Language of document : ECLI:EU:C:2017:302

Kohtuasi C564/15

Tibor Farkas

versus

Nemzeti Adó- és Vámhivatal Dél-alfödi Regionális Adó Főigazgatósága

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kecskeméti közigazgatási és munkaügyi bíróság)

Eelotsusetaotlus – Liidu õiguse rikkumisele tugineva väite esitamine omal algatusel – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted – Ühine käibemaksusüsteem – Direktiiv 2006/112/EÜ – Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus – Pöördmaksustamine – Artikli 199 lõike 1 punkt g – Kohaldamine üksnes kinnisasjade puhul – Soetaja poolt müüjale alusetult maksu tasumine valesti koostatud arve tõttu – Maksuhalduri otsus, millega tuvastati kauba soetaja maksuvõlg, keelduti tema taotletud mahaarvamisest ja määrati talle rahatrahv

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 26. aprilli 2017. aasta otsus

1.        Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Maksu tasumise eest vastutavate isikute kohustused – Direktiivi 2006/112 artikli 199 lõike 1 punkt g – Kohaldamisala – Ulatus

(Nõukogu direktiiv 2006/112, muudetud direktiiviga 2010/45, artikli 199 lõike 1 punkt g)

2.        Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Sisendkäibemaksu mahaarvamine – Pöördmaksustamise menetlus – Käibemaksu tasumise eest vastutav isik, kes on ühtlasi kaupade või teenuste saaja – Mahaarvamisõiguse puudumine juhul, kui soetaja on müüjale alusetult maksu tasunud valesti koostatud arve tõttu – Lubatavus – Tingimused – Soetaja võimalus saada arvele valesti märgitud maksu tagasi kas müüjalt või maksuhaldurilt

(Nõukogu direktiiv 2006/112, muudetud direktiiviga 2010/45)

3.        Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Sisendkäibemaksu mahaarvamine – Pöördmaksustamise menetlus – Käibemaksu tasumise eest vastutav isik, kes on ühtlasi kaupade või teenuste saaja – Kauba soetaja poolt müüjale alusetult maksu tasumine valesti koostatud arve tõttu – Andmete puudumine maksulaekumiste puudujäägi või maksudest kõrvalehoidumise kohta – Rahatrahvi määramine 50% ulatuses maksusummast – Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 2006/112, muudetud direktiiviga 2010/45)

1.      Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (muudetud nõukogu 13. juuli 2010. aasta direktiiviga 2010/45/EL), artikli 199 lõike 1 punkti g tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse kinnisasja võõrandamisele sundmüügi puhul võlgniku poolt kohtuotsuse alusel.

(vt resolutsiooni punkt 1)

2.      Direktiivi 2006/112 (muudetud direktiiviga 2010/45) sätteid ning neutraalse maksustamise, tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui sellises olukorras nagu põhikohtuasjas jääb kauba soetaja ilma õigusest arvata maha käibemaksu, mida ta on alusetult tasunud müüjale arve alusel, mis koostati vastavalt käibemaksu üldkorda käsitlevatele eeskirjadele, olgugi et asjaomane tehing kuulus pöördmaksustamise kohaldamisalasse, juhul kui müüja on selle maksu juba tasunud riigikassasse. Need põhimõtted nõuavad aga, et kui müüja poolt soetajale alusetult arvele märgitud käibemaksu tagastamine osutub võimatuks või ülemäära keeruliseks, eriti müüja maksejõuetuse korral, siis peab soetajal olema võimalus esitada tagastustaotlus otse maksuametile.

Võttes arvesse, et üldjuhul on liikmesriikide ülesanne määrata kindlaks tingimused, millistel võib alusetult arvele märgitud käibemaksu korrigeerida, on Euroopa Kohus nõustunud, et selline süsteem, kus esiteks kauba müüja, kes tasus ekslikult maksuhaldurile käibemaksu, võib taotleda selle tagastamist ja teiseks, kauba soetaja võib esitada müüja vastu tsiviilhagi alusetult tasutud summade tagasisaamiseks, on kooskõlas neutraalsuse ja tõhususe põhimõtetega. Selline süsteem võimaldab soetajal, kes tasus ekslikult arvele märgitud maksu, saada alusetult tasutud summad tagasi (vt selle kohta kohtuotsus, 15.3.2007, Reemtsma Cigarettenfabriken, C‑35/05, EU:C:2007:167, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kui aga käibemaksu tagastamine osutub võimatuks või ülemäära keeruliseks, eelkõige müüja maksejõuetuse korral, võib tõhususe põhimõte nõuda, et asjaomase kauba soetajal peab olema võimalik esitada tagastamistaotlus vahetult maksuametile. Tõhususe põhimõtte järgimiseks tuleb liikmesriikidel ette näha meetmed ja vajalik menetluskord, võimaldamaks soetajal tagasi saada alusetult arvele märgitud maksu (vt selle kohta kohtuotsus, 15.3.2007, Reemtsma Cigarettenfabriken, C‑35/05, EU:C:2007:167, punkt 41).

(vt punktid 51, 53 ja 57 ning resolutsiooni punkt 2)

3.      Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui sellises olukorras nagu põhikohtuasjas määrab riigi maksuamet maksukohustuslasele, kes on omandanud kauba, mille võõrandamine kuulub pöördmaksustamise kohaldamisalasse, rahatrahvi, mis on 50% käibemaksusummast, mis tal tuleb tasuda maksuametile, kui viimasel ei teki maksulaekumiste puudujääki ja puuduvad andmed maksudest kõrvalehoidumise kohta, neid asjaolusid tuleb aga kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

Tuleb meenutada, et kui liidu õigusnorme ei ole ühtlustatud karistuste valdkonnas, mida nendes õigusnormides sätestatud tingimuste rikkumise korral kohaldatakse, siis on liikmesriigid pädevad valima karistused, mida nad peavad asjakohaseks. Liikmesriigid on siiski kohustatud nimetatud pädevust teostama liidu õigust ja selle üldpõhimõtteid ja seega ka proportsionaalsuse põhimõtet järgides (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 7.12.2000, de Andrade, C‑213/99, EU:C:2000:678, punkt 20, ja 6.2.2014, Fatorie, C‑424/12, EU:C:2014:50, punkt 50).

Sellised karistused ei tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik maksu nõuetekohase kogumise ning maksudest kõrvalehoidumise ärahoidmise eesmärkide saavutamiseks. Selleks et hinnata, kas konkreetne karistus on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, tuleb võtta arvesse eelkõige selle rikkumise laadi ja raskust, mille eest sanktsiooniga karistatakse, ning selle karistuse määra kindlaksmääramise korda (vt selle kohta kohtuotsused, 8.5.2008, Ecotrade, C‑95/07 ja C‑96/07, EU:C:2008:267, punktid 65–67, ja 20.6.2013, Rodopi‑M 91, C‑259/12, EU:C:2013:414, punkt 38).

(vt punktid 59, 60 ja 67 ning resolutsiooni punkt 3)