Kohtuasi C-165/16
Toufik Lounes
versus
Secretary of Sate for the Home Department
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court))
Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – ELTL artikkel 21 – Direktiiv 2004/38/EÜ – Soodustatud isikud – Topeltkodakondsus – Liidu kodanik, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, säilitades oma päritoluriigi kodakondsuse – Liidu kodaniku kolmanda riigi kodanikust pereliikme elamisõigus selles liikmesriigis
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 14. novembri 2017. aasta otsus
1. Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Subjektid – Liidu kodaniku pereliikmetest kolmanda riigi kodanikud, kes elavad liidu kodaniku kodakondsusjärgses liikmesriigis – Välistamine – Liidu kodanik, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, säilitades oma päritoluriigi kodakondsuse – Mõju puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 3 lõige 1, artikli 7 lõige 1 ja artikli 16 lõige 1)
2. Liidu kodakondsus – Asutamislepingu sätted – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Liidu kodaniku pereliikmetest kolmanda riigi kodanikud, kes elavad liidu kodaniku kodakondsusjärgses liikmesriigis – Liidu kodanik, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, säilitades oma päritoluriigi kodakondsuse – Tuletatud elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis – Tingimused
(ELTL artikli 21 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 7 lõige 1 ja artikli 16 lõige 1)
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus Euroopa Liidu kodanik on kasutanud oma liikumisvabadust, liikudes muusse riiki kui oma kodakondsusliikmesriik ja elades seal selle direktiivi artikli 7 lõike 1 või artikli 16 lõike 1 alusel, ja on hiljem omandanud selle liikmesriigi kodakondsuse, säilitades samas ka oma päritolukodakondsuse, ning on mitu aastat hiljem abiellunud kolmanda riigi kodanikuga, kellega ta jätkuvalt elab selle liikmesriigi territooriumil, ei ole sellel kolmanda riigi kodanikul kõnealuses liikmesriigis tuletatud elamisõigust nimetatud direktiivi sätete alusel.
Direktiivi artikli 3 lõike 1 sõnastusest tuleneb nimelt, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad ja sellega antud õigustega soodustatud isikud on kõik liidu kodanikud, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, „mille kodanikud nad ei ole“, ja nende artikli 2 punktis 2 määratletud pereliikmed, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega (kohtuotsus, 12.3.2014, O. ja B., C‑456/12, EU:C:2014:135, punkt 38).
Lisaks, kuigi selle direktiivi eesmärk on hõlbustada ja tugevdada liidu kodanike õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil kasutamist, ei muuda see tõsiasja, et see eesmärk puudutab nähtuvalt direktiivi artikli 1 punktist a selle õiguse kasutamise tingimusi (kohtuotsused, 5.5.2011, McCarthy, C‑434/09, EU:C:2011:277, punkt 33, ja 12.3.2014, O. ja B., C‑456/12, EU:C:2014:135, punkt 41). Nõnda on Euroopa Kohus sedastanud, et kuivõrd rahvusvahelises õiguses kehtiva põhimõtte kohaselt ei saa riik keelata omaenda kodanikel oma territooriumile siseneda ja sinna jääda ning neil on seal seega tingimusteta elamisõigus, ei reguleeri see direktiiv liidu kodaniku elamist liikmesriigis, mille kodanik ta on.
Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et direktiiv 2004/38 ei ole P. N. Ormazabali olukorrale enam kohaldatav alates hetkest, kui ta Ühendkuningriigis naturaliseeriti. Seda järeldust ei väära ei asjaolu, et P. N. Ormazabal kasutas oma liikumisvabadust, liikudes Ühendkuningriiki ja elades seal, ega asjaolu, et ta säilitas lisaks Briti kodakondsusele ka Hispaania kodakondsuse. Need kaks asjaolu ei muuda nimelt seda, et alates Briti kodakondsuse omandamisest ei ela P. N. Ormazabal enam „liikmesriigis, mille [kodanik ta] ei ole“ direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, ja et ta ei kuulu seetõttu enam selles sättes mainitud „soodustatud isikute“ hulka.
Käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 37 viidatud kohtupraktikat arvestades ei kuulu selle mõiste alla ka tema kolmanda riigi kodanikust abikaasa T. Lounes, kellel ei ole Ühendkuningriigis seega tuletatud elamisõigust sama direktiivi alusel.
(vt punktid 34, 36, 37, 42, 43, 44, 62 ja resolutsioon)
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus Euroopa Liidu kodanik on kasutanud oma liikumisvabadust, liikudes muusse riiki kui oma kodakondsusliikmesriik ja elades seal selle direktiivi artikli 7 lõike 1 või artikli 16 lõike 1 alusel, ja on hiljem omandanud selle liikmesriigi kodakondsuse, säilitades samas ka oma päritolukodakondsuse, ning on mitu aastat hiljem abiellunud kolmanda riigi kodanikuga, kellega ta jätkuvalt elab selle liikmesriigi territooriumil, ei ole sellel kolmanda riigi kodanikul kõnealuses liikmesriigis tuletatud elamisõigust nimetatud direktiivi sätete alusel. Siiski võib ta niisuguse elamisõiguse saada ELTL artikli 21 lõike 1 alusel tingimustel, mis ei tohi olla rangemad nendest, mis on direktiiviga 2004/38 ette nähtud samasuguse elamisõiguse andmiseks liidu kodaniku pereliikmest kolmanda riigi kodanikule, kui liidu kodanik on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, asudes elama liikmesriiki, mille kodanik ta ei ole.
Käesoleval juhul tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida sisuliselt väidab Ühendkuningriik, ei saa liikmesriigi sellise kodaniku olukorda, kes nagu P. N. Ormazabal on kasutanud oma liikumisvabadust, liikudes teise liikmesriigi territooriumile ja elades seal seaduslikult, samastada puhtalt liikmesriigi sisese olukorraga ainuüksi asjaolu tõttu, et see kodanik on selle elamise jooksul omandanud lisaks oma päritolukodakondsusele ka vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse.
Õigused, mis ELTL artikli 21 lõikest 1 liikmesriikide kodanikele tulenevad, hõlmavad õigust elada vastuvõtvas liikmesriigis tavalist pereelu, elades seal koos oma pereliikmetega (vt analoogia alusel kohtuotsus, 25.7.2008, Metock jt, C‑127/08, EU:C:2008:449, punkt 62). Asjaolu, et liikmesriigi kodanik, kes on liikunud teise liikmesriiki ja elab seal, omandab seejärel lisaks oma päritolukodakondsusele ka selle liikmesriigi kodakondsuse, ei tohi kaasa tuua sellest õigusest ilmajäämist, sest nii kaotaks ELTL artikli 21 lõige 1 oma kasuliku mõju.
Liidu kodanikele ELTL artikli 21 lõikega 1 antud õiguste kasuliku mõju tagamiseks on nõutav, et sellises olukorras nagu P. N. Ormazabal olev kodanik saaks vastuvõtvas liikmesriigis jätkata sellest sättest tulenevate õiguste kasutamist ka pärast seda, kui ta on lisaks päritolukodakondsusele omandanud selle liikmesriigi kodakondsuse, täpsemalt et ta saaks elada pereelu oma kolmanda riigi kodanikust abikaasaga tänu abikaasale antavale tuletatud elamisõigusele.
(vt punktid 49, 52, 53, 60, 62 ja resolutsioon)