Fakro sp. z o.o. 5. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 16. detsembri 2020. aasta otsuse peale kohtuasjas T-515/18: Fakro versus komisjon

(kohtuasi C-149/21 P)

Kohtumenetluse keel: poola

Pooled

Apellant: Fakro sp. z o.o. (esindajad: radcy prawni A. Radkowiak-Macuda ja Z. Kiedacz)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Poola Vabariik

Apellandi nõuded

Tühistada vaidlustatud kohtuotsus osaliselt, nimelt kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1;

teha kohtuasjas lõplik otsus ning tühistada komisjoni otsus;

mõista komisjonilt välja menetluskulud Euroopa Kohtus.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse esimeses väites, mis koosneb kahest põhiosast, leiab apellant, et Üldkohus rikkus ELTL artikli 105 lõiget 1 koostoimes ELTL artikliga 102, kuna Üldkohus otsustas, et:

Komisjon ei teinud ilmset viga, kui ta hindas, et Euroopa Liidu huvi asja edasi uurida on väike, ning lükkas kaebuse madala prioriteedi tõttu tagasi. See väide jaguneb neljaks konkreetseks väiteosaks, mis tuginevad Üldkohtu õiguslikule veale ja milles leitakse, et: i) komisjon ei teinud ilmset viga, kui ta leidis, et on vähetõenäoline, et väidetav rikkumine tuvastatakse; ii) komisjon ei teinud ilmset viga, kui ta järeldas, et vajaliku uurimise ulatus on ebaproportsionaalne väidetava rikkumise olemasolu tuvastamise tõenäosusega; iii) komisjon ei teinud ilmset viga, kui ta ei hinnanud väidetava rikkumise mõju siseturu toimimisele, ning iv) vastuvõetamatud on kõik muud liidu huvi hindamise tingimused peale nende, mida komisjon võttis arvesse.

Katuseakende kaks turustuskanalit (investeeringute müük ja muu müük) ei ole samaväärsed teenused.

Apellatsioonkaebuses teises väites, mis koosneb kahest osast, leiab apellant, et Üldkohus on õigusnormide vale tõlgendamise tõttu rikkunud õigust heale haldusele (Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 41), õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (harta artikkel 47) ning ELTL artiklit 102, kuna Üldkohus leidis, et:

komisjoni menetluse kestus ja sisulise otsuse puudumine ei mõjutanud Fakro võimalust oma põhiõigusi kaitsta;

käesolevas asjas ei rikkunud komisjon erapooletuse põhimõtet ja sellest tulenevalt ei põhinenud järeldus, et juhtumi uurimiseks puudub ELi huvi, diskrimineerivatel alustel.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei andnud soovitavat toimet (effet utile) ELTL artiklile 102 koostoimes ELL artikli 17 lõikega 1, ELL artikliga 105, hea halduse põhimõttega ja õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, kuna Üldkohus leidis, et komisjon ei olnud ainupädev menetlust läbi viima ja et komisjon ei olnud kohustatud analüüsima, kas Fakro saab tõhusalt kaitsta oma vastavaid õigusi, mida hõlmab komisjonile esitatav kaebus, samas kui Fakro pidi oma õiguste kaitsmiseks võtma paralleelselt komisjoni menetlusega kasutama õiguskaitsevahendeid nende liikmesriikide konkurentsiasutustes ja kohtutes, mille territooriumil väidetavad rikkumised aset leidsid.

Apellatsioonkaebuse neljandas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus ELTL artiklit 296, kuna kohus tõlgendas seda sätet valesti ja oli arvamusel, et komisjon ei rikkunud kohustust esitada nõuetekohased põhjendused nn kontramärkide ja allahindluste kohta.

____________