Kohtuasi T‑222/04

Itaalia Vabariik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Riigiabi – Abikava, mis puudutab Itaalia ametiasutuste poolt teatavatele avalikke teenuseid osutavatele ettevõtjatele maksuvabastustena ja soodustingimustel laenudena antud abi – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks – Olemasolev abi või uus abi – EÜ artikli 86 lõige 2

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid

(EÜ artikli 87 lõige 1)

2.      Riigiabi – Mõiste – Riigi meede, millega vähendatakse ettevõtjal tavaliselt lasuvat maksukoormust

(EÜ artikli 87 lõige 1)

3.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutatuse laad

(EÜ artikli 87 lõige 1 ja EÜ artikkel 253)

4.      Riigiabi – Olemasolev abi ja uus abi – Uue abina määratlemine

(EÜ artikkel 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punkti b alapunktid i ja v)

5.      Riigiabi – Mõiste – Meetmed, millega hüvitatakse ettevõtjale avaliku teenuse pakkumisega tekkivad kulutused – Väljaarvamine

(EÜ artikli 86 lõige 2 ja artikli 87 lõige 1)

1.      Kontrollides, kas abi mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust ning kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, ei pea komisjon tõendama mitte abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas need abimeetmed võivad mõjutada kaubavahetust ja kahjustada konkurentsi.

Kui komisjon annab tehtava otsuse põhjendustes hinnangu, kas abikava on sellega ette nähtud meetmetest tulenevalt niisugune, et sellest saavad kasu eelkõige ettevõtjad, kelle tegevusalaks on liikmesriikidevaheline kaubandus, võib ta uurida üksnes seda abikava iseloomustavaid asjaolusid.

Igasugune ühenduse turul tegutsevale ettevõtjale antud abi võib põhjustada konkurentsimoonutusi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Liikmesriikidevahelist kaubanduse mõjutatust ei ole võimalik kindlaks määrata lävendi või protsendimääraga nii, et alla teatava määra niisugust mõjutamist ei ole toimunud. Tegelikult ei välista abimeetme suhteliselt tagasihoidlik maht või abi saava ettevõtja suhteline väiksus a priori seda, et seejuures ei võiks tegemist olla liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamisega.

Mis puudutab tingimust, mis seondub riikidevahelise kaubanduse mõjutamisega, siis asjaolu, et riigiabi saanud äriühing tegutseb ainult oma liikmesriigi turul või „oma” territooriumil, ei ole määrava tähtsusega. Käsitletav meede on mõjutanud riikidevahelist kaubandust, kui teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused asjassepuutuva liikmesriigi turul teenuste osutamiseks on vähenenud.

(vt punktid 41–44 ja 55)

2.      EÜ artikli 87 lõike 1 kohaselt tuleb kindlaks teha, kas antud õigusliku regulatsiooni raames võetud siseriiklik meede soodustab teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist võrreldes teistega, kes asuvad nimetatud korra eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras.

Abi mõiste hõlmab kõiki meetmeid, mis erineval viisil kergendavad ettevõtjal tavaliselt lasuvat maksukoormust ja mis seetõttu – ehkki tegemist ei ole otseses tähenduses subsiidiumidega – on samalaadsed ja samasuguse mõjuga.

Seega kujutab endast riigiabi ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus, kuna see kergendab vaieldamatult ettevõtjal tavaliselt lasuvat maksukoormust ning annab seeläbi neile ettevõtjatele, kelle suhtes seda kohaldatakse, finantssoodustust võrreldes ettevõtjatega, kelle suhtes kehtib tavapärane maksustamiskord.

Lisaks kujutab endast riigiabi ka riigi või riigi kontrollitud üksuse poolt ettevõtjale antud laen, millega selle ettevõtja puhul on kasutatud soodsamaid tingimusi kui need, mida oleks kohaldatud juhul, kui tegemist oleks kapitalituruga. Seega on lubatav, et komisjon võttis aluseks määra, mis on ette nähtud piirkondlike abikavade hindamise jaoks ja mis avaldatakse perioodiliselt Euroopa Liidu Teatajas. Tegemist on soodsate määradega, mida kohaldatakse heas majanduslikus olukorras ettevõtjate suhtes, mida oleks juhul, kui vaidlusalusest abikavast oleks teatatud, kasutatud abi iseloomustavate elementide olemasolu üle otsustamiseks.

(vt punktid 60, 61, 63, 67, 70)

3.      Komisjonil on riigiabi valdkonnas tehtud otsuste puhul kohustus otsuse põhjendustes viidata vähemalt abi andmise tingimustele, kui need võimaldavad näidata, et abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust. Seevastu ei ole tal siiski kohustust näidata juba antud abi tegelikku mõju. Kui komisjonil oleks selline kohustus, oleks selle tulemuseks olukord, kus soodsamas olukorras on liikmesriigid, kes ei täida abi andmisel EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustust, ning ebasoodsamasse olukorda oleks asetatud need, kes teatavad projekti staadiumis olevatest abimeetmetest.

(vt punkt 78)

4.      Nii EÜ artikli 88 sisust kui eesmärgist tuleneb, et olemasolevaks abiks selle artikli lõike 1 mõttes tuleb pidada abimeetmeid, mis olid olemas enne EÜ asutamislepingu jõustumise kuupäeva, ning abimeetmeid, mida oleks saanud nõuetekohaselt rakendada EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud tingimustel, samas kui uue abina, mille suhtes kehtib viimati nimetatud sättes ette nähtud teatamiskohustus, tuleb käsitleda meetmeid, millega kehtestatakse abimeetmed või muudetakse neid, kusjuures muudatused võivad puudutada nii olemasolevaid abimeetmeid kui ka esialgseid projekte, millest komisjonile teatatakse. Kui muudatus puudutab esialgse abikava sisulist poolt, muutub see kava uueks abikavaks. Siiski ei ole niisuguse sisulise muudatusega tegemist juhul, kui uus element on esialgsest kavast selgelt eristatav.

(vt punktid 90 ja 94)

5.      Riigi poolt võetud meede, mille raames on ette nähtud hüvitis abi saavate ettevõtjate poolt avalike teenuste osutamisega täidetud ülesannete eest, nii et need ettevõtjad ei saa tegelikult rahalisi soodustusi ja et seega ei aseta see meede kõnesolevaid ettevõtjaid soodsamasse konkurentsiolukorda kui need ettevõtjad, kes nendega konkureerivad, ei kujuta endast põhimõtteliselt riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes. Et niisuguse hüvitise puhul oleks välistatud selle kvalifitseerimine riigiabina, peab siiski olema täidetud teatud arv kumulatiivseid tingimusi, mis on määratletud Altmarki kohtuotsuses. Muu hulgas peab olema täidetud tingimus, et abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise eest, kusjuures tema ülesanded peavad olema täpselt kindlaks määratud, ning tingimus, et hüvitis ei tohi ületada summat, mis on vajalik avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisel tekkinud kulutuste osalikuks või täielikuks katmiseks, arvestades nendega seotud tulu ning mõistlikku kasumit ülesannete täitmise eest.

Tingimus, mille kohaselt abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise eest, kehtib ka EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandi puhul, mis puudutab ettevõtjaid, kelle ülesandeks on osutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid või kes on fiskaalmonopolid. Nimetatud kahel juhul peab käsitletav meede igal juhul esiteks vastama avaliku teenuse määratlemise ja lepingu sõlmimise põhimõtetele ning teiselt poolt proportsionaalsuse põhimõttele.

(vt punktid 108–112)