ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)

6. detsember 2001(*)

Ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise kord – Otsus 97/803/EÜ – Suhkru import – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise hagi – Vastuvõetavus – Saadud kogemuste pöördumatus – Proportsionaalsuse põhimõte – Õiguskindlus

Kohtuasjas T‑43/98,

Emesa Sugar (Free Zone) NV, asukoht Oranjestad (Aruba), esindaja: advokaat G. van der Wal, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Huber ja G. Houttuin,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: T. Van Rijn, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

Hispaania Kuningriik, esindajad: M. López-Monís Gallego ja R. Silva de Lapuerta, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

ja

Prantsuse Vabariik, esindaja: K. Rispal-Bellanger, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astujad,

mille esemeks on nõue tühistada nõukogu 24. novembri 1997. aasta otsus 97/803/EÜ, millega muudetakse vahehindamisel otsust 91/482/EMÜ ülemeremaade ja ‑territooriumide Euroopa Majandusühendusega assotsieerimise kohta (EÜT L 329, lk 50), ning kahju hüvitamise nõue,

EUROOPA ÜHENDUSTE

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees J. Azizi, kohtunikud K. Lenaerts ja M. Jaeger,

kohtusekretär: ametnik J. Plingers,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. mai 2001. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        EÜ artikli 3 punkti r (muudetuna EÜ artikli 3 lõike 1 punkt s) kohaselt hõlmab ühenduse tegevus ülemeremaade ja -territooriumide (ÜMT) assotsieerimist selleks, „et laiendada kaubandust ning ühiselt edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut”.

2        Aruba on ÜMT osa.

3        ÜMT assotsieerimist ühendusega reguleerib EÜ asutamislepingu neljas osa.

4        EÜ asutamislepingu artikli 131 teine ja kolmas lõik (muudetuna EÜ artikli 182 teine ja kolmas lõik) sätestavad:

„Assotsieerimise eesmärk on edendada nende maade ja territooriumide majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning sisse seada tihedad majandussidemed nende ja ühenduse kui terviku vahel.

Kooskõlas käesoleva lepingu preambulis esitatud põhimõtetega on assotsieerimise eesmärk eelkõige edendada nimetatud maade ja territooriumide elanike huve ja jõukust, et nad saavutaksid majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu, mille poole nad püüdlevad.”

5        EÜ asutamislepingu artiklis 132 (nüüd EÜ artikkel 183) on loetletud rida eesmärke, sealhulgas see, et liikmesriigid kohaldavad „oma kaubavahetuses nende maade ja territooriumidega sama režiimi, mida nad käesolevast lepingust tulenevalt kasutavad üksteise suhtes”.

6        EÜ asutamislepingu artikli 133 lõige 1 (muudetuna EÜ artikli 184 lõige 1) näeb ette, et ÜMT-lt pärinevate liikmesriikidesse imporditavate kaupade tollimaksud kaotatakse täielikult vastavalt liikmesriikidevaheliste tollimaksude järkjärgulisele kaotamisele kooskõlas nimetatud lepingu sätetega.

7        EÜ asutamislepingu artikkel 136 (muudetuna EÜ artikkel 187) sätestab:

„Nimetatud maade ja territooriumide ühendusega assotsieerimise üksikasjad ja menetluse käesoleva lepingu jõustumisele järgneva viieaastase algperioodi kohta määrab rakenduskonventsioon, mis on lisatud käesolevale lepingule.

Enne eelmises lõigus märgitud konventsiooni aegumist määrab nõukogu omandatud kogemuste ja käesolevas lepingus esitatud põhimõtete alusel ühehäälselt kindlaks sätted järgnevaks perioodiks.”

8        Nõukogu võttis 25. veebruaril 1964 asutamislepingu artikli 136 teise lõigu alusel vastu otsuse 64/349/EMÜ ÜMT Euroopa Majandusühendusega assotsieerimise kohta (EÜT 1964, 93, lk 1472). See otsus pidi alates 1. juunist 1964, mil jõustus 20. juulil 1963 Yaoundé’s allkirjastatud sisekokkulepe ühenduse abi rahastamise ja haldamise kohta, asendama asutamislepingule lisatud ja viieks aastaks sõlmitud ÜMT Euroopa Majandusühendusega assotsieerimise rakenduskonventsiooni.

9        Pärast mitmeid samasisulisi otsuseid võttis nõukogu 25. juulil 1991 vastu otsuse 91/482/EMÜ ÜMT Euroopa Majandusühendusega assotsieerimise kohta (EÜT L 263, lk 1; edaspidi „ÜMT otsus”), mis selle artikli 240 lõike 1 kohaselt kehtib 10 aastat alates 1. märtsist 1990. Artikli 240 lõike 3 punktid a ja b näevad siiski ette, et hiljemalt esimese viieaastase perioodi lõppedes kehtestab nõukogu vajaduse korral komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt teiseks viieaastaseks perioodiks lisaks ühenduse finantsabile need muudatused, mis tuleb ÜMT Euroopa Majandusühendusega assotsieerimises teha. Nii võttis nõukogu 24. novembril 1997 vastu otsuse 97/803/EÜ, millega muudetakse vahehindamisel ÜMT otsust (EÜT L 329, lk 50; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

10      ÜMT otsuse esialgse redaktsiooni artikli 101 lõige 1 sätestas:

„ÜMT-st pärit kaubad imporditakse ühendusse vabastatuna imporditollimaksudest ja samaväärse toimega maksudest.” [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

11      Sama otsuse artikkel 102 nägi ette:

„Ühendus ei kohalda ÜMT‑st pärinevate kaupade importimisele koguselisi piiranguid ega samaväärse toimega meetmeid.”

12      ÜMT otsuse artikli 108 lõike 1 esimene taane viitab päritolustaatusega kaupade mõiste ja sellega seonduva halduskoostöö meetodite määratlemiseks selle otsuse II lisale (edaspidi „II lisa”), mis määratleb päritolustaatusega kaupade mõiste ja sellega seonduva halduskoostöö meetodid. Selle lisa artikli 1 kohaselt loetakse kaup ÜMT-st, ühendusest või Aafrika, Kariibi mere saarte ja Vaikse ookeani riikidest (edaspidi „AKV riigid”) pärinevaks, kui see on täielikult seal valmistatud või seda on seal piisavalt töödeldud.

13      II lisa artikli 3 lõikes 3 loetletakse sellised tööd või töötlemised, mida käsitatakse ebapiisavatena, et anda ÜMT-st pärinevale kaubale päritolustaatus.

14      II lisa artikli 6 lõige 2 sätestab siiski:

„Kui täielikult […] AKV riikides valmistatud kaubad on läbinud töö või töötlemise ÜMT-s, loetakse need täielikult ÜMT-s saaduiks või toodetuiks.”

15      Vastavalt II lisa artikli 6 lõikele 4 kohaldatakse eelmises punktis tsiteeritud ehk „AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni” reeglit „ÜMT-s teostatud mis tahes töö või töötlemise suhtes, sealhulgas artikli 3 lõikes 3 loetletud toimingute suhtes”.

16      Vaidlustatud otsusega piirati AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamist ÜMT päritolu suhkru suhtes.

17      Nõukogu selgitab vaidlustatud otsuse seitsmendas põhjenduses:

„võttes arvesse, et [ÜMT] otsusega kõigile ÜMT kaupadele kehtestatud vaba turulepääs ning AKV ja ÜMT päritolu toodete puhul kumulatsiooni säilitamine on viinud selleni, et on tuvastatud konfliktioht kahe ühenduse poliitika – ÜMT areng ja põllumajanduspoliitika – vahel; et häired, mis ühenduse turul on esinenud mõne ühisele turukorraldusele allutatud toote puhul, on mitmel korral viinud kaitsemeetmete võtmiseni; et uute häirete ennetamiseks tuleb võtta meetmed, mis loovad soodsa keskkonna korrakohaseks kaubavahetuseks ja on kooskõlas ühise põllumajanduspoliitikaga”. [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

18      Sel eesmärgil lisati vaidlustatud otsusega ÜMT otsusesse muu hulgas artikkel 108b, mis lubab AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni kindlaksmääratud aastase suhkrukoguse suhtes. Artikli 108b lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1. […] II lisa artiklis 6 ette nähtud AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon on lubatud 3000 tonni suhkru suhtes aastas.

2. Lõikes 1 viidatud AKV/ÜMT kumulatsiooni reegli rakendamisel käsitatakse ÜMT toodete päritolu saamiseks piisavana suhkru vormimist tükkideks või selle värvimist.”

 Asjaolud ja menetlus

19      6. veebruaril 1997 asutatud hageja käitab alates 1997. aasta aprillist suhkrutehast Aruba saarel ja ekspordib suhkrut ühendusse. Hageja enese sõnul on tema tehase minimaalne võimsus 34 000 tonni suhkru töötlemine aastas. Suhkrut ei toodeta Arubal, hageja ostab valge suhkru AKV riikides tegutsevatest roosuhkru rafineerimistehastest. Ostetud suhkur veetakse Arubale, kus see enne ühendusse eksportimist läbib töö või töötlemise, et sellele laieneks AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon.

20      Nendel asjaoludel esitas hageja 10. märtsil 1998 Esimese Astme Kohtu kantseleisse käesoleva hagi, mille ese on vaidlustatud otsuse tühistamise nõue ja kahju hüvitamise nõue.

21      10. aprillil 1998 Esimese Astme Kohtu kantseleis registreeritud eraldi dokumendiga esitas hageja EÜ asutamislepingu artikli 185 (nüüd EÜ artikkel 242) alusel taotluse vaidlustatud otsuse artikli 1 punktide 28, 30, 32 ja 60 täitmise peatamiseks kuni Esimese Astme Kohtu poolt sisulise otsuse tegemiseni, ja teise võimalusena EÜ asutamislepingu artikli 186 (nüüd EÜ artikkel 243) alusel taotluse sobivate ajutiste meetmete kohaldamiseks.

22      Esimese Astme Kohu president jättis 14. augusti 1998. aasta määrusega kohtuasjas T‑43/98 R: Emesa Sugar vs. nõukogu (EKL 1998, lk II‑3055) need taotlused rahuldamata.

23      Hispaania Kuningriik, komisjon ja Prantsuse Vabariik taotlesid Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 115 alusel Esimese Astme Kohtu kantseleisse vastavalt 7. mail, 4. ja 15. juunil 1998 esitatud avaldustega luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Hispaania Kuningriigi taotlus rahuldati 7. juuli 1998. aasta määrusega ning komisjoni ja Prantsuse Vabariigi taotlused 9. juuli 1998. aasta määrustega. Hispaania Kuningriik ja komisjon esitasid menetlusse astuja seisukohad vastavalt 20. novembril ja 22. detsembril 1998 ning kohtuasja pooltel paluti esitada nende seisukohtade kohta oma märkused.

24      Euroopa Kohtu presidendi 17. detsembri 1998. aasta määrusega kohtuasjas C‑363/98 P(R): Emesa Sugar vs. nõukogu (EKL 1998, lk I‑8787) rahuldati hageja esitatud apellatsioonkaebus, tühistati eespool punktis 22 viidatud määrus kohtuasjas Emesa Sugar vs. nõukogu ja saadeti kohtuasi lahendamiseks Esimese Astme Kohtule.

25      Seejärel määras Esimese Astme Kohtu president ajutiste meetmete kohaldamise kohtuasjas T‑44/98 R II (Esimese Astme Kohtu presidendi 30. aprilli 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑44/98 R II: Emesa Sugar vs. nõukogu, EKL 1999, lk II‑1427, ja 29. septembri 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑44/98 R II: Emesa Sugar vs. nõukogu, EKL 1999, lk II‑2815). Ajutiste meetmete tõttu otsustati, et kohtuasjas T‑44/98 R II ei ole vaja enam otsust teha (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑44/98 R II: Emesa Sugar vs. nõukogu, EKL 2000, lk II-1941).

26      Arrondissementsrechtbank te ’s-Gravenhage (Madalmaad) president palus EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) alusel Euroopa Kohtul teha otsus vaidlustatud otsuse kehtivuse küsimuses (kohtuasi C‑17/98).

27      Esimese Astme Kohus peatas 11. veebruari 1999. aasta määrusega menetluse käesolevas kohtuasjas, kuni Euroopa Kohus on kohtuasjas C‑17/98 otsuse teinud.

28      Euroopa Kohus otsustas 8. veebruari 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑17/98: Emesa Sugar (EKL 2000, lk I‑675; edaspidi „kohtuotsus Emesa”), et esitatud küsimuste uurimine ei olnud toonud ilmsiks asjaolusid, mis võiksid mõjutada vaidlustatud otsuse kehtivust.

29      29. veebruari 2000. aasta kirjas paluti pooltel esitada oma märkused menetluse jätkamise kohta käesolevas asjas.

30      Hageja väitis oma 31. märtsi 2000. aasta kirjas, et kohtuotsus Emesa põhines faktivigadel. Peale selle oli see otsus tema arvates tehtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 6 rikkudes, kuna Euroopa Kohtu menetluses ei olnud hageja saanud esitada oma märkusi kohtujuristi ettepaneku kohta. Hageja palus Esimese Astme Kohtul jätkata kirjalikku menetlust ja paluda pooltel esitada kohtuotsuse Emesa põhiküsimuse kohta oma märkused.

31      Nõukogu oma 29. märtsi kirjas ja komisjon oma 24. märtsi 2000. aasta kirjas väitsid, et arvestades asjaolu, et Euroopa Kohus on oma otsuses kohtuasjas Emesa kinnitanud vaidlustatud otsuse kehtivust, oli hagi ese ära langenud.

32      Hageja tegi 24. mai 2000. aasta kirjas ettepaneku, et kohtuotsuse Emesa põhiküsimuse kohta esitataks täiendavad märkused. Hageja esitas need märkused 9. oktoobril 2000 ning nõukogu ja komisjon esitasid nende suhtes oma märkused 21. veebruaril 2001.

33      Esimese Astme Kohus (kolmas koda) otsustas ettekandja ettekande põhjal avada suulise menetluse. Kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitati pooltele mõned küsimused, millele nad vastasid ettenähtud tähtajal.

34      Poolte kohtukõned ning vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 15. mai 2001. aasta kohtuistungil.

 Poolte nõuded

35      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus või tühistada see vähemalt osas, millega esiteks muudetakse ÜMT otsuse artikleid 101, 102 ja 108 ning II lisa artiklit 6, ja teiseks lisatakse ÜMT otsusesse uus artikkel 108b (vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid 27–32);

–        tunnistada ühendus vastutavaks kahju eest, mis hagejale on tekitatud selle tõttu, et alates 1. detsembrist 1997 on ÜMT päritolu suhkru import ühendusse vaidlustatud otsuse mõju tõttu takistatud või piiratud;

–        kohustada pooli nimetatud kahju suuruses kokkuleppele jõudma ning juhul, kui kokkulepet ei saavutata, jätkata menetlust Esimese Astme Kohtu poolt kindlaksmääratava aja jooksul, et teha kindlaks selle kahju suurus või vähemalt mõista ühenduselt välja kahjuhüvitis hagiavalduses märgitud esialgses summas, mida tuleb hiljem täpsustada, või viimase võimalusena mõista ühenduselt välja kahjuhüvitis, mille Esimese Astme Kohus määrab kindlaks hea õigusemõistmise tava kohaselt ja millele lisandub viivisintress;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

36      Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:

–        lükata tühistamisnõuded vastuvõetamatuse tõttu tagasi või teise võimalusena jätta nad põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta kahju hüvitamise nõuded põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt;

–        juhul, kui Esimese Astme Kohus tunnistab vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid 27–32 tühiseks, selgitada, milliseid tühistatud normide tagajärgi tuleb säilitada ajani, mil nõukogu viib nimetatud otsuse käesolevas kohtuasjas tehtava otsusega kooskõlla.

37      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või vähemalt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta kahju hüvitamise hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

38      Hispaania Kuningriik palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Tühistamisnõuete vastuvõetavus

 Poolte argumendid

39      Nõukogu ja komisjon vaidlustavad tühistamisnõuete vastuvõetavuse. Nende sõnul on vaidlustatud otsus üldkohaldatav seadusandlik meede, mida kohaldatakse kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes. Igal juhul ei puuduta vaidlustatud otsus hagejat EÜ asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu (muudetuna EÜ artikli 230 neljas lõik) tähenduses isiklikult.

40      Hageja väidab vastu, et vaidlustatud otsus on otsus asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu tähenduses. Ta lisab, et vaidlustatud otsus puudutab teda nimetatud sätte tähenduses otseselt ja isiklikult või vähemalt puudutavad teda selle otsuse sätted, millega muudeti ÜMT otsuse artikleid 101, 102 ja 108 ning II lisa artiklit 6, ja millega lisati sellesse otsusesse artikkel 108b.

41      Otsus puudutab hagejat otseselt, kuna vaidlustatud otsus või vähemalt selle eelmises punktis loetletud sätted ei jäta neid sätteid kohaldavatele liikmesriigi ametiasutustele mingisugust kaalutlusruumi. Peale selle puudutab vaidlustatud otsus – või vähemalt eespool viidatud sätted – teda isiklikult seetõttu, et ta on olukorras, mis eristab teda kõigist teistest ettevõtjatest (Euroopa Kohtu 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑309/89: Codorniu vs. nõukogu, EKL 1994, lk I‑1853). Hageja väidab sellega seoses, et ta on ainus ÜMT suhkrutootja, kes vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetluses endast kui huvitatud isikust selgelt märku andis.

42      Seejärel rõhutab hageja, et kuulub nende väheste ÜMT‑s asutatud suhkrutootmise ettevõtjate hulka, kelle olukorda nõukogu oleks enne ÜMT otsuse muutmist pidanud uurima. Hageja tuletab sellega seoses meelde, et on teinud olulisi investeeringuid ning võtnud AKV riikide suhkrutarnijate ees pikaajalisi kohustusi (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 207, punkt 28, ja Esimese Astme Kohtu 14. septembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑480/93 ja T‑483/93: Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2305, punkt 74). Komisjoni liige Fischler ise möönis oma 18. detsembri 1997. aasta kirjas, et vaidlustatud otsusega ÜMT otsusesse tehtud muudatused on asenduslahendus kaitsemeetmete asemel, mida oleks võidud võtta ÜMT otsuse artikli 109 alusel. Nendel asjaoludel oleks nõukogu pidanud arvestama hageja huvidega (eespool viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punktid 76 ja 77). Kui ühendus oleks vormiliselt võtnud kaitsemeetmeid, oleks ta pidanud arvestama nende meetmete võimalike tagajärgedega ÜMT‑s asutatud ettevõtjatele. Hageja leiab, et vormilise erinevusega, mis eristab kaitsemeetmeid struktuurilisest piirangust, ei kaasne ühtegi erinevust selles osas, mil määral komisjon peab ÜMT‑s asutatud ettevõtjate huvisid arvesse võtma.

43      Komisjoni kohustus võtta arvesse tagajärgi, mis vastuvõetaval õigusaktil võivad teatud isikute olukorrale olla, tuleneb üldiselt asutamislepingu preambulist, ÜRO hartast ja asutamislepingu artikli 131 kolmandast lõigust.

44      Seejärel märgib hageja, et vaidlustatud otsusega ÜMT päritolu suhkru impordile kehtestatud koguseline piirang ning nende tööde ja töötlemistoimingute piiramine, mis võivad AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli alusel anda ÜMT päritolu, ohustavad otseselt tema olemasolu ja äritegevust. Kohtuistungil rõhutas ta, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli ta ainus Arubal asutatud suhkrutootmise ettevõtja. Ta leiab, et tema olukord on sarnane hageja olukorraga Euroopa Kohtu 16. mai 1999. aasta otsuses kohtuasjas C‑358/89: Extramet Industrie vs. nõukogu (EKL 1999, lk I‑2501).

45      Lõpuks leiab hageja, viidates Esimese Astme Kohtu 17. juuni 1998. aasta otsusele kohtuasjas T‑135/96: UEAPME vs. nõukogu (EKL 1998, lk II‑2335, punkt 89), et vaidlustatud otsust ei ole mingil viisil demokraatlikult kontrollitud. Ei ole konsulteeritud ei Euroopa Parlamendiga ega ÜMT‑ga. Nendel tingimustel oleks nõukogu pidanud arvestama ÜMT erilise olukorraga (eespool viidatud kohtuotsus UEAPME vs. nõukogu, punkt 90).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

46      Tuleb tõdeda, et kuigi vaidlustatud otsus on nimetatud „otsuseks”, on see üldakt, kuna seda kohaldatakse kõigile asjaomastele ettevõtjatele. Asjaolu, et ÜMT otsusesse vaidlustatud otsusega lisatud artikkel 108b puudutas konkreetselt hagejat, piirates niisuguse suhkru importi ühendusse, millele laienes AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuse normatiivset laadi, kuna kõnealune norm on adresseeritud kõigile suhkru ÜMT‑st ühendusse eksportimisega tegelevatele ettevõtjatele. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et võimalus teha suurema või väiksema tõenäosusega kindlaks nende ettevõtjate arv või koguni identifitseerida ettevõtjad, kellele akti kohaldatakse, ei ole piisav selleks, et seada kahtluse alla akti normatiivne laad, kui on selge, et seda akti kohaldatakse objektiivse õigusliku või faktilise olukorra alusel, mis on aktis selle eesmärgist lähtudes kindlaks määratud (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Codorniu vs. nõukogu, punkt 18, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. nõukogu, punkt 65).

47      Vaidlustatud otsuse üldkohaldatavus ei välista siiski seda, et see akt ei võiks mõnda füüsilist või juriidilist isikut asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu tähenduses otseselt ja isiklikult puudutada (vt eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Codorniu vs. nõukogu, punkt 19, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punkt 66).

48      Tuleb märkida, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt, kuna see otsus ei jäta seda kohaldavatele liikmesriigi ametiasutustele mingisugust kaalutlusruumi (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punkt 63).

49      Mis puutub küsimusse, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult, siis tuleb meelde tuletada, et üldkohaldatav akt puudutab füüsilist või juriidilist isikut isiklikult üksnes siis, kui see akt mõjutab sellist isikut mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab (vt 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223; Esimese Astme Kohtu 30. septembri 1997. aasta määrus kohtuasjas T‑122/96: Federolio vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1559, punkt 59, ja 29. aprilli 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑120/98: Alce vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1395, punkt 19).

50      Asjaolu, et vaidlustatud otsus mõjutab hageja majandustegevust, ei võimalda teda asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu tähenduses kõigist teistest ettevõtjatest eristada, kuna tema objektiivselt määratletud olukord on sarnane mis tahes teise ÜMT suhkruturul tegutseva või seal tulevikus tegutseda kavatseva ettevõtjaga (eespool punktis 49 viidatud määrus Federolio vs. komisjon, punkt 67). Sellega seoses tuleb märkida, et hageja kinnitas ise oma hagiavalduses (punkt 207), et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli ÜMT‑s (eelkõige Curaçaos) kaks või kolm ettevõtjat, kes tegutsesid suhkrutööstuses. Peale selle selgitas ta, et pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist asus Arubal tegutsema uus suhkrutööstuse ettevõtja Rica Foods. Nendel asjaoludel ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta on saanud erakordset kahju, mis eristab teda kõigist teistest ettevõtjatest eespool punktis 44 viidatud kohtuasja Extramet Industrie vs. nõukogu tähenduses.

51      Hageja kinnitab siiski, et nõukogul oli seadusest tulenev kohustus enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist uurida tema erilist olukorda.

52      Oluline on meelde tuletada, et kui ühenduse institutsioonil on konkreetsete sätete alusel kohustus võtta arvesse vastuvõetava õigusakti mõju teatud isikute olukorrale, siis see asjaolu eristabki neid isikuid kõigist teistest (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon, punktid 28–31, ja 26. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑152/88: Sofrimport vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑2477, punktid 11–13, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punkt 67).

53      Siiski tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud nõukogu ühegi ühenduse õigusnormi alusel kohustatud hageja erilist olukorda arvesse võtma. Sellega seoses peab rõhutama, et vaidlustatud otsust ei saa käsitada ÜMT otsuse artikli 109 kohaldamisalasse jääva kaitsemeetmena (vt tagapool punktid 107–112). Seega ei ole kaitsemeedet võtvale institutsioonile nimetatud sättes ette nähtud kohustus – võtta arvesse asjaomaste ettevõtjate erilist olukorda (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punkt 72) – antud juhul kohaldatav. Igal juhul tuleb rõhutada, et ettepanku nõukogu otsuseks 96/C 139/01, millega muudetakse vahehindamisel ÜMT otsust, esitas komisjon nõukogule 16. veebruaril 1996 ja see ettepanek nägi esialgu ette AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli täielikku kehtetuks tunnistamist AKV riikidest pärineva suhkru suhtes (vt tagapool punkt 94). Isegi kui komisjon oleks tahtnud, ei oleks ta saanud arvesse võtta hageja erilist olukorda, kuna sel ajal ei olnud 6. veebruaril 1997 asutatud hagejat veel olemas.

54      Asjaolu, et hageja on teinud investeeringuid ja sõlminud tarnelepinguid, on tema enda majanduslik valik, mille ta tegi enda ärihuvidest lähtudes (Esimese Astme Kohtu 30. jaanuari 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑49/00: Iposea vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑163, punkt 34). Niisugune olukord, mis tuleneb iga suhkrutöötlemises tegutseva ettevõtja tavapärasest tegevusest, ei erista hagejat teistest ettevõtjatest asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu tähenduses.

55      Mis puutub hageja sekkumisse vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud menetlusse, siis tuleb märkida, et ükski ühenduse õigusnorm ei kohustanud nõukogu ÜMT otsuse muutmisel järgima menetlust, milles hagejal oleks olnud õigus olla ära kuulatud. Seega ei anna hageja nimetatud sekkumine talle kaebeõigust asutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu alusel (Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑38/99–T‑50/99: Sociedade Agrícola dos Arinhos jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑585, punkt 48).

56      Lõpuks tuleb veel lisada, et asjaolu, et vaidlustatud otsust ei ole mingil viisil demokraatlikult kontrollitud, ei võimalda jätta kohaldamata asutamislepingu artikli 173 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse kriteeriume (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. mai 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑345/00 P: FNAB jt vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑3811, punkt 40).

57      Eeltoodut arvestades tuleb tühistamisnõuded tunnistada vastuvõetamatuteks.

 Kahju hüvitamise nõue

 Sissejuhatavad märkused

58      Hageja kinnitab, et tema tühistamisnõuetes kirjeldatud ühenduse õiguse rikkumine on tekitanud talle kahju ja sellega kaasneb ühenduse lepinguväline vastutus.

59      Tuleb meelde tuletada, et ühenduse lepinguvälise vastutuse valdkonnas tunnustatakse õigust kahju hüvitamisele siis, kui on täidetud kolm kumuleeruvat tingimust: rikutud õigusnormi eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi, rikkumine on piisavalt selge ning ühenduse poolt toime pandud rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos (vt selle kohta Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punkt 42).

60      Seega tuleb uurida, kas hageja tühistamisväited puudutavad niisuguste normide rikkumisi, mis annavad eraõiguslikele isikutele õigusi.

61      Hageja esitab oma tühistamisnõuete toetuseks viis väidet. Esimene väide käsitleb „lukkupanemise põhimõtte” rikkumist, mille kohaselt ÜMT‑le nende järkjärgulise ühendusega assotsieerumise käigus antud soodustusi ei saa ühendus enam kahtluse alla seada. Teine väide käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Kolmas väide käsitleb ÜMT otsuse artikli 240 rikkumist ning neljas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist. Viies väide käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 190 (nüüd EÜ artikkel 253) rikkumist.

62      Hageja isegi ei väida, et kolmandas ja viiendas väites käsitletavad ühenduse õiguse rikkumised puudutavad norme, mis annavad eraõiguslikele isikutele õigusi. Ta väidab oma hagiavalduses (punkt 180) vaid seda, et niisugusteks normideks on „lukkupanemise põhimõte” (esimene väide), proportsionaalsuse põhimõte (teine väide) ja õiguskindluse või õiguspärase ootuse kaitse põhimõte (neljas väide).

63      Mis puutub viiendasse väitesse, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et asutamislepingu artikli 190 rikkumine ei too kaasa ühenduse lepinguvälist vastutust (Euroopa Kohtu 15. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 106/81: Kind vs. EMÜ, EKL 1982, lk 2885, punkt 14, 16. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑119/88: AERPO jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑2189, punkt 20; Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑489/93: Unifruit Hellas vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑1201, punkt 41). Mis puutub kolmandasse väitesse, mis käsitleb väidetavat ÜMT otsuse artikli 240 rikkumist selle tõttu, et nõukogu ei olnud selle sätte alusel enam ajalist pädevust vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks, siis on raske ette kujutada, et see säte võiks kujutada endast õigusnormi, mis annab eraõiguslikele isikutele õigusi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑282/90: Vreugdenhil vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑1937, punktid 20–25). Igal juhul on Euroopa Kohus juba kohtuotsuses Emesa (punkt 33) otsustanud, et vaidlustatud otsus ei olnud vastu võetud ÜMT otsuse artiklit 240 rikkudes ja et hageja ei esitanud kohtuotsuse selle osa kohta oma 9. oktoobri 2000. aasta täiendavates märkustes mingisugust seisukohta.

64      Samas on eraõiguslikele isikutele õigusi andvateks õigusnormideks teises väites viidatud proportsionaalsuse põhimõte (eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Unifruit Hellas vs. komisjon, punkt 42) ja neljandas väites viidatud õiguspärase ootuse kaitse põhimõte (Euroopa Kohtu 19. mai 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑104/89 ja C‑37/90: Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1992, lk I‑3061, punkt 15). Mis puutub esimeses väites käsitletavasse „lukkupanemise põhimõttesse”, siis kõigepealt tuleb uurida, kas tegemist on ühenduse õiguse põhimõttega ja seejärel vajaduse korral kontrollida, kas on tegemist õigusnormiga, mis annab eraõiguslikele isikutele õigusi.

65      Sellest tuleneb, et kahju hüvitamise nõude puhul tuleb analüüsida vaid esimest, teist ja neljandat väidet.

 Väide „lukkupanemise põhimõtte” rikkumise kohta

66      Hageja kinnitab, et asutamislepingu neljanda jao sätted, eelkõige artiklid 132, 133 ja 136, tõlgendatuna koosmõjus järjestikuste ÜMT otsustega kehtestatud acquis communautaire’iga, näevad ette „lukkupanemise põhimõtte”. See põhimõte takistab ÜMT‑le järkjärgulise assotsieerumise käigus antud soodustuste kahtluse alla seadmist mõne hilisema ühenduse otsusega.

67      Kohtuotsuses Emesa (punktid 38 ja 39) otsustas Euroopa Kohus:

„38      [...] [K]uigi niisugune dünaamiline ja järkjärguline protsess nagu ÜMT assotsieerumine ühendusega eeldab seda, et nõukogu võtab arvesse tänu varasematele otsustele saadud kogemusi, […] peab nõukogu sellest hoolimata asutamislepingu artikli 136 teise lõigu alusel meetmeid võttes arvestama ühel ajal nii asutamislepingu neljandas jaos sätestatud põhimõtetega kui ka teiste ühenduse õiguse põhimõtetega, sealhulgas nendega, mis käsitlevad ühist põllumajanduspoliitikat.

39      Kaaludes asutamislepingus sätestatud erinevaid eesmärke ja võttes üldiselt arvesse varasemate otsuste põhjal saadud kogemusi, võib nõukogu – kellel on selleks ulatuslik kaalutlusõigus, mis vastab talle EÜ asutamislepingu artiklitega 40 (muudetuna EÜ artikkel 34), 41 ja 42 (muudetuna EÜ artiklid 35 ja 36), 43 (muudetuna EÜ artikkel 37) ja 137 pandud poliitilisele vastutusele – vajaduse korral olla sunnitud vähendama mõnda varem ÜMT‑le antud soodustust.”

68      Sellest tuleneb, et ühenduse ja ÜMT vahelistes suhetes ei ole absoluutset „lukkupanemise põhimõtet”. Tegelikult võib nõukogu „vajaduse korral” olla sunnitud vähendama mõnda varem ÜMT‑le antud soodustust (kohtuotsus Emesa, punkt 39).

69      Edasi tuleb märkida, et Euroopa Kohus uuris tema valduses oleva toimiku materjalide põhjal seda, kas pärast seda, kui nõukogu oli kaalunud ÜMT assotsieerumise ja ühise põllumajanduspoliitika eesmärke, võis ta põhjendatult järeldada, et AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamist oli vaja piirata.

70      Nii otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Emesa (punktid 40–42):

„40      Antud juhul on selge, et selle suhkrukoguse, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, vähendamine 3000 tonnini aastas kujutab endast ÜMT otsusega võrreldes piirangut. Kuid kui oli tõendatud, et päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamine suhkrusektoris võis tuua kaasa olulisi häireid ühise turukorralduse toimimises […], oli nõukogul pärast ÜMT assotsieerumise ja ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kaalumist õigus tema kaalutlusõiguse ulatust piiravaid ühenduse õiguse põhimõtteid arvestades võtta kõik meetmed nende häirete lõpetamiseks või vähendamiseks, kaasa arvatud varem ÜMT-le antud soodustuste kehtetuks tunnistamine või piiramine.

41      Nii tuleb toimida […] eriti juhul, kui asjaomased soodustused on ühenduse turukorralduse eeskirjadega võrreldes erakorralised. Nii on reegli puhul, mis võimaldab AKV‑st pärit toodetel saada pärast teatavaid töötlemistoiminguid ÜMT päritolu.

42      Tuleb lisada, et ÜMT otsuse muutmine ei toonud varem kehtinud korraga võrreldes kaasa mitte ainult kitsendusi või piiranguid, kuna nagu kinnitab komisjon, ilma et talle selles osas vastu vaieldaks, ÜMT‑le anti mitmeid soodustusi ühenduses asutamise (ÜMT otsuse muudetud redaktsiooni artiklid 232 ja 233a) ja kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise valdkonnas (artikkel 233b) ning seoses võimalustega osaleda ühenduse programmides (artikkel 233c). Lisaks selle suurenes ühenduse poolt ÜMT‑le antav finantsabi 21% (artikkel 154a).”

71      Kohtuotsuse Emesa sellest osast selgub, et Euroopa Kohus on seisukohal, et antud kohtuasja asjaoludel ei olnud nõukogul mitte ainult õigus piirata AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamist, nagu ta tegi, vaid ta oleks võinud selle ÜMT päritolu suhkrule antud soodustuse ka hoopis kehtetuks tunnistada.

72      Siiski möönis Euroopa Kohus hageja sõnul otsuse punktides 40–42, et isegi „vajaduse korral” (kohtuotsus Emesa, punkt 39) võiks nõukogu varem ÜMT‑le antud soodustust vähendada ainult siis, kui kõnealune eelis oli erakorraline ja kui see vähendamine kompenseeritakse teistes valdkondades. Kuid AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegel ei ole erakorraline. Selle reegli väidetavat erakorralisust ei tule hinnata mitte „ühenduse turukorralduse eeskirjadest lähtudes”, vaid lähtudes tavapärastest päritolureeglitest, erinevatest impordirežiimidest ja ÜMT eelisseisundist. Lisaks kritiseerib hageja seda, et Euroopa Kohus ei uurinud, kas kompenseerimine teiste valdkondade raames tegelikult tasakaalustas ÜMT suhkrutööstuses vaidlustatud otsusega põhjustatud kriisi.

73      Kuna hageja ei väida isegi seda, et Euroopa Kohus oleks oma hinnangus tuginenud puudulikele andmetele, siis ei pea Esimese Astme Kohus seda hinnangut kahtluse alla seadma.

74      Peale selle tuleb märkida, et hageja argumentatsioon põhineb kohtuotsuse Emesa punktide 40–42 valel tõlgendusel. Tegelikult ei otsustanud Euroopa Kohus, et nõukogu võis vähendada ÜMT‑le antud eelist vaid siis, kui see eelis on erakorraline ja kui selle vähendamine kompenseeritakse teiste valdkondade raames. Kohtuotsusest tuleneb, et nõukogul oli õigus ÜMT‑le varem antud soodustust – antud juhul AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamine – vähendada või isegi see kehtetuks tunnistada, kuna „[selle] reegli kohaldamine suhkrusektoris võis tuua kaasa olulisi häireid ühise turukorralduse toimimises” (kohtuotsuse punkt 40).

75      Rõhutamaks vaidlustatud otsuse õigustatust ja tasakaalustatust, lisab Euroopa Kohus, et antud soodustus on erakorraline ja nõukogu andis vaidlustatud otsusega mitmeid soodustusi teistes valdkondades (kohtuotsus Emesa, punktid 41 ja 42).

76      Siiski ei viita Euroopa Kohus oma otsuses Emesa mitte üheski punktis „kompensatsioonile”. Kohtuotsuse punktis 42 märgib Euroopa Kohus, et „ÜMT‑le [anti] mitmeid soodustusi”, mida hageja ei ole vaidlustanud.

77      Mis puutub küsimusse, kas AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegel annab ÜMT ettevõtjatele erakorralise soodustuse, siis tuleb meelde tuletada, et tavapäritolureeglite kohaselt saab toode teatava riigi päritolu, kui toode on täielikult selles riigis valmistatud või toodet on seal piisavalt töödeldud (nõukogu 27. juuni 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 802/68 kaupade päritolu mõiste ühise määratluse kohta (EÜT L 148, lk 1) artiklid 4 ja 5 ning II lisa artiklid 1–3).

78      Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja poolt eksporditud suhkur ei ole täielikult ÜMT‑s valmistatud. Tegelikult on tegemist AKV riikidest imporditud suhkruga. Peale selle ei ole vaidlustatud seda, et hageja poolt eksporditud suhkrut ei töödeldud Arubal niisugusel määral, et kõnealune toode oleks saanud ÜMT päritolu tavapäritolureegli kohaselt.

79      Hageja eksporditud suhkrut saab ÜMT päritolu suhkruna käsitada vaid AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reeglit kohaldades. Selle reegli kohaselt annavad AKV riikide päritolu kaubale erandkorras ÜMT päritolu minimaalsed ÜMT‑s tehtud töötlemistoimingud, ja seda isegi siis, kui need toimingud on sõnaselgelt II lisa artikli 3 lõikes 3 nimetatud kui ebapiisavaid selleks, et anda ÜMT-st pärinevale kaubale päritolustaatus. Kuna tooteid, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, võib ühendusse importida tollimaksuvabalt, tuleb tunnistada, nagu Euroopa Kohus rõhutab, et see päritolureegel annab ÜMT ettevõtjatele erakorralise soodustuse (kohtuotsus Emesa, punt 41).

80      Hageja kinnitab oma esimeses väites veel seda, et nõukogu rikkus asutamislepingu artikli 133 lõiget 1, piirates sellise suhkru impordi, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, 3000 tonnini. Muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikes 1 ette nähtud ülempiir kujutab hageja arvates endast nimetatud sättega keelatud koguselist piirangut. Kuigi ÜMT otsusest tulenev kord kahjustab ühenduse teisi huvisid, on nõukogul asutamislepingu artikli 136 teise lõigu kohaselt kohustus arvestada „saadud kogemustega”.

81      Tuleb siiski tõdeda, et Euroopa Kohus lükkas selle argumendi juba kohtuotsuses Emesa tagasi järgmiste põhjendustega:

„45      Ilma et oleks vaja käsitleda küsimust selle kohta, kas muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artiklis 108b sätestatud tariifikvooti võib lugeda koguseliseks piiranguks ja küsimust selle kohta, kas AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni kord annab kõnealustele kaupadele ÜMT päritolu, et nende suhtes saaks kohaldada asutamislepingu artikli 133 lõikes 1 viidatud impordirežiimi, tuleb tõdeda, et kõnealust kaupa võib tariifikvoodist suuremas koguses importida ainult siis, kui sellelt tasutakse tollimaks.

46      Asutamislepingu artikli 133 lõige 1 näeb ÜMT päritolu kauba ühendusse importimisel siiski ette täieliku tollimaksude kaotamise „vastavalt liikmesriikidevaheliste tollimaksude järkjärgulisele kaotamisele kooskõlas käesoleva lepingu sätetega”.

47      Selles osas tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et suhkrukaubanduse puhul leidis ühendusesisene tariifide kaotamine aset alles pärast selle toote ühise turukorralduse kehtestamist, millega kaasnes ühise välistariifi kehtestamine koos samaaegse kõikides liikmesriikides kohaldatava miinimumhinna kindlaksmääramisega eelkõige selleks, et välistada konkurentsimoonutused. Kuna ÜMT‑l ja ühendusel puudub ühine põllumajanduspoliitika, ei saa konkurentsimoonutuste või ühenduse turu häirete vältimiseks võetavaid meetmeid, mis võivad olla ka tariifikvoodi vormis, ainuüksi nende vastuvõtmise fakti tõttu käsitada asutamislepingu artikli 133 lõikega 1 vastuolus olevatena.

48      Mis puutub küsimusse, kas muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artiklis 108b kindlaks määratud tariifikvoot on kooskõlas asutamislepingu artikli 136 teise lõiguga, siis tuleb tõdeda, et see säte näeb sõnaselgelt ette, et nõukogu peab toimima „saadud kogemuste ja käesolevas lepingus esitatud põhimõtete alusel”. Nagu Euroopa Kohus otsustas [11. veebruari 1999. aasta] kohtuotsuse [C‑390/95 P:] Antillean Rice Mills jt vs. komisjon [EKL 1999, lk I‑769] punktis 37, on nimetatud põhimõtete hulgas ka need, mis puudutavad ühist põllumajanduspoliitikat.

49      Järelikult ei saa nõukogule ette heita, et ta arvestas asutamislepingu artikli 136 teise lõigu rakendamisel ka ühise põllumajanduspoliitika nõuetega.

50      Eeltoodust tuleneb, et asutamislepingu artikli 133 lõiget 1 ja artikli 136 teist lõiku arvestades ei saa ÜMT otsuse artiklis 108b ette nähtud meetme kehtivust seada kahtluse alla selle tõttu, et sellega kehtestatakse kvoot niisuguse suhkru impordile, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni kord.”

82      Eeltoodust tuleneb, et esimene väide tuleb täielikult tagasi lükata.

83      Ilma et oleks vaja otsustada küsimuse üle, kas esimene väide puudutab õigusnormi, mis annab eraõiguslikele isikutele õigusi, tuleb tõdeda, et selle väite analüüsimisel ei ilmnenud, et ühendus oleks tegutsenud viisil, mis oleks võinud kaasa tuua ühenduse vastutuse.

 Väide õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta

84      Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Ta tuletab meelde, et artikli 108b lõike 1 lisamisega ÜMT otsusesse piiras nõukogu niisuguse suhkru importi ühendusse, millele laienes AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, 3000 tonnini aastas. Hageja ei saanud ÜMT otsuse sellist muudatust ette näha. Ta rõhutab sellega seoses, et ÜMT otsus võeti vastu kümneks aastaks ja selle artikli 240 lõike 3 kohaselt pidi ainus kavandatav muudatus tehtama 1. märtsil 1995. Peale selle pidi muudatuse korral see hageja sõnul tehtama asutamislepingu artikli 132 lõikes 1 sätestatud eesmärgil.

85      Hageja kinnitab veel, et ühenduse õiguse üldpõhimõtted kohustavad nõukogu võtma arvesse nende ettevõtjate huvisid, kes on kehtivate õigusnormide alusel teinud investeeringuid ja arendanud uusi tegevusalasid (Euroopa Kohtu 27. aprilli 1978. aasta otsus kohtuasjas 90/77: Stimming vs. komisjon, EKL 1978, lk 995; 16. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 84/78: Tomadini, EKL 1979, lk 1801; 28. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas 120/86: Mulder, EKL 1998, lk 2321, ja 11. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑368/89: Crispoltoni, EKL 1991, lk I‑3695).

86      Esimese Astme Kohus tuletab kõigepealt meelde, et nõukogu peab asutamislepingu artikli 136 teise lõigu alusel meetmeid võttes arvestama ühel ajal nii asutamislepingu neljandas jaos ja eelkõige artiklis 132 sätestatud põhimõtetega kui ka teiste ühenduse õiguse põhimõtetega, sealhulgas nendega, mis käsitlevad ühist põllumajanduspoliitikat (kohtuotsus Emesa, punkt 38). Veel tuleb meelde tuletada, et nõukogul, kellel on ÜMT assotsieerumise ja ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kokkusobitamisel ulatuslik kaalutlusõigus (kohtuotsus Emesa, punktid 39 ja 53), on õigus varem ÜMT‑le antud soodustusi vähendada või need isegi kehtetuks tunnistada, kui nende kohaldamine võib kaasa tuua olulisi häireid ühise turukorralduse toimimises (kohtuotsus Emesa, punkt 40).

87      Kuigi õiguspärase ootuse kaitse põhimõte kuulub ühenduse aluspõhimõtete hulka, ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust sellise olemasoleva olukorra säilimise osas, mida ühenduse institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades muuta (vt eelkõige Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑372/96: Pontillo, EKL 1998, lk I-5091, punktid 22 ja 23, ning kohtuotsus Emesa, punkt 34).

88      Seega oleks hoolikas ettevõtja pidanud ette nägema, et ÜMT otsust võidakse muuta ja mõni muudatus võib teatud juhtudel tähendada ÜMT‑le varem antud soodustuste kehtetuks tunnistamist või piiramist. Niisugune mõttekäik on veelgi tõenäolisem käesoleval juhul, mil asjaomased soodustused olid erakorralised (kohtuotsus Emesa, punktid 40 ja 41). Pealegi ei kohustanud ükski ühenduse õigusnorm nõukogu võtma arvesse turul juba tegutsevate ettevõtjate huvisid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑280/93: Saksamaa vs. nõukogu, EKL 1994, lk I‑4973, punkt 79).

89      Hageja ei saa tugineda ÜMT otsuse artikli 240 lõikele 3, mis näeb ette, et hiljemalt esimese viieaastase perioodi lõppedes teeb nõukogu vajadusel otsuse nende muudatuste kohta, mis tuleb ÜMT ühendusega assotsieerimises teha. See säte ei võta nõukogult ära talle otseselt asutamislepinguga antud pädevust muuta õigusakte, mille ta on asutamislepingu artikli 136 alusel vastu võtnud nimetatud lepingu artiklis 132 sätestatud eesmärkide täitmiseks (kohtuotsus Emesa, punkt 33).

90      Edasi märgib hageja, et tema otsus rajada Arubale suhkrutehas tehti alles pärast konsulteerimist Aruba ametiasutuste ja Madalmaade alalise esindusega Euroopa Liidu juures 1995. ja 1996. aastal.

91      Hageja ei saanud ette näha, et nõukogu kavatses piirata koguseliselt sellise suhkru importi, millele laienes AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon. Hageja rõhutab sealjuures asjaolu, et otsustusmenetlus nõukogus ei ole avalik. Ta oli arutelu asjaoludest Aruba ametiasutuste kaudu teada saanud alles alates 1997. aasta juulist.

92      Esimese Astme Kohus leiab siiski, et hageja ei too esile ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et ühenduse institutsioonid andsid talle kindlaid tagatisi, mille alusel tal oleks saanud tekkida põhjendatud ootus, et tema kavandatud suhkru ekspordi suhtes kohaldatav olemasolev AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni kord jääb kehtima.

93      Vastupidi, nagu Euroopa Kohus otsuses Emesa õigesti rõhutab, „selgub toimikust, et [hageja] valdas Arubal investeeringute tegemise ajaks piisavalt teavet selleks, et tavapäraselt hoolsa ettevõtjana ette näha, et liberaalset päritolu kumulatsiooni korda võidakse muuta piiravamaks” (kohtuotsuse punkt 36). Euroopa Kohus märgib sellega seoses, et „ettepanek [96/C 139/01] avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 10. mail 1996 ehk peaaegu aasta enne seda, kui [hageja] alustas Arubal tootmist” (kohtuotsuse punkt 36).

94      Ettepanek 96/C 139/01, millele Euroopa Kohus viitab, nägi muu hulgas ette AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kehtetuks tunnistamise AKV riikide päritolu suhkru suhtes. Mis puutub II lisasse, siis tegi komisjon ettepaneku lisada uus artikkel 6, mis sätestas, et AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reeglit ei kohaldata „harmoneeritud süsteemi gruppide 1–24 toodetele, mis […] pärinevad AKV riikidest”. Suhkur kuulub harmoneeritud süsteemi gruppi 17.

95      Sellest järeldub, et 1996. aasta mais ehk umbes üheksa kuud enne hageja asutamist ja üksteist kuud enne seda, kui ta asus suhkrut tootma (vt eespool punkt 19) avaldatud ettepanek 96/C 139/01 nägi ette hageja seisukohalt veel piiravama süsteemi kui muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikes 1, mis siiski võimaldab AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni 3000 tonni suhkru kohta aastas. 

96      Lõpuks väidab hageja, et vaidlustatud otsus rikub õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna see ei näe ÜMT‑s ÜMT otsuse muutmise ajal toimuva tegevuse jaoks ette mingisugust üleminekuperioodi ega ajutist korda. Antud juhul ei ole ühtegi ülekaalukat avalikku huvi, mis võiks õigustada seda, et ÜMT otsuse muudatusega ei kaasne üleminekumeetmeid (Euroopa Kohtu 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑183/95: Affish, EKL 1997, lk I‑4315, punkt 57).

97      Esimese Astme Kohus on juba otsustanud, et ükski ühenduse õigusnorm ei kohustanud nõukogu võtma arvesse turul juba tegutsevate ettevõtjate huvisid (vt eespool punkt 88).

98      Edasi leiab Esimese Astme Kohus, et hageja ei väida ka, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oleks tal olnud mõni suhkrusaadetis ühenduse poole teel, mille puhul oleks ta võinud õiguspäraselt eeldada, et see imporditakse ühendusse ilma piiranguteta (vt selle kohta eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Sofrimport vs. komisjon, punktid 16–21, ja Esimese Astme Kohtu 11. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑267/94: Oleifici Italiani vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1239, punktid 38–40).

99      Peale selle tuleb tõdeda, et komisjon võttis 17. detsembril 1997. aastal vastu määruse (EÜ) nr 2553/97 impordilitsentside väljaandmise kohta teatavate CN-koodide 1701, 1702, 1703 ja 1704 alla kuuluvate AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga toodete jaoks (EÜT L 349, lk 26). Määruse nr 2553/97 artiklist 8 aga selgub, et ÜMT otsuse artikli 108b lõiget 1 kohaldati alles alates 1. jaanuarist 1998 ning ajavahemikul 10. detsembrist 1997 kuni 31. detsembrini 1997 taotletud impordilitsentsid antakse välja kuni 3000-tonnisele kogusele. Peale selle ei ole vaidlustatud seda, et kõik enne 10. detsembrit 1997 esitatud impordilitsentsi taotlused on rahuldatud.

100    Seega järeldub sellest, et ühe kuu jooksul kehtis üleminekukord, mis oli helde selles mõttes, et 21 päeva jooksul 10.–31. detsembrini 1997 võidi importida 3000‑tonnine „aastane” kogus AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkrut.

101    Seega tuleb samuti tagasi lükata väide selle kohta, et puudus üleminekuperiood.

102    Eeltoodust tuleneb, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist käsitlev väide tuleb tagasi lükata. Selle väite analüüsimine ei tõendanud, et ühendus oleks rikkunud eraõiguslikele isikutele õigusi andvat õigusnormi.

 Väide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta

103    Hageja kinnitab esiteks, et nõukogul on kohustus omavahel kokku sobitada asutamislepingu artiklis 3 sätestatud erinevad eesmärgid, sealjuures ühenduse põllumajanduspoliitikat eelistamata (Euroopa Kohtu 23. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 68/86: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1988, lk 855, punkt 12, ja Euroopa Kohtu 12. juuli 1996. aasta määrus kohtuajas C‑180/96 R: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑3903, punkt 63). Antud juhul on nõukogu rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, eelistades ühist põllumajanduspoliitikat ÜMT huvidele.

104    Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Emesa ühelt poolt, et „nõukogu [peab] asutamislepingu artikli 136 teise lõigu alusel meetmeid võttes arvestama ühel ajal nii asutamislepingu neljandas jaos sätestatud põhimõtetega kui ka teiste ühenduse õiguse põhimõtetega, sealhulgas nendega, mis käsitlevad ühist põllumajanduspoliitikat” (kohtuotsuse punkt 38) ja teiselt poolt, et „[k]aaludes asutamislepingus sätestatud erinevaid eesmärke, [...] võib nõukogu [...] vajaduse korral olla sunnitud vähendama mõnda varem ÜMT‑le antud soodustust” (kohtuotsuse punkt 39).

105    Seega tuleb argument tagasi lükata. Edaspidi uuritakse, kas antud juhul ei teinud nõukogu AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru impordi piiramise „vajaduse” hindamisel ilmset hindamisviga (vt tagapool punktid 117–150).

106    Teiseks väidab hageja, et muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse, artikli 108b lõige 1 sisaldab ÜMT päritolu suhkru ühendusse importimise struktuurilist piirangut. See säte piirab 3000 tonnini AKV päritolu suhkru koguse, mille võib ühendusse importida pärast seda, kui see on saanud ÜMT päritolu II lisa artikli 6 tähenduses töö või töötlemistoimingu läbimise tulemusel. Hageja sõnul võib ÜMT impordi suhtes võtta ainult ajutisi piiravaid meetmeid ÜMT otsuse artikli 109 alusel tingimusel, et need meetmed piiravad ÜMT päritolu toodete ühendusse importimise vabadust „vaid erandlikult, osaliselt ja ajutiselt” (Euroopa Kohtu 26. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑430/92: Madalmaad vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑5197, ja 22. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑310/95: Road Air, EKL 1997, lk I‑2229, punktid 40 ja 41; eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punkt 95).

107    Kohtuotsusest Emesa (punkt 40) selgub siiski, et nõukogul on õigus struktuuriliselt vähendada varem ÜMT‑le antud soodustust, antud juhul AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamist suhkrusektoris, kui on tõendatud, et „[selle] reegli kohaldamine [selles] sektoris või[b] tuua kaasa olulisi häireid ühise turukorralduse toimimises”. Edaspidi uuritakse, kas nõukogu ei teinud ilmset hindamisviga selle ohu hindamisel, mida EKV/ÜMT kumulatsiooni reegel endast suhkruturu ühisele korraldusele kujutas (vt tagapool punktid 117–150).

108    Kolmandaks märgib hageja, et Fischleri 18. detsembri 1997. aasta kirjast oma esindajale ja komisjoni ametniku Soubestre’ 9. juuni 1997. aasta kirjast Madalmaade Kuningriigi alalisele esindajale selgub, et muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikes 1 sätestatud struktuuriline piirang on kehtestatud asenduslahendusena. Ta leiab, et kaitsemeetme asemel kehtestatud struktuuriline piirang peab vastama vähemalt samadele kriteeriumidele kui ÜMT otsuse artiklis 9 ette nähtud meetmed. Ei saa nõustuda sellega, et lõpliku struktuurilise piirangu kehtestamine on kaitsemeetme kehtestamisest lihtsam. Kuid antud juhul ei olnud ÜMT otsuse artikli 109 alusel kaitsemeetme võtmise tingimused täidetud.

109    Esimese Astme Kohus leiab siiski, et hageja poolt viidatud kaks kirja ei põhjenda tema argumentatsiooni.

110    Esiteks lükkas komisjon Soubestre’ allkirjaga kirjas Madalmaade ametiasutuste ettepaneku tagasi. Need ametiasutused olid välja pakkunud ÜMT päritolu suhkru jaoks miinimumekspordihindade süsteemi ja kaitsemeetmete menetluse kohandamise Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO) kohaldatavate õigusnormidega. Sellest kirjast ei tulene siiski, et nõukogu poolt vaidlustatud otsusega hiljem kehtestatud struktuuriline piirang kujutaks endast varjatud kaitsemeedet.

111    Teiseks on Fischleri 18. detsembri 1997. aasta kiri vastus hageja esindaja kirjale, milles viimane esitas põhjused, miks kaitsemeetmete võtmine ÜMT päritolu suhkru suhtes ei olnud vajalik. Fischler kiitis selle analüüsi heaks. Ta selgitas, et komisjonile ei tundunud kaitsemeetmed vaidlustatud otsuse vastuvõtmise tõttu antud hetkel vajalikud („safeguard measures seem, for the time being, unnecessary”). Siiski ei väitnud ta mingil moel seda, et vaidlustatud otsus on kaitsemeetme asemel vastu võetud asenduslahendus. Kirjast selgub vaid see, et vaidlustatud otsusega tehtud struktuuriline lahendus lõpetas häired ühenduse turul, nii et kaitsemeetmeid ei olnud vaja võtta.

112    Seega ei tõenda hageja viidatud kirjad seda, et muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikega 1 kehtestatud AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni piirang kujutaks endast varjatud kaitsemeedet või niisuguse meetme asemel vastu võetud asenduslahendust.

113    Igal juhul on Euroopa Kohus otsuses Emesa juba otsustanud, et „muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikes 1 sätestatud meede ei kujuta endast kaitsemeedet selleks, et erandlikult ja ajutiselt seista vastu kaubavahetuses ilmnenud erakorralistelele raskustele, mida tavakord ei võimalda vältida, vaid see muudab tavakorda ennast, lähtudes samadest kriteeriumidest nagu ÜMT otsuse vastuvõtmisel” ning et „niisugustel asjaoludel ei ole ÜMT otsuse […] artikli 109 alusel kaitsemeetmete võtmise tingimused asjakohased selleks, et hinnata [vaidlustatud] otsuse kehtivust” (kohtuotsuse punkt 61). Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et „[j]ärelikult ei olnud nõukogu muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artiklit 108b sõnastades kohustatud järgima ÜMT otsuse artikli 109 alusel kaitsemeetmete võtmisele kehtestatud erinõudeid” (kohtuotsuse punkt 62).

114    Seega tuleb kolmas argument samuti tagasi lükata.

115    Neljandaks kinnitab hageja, et muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõige 2 on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna suhkru jahvatamine (milling) ei kuulu nende tööde või töötlemistoimingute hulka, mida peetakse AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni kohaldamiseks piisavateks. Ta rõhutab sellega seoses, et muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõike 2 alusel piisab ÜMT päritolu saamiseks suhkru värvimisest, mis on vähem tähtis töö või töötlemistoiming kui jahvatamine.

116    See argument tugineb siiski vaidlustatud otsuse valel tõlgendusel. Nagu Euroopa Kohus otsuses Emesa (punktid 59 ja 60) rõhutab, „on artikli 108b lõikes 2 mainitud näitena vaid kaks töötlemistoimingut, mida võib käsitada piisavana selleks, et toode saaks ÜMT päritolu, kuid säte ei sisalda ammendavat sellekohast loetelu”, mistõttu „ei saa [hageja] põhjendatult väita, et [see] artikkel […] välistas jahvatamise päritolu kumulatsiooni kohaldamise seisukohalt asjakohaste töötlemistoimingute hulgast”.

117    Seega tuleb see argument tagasi lükata.

118    Viiendaks kinnitab hageja, et ühenduse suhkruturu olukorras ei olnud vaja piirata AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru importi 3000 tonnini aastas.

119    Sellega seoses otsustas Euroopa Kohus otsuses Emesa (punktid 53–58):

„53      Tuleb meelde tuletada, et valdkonnas, kus ühenduse institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus, nagu antud asjas, võib meedet pidada ebaseaduslikuks ainult siis, kui see on taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu. Seda ühenduse kohtu kontrolli piirangut rakendatakse eelkõige siis, kui nõukogu peab tegutsema erinevate huvide lepitajana ja peab seega tegema valikuid tema enese vastutusalasse kuuluvate poliitiliste valikuvõimaluste raames (vt [eespool viidatud] kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, […], punktid 90 ja 91; 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑44/94: Fishermen’s Organisations jt, EKL 1995, lk I‑3115, punkt 37, ja 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑150/94: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1998, lk I‑7235, punkt 87).

54      […] selles olukorras ei saa sedastada, et muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artiklis 108b sätestatud kvoodi kehtestamisega mindi ilmselt kaugemale, kui oli nõukogu taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik.

55      [Vaidlustatud] otsuse seitsmendast põhjendusest selgub selle kohta, et nõukogu kehtestas artikli 108b ühelt poolt selle tõttu, et ta oli tuvastanud, et „vaba turulepääs ning AKV ja ÜMT päritolu toodete puhul kumulatsiooni säilitamine” kujutasid endast „konfliktiohtu” kahe ühenduse poliitika – ÜMT arengu ja põllumajanduspoliitika – vahel, ning teiselt poolt selleks, et võtta arvesse seda, et „mõne ühisele turukorraldusele allutatud toote ühenduse turul esinenud tõsiseid häired on mitmel korral viinud kaitsemeetmete võtmiseni”.

56      Nagu toimikust selgub, esines ühenduses tarbitavaid koguseid arvestades [vaidlustatud] otsuse vastuvõtmise ajal ühenduse peedisuhkru tootmises ületootmine, millele lisandus AKV riikidest pärineva roosuhkru import, et rahuldada erinõudlust selle kauba järele ja täita ühendusele WTO lepingutest tulenevat kohustust importida teatud kogus suhkrut kolmandatest riikidest. Teisalt oli ühendus samuti kohustatud suhkrueksporti eksporditoetuste vormis ja nimetatud lepingute piires subsideerima. Neil tingimustel oli nõukogul õigus eeldada, et selle toote iga täiendav ühenduse turule pääsev kogus, isegi kui see on ühenduse tootmise suhtes minimaalne, oleks sundinud ühenduse institutsioone eksporditoetuse summasid ülaltoodud piirides tõstma või Euroopa tootjate kvoote vähendama, mis oleks häirinud niigi ebakindla tasakaaluga suhkruturu ühist korraldust ja oleks olnud vastuolus ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega.

57      Peale selle selgub nii eelotsusetaotlusest kui ka nõukogu ja komisjoni esitatud arvandmetest, et 3000‑tonnine aastane kvoot ei ole väiksem kui tavapäraselt ÜMT-st imporditavad suhkrukogused, kuna ÜMT ise seda toodet ei tooda. Kuna liiatigi saab AKV riikidest pärinev kaup ÜMT territooriumil vaid veidi lisaväärtust, siis sai [vaidlustatud] otsus ÜMT arengut vaid vähesel määral mõjutada. Välistada ei saanud ka seda, et päritolu kumulatsiooni reegli piiranguteta kohaldamine oleks toonud kaasa AKV riikide päritolu toodete kunstliku suunamise läbi ÜMT, et tuua ühenduse turule tollimaksuvabalt suurem kogus suhkrut, kui nende riikide puhul oli lepingutega tagatud.

58      Järelikult ei saa muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikes 1 AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru impordi suhtes sätestatud meedet pidada proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks.”

120    Hageja kritiseerib oma 9. oktoobri 2000. aasta märkustes seda kohtuotsuse osa teravalt.

121    Mis puutub kohtuotsuse Emesa punkti 55, siis hageja kinnitab, et Euroopa Kohus võttis oma hinnangu lähtepunktiks vaidlustatud otsuse seitsmendas põhjenduses toodud väited, seadmata neid kahtluse alla.

122    See argument tuleb tagasi lükata. Õigusakti seaduslikkuse kontroll eeldab selle akti põhjenduste arvessevõtmist. Hinnates seda, kas nõukogu rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, tuletas Euroopa Kohus oma otsuse punktis 55 meelde põhjendusi, mille nõukogu vaidlustatud otsuses AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru impordi piiramise põhjendamiseks esitas. Euroopa Kohus ei käsitanud neid väiteid siiski tõendatud asjaoludena. Ta uuris oma otsuse punktides 56 ja 57, kas vaidlustatud otsuse seitsmendas põhjenduses toodud väited ei põhine ilmsetel hindamisvigadel ja leidis, et see ei ole nii.

123    Edasi väidab hageja, et Euroopa Kohus tegi kohtuotsuse punktis 55 faktivigu, mis seab kahtluse alla järelduse, et vaidlustatud otsus ei rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.

124    Hageja selgitab sellega seoses, et enne vaidlustatud otsust ei ole AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru suhtes kunagi kaitsemeetmeid võetud. Pealegi oleks vale väita, et „mõne toote” suhtes võeti kaitsemeetmed. Tegelikult võeti niisugused meetmed vaid ÜMT päritolu riisi suhtes.

125    Tuleb siiski tõdeda, et ei nõukogu vaidlustatud otsuse seitsmendas põhjenduses ega ka Euroopa Kohtu kohtuotsuses Emesa ei ole väidetud, et ühendus oleks varem suhkru impordi piiramiseks kaitsemeetmeid võtnud. Vaidlustatud otsuse seitsmendat põhjendust tuleb mõista nii, et sarnaselt „mõne ühisele turukorraldusele allutatud toote [poolt] ühenduse turul [põhjustatud] tõsis[tele] häire[tele, mis] on mitmel korral viinud kaitsemeetmete võtmiseni,” võib häireid eeldada ka seoses suhkruga. Nõukogu sõnul õigustasid niisugused häired vastava struktuurilise meetme võtmist ja Euroopa Kohus nõustus oma otsuses selle hinnanguga.

126    Isegi kui varem oli kaitsemeetmeid võetud ainult ÜMT päritolu riisi suhtes, ei teinud nõukogu ühtegi ilmset hindamisviga, kui ta viitas kaitsemeetmete võtmisele seoses „mõne tootega”. Tegelikult puudutas näiteks kaitsemeede, millega seoses algatati eespool punktis 42 viidatud kohtuasi Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, erinevaid tooteid, nimelt erinevaid riisisorte, mis kuulusid CN-koodide 1006 30 21–1006 30 48 alla. Pealegi puudutab muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõige 1, mis näiliselt käsitleb vaid ühte toodet, tegelikult erinevaid tooteid ehk neid, „mis kuuluvad HS‑i tariifirubriikidesse 1701, 1702, 1703 ja 1704”.

127    Hageja sõnul tegi Euroopa Kohus faktivigu ka kohtuotsuse Emesa punktis 56.

128    Kui hagejat kohtuistungil selles suhtes küsitleti, siis ta selgitas, et ta vaidlustas Euroopa Kohtu hinnangu faktidele, mitte nende faktide sisulise paikapidavuse.

129    Hageja märgib selle kohta, et Euroopa Kohus rajas oma hinnangu AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru impordi piiramise vajadusele ja proportsionaalsusele kolmele asjaolule: vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ühenduse peedisuhkru tootmises ühenduses tarbitavate kogustega võrreldes esinenud ületootmisele, suures koguses suhkru importimisele sooduskorra alusel ja WTO lepingutest (edaspidi „WTO lepingud”) tulenevatele kohustustele.

130    Hageja leiab, et mis puutub ületootmisse, siis see on struktuuriline ja on alati eksisteerinud, isegi ÜMT otsuse vastuvõtmise ajal 1991. aastal. Seega on vale väita, nagu seda teeb Euroopa Kohus otsuse Emesa punktis 56, et ühenduse suhkruturu tasakaal oli ebakindel. Peale selle on sooduskorra alusel toimuva impordi maht alati tõusnud, ilma et ühendus oleks kuni 2000. või 2001. aastani pidanud vajalikuks oma tootlikkust vähendada. Niisugune hoiak on seletatav asjaoluga, et ühine turukorraldus tugineb isefinantseerimissüsteemile, mille kulud kannavad tarbijad.

131    Hageja arvates on ekslik mõelda, et ÜMT päritolu suhkru import toob kaasa samasuguse koguse eksportimise eksporditoetuste alusel. Nende kahe vahel ei toimi ühendatud anumate seadus, nagu komisjon ja nõukogu on väitnud (eespool punktis 25 viidatud 30. aprilli 1999. aasta määrus kohtuasjas Emesa Sugar vs. komisjon).

132    Peale selle on hageja arvates vale väita, et import ÜMT‑st, mis peagi ulatub kuni 100 000–150 000 tonnini aastas, kujutaks endast probleemi seoses ühenduse kohustustega, mis tulenevad WTO lepingutest. Pealegi möönis komisjon esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, et ühendusse eksporditakse eksporditoetuste alusel WTO lepingutes lubatust väiksem kogus suhkrut. Lisamarginaal ulatus 1995/1996–1997/1998 turustusaastatele vastaval ajavahemikul 1 120 000 tonnini (Esimese Astme Kohtu 8. oktoobri 1997. aasta määrus kohtuasjas T‑229/97 R: CEFS vs. nõukogu, EKL 1997, lk II‑1649). Komisjoni arvestuste kohaselt oli 1. juulil 1997 see lisamarginaal 998 200 tonni (eespool punktis 25 viidatud 30. aprilli 1999. aasta määrus kohtuasjas Emesa Sugar vs. komisjon, punkt 107). Turustusaastal 2000/2001 oli lisamarginaal veel suurem kui 400 000 tonni. Seega ei oleks väike impordikogus ÜMT-st saanud vähemalt kuni turustusaastani 2000/2001 takistada ühendusel tema WTO lepingustest tulenevate kohustuste täitmist. Hageja kinnitab veel, et ÜMT päritolu suhkru võib arvata selle suhkrukategooria alla, mis pärineb AKV‑st, kuna see hõlmab mõlemat päritolu. Tegemist on soodussuhkruga, millele ei laiene kohustused, mille ühendus on endale WTO lepingutega võtnud (vt „CXL-loend”, lk 1, joonealune märkus).

133    Hageja sõnul kujutab struktuuriline ületootmine ühenduse suhkrutööstuses endast selle tööstuse jaoks tõsist probleemi. Hageja sõnul ei ole varem kunagi mõeldud, et selle ületootmise tõttu, mis toimus vähemalt alates 1973. aastast, oleks vaja piirata sooduskorra alusel toimuvat suhkru importi ühendusse. Seega oli ebaproportsionaalne vähendada ÜMT päritolu suhkru importi vaidlustatud otsusega kuni 3000 tonnini aastal 1997, kui see import oleks vaevu ulatunud 10 000 tonnini ja kui ühendusel oleks sel ajal vastavalt WTO lepingutele olnud umbes 1 miljoni tonni suurune lisamarginaal ekspordil. Hageja märgib, et kui 1999. aastal ületas ÜMT päritolu suhkru import AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni tõttu 50 000 tonni, ei pidanud ühendus vajalikuks kehtestada piiranguid, vaid kehtestas miinimumhinnad.

134    Esimese Astme Kohus tuletab kõigepealt meelde, et kohtuotsuse Emesa punktis 40 tõdes Euroopa Kohus suhkrusektorile eelkõige kohtuotsuse punktis 56 antud hinnangu põhjal, et nõukogul oli õigus järeldada, et suhkru osas oli vaja piirata AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamisala, kuna niisuguse soodustuse kohaldamine selles sektoris „võis tuua kaasa olulisi häireid ühise turukorralduse toimimises”.

135    Kuna Esimese Astme Kohus ei pea seadma kahtluse alla Euroopa Kohtu hinnangut nendele asjaoludele, mille sisulist paikapidavust ei ole vaidlustatud (vt eespool punkt 128), uuritakse hageja poolt seoses kohtuotsuse Emesa punktiga 56 esitatud argumente, mis puudutavad eelkõige küsimust, kas nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta 1997. aastal leidis, et AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli piiranguteta kohaldamine „võis tuua kaasa olulisi häireid ühise turukorralduse toimimises”, vaid täiendava asjaoluna.

136    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli ühenduse suhkruhind kaks korda kõrgem kui maailmaturu hind. Vastuseks ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele kinnitas hageja, et AKV riikidest suhkrut ostes ei tule Arubal tollimaksu maksta. Kuna AKV päritolu suhkur, mida ÜMT‑s töödeldakse, saab AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamise tõttu ÜMT päritolu ja on selle alusel ühenduses tollimaksuvaba, tekitas märkimisväärne vahe maailmaturu ja ühenduse suhkruhindade vahel vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal tegeliku ohu AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooniga suhkru ühendusse ekspordi kasvuks.

137    Ka hageja ise möönis, et kuigi 1996. aastal eksporditi suhkrut, millele kohaldati AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni, ühendusse alla 3000 tonni, nägi ta ise ette, et kui vaidlustatud otsust ei oleks vastu võetud, oleks see eksport järgmistel aastatel ulatunud 100 000–150 000 tonnini. Nendes hinnangutes ei olnud arvesse võetud eeldatavat eksporti, vaid need põhinesid kahe olemasoleva ettevõtja ja nende kahe uue ettevõtja tootmismahul, kes pidid tegevust alustama vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal (vt ettekanne NEI, lk 85, punkt 6.5). Arvestades märkimisväärset vahet maailmaturu ja ühenduse suhkruhindade vahel, on siiski enam kui tõenäoline, et kui nõukogu ei oleks AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamist suhkru suhtes piiranud, oleks turule tulnud ka teisi ettevõtjaid.

138    Peale selle, nagu Euroopa Kohus rõhutab oma otsuse Emesa punktis 57, oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal vaieldamatu oht „AKV riikide päritolu toodete kunstliku[ks] suunamise[ks] läbi ÜMT, et tuua ühenduse turule tollimaksuvabalt suurem kogus suhkrut, kui nende riikide puhul oli lepingutega tagatud”. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaselt piisab selleks, et AKV tooteid saaks käsitada ÜMT toodetena ja et nad pääseksid ühenduse turule imporditollimaksuvabalt, väga lihtsatest töödest või töötlemistoimingutest (isegi niisugustest, mis tavaliselt kunagi ÜMT päritolu ei anna).

139    Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal eksisteeris tegelik oht, et selle suhkru eksport ühendusse, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, kasvab märkimisväärselt.

140    Mis puutub küsimusse, kas ekspordi paratamatu kasv oleks võinud häirida suhkruturu ühist korraldust, siis tuleb meelde tuletada, et hageja ei vaidlusta kohtuotsuse Emesa punktis 56 toodud faktiväiteid selle kohta, et „ühenduses tarbitavaid koguseid arvestades [esines] ühenduse peedisuhkru tootmises ületootmine” ja peale selle oli ühendus kohustatud „WTO lepingute[… alusel] importi[m]a teatud kogus[e] suhkrut kolmandatest riikidest”, millele lisandus veel „AKV riikidest pärineva roosuhkru import, et rahuldada erinõudlust selle kauba järele”. Arvestades seda, et ühenduse hinnatase oli maailmaturu hinnaga võrreldes kõrge, „oli ühendus samuti kohustatud suhkrueksporti eksporditoetuste vormis ja [WTO] lepingute piires subsideerima”.

141    Mis puutub hageja argumenti, mille kohaselt on suhkru ületootmine ühenduses struktuuriline ja eksisteeris juba 1991. aastal, kui AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegel vastu võeti, siis tuleb märkida, et suhkur ei ole ainus toode, mille suhtes seda reeglit kohaldatakse. Vastupidi, tegemist on üldise eelisega, mida laieneb kõikidele ÜMT-s töödeldud toodetele. Kui niisuguse eelise kohaldamine põhjustab või võib põhjustada teatud sektoris häireid, siis on ühendusel õigus võtta konkreetseid või struktuurilisi meetmeid selle probleemi lahendamiseks.

142    Euroopa Kohus leidis, et „nõukogul [oli] õigus eeldada, et selle toote iga täiendav ühenduse turule pääsev kogus, isegi kui see on ühenduse tootmise suhtes minimaalne, oleks sundinud ühenduse institutsioone eksporditoetuse summasid [WTO lepingutes sätestatud] piirides tõstma või Euroopa tootjate kvoote vähendama, mis oleks häirinud niigi ebakindla tasakaaluga suhkruturu ühist korraldust ja oleks olnud vastuolus ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega” (kohtuotsus Emesa, punkt 56).

143    Hageja seab asjaolude niisuguse hinnangu kahtluse alla. Tema sõnul ei eksisteerinud tegelikku ohtu, et ühenduse suhkruturul põhjustatakse häireid.

144    Kuid kui ühenduse suhkruturul, kus kehtib kaitstud hindade süsteem, ületab pakkumine siiski juba nõudmise, on mõistlik järeldada, et igasugune pakkumise impordi kaudu suurendamine võib tekitada häireid. Säilitamaks turu ebakindlat tasakaalu – mis on pigem kontrollitud tasakaalustamatus, kuna tasakaal saavutatakse vaid subsideeritud ekspordi abil –, tuleb sekkumishindu kas oluliselt langetada, et vähendada importi ja suurendada nõudlust, või vähendada ühenduse tootmist ja/või suurendada eksporti, mida tuleb ühenduse turu ja maailmaturu hindade erinevust arvestades subsideerida.

145    Arvestades AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli tulemusel tekkivat paratamatut ohtu, et suhkru import ühendusse kasvab märgatavalt (vt eespool punkt 139), oli mõistlik, et nõukogu otsustas pärast ÜMT ja ühise põllumajanduspoliitika huvide kaalumist selle reegli kohaldamist piirata, et pidurdada sellise ÜMT päritolu toote importi, mille ÜMT päritolu põhines vaid õiguslikul fiktsioonil.

146    Mis puutub hageja argumenti, mille kohaselt ühendus ekspordib teatud koguse suhkrut WTO lepingutes lubatust väiksema eksporditoetusega, siis tuleb märkida, et ei nõukogu ega Euroopa Kohus pole kinnitanud, et tollimaksuvaba impordi piiramist muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikega 1 õigustaks see, et ühendus ei saanud WTO lepingute alusel enam subsideeritava suhkruekspordi koguseid suurendada.

147    Tuleb märkida, et WTO lepingutes, eelkõige CXL-loendis, on subsideeritud suhkruekspordi suhtes sätestatud piirmäär. Samas ei ole neis mingisugust kohustust see lubatud kogus ammendada. WTO lepingute eesmärk on tegelikult subsideeritud ekspordi oluline vähendamine.

148    Seega ei saa järeldada, et nõukogu rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta otsustas piirata sellise suhkru importi, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, isegi juhul, kui ekspordi kasv, mille see import oleks võinud kaasa tuua, oleks jäänud WTO lepingutes kehtestatud ülemmäärast väiksemaks.

149    Hageja selgitab veel, et sellise suhkru import, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, ei peaks ühenduse tootmist mõjutama. Ta märgib, et ühenduse viimaste aastate tootmine on alati olnud madalam kui ühenduse kehtestatud tootmiskvoodid.

150    Siiski tuleb meelde tuletada, et hageja rõhutas kogu menetluse jooksul struktuurilist ületootmist ühenduse turul. Kohtuistungil viitas hageja veel kontrollikoja eriaruandele nr 20/2000 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT 2001, C 50, lk 1), millest selgub, et 1997. aastal oli ületootmine umbes 2 miljonit tonni. Seega sõltumata sellest, kas tootmiskvoodid olid täidetud, oli mõistlik järeldada, et kui suhkru import oleks AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamise tõttu märgatavalt kasvanud, oleks see häirinud ühenduse suhkruturgu, kus pakkumine ületab tunduvalt nõudmise.

151    Neil asjaoludel tuleb järeldada, et nõukogu võis põhjendatult leida, et suhkruturu ühise korralduse stabiilsuse kaitseks oli vaja piirata sellise suhkru importi, millele kohaldati AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni.

152    Veel tuleb uurida, kas nõukogu ei rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta piiras AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamise 3000 tonnini.

153    Siiski tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus on juba kohtuotsuses Emesa otsustanud, et muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikega 1 kehtestatud ülemmäära, nimelt AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni alusel toimuva impordi piiramist 3000 tonnini aastas, ei saa pidada proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks. Ta viitas sellega seoses oma otsuse punktis 57 eelkõige asjaolule, et „3000‑tonnine aastane kvoot ei ole väiksem kui tavapäraselt ÜMT-st imporditavad suhkrukogused, kuna ÜMT ise seda toodet ei tooda”, et vaidlustatud otsusest puudutatud tööstus „sai [ÜMT] arengut vaid vähesel määral mõjutada” ja et „päritolu kumulatsiooni reegli piiranguteta kohaldamine oleks toonud kaasa AKV riikide päritolu toodete kunstliku suunamise läbi ÜMT, et tuua ühenduse turule tollimaksuvabalt suurem kogus suhkrut, kui nende riikide puhul oli lepingutega tagatud”.

154    Hageja kritiseeris 9. oktoobri 2000. aasta kirjalikes märkustes ka seda kohtuotsuse Emesa osa. Kuna hageja argumendid puudutavad ainult Euroopa Kohtu hinnanguid vaidlustamata asjaoludele, siis uuritakse neid vaid täielikkuse huvides (vt eespool punkt 135).

155    Hageja rõhutab, et tavapärast ÜMT päritolu suhkru importi ei eksisteeri. Suhkrutööstus sai ÜMT‑s alguse just tänu AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reeglile. 1996. aastal oli eksport alla 3000 tonni, kuna ettevõtjad ei olnud veel täielikku tootmisvõimsust saavutanud. Neis tingimustes on arusaamatu 3000‑tonnise kvoodi õigustamine, nagu Euroopa Kohus seda kohtuotsuse Emesa punktis 57 tavapärasele impordile viidates teeb. Hageja märgib, et 3000‑tonnine kogus on väiksem kui tema ühe kuu toodang. Ta tuletab meelde, et Esimese Astme Kohtu president otsustas eespool punktis 25 viidatud 30. aprilli 1999. aasta määruses Emesa Sugar vs. komisjon, et hageja jätkusuutlikkuse tagamiseks oleks vajalik 15 000‑tonnine aastane ÜMT päritolu suhkruimpordi kogus. Hageja leiab, et isegi kui on vaja piirata sellise suhkru importi, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, oleks nõukogu pidanud vaidlustatud otsuses arvesse võtma ÜMT suhkrutööstuses juba tegutsevate ettevõtjate huvisid ja oleks pidanud kehtestama kvoodi sellisel tasemel, mis oleks neil ettevõtjatel võimaldanud turule jääda. Ta viitab sellega seoses seisukohale, mille nõukogu on teiste toodete, eelkõige isoglükoosi ja inuliini suhtes võtnud.

156    Esimese Astme Kohus tõdeb kõigepealt, et hageja möönab ise, et ÜMT‑s suhkrut ei toodeta. Kuid isegi kui seal suhkrut toodetaks, ei mõjutaks vaidlustatud otsus seda kuidagi, sest kui tegemist oleks II lisa artikli 2 tähenduses täielikult ÜMT‑s toimuva tootmisega, annaks see toodangule ÜMT päritolu.

157    Mis puutub ÜMT‑s „töödeldud” suhkrusse, siis tuleb meelde tuletada, et suhkur, mida tavapäritolureegli kohaselt piisavalt töödeldakse (vt eespool punkt 77), kujutab endast ÜMT päritolu suhkrut, mida võib ühendusse tuua tollimaksuvabalt ilma ühegi koguselise piiranguta.

158    Lisades ÜMT otsusesse artikli 108b lõike 1, kehtestas nõukogu vaid sellise suhkru impordi ülemmäära, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon; tegemist on AKV riikidest pärineva suhkruga, mis on läbinud ÜMT‑s töötluse, mis üldjuhul ei ole piisav selleks, et anda sellele ÜMT päritolu, kuid mida õigusliku fiktsiooni alusel siiski käsitatakse niisugust päriolu omavana.

159    Nõukogu kehtestas muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikes 1 sätestatud ülempiiri ligikaudu võrdsena nende kogustega, mille ulatuses vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal eksporditi suhkrut, millele kohaldati AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni.

160    Hageja kinnitab, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud aastatel imporditi ühendusse 2310 tonni suhkrut, millele kohaldati AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni. 1997. aasta kuue esimese kuu jooksul oli see kogus hageja sõnul 1404,3 tonni. Sellest järeldub, et nõukogu ei toiminud põhjendamatult, kui ta 1997. aasta novembris piiras AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kohaldamise 3000 tonnile aastas.

161    Mis puutub hageja argumenti, mille kohaselt ühenduse institutsioonid oleksid pidanud arvesse võtma asjaolu, et ÜMT suhkrutööstus oli alles algfaasis, siis tuleb märkida, et AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegel kehtib alates ÜMT otsuse vastuvõtmisest 1991. aastal. Hageja asutati alles 6. veebruaril 1997 ehk ajal, mil komisjon oli juba esitanud nõukogule ettepaneku tunnistada AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegel täielikult kehtetuks (vt eespool punkt 94).

162    Kui hageja jätkusuutlikkus sõltuks tõesti AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli kehtima jäämisest, nagu ta ise väidab, saaks tehtud investeeringut pidada täiesti järelemõtlematuks. Tegelikult on AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegel erandlik ja selle kehtetuks tunnistamisest suhkru osas oli teatatud juba enne hageja asutamist.

163    Kohtuistungil rõhutas hageja veel asjaolu, et kogu 1997. aasta jooksul imporditi suhkrut vaid 10 000 tonni. Kuna niisugune kogus ei saa ühenduse suhkruturgu häirida, siis oli muudetud redaktsioonis ÜMT otsuse artikli 108b lõikes 1 ette nähtud ülemmäära kinnitamine hageja arvates täiesti ebamõistlik.

164    Tuleb siiski meelde tuletada, et hageja ise kinnitab ühe hinnangu põhjal, mis ei võta arvesse potentsiaalset eksporti, et kui vaidlustatud otsust ei oleks vastu võetud, oleks sellise suhkru eksport, millele laieneb AKV/ÜMT päritolu kumulatsioon, ulatunud 100 000–150 000 tonnini aastas (vt eespool punkt 137). Kuid nagu juba tõdetud, oli nõukogu poolt mõistlik järeldada, et niisugune kogus võis ühenduse suhkruturgu häirida (vt selle kohta punktid 144 ja 145).

165    Hageja kritiseerib veel Euroopa Kohtu väidet kohtuotsuse Emesa punktis 57, mille kohaselt „[k]una […] AKV riikidest pärinev kaup [saab] ÜMT territooriumil vaid veidi lisaväärtust, siis sai [vaidlustatud] otsus viimaste arengut vaid vähesel määral mõjutada”.

166    Samas ei saa tegelikult eitada seda, et töötlemistoimingud, mis tavapäritolureeglite kohaselt annavad tootele ÜMT päritolu, mõjutavad selle olemust lisaväärtuse seisukohast rohkem kui töötlemistoimingud, mille alusel kohaldatakse AKV/ÜMT kumulatsiooni ning mis on lihtsad töötlemistoimingud. Peale selle ei loo viimati nimetatud töötlemistoimingud tavaliselt palju töökohti. Seega tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusest puudutatud tööstusharu tähtsus sai vaid vähesel määral ÜMT arengut mõjutada.

167    Seejärel märgib hageja, et vastupidi Euroopa Kohtu poolt otsuse punktis 57 väidetule ei ole tõendeid selle kohta, et AKV riikide päritolu tooteid suunati vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kunstlikult ümber.

168    Kuid nagu eespool punktis 138 juba tõdetud sai, oli niisuguse ümbersuunamise oht ühenduse ja maailmaturu suhkruhindade vahelise märkimisväärse vahe tõttu olemas.

169    Lõpuks avaldab hageja nördimust selle üle, et ÜMT päritolu suhkru importi koheldakse vähem soodsalt kui importi AKV riikidest või kolmandatest riikidest. Ta rõhutab, et AKV riikide ja kolmandate riikide päritolu suhkru import sooduskorra alusel on 1,7 miljonit tonni. Seda importi subsideerib EPATF 0,8 miljardi euroga aastas. Nimetatud summa ületab tunduvalt potentsiaalse ÜMT päritolu suhkru ekspordi subsiidiumi. Hageja rõhutab veel asjaolu, et ÜMT asub nende riikide hierarhia tipus, kellega Euroopa Liidul on sooduskohtlemisel põhinevad suhted. Seega peaks ÜMT päritolu toodetele laienema sooduskohtlemine.

170    See argument põhineb valel eeldusel. ÜMT päritolu tooted on täielikult tollimaksust vabastatud ja jäävad tollimaksuvabadeks ka edaspidi. Nõukogu piiras AKV/ÜMT päritolu kumulatsiooni reegli, millega omistatakse AKV toodetele õigusliku fiktsiooni kaudu ÜMT päritolu, kohaldamist 3000 tonni suhkru suhtes aastas.

171    Eeltoodust tuleneb, et ka väide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta tuleb tagasi lükata.

172    Kuna tühistamisväidete uurimisel ei ilmnenud tõendeid selle kohta, et oleks rikutud sellist õigusnormi, mis annab eraõiguslikele isikutele õigusi, ja ilma et kahte ülejäänud ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimust oleks vaja uurida, tuleb sedastada, et kahju hüvitamise nõue ei ole vastuvõetav.

173    Sellest tulenevalt tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

174    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt nõukogu taotlusele välja hagejalt.

175    Kodukorra artikli 87 lõike 4 kohaselt kannavad nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astunud komisjon, Hispaania Kuningriik ja Prantsuse Vabariik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud.

3.      Menetlusse astujad kannavad ise oma kohtukulud.

Azizi Lenaerts Jaeger

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. detsembril 2001 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

H. Jung       M. Jaeger

* Kohtumenetluse keel: hollandi.