KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR WATHELET
esitatud 1. detsembril 2016(1)
Kohtuasi C‑689/15
W. F. Gözze Frottierweberei GmbH,
Wolfgang Gözze
versus
Verein Bremer Baumwollbörse
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa))
Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Artikkel 9 – Artikkel 15 – Tegelik kasutamine – Kaubamärgi kasutamine kvaliteedimärgina – Korrapärase kvaliteedikontrolli puudumine litsentsiaatide suhtes – Kaubamärgiomaniku õiguste tühistamine – Sertifitseerimismärk
I. Sissejuhatus
1. Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa) palub käesoleva eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtul esiteks tõlgendada nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) artikli 9 lõiget 1 ja artikli 15 lõiget 1 ning teiseks palub ta tõlgendada nimetatud määruse artikli 52 lõike 1 punkti a, artikli 7 lõike 1 punkti g ja artikli 73 punkti c.
2. Euroopa Kohus peab eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamisel võtma seisukoha küsimuses, kas kvaliteedimärk – st tähis, mille eesmärk on tagada kasutatud materjali kaupades, millele tähis on kinnitatud, kaupade kvaliteeti või tootmisprotsessi –, võib olla Euroopa Liidu üksikkaubamärk.
II. Õiguslik raamistik
3. Määrus nr 207/2009 kodifitseeris nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146). Nagu Euroopa Kohus on märkinud, on määruse nr 40/94 sätete tõlgendused ülevõetavad määruse nr 207/2009 puhul, sest asjakohastesse sätetesse ei ole nende sõnastuse, konteksti või eesmärgi osas viimati nimetatud määruse vastuvõtmisega tehtud ühtki sisulist muudatust.(2) Selline on olukord põhikohtuasjas.
4. Ka määrust nr 207/2009 on hiljuti muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta ja komisjoni määrust (EÜ) nr 2868/95 (millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta) ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2869/95 siseturu harmoneerimisametile makstavate lõivude kohta (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (ELT 2015, L 341, lk 21).
5. Arvestades põhikohtuasjas käsitletavate asjaolude toimumise kuupäeva, tuleb käesolevat eelotsusetaotlust analüüsida siiski nr 207/2009 alusel, mis kehtis enne nimetatud muutmist.
A. Määrus nr 207/2009
6. Määruse nr 207/2009 artikli 4 kohaselt:
„[ELi] kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.“
7. Selle määruse artikli 7 lõige 1 näeb ette järgmist:
„Ei registreerita:
[…]
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
[…]
g) kaubamärke, mis võivad oma olemuse tõttu avalikkust eksitada näiteks kaupade või teenuste laadi, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas;
[…]“
8. Määruse artikli 9 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
„[ELi] kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:
a) kõiki tähiseid, mis on identsed [ELi] kaubamärgiga, kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks on registreeritud [ELi] kaubamärk;
b) kõiki tähiseid, kui identsuse või sarnasuse tõttu [ELi] kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu [ELi] kaubamärgi ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et avalikkus võib need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et tähist seostatakse kaubamärgiga;
[…]“
9. Määruse nr 207/2009 artikli 15 lõige 1 näeb ette järgmist:
„Kui omanik ei ole [ELi] kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist [liidus] tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse [ELi] kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud.
Kasutamisena esimese lõigu tähenduses käsitatakse ka järgmist:
a) [ELi] kaubamärgi kasutamine kujul, mis erineb registreeritud kujust selliste elementide poolest, mis ei muuda märgi eristusvõimet;
b) [ELi] kaubamärgi kinnitamine kaupadele või nende pakendile [liidus] ainult ekspordi otstarbel.“
10. Selle määruse artikli 51 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„[ELi] kaubamärgi omaniku õigused kuulutatakse tühistatuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:
a) kaubamärki ei ole [liidus] viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi […];
b) omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu on kaubamärk kaubanduses muutunud selle kauba või teenuse üldnimetuseks, mille jaoks see on registreeritud;
c) kaubamärgiomanik või tema loal keegi teine on kasutanud kaubamärki nende kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, nii, et selle tagajärjel võib kaubamärk avalikkust eksitada eelkõige kõnealuste kaupade või teenuste olemuse, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas.“
11. Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„[ELi] kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui
a) [ELi] kaubamärk on registreeritud artikli 7 sätete vastaselt;
[…]“
12. Selle määruse artikkel 73 sätestab:
„Lisaks artiklis 51 osutatud tühistamispõhjustele tühistatakse [Euroopa Liidu] kollektiivkaubamärgi omaniku õigused ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:
a) omanik ei võta mõistlikke meetmeid takistamaks kaubamärgi kasutamist viisil, mis ei ole kooskõlas kasutamist reguleerivates eeskirjades sätestatud kasutamistingimustega, kui need on olemas, ja mille muudatused on vajaduse korral registris nimetatud;
[…]
c) kaubamärgi kasutamist reguleerivate eeskirjade muudatust on nimetatud registris vastuolus artikli 71 lõike 2 sätetega, kui kaubamärgiomanik ei täida kõnealuste sätetega ette nähtud nõudeid kasutamist reguleerivate eeskirjade täiendava muutmisega.“
B. Määrus 2015/2424
13. Määruse 2015/2424 põhjenduses 27 on ette nähtud järgmist:
„Lisaks ühenduse kollektiivkaubamärke käsitlevatele kehtivatele sätetele ning siseriiklike süsteemide ja ELi kaubamärgisüsteemi vahelise praeguse tasakaalustamatuse vähendamiseks [on] Euroopa Liidu sertifitseerimismärkide („ELi sertifitseerimismärgid“) kaitseks [muutunud vajalikuks] lisada erisätted, mis võimaldavad sertifitseerival asutusel või organisatsioonil lubada sertifitseerimissüsteemi osalistel kasutada kaubamärki selliste kaupade või teenuste tähisena, mis vastavad sertifitseerimisnõuetele.“
14. Sel eesmärgil on määrus 2015/2424 lisanud määrusesse nr 207/2009 artikli 74a, mis on sõnastatud järgmiselt:
„1. ELi sertifitseerimismärk on ELi kaubamärk, mida kirjeldatakse sellisena märgi taotlemisel ja mis võimaldab eristada kaupu või teenuseid, mida märgi omanik on sertifitseerinud seoses materjali, kaupade tootmise või teenuste osutamise viisi, kvaliteedi, täpsuse või muude omadustega (välja arvatud geograafiline päritolu), sertifitseerimata kaupadest ja teenustest.
2. ELi sertifitseerimismärki võivad taotleda füüsilised ja juriidilised isikud, sealhulgas avalik‑õiguslikud institutsioonid, asutused ja organid, tingimusel et kõnealune isik ei tegele äritegevusega, mis on seotud sertifitseeritud kaupade tarnimise või teenuste pakkumisega.
[…]“
15. Vastavalt määruse 2015/2424 artiklile 4 kohaldatakse määruse nr 207/2009 artiklit 74a alates 1. oktoobrist 2017.
III. Põhikohtuasja asjaolud
16. Põhikohtuasja pooled on ühelt poolt W. F. Gözze Frottierweberei GmbH (edaspidi „Gözze“) ja selle juht Wolfgang Gözze (edaspidi „W. Gözze“) ning teiselt poolt ühendus Verein Bremer Baumwollbörse (edaspidi „VBB“).
17. VBB on ühendus, mis esindab puuvillatekstiilivaldkonna ettevõtjate huve. Talle kuulub alljärgnev Euroopa Liidu kujutismärk (edaspidi kaubamärk „puuviljakupar“):
18. Kaubamärgi „puuviljakupar“ registreerimise taotlus esitati mustvalgena ning kaubamärk registreeriti 22. mail 2008 eelkõige tekstiilitoodete jaoks.
19. VBB sõlmib tekstiiliettevõtjatega kaubamärki „puuviljakupar“ käsitlevaid litsentsilepinguid. Need ettevõtjad kohustuvad seda kaubamärki kasutama ainult puuvillakiust valmistatud hea kvaliteediga toodetel. Selle kohustuse täitmist võib VBB kontrollida.
20. Gözze tegutseb tekstiilivaldkonnas ja turustab eelkõige käterätikuid, millele ta kinnitab külgeseotava sildi, mille tagakülje kujundus – tavaliselt trükitud rohelises ja valges kirjas –, on alljärgnev:
21. Gözze ei ole VBB litsentsiaat. VBB ei ole andnud Gözze’le nõusolekut kasutada kaubamärgiga „puuviljakupar“ identset või sarnast tähist. Seetõttu esitas VBB kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi Landgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi piirkondlik kohus, Saksamaa), kes on pädev Euroopa Liidu kaubamärkide kohus.
22. Gözze esitas vastuhagi, et tunnistada kaubamärk „puuviljakupar“ kehtetuks või teise võimalusena tühistada. Tema sõnul on kujutismärk „puuviljakupar“ ainult kirjeldav ja seega puudub sellel eristusvõime. See tähis ei ole võimeline tähistama päritolu ja seetõttu ei oleks tohtinud seda registreerida kaubamärgina.
23. Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi piirkondlik kohus) rahuldas VBB hagi ja jättis Gözze vastuhagi rahuldamata; Gözze kaebas otsuse seetõttu edasi Oberlandesgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus).
24. Viimati nimetatud kohus leiab, et avalikkuse arvates täidab tähis „puuviljakupar“ teistsugust ülesannet, kui pelgalt näitab, et kauba valmistamisel kasutatud materjal on puuvill. Ta leiab veel, et Gözze kasutatava tähise „puuviljakupar“ ja VBB kaubamärgi „puuviljakupar“ suure sarnasuse tõttu esineb segiajamise tõenäosus. Ta nendib sellega seoses, et nimetatud tähis eristub nimetatud kaubamärgist ainult värvi poolest.
25. Igal juhul ei järelda ta sellest siiski, et kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi tuleks rahuldada. Avalikkus näeb nimelt tähises „puuviljakupar“ eelkõige toote kvaliteeti kinnitavat väidet. Seetõttu võib järeldada, et tähis „puuviljakupar“ ja kaubamärk „puuviljakupar“ ei edasta sõnumit kauba päritolu kohta. Sellest saab järeldada, et VBB õigused tuleb tühistada ja Gözze ei ole toime pannud õigusrikkumist.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski lisab, et üksikkaubamärgi kasutamist kvaliteedimärgina võib nagu kollektiivkaubamärgi puhul pidada kasutamiseks kaubamärgina, kui avalikkusel on selle kaubamärgiga seoses ootus, et selle omanik kontrollib kvaliteeti.
27. Sellisel juhul näeb avalikkus nimelt selle kaubamärgi kasutamises viidet kauba valmistamisele kaubamärgiomaniku kontrolli all. Kaubamärk täidab seega peamist ülesannet, mis seisneb kinnituses, et kaup pärineb ettevõtjalt, kes kohustub tagama kvaliteeti.
28. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seetõttu, et kohaldada võiks mutatis mutandis määruse nr 207/2009 artiklit 73 – mis kehtib kollektiivkaubamärgi suhtes –, mille kohaselt tuleb tühistada kaubamärgiomaniku õigused, kui selle omanik ei võta sobivaid meetmeid takistamaks kaubamärgi kasutamist viisil, mis ei ole kooskõlas kasutamist reguleerivates eeskirjades sätestatud kasutamistingimustega.
29. Sellises olukorras otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused.
IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
30. Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) otsustas seega 15. detsembri 2015. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. detsembril 2015, esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas üksikkaubamärgi kasutamine kvaliteedimärgina on kaubamärgina kasutamine määruse [nr 207/2009] artikli 9 lõike 1 ja artikli 15 lõike 1 tähenduses kaupade puhul, mille jaoks seda kvaliteedimärki kasutatakse?
2. Kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis kas selline kaubamärk tuleb tunnistada kehtetuks määruse [nr 207/2009] artikli 52 lõike 1 punkti a alusel koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga g või tühistada kaubamärgiomaniku õigused, kohaldades mutatis mutandis nimetatud määruse artikli 73 punkti c, kui kaubamärgiomanik ei taga litsentsiaatide korrapärase kvaliteedikontrolli kaudu vastavust asjaomase märgiga seotud kvaliteedile esitatavatele ootustele?“
31. Kirjalikud seisukohad on esitanud Gözze ja W. Gözze, VBB, Saksa valitsus ning Euroopa Komisjon. Kõik nad esitasid ka suulised seisukohad kohtuistungil, mis toimus 19. oktoobril 2016.
V. Analüüs
A. Esimene eelotsuse küsimus
32. Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas on võimalik tunnustada kvaliteedimärgi ainuõigust, mille määrus nr 207/2009 annab üksikkaubamärgi omanikule.
33. Oberlandesgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) sõnul sõltub VBB esitatud hagi rahuldamine nimelt vastusest küsimusele, kas üksikkaubamärgi kasutamine kvaliteedimärgina saab olla kaubamärgi kasutamine määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 ja artikli 15 lõike 1 tähenduses.(3)
34. Määrus nr 207/2009 ei tunnusta kvaliteedimärke kui selliseid (jaotis 1 allpool). Järelikult saab probleemile läheneda üksnes kaubamärgi ülesannete vaatenurgast (jaotised 2–4 allpool). Lõpuks tuleb seda analüüsida liikmesriigi kohtul (jaotis 5).
1. Kvaliteedimärgid ei ole määruses nr 207/2009 tunnustatud ELi kaubamärgina
35. Tähise kasutamine kauba materjali, selle valmistusviisi või selle kvaliteedi tagamise eesmärgil ei ole määruses nr 207/2009 sellisena ette nähtud. ELi kaubamärki käsitlevate õigusnormide ajaloolisest arengust nähtub, et see oli seadusandja teadlik valik.
36. Komisjon nägi nimelt „sertifitseerimismärgid“ sõnaselgelt ette alates ühenduse kaubamärgi loomise esimestest aruteludest kõrvuti kollektiivkaubamärkidega lisaks „tavalistele“ kaubamärkidele.(4) Seda liiki märk nimetusega „ühenduse garantiimärgid“ sisaldus ka ettepaneku võtta vastu nõukogu määrus (EMÜ) ühenduse kaubamärgi kohta artiklis 86.(5) Seadusandja ei näinud aga seda liiki märki ette ei määruses nr 40/94 ega ka määruses nr 207/2009.
37. Seega ei ole mingit kahtlust, et seda liiki märk on määruse nr 207/2009 kohaldamisalast välja jäetud. Vajaduse korral kinnitab nende märkide olemasolu tunnustamine esimeses direktiivis 89/104, et vastupidine valik oli määruses nr 207/2009 tahtlik.(6)
38. Seega näeb alles määrus 2015/2424 ette sertifitseerimismärgi ELi kaubamärgina.
39. Seadusandja nimelt selgitab sõnaselgelt selle uue määruse põhjenduses 27, et „ühenduse kollektiivkaubamärke käsitlevate[…] kehtivate[…] sätete[…] [täiendamiseks] ning siseriiklike süsteemide ja ELi kaubamärgisüsteemi vahelise praeguse tasakaalustamatuse vähendamiseks […]“(7) on ilmnenud vajadus lisada „Euroopa Liidu sertifitseerimismärkide („ELi sertifitseerimismärgid“) kaitseks […] erisätted“.
40. Seega on kindel, et tähise kasutamine kauba materjali, selle valmistamise viisi või selle kvaliteedi tagamiseks ei saa sellisena kuuluda määruse nr 207/2009 kohaldamisalasse. See on uut liiki ELi kaubamärk, mis on kehtestatud määruse 2015/2424 alusel nimetusega „sertifitseerimismärk“(8).
41. Kas saab öelda, et sellisel tähisel ei ole kunagi kaitset, mida määrus nr 207/2009 annab üksikkaubamärkidele? Ma ei arva nii.
42. Selleks et anda selle omanikule ainuõigus, peab kvaliteedimärgina kasutatav tähis täitma tingimata kaubamärgi peamist ülesannet.
2. Kaubamärgi peamise ülesande täitmise nõue
43. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „on kaubamärgi peamine ülesanne tagada tarbijale või lõppkasutajale, et kaubamärgiga tähistatud kaubal või teenusel on teatud päritolu, nii et nad saavad ilma võimaliku segiajamiseta eristada seda kaupa või teenust muu päritoluga kaupadest või teenustest. Et kaubamärk võiks seega täita olulist osa moonutamata konkurentsi süsteemis, mille loomine ja säilitamine on aluslepingu eesmärk, peab kaubamärk tagama, et kõiki sellega tähistatud kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all“(9).
44. Kaubamärgi peamine ülesanne realiseerub kasutamisel, sest määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1 on nõutav „tegelikult kasutusele võtmine“. „[T]egelikult kasutusele võtmise“ on Euroopa Kohus määratlenud nimelt nii, et „kasutamine peab olema kooskõlas kaubamärgi peamise ülesandega, milleks on tarbijale või lõppkasutajale kauba või teenuse päritolu tagamine, võimaldades neil ilma võimaliku segiajamiseta seda kaupa või teenust teistest, muu päritoluga kaupadest või teenustest eristada“.(10)
45. Kuna see ülesanne on peamine, loetakse „kaubamärk […] alati päritolu tähistamise ülesannet täitvaks, samas kui teisi ülesandeid täidab kaubamärk vaid niivõrd, kuivõrd omanik kasutab seda vastaval otstarbel […]“(11).
46. Minu arvates järeldub seetõttu nimetatud kohtupraktikast, et määruse nr 207/2009 kohaldamisalas peab kvaliteedimärk täitma tingimata kaubamärgi ülesannet tähistada päritolu, selleks et kaubamärgiomanik saaks väita talle nimetatud määruse artikliga 9 antud ainuõiguse kasutamist.
47. Teisisõnu, kui tähise kasutamine kvaliteedimärgina ei ole seotud mitte üksnes viitega toote kvaliteedile, vaid on lisaks ja samaaegselt seotud viitega päritolule, kasutatakse tähist kaubamärgina Euroopa Kohtu praktika tähenduses.
3. Kaubamärgi mõne ülesande kahjustamise nõue
48. Viimasel juhul – st olukorras, kus tähist kasutatakse seoses kauba kvaliteedi tähistamise ja päritolu tähistamisega, tuleb veel kindlaks teha, kas see, kui kolmandad isikud kasutavad tähist, mis on identne või sarnane registreeritud ELi kaubamärgiga, rikub või võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.
49. Euroopa Kohus on sellega seoses selgelt märkinud oma 22. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Interflora ja Interflora British Unit (C‑323/09, EU:C:2011:604) punktis 39, et „päritolu tähistamise ülesanne ei ole kaubamärgi ainus ülesanne, mida tuleb kaitsta kolmandate isikute poolt kahjustamise eest […]“. Euroopa Kohus on aga otseselt tunnustanud muude ülesannete hulgas kauba kvaliteedi tagamise ülesannet.(12)
50. Euroopa Kohtu sõnul on määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punktis a ette nähtud ainuõigus antud kaubamärgiomanikule selleks, et tagada, et kaubamärk saaks täita oma ülesandeid. Seda ainuõigust võib seega kasutada juhul, kui kaubamärgi kasutamine kolmanda isiku poolt mõjutab või võib mõjutada kahjulikult kaubamärgi ülesandeid ja eelkõige kaubamärgi peamist ülesannet tagada tarbijatele kauba päritolu.(13)
51. Teisisõnu on kaubamärgiomanikul õigus keelata see kasutamine, kui see võib kahjulikult mõjutada mõnd kaubamärgi ülesannet, olgu siis tegemist kas päritolu tähistamise ülesande või mõne muu ülesandega.(14)
52. Seevastu on määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 kohaldamisalast välistatud tähise kasutamine üksnes kirjeldaval eesmärgil.(15)
53. Oluline on rõhutada, et Euroopa Kohus siiski piirab võimalust vaidlustada kaubamärgi mõne ülesande kahjustamist juhul, kui tähist, mis on identne ELi kaubamärgiga, kasutatakse kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, st direktiivi 2008/95 artikli 5 lõike 1 punkti a või määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti a kohaldamisala.
54. Seda eristamist on Euroopa Kohus otseselt rõhutanud oma 25. märtsi 2010. aasta kohtuotsuses BergSpechte (C‑278/08, EU:C:2010:163):
– määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punktis a ette nähtud juhul, „kui kolmas isik kasutab kaubamärgiga identset tähist kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, on kaubamärgiomanikul õigus keelata selle tähise kasutamine, kui see võib kahjulikult mõjutada mõnd kaubamärgi ülesannet“(16),
– määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punktis b ette nähtud teisel juhul, „kui kolmas isik kasutab kaubamärgiga identset või sarnast tähist kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, on kaubamärgiomanikul õigus keelata selle tähise kasutamine ainult siis, kui esineb segiajamise tõenäosus“(17).
55. See eristamine tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 sõnastusest. Määruse artikli 9 lõike 1 punktiga a antud kaitse on nimelt laiem, kui selle määruse artikli 9 lõike 1 punktis b ette nähtud kaitse, sest erinevalt esimesest nõuab see otseselt selle rakendumiseks, et sarnasuse korral on vajalik segiajamise tõenäosus.(18)
4. Vahejäreldus
56. Eelnevatest kaalutlustest lähtudes leian, et tähise kasutamine kvaliteedimärgina võib olla kaubamärgi nõuetekohane kasutamine, mis tagab selle omanikule nende õiguste säilimise, mida talle annab ELi kaubamärk määruse nr 207/2009 artikli 15 tähenduses, tingimusel et selle tähise kasutamine täidab samaajal kaubamärgi peamist ülesannet tähistada päritolu.
57. Sellisel juhul tuleb määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti a tõlgendada nii, et sellega on lubatud kvaliteedimärgile vastava ELi kaubamärgi omanikul keelata konkurendil identse tähise kasutamine kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, kui see kasutamine võib kahjustada mõnd kaubamärgi ülesannet, nagu kauba kvaliteedi tähistamine.
58. Seevastu juhul, kui kolmas isik kasutab kaubamärgiga identset või sarnast tähist kaupade ja teenuste puhul, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, tuleb määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti b tõlgendada nii, et ELi kaubamärgi omanikul on lubatud selle tähise kasutamine keelata üksnes juhul, kui esineb segiajamise tõenäosus.
5. Liikmesriigi kohtu ülesanne
59. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb esiteks hinnata, kas kaubamärk „puuviljakupar“ täidab kaubamärgi peamist ülesannet, ja teiseks, kas esineb kaubamärgi päritolu tähistamise ülesande või kaubamärgi mõne muu ülesande kahjustamine või kahjustamise oht.(19)
a) Päritolu tähistamise peamine ülesanne
60. Eelotsusetaotlusest nähtub, et avalikkus mõistab selle tähise kasutamist kui viidet kauba kvaliteedile.(20)
61. Ehkki sai selgeks, et kauba kvaliteedi garantiid võib kaitsta kaubamärgi ülesandena, ei ole siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud kvaliteedi tähistamise tõttu välistatud automaatselt võimalus, et kõne all olev kaubamärk täidab ka päritolu tähistamise ülesannet.
62. Vastupidi, nõustun eelotsusetaotluse esitanud kohtuga, kelle sõnul tähisega, mida avalikkus tajub viitena kaubamärgiomaniku poolt kontrollitavale kaubale, taotletakse eesmärki eristada sel viisil märgistatud kaupa teiste ettevõtjate kaubast, mille üle asjaomase kaubamärgi omanikul kontroll puudub.(21)
63. Euroopa Kohtu täpsustuse kohaselt nimelt selleks, „[e]t kaubamärk võiks seega täita olulist osa moonutamata konkurentsi süsteemis, mille loomine ja säilitamine on aluslepingu eesmärk, peab kaubamärk tagama, et kõiki sellega tähistatud kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all“.(22)
64. Seetõttu, kuigi kvaliteedigarantii võib olla kaitstud kaubamärgi ülesandena, on võimalik, et see on päritolu tähistamise ülesande tagajärg. Kvaliteedigarantii on seotud selle päritoluga.(23)
65. Nimelt on mõistlik arvata, et kui päritolu tähistamise ülesandes avaldub huvi, on see nii sellega seotud mõjude pärast. See, mida tarbija ootab ühelt kaubalt, millele on kinnitatud talle teada (äratuntav) kaubamärk, on püsiv kvaliteet. Alates kaubamärgi tekitatud kvaliteediootusest suudab kaubamärgiomanik tarbijal kvaliteediootust säilitada ja tugevdada ning seda oma edasise müügi suurendamiseks.(24)
66. Lisaks ei tule viidet „konkreetsele ettevõtjale“, kes on vastutav kauba või teenuse kvaliteedi eest, mõista sõna‑sõnalt.
67. Minu arvates võib see puudutada kaubamärgiomanikku, aga ka „majanduslikult seotud“ ettevõtjaid, sest Euroopa Kohus on eelkõige nentinud, et kaubamärgi päritolu tähistamise ülesannet mõjutatakse kahjulikult siis, kui reklaamsõnum, millele on viidatud kaubamärgiga identse märksõna kasutamisega Interneti otsingumootorites, „ei võimalda piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikul internetikasutajal aru saada, kas reklaamitavad kaubad või teenused pärinevad kaubamärgiomanikult või temaga majanduslikult seotud ettevõtjalt või hoopis kolmandalt isikult, või võimaldab tal sellest aru saada üksnes raskustega“(25).
68. Märgin samuti, et Euroopa Kohus viitas kaubamärgi päritolu tähistamise ülesande kahjustamise kindlaks tegemisel kaubamärgiomaniku volitatud edasimüüjatele(26) või kuulumisele samasse võrgustikku.(27)
69. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et kaubamärgist „puuviljakupar“ tuletatud viide kvaliteedile viitab ka VBB‑le või mõnele tema litsentsiaadile, täidab kaubamärk järelikult ka päritolu tähistamise ülesannet.
70. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus hoopis otsustab, et usaldus kvaliteedi vastu kauba puhul, millele on kinnitatud tähis „puuviljakupar“, on seotud üksnes kasutatava materjaliga ega sõltu selle tootjast või ühendusest, kes nimetatud kvaliteedimärki annab, tuleb nentida, et eespool viidatud tähis ei täida kaubamärgi peamist ülesannet.
b) Kaubamärgi päritolu tähistamise ülesande või kaubamärgi mõne ülesande kahjustamine või kahjustamise oht
71. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et tähis „puuviljakupar“ täidab päritolu tähistamise ülesannet, tuleb veel kindlaks teha, kas identse või sarnase tähise kasutamine kolmanda isiku poolt kahjustab või võib kahjustada VBB õigusi.
72. Käesoleval juhul ei saa kaubamärki „puuviljakupar“ ja Gözze kasutatavat tähist pidada minu arvates identseteks, kui arvestada nimetatud tähiste värvide erinevust. Tähis on kaubamärgiga nimelt identne üksnes siis, kui see esitab ilma muudatuste või lisanditeta kõiki kaubamärgi koostisosi, või siis, kui tervikuna vaadelduna on selle erinevused nii väheolulised, et võivad jääda keskmisel tarbijal märkamata.(28)
73. Ka sellisel juhul tuleb liikmesriigi kohtul ikkagi hinnata, kas Gözze kasutatav tähis on identne või sarnane kaubamärgiga „puuviljakupar“. Esimesel juhul on VBB‑l õigus keelata tähise kasutamine, mis võib kahjustada mõnda tema kaubamärgi ülesannet, nagu kauba kvaliteedi tähistamine (määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti a kohaldamine). Teisel juhul saab VBB nimetatud tähise kasutamist keelata üksnes kauba päritoluga seonduva segiajamise tõenäosuse esinemisel (määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti b kohaldamine).
B. Teine eelotsuse küsimus
74. Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kvaliteedimärgina kasutatavat üksikkaubamärki on võimalik tunnistada kehtetuks määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti g alusel või tühistada, kohaldades mutatis mutandis nimetatud määruse artikli 73 punkti c, kui kaubamärgiomanik ei taga litsentsiaatide korrapärase kvaliteedikontrolli kaudu vastavust asjaomase märgiga seotud kvaliteedile esitatavatele ootustele.
75. Küsimuse põhjus on eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelduses. Tema sõnul peab sellise kvaliteedimärgi ELi kaubamärgina tunnustamiseks siduma avalikkus kõnealuse kvaliteedimärgi ootusega kvaliteedi kontrollile, mida teeb tähise omanik. Selleks et tunnustada kvaliteedimärgi puhul ELi kaubamärgile omast kaitset, peab järelikult olema tegelikult tagatud „kontrollitud kvaliteedi“ idee, mida avalikkus selle kvaliteedimärgiga seostab.(29)
76. Kuigi nõustun arutluskäigu eeldusega, ei saa nõustuda sellest tuletatud järeldusega.
77. Kuigi kvaliteedimärki saab nimelt käsitada määruses nr 207/2009 sätestatud korra alusel, nagu eelnevalt selgitasin, ei saa seda käsitada garantii‑ või sertifitseerimismärgina – mille tühistamistingimused võivad sarnaneda kollektiivkaubamärgi(30) suhtes kohaldatavate tingimustega –, vaid üksnes üksikkaubamärgina.
78. Kuigi kaubamärgi kasutamise kontrollimise ideed on võimalik tuletada määruse nr 207/2009 artiklist 73, tuleb nentida, et määruses nr 207/2009 ei ole aga kehtestatud ühtegi seda liiki tingimust üksikkaubamärkidele.
79. Vastavalt arutluskäigule, mida arendasin esimese eelotsuse küsimuse raames, peab kvaliteedimärk täitma tingimata – ja üksnes – kaubamärgi päritolu tähistamise ülesannet, et tema omanik saaks tugineda talle määruse nr 207/2009 artikliga 9 antud ainuõiguse kasutamisele.
80. Selles olukorras võib kauba kvaliteedi kontrollimise võimalus olla tegur, mis võimaldab kaupa seostada tootja ja ettevõtjatega, kes on sellega majanduslikult seotud. Nimetatud kontrolli tegelik toimumine ei ole aga nõutav. Oluline ei ole nimelt kontrolli toimumine, vaid kvaliteedi omistamine kindlaks määratud ettevõtjale ja temaga seostatav kontrollivõimalus.
81. Leian, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktiga a ja artikli 7 lõike 1 punktiga g ega artikli 73 punktiga c ei ole järelikult lubatud niisuguse ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamine või tühistamine, mis on ühtlasi kvaliteedimärk, kui selle kaubamärgi omanik ei taga oma litsentsiaatide tegeliku või korrapärase kvaliteedikontrolli kaudu vastavust asjaomase märgiga seotud kvaliteedile esitatavatele ootustele.
VI. Ettepanek
82. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Tähise kasutamine kvaliteedimärgina võib olla kaubamärgi nõuetekohane kasutamine, mis tagab õiguste säilimise nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ELi kaubamärgi kohta artikli 15 tähenduses, tingimusel et kõnealuse tähise kasutamine täidab samaajal kaubamärgi peamist ülesannet tähistada päritolu.
Sellisel juhul tuleb määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti a tõlgendada nii, et sellega on lubatud kvaliteedimärgile vastava ELi kaubamärgi omanikul keelata konkurendil identse tähise kasutamine kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, kui see kasutamine võib kahjustada mõnd kaubamärgi ülesannet, nagu kauba kvaliteedi tähistamine.
Seevastu juhul, kui kolmas isik kasutab kaubamärgiga identset või sarnast tähist kaupade ja teenuste puhul, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, tuleb määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti b tõlgendada nii, et ELi kaubamärgi omanikul on lubatud selle tähise kasutamine keelata üksnes juhul, kui esineb segiajamise tõenäosus.
2. Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktiga a ja artikli 7 lõike 1 punktiga g ega sama määruse artikli 73 punktiga c ei ole lubatud niisuguse ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamine või tühistamine, mis on ühtlasi kvaliteedimärk, kui selle kaubamärgi omanik ei taga oma litsentsiaatide tegeliku või korrapärase kvaliteedikontrolli kaudu vastavust asjaomase märgiga seotud kvaliteedile esitatavatele ootustele.