ÜLDKOHTU OTSUS (viies laiendatud koda)
25. september 2015(*)
REACH – Akrüülamiidi määratlemine väga ohtliku ainena – Vaheained – Tühistamishagi – Otsene puutumus – Vastuvõetavus – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine
Kohtuasjas T‑268/10 RENV,
Polyelectrolyte Producers Group GEIE (PPG), asukoht Brüssel (Belgia),
SNF SAS, asukoht Andrézieux-Bouthéon (Prantsusmaa),
esindajad: advokaadid R. Cana, D. Abrahams ja E. Mullier,
hagejad,
versus
Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: M. Heikkilä, W. Broere ja T. Zbihlej, keda abistasid advokaadid J. Stuyck ja A.‑M. Vandromme,
kostja,
keda toetavad
Madalmaade Kuningriik, esindaja: B. Koopman,
ja
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Kukovec, E. Manhaeve ja K. Talabér-Ritz,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada Euroopa Kemikaaliameti otsus, mis puudutab akrüülamiidi (EÜ nr 201–173–7) määratlemist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, lk 1)) artiklis 57 nimetatud kriteeriumidele vastava ainena ning millega akrüülamiid kantakse niisuguste määratletud ainete loetelusse, mis lõpptulemusena kantakse nimetatud määruse XIV lisasse kooskõlas sama määruse artikliga 59,
ÜLDKOHUS (viies laiendatud koda),
koosseisus: president A. Dittrich (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse, J. Schwarcz, V. Tomljenović ja A. M. Collins,
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. aprilli 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Esimene hageja Polyelectrolyte Producers Group GEIE (PPG) on Euroopa majandushuviühing, mille asukoht on Belgias. See esindab polüelektrolüütide, polüakrüülamiidide ja/või muude akrüülamiidi sisaldavate polümeeride tootjate ja/või importijate huve. Esimese hageja liikmeteks olevad äriühingud on samuti akrüülamiidi kasutajad ning akrüülamiidi või polüakrüülamiidi tootjad ja/või importijad. Kõik akrüülamiidi tootjad Euroopa Liidus on esimese hageja liikmed.
2 Teine hageja SNF SAS on esimese hageja liikmeks olev äriühing. Ta tegeleb peamiselt akrüülamiidi ja polüakrüülamiidi tootmisega, müües toodangut otse oma klientidele. Tal on tootmisüksused Prantsusmaal, Ühendriikides, Hiinas ja Lõuna-Koreas.
3 Polüelektrolüüdid on vees lahustuvad sünteetilised või orgaanilised polümeerid, mida toodetakse erinevatest monomeeridest, millest üks on akrüülamiid. Neid kasutatakse näiteks joogivee puhastamiseks, heitvee käitlemiseks, paberi tootmiseks ja väärismineraalide kaevandamisel.
4 Polüakrüülamiid on polümeer, mis saadakse monomeeri akrüülamiid polümerisatsiooni tulemusel, kusjuures monomeeri akrüülamiid kasutatakse kõige laialdasemalt vee käitlemisel, paberitööstuses, mäetööstuses, naftatööstuses, põllumajanduses, lisandina tekstiilitoodetes ning kosmeetika‑ ja hügieenitoodete valdkonnas.
5 Madalmaade Kuningriik edastas 25. augustil 2009 Euroopa Kemikaaliametile (edaspidi „kemikaaliamet”) toimiku, mille ta oli koostanud seoses akrüülamiidi määratlemisega ainena, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, lk 1), mida on hiljem muudetud muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks (ELT 2008, L 353, lk 1)) artikli 57 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidele, viidates akrüülamiidi klassifitseerimisele 2. kategooria kantserogeeniks ja 2. kategooria mutageeniks määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osas. Kemikaaliamet avaldas 31. augustil 2009 oma veebilehel teate, milles ta palus huvitatud isikutel esitada oma märkused akrüülamiidi kohta koostatud toimiku suhtes. Samal päeval palus kemikaaliamet ka teiste liikmesriikide pädevatel ametiasutustel esitada selle kohta oma märkused.
6 Olles saanud märkused kõnealuse toimiku kohta muu hulgas esimeselt hagejalt ning vastused Madalmaade Kuningriigilt nende märkuste kohta, saatis kemikaaliamet toimiku liikmesriikide komiteele, kes jõudis 27. novembril 2009 ühehäälsele kokkuleppele, et akrüülamiid tuleb määratleda väga ohtliku ainena, kuna akrüülamiid vastab määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidele.
7 Kemikaaliameti tegevdirektor tegi 22. detsembril 2009 otsuse ED/68/2009 kanda akrüülamiid alates 13. jaanuarist 2010 nende ainete nimekirja selleks, et need lõpptulemusena kanda määruse nr 1907/2006 XIV lisasse (edaspidi „kandidaatainete loetelu”).
8 Pärast teise hageja taotlust ajutiste meetmete kohaldamiseks peatas Üldkohtu president 11. jaanuaril 2010. aasta määrusega kemikaaliameti otsuse T‑1/10 R kohaldamise, millega akrüülamiid määratleti ainena, mis vastab määruse nr1907/2006 artiklis 57 toodud kriteeriumidele, kooskõlas sama määruse artikliga 59 kuni ajutiste meetmete kohaldamise taotluse lahendamiseni määrusega. Selle määruse järel peatas kemikaaliamet akrüülamiidi kandmise kandidaatainete loetelusse.
9 26. märtsi 2010. aasta määrusega PPG ja SNF vs. kemikaaliamet (T‑1/10 R, EU:T:2010:128), jäeti teise hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.
10 Kemikaaliamet avaldas 30. märtsil 2010 kandidaatainete loetelu, millesse oli kantud akrüülamiid.
Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
11 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. juunil 2010 ja milles nad palusid tühistada 30. märtsil 2010 avaldatud kemikaaliameti otsuse, milles akrüülamiid määratleti määruse nr 1907/2006 artiklis 57 nimetatud kriteeriumidele vastava ainena ning millega akrüülamiid kanti kandidaatainete loetelusse, kooskõlas sama määruse artikliga 59 (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
12 Üldkohtu kantseleis vastavalt 19. ja 25. novembril 2010 registreeritud kirjadega esitasid Madalmaade Kuningriik ja Euroopa Komisjon avaldused menetlusse astumiseks kemikaaliameti nõuete toetuseks. Olles ära kuulanud kohtuasja pooled, rahuldati need avaldused 10. jaanuari 2011. aasta määrusega.
13 21. septembri 2011. aasta määrusega kohtuasjas SNF vs. kemikaaliamet (T‑268/10, EKL, EU:T:2011:508), jättis Üldkohus (seitsmes koda laiendatud koosseisus) hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
14 Hagejad esitasid määruse PPG ja SNF vs. kemikaaliamet, punkt 13 eespool (EU:T:2011:508) peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 30. novembril 2011.
15 Euroopa Kohus tühistas 26. septembri 2013. aasta otsusega kohtuasjas PPG ja SNF vs. kemikaaliamet (C‑625/11, EKL, edaspidi „apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus”, EU:C:2013:594) kohtumääruse PPG ja SNF vs. kemikaaliamet, punkt 13 eespool (EU:T:2011:508). Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et hagi oli esitatud hilinemisega, kuna Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõikes 1 sätestatud reegel, et hagi esitamiseks ette nähtud tähtaega hakatakse arvutama alates ajast, kui on möödunud neliteist päeva vaidlustatud otsuse avaldamisest, kehtib üksnes Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktidele, mitte aga internetis avaldatud aktidele (apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus, punkt 37).
16 Kuna siinses asjas ei lubanud menetlusstaadium asjas lõplikku otsust teha, siis saatis Euroopa Kohus asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks ja kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.
17 Kooskõlas 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 118 lõikega 1 määrati asi viiendale kojale laiendatud koosseisus.
18 Kuna apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse kuulutamise hetkel ei olnud kirjalik menetlus veel lõppenud, palus Üldkohus (viies koda laiendatud koosseisus) oma 24. oktoobri 2013. aasta otsusega kemikaaliametil esitada kostja vastus vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 119 lõikele 2.
19 Üldkohtu kantseleisse 5. detsembril 2013 saabunud dokumendiga esitas komisjon 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.
20 Üldkohtu (viies koda laiendatud koosseisus) 17. juuni 2014. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide sisulise menetlusega ja kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.
21 Madalmaade Kuningriik esitas menetlusse astuja seisukohad 16. septembril 2014. Üldkohtu kantsleisse 10. novembril 2014 saabunud dokumentidega esitasid kemikaaliamet ja hagejad oma märkused nende seisukohtade kohta.
22 Komisjon esitas menetlusse astuja seisukohad 17. septembril 2014. ECHA esitas 10. novembril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjaga nende seisukohtade kohta oma seisukohad. Hagejad nende seisukohtade osas märkusi ei esitanud.
23 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (viies koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse.
24 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus esiteks kemikaaliametil esitada dokumente ja teiseks kõigil pooltel vastata teatud küsimustele. Pooled täitsid need nõuded ette nähtud tähtaja jooksul.
25 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 15. aprilli 2015. aasta kohtuistungil.
26 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja kemikaaliametilt.
27 Kemikaaliamet, Madalmaade Kuningriik ja komisjon paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
28 Enne nende väidete ja argumentide analüüsimist, mille pooled on esitanud sisulistes küsimustes, tuleb vaadelda kemikaaliameti esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet.
Vastuvõetavus
29 Vastuvõetamatuse vastuväite põhjenduseks viitab kemikaaliamet asja läbivaatamist takistavale asjaolule, mis käsitleb seda, et akt ei puuduta hagejaid otseselt.
30 ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik selle artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.
31 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsus ei olnud suunatud hagejatele, seega ei ole nad selle akti adressaadid. Niisuguses olukorras võivad hagejad ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel selle akti peale tühistamishagi esitada ainult tingimusel, et see otsus puudutab neid otseselt.
32 Mis puudutab esimese hageja hagi vastuvõetavust, siis tuleb meelde tuletada, et kohus on juba järeldanud, et ühendus, kelle ülesanne on kaitsta oma liikmete ühiseid huve, saab esitada tühistamishagi üksnes siis, kui tema esindatavatel ettevõtjatel või osadel nendest on individuaalne kaebeõigus või kui ta saab viidata omaenda huvile (vt selle kohta kohtuotsus, 22.06.2006, Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EKL, EU:C:2006:416, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika). See lahendus kehtib ka siis, kui tegu on majandushuvi esindava Euroopa grupiga nagu esimene hageja, mis asutati teatud ettevõtjate kategooria huvide esindamiseks (vt kohtumäärus. 24.6.2014, PPG ja SNF vs. kemikaaliamet, T‑1/10 RENV, EU:T:2014:616, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Käesolevas asjas ei esitanud esimene hageja ühtegi tõendit selle kohta, et tema enda huvid olid otseselt puudutatud. Isegi kui tal oleks kohustus korraldada ja kooskõlastada ühtset lähenemist seoses määrusest nr 1907/2006 tulenevate kohustustega terves kõnealuses sektoris, ei tugineks ta siiski oma enda huvidele, vaid oma liikmete huvidele. Seetõttu saab esimene hageja esitada tühistamishagi üksnes siis, kui vaidlustatud otsus puudutab otseselt tema liikmeid või mõningaid nende hulgast (nagu teine hageja).
34 Otsese puutumuse osas on väljakujunenud kohtupraktikas sedastatud, et see tingimus eeldab esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otseselt mõju isiku õiguslikule olukorrale, ning teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusruumi – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigsusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (kohtuotsused, 5.5.1998, Dreyfus vs. komisjon, C‑386/96 P, EKL, EU:C:1998:193, punkt 43; 29.6.2004, Front national vs. parlament, C‑486/01 P, EKL, EU:C:2004:394, punkt 34, ja 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville vesuviane ja Ente per le Ville vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EKL, EU:C:2009:529, punkt 45).
35 Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus puudutab neid otseselt, kuna esimese hageja liikmete õiguslikku olukorda ning teise hageja õiguslikku olukorda on mõjutatud eelkõige määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punktis a esitatud kohustuste tõttu. Kuna akrüülamiid on määratletud väga ohtliku ainena, siis on esimese hageja liikmetel ja teisel hagejal kohustus selle sätte kohaselt akrüülamiidi ohutuskaart ajakohastada.
36 Tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 1 punkti a kohaselt esitab aine või valmistise tarnija selle saajale ohutuskaardi, kui aine vastab määruse nr 1272/2008 kohaselt ohtlikuks klassifitseerimise kriteeriumidele. Määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punktis a on sellega seoses sätestatud, et tarnijad peavad seda ohutuskaarti viivitamata ajakohastama niipea, kui ilmneb riskijuhtimismeetmeid mõjutada võiv või ohtusid käsitlev uus teave.
37 Siinses asjas ei ole vaidlust selles, et esimene ja teine hageja pidid akrüülamiidi saajale esitama ohutuskaardi, kuna see aine vastab määruse nr 1272/2008 kohaselt aine ohtlikuks klassifitseerimise kriteeriumidele. Nimelt klassifitseeriti akrüülamiid 2. kategooria kantserogeeniks ja 2. kategooria mutageeniks (vt punkt 5 eespool).
38 Seevastu vaieldakse vastu sellele, et määruse nr 1907/2006 artikli 57 punkti a ja b alusel akrüülamiidi määratlemine artiklis 59 ette nähtud menetluse tulemusel väga ohtliku ainena on määruse artikli 31 lõike 9 punkti a tähenduses uus teave – nagu väidavad hagejad –, mis toob kaasa selle õigusnormiga kehtestatud kohustuse, see tähendab kohustuse ohutuskaart ajakohastada, mistõttu avaldab vaidlustatud otsus esimese hageja liikmete ja teise hageja õiguslikule olukorrale otsest mõju.
39 Ohutuskaardi osas on määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõikes 1 sätestatud, et see tuleb koostada vastavalt nimetatud määruse II lisale. Selles lisas kehtestatakse nõuded, mida tarnija peab järgima määruse nr 1907/2006 artikli 31 kohase ohutuskaardi koostamisel aine või valmistise kohta. Ohutuskaardi eesmärk on tagada, et kasutajatel oleks võimalik võtta vajalikke meetmeid inimeste tervise ja ohutuse kaitseks töökohal ning keskkonna kaitseks.
40 Hagejate väitel kujutab määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud korras akrüülamiidi määratlemine väga ohtliku ainena põhjendusel, et see aine vastab nimetatud määruse artikli 57 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidele, endast uut teavet selle määruse artikli 31 lõike 6 punkti 15 tähenduses (muudetud komisjoni 20. mai 2010. aasta määrusega (EL) nr 453/2010, millega muudetakse määrust nr 1907/2006 (ELT L 133, lk 1)), mis käsitleb kohustuslikku teavet märgistusel.
41 Seoses määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 6 punktiga 15 on määruse II lisa A osa punktis 15 märgitud, et ohutuskaardi selles jaos esitatakse teave ainete suhtes kohaldatavate muude reguleerivate aktide kohta, mida ei ole sellel ohutuskaardil veel nimetatud. Määruse nr 453/2010 II lisa A osa punkti 15.1 kohaselt esitatakse esiteks teave asjakohaste ohutus‑, tervise‑ ja keskkonnaalaste liidu sätete kohta, näiteks Seveso kategooria ja nõukogu 9. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/82/EÜ ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta (EÜT 1997, L 10, lk 13; ELT eriväljaanne 05/02, lk 410) I lisas loetletud ained, või teave aine või segu (sealhulgas segus sisalduvate ainete) õigusliku staatuse kohta riiklikul tasandil, sh nõuanded meetmete kohta, mida vastuvõtja nimetatud sätetest tulenevalt peab võtma. Teiseks, kui ohutuskaardil käsitletud aine või segu suhtes kehtivad inimeste või keskkonna kaitset käsitlevad liidu erisätted, näiteks määruse nr 1907/2006 VII jaotise kohaselt antud autoriseeringud või VIII jaotise kohaselt seatud piirangud, märgitakse need sätted ohutuskaardile.
42 Tuleb märkida, et kemikaaliameti otsus, mis tehti määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse järel, kujutab endast ohutus‑, tervise‑ ja keskkonnaalast liidu sätet aine õigusliku staatuse kohta. Selles otsuses määratleti aine väga ohtliku ainena, mille võib lisada selle määruse XIV lisasse, mis sisaldab loetelu autoriseerimisele kuuluvatest ainetest. Järelikult peavad selle aine või seda ainet sisaldavate valmististe tarnijad märkima selle määratluse ohutuskaardile ja andma nõu kohustuste kohta, mis saajatel selle määratluse tõttu on, ja eelkõige teavitamiskohustuse kohta tulenevalt määruse nr 1907/2006 artiklitest 7 ja 33. Seega on aine määratlemine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud korras väga ohtliku ainena uus teave, sest see aine vastab määruse artikli 57 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidele, ja selle tõttu on esimene ja teine hageja kohustatud ajakohastama vastavat ohutuskaarti.
43 Seetõttu võib kemikaaliameti otsus määratleda aine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud korras väga ohtliku ainena selles sättes ette nähtud kohustuse tõttu kaasa tuua mõju selle aine tarnijate õiguslikule olukorrale.
44 Siinses asjas ei kõiguta seda järeldust ei asjaolu, et hagiavalduse esitamise hetkel 10. juunil 2010 – mis on hetk, kui hagiavalduse vastuvõetavuse tingimusi tuleb hinnata (vt kohtumäärus, 7.9.2010, Etimine ja Etiproducts vs. komisjon, T‑539/08, EKL, EU:T:2010:354, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika) – ei olnud määrus nr 453/2010 jõustunud, ega ka asjaolu, et hagejate sõnul oli akrüülamiid registreeritud ja kasutusel vaheainena.
45 Esiteks, mis puudutab asjaolu, et hagiavalduse esitamise hetkel 10. juunil 2010 ei olnud määrus nr 453/2010 veel jõustunud, siis vastab tõele, et selle määruse artiklis 3 on märgitud, et see jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Kuna see määrus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 31. mail 2010, siis jõustus see järelikult 20. juunil 2010. Siiski oli võimalus, et määrus nr 453/2010 ei jõustu pärast selle vastuvõtmist 20. mail 2010 ja selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, pelgalt teoreetiline (Vt selle kohta kohtuotsus, 17.1.1985, Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, 11/82, EKL, EU:C:1985:18, punkt 9).
46 Sellega seoses tuleb tagasi lükata kemikaaliameti argumendid, mis viitavad sellega seoses kohtumääruse Etimine ja Etiproducts vs. komisjon, punkt 44 eespool (EU:T:2010:354) punktile 76, mille kohaselt hagi vastuvõetavuse küsimus tuleb lahendada nende eeskirjade põhjal, mis kehtisid hagi esitamise kuupäeval. Nimelt ei ole siinses asjas küsimus selles, kuidas on ajaliselt kohaldatavad eeskirjad, mis määravad isiku poolt liidu kohtusse esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse. Määrus nr 453/2010 on osaks sisulistest eeskirjadest.
47 Mis puudutab seda, et määruse nr 1907/2006 II lisa muudeti määruse nr 453/2010 artikli 1 kohaselt alles alates 1. detsembrist 2010, siis piisab märkimisest, et see, kui akti mõju avaldub alles hilisemal kindlaksmääratud kuupäeval, ei takista asjaolu, et see akt isikut otseselt puudutaks sellest tuleneva kohustuse tõttu (vt selle kohta kohtumäärus, 11.7.2005, Bonino jt vs. parlament ja nõukogu, T‑40/04, EKL, EU:T:2005:279, punktid 46 ja 47).
48 Teiseks, mis puudutab asjaolu, et hagejate sõnul oli akrüülamiid registreeritud ja kasutusel üksnes kui vaheaine, siis tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 2 lõike 1 punkti c kohaselt ei kohaldata seda määrust isoleerimata vaheainetele ja et sama määruse artikli 2 lõike 8 punkti b kohaselt on isoleeritud vaheained arvatud välja selle määruse VII jaotisest, mis reguleerib autoriseerimismenetlust, mille osaks on ka aine määratlemine väga ohtliku ainena.
49 Käesolevas asjas ei ole vaja vastata küsimusele, kas nende sätete alusel on hagejad vabastatud määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punktis a sätestatud teavitamiskohustusest, sest igal juhul ei kasutatud akrüülamiidi, mida esimese hageja liikmed ja teine hageja tarnis, hagiavalduse esitamise hetkel eranditult vaid vaheainena.
50 Määruse nr 1907/2006 artikli 3 punktis 15 on vaheaine määratletud ainena, mida toodetakse ja kasutatakse või tarbitakse keemilistes protsessides eesmärgiga muuta see aine mõneks teiseks aineks (edaspidi „süntees”). Selle määruse artikli 3 punkti 15 alapunktis a määratletakse isoleerimata vaheaine kui vaheaine, mida ei eemaldata sünteesi jooksul tahtlikult (välja arvatud proovivõtuks) seadmetest, milles süntees toimub. Sama määruse artikli 3 punkti 15 alapunktides b ja c on esitatud kohapeal kasutatava isoleeritud vaheaine ja transporditava isoleeritud vaheaine määratlused. Esimene neist on vaheaine, mis ei vasta isoleerimata vaheaine kriteeriumidele ja mille puhul vaheaine tootmine ja teise (teiste) aine (ainete) sünteesimine sellest vaheainest toimub ühes ja samas tegevuskohas, mida käitab üks või mitu juriidilist isikut. Teine neist on vaheaine, mis ei vasta isoleerimata vaheaine kriteeriumidele ja mida transporditakse tegevuskohtade vahel või tarnitakse teistesse tegevuskohtadesse.
51 Madalmaade Kuningriigi poolt akrüülamiidi kohta koostatud toimiku (mis käsitleb „kokkupuutealast teavetˮ) punktist 1.1 ilmneb tõepoolest, et 99,9% akrüülamiidist kasutati vaheainena. Siiski täpsustati selles punktis õigustatult, et esinesid muud kasutusviisid, nt mördisegudes ja kohapeal valmistatavates polüakrüülamiidil põhinevates elektroforeesi geelides.
52 Esiteks, mis puudutab akrüülamiidi kasutamist mördisegudes, siis on siin tegu eelkõige kasutusega vee sissetungimiskohtade kinnikatmiseks, betoonrajatiste parandamiseks ja niiskuskahjude tõrjeks (kohtuotsus, 1.2.2013, Polyelectrolyte Producers Group jt vs. komisjon, T‑368/11, EU:T:2013:53, punkt 2). Selle kasutusviisi kirjeldusest – mis on esitatud Madalmaade Kuningriigi poolt akrüülamiidi kohta koostatud toimiku punktis 1.1 ja mis vastab hagejate sõnul tõele – ilmneb, et kui akrüülamiidil põhinev hermeetik polümeriseeritakse või muudetakse geeliks, siis see tahkestub veekindlaks jäigaks geeliks.
53 Hagejad väidavad, et see protsess näitab, et akrüülamiidi kasutatakse vaheainena vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 3 punkti 15 määratlusele. Akrüülamiidi toodetakse või imporditakse tarbimiseks või kasutamiseks, et sünteesida ühte teist ainet, st veekindlat polümeeri. Sama määruse artikli 3 punktis 5 on polümeer ainena määratletud.
54 Nende argumentidega ei saa nõustuda. Nimelt on määruse nr 1907/2006 artikli 3 punktis 15 esitatud määratluse kohaselt vaheaine aine, mida toodetakse ja kasutatakse või tarbitakse keemilistes protsessides eesmärgiga viia läbi süntees. Käesolevas asjas vastab tõele, et akrüülamiidil põhinevat hermeetikut kasutatakse ühe teise aine valmistamisel, mille käigus ta ise muudetakse selleks teiseks aineks, st polümeeriks. Siiski, nagu kinnitab kemikaaliamet, ei kasutata akrüülamiidi eesmärgiga, et see ise oleks sünteesi objekt määruse nr 1907/2006 artikli 3 punkti 15 tähenduses. Seda ei kasutata eesmärgiga toota seda teist ainet, vaid keemilise protsessi peamine eesmärk on veekindla aine loomine, mis tekib, kui akrüülamiidil põhinev hermeetik polümeriseeritakse. Polümerisatsiooni käigus tahkestub see veekindlaks jäigaks geeliks, mida kasutatakse hermetiseerimise teostamisel. Akrüülamiidi kui hermeetiku kasutamine ei ole seega vaheaine kasutamine, vaid aine lõppkasutamine.
55 Seda järeldust kinnitab ka „vaheainete määratlus, milles komisjon, liikmesriigid ja kemikaaliamet leppisid 4. mail 2010 kokku”. Selle määratluse punkti 4 kohaselt, mis käsitleb mingi aine tööstuslikku lõppkasutamist muuks, kui teise aine tootmiseks, olukorras kui tootja ise või tootmisahelas allpool olev kasutaja kasutab ainet A, mis reageerib keemiliselt muus protsessis kui teise aine tootmises, ei saa ainet A lugeda vaheaineks. Samas punktis on märgitud, et kui keemilise protsessi peamine eesmärk ei ole toota teist ainet, vaid pigem realiseerida teist funktsiooni, konkreetset omadust või keemilist reaktsiooni, mis on lahutamatu osa kaupade tootmisest, siis selleks tegevuseks kasutatud aineid ei saa lugeda vaheaineteks määruse nr 1907/2006 alusel. Neid kaalutlusi kajastab ka selle määratluse punkt 2, mis sisaldab vaheaine määratluse analüüsi määruse nr 1907/2006 artikli 3 punkti 15 tähenduses.
56 Teiseks, mis puudutab akrüülamiidi kasutamist kohapeal valmistatavates polüakrüülamiidil põhinevates elektroforeesi geelides, siis ilmneb Madalmaade Kuningriigi poolt akrüülamiidi kohta koostatud toimiku (mis käsitleb „kokkupuutealast teavetˮ) punktist 1.1, et neid geele kasutatakse uurimisasutustes, ülikoolides ja haiglates läbi viidavates teadusuuringutes nukleiinhapete eraldamiseks.
57 Hagejad väidavad, et akrüülamiidi kasutamine polüakrüülamiidil põhinevate elektroforeesi geelide valmistamiseks kujutab endast vaheainena kasutamist, kuna akrüülamiidi muudetakse teiseks aineks, st polümeergeeliks.
58 Nagu kinnitab kemikaaliamet, siis ilma täpsustamata, millises kontekstis polüakrüülamiidgeele tekitav keemiline reaktsioon toimus, ei ole need argumendid piisavad, et järeldada, et akrüülamiidi kasutatakse vaheainena elektroforeesi geelide tootmiseks. Juba on järeldatud (vt punktid 54 ja 55 eespool), et akrüülamiid kujutab endast vaheainet, kui seda kasutatakse sünteesiks. Nagu kinnitas kemikaaliamet, siis olukord ei ole nii akrüülamiidi kasutamisel polüakrüülamiidi geelide käsitsi vormimise ettevalmistamisel. Käsitsi vormimise – mis on üks etappe elektroforeesi protokollis – aluseks olev eesmärk ei ole polüakrüülamiidi tootmine, vaid molekulide analüütiline eraldamine elektroforeesi teel.
59 Mis puudutab kolmandaks hagejate argumenti, et kolm akrüülamiidi registreerimiseks esitatud toimikut, mis asuvad kemikaaliameti registreeritud ainete andmebaasis, määratlevad kõik selle aine kui vaheaine, siis tuleb märkida, et kooskõlas määruse nr 1907/2006 artikli 20 lõike 2 esimese lõiguga viib kemikaaliamet läbi registreerimisdokumentide terviklikkuse kontrolli, mis ei hõlma siiski esitatud andmete kvaliteedi või vastavuse hindamist. Lisaks ilmneb sama määruse artikli 6 lõikest 1, et kui käesolevas määruses ei sätestata teisiti, siis esitab aine või valmistise koostisaine tootja või importija kemikaaliametile registreerimistaotluse, kui aine kogus on vähemalt 1 tonn aastas. Seega ei ole välistatud, et teatud tootjad või importijad ei registreeri akrüülamiidi, kuna nad kasutavad seda väiksemas koguses. Asjaolu, et akrüülamiidi kohta esineb vaid selliseid registreerimistoimikuid, kus seda määratletakse vaheainena, ei tähenda seega, et seda ainet kasutati üksnes vaheainena.
60 Eelnevat silmas pidades on vaidlustatud otsus hagejaid otseselt mõjutatud eelkõige määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punktis a esitatud teavitamiskohustuste tõttu. Sellepärast tuleks see vastuvõtematuse vastuväide tagasi lükata.
61 Kuna seega teised vastuvõetavuse tingimused on täidetud (seda aga pooled ei vaidlusta), siis on hagi vastuvõetav.
Sisulised küsimused
62 Hagi põhjenduseks esitavad hagejad neli väidet, mis käsitlevad esiteks määruse nr 1907/2006 artikli 2 lõike 8 punkti b ning artikli 59 rikkumist, teiseks ilmset hindamisviga, kolmandaks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ja neljandaks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
Esimene väide, et määruse nr 1907/2006 artikli 2 lõike 8 punkti b ja artiklit 59 on rikutud
63 Hagejad väidavad, et määratledes akrüülamiidi väga ohtliku ainena rikub kemikaaliamet määruse nr 1907/2006 artikli 2 lõike 8 punkti b ja artiklit 59, kuna akrüülamiid registreeritaks ja seda kasutataks üksnes vaheainena ning seetõttu ei kohaldataks sellele nimetatud määruse VII jaotist. Nende sõnul esitati määruse nr 1907/2006 artikli 59 järgses menetluses üksnes tõendeid selle kohta, et akrüülamiid oli vaheaine. Olukord on selline eelkõige nimetatud aine kasutamisel mördisegudes ja elektroforeesi geelide tootmiseks, mis on ainsana mainitud Madalmaade Kuningriigi koostatud akrüülamiidi toimikus kui näited selle aine kui sellise kasutamisest, mitte aga vaheainena kasutamisest.
64 Tuleb märkida, et vaidlustatud otsusega määratleti akrüülamiid kui väga ohtlik aine vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 59 järgsele menetlusele. See menetlus on osaks nimetatud määruse VII jaotises sätestatud autoriseerimismenetlusest. Vastavalt selle määruse artikli 2 lõike 8 punktile b on kohapeal kasutatavad isoleeritud vaheained ja transporditavad isoleeritud vaheained sellest jaotisest välja jäetud. Niisiis tuleb hinnata, kas selle väljajätmise tõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane, kuna seal on akrüülamiid määratletud väga ohtliku ainena.
65 Esiteks tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 59 järgne menetlus käsitleb ainete määratlemist. Tuleb samuti märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 1 lõike 2 kohaselt nähakse selle määrusega ette sätted ainete ja valmististe kohta määruse artikli 3 tähenduses, mida kohaldatakse ainete tootmisele, turuleviimisele või kasutamisele nii ainetena kui ka valmististe või toote koostisainena ning valmististe turuleviimisele. Selle määruse artikli 3 punktis 1 esitatud määratluse kohaselt on aine looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või selle ühendid koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist. Aine on seega määratletud selle olemuslike omaduste kaudu. Neid sätteid arvestades ja kuna vaidlust ei ole selles, et akrüülamiid on aine selle määratluse tähenduses, võib selle kohta toimuda määruse nr 1907/2006 artiklis 59 ette nähtud määratlemise menetlus.
66 Teiseks tuleb märkida, et asjaolu, et aine võib olla vaheaine, ei tähenda sugugi, et seda ei saaks määratleda väga ohtliku ainena, tulenevalt määruse nr 1907/2006 artiklist 59. Vastab tõele, et selle määruse artikli 2 lõike 8 punkti b kohaselt on kohapeal kasutatavad isoleeritud vaheained ja transporditavad isoleeritud vaheained arvatud välja VII jaotisest, mis puudutas autoriseerimismenetlust, mille osaks on määratlemise menetlus. Siiski ilmneb määruse nr 1907/2006 artikli 3 punktis 15 sätestatud vaheaine määratlusest, et aine määratlemine vaheainena sõltub selle tootmise eesmärgist ja selle kasutamisest. Nagu juba meelde tuletati (vt punkt 50 eespool), siis on selle määratluse kohaselt vaheaine aine, mida toodetakse ja kasutatakse või tarbitakse keemilistes protsessides eesmärgiga viia läbi süntees. Kuna mis tahes ainet võib põhimõtteliselt toota ja kasutada või tarbida keemilistes protsessides eesmärgiga läbi viia läbi süntees, siis asjaolu, et teatud ainel on kindlas olukorras vaheaine staatus, ei saa välistada seda ainet määratlemise menetlusest, mis on ette nähtud määruse nr 1907/2006 artiklis 59.
67 Neid kaalutlusi kinnitab asjaolu, et määruse nr 1907/2006 artiklis 57 sätestatud kriteeriumid aine määratlemiseks väga ohtliku ainena pärast sama määruse artiklis 59 sätestatud menetlust käsitlevad selle aine olemuslikke omadusi. Nimelt võib selle määruse artikli 57 punktides a−e alusel aine olla määratletud, kui see vastavalt kriteeriumidele klassifitseeritakse kantserogeenseks, mutageenseks ning reproduktiivtoksiliseks aineks ja kui see on püsiv, bioakumuleeruv ja toksiline või väga püsiv ja väga biotakumuleeruv. Määruse nr 1907/2006 artikli 57 punkt f võimaldab aine määratleda inimeste tervisele või keskkonnale tõsist mõju avaldava ainena, mis tekitab samasugust mõju kui artikli 57 punktides a−e loetletud ainete poolt avaldatav mõju. Kui määruse nr 1907/2006 tähenduses ainet määratletakse selle olemuslike omaduste kaudu (vt punkt 65 eespool), siis selles määruses toodud vaheaine määratlus ei puuduta aine omadusi ega muuda mingilgi viisil neid omadusi, vaid määratleb vaheaine vaid selle tootmise ja kasutamise eesmärgi kaudu.
68 Mis puudutab sellega seoses hagejate argumenti, et määruse nr 1907/2006 artikli 2 lõike 8 punktis b toodud erand vaheainetele ei tugine otsesõnu aine kasutamisel, siis tuleb märkida, et selle määruse artikli 3 punktis 15 toodud vaheaine määratluse kohaselt on vajalik võtta arvesse selle aine tootmise ja kasutamisega taotletud eesmärki, et määrata kindlaks, kas tegu on vaheainega.
69 Samuti tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mille kohaselt määruse nr 1907/2006 artikli 59 alusel oleks akrüülamiidi määratlemine pidanud tuginema kogu teabele, mis asus selle määruse XV lisa alusel Madalmaade Kuningriigi poolt koostatud toimikus, mille kohaselt kasutatakse seda ainet üksnes vaheainena. Nimelt, isegi kui selles toimikus mainiti näiteid kõnealuse aine kasutamisest üksnes vaheainena, siis ei oleks see asjassepuutuv, et määratleda akrüülamiidi kui väga ohtlikku ainet, mis vastab määruse nr 1907/2006 artiklis 57 esitatud kriteeriumidele, kuna kõnealune teave ei puuduta akrüülamiidi olemuslikke omadusi. Nagu kemikaaliamet kinnitab, võis see teave muutuda asjakohaseks määruse nr 1907/2006 VII jaotises sätestatud autoriseerimismenetluse hilisemas etapis, näiteks ainele autoriseeringu taotlemise menetluses ja autoriseeringu andmise käigus konkreetseks kasutamiseks. Igal juhul on juba märgitud, et ei saa järeldada, et kõik akrüülamiidi kasutusviisid, mida Madalmaad oma toimikus mainisid, olid laadilt vaheainena (vt punktid 49−59 eespool).
70 Lisaks, mis puudutab hagejate argumenti, et kemikaaliamet on rikkunud hea halduse põhimõtet, kuna ta ei põhjendatud akrüülamiidi määratlemist väga ohtliku ainena, arvestades selle kasutamist pelgalt vaheainena, siis tuleb märkida esiteks, et selle aine kasutamine vaheainena ei takista selle määratlemist väga ohtliku ainena, ja teiseks, et Madalmaade Kuningriigi koostatud toimik, mis oli aluseks määratlemise menetlusele, mainis akrüülamiidi kahte kasutust, mis selle toimiku kohaselt ei olnud vaheainena kasutusel.
71 Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et on tehtud ilmne hindamisviga
72 Hagejad väidavad, et kemikaaliamet on teinud ilmse hindamisvea, kuna akrüülamiidi väga ohtliku ainena määratledes tugines ta Madalmaade Kuningriigi ettepanekule, mis ei sisaldanud mingit teavet sellest, et 0,1% akrüülamiidi ei kasutatud vaheainena. Hagejate sõnul ei ole määravad selle aine kasutamine mördisegudes ja elektroforeesi geelide tootmiseks, mis on Madalmaade Kuningriigi koostatud akrüülamiidi toimikus ainsana mainitud kui näited selle aine kui sellise kasutamisest, mitte aga vaheainena kasutamisest. Tegu on akrüülamiidi kasutamisega vaheainena. Kuna puudub teave akrüülamiidi kasutamisest muu kui vaheainena, on vaidlustatud otsus meelevaldne.
73 Kõigepealt tuleb rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kuna liidu ametivõimudel on nende võetavate meetmete olemuse ja ulatuse kindlaksmääramisel lai kaalutlusõigus, eeskätt äärmiselt keeruliste teaduslike ja tehniliste faktiliste asjaolude hindamisel, peab liidu kohtu kontroll piirduma hinnanguga sellele, kas sellise õiguse teostamisel esineb ilmne kaalutlusviga või võimu kuritarvitamine või kas ametivõimud on oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ületanud. Niisuguses kontekstis ei saa liidu kohus asendada oma hinnanguga hinnangut, mille on teaduslike ja tehniliste asjaolude kohta andnud liidu ametivõimud, kellele ainsana on EL toimimise lepinguga see ülesanne pandud (kohtuotsused, 21.7.2011, Etimine, C‑15/10, EKL, EU:C:2011:504, punkt 60, ja 7.3.2013, Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, T‑93/10, EKL, EU:T:2013:106, punkt 76).
74 Ometi tuleb täpsustada, et liidu ametivõimude ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamise üle teostatav kohtulik kontroll on piiratud, kehtib mitte ainult vastuvõetavate sätete olemuse ja ulatuse suhtes, vaid teataval määral ka alusandmete tuvastamise suhtes. Siiski nõuab niisugune kohtulik kontroll vaatamata selle piiratusele, et liidu ametivõimud kui asjaomase akti koostajad suudaksid liidu kohtus tõendada, et akt on vastu võetud nende kaalutlusõiguse tegeliku teostamise teel, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvessevõtmist, mis on akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased (kohtuotsused, 8.7.2010, Afton Chemical, C‑343/09, EKL, EU:C:2010:419, punktid 33 ja 34, ja Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 77).
75 Selle kohtupraktika alusel tuleb hagejate argumendid tagasi lükata.
76 Nimelt tuleb märkida, et Madalmaade Kuningriigi poolt määruse nr 1907/2006 XV lisa alusel koostatud toimikus märgitakse tõesti, et kuni 99% liidust kasutatud akrüülamiidist oli kasutusel vaheainena polüakrüülamiidide tootmiseks mitmeks otstarbeks ja et esines teisi kasutusi, näiteks hereetikuna mördisegudes ja kohapeal valmistatavates polüakrüülamiidi geelides. Lisaks tuleb märkida, et akrüülamiidi määratlemiseks väga ohtliku ainena aluseks võetud liikmesriikide komitee tõendav dokument ei sisalda mingit teavet selle aine kasutamise kohta.
77 Siiski, nagu ilmneb käesoleva hagi esimese väite hindamisest, siis määruse nr 1907/2006 artikli 59 järgse menetluse alusel aine määratlemiseks väga ohtliku ainena tuleb arvesse võtta selle aine olemuslikke omadusi. Lisaks tuleb meelde tuletada, et selle määruse artikli 59 lõigete 2 ja 3 alusel võib toimik, mis on koostatud aine määratlemiseks väga ohtliku ainena, piirduda vajaduse korral viitega määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osa sissekandele, mis sisaldab ohtlike ainete klassifitseerimise ja märgistamise nimekirja, ning ei pruugi seega sisaldada mingit teavet kõnealuse aine kasutamise kohta.
78 Igal juhul on juba märgitud, et kõik Madalmaade Kuningriigi poolt mainitud akrüülamiidi kasutusviisid olid oma laadilt vaheainena kasutamised (vt punktid 49−59 eespool).
79 Teine väide tuleb seega tagasi lükata.
Kolmas väide, et proportsionaalsuse põhimõtet on rikutud
80 Hagejad väidavad, et akrüülamiidi kohtlemine oli ebaproportsionaalne, kuna kemikaaliametil oli valida erinevate meetmete vahel ning valik määratleda kõnealune aine kui väga ohtlik aine tekitas liigseid ebamugavusi, võrreldes taotletud eesmärgiga. Nende sõnul on määratlemise menetluse eesmärk tagada, et erilist tähelepanu pööratakse kõige ohtlikematele ainetele. Teatud tüüpi ained nagu vaheained on arvatud välja määruse nr 1907/2006 VII jaotise kohaldamisest, kuna need ei tekita samal tasemel ohtu kui teised ained. Seadusandja sellele tahtele vaatamata kasutas kemikaaliamet seda menetlust selliste ainete määratlemiseks, mida kasutati üksnes vaheainena; see on aga ebaproportsionaalne. Lisaks on töötajatele akrüülamiidiga kokkupuutest tekkida võiv oht kõrvaldatud või vähendatud, kuna esinevad liidu erinormid töötajate kaitse kohta. Ametiasutustel oleks olnud võimalik valida erinev meede, näiteks mitte tegutseda, mis oleks olnud sobivam ja proportsionaalsem. Igal juhul oleks kemikaaliamet võinud ette näha, et akrüülamiidi määratletakse väga ohtliku ainena üksnes siis, kui seda ei kasutata vaheainena, või oleks võinud otsustada, et akrüülamiidi kasutamise suhtes kehtivad määruse nr 1907/2006 VIII jaotises esitatud piirangud.
81 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et liidu õigusnormid ei läheks kaugemale sellest, mis on nende õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik; on selge, et kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet; tekitatud piirangud ei tohi olla ebaproportsionaalsed võrreldes seatud eesmärkidega (vt kohtuotsus Etimine, punkt 73 eespool, EU:C:2011:504, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Eelmises punktis nimetatud tingimuste kohtuliku kontrolli suhtes tuleb tunnustada kemikaaliameti laia kaalutlusõigust poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid eeldavas valdkonnas, mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid. Kõnealuses valdkonnas võetud meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes see, kui niisugune meede on seadusandja taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu (vt selle kohta kohtuotsus Etimine, punkt 73 eespool, EU:C:2011:504, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika).
83 Käesolevas asjas ilmneb määruse nr 1907/2006 artikli 1 lõikest 1, et selle määruse eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni. Määruse põhjendust 16 arvestades tuleb tõdeda, et seadusandja seadis peamiseks eesmärgiks neist kolmest esimese, nimelt eesmärgi tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase. Mis puudutab täpsemalt autoriseerimismenetluse eesmärki, mille alla kuulub nimetatud määruse artiklis 59 osutatud määratlemise menetlus, siis on kõnealuse määruse artiklis 55 ette nähtud, et selle eesmärk on tagada siseturu hea toimimine, tagades seejuures väga ohtlikest ainetest tulenevate riskide asjakohase juhtimise ja nende ainete järkjärgulise asendamise sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad (kohtuotsus Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 116).
84 Mis puudutab esiteks hagejate argumenti, et vaidlustatud otsus ei ole määrusega nr 1907/2006 taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv, siis tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses määratletakse akrüülamiid määruse artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusel väga ohtliku ainena. Kui aine määratletakse väga ohtlikuna, lasuvad asjaomastel ettevõtjatel teavitamiskohustused (kohtuotsus Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 117).
85 Inimeste tervise ja keskkonna kaitse eesmärgi kohta tuleb kõigepealt tõdeda, et aine väga ohtlikuna määratlemine on vajalik avalikkuse ja ainet kutsetegevuses kasutajate teadlikkuse tõstmiseks esinevate riskide ja ohtude kohta ning seega tuleb määratlemist käsitada nimetatud kaitse tõhustamise vahendina (vt kohtuotsus Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).
86 Mis puudutab konkreetselt hagejate argumenti, et vaidlustatud otsus on selles osas sobimatu, kuna akrüülamiidi kasutatakse peamiselt vaheainena, jäädes niisiis määruse nr 1907/2006 artikli 2 lõike 8 punkti b järgi määruse VII jaotise kohaldamisalast välja, tuleb märkida, et juba on märgitud, et ei saa järeldada, et akrüülamiidi kasutati üksnes vaheainena (vt punktid 49−59 eespool). Igal juhul ei ole mingit alust järeldada, et akrüülamiidi kasutamine muuks kui vaheaineks oleks välistatud. Selle aine määratlemine ei näi seega olevat ilmselgelt sobimatu, võrreldes taotletud eesmärkidega.
87 Järelikult tuleb tagasi lükata hagejate argumendid vaidlustatud otsuse väidetava ebasobivuse kohta.
88 Teiseks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsusega ületatakse taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikke piire, kuna võimalus mitte tegutseda, määruse nr 1907/2006 VIII jaotises toodud piirangute kehtestamine või akrüülamiidi määratlemine väga ohtliku ainena üksnes siis, kui seda ei kasutata vaheainena, oleksid olnud vähem piiravad meetmed. Lisaks leiavad hagejad, et töötajaid ohustav risk on kõrvaldatud või vähendatud, kuna esinevad töötajate kaitset käsitlevad eeskirjad.
89 Esiteks, mis puudutab võimalust mitte tegutseda, siis kinnitavad hagejad, et see oleks kõige proportsionaalsem ja vähem piirav meede, kuna akrüülamiidi määratlemine väga ohtliku ainena ei oleks mõeldud vaheainetele, vaid muud tüüpi ainetele, millest tekkis tõsisem oht. See argument tuleb tagasi lükata. Nimelt, kuna ei saa järeldada, et akrüülamiidi kasutati üksnes vaheainena ja kuna igal juhul ei ole mingit alust järeldada, et akrüülamiidi muud kasutused peale vaheainena oleks välistatud (vt punkt 86 eespool), siis tegutsemata jätmine ei kujuta endast sama sobivat meedet kui selle aine määratlemine väga ohtliku ainena.
90 Teiseks, mis puudutab piiranguid akrüülamiidi kasutamisele, siis tuleb esiteks märkida, et pelk asjaolu, et aine sisaldub kandidaatainete loetelus, ei välista selle autoriseerimise asemel sellele ainele pigem piirangute kohaldamist. Nagu nähtub määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõikest 5 ja artiklist 69, võib komisjon või liikmesriik alati teha ettepaneku, et aine tootmist, turuleviimist või kasutamist kontrollitaks pigem piirangutega kui autoriseeringuga (kohtuotsus Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 128). Käesolevas asjas ilmneb eelkõige kohtuotsusest Polyelectrolyte Producers Group jt vs. komisjon, punkt 52 eespool (EU:T:2013:53), et akrüülamiidi kasutamisele mörtides kehtisid piirangud alates 5. novembrist 2012.
91 Pealegi, nagu ilmneb määruse nr 1907/2006 XVII lisast, võivad piirangud, mis kehtestatakse määruse VIII jaotises ette nähtud menetluses teatud ohtlike ainete, segude ja toodete tootmisele, turule viimisele ja kasutamisele, ulatuda aine tootmisele või turuleviimisele seatud eritingimustest aine kasutamise täieliku keelamiseni. Isegi kui oletada, et piiravad meetmed on määrusega taotletavate eesmärkide saavutamiseks samuti sobilikud, ei kujuta need sellistena seega vähem piiravaid meetmeid võrreldes aine määratlemisega, mis toob kaasa vaid teavitamiskohustused (kohtuotsus Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 129).
92 Kolmandaks, kuivõrd hagejad leiavad, et töötajate kaitse kohta kehtivad õigusnormid võimaldavad kõrvaldada või vähendada töötajatele avalduvat ohtu, piisab sellest, kui märkida, et need õigusnormid, milles on ette nähtud riskijuhtimismeetmed töötajatele, ei saa endast kujutada sobivaid ja vähem piiravaid meetmeid saavutamaks määruses nr 1907/2006 seoses väga ohtlike ainete käitlemisega taotletavaid eesmärke ja nimelt eesmärki asendada väga ohtlikud ained järk-järgult sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad (vt punkt 83 eespool).
93 Neljandaks väidavad hagejad, et kemikaaliamet oleks võinud määratleda akrüülamiidi väga ohtliku ainena üksnes siis, kui seda ei kasutata vaheainena. Sellega seoses piisab märkimisest, et seadusandja kehtestas erinormid vaheainete kohta määruse nr 1907/2006 artikli 2 lõike 1 punktis c ja artikli 8 punktis b (vt punkt 48 eespool).
94 Eespool esitatut arvestades ei saa järeldada, et vaidlustatud otsusega on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.
95 Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.
Neljas väide, et võrdse kohtlemise põhimõtet on rikutud
96 Hagejad väidavad, et akrüülamiidi määratlemine väga ohtliku ainena rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna identses olukorras olevaid teisi aineid ei ole nii määratletud. Nende sõnul määratleti akrüülamiid 2. kategooria kantserogeeniks ja mutageeniks ning 3. kategooria reproduktiivtoksiliseks aineks, kusjuures rida teisi aineid olid samade või veelgi tugevamate omadustega. Ei esitatud ühtegi põhjendust, miks valiti välja akrüülamiid, mitte aga identsete omadustega muud ained, ehkki vaidlust ei ole selles, et vähemalt 99% selle kasutusviisidest oli määratlemise menetluse alt välja jäetud.
97 Tuleb märkida, et määrusega nr 1907/2006 kehtestas seadusandja kemikaalide registreerimise, hindamise ja autoriseerimise korra ning nendele ainetele kohaldatavad piirangud, seades määruse põhjenduse 1 kohaselt eesmärgiks tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase ning samuti ainete vaba ringluse siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni. Täpsemalt on määruse nr 1907/2006 VII jaotises ette nähtud autoriseerimismenetlus. Selle menetluse eesmärk on vastavalt määruse artiklile 55 tagada siseturu hea toimimine, tagades seejuures väga ohtlikest ainetest tulenevate riskide asjakohase juhtimise ja nende ainete järkjärgulise asendamise sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad (kohtuotsus Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 69).
98 Autoriseerimismenetlus on kohaldatav kõigi määruse nr 1907/2006 artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastavate ainete suhtes. Autoriseerimismenetluse esimene etapp seisneb selles artiklis silmas peetud ainete määratlemises, milleks on määruse nr1907/2006 artiklis 59 ette nähtud mitmest etapist koosnev menetlus. Määruse põhjenduses 77 on märgitud, et pidades silmas teostatavust ja praktilisi kaalutlusi nii füüsiliste kui juriidiliste isikute osas, kes peavad koostama taotlused ja rakendama asjakohaseid riskijuhtimismeetmeid, kui ka ametiasutuste osas, kes peavad autoriseerimistaotlusi läbi töötama, tuleks autoriseerimismenetlust kohaldada samal ajal ainult piiratud arvu ainete suhtes. Nende ainete valimise osas on määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud, et komisjoni või asjaomase liikmesriigi ülesanne on otsustada, et need vastavad määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele. Seadusandja on seega jätnud komisjonile ja liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusõiguse, mis võimaldab neil määruse nr 1907/2006 VII jaotises nimetatud väga ohtlikke aineid reguleerivaid eeskirju järk-järgult ellu viia (kohtuotsus Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 70).
99 Eespool esitatut arvestades ei anna määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud määratlemise menetlus kemikaaliametile seega mingit õigust määratlemisele kuuluvaid aineid valida, vaid see õigus kuulub määruse nr 1907/2006 artikli 59 kohaselt üksnes komisjonile ja liikmesriikidele (kohtumäärus, 22.5.2014, Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, C‑287/13 P, EU:C:2014:599, punkt 51, ja kohtuotsus Bilbaína de Alquitranes vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 71).
100 Käesoleval juhul järgiti määratlemisele kuuluva aine valimisel määruse nr 1907/2006 artiklis 59 ette nähtud määratlemise menetlust. Toimikust nähtub nimelt, et akrüülamiidi valis välja Madalmaade Kuningriik, kuna ta oli seisukohal, et see aine vastab määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele. Pealegi, kuna ei ole esitatud liikmesriigi koostatud toimikuid muude kantserogeensete, mutageensete ja toksiliste ainete kohta ega komisjoni poolt kemikaaliametile taotlust selline toimik koostada, ei saanud kemikaaliamet neid teisi aineid määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse kohaselt määratlema asuda, ilma et ta oleks oma pädevust ületanud. Järelikult, kui kemikaaliamet määratles akrüülamiidi, kuid mitte väidetavalt sarnased ained väga ohtliku ainena, ei rikkunud ta võrdse kohtlemise põhimõtet (vt selle kohta kohtuotsus Bilbaína de Alquitranes jt vs. kemikaaliamet, punkt 73 eespool, EU:T:2013:106, punkt 72).
101 Lõpuks, mis puudutab argumente, et ühtegi põhjendust ei esitatud selle kohta, miks valiti akrüülamiid, mitte aga identsete omadustega teised ained, ehkki vaidlust ei ole selles, et vähemalt 99% selle kasutusest oli määratlemise menetluse alt välja jäetud, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsusest ilmneb, et Madalmaade Kuningriik esitas oma ettepaneku määratleda akrüülamiid väga ohtliku ainena, kuna sel olid kantserogeensed ja mutageensed omadused. Kuna määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõike 3 alusel võib iga liikmesriik koostada selle määruse XV lisa alusel toimiku ainete kohta, mille osas ta leiab, et need vastavad selle määruse artiklis 57 esitatud tingimustele, siis ei ole ükski teine põhjendus vajalik.
102 Lähtudes eespool esitatust ning arvestades, et hagejad ei ole määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse õiguspärasust vaidlustanud ja kemikaaliamet on seda menetlust järginud, tuleb neljas väide tagasi lükata.
103 Järelikult tuleb hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
Kohtukulud
104 Apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et kohtukulude küsimus lahendatakse hiljem. Seega peab Üldkohus käesolevas otsuses otsustama kõigi erinevate menetlustega seotud kulude üle vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219.
105 Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.
106 Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud ja kemikaaliamet on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud. Madalmaade Kuningriik ja Euroopa Komisjon kannavad oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Polyelectrolyte Producers Group GEIE (PPG) ja SNF SAS‑i kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) kohtukulud.
3. Jätta Madalmaade Kuningriigi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. septembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad