BdM Banca SpA, varem Banca Popolare di Bari SpA 26. veebruaril 2024 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 20. detsembri 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-415/21: Banca Popolare di Bari versus komisjon

(kohtuasi C-145/24 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: BdM Banca SpA, varem Banca Popolare di Bari SpA (esindajad: advokaadid A. Zoppini, D. Gallo, G. Parisi)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

(i)    tühistada Üldkohtu 20. detsembri 2023. aasta kohtuotsus kohtuasjas T-415/21, EU:T:2023:833, osas, milles Üldkohus:

a)    tunnistas hagi vastuvõetamatuks töötajate arvu vähendamisega seotud kahju osas;

b)    ei tuvastanud komisjoni õigusvastane tegevus on käsitatav õigusnormi piisavalt selge rikkumisena;

c)    ei teinud otsust pangale tekitatud kahju ega selle suuruse kohta ning järeldas, et komisjoni õigusvastase käitumise ja pangale tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos;

(ii)    sellest tulenevalt ja tuginedes Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 61:

a)    teha asjas lõplik otsus ja mõista esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumentides esitatud kõiki põhjendusi arvestades, sealhulgas neid, mis puudutavad kahju olemasolu ja selle suurust, liidult – keda esindab komisjon – apellandi kasuks välja 203,3 miljonit eurot nimetatud otsusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ja sobiv summa mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis tuleb lisaks mõlema kohtuastme kuludele välja arvutada ex æquo et bono;

b)    teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uueks arutamiseks, et see kohus lahendaks hageja nõude.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks järgmised väited.

I     Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 lõike 1 teise lause rikkumine, kuna Üldkohus tunnistas hagi vastuvõetamatuks osas, mis puudutab töötajate arvu vähendamisega seotud kahju. Eelkõige kohaldas Üldkohus seda sätet vääralt, kuna BdM Banca SpA viidatud kahjunõuet ei saa ilmselgelt pidada ühekorraga tekkinuks, kuna see kahju avaldus alles aja jooksul, mil krediidiasutuse töötajate arvu konkreetselt vähendati.

II    ELTL artikli 340 lõike 2 rikkumine, kuna Üldkohus ei tuvastanud komisjoni õigusvastases tegevuses piisavalt selget rikkumist. Täpsemalt oleks Üldkohus pidanud märkima, et komisjonil puudub igasugune kaalutlusruum ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, ning sellest tulenevalt tuvastama ja järeldama, et komisjon on seda sätet „piisavalt selgelt rikkunud“. Igal juhul ei oleks Üldkohus tohtinud piisavalt selge rikkumise esinemise hindamisel tugineda kriteeriumina otsuse¹ esemeks oleva juhtumi faktilisele ja õiguslikule keerukusele esiteks seetõttu, et see keerukuse kriteerium on vaid tegur, mis on välja toodud komisjoni otsuste peale esitatud hagisid puudutavas kohtupraktikas, samas kui on kaheldav, kas seda saab kasutada lepinguvälise vastutuse hagide puhul, ning ei ilmne, et Euroopa Kohus oleks seda selles kontekstis kunagi kasutanud. Teiseks ja eelkõige, kui nõustuda sellise arutluskäigu ülekandmisega ka lepinguvälise vastutuse hagidele, tuleb rõhutada, et selle väidetava keerukuse on Üldkohus juba tagasi lükanud kõigepealt oma 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses ja seejärel Euroopa Kohus 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses.

III    ELTL artikli 340 lõike 2 ning Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorra artikli 91 punkti e ja artikli 96 rikkumine, kuna Üldkohus järeldas, et komisjoni õigusvastase tegevuse ja BdM Banca SpA-le tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Eelkõige rikkus Üldkohus ELTL artikli 340 lõiget 2 põhjusliku seose välistamise tõttu põhjusel, et BDM Banca SpA ei eristanud oma kliente Tercase klientidest, kuigi see asjaolu ei ole käesoleval juhul asjakohane, arvestades, et nende kliente ei saanud eristada pärast Tercase ühinemist BDM Banca SpA-ga (sel ajal Banca Popolare di Bari). Lisaks kohaldas Üldkohus ELTL artiklit 340 vääralt, kui ta leidis, et FITD vabatahtlik sekkumine Tercase kasuks oli asjaolu, mis katkestas põhjusliku seose, kuna lõpuks valitud varulahendus näis BdM Banca SpA kliendi seisukohast palju keerulisem kui eelmises äriplaanis ette nähtud stsenaarium ja seega olukord, mis tegelikult tekkis, ka pärast ulatuslikku meediakajastust, jättis ebakindla mulje Tercase ja Caripe BdM Banca SpA-sse integreerimise protsessi positiivse tulemuse suhtes ning üldisemalt BdM Banca SpA suutlikkuse suhtes saavutada oma strateegilisi eesmärke majanduslikus ja varalises tasakaalus, nagu BdM Banca SpA seda kajastas esimese astme menetluses esitatud lisades ja dokumentides. Seejärel tegi Üldkohus vääralt järeldusi oma varasema otsuse pinnalt kohtuasjas Fondazione Cassa di Risparmio di Pesaro, milles oli tegemist olukorraga, kus komisjon oli piirdunud abi olemasolu küsimusega, kuid ei olnud teinud ühtegi otsust, samas kui selles kohtuasjas oli komisjon teinud siduva otsuse. Üldkohus eksis ka oma järelduses, et peale asjasse puutuva otsuse on ka muid tegureid, mis aitasid kaasa BdM Banca SpA-le tekitatud kahju tekkimisele, kuna muud sündmused, mis võisid BdM Banca SpA väidetud kahju tekkimisele kaasa aidata, ei võta komisjonilt vastutust ega põhjuslikku seost, võides äärmisel juhul mõjutada hüvitise suuruse kindlaksmääramist. Lõpuks on täiesti põhjendamata Üldkohtu kinnitus, et apellandi esitatud eksperdiarvamused ei ole sisuliselt usaldusväärsed, kuna need tuginesid BdM Banca SpA esitatud tõenditele, mistõttu arvestades, et komisjon tõendeid ei esitanud ja kohus ei leidnud, et läbi tuleb viia ekspertiis, nagu on ette nähtud kodukorras, oleks Üldkohus pidanud tuginema apellandi esitatud eksperdiarvamustele.

____________

¹     Euroopa Komisjoni 23. detsembri 2015. aasta otsus (EL) 2016/1208 riigiabi SA.39451 (2015/C) (ex 2015/NN) kohta, mida Itaalia Vabariik andis Tercase pangale (ELT 2016, L 203, lk 1).