ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
10. märts 2020(*)
Kalandus – Mere bioloogiliste ressursside säilitamine – Määrus (EL) 2018/120 – Huntahvena (Dicentrarchus labrax) püüki käsitlevad meetmed – Ühingu esitatud tühistamishagi – ELTL artikkel 263 – Halduse üldakt, mis ei vaja rakendusmeetmeid – Ühingu liikmete otsene puutumus – Vastuvõetavus – Liidu pädevus reguleerida harrastuskalapüüki – Õiguskindlus – Õiguspärase ootuse kaitse – Võrdne kohtlemine – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Proportsionaalsus – Ettevaatuspõhimõte – Ühinemis- ja ettevõtlusvabadus
Kohtuasjas T‑251/18,
International Forum for Sustainable Underwater Activities (IFSUA), asukoht Barcelona (Hispaania), esindajad: advokaadid T. Gui Mori ja R. Agut Jubert,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Naert ja P. Plaza García,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: M. Morales Puerta, F. Moro ja A. Stobiecka-Kuik,
menetlusse astuja,
mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada osaliselt nõukogu 23. jaanuari 2018. aasta määrus (EL) 2018/120, millega määratakse 2018. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ja liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu, ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/127 (ELT 2018, L 27, lk 1),
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: V. Valančius koja presidendi ülesannetes, kohtunikud P. Nihoul (ettekandja) ja J. Svenningsen,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 16. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja International Forum for Sustainable Underwater Activities (IFSUA) on Hispaania õiguse alusel asutatud mittetulundusühing, mis ühendab ligi 30 üksust Euroopa Liidu eri liikmesriikides. Nendeks üksusteks on ühelt poolt allveetegevuste ja allvee harrastuskalapüügi valdkonnas tegusad spordiliidud, -ühingud ja -klubid ning teiselt poolt allveepüügi vahendeid tootvad või turustavad ettevõtjad.
2 Hageja eesmärk on kaitsta oma liikmete huve seoses allveetegevusega meres. Selle eesmärk on samuti mõjutada oma liikmete teadmiste ja kogemuse toel riigisiseseid ja rahvusvahelisi norme merekeskkonna jätkusuutliku kasutamise kohta. Ta on lisaks Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) harrastuskalapüügi hindamise töögrupi alaline liige. Viimase näol on tegemist teadusliku ja tehnilise töögrupiga, mis annab hinnanguid seoses kalaliikide, nende rühmade ja püügiga. Ta avaldab peamiselt bioloogilistel kriteeriumidel põhinevaid arvamusi ja annab soovitusi püügimahu või tehniliste kaasmeetmete kohta.
3 Euroopa Liidu Nõukogu kehtestab ja eraldab kalapüügivõimalused ELTL artikli 43 lõike 3 alusel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruses (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT 2013, L 354, lk 22; edaspidi „kalanduspoliitika määrus“), kehtestatud korras.
4 Nõukogu võttis 23. jaanuaril 2018 vastu määruse (EL) 2018/120, millega määratakse 2018. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ja liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu, ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/127 (ELT 2018, L 27, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus“).
5 Vaidlustatud määruse artikli 2 lõige 2, mis käsitleb kõnealuse määruse kohaldamisala, näeb ette, et seda kohaldatakse ka harrastuskalapüügi suhtes, kui sellisele püügile on asjakohastes sätetes selgelt viidatud.
6 Vaidlustatud määruse artikli 3 punktis b on harrastuskalapüük määratletud kui „mittetöönduslik püügitegevus, mille puhul mere bioloogilisi ressursse kasutatakse meelelahutuslikul, turismi või sportlikul eesmärgil“.
7 Vaidlustatud määruse artikli 9 lõigetes 1–3 on ette nähtud huntahvena töönduslikku püüki käsitlevad meetmed.
8 Vaidlustatud määruse artikli 9 lõigetes 4 ja 5 reguleeritakse huntahvena harrastuskalapüüki kahes piirkonnas.
9 Eespool punktis 8 nimetatud esimene piirkond asub põhjas ja hõlmab statistilisi rajoone, mille ICES on kindlaks teinud ja määratlenud (edaspidi „ICESi rajoonid“) kui ICESi 4b, 4c ja 7a–7k rajoonid, milleks on Põhjamere kesk- ja lõunaosa, Iiri meri, Iirimaa lääneosa, Porcupine madal, La Manche, Bristoli laht, Keldi meri ja Iirimaa edelaosa (edaspidi „esimene piirkond“).
10 Esimeses piirkonnas on vaidlustatud määruse artikli 9 lõike 4 alusel harrastuskalapüügi raames huntahvena puhul lubatud ainult püüa-ja-vabasta kalastamisviis. Seega on harrastuskalameestel keelatud kõnealuses piirkonnas püütud huntahvenat pardal hoida, ümber laadida, ümber paigutada ja lossida.
11 Eespool punktis 8 nimetatud teine piirkond asub läänes ja hõlmab ICESi rajoone 8a ja 8b, milleks on osa Biskaia lahest (edaspidi „teine piirkond“).
12 Vastavalt vaidlustatud määruse artikli 9 lõikele 5 võivad harrastuskalamehed teises piirkonnas endale jätta kõige rohkem kolm huntahvenat kalamehe kohta päevas.
Menetlus ja poolte nõuded
13 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. aprillil 2018.
14 Hageja taotles 7. juunil 2018 esitatud eraldi dokumendiga ajutiste meetmete kohaldamist, et peatada vaidlustatud määruse artikli 2 lõike 2 ning artikli 9 lõigete 4 ja 5 kohaldamine. Üldkohtu president jättis 20. augusti 2018. aasta kohtumäärusega IFSUA vs. nõukogu (T‑251/18 R, ei avaldata, EU:T:2018:516) ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata ja kohtukulude kohta otsuse tegemise edaspidiseks.
15 Üldkohtu kantseleisse 10. augustil 2018 esitatud avalduses palus Euroopa Komisjon luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu esimese koja president andis 17. septembri 2018. aasta otsusega menetlusse astumise loa. Menetlusse astuja esitas seisukohad ning pooled esitasid selle kohta oma seisukohad ettenähtud tähtaja jooksul.
16 Üldkohus esitas oma kodukorra artikli 89 lõikel 3 põhineva menetlust korraldava meetmega hagejale kirjalikud küsimused ning palus teistel menetlusosalistel esitada oma seisukohad hageja vastuste kohta.
17 Poolte kohtukõned kuulati ära 16. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil.
18 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määruse artikli 2 lõige 2 ning artikli 9 lõiked 4 ja 5;
– tühistada vaidlustatud määruse neid sätteid käsitlevad põhjendused.
19 Oma seisukohtades menetlusse astuja seisukohtade kohta loobus hageja vaidlustatud määruse artikli 2 lõike 2 vaidlustamisest.
20 Ta täpsustas kohtuistungil, et vastupidi hagiavalduse esimese lehekülje teises lõigus märgitule ei ole hagi suunatud vaidlustatud määruse põhjenduste vastu; selle kohta tehti kanne kohtuistungi protokolli.
21 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
22 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
23 Kohe alustuseks tuleb märkida, et hageja loobus Üldkohtu menetluse ajal oma nõuetest osas, milles need on suunatud esiteks vaidlustatud määruse artikli 2 lõike 2 vastu ja teiseks vaidlustatud määruse nende põhjenduste vastu, mis käsitlevad määruse artikli 2 lõiget 2 ning artikli 9 lõikeid 4 ja 5, mistõttu nende nõuete kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud.
Vastuvõetavus
Vaidlustatud sätete eraldatavus
24 Komisjoni väitel on hagi vastuvõetamatu, sest sellega palutakse tühistada vaidlustatud määrus osaliselt. Nimelt ei ole vaidlustatud määruse artikli 9 lõiked 4 ja 5, mille tühistamist hageja nõuab, (edaspidi „vaidlustatud sätted“) vastupidi kohtupraktikas nõutule ülejäänud määrusest eraldatavad.
25 Selle kohta tuleb märkida, et ehkki komisjon ei saa menetlusse astujana esitada kodukorra artikli 142 lõike 3 alusel omal algatusel vastuvõetamatuse vastuväidet (vt selle kohta 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 36), peab Üldkohus igal juhul seda küsimust analüüsima, sest hagi vastuvõetavus on avaliku huvi küsimus (vt selle kohta 25. jaanuari 2017. aasta kohtumäärus Internacional de Productos Metálicos vs. komisjon, T‑217/16, ei avaldata, EU:T:2017:37, punkt 24, ja 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 36).
26 Sellega seoses tuleb märkida, et liidu kohus võib liidu õigusakti osaliselt tühistada vaid siis, kui need osad, mille tühistamist taotletakse, on ülejäänud aktist eraldatavad. Nii ei ole see eeskätt siis, kui liidu akti osalise tühistamise tagajärjel muutuks selle sisu (vt 27. juuni 2006. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑540/03, EU:C:2006:429, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika).
27 Käesolevas kohtuasjas käsitlevad vaidlustatud sätted spetsiifilist küsimust, see tähendab huntahvena harrastuskalapüüki konkreetsetes piirkondades ning eristuvad selle poolest vaidlustatud määruse ülejäänud sätetest, eeskätt nendest, mis sisalduvad selle määruse artikli 9 lõigetes 1–3 ning käsitlevad sama kala töönduslikku püüki; seda vaatamata sellele, et viimati nimetatud sätted on kehtestatud samade geograafiliste piirkondade kohta.
28 Teisisõnu ei oleks vaidlustatud sätete tühistamisel nii, nagu seda nõuab hageja, ja juhul, kui Üldkohus selle nõude rahuldab, mõju vaidlustatud määruse selliste ülejäänud sätete sisule, mida ei ole nõudega silmas peetud, eeskätt selle määruse artikli 9 lõigetele 1–3, sest see ei mõjutaks huntahvena töönduslikule püügile seatud piiranguid, mis on ette nähtud viimati nimetatud sätetes.
29 Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud sätted on vaidlustatud määruse ülejäänud sätetest eraldatavad ning selle määruse osalise tühistamise nõue on vastuvõetav.
Hagi esitamise õigus
30 Nõukogu ja komisjon väidavad, et hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest hageja ei vasta ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimustele, millele füüsiline või juriidiline isik peab vastama selleks, et tal oleks hagi esitamise õigus.
31 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus on märgitud, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid“.
32 Hageja väidab, et tema olukord vastab ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimases hüpoteesis kirjeldatud olukorrale, sest tema väitel on vaidlustatud sätete näol tegemist haldusnormidega, need ei vaja rakendusmeetmeid ja mõjutavad otseselt tema liikmeid.
33 Sellega seoses tuleb esimesena täheldada, nagu möönsid kõik menetlusosalised, et vaidlustatud normide näol on tegemist haldusnormidega ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.
34 Mõiste „üldkohaldatav haldusakt“ selle sätte tähenduses hõlmab nimelt kõiki üldkohaldatavaid akte, välja arvatud seadusandlikud aktid (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 60 ja 61).
35 Vaidlustatud sätted on aga esiteks üldkohaldatavad, sest neid kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja need tekitavad õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele.
36 Teiseks ei ole vaidlustatud sätete näol tegemist õigust loovate normidega, sest nii nagu neid sisaldav vaidlustatud määruski, on need kehtestatud ELTL artikli 43 lõike 3 alusel ja nõukogu võttis need vastu komisjoni ettepanekul – ilma et Euroopa Parlament oleks sekkunud – menetluse tulemusel, mis ei ole õigusloomemenetlus (10. veebruari 2017. aasta kohtumäärus Acerga vs. nõukogu, T‑153/16, ei avaldata, EU:T:2017:73, punkt 33).
37 Teisena tuleb märkida, et nagu möönavad põhikohtuasja pooled, kehtestavad vaidlustatud sätted ise huntahvena harrastuskalapüügi suhtes kohaldatavad piirangud kõnealuses kahes piirkonnas ning tekitavad seega eeskätt harrastuskalameeste suhtes tagajärgi, ilma et selleks oleks vaja rakendusmeetmeid liidu või liikmesriikide tasandil.
38 Kolmandana mõjutavad vaidlustatud sätted otseselt hageja teatavaid liikmeid, s.o esiteks Fédération nautique de pêche sportive en apnée’d (FNPSA), teiseks Fédération de la chasse sous-marine passioni (FCSMP) ja kolmandaks Emerald Water Normandie Spearfishingut.
39 FNPSA näol on nimelt tegemist Paus (Pyrénées-Atlantiques departemang, Prantsusmaa) asuva mittetulundusühinguga, mille eesmärk on selle põhikirja kohaselt hinge kinni hoides sukeldudes sportliku kalapüügi edendamine, korraldamine ja arendamine, merekeskkonna jälgimine, tundmaõppimine, kaitse ja taastamine. Selle ühingu liikmed on üksused ja füüsilised isikud, kellel on luba, mis annab neile õiguse tegeleda hinge kinni hoides sukeldudes sportliku kalapüügiga. Seega on FNPSA liikmete hulgas isikuid, kes tegelevad allveekalapüügiga.
40 FCSMP on omakorda samuti mittetulundusühing, mis asub Ollioulesis (Vari departemang, Prantsusmaa) ja kuhu kuuluvad allveekalamehed, nagu nähtub selle põhikirjast. Selle eesmärk on eeskätt seista allvee harrastuskalapüügi kui kultuuri- ja spordipärandi edasikestmise eest, võimalikult suure arvu isikute ning eeskätt noorte võimaluse eest selle kalapüügiga tutvust teha ja sellega tegeleda ning selle teiste kalapüügiliikidega võrdse kohtlemise eest.
41 Emerald Water Normandie Spearfishingu näol on omakorda tegemist ühinguga, mille eesmärk on edendada allveekalapüüki kohalikul ja piirkondlikul või isegi riiklikul tasandil mis tahes kandja abil, mis tahes massiteabevahendi kaudu, võistluste ja ürituste korraldamise teel ning mis tahes muude võimalike õiguspärase teavitamise aktsioonide kaudu. See ühing asub Le Havres (Seine-Maritime’i departemang, Prantsusmaa) ja selle tegevliikmed on vähemalt 16aastased isikud, kes on esitanud arstitõendi selle kohta, et nende puhul ei esine vastunäidustusi hinge kinni hoides sukeldumisel ja allveekalapüügil.
42 Komisjon väidab, et nende kolme ühingu liikmetest kalamehed ei tegutse vaidlustatud sätetes käsitletavates geograafilistes piirkondades; see toob tema arvates kaasa hagi vastuvõetamatuse.
43 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu sai öeldud eespool punktides 8–11, käsitlevad vaidlustatud sätted huntahvena harrastuskalapüüki kahes konkreetses geograafilises piirkonnas, see tähendab esiteks esimeses ja teiseks teises piirkonnas.
44 Käesolevas kohtuasjas on hageja esitanud kolme asjaomase ühingu kohta nende esimehe allkirjastatud tõendi, mille kohaselt ühingu liikmed tegutsevad esimeses piirkonnas, kus nad püüavad vee all kala. Nõukogu ei ole sellele teabele vastuväiteid esitanud. Neil tingimustel võib pärast nende ühingute esitatud dokumentidega tutvumist asuda seisukohale, et vastuvõetavuse tingimus on neid puudutavas osas täidetud seoses selle piirkonna suhtes kohaldatavate õigusnormidega.
45 Pealegi märkis hageja Üldkohtu kirjalikele küsimustele vastates, et üks ühingutest, see tähendab FNPSA oli korraldanud teises piirkonnas 2018. aasta Prantsusmaa meistrivõistlused allveekalapüügis, mistõttu ka selle piirkonnaga seoses on tema sõnul vastuvõetavuse tingimus täidetud.
46 Samuti esitas hageja kohtuistungil FNPSA esimehe avalduse, millest nähtub, et vaidlustatud sätete alusel oli 2018. aasta meistrivõistluste raames huntahvena püük teises piirkonnas piiratud kolme isendiga.
47 Kõnealuses avalduses selgitab FNPSA esimees lisaks, et vaidlustatud sätete jõustumine tõi kaasa osalejate arvu languse selle ühingu poolt korraldatud võistlustel ja seda eeskätt teises piirkonnas.
48 Nõukogu ja komisjon väidavad, et kõnealust avaldust ei saa võtta arvesse, sest see esitati liiga hilja.
49 Sellega seoses on vaja juhtida tähelepanu asjaolule, et vaidlustatud sätete mõju FNPSA korraldatud võistlustel osalejate arvule avaldus järk-järgult pärast vaidlustatud sätete jõustumist; see tõik selgitab, miks hageja ei saanud seda nähtust enne kohtuistungit täheldada ja järelikult, miks Üldkohut sai sellest teavitada alles kohtuistungil.
50 Neil põhjustel tuleb kõnealune avaldus, mille hageja esitas kohtuistungil, tunnistada Üldkohtule uute dokumentide esitamist käsitleva kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel vastuvõetavaks.
51 Nende asjaoludega arvestades leiab Üldkohus esiteks, et neil kolmel ühingul, kelle olukorda eespool analüüsiti, on liikmeid, kes tegelevad vaidlustatud sätetes käsitletud piirkondades harrastuskalapüügiga või korraldavad seal kalapüügivõistlusi, ning teiseks, et nimetatud sätted mõjutasid otseselt asjaomaste üksuste ja kalameeste õiguslikku olukorda, sest nad pidid oma tegevuse raames arvestama neis ette nähtud piirangutega.
52 Sellega seoses tuleb öelda, et ühingud saavad esitada liidu kohtule hagi eeskätt siis, kui neil on liikmeid, kelle puhul on neid puudutavas osas täidetud ELTL artiklis 263 ette nähtud vastuvõetavuse tingimused (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Molinos Río de la Plata jt vs. nõukogu, T‑112/14–T‑116/14 ja T‑119/14, ei avaldata, EU:T:2016:509, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Seega on hageja, kuhu kuuluvad üksused, mille liikmetest kalamehi vaidlustatud sätted mõjutavad, nendest sätetest otseselt puudutatud.
54 Eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
55 Hageja esitab hagi toetuseks neli väidet, mille kohaselt:
– liidul puudub pädevus reguleerida harrastuskalapüüki vaidlustatud sätetega;
– on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid;
– on rikutud võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet;
– on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ning ühinemis- ja ettevõtlusvabadust;
56 Kolmas ja neljas väide on esitatud üksnes vaidlustatud määruse artikli 9 lõike 4 kohta.
Esimene väide, mille kohaselt liidul puudub pädevus
57 Hageja väidab, et liit ei olnud pädev reguleerima huntahvena harrastuskalapüüki nii, nagu ta seda tegi vaidlustatud sätetes.
58 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumendile vastu.
59 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud määruse preambulist, võeti see vastu ELTL artikli 43 lõike 3 alusel, mis kuulub EL toimimise lepingu kolmanda osa põllumajandusele ja kalandusele pühendatud III jaotisesse ning mille kohaselt „[n]õukogu võtab komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed […] kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta“.
60 ELTL artikli 4 lõike 2 punkti d kohaselt on liidule põllumajanduse ja kalanduse valdkonnas antud pädevuse puhul tegemist jagatud pädevusega.
61 Ent liidule põllumajanduse ja kalanduse valdkonnas antud jagatud pädevuse laadi on ELTL artikli 4 lõike 2 punktiga d piiratud, sest kui selle poliitika raames võetud meetmed on seotud mere bioloogiliste ressursside kaitsega, siis ei kuulu need mitte jagatud pädevuse alla, vaid on liidu ainupädevuses, kuna selles valdkonnas on liidul ELTL artikli 3 lõike 1 punkti d kohaselt selline pädevus.
62 Vaidlustatud sätted võeti aga vastu just nimelt eesmärgil kaitsta mere bioloogilisi ressursse meetmete raames, millega kehtestatakse ja eraldatakse kalapüügivõimalused ELTL artikli 43 lõike 3 tähenduses.
63 Nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 1, võeti see vastu selleks, et määrata 2018. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes.
64 Nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 7 ja 8, soovis nõukogu seda tehes vähendada huntahvena suremust, olles saanud ühelt poolt ICESilt murettekitavat teavet selle kalaliigi varude seisundi kohta ja teiselt poolt nõuanded, milles kutsuti üles võtma kaitsemeetmeid.
65 Neil tingimustel tuleb tuvastada, et kui liidu seadusandja võttis vastu vaidlustatud sätted ELTL artikli 43 lõike 3 tähenduses kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise raames, reguleeris ta valdkonda, mis on ELTL artikli 3 lõike1 punkti d kohaselt tema ainupädevuses.
66 Hageja esitatud argumendid seda järeldust ümber ei lükka.
67 Hageja väidab esiteks, et liidule kalanduse ja põllumajanduse valdkonnas antud pädevus piirdub äritegevusega ega hõlma harrastuskalapüüki, mistõttu neid sätteid ei saanud tema arvates kehtestada kõnealuse poliitika raames.
68 ELTL artikli 43 lõike 3 kohaselt võtab nõukogu aga komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed hindade ja maksude, toetuste ja koguseliste piirangute kehtestamise ning kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta.
69 Seega ei tehta ELTL artikli 43 lõikes 3 kalapüügitegevustel kuidagi vahet selle alusel, kas tegemist on äritegevusega või mitte – juttu on ainult tegevusest endast, see tähendab tegevusest, mis seisneb olemasolevate kalavarude püüdmises.
70 Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud sätete sisust, et need võeti vastu ELTL artikli 43 lõike 3 viimase lauseosa alusel, mis lubab nõukogul määrata komisjoni ettepaneku põhjal kindlaks kalapüügivõimalused.
71 ELTL artikli 43 lõike 3 eesmärk on selle esemest tulenevalt esiteks jaotada kalapüügivõimalused kalameeste vahel, ent teiseks ka olemasolevate varude haldamine, et tagada vastava tegevuse jätkusuutlikus.
72 Seega oli ELTL artikli 43 lõikega 3 taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks lubatud, tarvilik ja isegi vajalik, et nõukogu võtaks vaidlustatud sätete kehtestamisel arvesse kõiki tegevusi, mis võivad mõjutada huntahvena varude seisu ja nende taastamist, sõltumata sellest, kas asjaomane tegevus on äritegevus või mitte.
73 Teiseks leiab hageja, et harrastuskalapüüki ei saa reguleerida põllumajandus- ja kalanduspoliitika raames, sest see tegevus kuulub spordi ja turismi alla, mille puhul liidu pädevus piirdub ELTL artikli 6 punktide d ja e kohaselt liikmesriikide meetmete koordineerimisega.
74 Hageja viitab sellega seoses kalanduspoliitika määruse põhjendusele 3, mis annab tema arvates harrastuskalapüügi reguleerimise pädevuse liikmesriikidele.
75 Sellega seoses tuleb täheldada, et kalanduspoliitika määruse põhjendusel 3, millele hageja viitab, ei ole ulatust, mille hageja sellele omistab.
76 Kalanduspoliitika määruse põhjendus 3 koosneb kahest lauseosast, millest esimeses on märgitud, et „[h]arrastuspüügil võib olla kalavarudele suur mõju“, ja teises, et „liikmesriigid peaksid seega tagama, et harrastuspüük toimub kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega“.
77 Nii rõhutatakse kalanduspoliitika määruse põhjenduse 3 esimeses lauseosas mõju, mis võib olla harrastuskalapüügil kalavarudele, ja seega seda, kui oluline on võtta bioloogiliste ressursside kaitse tagamiseks selliseid meetmeid nagu need, mida rakendati käesoleva hagiga vaidlustatud sätetega.
78 Kalanduspoliitika määruse põhjenduse 3 teine lauseosa nõuab omakorda liikmesriikidelt teatavat valvsust, tagamaks, et kalapüük toimuks kooskõlas ühise kalanduspoliitikaga.
79 Selline nõue vastab üldiselt pädevusele, mis on antud liikmesriikide ametiasutustele liidu õiguse rakendamisel, ning seda ei saa tõlgendada nii, et sellega tunnustatakse liikmesriikidele harrastuskalapüügi osas kuuluvat erilist reguleerimispädevust.
80 Rõhutades, kuivõrd oluline on tagada ühise kalanduspoliitika raames seatud eesmärkidest kinnipidamine, eeldab kalanduspoliitika määruse põhjendus 3 vastupidi, et nende eesmärkide kindlaksmääramiseks on võetud meetmed; see nõuab liidu institutsioonide sekkumist ELTL artikli 43 lõike 3 kohaselt, kusjuures igaüks tegutseb talle aluslepingutega antud pädevuse raames.
81 Seega ei toeta kalanduspoliitika määruse põhjendus 3, millele hageja viitab, kaugeltki mitte seisukohta, et liikmesriikidel on pädevus reguleerida huntahvena harrastuskalapüüki, vaid kipub pigem toetama nõukogu ja komisjoni seisukohta, et mere bioloogiliste ressursside kaitse tagamiseks tuli võtta meetmed, kusjuures selliste meetmete õiguslik alus on ELTL artikli 3 lõike 1 punkt d ja artikli 43 lõige 3.
82 Kolmandaks väidab hageja, et osas, milles vaidlustatud sätetega määratakse kindlaks see, kuidas võib toimuda huntahvena harrastuskalapüük, sarnaneb asi ühtlustamisega, mis näitab nõukogu tahet reguleerida konkreetset majandussektorit.
83 Selline sekkumine on aga tema väitel vastuolus EL toimimise lepinguga, nagu leidis väidetavalt Euroopa Kohus kohtuasjas, milles tehti 5. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu (C‑376/98, EU:C:2000:544) ning millega tühistati põhjendusel, et liidu seadusandja oli ületanud oma pädevust, direktiiv, millega ühtlustati tubakaga seonduvate eri tegevuste suhtes kohaldatavad liikmesriikide meetmed.
84 Selle argumendi tagasilükkamiseks piisab tähelepanu juhtimisest asjaolule, et Euroopa Kohus tühistas 5. oktoobri 2000. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. parlament ja nõukogu (C‑376/98, EU:C:2000:544) direktiivi, mille õiguspärasus oli vaidlustatud seetõttu, et sisuliselt oli mööda hiilitud sõnaselgest ja absoluutsest keelust kõnealust valdkonda ühtlustada, samas kui käesolevas kohtuasjas selline keeld puudub ning lisaks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 57–65, et vaidlustatud määrus võeti vastu sõnaselgel ja sobival õiguslikul alusel.
85 Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
86 Hageja väidab, et piirates huntahvena harrastuskalapüüki, muutis liidu seadusandja radikaalselt ja ettenähtamatult harrastuskalapüügi suhtes kohaldatavaid eeskirju ning riivas ühelt poolt õiguskindlust ja teiselt poolt pettis õiguspärast ootust, milleks ta oli oma varasema tegevusega alust andnud.
87 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumendile vastu.
88 Selle kohta tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte esiteks, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiseks, et õigussubjektid saaksid nende kohaldamist ette näha (vt selle kohta 11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Călin, C‑676/17, EU:C:2019:700, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
89 Kohtupraktikas on täpsustatud, et õiguskindluse põhimõttega käib kaasas liidu ametiasutuste kohustus kaitsta õiguspärast ootust, kui nad on tekitanud hagejal põhjendatud lootuse (vt selle kohta 29. novembri 2016. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, T‑103/12, ei avaldata, EU:T:2016:682, punkt 150).
90 Ent kohtupraktika kohaselt ei saa olla õiguspärast ootust, et olemasolev olukord kestab edasi, kui see olukord kuulub valdkonda, kus seda võidakse muuta (vt selle kohta 18. juuni 2014. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑260/11, EU:T:2014:555, punkt 87).
91 Võimalus muuta kalapüügieeskirju on aga ühisele kalanduspoliitikale omane ning tegemist on valdkonnaga, milles liidu institutsioonidele on antud kaalutlusõigus selliselt, et neil oleks võimalik kohandada kehtivaid meetmeid majandusliku olukorra muutumisele (vt selle kohta 18. juuni 2014. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑260/11, EU:T:2014:555, punkt 87) ning igal juhul asjaomase kalaliigi varude arengule (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoot) C‑611/17, EU:C:2019:332, punktid 30 ja 58–61, ning 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑128/15, EU:C:2017:3, punktid 50–52).
92 Nagu nähtub eeskätt käesoleva kohtuotsuse punktist 64, seisis liidu seadusandja käesolevas kohtuasjas silmitsi olukorraga, kus esiteks oli huntahvena varude seis murettekitav, teiseks suurendas harrastuskalapüük selle kalaliigi isendite suremust ja kolmandaks oli ICES seisukohal, et ettevaatuspõhimõttest tulenevalt peab esiteks esimeses piirkonnas keelama selle kalaliigi isendite püüdmise harrastuskalapüügi raames ning teiseks teises piirkonnas seda oluliselt piirama.
93 Sellistel tingimustel oli liidu seadusandjal õigus kasutada oma ELTL artikli 3 lõike 1 punktist d tulenevat pädevust, kui ta kehtestas ELTL artikli 43 lõike 3 alusel kõnealused õigusnormid; nii on see seda enam, et kohtupraktika kohaselt ei saa tugineda õiguspärasele ootusele, kui vaidlustatud meetmete võtmise võimalus on ette nähtud liidu sättes – nagu see seda on ühise kalanduspoliitika puhul (vt selle kohta 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus AJD Tuna, C‑221/09, EU:C:2011:153, punkt 75).
94 Hageja esitatud argumendid seda järeldust ümber ei lükka.
95 Esiteks väidab hageja, et varem mere bioloogiliste ressursside kaitseks võetud meetmed ei reguleerinud harrastuskalapüüki, mistõttu oli ta jõudnud arvamusele, et see tegevus ei ole hõlmatud pädevusega, mida nõukogu kavatses teostada.
96 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud sätted kehtestati õigusliku raamistiku arengu jätkuna, kuivõrd sarnased meetmed, millega piirati nende huntahvena isendite arvu, mille võis harrastuskalapüügi raames endale jätta, võeti 2015. aastal nõukogu 25. märtsi 2015. aasta määrusega (EL) 2015/523, millega muudetakse määrusi (EL) nr 43/2014 ja (EL) 2015/104 seoses teatavate kalapüügivõimalustega (ELT 2015, L 84, lk 1).
97 Sama laadi meede võeti 2016. aastal nõukogu 22. jaanuari 2016. aasta määrusega (EL) 2016/72, millega määratakse 2016. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ja liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu, ning millega muudetakse määrust (EL) 2015/104 (ELT 2016, L 22, lk 1), ning 2017. aastal nõukogu 20. jaanuari 2017. aasta määrusega (EL) 2017/127, millega määratakse 2017. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ning liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu (ELT 2017, L 24, lk 1).
98 Seega tuleb tõdeda, et vastupidi hageja väidetele ei ole vaidlustatud sätete näol tegemist esimeste meetmetega, millega piirati harrastuskalapüüki ja eeskätt huntahvena harrastuskalapüüki Euroopa vetes.
99 Õiguspärane ootus saab aga tekkida vaid siis, kui on täidetud mitu tingimust, sealhulgas tingimus, et liidu ametiasutus on andnud volitatud ning usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi (vt 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, T‑207/10, EU:T:2018:786, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
100 Varasemate meetmete olemasolu arvestades ei saa käesolevas kohtuasjas asuda seisukohale, et hagejale anti täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis võimaldas tal vaidlusaluste sätete vastuvõtmise ajal loota, et liit ei kavatse või enam ei kavatse reguleerida huntahvena harrastuskalapüüki asjaomastes piirkondades.
101 Teiseks väidab hageja, et tal tekkis õiguspärane ootus ühe 2011. aastal merendus- ja kalandusasjade eest vastutava komisjoniliikme avalduse alusel.
102 On tõsi, et nagu väidab hageja, ütles tol ajal nende valdkondade eest vastutav komisjoniliige 2011. aastal Euroopa Parlamendis korraldatud debati raames järgmist:
„Harrastuskalapüük ei kuulu [liidu] pädevusse. Euroopa Komisjon ei […] vastuta ja liikmesriikide valitsused peavad tegelema kõigi nende probleemidega […]. Komisjon on kohustatud üksnes tagama, et harrastuskalapüügi saaki ei oleks võimalik müüa. Kõik ülejäänu kuulub liikmesriikide valitsuste pädevusse.“
103 Ent eespool punktis 99 viidatud kohtupraktika kohaselt on huvitatud isikul õiguspärase ootuse tekkimiseks vaja, et ametiasutus oleks talle andnud volitatud ning usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi.
104 Käesolevas kohtuasjas ei ole täidetud vähemalt kaks nendest tingimustest.
105 Esiteks ei saa see avaldus olla „ühtelangevate“ tagatiste allikas, kuivõrd tegemist on vaid ühe komisjoniliikme isoleeritud ja mitteametliku seisukohavõtuga, kuivõrd selle valdkonna määruse ettepaneku peab vastu võtma see institutsioon ühiselt ja kuivõrd see avaldus on igal juhul ilmselgelt vastuolus eespool punktides 96 ja 97 nimetatud regulatsiooniga.
106 Teiseks ei pärine nimetatud avaldus „volitatud“ allikast, nagu on nõutav õiguspärase ootuse tekkimiseks, sest kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise meetmed peavad võtma nõukogu ja parlament ning komisjoni roll piirdub seadusandliku algatuse ning seadusandja tehtud otsuste rakendamisega.
107 Järelikult tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet
108 Hageja väidab, et ühega vaidlustatud sätetest, see tähendab vaidlustatud määruse artikli 9 lõikega 4 on rikutud „võrdsuse põhimõtet, sest sellega tekitatakse keelatud diskrimineerimine“.
109 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumendile vastu.
110 Sellega seoses olgu märgitud, et võrdse kohtlemise tagamise kohustus on liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklid 20 ja 21.
111 Kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte esiteks, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt, ning teiseks, et erinevaid olukordi ei koheldaks samamoodi, välja arvatud juhul, kui sellist kohtlemist õigustab objektiivne ja mõistlik põhjus ning kui see on taotletava eesmärgiga proportsionaalne (vt selle kohta 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Afari vs. EKP, T‑11/03, EU:T:2004:77, punkt 65).
112 Kui liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusruum, nagu tal on ühise kalanduspoliitika raames, peab proportsionaalsuse hindamisel piirduma selle väljaselgitamisega, kas ebavõrdne kohtlemine on ilmselgelt sobimatu või omavoliline võrreldes seadusandja taotletud eesmärgiga, ja seda sõltumata sellest, kas võetud meede oli ainus või võimalikest parim (vt selle kohta 15. septembri 1982. aasta kohtuotsus Kind vs. EMÜ, 106/81, EU:C:1982:291, punkt 24).
113 Kolmas väide jaguneb kaheks osaks, millega hageja väidab, et käesolevas kohtuasjas tekitati vaidlustatud sätetega keelatud diskrimineerimine esiteks töönduspüügi ja harrastuskalapüügi vahel ja teiseks harrastuskalapüügi erinevate liikide vahel.
– Kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt toimub töönduspüügi ja harrastuskalapüügi vaheline diskrimineerimine
114 Hageja väidab esiteks, et liidu seadusandja ei saanud kehtestada sama õiguslikku raamistikku sedavõrd erinevatele tegevustele nagu töönduspüük ja harrastuskalapüük.
115 Selle kohta tuleb märkida, et tuvastamaks, et erinevate olukordade samamoodi kohtlemisest tulenevalt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, on vaja, et asjaomased olukorrad ei oleks sarnased, võttes arvesse kõiki neid iseloomustavaid elemente, mis tuleb kindlaks teha ja mida tuleb hinnata asjaomase liidu akti eset ja eesmärki arvestades ning võttes lisaks arvesse selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu asjaomane akt kuulub (vt selle kohta 18. juuni 2014. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑260/11, EU:T:2014:555, punkt 93).
116 Käesolevas asjas võib aga töönduspüüki ja harrastuskalapüüki käsitada sarnasena vaidlustatud sätetega taotletavate peamiste eesmärkide seisukohast, kuivõrd nii üks kui ka teine mõjutavad huntahvena populatsiooni, mille kaitse on kõnesolevate sätete eesmärk, mistõttu ei saa nõustuda hageja argumendiga.
117 Teiseks väidab hageja juhuks, kui neid kahte tegevust saab käsitada sarnasena, et töönduspüüki ja harrastuskalapüüki koheldakse lubamatult erinevalt, sest vaidlustatud sätetes nähakse esimese puhul ette ajutine keeld koos igale töönduspüügi liigile ainuomaste eranditega, samas kui teise puhul ette nähtud piiranguid kohaldatakse huntahvena mis tahes harrastuskalapüügi suhtes.
118 Selle kohta tuleb märkida, nagu täheldas hageja, et vaidlustatud määruse artikkel 9 näeb ette harrastuskalapüügi ja töönduspüügi erineva kohtlemise, sest esimese puhul on esimeses piirkonnas lubatud vaid püüa-ja-vabasta kalastamisviis, samas kui teise puhul on teataval perioodil aastas ja teatavatel tingimustel lubatud huntahven endale jätta.
119 Seetõttu tuleb esmalt ja vastavalt eespool punktis 111 viidatud kohtupraktikale kindlaks teha, kas nende kahe tegevuse erinevat kohtlemist õigustab mõni objektiivne ja mõistlik kriteerium.
120 Sellega seoses tuleb märkida, et töönduspüügiga tegelevad esiteks isikud, kelle jaoks see on kutsetegevus, ning teiseks mõjutab see vähemalt potentsiaalselt kõiki tarbijaid. Harrastuskalapüük on seevastu vabaaja tegevus, ehkki see võib kaudselt mõjutada ettevõtjaid, eeskätt neid, kes turustavad selleks tegevuseks vajalikku varustust.
121 Seega on nende kahe tegevuse selline erinev kohtlemine, nagu on ette nähtud vaidlustatud sätetes, seotud nende tegevuste laadiga ja on kooskõlas ühise kalanduspoliitika raames taotletavate eesmärkidega. Nagu on sätestatud kalanduspoliitika määruse artikli 2 lõikes 1, on liidu poliitika eesmärk selles valdkonnas eeskätt „[tagada], et püügitegevus[t] ja vesiviljelus[t] majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega“.
122 Töönduspüügi majanduslik laad võib seega õigustada tähelepanu, mida liidu seadusandja pöörab mõjule, mida kavatsetavad piirangud avaldavad töönduspüügi igale viisile, ning nende piirangute kohandamist, lubades mõnel juhul vaid vältimatut kaaspüüki ja teistel juhtudel huntahvena sihtpüüki teatavas ulatuses.
123 Teisalt tuleb märkida, et vastavalt eespool punktides 111 ja 112 viidatud kohtupraktikale ei ole nende kahe tegevuse erinev kohtlemine ilmselgelt sobimatu ega meelevaldne vabaajategevuse puhul, kui asjaomaste õigusnormide eesmärk on kaitsta mere bioloogilisi ressursse ja lõppkokkuvõttes tagada, et kõnealuse tegevusega saaks varude taastamise korral hakata uuesti takistusteta tegelema.
124 Kolmanda väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.
– Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt toimub harrastuskalapüügi eri liikide diskrimineerimine
125 Hageja leiab, et vaidlustatud sätetega tekitavad harrastuskalapüügi raames diskrimineerimise ühelt poolt allveekalapüügi ja teiselt poolt muude harrastuskalapüügi tegevuste vahel.
126 Hageja väidab selles kontekstis sisuliselt, et töönduspüügi eeskirjad arvestavad kalatööstuses kasutatavate eri kalastamisviisidega ja näevad ette liidu seadusandja jaoks vastuvõetava suremuse määra jaotuse nii, et on tagatud, et ükski konkreetne kalastamisviis ei satu eriti ebasoodsasse olukorda vaidlustatud määruse artikli 9 lõigetes 1–3 kehtestatud piirangute tõttu.
127 Teisiti on see tema väitel aga harrastuskalapüügi puhul, sest kuivõrd lubatud on vaid püüa-ja-vabasta kalastamisviis, mis seisneb selles, et kala püütakse kinni ja lastakse seejärel merre tagasi, siis keelas seadusandja tegelikult allveekalapüügi, mis eeldab harpuunpüssi või vähemalt selliste laskekehade kasutamist, mis tingivad kala surma ning takistavad selle hiljem elusana merre tagasi laskmist.
128 Seega põhjustab püüa-ja-vabasta kalastamisviisi lubamine diskrimineerimise harrastuskalapüügi eri kalastamisviiside vahel, mis on seda vähem õigustatud, et ühelt poolt on allveekalapüügi mõju kalavarudele piiratud ning teiselt poolt on see harrastuskalapüügi viis oma laadilt eriti valikuline.
129 Hageja esitatud uuringust tuleneb, et allveekalapüügi tulemusel püütakse tegelikult vähem kalu kui teiste harrastuskalapüügi viiside puhul, sest allvee kalapüügi raames püütakse vaid umbes 5,5% huntahvena harrastuskalapüügi raames püütavatest isenditest.
130 Lisaks peab kalamees allveekalapüügi puhul enne laskmist sihtima, mis tähendab, et ta teeb eelnevalt kindlaks, kas isend kuulub asjaomasesse liiki ning vastab õigusnormides ette nähtud miinimumsuurusele.
131 Sellega seoses tuleb tuvastada, et nagu nõukogu õigustatult rõhutab, toob allveekalapüük oma laadist tulenevalt peaaegu vältimatult kaasa kala surma, sest see eeldab, et kala saab pihta laskekehaga, mis hoiab teda kinni, samas kui püüa-ja-vabasta kalastamisviis tingib seevastu kalale üksnes ohu – kala surma tõenäosus on sellisel juhul piiratud, see tähendab 15% vastavalt ICESi 24. oktoobri 2017. aasta arvamuses antud hinnangule.
132 Seega tuleb asuda seisukohale, et kuivõrd allveekalapüük ja harrastuskalapüügi muud liigid, mille raames on võimalik kasutada püüa-ja-vabasta kalastamisviisi, on kalavaru isendite surmamise seisukohast objektiivselt erinevad, siis võib neid kohelda erinevalt.
133 Seetõttu ei ole need kaks olukorda vaidlustatud sätete eesmärgi seisukohast objektiivselt sarnased, mistõttu ei saa nõustuda hageja argumendiga.
134 Järelikult tuleb kolmanda väite teine osa ja sellest tulenevalt kolmas väide tervikuna tagasi lükata.
Neljas väide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ning ühinemis- ja ettevõtlusvabadust
135 Neljas väide jaguneb kaheks osaks. Ühelt poolt väidab hageja, et vaidlustatud määruse artikli 9 lõige 4 rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Teiselt poolt väidab ta, et see säte rikub ühinemis- ja ettevõtlusvabadust.
136 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumendile vastu.
– Neljanda väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja ettevaatuspõhimõtet
137 Hageja väidab, et vaidlustatud määruse artikli 9 lõikes 4 ette nähtud meetmed ei ole proportsionaalsed, arvestades ettevaatuspõhimõtet, mida tuleb käesolevas kohtuasjas kohaldada.
138 Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonid ei läheks esiteks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, rakendaksid teiseks soovitud eesmärgi saavutamiseks kõige vähem piiravaid meetmeid ning kolmandaks, et tekitatud piirangud ei oleks taotletavate eesmärkide suhtes ülemäärased (vt selle kohta 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑128/15, EU:C:2017:3, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
139 Teiselt poolt tuleb märkida, et selliste meetmete – mis on kehtestatud valdkonnas, kus liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusruum, nagu tal on ühise kalanduspoliitika raames – õiguspärasus muutub kaheldavaks ainult siis, kui võetud meede on ilmselgelt sobimatu või omavoliline võrreldes taotletud eesmärgiga, ja seda sõltumata sellest, kas see meede oli ainus või võimalikest parim (vt selle kohta 23. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Unitymark ja North Sea Fishermen’s Organisation, C‑535/03, EU:C:2006:193, punktid 57 ja 58 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑128/15, EU:C:2017:3, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
140 Hageja ei vaidle oma argumentides vastu tõigale, et huntahven oli vaidlustatud sätetes silmas peetud piirkondades enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist ohus, ega sellele, et neis piirkondades oli kala suremuse vähendamiseks ja biomassi suurendamiseks vaja võtta meetmed.
141 Hageja väidab siiski, et vaidlustatud määruse artikli 9 lõikes 4 ette nähtud piiranguid ei tohtinuks kehtestada veenvate teaduslike andmete puudumisel selle kohta, kuidas harrastuskalapüük mõjutab huntahvena varusid.
142 Sellega seoses tuleb märkida, et ICESi 24. oktoobri 2017. aasta arvamuse kohaselt püüti 2016. aastal esimeses piirkonnas harrastuskalapüügi raames 1627 tonni huntahvenat, mis ületab töönduspüügi raames püütud selle kalaliigi kogust, mis oli hinnanguliselt 1295 tonni.
143 Isegi pärast seda, kui 2018. aastal see hinnang ajakohastati, võttes arvesse nõukogu kehtestatud püügipiiranguid ja eeldusel, et neist peeti täies ulatuses kinni, on harrastuskalapüügi mõju huntahvena suremusele esimeses piirkonnas ikkagi arvestatav, kuna selle raames püütakse umbes 14% huntahvena kogupüügist, nagu nähtub ICESi 29. juuni 2018. aasta arvamuses sisalduvatest andmetest.
144 Kalanduspoliitika määruse artikli 2 lõige 2 nõuab aga kalapüügivõimaluste kehtestamisel ettevaatuspõhimõtte kohaldamist.
145 Neil asjaoludel võis nõukogu pidada vajalikuks kehtestada asjaomased piirangud, et vältida harrastuskalapüügist tingitud suremust. Ühelt poolt andis ta vaatamata ICESi soovitusele keelata püük täielikult, loa püüa-ja-vabasta kalapüügiks, mistõttu harrastuskalameestel oli võimalik jätkata enamuse harrastuskalapüügi liikidega tegelemist. Teiselt poolt nägi ta ette püüa-ja-vabasta kalastamisviisi reegli, mille kehtestamine ainult vabaaja tegevuse suhtes on täiesti mõistlik.
146 Ei saa asuda seisukohale, et sellised meetmed on ilmselgelt sobimatud või omavolilised taotletud eesmärgi suhtes, mistõttu ei saa järeldada, et seadusandja ületas neid kehtestades oma kaalutlusõiguse piire ja rikkus proportsionaalsuse põhimõtet. Sellest tulenevalt tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.
– Neljanda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud ühinemis- ja ettevõtlusvabadust
147 Hageja väidab, et allveekalapüügi keeld rikub harta artiklites 12 ja 16 kehtestatud ühinemis- ja ettevõtlusvabadust, kuivõrd see mõjutab jahisadamate infrastruktuure, erivarustuse tootmist nendele sadamatele ja nendega seotud turismiteenuseid.
148 Kohe alustuseks tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, põhistamaks oma väidet, et on rikutud ühinemisvabadust. Kohtupraktikast aga tuleneb, et väite vaid abstraktsest esitamisest ei piisa kodukorra artikli 76 punktis d kehtestatud nõuete täitmiseks (29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Telefónica jaTelefónica de España vs. komisjon, T‑336/07, EU:T:2012:172, punkt 59). Seega tuleb neljanda väite teine osa jätta vastuvõetamatuna läbi vaatamata osas, milles see tugineb ühinemisvabaduse rikkumisele.
149 Harta artiklis 16 tunnustatud ettevõtlusvabadusega seoses tuleb täheldada, et see hõlmab majandus- või kaubandustegevusega tegelemise vabadust, lepinguvabadust ja vaba konkurentsi.
150 Käesolevas kohtuasjas võiks ettevõtlusvabaduse rikkumine mõjutada ettevõtjaid, kelle kaubandustegevus on seotud allveekalapüügiga, näiteks neid, kes müüvad varustust. Selline rikkumine ei saaks seevastu mõjutada harrastuskalamehi endid, sest nagu nähtub vaidlustatud määruse artikli 3 punktist b, ei tegele nad kaubandustegevusega, kuivõrd neil on keelatud müüa püütud kala.
151 Allveekalapüügiga seotud kaubandustegevusega tegelevate ettevõtjate kohta tuleb märkida, et kõnealune meede võib tõepoolest tuua nende tegevusele kaasa majanduslikud tagajärjed, mis võivad mõjutada nende otsust selle kohta, kas nad jätavad tegevust või mitte, ja seega kujutada endast potentsiaalselt nende ettevõtlusvabaduse piirangut.
152 Hageja esitas selle kohta küsitluste tulemused, millest nähtub, et huntahven on just see kalaliik, mida tahavad püüda allveekalapüügiga tegelevad harrastuskalamehed, ning et see on mõnede jaoks just nimelt see kalaliik, mis neid selle tegevusega tegelema innustab. Kui see suundumus peegeldab tegelikkust, on sel tingimata tagajärjed selles valdkonnas tegutsevate ettevõtjate käibele.
153 Ent põhiõiguste harta artikli 52 lõige 1 näeb ette, et õiguste ja vabaduste teostamist võib piirata, tingimusel et piirangud on ette nähtud seadusega, arvestavad nimetatud õiguste ja vabaduste põhiolemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.
154 Nii on see aga käesolevas kohtuasjas, kuivõrd asjaomane meede on esiteks ette nähtud vaidlustatud määrusega. Teiseks ei sisalda see mingeid keelde ettevõtjatele, kes tegelevad allveekalapüügiga seotud kaubandustegevusega, mistõttu see arvestab ettevõtlusvabaduse põhiolemust. Nagu nähtub hagi neljanda väite esimese osa analüüsist, on see lisaks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuivõrd taotletav eesmärk on kaitsta üldistes huvides mere bioloogilisi ressursse.
155 Hageja vaidleb sellele järeldusele vastu argumendiga, et vaidlustatud määruse rakendamist ei leevendatud ajutisuse ega sellega, et oleks ette nähtud mehhanism, mis ei ole automaatne. Vastupidi, määrus olevat jõustunud kohe, ilma „mingisuguste kohandusteta“.
156 Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolule, millele hageja viitab, et kõnealune meede ei ole ajutine, räägib vastu vaidlustatud määruse laad, kuivõrd see oli mõeldud kohaldamiseks vaid ühe aasta, see tähendab 2018. aasta vältel.
157 Lisaks sellele ei olnud asjaomase meetme puhul vastupidi hageja väidetele tegemist tegelikult uue ja vahetult kohaldatava meetmega, sest samasugust meedet kohaldati esimeses piirkonnas juba eelnevalt kohaldatava määruse, see tähendab määruse 2017/127 artikli 9 lõike 4 alusel.
158 Seetõttu tuleb neljas väide tagasi lükata ja nii hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
159 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
160 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb teha otsus, et ta kannab oma kohtukulud ise, ning mõista temalt vastavalt nõukogu nõuetele välja nõukogu kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud.
161 Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Seetõttu kannab komisjon oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta International Forum for Sustainable Underwater Activities’e (IFSUA) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Valančius | Nihoul | Svenningsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. märtsil 2020 Luxembourgis.
Allkirjad