AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(teine koda)
10. september 2009
Kohtuasi F‑139/07
Rinse van Arum
versus
Euroopa Parlament
Avalik teenistus – Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud kaebuse ulatus
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega R. van Arum palub esiteks esimese võimalusena kõrvaldada 2005. aastal koostatud hindamisaruande teatud märkused ning lisada teised aspektid ning teise võimalusena tühistada nimetatud hindamisaruanne, seejärel kolmanda võimalusena määrata, et talle edastatakse hindamisaruande sisu puudutavad kõik tõendid ning et Avaliku Teenistuse Kohus võtaks seisukoha hageja tõstatatud vaidlusaluste faktiliste asjaolude ja hindamiste kohta; teiseks mõista parlamendilt kahju hüvitamiseks välja 1 euro.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Põhjendamiskohustus – Esimese hindaja kohustus põhjendada oma märkusi või hinnanguid – Puudumine
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
2. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Teenetepunktide andmise otsuse vastuvõtmine hindamisaruande lõpliku versiooni puudumisel
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
3. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Kohtulik kontroll
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
4. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
5. Ametnikud – Isikutoimik – Kohustus teavitada ametnikku otsusest lisada sinna tema hindamisaruanne
(Personalieeskirjad, artikkel 26)
6. Menetlus – Kohtukulud – Nõue teha otsus vastavalt õigusnormidele
(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 87 lõige 1)
1. Ametniku huve võivad kahjustada hindamisaruanne ja seetõttu selles aruandes esitatud lõplikud hinnangud – mitte iga märkus või hinnang, mille annab eriti esimene hindaja – ning need peavad järelikult olema põhjendatud. Nii ei mõjuta nimetatud hindamisaruande õiguspärasust hindamiskomitee põhjenduste võimalik puudumine.
(vt punkt 44)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 7. märts 2007, kohtuasi T‑110/04: Sequeira Wandschneider vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑0000 ja II‑A‑2‑0000, punkt 108).
2. Kui ametisse nimetav asutus võtab vastu teenetepunktide andmise otsuse, kuigi tal ei ole veel ametniku hindamisaruande lõplikku versiooni ainult seetõttu, et viimane kasutas sisemist õiguskaitsevahendit, on see otsus vaikimisi võetud sõltuvalt hindamise lõplikest tulemustest pärast õiguskaitsevahendite ammendumist. Siiski on administratsioonil võimalik muuta ametnikule antud teenetepunktide arvu, kui ilmneb, et tema kasutatud sisemise õiguskaitsevahendi või vajadusel kaebuse tulemusel peab hindamisaruannet muutma. Asjaolu, et teenetepunktide andmise otsus võeti vastu enne hindamisaruande lõplikku kinnitamist, ei ole piisav selleks, et eeldada, et nimetatud otsus mõjutas kasutatud sisemise õiguskaitsevahendi tulemust ja seetõttu hindamisaruannet, kuna punktide andmise otsust, mis võetakse tingimata vastu sõltuvalt hindamise lõplikest tulemustest, oleks võinud muuta, kui lõplik hindamisaruanne oleks esialgsest versioonist erinenud.
(vt punktid 47 ja 48)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: 10. september 2009, kohtuasi F‑47/07: Behmer vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 78 ja 79).
3. Hindamisaruanne väljendab hindajate vabalt väljendatud arvamust. Oma olemuselt ei ole neid hinnanguid võimalik ühenduste kohtu poolt objektiivselt kontrollida ning ühenduste kohus ei või asendada hinnatava ametniku hindamise eest vastutavate isikute hinnangut enda omaga. Ühenduse institutsioonidele kuulub oma ametnike töö hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Ametnikele hindamisaruandes antud väärtushinnangud jäävad väljapoole kohtulikku kontrolli, mida teostatakse üksnes võimalike vormivigade, hindaja hinnangus tehtud ilmsete vigade ja võimaliku võimu kuritarvitamise üle. Ametisse nimetav asutus ei või seda enam asendada ametniku hindamise eest vastutavate hindajate hinnangut enda omaga, kuna ametisse nimetav asutus ega ka ühenduste kohus ei tunne tingimata iga ametniku konkreetset olukorda. Seetõttu võib ametisse nimetava asutuse kontroll, mida ta teostab hindajate poolt hinnatava ametniku kohta antud hinnangute üle, piirduda ilmse veaga. Seega ei või ametisse nimetavale asutusele ette heita seda, et ta ei ole kohtueelses menetluses asendanud hindaja hinnangut hageja soorituste kohta enda omaga, vastanud hageja vaidlustatud kõikidele punktidele ning analüüsinud kõiki tema õiguslikke argumente.
(vt punktid 56 ja 62)
Viited:
Euroopa Kohus: 3. juuli 1980, liidetud kohtuasjad 6/79 ja 97/79: Grassi vs. nõukogu (EKL 1980, lk 2141, punkt 15).
Esimese Astme Kohus: 26. oktoober 1994, kohtuasi T‑18/93: Marcato vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑215 ja II‑681, punkt 45); 20. mai 2003, kohtuasi T‑179/02: Pflugradt vs. EKP (EKL AT 2003, lk I‑A‑149 ja II‑733, punkt 46); 13. juuli 2006, kohtuasi T‑285/04: Andrieu vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑161 ja II‑A‑2‑775, punkt 99); 12. september 2007, kohtuasi T‑249/04: Combescot vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑0000 ja II‑A‑2‑0000, punkt 78).
4. Hindamisaruande põhjendus sisaldub põhimõtteliselt pädevust, tulemuslikkust ja käitumist teenistuses puuduvates erinevates lahtrites. Siiski võib hindamisaruande põhjendus tuleneda samuti administratsiooni täpsustustest, mis on tehtud väljaspool hindamisaruannet, eelkõige hindamismenetlusega seotud kohtueelses asutusesiseses menetluses. Hindamisaruannet peab pidama piisavalt põhjendatuks hoolimata aruande esimeses versioonis sisalduvate teatud märkuste võimalikust kõrvaldamisest, kui hageja sai hinnata hindajate poolt tema sooritustele antud üldhinnangu põhjendatust.
Lisaks ei viita personalieeskirjade artikkel 43 võimalikule kohustusele põhistada hindamisaruandes esinevaid kommentaare faktiliste asjaoludega. Seevastu on hindajal hinnatavate töö hindamisel lai kaalutlusõigus. Sellise kaalutlusõiguse olemasolu eeldab seda, et hindajatel ei ole kohustust lisada hindamisaruandesse kõiki nende hinnangu põhjendamiseks asjaomaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid; samuti ei ole kohustust analüüsida ja vastata kõikidele hinnatava vaidlustatud punktidele. Seda järeldust ei sea kahtluse alla see, et on olemas hindamisjuhend, mis sisaldab siduvaid eeskirju, mille administratsioon on endale kehtestatud ning millest ta peab kinni pidama. Selle juhendiga kehtestatud eeskirja, mis näeb ette, et hinnatava soorituste hindamisele suurepäraseks või ebapiisavaks peab lisama faktilisi asjaolusid puudutavaid kommentaare, ei ole rikutud, kui hindaja, olles leidnud, et hinnatava sooritused ei ole eriti suurepärased ega eriti ebapiisavad, ei ole selliseid kommentaare esitanud.
(vt punktid 80, 82, 88–91 ja 96)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 16. juuli 1992, kohtuasi T‑1/91: Della Pietra vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2145, punkt 32); eespool viidatud kohtuotsus Marcato vs. komisjon, punkt 45; 12. detsember 1996, kohtuasi T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑2169, punkt 57); eespool viidatud kohtuotsus Pflugradt vs. EKP, punkt 46; 1. märts 2005, kohtuasi T‑258/03: Mausolf vs. Europol (EKL AT 2005, lk I‑A‑45 ja II‑189, punkt 25); 10. mai 2005, kohtuasi T‑193/03: Piro vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑121 ja II‑547, punkt 59); 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑50/04: Micha vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑339 ja II‑1499, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika ning punktid 39 ja 40).
5. Personalieeskirjade artikli 26 esimese lõigu eesmärk on ainult võimaldada ametnikul esitada oma märkused kõikide ametniku haldusseisundit käsitlevate dokumentide ning tema pädevust, tulemuslikkust ja käitumist puudutavatel aruannete kohta. Nii ei saa juhul, kui administratsioon on ametnikku eelnevalt teavitanud hindamisaruandest enne selle toimikusse lisamist ning asjaomasel isikul on olnud võimalus selle kohta märkusi esitada, tuvastada personalieeskirjade artikli 26 rikkumist. Kuigi personalieeskirjade artikkel 26 paneb administratsioonile muu hulgas kohustuse teavitada ametnikku toimikusse lisatava akti sisust, ei pane see kohustust teavitada lisamise otsusest kui sellisest.
(vt punktid 133–135)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 28. mai 1998, liidetud kohtuasjad T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑239 ja II‑745, punkt 99); 6. märts 2001, kohtuasi T‑77/99: Ojha vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑61 ja II‑293, punktid 56–61; 13. detsember 2005, liidetud kohtuasjad T‑155/03, T‑157/03 ja T‑331/03: Cwik vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑411 ja II‑1865, punktid 50–52 ja 73).
6. Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Nõuetes esitatud taotlust hüvitada kohtukulud vastavalt õigusnormidele, ei saa lugeda nõudeks, et kohtuvaidluse kaotanud pool peaks hüvitama kohtukulud.
(vt punktid 146 ja 148)
Viited:
Euroopa Kohus: 9. juuni 1992, kohtuasi C‑30/91 P: Lestelle vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑3755, punkt 38); 29. aprill 2004, kohtuasi C‑470/00 P: parlament vs. Ripa di Meana jt (EKL 2004, lk I‑4167, punkt 86).
Avaliku Teenistuse Kohus: 10. juuli 2008, kohtuasi F‑141/07: Maniscalco vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 30–33).