad ELTL artiklis 101 sätestatud keelu alla. Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb neid väiteid analüüsida ühiselt.

65      ELTL artikli 101 lõikes 1 kehtestatud keelu alla kuulumiseks peab ettevõtjate ühenduse otsuse „eesmärk või tagajärg“ olema takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturul. Alates 30. juuni 1966. aasta kohtuotsusest LTM (56/65, EU:C:1966:38) välja kujunenud Euroopa Kohtu praktika kohaselt on selle tingimuse alternatiivsuse tõttu – mida tähistab sidesõna „või“ – vaja kõigepealt analüüsida otsuse eesmärki ennast (vt selle kohta 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija, C‑345/14, EU:C:2015:784, punkt 16, ja 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2016:26, punkt 24).

66      Mõistet „eesmärgil põhinev konkurentsipiirang“ võib kohaldada üksnes teatud liiki ettevõtjatevaheliste kooskõlastamiste suhtes, mis on oma laadilt konkurentsi nõuetekohast toimimist piisavalt kahjustavad, et saaks asuda seisukohale, et nende tagajärgi ei ole vaja kontrollida (vt selle kohta 30. juuni 1966. aasta kohtuotsus LTM, 56/65, EU:C:1966:38, lk 359; 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punktid 49, 50 ja 58 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:484, punkt 31).

67      Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb selle hindamiseks, kas ettevõtjate ühenduse otsus on konkurentsile piisavalt kahjulik, et seda saaks lugeda eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, tähelepanu pöörata selle tingimuste sisule, eesmärkidele, mida soovitakse saavutada, ning majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, millesse see kuulub (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ING Pensii, C‑172/14, EU:C:2015:484, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      Seega tuleb käesolevas asjas analüüsida osalemisreegleid, võttes arvesse nende väidetavaid eesmärke ja konkreetset konteksti, milleks on eelkõige spordialaliitude loa andmise pädevus, et kontrollida, kas komisjon kvalifitseeris osalemisreeglid õigesti eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks.

1.      Loa andmise pädevust omavale spordialaliidule pandud kohustused

69      Hageja väidab, et kohtupraktika, mis tuleneb 1. juuli 2008. aasta kohtuotsusest MOTOE (C‑49/07, EU:C:2008:376, punktid 51 ja 52), millele on viidatud vaidlustatud otsuse 267. joonealuses märkuses, ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see kohtupraktika puudutab ELTL artiklite 102 ja 106 kohaldamist, mitte ELTL artikli 101 kohaldamist nagu käesolev asi.

70      Sellega seoses olgu märgitud, et nimetatud kohtupraktikast tuleneb, et kui eeskirjad annavad juriidilisele isikule, kes ise korraldab ja haldab võistlusi, pädevuse määrata kindlaks isikud, kellel on lubatud võistlusi korraldada ja kehtestada võistluste korraldamise tingimused, annab ta sellele üksusele ilmse eelise nende konkurentide ees. Niisugune õigus võib seda omavat ettevõtjat ajendada takistama teiste ettevõtjate tulekut asjaomasele turule. Seega on vaja, et selle reguleeriva rolli täitmine oleks piiratud, sellega kaasneksid kohustused või oleks kehtestatud järelevalve selle üle, et vältida olukorda, kus asjaomane juriidiline isik võiks moonutada konkurentsi, soodustades enda korraldatud võistlusi või võistlusi, mille korraldamisel ta osaleb (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punktid 51 ja 52).

71      Tuleb aga tuvastada, et 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsusest Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas (C‑1/12, EU:C:2013:127, punktid 88 ja 92) tuleneb, et Euroopa Kohus kohaldas seda kohtupraktikat analoogia alusel ühes ELTL artikli 101 kohaldamist puudutavas kohtuasjas sellise ettevõtjate ühenduse vastuvõetud eeskirjadele, kes oli korraga asjaomase turu osaline ja reguleerija nagu käesolevas asjas. Seega tuleb tagasi lükata hageja väide, et eespool punktis 70 viidatud kohtupraktikat saab kohaldada üksnes ELTL artiklite 102 ja 106 kohaldamisel.

72      Lisaks leiab hageja, et 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas (C‑1/12, EU:C:2013:127, punktid 88 ja 92) ei õigusta käesolevas asjas punktis 70 viidatud kohtupraktika kohaldamist, kuna selles kohtuotsuses kohaldas Euroopa Kohus seda kohtupraktikat tagajärjel põhineva piirangu, mitte eesmärgil põhineva piirangu analüüsimisel nagu käesolevas asjas. Kohtupraktikast tuleneb aga, et kokkulepe võib eesmärgi tõttu konkurentsi konkreetses kontekstis piirata, samas kui muus kontekstis on vaja analüüsida kokkuleppe tagajärgi (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 84). Sellest järeldub, et asjaolu, et Euroopa Kohus kvalifitseeris raamatupidamisekspertide kogu kodukorra tagajärjel põhinevaks piiranguks, ei takista eespool punktis 70 viidatud kohtupraktika kohaldamist eesmärgil põhineva piirangu analüüsis.

73      Nagu nähtub eespool punktist 4, on hagejal käesolevas asjas pädevus kehtestada eeskirju tema pädevusse kuuluvatel aladel. Kuigi on tõsi, et seda reguleerivat rolli ei ole talle delegeerinud ametiasutus, nagu eespool punktides 70 ja 71 viidatud kohtuotsuste aluseks olnud asjades, tegutseb ta siiski ainsa ROKi tunnustatud asjaomaste alade rahvusvahelise spordialaliiduna (vt selle kohta 26. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Piau vs. komisjon, T‑193/02, EU:T:2005:22, punkt 78).

74      Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 38–41, mida hageja ei ole pealegi vaidlustanud, et kiiruisutamine tekitab väga piiratud sissetulekuvõimalusi enamiku elukutseliste uisutajate jaoks. Lisaks, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 172, ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, korraldab või kontrollib viimane nende kõige olulisemate kiiruisutamisvõistluste korraldamist, millel sellel alal tegutsevad uisutajad peavad elatise teenimiseks osalema. Tuleb aga märkida, et hageja reguleeriva rolli täitmisel kehtestatud osalemisreeglid näevad ette võistluskeelu karistused juhul, kui uisutajad osalevad võistlusel, milleks ei ole luba antud. Kuna uisutajad ei saa lasta end jätta ilma võimalusest osaleda hageja korraldatavatel olulisematel võistlustel, tuleneb sellest, et kolmandast isikust korraldajad, kes kavatsevad korraldada kiiruisutamisvõistluse, peavad saama enne hagejalt loa, kui nad soovivad, et uisutajad sellel osaleksid.

75      Seega, arvestades asjaolu, et hageja korraldab võistlusi ja et tal on samal ajal pädevus anda luba kolmandate isikute korraldatavateks võistlusteks, tuleb tõdeda, et selline olukord võib tekitada huvide konflikti. Neil asjaoludel tuleneb eespool punktides 70 ja 71 viidatud kohtupraktikast, et hageja peab loataotluste läbivaatamisel tagama, et need kolmandad isikud ei jääks põhjendamatult ilma turulepääsust, sest see moonutaks konkurentsi sellel turul.

76      Järelikult tuleb analüüsida hageja argumente, millega vaidlustatakse komisjoni hinnang osalemisreeglite ulatuse ja eesmärkide kohta, võttes samas arvesse, et komisjon peab oma reguleeriva rolli täitmisel täitma eespool punktides 70 ja71 viidatud kohtupraktikast tulenevaid kohustusi.

2.      Osalemisreeglite sisu ja eesmärgid

77      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa eeskirjade kooskõla Euroopa Liidu konkurentsieeskirjadega hinnata abstraktselt. Igasugune ettevõtjatevaheline kokkulepe või igasugune ettevõtjate ühenduse otsus, mis piirab selle poolte või ühe poole tegevusvabadust, ei kuulu tingimata ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu alla. Selle sätte kohaldamiseks teatud asjale tuleb nimelt esiteks arvestada üldise kontekstiga, milles kõnealune ettevõtjate ühenduse otsus tehti, või kontekstiga, milles see otsus mõju avaldab, ja eelkõige tuleb arvestada selle otsuse eesmärkidega. Seejärel tuleb kontrollida, kas sellest lähtuvad piirangud on lahutamatult seotud õiguspäraste eesmärkide taotlemisega ja nende eesmärkidega proportsionaalsed (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punkt 97, ning 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca‑Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punkt 42).

78      Seoses eesmärkidega, mida võidakse taotleda, tuleb märkida, et ELTL artikli 165 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et liit panustab Euroopa spordiküsimuste edendamisse, võttes arvesse selle eripära, vabatahtlikkusel põhinevaid struktuure ning selle sotsiaalset ja kasvatuslikku funktsiooni. Sama artikli lõike 2 kohaselt püütakse liidu tegevusega arendada Euroopa mõõdet spordis spordivõistluste aususe ning avatuse ja sporditöö eest vastutavate asutuste omavahelise koostöö edendamise ning sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilise ja vaimse puutumatuse kaitsmise kaudu.

79      Seega spordivaldkonna võimalike piirangute analüüsimisel tuleb arvesse võtta spordi eripära ning selle sotsiaalset ja kasvatuslikku funktsiooni (vt selle kohta analoogia alusel 16. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Olympique Lyonnais, C‑325/08, EU:C:2010:143, punkt 40).

80      Käesolevas asjas vaidlustab hageja komisjoni hinnangud osalemisreeglite sisu ja eesmärkide kohta. Eelkõige väidab ta, et osalemisreeglite õiguspärane eesmärk on kaitsta kiiruisutamise usaldusväärsust kihlvedudega seotud riskide eest.

a)      Osalemisreeglite sisu

81      Hageja vaidlustab osalemisreeglite ja teatise nr 1974 sisu analüüsi. Esimesena väidab ta, et nimetatud reeglid võivad piirata konkurentsi eesmärgi tõttu üksnes juhul, kui need keelavad uisutajatel täielikult osaleda kolmandate isikute korraldatavatel võistlustel, ent käesoleval juhul see nii ei ole.

82      See argument tuleb kohe tagasi lükata, sest see tähendaks möönmist, et tegevuse kvalifitseerimine eesmärgil põhinevaks piiranguks põhineb kogu konkurentsi kõrvaldamisel asjaomasel turul. Tuleb aga tõdeda, et eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks ei saa kvalifitseerida ainult ettevõtjate ühenduste otsuseid, mis kõrvaldavad igasuguse konkurentsi. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et see kvalifikatsioon on kohaldatav kõikidele ettevõtjate ühenduste otsustele, mis on juba iseenesest piisavalt kahjulikud, arvestades nende sisu, taotletavaid eesmärke, ning konteksti, millesse need kuuluvad (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53, ja 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 117).

83      Teisena väidab hageja, et ükski komisjoni arvesse võetud asjaolu ei võimalda järeldada, et osalemisreeglite eesmärk on konkurentsi piiramine. Tema sõnul võttis komisjon nende reeglite eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks kvalifitseerimisel arvesse nelja asjaolu: otsese seose puudumine õiguspäraste eesmärkidega, karistuste rangus, viide hageja majanduslike huvide kaitsele ja seose puudumine tema korraldatud võistluse või võistluste sarjaga.

1)      Otsese seose puudumine õiguspäraste eesmärkidega

84      Hageja väidab, et järeldus, mille kohaselt puudub osalemisreeglitel otsene seos õiguspäraste eesmärkidega, ei ole põhjendatud.

85      Esimesena tuleb aga tõdeda, et osalemisreeglid ei täpsusta eesmärke, mida nendega taotletakse. Tõsi, nagu väidab hageja, viitab reegel 102 alates 1998. aastast „[tema] põhikirjades ja eeskirjades sätestatud põhimõtetele ja poliitikale“ ning sätestab pärast 2016. aastal tehtud muudatust, et „osalemistingimus on ette nähtud ISU eetiliste väärtuste piisava kaitse tagamiseks“. Kuigi „eetilised väärtused“ võivad tuleneda hageja eetikakoodeksist, ei ole „põhimõtteid ja poliitikat“ sõnaselgelt määratletud ega loetletud hageja põhikirjades ja eeskirjades. Seega ei võimalda need ebamäärased väljendid üksi täpselt kindlaks teha, milliseid õiguspäraseid eesmärke nende eeskirjadega taotletakse.

86      Teisena tuleb märkida, et alates 1998. aastast kuni teatise nr 1974 avaldamiseni 20. oktoobril 2015 ei näinud osalemisreeglid ette ühtegi loa andmise tingimust võistlusteks, mida kolmandad isikud võivad soovida korraldada rahvusvaheliste avatud võistlustena. Sellest tuleneb, et enne teatise avaldamist ei olnud hageja reguleerival raamistikul mingit võistlusteks loa andmise kriteeriume puudutavat sisu, mistõttu oli hagejal täielik otsustusõigus keelduda andmast luba võistlusteks, mida kolmandad isikud kavatsesid korraldada.

87      Seda kaalutlusõigust ei ole oluliselt muudetud teatise nr 1974 avaldamisega, mis täiendab osalemisreeglite sisu. Kuigi nimetatud teatises on loetletud teatud hulk üldisi, finantsilisi, tehnilisi, spordi- ja eetikanõudeid, ei ole need siiski ammendavad, kuna need näevad lisaks ette, et hageja rahuldab või lükkab tagasi loataotluse, võttes arvesse „eelkõige“ selles sätestatud nõudeid, mis annab talle õiguse rahuldada või jätta rahuldamata loataotlus muudel põhjustel kui need, mis on sõnaselgelt ette nähtud nimetatud teatises kehtestatud nõuetena. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 15, nähtub teatise nr 1974 sisust, et hageja jätab endale õiguse nõuda korraldajatelt täiendavat teavet seoses erinevate eespool viidatud nõuetega.

88      Seega tuleb tõdeda, et kõik teatise nr 1974 nõuded ei ole selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad loa andmise kriteeriumid, millega saab võistluste korraldajatele tagada võrdse pääsu kõnealusele turule (vt selle kohta ja analoogia alusel 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordem dos Técnicos Oficiais de Contas, C‑1/12, EU:C:2013:127, punkt 99).

89      Nendest kaalutlustest tuleneb, et alates 1998. aastast ja isegi pärast teatise nr 1974 vastuvõtmist oli hagejal lai kaalutlusruum keelduda andmast luba kolmandate isikute pakutavateks võistlusteks, sealhulgas põhjustel, mida ei ole sõnaselgelt ette nähtud, mis võis viia keeldumisotsuste vastuvõtmiseni õigusvastastel põhjustel. Neil asjaoludel tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 163 ja 185 õigesti, et osalemisreeglid ei ole oma sisult otseselt seotud õiguspäraste eesmärkidega, millele hageja tugines haldusmenetluses.

2)      Karistuste rangus

90      Hageja väidab, et karistuste rangus ei ole asjakohane asjaolu, kui tuleb kindlaks teha, kas tema eelneva loa süsteemi sisu eesmärk on piirata konkurentsi.

91      Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et eeskirjade repressiivne laad ja rikkumise korral kohaldatavate karistuste olulisus võivad mõjutada negatiivselt konkurentsi, sest kui karistused ei ole piiratud sellega, mis on vajalik spordivõistluse nõuetekohase toimumise tagamiseks ja kui need osutuvad lõpuks põhjendamatuteks, võivad need viia sportlase õigustamatu kõrvaldamiseni võistlustelt ja seega moonutada kõnealuse spordiga tegelemise tingimusi (vt selle kohta 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca‑Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punkt 47).

92      Käesoleval juhul karistatakse vastavalt osalemisreeglitele uisutajaid, kes osalevad võistlustel, milleks hageja või mõni tema liige ei ole luba andnud. Nagu nähtub eespool punktist 7, nägid eeskirjad kuni nende muutmiseni 2016. aastal ette ühekordse ja äärmiselt range eluaegse võistluskeelu karistuse, mida kohaldati kõigil juhtudel, sõltumata sellest, kas tegemist oli esimese või korduva rikkumisega. Seega oli tegemist range karistusega. Sellest järeldub, et piirangud, mis tulenesid 2014. aasta osalemisreeglitest, olid ilmselgelt ebaproportsionaalsed uisutamise usaldusväärsuse kaitse eesmärgi suhtes.

93      Nagu nähtub eespool punktist 10, kergendati 2016. aastal karistuste süsteemi, kuna see ei näe enam ainsa karistusena kõigi rikkumiste eest ette eluaegset võistluskeeldu. Siiski tuleb märkida asjaolu – mida hageja ei ole ka vaidlustanud –, et uisutaja karjäär kestab keskmiselt kaheksa aastat. Seega tuleb tõdeda, et 2016. aasta osalemisreeglites ette nähtud karistused, isegi tähtajalised karistused, mille kestus on viis ja kümme aastat, on jätkuvalt ebaproportsionaalsed, kuna neid kohaldatakse eelkõige osalemisele kolmandate isikute võistlustel, milleks ei ole antud luba.

94      Lisaks ei määra 2016. aasta osalemisreeglid täpselt kindlaks tingimusi, mis võimaldavad kindlaks määrata erinevate rikkumiste rühmade vahelise jagunemise. Eelkõige ei erista nad selgelt „väga raskeks“ kvalifitseeritud rikkumisi nendest rikkumistest, mis seda ei ole. Sellest järeldub, et karistuste süsteem ei ole etteaimatav ja kujutab seega meelevaldse kohaldamise ohtu, mis annab nimetatud karistustele ülemäärase hoiatava mõju.

95      Neil asjaoludel ja vastupidi sellele, mida väidab hageja, on osalemisreeglites ette nähtud karistuste rangus nende sisu analüüsimisel eriti asjakohane. Nimelt võib see rangus pärssida sportlaste osalemist võistlustel, milleks hageja ei ole luba andnud, isegi kui puuduvad seda keeldumist õigustavad õiguspärased põhjendused, ning järelikult võib see sulgeda turu võimalikele konkurentidele, kes jäävad ilma sportlaste osalemisest, mis on vajalik nende spordivõistluse korraldamiseks.

3)      Seose puudumine osalemisreeglite ja hageja võistluse või võistluste sarja vahel

96      Hageja väidab, et eesmärgil põhineva piirangu analüüsimisel ei oma tähtsust asjaolu, et tema osalemisreeglitel puudub seos tema korraldatud võistluse või võistluste sarjaga.

97      Vaidlustatud otsuse põhjenduste 166 ja 243 koostoimest nähtub, et komisjon kritiseerib asjaolu, et osalemisreeglid ei sea karistuse määramise eelduseks asjaolu, et võistlus, milleks ei olnud luba antud ja millel asjaomased sportlased osalesid, langes kokku hageja võistlusega. See kaalutlus ei ole tegelikult midagi muud kui näide sellest, et puudub otsene seos õiguspäraste eesmärkidega, millele hageja tugines haldusmenetluses, ning näitab reeglite laia või isegi liigset ulatust. Nimelt võimaldavad need reeglid hagejal määrata sportlastele võistluskeelu karistused osalemise eest võistlustel, milleks ei ole luba antud, isegi kui hageja ajakava ei näe samal ajal ette ühtegi võistlust ja isegi kui kõnealused sportlased ei saa mingil põhjusel osaleda hageja korraldatud võistlustel. Seega tuleb tagasi lükata hageja etteheide, mille kohaselt ei ole põhjendustes 166 ja 243 tehtud järeldus asjakohane.

98      Mis puudutab hageja majanduslike huvide kaitsele viitavaid argumente, siis neid on analüüsitud allpool punktides 106–111 osalemisreeglite eesmärkide analüüsi raames.

b)      Osalemisreeglitega taotletavad eesmärgid

99      Hageja etteheited, mis puudutavad komisjoni analüüsi osalemisreeglite eesmärkide kohta, võib jagada kahte ossa. Ühest küljest vaidlustab ta neljandas väites järelduse, et osalemisreegleid ei põhjenda õiguspärane eesmärk kaitsta kiiruisutamise usaldusväärsust kihlvedudega seotud riskide eest. Teisest küljest väidab hageja oma teises väites, et tuginedes 2014. aasta osalemisreeglites sisalduvale viitele majanduslike huvide kaitse kohta, et põhjendada järeldust, mille kohaselt nende reeglite eesmärk on konkureerivate ürituste korraldajate kõrvale jätmine, viis komisjon läbi taotletavate eesmärkide pealiskaudse analüüsi.

1)      Esimene väiteosa, et osalemisreeglitega taotletakse eesmärki kaitsta kiiruisutamise usaldusväärsust kihlvedudega seotud riskide eest

100    Tuleb märkida, et haldusmenetluses väitis hageja, et osalemisreeglitega taotletakse mitut eesmärki, mis on omased spordi eripärale. Kuigi hageja on käesolevas menetluses tuginenud mitmele õiguspärasele eesmärgile, on ta esitanud üksikasjalikke argumente üksnes selleks, et põhjendada õiguspärast eesmärki kaitsta kiiruisutamise usaldusväärsust kihlvedude eest.

101    Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba tunnistanud, et spordi usaldusväärsuse kaitse on õiguspärane eesmärk (18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca‑Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punkt 43). Siiski ei piisa õiguspäraste eesmärkide taotlemisest iseenesest selleks, et takistada eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks kvalifitseerimist, kui nende eesmärkide saavutamise vahendid on vastuolus ELTL artikli 101 sätetega (vt selle kohta 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus General Motors vs. komisjon, C‑551/03 P, EU:C:2006:229, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punkt 21). Tuleb uurida, kas kõnealused piirangud on lahutamatult seotud nende eesmärkide taotlemisega ja kas need on nende eesmärkidega proportsionaalsed (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Wouters jt, C‑309/99, EU:C:2002:98, punkt 97, ning 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca‑Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punkt 42).

102    Käesoleval juhul võib asuda seisukohale, et hageja oli – ka vastavalt ROKi 24. juuni 2010. aasta soovitustele „Spordikihlveod: väljakutse“ ja Euroopa Nõukogu 2014. aastal vastu võetud spordivõistlustega manipuleerimise vastasele konventsioonile – õigustatud kehtestama reegleid, mille eesmärk oli takistada, et spordikihlveod võiksid luua võistluste ja sportlastega manipuleerimise ohu.

103    Siiski, isegi kui eeldada, et käesolevas asjas kehtestatud eelneva loa süsteemist tulenevad piirangud on lahutamatult seotud selle õiguspärase eesmärgi saavutamisega, milleks on kiiruisutamise usaldusväärsuse kaitsmine kihlvedudega seotud riskide eest, lähevad need siiski, eelkõige eespool punktidest 92–95 nähtuvatel põhjustel, kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks eespool punktis 77 viidatud kohtupraktika tähenduses.

104    Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt osalemisreeglitest tulenevaid piiranguid õigustab eesmärk kaitsta kiiruisutamise usaldusväärsust kihlvedudega seotud riskide eest.

2)      Teine väiteosa, milles kritiseeritakse komisjoni tuginemist hageja majanduslike huvide kaitse eesmärgile

105    Esimesena kritiseerib hageja seda, et komisjon kasutas 2014. aasta osalemisreeglites sisalduvat viidet tema majanduslike huvide kaitsele, et põhjendada järeldust, et nende reeglite eesmärk oli kaitsta tema majanduslikke huve. Hageja väidab eelkõige, et komisjon tugines ekslikult 2014. aasta osalemisreeglite versioonis sisalduvale viitele majanduslikele huvidele, et järeldada, et nende eeskirjade eesmärk oli kõrvaldada kõik konkureerivate võistluste korraldajad, kes võivad potentsiaalselt mõjutada tema majanduslikke huve, samas kui nende reeglite väljatöötamise asjaoludest nähtub, et nende eesmärk oli tagada kõigi hageja pädevusse kuuluvate võistluste vastavus ühistele standarditele.

106    Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 164 ja 165 tuvastas, sätestas reegli 102 lõike 1 punkti a alapunkt ii alates 2002. aastast kuni selle muutmiseni 2016. aastal, et osalemistingimus on mõeldud „ISU majanduslike ja muude huvide kohaseks kaitseks“. Lisaks nähtub toimikust, et see väljend lisati 2002. aastal, et „selgitada osalemisreegli põhjusi“. Sellest järeldub, et majanduslike huvide kaitse eesmärk oli 2002. aastal tehtud muudatusest varasem, kuna viimane üksnes selgitas seda. Seega võis komisjon hindamisviga tegemata järeldada, et see eesmärk esines alates rikkumise perioodi algusest 1998. aastal kuni 2016. aastani.

107    Seevastu leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 187 ekslikult, et vaatamata majanduslike huvide viite kaotamisele 2016. aasta osalemisreeglite versioonis, nähtub selle versiooni sisust, et nende eesmärk on jätkuvalt kaitsta hageja majanduslikke huve. Nimelt ei võimalda üksnes asjaolu, et reegli 102 lõike 1 punkti a alapunkt ii seob väljendi „teised hageja õiguspärased huvid“ hageja sissetulekute kasutamisega, järeldada, et alates 2016. aastast taotlesid osalemisreeglid tegelikult ja eelkõige hageja majanduslike eesmärkide kaitset. Siiski ei sea see komisjoni viga kahtluse alla vaidlustatud otsuses tehtud õiguspäraste eesmärkide analüüsi.

108    Selles osas tuleb märkida, et on õiguspärane asuda seisukohale, nagu väidab hageja (vt eespool punkt 105), et spordi eripära arvestades on vaja tagada, et spordivõistlused vastaksid ühistele standarditele, mille eesmärk on eelkõige tagada võistluste õiglane toimumine ning sportlaste füüsilise ja moraalse puutumatuse kaitse. Lisaks võis hageja mõistlikult järeldada, et eelneva loa süsteem, mille eesmärk on kontrollida, et iga korraldaja järgib selliseid standardeid, on sobiv mehhanism selle eesmärgi saavutamiseks.

109    Lisaks, isegi kui eeldada, et on tõendatud, et 2016. aasta osalemisreeglitega taotleti ka hageja majanduslike huvide kaitse eesmärki, siis tuleb järeldada, et asjaolu, et alaliidu eesmärk on kaitsta oma majanduslikke huve, ei ole iseenesest konkurentsivastane. Nagu komisjon kohtuistungil möönis, on majanduslike eesmärkide taotlemine omane igale ettevõtjale, sealhulgas spordialaliidule, kui ta tegeleb majandustegevusega.

110    Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 255–258 õigesti märkis, läheb käesolevas asjas hageja väljatöötatud eelneva loa süsteem siiski kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada eesmärki tagada spordivõistluste vastavus ühistele standarditele. Esiteks kehtestab teatis nr 1974 kolmandast isikust korraldajatele teatud kohustused avaldada finantsteavet, mis läheb kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi esialgse eelarve avalikustamist võib õigustada vajadus tagada, et kolmandast isikust korraldaja on võimeline korraldama võistlust, ei esita hageja ühtegi tõendit, mis võimaldaks asuda seisukohale, et äriplaani tervikuna avalikustamine oleks vajalik sellise eesmärgi saavutamiseks. Teiseks ei esita hageja ühtegi põhjendust, mis selgitaks, miks näeb teatises nr 1974 sätestatud eelneva loa süsteem ette kolmanda isiku korraldatud võistluse puhul loataotluse esitamiseks pikema ja siduva tähtaja (vt eespool punkt 14). Kolmandaks ei ole teatises nr 1974 sätestatud tingimused ammendavad ja jätavad hagejale suure kaalutlusruumi rahuldada või jätta rahuldamata rahvusvahelise avatud võistluse taotlus. Neljandaks ei näe teatis nr 1974 ette täpseid tähtaegu loataotluse läbivaatamiseks, mis võib samuti viia loataotluste meelevaldse läbivaatamiseni.

111    Sellest tuleneb, et isegi kui komisjon tugines 2016. aasta osalemisreeglitega seoses ekslikult hageja majanduslike huvide kaitse eesmärgile, leidis ta õigesti, et eelneva loa süsteem on ebaproportsionaalne, eelkõige arvestades osalemisreeglite väidetavat muud eesmärki, milleks on kõigi võistluste vastavus ühistele standarditele.

112    Teisena heidab hageja komisjonile ette, et viimane leidis, et hageja võib kasutada oma sissetulekut selleks, et toetada oma liikmete korraldatavaid võistlusi, kuigi ta ei anna oma rahalisi vahendeid kolmandate isikute käsutusse, ning järeldas sellest seejärel, et 2016. aasta osalemisreeglite eesmärk on jätkuvalt hageja majanduslike huvide kaitse. Hageja sõnul tuleneb sellest, et komisjon nõuab temalt kolmandate isikute korraldatud võistluste rahastamist.

113    Siiski piirdus komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 187 ja 220 märkusega, et hageja ei saa kasutada vahendeid, mis tulenevad solidaarsusmaksust, mida maksavad ka kolmandad isikud, et rahastada nii enda kui ka oma liikmete võistlusi, samas kui ta ei anna samasugust kasu kolmandatest isikutest korraldajatele.

114    On tõsi, nagu väidab hageja, et piiratud sissetulekuga spordialaliit võib õiguspäraselt tugineda õigusele kasutada solidaarsusmaksu, et rahastada võistlusi, mis tema arvates sellist rahastamist väärivad, ning jätta teised sellest ilma. Võttes siiski arvesse hageja rolli võistluste korraldajana ja asjaolu, et tal on pädevus anda luba kolmandate isikute korraldatud võistlusteks, on hageja kohustatud tagama moonutamata konkurentsi ettevõtjate vahel eespool punktides 72 ja 73 viidatud kohtupraktika tähenduses. Sellest tuleneb, nagu komisjon õigesti märkis, et hageja ei saa seada kolmandate isikute korraldatavatele võistlustele loa saamise tingimuseks solidaarsusmaksu maksmist, mida kasutatakse üksnes tema ja tema liikmete võistluste rahastamiseks. Järelikult tuleb tagasi lükata argument, et komisjon nõudis hagejalt kolmandate isikute korraldatud võistluste finantseerimist, kuna hageja ei kritiseerinud vaidlustatud otsuse põhjendusi 187 ja 220 rohkem solidaarsusmaksu osas.

3.      Osalemisreeglite konteksti muud asjaolud

115    Hageja väidab, et komisjon ei ole teinud asjaomase turu kohta selle konteksti arvestades põhjalikku analüüsi. Eelkõige leiab ta, et komisjon keeldus ekslikult arvesse võtmast hageja heaks kiidetud iluuisutamisvõistlusi.

116    Siiski tuleb tõdeda, et iluuisutamisvõistlused ei ole osa asjaomasest turust, nagu komisjon on selle määratlenud, st kiiruisutamise kaubandusliku korraldamise ja haldamise ülemaailmne turg, ning hageja ei vaidle sellele määratlusele vastu.

117    Euroopa Kohus on küll otsustanud, et eesmärgil põhineva piirangu analüüsimisel tuleb arvesse võtta kõiki olulisi asjaolusid, arvestades eeskätt asjaomaste teenuste laadi ning turgude tegeliku toimimise tingimusi ja struktuuri seoses majandusliku ja õigusliku kontekstiga, milles kõnealune kooskõlastamine aset leiab, pidamata oluliseks seda, kas selline asjaolu kuulub asjaomase turu juurde või mitte (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 78). Siiski esines selle kohtupraktika aluseks olnud asjas asjaomase turu ja eraldiseisva seotud turu vahel vastastikune mõju, mida käesolevas asjas ei tuvastatud. Sellise seose tõendamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et hageja on pädev ka iluuisutamise valdkonnas ja et mõlema ala suhtes kohaldatakse samu reegleid. Seega ei olnud komisjon kohustatud võtma arvesse võistlusi, milleks hageja oli loa andnud asjaomasest turust eraldiseisval turul.

118    Lisaks, nagu on märgitud eespool punktides 86–89, ei kaasnenud osalemisreeglitega enne ega ka pärast teatise nr 1974 avaldamist hageja reguleeriva rolli täitmisel vajalikke tagatisi, mis võimaldaksid kolmandatele isikutele tegeliku juurdepääsu asjaomasele turule. Arvestades objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja kontrollitavate loa andmise kriteeriumide puudumist, ei olnud hageja lai kaalutlusruum selliste võistluste lubamisel või keelamisel kuidagi piiratud.

119    Sellest tuleneb, et asjaolul, et hageja võis heaks kiita iluuisutamisvõistlusi, isegi kui eeldada, et need kujutavad endast tõelisi sõltumatuid võistlusi, ei ole tähtsust osalemisreeglite konteksti analüüsimisel, kuna see ei sea kahtluse alla järeldust, et hageja eelneva loa süsteem võimaldab tal moonutada konkurentsi asjaomasel turul, soodustades tema enda võistlusi kolmandate isikute pakutavate võistluste kahjuks, ning et seetõttu ei taga need reeglid tegelikku juurdepääsu sellele turule.

120    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades järeldas komisjon õigesti, et osalemisreeglite eesmärk on piirata konkurentsi. Arvestades nende sisu ja eesmärke ning osalemisreeglite konteksti, on need piisavalt kahjulikud, et neid saaks pidada eesmärgi tõttu konkurentsi piiravaks ELTL artikli 101 tähenduses.

121    Kuna eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu olemasolu on piisavalt põhjendatud osalemisreeglite sisu ja eesmärkide ning nende konteksti uurimisega, ei ole vaja võtta seisukohta hageja argumentide kohta, mis puudutavad komisjoni järeldusi seoses komisjoni tahtlusega jätta kõrvale kolmandast isikust korraldajaid. Nimelt, kuivõrd tahtlus ei ole vajalik asjaolu, et määratleda, kas ettevõtjate ühenduse otsus kujutab endast eesmärgil põhinevat piirangut (vt selle kohta 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus General Motors vs. komisjon, C‑551/03 P, EU:C:2006:229, punkt 77), ei ole hageja esitatud argumendid eesmärgil põhinevat piirangut käsitleva analüüsi vastu tulemuslikud.

122    Järelikult tuleb hageja teine ja neljas väide tagasi lükata.

123    Kuna komisjon on eesmärgil põhineva piirangu olemasolu õiguspäraselt tuvastanud, ei ole vaja analüüsida selle tagajärgi konkurentsile (26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija, C‑345/14, EU:C:2015:784, punkt 17, ja 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2016:26, punkt 25). Seega ei ole vaja analüüsida, kas hageja kolmas väide, mille kohaselt komisjon järeldas ekslikult, et osalemisreeglid piiravad konkurentsi, on põhjendatud.

C.      Viies väide, et otsus 2014. aasta Dubai Grand Prix kohta ei kuulu ELTL artikli 101 territoriaalsesse kohaldamisalasse

124    Hageja väidab, et otsus jätta heaks kiitmata Dubai Grand Prix ei kuulu ELTL artikli 101 territoriaalsesse kohaldamisalasse, kuna see võistlus pidi toimuma väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumi.

125    Kõigepealt tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt saab komisjoni pädevust – tuvastada rahvusvahelise avaliku õiguse normide alusel väljaspool liitu toimunud tegevust ja selle eest karistusi määrata – kindlaks teha kas rakendamise kriteeriumi või kindla mõju alusel (6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktid 40 ja 47). Rakendamise kriteeriumi kohaselt õigustab komisjoni pädevust koht, kus etteheidetavat käitumist rakendati (31. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85, EU:C:1993:120, punkt 16). Vastavalt kvalifitseeritud mõju kriteeriumile võib komisjon oma pädevust põhjendada ka siis, kui tegevus võib avaldada vahetut, märkimisväärset ja ettenähtavat mõju liidu territooriumil (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktid 48–53).

126    Käesolevas asjas järeldas komisjon vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 1, et hageja „rikkus ELTL artiklit 101, kui ta võttis vastu ja kohaldas osalemisreegleid […]“. Seda järeldust tuleb tõlgendada vaidlustatud otsuse põhjendusi arvestades.

127    Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et vaidlustatud otsus kritiseerib mitmel korral hageja tehtud otsust Dubai Grand Prix kohta, ei puuduta see siiski sellest Grand Prix’st keeldumise otsust kui sellist. Nimelt kasutas komisjon hageja keeldumist kiita heaks Dubai Grand Prix üksnes selleks, et näitlikustada viisi, kuidas hageja kohaldab praktikas osalemisreegleid (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 175, 176, 199–205, 232–235 ja 243).

128    Seega, kuna vaidlustatud otsus puudutab osalemisreegleid, mitte Dubai Grand Prix’d, siis ei ole asjakohane küsimus mitte selles, kas see võistlus toimus EMP territooriumil või väljaspool seda, vaid küsimus, kas komisjonil oli eespool punktis 125 viidatud kohtupraktika alusel pädevus otsustada, kas osalemisreeglid on ELTL artikliga 101 kooskõlas.

129    Selles osas tuleb tõdeda, et arvestades eelkõige rangeid ja ebaproportsionaalseid karistusi, mis on ette nähtud uisutajate osalemise eest võistlustel, milleks hageja ei ole luba andnud, ning objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja kontrollitavate loakriteeriumide puudumist, takistavad hageja osalemisreeglid uisutajatel pakkuda oma teenuseid rahvusvaheliste kiiruisutamisvõistluste korraldajatele, milleks hageja ei ole luba andnud, ja seega neil korraldajatel osutada oma konkureerivate võistluste teenuseid EMP‑s või väljaspool seda. Järelikult võivad osalemisreeglid avaldada vahetut, märkimisväärset ja ettenähtavat mõju liidu territooriumil eespool punktis 125 viidatud kohtupraktika tähenduses. Järelikult oli komisjon käesolevas asjas pädev vaidlustatud otsust vastu võtma ning seda ei võetud vastu ELTL artikli 101 territoriaalset kohaldamisala rikkudes.

130    Järelikult tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

D.      Kuues väide, millega vaidlustakse järeldus, mille kohaselt süvendavad hageja vahekohtueeskirjad tuvastatud konkurentspiiranguid

131    Kuuendas väites kinnitab hageja, et vaidlustatud otsuse jaos 8.7 sisalduv järeldus, mille kohaselt süvendavad tema vahekohtueeskirjad osalemisreeglitest tulenevaid konkurentsipiiranguid, on põhjendamatu ja tuleb jätta tähelepanuta.

132    Kuuenda väite vastu esitab komisjon esimese võimalusena asja läbivaatamist takistava asjaolu, mille kohaselt ei ole hageja kuidagi nõudnud vahekohtueeskirjade kohta tehtud järelduse tühistamist. Lisaks märkis komisjon kohtuistungil, et vaidlustatud otsuse jagu 8.7 kujutab endast tema täiendavalt esitatud analüüsi ja et selle osa järeldus vahekohtueeskirjade kohta ei ole seega tuvastatud rikkumise osa. Seda avaldust arvestades tuleneb sellest, et komisjon palub Üldkohtul lükata see väide tulemusetuse tõttu tagasi. Kõigepealt on oluline meelde tuletada, et küsimus sellest, kas väide on tulemuslik või tulemusetu, puudutab seda, kas see saaks, juhul kui see oleks põhjendatud, kaasa tuua hageja taotletud tühistamise, mitte aga seda, kas viimasel on huvi sellise hagi või konkreetse väite esitamise vastu, kuna need küsimused on seotud vastavalt hagi või väite vastuvõetavusega (21. septembri 2000. aasta kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, C‑46/98 P, EU:C:2000:474, punkt 38).

133    Teise võimalusena väidab komisjon ka kostja vastuses, et kuues väide on igal juhul põhjendamatu.

1.      Kuuenda väite tulemuslikkus

134    Vastuseks küsimusele, mis talle kohtuistungil esitati, kinnitas hageja, et tema taotlusega jätta tähelepanuta vaidlustatud otsuse jagu 8.7 soovitakse tegelikult saavutada vaidlustatud otsuse tühistamine osas, milles see tugineb nimetatud jaos esitatud kaalutlustele.

135    Vaidlustatud otsuse artikkel 1 sätestab, et hageja rikkus „[ELTL] artiklit 101 ja [EMP] lepingu artiklit 53, kui ta võttis vastu ja kohaldas kiiruisutamises osalemisreegleid, eelkõige ISU 2014. aasta ja 2016. aasta üldeeskirjade reegleid 102 ja 103“. Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse jaost 8.6 „Järeldus [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 kohta“, et resolutsiooni artikkel 1 põhineb vaidlustatud otsuse jagudes 8.3–8.5 esitatud põhjustel.

136    Seevastu on vahekohtueeskirju puudutavad hinnangud esitatud konkurentsipiirangu olemasolu kohta tehtud järeldusest hilisemas osas, nimelt vaidlustatud otsuse jaos 8.7. Selles jaos ei järeldanud komisjon, et vahekohtueeskirjad kujutavad endast konkurentsiõiguse iseseisvat rikkumist, vaid üksnes seda, et see süvendab hageja osalemisreeglitest tulenevaid konkurentsipiiranguid.

137    Sellest tuleneb, nagu komisjon kohtuistungil tunnistas, et tuvastatud rikkumisega seoses on vaidlustatud otsuse jagu 8.7, mis käsitleb vahekohtumäärust, täiendav, kuna isegi kui eeldada, et selles jaos on tehtud viga, ei võimalda see iseenesest konkurentsipiirangu olemasolu kahtluse alla seada. Seega ei saa asjaolu, et nimetatud jagu on õigusvastane, viia vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 tühistamiseni. Järelikult on hageja kuues väide osas, milles see puudutab vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 tühistamist, tulemusetu.

138    Siiski on hageja vaidlustatud otsuse artikli 2 kohaselt kohustatud artiklis 1 nimetatud rikkumise lõpetama ja hoiduma igasugusest tegevusest või käitumisest, millel on samaväärne eesmärk või tagajärg. Seda artiklit tuleb tõlgendada vaidlustatud otsuse põhjendusi 338–342 silmas pidades, milles määratakse kindlaks meetmed, mida hageja peab rikkumise lõpetamise kohustuse täitmiseks võtma. Nendes põhjendustes märkis komisjon, et hageja võib rikkumise sisuliselt lõpetada, säilitades oma eelneva loa süsteemi üksnes siis, kui ta teeb olulisi muudatusi mitte ainult osalemisreeglites ja teatises nr 1974, vaid ka oma vahekohtueeskirjades.

139    Nii seadis komisjon hageja eelneva loa taotlemise süsteemi säilitamise õiguspärasuse sõltuvusse muu hulgas tema vahekohtueeskirjade sisulisest muutmisest. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse jagu 8.7 kuulub selle resolutsiooni artikli 2 vajaliku põhjenduse hulka.

140    Järelikult, vastupidi komisjoni väidetule, on kuues väide tulemuslik osas, milles see on esitatud vaidlustatud otsuse artikli 2 tühistamise nõude põhjendamiseks.

2.      Sisulised küsimused

141    Mis puudutab selle väite põhjendatust, siis väidab hageja, et vaidlustatud otsuse jaos 8.7 on sisuliselt tehtud kaks viga. Esiteks järeldas komisjon ekslikult, et vahekohtueeskirjad muudavad tõhusa kohtuliku kaitse hageja potentsiaalselt konkurentsivastase otsuse vastu raskemaks. Teiseks leiab ta, et see jagu ei ole asjakohane, kuna komisjon ei leia, et CASi vahekohtu menetluse kasutamine kujutab endast ELTL artikli 101 rikkumist.

142    Nagu nähtub eespool punktist 132, tunnistab komisjon, et vahekohtueeskirjad ei kujuta endast ELTL artikli 101 rikkumist. Siiski kaitseb ta hinnangut, mille ta andis vaidlustatud otsuse jaos 8.7, ning väidab vastu, et tal oli õigus teha vaidlusalune analüüs.

143    Oma menetlusdokumentides väidab komisjon eelkõige, et ta oleks võinud vahekohtueeskirju lugeda raskendavaks asjaoluks suuniste määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“) punkti 28 tähenduses, kui ta oleks otsustanud sellise karistuse määrata.

144    Vaidlustatud otsuses ei ole aga kasutatud raskendava asjaolu mõistet ega viidatud 2006. aasta suunistele.

145    Siiski tuleb märkida, et olles järeldanud, et osalemisreeglid piiravad konkurentsi, leidis komisjon seejärel, et vahekohtueeskirjad süvendavad nendest tulenevaid piiranguid. Lisaks leidis ta sisuliselt, et eelneva loa süsteemi säilimise korral tuleb oluliselt muuta osalemisreegleid, teatist nr 1974 ja hageja vahekohtueeskirju.

146    Seega, kuigi on tõsi, et komisjon ei määranud käesolevas asjas trahvi pärast seda, kui ta oli kavatsenud seda teha vastuväiteteatise staadiumis, tõi asjaolu, et ta leidis, et vahekohtueeskirjad süvendasid osalemisreeglitest tulenevaid piiranguid, kaasa selle, et ta laiendas hagejale pandud kohustuste ulatust, seades eelneva loa süsteemi säilitamise õiguspärasuse sõltuvusse muu hulgas nende eeskirjade muutmisest.

147    Sisuliselt järgis komisjon seega jätkuvalt 2006. aasta suuniste loogikat raskendavate asjaolude arvessevõtmise kohta trahvide arvutamisel, kuigi ta lõpuks vaidlustatud otsuses trahvi ei määranud.

148    Isegi kui eeldada, et komisjon laiendas hageja kohustusi, nagu ta väidab, juhindudes 2006. aasta suunistest, ning et ta võib seega tugineda nende suuniste kohaldamisele ilma põhjusi asendamata, tuleb asuda seisukohale, et ta leidis ekslikult, et hageja vahekohtueeskirjad on raskendav asjaolu 2006. aasta suuniste tähenduses.

149    Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et suunised ei ole komisjoni otsuste õiguslik alus, piirab komisjon neid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisega teada andes, et ta kavatseb neid kohaldada, end ise oma kaalutlusõiguse teostamisel. Seega ei saa ta neist normidest kõrvale kalduda ilma, et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse. Seega ei saa välistada, et teatavatel tingimustel ja nende sisust olenevalt võivad sellised üldise ulatusega käitumisreeglid omada õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 209–211).

150    2006. aasta suuniste punkt 28 on sõnastatud järgmiselt:

„Trahvi põhisummat võidakse suurendada, kui komisjon leiab järgmisi raskendavaid asjaolusid:

–        kui komisjon või pädev riigiasutus on avastanud [ELTL artikli 101 või 102] rikkumise ettevõtja poolt, jätkub samasugune või analoogne rikkumine või pannakse toime uus rikkumine. Iga sellise tuvastatud rikkumise korral suurendatakse põhisummat kuni 100%;

–        keeldutakse koostööst või takistatakse juurdluse läbiviimist;

–        ettevõtja oli rikkumise eestvedaja või algataja. Komisjon pöörab erilist tähelepanu muude ettevõtjate suhtes võetud igasugustele meetmetele, mille eesmärk oli sundida neid rikkumises osalema, ja/või igasugustele survemeetmetele, mille eesmärk oli panna muud ettevõtjad rikkumise aluspõhimõtteid järgima.“

151    Väljendi „järgmisi“ kasutamine 2006. aasta suuniste punkti 28 esimeses lõigus viitab sellele, et tegemist on raskendavate asjaolude mitteammendava loeteluga (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:464, punkt 105).

152    Siiski tuleb tõdeda, et 2006. aasta suuniste punktis 28 sisalduvas loetelus esitatud raskendavate asjaolude ühisosa on kirjeldada ebaseaduslikke tegevusi või asjaolusid, mis muudavad rikkumise kahjulikumaks ja mis õigustavad eraldi süüdimõistmist, mis väljendub vastutavale ettevõtjale määratud karistuse suurendamises. Nimelt toob 2006. aasta suuniste punkti 4 kohane komisjoni pädevus määrata trahve piisavalt hoiataval tasemel kaasa vajaduse kohandada trahvi põhisummat, võttes arvesse eelkõige võimalikke rikkumist puudutavaid raskendavaid asjaolusid.

153    Sellest järeldub, et üksnes sellised ebaseaduslikud tegevused või asjaolud, mis muudavad rikkumise kahjulikumaks, nagu suuniste punktis 28 loetletud kolm asjaolu, võivad õigustada liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvi suurendamist, kuna isikut ei või heidutada seaduslikust või mittekahjustavast tegevusest.

154    Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, nagu möönab ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 269, et siduva jõuga vahekohtumenetlus on vaidluse lahendamise üldtunnustatud meetod ja et vahekohtuklausli sõlmimine ei piira iseenesest konkurentsi.

155    Teiseks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 286 ja vastupidi sellele, mida väidab hageja, tuleb tuvastada, et komisjon ei leidnud, et hageja vahekohtueeskirjad rikuvad sportlaste õigust õiglasele kohtumenetlusele.

156    Kolmandaks tuleb rõhutada, et vahekohtumenetluse kohustuslikkust ja asjaolu, et hageja vahekohtueeskirjadega antakse CASile ainupädevus lahendada vaidlusi, mis on seotud hageja võistluskeelu otsustega, võivad õigustada spordi eripäraga seotud õigustatud huvid. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud sellise otsuse kohtuasjas, mis puudutas muu hulgas vahekohtueeskirju. Ta tunnistas, et on teatud huvi selle vastu, et professionaalse spordiga seotud vaidlused, eelkõige rahvusvahelise mõõtmega vaidlused, saaksid lahendatud spetsialiseerunud kohtus, kes suudaks lahendada asja kiiresti ja ökonoomselt. Ta lisas, et kõrgetasemelisi rahvusvahelisi spordiüritusi korraldavad erinevates riikides organisatsioonid, mille asukoht on erinevates riikides, ning et sageli on need avatud kogu maailma sportlastele. Selles kontekstis hõlbustab ühe spetsialiseerunud rahvusvahelise vahekohtu kasutamine teatavat menetluslikku ühtsust ja tugevdab õiguskindlust (EIK 2. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Mutu ja Pechstein vs. Šveits, CE:ECHR:2018:1002JUD004057510, punkt 98).

157    Neljandaks tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et igaühel on õigus pöörduda liikmesriigi kohtusse ja nõuda tekitatud kahju hüvitamist, kui selle kahju ja ELTL artikliga 101 keelatud kokkuleppe või tegevuse vahel esineb põhjuslik seos (5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt, C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 22).

158    Igaühe õigus nõuda niisuguse kahju hüvitamist tugevdab liidu konkurentsieeskirjade tõhusust ja aitab vältida sageli salajasi kokkuleppeid või tegevust, mis võivad konkurentsi piirata või moonutada, aidates kaasa tõhusa konkurentsi säilitamisele Euroopa Liidus (20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan, C‑453/99, EU:C:2001:465, punkt 27, ja 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Kone jt, C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 23).

159    Kuigi käesoleval juhul vastab tõele, et hageja vahekohtu määrus ei võimalda uisutajatel esitada liikmesriigi kohtule tühistamishagi võistluskeelu otsuse peale, millega rikutakse ELTL artikli 101 lõiget 1, võivad uisutajad siiski, kui nad seda soovivad, esitada vastavalt eespool punktides 157 ja 158 viidatud kohtupraktikale kahju hüvitamise hagi liikmesriigi kohtule. Lisaks võivad ka kolmandast isikust korraldajad esitada kahju hüvitamise hagi, kui nad leiavad, et loa andmisest keeldumise otsus rikub ELTL artikli 101 lõiget 1. Niisugustel juhtudel ei ole liikmesriigi kohus seotud hinnanguga, mille CAS andis võistluskeelu otsuse või loa andmisest keeldumise kooskõlale liidu konkurentsiõigusega, ning vajaduse korral võib ta esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse.

160    Lisaks tuleb märkida, et uisutajad ja kolmandast isikust korraldajad, kelle suhtes on tehtud ELTL artikli 101 lõikega 1 vastuolus olev võistluskeelu otsus või loa andmisest keeldumine, võivad samuti esitada kaebuse liikmesriigi konkurentsiasutusele või komisjonile, nagu kaebuse esitajad käesoleval juhul tegid. Kui juhtumiga tegelev ametiasutus peaks tegema otsuse, võib seda vajaduse korral veel liidu kohtutes kontrollida. Liidu kohtutel võib olla vaja seda küsimust lahendada komisjoni otsuse peale esitatud tühistamishagi või liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuse peale esitatud kaebust lahendava liikmesriigi kohtu eelotsusetaotluse raames.

161    Eespool punktides 157–160 esitatud kaalutlustest tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei kahjusta CASi vahekohtusüsteemi kasutamine liidu konkurentsiõiguse täielikku toimet.

162    Seda järeldust ei lükka ümber komisjoni viidatud kohtupraktika. Nimelt, erinevalt asjaoludest, mis olid aluseks 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsusele Achmea (C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 55), ei ole CASi asutamine tingitud aluslepingust, millega liikmesriigid on nõustunud välja jätma omaenda kohtute pädevusest ja seega kohtuliku kontrolli süsteemist, mille nad ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt on kohustatud kehtestama liidu õigusega hõlmatud valdkondades, vaidlusi, mis võivad puudutada konkurentsiõiguse kohaldamist või tõlgendamist.

163    Eeltoodust tuleneb, et asjaolu, et hageja vahekohtueeskirjad andsid CASile ainupädevuse kontrollida võistluskeelu otsuste õiguspärasust ja et vahekohtumenetlus on käesolevas asjas kohustuslik, ei kujuta endast ebaseaduslikke asjaolusid, mis muudavad tuvastatud rikkumise käesolevas asjas kahjulikumaks, nagu 2006. aasta suuniste punktis 28 loetletud asjaolud. Seega ei saanud komisjon asuda seisukohale, et vahekohtueeskirjad on raskendav asjaolu, ning seetõttu ei saanud ta järeldada, et see süvendab osalemisreeglitest tulenevaid konkurentsipiiranguid.

164    Järelikult tuleb nõustuda hageja kuuenda väitega, et vaidlustatud otsuse jaos 8.7 sisalduv järeldus on alusetu.

E.      Seitsmes väide, et on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 teist lauset

165    Seitsmendas väites vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse artikli 2 õiguspärasuse, väites sisuliselt, et komisjon rikkus määruse nr 1/2003 artiklit 7, kui ta kehtestas tema suhtes parandusmeetmeid, millel ei ole väidetava rikkumisega mingit seost. Täpsemalt väidab hageja, et komisjon eksis, kohustades teda määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1 rikkudes muutma oma osalemisreegleid, samas kui nende reeglite aspektid, mida need muudatused pidid käsitlema, ei kujuta endast rikkumisi. Samuti, kuna komisjon ei ole tuvastanud, et vahekohtueeskirjad on õigusvastased, ei saa ta kohustada teda seda muutma.

166    Komisjon väidab vastu, et ta ei ole hageja suhtes parandusmeetmeid kehtestanud. Ta väidab, et ta lihtsalt nõudis hagejalt rikkumise lõpetamist vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 esimesele lausele, jättes talle siiski võimaluse valida, kuidas rikkumine lõpetada.

167    Tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 sõnastus on järgmine:

„Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [ELTL] artiklit [101] või [102] rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. Ta võib võtta nende suhtes tegevusega seotud või struktuurilisi parandusmeetmeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks […].“

168    Selles sättes ette nähtud tingimus, mille kohaselt peavad parandusmeetmed olema toimepandud rikkumisega proportsionaalsed, tähendab, et ettevõtjatele konkurentsiõiguse rikkumise lõpetamiseks kehtestatud kohustused ei tohi ületada määra, mis on sobiv ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks, st õiguspärasuse taastamine normide alusel, mida käesoleval juhul rikuti (6. aprilli 1995. aasta kohtuotsus RTE ja ITP vs. komisjon, C‑241/91 P ja C‑242/91 P, EU:C:1995:98, punkt 93).

169    Vaidlustatud otsuse artikli 2 kohaselt kohustas komisjon hagejat tuvastatud rikkumise tegelikult lõpetama ja edaspidi hoiduma võtmast meetmeid, millel on sama eesmärk või tagajärg või samaväärne tagajärg või eesmärk. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 339 märkis komisjon, et on olemas „rohkem kui üks vahend“ tuvastatud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks, ning tuvastas seejärel kaks vahendit. Nii leidis ta ühest küljest, et hageja võis kaotada oma eelneva loa süsteemi ja sellega seotud sanktsioonide süsteemi. Teisest küljest, kui hageja peaks valima oma eelneva loa süsteemi säilitamise, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 339, võib ta rikkumise „üksnes“ tõhusalt lõpetada, muutes oluliselt osalemisreegleid, „ISU vahekohtueeskirju“ ja teatises nr 1974 kehtestatud loa andmise kriteeriume, loetledes rea toiminguid, mida hageja peaks selleks tegema.

170    Kõigepealt tuleb asuda seisukohale, et kuna komisjon leidis käesolevas asjas õigesti, et tegu on eesmärgil põhineva piiranguga, tuleb käesolev väide tagasi lükata osas, milles komisjonile heidetakse ette, et ta kehtestas hagejale rea meetmeid, mis ei vasta rikkumise tuvastamisele.

171    Seevastu, nagu rõhutas komisjon kohtuistungil Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates, ei ole vahekohtueeskirjad osa, mis kujutab endast tuvastatud rikkumist, ja teiseks, nagu nähtub eespool punktist 163, leidis komisjon ekslikult, et need süvendasid seda rikkumist.

172    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 339 leidis komisjon, et eelneva loa süsteemi säilitamine on võimalik vaid siis, kui hageja muudab vahekohtueeskirju (vt eespool punkt 169). See põhjus koostoimes vaidlustatud otsuse artikliga 2, mis kohustab hagejat rikkumise lõpetama ja komisjonile selleks võetud meetmetest teatama, on siduv isegi eeldusel, et vahekohtueeskirjade muutmise nõue ei kujuta endast „parandusmeedet“ määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 teise lause tähenduses, nagu väidab komisjon.

173    Eeltoodust tuleneb, et komisjon nõudis hagejalt ekslikult vahekohtueeskirjade muutmist, mis ei süvenda tuvastatud rikkumise raskust ega olnud ka selle lahutamatu osa.

174    Järelikult tuleb seitsmenda väitega osaliselt nõustuda osas, milles komisjon nõudis, et eelneva loa süsteemi säilitamise korral muudetaks oluliselt vahekohtueeskirju, ning lükata see ülejäänud osas tagasi.

F.      Kaheksas väide, et karistusmaksete määramisel puudub õiguslik alus

175    Hageja väidab, et komisjon ei saanud talle karistusmakseid määrata kahel põhjusel. Ühest küljest olid kehtestatud parandusmeetmed ebamäärased ja ebatäpsed ning teisest küljest ei ole need tuvastatud rikkumisega seotud.

176    Esimesena, nagu nähtub seitsmenda väite analüüsist, esitas komisjon piisavalt täpseid andmeid meetmete kohta, mida hageja peab võtma tuvastatud rikkumise lõpetamiseks. Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt ei saanud komisjon määrata karistusmakseid, kuna need meetmed olid ebamäärased ja ebatäpsed.

177    Teisena tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 24 lõike 1 punkt a näeb ette, et kui komisjon võtab vastu otsuse selle määruse artikli 7 alusel, võib ta ka ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele määrata karistusmakseid, et sundida neid lõpetama ELTL artiklite 101 või 102 sätete rikkumist. Nagu on märgitud seitsmenda väite raames, ei ole vahekohtu määrus osa tuvastatud rikkumisest, mistõttu komisjon ei saanud hagejalt nõuda selle muutmist ning järelikult ei saanud ta määrata karistusmakseid, mis on seotud nimetatud määruse muutmise nõudega.

178    Järelikult tuleb kaheksanda väitega osaliselt nõustuda osas, milles see käsitleb vahekohtueeskirjade muutmata jätmise korral karistusmaksete määramist, ning lükata see ülejäänud osas tagasi.

V.      Järeldus hagi lahenduse kohta

179    Hageja nõue tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 tuleb tagasi lükata.

180    Kuuenda ja seitsmenda väite analüüsist tuleneb seevastu, et komisjon järeldas ekslikult, et vahekohtueeskirjad süvendasid osalemisreeglite loodud konkurentsipiiranguid, ja nõuab ekslikult nimetatud eeskirjade olulist muutmist, kuigi vahekohtueeskirjad ei olnud vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumise lahutamatu osa. Seega tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 2 osaliselt tühistada.

181    Lõpuks tuleneb kaheksanda väite analüüsist, et seetõttu tuleb osaliselt tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 4, mis näeb artikli 2 rikkumise korral ette karistusmaksed, kuna see artikkel on seotud nõudega muuta hageja vahekohtueeskirju.

 Kohtukulud

182    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

183    Kuna käesolevas asjas on hageja vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamise nõude osas kohtuvaidluse kaotanud ja osaliselt on rahuldatud otsuse artiklite 2 ja 4 tühistamise nõuded, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta nende endi kanda.

184    Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole samas artiklis nimetatud, kannab oma kohtukulud ise. Käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleb otsustada, et menetlusse astujad kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni 8. detsembri 2017. aasta otsuse C(2017) 8230 final ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT.40208 – Rahvusvahelise Uisuliidu osalemisreeglid) artiklid 2 ja 4 osas, milles komisjon, kohustades International Skating Unioni karistusmaksete ähvardusel lõpetama tuvastatud rikkumine, käsitleb vahekohtueeskirju ja nõuab eelneva loa süsteemi säilitamise korral nende olulist muutmist.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta International Skating Unioni ja Euroopa Komisjoni menetluskulud nende endi kanda.

4.      Jätta European Elite Athletes Associationi, Jan Hendrik Tuiterti ja Niels Kersholti menetluskulud nende endi kanda.

Gervasoni Madise Nihoul

Frendo       Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. detsembril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.