KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MICHAEL COLLINS
esitatud 5. mail 2022(1)
Kohtuasi C‑646/20
Senatsverwaltung für Inneres und Sport, Standesamtsaufsicht
versus
TB,
menetluses osales:
Standesamt Mitte von Berlin,
RD
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Meetmed perekonnaõiguse valdkonnas – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Abielu ja vanemliku vastutuse küsimused – Autentsed dokumendid ja kokkulepped – Abielusuhte lõpetamine pärast Itaalia perekonnaseisuametnikule esitatud avaldust
I. Sissejuhatus
1. Meetmed, mille eesmärk on hõlbustada perekonnaseisu muutuste automaatset tunnustamist kogu Euroopa Liidus, on vaieldamatu hüve nende liidu kodanike jaoks, kes kasutavad neile aluslepingutega antud vaba liikumise õigust. Kuna liidu seadusandja laiendab selliste meetmetega hõlmatud valdkondi, puudutab nende tõlgendamine ja kohaldamine isikute perekonnaseisu reguleeriva õiguse aspekte eri liikmesriikides. Seega ei tohiks tulla üllatusena, et võib esineda ausaid lahkarvamusi küsimuses, mis kuulub või ei kuulu mõne asjaomase meetme kohaldamisalasse. Käesolevas asjas on tegemist Itaalia õiguse alusel kohtuvälises menetluses saadud vastastikuse nõusoleku põhise lahutuse automaatse tunnustamisega Saksamaal. Täpsemalt küsib Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) käesoleva eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtult, kas nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000,(2) kohustab liikmesriike ilma täiendavate nõueteta tunnustama abielulahutuse akti, mille on välja kuulutanud teise liikmesriigi perekonnaseisuasutus abikaasade kokkuleppel põhinevas kohtuvälises menetluses.
II. Asjakohased õigusnormid
A. Euroopa Liidu õigus
2. Määruse nr 2201/2003 artikli 1 pealkiri on „Kohaldamisala“. Selle määruse artikli 1 lõike 1 punktis a on sätestatud, et seda määrust kohaldatakse abielulahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamisega seotud tsiviilasjades igat liiki kohtutes.
3. Artikkel 2 määratleb oma lõigetes 1, 2 ja 4 määruse nr 2201/2003 jaoks järgmised mõisted:
„1. mõiste „kohus“ hõlmab kõiki liikmesriikide asutusi, mis on pädevad määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes;(3)
2. mõiste „kohtunik“ tähendab kohtunikku või ametnikku, kellel on määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes kohtunikuga samaväärsed volitused;(4)
[…]
4. mõiste „kohtuotsus“ tähendab lahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist, samuti vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust, mille teeb liikmesriigi kohus, olenemata sellest, kuidas kohtuotsust võidakse nimetada, sealhulgas dekreediks, korralduseks või otsuseks;“.(5)
4. Määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõike 1 kohaselt tunnustatakse ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata. Lisaks on artikli 21 lõikes 2 sätestatud, et erimenetluse järgimist ei nõuta liikmesriigi perekonnaseisuregistrite ajakohastamise puhul, mille aluseks on abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist käsitlev kohtuotsus, mis on tehtud teises liikmesriigis ja mida ei ole selle liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik edasi kaevata.
5. Määruse nr 2201/2003 artikli 22 punktis a on sätestatud, et abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist käsitlevat kohtuotsust ei tunnustata, kui selline tunnustamine on oluliselt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus taotletakse tunnustamist.
6. Viimaseks, määruse nr 2201/2003 artikli 46 „Autentsed dokumendid ja kokkulepped“ kohaselt tunnustatakse ja täidetakse dokumente, mis on ametlikult koostatud või autentsete dokumentidena registreeritud ja ühes liikmesriigis täidetavad, ning samuti osapoolte vahelisi kokkuleppeid, mis on täidetavad nende sõlmimise liikmesriigis, samadel tingimustel nagu kohtuotsuseid.
B. Saksa õigus
7. 17. detsembri 2008. aasta seaduses, mis käsitleb menetlust perekonnaasjades ja hagita menetlust (Gesetz über das Verfahren in Familiensachen und in den Angelegenheiten der freiwilligen Gerichtsbarkeit, edaspidi „FamFG“), on § 97 lõike 1 teises lauses on sätestatud:
„Käesolev seadus ei mõjuta Euroopa Liidu õigusaktide sätteid.“
8. FamFG § 107 lõikes 1 on sätestatud:
„Abielu kehtetuks tunnistamise, tühistamise või lõpetamise otsuseid, mis on tehtud välismaal, tunnustatakse üksnes juhul, kui kohtuhaldusasutus leiab, et tunnustamise tingimused on täidetud. Kui otsuse on teinud selle riigi kohus või ametiasutus, mille kodanikud mõlemad abikaasad olid otsuse tegemise ajal, ei sõltu tunnustamine kohtuhaldusasutuse otsusest.“
9. 19. veebruari 2007. aasta perekonnaseisuseaduse (Personenstandsgesetz) (BGBI. 2007 I, lk 122; edaspidi „PStG“) artikli 3 lõike 1 kohaselt peab perekonnaseisuamet oma tööpiirkonnas abielude registrit. PStG § 5 lõike 1 kohaselt tehakse ja parandatakse registrikandeid vastavalt selle seaduse sätetele. PStG § 161 lõike 3 kohaselt tehakse abielukande juurde märge hilisema abielu kehtetuks tunnistamise või abielulahutuse akti kohta.
C. Itaalia õigus
10. Itaalia 12. septembri 2014. aasta dekreetseaduse nr 132, mis käsitleb kiireloomulisi meetmeid asjade kohtuväliseks lahendamiseks ja muid sekkumisi, et vähendada mahajäämust tsiviilkohtumenetlustes (Decreto Legge No 132 – Misure urgenti di degiurisdizionalizzazione ed altri interventi per la definizione dell’arretrato in materia di processo civile) (edaspidi „dekreetseadus nr 132/2014“)(6), mida muudeti ja mis kinnitati seadusena 10. novembri 2014. aasta seadusega nr 162 (Legge No 162), artiklis 12 on sätestatud:
„1. Abikaasad võivad vastavalt Vabariigi presidendi 3. novembri 2000. aasta dekreedi nr 396 artiklile 1 sõlmida, vajaduse korral advokaadi abiga, ühe abikaasa elukohajärgse omavalitsusüksuse või abielu registreerimiskoha omavalitsusüksuse linnapea või vallavanema – kui perekonnaseisuametniku – ees seaduse kohaselt lahutusele eelneva lahuselu kokkuleppe või 1. detsembri 1970. aasta seaduse nr 898 artikli 3 lõike 2 punkti b esimeses lõigus nimetatud juhtudel kokkuleppe abielu lahutamise või abielu tsiviilõiguslike tagajärgede lõpetamise kohta või lahuselu või abielulahutuse tingimuste muutmise kokkuleppe.
2. Käesoleva artikli sätteid ei kohaldata, kui abikaasadel on alaealisi lapsi või õigusvõimeta täiskasvanud lapsi, kes on 5. veebruari 1992. aasta seaduse nr 104 artikli 3 lõike 3 tähenduses sügava puudega, või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi.
3. Kumbki pool esitab perekonnaseisuametnikule isiklikult, vajaduse korral advokaadi abiga, avalduse selle kohta, et ta soovib lahuselu või abielu tsiviilõiguslike tagajärgede lõpetamist või abielu lahutamist vastavalt nende vahel kokku lepitud tingimustele. Sama kehtib ka lahuselu või abielulahutuse tingimuste muutmise kohta. Kokkulepe ei või sisaldada tingimusi vara üleandmise kohta. Kokkulepet sisaldav dokument koostatakse ja allkirjastatakse kohe pärast käesolevas lõikes osutatud avalduste saamist. Lõikes 1 osutatud juhtudel asendab kokkulepe kohtumääruseid, millega lõpetatakse seaduse kohaselt lahutusele eelnev lahuselu, lõpetatakse abielu tsiviilõiguslikud tagajärjed, lahutatakse abielu ning muudetakse seaduse kohaselt lahutusele eelneva lahuselu või abielulahutuse tingimusi.
Seaduse kohaselt lahutusele eelneva lahuselu või abielu tsiviilõiguslike tagajärgede lõpetamise või abielu lahutamise kokkuleppe puhul palub perekonnaseisuametnik, kui on avaldused kätte saanud, abikaasadel kõige varem 30 päeva pärast avalduste kättesaamist isiklikult kohale ilmuda kokkuleppe kinnitamiseks ning samuti lõikes 5 osutatud kokkulepete sõlmimiseks. Ilmumata jätmine tähendab, et kokkulepet ei kinnitata.
[…]“.
11. Vabariigi Presidendi dekreedi nr 445/2000 haldusdokumente käsitlevate seaduste ja määruste konsolideeritud redaktsiooni (Decreto del Presidente della Repubblica No 445/2000 – Testo unico delle disposizioni legislative e regolamentari in materia di documentazione amministrativa) artikli 43 lõikest 1 ja artikli 71 lõikest 2 tuleneb, et perekonnaseisuametnik peab kontrollima, kas kohaldatavad õiguslikud tingimused on täidetud.
12. Vabariigi Presidendi dekreedi nr 396 perekonnaseisu reguleerivate normide läbivaatamise ja lihtsustamise regulatsiooni kohta vastavalt 15. mai 1997. aasta seaduse nr 127 artikli 2 lõikele 12 (Decreto del Presidente della Repubblica No 396 – Regolamento per la revisione e la semplificazione dell’ordinamento dello stato civile, a norma dell’articolo 2, comma 12, della legge 15 maggio 1997, No 127) artiklitest 7 ja 95 tuleneb, et perekonnaseisuametnik keeldub abielu lahutamisest, kui kohaldatavad õiguslikud tingimused ei ole täidetud. Abikaasad võivad keeldumise vaidlustada kohtus.
13. Vastavalt ringkirjale nr 6/15 dekreetseaduse nr 132 artiklite 6 ja 12 kohta (Circolare No°6/15 – Articoli 6 e 12 del decreto-legge 12 settembre 2014, N°132 – Chiarimenti applicativi) tuleb dekreetseaduse nr 132/2014 artikli 12 lõike 3 kolmandat lauset tõlgendada nii, et selle kohaselt ei või abikaasad seda liiki abielulahutuse menetluses ette näha mingeid tingimusi omandiõiguse ülemineku kohta nende vahel.
14. Eeltoodust ilmneb, et dekreetseaduse nr 132/2014 artiklis 12 sätestatud menetluses esitavad mõlemad abikaasad isiklikult perekonnaseisuasutusele abielu lahutamise avalduse. Perekonnaseisuasutus kinnitab selle kokkuleppe kõige varem 30 päeva pärast, olles kontrollinud, et seaduses sätestatud tingimused abielu lahutamiseks on täidetud, nimelt et abikaasadel ei ole alaealisi lapsi ega hooldust vajavaid, sügava puudega või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi ning et nendevaheline kokkulepe ei sisalda tingimusi vara üleandmiseks nende vahel. Perekonnaseisuametniku välja kuulutatud abielulahutusel on samasugused õiguslikud tagajärjed nagu pädeva kohtu välja kuulutatud abielulahutusel.
III. Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsusetaotlus
15. TB-l on Saksa ja Itaalia kodakondsus. Ta abiellus 20. septembril 2013 Berliinis toimunud tsiviiltseremoonial Itaalia kodaniku RDga. Berliini perekonnaseisuamet kandis selle abielu abieluregistrisse.
16. Abikaasad teatasid 30. märtsil 2017 Itaalias Parmas perekonnaseisuametniku ees oma kavatsusest lahutuseelselt lahus elada. Nad kinnitasid, et neil ei ole alaealisi lapsi ega hooldust vajavaid, sügava puudega või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi. Lisaks avaldasid nad, et nad ei olnud sõlminud osana lahuselust kokkulepet oma vara üleandmise kohta. Seejärel kinnitasid nad oma vastavaid avaldusi perekonnaseisuametniku eest.
17. Tuginedes oma 30. märtsi 2017. aasta avaldustele, pöördusid abikaasad 15. veebruaril 2018 perekonnaseisuametniku poole ja avaldasid oma tahet abielu lahutada. Seejärel kinnitasid nad oma avaldusi isiklikult perekonnaseisuametnikule, kes väljastas 2. juulil 2018 tunnistuse abielu lahutamise kohta alates 15. veebruarist 2018.
18. Seejärel taotles TB Berliini perekonnaseisuametilt abielulahutuse abieluregistrisse kandmist. Kuna Berliini perekonnaseisuamet ei olnud kindel, kas abielulahutus tuleks kanda abieluregistrisse või kohaldada FamFG § 107 lõike 1 kohast tunnustamismenetlust, saatis Berliini perekonnaseisuamet asja lahendamiseks Amstsgericht Berlinile (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa). Amstsgericht Berlin (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa) otsustas 1. juulil 2019, et abielulahutuse kandmine abieluregistrisse sõltub selle tunnustamisest FamFG § 107 lõikes 1 sätestatud korras. Senatsverwaltung für Justiz, Verbraucherschutz und Antidiskriminierung Berlin (Berliini senati justiits-, tarbijakaitse- ja diskrimineerimisvastase võitluse valitsus, Saksamaa) asus aga seisukohale, et lahutust tuleks automaatselt tunnustada. Seetõttu keeldus ta FamFG § 107 lõike 1 kohast menetlust algatamast.(7)
19. TB esitas Amstsgericht Berlini (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa) 1. juuli 2019. aasta määruse peale apellatsioonkaebuse Kammergericht Berlinile (Berliini kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa). Apellatsioonikohus rahuldas tema apellatsioonkaebuse ja tegi Berliini perekonnaseisuametile ettekirjutuse kanda abielulahutus ilma täiendava menetluseta rahvastikuregistrisse. Senatsverwaltung für Inneres und Sport (Berliini senati siseasjade ja spordivalitsus, Saksamaa), mis on perekonnaseisuametite järelevalve eest vastutav pädev asutus, esitas Kammergericht Berlini (Berliini kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa) otsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus). Seega on Berliini senati justiits-, tarbijakaitse- ja diskrimineerimisvastase võitluse valitsus ja Berliini senati siseasjade ja spordivalitsus selles küsimuses eriarvamusel.
20. Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) on seisukohal, et kassatsioonkaebuse lahendamiseks peab ta otsustama, kas abielulahutus, mille tunnustamist TB soovib, on kohtuotsus määruse nr 2201/2003 artiklite 2 ja 21 tähenduses, millisel juhul ei nõua FamFG artikkel 97 mingit täiendavat tunnustamismenetlust selle kandmiseks abieluregistrisse.
21. Eelotsusetaotlusest nähtub, et Saksa õigusteadlaste arvamused lähevad selles küsimuses lahku. Mõned leiavad, et määrus nr 2201/2003 on kohaldatav Itaalias dekreetseaduse nr 132/2014 artiklis 12 ette nähtud menetluses saadud abielulahutusele ja et perekonnaseisuametnik on „kohtunik“ määruse nr 2201/2003 tähenduses. Nad tuletavad meelde, et selle määruse eesmärk on hõlbustada abielulahutuse otsuste vastastikust tunnustamist Euroopa Liidus ning et liikmesriikides kasvab tendents kasutada abielulahutuse menetlusi, mis ei nõua kohtute sekkumist.(8) Teised autorid leiavad, et selline nõusolekupõhine abielulahutus perekonnaseisuametniku juures, nagu on käesoleva eelotsusetaotluse esemeks, ei kuulu määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse.
22. Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kaldub nõustuma teise seisukohaga. Ta pakub, et abielulahutus, mille perekonnaseisuametnik on välja kuulutanud dekreetseaduse nr 132/2014 artikli 12 alusel, on eraõiguslik abielulahutus, mis ei kuulu määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse. Selle väite põhjenduseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et üksnes ametiasutuse tehtud, konstitutiivse toimega abielulahutuse otsus saab kaitsta „nõrgemat abikaasat“ abielulahutuse ebasoodsa mõju eest, kuna otsuse tegija võib selle tegemisest keelduda. Abielulahutuse tingimuste muutmise õiguseta perekonnaseisuametniku puhtvormiline sekkumine seda kaitset ei võimalda. Selline abielulahutuse akt ei ole seega „kohtuotsus“ määruse nr 2201/2003 tähenduses.
23. Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada. Ta esitas Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust:
„1. Kas abielu lõpetamine [dekreetseaduse nr 132/2014] artikli 12 alusel on abielulahutus [määruse nr 2201/2003] tähenduses?
2. Juhul kui vastus esimesele küsimusele on eitav: kas abielu lõpetamist [dekreetseaduse nr 132/2014] artikli 12 alusel tuleb menetleda nii, et analoogia alusel kohaldatakse [määruse nr 2201/2003] artiklis 46 ette nähtud eeskirja autentsete dokumentide ja kokkulepete kohta?“
24. Kirjalikud seisukohad esitasid Saksamaa, Eesti, Prantsusmaa ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon. Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola valitsuse ning komisjoni suulised seisukohad ja vastused Euroopa Kohtu küsimustele kuulati ära 8. veebruari 2022. aasta kohtuistungil.
IV. Hinnang
A. Esimene küsimus
25. Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas abielu lõpetamine seaduses ette nähtud menetluses, mille kohaselt mõlemad abikaasad esitavad isikliku avalduse, et nad soovivad abielu lahutada perekonnaseisuametniku ees, kes kõige varem 30 päeva möödudes kinnitab seda kokkulepet nende juuresolekul, olles kontrollinud, et seaduses sätestatud tingimused abielu lõpetamiseks on täidetud, st et abikaasadel ei ole alaealisi lapsi ega teovõimetuid, sügava puudega või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi, ning et nendevaheline kokkulepe ei sisalda tingimusi vara üleandmise kohta, on abielulahutuse kohtuotsus määruse nr 2201/2003 tähenduses.
26. Saksamaa valitsus, keda kohtuistungil toetas Poola valitsus, väidab, viidates määruse nr 2201/2003 sõnastusele, ülesehitusele ja eesmärgile ning liidu seadusandja tahtele, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt.
27. Saksamaa valitsus märgib esiteks, et määruse nr 2201/2003 artikli 2 punktis 4 esitatud kohtuotsuse määratlus ei näita täpselt, milline on ametiasutuse sekkumise laad või intensiivsus abielulahutuse korral. Siiski viitab väljendi „mille teeb liikmesriigi kohus“ kasutamine abielulahutuse viisi kirjeldamiseks Saksamaa valitsuse sõnul sellele, et ametiasutuse sekkumisel peab olema konstitutiivne mõju, see tähendab, et uue õigusliku olukorra aluseks on ametiasutuse sekkumine. See tingimus ei ole täidetud, kui ametiasutuse ülesanne menetluses piirdub vastastikuse nõusoleku põhise abielulahutuse tunnustamise ja registreerimisega.
28. Teiseks, selleks et abielulahutust käsitlevat kohtuotsust tunnustataks teistes liikmesriikides ilma määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõike 1 kohase erimenetluseta, tuleneb selle määruse ülesehitusest, et see kohtuotsus peab kujutama endast kohtu või ametiasutuse konstitutiivse toimega akti. Vastasel juhul kohustab määrus nr 2201/2003 liikmesriike automaatselt tunnustama teistes liikmesriikides sõlmitud eraõiguslikke abielulahutuskokkuleppeid ilma ametiasutuse sekkumiseta.
29. Mis puudutab määruse nr 2201/2003 eesmärki, siis väidab Saksamaa valitsus kolmandaks, et määruse aluseks olev vastastikune tunnustamine ja vastastikune usaldus nõuavad, et selleks, et kohtu või ametiasutuse akti teises liikmesriigis automaatselt tunnustataks, peab selle aktiga olema teostatud avalikku võimu ja sellel peab olema konstitutiivne toime. Need nõuded ei ole täidetud, kui ametiasutus üksnes võtab teadmiseks ja registreerib eraõigusliku abielulahutuskokkuleppe.
30. Neljandaks ei soovinud liidu seadusandja lisada määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse perekonnaseisuametniku poolt antud abielulahutust, kuna selle akti vastuvõtmise ajal ei olnud liikmesriikide õiguses ette nähtud abielu lahutamist kohtuvälises menetluses. Seda kinnitab asjaolu, et nõukogu 25. juuni 2019. aasta määruses (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve,(9) on sõnaselgelt ette nähtud kohtuväliste abielulahutusmenetluste automaatne tunnustamine. Need muudatused oleksid olnud tarbetud, kui määruses nr 2201/2003 oleks juba ette nähtud sellises menetluses tehtud abielulahutusotsuste automaatne tunnustamine. Määrus nr 2019/1111 ei ole aga käesoleva kohtuasja asjaolude suhtes ratione temporis kohaldatav.
31. Itaalia valitsus, keda toetavad Eesti valitsus ja komisjon, leiab, et esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, kuna abielulahutus, mille tunnustamist Saksamaal taotletakse, ei ole eraõiguslik abielulahutus. Eelkõige märgib komisjon, et määruse nr 2201/2003 peamine eesmärk on tagada kohtuotsuste vastastikune tunnustamine, mis on tegeliku ühise õigusruumi loomise nurgakivi. Seetõttu tuleb kõiki liikmesriigis tehtud otsuseid, mis kuuluvad määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse, tunnustada kõikide liikmesriikide territooriumil, ilma et selleks oleks vaja ametlikku tunnustamismenetlust.
32. Esimesele küsimusele vastamisel on oluline see, milline tähendus omistada mõistetele „kohus“, „kohtunik“ ja „kohtuotsus“, nagu need on määratletud määruse nr 2201/2003 artiklis 2.
33. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta nii selle sõnastust kui ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on.(10)
34. Määruse nr 2201/2003 artikli 2 punktis 1 on mõiste „kohus“ määratletud selliselt, et see hõlmab kõiki liikmesriikide asutusi, mis on pädevad selle määruse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes. Nende sõnade selge tähendus on see, et „kohus“ on mis tahes asutus, millele on liikmesriigi seadustega antud pädevus tsiviilasjades, sealhulgas abielulahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise osas.
35. Seda tõlgendust kinnitab mõiste „kohtunik“ määratlus määruse nr 2201/2003 artikli 2 lõikes 2, mis hõlmab ametnikku, kellel on abielulahutusega seotud tsiviilasjades kohtunikuga samaväärsed volitused. Sellest järeldub, et kui liikmesriik annab kohtunikele pädevuse määruse kohaldamisalasse kuuluvates asjades, nimelt tsiviilasjades, mis on seotud abielulahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamisega, ja annab samaväärsed volitused muudele ametnikele, on need ametnikud hõlmatud mõistega „kohtunik“ määruse nr 2201/2003 tähenduses.
36. Määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkt 4, milles on määratletud mõiste „kohtuotsus“, on viimane tükk sellest pildist – nimetatud määruse kohaselt on määrus, korraldus või otsus, mille on teinud asutus, kellele liikmesriik on andnud pädevuse abielu lahutamiseks, selles liikmesriigis tehtud kohtuotsus. Määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõike 1 kohaselt „tunnustatakse“ seda kohtuotsust teistes liikmesriikides, ilma et selleks oleks vaja erimenetlust. Kohtuotsused, mida tunnustatakse automaatselt kogu liidus, hõlmavad seega abielulahutust, mille on välja kuulutanud ametnik, kellele liikmesriik on andnud pädevuse lahendada abielulahutusega seotud tsiviilasju.
37. Määruse nr 2201/2003 kohaldamisala, mida on kirjeldatud selle artiklis 1, kujutab endast konteksti, milles tuleb tõlgendada määruse artiklit 2. Artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et määrust nr 2201/2003 kohaldatakse muu hulgas abielulahutusega seotud tsiviilasjades. Kuna mõiste „kohus“ on määratletud artikli 2 punktis 1, siis on selge, et neid määratlusi kohaldatakse selliste abielulahutuse dekreetide, korralduste või otsuste tunnustamise kontekstis, mis on tehtud teistes liikmesriikides kui need, kus taotletakse selliste aktide tunnustamist.
38. Mis puudutab määruse nr 2201/2003 eesmärke, siis nähtub selle põhjendustest, et määruse eesmärk on tagada õigusalane koostöö tsiviilasjades, mis on seotud abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega, ning see põhineb kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mis on tõelise õigusruumi loomise nurgakivi.(11) Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, põhineb määrus nr 2201/2003 vastastikusel usaldusel, mis nõuab kohtuotsuste vastastikust tunnustamist.(12) Kohtuotsuste vastastikune tunnustamine on lisaks vajalik selleks, et vältida takistusi siseturu nõuetekohasele toimimisele,(13) kuna tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste, sealhulgas abielulahutuste tunnustamisest keeldumine võib takistada või heidutada liidu kodanikke kasutamast liidu õigusega antud vaba liikumise õigust.
39. Sellest tulenevalt näeb määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõige 1 ette, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides, ilma et selleks oleks vaja erimenetlust. Määrusega nr 2201/2003 on seega ette nähtud süsteem, mille alusel liikmesriigid tunnustavad automaatselt selles määratletud aktide kategooriat. Seega, kuigi abielulahutust käsitlev õigus ei ole liikmesriikide vahel ühtlustatud, tunnustatakse määrusega nr 2201/2003 ühes liikmesriigis toimunud abielulahutust, mis kuulub määruses sisalduvate määratluste alla, automaatselt kõikides teistes liikmesriikides, välja arvatud piiratud arvul erandlikel juhtudel.
40. Kuna käesolev eelotsusetaotlus on Euroopa Kohtule esimene võimalus tõlgendada määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõike 1 kohaldamiseks selle määruse artiklit 2, on kasulik analüüsida kohtuotsust Sahyouni.(14) Nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud eelotsusetaotlus esitati seoses Saksamaal sellise abielulahutuse tunnustamisega, mille aluseks oli abikaasa poolt Süüria usukohtus väljendatud ühepoolne tahteavaldus.(15) Kohtuasjas tõstatati küsimus, kuidas tõlgendada 20. detsembri 2010. aasta määrust nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas,(16) mida kohaldatakse abielulahutuse ja lahuselu suhtes sellistel juhtudel, kus kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse norme.(17) Euroopa Kohus viitas oma otsuses määruse nr 1259/2010 põhjendusele 10, milles on sätestatud, et selle määruse reguleerimisala ja regulatiivosa peavad olema kooskõlas määrusega nr 2201/2003.(18) Olles analüüsinud määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 punkti a ja artikli 2 punkti 4, leidis Euroopa Kohus, et oleks vastuoluline määratleda sama abielulahutuse mõiste kahes asjaomases määruses erinevat moodi ja muuta sellega nende määruste vastavat kohaldamisala.(19) Kuna määruses nr 2201/2003 sisalduv mõiste „lahutus“ hõlmab riiklikus kohtus või avalik‑õiguslikus asutuses või viimase kontrolli all lahutatud abielusid, otsustas Euroopa Kohus, et määruse nr 1259/2010 kohaldamisala on samamoodi piiratud, nii et ilma riigiasutuse sekkumiseta toimuvad abielulahutused jäävad viimati nimetatud määruse kohaldamisalast välja.(20)
41. Kohtuotsusest Sahyouni nähtub selgelt, et määrusega nr 2201/2003 kehtestatud automaatse tunnustamise süsteem on kohaldatav üksnes riiklikus kohtus või ametiasutuse poolt või tema kontrolli all välja kuulutatud abielulahutuste suhtes. Nii kinnitab see väidet, et määruse nr 2201/2003 kohaselt võib selleks, et abielulahutus oleks teises liikmesriigis automaatselt tunnustatav, see olla välja kuulutatud kohtu pädevust mitteomava avaliku võimu kandja poolt või tema kontrolli all. Lisaksin, et minu arvates ei ole Euroopa Kohtule esitatud ühtegi argumenti, mis põhjendaks riigisiseses kohtus läbi viidud abielulahutuse menetluse ja ametniku, näiteks perekonnaseisuametniku ees toimuva menetluse eristamist olukorras, kus abielupaar taotleb abielu lahutamist vastastikusel nõusolekul. Kõigil sellistel juhtudel on menetlust läbiviiva isiku ülesanne kontrollida, kas mõlemad abikaasad on abielu lõpetamisega õiguspäraselt nõus ja kas kõik abielulahutuse akti andmiseks vajalikud õiguslikud nõuded on täidetud.
42. Selles kontekstis märgin, et dekreetseaduse nr 132/2014 artikli 12 kohane menetlus Itaalia perekonnaseisuametniku ees on võimalik olukordades, mis tõenäoliselt ei nõua perekonnaseisuametnikult kaalumist, kuna abielulahutuse väljakuulutamise volitust saab teostada üksnes juhul, kui on tuvastatud, et abikaasadel ei ole alaealisi lapsi ega hooldust vajavaid, sügava puudega või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi ning et nendevaheline kokkulepe ei sisalda tingimusi vara üleandmise kohta. Niisugustel asjaoludel ei ole oluline tõsiasi, et perekonnaseisuametnikul ei ole volitusi muuta abikaasadevahelise kokkuleppe tingimusi, kuna perekonnaseisuametnik peab abikaasade vastastikust nõusolekut arvestades abielulahutuse välja kuulutama, kui seaduses sätestatud tingimused on täidetud. Kuigi „nõrgema abikaasa“ kaitse võib olla põhjendatud huvi, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei ole kaugeltki selge, et dekreetseaduse nr 132/2014 artiklis 12 ette nähtud menetlus ei sisalda tegelikult selliseid tagatisi, võttes arvesse piiratud olukordi, mille puhul see menetlus on võimalik, abikaasade vastastikuse nõusoleku keskset rolli ja nõuet, et perekonnaseisuametnik kontrollib abikaasade esitatud faktilisi asjaolusid.
43. Saksamaa valitsus väidab, et isegi kui abielulahutust, mille on välja kuulutanud muu ametiasutus kui õigustmõistvat funktsiooni täitev kohus, on võimalik määruse nr 2201/2003 alusel automaatselt tunnustada, peab sellekohasel otsusel olema toime, mida ta kirjeldab konstitutiivsena. Saksamaa valitsuse arvates on perekonnaseisuametniku roll abikaasade abielulahutuses puhtalt passiivne, kujutades endast vaid abikaasade vahel sõlmitud eraõigusliku kokkuleppe registreerimist. Selline olukord ei kuulu seega määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse, nagu Euroopa Kohus leidis mõnevõrra teistsugustel faktilistel asjaoludel kohtuotsuses Sahyouni.(21)
44. Võttes arvesse määruse nr 2201/2003 artiklite 2 ja 21 sõnastust ning Euroopa Kohtu lähenemist mõiste „lahutus“ määratlemisele määruse nr 1259/2010 kontekstis, võib kindlalt järeldada, et perekonnaseisuametniku roll abielu lõpetamisel dekreetseaduse nr 132/2014 artiklis 12 kirjeldatud menetluses toob sellel alusel tehtud abielulahutused määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse.
45. Sellega seoses võib märkida, et miski määruse nr 2201/2003 artiklis 21 ei toeta mõtet, et selleks, et kohtuotsust tunnustataks teises liikmesriigis automaatselt, peab sellel olema mõni tunnus lisaks määruses sisalduvatele nõuetele. Kuna Saksamaa valitsus tugineb määruse nr 2201/2003 artikli 2 punktis 4 esitatud mõiste „kohtuotsus“ määratluses verbi „tegema“ [inglise keeles „pronounce“] kasutamisele, siis on üks selle verbi tähendustest, nimelt „välja kuulutama“, minu meelest täpne. Konkreetse olukorra väljakuulutamine tähendab selle olemasolu tunnustamist. Samuti ei tulene väljakuulutamise olemusest, et seda teinud isik peaks olema tingimata koostanud selle sisu. See, kui perekonnaseisuametnik tunnustab abikaasade vastastikust soovi abielu lõpetada, kui teatavad seaduses ette nähtud tingimused on täidetud, on ilmselgelt abielu lõppemise väljakuulutamine ja seega sellekohase otsuse tegemine.
46. Selleks et perekonnaseisuametnik saaks dekreetseaduse nr 132/2014 artikli 12 alusel abielu lõpetada, peab ta igal juhul olema veendunud, et selles sisalduvad õiguslikud tingimused on täidetud, vastasel juhul peab ta keelduma abielu lõpetamisest. Selleks peab perekonnaseisuametnik kontrollima, kas seadusest tulenevad nõuded talle seadusega antud pädevuse teostamiseks on täidetud. Minu arvates tähendab see, et perekonnaseisuametnik teeb otsuse selle kohta, kas eksisteerib rida seaduses ette nähtud nõudeid, mille tagajärg on abielu lõpetamine, ning sellisel otsusel on juba oma olemuselt konstitutiivne toime asjaomaste isikute perekonnaseisule.
47. Sellest järeldub, et abielulahutuse akt, mis on tehtud taolise menetluse raames, nagu on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktis 14, ei ole eraõiguslik abielulahutus. Kuigi abielu lõpetamine põhineb abikaasade sellekohasel kokkuleppel, lõpetatakse abielu vaid juhul, kui perekonnaseisuametnik on veendunud, et kohaldatavad õiguslikud nõuded on täidetud. Kui seda ei ole tuvastatud, jäävad abikaasad seaduslikult abiellu, olenemata nende omavahelisest kokkuleppest. Perekonnaseisuametniku nõustumine sellega, et kohaldatavad tingimused on täidetud, ja tema poolt seda kinnitava abielulahutuse tunnistuse väljastamine omavad seega konstitutiivset toimet.
48. Lisaks võib märkida, et perekonnaseisuametniku tunnustamisakt selle kohta, et abielupaar soovib sõlmida abielu, loetakse abielu suhtes konstitutiivseks kõikides liikmesriikides, sealhulgas Saksamaal, jällegi tingimusel, et kohustuslikud õiguslikud nõuded on täidetud. Abielusid tunnustavad või sõlmivad peaaegu eranditult riigi täitevvõimu teostavad ametiisikud, mitte kohtunikud, kes teostavad kohtuvõimu. Kui abiellu astuda soovivate isikute tahteavalduse ametlik tunnustamine ametniku poolt on seaduse kohaselt abielu suhtes konstitutiivne, siis ei näe ma loogilist põhjust, miks sama ametniku tunnustus abikaasade tahteavaldusele abielu lahutamiseks ei oleks võrdselt konstitutiivne abielulahutuse suhtes.
49. Oma seisukoha toetuseks soovisid Saksamaa ja Poola valitsus lähtuda analoogiast Euroopa Kohtu otsustega Mærsk Olie & Gas(22) ja Solo Kleinmotoren(23), mis mõlemad puudutasid Brüsseli konventsiooni tõlgendamist.(24) Kohtuotsuses Mærsk Olie & Gas(25) käsitletud asjas oli osalisriigis esitatud kahju hüvitamise hagi, mille ese oli teise osalisriigi kohtu poolt esialgse määrusega kostjale kehtestatud kohustus asutada vastutuse piiramise fond. Euroopa Kohus otsustas, et selleks, et tegemist oleks otsusega Brüsseli konventsiooni tähenduses, peab akti olema andnud üks osalisriigi kohtuorganitest, kes pooltevahelises vaidluses otsustab enda pädevuse piires.(26) Kohtuotsus Solo Kleinmotoren(27) tõstatas küsimuse, kas äriõiguse valdkonnas osalisriigi kohtus saavutatud kompromissi võib pidada „kohtuotsuseks“, mida on võimalik tunnustada teises osalisriigis. Euroopa Kohus otsustas, et kompromiss ei ole kohtuotsus, isegi kui see saavutati kohtus ja see lõpetab kohtumenetluse, sest sellised kompromissid on lepingulist laadi.(28)
50. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuasja faktilised ja õiguslikud asjaolud ei ole analoogsed nendega, mida käsitleti eespool viidatud kohtuotsustes. Mis puudutab kohtuotsust Mærsk Olie & Gas,(29) siis on määruse nr 2201/2003 alusel tunnustatavad aktid sõnaselgelt määratletud laiemas tähenduses kui need, mida saab Brüsseli konventsiooni alusel tunnustada. Kohtuotsust Solo Kleinmotoren(30) arvestades ei saa vastastikusel kokkuleppel toimuvat abielulahutust samastada kompromissiga kohtumenetluses. Viimasel juhul lõpetab pooltevaheline leping kohtumenetluse, kohus lihtsalt võtab seda õiguslikult siduvat kokkulepet arvesse, et lõpetada tema menetluses olev kohtuvaidlus. Seevastu abikaasad, kes soovivad abielu lahutada vastastikusel nõusolekul, taotlevad selleks, et lahutusel oleks õiguslikult siduv mõju, ametiasutuselt akti vastuvõtmist.
51. Poola valitsus soovis ühtlasi tugineda kohtuotsusele WB,(31) milles Euroopa Kohus otsustas, et notarid ei ole „kohtunikud“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist,(32) tähenduses. Sätted, mille alusel esitati eelotsusetaotlus kohtuasjas WB, erinevad oluliselt nendest, mida Euroopa Kohtul palutakse käesolevas asjas tõlgendada. Esiteks panevad määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 punkt g ja artikli 3 lõige 2 pädevatele asutustele kohustuse tagada nende erapooletus ja isikute õigus olla ära kuulatud ning nende otsused peab saama kohtuasutusele edasi kaevata või läbivaatamiseks esitada. Määrus nr 2201/2003 ei kehtesta nendega sarnaseid nõudeid ning igal juhul oleks osa neist raske üle kanda olukordadele, kus on tegemist nõusolekupõhise abielulahutusega. Teiseks oli kohtuotsuses WB tegemist notariga, kes koostas pärimistunnistuse, mis erineb nii oma laadilt kui ka tagajärgede poolest perekonnaseisuametniku poolt välja kuulutatud abielulahutuse aktist. Kolmandaks märkis Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et notarid on füüsilisest isikust ettevõtjad, kes osutavad erinevaid tasulisi teenuseid,(33) samas kui käesolevas asjas on tegemist ametiisikutega, kes teostavad kohtunikega samaväärseid volitusi.
52. Saksamaa valitsus väidab samuti, et määrus nr 2201/2003 ei hõlma sellist liiki abielulahutuse menetlust, mis on kehtestatud dekreetseaduse nr 132/2014 artikliga 12, kuna määruse nr 2201/2003 vastuvõtmise ajal ei olnud liikmesriikide õiguses selliseid kohtuväliseid abielulahutusmenetlusi arvesse võetud. Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 32–38, ei võimalda miski määruse nr 2201/2003 tekstis, kontekstis ega taotletavates eesmärkides järeldada, et liidu seadusandja soovis sellised menetlused määrusega nr 2201/2003 loodud automaatse tunnustamise süsteemist välja jätta: kui üldse, siis kõik märgid kalduvad viitama vastupidises suunas.
53. Samamoodi väidab Saksamaa valitsus, et kuna määrusega nr 2019/1111 määrusesse nr 2201/2003 tehtud muudatused olid vajalikud selleks, et viia kohtuvälised abielulahutusmenetlused esimesena nimetatud määruse kohaldamisalasse, ja kuna neid muudatusi kohaldatakse alates 1. augustist 2022, siis ei ole need ratione temporis eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavad.
54. Mul on nende argumentide kohta kolm märkust. Esiteks räägib seadusandja oma õigusaktide sõnastuse kaudu. Kui mõisteid, mida ta kasutab, on selgelt võimalik teataval viisil tõlgendada, on riigi kohtuvõimu harul kohustus neid vastavalt jõustada. Teiseks ei ole sugugi ebatavaline, et liidu kohtutel palutakse tõlgendada õigusnorme faktiliste või õiguslike asjaolude kontekstis, mis ilmnevad pärast nende õigusnormide vastuvõtmist. Nagu kohtujurist Wathelet – tuginedes mitme oma eelkäija ettepanekutele – märkis, tuleb liidu õigust tõlgendada tänapäevaseid asjaolusid arvestades. Õigus ei saa olla eraldatud ühiskondlikust reaalsusest ega saa vabastada end vajadusest selle reaalsusega võimalikult kiiresti kohaneda, sest vastasel juhul tekiks oht suruda peale aegunud seisukohti ja mängida seega staatilist rolli.(34) Selle lähenemise kohaselt tuleb liidu õigust tõlgendada dünaamiliselt, et vältida selle „kivistumist“. Kolmandaks ei ole liidu õiguse sätteid võimalik tõlgendada hiljem vastu võetud õigusaktides sisalduvate muudatuste kontekstis.(35) Nagu Saksamaa valitsus ise tunnistab, ei ole määrus nr 2019/1111 käesoleval juhtumil ratione temporis kohaldatav. Seetõttu ei ole võimalik teha nimetatud määrusest määruse nr 2201/2003 tõlgendamiseks mingeid järeldusi.
55. Täielikkuse huvides käsitlen ma teistes liikmesriikides tehtud ja määrusega nr 2201/2003 reguleeritud abielulahutuse aktide automaatse tunnustamise avaliku korra erandi ulatust, millele Poola valitsus kohtuistungil teataval määral tugines. Määruse nr 2201/2003 artikkel 22 sisaldab ammendavat loetelu artiklis 21 sätestatud vastastikuse tunnustamise põhimõttest tehtavatest eranditest. Määruse nr 2201/2003 artikli 22 punkti a kohaselt ei tunnustata abielulahutust käsitlevat kohtuotsust, kui selline tunnustamine on oluliselt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus taotletakse tunnustamist.
56. Euroopa Kohus on märkinud, et määrus nr 2201/2003 põhineb ideel, et liikmesriikide kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine põhineb vastastikuse usalduse põhimõttel.(36) Sellest tulenevalt peaksid kohtuotsuste mittetunnustamise põhjused olema võimalikult piiratud.(37) Põhjuseid kohtuotsuse tunnustamisest keeldumiseks selge vastuolu tõttu avaliku korraga tuleb seetõttu tõlgendada kitsalt, kuna nende puhul on tegemist takistusega määruse nr 2201/2003 põhieesmärkide saavutamisele.(38) Seega saab vastuolu tõttu avaliku korraga keelduda kohtuotsuse tunnustamisest üksnes erandjuhtudel.(39)
57. Kuigi liikmesriikidel on põhimõtteliselt vabadus määrata kindlaks avaliku korra sisu, tuleb selle mõiste kvalifitseerimisel lähtuda määruse nr 2201/2003 artikli 22 punktist a.(40) Euroopa Kohus võib seega kontrollida piire, mille ulatuses liikmesriigi ametiasutused võivad sellele mõistele tugineda, et keelduda tunnustamast teise liikmesriigi pädeva kohtu või asutuse otsust.(41) Avaliku korra erandi kasutamine on ette nähtud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamine kahjustaks lubamatult tunnustamise ja täitmise taotluse saanud riigi õiguskorda, või teisisõnu kujutaks see endast tunnustamise taotluse saanud liikmesriigi õiguskorras ülioluliseks peetava õigusnormi rikkumist.(42) Avaliku korra erandi kohaldamisala on piiratud ka määruse nr 2201/2003 artikliga 25, mille kohaselt ei või kohtuotsuse tunnustamisest keelduda põhjusel, et selle liikmesriigi õigusaktid, kus taotletakse tunnustamist, ei luba abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist nendesamade faktiliste asjaolude põhjal.
58. Selles kontekstis võib olla asjakohane Euroopa Kohtu otsus Coman.(43) Liikmesriigi kohustus tunnustada – kolmanda riigi kodanikule elamisõiguse andmiseks – samasooliste isikute vahelist abielu, mis on sõlmitud mõnes teises liikmesriigis selle riigi õiguse kohaselt, ei kahjusta esimeses liikmesriigis abielu instituuti ega nõua, et nimetatud liikmesriik peaks oma riigisiseses õiguses ette nägema samasooliste isikute vahelise abielu instituudi. Kohustus tunnustada teises liikmesriigis seaduslikult sõlmitud abielu on olemas selleks, et kõnealused isikud saaksid kasutada oma õigusi, mis tulenevad liidu õigusest.(44) Liikmesriigi kohustus selliseid abielusid tunnustada ei saa seega kujutada endast ohtu tema avalikule korrale, isegi kui selle liikmesriigi õigus keelab samasooliste abielud.(45)
59. Seega ei saa liikmesriik tugineda määruse nr 2201/2003 artiklis 22 sätestatud avaliku korra erandile põhjendamaks teises liikmesriigis saadud abielulahutuse akti tunnustamata jätmist seetõttu, et selle liikmesriigi õiguskorras, kus tunnustamist taotletakse, ei ole ette nähtud taolist dekreeti sarnases või identses vormis.
60. Lõpuks tuleb rõhutada, et eeltoodust ei tulene liikmesriikidele kohustust näha ette abielu lahutamine kohtuvälise menetluse teel.
61. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele, et abielu lõpetamine seadusjärgses menetluses, mille puhul mõlemad abikaasad esitavad oma soovi kohta abielu lahutada isiklikult avalduse perekonnaseisuametnikule, kes kinnitab selle kokkuleppe nende juuresolekul kõige varem kolmekümne päeva pärast, olles kontrollinud, et seaduses sätestatud tingimused abielu lõpetamiseks on täidetud, nimelt et abikaasadel ei ole alaealisi lapsi ega hooldust vajavaid, sügava puudega või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi ning et nendevaheline kokkulepe ei sisalda tingimusi vara üleandmise kohta, on abielulahutuse kohtuotsus määruse nr 2201/2003 tähenduses.
B. Teine küsimus
62. Juhuks kui Euroopa Kohus peaks vastama esimesele küsimusele eitavalt, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas määruse nr 2201/2003 artiklis 46 sätestatud autentsete dokumentide ja kokkulepete reegel on kohaldatav abielulahutuse aktile, mis on tehtud käesoleva ettepaneku punktis 14 kirjeldatud menetluses.
63. Saksamaa valitsus leiab, et sellele küsimusele tuleks vastata eitavalt, kuna abielulahutuse kokkulepe abikaasade vahel ei ole Itaalia õiguse kohaselt täitmisele pööratav kokkulepe, nagu nõuab määruse nr 2201/2003 artikkel 46, nii et selle suhtes saaks kohaldada määruses ette nähtud automaatse tunnustamise süsteemi.
64. Prantsuse valitsus, kes esitas märkusi vaid teise küsimuse kohta, ning keda toetab Eesti valitsus, väidab, et kõnealune kokkulepe on autentne dokument või pooltevaheline kokkulepe, mida tuleks sellisena tunnustada, kui see on Itaalia õiguse kohaselt täitmisele pööratav. Komisjon leiab, et arvestades tema soovitatud vastust esimesele küsimusele, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.
65. Nagu nähtub minu pakutud vastusest esimesele küsimusele, olen seisukohal, et käesoleva ettepaneku punktis 14 kirjeldatud menetluse kohaselt antud abielulahutuse akt on abielulahutuse kohtuotsus määruse nr 2201/2003 tähenduses. Sellest järeldub, et eelotsusetaotluse ese ei ole autentne dokument ega pooltevaheline kokkulepe määruse nr 2201/2003 artikli 46 tähenduses.
V. Ettepanek
66. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Abielu lõpetamine seadusjärgses menetluses, mille puhul mõlemad abikaasad esitavad oma soovi kohta abielu lahutada isiklikult avalduse perekonnaseisuametnikule, kes kinnitab selle kokkuleppe nende juuresolekul kõige varem kolmekümne päeva pärast, olles kontrollinud, et seaduses sätestatud tingimused abielu lõpetamiseks on täidetud, nimelt et abikaasadel ei ole alaealisi lapsi ega hooldust vajavaid, sügava puudega või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi ning et nendevaheline kokkulepe ei sisalda tingimusi vara üleandmise kohta, on abielulahutuse kohtuotsus nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, tähenduses.