ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
11. juuni 2009(*)
Riigiabi – Abikava, mis puudutab Itaalia ametiasutuste poolt teatavatele avalikke teenuseid osutavatele ettevõtjatele maksuvabastustena ja soodustingimustel laenudena antud abi – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks – Olemasolev abi või uus abi – EÜ artikli 86 lõige 2
Kohtuasjas T‑222/04,
Itaalia Vabariik, esindaja: I. Braguglia, hiljem R. Adam ja I. Bruni, keda abistas avvocato dello Stato M. Fiorilli,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: V. Di Bucci,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 5. juuni 2002. aasta otsuse 2003/193/EÜ, mis puudutab Itaalia poolt avalikke teenuseid osutavatele riigi enamusosalusega ettevõtjatele maksuvabastuste ja soodustingimustena laenuna antud riigiabi (ELT 2003, L 77, lk 21), artikkel 2,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees E. Martins Ribeiro, kohtunikud D. Šváby, S. Papasavvas, N. Wahl (ettekandja) ja A. Dittrich,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 16. aprilli 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1. Siseriiklik õiguslik raamistik
1 8. juuni 1990. aasta seadusega nr 142, mis käsitleb kohalike omavalitsuste autonoomset korraldust (legge nº 142 ordinamento delle autonomie locali, Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 135, 12.6.1990; edaspidi „seadus nr 142/90”), viidi Itaalias läbi avalike teenuste osutamise korraldamiseks kommuunide käsutusse antud seaduslikke vahendeid puudutav reform, eelkõige vee-, gaasi- ja elektrivarustuse ning transpordisektorit puudutavas osas. Kõnesoleva seaduse artikliga 22 (muudetud kujul) oli kommuunidele nähtud ette võimalus luua avalike teenuste osutamiseks erinevates õiguslikes vormides äriühinguid. Muu hulgas on ette nähtud kommertsühingute ja riigi enamusosalusega aktsiaseltside (edaspidi „seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud”) loomine.
2 Neil asjaoludel anti 9. augusti 1986. aasta seaduse nr 488, mis käsitleb 1. juuli 1986. aasta dekreetseadusesse nr 318 kohalike omavalitsusüksuste kiireloomulise rahastamise kohta tehtavaid muudatusi ja selle muutmist seaduseks (legge nº 488 di conversione in legge, con modificazioni, del decreto-legge 1º luglio 1986, nº 318, recante provvedimenti urgentiper la finanza locale, GURI nr 190, 18.8.1986), artikliga 9a avalikke teenuseid osutavatele seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele ajavahemikus 1994–1998 Cassa Depositi e Prestiti (edaspidi „CDDPP”) poolt soodustingimustel intressimääraga laenu (edaspidi „CDDPP laenud”).
3 Lisaks võeti seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute kasuks 28. detsembri 1995. aasta seaduse nr 549, mis käsitleb riigi rahanduse ratsionaliseerimist (legge nº (su) misure di razionalizzazione delle disposizioni della finanza pubblica, GURI regulaarne lisa nr 302, 29.12.1995, edaspidi „seadus nr 549/95”), artikli 3 lõigete 69 ja 70 alusel nende koostoimes 30. augusti 1993. aasta dekreetseadusega nr 331 erinevate valdkondade maksusätete ühtlustamise kohta (decreto-legge nº331 (su) armonizzazione delle disposizioni in materia di imposte sugli oli minerali, sull’alcole, sulle bevande alcoliche, sui tabacchi lavorati e in materia di IVA con quelle recate da direttive CEE e modificazioni conseguenti a detta armonizzazione, nonché disposizioni concernenti la disciplina dei centri autorizzati di assistenza fiscale, le procedure dei rimborsi di imposta, l’esclusione dall’ILOR dei redditi di impresa fino all’ammontare corrispondente al contributo diretto lavorativo, l’istituzione per il 1993 di un’imposta erariale straordinaria su taluni beni ed altre disposizioni tributarie, GURI nr 203, 30.8.1993, edaspidi „dekreetseadus nr 331/93”) järgmised meetmed:
– vabastus eriotstarbeliste ettevõtjate ja munitsipaalettevõtjate seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühinguteks ümberkujundamisel toimuva varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest (edaspidi „vabastus varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest”);
– täielik vabastus ettevõtte tulumaksust, st juriidiliste isikute tulumaksust ja kohalikust tulumaksust kolme aasta vältel, maksimaalselt kuni eelarveaastani 1999 (edaspidi „ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus”).
2. Haldusmenetlus
4 Kuna komisjonile oli esitatud kaebus kõnesolevate meetmete kohta, palus ta Itaalia ametiasutustelt 12. mai, 16. juuni ja 21. novembri 1997. aasta kirjadega nende kohta teavet.
5 Itaalia ametiasutused saatsid 17. detsembri 1997. aasta kirjas osa soovitud teabest. Lisaks toimus Itaalia ametiasutuste taotlusel 19. jaanuaril 1998 kohtumine.
6 Komisjon teatas 17. mai 1999. aasta kirjas Itaalia ametiasutustele otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus. Nimetatud otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 220, lk 14).
7 Pärast seda, kui komisjon oli saanud kätte märkused kolmandatelt huvitatud isikutelt ja Itaalia ametiasutustelt, palus ta viimati nimetatutel korduvalt esitada lisateavet. Komisjoni ja Itaalia ametiasutuste ning menetlusse astunud kolmandate huvitatud isikute vahel toimus rida kohtumisi.
8 Osad seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud, nagu ACEA SpA, AEM SpA ja Azienda Mediterranea Gaz e Aqua SpA (AMGA), kes pealegi olid esitanud hagi käesolevas kohtuotsuses käsitletava otsuse tühistamiseks (kohtuasjad T‑297/02, T‑301/02 ja T‑300/02), väitsid, et kõnealused kolm meedet ei kujuta endast riigiabi.
9 Itaalia ametiasutused ja Confederazione Nazionale dei Servizi (Confservizi), st liit, mis koondab eelkõige seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühinguid ja eriotstarbelisi Itaalia kohaliku tasandi ettevõtjaid, nõustusid sisuliselt selle seisukohaga.
10 Seevastu Bundesverband der deutschen Industrie e.V. (BDI), Saksa tööstuse ja sellega seonduvate valdkondade teenuste osutajate ühendus, väitis, et kõnesolevad meetmed võivad kutsuda esile konkurentsimoonutusi mitte ainult Itaalias, vaid ka Saksamaal.
11 Ka Gas-it, Itaalia gaasivarustuse sektori eraõiguslike ettevõtjate ühendus, väljendas seisukohta, et kõnesolevad meetmed, eelkõige ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus, kujutavad endast riigiabi.
12 Komisjon võttis 5. juunil 2002 vastu otsuse 2003/193/EÜ Itaalia poolt seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele maksuvabastuste ja soodustingimustena laenudena antud riigiabi kohta (ELT 2003, L 77, lk 21; edaspidi „vaidlustatud otsus”).
3. Vaidlustatud otsus
13 Komisjon rõhutab esmalt, et tema poolt läbiviidud uurimine puudutas üksnes vaidlusaluste meetmetega kehtestatud üldisi abikavasid, mitte erinevatele ettevõtjatele antud individuaalset abi, ja seega uuris ta neid üldiselt ja abstraktselt. Selles osas väljendab ta seisukohta, et Itaalia Vabariik „ei ole andnud individuaalseid maksusoodustusi ning ei ole [talle] teatanud ühestki individuaalsest abiandmise juhtumist, edastades komisjonile kogu selle hindamiseks vajaliku teabe”. Komisjon märgib, et järelikult oli ta kohustatud uurima kõnesolevaid abikavasid üldiselt ja abstraktselt nii nende kvalifitseerimise kui ka ühisturuga kokkusobivuse küsimuses (vaidlustatud otsuse põhjendused 42–45).
14 Komisjon on seisukohal, et CDDPP laenud ja ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus (edaspidi koos „käsitletavad meetmed”) kujutavad endast riigiabi. Niisuguste soodustuste andmine seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele riigi vahenditest toob kaasa nende konkurentsiolukorra tugevnemise võrreldes kõigi teiste ettevõtjatega, kes soovivad osutada samu teenuseid (vaidlustatud otsuse põhjendused 48–75). Käsitletavad meetmed on ühisturuga kokkusobimatud, kuna nende puhul ei ole täidetud ei EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 ega EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud tingimused ning pealegi on rikutud EÜ artiklit 43 (vaidlustatud otsuse põhjendused 94–122).
15 Seevastu on komisjon seisukohal, et vabastus varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest ei ole riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, arvestades seda, et nimetatud maksud kuuluvad tasumisele uue majandusüksuse loomisel või varade üleminekul ühtedelt majandusüksustelt teistele. Munitsipaalettevõtjad ja seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on sisulisest sama majandusüksus. Seega on nende vabastamine nimetatud maksudest õigustatud süsteemi laadi või ülesehitusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 76–81).
16 Vaidlustatud otsuse resolutiivosa on järgmine:
Artikkel 1
[…] [V]abastus varade ülemineku suhtes kehtivatest maksudest ei ole riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 mõttes.
Artikkel 2
Ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus ja [CDDPP] laenudest tulenevad soodustused on riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 mõttes.
Nimetatud abi ei ole ühisturuga kokkusobiv.
Artikkel 3
Itaalia võtab kõik vajalikud meetmed, et saada abisaajalt tagasi artiklis 2 nimetatud abi, mille andmine oli ebaseaduslik.
Abi tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult vastavalt siseriiklikus õiguses ette nähtud korrale, tingimusel et see võimaldab [vaidlustatud] otsuse tõhusat ja viivitamatut täitmist.
Tagastatavale abile lisanduvad viivisintressid, mida arvutatakse alates kuupäevast, mis abisaaja ebaseadusliku abi kätte sai, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni. Viivisintressid arvutatakse piirkondliku abi toetusekvivalendi suhtes kohaldatava määra alusel.
[…]”
Menetlus ja poolte nõuded
17 Itaalia Vabariik esitas 8. augustil 2002 Euroopa Kohtule hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks; hagi registreeriti numbri C‑290/02 all. Euroopa Kohus tuvastas, et nimetatud hagi ning kohtuasjade T‑292/02, T‑297/02, T‑300/02, T‑301/02 ja T‑309/02 algatamiseks esitatud hagid on sama esemega, milleks on nõue tühistada vaidlustatud otsus, ning on omavahel seotud, kuna nende raames esitatud väited on suures osas kattuvad. Põhikirja artikli 54 kolmandale lõigule tuginedes andis Euroopa Kohus 10. juunil 2003 määruse, millega otsustas peatada menetluse kohtuasjas C‑290/02 seniks, kuni Esimese Astme Kohus on teinud otsuse kohtuasjades T‑292/02, T‑297/02, T‑300/02, T‑301/02 ja T‑309/02.
18 Euroopa Kohus otsustas 8. juuni 2004. aasta määrusega saata kohtuasja C‑290/02 tagasi Esimese Astme Kohtusse, kes on vastavalt nõukogu 26. aprilli 2004. aasta otsuse 2004/407/EÜ, Euratom, millega muudetakse Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli artikleid 51 ja 54 (ELT L 132, lk 5; ELT eriväljaanne 01/05, lk 85), artiklile 2 pädev lahendama liikmesriikide poolt komisjoni vastu esitatud hagisid. Mainitud kohtuasi registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri T‑222/04 all.
19 Esimese Astme Kohus otsustas kodukorra artikli 14 alusel ja kaheksanda koja ettepanekul ning pärast poolte ärakuulamist vastavalt kodukorra artiklile 51 anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.
20 Ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kaheksas koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse.
21 Esimese Astme Kohtu kaheksanda laiendatud koja esimehe 13. märtsi 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑292/02, T‑297/02, T‑300/02, T‑301/02, T‑309/02, T‑189/03 ja T‑222/04 suulise menetluse huvides vastavalt kodukorra artiklile 50.
22 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 16. aprilli 2008. aasta kohtuistungil.
23 Itaalia Vabariik palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2.
24 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
25 Itaalia Vabariik esitab hagi toetuseks sisuliselt rea väiteid, mis tuleb rühmitada ja uurida järgnevalt:
– nii ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse kui ka CDDPP laenude riigiabina kvalifitseerimisel on rikutud EÜ artikli 87 lõiget 1 ja põhjendamiskohustust;
– käsitletavad meetmed on kvalifitseeritud uue abina ekslikult ja sellega seonduvalt on rikutud EÜ artikli 88 lõiget 1;
– EÜ artikli 86 lõike 2 väär kohaldamine;
– ebatäieliku uurimisega on rikutud menetluseeskirju.
1. Esimene väide, mille kohaselt on nii ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse kui ka CDDPP laenude riigiabina kvalifitseerimisel on rikutud EÜ artikli 87 lõiget 1
26 Itaalia Vabariik väidab selle väite raames, et käsitletavad meetmed ei kujuta endast riigiabi. Väide jaguneb kolmeks osaks, mille kohaselt – vastavalt – asjassepuutuvatel turgudel puudus konkurents ja liikmesriikidevahelist kaubavahetust ei ole mõjutatud, meetmed ei olnud laadilt valikulised ning otsust ei ole põhjendatud.
Poolte argumendid
Esimene osa, mille kohaselt konkurents puudus ja liikmesriikidevahelist kaubavahetust ei mõjutatud
27 Itaalia Vabariik väidab, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud võivad põhimõtteliselt tegutseda ainult avalike teenuste valdkonnas, mis ei ole konkurentsile avatud. Eriotstarbelised ettevõtjad ja seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on oma asukohakommuuni territooriumil avalike teenuste osutamisel kas oma põhikirja kohaselt või faktiliselt monopoolses seisus. Pealegi on need avalikud teenused laadilt selgelt kohaliku tähtsusega.
28 Seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute tegevusala määratakse kindlaks seadusega ning nimetatud äriühingud loodi selleks, et tagada ühe või mitme vastava kohaliku omavalitsusüksuse pädevusalasse kuuluva teenuse osutamine. Seega, kuna nimetatud äriühingud alluvad oma õiguslikust seisundist tulenevalt eraõiguslikule regulatsioonile, on neil kohustus järgida põhikirjast tulenevaid eesmärke ning nende tegevuse sisuks peab olema avalike teenuste osutamise korraldamine. Siit järeldub, et niisugused avalike teenuste osutamise eesmärgil loodud riigi osalusega äriühingud nagu seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud peavad piirduma avalike teenuste osutamisega.
29 Itaalia Vabariigi sõnade kohaselt tuleneb sellest, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele kehtivad põhimõtteliselt nii territoriaalsed kui sisulised piirangud. Väljaspool kommuuni territooriumi on neil võimalik tegutseda üksnes juhul, kui täidetud on kaks kitsendavat tingimust, st esiteks peavad huvitatud kommuunid või provintsid olema sõlminud eelneva lepingu või kokkuleppe ning teiseks peavad kommuuni territooriumist väljapoole ulatuv tegevus ja äriühingu asukohakommuuni vajadused olema funktsionaalselt seotud. Seega on kohaliku tasandi avalike teenuste lepingu sõlmimine muude kommuunide osas ning ka seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute tegevusalade ringi laiendamine muudesse sektoritesse võimalik vaid hüpoteetiliselt. Vaidlustatud otsuses ei ole esitatud ühtki näidet ega tõendit selle kohta, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud oleksid alustanud tegevust rohkemates valdkondades. Teada on vaid kaks juhtumit, kus üks või mitu seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingut on osalenud pakkumismenetluses, mille eesmärk oli kontsessioonilepingu sõlmimine avalike teenuste osutamiseks muudel territooriumidel kui äriühingu asukohaks olev kohalik omavalitsusüksus. Pealegi on tegemist väheolulist turgudega.
30 Itaalia Vabariik täpsustab, et 29. märtsi 1903. aasta seaduse nr 103, mis käsitleb avalike teenuste osutamise korraldamist vahetult kommuunide poolt (legge nº 103 (sulla) assunzione diretta dei pubblici servizi da parte dei comuni, GURI, 29.3.1903), artiklis 1 toodud loetelus märgitud teenuste osutamine toimub monopoolse korra raames või otse määratuna, samas kui muude teenuste osutamine peab olema konkurentsile avatud. Seadusega nr 142/90 seda olukorda ei muudetud.
31 Itaalia Vabariik – olles viidanud komisjoni kohustusele selgitada välja ja hinnata faktilisi asjaolusid, mis võivad näidata, et abimeede võib konkurentsi ja kaubavahetust negatiivselt mõjutada – märgib, et finantsabi võib ühendusesisest kaubandust mõjutada juhul, kui abi saanud ettevõtja tegutseb turul, mida iseloomustab tihe konkurents. Käesoleval juhul see nii ei ole.
32 Komisjon vaidlustab Itaalia Vabariigi argumendid.
Teine osa, mille kohaselt meetmed ei olnud laadilt valikulised
33 Itaalia Vabariik väidab, et käsitletavate meetmetega ei ole antud soodustusi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes.
34 Itaalia vabariik väidab ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse osas, et see meede ei ole valikuline, kuna sisuliselt on tegemist sama õigusliku režiimiga, mida kohaldatakse munitsipaalettevõtjatele.
35 Mis puudutab CDDPP laene, siis Itaalia Vabariik väidab, et käesoleval juhul ei ole nendega antud soodustusi, kuna CDDPP poolt kohaldatav maksimaalne intressimäär ei ole madalam kui asjassepuutuv maksimaalne võrdlusmäär. Igal juhul on CDDPP laenude saajad, st üksused, milles enamusosalus kuulub avalikele võimuorganitele ja mille majandustegevus – nagu avalike teenuste osutamine – on äärmiselt stabiilne, võlakohustuslasena vägagi usaldatavad. Pealegi on CDDPP laenud kindla intressimääraga ja pikaajalised, mis viis järk-järgult olukorrani, kus niisugune määr osutus soodsamaks kui muutuva suurusega või lühikese ajavahemiku osas kohaldatavad intressimäärad, arvestades, et tegemist oli perioodiga, mil intressimäärad pidevalt tõusid. Kõiki neid asjaolusid arvestades on õige kohaldada seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele madalamat määra kui see, mida kohaldati n-ö tavaliste ettevõtjate puhul. Siit tuleneb, et sisuliselt on tegemist turul kohaldatava intressimääraga.
36 Komisjon ei nõustu Itaalia Vabariigi argumentidega.
Kolmas osa, mille kohaselt otsust ei ole põhjendatud
37 Itaalia Vabariik väidab sisuliselt, et selleks, et komisjonil olevat põhjendamiskohustust saaks lugeda täidetuks, peab komisjon olema kas või osaliselt uurinud käsitletavate meetmete raames abi saanute tegevust ning selle olulisust nii liikmesriigi kui ühenduse turul. Sellega seoses väidab hageja ka seda, et vaidlustatud otsuses toodud väited, mis puudutavad asjassepuutuvaid turge iseloomustavat konkurentsi ja ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse mõju ühendusesisesele kaubavahetusele, ei vasta tegelikkusele. Pealegi ei ole vaidlustatud otsuses toodud ühtki viidet sellele, millised on tingimused muude liikmesriikide turgudel või neil turgudel, kus tegutsevad ettevõtjad, kelle suhtes kõnesolevat vabastust kohaldati.
38 Komisjon leiab, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
39 Esmalt tuleb meenutada, et abi määratlemiseks EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes peavad kõik selles sättes osutatud tingimused olema täidetud. Esiteks peab abi olema antud riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab meede olema selline, et võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab tegemist olema valikulise soodustusega. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, EKL 2003, lk I‑7747, edaspidi „Altmarki kohtuotsus”, punktid 74 ja 75, ja 3. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑172/03: Heiser, EKL 2005, lk I‑1627, punkt 27).
40 Käesoleval juhul tuleb nentida, et Itaalia Vabariik väidab, et antud asjas ei ole täidetud kolm EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud neljast tingimusest, mis on nõutavad, et abimeedet saaks kvalifitseerida riigiabina, nimelt need, mis puudutavad ühendusesisese kaubavahetuse mõjutamist, mõju konkurentsile ja valikulise soodustuse andmist.
Konkurentsi väidetav puudumine ja mõju puudumine liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele
41 Seoses käesoleva kohtuotsuse punktis 39 mainitud tingimustest teise ja neljanda tingimusega tuleb meenutada, et nende kahe tingimuse hindamisel ei pea komisjon tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas need abimeetmed võivad mõjutada kaubavahetust ja kahjustada konkurentsi (vt Euroopa Kohtu 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑148/04: Unicredito Italiano, EKL 2005, lk I‑11137, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Samuti tuleb meenutada, et komisjon võib selleks, et anda tehtava otsuse põhjendustes hinnang sellele, kas abikava on sellega ette nähtud meetmetest tulenevalt niisugune, et sellest saavad kasu eelkõige ettevõtjad, kelle tegevusalaks on liikmesriikidevaheline kaubandus, uurida üksnes seda abikava iseloomustavaid asjaolusid (Euroopa Kohtu 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑2289).
43 Lisaks tuleb meenutada, et igasugune ühenduse turul tegutsevale ettevõtjale antud abi võib põhjustada konkurentsimoonutusi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust (vt Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑92/00 ja T‑103/92: Diputación Foral de Álava vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1385, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Pealegi ei ole liikmesriikidevahelist kaubanduse mõjutatust võimalik kindlaks määrata lävendi või protsendimääraga nii, et alla teatava määra niisugust mõjutamist ei ole toimunud. Tegelikult ei välista abimeetme suhteliselt tagasihoidlik maht või abi saava ettevõtja suhteline väiksus a priori seda, et seejuures ei võiks tegemist olla liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamisega (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑142/87: Belgia vs. komisjon, nn Tubemeuse’i kohtuotsus, EKL 1990, lk I‑959, punkt 43; 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑278/92–C‑280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4103, punkt 42, ja eespool punktis 39 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 81).
45 Lisaks on Eurooa Kohus märkinud, et ei ole välistatud, et toetus, mida riik on andnud ettevõtjale, kes osutab üksnes kohaliku või piirkondliku tasandi transporditeenust ning ei paku transporditeenuseid väljaspool oma päritoluriiki, võib sellegipoolest avaldada mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes. Kui liikmesriik toetab riigi vahenditest ettevõtjat, aitab see ettevõtjal pakkuda tema poolt osutatavat transporditeenust jätkuvalt samas mahus või teenuseosutamist suurendada, mille tagajärjeks on olukord, kus muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjate poolt selle liikmesriigi turul pakutavate transporditeenuste maht võib selle võrra väheneda (eespool punktis 39 viidatud Altmarki kohtuotsus, punktid 77 ja 78).
46 Käesoleval juhul tuleb esiteks seonduvalt konkurentsi kahjustamist puudutava tingimusega nentida, et käsitletavad meetmed olid suunatud vaid spetsiifilisele ettevõtjakategooriale, st seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele.
47 Itaalia Vabariigi väitel ei kahjusta käsitletavad meetmed konkurentsi, kuna seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud tegutsevad avalike teenuste valdkonnas, mis ei ole konkurentsile avatud.
48 Arvestades seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute loomise konteksti, on käsitletavad meetmed suunatud peamiselt – nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 32 – kohaliku tasandi avalike teenuste valdkonnale, nagu vee jaotus ja puhastamine, ühistransport, gaasi- ja elektrienergia jaotus, jäätmekäitlus ja farmaatsiatoodete jaemüük.
49 Sellega seoses tuleb märkida – nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 73 ja 84 märkinud –, et teatavaid asjassepuutuvaid sektoreid – nagu farmaatsiatoodete, jäätme-, gaasi-, elektri- ja veesektor – iseloomustas käsitletavate meetmete jõustumise ajahetkel teatav konkurents.
50 Lisaks tuleb sarnaselt komisjoniga nentida, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute tegevusvaldkondades konkureerivad ettevõtjad üksteisega selles, et nendega sõlmitaks kontsessioonilepingud kohaliku tasandi avalike teenuste osutamiseks erinevates kommuunides, ning et kõnesolevate kontsessioonide turg on konkurentsile avatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 67 ja 68).
51 Itaalia Vabariigi argument, mille kohaselt kohaliku tasandi avalike teenuste valdkonnas konkurents puudub, kuna avalike teenuste osutamise lepingud sõlmitakse konkreetsete ettevõtjatega otse ehk intuitu personae, tuleb tagasi lükata. Esiteks ei mõjuta otsene lepingu sõlmimine eelnevates punktides tehtud järeldust, mille kohaselt iseloomustas kõnesolevat turgu vähemalt teatav konkurents. Teiseks tõendab see väide pigem käsitletavate meetmete piiravat mõju konkurentsile, mitte konkurentsi puudumist asjassepuutuval turul. Nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 71 rõhutanud, ei saa välistada, et ainuüksi seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele suunatud abikava olemasolu mõjutas kommuune pigem sõlmima kõnesolevate teenuste osutamise lepinguid nendega otse kui sõlmima kontsessioonilepinguid avatud menetluse tulemusena.
52 Mis puudutab konkreetsemalt küsimust, kas kõnesolev meede on kahjustanud või ähvardanud kahjustada seda teatavat konkurentsi, mis asjassepuutuvat turgu iseloomustab, siis tuleb nentida, et kõnesolev meede on tugevdanud seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute konkurentsiolukorda võrreldes kõigi teiste Itaalia või välisriikide ettevõtjatega, mis asjassepuutuval turul tegutsevad. Nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 62 õigustatult märkinud, on ettevõtjad, kelle õiguslik vorm ei ole kapitaliühing ja kelle puhul enamusosalus ei kuulu kohalikele omavalitsusüksustele, ebasoodsamas olukorras, juhul kui nad soovivad osaleda hankemenetluses, mis on suunatud lepingu sõlmimisele teatava teenuse osutamiseks teatud kindlal territooriumil.
53 Seega võivad käsitletavad meetmed hõlbustada nimetatud äriühingute laienemist muudele, konkurentsile avatud turgudele, moonutades niimoodi tagajärjena konkurentsi ka muudes sektorites peale kohaliku tasandi avalike teenuste osutamise valdkonna. Selles osas nähtub seadusest nr 142/90, nagu seda on tõlgendanud Corte suprema di cassazione 6. mai 1995. aasta kohtuotsuses nr 4989 ning Consiglio de Stato (kõrgem halduskohus, Itaalia) 3. septembri 2001. aasta kohtuotsuses nr 4586, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutel on võimalik tegutseda ka muudel territooriumidel nii Itaalias kui välisriikides ning muudes valdkondades peale põhikirjas ette nähtud avaliku teenuse osutamise, välja arvatud juhul, kui see nõuab nende ressurssidest ja vahenditest märkimisväärset osa ja kui tegevus on laadilt selline, et võib asjassepuutuvat kohalikku omavalitsusüksust kahjustada. Pealegi nähtub kostja vastusele lisatud ajaleheartiklitest, et teatud seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on tegutsenud muudes valdkondades kui põhikirjas ette nähtud avalike teenuste osutamine, ning seda muudel territooriumidel peale oma asukohakommuuni.
54 Eeltoodust tuleneb, et käsitletav meede kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.
55 Mis puudutab teiseks tingimust, mis seondub riikidevahelise kaubavahetuse mõjutamisega, siis tuleb kõigepealt meenutada, et asjaolu, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud tegutsevad ainult oma liikmesriigi turul või „oma” territooriumil, ei ole määrava tähtsusega. Käsitletav meede on mõjutanud riikidevahelist kaubavahetust, kui muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused Itaalia turul teenuste osutamiseks on vähenenud (vt eespool punkt 45).
56 Nii on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 70 õigesti nentinud, et käsitletav meede võis takistada niisuguseid välismaiseid ettevõtjaid, kes soovisid Itaalias tegevust alustada või seal teenuseid pakkuda, ning mõjutas seega ühendusesisest kaubavahetust EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes.
57 Käsitletavad meetmed kahjustavad esiteks välismaiseid ettevõtjaid, kes taotlevad Itaalias kontsessioonilepingut avalike teenuste osutamiseks, kuna riigi osalusega äriühingud, kes on kõnesoleva abikava raames toetust saanud, võivad pakkuda soodsamat hinda kui nende oma riigi või ühenduse tasandi konkurendid, kellele see abikava ei laiene. Teiseks muudavad käsitletavad meetmed Itaalias kohaliku tasandi avalike teenuste osutamisse investeerimise (näiteks enamusosaluse omandamise) muude liikmesriikide ettevõtjatele vähem atraktiivseks, kuna nende ettevõtjate suhtes, kelle osalus sel moel omandatakse, ei kuulu kõnesolev abimeede enam kohaldamisele (või nad võivad niisuguse soodustuse saamise võimaluse kaotada) tulenevalt uute aktsionäride vormist (vaidlustatud otsuse põhjendus 69).
58 Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei ole teinud viga, kui asus seisukohale, et käesolevas asjas on täidetud tingimused, mis seonduvad kaubavahetuse mõjutamisega ja konkurentsi moonutamisega. Seega tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.
Käsitletavate meetmetega antud valikuline soodustus
59 EÜ artikli 87 lõige 1 keelab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist soodustava” abi ehk teisisõnu valikulise riigiabi (vt Euroopa Kohtu 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑66/02: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑10901, punkt 94).
60 Mis puudutab riigiabi mõistes sisalduvale olemuslikule valikulisusele antavat hinnangut, tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt EÜ artikli 87 lõike 1 alusel kindlaks teha, kas antud õigusliku regulatsiooni raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teistega, kes asuvad nimetatud korra eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras (vt Euroopa Kohtu 6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑88/03: Portugal vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑7115, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigiabi mõiste laiem, kuna hõlmab kõiki meetmeid, mis erineval viisil kergendavad ettevõtjal tavaliselt lasuvat maksukoormust ja mis seetõttu – ehkki tegemist ei ole otseses tähenduses subsiidiumidega – on samalaadsed ja samasuguse mõjuga (Euroopa Kohtu 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑387/92: Banco Exterior de España, EKL 1994, lk I‑877, punktid 13 ja 14).
– a) Ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus
62 Käesolevas asjas oli ühe käsitletava meetme sisuks vabastada seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud kolme aasta vältel – maksimaalselt kuni eelarveaastani 1999 – täielikult tulumaksu tasumise kohustusest.
63 Ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus kergendab vaieldamatult ettevõtjal tavaliselt lasuvat maksukoormust ning annab seeläbi neile ettevõtjatele, kelle suhtes seda kohaldatakse, finantssoodustuse võrreldes ettevõtjatega, kelle suhtes kehtib tavapärane maksustamiskord.
64 Selles osas nähtub Itaalias kapitaliühingutele kohaldatud maksustamiskorrast, et selle korra tavapärasel kohaldamisel on tulumaksu kohustatud tasuma kõik turul tegutsevad ettevõtjad ning et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus on selle korra suhtes kehtiv erand. Nimetatud maksuvabastuste valikulist iseloomu tõendab asjaolu, et neid vabastusi kohaldati üksnes seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele, seega mitte muude sektorite ettevõtjatele, muudele ettevõtjatele sama sektori raames ega ka neile ettevõtjatele, kelle aktsionärideks olid põhimõtteliselt eraõiguslikud isikud.
65 Pealegi nähtub ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse laadist ja piiratud kestusest, milleks on 3 aastat arvates juriidilise isiku staatuse saamisest ja maksimaalselt kuni eelarveaasta 1999 lõpuni, ilmselgelt, et seda ei saa õigustada kõnealuse maksustamiskorra laadi või ülesehitusega.
66 Lõpuks ei sea ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse valikulist iseloomu kahtluse alla ka Itaalia Vabariigi argument, mille kohaselt on tegemist sama õigusliku korraga, mida sisuliselt kohaldatakse ka munitsipaalettevõtjatele. Selles osas tuleb märkida, et meetme valikulisuse hindamisel võetakse arvesse kõiki ettevõtjaid, mitte ainult neid ettevõtjaid ühe ettevõtjate rühma raames, kes on saanud sama soodustuse. Isegi kui lähtuda eeldusest, et käsitletavat meedet kohaldati ka munitsipaalettevõtjatele, vastab siiski tõele, et kõnealune maksumeede oli suunatud üksnes teatud kindlale ettevõtjate ringile ning on seega valikuline.
– b) CDDPP laenud
67 Eespool punktis 61 nimetatud meetmete hulka kuulub riigi või riigi kontrollitud üksuse poolt ettevõtjale antud laen, millega selle ettevõtja puhul on kasutatud soodsamaid tingimusi kui need, mida oleks kohaldatud juhul, kui tegemist oleks kapitalituruga. Kui see nii on – nagu madalama intressimääraga laenu puhul –, on tegemist majandusliku soodustusega EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes.
68 Itaalia Vabariik ei nõustu väitega, et kõnesolevate laenudega on antud neid laene saanud ettevõtjatele soodustusi, kuna CDDPP laenude intressimäärad vastavad laenude turumääradele.
69 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 56 ja 57 nähtub, et komisjon on selleks, et kontrollida, kas CDDPP poolt seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele antud laenudega võidi anda neile soodustusi, võrrelnud CDDPP poolt kasutatud intressimäärasid nende intressimääradega, mida oleks nende ettevõtjate puhul sama ajavahemiku osas kohaldatud juhul, kui tegemist oleks olnud kapitalituruga.
70 Komisjon võttis aluseks määra, mis on ette nähtud piirkondlike abikavade hindamise jaoks ja mis avaldatakse perioodiliselt Euroopa Liidu Teatajas. Nagu komisjon on märkinud, on tegemist soodsate määradega, mida kohaldatakse heas majanduslikus olukorras ettevõtjate suhtes, mida oleks juhul, kui vaidlusalusest abikavast oleks teatatud, kasutatud abi iseloomustavate elementide olemasolu üle otsustamiseks. Tuleb asuda seisukohale, et niisugune toimimisviis on legitiimne (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑457/00: Belgia vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑6931, punkt 72, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑278/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑3997, punkt 62). Pealegi ei ole Itaalia Vabariik seda vaidlustanud.
71 Samal põhjusel tuleb asuda seisukohale, et Itaalia ametiasutuste poolt välja pakutud intressimäärasid ei saa aluseks võtta. Nagu Itaalia Vabariik on märkinud, on tegemist rahandusministeeriumi dekreediga territoriaalsetele võimuorganitele antavate pangalaenude puhul kohaldatavate maksimaalmääradega. Nende määrade kindlaksmääramisel ei ole – nagu komisjon on väitnud – arvestatud turutingimusi, kuna nende puhul on lähtekohaks olnud muud riigiasutuste poolt määratud kriteeriumid. Pealegi, kuna territoriaalsetele võimuorganitele antud laenude korral on risk väiksem kui ettevõtjate puhul, siis ei ole nende ja CDDPP poolt kasutatud intressimäärade võrdlemisel nimetatud määrade aluseks võtmine asjakohane.
72 Igal juhul tuleb märkida, et suurema osa asjassepuutuvast ajavahemikust olid CDDPP intressimäärad pankade poolt kohalikele ametiasutustele kohaldatavatest maksimaalmääradest madalamad.
73 Itaalia Vabariigi argument, mille kohaselt – arvestades, et CDDPP laenud olid pikaajalised – on võimalik, et üldist intressimäärade languse tendentsi arvestades peaks pankade poolt kohaldatavad määrad olema nimetatud seaduse kohaselt lubatud maksimaalmääradest madalamad, tuleb tagasi lükata. Itaalia Vabariik ei ole selle väite kinnituseks esitanud asjassepuutuvat ajavahemikku (1994–1998) puudutavaid tõendeid.
74 Seega võis komisjon õigustatult järeldada, et CDDPP laenudega, mille puhul oli kohaldatud aluseks võetavatest määradest madalamat intressimäära, anti seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele – st teatud ettevõtjatele – majanduslik soodustus EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes.
75 Eeltoodust tuleneb, et esimese väite teine osa tuleb tagasi lükata.
Põhjendamiskohutuse täitmine
76 Kõigepealt tuleb meenutada, et EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustus on vorminõue, mida tuleb eristada küsimusest põhjenduste põhjendatuse kohta, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda. Seda arvestades peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama vaadeldava akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli (Euroopa Kohtu 22. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑2481, punkt 35, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 48).
77 Edasi tuleb täpsustada, et põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 36, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 48).
78 Lõpuks tuleb meenutada, et ehkki komisjonil on kohustus otsuse põhjendustes viidata vähemalt abi andmise tingimustele, kui need võimaldavad näidata, et abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust (Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 248/84: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1987, lk 4013, punkt 18), ei ole tal siiski kohustust näidata juba antud abi tegelikku mõju. Kui komisjonil oleks selline kohustus, oleks selle tulemuseks olukord, kus soodsamas olukorras on liikmesriigid, kes ei täida abi andmisel EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustust, ning ebasoodsamasse olukorda oleks asetatud need, kes teatavad projekti staadiumis olevatest abimeetmetest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, nn Boussaci kohtuotsus, EKL 1990, lk I‑307, punkt 33).
79 Käesolevas asjas piisab siinkohal märkimisest, et vaidlustatud otsuses on selgelt välja toodud kriteeriumid – ja neid käesolevas asjas kohaldatud –, millele meede peab vastama, et selle saaks tunnistada riigiabiks.
80 Kõigepealt on komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 61–75 üldises sõnastuses selgitanud, miks võivad käsitletavad meetmed kahjustada konkurentsi ja mõjutada ühendusesisest kaubavahetust.
81 Konkreetsemalt on komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 66–68 rõhutanud, et antud juhul on tegemist kohaliku tasandi avalike teenuste sektoritega, mida sageli iseloomustab ainsa teenusepakkuja monopoolne seisund ning seega ettevõtjate konkurents erinevate kommuunide osas sõlmitavate kontsessioonilepingute saamiseks.
82 Pärast seda, kui komisjon oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 märkinud, et kohaliku tasandi avalike teenuste kontsessioonide turg oli ühenduse tasandi konkurentsile avatud ja et selle suhtes kehtisid EÜ asutamislepingu sätted, on ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 69 illustreerinud seisukohta, et käsitletavad meetmed võivad mõjutada ühendusesisest kaubandust seeläbi, et on toonud näite, et need avalik-õiguslikud ettevõtjad, kes on kõnealuse abikava raames kasu saanud, võisid müüa oma tooteid või teenuseid madalamate hindadega kui nende riigi või ühenduse tasandi konkurendid, kelle suhtes nimetatud kava ei kohaldatud. Lisaks on komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 73 ja 74 märkinud, et käsitletavad meetmed võisid ühendusesisest kaubavahetust mõjutada ka muudel põhjustel peale tema poolt mainitute.
83 Lõpuks, mis puudutab väidetavat põhjendamiskohustuse rikkumist seoses ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastusega antud eelistega, siis piisab sellest, kui märkida, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 52–54 piisavalt selgitanud, miks võis kõnesolev meede tugevdada selle raames abi saanute positsiooni võrreldes nende konkurentidega ning seda, kuidas see meede võis turgu mõjutada.
84 Seega ei nähtu – arvestades kohtupraktikast tulenevaid nõudeid –, et komisjon ei oleks käesoleval juhul täitnud oma kohustust põhjendada vaidlustatud otsust piisavalt selles osas, mis puudutab ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastusega antud eeliseid ning konkurentsi ja liikmesriikidevahelise kaubavahetuse mõjutamist.
85 Neil asjaoludel tuleb ka esimese väite kolmas osa tagasi lükata.
86 Järelikult tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.
2. Teine väide, mille kohaselt on käsitletavad meetmed kvalifitseeritud uue abina ekslikult
Poolte argumendid
87 Itaalia Vabariik väidab selle väite raames, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus on olemasolev abi ning seega on komisjon vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud EÜ artikli 88 lõikeid 1 ja 2. Hageja väidab, et üldise huvi teenuste osutamine monopoolse korra raames kommuunide ja munitsipaalettevõtjate poolt on olnud maksudest vabastatud alates 6. augusti 1954. aasta seaduse nr 603 jõustumisest (GURI nr 182, 11.8.1954), ning et esialgset korda ei ole vaatamata aja jooksul paljude õigusaktide vastuvõtmise tulemusena tehtud muudatustele sisuliselt muudetud. Itaalia Vabariik ei nõustu vaidlustatud otsuses toodud väitega, mille kohaselt Euroopa Kohtu poolt 9. augusti 1994. aasta kohtuotsuses C‑44/93: Namur-Les assurances du crédit (EKL 1994, lk I‑3829; edaspidi „Namuri kohtuotsus”) väljendatud põhimõte ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele, kuna uute õigusnormidega on laiendatud nii abikava raames abi saanute tegevusalade ringi kui ka sektoreid ja tegutsemispiirkondi.
88 Lisaks väidab Itaalia Vabariik – viitamata otseselt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punkti b alapunktile v –, et ettevõtete kolmeaastase tulumaksuvabastuse kvalifitseerimine olemasoleva abina tuleneb ühtlasi ka asjaolust, et nimetatud vabastuse kehtestamise ajal ei olnud turud konkurentsile avatud. Lisaks väidab ta, et sama arutluskäik kehtib ka CDDPP laene puudutavas osas.
89 Komisjon väidab vaidlustatud otsuse põhjendustele 86–91 viidates, et käesolevas asjas ei ole täidetud kumbki eespool punktis 87 viidatud Namuri kohtuotsuses nimetatud tingimus.
Esimese Astme Kohtu hinnang
90 Euroopa Kohus on eespool punktis 87 viidatud Namuri kohtuotsuses (punkt 13) väljendanud seisukohta, et nii EÜ artikli 88 sisust kui eesmärgist tuleneb, et olemasolevaks abiks selle artikli lõike 1 mõttes tuleb pidada abimeetmeid, mis olid olemas enne EÜ asutamislepingu jõustumise kuupäeva, ning abimeetmeid, mida oleks saanud nõuetekohaselt rakendada EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud tingimustel, sh tingimustel, mis tulenevad Euroopa Kohtu poolt 11. detsembri 1973. aasta kohtuotsuses 120/73: Lorenz (EKL 1973, lk 1471, punktid 4–6) sellele artiklile antud tõlgendusest, samas kui uue abina, mille suhtes kehtib viimati nimetatud sättes ette nähtud teatamiskohustus, tuleb käsitleda meetmeid, millega kehtestatakse abimeetmeid või muudetakse neid, kusjuures muudatused võivad puudutada nii olemasolevaid abimeetmeid kui ka esialgseid projekte, millest komisjonile teatatakse.
91 Olemasolevat abi puudutavas osas kinnitab määruse nr 659/1999 artikli 1 punkt b kohtupraktikast tulenevaid ja seal kinnitust leidnud eeskirju.
92 Selle sätte kohaselt on olemasolev abi:
i) igasugune abi, mis enne asutamislepingu jõustumist oli olemas vastavas liikmesriigis;
ii) heakskiidetud abi, see tähendab komisjoni või nõukogu poolt heakskiidetud abikavad või individuaalne abi;
iii) abi, mida peetakse heakskiidetuks, kuna komisjon ei ole teinud otsust kahekuulise tähtaja jooksul, mida põhimõtteliselt arvestatakse lõpliku teatise kättesaamisele järgnevast päevast ning mis on mõeldud komisjonile esialgse uurimise läbiviimiseks;
iv) abi, mille puhul on möödunud tagastamise suhtes kehtiv kümneaastane aegumistähtaeg;
v) abi, mida peetakse olemasolevaks abiks, kuna on võimalik teha kindlaks, et selle kehtestamise ajal ei kujutanud see endast abi, vaid on muutunud selleks hiljem ühisturu arengu tõttu ja ilma et liikmesriik oleks seda muutnud. Kui teatavad meetmed muutuvad abiks pärast tegevuse liberaliseerimist ühenduse õiguses, ei käsitleta neid meetmeid pärast liberaliseerimise kuupäeva enam olemasoleva abina.
93 Nimetatud määruse artikli 1 punkti c kohaselt tuleb olemasoleva abi muutmist käsitleda uue abina.
94 Meetmed, millega kehtestatakse abi või muudetakse olemasolevaid abimeetmeid, kujutavad sisuliselt endast uut abi. Iseäranis juhul, kui muudatus puudutab esialgse abikava sisulist poolt, muutub see kava uueks abikavaks. Siiski ei ole niisuguse sisulise muudatusega tegemist juhul, kui uus element on esialgsest kavast selgelt eristatav (Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑195/01 ja T‑207/01: Gibraltari valitsus, EKL 2002, lk II‑2309, punktid 109–111).
95 Käesoleval juhul on selge, et kõnesolev vabastus ei kuulu määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis b nimetatud olukordadest, mis võimaldavad käsitleda abimeedet olemasoleva abina, ei teise, kolmanda ega neljanda alla. Pealegi ei ole Itaalia Vabariik nendele olukordadele viidanud.
96 Mis puudutab esimest määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis b nimetatud olukordadest, siis esmalt tuleb nentida, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus kehtestati dekreetseadusega nr 331/93 ja seadusega nr 549/95. Aastal 1990, kui seadusega nr 142/90 nähti ette ümberkorraldused kohaliku tasandi avalike teenuste osutamise korraldamiseks kommuunide käsutusse antud seaduslike vahendite osas, mille hulka kuulus võimalus luua riigi enamusosalusega aktsiaseltse, nendele äriühingutele tulumaksuvabastusi ette ei nähtud.
97 Kõik seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud, mis loodi vahemikus 1990 kuni 30. augustini 1993, mil jõustus dekreetseaduse nr 331/93 artikkel 66, olid kohustatud tasuma tulumaksu.
98 Järelikult, nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 91 õigustatult väitnud, pidi Itaalia seadusandja selleks, et laiendada kohalike omavalitsusüksuste suhtes kehtivat maksusüsteemi seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele, võtma mitukümmend aastat pärast EÜ asutamislepingu jõustumist vastu uue õigusakti.
99 Pealegi, isegi kui nõustuda, et munitsipaalettevõtjate suhtes kehtiv tulumaksuvabastus kehtestati enne EÜ asutamislepingu jõustumist ning et see kehtis aastani 1995, vastab siiski tõele, et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on munitsipaalettevõtjatest sisuliselt erinevad. Munitsipaalettevõtjate ja eriseaduse alusel loodud ettevõtjate suhtes kehtivate maksusoodustuste laiendamine niisugusele uuele isikukategooriale nagu seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on muudatus, mis on esialgsest kavast eristatav. Nagu Consiglio di Stato 3. septembri 2001. aasta kohtuotsuses nr 4586 märgitud, on seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud ja munitsipaalettevõtjad õiguslikult erinevad eelkõige seetõttu, et esimeste suhtes neist ei kehti munitsipaalettevõtjate suhtes kohaldatavad ranged territoriaalsed piirangud ning et seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingute tegevusalade skaala on laiem. Seega, nagu juba eespool punktis 53 rõhutatud, on seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutel võimalik tegutseda ka muudel territooriumidel nii Itaalias kui välisriikides ning muudes valdkondades kui põhikirjas ette nähtud avaliku teenuse osutamine, välja arvatud juhul, kui see nõuab nende ressurssidest ja vahenditest märkimisväärse osa ja kui tegevus on laadilt selline, et võib asjassepuutuvat kohalikku omavalitsusüksust kahjustada.
100 Järelikult – nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 selgitab –, isegi kui seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingud on õiguste ja kohustuste osas munitsipaalettevõtjate õigusjärglased, on õigusaktid, millega määratakse kindlaks nende tegevusvaldkond nii sisulises kui geograafilises mõttes, teinud läbi olulisi muutusi.
101 Seega tuleb järeldada, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus, mis kehtestati seaduse nr 549/95 artikli 3 lõikega 70 selle koostoimes dekreetseaduse nr 331/93 artikli 66 lõikega 14, ei kuulu määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti i alla.
102 CDDPP laene puudutavas osas tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses on käsitletud üksnes seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele antud laene. Pealegi, juba varem nimetatud põhjustel muutub abimeede uueks abiks juhul, kui liikmesriik laiendab juba olemasolevaid soodustusi muudele, uude abisaajate kategooriasse kuuluvatele üksustele. Käesolevas asjas on tegemist uue abiga, kuna võimalust saada CDDPP laene – st soodustust, mis oli varem ette nähtud kommuunidele, munitsipaalettevõtjatele ja eriotstarbelistele ettevõtjatele – laiendati seaduses nr 142/90 ette nähtud äriühingutele.
103 Mis puudutab Itaalia Vabariigi teist väidet, mis põhineb määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunktil v, siis tuleb märkida, et see säte kuulub kohaldamisele üksnes meetmete suhtes, mis ei kujutanud endast nende rakendamise ajal abimeetmeid. Selles osas tuleb üksnes nentida – nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 83–85 selgitanud –, et käsitletavad meetmed kehtestati ajal, mil turud olid konkurentsile avatud igal juhul veel suure tõenäosusega vägagi erinevas ulatuses. Seega tuleb asuda seisukohale, et ettevõtete kolmeaastane tulumaksuvabastus ei kuulu määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamisalasse.
104 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et käsitletavate meetmete näol ei ole tegemist olemasoleva abiga. Seetõttu tuleb teine väide tagasi lükata.
3. Kolmas väide, mille kohaselt on EÜ artikli 86 lõiget 2 kohaldatud ebaõigesti
Poolte argumendid
105 Itaalia Vabariik kinnitab selle väite raames sisuliselt seda, et käsitletavate meetmete alusel abi saanud ettevõtjate tegevus kuulub üldise majandushuvi teenuste osutamise alla ning et seega kuulub nende suhtes kohaldamisele EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erand.
106 Komisjon märgib, et abi maksmine võib EÜ artikli 86 lõike 2 kohaselt mitte kuuluda EÜ artiklis 87 ette nähtud keelu alla juhul, kui antud soodustus on mõeldud üksnes üldise majandushuvi teenusega seonduvate lisakulutuste hüvitamiseks ning toetuse andmine peab olema vajalik selleks, et ettevõtja saaks avalike teenuste osutamise kohustusi täita majandusliku tasakaalu tingimustes. Itaalia Vabariik ei ole ei haldusmenetluses ega käesoleva kohtumenetluse raames tõendanud, et käsitletavate meetmete puhul on tegemist niisuguse juhtumiga.
Esimese Astme Kohtu hinnang
107 Esmalt tuleb rõhutada, et käesoleval juhul on vaatluse all abikava. Seetõttu tuleb tõendada, et selle kava puhul on täidetud kas kõik need tingimused, mille olemasolul on välistatud selle kvalifitseerimine riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes või tingimused, mis on nõutavad, et see abikava saaks kuuluda EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandi alla.
108 Selles osas tuleb meenutada, et riigi poolt võetud meede, mille raames on ette nähtud hüvitis abi saavate ettevõtjate poolt avalike teenuste osutamisega täidetud ülesannete eest, nii et need ettevõtjad ei saa tegelikult finantssoodustusi ja et seega ei aseta see meede kõnesolevaid ettevõtjaid soodsamasse konkurentsiolukorda kui need ettevõtjad, kes nendega konkureerivad, ei kujuta endast põhimõtteliselt riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes (vt selle kohta eespool punktis 39 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 87).
109 Et niisuguse hüvitise puhul oleks välistatud selle kvalifitseerimine riigiabina, peab siiski olema täidetud teatud arv kumulatiivseid tingimusi. Muu hulgas peab olema täidetud tingimus, et abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise eest, kusjuures tema ülesanded peavad olema täpselt kindlaks määratud (eespool punktis 39 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 89), ning tingimus, et hüvitis ei tohi ületada summat, mis on vajalik avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisel tekkinud kulutuste osalikuks või täielikuks katmiseks, arvestades nendega seotud tulu ning mõistlikku kasumit ülesannete täitmise eest (eespool viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 92).
110 Tuleb märkida, et vaidlustatud otsus võeti vastu enne eespool punktis 39 viidatud Altmarki kohtuotsuse väljakuulutamist. Seevastu selles kohtuotsuses EÜ artikli 87 lõike 1 tõlgendamise alusel esitatud kriteeriumid kuuluvad täiel määral kohaldamisele käesoleva kohtuasja faktilise ja õigusliku olukorra suhtes, nagu need olid komisjonile vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel esitatud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑289/03: BUPA jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 158).
111 Esimene eespool punktis 39 viidatud Altmarki kohtuotsuses nimetatud tingimustest, mille kohaselt abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise eest, peab olema täidetud ka juhul, kui soovitakse tugineda EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandile.
112 Nimetatud kahel juhul peab käsitletav meede igal juhul esiteks vastama avaliku teenuse määratlemise ja lepingu sõlmimise põhimõtetele ning teiseks poolt proportsionaalsuse põhimõttele (vt selle kohta eespool punktis 110 viidatud kohtuotsus BUPA jt, punkt 160).
113 Selles osas tuleb nentida, et Itaalia Vabariik ei ole esitanud täpsemaid andmeid ei eespool punktis 39 viidatud Altmarki kohtuotsuses nimetatud tingimuste ega selle kohta, mis puudutab EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise tingimusi. Itaalia Vabariigi ainus argument on see, et seaduse nr 142/90 alusel loodud äriühingud tegutsevad üldise majandushuvi teenuste osutamise valdkonnas ning et seega ei peaks riigiabivaldkonna eeskirjad nende suhtes kohaldamisele kuuluma.
114 Samuti tuleb käsitletava abikava struktuuri arvestades nentida, et seadust nr 142/0 ei saa pidada avaliku võimuorgani aktiks, millega kehtestatakse ja defineeritakse spetsiifiline meede, mille sisuks on kohaliku tasandi avalike teenuste osutamine konkreetselt kindlaks määratud kohustuste täitmise eesmärgil. Pealegi ei ole selles seaduses selgelt ja täpselt määratletud kõnesolevate avalike teenuste osutamisega seotud kohustusi.
115 Seega tuleb järeldada, et täidetud ei ole see tingimus, mis puudutab avaliku teenuse osutamisel täidetavate kohustuste määratlemise ja lepingu sõlmimise põhimõtteid.
116 Järelikult ei saa kolmandat väidet pidada vastuvõetavaks.
4. Neljas väide, mille kohaselt on ebatäieliku uurimisega rikutud menetluseeskirju
Poolte argumendid
117 Itaalia Vabariik väidab, et komisjon on vaidlustatud otsuses viinud läbi abstraktse uurimise, mille puhul ei ole arvesse võetud asjas tähtsust omavaid fakte, ning seeläbi rikkunud riigiabivaldkonna suhtes kehtivaid menetluseeskirju. Komisjon on vaidlustatud otsuses piirdunud sellega, et on üksnes abstraktset viidanud teatud majandustegevusele ega ole arvesse võtnud ei Itaalia avalike teenuste turu konkreetseid tingimusi ega abi saanud ettevõtjate tegelikku tegevust. Seega, kuna käsitletavad meetmed ei ole riigiabi või kui neid tuleb – teise võimalusena – pidada olemasolevaks abiks, siis on Itaalia ametiasutused toiminud õigesti, jättes komisjonile esitamata info konkreetsete juhtumite kohta nende individuaalse hindamise eesmärgil. Kui komisjonil oli kahtlusi mõne konkreetse meetme kvalifitseerimise osas, oleks ta pidanud kontrollima konkreetsete üksikjuhtude olemasolu.
118 Komisjon väidab, et käesolev väide on vastuvõetamatu, kuna tegemist on uue väitega kodukorra artikli 48 lõike 2 mõttes. Juhul kui see väide peaks tunnistatama osaliselt vastuvõetavaks, vaidlustab komisjon selle põhjendatuse.
Esimese Astme Kohtu hinnang
119 Mis puudutab esiteks komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, siis piisab, kui märkida, et Itaalia Vabariik on hagiavalduses öelnud, et selleks, et olla võimeline hindama, kas käsitletavad meetmed võisid mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, ei oleks komisjon tohtinud jätta uurimata käsitletavate meetmete alusel abi saanute tegevust ning nende olulisust nii liikmesriigi kui ühenduse turul.
120 Seega esitati argumendid, mille vastuvõetavust vaidlustatakse, vaidlustatud otsuse tühistamise nõude toetuseks.
121 Seega tuleb vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata ning käesolev väide tuleb tunnistada vastuvõetavaks.
122 Mis puudutab teise asjaoluna selle väite põhjendatust, siis tuleb meenutada, et käesolevas asjas on vaatluse all üldkohaldatava abikava hindamine.
123 Samuti tuleb meelde tuletada, et vastavalt määrusele nr 659/1999 ja kohtupraktikale ei ole komisjonil kohustust uurida abikava alusel antud individuaalset abi. Et anda hinnang sellele, kas abikava võib selles ette nähtud meetmetest tulenevalt anda seda abi saanutele võrreldes konkurentidega märgatava eelise ja tuua kasu ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubavahetuses, võib komisjon piirduda käsitletavat abikava iseloomustavate joonte uurimisega (eespool punktis 78 viidatud Euroopa Kohtu otsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 18, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 89).
124 Käesoleval juhul on komisjoni poolt vaidlustatud otsuses läbi viidud analüüsis – isegi kui see on üldine selles osas, mis puudutab kõiki neid sektoreid tervikuna, millele käsitletavad meetmed olid suunatud – sellegipoolest käsitletud nende meetmete võimalikku mõju konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele. Vaidlustatud otsuses ei pea olema ära toodud selle kava alusel antud individuaalset abi puudutavat analüüsi. Igal juhul nähtub kohtuasja materjalidest, et komisjon ei ole ei Itaalia Vabariigilt ega komisjonis toimunud haldusmenetluses osalenud ettevõtjatelt saanud kogu sellist teavet, mis oleks olnud vajalik selleks, et uurida väidetavate abisaajate olukorda igal üksikjuhul eraldi.
125 Eeltoodust tervikuna tuleneb, et neljas väide tuleb tagasi lükata.
126 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
127 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna otsus on tehtud Itaalia Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista Itaalia Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Itaalia Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista talt välja komisjoni kohtukulud.
Martins Ribeiro | Šváby | Papasavvas |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juunil 2009 Luxembourgis.
Allkirjad