enercity AG 1. märtsil 2024 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda laiendatud koosseisus) 20. detsembri 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-65/21: enercity AG versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-179/24 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: enercity AG (esindaja: advokaat C. Schalast)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, E.ON SE, RWE AG

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada nii Üldkohtu 20. detsembri 2023. aasta otsus enercity vs. komisjon (T-65/21) kui ka Euroopa Komisjoni vaidlustatud otsus;

teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtule;

mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega:

Esimeses väites leiab ta, et Üldkohus tõlgendas seoses RWE ja E.ONi terviktehingu osadeks jagamisega vääralt määruse (EÜ) nr 139/2004¹ artikli 3 lõiget 1, kui ta tugines üksnes komisjoni konsolideeritud pädevuseteatisele² ja jättis tähelepanuta nii kohtuotsuse Cementbouw³ kui ka määruse (EÜ) nr 139/2004 põhjenduse 20. Sellega rikkus Üldkohus normihierarhia, seaduse ülimuslikkuse ja võimude lahususe põhimõtteid.

Teises väites märgib apellant, et Üldkohus jättis oma otsuses käsitlemata küsimuse, kas koondumiste osaliste vahel sõlmitud kokkulepe turgude jaotamise kindlaksmääramiseks, mille kohaselt keskendub RWE eranditult tootmisturule ja E.ON üksnes turustusturule, kujutab endast kartellieeskirjade rikkumist ELTL artikli 101 alusel. Üldkohus jättis selles kontekstis arvesse võtmata eelkõige selle, et määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 21 lõige 1 ei välista esmase õiguse – nagu ELTL artikkel 101 – kohaldamist. Seega jättis Üldkohus olulised huvid kontrollimata ja rikkus seetõttu otsuses õigusnormi.

Kolmandaks tegi Üldkohus vea, kui ta leidis, et komisjon selgitas õigesti välja otsuse aluseks olevad andmed. Seejuures jättis Üldkohus tähelepanuta, et komisjoni kasutatud turu-uuring ei ole andmete väljaselgitamiseks sobiv alus. Turu-uuringu läbiviimise asjaolude tõttu võib tõsiselt kahelda küsitletud ettevõtjate esitatud andmete usaldusväärsuses. Lisaks ei ole turu-uuringu tulemused üheselt mõistetavad ega kinnita komisjoni järeldust. Seevastu apellandi esitatud eksperdiarvamused, mis tõendasid komisjoni ilmseid hindamisvigu, jättis Üldkohus põhjendamatult tähelepanuta, sest Üldkohus leidis, et need sisaldavad andmeid, mis on koondumiseks loa andmise otsuse vastuvõtmisest hilisemad; sellega rikkus Üldkohus õigusnormi.

Neljandaks andis Üldkohus eksliku hinnangu elektri jaeturu määratlusele. Ta jõudis väärale järeldusele, et põhitarnijate ja erilepingute pakkujate vahel puudub konkurents ning et seega tuleb lähtuda kahest eraldi asjaomasest turust. Oma hinnangus ei võtnud Üldkohus arvesse apellandi olulisi argumente ja jättis seetõttu tähelepanuta komisjoni ilmselged hindamisvead.

Lõpuks, viiendaks hindas Üldkohus valesti võimalikku konkurentsisurvet. Ta jättis tähelepanuta, et koondumise poolte vahel oli potentsiaalne konkurents, mis oleks võinud igal ajal muutuda tegelikuks konkurentsiks. Seega on väär Üldkohtu eeldus, et koondumise pooled ei olnud tihedad konkurendid.

____________

¹     Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40).

¹     Euroopa Komisjoni konsolideeritud pädevuseteatis, mis käsitleb nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2008, C 95, lk 1; parandus ELT 2009, C 43, lk 10).

¹     23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, T-282/02, EU:T:2006:64.