ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda)

6. detsember 2023(*)

EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Vastavuskontrolli menetlus – Aktiivne põllumajandustootja – Püsirohumaa – Kontrollivalim – Alusetud maksed – Taotluse hilinenud esitamine – Finantsdistsipliin – Põhjendamiskohustus – Õiguspärane ootus – Proportsionaalsus

Kohtuasjas T‑48/22,

Tšehhi Vabariik, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil, O. Serdula ja J. Očková,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Aquilina, A. Becker, K. Walkerová ja J. Hradil,

kostja,

ÜLDKOHUS (kümnes koda),

koosseisus: M. Jaeger (ettekandja) koja presidendi ülesannetes, kohtunikud P. Nihoul ja S. Verschuur,

kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 24. mai 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Tšehhi Vabariik palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 17. novembri 2021. aasta rakendusotsus (EL) 2021/2020, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2021, L 413, lk 10; edaspidi „vaidlustatud otsus“), osas, milles see puudutab kulusid, mida ta väidetavalt kandis aastatel 2015–2017, summas 43 470 836,30 eurot (edaspidi „vaidlustatud finantskorrektsioon“).

I.      Vaidluse taust

A.      Uurimine AA/2017/010/CZ

2        Euroopa Komisjon algatas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549) artikli 52 ning komisjoni 6. augusti 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 908/2014, milles sätestatakse määruse nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses makse‑ ja muude asutustega, finantsjuhtimisega, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega, kontrollieeskirjadega, tagatistega ja läbipaistvusega (ELT 2014, L 255, lk 59) (uurimise ajal kehtinud redaktsioonis), artikli 34 alusel Tšehhi Vabariigi suhtes uurimise AA/2017/010/CZ, et teha kindlaks, kas Tšehhi Vabariik kontrollis põllumajandustootjatele EAGFi ja EAFRD raames makstud toetusi kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega aastatel 2015–2017 (edaspidi „uurimine“).

3        Uurimise käigus viis komisjon 18.–22. septembril 2017 Tšehhi Vabariigis läbi kohapealse auditi.

4        Komisjon teavitas 30. novembri 2017. aasta kirjas (edaspidi „järeldusi sisaldav kiri“) Tšehhi ametiasutusi oma kontrollide tulemustest vastavalt rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikele 2. Selles kirjas märkis komisjon muu hulgas, et kontrollisüsteem, mida Tšehhi Vabariik põllumajandustootjatele EAGFi ja EAFRD raames pindalatoetuste maksmise kontrollimiseks rakendas, ei ole liidu õigusaktidega kooskõlas. Lisaks palus ta Tšehhi ametiasutustel esitada rakendatud parandusmeetmete üksikasjalik kirjeldus.

5        Tšehhi Vabariik esitas 29. märtsi 2018. aasta kirjaga komisjonile oma seisukohad järeldusi sisaldava kirja kohta.

6        Komisjon kutsus 4. juuni 2018. aasta kirjas Tšehhi Vabariigi kahepoolsele kohtumisele vastavalt rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikele 2.

7        Komisjon edastas 11. septembril 2018 Tšehhi Vabariigile selle kahepoolse kohtumise protokolli ja palus lisateavet muu hulgas püsirohumaaks liigitamise kohta.

8        Tšehhi Vabariik esitas 1. oktoobri 2018. aasta kirjaga komisjonile oma seisukohad kahepoolse kohtumise protokolli kohta. Ta andis selles kirjas muu hulgas teavet toetuse‑ ja maksetaotluste esitamise korra kohta vastavalt komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014, millega täiendatakse määrust nr 1306/2013 ühtse haldus‑ ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas (ELT 2014, L 181, lk 48), artiklile 13.

9        Tšehhi Vabariik esitas 11. detsembri 2018. aasta kirjaga komisjonile lisateavet muu hulgas aktiivse põllumajandustootja kava alusel esitatud mitme maksetaotluse tagasilükkamise kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608), artikli 9 lõikele 2.

10      Komisjon teatas 6. mai 2019. aasta kirjas Tšehhi ametiasutustele rohestamise toetuskava (edaspidi „rohestamise kava“) puhul esinevast rikkumisest, mis puudutab läbiviidavate kontrollide miinimummäära vastavalt komisjoni 17. juuli 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 809/2014, millega kehtestatakse määruse nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus‑ ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega (ELT 2014, L 227, lk 69; parandus ELT 2019, lk 189, lk 80), artiklile 35, ning palus neilt lisateavet. Tšehhi ametiasutused esitasid selle teabe 4. juuli 2019. aasta kirjaga.

11      Komisjon saatis 20. detsembri 2019. aasta kirjaga Tšehhi ametiasutustele uurimise esialgsed järeldused (edaspidi „esialgsed järeldused“) vastavalt rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 3 kolmandale lõigule. Komisjon kinnitas selles kirjas seisukohta, mida ta oli varem väljendanud järeldusi sisaldavas kirjas, et kontrollisüsteem, mida Tšehhi Vabariik põllumajandustootjatele EAGFi ja EAFRD raames makstud pindalatoetuste maksmise kontrollimiseks rakendas aastatel 2015–2017, ei olnud nõuetekohane. Ühtlasi teavitas ta Tšehhi Vabariiki oma õigusest alustada rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 40 lõike 1 alusel lepitusmenetlust.

12      Mis puudutab täpsemalt Tšehhi Vabariigi rakendatud kontrollisüsteemi nõuetele mittevastavust, siis tõi komisjon muu hulgas esile puudused seoses viie põhikontrolliga.

13      Esiteks leidis komisjon, et määrates kindlaks, kas toetuse taotleja on aktiivne põllumajandustootja, rikkusid Tšehhi ametiasutused määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõiget 2 (edaspidi „aktiivse põllumajandustootja staatust puudutav rikkumine“).

14      Sellega seoses väitis komisjon, et Tšehhi ametiasutused:

–        kasutasid määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud kolmest tingimusest kahe tingimuse täitmise tõendamiseks ühteainsat kriteeriumi; seega leidis komisjon, et Tšehhi Vabariik on põhjendamatult piiranud aktiivse põllumajandustootja staatuse andmist isikute suhtes, kes kuuluvad selliste isikute loetellu, kellel ei ole – kui ei ole tõendatud vastupidist – õigust saada ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames toetusi, kuna neid ei loeta aktiivseks põllumajandustootjaks, s.o määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud füüsilised või juriidilised isikud või füüsiliste või juriidiliste isikute rühmad, kes haldavad lennujaamu, veerajatisi, alalisi spordiväljakuid või puhkealasid või osutavad raudtee‑ või kinnisvarateenuseid (edaspidi „välistav loetelu“);

–        ei võtnud aktiivse põllumajandustootja staatuse saamiseks määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõikes 2 sätestatud tingimuste kontrollimisel arvesse toetuse taotlejaga seotud äriühinguid.

15      Teiseks tõi komisjon esile puudused püsirohumaa identifitseerimiseks Tšehhi ametiasutuste rakendatud kontrollisüsteemis, millega rikuti määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti h (edaspidi „püsirohumaa identifitseerimist puudutav rikkumine“).

16      Kolmandaks väitis komisjon, et Tšehhi ametiasutused on rikkunud liidu õigusnorme, mis käsitlevad tema poolt kontrollitavate toetusesaajate valimi moodustamist (edaspidi „kontrollivalimi moodustamist puudutav rikkumine“). Kontrollivalimi moodustamist puudutav rikkumine koosnes kahest osast:

–        esimese osa kohta (edaspidi „standardkontrolle käsitleva kontrollivalimi moodustamist puudutav rikkumine“) leidis komisjon, et Tšehhi ametiasutused võtsid ühtse pindalatoetuse kava puhul tehtavate standardkontrollide miinimummäära arvutamisel vastavalt rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 30 punktile a (edaspidi „standardkontrollid“) ekslikult arvesse järelkontrollid, mis tuleb teha, kui toetusesaajale on eelmisel aastal määratud vähendatud halduskaristus rakendusmääruse nr 809/2014 (muudetud komisjoni 16. augusti 2016. aasta rakendusmäärusega (EL) 2016/1364, millega muudetakse määrust nr 809/2014 seoses ühtse haldus‑ ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega) artikli 33a tähenduses (edaspidi „järelkontrollid“);

–        teise osa kohta (edaspidi „rohestamist käsitleva kontrollivalimi moodustamist puudutav rikkumine“) väitis komisjon, et on rikutud rakendusmääruse nr 809/2014 artiklit 35, kuna Tšehhi ametiasutused ei suurendanud aastatel 2016 ja 2017 rohestamise kava osas toetusesaajate arvu, keda tuleb järgmisel aastal kohapeal kontrollida pärast seda, kui on tuvastatud, et ühtse pindalatoetuse kava puhul on varasematel aastatel esinenud rikkumisi.

17      Neljandaks märkis komisjon, et rikutud on määruse nr 1306/2013 artiklit 63 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artiklit 7, milles on ette nähtud, et pärast maa‑ala toetuskõlbmatuks tunnistamist nõutakse põllumajandustootjatele selle maa‑ala eest alusetult tehtud maksed tagasi ja kohaldatakse halduskaristusi. Komisjoni arvates ei võimaldanud süsteem, mida Tšehhi ametiasutused toetuskõlbmatute maa‑alade identifitseerimiseks maatükkide identifitseerimise süsteemi iga‑aastase ajakohastamise abil rakendasid, kontrollida, kas ühel aastal toetuskõlbmatuks osutunud maa‑ala oli toetuskõlbmatu ka varasematel aastatel ja kas seetõttu oleks tulnud alustada alusetute maksete tagasinõudmise menetlust. Seega oleksid Tšehhi ametiasutused komisjoni sõnul pärast seda, kui nad olid 2017. aastal tuvastanud toetuskõlbmatu maa‑ala olemasolu, pidanud kontrollima, kas sama maa‑ala oli toetuskõlbmatu ka aastatel 2015 ja 2016 (edaspidi „alusetute maksete tagasinõudmist puudutav rikkumine“).

18      Viiendaks väitis komisjon, et rikutud on määruse nr 640/2014 artikli 13 lõiget 1 (edaspidi „taotluse hilinenud esitamist puudutav rikkumine“). Sellega seoses märkis komisjon, et kui toetuse‑ või maksetaotlused esitati elektrooniliselt määruse nr 640/2014 artikli 13 lõikes 1 ette nähtud tähtaja jooksul ilma e‑allkirjata ja taotleja allkirjastas need seejärel pädevas asutuses isiklikult järgneva viie päeva jooksul, oleksid Tšehhi ametiasutused pidanud kohaldama selle toetussumma suhtes, mida taotlejal oli õigus saada, nimetatud määruse artikli 13 lõikes 1 ette nähtud 1% suurust vähendamist ühe tööpäeva kohta (edaspidi „1% suurune vähendamine“). Nimelt oli komisjoni sõnul nende taotluste esitamise kuupäevaks see kuupäev, mil taotleja need isiklikult allkirjastas, mitte aga taotluste elektrooniliselt esitamise kuupäev, ning see kuupäev oli määruse nr 640/2014 artikli 13 lõikes 1 sätestatud õigust lõpetavast tähtajast hilisem. Seega oli komisjoni arvates tegemist hilinenud taotlustega, mille alusel oleks tulnud kohaldada 1% suurust vähendamist.

19      Tšehhi ametiasutused taotlesid 4. veebruaril 2020 rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 40 lõike 1 alusel lepitusmenetlust.

20      Lepitusorgan esitas 5. oktoobril 2020 oma aruande, milles ta jõudis järeldusele, et lepitusmenetlus ei ole võimalik.

21      Tšehhi Vabariik saatis 13. novembri 2020. aasta kirjaga komisjonile lisateavet.

22      Komisjon saatis 26. märtsi 2021. aasta kirjaga Tšehhi Vabariigile uurimise lõppjäreldused (edaspidi „lõppjäreldused“) vastavalt rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikele 4.

23      Kõigepealt kinnitas komisjon lõppjäreldustes oma seisukohta, et Tšehhi Vabariik on rikkunud viit põhikontrolli.

24      Seejärel otsustas komisjon lõppjäreldustes kohaldada 2% suurust kindla määraga korrektsiooni assigneeringutele, mis ta oli Tšehhi Vabariigile aastatel 2015–2017 finantsdistsipliini korra alusel tagasi maksnud.

25      Komisjon täheldas, et assigneeringud, mis põllumajandustootjatele makstavatest toetustest algul maha arvati, tagastati Tšehhi ametiasutustele järgmiste rakendusmäärustega (edaspidi „tagasimaksmise määrused“):

–        komisjoni 23. novembri 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/2073 2016. eelarveaastast üle kantud assigneeringute tagasimaksmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 26 lõikega 5 (ELT 2016, L 320, lk 25);

–        komisjoni 27. novembri 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/2197 2017. eelarveaastast üle kantud assigneeringute tagasimaksmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 26 lõikega 5 (ELT 2017, L 312, lk 86);

–        komisjoni 26. novembri 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/1848 2018. eelarveaastast üle kantud assigneeringute tagasimaksmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 26 lõikega 5 (ELT 2018, L 300, lk 4).

26      Kuna komisjoni poolt tagasimaksmise määruste alusel tagasimakstud assigneeringute summa pidi kajastama neid summasid, mis põllumajandustootjatele makstavatest otsetoetustest esialgu maha arvati, otsustas komisjon lõppjäreldustes kohaldada nende assigneeringute suhtes 2% suurust kindla määraga korrektsiooni vastavalt korrektsioonidele, mida ta oli uurimise käigus kohaldanud ühtse pindalatoetuse ja rohestamise kava ning noorte põllumajandustootjate kava suhtes ja vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuskava (edaspidi „vabatahtliku tootmiskohustusega seotud kava“) suhtes. Kindla määraga korrektsiooni summa kokku oli seega 654 697,95 eurot.

27      Lõpuks tegi komisjon lõppjäreldustes kõigi Tšehhi Vabariigile ette heidetud rikkumiste kohta ettepaneku jätta liidu rahastamisest välja 44 098 570,70 euro suurune summa, mis tuleneb finantskorrektsiooni kohaldamisest vastavalt 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 907/2014, millega täiendatakse määrust nr 1306/2013 makse‑ ja muude asutuste finantsjuhtimise, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise, tagatiste ja euro kasutamise osas (ELT 2014, L 255, lk 18), artikli 12 lõigetele 6–8.

28      Komisjon edastas 21. oktoobri 2021. aasta kirjaga Tšehhi Vabariigile koondaruande (edaspidi „koondaruanne“), milles ta osutas uurimise eri etappidele, Tšehhi Vabariigi poolt vastavuskontrolli menetluse käigus esitatud seisukohtade ulatusele ja lõppjärelduste põhjendustele.

29      Komisjon võttis 17. novembril 2021 vastu vaidlustatud otsuse, millega määrati Tšehhi Vabariigile finantskorrektsioon summas 44 098 570,70 eurot.

B.      Järeluurimine AA/2020/012/CZ

30      Enne uurimise lõpuleviimist alustas komisjon määruse nr 1306/2013 artikli 52 ja rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 alusel Tšehhi Vabariigi suhtes järeluurimist, et põhjalikumalt käsitleda teatavaid küsimusi, mis olid juba uurimise all (AA/2020/012/CZ; edaspidi „järeluurimine“). Järeluurimises keskenduti muu hulgas püsirohumaa identifitseerimist puudutavale rikkumisele.

31      Järeluurimise käigus viis komisjon 31. augustist kuni 4. septembrini 2020 Tšehhi Vabariigis läbi kohapealse järelauditi.

32      Komisjon teavitas 23. oktoobri 2020. aasta kirjas Tšehhi ametiasutusi oma kontrollide tulemustest vastavalt rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikele 2. Ta märkis kirjas muu hulgas, et järeluurimine tõi ilmsiks puudused püsirohumaa klassifitseerimisel, rikkudes sellega määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti h. Tema sõnul oli tegemist samade puudustega, mis tuvastati uurimise esialgsetes järeldustes. Lisaks palus komisjon Tšehhi ametiasutustel esitada lisateavet.

33      Komisjon ja Tšehhi ametiasutused kohtusid 1. juulil 2021 kahepoolsel järelkohtumisel.

34      Tšehhi ametiasutused andsid 30. juuli 2021. aasta kirjas komisjonile lisateavet määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses püsirohumaa klassifitseerimise kohta (edaspidi „30. juuli 2021. aasta kiri“).

35      Komisjon edastas 24. augustil 2021 Tšehhi Vabariigile kahepoolse järelkohtumise protokolli. Selles dokumendis komisjon:

–        märkis, et tulenevalt Tšehhi ametiasutuste poolt kahepoolsel järelkohtumisel ja 30. juuli 2021. aasta kirjas esitatud teabest loeb ta lõppenuks selle küsimuse käsitlemise, kas järeluurimise perioodil esines püsirohumaa identifitseerimist puudutav rikkumine;

–        pidas kahetsusväärseks, et saadud teavet, mis oleks olnud asjakohane ka uurimise raames, ei edastanud Tšehhi ametiasutused vastavuskontrolli menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus.

II.    Poolte nõuded

36      Tšehhi Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles komisjon tegi vaidlustatud finantskorrektsiooni rikkumiste tõttu, mis puudutavad aktiivse põllumajandustootja staatust, püsirohumaa identifitseerimist, kontrollivalimi moodustamist, alusetute maksete tagasinõudmist ja taotluse hilinenud esitamist, ning finantsdistsipliini korra raames;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt.

III. Sisulised küsimused

38      Oma hagi põhjenduseks esitab Tšehhi Vabariik kuus väidet, milles ta vaidleb vastu esiteks aktiivse põllumajandustootja staatust puudutavale rikkumisele, teiseks püsirohumaa identifitseerimist puudutavale rikkumisele, kolmandaks kontrollivalimi moodustamist puudutavale rikkumisele, neljandaks alusetute maksete tagasinõudmist puudutavale rikkumisele, viiendaks taotluse hilinenud esitamist puudutavale rikkumisele ja kuuendaks finantsdistsipliini korrale.

A.      Esimene väide, milles vaieldakse vastu aktiivse põllumajandustootja staatust puudutavale rikkumisele

39      Esimene väide, milles vaieldakse vastu aktiivse põllumajandustootja staatust puudutavale rikkumisele, koosneb kahest osast.

1.      Esimese väite esimene osa, mille kohaselt tegi komisjon vaidlustatud finantskorrektsiooni õigusvastaselt, sest Tšehhi Vabariik ei ole rikkunud määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõiget 2

40      Esimese väite esimeses osas esitab Tšehhi Vabariik kaks etteheidet.

a)      Esimene etteheide, milles vaieldakse vastu määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu rikkumisele tulenevalt sellest, et nimetatud sättes ette nähtud kolmest tingimusest kahe tingimuse täitmise tõendamiseks kasutati ühteainsat kriteeriumi

41      Esimeses etteheites leiab Tšehhi Vabariik, et ta ei ole rikkunud määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandat lõiku. Tema otsus kasutada ühteainsat kriteeriumi, et tõendada seda, et on täidetud nii määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu punktis b ette nähtud tingimus, mille kohaselt taotleja põllumajanduslik tegevus ei moodusta tühist osa tema majandustegevuses (edaspidi „punkti b tingimus“), kui ka artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu punktis c ette nähtud tingimus, mille kohaselt taotleja põhiline tegevus või äriühingu eesmärk on põllumajanduslik tegevus (edaspidi „punkti c tingimus“), ei ole õigusvastane.

42      Komisjon vaidleb sellele etteheitele vastu.

43      Kõigepealt tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 esimene lõik kehtestab lihtsa eelduse, et füüsilisi või juriidilisi isikuid ning füüsiliste või juriidiliste isikute rühmi, kes tegutsevad välistavasse loetellu kuuluval tegevusalal, ei loeta aktiivseks põllumajandustootjaks ning neile ei maksta otsetoetusi EAGFi ja EAFRD raames (edaspidi „lihtne eeldus“). Määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu kohaselt võivad need füüsilised või juriidilised isikud ning füüsiliste või juriidiliste isikute rühmad lihtsa eelduse siiski ümber lükata, kui nad esitavad liikmesriikide nõutavas vormis kontrollitavad tõendid selle kohta, et üks järgmisest kolmest tingimusest on täidetud:

–        otsetoetuste iga‑aastane summa on vähemalt 5% kogutulust, mida ta on saanud mittepõllumajanduslikust tegevusest kõige viimasel eelarveaastal, mille kohta tal on olemas vastavad tõendid;

–        tema põllumajanduslik tegevus ei moodusta tühist osa tema majandustegevusest;

–        tema põhiline tegevus või äriühingu eesmärk on põllumajanduslik tegevus.

44      Määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud tingimuste kohaldamise kriteeriume on täpsustatud komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014, millega täiendatakse määrust nr 1307/2013 ning muudetakse kõnealuse määruse X lisa (ELT 2014, L 181, lk 1), artiklis 13. Selles sättes on ette nähtud:

–        punkti b tingimuse puhul ei moodusta põllumajanduslik tegevus tühist osa majandustegevusest, kui kõige viimase eelarveaasta põllumajanduslikust tegevusest saadud kogutulu moodustab vastavate tõendite olemasolu korral kõnealuste tõendite kohaselt vähemalt ühe kolmandiku viimase eelarveaasta kogutulust; liikmesriigid võivad siiski kehtestada alternatiivsed kriteeriumid, mis võimaldavad taotlejal tõendada, et tema põllumajanduslik tegevus ei ole väheoluline;

–        punkti c tingimuse puhul käsitatakse põllumajanduslikku tegevust juriidilise isiku põhilise tegevusena või ettevõtte eesmärgina, kui see tegevus on põhilise tegevuse või ettevõtte eesmärgina kantud ametlikku äriregistrisse või liikmesriigi samaväärsele ametlikule tõendile; füüsilise isiku puhul tuleb nõuda samaväärset tõendit; nimetatud registri puudumise korral kasutavad liikmesriigid samaväärset tõendit; liikmesriigid võivad siiski kehtestada alternatiivsed kriteeriumid, mille alusel käsitatakse põllumajanduslikku tegevust füüsilise või juriidilise isiku põhilise tegevusena või ettevõtte eesmärgina.

45      Tšehhi Vabariigi esitatud nelja argumenti tuleb analüüsida selles kontekstis.

1)      Esimene argument, et delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 13 lõike 1 kolmas lõik ja lõike 3 kolmas lõik annavad liikmesriikidele õiguse määrata kindlaks neis kehtestatud kriteeriumidele alternatiivsed kriteeriumid ega näe nende kriteeriumide valikul ette mingeid piiranguid

46      Esimese argumendiga märgib Tšehhi Vabariik, et punkti b tingimuse ja punkti c tingimuse tõlgendamise kriteeriumid on sätestatud delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 13 lõigetes 1 ja 3.

47      Tšehhi Vabariik väidab sellega seoses, et delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 13 lõike 1 esimeses lõigus ja lõike 3 esimeses lõigus on punkti b tingimuse ja punkti c tingimuse täitmise hindamiseks ette nähtud kaks erinevat kriteeriumi. Tema väitel näeb see säte ette, et punkti b tingimuse täitmise tõendamiseks peab olema tõendatud, et vähemalt üks kolmandik toetuse taotleja tuludest on põllumajandustulu (edaspidi „põllumajandustulu kriteerium“), ning punkti c tingimuse täitmise tõendamiseks peab olema tõendatud, et toetuse taotleja põllumajandusliku tegevusega tegelemine nähtub ametlikust äriregistrist või muust samaväärsest ametlikust tõendavast dokumendist. Tšehhi Vabariik aga märgib, et erandina nendest kriteeriumidest annavad delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 13 lõike 1 kolmas lõik ja lõike 3 kolmas lõik liikmesriikidele õiguse kehtestada alternatiivsed kriteeriumid, mis võimaldavad tõendada, et toetuse taotleja vastab punkti b tingimusele ja punkti c tingimusele.

48      Lisaks leiab Tšehhi Vabariik, et delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 13 lõike 1 esimene lõik ja lõike 3 esimene lõik ei näe ette ühtegi piirangut liikmesriikide valikul, millist alternatiivset kriteeriumi kehtestada, et tõendada, et punkti b tingimus ja punkti c tingimus on täidetud, ega takista liikmesriikidel kasutada sama kriteeriumi mõlema tingimuse täitmise tõendamiseks, kuna neil on selles osas ulatuslik kaalutlusõigus.

49      Seetõttu leiab Tšehhi Vabariik, et tal oli käesoleval juhul vabadus kohaldada põllumajandustulu kriteeriumi tõendamaks, et punkti b tingimus ja punkti c tingimus on täidetud. See on asjakohane kriteerium tõendamaks mitte ainult seda, et taotleja põllumajanduslik tegevus ei ole väheoluline (punkti b tingimus), vaid ka seda, et põllumajanduslik tegevus on taotleja põhiline tegevus või üks ettevõtte eesmärkidest (punkti c tingimus).

50      Kuigi ei saa eitada, et delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 13 lõike 1 kolmas lõik ja lõike 3 kolmas lõik annavad liikmesriikidele võimaluse määrata kindlaks neis kehtestatud kriteeriumidele alternatiivsed kriteeriumid ega näe nende valikul ette mingeid piiranguid, tuleb siiski asuda seisukohale, et liikmesriigid peavad kasutama neid alternatiivseid kriteeriume määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandas lõigus nimetatud kolme tingimuse täitmise hindamiseks.

51      Seega, kui liikmesriigid on valinud delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 13 lõike 1 kolmanda lõigu ja lõike 3 kolmanda lõigu tähenduses alternatiivsed kriteeriumid, ei saa see viia selleni, et üks määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandas lõigus nimetatud tingimustest muutub sisutuks ja seega piiratakse toetusesaajate võimalusi lihtsa eelduse ümberlükkamiseks.

52      Praegusel juhul on Tšehhi Vabariigi poolt põllumajandustulu kriteeriumi kasutamine nii punkti b tingimuse kui ka punkti c tingimuse täitmise tõendamiseks piiratud kahe tingimusega, mis võimaldavad toetusesaajatel lihtsa eelduse ümber lükata. See valik eirab seega määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandat lõiku, mis näeb sõnaselgelt ette, et toetusesaajal on lihtsa eelduse ümberlükkamiseks kolm erinevat võimalust.

53      Järelikult tuleb esimene argument tagasi lükata.

2)      Teine argument, et Tšehhi Vabariigis ei olnud ametlikku äriregistrit või samaväärset ametlikku tõendavat dokumenti, mis tõendaks, et toetuse taotleja põhiline tegevus või ettevõtte eesmärk on põllumajandustegevus

54      Teise argumendiga väidab Tšehhi Vabariik, et otsus kasutada põllumajandustulu kriteeriumi nii punkti b tingimuse kui ka punkti c tingimuse täitmise tõendamiseks oli vajalik seetõttu, et tema riigisiseses õiguses ei olnud ametlikku äriregistrit või samaväärset ametlikku tõendavat dokumenti, mis tõendaks, et toetuse taotleja põhiline tegevus või ettevõtte eesmärk on põllumajandustegevus, nagu on ette nähtud määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu punktis c ja delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 13 lõike 3 teises lõigus.

55      Tuleb märkida, et kuigi riigisiseses õiguses ei olnud ametlikku äriregistrit või samaväärset ametlikku tõendavat dokumenti, mis tõendaks punkti c tingimuse täitmist, võis Tšehhi Vabariik vastavalt delegeeritud määruse nr 639/2014 artikli 13 lõike 3 kolmandale lõigule vabalt ette näha alternatiivse kriteeriumi punkti c tingimuse täitmise tõendamiseks.

56      Sellest järeldub, et käesolevas asjas oleks Tšehhi Vabariik saanud punkti c tingimuse täitmise tõendamiseks valida teistsuguse kriteeriumi, ilma et ta oleks pidanud kasutama põllumajandustulu kriteeriumi, mida ta oli juba kasutanud punkti b tingimuse täitmise tõendamiseks.

57      Seetõttu tuleb teine argument tagasi lükata.

3)      Kolmas argument, et komisjon oli kinnitanud võimalust kohaldada põllumajandustulu kriteeriumi, et tõendada nii punkti b tingimuse kui ka punkti c tingimuse täitmist

58      Kolmanda argumendiga märgib Tšehhi Vabariik, et võimalust kohaldada põllumajandustulu kriteeriumi, et tõendada nii punkti b tingimuse kui ka punkti c tingimuse täitmist, kinnitas komisjon 27. oktoobril 2015 liikmesriikidele aktiivse põllumajandustootja staatuse hindamise kohta peetud ettekandes (edaspidi „liikmesriikidele peetud ettekanne“).

59      Tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et liikmesriikidele peetud ettekanne võib olla komisjonile määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu tõlgendamisel siduv, täpsustas komisjon selles, et põllumajandustulu kriteeriumi saab punkti c tingimuse täitmise tõendamiseks alternatiivse kriteeriumina kohaldada üksnes juhul, kui liikmesriik ei kasuta seda kriteeriumi ka punkti b tingimuse täitmise tõendamiseks.

60      Seega tuleb ka see argument tagasi lükata.

4)      Neljas argument, et määrusega 2017/2393 muudetud määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõikes 7 on ette nähtud, et liikmesriigid võivad otsustada, et toetuse taotleja aktiivse põllumajandustootja staatuse tõendamiseks võib tugineda üksnes ühele või kahele määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud kriteeriumile

61      Neljanda argumendiga väidab Tšehhi Vabariik, et määruse nr 1307/2013 (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2017. aasta määrusega (EL) 2017/2393, millega muudetakse määruseid (EL) nr 1305/2013 EAFRDst antavate maaelu arengu toetuste kohta, (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta, (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad, (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus, ning (EL) nr 652/2014, millega nähakse ette sätted toiduahela, loomade tervise ja heaolu ning taimetervise ja taimse paljundusmaterjaliga seotud kulude haldamise kohta (ELT 2017, L 350, lk 15), artikli 9 lõikes 7 on ette nähtud, et liikmesriigid võivad otsustada, et toetuse taotleja aktiivse põllumajandustootja staatuse tõendamiseks võib tugineda üksnes ühele või kahele määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud kriteeriumile.

62      On tõsi, et määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõikes 7 on määruse 2017/2393 jõustumise järel praegu kehtivas redaktsioonis ette nähtud, et liikmesriigid võivad otsustada, et isikud või isikute rühmad võivad selleks, et tõendada, et nad on aktiivsed põllumajandustootjad, tugineda üksnes ühele või kahele määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandas lõigus loetletud kriteeriumile.

63      See võimalus on siiski ajaliselt piiritletud, kuna liikmesriigid võivad sellele tugineda alles alates 2018. aastast, ning selleks peab asjaomane liikmesriik edastama komisjonile vastava teate hiljemalt 31. märtsiks 2018, kui otsust kohaldatakse alates 2018. aastast, või otsuse kohaldamise aastale eelneva aasta 1. augustiks, kui otsust kohaldatakse mõnest 2018. aastale järgnevast aastast.

64      Praeguses asjas hõlmab vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud uurimine aastaid 2015–2017. Liikmesriikidele määruse nr 1307/2013 uue artikli 9 lõikega 7 antud võimalust piirata selle määruse artikli 9 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud tingimusi ühe või kahe tingimusega sai kasutada alles alates 2018. aastast ehk pärast käesoleva juhtumi asjaolude asetleidmist ning seetõttu tuleb seda pidada käesoleva kohtuasja lahendamisel asjassepuutumatuks.

65      Seetõttu tuleb neljas argument ja seega esimene etteheide tervikuna tagasi lükata.

b)      Teine etteheide, milles vaieldakse vastu määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 rikkumisele tulenevalt sellest, et kontrollides, kas toetuse taotleja on aktiivne põllumajandustootja, ei võetud arvesse seotud äriühinguid

66      Teises etteheites leiab Tšehhi Vabariik, et ta ei ole rikkunud määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõiget 2 tulenevalt sellest, et kontrollides, kas toetuse taotleja on aktiivne põllumajandustootja, ei võetud arvesse seotud äriühinguid.

67      Tšehhi Vabariik väidab sellega seoses, et määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõikes 2 kasutatud väljendiga „füüsiliste või juriidiliste isikute rühmad“ peetakse silmas üksnes füüsiliste või juriidiliste isikute rühmi, mitte seotud äriühinguid. Tema sõnul tähendab see seda, et nimetatud sättes ette nähtud tingimuste täidetust, et toetuse taotleja võiks saada aktiivse põllumajandustootja staatuse, tuleb kontrollida üksnes rühma kui terviku suhtes.

68      Komisjon vaidleb sellele etteheitele vastu.

69      Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõikes 2 – mille sõnastust on meelde tuletatud eespool punktis 43 – kasutatud mõistet „füüsiliste või juriidiliste isikute rühmad“ ei ole määratletud ei määruses nr 1307/2013 ega delegeeritud määruses nr 639/2014, ehkki viimases nähakse ette määruse nr 1307/2013 artikli 9 rakendamise kriteeriumid.

70      Seotud äriühingutesse puutuvalt tuleb märkida, et selle mõiste kohta ei ole ühtegi viidet, rääkimata ühestki määratlusest, ei määruses nr 1307/2013 ega delegeeritud määruses nr 639/2014 ega komisjoni 15. aprilli 2014. aasta juhenddokumendis DSCG/2014/29, milles on sätestatud määruse nr 1307/2013 artikli 9 tõlgendamise kriteeriumid.

71      Liikmesriikidele tehtud ettekandes märkis komisjon siiski, et määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et välistavasse loetellu kuuluvate tegevustega võivad füüsilised või juriidilised isikud või nende rühmad tegeleda vahetult või seotud äriühingu kaudu.

72      Lisaks väitis komisjon Saksamaa toidu‑ ja põllumajandusministeeriumile 29. jaanuaril 2016 saadetud kirjas, mis tehti hiljem teistele liikmesriikidele kättesaadavaks, et määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 tähenduses tuleb „seotud äriühingu“ all mõista mis tahes üksust, mis on toetuse taotlejaga täis‑ või enamusosaluse vormis kontrollsuhte kaudu otseselt või kaudselt seotud.

73      Tšehhi Vabariigi teise etteheite põhjendamiseks esitatud nelja argumenti tuleb analüüsida selles kontekstis.

1)      Esimene argument, et seotud äriühingute arvamine määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse on vastuolus selle sätte sõnastusega

74      Esimese argumendiga väidab Tšehhi Vabariik, et määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 sõnastusest ei nähtu, et kui liikmesriik kontrollib, kas aktiivse põllumajandustootja staatuse saamiseks vajalikud tingimused on täidetud, tuleb arvesse võtta toetuse taotlejaga seotud äriühinguid. Järelikult tuleb Tšehhi Vabariigi sõnul määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõiget 2 tõlgendada nii, et selle kohaselt ei anta otsetoetusi füüsilistele või juriidilistele isikutele ega füüsiliste või juriidiliste isikute rühmadele, kes ise tegelevad mõne välistavasse loetellu kuuluva tegevusega.

75      Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

76      Esiteks võib täheldada, et mõistet „seotud äriühingud“ määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 tekstis ei esine.

77      Teiseks tuleb märkida, et rühm tähendab oma olemuselt ühe ja sama organisatsiooni sees üksteisega seotud üksuste kogumit. Seega tuleb mõistet „rühm“ tõlgendada nii, et see on sarnane mõistega „kontsern“ ja hõlmab kõiki üksteisega seotud füüsilisi või juriidilisi isikuid ühes ja samas äriühingu organisatsioonis, mis on suuremal või vähemal määral struktureeritud. Siit järeldub, et füüsiliste või juriidiliste isikute rühm hõlmab seotud äriühinguid.

78      Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kohaselt võib toetuse taotleja – füüsiliste või juriidiliste isikute rühm – tegeleda välistavasse loetellu kuuluvate tegevustega nii vahetult kui ka samasse rühma kuuluva seotud äriühingu kaudu. Samuti, kui toetuse taotleja ei ole rühm, vaid rühma kuuluv füüsiline või juriidiline isik, võib ta tegeleda välistavasse loetellu kuuluvate tegevustega vahetult või samasse rühma kuuluva seotud äriühingu kaudu.

79      Seega tuleb esimene argument tagasi lükata.

2)      Teine argument, et seotud äriühingute arvamine määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse on vastuolus määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis a esitatud mõistega „põllumajandustootja“

80      Teise argumendiga väidab Tšehhi Vabariik, et mõistet „aktiivne põllumajandustootja“ määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 tähenduses tuleb tõlgendada, lähtudes sama määruse artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud mõistest „põllumajandustootja“. Nii mõiste „aktiivne põllumajandustootja“ kui ka mõiste „põllumajandustootja“ viitavad taotlejatele endile, mitte seotud äriühingutele.

81      Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

82      Olgu märgitud, et määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis a on põllumajandustootja määratletud kui füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, milline on selle rühma ja rühma liikmete õiguslik seisund riigisisese õiguse järgi, kelle põllumajanduslik majapidamine asub aluslepingute territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud EL lepingu artiklis 52 koostoimes ELTL artiklitega 349 ja 355.

83      Seose olemasolu määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 tähenduses mõiste „aktiivne põllumajandustootja“ ja sama määruse artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses mõiste „põllumajandustootja“ vahel on leidnud kinnitust kohtupraktikas, milles on täpsustatud, et aktiivse põllumajandustootja staatuse saamiseks peab isiku puhul olema enne täidetud määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud nõuded, mis puudutavad mõistet „põllumajandustootja“ (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑176/20, EU:C:2022:274, punkt 54).

84      Ent seose olemasolu mõistete „põllumajandustootja“ ja „aktiivne põllumajandustootja“ vahel ei saa kahtluse alla seada eespool punktis 78 tehtud järeldust, et määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kohaselt võib toetuse taotleja tegeleda välistavasse loetellu kuuluvate tegevustega nii vahetult kui ka samasse rühma kuuluva seotud äriühingu kaudu.

85      Vastupidi Tšehhi Vabariigi väidetele ei tulene määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a sõnastusest, et selleks, et füüsilist või juriidilist isikut või füüsiliste või juriidiliste isikute rühma saaks käsitada põllumajandustootjana, peab ta tegutsema oma tegevustega vahetult.

86      Seega tuleb teine argument tagasi lükata.

3)      Kolmas argument, et seotud äriühingute arvamine määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse on vastuolus selle sätte eesmärgiga

87      Kolmanda argumendiga väidab Tšehhi Vabariik, et seotud äriühingute arvamine määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse ei vasta selle sätte eesmärgile, milleks on piirduda ÜPP raames otsetoetuste maksmisel üksnes põllumajandustootjatega, kes tegelevad põllumajandusliku tegevusega mittemarginaalsel määral.

88      Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

89      Tuleb märkida, et mõistet „aktiivne põllumajandustootja“ käsitlevate õigusnormide eesmärki on täpsustatud määruse nr 1307/2013 põhjenduses 10, milles on muu hulgas märgitud järgmist:

„Põllumajandustootjate eri toetuskavade kohaldamisest saadud kogemused on näidanud, et paljudel juhtudel anti toetust füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle majanduslik eesmärk ei olnud kas üldse või oli üksnes vähesel määral suunatud põllumajanduslikule tegevusele. Toetuse sihipärasema eraldamise tagamiseks peaksid liikmesriigid hoiduma otsetoetuste andmisest teatavatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, välja arvatud juhul, kui need isikud tõendavad, et nende põllumajanduslik tegevus ei ole marginaalne.“

90      Sellest järeldub, et vastupidi Tšehhi Vabariigi väidetele ei nõuta määruse nr 1307/2013 põhjenduses 10, et välistavasse loetellu kuuluvate tegevustega tegeleksid vahetult taotlejad, olgu siis tegemist füüsilise või juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute rühmaga.

91      Arvestades määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 eesmärki, milleks on ära hoida liidu eelarve suhtes pettuse toimepanemise ohtu ja teha ÜPP maksed üksnes põllumajandustootjatele, kes tegelikult põllumajandusliku tegevusega tegelevad, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et seda kohaldatakse sõltumata sellest, kas taotleja – füüsiline või juriidiline isik või asjaomane rühm – tegeleb mõne välistavasse loetellu kuuluva tegevusega vahetult või seotud äriühingute kaudu.

92      Kui jätta seotud äriühingud arvesse võtmata, võivad taotlejad nimelt jagada oma tegevuse mitme seotud juriidilise üksuse vahel, et hoida kõrvale selles sättes aktiivse põllumajandustootja staatuse tunnustamisele seatud piirangutest. Liikmesriikide pädevate asutuste teostatav kontroll piirduks niisugusel juhul ainult sellise põllumajandusliku tegevusega, millega taotleja vahetult tegeleb, jättes kõrvale seotud äriühingute kaudu teostatava põllumajandusliku tegevuse.

93      Sellega seoses väidab Tšehhi Vabariik repliigis, et ohule, et toetuse taotleja jagab oma tegevused tahtlikult mitmeks juriidiliseks üksuseks, et hoida kõrvale määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kohaldamisest, osutatakse määruse nr 1306/2013 artiklis 60.

94      Esimesena tuleb märkida, et määruse nr 1306/2013 artikkel 60 ei ole siiski piisav selleks, et ära hoida liidu eelarve suhtes pettuse toimepanemise ohtu, mis võib tuleneda aktiivse põllumajandustootja staatuse saamiseks taotleja tegevuse osadeks jagamisest. Nimetatud säte näeb ette järgmist:

„Ilma et see piiraks erisätete kohaldamist, ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele.“

95      Teisena tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kunstlikult loodud tingimuste tõendamiseks määruse nr 1306/2013 artikli 60 tähenduses on nõutavad esiteks objektiivne koosseis, millest tuleneb, et vaatamata vastavates õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teiseks subjektiivne koosseis, mis väljendub tahtes saada eelis, mis tuleneb liidu õigusnormidest, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused (vt selle kohta 21. juuli 2005. aasta kohtuotsus Eichsfelder Schlachtbetrieb, C‑515/03, EU:C:2005:491, punkt 39, ning 7. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Confédération paysanne jt (in vitro juhuslik mutagenees), C‑688/21, EU:C:2023:75, punkt 33).

96      Neil asjaoludel, võttes arvesse määruse nr 1306/2013 artikli 60 laia kohaldamisala ja eespool punktis 95 viidatud kohtupraktikas tõendamise suhtes kehtestatud piiranguid, ei pruugi aktiivse põllumajandustootja staatust käsitlevate õigusnormide kohaldamisest kõrvalehoidmises seisnev kuritarvitus kuuluda määruse nr 1306/2013 artikli 60 kohaldamisalasse, ent võib siiski kujutada endast määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 rikkumist.

97      Seega ei saa väita, et ainuüksi sellest sättest piisab, et vältida ohtu, et toetuse taotleja jagab oma tegevuse mitmeks juriidiliseks üksuseks, et vabaneda aktiivse põllumajandustootja staatuse kontrollimisest määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 alusel.

98      Seega tuleb kolmas argument tagasi lükata.

4)      Neljas argument, et seotud äriühingute arvamine määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse on vastuolus õiguskindluse põhimõttega

99      Neljanda argumendiga väidab Tšehhi Vabariik, et vastavalt õiguskindluse põhimõttele võib komisjon määrata liikmesriigile finantskorrektsiooni üksnes juhul, kui rikkumine, mida ta ette heidab, tuleneb selgelt ja täpselt kohaldamisele kuuluvast õiguslikust raamistikust. Praegusel juhul ei tulene seotud äriühingute arvamine määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse kohaldatavast õiguslikust raamistikust selgelt ja täpselt.

100    Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

101    Väljakujunenud kohtupraktika järgi peab liikmesriikidele kehtestatud mis tahes kohustus, millel võib nende jaoks olla finantstagajärg, olema piisavalt selge ja täpne, et neil oleks võimalik selle ulatust mõista ja vastavalt käituda. Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv õiguskindluse põhimõte nõuab nimelt, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, et huvitatud isikud saaksid liidu õiguskorraga reguleeritavates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda (vt selle kohta 6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑4/17 P, EU:C:2018:678, punkt 58; 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Avicarvil Farms, C‑443/21, EU:C:2022:899, punkt 46, ja 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, T‑509/18, EU:T:2019:876, punkt 40).

102    Käesolevas asjas nähtub selle kohtupraktika tähenduses selgelt ja täpselt, et füüsiliste või juriidiliste isikute rühm või rühma kuuluv füüsiline või juriidiline isik võib tegeleda välistavasse loetellu kuuluvate tegevustega nii vahetult kui ka samasse rühma kuuluva seotud äriühingu kaudu.

103    Neil asjaoludel tuleb neljas argument tagasi lükata.

104    Seetõttu tuleb teine etteheide ja seega esimese väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

2.      Esimese väite teine osa, mille kohaselt rikkus komisjon määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna vaidlustatud finantskorrektsiooni summa, mis aktiivse põllumajandustootja staatuse rikkumisega seoses määrati, ei vasta etteheidetava mittevastavuse raskusele

105    Esimese väite teises osas väidab Tšehhi Vabariik, et komisjon rikkus määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna aktiivse põllumajandustootja staatuse rikkumisega seoses määratud finantskorrektsiooni summa ei vasta etteheidetava mittevastavuse raskusele.

106    Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikes 2 on ette nähtud kolme liiki korrektsioonid: „arvutatud“ korrektsioon, „ekstrapoleeritud“ korrektsioon ja „kindla määraga“ korrektsioon. Lisaks on kehtestatud korrektsioonide hierarhia. Arvutatud korrektsiooni kohaldatakse juhul, kui alusetult kulutatud summad on võimalik täpselt kindlaks määrata. Kui see ei ole võimalik, siis võib kohaldada ekstrapoleeritud või kindla määrata korrektsioone, samas kindla määraga korrektsiooni kohaldatakse üksnes siis, kui juhtumi laadi või selle tõttu, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju.

107    Lisaks nähtub delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõikest 6, et üksnes juhul, kui arvutatud korrektsiooni või ekstrapoleeritud korrektsiooni kohaldamise tingimused ei ole täidetud või kui juhtumi laadi tõttu ei ole võimalik väljajäetavate summade suurust täpselt kindlaks määrata, võib komisjon kohaldada kindla määraga korrektsiooni, võttes samas nõuetekohaselt arvesse rikkumise laadi ja raskust ning hinnates liidule rahalise kahju tekitamise ohtu. Kindla määraga korrektsiooni kohaldamisel peab komisjon proportsionaalseid jõupingutusi tehes samuti võtma arvesse tuvastatud mittevastavuse liiki ja tegema muu hulgas kindlaks, kas tegemist on põhi‑ või lisakontrolliga seotud rikkumisega.

108    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et proportsionaalsuse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik (vt 12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, T‑505/18, ei avaldata, EU:T:2020:56, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb seega rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt 3. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑675/14, ei avaldata, EU:T:2016:123, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Käesolevas asjas määras komisjon Tšehhi Vabariigile ühtse kindla määraga korrektsiooni esimese väite esimese osa raames vaidlustatud aktiivse põllumajandustootja staatust puudutava rikkumise kahe koostisosa suhtes: määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmanda lõigu rikkumine tulenevalt sellest, et nimetatud sättes ette nähtud kolmest tingimusest kahe tingimuse täitmise tõendamiseks kasutati ühteainsat kriteeriumi, ning määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 rikkumine tulenevalt sellest, et kontrollides, kas toetuse taotleja on aktiivne põllumajandustootja, ei võetud arvesse seotud äriühinguid. Komisjoni määratud 5% suurune kindla määraga korrektsioon hõlmab 10% Tšehhi Vabariigi maksetest, mis tehti vastuolus aktiivse põllumajandustootja staatust käsitlevate sätetega.

110    Tšehhi Vabariigi esimese väite teises osas esitatud kahte etteheidet tuleb analüüsida selles kontekstis.

a)      Esimene etteheide, mille kohaselt puudub rahaline kahju, mis võiks õigustada vaidlustatud finantskorrektsiooni määramist komisjoni poolt seoses aktiivse põllumajandustootja staatust puudutava väidetava rikkumisega

111    Esimeses etteheites väidab Tšehhi Vabariik, et aktiivse põllumajandustootja staatust puudutav väidetav rikkumine ei põhjustanud liidule mingit rahalist kahju, mis võiks õigustada vaidlustatud finantskorrektsiooni määramist komisjoni poolt.

112    Sellega seoses märgib Tšehhi Vabariik, et nagu märgiti 11. detsembri 2018. aasta kirjas ja Tšehhi põllumajandusministeeriumi 9. oktoobri 2015. aasta kirjas, ei kasutanud Tšehhi Vabariigi ametiasutused pärast aktiivse põllumajandustootja staatuse saamise taotluste tagasilükkamist määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 alusel aktiivsetele põllumajandustootjatele mõeldud summasid teistele põllumajandustootjatele muude toetuskavade alusel maksmiseks. Seetõttu väidab Tšehhi Vabariik, et aktiivse põllumajandustootja staatuse saamise taotluste tagasilükkamine ei toonud kaasa teistele põllumajandustootjatele tehtavate maksete suurenemist ning nende taotluste tagasilükkamine ei tekitanud rahalist kahju.

113    Lisaks leiab Tšehhi Vabariik, et ükski taotleja, kellele Tšehhi Vabariigi ametiasutused keeldusid andmast aktiivse põllumajandustootja staatust, kasutades punkti c tingimuse tõendamiseks põllumajandustulu kriteeriumi, ei oleks saanud sellist staatust ja sellega seotud makseid EAGFi ja EAFRD raames kasutada, kui oleks kasutatud teistsugust kriteeriumi. Seega ei saa Tšehhi Vabariigi sõnul nende toetusetaotluste tagasilükkamisega kaasneda mingit rahalist kahju liidu eelarvele.

114    Komisjon vaidleb sellele etteheitele vastu.

115    Kõigepealt tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon juhul, kui ta seab kahtluse alla riigisiseste ametiasutuste läbiviidud kontrolli tulemused, ja selleks, et tõendada ÜPP eeskirjade rikkumise esinemist, esitama tõendid tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta, mis tal on riigisiseste ametiasutuste läbiviidud kontrollide või nende esitatud arvandmete suhtes tekkinud. Komisjon ei pea ammendavalt tõendama nende kontrollide puudulikkust või nende arvandmete ebaõigsust. Komisjoni tõendamiskoormise sellist leevendamist selgitab asjaolu, et liikmesriigil on põllumajandusfondide raamatupidamisarvestuste kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalike andmete kogumiseks ja kontrollimiseks parimad eeldused (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑295/18, ei avaldata, EU:T:2019:880, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑506/18, ei avaldata, EU:T:2020:282, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

116    Kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjon väljendab tõsist ja põhjendatud kahtlust, peab seega liikmesriik esitama võimalikult üksikasjalikud ja täielikud tõendid oma kontrollide või arvandmete tõepärasuse ning vajaduse korral komisjoni väidete ebatäpsuse kohta (vt 12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑255/13, ei avaldata, EU:T:2015:838, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Järelikult ei saa asjaomane liikmesriik komisjoni järeldusi ümber lükata, esitamata oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Kui liikmesriik ei suuda tõendada, et komisjoni järeldused on ebatäpsed, võivad need järeldused anda alust tõsisteks kahtlusteks asjakohaste ja tõhusate järelevalve‑ ja kontrollimeetmete olemasolu suhtes (vt 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑295/18, ei avaldata, EU:T:2019:880, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑506/18, ei avaldata, EU:T:2020:282, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

118    Käesolevas asjas leidis komisjon vastavuskontrolli menetluses, mille tulemusel tehti vaidlustatud otsus, et aktiivse põllumajandustootja staatuse saamise taotluste tagasilükkamine võib kaasa tuua ohu, et muude toetuskavade alusel Tšehhi Vabariigi tehtavad maksed teistele põllumajandustootjatele suurenevad. Komisjon väitis sellega seoses, et otsetoetuste summa, mida võib liikmesriigile igal aastal anda, ei tohi ületada määruse nr 1307/2013 artikli 6 kohaselt kehtestatud ülemmäära. Seega võib komisjoni hinnangul pärast aktiivse põllumajandustootja staatuse saamise taotluste tagasilükkamist tekkida oht, et Tšehhi Vabariik kasutab lubatud ülemmäära piires aktiivse põllumajandustootja staatust reguleerivate sätete alusel maksmisele kuuluvaid summasid selleks, et rahastada suuremate summadega põllumajandustootjaid muude toetuskavade alusel. Komisjoni arvates kujutaks muude toetuskavade alusel tehtud maksete suurenemine endast riski liidu eelarvele, kuna seda ei toeta neile toetuskavadele eriomased asjaolud, vaid see on üksnes aktiivse põllumajandustootja staatuse saamise taotluse tagasilükkamise tagajärg.

119    Neil asjaoludel oleks Tšehhi Vabariik pidanud vastavalt eespool punktides 115 ja 117 viidatud kohtupraktikale komisjoni väljendatud tõsise ja põhjendatud kahtluse kõrvaldamiseks esitama võimalikult üksikasjalikud ja täielikud tõendid selle kohta, et aktiivse põllumajandustootja staatuse saamise taotluste tagasilükkamine määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 alusel ei tekita liidu eelarvele rahalist kahju.

120    Käesoleval juhul see nii ei olnud.

121    Esiteks, on tõsi, et Tšehhi Vabariik esitas 11. detsembri 2018. aasta kirjas andmeid üheksa taotleja kohta, kes olid määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 alusel aktiivse põllumajandustootja staatusest ilma jäetud, ning märkis, et see ilmajätmine ei tekitanud liidu eelarvele rahalist kahju, kuna see ei toonud kaasa teistele põllumajandustootjatele tehtud maksete suurenemist. Ta ei ole nende väidete kinnituseks siiski ühtegi tõendit esitanud.

122    Teiseks viitab Tšehhi Vabariik oma hagiavalduses riikliku põllumajanduse sekkumisfondi otsetoetuste ja keskkonnatoetuste osakonna direktorile 27. oktoobril 2015 Tšehhi põllumajandusministeeriumi otsetoetuste osakonna poolt saadetud kirjale, milles märgiti, et Tšehhi põllumajandusminister on kiitnud heaks ühtse pindalatoetuse määrad, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetused ning noorte põllumajandustootjate toetused. Vaidlust ei ole selles, et komisjonile seda kirja vastavuskontrolli menetluse raames ei edastatud ja seega ei saanud seda vaidlustatud finantskorrektsiooni vastuvõtmisel arvesse võtta. Isegi kui eeldada, et see kiri vastavuskontrolli menetluse raames komisjonile tõesti saadeti, tuleb märkida, et see ei tõenda, et aastatel 2015–2017 aktiivse põllumajandustootja staatuse saamise taotluste tagasilükkamine määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 alusel ei tekitanud liidule rahalist kahju. Sellega üksnes kehtestatakse 2015. aastaks teatavate põllumajandustoetuste määrad.

123    Kolmandaks ei ole Tšehhi Vabariik esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et ükski taotleja, kellele Tšehhi Vabariigi ametiasutused keeldusid andmast aktiivse põllumajandustootja staatust, tuginedes punkti c tingimuse täidetuse tõendamiseks põllumajandustulu kriteeriumile, ei oleks saanud sellist staatust ja sellega seotud makseid EAGFi ja EAFRD raames kasutada, kui oleks kasutatud teistsugust kriteeriumi.

124    Järelikult tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

b)      Teine etteheide, mille kohaselt on aktiivse põllumajandustootja staatust puudutava väidetava rikkumisega seoses määratud vaidlustatud finantskorrektsiooni summa ebatäpne

125    Teises etteheites väidab Tšehhi Vabariik, et isegi kui eeldada, et aktiivse põllumajandustootja staatust puudutav rikkumine tekitas liidule rahalist kahju, oleks komisjon pidanud selle kahju täpselt välja arvutama ning selle suhtes ei oleks tohtinud kohaldada kindla määraga korrektsiooni.

126    Komisjon vaidleb sellele etteheitele vastu.

127    Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjon võib kohaldada kindla määraga korrektsiooni, kui proportsionaalsete jõupingutustega ei ole võimalik teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju, eelkõige seetõttu, et liikmesriik ei ole talle esitanud vajalikku teavet määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 2 alusel.

128    Sellega seoses tuleb märkida, et 11. detsembri 2018. aasta kirjas on täpsustatud aktiivse põllumajandustootja staatusest ilma jäetud taotlejate koguarv, kuid ei ole märgitud kahju, mida see väljajätmine võis EAGFile ja EAFRD‑le tekitada.

129    Lisaks ei anna ei 11. detsembri 2018. aasta kiri ega ka hilisemad dokumendid, mille Tšehhi ametiasutused saatsid vastavuskontrolli menetluse raames komisjonile, teavet rahalise kahju kohta, mis võib tuleneda sellest, et kontrollides, kas toetuse taotleja on aktiivne põllumajandustootja, ei võetud arvesse seotud äriühinguid.

130    Neil asjaoludel, võttes arvesse põhikontrolli puudumisega seoses tuvastatud mittevastavuse ulatust ja laadi ning võimatust proportsionaalsete jõupingutustega täpselt välja arvutada aktiivse põllumajandustootja staatust käsitlevate toetusetaotluste tagasilükkamisega liidule tekitatud rahalist kahju, ei saa asuda seisukohale, et komisjon rikkus määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta määras Tšehhi Vabariigile aktiivse põllumajandustootja staatust puudutava rikkumise eest 5% suuruse kindla määraga korrektsiooni 10%‑le maksetest, mis tehti vastuolus liidu õigusega.

131    Seetõttu tuleb teine etteheide ja seega esimese väite teine osa tagasi lükata.

132    Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

B.      Teine väide, milles vaieldakse vastu püsirohumaa identifitseerimist puudutavale rikkumisele

133    Teine väide, milles vaieldakse vastu püsirohumaa identifitseerimist puudutavale rikkumisele, koosneb kahest osast.

1.      Teise väite esimene osa, mille kohaselt tegi komisjon püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumisega seotud vaidlustatud finantskorrektsiooni õigusvastaselt, kuna ta ei võtnud uurimise raames arvesse järeluurimise tulemusi, mis välistas sellise rikkumise olemasolu

134    Teise väite esimeses osas esitab Tšehhi Vabariik kolm etteheidet.

a)      Esimene etteheide, mille kohaselt rikkus komisjon määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1, rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikeid 1 ja 6 ning hea halduse põhimõtet

135    Esimeses etteheites väidab Tšehhi Vabariik, et kuna komisjon ei võtnud uurimises arvesse järeluurimise tulemusi, mis välistasid püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise olemasolu, siis on komisjon rikkunud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1, rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikeid 1 ja 6 ning hea halduse põhimõtet.

136    Kõigepealt tuleb tähele panna, et uurimine ja järeluurimine ajaliselt kattusid. Uurimine algatati 18. septembril 2017 (ehk esimese kohapealse auditi alguses) ja lõpetati koondaruande saatmisele 21. oktoobril 2021 järgnenud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega 17. novembril 2021. Järeluurimine algas 31. augustil 2020 (ehk järelauditi alguses) ja lõppes püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise osas 24. augustil 2021, mil võeti vastu kahepoolse järelkohtumise protokoll, mis võimaldas lõpetada selle küsimuse käsitlemise, kas selline rikkumine esines.

137    Neil asjaoludel ja võttes arvesse seda, et koondaruanne ja vaidlustatud otsus võeti vastu pärast seda, kui järeluurimise raames lõpetati selle küsimuse käsitlemine, kas esines püsirohumaa identifitseerimist puudutav rikkumine, tuleb analüüsida, kas komisjon oleks pidanud uurimise raames lahendama küsimuse püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise esinemise kohta, võttes arvesse järeluurimise käigus ilmnenud asjaolusid.

138    Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikes 1 on sätestatud, et kui komisjon leiab, et liikmesriik ei ole kulusid kandnud kooskõlas liidu õigusega, võtab ta vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks liidu rahastamisest väljajäetavad summad.

139    Samuti tuleb märkida, et rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõiked 1 ja 6 seavad komisjoni otsuse jätta liidu rahastamisest välja kulud, mille liikmesriik on teinud kohaldatavaid eeskirju rikkudes, sõltuvusse sellest, kas on järgitud vastavuskontrolli menetlust.

140    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et haldusmenetluses liidu õiguskorraga antud tagatiste hulka kuulub muu hulgas hea halduse põhimõte, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41. Selle sätte kohaselt kätkeb õigus heale haldusele muu hulgas igaühe õigust sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul. See õigus väljendab liidu õiguse üldpõhimõtet (8. mai 2014. aasta kohtuotsus N., C‑604/12, EU:C:2014:302, punkt 49, ning 1. juuni 2016. aasta kohtuotsus Wolf Oil vs. EUIPO – SCT Lubricants (CHEMPIOIL), T‑34/15, ei avaldata, EU:T:2016:330, punktid 69 ja 70).

141    Sellega seoses tuleb tõdeda, et hea halduse põhimõte ei pane liidu institutsioonidele kohustust haldusmenetlusi lõputult pikendada, vaid see kajastub sätetes, mis näevad ette tähtajad nende menetluste läbiviimiseks ja liikmesriikide poolt liidu institutsioonidele nende menetluste raames teabe saatmiseks. Kõnealuste tähtaegade kehtestamine võimaldab ühitada haldusmenetluse mõistliku aja jooksul läbiviimise nõude kaitseõigustega ning tagada, et liidu institutsioonid saavad liikmesriikidelt asjakohase teabe õigel ajal ja et nad võivad hoolikalt ja erapooletult arvesse võtta kogu teabe, mis on konkreetsel juhtumil asjakohane.

142    Vastavuskontrolli menetluse puhul tuleneb hea halduse põhimõte määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikest 1 ja rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõigetest 1 ja 6, mis seavad komisjoni kohustuse võtta hoolikalt arvesse liikmesriikide esitatud teavet sõltuvusse sellest, kas liikmesriigid peavad kinni nendes sätetes teabe edastamiseks ette nähtud tähtaegadest.

143    Tšehhi Vabariigi esimese etteheite põhjendamiseks esitatud kolme argumenti tuleb analüüsida selles kontekstis.

1)      Esimene argument, mis puudutab määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 ja rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõigete 1 ja 6 kohaldamisala

144    Esimese argumendiga väidab Tšehhi Vabariik, et määruse nr 1306/2013 artiklis 52 ning rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõigetes 1 ja 6 liikmesriigi poolt komisjonile vastavuskontrolli menetluse raames teabe edastamiseks ette nähtud tähtajad ei ole kohaldatavad juhul, kui komisjon peab hindama, kas liidu õigust on rikutud, vaid on kohaldatavad üksnes siis, kui ta peab kindlaks määrama kohaldatava finantskorrektsiooni summa. Tšehhi Vabariigi sõnul tähendab see seda, et komisjon võib tugineda liikmesriigi edastatud teabe hilinemisele siis, kui ta peab finantskorrektsiooni summa kindlaks määrama, mitte aga siis, kui ta peab otsustama, kas esinevad liidu õiguse rikkumise koosseisu tunnused.

145    Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

146    Tuleb märkida, et määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 ja rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõigete 1 ja 6 sõnastusest nähtub, et liidu rahastamisest väljajäetavate summade suuruse kindlaksmääramine on lahutamatult seotud komisjoni järeldusega, et on rikutud liidu õigust. Komisjon ei saa teha finantskorrektsiooni, kui ei esine liidu õigusnormide rikkumise koosseisu tunnuseid, mis on finantskorrektsiooni summa võimaliku kindlaksmääramise vajalik eeltingimus.

147    Järelikult ei saa määruse nr 1306/2013 artiklis 52 ja rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõigetes 1 ja 6 sätestatud tähtaegu liikmesriikidele teabe saatmiseks tõlgendada nii, et need on kohaldatavad üksnes juhul, kui komisjon peab kindlaks määrama liidu rahastamisest väljajäetavate summade suuruse, ega puuduta olukorda, kus komisjon peab hindama liidu õiguse rikkumise esinemist, kuna rikkumise hindamine ja finantskorrektsiooni kindlaksmääramine on lahutamatult seotud.

148    Seega tuleb esimene argument tagasi lükata.

2)      Teine argument, mis puudutab järeluurimise raames Tšehhi ametiasutuste esitatud teabe uudsust

149    Teise argumendiga väidab Tšehhi Vabariik, et püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta käiv teave, mille ta komisjonile järeluurimise raames edastas, ei olnud uus teave ja see oli uurimise käigus juba esitatud. Seetõttu ei ole käesoleval juhul kohaldatav rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikes 6 ette nähtud ajaline piirang, mille kohaselt ei tohi liikmesriigid edastada komisjonile teavet pärast seda, kui komisjon on saatnud esialgsed järeldused (välja arvatud selles sättes ette nähtud juhtudel).

150    Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

151    Esiteks tuleb märkida, et 30. novembril 2017 saadetud järeldusi sisaldavas kirjas tõi komisjon esile puudused püsirohumaa identifitseerimiseks Tšehhi ametiasutuste rakendatud kontrollisüsteemis, millega rikuti määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti h.

152    Teiseks palus komisjon 11. septembri 2018. aasta kahepoolse kohtumise protokollis Tšehhi ametiasutustelt lisateavet tootmisest kõrvale jäetud maa kohta ja kordas oma kahtlusi seoses kontrollisüsteemi vastavusega reeglile, et püsirohumaa on maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks kas looduslikul viisil (isekülvi teel) või harimise teel (külvamise teel) ja mis ei ole põllumajandusliku majapidamise külvikorraga hõlmatud viis aastat või kauem, ning kui liikmesriigid nii otsustavad, ka maa, mida ei ole vähemalt viis aastat küntud.

153    Kolmandaks väitis komisjon esialgsetes järeldustes muu hulgas, et:

–        enne 2015. aastat ei olnud Tšehhi ametiasutustel teavet varasema maakasutuse kohta ning seetõttu ei olnud neil võimalik kontrollida eespool punktis 152 nimetatud reegli rakendamist;

–        ei ole selge, miks kasutasid Tšehhi ametiasutused pärast 2015. aastat kolme erinevat koodi, et viidata harimata maale, millest pidi pärast viie aasta möödumist saama püsirohumaa: harimata põllumaal asuva rohumaa puhul koodi „G“, rohumaaks mittepeetava harimata põllumaa puhul koodi „R“ ja tootmisest kõrvale jäetud maa puhul koodi „U“; komisjoni hinnangul tõi mitme koodi kasutamine kaasa ohu, et maad ei deklareerita õigesti püsirohumaana.

154    Neljandaks ei hõlmanud Tšehhi ametiasutuste esitatud lepitustaotlus küsimust püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise esinemise kohta.

155    Viiendaks ei olnud püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta mingit teavet lisateabe hulgas, mille Tšehhi ametiasutused esitasid komisjonile pärast lepitusorgani aruande saamist.

156    Kuuendaks tuleb märkida, et korrates eespool punktis 153 esitatud argumente, kinnitas komisjon lõppjäreldustes ja koondaruandes püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise esinemist ja määras vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega Tšehhi Vabariigile selle rikkumise eest 14 923 784,40 euro suuruse finantskorrektsiooni.

157    Seitsmendaks tuleb täheldada, et nagu on märgitud kahepoolse järelkohtumise protokollis, esitasid Tšehhi ametiasutused esimest korda sellel kohtumisel ja 30. juuli 2021. aasta kirjas komisjonile selged ja põhistatud selgitused, näited ja teabe põllumaal ja tootmisest kõrvale jäetud maal asuva rohumaa liigitamise süsteemi kohta.

158    Kahepoolse järelkohtumise protokollist nähtub samuti, et selle teabe alusel otsustas komisjon lõpetada järeluurimise raames selle küsimuse käsitlemise, kas esines püsirohumaa identifitseerimist puudutav rikkumine, ja nentis kahetsusega, et kõnealust teavet, mis oleks olnud asjakohane ka uurimise raames, ei esitanud Tšehhi ametiasutused vastavuskontrolli menetluse raames, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus.

159    Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool punktides 115–117 viidatud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriik vastavuskontrolli menetluses esitama võimalikult üksikasjalikud ja täielikud tõendid oma kontrollide või arvandmete tõepärasuse ning vajaduse korral komisjoni väidete ebatäpsuse kohta. Kui asjaomane liikmesriik ei suuda seega määruse nr 1306/2013 artiklis 52 ja rakendusmääruse nr 908/2014 artiklis 34 sätestatud tähtaja jooksul tõendada, et komisjoni järeldused on ebatäpsed, võivad need järeldused anda alust tõsisteks kahtlusteks asjakohaste ja tõhusate järelevalve- ja kontrollimeetmete olemasolu suhtes.

160    Praeguses asjas ei esitanud Tšehhi Vabariik uurimise käigus võimalikult üksikasjalikke ja täielikke tõendeid püsirohumaa identifitseerimist puudutavate kontrollide tõepärasuse kohta ega suutnud tõendada, et komisjoni järeldused olid ebatäpsed. Nimelt esitas Tšehhi Vabariik esimest korda alles järeluurimise käigus üksikasjalikud selgitused ja täiendavad tõendid, mis võimaldasid komisjonil kontrollida, et püsirohumaa identifitseerimist puudutavat rikkumist ei esinenud.

161    Neil asjaoludel tuleb teine argument tagasi lükata.

3)      Kolmas argument, mis puudutab rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikes 6 sätestatud tingimusi

162    Kolmanda argumendiga väidab Tšehhi Vabariik, et komisjon oleks pidanud uurimises arvesse võtma püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta käivat teavet, mille Tšehhi ametiasutused järeluurimise käigus esitasid. Tegemist on nimelt teabega, mis vastab rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikes 6 – mis lubab liikmesriikidel edastada komisjonile teavet pärast esialgsete järelduste saatmist komisjoni poolt – sätestatud kahele tingimusele.

163    Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

164    Olgu meenutatud, et rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikes 6 on sätestatud, et liikmesriigi teavet, mis on saadetud pärast uurimise esialgsete järelduste komisjoni poolt liikmesriigile teatavaks tegemist, võib arvesse võtta üksnes juhul, kui:

a)      see on vajalik selleks, et liidu eelarvele tekkinud finantskahju oluliselt suuremaks ei hinnataks, ja

b)      kui teabe hilisem esitamine on nõuetekohaselt põhjendatud välisteguritega ega takista komisjoni võtmast õigel ajal vastu määruse nr 1306/2013 artikli 52 kohast otsust.

165    Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuigi rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 6 prantsuskeelne versioon on ebaselge osas, kas selles sättes kehtestatud tingimused on kumulatiivsed või alternatiivsed, nähtub selle sätte teiste keeleversioonide analüüsist, et need tingimused on kumulatiivsed. Näiteks rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 6 portugalikeelses versioonis on märgitud, et liikmesriik võib saata komisjonile teavet pärast uurimise esialgsete järelduste komisjoni poolt liikmesriigile teatavaks tegemist juhul, kui selles sättes ette nähtud kaks kumulatiivset tingimust on täidetud. Seda kumulatiivset iseloomu kinnitasid pooled ka kohtuistungil.

166    Nagu on märgitud eespool punktis 157, edastasid Tšehhi ametiasutused käesoleval juhul komisjonile teavet püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta kahepoolsel järelkohtumisel ja 30. juuli 2021. aasta kirjas, see tähendab pärast uurimise esialgsete järelduste saatmist komisjoni poolt 20. detsembril 2019.

167    Seega tuleb hinnata, kas käesoleval juhul olid täidetud rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikes 6 ette nähtud kaks tingimust, mis lubavad võtta arvesse hilinenult esitatud teavet.

168    Rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 6 punktis a sätestatud esimese tingimuse kohta tuleb tõdeda, et teave, mille Tšehhi ametiasutused püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta kahepoolsel järelkohtumisel ja 30. juulil 2021 esitasid, oli vajalik selleks, et liidu eelarvele tekkinud finantskahju oluliselt suuremaks ei hinnataks. Selle eesmärk oli nimelt vältida finantskorrektsiooni tegemist rikkumise eest, mille kohta leiti järeluurimise käigus, et seda ei esine. See, et komisjon ei võtnud seda teavet uurimise käigus arvesse, tõi kaasa liidule tekkinud rahalise kahju suuremaks hindamise summas 14 923 784,40 eurot, see tähendab summas, mis vastab Tšehhi Vabariigile püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise eest määratud finantskorrektsiooni summale.

169    Seega on rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 6 punktis a sätestatud tingimus käesoleval juhul täidetud.

170    Rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 6 punktis b sätestatud teise tingimuse kohta tuleb märkida, et püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta teabe esitamine kahepoolsel järelkohtumisel ja 30. juulil 2021 ei olnud põhjendatud välisteguritega. See teave oli juba uurimise ajal kättesaadav, kuid seda ei olnud komisjonile selgelt ja põhjendatult edastatud. Siit järeldub, et Tšehhi Vabariik oleks pidanud edastama ja võinud edastada selle teabe komisjonile rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikes 6 sätestatud tähtaegu järgides.

171    Seega ei ole rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 6 punktis b sätestatud tingimus käesoleval juhul täidetud.

172    Seetõttu tuleb kolmas argument ja seega esimene etteheide tervikuna tagasi lükata.

b)      Teine etteheide, mille kohaselt rikkus komisjon õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

173    Teises etteheites väidab Tšehhi Vabariik, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna otsus lõpetada järeluurimise raames selle küsimuse käsitlemine, kas esines püsirohumaa identifitseerimist puudutav rikkumine, tekitas tal õiguspärase ootuse, et ka uurimise raames ei määrata kõnealuse rikkumise eest finantskorrektsiooni.

174    Tšehhi Vabariigi sõnul oli see ootus seda enam õigustatud, et ühe teise puuduse puhul kontrollisüsteemis, mida Tšehhi ametiasutused rakendasid EAGFi ja EAFRD raames toetuste maksmise kontrollimiseks seoses põllumajandusmaa deklareerimisega, võttis komisjon uurimise lõppjäreldustes arvesse järeluurimise tulemusi ja otsustas vastava küsimuse käsitlemise lõpetada.

175    Komisjon vaidleb sellele etteheitele vastu.

176    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub õiguspärase ootuse kaitse põhimõte liidu aluspõhimõtete hulka. Õigus tugineda sellele põhimõttele laieneb igale isikule, kelles liidu institutsioon on tekitanud põhjendatud ootuse. Selliseid ootusi tekitada võivaks tagatiseks on – olenemata selle andmise vormist – täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis pärineb volitatud ja usaldusväärsetest allikatest. Seevastu ei saa keegi viidata selle põhimõtte rikkumisele, kui puudub täpne tagatis, mille haldusasutus on talle andnud (vt selle kohta 18. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑33/21, EU:T:2023:5, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

177    Esiteks tuleb tähele panna, et komisjon teavitas kahepoolse järelkohtumise protokollis Tšehhi Vabariiki oma otsusest lõpetada järeluurimise raames selle küsimuse käsitlemine, kas esines püsirohumaa identifitseerimist puudutav rikkumine.

178    Kahepoolse järelkohtumise protokollis ei kinnitata komisjoni lõplikku seisukohta liidu õiguse rikkumise esinemise kohta, vaid see kujutab endast vastavuskontrolli menetluse esialgset etappi, mis võimaldab anda ülevaate kahepoolsel kohtumisel poolte vahel vahetatud teabest (vt selle kohta 18. septembri 2003. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, C‑346/00, EU:C:2003:474, punktid 69 ja 70). Komisjoni lõplik seisukoht liidu õiguse rikkumise esinemise kohta kinnitatakse alles uurimise lõppjäreldustes, mis saadetakse vastavalt rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikele 4 liikmesriigile, ja koondaruandes, mis sisaldab üksikasjalikku selgitust põhjuste kohta, miks teatavad kulutused liidu rahastamisest välja jäeti.

179    Neil asjaoludel, kuna kahepoolse järelkohtumise protokoll ei kajastanud komisjoni lõplikku seisukohta püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise esinemise kohta, ei saanud Tšehhi Vabariigil tekkida põhjendatud ja õiguspärast ootust seoses kõnesoleva seisukohaga ja selle suhtes, et uurimise raames ei määrata kõnealuse rikkumise eest finantskorrektsiooni.

180    Teiseks, isegi kui kahepoolse järelkohtumise protokolli saaks pidada dokumendiks, milles kinnitatakse komisjoni lõplik seisukoht püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise esinemise kohta, tuleb märkida, et otsus lõpetada järeluurimise raames selle küsimuse käsitlemine, kas esines püsirohumaa identifitseerimist puudutav rikkumine, ei anna eespool punktis 176 viidatud kohtupraktika tähenduses täpset, tingimusteta ja ühtelangevat teavet, mille tõttu võis Tšehhi Vabariigil tekkida õiguspärane ootus selle suhtes, et uurimise raames ei määrata kõnealuse rikkumise eest finantskorrektsiooni.

181    On tõsi, et kahepoolse järelkohtumise protokollis märkis komisjon kahetsusega, et Tšehhi ametiasutused ei esitanud uurimise käigus püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta teavet, mida edastati järeluurimise käigus. Komisjoni sõnul oleks see teave olnud asjakohane ka uurimise raames.

182    Kahepoolse järelkohtumise protokollis ei väljendanud komisjon siiski oma arvamust selle uue teabe uurimise raames arvesse võtmise kohta ega võtnud seisukohta ei väidetava rikkumise ega püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise eest finantskorrektsiooni kohaldamise kohta.

183    Sellest tuleneb, et komisjon ei rikkunud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kui ta ei võtnud uurimise raames arvesse püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumist käsitleva järeluurimise tulemusi.

184    Seda järeldust ei sea kahtluse alla Tšehhi Vabariigi argument, et seoses puudustega, mis komisjon tuvastas seoses põllumajandusmaa deklareerimisega Tšehhi ametiasutuste poolt, võttis komisjon uurimise lõppjäreldustes arvesse järeluurimise tulemusi ja otsustas vastava küsimuse käsitlemise lõpetada.

185    See argument ei ole asjakohane. Uurimise lõppjäreldustest nähtub, et Tšehhi Vabariigis 31. augustist kuni 4. septembrini 2020 komisjoni läbi viidud järelauditi käigus esitasid Tšehhi ametiasutused komisjonile põllumajandusmaa deklareerimise kohta uut teavet. Seda teavet, mis esitati enne uurimise lõppjärelduste vastuvõtmist 26. märtsil 2021, võttis komisjon uurimise käigus arvesse ja see võimaldas lõppjäreldustes vastava küsimuse käsitlemise lõpetada.

186    Sellest järeldub, et erinevalt püsirohumaa identifitseerimist puudutavat rikkumist käsitlevast teabest, mille Tšehhi ametiasutused edastasid pärast komisjoni lõppjärelduste saatmist, esitati põllumajandusmaa deklareerimist puudutav teave enne lõppjärelduste saatmist.

187    Järelikult, võttes arvesse ajalist erinevust püsirohumaa identifitseerimist puudutavat rikkumist käsitleva teabe ja põllumajandusmaa deklareerimist puudutava teabe esitamisel, ei saanud põllumajandusmaa deklareerimist puudutava rikkumise esinemisega seotud küsimuse käsitlemise lõpetamine tekitada Tšehhi Vabariigil õiguspärast ootust, et püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise eest finantskorrektsiooni ei kohaldata.

188    Seega tuleb teine etteheide tagasi lükata.

c)      Kolmas etteheide, mille kohaselt rikkus komisjon ELTL artikli 296 teist lõiku

189    Kolmandas etteheites väidab Tšehhi Vabariik, et komisjon rikkus ELTL artikli 296 teist lõiku, kuna ta ei viidanud vaidlustatud otsuse põhjendustes ja koondaruandes järeldustele, mis ta oli teinud kahepoolse järelkohtumise protokollis, millega lõpetati püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumisega seotud küsimuse käsitlemine. Seega leiab Tšehhi Vabariik, et vaidlustatud otsuse ja koondaruande põhjendused ei võimalda mõista põhjusi, miks komisjon ei võtnud uurimise raames arvesse püsirohumaa identifitseerimist puudutavat rikkumist käsitleva järeluurimise tulemusi.

190    Komisjon vaidleb sellele etteheitele vastu.

191    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste põhistatuse küsimusest, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda. Sellest aspektist peavad põhjendused vastama asjaomase õigusakti laadile ning kajastama selgelt ja ühemõtteliselt akti andnud institutsiooni kaalutlusi, võimaldamaks huvitatud isikutel võetud meetme põhjendustega tutvuda ja pädeval kohtul kontrolli teostada (29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punktid 146 ja 147; 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑46/19, ei avaldata, EU:T:2020:396, punkt 47, ning 18. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑33/21, EU:T:2023:5, punkt 36).

192    Samas ei ole nõutud, et põhjendustes täpsustataks kõiki erinevaid asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seda, kas otsuse põhjendused vastavad eespool punktis 191 meenutatud nõuetele, ei tule hinnata mitte ainult otsuse sõnastusest, vaid ka kontekstist ja kõikidest asjaomast valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes (vt 18. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑33/21, EU:T:2023:5, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

193    Sellest järeldub, et kohtupraktika kohaselt loetakse põhjendamiskohustus vastavuskontrolli menetluses täidetuks, kui adressaadiks olev liikmesriik oli otsuse väljatöötamise protsessi tihedalt kaasatud ja talle olid teada kaalutlused, mille alusel pidas komisjon vajalikuks vaidlusalused summad fondide rahastamisest välja jätta (vt 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑145/15, EU:T:2017:86, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

194    Sellega seoses tuleb märkida, et kui komisjon jätab arvesse võtmata liikmesriigi pädevate ametiasutuste esitatud hindamiselemendid, mis on piisavalt täpsed, peab ta muu hulgas asjaomase liikmesriigiga peetavas teabevahetuses ja koondaruandes esitama tõendid tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta, mis tal on asjaomase liikmesriigi kontrollide või arvandmete suhtes tekkinud, mis tähendab, et need tõendid peavad kajastuma vastavuskontrolli menetluse raames komisjoni koostatud aktides ja selle menetluse tulemusel tehtud otsuse põhjendustes (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑145/15, EU:T:2017:86, punkt 47, ning 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑46/19, ei avaldata, EU:T:2020:396, punkt 49).

195    Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tšehhi ametiasutused olid vaidlustatud otsuse väljatöötamise protsessi tihedalt kaasatud ja et neile olid teada seda otsust põhjendavad kaalutlused. Otsus võeti nimelt vastu pärast võistlevat menetlust, milles komisjonil ja Tšehhi ametiasutustel oli korduvalt võimalus vahetada oma seisukohti püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise tuvastamise kohta.

196    Lisaks tuleb tõdeda, et uurimise käigus ei esitanud Tšehhi ametiasutused ühtegi piisavalt täpset tõendit püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta.

197    Peale selle, nagu on märgitud eespool punktides 153 ja 156, põhjendas komisjon esialgsetes järeldustes, lõppjäreldustes ja koondaruandes selgelt, miks määrati püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise eest finantskorrektsioon.

198    Neil asjaoludel ei saa järeldada, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust eespool punktis 193 viidatud kohtupraktika ja ELTL artikli 296 teise lõigu tähenduses.

199    Seetõttu tuleb kolmas etteheide ja seega teise väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

2.      Teise väite teine osa, mille kohaselt tegi komisjon vaidlustatud finantskorrektsiooni õigusvastaselt, sest püsirohumaa identifitseerimise süsteem Tšehhi Vabariigis oli liidu õigusega kooskõlas

200    Teise väite teises osas leiab Tšehhi Vabariik, et komisjon rikkus määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1, kui ta määras talle püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumisega seoses vaidlustatud finantskorrektsiooni, samas kui tema püsirohumaa identifitseerimise süsteem oli liidu õigusega kooskõlas.

201    Komisjon vaidleb sellele väiteosale vastu.

202    Meenutuseks, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud vastavuskontrolli menetlusega seoses jõuti järeldusele, et:

–        Tšehhi Vabariik ei esitanud eespool punktis 115 viidatud kohtupraktika tähenduses võimalikult üksikasjalikke ja täielikke tõendeid püsirohumaa identifitseerimist puudutavate kontrollide tõepärasuse kohta ega suutnud tõendada, et komisjoni järeldused olid ebatäpsed; nimelt esitas Tšehhi Vabariik esimest korda alles järeluurimise käigus ja 30. juuli 2021. aasta kirjas selged selgitused ja täiendavad tõendid, mis võimaldasid komisjonil kontrollida, et püsirohumaa identifitseerimist puudutavat rikkumist ei esinenud (vt eespool punkt 160);

–        kuna rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõikes 6 sätestatud tingimused, mis lubavad võtta arvesse teavet, mille liikmesriik esitas hilinenult pärast komisjoni esialgsete järelduste saatmist, ei ole käesoleval juhul kumulatiivselt täidetud, ei olnud komisjon kohustatud võtma uurimise raames arvesse järeluurimise tulemusi selle kohta, et püsirohumaa identifitseerimist puudutavat rikkumist ei esinenud (vt punkt 171).

203    Neil asjaoludel ei saa teavet ja selgitusi, mille Tšehhi Vabariik esitas hagiavalduses püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta ja mida komisjonile vastavuskontrolli menetluse raames ei esitatud, arvesse võtta, kuna need esitati määruse nr 1306/2013 artiklis 52 ja rakendusmääruse nr 908/2014 artiklis 34 sätestatud tähtaegu rikkudes.

204    Seetõttu tuleb teise väite teine osa ja seega teine väide tervikuna tagasi lükata.

C.      Kolmas väide, milles vaieldakse vastu kontrollivalimi moodustamist puudutavale rikkumisele

205    Kolmas väide, milles vaieldakse vastu kontrollivalimi moodustamist puudutavale rikkumisele, koosneb neljast osast.

206    Vastuseks ühele menetlust korraldavale meetmele ja kohtuistungil esitatud Üldkohtu küsimusele märkisid pooled sõnaselgelt, et kolmanda väite kolmandat osa, mille kohaselt rikkus komisjon rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõiget 2, kuna järeldusi sisaldavas kirjas ei mainita kontrollivalimi moodustamist puudutavat rikkumist seoses rohestamisega, ning kolmanda väite neljandat osa, mille kohaselt komisjon rikkus rakendusmääruse nr 809/2014 artiklit 35, kuna ta võttis rohestamise kava raames arvesse ühtse pindalatoetuse kavaga seotud rikkumisi, tuleb siiski pidada tulemusetuks juhul, kui Üldkohus lükkab tagasi teise väite püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise kohta.

207    Finantskorrektsioon, mille komisjon määras Tšehhi Vabariigile kontrollivalimi moodustamist puudutava rikkumise eest seoses rohestamisega, mis on kolmanda väite kolmanda ja neljanda osa ese, on hõlmatud püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumisega seotud finantskorrektsiooniga ning komisjon ei võtnud seda vaidlustatud finantskorrektsiooni summa kindlaksmääramisel arvesse.

208    Seega, kuna teine väide lükati tagasi, tuleb asuda seisukohale, et kolmanda väite kolmas ja neljas osa on tulemusetud. Nende analüüs ei ole vaidlustatud finantskorrektsiooni määramise põhjendatuse hindamisel asjakohane.

209    Seega tuleb analüüsida üksnes kolmanda väite esimest ja teist osa.

1.      Kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt tegi komisjon vaidlustatud finantskorrektsiooni standardkontrolle käsitleva kontrollivalimi moodustamist puudutava rikkumise eest õigusvastaselt, sest Tšehhi Vabariik ei ole rikkunud rakendusmäärusega 2016/1394 muudetud rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 30 punkti a ja artiklit 33a

210    Kolmanda väite esimeses osas leiab Tšehhi Vabariik, et komisjon rikkus rakendusmäärusega 2016/1394 muudetud rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 30 punkti a ja artiklit 33a, kuna ta leidis ühtse pindalatoetuse kava puhul, et toetusesaajaid, kelle suhtes viiakse läbi kohapealsed järelkontrollid seetõttu, et neile määrati eelmisel aastal vähendatud halduskaristus rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 33a tähenduses (edaspidi „toetusesaajad, kellele on määratud vähendatud halduskaristus“), tuleb eristada toetusesaajatest, kelle suhtes tuleb läbi viia standardkontroll vastavalt rakendusmäärusega 2016/1394 muudetud rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 30 punktile a (edaspidi „toetusesaajad, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli“).

211    Tšehhi Vabariik väidab sellega seoses, et ta ei rikkunud liidu õigust, kui nendest 87 toetusesaajast, kellele määrati 2016. aastal vähendatud halduskaristus, lisati 2017. aastal 75 toetusesaajat nende toetusesaajate 5% valimisse, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli, ja 12 toetusesaaja suhtes viidi läbi kohapealsed järelkontrollid.

212    Komisjon vaidleb kolmanda väite esimesele osale vastu.

213    Tuleb meenutada, et rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 30 punkti a kohaselt hõlmab muude pindalatoetuskavade puhul kui kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus iga‑aastaste kohapealsete kontrollide kontrollivalim vähemalt 5% kõikidest toetusesaajatest, kes taotlevad toetust põhitoetuskava või ühtse pindalatoetuse kava raames.

214    Samuti tuleb märkida, et rakendusmäärusega 2016/1394 muudetud rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 33a „Kohapealsete kontrollide täiendav kontrollimäär [määruse nr 640/2014] artikli 19a lõikes 2 osutatud toetusesaajate kontrollimiseks“ lõikes 1 on sätestatud:

„Toetusesaajatele, kelle suhtes kohaldatakse pindalatoetuskava või ‑meetme raames [määruse nr 640/2014] artikli 19a lõike 2 kohast vähendatud halduskaristust kohapealsete kontrollide käigus leitud üledeklareerimise eest, tuleb kohaldada asjaomase toetuskava või ‑meetme puhul järgmisel taotlusaastal kohapealsete kontrollide järelmeedet.“

215    Nende sätete analüüsist nähtub muu hulgas, et standardkontrollid erinevad oma eseme ja eesmärgi poolest kohapealsetest järelkontrollidest.

216    Standardkontrollide eseme kohta tuleb märkida, et need puudutavad 5% kõigist toetusesaajatest, kes taotlevad toetust põhitoetuskava või ühtse pindalatoetuse kava raames, samas kui kohapealsed kontrollid puudutavad üksnes neid toetusesaajaid, kelle suhtes kohaldatakse vähendatud halduskaristust toetuskõlbliku pindala üledeklareerimise eest eelmisel aastal.

217    Mis puudutab nende kontrollide eesmärki, siis standardkontrollide eesmärk on määrata kontrollitavate toetusesaajate miinimumarv, et tagada komisjoni tõhus kontroll erinevaid toetuskavasid ja ‑meetmeid puudutavate sätete järgimise üle, samas kohapealsete järelkontrollide eesmärk – nagu nähtub komisjoni 16. augusti 2016. aasta rakendusmääruse (EL) 2016/1394, millega muudetakse rakendusmäärust nr 809/2014, millega kehtestatakse määruse nr 1306/2013 rakenduseeskirjad (ELT 2016, L 225, lk 50), põhjendusest 1 – on kontrollida, kas pärast pindala esimese üledeklareerimise eest vähendatud halduskaristuse kohaldamist on toetusesaajad toime pannud uue rikkumise, mis tooks kaasa halduskaristuse täies määras kohaldamise.

218    Kohapealsete järelkontrollide eripära kinnitab rakendusmäärusega 2016/1394 muudetud rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 33a pealkiri, mis nimetab neid sõnaselgelt „[täiendavateks] kontrollid[eks]“, mis annab mõista, et need erinevad standardkontrollidest, kuna toovad toetusesaajate jaoks kaasa lisakontrollid, mis tuleb läbi viia, kui nimetatud artiklis ette nähtud tingimused on täidetud.

219    Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei rikkunud rakendusmäärusega 2016/1394 muudetud rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 30 punkti a ja artiklit 33a, leides, et toetusesaajaid, kellele määrati eelmisel aastal vähendatud halduskaristus, tuleb eristada nendest toetusesaajatest, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli.

220    Seda järeldust ei sea kahtluse alla Tšehhi Vabariigi esitatud kolm argumenti.

221    Esimeses argumendis leiab Tšehhi Vabariik, et toetusesaajate, kellele on määratud vähendatud halduskaristus, väljajätmine nende toetusesaajate valimist, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli, viiks absurdse tagajärjeni, et toetusesaajatele, kellele on määratud vähendatud halduskaristus põhjusel, et eelmisel aastal deklareerisid nad oma pindala tegelikust suuremana, ei laiene standardkontroll, vaid üksnes kohapealne järelkontroll. Tšehhi Vabariigi sõnul oleksid need põllumajandustootjad seega teiste põllumajandustootjatega võrreldes soodsamas olukorras.

222    Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et kohapealseid järelkontrolle ei käsitata alternatiivsete kontrollidena, vaid täiendavate kontrollidena, mis lisanduvad standardkontrollidele ja mille eesmärk on luua tugevdatud kontrollisüsteem nende toetusesaajate puhul, kellele määrati eelmisel aastal vähendatud halduskaristus. Lisaks standardkontrollile tuleb nende suhtes kohaldada kohapealset järelkontrolli, et kontrollida, kas nad on uuesti toime pannud liidu õiguse rikkumise, mille tõttu võidakse neile määrata täies määras halduskaristus. Sellest järeldub, et toetusesaajad, kellele on määratud vähendatud halduskaristus, ei ole teiste toetusesaajatega võrreldes soodsamas olukorras.

223    Seega tuleb esimene argument tagasi lükata.

224    Teises argumendis leiab Tšehhi Vabariik, et toetusesaajate, kellele on määratud vähendatud halduskaristus, väljajätmine nende toetusesaajate valimist, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli, on vastuolus rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 30 punkti a sõnastusega, milles on ette nähtud, et standardkontrolli kohaldatakse 5%‑le kõikidest maksetaotluse esitanud toetusesaajatest. Tšehhi Vabariik on seisukohal, et kui jätta toetusesaajad, kellele on määratud vähendatud halduskaristus, välja nende toetusesaajate valimist, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli, ei hõlmaks see valim enam 5% kõikidest toetusesaajatest, vaid ainult 5% ühest osast neist.

225    Sellega seoses tuleb märkida, et kohapealsed järelkontrollid on täiendavad kontrollid, mis lisanduvad standardkontrollidele, olles üheks vahendiks, mida komisjon kasutab liidu põllumajandusfondidest antava abi liidu õigusele vastavuse kontrollimiseks. Standardkontrollidel ja kohapealsetel järelkontrollidel on seega erinev eesmärk ja kohaldamisala ning liikmesriigi ametiasutused ei tohi neid segi ajada.

226    Otsustades valimi üle, mis koosneb toetusesaajatest, kellele kohaldatakse standardkontrolli ja kohapealset järelkontrolli, ei tohi praktikas eirata erinevust nende kontrollide vahel. Seetõttu leidis komisjon käesolevas asjas õigesti, et Tšehhi Vabariik on rikkunud rakendusmäärusega 2016/1394 muudetud rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 30 punkti a ja artiklit 33a, kuna nendest 87 toetusesaajast, kellele määrati 2016. aastal vähendatud halduskaristus, lisati 75 toetusesaajat nende toetusesaajate valimisse, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli, ja 12 toetusesaaja suhtes viidi läbi kohapealsed järelkontrollid.

227    Sellises olukorras koosnes nende toetusesaajate valim, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli, suures osas toetusesaajatest, kellele oli määratud vähendatud halduskaristus, arvestades kõiki teisi toetusesaajaid, keda oleks tulnud kontrollida, ning ainult 12 toetusesaaja suhtes, kellele oli määratud vähendatud halduskaristus, kohaldati kohapealset järelkontrolli.

228    Sellest järeldub, et otsustades valimi üle, mis koosneb nendest toetusesaajatest, kelle suhtes tuleb kohaldada standardkontrolle, ja valimi üle, mis koosneb toetusesaajatest, kelle suhtes tuleb kohaldada kohapealseid järelkontrolle, oleks Tšehhi Vabariik pidanud arvesse võtma erinevusi nende kontrollide vahel, tagades esiteks, et standardkontrollid laienevad kõikidele toetusesaajatele, mitte ainult suuremale osa neist, kellele on määratud vähendatud halduskaristus, ning teiseks, et kõikide toetusesaajate suhtes, kellele on määratud vähendatud halduskaristus, kohaldatakse kohapealset järelkontrolli.

229    Seega tuleb teine argument tagasi lükata.

230    Kolmandas argumendis leiab Tšehhi Vabariik, et toetusesaajate, kellele on määratud vähendatud halduskaristus, väljajätmine nende toetusesaajate valimist, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli, on vastuolus rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 34 lõikega 1, mis lubab jätta kontrollivalimist välja üksnes need toetusesaajad, kelle taotlust ei peeta vastuvõetavaks.

231    Rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 34 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Need taotlused või taotlejad, kes ei osutu vastuvõetavaks või ei ole taotluse esitamise ajal või pärast halduskontrolle või kohapealseid kontrolle rahastamiskõlblikud, ei tohi moodustada osa kontrollikogumist.“

232    Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et nende taotluste või taotlejate väljajätmine kontrollivalimist, kes ei osutu vastuvõetavaks rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 34 lõike 1 tähenduses, ei ole käesolevas asjas asjakohane, kuna siin on küsimus selles, milline on standardkontrollide ja kohapealsete järelkontrollide kohaldamisala, mis juba oma olemuselt eeldavad, et kontrollivalimisse lisatud taotlejad loetakse toetuskõlblikuks ja et nende suhtes võib seega kohaldada standardkontrolli või kohapealset järelkontrolli.

233    Järelikult tuleb kolmas argument ja seega kolmanda väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

2.      Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt rikkus komisjon määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna vaidlustatud finantskorrektsiooni summa, mis standardkontrolle käsitleva kontrollivalimi moodustamist puudutava rikkumise eest määrati, ei vasta etteheidetava mittevastavuse raskusele

234    Kolmanda väite teises osas väidab Tšehhi Vabariik, et komisjon rikkus määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna vaidlustatud finantskorrektsiooni summa, mis standardkontrolle käsitleva kontrollivalimi moodustamist puudutava rikkumise eest määrati ja mille suurus on 18 833,24 eurot, ei vasta etteheidetava mittevastavuse raskusele.

235    Täpsemalt väidab Tšehhi Vabariik, et selle summani jõudmiseks võttis komisjon aluseks:

–        2017. aasta puhul välja arvutatud kahju, mis tekitati liidu eelarvele standardkontrolle käsitleva kontrollivalimi moodustamist puudutava rikkumisega summas 6277,75 eurot;

–        2015. ja 2016. aasta puhul eelduse, et 2017. aasta kohta arvutatud kahju tekkis ka 2015. ja 2016. aastal, samas kui Tšehhi Vabariigi sõnul on tegemist põhjendamatu eeldusega, mis ei põhine ühelgi faktilisel ega õiguslikul asjaolul.

236    Komisjon vaidleb kolmanda väite teisele osale vastu.

237    Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 2 kohaselt hindab komisjon liidu rahastamisest väljajäetavate summade suurust, võttes muu hulgas arvesse tuvastatud mittevastavuse raskust, rikkumise laadi ja liidule tekitatud rahalist kahju.

238    Lisaks tuleneb eespool punktis 108 viidatud kohtupraktikast, et proportsionaalsuse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb seega rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.

239    Samuti tuleb meenutada, et vastavalt eespool punktis 115 viidatud kohtupraktikale peab komisjon juhul, kui ta seab kahtluse alla riigisiseste ametiasutuste läbiviidud kontrolli tulemused, ja selleks, et tõendada ÜPP eeskirjade rikkumise esinemist, esitama tõendid tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta, mis tal on riigisiseste ametiasutuste läbiviidud kontrollide või nende esitatud arvandmete suhtes tekkinud. Eespool punktis 116 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjon väljendab tõsist ja põhjendatud kahtlust, peab seega liikmesriik esitama võimalikult üksikasjalikud ja täielikud tõendid oma kontrollide või arvandmete tõepärasuse ning vajaduse korral komisjoni väidete ebatäpsuse kohta.

240    Käesoleval juhul ei ole komisjon esitanud ühtegi tõendit, mille põhjal võiks järeldada, et kahtlus, mis tal tekkis seoses sellega, et on võimalik, et 2017. aastal liidule tekitatud 6277,75 euro suurune kahju tekkis ka 2015. ja 2016. aastal, kujutab endast tõsist ja põhjendatud kahtlust kohtupraktika tähenduses.

241    Esiteks piirdus komisjon esialgsetes järeldustes, lõppjäreldustes ja koondaruandes märkimisega, et vaidlustatud finantskorrektsiooni summa, mis standardkontrolle käsitleva kontrollivalimi moodustamist puudutava rikkumise eest määrati ja mille suurus on 18 833,24 eurot, hõlmas ka ohtu, et 2015. ja 2016. aastat puudutavaid ebaseaduslikke makseid ei nõuta tagasiulatuvalt tagasi.

242    Ta ei ole esitanud siiski ühtegi tõendit, mis võimaldaks mõista, miks 2017. aastal tekkinud kahju oleks võinud tekkida ka 2015. ja 2016. aastal ning tooks kaasa tagasiulatuva tagasinõudmise kohustuse.

243    Teiseks viitas komisjon oma seisukoha põhjendamiseks esialgsetes järeldustes nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artiklile 3, mille alusel on tema arvates põhjendatud alustada põllumajandustootjatele alusetult makstud summade suhtes tagasiulatuvalt menetlust.

244    Määruse nr 2988/95 artikkel 3 näeb ette, et liidu finantshuvide kaitse eesmärgil on aegumistähtaeg alusetute maksete suhtes menetluste algatamiseks neli aastat alates liidule rahalist kahju tekitanud eeskirjade eiramise toimepanekust, samas valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla lühem kui kolm aastat.

245    Kohtupraktikast tuleneb, et määruse nr 2988/95, eelkõige selle artikli 3 lõike 1 esimese lõigu vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja kehtestada kõnealuses valdkonnas aegumist reguleeriva üldnormi, mille eesmärk on ühelt poolt määratleda kõikides liikmesriikides kohaldatav minimaalne tähtaeg ja teiselt poolt loobuda võimalusest nõuda tagasi liidu eelarvest alusetult saadud summad nelja aasta möödumisel vaidlusaluste maksetega seotud eeskirjade eiramise toimepanekust. Sellest järeldub, et alates määruse nr 2988/95 jõustumise kuupäevast võivad liikmesriikide pädevad asutused nõuda tagasi liidu eelarvest alusetult saadud mis tahes eelise nelja aasta jooksul, välja arvatud valdkondades, milles liidu seadusandja on määranud lühema tähtaja (29. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Josef Vosding Schlacht‑, Kühl‑ und Zerlegebetrieb jt, C‑278/07–C‑280/07, EU:C:2009:38, punkt 27, ning 29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Pfeifer & Langen, C‑564/10, EU:C:2012:190, punkt 37).

246    Seega ei ole viide sellele sättele käesoleval juhul asjakohane, kuna sellest ei ole võimalik aru saada, miks 2017. aastal liidu eelarvele tekitatud kahju tekkis ka 2015. ja 2016. aastal.

247    Kolmandaks viitab komisjon oma väidete põhjendamiseks esimest korda kostja vastuses määruse nr 1306/2013 artiklile 63 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artiklile 7, mille alusel on tema arvates põhjendatud alustada alusetute maksete suhtes tagasiulatuvalt menetlust.

248    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon näitama rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 2 alusel saadetud teates piisava täpsusega läbiviidava uurimise eset ja uurimise käigus tuvastatud puudusi (vt 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Slovakkia vs. komisjon, T‑40/21, ei avaldata, EU:T:2022:515, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

249    Lisaks ei tohi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendusi kohtumenetluse käigus täiendada (vt selle kohta 24. mai 2007. aasta kohtuotsus Duales System Deutschland vs. komisjon, T‑289/01, EU:T:2007:155, punkt 132, ning 15. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Oltchim vs. komisjon, T‑565/19, EU:T:2021:904, punkt 275).

250    Järelikult, kuna komisjon ei viidanud järeldusi sisaldavas kirjas ega hilisemates dokumentides, mille ta edastas Tšehhi Vabariigile vastavuskontrolli menetluses, mille tulemusel tehti vaidlustatud otsus, määruse nr 1306/2013 artiklile 63 ega rakendusmääruse nr 809/2014 artiklile 7, siis ei saa ta nendele sätetele tugineda, et põhjendada oma väiteid selle kohta, et 2015. ja 2016. aastal tekkis liidu eelarvele sama suur rahaline kahju kui 2017. aastal.

251    Isegi kui eeldada, et komisjon võib põhjendada oma väiteid määruse nr 1306/2013 artikli 63 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 7 alusel, ei tõenda need sätted mingil juhul, et tema kahtlus, et 2015. ja 2016. aastal tekkis liidu eelarvele sama suur rahaline kahju kui 2017. aastal, kujutab endast tõsist ja põhjendatud kahtlust eespool punktis 115 viidatud kohtupraktika tähenduses.

252    Määruse nr 1306/2013 artikkel 63 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artikkel 7 näevad nimelt ette alusetute maksete tagasinõudmise menetluse ja tähtajad, kuid need ei sisalda ühtegi asjaolu, mis kinnitaks komisjoni väidet, et standardkontrolle käsitleva kontrollivalimi moodustamist puudutav rikkumine 2017. aastal toimus tingimata ka 2015. ja 2016. aastal.

253    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole tõendanud, et kahtlus, mida ta väljendas seoses sellega, et 2015. ja 2016. aastal tekkis liidu eelarvele sama suur rahaline kahju kui 2017. aastal, oli tõsine ja põhjendatud kahtlus eespool punktis 115 viidatud kohtupraktika tähenduses.

254    Seetõttu tuleb kolmanda väite teise osaga nõustuda ja seega vaidlustatud otsus tühistada osas, milles see puudutab komisjoni poolt Tšehhi Vabariigile standardkontrolle käsitleva kontrollivalimi moodustamist puudutava rikkumise eest vaidlustatud finantskorrektsiooni määramist summas 18 833,24 eurot.

D.      Neljas väide, milles vaieldakse vastu alusetute maksete tagasinõudmist puudutavale rikkumisele

255    Neljas väide, milles vaieldakse vastu alusetute maksete tagasinõudmist puudutavale rikkumisele, koosneb kahest osast.

256    Neljanda väite esimeses osas väidab Tšehhi Vabariik, et komisjon rikkus määruse nr 1306/2013 artiklit 63 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artiklit 7, leides uurimise käigus, et Tšehhi ametiasutused oleksid pidanud maatükkide identifitseerimise süsteemi kaudu kontrollima põllumajandusmaa toetuskõlblikkust mitte ainult aastal, mis hõlmab alusetute maksete tagasinõudmise menetlust, vaid ka varasematel aastatel.

257    Tšehhi Vabariik väidab, et määruse nr 1306/2013 artiklis 63 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 7 on sätestatud menetlus, mida tuleb järgida põllumajandustootjatele toetuskõlbmatute maa‑alade eest alusetult makstud summade tagasimaksmiseks. Tšehhi Vabariigi sõnul ei käsitle need sätted eraldi küsimust, kas ja kuidas on liikmesriigid kohustatud välja selgitama, kas ühel aastal toetuskõlbmatu maa‑ala oli toetuskõlbmatu ka varasematel aastatel.

258    Tšehhi Vabariigi sõnul järeldub sellest, et vastavalt määruse nr 1306/2013 artiklile 63 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artiklile 7 oli ta kohustatud maatükkide identifitseerimise süsteemi iga‑aastase ajakohastamise käigus eemaldama toetuskõlbmatud maa‑alad, mille suhtes oli käimas tagasinõudmise menetlus, ent ta ei olnud kohustatud kontrollima, kas need maa‑alad olid toetuskõlbmatud ka varasematel aastatel ja kas nende aastate eest makstud võimalikud toetused tuleb tagasi nõuda.

259    Komisjon vaidleb sellele väiteosale vastu.

260    Kõigepealt tuleb märkida, et alusetute maksete tagasinõudmist puudutava rikkumise eest määras komisjon Tšehhi Vabariigile:

–        ühtse pindalatoetuse kava puhul finantskorrektsiooni summas 17 855 884,41 eurot;

–        rohestamise kava puhul finantskorrektsiooni summas 7 832 400 eurot;

–        noorte põllumajandustootjate kava puhul 2% suuruse kindla määraga korrektsiooni 100%‑le kulutustest, mis tehti liidu õigusnorme rikkudes.

261    Rohestamise kava ja noorte põllumajandustootjate kava puhul määratud finantskorrektsioonid on siiski hõlmatud püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumise eest määratud korrektsiooniga, mis on teise väite ese.

262    Seetõttu, nagu pooled kinnitasid oma vastustes ühele menetlust korraldavale meetmele ja kohtuistungil esitatud Üldkohtu küsimusele, tuleb juhul, kui teine väide lükatakse tagasi, neljas väide lugeda tulemusetuks osas, milles see puudutab finantskorrektsioonide määramist seoses rohestamise kava ja noorte põllumajandustootjate kavaga. Kuna rohestamise kava ja noorte põllumajandustootjate kavaga seoses määratud korrektsioonid on hõlmatud korrektsiooniga, mis määrati seoses püsirohumaa identifitseerimist puudutava rikkumisega, siis ei ole nende kontrollimine vaidlustatud finantskorrektsiooni määramise põhjendatuse hindamisel asjakohane.

263    Ühtse pindalatoetuse kava puhul määratud korrektsiooni kohta tuleb kõigepealt märkida, et määruse nr 1306/2013 artikkel 63 näeb sisuliselt ette, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta toetuse andmise tingimustele, siis asjaomane liikmesriik toetust ei maksa või lõpetab selle maksmise täielikult või osaliselt ning makstud summad, sealhulgas nendega seotud intress, tuleb tagasi nõuda. Samas sättes on öeldud, et kui põllumajanduse valdkonna õigusaktidega on see ette nähtud, kohaldavad liikmesriigid halduskaristusi. Lisaks on rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 7 sisuliselt sätestatud, et alusetult tehtud makse korral peab toetusesaaja kõnealused summad vajaduse korral koos intressiga tagasi maksma.

264    Sellest järeldub, et määruse nr 1306/2013 artikkel 63 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artikkel 7 ei pane liikmesriikidele kohustust tagasiulatuvalt kontrollida, kas ühel aastal toetuskõlbmatu maa‑ala oli toetuskõlbmatu ka varasematel aastatel.

265    Seejärel tuleb märkida, et määruse nr 2988/95 artiklist 3 ei nähtu liikmesriikide väidetavat kohustust kontrollida tagasiulatuvalt maa‑ala toetuskõlblikkust. Nagu on märgitud eespool punktis 244, on selles sättes vaid öeldud, et aegumistähtaeg alusetute maksete suhtes menetluste algatamiseks on neli aastat, kui valdkondade eeskirjades ei ole sätestatud lühemat kolmeaastast tähtaega.

266    Lõpuks tuleb märkida, et on tõsi, et 7. septembri 2022. aasta kohtuotsuses Slovakkia vs. komisjon (T‑40/21, ei avaldata, EU:T:2022:515, punktid 54 ja 55) märkis Üldkohus, et teabe põhjal, mis oli järeldusi sisaldavas kirjas, mille komisjon rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 2 alusel saatis, oleks Slovakkia pidanud EAGFi potentsiaalse riski hindamisel taotlusaastate 2015 ja 2016 puhul võtma arvesse kolme varasema taotlusaasta eest alusetult makstud toetuste tagasi nõudmata jätmise rahalist mõju. Üldkohus täpsustas siiski, et asjaolu, et taotlusaastatel 2015 ja 2016 EAGFi riski arvutamisel tuli võtta arvesse kolme varasema taotlusaasta eest alusetult tehtud maksete tagasi nõudmata jätmise rahalist mõju, tulenes Slovakkia kontrollisüsteemi eripärast, mis ei saanud selle riigi ametiasutustele teadmata olla. Seega ei tulene nimetatud kohtuotsusest liikmesriigi kohustust tagasiulatuvalt kontrollida, kas ühel aastal toetuskõlbmatu maa‑ala oli toetuskõlbmatu ka varasematel aastatel.

267    Järelikult tuleb neljanda väite esimese osaga nõustuda.

268    Seetõttu, ilma et oleks vaja analüüsida neljanda väite teist osa, tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles see puudutab ühtse pindalatoetuse kava raames Tšehhi Vabariigi tehtud kulutustele seoses alusetute maksete tagasinõudmist puudutava väidetava rikkumisega kohaldatud finantskorrektsiooni summas 17 855 884,41 eurot.

E.      Viies väide, milles vaieldakse vastu taotluse hilinenud esitamist puudutavale rikkumisele

269    Viiendas väites leiab Tšehhi Vabariik, et komisjon tegi õigusvastaselt taotluse hilinenud esitamist puudutava rikkumisega seoses vaidlustatud finantskorrektsiooni põhjusel, et toetuse‑ või maksetaotluste suhtes, mis esitati elektrooniliselt määruse nr 640/2014 artiklis 13 ette nähtud tähtaja jooksul ilma e‑allkirjata ja mida täiendati järgmise viie päeva jooksul pädevas asutuses taotleja omakäelise allkirjaga, ei kohaldatud 1% suurust vähendamist.

270    Väite põhjendamiseks esitab Tšehhi Vabariik neli argumenti.

271    Esiteks väidab Tšehhi Vabariik, et ükski liidu õigusnorm ei takista võimalust elektrooniliselt esitatud taotlust hiljem taotleja omakäelise allkirjaga isiklikult täiendada. Sellega seoses märgib Tšehhi Vabariik, et määruse nr 640/2014 artiklis 13 on täpsustatud menetlus, mida tuleb toetuse‑ või maksetaotluse hilinenud esitamise korral järgida, kuid selles ei ole sätestatud, et elektrooniliselt esitatud taotlused, mida taotleja hiljem omakäelise allkirjaga isiklikult täiendab, kujutaksid endast hilinenud taotlusi. Lisaks leiab ta, et määruse nr 1306/2013 artikli 72 kohaselt ei ole taotleja allkiri taotluse kohustuslike elementide hulgas.

272    Teiseks väidab Tšehhi Vabariik, et tema riigisisese õiguse kohaselt on elektrooniliselt esitatud taotluse taotleja poolt isiklikult allkirjastamine vajalik taotluse esitamise kinnitamiseks, kuid see ei kujuta endast taotluse vastuvõetavuse tingimust. Omakäeline allkiri võimaldab nimelt kontrollida, kas taotluse esitanud subjekt on see, kelle kohta taotlus on esitatud (Tšehhi haldusmenetluse seadustiku (Zákon č. 500/2004 Sb., správní řád) artikli 37 lõige 4).

273    Kolmandaks märgib Tšehhi Vabariik, et tema riigisisese õiguse kohaselt on ainus asi, mille taotleja võib elektrooniliselt esitatud taotlusele lisada, tema omakäeline allkiri, mis tuleb anda pädevas asutuses viie päeva jooksul pärast taotluse elektroonilist esitamist. Taotlust ei ole võimalik mingil moel täiendada ega muuta ei taotluse elektrooniliselt esitamise ja taotleja poolt isiklikult allkirjastamise vahelisel ajal ega taotleja poolt isiklikult allkirjastamise ajal.

274    Neljandaks väidab Tšehhi Vabariik, et varem elektrooniliselt esitatud taotluse esitamise taotleja poolt isiklikult kinnitamine on liidu õiguses tavapärane mehhanism, mis on muu hulgas ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 57 lõikes 7.

275    Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

276    Tšehhi Vabariigi esimese ja teise argumendi kohta, mida tuleb käsitleda koos, tuleb tõdeda, et liikmesriikide ülesanne on kehtestada oma riigisiseses õiguses toetuse‑ ja maksetaotluste esitamise kord, mis peab siiski olema kooskõlas liidu õigusega.

277    Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 640/2014 artiklile 13 kohaldatakse toetuse‑ või maksetaotluste puhul, mis on esitatud pärast komisjoni määratud tähtaega, 1% suurust vähendamist.

278    Lisaks kuuluvad toetusesaaja isikuandmed teabe hulka, mida toetuse‑ või maksetaotlus peab sisaldama, et seda saaks pidada vastuvõetavaks, tingimusel et see on esitatud määruse nr 640/2014 artiklis 13 sätestatud tähtaja jooksul. Ehkki määruse nr 1306/2013 artiklis 72 ei ole taotleja allkiri nende andmete hulgas, mida toetuse‑ või maksetaotlus peab sisaldama, on selles sätestatud, et taotluses peab olema märgitud „muu teave, mis on sätestatud käesolevas määruses või nõutud asjaomase põllumajandusalase sektoripõhise õigusakti rakendamiseks või asjaomase liikmesriigi poolt“. Sellega seoses on rakendusmääruse nr 809/2014, millega kehtestatakse määruse nr 1306/2013 rakenduseeskirjad, artikli 14 lõikes 1 täpsustatud, et selleks, et toetuse‑ või maksetaotlust saaks pidada vastuvõetavaks, peab see sisaldama toetusesaaja isikuandmeid.

279    Poolte menetlusdokumentidest nähtub, et Tšehhi õiguse kohaselt on taotluse omakäeline allkirjastamine kohustuslik vorminõue, ilma milleta taotlust vastu ei võeta. Nagu Tšehhi ametiasutused märkisid oma 1. oktoobri 2018. aasta seisukohtades kahepoolse kohtumise protokolli kohta, tuleb ilma e‑allkirjata taotluse elektroonilist esitamist järgmise viie päeva jooksul omakäelise allkirjaga kinnitada. Sellisel juhul, kui taotleja allkirjastab taotluse isiklikult pädevas asutuses seaduses ette nähtud vormis ja tähtajal, loetakse taotluse esitamise kuupäevaks taotluse elektrooniliselt esitamise kuupäev. Kui aga taotleja taotlust isiklikult ei allkirjasta või kui ta ei tee seda seaduses ette nähtud vormis, loetakse taotlus vastuvõetamatuks ja pädevad asutused seda arvesse ei võta.

280    Järelikult ei ole ilma e‑allkirjata elektrooniliselt esitatud taotluse omakäelisel allkirjastamisel mitte üksnes taotluse esitamise kinnitamise funktsioon, vaid see on ka üks taotluse vastuvõetavuse tingimus, nagu märgivad Tšehhi ametiasutused. Pädevad ametiasutused menetlevad vaid neid taotlusi, mida taotleja on isiklikult omakäelise allkirjaga täiendanud.

281    Seetõttu, ehkki käesoleval juhul esitati taotlused ilma e‑allkirjata elektrooniliselt määruse nr 640/2014 artiklis 13 ette nähtud tähtaja jooksul, ei sisaldanud need taotlejate omakäelist allkirja, mis on ometi määrav teave nende isikuandmete kontrollimiseks ja nende vastuvõetavuse üle otsustamiseks määruse nr 1306/2013 artikli 72 tähenduses koostoimes rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 14 lõikega 1.

282    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kuna taotluste elektrooniliselt esitamise kuupäeval puudus taotlustes nende vastuvõetavuse üle otsustamiseks oluline element ning kuna see element, s.o taotlejate omakäeline allkiri, lisati pärast määruse nr 640/2014 artiklis 13 sätestatud tähtaja möödumist, siis olid need taotlused hilinenud, mistõttu oleks tulnud kohaldada 1% suurust vähendamist.

283    Seega tuleb esimene ja teine argument tagasi lükata.

284    Kolmanda argumendi puhul tuleb asuda seisukohale, et see ei ole käesolevas asjas asjakohane. Nimelt, ehkki elektrooniliselt esitamise kuupäeva ja taotleja poolt isiklikult allkirjastamise kuupäeva vahelisel ajal toetuse‑ või maksetaotluste sisu ei muudetud, olid need allkirja puudumise tõttu elektrooniliselt esitamise kuupäeval puudulikud ega vastanud seega liidu õiguses ette nähtud vastuvõetavuse kriteeriumidele.

285    Kolmas argument tuleb seega tagasi lükata.

286    Neljanda argumendi kohta tuleb märkida, et asjaolu, et Euroopa Kohus lubab kodukorra artikli 57 lõikes 7 pooltel esitada menetlusdokumentide allkirjastatud originaali kohtukantseleisse hiljemalt kümme päeva pärast menetlusdokumendi ärakirja saatmist, ei ole samuti käesoleval juhul asjakohane. Igal juhul erineb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 57 lõikes 7 silmas peetud olukord käesolevas asjas kõne all olevast olukorrast, kuna nimetatud sätte kohaselt peab originaaldokument, mille pooled esitavad Euroopa Kohtule kümne päeva jooksul, olema sama dokument, mis varem saadeti, ja seda ka allkirja osas, mis peab olema lisatud menetlusdokumentide ärakirja saatmisel.

287    Seetõttu tuleb neljas argument ja seega viies väide tervikuna tagasi lükata.

F.      Kuues väide, milles vaieldakse vastu finantsdistsipliini korrale

288    Kuuendas väites leiab Tšehhi Vabariik, et komisjon rikkus määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna 2% suurune kindla määraga korrektsioon, mille komisjon talle finantsdistsipliini korra raames määras, ei vasta tuvastatud mittevastavuse raskusele.

289    Komisjon vaidleb sellele väitele vastu.

290    Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1306/2013 artiklites 25 ja 26 ning määruse nr 1307/2013 artiklis 8 ette nähtud finantsdistsipliini menetlus erineb määruse nr 1306/2013 artiklis 52 ja rakendusmääruse nr 908/2014 artiklis 34 ette nähtud vastavuskontrolli menetlusest.

291    Vastavuskontrolli menetluse eesmärk on nimelt võimaldada komisjonil pärast võistlevat menetlust jätta liidu rahastamisest välja kulutused, mis liikmesriik on teinud liidu õigust rikkudes.

292    Finantsdistsipliini korra eesmärk on seevastu võimaldada liikmesriikidel kanda komisjonile üle algul põllumajandustootjatele otsetoetusteks mõeldud assigneeringud, et luua rahaline reserv põllumajandussektoris tekkida võiva kriisi rahastamiseks. Kui neid assigneeringuid siiski ei kasutata, tagastab komisjon need järgnevatel aastatel liikmesriikidele, kes kannavad need seejärel üle põllumajandustootjatele, keda algul puudutas nende otsetoetuste vähendamine, millele neil oli õigus.

293    Käesoleval juhul tagastas komisjon Tšehhi Vabariigile põllumajandustootjatelt finantsdistsipliini korra alusel algul maha arvatud assigneeringud tagasimaksmise määruste alusel.

294    Väite põhjendamiseks esitab Tšehhi Vabariik kaks argumenti.

295    Esimeses argumendis väidab Tšehhi Vabariik, et kuna finantsdistsipliini korra raames määratud kindla määraga korrektsioon kajastab korrektsioone, mida komisjon kohaldas ühtse pindalatoetuse kava, noorte põllumajandustootjate kava, rohestamise kava ja vabatahtliku tootmiskohustusega seotud kava käsitleva uurimise raames, peaks selle summa olema sama, mis iga nimetatud kava puhul määratud korrektsioonidel. Tšehhi Vabariik märgib, et vabatahtliku tootmiskohustusega seotud kava puhul kohaldas komisjon uurimise raames 5% suurust kindla määraga korrektsiooni 10%‑le kulutustest, mis tehti seda kava rikkudes. Tšehhi Vabariigi sõnul järeldub sellest, et komisjon oleks pidanud kohaldama samasugust 5% suurust korrektsiooni 10%‑le tehtud kulutustest, kui ta määras vabatahtliku tootmiskohustusega seotud kava puhul kindlaks finantsdistsipliini korra raames määratava kindla määraga korrektsiooni summa.

296    Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et käesolevas asjas esitasid Tšehhi ametiasutused vastavuskontrolli menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, komisjonile kõikide finantsdistsipliini alla kuuluvate toetuskavade jaoks ühe eelarverea. See tähendab, et Tšehhi ametiasutused ei näidanud iga toetuskava kohta eraldi assigneeringute summat, mis kõigepealt maksti komisjonile ja mille komisjon neile seejärel tagasimaksmise määruste alusel üle kandis, vaid nad osutasid kõiki erinevaid toetuskavasid hõlmavale ühele summale. Niisiis võttis komisjon finantsdistsipliini korra raames määratava kindla määraga korrektsiooni summa kindlaksmääramisel arvesse just seda ühte summat.

297    Tšehhi Vabariik heitis siiski 4. veebruari 2020. aasta lepitustaotluses komisjonile ette, et viimane ei kohaldanud vabatahtliku tootmiskohustusega seotud kava puhul finantsdistsipliini korraga seotud kindla määraga korrektsiooni summa arvutamisel vähendatud korrektsiooni, mis vastas 5% suurusele korrektsioonile 10%‑st liidu õigust rikkudes tehtud kulutustest ja mida ta oli sama kava puhul kohaldanud uurimise raames.

298    Ent Tšehhi ametiasutused ei esitanud ei oma 13. novembri 2020. aasta kirjas, mille nad esitasid pärast lepitusorgani aruande kättesaamist, ega hilisemas teabevahetuses komisjonile teavet, mis võimaldaks tagasimaksmise määruste esemeks olevaid assigneeringuid käsitlevas ühes eelarvepunktis täpselt eristada seda osa, mis puudutab vabatahtliku tootmiskohustusega seotud kava.

299    Neil asjaoludel otsustas komisjon lõppjäreldustes ja koondaruandes kohaldada kõigi finantsdistsipliini menetluse esemeks olnud assigneeringute suhtes 2% suurust ühtset kindla määraga korrektsiooni.

300    Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikele 2 ja delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõikele 2 tugineb komisjon kulutuste liidu rahastamisest väljajätmisel alusetult kulutatud summade suuruse kindlaksmääramisele üksnes juhul, kui nende suurust on võimalik proportsionaalsete jõupingutustega kindlaks määrata.

301    Lisaks tuleneb eespool punktis 108 viidatud kohtupraktikast, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik.

302    Käesoleval juhul ei ole Tšehhi Vabariik esitanud komisjonile teavet, mille alusel saaks ta tagasimaksmise määruste esemeks olevaid assigneeringuid käsitleva ühe eelarvepunkti raames teha kindlaks seda osa, mis puudutab vabatahtliku tootmiskohustusega seotud kava. Seega tegi komisjon õigesti, kui ta otsustas proportsionaalsete jõupingutustega vastavalt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikele 2, delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõikele 2 ja proportsionaalsuse põhimõttele kohaldada finantsdistsipliini korra raames kõikide toetuskavade puhul ühtset kindla määraga korrektsiooni.

303    Esimene argument tuleb seega tagasi lükata.

304    Teises argumendis väidab Tšehhi Vabariik, et kui Üldkohus peaks tühistama täielikult või osaliselt ühtse pindalatoetuse kava, noorte põllumajandustootjate kava, rohestamise kava ja vabatahtliku tootmiskohustusega seotud kava puudutavad korrektsioonid, mis komisjon määras vastavuskontrolli menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, peaks ta ka automaatselt ja üldiselt tühistama vastava summa ulatuses finantsdistsipliini korra alusel määratud korrektsiooni, kuna see ei vasta enam liidu eelarvele väidetavalt tekitatud rahalisele kahjule.

305    Selle kohta tuleb märkida, et finantsdistsipliini korra raames korrektsiooni määramine on seotud korrektsioonidega, mis komisjon on määranud finantsdistsipliini alla kuuluvate toetuskavade puhul vastavuskontrolli menetluse raames. Selleks et tagada võimalikult suures ulatuses vastavus põllumajandustootjatele igal aastal makstud otsetoetuste ja finantsdistsipliini alusel kõnealustest toetustest maha arvatud assigneeringute vahel, mis võidakse nendele põllumajandustootjatele järgnevatel aastatel tagasi maksta, siis juhul, kui komisjon määrab vastavuskontrolli menetluse raames korrektsiooni otsetoetustes tuvastatud eeskirjade eiramise eest, on ta kohustatud määrama korrektsiooni ka finantsdistsipliini kohaldamisalasse kuuluvatele assigneeringutele.

306    Siiski ei ole võimalik tuvastada mingit automaatset seost selle vahel, kui komisjon kohaldab vastavuskontrolli menetluse raames teatava toetuskava suhtes korrektsiooni ja määrab korrektsiooni sama toetuskava summadele, mis liikmesriikidele finantsdistsipliini raames tagasi maksti.

307    Esiteks tagastatakse vastavalt määruse nr 1306/2013 artiklile 26 summad, mis on komisjonile finantsdistsipliini raames üle kantud, vajaduse korral põllumajandustootjatele kindlat kohandamise määra kasutades, mida kohaldatakse erinevate toetuskavade alusel tehtud kõikide maksete suhtes.

308    Seega arvutab komisjon finantsdistsipliini korra raames määratud korrektsiooni summa kindla määrana kõigi toetuskavade suhtes ning see ei ole tingimata seotud selle korrektsiooni summaga, mille ta määras vastavuskontrolli menetluse raames rikkumiste eest, mis tuvastati põllumajandustootjatele konkreetse toetuskavaga seotud otsusetoetuste maksmisel.

309    Teiseks, nagu on märgitud eespool punktis 302, sõltub komisjoni võimalus teha proportsionaalsete jõupingutustega kindlaks finantsdistsipliini alla kuuluvate assigneeringute hulgast need, mis on seotud iga konkreetse toetuskavaga, mida vastavuskontrolli menetlus puudutab, olemasolevast teabest, mis liikmesriigid on igal konkreetsel juhul esitanud.

310    Seega ei saa väita, et teatud toetuskava puhul määratud vaidlustatud finantskorrektsiooni täielik või osaline tühistamine tooks automaatselt ja üldiselt kaasa finantsdistsipliini korra raames määratud kindla määraga korrektsiooni tühistamise.

311    Seetõttu tuleb teine argument ja seega kuues väide tervikuna tagasi lükata.

312    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles sellega määratakse Tšehhi Vabariigile vaidlustatud finantskorrektsioon esiteks standardkontrolle käsitleva valimi moodustamist puudutava rikkumise eest summas 18 833,24 eurot ning teiseks alusetute maksete tagasinõudmist puudutava rikkumise eest summas 17 855 884,41 eurot, ning jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

IV.    Kohtukulud

313    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna hagi rahuldati osaliselt, tuleb käesolevas kohtuasjas jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kümnes koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 17. novembri 2021. aasta rakendusotsus (EL) 2021/2020, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, osas, milles sellega määratakse Tšehhi Vabariigile esiteks finantskorrektsioon 18 833,24 euro suuruses summas selle eest, et on rikutud nende toetusesaajate kontrollivalimi moodustamist käsitlevaid liidu õigusnorme, kelle suhtes kohaldatakse standardkontrolli, ning teiseks finantskorrektsioon summas 17 855 884,41 eurot puuduste tõttu selle kontrollimisel, kas ühel aastal toetuskõlbmatuks osutunud maa‑ala oli toetuskõlbmatu ka varasematel aastatel ja kas seetõttu oleks tulnud alustada ühtse pindalatoetuse kava raames alusetult tehtud maksete tagasinõudmise menetlust.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Tšehhi Vabariigi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Jaeger Nihoul Verschuur

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. detsembril 2023 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: tšehhi.