ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)

3. mai 2007(*)

Riigiabi – Saksimaa ametiasutuste poolt antud abi – Abikavad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava abi kohta – Kiirendatud loaandmismenetlus – Ühenduse suuniste ning sellise määruse ajaline kohaldamine, millega sätestatakse erandid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava abi osas – Abiprojekt, millest teatati enne erandeid sätestava määruse jõustumist – Õiguspärane ootus – Õiguskindlus – Lõplik teatis

Kohtuasjas T‑357/02,

Freistaat Sachsen, esindaja: advokaat T. Lübbig,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja J. Flett,

kostja,

mille esemeks on taotlus tühistada komisjoni 24. septembri 2002. aasta otsuse 2003/226/EÜ, mis käsitleb Saksamaa Liitvabariigi planeeritud abikava – „Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi hõlmav programm – Ettevõtjate tootlikkuse suurendamine Saksimaal” – Alaprogrammid 1 (juhendamine), 4 (messidel ja näitustel osalemine), 5 (koostöö) ja 7 (toodete disaini arendus) (ELT 2003, L 91, lk 13), artikli 2 teine lõik ning artiklid 3 ja 4,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud E. Martins Ribeiro, F. Dehousse, D. Šváby ja K. Jürimäe,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 21. märtsi 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        EÜ artikli 87 lõige 1 sätestab:

„Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

2        EÜ artikli 87 lõige 3 näeb ette:

„Ühisturuga kokkusobivaks võib pidada:

a)      abi majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus;

[…]

c)      abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega;

[…]”

3        Komisjoni 2. juuli 1992. aasta teatises liikmesriikidele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava abi kavade kiirendatud läbivaatamise ning olemasolevate kavade muutmise kohta (EÜT C 213, lk 10; ELT eriväljaanne 08/01, lk 71; edaspidi „abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis”), on öeldud:

„[…]

[K]omisjon ei ole põhimõtteliselt vastu uutele abikavadele ega olemasolevate abikavade muudatustele, millest on teatatud [EÜ] asutamislepingu artikli [88] lõike 3 alusel ja mis vastavad järgmistele kriteeriumidele:

1)      uued abikavad, v.a need, millega toetatakse ühenduse poliitikat eriõienditega hõlmatud tööstusvaldkondi, […] samuti põllumajandusele, kalandusele, transpordile ja söetööstusele antav abi.

Kõnealused kavad peavad piirduma väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega […]

Kavad peavad vastama ka ühele järgmistest kriteeriumidest:

[…]

Menetlus ei hõlma ühendusesiseses kaubanduses toimuvale ekspordile antavat abi ega tegevusabi;

2)      komisjoni poolt varem heakskiidetud olemasolevate abikavade muudatused, v.a erijuhud, kui komisjon on seadnud ranged piirangud loa kestusele, eelarvele ja teatatud tingimustele.

Muudatus võib hõlmata järgmist:

–        ajaline pikendamine ilma eelarveliste vahendite suurendamiseta,

–        olemasoleva eelarve suurendamine kuni 20% võrreldes esialgse summaga, kuid ilma pikendamiseta,

–        ajaline pikendamine koos eelarve suurendamisega kuni 20% võrreldes esialgse summaga,

–        kava kohaldamiskriteeriumide karmistamine.

[…]

Komisjon teeb otsuse teatiste alusel 20 tööpäeva jooksul.”

4        Piirkondliku riigiabi andmise juhendi (EÜT 1998 C 74, lk 9; ELT eriväljaanne 08/01, lk 226; muudatused EÜT 2000, C 258, lk 5; ELT eriväljaanne 08/01, lk 377; edaspidi „piirkondliku riigiabi andmise juhend”) punkt 2 pealkirjaga „Rakendusala” näeb ette, et komisjon kohaldab seda igas majandussektoris antava piirkondliku abi suhtes, välja arvatud asutamislepingu II lisas loetletud põllumajandussaaduste tootmine, töötlemine ja turustamine, kalandus ning söetööstus.

5        Tegevusabi osas on piirkondliku riigiabi andmise juhendis öeldud järgmist:

„4.15. Äriühingu jooksvate kulude vähendamiseks antav piirkondlik abi (tegevusabi) on üldjuhul keelatud. Erandjuhul võib sellist abi siiski anda piirkondades, mille suhtes kohaldatakse [EÜ] asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis a […] sätestatud erandit, kui selline abi aitab kaasa piirkondlikule arengule ning selle laad ja suurus on võrdelised ebasoodsate tingimustega, mille leevendamiseks seda antakse […]. Liikmesriigi ülesandeks on tõendada selliste ebasoodsate tingimuste olemasolu ja hinnata nende tähtsust. Tegevusabi peab olema ajaliselt piiratud ja järk-järgult vähenev.

[…]

4.17. Liikmesriikidevahelist eksporti soodustav tegevusabi […] on keelatud.”

6        Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruses (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339; edaspidi „riigiabimenetluse määrus”) on nähtud ette menetlused, mida komisjon võib kohaldada talle EÜ artikliga 88 riigiabi ühisturuga kokkusobivuse osas seisukoha võtmiseks antud pädevuse teostamisel.

7        Riigiabimenetluse määruse artikli 2 lõige 2, mis käsitleb uuest abist teatamist, sätestab:

„Teatises annab kõnealune liikmesriik kogu vajaliku teabe, et komisjon saaks teha otsuse vastavalt artiklitele 4 ja 7 (edaspidi „lõplik teatis”).”

8        Riigiabimenetluse määruse artikkel 4 näeb ette, et komisjon vaatab uut abi käsitleva teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud, ning teeb pärast esialgset uurimist kas otsuse, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi (riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõige 2), et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi (riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõige 3) või otsustab teatatud meetme osas algatada ametliku uurimismenetluse (riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõige 4). Need otsused „tehakse kahe kuu jooksul […] lõpliku teatise kättesaamisele järgnevast päevast. Teatist käsitletakse lõplikuna, kui komisjon kahe kuu jooksul alates teatise või mis tahes nõutud lisateabe kättesaamise päevast ei taotle täiendavat teavet. […]” (riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõige 5).

9        Riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõige 6 sätestab:

„Kui komisjon ei ole [riigiabimenetluse määruse artikli 4] lõikes 5 ettenähtud aja jooksul teinud otsust vastavalt [riigiabimenetluse määruse artikli 4] lõigetele 2, 3 või 4, peetakse abi komisjoni poolt heakskiidetuks. Kõnealune liikmesriik võib seejärel neid meetmeid rakendada, kui on sellest eelnevalt komisjonile teatanud ja kui komisjon ei ole vastavalt käesolevale artiklile teinud otsust teatise kättesaamisele järgneva 15 tööpäeva jooksul.”

10      Riigiabimenetluse määruse artikli 5 lõige 3 sätestab:

„Teatis loetakse tagasivõetuks, kui palutud teavet ei esitata ettenähtud tähtaja jooksul, välja arvatud siis, kui enne selle tähtaja lõppu on seda aega komisjoni ja kõnealuse liikmesriigi nõusolekul pikendatud või kui kõnealune liikmesriik on komisjonile teatanud nõuetekohaselt põhjendatud teadaandes, et ta käsitleb teatist lõplikuna, sest palutud lisateave ei ole kättesaadav või on see juba esitatud. Sellisel juhul algab artikli 4 lõikes 5 osutatud tähtaja kulg teadaande kättesaamisele järgnevast päevast. […]”

11      Nõukogu 7. mai 1998. aasta määruse (EÜ) nr 994/98, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite [87] ja [88] kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (EÜT L 142, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 312; edaspidi „volitusmäärus”) artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktiga i on komisjonile antud pädevus kooskõlas EÜ artikliga 87 teatada, et väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antav abi on teatud tingimustel ühisturuga kokkusobiv ega eelda EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse täitmist.

12      Komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määruses (EÜ) nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes (EÜT L 10, lk 33; ELT eriväljaanne 08/02, lk 141; edaspidi „VKE‑dele erandeid sätestav määrus”) on nähtud ette kriteeriumid, millele peavad vastama üksiktoetused ja väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele suunatud abikavad, et need oleks EÜ artikli 87 lõike 3 mõttes ühisturuga kokkusobivad, ning vabastab EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustusest need, mis neile tingimustele vastavad.

13      Määruse põhjenduses 4 on märgitud siiski järgmist:

„Käesolev määrus ei piira liikmesriikide võimalust teatada väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavast abist. Komisjon hindab selliseid teateid eelkõige käesolevas määruses sätestatud tingimuste põhjal. Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat riigiabi käsitlevad suunised tuleks käesoleva määruse jõustumise päevast kehtetuks tunnistada, sest nende sisu asendab käesolev määrus.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1.     Haldusmenetlus

14      Freistaat Sachen (Saksimaa) andis vastavalt Saksimaa majandus- ja tööministeeriumi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete programmile, mille eesmärk oli ettevõtjate tootlikkuse suurendamine (edaspidi „programm”), mis võeti esmakordselt vastu aastal 1992, vabade elukutsete esindajatele ning tööstus- ja kaubandusvaldkonna väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes olid kas asutatud liidumaal või kelle asukoht oli seal, nende taotluse alusel tagastamatut toetust projektidele, mis soodustasid majanduse arengut. Esimest korda teatati komisjonile programmist EÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 3 alusel (muudetuna EÜ artikli 88 lõige 3) Saksamaa Liitvabariigi Alalise Esinduse 3. juuli 1992. aasta kirjaga. Abi kiideti heaks komisjoni 30. septembri 1992. aasta kirjaga.

15      Programmi kehtivuse aega pikendati mitmeid kordi, kusjuures iga pikendamisega kaasnes programmi muutmine ja ajakohastamine. Muudatustest teatati iga kehtivusperioodi möödudes, vastavalt kavade kiirendatud läbivaatamist käsitlevale teatisele. Komisjon kiitis vastavalt oma 3. aprilli 1996. aasta ja 12. novembri 1998. aasta kirjadega heaks üksteisele järgnevad teatised 26. veebruarist 1996 ja 6. oktoobrist 1998. Selle abimeetme, millest teatati 6. oktoobril 1998 ja mis kiideti heaks 12. novembril 1998, kehtivus lõppes 31. detsembril 2000 (Saksimaa Teataja, 8. aprill 1999, nr 14, lk 289).

16      Saksamaa Liitvabariik teatas 29. detsembri 2000. aasta kirjaga, mis saabus komisjoni 3. jaanuaril 2001, EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt programmi uude versiooni kaasatud kuuest alaprogrammist. Teatises sooviti veel kord pikendada programmi kehtivust viie aasta võrra, alates 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2005. Nagu varasemate teatiste puhulgi, oli ka selle teatise puhul kasutatud komisjoni poolt kiirendatud menetluse jaoks ettenähtud vormi.

17      12. jaanuaril 2001 võttis komisjon vastu VKE‑dele erandeid sätestava määruse, mida oli eelnõu staadiumis arutatud riigiabivaldkonna nõueandekomitees, mis koosneb liikmesriikide esindajatest ja on loodud volitusmääruse artikli 7 alusel. VKE‑dele erandeid sätestava määruse artikli 10 kohaselt jõustus see määrus kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas, nimelt 2. veebruaril 2001, st kaks päeva pärast, kui oli möödunud kavade kiirendatud läbivaatamist käsitlevas teatises ette nähtud 20 tööpäeva pikkune tähtaeg.

18      Komisjon märkis 5. veebruari 2001. aasta kirjas, et tal ei ole võimalik abikavasid kiirendatud läbivaatamise korras heaks kiita. Komisjon palus Saksamaa Liitvabariigil teatada, „kas tegevus, millele antakse „pehmet abi” („soft aid”), on [VKE‑dele erandeid sätestava määrusega] kooskõlas, st kas kõnealuses teatises ettenähtud abi mahtu on võimalik vähendada [VKE‑dele] erandeid sätestava määrusega ettenähtud määrani” ning täpsustas, et „juhul, kui see ei ole võimalik, on vajalik esitada konkreetsed põhjendused (majanduspoliitikast lähtuv vajalikkus ja kokkusobivus)”.

19      Saksamaa Liitvabariik esitas 12. märtsi 2001. aasta kirjas märkused, milles tõi ära analüüsi, mis oli tema seisukohalt põhjenduseks abikavade heakskiitmisele. Saksamaa Liitvabariik pöördus uuesti komisjoni poole oma 13. märtsi 2001. aasta kirjaga.

20      Saksimaa majandus- ja tööministeerium esitas menetluse raames 1. juuni 2001. aasta kirja, edastades komisjonile märkused Saksamaa Liitvabariigi poolt teatamismenetluses esitatud argumentide toetuseks.

21      14. juunil 2001 toimus Berliinis Saksamaa Liitvabariigi ja komisjoni esindajate kohtumine.

22      2. augusti 2001. aasta teatises, mis tugines VKE‑dele erandeid sätestava määruse artikli 9 lõikele 1, teatas Saksamaa Liitvabariik komisjonile oma otsusest rakendada ellu kuus teatatud abikavas käsitletud alaprogrammi, ajavahemikus kuni 31. detsembrini 2008 või kuni sellise otsuse tegemiseni, millega kiidetakse abiprojekt heaks sellisena, nagu sellest teatati, ning seda ulatuses, milles need on kooskõlas VKE‑dele erandeid sätestava määruses kehtestatud tingimustega.

23      5. septembril 2001 saatis komisjon Saksamaa Liitvabariigile uue teabenõude, soovides teada, kas viimati nimetatu jääb oma esialgse teatise juurde. Saksamaa Liitvabariik vastas 9. oktoobri 2001. aasta kirjaga sellele nõudele jaatavalt.

24      Komisjon teatas 16. novembri 2001. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigile, et kõnealust abikava puudutavasse menetlusse (C 89/01) oli liidetud „ekspordiühinguid” puudutav meede, kuna tegemist on neljandasse alaprogrammi (pealkirjaga „koostöö”) kuuluva osaga, kuid mis seni oli olnud käsitlemisel eraldiseisvas menetluses CP 92/01 – Saksamaa.

25      Komisjon teatas 11. detsembri 2001. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigile otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ettenähtud menetlus (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus”) alaprogrammide „juhendamine”, „messidel ja näitustel osalemine”, „koostöö” ja „toodete disaini arendus” osas (edaspidi „kõnealused abikavad”). Seevastu alaprogrammidele „väliskaubandusalane nõustamine” ja „keskkonnahaldus” ei esitanud komisjon ühtki vastuväidet.

26      Komisjon tuletas ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses Saksamaa Liitvabariigile meelde EÜ artikli 88 lõike 3 peatavat mõju ning rõhutas, et üksiktoetused, mis vastavad kõigile VKE‑dele erandeid sätestava määruse tingimustele, on selle määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt ühisturuga kokkusobivad.

27      Saksamaa Liitvabariik esitas menetluse algatamise kohta omapoolse seisukoha 21. jaanuari 2002. aasta kirjaga. Pärast seda toimus Saksamaa Liitvabariigi ja komisjoni esindajate vahel veel kaks kohtumist, st 19. veebruaril 2002 Brüsselis ja 10. juunil 2002 Berliinis.

28      Ametliku uurimismenetluse algatamise otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 7. veebruaril 2002 (EÜT C 34, lk 2). Komisjon kutsus huvitatud pooli üles esitama talle kõnealuse abikava kohta omapoolseid märkusi. Mingeid märkusi talle ei esitatud.

2.     Vaidlustatud otsus

29      Komisjon võttis 24. septembril 2002 vastu otsuse 2003/226/EÜ, mis käsitleb Saksamaa Liitvabariigi planeeritud abikava – „Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi hõlmav programm – Ettevõtjate tootlikkuse suurendamine Saksimaal” – Alaprogrammid 1 (juhendamine), 4 (messidel ja näitustel osalemine), 5 (koostöö) ja 7 (toodete disaini arendus) (ELT 2003, L 91, lk 13; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

30      Vaidlustatud otsuse sisulised sätted on järgmised:

„Artikkel 1

Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi käsitleva programmi – Ettevõtjate tootlikkuse suurendamine […] – neli alaprogrammi „juhtimine”, „messidel ja näitustel osalemine”, „koostöö” ja „toodete disaini arendus” kujutavad endast riigiabi EÜ […] artikli 87 lõike 1 mõttes.

Artikkel 2

Selles osas, milles artiklis 1 nimetatud neli alaprogrammi ei välju määruse […] nr 70/2001 kohaldamisalast ega ületa selle määrusega kehtestatud abi intensiivsust, võib neid pidada ühisturuga kokkusobivaks EÜ […] artikli 87 lõike 3 punkti c alusel.

Selles osas, milles neis neljas alaprogrammis on nähtud ette abi, mis väljub määruse […] nr 70/2001 kohaldamisalast ja ületab selles määruses kehtestatud abi intensiivsuse, on need ühisturuga kokkusobimatud.

Artikkel 3

Artiklis 1 nimetatud alaprogramm „koostöö” on ühisturuga kokkusobimatu osas, mis näeb ette tegevusabi.

Artikkel 4

Saksamaa võib artiklis 1 nimetatud alaprogrammid ellu viia alles pärast seda, kui need on käesoleva otsusega kooskõlla viidud.

Artikkel 5

Saksamaa teatab komisjonile kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest, milliseid meetmeid ta on võtnud otsuse täitmiseks.

Artikkel 6

Käesolev otsus on tehtud Saksamaa Liitvabariigi suhtes.” [Siin ja edaspidi on otsusele viidatud mitteametlikus tõlkes]

 Menetlus ja poolt nõuded

31      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 4. detsembril 2002.

32      Esimese Astme Kohus (viies laiendatud koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal esiteks kohaldada menetlust korraldavaid meetmeid, paludes pooltel vastata kirjalikult küsimustele ja esitada dokumente, ning teiseks avada suulise menetluse. Pooled vastasid Esimese Astme Kohtu taotlusele ettenähtud tähtaja jooksul.

33      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 21. märtsi 2006. aasta kohtuistungil.

34      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 teine lõik ning artiklid 3 ja 4;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

35      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

36      Hageja esitab oma hagi toetuseks viis väidet. Esimene neist tugineb vaidlustatud otsuse formaalsele õigusvastasusele, mis tuleneb sellest, et komisjon ei kohaldanud kõnealuse abikava suhtes kiirendatud loaandmismenetlust. Teine väide tugineb vaidlustatud otsuse sisulisele õigusvastasusele, mis tuleneb asjaolust, et VKE‑dele erandeid sätestav määrus ei olnud käesoleval juhul kohaldatav. Kolmas väide tugineb asjaolule, et kõnealuse abikava võis heaks kiita väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi käsitlevatele ühenduse suuniste alusel (EÜT 1996, C 213, lk 4; edaspidi „VKE‑dele antavat abi käsitlevad ühenduse 1996. aasta suunised”). Neljas väide tugineb sellele, et komisjon ei kasutanud kõnealuse abikava uurimisel talle kuuluvat kaalutlusõigust ning ühtlasi on rikkunud sellega seonduvat põhjendamiskohustust. Viies väide tugineb asjaolule, et komisjon ei ole tõendanud, et kõnealune abikava kahjustas konkurentsi tegelikult või kujutas endast sellele potentsiaalset ohtu, ning ühtlasi on rikkunud sellega seonduvat põhjendamiskohustust.

1.     Väide, mis tugineb vaidlustatud otsuse formaalsele õigusvastasusele, mis tuleneb sellest, et komisjon ei kohaldanud kiirendatud loaandmismenetlust

 Poolte argumendid

37      Hageja väidab kõigepealt, et Saksamaa Liitvabariik teatas abikavast abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitleva teatise kohaselt ning et komisjon jäi omapoolseks seisukohavõtuks ootama VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumist, selle asemel et täita tal lasuvat kohustust teha otsus 20 tööpäeva jooksul.

38      Hageja väidab vastuseks komisjoni argumendile, mille kohaselt aastast 1992 pärinev abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis ei ole kohustuslik, kuna see pole vastu võetud vastavalt riigiabimenetluse määruse sätetele, et nimetatud määrus jõustus seitse aastat pärast eelnimetatud teatise vastuvõtmist ning et seega ei saa viimati nimetatut selle alusel hinnata. Pealegi, kuigi riigiabimenetluse määrus on hilisem abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlevast teatisest ega sisalda ühtki sellega seonduvat sätet, on komisjon oma määruse jõustumise aja praktikas sellele menetlusele sageli viidanud.

39      Teiseks vaidlustab hageja vaidlustatud otsuses sisalduva komisjoni järelduse, mille kohaselt ei olnud kiirendatud loaandmismenetlus kohaldatav, kuna kõnealune abikava ei kujutanud endast „olemasolevat abi”. Abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitleva teatise punkt 2 näeb ette, et seda menetlust kohaldatakse komisjoni poolt varem heaks kiidetud olemasolevate abikavade muudatustele, kui muudatus hõlmab „ajali[st] pikendami[st] koos eelarve suurendamisega kuni 20% võrreldes esialgse summaga” või kui see tähendab „kohaldamiskriteeriumide karmistami[st]”.

40      Seega kõnealuse abikava kohaldamise tingimusi mitte ainult ei karmistatud võrreldes varasemate meetmetega, vaid komisjon kiitis programmi heaks kahel korral. Hageja on seisukohal, et abikava mõningane sisuline muutmine, mis ulatub kaugemale lihtsalt ajalisest pikendamisest ja eelarve suurendamisest, ei välista iseenesest kiirendatud loaandmismenetluse kasutamist, mida komisjon on pealegi ka möönnud, kiites selle menetluse raames aastatel 1996 ja 1998 heaks programmid, millega pikendati esialgselt aastal 1992 teatatud programmi. Ainuüksi see asjaolu oleks pidanud välistama selle, et komisjon keeldub kasutamast kiirendatud loaandmismenetlust, lähtudes põhimõttest, et keelatud on toimida vastupidiselt oma varasemale praktikale, kui see kahjustab teisi.

41      Kolmandaks väidab hageja, et isegi kui kõnealust abikava peaks käsitletama uue kavana, oleks komisjon pidanud seda uurima ning tegema selle kohta otsuse kiirendatud loaandmismenetluse jaoks ette nähtud 20‑tööpäevase tähtaja jooksul, kuna see tähtaeg kehtib nii olemasolevate kui uute meetmete jaoks. Lisaks leiab hageja vastupidiselt komisjoni seisukohale, et kõnealune abikava ei hõlma ekspordiabi.

42      Hageja väidab neljandaks, et isegi kui kõnealune abikava oleks hõlmanud ekspordiabi, oleks komisjon saanud abikava seda osa uurida väljaspool kiirendatud loaandmismenetlust, samas kui kava ülejäänud osa, mis on esmapilgul ühisturuga kokkusobiv, oleks tulnud selle menetluse kohaselt läbi vaadata ja heaks kiita.

43      Komisjon väidab esmalt, et abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis ei kohusta teda mingil moel 20 tööpäeva jooksul otsust tegema. See tähtaeg on kohaldatav vaid teatud lihtsamate juhtumite osas tehtavatele heakskiitvatele otsustele juhul, kui kõik nõutavad tingimused on täidetud.

44      Lisaks väidab komisjon, et abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitleva teatise järgimise küsimuses ei saa hagi esitada, arvestades, et see teatis võeti vastu enne, kui jõustus riigiabimenetluse määrus, kus kohaldatavate tähtaegade küsimus lõplikult kindlaks määrati. Riigiabimenetluse määrusega kaotati võimalus taotleda teatise läbivaatamist kiirendatud menetluses, kuna nimetatud määruse artikkel 4 sätestas tähtaega puudutava eeskirja ega näinud ette sellise menetluse võimalust. Seega, lähtudes põhimõttest, mille kohaselt hilisem norm, mis on võrdväärne või kõrgemalseisev, tühistab või muudab kehtetuks sellega vastuolus olevad varasemad sätted, mis reguleerivad samu faktilisi asjaolusid ja millel on sama ese, oli kiirendatud loaandmismenetlus „vananenud” ega saa seega olla kohustuslik. Isegi kui komisjon endiselt de facto järgib selliseid suuniseid või muid teatisi, mis enam ei kehti või on „vananenud”, ei ole ta nendega seotud.

45      Lõpuks ei nõustu komisjon hageja nende argumentidega, mille kohaselt kõnealuse abikava puhul olid täidetud abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlevas teatises ettenähtud tingimused ning seda oleks seega saanud selles menetluses heaks kiita.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

46      Abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitleva teatise teises ja viimases lõigus on vastavalt ette nähtud, et komisjon ei ole põhimõtteliselt vastu uutele abikavadele ega olemasolevate abikavade muudatustele, millest on teatatud EÜ artikli 88 lõike 3 alusel ja mis vastavad selles teatises määratletud tingimustele ning et komisjon teeb teatiste alusel otsuse 20 tööpäeva jooksul.

47      Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 54 märkinud, et vastupidiselt sellele, mida väidab Saksamaa Liitvabariik, ei oleks kõnealust abikava tulnud kiirendatud loaandmismenetluses läbi vaadata, kuna selles asjas tuli menetlussätetena kohaldada riigiabimenetluse määruse sätteid.

48      Kõigepealt tuleb mainida, et kui komisjon märkis, et kohaldada tuleb riigiabimenetluse määruse sätteid, mitte abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlevat teatist, soovis ta sellega kaudselt öelda ka seda, et nimetatud teatisel puudub alates riigiabimenetluse määruse jõustumisest ese. Selline seisukoht ilmneb sõnaselgelt komisjoni kirjalikest märkustest, kus ta väidab konkreetselt, et teatis on „vananenud”, kuna see ei ole kooskõlas riigiabimenetluse määrusega, sest viimati nimetatu artikkel 4 sätestab tähtaega puudutava eeskirja ega näe ette kiirendatud loaandmismenetluse võimalust.

49      Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduse 54 punktis 1 siiski pidanud vajalikuks välja tuua mitte seda, et abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis on „vananenud”, vaid et see ei olnud kohaldatav, kuna käesolevas asjas ei olnud täidetud selles ettenähtud kriteeriumid.

50      Lõpuks nähtub toimikust, et komisjon ei vaidle vastu hageja väitele, mille kohaselt ta on pärast riigiabimenetluse määruse jõustumist endiselt kiirendatud menetlust kasutanud, vaid piirdub sellega, et rõhutab, et ei ole seotud teatiste ja suunistega, mis enam ei kehti, isegi juhul kui ta neid de facto endiselt järgib.

51      Mis puudutab kõigepealt küsimust, kas abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis on riigiabimenetluse määruse vastuvõtmise tulemusena „vananenud”, siis tuleb märkida, et lisaks asjaolule, et see määrus ei sisalda selle kohta mitte mingisuguseid viiteid, avaldati alles 30. aprillil 2004, st viis aastat pärast selle jõustumist, Euroopa Liidu Teatajas üks teatis, mis käsitleb teatavate riigiabi valdkonna poliitikaga seonduvate aktide vananemist (ELT 2004, C 115, lk 1; edaspidi „teatis vananenud aktide kohta”), milles on nende hulka arvatud ka abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis. Selle teatise kolmandas lõigus on märgitud, et „alates käesoleva teatise Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast ei kohalda [komisjon] enam üheski valdkonnas järgmisi akte sõltumata sellest, milline on nende õiguslik staatus: […] 13) [abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis]”.

52      Samuti tuleb mainida, et vananenud akte käsitleva teatise teises lõigus on täpsustatud, et paljud riigiabivaldkonna menetlusküsimusi puudutavad aktid, sh „teatised kiirendatud läbivaatamise kohta” kaotasid kehtivuse peale seda, kui võeti vastu komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999 (ELT L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3; edaspidi „riigiabimenetluse määruse rakendusmäärus”), mis tugineb riigiabimenetluse määruse artiklile 27. Seega kaotas abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis vananenud akte käsitleva teatise põhjenduste kohaselt kehtivuse seetõttu – ja pärast seda –, kui võeti vastu riigiabimenetluse määruse rakendamise määrus. Seda asjaolu selgitab see, et viimati nimetatu artiklis 4 on mõningate olemasolevate toetuste muudatuste jaoks nähtud ette lihtsustatud teatamiskord, mis langeb olulises osas kokku abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitleva teatise punktis 2 ettenähtud kriteeriumidega (heakskiidetud toetusprogrammi eelarve suurendamised üle 20%, sellise programmi kehtivusaja pikendamine eelarve suurendamisega või ilma ning heakskiidetud toetusprogrammi kohaldamiskriteeriumide karmistamine) ning mis näeb ühtlasi ette lühema tähtaja kui riigiabimenetluse määruse artiklis 4 sätestatu, st antud juhul üks kuu, mille jooksul annab komisjon endast parima, et menetluses otsus vastu võtta.

53      Pealegi – ja vastupidiselt sellele, mida komisjon on väitnud kirjalikes märkustes – ei ole omavahel kuidagi vastuolus ühelt poolt riigiabimenetluse määrus, mis näeb Euroopa Kohtu 11. detsembri 1973. aasta otsusest kohtuasjas 120/73: Lorenz (EKL 1973, lk 1471, punkt 4) tuleneva praktika kohaselt abikavade esialgse uurimise etapi jaoks ette maksimaalselt kahekuulise tähtaja juhtudeks, kui teatamine toimub üldiselt kohaldatava tavapärase teatamismenetluse kohaselt, ja teiselt poolt abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis, mis näeb erijuhtumeid puudutava lihtsustatud teatamiskorra jaoks ette vaid 20‑päevase tähtaja.

54      Tuleb nentida, et abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis ei kuulu kohaldamisele alles alates 30. aprillist 2004, st vananenud akte käsitleva teatise ja riigiabimenetluse määruse rakendamise määruse avaldamise kuupäevast.

55      Neil asjaoludel tuleb teiseks uurida, kas komisjon võis vaidlustatud otsuse põhjenduses 54 õigustatult kinnitada, et abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis ei olnud käesoleval juhul kohaldatav, kuna vaidlusalune abikava ei kujutanud endast ei uut abikava ega olemaoleva abikava muudatust selle teatise mõttes.

56      Esiteks, nagu Esimese Astme Kohus on juba varem nentinud, tuleneb abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitleva teatise teisest ja viimasest lõigust, et isegi juhul, kui abikava projekt vastab kõigile tingimustele 20‑tööpäevase tähtaja kohaldamiseks, ei ole komisjonil üksnes „põhimõtteliselt” kohustust esitada pärast tähtaja möödumist vastuväiteid, säilitades sel moel täiel määral oma volitused „otsuse tegemiseks”, st teha vajaduse korral otsus ametliku uurimismenetluse avamise kohta ning teha selle menetluse raames kas positiivne, tingimuslik või negatiivne lõplik otsus (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑2123, punkt 34).

57      Teiseks tuleb märkida, et tingimusi, mis peavad teatatud abikavade puhul olema täidetud, et komisjon ei esitaks nende suhtes 20 tööpäeva jooksul põhimõtteliselt vastuväiteid, tuleb tõlgendada kitsalt, kuna kiirendatud loaandmismenetlus kujutab endast erandit teatiste läbivaatamise tavapärasest korrast.

58      Tuleb meenutada, et eespool nimetatud teatise punkti 2 kohaselt võib olemasoleva abi muudatus, mille suhtes kohaldatakse kiirendatud loaandmismenetlust, hõlmata kas kehtivusaja pikendamist ilma eelarve suurendamiseta; olemasoleva eelarve suurendamist kuni 20% võrreldes esialgse summaga, kuid ilma pikendamiseta; ajalist pikendamist koos eelarve suurendamisega kuni 20% võrreldes esialgse summaga, või kohaldamiskriteeriumide karmistamist. Siit järeldub, et olemasoleva abikava igasugused muud muudatused, eelkõige need, millega lihtsustatakse abiandmise tingimusi või suurendatakse abi intensiivsust, välistavad selle, et seda abikava käsitlev teatis võidakse läbi vaadata kiirendatud loaandmismenetluses.

59      Käesoleval juhul tuleb nentida, et kõnealusest abikavast teatati komisjonile 29. detsembril 2000 vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 3 ja kiirendatud loaandmismenetluse kohaselt, väites, et tegemist on sellise eelnevalt heakskiidetud abikava „muudatuse ja kehtivusja pikendamisega”, mis on endiselt kehtiv, kuid mille kehtivusaeg lõpeb 31. detsembril 2000. Seega on ilmne, et Saksamaa Liitvabariik soovis, et kohaldataks kiirendatud loaandmismenetlust.

60      Mis puudutab esiteks alaprogrammi „juhendamine” ning konkreetsemalt uusi ettevõtjaid, siis ühele päevale vastavat abisummat selle absoluutväärtuses suurendati 500 euroni, samas kui eelnevalt heakskiidetud kava kohaselt oli see 800 Saksa marka (409,03 eurot).

61      Mis puudutab teiseks alaprogramme „messidel ja näitustel osalemine”, „koostöö” ja „toodete disaini arendus” ning samuti teatud eriprojekte, eelkõige neid, mis viiakse läbi piirkondades, mida määratletakse kui „piirkondi, millel tuleb silmitsi seista eriomaste probleemidega”, siis võrreldes eelnevalt heakskiidetud abikavas sisalduvaga suurendati kõnealuses abikavas ettenähtud maksimaalse abi intensiivsust.

62      Mis puudutab alaprogrammi „messidel ja näitustel osalemine”, siis kõnealuses abikavas suurendati eriomaste probleemidega piirkondades asuvatele väikestele ettevõtetele ettenähtud maksimaalset abimäära võrreldes eelnevalt heakskiidetud abikavas ettenähtuga 50%‑lt 60%‑le.

63      Mis puudutab alaprogrammi „koostöö”, siis olgugi et üldiselt kohaldatava abi maksimaalset intensiivsust vähendati 70%‑lt 65%‑le, suurendati kavandatava maksimaalse abi määra 80%‑ni otstarbekusuuringute rahastamise ja ühenduse algatuse Interreg III raames läbi viidud projektide osas, mis hõlmavad vähemalt viit väikest ja keskmise suurusega ettevõtet, ning samuti väikeste ettevõtete läbiviidavate projektide osas.

64      Mis puudutab lõpuks alaprogrammi „toodete disaini arendus”, siis kõnealuses abikavas suurendati eriomaste probleemidega piirkondades asuvatele väikestele ettevõtetele ettenähtud maksimaalset abimäära võrreldes eelnevalt heakskiidetud abikavas ettenähtuga 50%‑lt 70%‑le.

65      Eeltoodust tuleneb, et olemasolevasse abikavasse tehtud muudatused on suuremad sellest, mis võimaldaks teatist vaadata läbi kiirendatud loaandmismenetluses. Õigupoolest on iga kõnealuse abikava alaprogrammi juures tegemist kavandatud abi maksimaalmäära suurendamisega, seda vähemalt teatud abisaajate osas. Nagu eespool punktist 58 järeldub, on abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlevas teatises nenditud, et seda korda võib kasutada vaid juhul, kui asjassepuutuvad muudatused hõlmavad kas abikava kehtivusaja pikendamist, asjassepuutuva üldeelarve suurendamist kuni 20% koos ajalise pikendamisega või ilma selleta või kohaldamiskriteeriumide karmistamist. Käesoleval juhul ei saa tehtud muudatusi, mis kujutavad endast eelkõige abimäära intensiivsuse suurendamist, selle korra alusel läbi vaadata, kuna nendega lihtsustatakse asjassepuutuvat abikava.

66      Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt oleks komisjon siiski pidanud abikava kiirendatud korras läbi vaatama ka juhul, kui abikava oleks tulnud käsitleda uuena, siis tuleb nentida, et alaprogrammi „koostöö” kuuluv abimeede oli mõeldud selleks, et vähemalt kolm väikest ja keskmise suurusega ettevõtet saaksid ekspordiühinguna üheskoos välisriikides turgu leida (gemeinsame Erschliessung ausländischer Märkte). Abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitleva teatise punkti 1 viimases lõigus on märgitud, et „[m]enetlus ei hõlma ühendusesiseses kaubanduses toimuvale ekspordile antavat abi ega tegevusabi”.

67      Seega võis komisjon õigustatult asuda seisukohale – nagu ta on vaidlustatud otsuse põhjenduse 54 punktis 1 märkinud –, et kõnealune kava nägi ette ühendusesiseses kaubanduses ekspordile antava abi ning seda ei saa kiirendatud loaandmismenetluses läbi vaadata, kuna seetõttu ei saa seda käsitleda uue abikavana.

68      Selles osas tuleb lisada, et isegi kui põhjalikuma analüüsi tulemusel peaks jõutama järeldusele, et kõnealune meede ei kujuta endast „ühendusesiseses kaubanduses ekspordile antav[at] abi”, ei oleks komisjon sellegipoolest kohustatud kiirendatud loaandmismenetlust kasutama, kuna esmapilgul võib selline kahtlus tekkida. Nagu komisjon oma kirjalikes märkustes rõhutab, on see menetlus mõeldud selleks, et võimaldada kiirendatult anda luba abikavadele, mille osas ei esine kahtlusi, et need on riigiabivaldkonna eeskirjadega kooskõlas, ning mille kohta saab juba esmapilgul öelda, et neile võidakse anda positiivne hinnang. See kehtib seda enam, kuna – nagu eespool punktis 56 meenutatud –, ei ole komisjonil üksnes „põhimõtteliselt” kohustust esitada pärast 20‑tööpäevase tähtaja möödumist vastuväiteid.

69      Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt – kuna komisjon asus seisukohale, et teatatud abikava hõlmab ekspordiabi – oleks kõnealused meetmed saanud ülejäänud abikavast eraldada, mida siis oleks saanud kiirendatud loaandmismenetluses läbi vaadata, siis see tuleb tagasi lükata. Õigupoolest – peale selle, et abikavade kiirendatud läbivaatamist käsitlev teatis ei sätesta võimalust sellise osalise loa andmiseks, tuleneb ühtlasi ka eelnevast, et tehtavaid muudatusi arvestades ei olnud kiirendatud loaandmismenetluse kasutamiseks nõutavad tingimused täidetud.

70      Seega tuleb järeldada, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 54 asunud õigustatult seisukohale, et kõnealuse abikava teatist ei saa kiirendatud loaandmismenetluses läbi vaadata, kuna teatatud abikava ei kujutanud endast ei uut kava ega olemaoleva kava muudatust selle teatise mõttes.

71      Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

2.     Väide, mis puudutab vaidlustatud otsuse sisulist õigusvastasust tulenevalt VKE‑dele erandeid sätestava määruse kohaldamatusest

 Poolte argumendid

72      Hageja väidab kõigepealt, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna komisjon oleks kõnealuse abikava uurimisel pidanud lähtuma õigusaktist, mis oli kehtiv hetkel, mil komisjon sai teatise kätte, st lähtudes 3. jaanuaril 2001 kohaldamisele kuuluvatest VKE‑dele antavat abi käsitlevatest ühenduse 1996. aasta suunistest, mitte VKE‑dele erandeid sätestavast määrusest, mis jõustus 2. veebruaril 2001. Seega puudub vaidlustatud otsusel õiguslik alus, see aga on piisav otsuse tühistamise alusena. Pealegi viis vaidlustatud otsuse põhjenduses 55 sisalduv komisjoni analüüs, mis põhineb üleminekumeetmete puudumisel ja asjaolul, et VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumiskuupäeval kaotasid VKE‑dele antavat abi käsitlevad ühenduse 1996. aasta suunised kehtivuse, hindamiskriteeriumide asendamiseni ning käesoleval juhul nende karmistamiseni menetluse käigus, mis on õigusvastane.

73      Kohtupraktika, millele komisjon viitab, toetamaks argumenti, mille kohaselt oli ta kohustatud kohaldama VKE‑dele erandeid sätestavat määrust, arvestades asjaolu, et varasema eeskirja kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele tuleb kohaldada uut eeskirja koheselt (Euroopa Kohtu 29. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑162/00: Pokrzeptowicz-Meyer, EKL 1992, lk I‑1049, punktid 49‑55), ei ole asjakohane. Käesoleval juhul ei ole tegemist kindlaksmääratud meetmete tulevaste tagajärgedega, vaid selgelt piiritletud tähtajal kohaldatava hindamiskriteeriumiga. Seega ei saa komisjon viidata asjaolule, et abimeetme tagajärjed saabusid pärast VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumist, mis antud juhul iseloomustab kõiki teisi olemasolevaid ja heakskiidetud abimeetmeid.

74      Teiseks väidab hageja, et põhimõte, mille kohaselt abikava suhtes kohaldatakse õigusakte, mis on abikavast teatamise ajal kehtivad, on kooskõlas komisjoni otsusetegemise praktikaga; komisjon ise kasutab seda kriteeriumi, nagu tuleneb piirkondliku riigiabi andmise juhendi punktist 6.1, raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (EÜT 1999, C 288, lk 2; ELT eriväljaanne 08/01, lk 322) punktidest 98 ja 100, autosektori riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (EÜT 1997, C 279, lk 1) punktist 2.6 ning suurtele investeerimisprojektidele mõeldud piirkondliku abi mitmesektoriliste suuniste (EÜT 2002, C 70, lk 8) punktist 39 jj.

75      Järelikult ei saa komisjon eespool nimetatud põhimõtet individuaalse otsusega vaikimisi muuta, nagu Euroopa Kohus on 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsuses C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑1125, punkt 44) selgelt öelnud. Komisjon on seda käesoleval juhul siiski teinud, eemaldudes ka kohtupraktikast, mille kohaselt ta on oma halduspraktikaga õiguslikult seotud (eespool viidatud kohtuotsus CIRFS jt vs. komisjon, punktid 34 ja 36; Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑2169, punkt 57), mis tähendab, et vaidlustatud otsuse kontrollimisel tuleb arvestada eeskirju, mida institutsioon on ise enda suhtes kehtestanud (Esimese Astme Kohtu 5. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑149/95: Ducros vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2031, punkt 61). Siit järeldub, et komisjon ei saa väita – vaidlustamaks põhimõtet, mille kohaselt tuleb abi hinnata teatamise hetkel kohaldatavate kriteeriumide alusel –, et eespool punktis 74 viidatud näited puudutavad juhtumeid, mil seadusandja on sõnaselgelt määratlenud kohtupraktikast tulenevast eeskirjast erineva eeskirja. Pealegi, lisaks asjaolule, et komisjon on ise seadusandja, võimaldaks selline mõttekäik tal ennast vabastada igasugusest kohustusest tagada otsusetegemise praktika järjepidevust.

76      Komisjoni argument, mille kohaselt oli ta sunnitud kohaldama VKE‑dele erandeid sätestavat määrust seetõttu, et ta oli enne selle määruse jõustumist sellele viidates uurinud paljusid teatatud abiprogramme, pole samuti asjakohane, eriti kuna sisuliselt oli tegemist juhtumitega, mis puudutasid väljaõppele ja investeeringutele suunatud abi. Pealegi oleks saanud abi, millest liikmesriigid olid teatanud enne VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumist ning mis olid sellega kooskõlas, ühtlasi ka selle akti alusel heaks kiita.

77      Hageja väidab lisaks, et liikmesriigid saavad abikava ühisturuga kokkusobivust usaldusväärselt hinnata vaid siis, kui abikava uurimisel lähtutakse sellest teatamise hetkel kehtivast õigusest. Seevastu komisjoni lähenemisviis kohustab liikmesriike hindama abikava rakendamist õiguse edasistest ebakindlatest arengutest lähtudes, mis pole kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega. Liikmesriikidel ei ole võimalik ette teada arutlusjärgus olevate ühenduse määruste, juhiste või suuniste jõustumiskuupäeva ja sisu. Ettepanek VKE‑dele erandeid sätestava määruse eelnõu kohta märkuste esitamiseks avaldati peaaegu kaks aastat enne selle jõustumist, mis näitab, et võimatu oli ette ennustada uue määruse jõustumise kuupäeva või selle jõustumist üldse.

78      Kolmandaks viib komisjoni lähenemisviis absurdsete tulemusteni. Kohtupraktika kohaselt on komisjonil õigus nõuda sellise abi tagastamist, mida on antud vaatamata selle rakendamise keelule, vaid juhul, kui abikava on ühisturuga kokkusobimatu ka sisuliselt (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1987, lk I‑307, punkt 20 jj). Vorminõutele mittevastava abikava ühisturuga kokkusobivust tuleks hinnata abikava rakendamise hetkel, mida komisjon on pealegi sõnaselgelt ette näinud keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (EÜT 2001, C 37, lk 3; edaspidi „keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suunised”) punktis 82. Hageja on seisukohal, et sellest järeldub, et kui ta oleks kõnealusest abikavast ühenduse õiguse kohaselt komisjonile teatamise asemel selle ellu rakendanud, kuuluksid kohaldamisele VKE‑dele antavat abi käsitlevad ühenduse 1996. aasta suunised. Seega ei saanud ta abikava rakendada põhjusel, et järgis õigusnorme.

79      Neljandaks väidab hageja ka seda, et esialgne teatis oli lõplik. Komisjonil pole alust kinnitada, et VKE‑dele erandeid sätestav määrus kuulus kohaldamisele põhjusel, et tema poole taotletud teave jõudis temani alles pärast selle määruse jõustumist, nii et teatist ei saa pidada ebatäielikuks ainuüksi seetõttu, et komisjon nõuab täiendavat teavet. See, kas teatis on lõplik või mitte, ei kuulu komisjoni kaalutlusõiguse alusel otsustatavate küsimuste hulka, kuna vastupidise eelduse korral saaks komisjon uurimistähtaega omavoliliselt ja määramatult pikendada.

80      Hageja tuletab meelde, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on teatis lõplik siis, kui see sisaldab algusest peale või liikmesriigi poolt komisjoni küsimustele antud vastuste tulemusena teavet, mis on vajalik, et komisjon saaks kujundada esialgse arvamuse küsimuses, kas abi on asutamislepinguga kokkusobiv (eespool punktis 53 viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Lorenz, ja 15. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑99/98: Austria vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1101, punktid 54 ja 56). Liikmesriik saab väita, et teatis on lõplik, isegi kui ta otsustab abi mitte rakendada ega saa seega riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõike 6 ja artikli 5 lõike 3 kohaselt tugineda eeldusele, et teatis oli algselt lõplik. Hageja lisab selle kohta, et liikmesriigi koostööd komisjoniga esialgses uurimismenetluses ei tohiks tõlgendada kui loobumist kõikvõimalike hilisemate vastuväidete esitamisest.

81      Komisjoni poolt Saksamaa ametiasutustele 5. veebruaril 2001 saadetud kirjas esitatud nõuded, mis puudutasid esiteks abi ühisturuga kokkusobimise hindamist ja teiseks seda, kas kõnealust abikava sai muudatuse läbi viia kooskõlla VKE‑dele erandeid sätestava määrusega, mis jõustus vaid kolm päeva varem, tõendavad asjaolu, et komisjon oli kõnealuse abikava kohta esmase arvamuse juba kujundanud, mis on vastuolus kinnitusega, et tal polnud võimalik teatist taotletud teabe puudumisel hinnata. Seega ei saa komisjon ka väita, et teatises ei olnud alaprogrammi „koostöö” teatud aspekte sõnaselgelt välja toodud ning et nende kohta tuli taotleda teavet menetluses CP 92/01, mis on seotud käesoleva teatamismenetlusega (vt eespool punkt 24). Need küsimused puudutasid teatise üht kõrvalist aspekti, nii et neile antud vastus ei olnud komisjonile arvamuse kujundamiseks vajalik.

82      Sel moel toimides läks komisjon seega vastuollu omaenda halduspraktika aluseks olevate põhimõtetega. Olles teadlikult lasknud mööduda kiirendatud loaandmismenetluses ettenähtud 20‑päevase uurimistähtaja ja oodanud ära VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumise, soovis komisjon Saksamaa Liitvabariigile teabenõude saatmisega jätta muljet, et teatis ei olnud lõplik. Sel moel toimides on komisjon rikkunud riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõikes 1 ettenähtud kohustust vaadata teatis läbi „niipea, kui [ta] on selle kätte saanud”.

83      Komisjon väidab esmalt, et erandeid sätestavatel määrustel on topelteesmärk, st esiteks välistada teatud abi puhul teatamiskohustus ja komisjoni poolt läbi viidav loaandmismenetlus, ning teiseks asendada varasemaid ühenduse juhiseid ja suuniseid. Need jõustuvad komisjoni poolt määratud kuupäeval, kuuluvad üldiselt kohaldamisele viie aasta vältel ning näevad ette, et nende kehtivusaja möödumisel säilitavad nende alusel välja arvatud abikavad kuuekuulise kohandamisperioodi vältel oma staatuse.

84      Mis puudutab esmalt hageja argumenti seoses õigusnormide ajalise kohaldamisega, siis komisjon viitab Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt materiaalõigusnormi kohene kohaldamine varasema eeskirja kehtivusajal tekkinud olukorra tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes kujutab endast sellist ühenduse õiguse põhimõtet, mida kohaldatakse piiranguteta (Euroopa Kohtu 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 270/84: Licata vs. CES, EKL 1984, lk 2305, punkt 31; 2. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑122/96: Saldanha ja MTS, EKL 1996, lk I‑5325, punktid 12–14, ja eespool punktis 73 viidatud kohtuotsus Pokrzeptowicz-Meyer, punktid 49–55). Seega oli komisjon käesolevas asjas kohustatud kohaldama VKE‑dele erandeid sätestavat määrust, kuna olgugi et teatamine toimus varasemate sätete kehtivusajal, ei mõjuta see seda, et teatatud meetme tulevikus tekkivaid tagajärgi tuleb hinnata nende kehtivusajal.

85      Komisjon väidab teiseks, et hageja poolt toodud näited tema otsusetegemise praktika järjepidevuse kohta (vt eespool punkt 74) puudutavad kõik juhtumeid, mil seadusandja on sõnaselgelt ette näinud teatamise hetkel kehtiva õigusakti kohaldamise (eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Saldanha ja MTS, punkt 14), samas kui VKE‑dele erandeid sätestavas määruses ei ole selle kohta ühtki sätet. Pealegi oleks sellise argumendi kohaselt, et komisjon ei saa oma praktikast kõrvale kalduda, teatava praktika tagajärjeks absurdne olukord, kus see praktika muutuks ülemaks kui kohustuslik ja nõuetekohaselt avaldatud õigusnorm, mis tähendab, et eitataks täielikult komisjoni pädevust eeskirju kehtestada.

86      Komisjon on seisukohal, et kõnealune abikava, millest teatati teadlikult vahetult enne VKE‑dele antavat abi käsitlevate ühenduse 1996. aasta suuniste kehtivusaja lõppemist, ei vasta tema uuele poliitikale väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava abi valdkonnas. Komisjon väidab, et pealegi on tema loaandmispraktika ühtne, viidates arvukatele näidetele, kus abikavad, millest teatati enne VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumist, vaadati läbi selle alusel. Ta lisab, et juhul, kui kõnealune abikava oleks VKE‑dele antavat abi käsitleva ühenduse 1996. aasta suuniste alusel heaks kiidetud, oleks see jäänud kehtima kogu VKE‑dele erandeid sätestava määruse kehtivusajal.

87      Kolmandaks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt oleks tal olnud kasulikum programm ilma sellest teatamata ellu rakendada, siis väidab komisjon, et sel juhul oleks ta pidanud algatama ametliku uurimismenetluse ning kohaldama otsuse kuupäeval kehtivaid õigusakte, st VKE‑dele erandeid sätestavat määrust, vähemalt selle jõustumisele järgneva perioodi osas ning tulemusega, mis on teada. Hageja viide keskkonnakaitseks antavat abi käsitlevatele ühenduse suunistele on täielikult asjakohatu, kuna esiteks käsitletakse neis suunistes abi, millest ei ole teatatud, samas kui käesoleval juhul on abikavast teatatud, ja teiseks ei ole komisjon VKE‑dele erandeid sätestava määruse kohaldamisala küsimuses seotud keskkonnakaitseks antavat abi käsitlevate ühenduse suunistega.

88      Neljandaks, mis puudutab hageja väidet, mille kohaselt oli teatis lõplik, siis komisjon väidab, et nõutud teave oli vajalik ning pole õige väita, et Saksamaa Liitvabariik ei esitanud enam uusi fakte. 12. märtsi 2001. aasta kirjale lisatud esildises oli ta märkinud jaotise „tõhusad nõustamisteenused/juhendamine” jaoks mõeldud abi intensiivsuse, kuigi teatises mitte mingeid andmeid selle kohta ei olnud märgitud. Lisaks oli alles nimetatud esildises üksikasjalikumalt välja toodud „piirkonnad, millel tuleb silmitsi seista eriomaste probleemidega”. Pealegi sisaldasid eespool mainitud kiri ja selle lisad, mis esitati hiljem, 20. märtsil 2001, hulga uut teavet faktide ja nende tausta kohta.

89      Komisjon on seisukohal, et hageja on sel moel rikkunud riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõikes 6 ja artikli 5 lõikes 3 sätestatut, mis näeb ette erandi eespool punktis 53 viidatud kohtuotsusest Lorenz (punkt 4) lähtuvast praktikast ning ka praktikast, mis lähtuv eespool punktis 80 viidatud kohtuotsusest Austria vs. komisjon (punkt 29) ning kohtujurist Jacobsi ettepanekust selle kohtuotsuse osas (EKL 2001, lk I‑1105, punktid 24–28). Õigupoolest tuleneb neist sätetest, et riigiabimenetluse määruse artiklis 4 ettenähtud tähtaegade eiramine ei ole täielikult keelatud, kuigi sellegipoolest võivad nende ületamisel komisjoni seisukohast olla rasked tagajärjed.

90      Komisjon lisab selle kohta, et liikmesriik peab komisjoniga parimal võimalikul moel koostööd tegema, kuid juhul, kui viimati nimetatu oma kohustusi rikub, säilib tal siiski võimalus viivitamatult oma õigusi kaitsta. Käesoleval juhul oleks Saksamaa Liitvabariik pidanud nõuetekohaselt põhjendatud teadaandega komisjonile teatama, et tema seisukohast on teatis vastavalt riigiabimenetluse määruse artikli 5 lõikele 3 lõplik. Seejärel oleks Freistaat Sachsen saanud – pärast komisjoni teavitamist, kuid komisjonilt vastust saamata – teatatud meetmed riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõike 6 alusel 15 tööpäeva jooksul ellu rakendada.

91      Kuna Saksamaa Liitvabariik ei kasutanud seda võimalust, mis oli talle antud riigiabimenetluse määrusega, loobus ta seeläbi sellega seonduvast õiguskaitsest. Igal juhul ei vaielnud Saksamaa Liitvabariik ja Saksimaa vastu ametliku uurimismenetluse algatamisele, nõustudes seega, et menetlus ja vajadus lisateabe kogumiseks on õiguspärased (eespool punktis 80 viidatud kohtuotsuses Austria vs. komisjon ja Euroopa Kohtu 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑398/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑5643).

92      Pealegi oli riigiabimenetluse määruse sätteid arvestades vähetähtis, kas 5. veebruari 2001. aasta kirjaga nõutud teave oli tegelikult vajalik. Isegi kui Esimese Astme Kohus peaks sellele küsimusele vastama eitavalt, ei muudaks see vaidlustatud otsust tühiseks, kuna Saksamaa Liitvabariigil oli võimalus ametliku uurimismenetluse algatamise ja läbiviimise kohta vastuväiteid esitada. Hageja ei saa a posteriori, st pärast ametliku uurimismenetluse lõppu ja lõpliku otsuse tegemist esitada vastuväiteid, mida ta oleks pidanud esitama varasemas menetlusstaadiumis. Sel põhjusel on esialgse teatise ammendavusega seonduv etteheide vastuvõetamatu.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

93      Tuleb jõuda selgusele, kas – nagu hageja väidab – komisjon oleks pidanud kõnealuse abikava uurimisel lähtuma VKE‑ele antavat abi käsitlevatest ühenduse 1996. aasta suunistest, mis kehtisid teatamise hetkel, või kas ta võis nimetatud abikava uurida VKE‑dele erandeid sätestava määruse alusel, mis jõustus pärast teatamise kuupäeva – nagu ta seda tegi – arvestades, et hinnata tuli teatatud meetmete tulevikus, st nende kehtivusajal tekkivaid tagajärgi. Selleks tuleb kindlaks teha, kas see määrus oli kohaldatav teatistele, mis olid selle jõustumise kuupäeval „menetluses”.

 VKE‑dele erandeid sätestava määruse kohaldatavus teatistele, mis on selle jõustumise kuupäeval „menetluses”

94      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi menetluseeskirju kohaldatakse üldiselt ka enne nende jõustumist tekkinud õiguslikele olukordadele (Euroopa Kohtu 12. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 212/80: Salumi jt, EKL 1980, lk 2735, punkt 9, ja Esimese Astme Kohtu 28. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑142/01 ja T‑283/01: OPTUC vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑329, punkt 60), ei kehti see materiaalõigusnormide suhtes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühenduse materiaalõigusnorme õiguskaitse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete järgimise tagamiseks tõlgendada nii, et need oleks enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui selline võimalus tuleneb nende sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest (eespool viidatud kohtuotsus Salutmi jt, punkt 9; Euroopa Kohtu 10. veebruari 1982. aasta otsus kohtuasjas 21/81: Bout, EKL 1982, lk 381, punkt 13; 15. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑34/92: GruSa Fleish, EKL 1993, lk I‑4147, punkt 22, ja 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 119; Esimese Astme Kohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑42/96: Eyckeler & Malt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑401, punkt 55, ja 28. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑180/01: Euroagri vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑369, punkt 36).

95      Euroopa Kohus on sellest lähenemisviisist lähtudes rõhutanud, et kuigi üldreeglina on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui ühenduse õigusakti ajalise kehtivuse alguspunktina on määratud jõustumisest varasem kuupäev, võib see erandkorras olla ka teisiti, kui seda nõuab saavutatav eesmärk ja kui huvitatud isikute õiguspärane ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 20, ja eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus Salumi jt, punkt 10). Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, on selline kohtupraktika kohaldatav ka juhtudel, kui õigusakt ise sõnaselgelt tagasiulatuvat kehtivust ette ei näe, kuid see tuleneb selle sisust (Euroopa Kohtu 11. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑368/89: Crispoltoni, EKL 1991, lk I‑3695, punkt 17; 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑487/01 ja C‑7/02: Gemeente Leusden ja Holin Groep, EKL 2004, lk I‑5337, punkt 59, ja 26. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑376/02: Goed Wonen, EKL 2005, lk I‑3445, punkt 33).

96      Siiski väidab komisjon, et see kohtupraktika ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna materiaalõigusnormi kohene kohaldamine varasema eeskirja kehtivusajal tekkinud olukorra tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes kujutab endast sellist ühenduse õiguse põhimõtet, mida kohaldatakse piiranguteta.

97      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse uut eeskirja varasema eeskirja kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele koheselt (eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Licata vs. CES, punkt 31; eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Saldanha ja MTS, punkt 14, ja eespool punktis 73 viidatud kohtuotsus Pokrzeptowicz-Meyer, punkt 50). Lisaks on Euroopa Kohus selles osas täpsustanud, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldamisala ei saa laiendada selleni, et see hakkab üldiselt takistama uue eeskirja kohaldamist (Euroopa Kohtu 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 203/86: Hispaania vs. komisjon, EKL 1988, lk 4563, punkt 19; 29. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑60/98: Butterfly Music, EKL 1999, lk I‑3939, punkt 25, ja eespool punktis 73 viidatud kohtuotsus Pokrzeptowicz-Meyer, punkt 55).

98      Tuleb märkida, et eespool mainitud kohtupraktikast tuleneb ühelt poolt see, et ühenduse õigusnormidel on tagasiulatuv mõju vaid erandjuhtudel, st kui nende sõnastusest või ülesehitusest nähtub selgelt, et selline on seadusandja kavatsus, saavutatav eesmärk nõuab seda ja huvitatud isikute õiguspärase ootuse kaitsest on nõuetekohaselt kinni peetud (vt eespool punktides 94 ja 95 viidatud kohtupraktika). Neil juhtudel tähendab erand seda, et uut eeskirja kohaldatakse tagasiulatuvalt. Teiselt poolt kohaldatakse ühenduse õigusnorme tavaliselt varasema eeskirja kehtivusajal tekkinud olukordade tulevastele tagajärgedele, välja arvatud juhul, kui erisätte kohene kohaldamine on vastuolus huvitatud isikute õiguspärase ootuse kaitsega (vt eespool punktis 97 viidatud kohtupraktika). Neil juhtudel tähendab erand seda, et uut eeskirja olemasolevatele õigussuhtele ei kohaldata. Teist eeldust käsitleva kohtupraktikaga ei ole mõeldud seaduse tagasiulatuvat kohaldamist, arvestades, et asjassepuutuvat uut eeskirja kohaldatakse alates eeskirja jõustumisest lepingu (eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Saldanha ja MTS, ja eespool punktis 73 viidatud kohtuotsus Pokrzeptowicz-Meyer, punkt 52), volituste kestuse (eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Licara vs. CES, punkt 31) või muu õigussuhte (eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus Butterfly Music) allesolevale osale, mille tagajärjed alles saabuvad, seega üksnes tulevikku puudutavas osas.

99      Seda kohtupraktikat arvestades tuleb esmalt kindlaks teha, kas see, kui kõnealuste abikavade kokkusobivusele anti hinnang kriteeriumide alusel, mis olid ette nähtud VKE‑dele erandeid sätestavas määruses, mis jõustus pärast nimetatud abikavast teatamist, tähendab selle määruse tagasiulatuvat kohaldamist, või kas – nagu komisjon väidab – on tegemist lihtsalt uue eeskirja, st käesoleval juhul VKE‑dele erandeid sätestava määruse kohese kohaldamisega sellise VKE‑dele antavat abi käsitlevate ühenduse 1996. aasta suuniste kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele, mis oli nimetatud määruse jõustumise kuupäeval veel pooleli.

100    Selles suhtes tuleb märkida, et võrreldes komisjoni lõpliku otsusega, millega teatatud abi heaks kiidetakse või kokkusobimatuks tunnistatakse, on liikmesriigi ja abisaaja olukord ilmselgelt „pooleli” ja ajutine, kuna teatamine ei tähenda veel heakskiitu. Siiski tuleb abi kokkusobivuse hindamise kriteeriumide kindlaksmääramisel võtta arvesse teatamise hetke, arvestades teatise rolli olulisust ja selle õiguslikke tagajärgi riigiabi uurimise menetluse raames.

101    Õigupoolest peab komisjon riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt uurima teatist „niipea, kui on selle kätte saanud”, seega sel kuupäeval kehtivate õigusnormide alusel. Pealegi algab sellest hetkest kulgema kahekuuline tähtaeg, mille möödumise hetkeks peab uurimise esialgne etapp olema lõpetatud ning mille ületamine võib komisjonile ja asjassepuutuvale liikmesriigile tuua kaasa olulisi õiguslikke tagajärgi, nagu liikmesriigi võimalus abi riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõike 6 kohaselt ellu rakendada ja muuta see sel moel olemasolevaks abiks.

102    See, kui abi kokkusobimise hindamiseks kasutatakse kriteeriume, mis on kehtestatud pärast kõnealusest abist teatamist jõustunud õigusaktiga, tähendab sisuliselt seda, et seda akti kohaldatakse tagasiulatuvalt. Sel juhul on uue õigusakti kehtivusaja algushetkeks määratud jõustumise kuupäevast varasem kuupäev, st kuupäev, mil komisjon sai kätte teatise. Kui abi kokkusobivuse uurimine võiks toimuda pärast abist teatamist jõustunud õigusakti alusel, tähendaks see, et nõustutaks komisjon õigusega valida kohaldatava õigusnorm sõltuvalt sellest hetkest, mil ta on otsustanud uurimise läbi viia. Selline seisukoht ei ole raskesti ühildatav mitte üksnes asjaoluga, et riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõige 1 näeb imperatiivselt ette, et komisjon uurib teatist „niipea, kui on selle kätte saanud”, vaid ühtlasi nõuetega, et komisjoni poolt abi hindamisel kasutatavad kriteeriumid peavad olema läbipaistvad ja ettenähtavad, mis – nagu komisjon ise on menetluses rõhutanud – on tema poolt riigiabi valdkonnas avaldatavate aktide sisuline põhjendus.

103    Teatatud abi kokkusobivuse hindamiseks kasutatavate kriteeriumide muutmist menetluse käigus tulenevalt uue õigusakti jõustumisest ei saa seega pidada sellise kohtupraktika kohaldamiseks, mille kohaselt varasema eeskirja kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele kohaldatakse koheselt uut eeskirja. Õigupoolest on uue eeskirja kohaldamine selle kohtupraktika kohaselt kohustuslik vaid tuleviku osas, samas kui juhul, kui abist on teatatud enne selle jõustumist, tähendab uue eeskirja kohaldamine selle tagasiulatuvat kohaldamist teatamise hetkele, kusjuures kokkusobivuse hindamine toimub ühtse uurimisena isegi siis, kui lõplik otsus kujutab endast akti, mille koostamine toimub mitmes etapis.

104    Pealegi tuleb märkida, et Euroopa Kohus on asunud seoses ST asutamislepinguga hõlmatud abiga, mille maksmisest ei ole ette teatatud, seisukohale, et komisjoni poolt varasema seadustiku kehtivusajal väljamakstud abi kokkusobivuse kohta otsuse tegemise kuupäeval kehtiva seadustiku sätete kohaldamine tähendab ühenduse õigusnormide tagasiulatuvat kohaldamist (eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano, punkt 118). Euroopa Kohus on öelnud, et mitte ükski säte seadustikus, mis kehtis kuupäeval, mil komisjon otsuse vastu võttis, ei näinud ette, et seadustikku võiks kohaldada tagasiulatuvalt, ning abi käsitlevate järjestikuste seadustike ülesehitusest ja eesmärkidest nähtus, et nende vastuvõtmisel oli lähtutud vajadustest, mis esinesid ühel konkreetsel perioodil, mis oli hilisem abi väljamaksmise perioodist (eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano, punkt 120).

105    Samuti on Esimese Astme Kohus seoses abiga, millest oli enne uue eeskirja jõustumist nõuetekohaselt teatatud, asunud seisukohale, et komisjon on toiminud õigesti, kui uuris abikava oma varasemast praktikast tulenevate eeskirjade alusel, mitte lähtudes vahepeal jõustunud uuest eeskirjast, arvestades, et viimati nimetatu on kohaldatav vaid abimeetmete suhtes, mis jõustuvad või on endiselt kehtivad pärast ühte konkreetset kuupäeva, mis on hilisem vaidlusaluste abimeetmetega seonduvast perioodist (Esimese Astme Kohtu 27. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑190/00: Regione Siciliana vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5015, punktid 94–96).

106    Seevastu, arvestades asjaolu, et pärast kõnealusest abist teatamist jõustunud uute keskkonnakaitset käsitlevate suuniste punktis 82 oli sõnaselgelt ette nähtud, et komisjon kohaldab nende sätteid „kõikide teatatud abiprojektide suhtes, mille kohta ta peab tegema otsuse pärast seda, kui suunised on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud, isegi kui projektidest teatati enne suuniste avaldamist”, on Esimese Astme Kohus asunud seisukohale, et komisjon on toimunud õigesti, kui kohaldas viimati nimetatud suuniseid, mitte teatamise hetkel kehtivat eeskirja (Esimese Astme Kohtu 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑176/01: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3931, punkt 137).

107    Eespool mainitud kohtuotsused kinnitavad, et see, kui abi ühisturuga kokkusobivuse hindamiseks kohaldatakse kriteeriume, mis on kehtestatud õigusaktiga, mis on jõustunud seda kuupäeva, mil asjassepuutuv abi välja maksti või sellest teatati, tähendab selle õigusakti tagasiulatuvat kohaldamist. Eespool punktides 94 ja 95 viidatud kohtupraktika kohaselt on selline kohaldamine lubatav vaid juhul, kui asjassepuutuva uue õigusakti sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest tuleneb, et seda tuleb kohaldada tagasiulatuvalt.

108    Eeltoodud järeldust arvestades tuleb seega teiseks kontrollida, kas VKE‑dele erandeid sätestavas määruses oli ette nähtud, et seda kohaldatakse tagasiulatuvalt. Selleks ei tule lähtuda mitte ainult määruse sõnastusest, vaid ka sisust ja eelkõige taotletavast eesmärgist ning vajadusel kontrollida, kas huvitatud isikute õiguspärase ootuse kaitsest on nõuetekohaselt kinni peetud.

109    Käesoleval juhul tuleb siiski esiteks nentida, et VKE‑dele erandeid sätestav määrus ei sisalda ühtki üleminekusätet, mis puudutaks määruse võimalikku kohaldamist enne selle jõustumist teatatud abikavadele.

110    Vastupidiselt komisjoni väidetele ei saa üleminekusätete puudumist tõlgendada nii, et VKE‑dele erandeid sätestav määrus oli selle jõustumise hetkel uurimisel olnud teatiste suhtes kohaldatav. Asjaolu, et abikava uurimine sellest teatamise hetkel kehtiva õigusakti alusel on sõnaselgelt teatud õigusaktides sätestatud, st piirkondliku riigiabi andmise juhendi punktis 6.1, raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste punktidest 98 ja 100, autosektori riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste punktist 2.6, suurtele investeerimisprojektidele mõeldud piirkondliku abi mitmesektoriliste suuniste punktidest 39 ja 40 ning erandeid sätestava määruse (muudetud komisjoni 25. veebruari 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 364/2004, millega muudetakse [VKE‑dele erandeid sätestavat] määrust […] seoses selle kohaldamisala laiendamisega uurimis- ja arendustegevuseks antavale abile (ELT L 63, lk 22; ELT eriväljaanne 08/03, lk 64)) artiklist 9a, ei võimalda kuidagi järeldada, et teatamise hetkel kehtiv õigusakt kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui hilisemas õigusaktis on see sõnaselgelt ette nähtud.

111    Selles suhtes tuleb märkida, et ühelt poolt on komisjon muudesse aktidesse viinud sisse sätted, millega on sõnaselgelt ette nähtud, et enne nende jõustumist teatatud abi suhtes kohaldatakse uusi kriteeriumeid, st nagu keskkonnakaitseks antavat abi käsitlevate ühenduse suuniste punkt 82 ja komisjoni 12. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2204/2002, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist tööhõivealase riigiabi suhtes (EÜT L 337, lk 3; ELT eriväljaanne 05/04, lk 273), artikli 11 lõige 2. Teiselt poolt, kuigi see ei ole millegagi vastuolus, et komisjon näeb abimeetme või abikava kokkusobivuse uurimiseks kasutatavaid kriteeriumeid täpsustavates aktides ette meetmeid, mis reguleerivad konkreetselt nimetatud kriteeriumeid täpsustavate sätete ajalist kohaldamist, ei sea sellise võimaluse olemasolu kahtluse alla eespool punktides 94 ja 95 viidatud kohtupraktikast tulenevat põhimõtet, mille kohaselt selliste meetmete puudumisel ei kuulu uusi kriteeriume täpsustavad sätted enne nende jõustumist teatatud abi suhtes kohaldamisele.

112    Teiseks ei sisalda VKE‑dele erandeid sätestav määrus mitte mingisuguseid sätteid, millest võiks kas või kaudselt järeldada, et seda tuleks kohaldada tagasiulatuvalt.

113    Õigupoolest on VKE‑dele erandeid sätestava määruse eesmärk ühelt poolt rakendada volitusmäärust, nähes väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud abikategooria jaoks ette tingimused, millele see abi peab vastama, et liikmesriigid oleks vabastatud kohustusest neist teatada, ning seda eelkõige eesmärgiga lihtsustada halduskorraldust ilma kontrolli nõrgendamiseta, ning suurendada läbipaistvust ja õiguskindlust. On ilmne, et arvestades seda eesmärki ja eelkõige liikmesriikidele antud võimalust ise kontrollida, kas abiprojekt vastab VKE‑dele erandeid sätestavas määruses kehtestatud kriteeriumidele ning on seega vabastatud EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohutusest, sai see määrus olla kohaldatav üksnes tuleviku suhtes ning seega ei saanud see kuuluda kohaldamisele juba esitatud teatiste suhtes.

114    Teiselt poolt on komisjon selgitanud, et erandeid sätestava määruse eesmärk oli ühtlasi ka asendada VKE‑dele antavat abi käsitlevate ühenduse 1996. aasta suunistega kehtestatud kriteeriume, nagu tuleneb selle neljanda põhjenduse sõnastusest, kus on öeldud, et „suunised tuleks käesoleva määruse jõustumise päevast kehtetuks tunnistada, sest nende sisu asendab käesolev määrus”. Kuna küsimus on selles, kas uued kriteeriumid kuulusid kohaldamisele „menetluses” teatiste suhtes, tuleb siiski meenutada, et samas põhjenduses on kinnitatud, et määrus „ei välista võimalust, et liikmesriigid teatavad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavast abist” ning et sel juhul „komisjon arvestab selle teatise uurimisel eelkõige käesoleva määrusega kehtestatud kriteeriume”. Eespool mainitud põhjenduse sõnastuses – milles on öeldud, et liikmesriikidel säilib võimalus teatada abist, mis kuulub VKE‑dele erandeid sätestava määrusega hõlmatud kategooriasse – saab olla mõeldud üksnes juhtumeid, kus teatised – mis on esitatud erandkorras – on esitatud pärast selle määruse jõustumist.

115    Muidugi võib VKE‑dele antavat abi käsitlevate ühenduse 1996. aasta suuniste asendamine VKE‑dele erandeid sätestava määrusega, nagu on öeldud eespool mainitud neljandas põhjenduses, kaudselt tähendada seda, et komisjon kavatses väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi valdkonnas oma poliitikat karmistada ka osas, mis puudutab teatatud abi. Ainuüksi seda asjaolu ei saa siiski pidada piisavaks, et järeldada, et VKE‑dele erandeid sätestavat määrust oleks tulnud kohaldada tagasiulatuvalt, seda enam, et samas põhjenduses on öeldud, et edaspidi teatatavat abi uuritakse „eelkõige” – st mitte eranditult – selle määrusega kehtestatud kriteeriumide alusel. Seega, kuigi abikava, millest on pärast VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumist nõuetekohaselt teatatud, ei tule hinnata ainuüksi selles määruses kehtestatud kriteeriumide alusel, ei saa väita, et selle määrusega taotletav eesmärk nõuab, et sellele tuleks erandina anda tagasiulatuv jõud.

116    Lisaks on VKE‑dele erandeid sätestava määruse tagasiulatuv kohaldamine vastuvõetav vaid siis, kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse kaitse on nõuetekohaselt tagatud. Selles suhtes tuleb rõhutada, et asjaolu, millele viitas komisjon, nimelt et Saksamaa Liitvabariik oli abikavast teatamise kuupäeval teadlik kõnealuse abikava uurimise kriteeriumide osas lähiajal toimuvatest arengutest, ei muuda kuidagi seda järeldust. Kuigi on tõsi, et liikmesriigid olid kaasatud VKE‑dele erandeid sätestava määruse vastuvõtmisele eelnenud seadusandlikku protsessi, pole seetõttu vähem tõsi see, et esiteks ei saa liikmesriigid ette teada ei selle akti lõplikku sisu, mis lõpuks vastu võetakse, ega selle jõustumise kuupäeva, ning teiseks on selle määruse eesmärk kehtestada tingimused, millest sõltub EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 ettenähtud teatamiskohustusest vabastamine, mitte teatatud abi heakskiitmine. Pealegi ei sisaldanud erandeid sätestava määruse eelnõu selles versioonis, mis avaldati 28. märtsi 2000. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 89, lk 15), ei eespool punktis 114 mainitud põhjendust ega muud, mis oleks näidanud, et selle määrusega tunnistatakse ühenduse 1996. aasta suunised kehtetuks ja asendatakse nende sisu. Neil asjaoludel ei ole selle määruse tagasiulatuva kohaldamise puhul täidetud ei huvitatud isikute õiguspärasest ootusest kinnipidamise ega õiguskindluse põhimõtte tingimused.

117    Pealegi, riigiabi valdkonnas avaldatavate komisjoni aktide eesmärgiga, milleks on – nagu komisjon ise on rõhutanud – tagada tema loaandmispraktika läbipaistvus ja ettenähtavus, on põhimõtteliselt vastuolus see, et komisjon hindab abi kokkusobivust sellise õigusakti alusel, mis on jõustunud ajal, mil teatis on juba esitatud ning abi kokkusobivuse uurimine juba alanud. Sellise toimimisviisi tagajärjeks on ilmselgelt komisjoni loaandmispraktika ettenähtavuse vähenemine või isegi selle kaotamine ning see asetab liikmesriigid õiguslikult ebakindlasse olukorda selles mõttes, et nad ei saa olla kindlad, et komisjon uurib abiprojekti, mille nad on koostanud teatise hetkel kehtinud õigusaktiga kehtestatud kriteeriumeid arvestades, nende samade kriteeriumide alusel.

118    Selles osas tuleb märkida, et komisjon on ebaseadusliku riigiabi hindamise suhtes kohaldatavate eeskirjade kindlaksmääramist käsitleva teatisega (EÜT 2002, C 119, lk 22) – läbipaistvuse ja õiguskindluse pärast muret tundes – teavitanud liikmesriike ja kolmandaid isikuid asjaolust, et ta hindab teatamata riigiabi kokkusobivust ühisturuga alati sisuliste kriteeriumide alusel, mis on kehtestatud abi andmise kuupäeval kehtivate õigusaktidega. Seega ei saa pidada vastuvõetavaks, et abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamiseks kohaldatava õigusakti kindlaksmääramiseks tuleks üht olukorda käsitleda „kindlana” juhul, kui tegemist on abiga, mis on andmisel on rikutud teatamiskohustust, kuna selle abi uurimisel tuleb nimetatud teatise ja eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuse Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon (punkt 118) kohaselt arvestada abi väljamaksmise hetkel kehtivaid kriteeriume, ning „ajutisena” juhul, kui tegemist on nõuetekohaselt teatatud abiga, mille puhul võisid uurimiskriteeriumid kuni lõpliku otsuse tegemisele vahetult eelnevale päevale õigusaktidest tulenevalt muutuda ning samas kui kogu menetlus viidi läbi varem kehtinud õigusaktiga kehtestatud kriteeriumide alusel.

119    Sellise eelduse praktiline kohaldamine tekitaks liikmesriikidele õiguslikku ebakindlust ning sel võivad olla negatiivsed tagajärjed, kuna juhtudel, kui liikmesriigid teavad ette, et kehtivaid õigusnorme muudetakse rangemaks, võib see neid mõjutada abist komisjonile teatamise asemel seda ellu rakendama. Pealegi on selline tulemus vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb vältida tõlgendusi, mis soodustavad olukorda, kus asjassepuutuv liikmesriik ei järgi EÜ artikli 88 lõiget 3 (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑354/90: Fédération nationale du commerce extérieur, EKL 1991, lk I‑5505, punkt 16, ja 21. oktoobri 2003. aasta otsust liidetud kohtuasjades C‑261/01 ja C‑262/01: Van Calster jt, EKL 2003, lk I‑12249, punkt 63). Õigupoolest, kui abiprojekti puhul – olgu see ühisturuga kokkusobiv või mitte – ei too EÜ artikli 88 lõike 3 mittejärgimine kaasa rohkem ohte või sanktsioone kui selle sätte järgimine, väheneks märkimisväärselt liikmesriikide valmisolek teatada ja oodata otsust kokkusobivuse kohta (kohtujurist Jacobsi ettepanek Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2006. aasta otsusele kohtuasjas C‑368/04: Transalpine Ölleitung in Österreich jt, EKL 2006, lk I‑9957, punkt 50).

120    Järelikult tuleneb nii VKE‑dele erandeid sätestava määruse sõnastusest kui ka eesmärgist ning samuti nõuetest, mis tulenevad õiguspärase ootuse ja õiguskindluse kaitse põhimõtete järgmisest, et see määrus ei olnud mõeldud kohaldamiseks tagasiulatuvalt.

121    Seda järeldust ei muuda asjaolu, et – nagu eespool punktis 86 öeldud –komisjon oli kiitnud VKE‑dele erandeid sätestava määruse alusel heaks arvukaid abikavasid, millest oli teatatud enne selle määruse jõustumist, kuna ta ei olnud enne selle määruse jõustumist nende kavade kohta otsust vastu võtnud. Selles osas piisab, kui märkida, et lähtuda ei saa komisjoni praktikast, mis on vastuolus kohtupraktikast tulenevate põhimõtetega. Pealegi, nagu hageja on kinnitanud – ilma et komisjon seda selles osas vaidlustaks –, oli tegemist investeeringuid või väljaõpet puudutavate abimeetmetega, mille suhtes kohaldatavad hindamiskriteeriumid, eelkõige vastuvõetavaks tunnistatud abi intensiivsus, olid jäänud võrreldes varasemate õigusnormidega muutumatuks (vt eespool punkt 76), nii et huvitatud isikute õiguspärast ootust ei oleks saadud kuidagi rikkuda.

122    Sellegipoolest tuleb märkida, et kuigi komisjon peab abi kokkusobivuse uurimist alustama niipea, kui on teatise kätte saanud, seega sel kuupäeval kehtiva õigusaktiga kehtestatud kriteeriumide alusel, saab sellise uurimise tegelikult läbi viia alles siis, kui kogu vajalik teave on edastatud, st alates hetkest, mil teatis on lõplik. Seda silmas pidades, kuid ühtlasi selleks, et vältida olukorda, kus teatis edastatakse sellisel kujul, et see ei sisalda kõiki selle uurimiseks vajalikke elemente ning et teatamise kuupäeva saab valida sõltuvalt sellest, kas nähakse ette nende kriteeriumide muutumist, mille alusel tuleb hinnata abi kokkusobivust, tuleb asuda seisukohale, et kohaldada tuleb lõpliku teatise esitamise hetkel kehtivat õigusakti.

123    Seega tuleb selleks, et hinnata VKE‑dele erandeid sätestava määruse kohaldatavust, kontrollida, kas käesoleval juhul oli esialgne teatis lõplik, nagu väidab hageja, nii et komisjon ei saanud väita – nagu ta on seda teinud vaidlustatud otsuse punktis 56 –, et teatis muutus lõplikuks alles pärast VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumist.

 Etteheide, mis tugineb esialgse teatise ammendavusele

–       Etteheite vastuvõetavus

124    Komisjon väidab, et hageja poolt esitatud etteheide, mis tugineb asjaolule, et esialgne teatis oli lõplik, on vastuvõetamatu, kuna esiteks ei esitatud seda ametlikus uurimismenetluses, ja teiseks ei esitanud Saksamaa Liitvabariik ja hageja ei ametliku uurimismenetluse algatamise ega läbiviimise kohta vastuväiteid, nõustudes seega selle menetluse seaduslikkusega ja nõutud teabe vajalikkusega. Seega ei saa hageja vaidlustada lõplikku otsust, esitades vastuväiteid, mida ta oleks pidanud esitama varasemas menetlusstaadiumis. Komisjon täpsustas vasturepliigis, et selle etteheite vastuvõetamatus oli tihedalt seotud asjaoluga, et Saksamaa Liitvabariik ei olnud kasutanud talle riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõikega 6 antud võimalust, ning järelikult puudus hagejal igasugune õiguslik huvi selles asjas hagi esitamiseks.

125    Käesoleva etteheite vastuvõetamatusega ei saa nõustuda.

126    Esiteks tuleb märkida, et hageja soovis seeläbi, et väitis, et esialgne teatis oli lõplik, tõendada, et kõnealust abikava ei oleks tulnud hinnata VKE‑dele erandeid sätestava määruse alusel, mis jõustus pärast selle teatise esitamist. Vastupidiselt komisjoni kinnitustele selles osas on tegemist seisukohaga, mida Saksamaa Liitvabariik väljendas ametliku uurimismenetluse algatamist puudutavates märkustes, kus ta kinnitab, et „Saksamaa ametiasutused ei nõustu komisjoni arvamusega, mille kohaselt ei olnud abikava uurimine 3. jaanuaril 2001 edastatud dokumentide alusel võimalik, ning jäävad järelikult oma seisukoha juurde, st et abikava tuleb uurida [VKE‑dele antavat riigiabi käsitlevate ühenduse 1996. aasta] suuniste alusel, mis kehtisid teatamise hetkel.”

127    Teiseks tuleb rõhutada, et nagu järeldub kohtupraktikast, ei saa ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse vaidlustamise võimaluse tulemuseks olla huvitatud poolte protsessiõiguste vähendamine, mis takistab neil taotleda lõpliku otsuse tühistamist ja viidata hagi toetuseks selle otsuse vastuvõtmise aluseks olnud menetluse kõigi etappidega seonduvatele puudustele. Õigupoolest ei kuulu vaidlustamisele, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsus kujutab endast isegi juhul, kui sellel on iseseisvad õiguslikud tagajärjed, ettevalmistavat etappi võrreldes lõpliku otsusega, milles esitatakse komisjoni lõplik seisukoht ja milles viimati nimetatu võib korrata algatamisotsuses antud hinnanguid. Pealegi oleks komisjoni poolt pakutava eeldusega nõustumise tagajärjeks see, et ennetataks asja põhisisu puudutavat arutelu ning aetaks segamini haldus- ja kohtumenetluse erinevad etapid, muutes sisutuks ametliku uurimismenetluse peamise eesmärgi, milleks on võimaldada huvitatud pooltel esitada omapoolseid märkusi toimiku kõikide vaieldavate aspektide kohta ning komisjonil teha neid märkusi arvestades lõplik otsus (vt selle kohta eespool punktis 105 viidatud kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, punktid 47, 48 ja 51).

128    Käesolevas asjas piisab sellest, kui nentida, et vaidlustatud otsus on lõplik otsus, mis lõpetab menetluse ning mis tekitab huvitatud pooltele õiguslikult siduvaid ja lõplikke tagajärgi, sh osas, mis puudutab kohaldatavate õigusnormide kindlaksmääramist. Seega peab hagejal olema võimalus esitada hagi kogu otsuse peale, sh osas, milles sellega sedastatakse, et esialgne teatis muutus lõplikuks alles pärast VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumise kuupäeva (vt selle kohta eespool punktis 105 viidatud kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 49).

129    Mis puudutab komisjoni argumenti, mille kohaselt hagejal puudub õiguslik huvi esialgse teatise väidetava ammendavust puudutava hagi esitamiseks, kuna ta ei ole kasutanud talle riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõikega 6 antud võimalust kõnealune abi pärast komisjoni eelnevat teavitamist ellu rakendada, siis tuleb märkida, et sellest saab järeldada vaid üht, nimelt et teatatud projekti ei saanud käsitleda olemasoleva abikavana. Kuna kõnealune abikava säilitas uue abi staatuse, võis komisjon õigustatult otsustada selle kohta algatada ametliku uurimismenetluse (vt selle kohta eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Regione autonome della Saerdegna vs. komisjon, punkt 49), millele hageja ei ole vastu vaielnud.

130    Eeltoodust tuleneb, et pole õige väita, et kui hageja ei esitanud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse peale ettenähtud tähtajal hagi ega kasutanud talle riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõikega 6 antud võimalust, ei saa ta enam käesoleva, st lõpliku otsuse osas algatatud menetluses väita, et komisjon on vääralt asunud seisukohale, et teatis ei olnud lõplik ning komisjon on seetõttu teatise uurimist alustanud põhjendamatult hilja.

131    Seega on esialgse teatise ammendavusele tuginev etteheide vastuvõetav.

–       Põhiküsimus

132    Tuleb meenutada, et vastavalt riigiabimenetluse määruse artiklile 4, kus on kindlaks määratud teatatud abi uurimise tähtajad, on komisjonil aega kaks kuud selleks, et pärast esialgset uurimist kas otsustada, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, et teatatud abi ühisturuga kokkusobivuse osas ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, või et teatatud abi ühisturuga kokkusobivuse osas ilmnes kahtlusi, misjuhul komisjon otsustab algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ettenähtud menetluse. Kahekuuline tähtaeg hakkab kulgema alates lõpliku teatise kättesaamisele järgnevast päevast (riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõige 5).

133    Tuleb ka meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, millest lähtudes on kujunenud põhimõtted, mida kohaldati enne riigiabimenetluse määruse jõustumist, piisab selleks, et teatis oleks lõplik, et komisjonil oleks esialgse uurimise etapis kogu teave, mis võimaldab ilma põhjalikuma uurimise vajaduseta järeldada, et riigiabi on asutamislepinguga kooskõlas, ning eristada neid abist, mille kokkusobivuse osas ilmneb kahtlusi (eespool punktis 80 viidatud kohtuostus Austria vs. komisjon, punkt 54). Seega on esialgses uurimise etapis piisav, kui teatis sisaldaks kas algusest peale või liikmesriigi poolt komisjoni esitatud küsimustele antud vastuste tulemusena teavet, mis on vajalik, et komisjon saaks kujundada esialgse arvamuse küsimuses, kas abi on asutamislepinguga kokkusobiv (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Lorenz, punkt 3; eespool punktis 80 viidatud kohtuotsus Austria vs. komisjon, punkt 56, ja eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, punkt 40).

134    Riigiabimenetluse määruse artikli 2 lõige 2 näeb ette, et teatis on lõplik, kui „kõnealune liikmesriik [annab] kogu vajaliku teabe, et komisjon saaks teha otsuse vastavalt artiklitele 4 ja 7 (edaspidi „lõplik teatis”)”. Sama määruse artikli 4 lõike 5 kolmandas lauses ja artikli 5 lõikes 3 on teise määratlusega („[t]eatist käsitletakse lõplikuna” või „[liikmesriik] käsitleb teatist lõplikuna”) sätestatud hetk, millest arvates tuleb nentida, et komisjonil on kogu vajalik teave olemas, st siis kui komisjon ei taotle täiendavat teavet või kui asjassepuutuv liikmesriik on esitanud nõuetekohaselt põhjendatud teadaande. Selle teise määratluse sisuline eesmärk on määratleda päev, millest alates hakkab kulgema riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõikes 5 ettenähtud kahekuuline tähtaeg, ja millel on olulised tagajärjed mitte üksnes liikmesriikidele, vaid ka komisjonile.

135    Nii lõpliku teatise seda määratlust, mis on toodud riigiabimenetluse määruse artikli 4 lõike 5 kolmandas lauses, kui ka seda, mis tuleneb kaudselt artikli 5 lõikest 3, tuleb tõlgendada koostoimes sama määruse artikli 4 lõike 6 eesmärgiga ja seda arvestades, ja mis näeb ette, et kui komisjon ei ole teinud eespool mainitud sätete mõttes lõpliku teatise kohta otsust kahe kuu jooksul, „peetakse abi komisjoni poolt heakskiidetuks” ja [k]õnealune liikmesriik võib seejärel neid meetmeid rakendada, kui on sellest eelnevalt komisjonile teatanud”. Seega annab see säte liikmesriikidele võimaluse vältida olukorda, kus komisjon pikendab esialgse uurimise etapi kestust kunstlikult, jättes liikmesriigid abiprojekti saatuse osas õiguslikult ebakindlasse olukorda.

136    Järelikult ei saa sellel, et asjassepuutuv liikmesriik ei saa täiendava teabe taotluse võimalikku hilinenud kasutamist riigiabimenetluse määruse artikli 5 lõike 3 alusel vaidlustada – nagu eespool punktis 129 rõhutatud – olla muid negatiivseid tagajärgi kui need, mis on kõnealuse korraga sõnaselgelt ette nähtud, st võimatu on kasutada sama määruse artikli 4 lõikes 6 ettenähtud võimalust rakendada kavandatud abiprojekt ellu ja muuta see sel moel olemasolevaks abiks.

137    Seega ei võimalda sama asjaolu sellest kuidagi järeldada, et teatis ei olnud lõplik, kuna eespool punktis 133 viidatud kohtupraktika kohaselt on seejuures on otsustava tähtsusega kriteeriumiks see, et teatis sisaldaks kogu teavet, mis on vajalik, et komisjon saaks kujundada esialgse arvamuse küsimuses, kas abi on asutamislepinguga kokkusobiv.

138    Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et riigiabimenetluse määruse artikli 2 lõike 2 kohaselt peab selleks, et teatis oleks lõplik, olema edastatud kogu selline teave, mis on komisjonile vajalik kas esialgse uurimise lõpus tehtava otsuse või abi kokkusobivuse kohta lõpliku otsuse vastuvõtmiseks, ning teatises nõutud teabekogumit ei ole piiratud sellise teabega, mis on vajalik selleks, et komisjon saaks esialgse uurimisetapi lõpus otsuse teha. Riigiabimenetluse määruse artikli 2 lõike 2 tõlgendamisel tuleb arvestada asjaolu, et komisjon peab algatama ametliku uurimismenetluse juhul, kui teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse osas ilmneb kahtlusi, ning seega peab tal olema võimalus teada kõiki selleks vajalikke faktilisi asjaolusid. Mis puudutab muud teavet, mis võib abi kokkusobivuse kohta lõpliku otsuse vastuvõtmiseks vajalikuks osutuda, siis piisab, kui märkida, et ei asjassepuutuvale liikmesriigile ega komisjonile ei ole ette teada, milline teave võib lõpliku otsuse tegemiseks vajalikuks osutuda, kuna sellise teabe vajalikkus selgub alles ametliku uurimismenetluse käigus, eelkõige siis, kui komisjon on tutvunud kolmandate huvitatud isikute poolt esitatud märkustega (vt selle kohta kohtujurist Jacobsi ettepanek eespool punktis 89 viidatud kohtuotsusele Austria vs. komisjon, punktid 90 ja 91).

139    Seega tuleb asuda seisukohale, et – nagu tuleneb riigiabimenetluse määruse artikli 2 lõikest 2 ja eespool punktis 133 mainitud kohtupraktikast – selleks, et teatis oleks uurimise esialgse etapi jaoks lõplik, piisab sellest, kui see sisaldab teavet, mis on komisjonile vajalik esialgse arvamuse kujundamiseks küsimuses, kas teatatud meede on ühisturuga kokkusobiv, ning juhul kui selles osas ilmneb kahtlusi, siis ametliku uurimismenetluse algatamise kohta otsuse tegemiseks.

140    Eeltoodut arvestades tuleb uurida komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi vahelise kirjavahetuse sisu ning jõuda selgusele, kas – nagu hageja väidab – esialgne teatis oli lõplik.

141    Selles suhtes tuleb meenutada, et komisjon nõudis 29. detsembril 2000 esitatud esialgse teatise järel Saksamaa Liitvabariigilt kahel korral lisateavet, st 5. veebruaril ja 5. septembril 2001. Saksamaa Liitvabariik vastas vastavalt 12. märtsi ja 9. oktoobri 2001. aasta kirjadega.

142    Esimeses, 5. veebruari 2001. aasta kirjaga esitatud teabetaotluses küsis komisjon Saksamaa Liitvabariigilt üksnes seda, „kas tegevus, millele antakse „pehmet abi”, on VKE‑dele erandeid sätestava määrusega kooskõlas, st kas kõnealuses teatises ettenähtud abi mahtu on võimalik vähendada [VKE‑dele] erandeid sätestava määrusega ettenähtud määrani” ning täpsustas, et „juhul, kui see ei ole võimalik, on vaja esitada konkreetsed põhjendused (majanduspoliitikast lähtuv vajalikkus ja kokkusobivus)”.

143    Nagu hageja on õigustatult rõhutanud, küsis komisjon 5. veebruari 2001. aasta kirjas Saksamaa Liitvabariigilt esiteks arvamust nõustamisteenustega seonduva abi kokkusobivuse kohta VKE‑dele erandeid sätestava määrusega ning teiseks seda, kas Saksamaa Liitvabariigil on võimalik vähendada kõnealuse abi mahtu, et seda nimetatud määrusega kokkusobivaks muuta. Sellise taotluse kohta ei saa öelda, et sellega oleks nõutud faktilist teavet, mis on vajalik teatatud abikava kokkusobimise hindamiseks, vaid pigem tehti sellega lisaks arvamuse küsimisele Saksamaa Liitvabariigile ettepanek teha vajalikke muudatusi, et muuta kõnealune abikava kooskõlla VKE‑dele erandeid sätestava määrusega, mis oli jõustunud kolm päeva varem.

144    Komisjoni teise, 5. septembri 2001. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigile esitatud teabetaotluse eesmärk oli – nagu komisjon on ise kirjalikus vastuses ühele Esimese Astme Kohtu poolt esitatud küsimusele täpsustanud – jõuda selgusele, kas Saksamaa Liitvabariik oli – arvestades VKE‑dele erandeid sätestava määruse jõustumist –, esitanud teatise kõigi algselt teatatud alaprogrammide osas. Ka seda liiki teave, mida Saksamaa Liitvabariik oli pealegi 2. augusti 2001. aasta teatisega edastanud, ei seondunud mitte kuidagi teatatud abikava kokkusobivuse uurimiseks vajalike faktimaterjaliga.

145    Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et ei 5. veebruari 2001. aasta taotlust ega 5. septembri 2001. aasta taotlust ei saa pidada selliseks, millega oleks taotletud faktilist teavet, mis oli vajalik esialgse teatise täiendamiseks ning selleks, et komisjon saaks uurida Saksmaa Liitvabariigi poolt teatatud abikava kokkusobivust. Õigupoolest näitab juba kahe komisjoni poolt esitatud taotluse sisu, et komisjon oli juba kujundanud arvamuse, et kõnealune abikava on ühisturuga kokkusobimatu, kuna see pole kooskõlas VKE‑dele erandeid sätestava määrusega.

146    Seda järeldust ei mõjuta Saksamaa Liitvabariigi poolt komisjoni 5. veebruari ja 5. septembri 2001. aasta kirjadele antud vastused.

147    Saksamaa Liitvabariik on oma 12. märtsi 2001. aasta vastuses komisjoni 5. veebruari 2001. aasta kirjale sellele lisatud esildise punktis I selgelt välja toonud oma seisukoha selles osas, mis puudutab „„pehme abina” antava abi kooskõlla viimist erandeid sätestava määruse tingimustega”. Saksamaa Liitvabariik esitab selle kohta järgmised kaalutlused:

„[…] [VKE‑dele] erandeid sätestav määrus ei olnud abikavast teatamise hetkel veel jõustunud. Järelikult ei saanud Saksamaa ametiasutused teatise esitamise hetkel [VKE‑dele] erandeid sätestava määruse kriteeriumidele tugineda […]. Riigiabi […] uurimisel tuleb lähtuda teatamise hetke õiguslikust olukorrast. Seega on Saksamaa ametiautused seisukohal, et käesolevat abikava tuleb endiselt hinnata [VKE‑dele antavat abi käsitlevate] ühenduse [1996. aasta] suunistes kehtestatud kriteeriumide alusel.”

148    Saksamaa Liitvabariik on sama esildise punktis II kinnitanud, et ta on seisukohal, et igal juhul peab teatatud abikava saama heaks kiita ka VKE‑dele erandeid sätestava määruse kriteeriumide alusel. Isegi kui see kava ei ole nimetatud määrusega kõiges kooskõlas, saab komisjon seda sellegipoolest uurida otse EÜ asutamislepingu alusel, kasutades oma laialdast hindamisruumi.

149    Saksamaa Liitvabariik on lisanud seoses esialgse teatise juurde jäämisega seonduva seisukohavõtuga abi intensiivsust käsitleva täpsustuse, mis puudutab alaprogrammi „tõhusad nõustamisteenused/juhendamine”. Ta on 12. märtsi 2001. aasta vastusele lisatud esildises märkinud järgmist:

„Kui lähtuda praeguseks teatatud juhistest, siis on lisaks abi absoluutsele maksimaalmäärale ette nähtud 50%‑line üldabi maksimaalmäär, mis on kooskõlas VKE‑dele erandeid sätestava määrusega. Väikestele ettevõtetele (EL määratluse kohaselt) on abi samade absoluutsete maksimaalmäärade raames nähtud ette maksimaalselt 65%‑line kõrgema intensiivsusega abimäär.”

150    Eeltoodut arvestades tuleb nentida, et esiteks ainuke konkreetne küsimus, mis komisjoni 5. veebruari 2001. aasta kirjas sisaldus, puudutab ainult ühte aspekti, st teatatud abikavasse kuuluvate kuuest alaprogrammist ühe, st „tõhusate nõustamisteenuste/juhendamise” alaprogrammiga seonduva abi intensiivsust. Teiseks ei saa Saksamaa Liitvabariigi poolt selle küsimuse osas esitatud täpsustust, mis iseenesest sisaldab ühte uut elementi, pidada abi kokkusobivuse hindamiseks vajalikuks teabeks, kuna komisjon võis teatise põhjal järeldada, et kuna ette oli nähtud vaid absoluutväärtuse maksimaalmäär, siis selle tulemuseks oli ilmselgelt 50%‑st suurema intensiivsusega abi.

151    Nagu hageja on Esimese Astme Kohtu küsimustele antud vastuses rõhutanud ja nagu lihtsa arvutuse tulemusena võib järeldada, tähendas absoluutväärtusena kehtestatud maksimaalmäär seda, et asjassepuutuv ettevõte võis parimal juhul saada abi 72,73% ja 83,3% ulatuses, kui tegemist oli uue ettevõttega. Saksamaa Liitvabariik viis protsentides väljendatava maksimaalmäära kasutuselevõtmisega abimäära 50%‑le ning uute ettevõtete puhul 65%‑le, jättes seega nende osas jõusse VKE‑dele erandeid sätestava määrusega ettenähtud 50%‑list maksimaalset abi intensiivsust ületava määra. Selles osas tuleb lisada, 50% ületav abimäär on ette nähtud ka „näitustel ja messidel osalemise” alaprogrammi osas (60%‑line määr väikestele ettevõtetele, mis asuvad piirkondades, millel tuleb silmitsi seista eriomaste probleemidega), „koostöö” alaprogrammi osas (üldiselt kohaldatav 65%‑line määr ja kuni 80% teatud eriprojektide jaoks) ning alaprogrammi „toodete disaini arendus” osas (70% määr väikestele ettevõtetele, mis asuvad piirkondades, millel tuleb silmitsi seista eriomaste probleemidega).

152    Siit järeldub, et see, et lisaks kavandatud abi absoluutsele maksimaalmäärale võeti „tõhusate nõustamisteenuste/juhendamise” alaprogrammi osas kasutusele ka protsendina väljendatud maksimaalmäär, on abikava kokkusobivuse hindamisel marginaalse tähtsusega, kuna komisjonil kahtlused kava kui terviku ühisturuga kokkusobimatuse osas põhinevad abi intensiivsuse 50%‑lise määra ületamisel, mis on kehtestatud VKE‑dele erandeid sätestava määrusega. Igal juhul ei olnud komisjoni 5. veebruari 2001. aasta kirjas esitatud küsimusele antud vastus küsimuse piiratud ulatuse tõttu komisjonile vajalik selleks, et kujundada esmane arvamus teatatud abiprojekti kui terviku kokkusobivuse kohta ühisturuga.

153    Mis puudutab komisjoni 5. septembri 2001. aasta kirjale 9. oktoobril 2001 antud vastust, siis Saksamaa Liitvabariik on lisaks komisjoni ja Saksamaa ametiasutuste 14. juuni 2001. aasta kohtumise järel esitatud kõrvalise teabe esitamisele piirdunud sellega, et kordas, et jääb esialgse teatise juurde eelkõige seetõttu, et teatatud kava on kooskõlas VKE‑dele antavat riigiabi käsitlevate ühenduse 1996. aasta suunistega ning abikava tuli hinnata just nende, st teatamise kuupäeval kehtivate suuniste alusel. Saksamaa Liitvabariik on lisaks samas kirjas meenutanud, et vastavalt tema 2. augusti 2001. aasta esildisele oli kõnealune abikava vahepeal ellu rakendatud, tuginedes VKE‑dele erandeid sätestava määruse artikli 9 lõikele 1, ja seda kuni abikava – sellisena, nagu sellest teatati – heakskiitmise kuupäevani.

154    Iseenesest see asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik oli – nagu eespool mainitud 2. augusti 2001. aasta esildisest tuleneb – rakendanud kõnealuse abikava ellu ulatuses, milles see oli VKE‑dele erandeid sätestava määrusega kooskõlas, määrates kehtivusaja lõpuks 31. detsembri 2008 või kuupäeva, mil abikava kiidetakse heaks sellisena, nagu sellest teatati, kinnitab, et ta ei ole oma esialgset teatist muutnud, et seda VKE‑dele erandeid sätestava määrusega kooskõlla viia. Saksamaa Liitvabariik kasutas nimetatud määrusega ettenähtud võimalust abikava ilma sellest teatamata ellu rakendada ning teatas sellest sama määruse artikli 9 lõike 1 alusel komisjonile, jäädes oma esialgse teatise juurde, konkreetsemalt põhjusel, et teatis oli esitatud enne nimetatud määruse jõustumist.

155    Lõpuks ei saa nõustuda sellega, et esialgset teatist ei saa pidada lõplikuna põhjusel, et see ei vastanud kõikidele pärast esialgse teatise esitamist jõustunud õigusaktiga, st VKE‑dele erandeid sätestava määrusega nõutud tingimustele, eelkõige mis puudutab abi intensiivsust. Õigupoolest hageja mitte ainult ei vaidlustanud nimetatud määruse kohaldatavust just nimelt põhjendusega, et see jõustus pärast seda, kui komisjon esialgse teatise kätte sai, vaid on ühtlasi ja sõnaselgelt avaldanud, et jääb esialgse teatise juurde, kasutades seejuures võimalust oma abikava ilma eelneva teatamiseta ellu rakendada, nagu nimetatud määrusega on ette nähtud.

156    Eeltoodust tuleneb, et esialgne teatis oli lõplik, kuna see sisaldas kõiki elemente, mis olid vajalikud, et komisjon saaks hinnata selle kokkusobivust ühisturuga esialgse teatise kättesaamise kuupäeval kehtiva õigusaktiga kehtestatud kriteeriumide alusel.

157    Järelikult tuleb hageja teist väidet pidada vastuvõetavaks.

158    Seega tuleb eeltoodut arvestades ja ilma, et oleks vajalik uurida muid hageja esitatud väiteid, hagi rahuldada ja tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 teine lõik ning artiklid 3 ja 4.

 Kohtukulud

159    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt hageja nõuetele välja komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 24. septembri 2002. aasta otsuse 2003/226/EÜ, mis käsitleb Saksamaa Liitvabariigi planeeritud abikava – „Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat abi käsitlev programm – Tõhusa ettevõtluse arendamine Saksimaal” – Alaprogrammid 1 (juhendamine), 4 (messidel ja näitustel osalemine), 5 (koostöö) ja 7 (toodete disaini arendus) artikli 2 teine lõik ning artiklid 3 ja 4.

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.

Vilaras Martins Ribeiro Dehousse

Šváby       Jürimäe

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. mail 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

E. Coulon       M. Vilaras

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1.  Haldusmenetlus

2.  Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolt nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Väide, mis tugineb vaidlustatud otsuse formaalsele õigusvastasusele, mis tuleneb sellest, et komisjon ei kohaldanud kiirendatud loaandmismenetlust

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

2.  Väide, mis puudutab vaidlustatud otsuse sisulist õigusvastasust tulenevalt VKE‑dele erandeid sätestava määruse kohaldamatusest

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

VKE‑dele erandeid sätestava määruse kohaldatavus teatistele, mis on selle jõustumise kuupäeval „menetluses”

Etteheide, mis tugineb esialgse teatise ammendavusele

–  Etteheite vastuvõetavus

–  Põhiküsimus

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: saksa.