KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 17. veebruaril 2016(1)
Kohtuasi C‑572/14
Austro‑Mechana Gesellschaft zur Wahrnehmung mechanisch‑musikalischer Urheberrechte Gesellschaft mbH
versus
Amazon EU Sàrl,
Amazon Services Europe Sàrl,
Amazon.de GmbH,
Amazon Logistik GmbH,
Amazon Media Sàrl
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades – Artikli 5 punkt 3 – Mõiste „lepinguväline kahju“ – Direktiiv 2001/29/EÜ – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Artikli 5 lõike 2 punkt b – Reprodutseerimisõigus – Erandid ja piirangud – Reprodutseerimine isiklikuks tarbeks – Õiglane hüvitis – Maksmata jätmine – Võimalik arvamine määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaldamisalasse
I. Sissejuhatus
1. 18. novembri 2014. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. detsembril 2014, esitas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus) eelotsuse küsimuse nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 5 punkti 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendamise kohta.
2. Küsimus tõstatati Austro‑Mechana Gesellschaft zur Wahrnehmung mechanisch-musikalischer Urheberrechte Gesellschaft mbH (edaspidi „Austro‑Mechana“) ning äriühingute Amazon EU Sàrl, Amazon Services Europe Sàrl, Amazon.de GmbH, Amazon Logistik GmbH ja Amazon Media Sàrli (edaspidi koos „Amazon EU jt“) vahelises kohtuvaidluses seoses Austria kohtute rahvusvahelise pädevusega lahendada kohtuasja, milles Austro‑Mechana palub välja mõista Amazon EU jt-lt tasu vastavalt Austria õigusaktidele andmekandjate riigi territooriumil esimesena turule viimise eest.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Määrus nr 44/2001
3. Määrus nr 44/2001 tunnistati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, lk 1) artikliga 80 kehtetuks. Viimati nimetatud määrus on aga vastavalt selle artikli 81 teisele lõigule kohaldatav alles alates 10. jaanuarist 2015. Kuna menetlus põhikohtuasjas toimus enne seda kuupäeva, tuleb käesolevas kohtuasjas kohaldada määrust nr 44/2001.
4. Määruse nr 44/2001 artikkel 2, mis kuulub selle II peatüki 1. jakku „Üldsätted“, näeb lõikes 1 ette:
„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.“
5. Selle määruse artikli 5 punktid 1 ja 3 määruse II peatüki 2. jaos „Kohtualluvus erandjuhtudel“ on sõnastatud järgmiselt:
„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:
1. a) lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;
[…]
3. lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda“.
2. Direktiiv 2001/29
6. Direktiivi 2001/29 artiklis 2 „Reprodutseerimisõigus“ on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste osas;
b) esitajatel nende esituste salvestuste osas;
c) fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;
d) filmide esmasalvestuste tootjatel nende filmide originaali ja koopiate osas;
e) ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas.“
7. Selle direktiivi artikli 5 „Erandid ja piirangud“ lõikes 2 on ette nähtud:
„Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:
[…]
b) mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid;
[…]“
B. Austria õigus
8. Põhikohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis 9. aprilli 1936. aasta autoriõiguse seaduse (Urheberrechtsgesetz, edaspidi „UrhG“) (Bundesgesetzblatt 111/1936) § 42 sätestab:
„1. Igaüks võib oma tarbeks teha teosest üksikkoopiaid paberile või muule taolisele andmekandjale.
2. Muudele kui lõikes 1 märgitud andmekandjatele võib igaüks teha teosest üksikkoopiaid oma tarbeks, teadusuuringutes kasutamiseks, kuivõrd see on vajalik mitteärilisel eesmärkidel. […]
[…]“
9. UrhG § 42b näeb ette:
„1. Kui teos, mis on kaubanduslikul eesmärgil edastatud ringhäälingu kaudu või tehtud üldsusele kättesaadavaks või salvestatud video- või helikandjale, on niisugust laadi, et seda võib eeldatavasti reprodutseerida video- või helikandjale salvestades § 42 lõigete 2–7 kohaselt oma tarbeks või isiklikuks kasutamiseks, siis on autoril õigus õiglasele tasule („tühja kasseti tasu“), kui andmekandjad viiakse Austrias kaubanduslikul eesmärgil tasu eest turule; andmekandjateks loetakse tühje video- või helikandjaid, mis sellist reprodutseerimist võimaldavad, või muid selleks mõeldud video- ja helikandjaid.
[…]
3. Õiglast tasu on kohustatud maksma:
1. tühja kasseti tasu ja seadmetasu puhul isik, kes viib andmekandjad või reprodutseerimisseadmed Austrias või välisriigis olevast asukohast kaubanduslikul eesmärgil esimesena tasu eest turule; […]
[…]
5. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud tasu maksmise nõuet saab esitada ainult kollektiivse esindamise organisatsioon.
[…]“.
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
10. Austro‑Mechana on Austria õiguse alusel asutatud kollektiivse esindamise organisatsioon. Tema ülesanne on nimelt koguda UrhG §-s 42b ette nähtud tasu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et selle paragrahvi eesmärk on rakendada direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglase hüvitise nõuet.
11. Amazon on rahvusvaheline kontsern, mis turustab raamatuid, muusikat ja muid tooteid internetis. Selle kontserni viiest äriühingust, kelle vastu on põhikohtuasjas hagi esitatud, kolm on asutatud Luksemburgi õiguse alusel, asukohaga Luksemburgis, ja kaks on asutatud Saksa õiguse alusel, asukohaga Saksamaal. Ühelgi nendest äriühingutest ei ole asukohta ega tegevuskohta Austrias. Austro‑Mechana väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et need äriühingud toovad ühiselt andmekandjaid Austrias esimesena turule, mistõttu nad vastutavad solidaarselt UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmise eest.
12. Austro‑Mechana kinnitas eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et Amazon EU jt turustavad Austrias andmekandjaid, mis installeeritakse mobiiltelefonidesse muusika taasesitamiseks või mida kasutatakse nende telefonide mälumahu suurendamiseks. Austro‑Mechana palus, et Amazon EU jt maksaksid talle selle eest UrhG §-s 42b ette nähtud tasu. Selle Amazon EU jt poolt tasumisele kuuluva tasu summa kindlaksmääramiseks palus Austro‑Mechana esitada asjaomased raamatupidamisandmed andmekandjate kohta, mida Amazon EU jt on Austrias alates 1. oktoobrist 2010 turustanud.
13. Põhikohtuasja menetluse selles staadiumis on poolte vahel vaidlus ainult selles, kas Austria kohtutel on rahvusvaheline pädevus lahendada hagi, mille esitas Austro‑Mechana nõudes, et Amazon EU jt maksaksid UrhG §-s 42b ette nähtud tasu.
14. Austro‑Mechana väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on õigus saada direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses õiglast hüvitist ette nähtud selleks, et hüvitada isiklikuks tarbeks reprodutseerimisega autoriõiguste või nendega kaasnevate õiguste omajale (edaspidi „õiguste omaja“) tekitatud „kahju“. Järelikult on Austro‑Mechana hagi määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alla kuuluv lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi ja Austria kohtutel on rahvusvaheline pädevus seda lahendada.
15. Amazon EU jt vaidlesid vastu, leides et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 3 on kohaldatav ainult siis, kui hagi ese on lepinguvälisest kahjust tulenevad kohustused. Nii ei ole see tema arvates aga UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmise kohustuse puhul, sest selle kohustuse eesmärk on hüvitada õiguste omajatele teatavate seadusega lubatud tegude, nagu õiguste omajate reprodutseerimise ainuõigusest erandina isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tagajärjed.
16. 30. aprilli 2014. aasta kohtumääruses järgis Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) Amazon EU jt argumente ja jättis Austro‑Mechana esitatud hagi läbi vaatamata seetõttu, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi talle.
17. Asja apellatsioonikohtuna menetlev Oberlandesgericht Wien (Viini kõrgeim piirkondlik kohus) jättis 26. juuni 2014. aasta kohtumäärusega Austro‑Mechana esitatud hagi läbi vaatamata jätmise määruse muutmata järgmistel põhjustel. Kõigepealt on Amazon EU jt tema hinnangul kohustatud täitma seadusega ette nähtud tasu maksmise kohustust. Seejärel ei ole õiguste omajatele tekitatud kahju põhjustatud mitte Amazon EU jt tegevusest, vaid sellest, et kolmandad isikud kasutavad Amazon EU jt turustatud andmekandjaid isiklike koopiate tegemiseks. Lõpuks ei ole tema hinnangul see Amazon EU jt turustatavate andmekandjate kasutamine isiklikuks tarbeks koopiate tegemiseks keelatud. Järelikult ei kuulu Austro‑Mechana esitatud hagi määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alla.
18. Austro‑Mechana esitas Oberlandesgericht Wieni (Viini kõrgeim piirkondlik kohus) kohtumääruse peale määruskaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
19. Kuna Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus) leidis, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tõlgendus ei ole nii ilmne, et selle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, otsustas ta enda staatust kõrgeima astme kohtuna arvesse võttes menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi [2001/29] artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses „õiglase hüvitise“ maksmise kohustus, mida tuleb Austria õiguse kohaselt täita ettevõtjatel, kes viivad andmekandjad Austria riiklikul territooriumil kaubanduslikul eesmärgil esimesena tasu eest turule, on määruse [nr 44/2001] artikli 5 punkti 3 tähenduses „lepinguvälisest kahjust“ tulenev kohustus?“
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
20. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 11. detsembril 2014.
21. Oma kirjalikud seisukohad esitasid Austro‑Mechana, Amazon EU jt, Austria, Prantsusmaa, Itaalia ja Soome valitsus ning Euroopa Komisjon.
22. 26. novembri 2015. aasta kohtuistungil osalesid oma suuliste seisukohtade esitamiseks Austro‑Mechana ja Amazon EU jt esindajad ning Soome valitsus ja komisjon.
V. Eelotsuse küsimuse analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
23. Oma eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et hagi, milles esitatakse nõue maksta direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglast hüvitist, mida tuleb siseriikliku õiguse kohaselt maksta ettevõtjatel, kes viivad riigi territooriumil andmekandjaid kaubanduslikul eesmärgil esimesena tasu eest turule, kuulub „lepinguvälise kahju“ valdkonda nimetatud õigusnormi tähenduses.
24. Põhikohtuasja selles staadiumis on poolte vahel vaidlus üksnes selles, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 3 on Austro‑Mechana poolt Amazon EU jt vastu esitatud hagi suhtes kohaldatav.
25. Kui ma ei eksi, siis ükski Euroopa Kohtule oma seisukohad esitanud pooltest ei vaidlustanud asjaolu, et kui määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 3 on Austro‑Mechana poolt Amazon EU jt vastu esitatud hagi suhtes kohaldatav, siis on rahvusvaheliselt pädevad seda lahendama selle õigusnormi tähenduses „selle paiga kohtuna, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda,“ Austria kohtud.
26. Seega on Euroopa Kohtule seisukohti esitanud poolte vahel lahkarvamust tekitav küsimus piiritletud järgmiselt: kas Austro‑Mechana hagi Amazon EU jt vastu kuulub „lepinguvälise kahju“ valdkonda määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses?
27. Enne sellele küsimusele vastamist on minu arvates tarvilik kirjeldada direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi korda. Nimelt on selleks, et kindlaks määrata, kas õiglase hüvitise maksmise kohustuse rikkumisel põhinev hagi kuulub „lepinguvälise kahju“ valdkonda, oluline täpselt kindlaks teha, millised õiguslikud tagajärjed kaasnevad liikmesriigi otsusega seda erandit rakendada.
B. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kord
28. Isiklikuks tarbeks kopeerimise erand on erand reprodutseerimisõigusest, mis on direktiivi 2001/29 artiklis 2 ette nähtud põhimõtteliselt ainult õiguste omajatele.
29. Selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b alusel on liikmesriikidel nimelt õigus näha sellest reprodutseerimisõigusest ette erandeid või seada sellele piiranguid, kui tegu on reproduktsioonidega, mille on füüsiline isik teinud isiklikuks tarbeks ja mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik (edaspidi „koopiad isiklikuks tarbeks“), tingimusel et õiguste omajad saavad õiglast hüvitist.
30. Siinkohal on oluline täpselt kindlaks teha liikmesriigi poolt isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kehtestamise õiguslikud tagajärjed, arvestades et Austria seadusandja on kehtestanud selle erandi UrhG §-des 42 ja 42b.
31. Direktiivi 2001/29 artikliga 2 kehtestatud „tavalises“ korras on õiguste omajatel ainuõigus lubada või keelata teoste või muude autoriõigusega või sellega kaasnevate õigustega kaitstud esemete reprodutseerimist, mis kuuluvad ühte selles artiklis osutatud kategooriatest (edaspidi „kaitstud teosed või esemed“). Samavõrra on kasutajatel kohustus hoiduda kaitstud teoste või esemete reprodutseerimisest ilma õiguste omajate loata. Selle kohustuse rikkumise korral võib õiguste omaja esitada hagi lubamatu reprodutseerimisega tekitatud tegeliku kahju hüvitamise nõudes. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kuulub niisugune nõue määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alla(2).
32. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud „erandi“ korra rakendamisel liikmesriigi õiguses kaotatakse isiklikuks tarbeks tehtud koopiate suhtes õiguste omajate reprodutseerimise ainuõigus ja sellele vastav kasutajate kohustus hoiduda kaitstud teoste või esemete reprodutseerimisest. Nagu kõik Euroopa Kohtule oma seisukohad esitanud pooled märkisid, on sellises korras antud kasutajatele õigus teha kaitstud teostest või esemetest koopiaid isiklikuks tarbeks, kuna need on sõnaselgelt lubatud. Samavõrra ei saa õiguste omajad enam isiklikuks tarbeks kopeerimise vastu tugineda oma reprodutseerimise ainuõigusele.
33. Vastutasuks õiguste omajate reprodutseerimise ainuõiguse ja kasutajate vastava kohustuse hoiduda kaitstud teoste või esemete reprodutseerimisest kustutamise eest on direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b siiski loodud õiguste omajatele uus õigus, mis nõuab, et nad „saavad õiglase hüvitise“.
34. Euroopa Kohus on sedastanud, et kui õiguste omajale tekitab kahju isik, kes reprodutseerib kaitstud teost isikliku kasutamise eesmärgil ilma õiguse omajalt eelnevalt luba küsimata, siis tuleb nimetatud isikul reprodutseerimisega seotud kahju põhimõtteliselt heastada, rahastades õiguse omanikule makstavat hüvitist.(3)
35. Seega kaasneb liikmesriigi õiguses isiklikuks tarbeks kopeerimise jaoks direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud erandi kehtestamisega ühe õigussuhte asendamine teisega:
– kaotatakse õiguste omajate reprodutseerimise ainuõigus ja kasutajate vastav kohustus hoiduda kaitstud teoste või esemete reprodutseerimisest isiklikuks tarbeks kopeerimise suhtes, ja
– luuakse vastukaaluks õiguste omajate õigus saada õiglast hüvitist ja sellele vastav põhimõtteliselt kasutajatele pandud kohustus seda õiglast hüvitist rahastada.
36. Selle kohta otsustaski Euroopa Kohus, et õiglase hüvitise eesmärk on hüvitada õiguste omajatele nende kaitstud teostest või esemetest ilma nende loata isiklikuks tarbeks koopia tegemine, mistõttu seda tuleb käsitada kui vastutasu isiklikuks tarbeks loata reprodutseerimise tõttu neile tekkinud kahju eest.(4)
37. Austria seadusandja kehtestatud korras, mille kohta on tehtud kohtuotsus Amazon.com International Sales jt (C‑521/11, EU:C:2013:515), on kasutajate õigus teha koopiaid isiklikuks tarbeks kehtestatud UrhG §-s 42. Õiglase hüvitise maksmise kohustus omakorda on sätestatud UrhG § 42b lõikes 1, mille kohaselt on „autoril õigus õiglasele tasule („tühja kasseti tasu“)“.
38. Pean siiski rõhutama, et selles korras ei maksa kasutajad, kes teevad koopiaid isiklikuks tarbeks, UrhG §-s 42b ette nähtud tasu otse asjaomastele õiguste omajatele.
39. Esiteks ei ole UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmise kohustuse suhtes nõudeõigusega isik õiguste omaja, kelle kaitstud teosest või esemest tehakse isiklikuks tarbeks koopiaid. UrhG § 42b lõike 5 alusel tuleb tasu maksta nimelt kollektiivse esindamise organisatsioonile. Selle õigusnormi alusel nõuabki Austro‑Mechana, autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioon, põhikohtuasjas tasu maksmist.
40. Teiseks ei ole UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksma kohustatud isik kasutaja, kes teeb kaitstud teosest või esemest isiklikuks tarbeks koopiaid. UrhG § 42b lõike 3 alusel on seda tasu maksma kohustatud nimelt isikud, kes viivad riigi territooriumil andmekandjaid kaubanduslikul eesmärgil esimesena tasu eest turule. Just selle õigusnormi alusel esitati Amazon EU jt vastu põhikohtuasjas hagi väites, et nad turustasid Austrias mobiiltelefonidesse installeeritavaid andmekandjaid, millega saab muusikat taasesitada või mida saab kasutada nende telefonide mälumahu suurendamiseks.
41. Seda Austrias kehtiva korra aspekti analüüsis Euroopa Kohus otsuses Amazon.com International Sales jt (C‑521/11, EU:C:2013:515).
42. Euroopa Kohus tuletas meelde, et põhimõtteliselt tuleb õiguste omajatele makstavat õiglast hüvitist rahastada isikutel, kes teevad koopiaid isiklikuks tarbeks.(5)
43. Kindlalt väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et kuna praktikas on keeruline isiklikul eesmärgil kasutajaid tuvastada ning kohustada neid reprodutseerimise ainuõiguste valdajatele tekitatud kahju hüvitama, võivad liikmesriigid õiglase hüvitise rahastamiseks seada sisse „isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu“, mida ei pea maksma asjaomased isikud, vaid need, kelle käsutuses on digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad ning kes teevad need reprodutseerimisseadmed ja andmekandjad õiguslikult või faktiliselt isikutele kättesaadavaks või osutavad neile reprodutseerimisteenust. Nimetatud süsteemi kohaselt tuleb isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksta asjaomastel reprodutseerimisseadmeid, -aparaate ja andmekandjaid käsutavatel isikutel.(6)
44. Euroopa Kohus on veel täpsustanud, et kuna nimetatud süsteem võimaldab asjaomast hüvitist rahastama kohustatud isikutel teenida isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasuna makstud summa tagasi samade reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate kättesaadavaks tegemise hinnas või osutatud reprodutseerimisteenuse hinnas, siis lasub tasumiskohustus lõpuks seda hinda maksvatel isiklikul eesmärgil kasutajatel ja asjaomane süsteem loob „õiglase tasakaalu“, mis tuleb leida reprodutseerimise ainuõiguse valdajate ja kaitstud objektide kasutajate huvide vahel.(7)
45. Täpsemalt UrhG §-ga 42b loodud süsteemi kohta märkis Euroopa Kohus, et õiglase hüvitise rahastamise tarvis peavad isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksma need isikud, kes viivad reprodutseerimiseks sobivad andmekandjad kaubanduslikul eesmärgil tasu eest turule.(8)
46. Euroopa Kohus leidis, et selline süsteem võimaldab asjaomast hüvitist rahastama kohustatud isikutel põhimõtteliselt teenida hüvitise summa tagasi nende andmekandjate müügihinnas, kuna kooskõlas „õiglase tasakaalu“ nõudega maksab tasu lõpuks hinna maksnud isiklikul eesmärgil kasutaja, kui ta on lõpptarbija.(9)
47. UrhG §-s 42b kehtestatud „raharinglusse“ on seega kaasatud neli osaliste kategooriat ja selle võib kokku võtta järgmiselt.
48. Müüjad, kes viivad isiklikuks tarbeks koopiate tegemiseks kasutatavad andmekandjad riigi territooriumil esimesena turule, on ametlikult kohustatud tasuma „tühja kasseti tasu“.
49. Need müüjad võivad siiski kajastada kulu sellele tasule nende andmekandjate müügihinnas, nii et kasutajad, kes teevad koopiaid isiklikuks tarbeks, rahastavad neid kandjaid ostes kaudselt nimetatud tasu.
50. Selle tasu, mille eesmärk on hüvitada õiguste omajatele isiklikuks tarbeks koopiate tegemise tõttu tekitatud kahju, peab andmekandjate müüja maksma autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonile, nagu Austro‑Mechana põhikohtuasjas. Viimase ülesanne on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul nimelt koguda UrhG §-s 42b ette nähtud tasu.
51. Selles õiguslikus kontekstis tulebki analüüsida, kas Austro‑Mechana poolt Amazon EU jt vastu esitatud hagi, milles esitatakse UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmise nõue, kuulub määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alla.
C. Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaldatavus
52. Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaselt võib isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, lepinguvälise kahju puhul teises liikmesriigis kaevata selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda.
53. Selle õigusnormi, nagu ka 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta (edaspidi „Brüsseli konventsioon“), artikli 5 punkti 3 kohta on olemas rohke kohtupraktika(10).
54. See valikulise kohtualluvuse reegel on erand määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikes 1 sätestatud aluspõhimõttest, mille kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.
55. Kuna kohtualluvuse määramisel selle paiga järgi, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda, on tegemist valikulise kohtualluvusega, tuleb seda tõlgendada kitsalt ning tõlgendus ei tohi minna kaugemale selles määruses otseselt ette nähtud juhtudest.(11)
56. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab mõiste „lepinguväline kahju“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud“ selle määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses.(12)
57. Vastavalt sellele kohtupraktikale tuleb kõigepealt analüüsida, kas selline direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglase hüvitise maksmise nõudes esitatud hagi, nagu on esitatud põhikohtuasjas, on seotud „lepinguga“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses(13). Kui see nii ei ole, tuleb järgmiseks kindlaks määrata, kas sellist hagi võib käsitada nõudena tuvastada kostja vastutus.(14)
1. Põhikohtuasjas esitatud hagi ei ole seotud „lepinguga“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses
58. Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a kohaselt võib isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, kaevata lepingutega seotud asjades teises liikmesriigis selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus.
59. Kindlalt väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt a ei eelda lepingu sõlmimist, on kohustuse olemasolu kindlakstegemine selle sätte kohaldamiseks siiski vajalik, kuna kohtualluvus määratakse selle sätte kohaselt paiga järgi, kus asjaomane kohustus täideti või tuleb täita. Niisiis eeldab nimetatud sättes lepingutega seotud asjade jaoks ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirja kohaldamine selle õigusliku kohustuse kindlakstegemist, mille isik on endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud ja millel põhineb hageja nõue.(15)
60. Põhikohtuasjas on õiglase hüvitise maksmise kohustus kehtestatud UrhG §‑s 42b, millega rakendatakse direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglase hüvitise nõuet. See, et maksmise kohustus on ette nähtud seaduses, näitab, et Amazon EU jt ei võtnud endale sellist kohustust Austro‑Mechana ees vabatahtlikult eespool viidatud kohtupraktika tähenduses, vaid selle kehtestas Austria seadusandja andmekandjate müüjatele, kui ta rakendas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õigust.
61. Järelikult ei ole hagi, milles nõutakse direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglase hüvitise maksmist, ja nagu on esitatud põhikohtuasjas, seotud määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses „lepinguga“, nagu õigesti märkisid Austro‑Mechana, Prantsusmaa valitsus ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades.
2. Põhikohtuasjas esitatud hagis nõutakse „kostja vastutuse tuvastamist“
62. Selleks et otsustada, kas Austro‑Mechana hagi on esitatud määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses „lepinguvälise kahju“ nõudes, tuleb vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 56 meelde tuletatud kohtupraktikale veel kindlaks määrata, kas see on nõue „tuvastada kostja vastutus“.
63. Leian samamoodi nagu Austro‑Mechana, Austria, Prantsusmaa ja Itaalia valitsus ning komisjon, et Austro‑Mechana esitatud hagis palutakse tuvastada Amazon EU jt vastutus ja seega kuulub see „lepinguvälise kahju“ valdkonda määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses.
64. Kõigepealt on tarvilik meenutada, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 sõnastust arvestades hõlmab see suurt hulka erinevaid vastutuse liike.(16)
65. Peale selle on määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 3 antud pädevus lahendada lepinguvälise kahju asjas esitatud nõuet selle paiga kohtule, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda. Sellest sõnastusest võib järeldada, et lepinguvälise kahju asjas esitatud nõude aluseks peab tingimata olema „kahjustav sündmus“.
66. Selles suhtes on Euroopa Kohus otsustanud, et lepinguvälise kahjuga võib arvestada vaid tingimusel, et saab tõendada, et kahju ja selle kahju põhjustanud sündmuse vahel on põhjuslik seos.(17) Ta täpsustas samuti, et kahju tekitanud tegu ja selle tagajärg on vastutust põhjustavad asjaolud.(18)
67. Eespool öeldust tuleneb, et käesoleva ettepaneku punktis 56 meelde tuletatud kohtupraktika tähenduses „kostja vastutuse tuvastamise nõude“ aluseks peab olema kahjustav sündmus, see tähendab kostjale omistatav sündmus, mis on väidetavalt põhjustanud teistele isikutele kahju.
68. Minu silmis ei ole mingit kahtlust, et põhikohtuasjas Austro‑Mechana esitatud hagi aluseks on kahjustav sündmus.
69. Nimelt on Austro‑Mechana hagi aluseks uus õiguslik kohustus, mis tekkis Austria seadusandja poolt isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kehtestamisega, nimelt kohustus maksta õiglast hüvitist, mida nimetatakse „tühja kasseti tasuks“(19).
70. Põhikohtuasjas on UrhG §-ga 42b pandud see kohustus müüjatele, kes viivad isiklikuks tarbeks koopiate tegemiseks kasutatavad andmekandjad esimesena turule, nagu väideti Amazon EU jt kohta, ja seda Austro‑Mechana – autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsiooni – kasuks.(20)
71. Järelikult, kui on tõendatud, et Amazon EU jt tõepoolest viisid need andmekandjad esimesena turule, tekitab Amazon EU jt UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmata jätmisega Austro‑Mechanale kahju saamata jäänud „tühja kasseti tasu“ näol.
72. Minu arvates tuleneb eespool öeldust, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses „kahjustav sündmus“, mis on Austro‑Mechana esitatud hagi aluseks, seisneb Amazon EU jt puhul väidetavalt asjaolus, et nad on tahtlikult või hooletusest jätnud UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmata, tekitades sellega Austro‑Mechanale kahju.
73. Seda tõlgendust kinnitab minu arvates käesoleva ettepaneku punktis 36 viidatud kohtupraktika, mille kohaselt on õiglase hüvitise eesmärk just nimelt hüvitada õiguste omajatele nende kaitstud teostest või esemetest ilma nende loata kopeerimine isiklikuks tarbeks.
74. Sellest kohtupraktikast järelduv tuleb lihtsalt kohandada põhikohtuasja asjaoludele, kuna UrhG § 42b näeb ette, et seda tasu tuleb maksta mitte otse õiguste omajatele, vaid hoopis autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonile, nagu Austro‑Mechana. Seepärast tekitatakse võimaliku selle tasu maksmisest keeldumisega kahju Austro‑Mechanale, nagu ka seega kaudselt õiguste omajatele.
75. Minu arvates kuulub niisugune juhtum otseselt lepinguvälise kahju tuumikusse, arvestades et UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmisest keeldumine rikub Austria õigust ja tekitab Austro‑Mechanale kahju.
76. Pean sellegipoolest tarvilikuks vastata mõnele Amazon EU jt ning Soome valitsuse esitatud argumentidest, mille kohaselt Austro‑Mechana esitatud hagi ei kuulu määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alla.
77. Amazon EU jt väitsid kõigepealt, et ainus Austria kohtute rahvusvahelise pädevuse kindlaksmääramiseks asjassepuutuv tegu on mobiiltelefonide turustamine Austria territooriumil, mis ei ole nende hinnangul määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses lepinguväline kahju.
78. Seejärel on õiglase hüvitise maksmise kohustus nende arvates kohustus maksta tasu seadusega lubatud reprodutseerimise eest, mitte kohustus maksta hüvitist seadusega keelatud tegude eest. Sellest lähtuvalt ei soovita õiglase hüvitise maksmise nõudes esitatud hagiga „kostja vastutuse tuvastamist“ käesoleva ettepaneku punktis 56 meelde tuletatud kohtupraktika tähenduses.
79. Lõpuks väitsid Amazon EU jt, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglase hüvitise nõue ei teki õiguste omajate mis tahes õiguse riivest, kuna viimastel ei ole enam õigust UrhG § 42 alusel isiklikuks tarbeks kopeerimist keelata või lubada.
80. Mõistagi ei ole vaidlustatav, et mobiiltelefonide turustamine ja UrhG § 42 osutatud isiklikuks tarbeks kopeerimine on Austria territooriumil õiguspärased teod. Ometi ei tähenda nende tegude õiguspärasus, et UrhG § 42b ette nähtud tasu maksmise kohustuse võimalik rikkumine Amazon EU jt poolt oleks samuti õiguspärane.
81. Nimelt, kuigi Amazon EU jt märgivad õigesti, et kohustus hoiduda isiklikuks tarbeks koopiate tegemisest on kaotatud, ei pea see argument paika, kuivõrd Austro‑Mechana hagi põhineb sellel, et rikutud on õiguslikku „asenduskohustust“, täpsemalt kohustust maksta andmekandjate Austrias esimesena turustamise korral UrhG §-s 42b ette nähtud tasu.
82. Ma ei näe aga põhjust välistada, et selle tasu maksmise kohustuse rikkumise puhul võiks „nõuda kostja vastutuse tuvastamist“ ja et see rikkumine võiks seega kuuluda määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alla, kuna see on selle õigusnormi tähenduses kahjustav sündmus, see tähendab kostjale (Amazon EU jt) süüks pandav tegu, mis väidetavalt tekitas teistele (Austro‑Mechana) kahju.
83. Järelikult leian, et Amazon EU jt argumendid on alusetud.
84. Soome valitsus väitis oma kirjalikes seisukohtades, et kahju põhjustanud asjaolu ja kahju vahel, mille alusel Austro‑Mechana hagi põhikohtuasjas esitas, ei ole põhjuslikku seost, nagu nõuab tema arvates määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 3. Selle valitsuse sõnul nõutakse selle hagiga sisse seaduslikku hüvitist andmekandjaid turustavatelt ettevõtjatelt, samas kui õiguste omajatele tekitatud kahju ei ole põhjustanud mitte need ettevõtjad, vaid see, et üksikisikud kasutavad neid andmekandjaid kaitstud teoste või esemete kopeerimiseks.
85. Sellisel juhul piisab, kui märkida, et põhjusliku seose Amazon EU jt väidetava UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmisest keeldumise ja Austro‑Mechana väidetava kahju vahel on loonud Austria seadusandja ise. UrhG § 42b lõikes 5 on nimelt ette nähtud, et seda tasu tuleb maksta mitte otse õiguste omajatele, vaid hoopis autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonile, nagu Austro‑Mechana, nii et nimetatud tasu maksmisest keeldumisega tekitatakse kahju viimasele, mitte otse õiguste omajatele.
86. Seepärast, nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 72 selgitasin, seisneb määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses „kahjustav sündmus“, mis on Austro‑Mechana esitatud hagi aluseks, Amazon EU jt puhul väidetavalt asjaolus, et nad on tahtlikult või hooletusest jätnud UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmata, tekitades sellega Austro‑Mechanale kahju.
87. Kohtuistungil väitis Soome valitsus samuti, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaldamisala ei saa laiendada õiguspärasele isiklikuks tarbeks kopeerimisele.
88. Sellisel juhul soovitan mina tõlgendust, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaldamisalasse kuulub mitte ainult õiguspärane isiklikuks tarbeks kopeerimine, vaid igasugune UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmise kohustuse rikkumine.
89. Rõhutan samuti, et selle tõlgendusega ei seata kahtluse alla UrhG § 42 kohaselt isiklikuks tarbeks kopeerimise õiguspärasust. Selle paragrahviga ei seata tõepoolest tingimuseks, et isiklikuks tarbeks kopeerimine on õiguspärane siis, kui täidetakse UrhG §-s 42b ette nähtud tasu maksmise kohustust.
90. Eespool öeldust tuleneb, et selline direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglase hüvitise maksmise nõudes esitatud hagi nagu põhikohtuasjas on käesoleva ettepaneku punktis 56 meelde tuletatud kohtupraktika tähenduses nõue „tuvastada kostja vastutus“.
D. Tagajärjed praktikas
91. Esitasin põhjused, miks ma olen seisukohal, et selline direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglase hüvitise maksmise nõudes esitatud hagi nagu põhikohtuasjas ei ole seotud „lepinguga“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses(21) ja on nõue tuvastada kostja vastutus(22). Käesoleva ettepaneku punktis 56 meelde tuletatud kohtupraktika kohaselt kuulub niisugune hagi seega „lepinguvälise kahju“ valdkonda määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses.
92. Sellest tulenevalt on Austria kohtutel rahvusvaheline pädevus niisugust hagi lahendada, kui kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda Austria Vabariigi territooriumil – see tuleb kindlaks määrata eelotsusetaotluse esitanud kohtul.(23)
93. Austria kohtute rahvusvaheline pädevus põhikohtuasjas oleks muuseas kooskõlas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 eesmärgiga. Euroopa Kohtul on nimelt olnud võimalus täpsustada, et lepinguvälise kahju puhul on selle paiga kohtul, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda, reeglina parimad tingimused kohtuasja lahendamiseks eelkõige tänu tihedale seosele vaidluse esemega ning kergemale tõendite hankimise võimalusele.(24)
VI. Ettepanek
94. Eespool öeldut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim kohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et hagi, milles esitatakse nõue maksta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglast hüvitist, mida tuleb siseriikliku õiguse kohaselt maksta ettevõtjatel, kes viivad riigi territooriumil andmekandjaid kaubanduslikul eesmärgil esimesena tasu eest turule, kuulub „lepinguvälise kahju“ valdkonda nimetatud õigusnormi tähenduses.