ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
7. juuni 2023(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Otsuste tühistamise või kannete kustutamise menetlus – EUIPO tehtud ilmset viga sisaldava registrikande kustutamine – Määruse (EL) 2017/1001 artikli 103 lõige 1 – Ilmse vea puudumine
Kohtuasjas T‑519/22,
Société des produits Nestlé SA, asukoht Vevey (Šveits), esindajad: advokaadid A. Jaeger-Lenz, A. Lambrecht ja A-C. Salger,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: V. Ruzek,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus
European Food SA, asukoht Păntășești (Rumeenia), esindaja: advokaat I. Speciac,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president M. J. Costeira ning kohtunikud U. Öberg ja P. Zilgalvis (ettekandja),
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Société des produits Nestlé SA palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) esimese apellatsioonikoja 27. juuni 2022. aasta otsuse (asi R 894/2020‑1) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja esitas 20. novembril 2001 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) taotluse registreerida sõnaline tähis FITNESS ELi kaubamärgina vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) muudetud redaktsioonis (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) samuti muudetud redaktsioonis, mis on omakorda asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)).
3 Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29, 30 ja 32.
4 Kaubamärgitaotlus avaldati 6. jaanuari 2003. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 3/2003. Kaubamärk registreeriti 30. mail 2005 numbriga 2470326.
5 Menetlusse astuja European Food SA esitas 2. septembril 2011 vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse seoses kõigi sellega hõlmatud kaupadega.
6 Kehtetuks tunnistamise taotluses tugineti määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktile a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt a) koostoimes sama määruse artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c).
7 Tühistamisosakond lükkas 18. oktoobril 2013 kehtetuks tunnistamise taotluse tervikuna tagasi.
8 Menetlusse astuja esitas 16. detsembril 2013 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse. Kaebemenetluses esitas menetlusse astuja oma nõude toetuseks uusi tõendeid selle kohta, et sõnal „fitness“ on asjaomaseid kaupu kirjeldav sisu.
9 EUIPO neljanda apellatsioonikoja 19. juuni 2015. aasta otsusega asjas R 2542/2013‑4 jäeti kaebus rahuldamata. Täpsemalt, lükkas apellatsioonikoda tagasi hilinenult esitamise tõttu esimest korda talle esitatud tõendid ega võtnud neid arvesse.
10 Menetlusse astuja esitas neljanda apellatsioonikoja otsuse peale hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. augustil 2015.
11 Üldkohus tühistas 28. septembri 2016. aasta kohtuotsusega European Food vs. EUIPO – Société des produits Nestlé (FITNESS) (T‑476/15, EU:T:2016:568; edaspidi „esimene tühistav kohtuotsus“) neljanda apellatsioonikoja otsuse. Üldkohus järeldas, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et tõendeid, mille menetlusse astuja esimest korda apellatsioonikojas esitas, ei tohi arvesse võtta seetõttu, et need on esitatud hilinenult.
12 EUIPO esitas esimese tühistamisotsuse peale apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus jättis 24. jaanuari 2018. aasta kohtuotsusega EUIPO vs. European Food (C‑634/16 P, EU:C:2018:30; edaspidi „apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus“) apellatsioonkaebuse rahuldamata.
13 Teine apellatsioonikoda tühistas 6. juuni 2018. aasta otsusega asjas R 755/2018‑2 tühistamisosakonna otsuse. Täpsemalt leidis ta, et esimesest tühistavast kohtuotsusest ja apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest tuleneb, et ta oli kohustatud talle esitatud kaebuse läbi vaatama, võttes arvesse tõendeid, mille menetlusse astuja esitas asjas R 2542/2013‑4 esimest korda neljandas apellatsioonikojas. Neist tõenditest lähtudes asus apellatsioonikoda seisukohale, et vaidlusalune kaubamärk on kirjeldav ja sellel puudub täielikult eristusvõime.
14 Hageja esitas teise apellatsioonikoja otsuse peale hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. septembril 2018.
15 Üldkohus tühistas 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusega Société des produits Nestlé vs. EUIPO – European Food (FITNESS) (T‑536/18, ei avaldata, EU:T:2019:737; edaspidi „teine tühistav kohtuotsus“) teise apellatsioonikoja otsuse. Täpsemalt leidis Üldkohus, et teine apellatsioonikoda eksis, kui leidis, et esimesest tühistavast kohtuotsusest ja apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest tuleneb kohustus võtta arvesse tõendid, mille menetlusse astuja esitas esimest korda neljandas apellatsioonikojas.
16 Menetlusse astuja esitas teise tühistava kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus jättis 18. märtsi 2020. aasta kohtumäärusega European Food vs. EUIPO (C‑908/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:212) apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
17 EUIPO esimene apellatsioonikoda jättis 12. oktoobri 2021. aasta otsusega (edaspidi „2021. aasta otsus“) menetlusse astuja kaebuse rahuldamata. Ta asus neljandas apellatsioonikojas esitatud tõendite osas seisukohale, et menetlusse astuja ei põhjendanud piisavalt nende tõendite hilinenult esitamist ning seetõttu oli ta kohustatud oma kaalutlusõiguse alusel tegema keelduva otsuse ja jätma need arvesse võtmata.
18 Menetlusse astuja esitas 2021. aasta otsuse peale 24. detsembril 2021 hagi, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑799/21.
19 Apellatsioonikoda teavitas 15. veebruari 2022. aasta kirjaga pooli oma kavatsusest tühistada 2021. aasta otsus vastavalt määruse 2017/1001 artiklile 103.
20 Esimene apellatsioonikoda tühistas vaidlustatud otsusega 2021. aasta otsuse. Esiteks leidis ta, et ilmselgelt ekslik on selles otsuses esitatud seisukoht, et komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 50 lõike 1 kolmandat lõiku kohaldatakse analoogia alusel absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginevas kehtetuks tunnistamise menetluses, kuna apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest nähtub, et see säte ei ole kohaldatav absoluutsetel kehtetuks tunnistamise põhjustel põhinevas kehtetuks tunnistamise menetluses. Teiseks leidis apellatsioonikoda, et 2021. aasta otsuse punktides 57 ja 58 esitatud viide 22. septembri 2011. aasta kohtuotsusele Cesea Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Mangini & C. (Mangiami) (T‑250/09, ei avaldata, EU:T:2011:516) oli samuti ekslik, kuna selles kohtuotsuses tugineti määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikele 2, mis on erinorm, mida kohaldatakse konkreetselt kaubamärgi kasutamise tõendamise suhtes ja mida ei saa seega kehtetuks tunnistamise menetlusele üle kanda.
Poolte nõuded
21 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.
22 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt, kui korraldatakse kohtuistung.
23 Menetlusse astuja palub sisuliselt Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
24 Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 103 lõiget 1 koostoimes komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ning tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1), artikliga 70, teise kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 72 lõiget 6 ning kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 94 lõiget 1 koostoimes delegeeritud määruse 2018/625 artikliga 70.
Esimene väide, et rikutud on määruse 2017/1001 artikli 103 lõiget 1 koostoimes delegeeritud määruse 2018/625 artikliga 70
25 Hageja väidab, et 2021. aasta otsuse tühistamine määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 alusel on õigusvastane. Ta toob selles osas esile, et apellatsioonikoja ekslikku viidet määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõikele 1 ja sama määruse eeskirja 22 lõiget 2 käsitlevale kohtupraktikale ei saa pidada ilmseks veaks määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 tähenduses ning ainult see viga ei õigusta 2021. aasta otsuse tühistamist. Hageja sõnul on mõistel „ilmne viga“ kaks tasandit: see peab olema kergelt märgatav ja erakordselt raske, muutes varasema otsuse resolutsiooni ebausutavaks. Samas ei põhine käesoleval juhul 2021. aasta otsuse punktides 60–62 esitatud apellatsioonikoja järeldused aga määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kohaldamisel analoogia alusel. Selle sätte tsiteerimine on puhtformaalne viga, mis ei mõjuta 2021. aasta otsuse resolutsiooni põhjendatust või usutavust.
26 Lisaks leiab hageja, et 2021. aasta otsuse punktides 61 ja 62 rõhutas apellatsioonikoda õigesti, et tõendite hilinenult esitamise piisav põhjendus on tegur, mis kaalub üles nende tõendite arvesse võtmise kaalutlused. Piisava põhjenduse nõue ei ole seotud ei määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõikega 1 ega sama määruse eeskirja 22 lõikega 2. See lähenemisviis on kooskõlas kohtupraktikaga ja eelkõige teise tühistava kohtuotsuse punktiga 44.
27 Lõpuks väidab hageja, et vaidlustatud otsuse punktis 29 esitatud apellatsioonikoja põhjendus on üsna puudulik. Samuti märgib ta, et apellatsioonikoja 15. veebruari 2022. aasta teavituse ja vaidlustatud otsuse põhjenduste väidetavate vigade osas esineb lahknevus. Nimetatud teavituses väideti, et väidetav viga seisneb „ranges lähenemises uute tõendite esitamisele“.
28 EUIPO järeldas sellest, et apellatsioonikoda ei olnud rikkunud määruse 2017/1001 artiklit 103. Ta väidab, et vaidlustatud otsuses tuvastatud ilmsed vead mõjutasid apellatsioonikoja poolt 2021. aasta otsuses läbi viidud kontrolli sisu ning need olid sellist laadi, mis ei võimalda ilma uue analüüsita jätta viimati nimetatud otsuse resolutsiooni kehtima. Täpsemalt märkis EUIPO, et kõnealuste õigusnormide analoogia alusel kohaldamine mängis otsustavat rolli apellatsioonikoja järelduses 2021. aasta otsuse punktis 61, mille kohaselt on vaja uute tõendite esitamisele läheneda rangelt, et tagada piisav õiguskindlus ja menetluse ootuspärasus. See järeldus on apellatsioonikoja teiste järelduste aluseks. Konkreetselt viis see „range lähenemine uute tõendite esitamisele“ apellatsioonikoja järelduseni, et ta on kohustatud oma kaalutlusõiguse alusel tegema keelduva otsuse.
29 Mis puutub nõudesse, et tõendite hilinenult esitamine peab olema piisavalt põhjendatud, siis leiab EUIPO, et menetlusse astuja oli sellise põhjenduse esitanud, kuna ta viitas vajadusele vastata tühistamisosakonna järeldustele, kuid apellatsioonikoda ei nõustunud sellega ekslikult 2021. aasta otsuse punktis 54 määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2 käsitlevale kohtupraktikale tuginedes. Mis puutub apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punkti 43, siis leiab EUIPO, et lauseosa, mille kohaselt „tõendeid esimest korda apellatsioonikojale esitav menetluspool peab põhjendama, miks need tõendid esitatakse selles menetlusstaadiumis, ja tõendama, et nende esitamine oli tühistamisosakonna menetluse staadiumis võimatu“, ei saa varasemast kohtupraktikast lähtudes tõlgendada nii nagu see nõuaks, et pool tõendaks, et asjaomaseid tõendeid ei olnud võimalik esitada menetluse varasemas staadiumis. Selline lähenemine ei võtaks mitte ainult määruse 2017/1001 artikli 95 lõikelt 2 soovitavat toimet, vaid oleks vastuolus ka Euroopa Kohtu kaalutlustega apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses.
30 Lõpuks tuletab EUIPO, nagu ka apellatsioonikoda, meelde, et käesoleval asjal on menetlusvigade tõttu eriti pikk ajalugu. Seega oleks poolte ja menetluse huvides pigem parandada 2021. aasta otsuses tehtud viga kui oodata ära Üldkohtu otsus, mis venitaks menetlust veelgi.
31 Menetlusse astuja väidab, et kõnealuse vea saab hõlpsalt tuvastada ja see on äärmiselt ilmne. Tema sõnul viis apellatsioonikoda 2021. aasta otsuses kogu oma analüüsi läbi eeldusel, et määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõige 1 on käesoleval juhul kohaldatav. Selle vea tõttu pidas apellatsioonikoda vajalikuks kasutada oma kaalutlusõigust otsustades, et tõendid on vastuvõetamatud, kuigi ta pidas neid tõendeid esmapilgul asjakohasteks. Nii toimides rikkus apellatsiooninõukogu õigusnormi, kuna ta piiras olukordi, kus ta võib kasutada oma kaalutlusõigust hilinenult esitatud tõendite vastuvõetavuse osas, olukordadega, kus need uued tõendid on olemas.
32 Määruse 2017/1001 artikli 103 lõikes 1 on sätestatud, et kui EUIPO on võtnud vastu otsuse, milles ta on teinud ilmse vea, tagab ta selle otsuse tühistamise.
33 Delegeeritud määruse 2018/625 artikli 70 lõikes 1 on sätestatud, et kui EUIPO leiab, et otsus või registrisse kandmine tuleb määruse 2017/1001 artikli 103 kohaselt tühistada, teatab ta kavandatud tühistamisest poolele, keda see mõjutab.
34 Kohtupraktikast tuleneb, et vea võib lugeda ilmseks ainult juhul, kui see on hõlpsasti märgatav neid kriteeriume järgides, millega seadusandja on soovinud administratsiooni kaalutlusõiguse kasutamise piiritleda, ning juhul, kui esitatud tõendid on piisavad, et muuta selle administratsiooni hinnang ebausutavaks, nii et seda hinnangut ei saa pidada põhjendatuks ja seostatuks (vt 22. septembri 2021. aasta kohtuotsus Marina Yachting Brand Management vs. EUIPO – Industrie Sportswear (MARINA YACHTING), T‑169/20, EU:T:2021:609, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Mis puudutab määruse 2017/1001 artikli 103 kohaldamist, siis on otsustatud, et varasema otsuse tühistamist õigustav viga on „ilmne“ või ilmselge, kui viga on niivõrd ilmne, et ei võimalda jätta jõusse selle varasema otsuse resolutsiooni ilma uue analüüsita, mille hiljem viib läbi selle otsuse teinud talitus (vt selle kohta 22. septembri 2021. aasta kohtuotsus MARINA YACHTING, T‑169/20, EU:T:2021:609, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Käesoleval juhul esitas apellatsioonikoda kaks põhjendust, mis õigustavad 2021. aasta otsuse tühistamist. Esiteks leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 26 ja 27, et lähenemine, mille kohaselt on võimalik tugineda määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõikele 1 ja asuda seisukohale, et see õigusnorm on analoogia alusel kohaldatav kehtetuks tunnistamise menetluses, on ilmselgelt väär, sest nagu nähtub apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktidest 48 ja 49, ei ole see õigusnorm kehtetuks tunnistamise menetluses kohaldatav. Sellega seoses lisas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 29, et tegemist on ilmse veaga määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 tähenduses, kuna tundub, et apellatsioonikoda on jätnud tähelepanuta Euroopa Kohtu otsuse samas asjas, rikkudes seega kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet. Teiseks leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 28, et 2021. aasta otsuse punktides 57 ja 58 on ekslikult viidatud 22. septembri 2011. aasta kohtuotsusele Mangiami (T‑250/09, ei avaldata, EU:T:2011:516), mis käsitleb määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 2 kohaldamist kaubamärgi kasutamise tõendamise suhtes, ning ta eksis asudes seisukohale, et see kohtupraktika on täielikult ülekantav asjaomasele kehtetuks tunnistamise menetluse kontekstile.
37 Eespool punktis 35 viidatud kohtupraktikast lähtudes tuleb hinnata, kas apellatsioonikoja esile toodud asjaolusid saab pidada ilmseteks vigadeks määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 tähenduses.
38 Esiteks, mis puudutab 2021. aasta otsuse punktis 40 määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 tsiteerimist, siis ei ole vaidlustatud seda, et see säte ei ole kohaldatav absoluutsele kehtetuks tunnistamise põhjusele tuginevas kehtetuks tunnistamise menetluses, nagu Üldkohus otsustas ja Euroopa Kohus kinnitas (apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuse punkt 49, ja esimene tühistav kohtuotsus, punkt 60).
39 Siiski ei nähtu vaidlustatud otsusest ega 2021. aasta otsuse lõpust, et selle otsuse punktis 40 sisalduv viide määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõikele 1 oleks mõjutanud apellatsioonikoja järeldusi seoses võimalusega võtta menetlusse astuja poolt hiljuti esitatud tõendid vastu, mistõttu tehtud viga ei võimaldanud ilma uue analüüsita 2021. aasta otsuse resolutsiooni jõusse jätta.
40 Nimelt jõudis apellatsioonikoda 2021. aasta otsuse punktis 62 järeldusele, et kuna tõendite hilinenult esitamist ei ole piisavalt põhjendatud, pidi ta oma kaalutlusõiguse alusel tegema keelduva otsuse ega saanud täiendavaid tõendeid vastu võtta. Nagu nähtub aga apellatsioonikoja 2021. aasta otsuse punktis 43 nimetatud kriteeriumidest, tuleneb see nõue eelkõige teise tühistava kohtuotsuse punktist 44.
41 Mis puutub eespool nimetatud järeldusele viinud põhjenduskäiku, siis viitas apellatsioonikoda oma 2021. aasta otsuse punktis 41 teisele tühistavale kohtuotsusele, millest nähtub muu hulgas, et hilinenult esitatud tõendid ei ole automaatselt vastuvõetavad, samuti peab neid tõendeid esitav pool põhjendama, miks need tõendid selles menetlusstaadiumis esitati, ning tõendama, et neid tõendeid ei olnud võimalik esitada tühistamisosakonna menetluse käigus.
42 Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli 2021. aasta otsuse punktis 43 täpsustanud, milliseid kriteeriume tuleb arvesse võtta, leidis ta selle otsuse punktis 47, et esimest korda kaebuse staadiumis esitatud tõendid olid esmapilgul asjakohased. Apellatsioonikoja arvates ei tõendanud siiski miski, et need tõendid olid uued seetõttu, et need ei olnud kättesaadavad või et neid ei olnud võimalik esitada tühistamismenetluse käigus. Apellatsioonikoda leidis seega, et täiendavaid tõendeid oleks saanud esitada juba tühistamisosakonnale.
43 Lõpuks leidis apellatsioonikoda 2021. aasta otsuse punktis 54, et menetlusse astuja poolt kõnealuste tõendite hilinenult esitamise põhjendust, st tühistamisosakonna järeldust, et algul esitatud tõendid ei ole piisavad, ei saa pidada uueks asjaoluks, mis õigustaks täiendavate tõendite esitamist kaebemenetluses.
44 Sellest tuleneb, et ei ole tõendatud, et ekslik viide määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõikele 1 mõjutas apellatsioonikoja arutluskäiku või järeldust.
45 Mis puutub 2021. aasta otsuse punktis 61 esitatud kaalutlust vajaduse kohta kohaldada uute tõendite esitamisele ranget lähenemisviisi, siis ei nähtu apellatsioonikoja arutluskäigust ilmselgelt, et see põhines määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõikel 1.
46 Teiseks, seoses võimalusega kanda käesolevale juhule üle 22. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Mangiami (T‑250/09, ei avaldata, EU:T:2011:516) punktis 27 välja toodud põhimõtted, leidis apellatsioonikoda 2021. aasta otsuse punktis 57, et esimest korda ilma mõjuva põhjenduseta alles kaebuse staadiumis esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmine võtaks määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktilt iv ja eeskirja 39 lõikelt 3 igasuguse mõju. Apellatsioonikoda jõudis sellele järeldusele, olles muu hulgas 2021. aasta otsuse punktis 58 leidnud, et selles kohtuotsuses kaubamärgi kasutamise tõendamise kohta esitatud põhimõtted on täielikult ülekantavad kehtetuks tunnistamise menetlusele.
47 Lisaks esitas apellatsioonikoda ka 2021. aasta otsuse punktides 43 ja 54 viite 22. septembri 2011. aasta kohtuotsusele Mangiami (T‑250/09, ei avaldata, EU:T:2011:516). Esiteks leidis apellatsioonikoda selle otsuse punktis 43, viidates nimetatud kohtuotsuse punktile 24, et ta peab muu hulgas kontrollima, kas kehtetuks tunnistamise taotleja viitas asjaomase varasema kaubamärgi registreeritavuse vaidlustamisel uutele faktilistele asjaoludele või juhul, kui täiendavad tõendid ei olnud kättesaadavad ajal, kui need tulnuks esitada, siis kas need asjaolud võivad õigustada täiendavate tõendite hilinenult esitamist. Teiselt poolt leidis apellatsioonikoda 2021. aasta otsuse punktis 54, viidates eespool viidatud kohtuotsuse punktidele 26 ja 27, et tühistamisosakonna järeldust tõendite ebapiisavuse kohta ei saa pidada asjaoluks, millega saaks põhjendada täiendavate tõendite esitamist esimest korda apellatsioonikojas. Seetõttu leidis apellatsioonikoda, et tühistamisosakonna otsus ei ole uus asjaolu.
48 Sellega seoses tuleb märkida, et 22. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Mangiami (T‑250/09, ei avaldata, EU:T:2011:516) punktides 26 ja 27 on leitud, et tühistamisosakonna arutluskäiku, mille tulemusel tuvastati varasema kaubamärgi kasutamise tõendamise ebapiisavus, ei saa iseenesest pidada uueks asjaoluks, mis õigustaks täiendavate tõendite esitamist esimest korda apellatsioonikojas. Nõustumine sellega, et tühistamisosakonna selline arutluskäik kujutab endast uut asjaolu, piiranuks märkimisväärselt määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikes 2 ette nähtud tähtaja ulatust. Üldkohus leidis, et see tähendab, et apellatsioonikoda oleks võinud iga kord, kui ta leiab, et tühistamisosakond tuvastas vääralt, et kasutamise kohta esitatud tõendid ei ole piisavad, vastu võtta kaubamärgi kasutamise kohta täiendavaid tõendeid, mis esitakse esimest korda alles apellatsioonikojas.
49 Isegi kui eeldada, et määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 2 kohaldamisel täiendavate tõendite esitamise põhjendamisega seotud kaalutlusi ei saa üle kanda juhtumile, mida reguleerivad sama määruse eeskirja 37 punkti b alapunkt iv ja eeskirja 39 lõige 3, ei saa apellatsioonikoja võimalikku viga pidada ilmseks eespool punktis 35 viidatud kohtupraktika tähenduses.
50 Selles osas tuleb esiteks märkida, et apellatsioonikoda ei kohaldanud kehtetuks tunnistamise menetluses määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2, vaid viitas analoogia alusel kohtupraktikale, mis käsitleb selle sätte kohaldamist.
51 Teiseks tuleb märkida, et ühelt poolt tuleneb määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikest 2, et kui vastulause esitaja peab esitama tõendid kaubamärgi kasutamise kohta või näitama, et kasutamata jätmine on põhjendatud, siis teeb EUIPO ettepaneku esitada nõutavad tõendid EUIPO määratud tähtaja jooksul. Kui vastulause esitaja ei esita selliseid tõendeid enne tähtaja möödumist, lükkab amet vastulause tagasi. Teiseks tuleneb määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktist iv, et ELi kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus peab sisaldama taotluse toetuseks esitatud fakte, tõendeid ja argumente. Sama määruse eeskirja 39 lõikes 3 on omakorda sätestatud, et kui taotlus ei vasta nimetatud määruse eeskirjale 37, palub EUIPO taotlejal avastatud puudused määratud tähtaja jooksul parandada ja juhul, kui puudusi ei kõrvaldata määratud tähtaja jooksul, lükkab EUIPO taotluse vastuvõetamatuna tagasi.
52 Tuleb tõdeda, et tegemist on kahe eri menetluskorraga, mida võib küll võrrelda, kuna EUIPO määrab mõlemal juhul kindlaks tõendite esitamise tähtaja ja lükkab taotlused tagasi, kui neid tõendeid ei ole esitatud. Seega ei ole menetluste erinevus iseenesest piisav põhjus, et asuda seisukohale, et kaubamärgi kasutamise tõendamist käsitlev kohtupraktika ei ole ilmselgelt ülekantav kehtetuks tunnistamise menetlustele. Selles osas tuleb märkida, et mõningad muud kohtuotsused, millele apellatsioonikoda viitas, nimelt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑621/11 P, EU:C:2013:484) ja 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vallis K.–Vallis A. (FISHBONE) (T‑415/09, ei avaldata, EU:T:2011:550) käsitlevad samuti kaubamärgi tegeliku kasutamise küsimust.
53 Igal juhul olgu märgitud, et viide 22. septembri 2011. aasta kohtuotsusele Mangiami (T‑250/09, ei avaldata, EU:T:2011:516), mis mõjutas apellatsioonikoja järeldust tõendite hilinenult esitamise põhjendatuse osas, on esitatud 2021. aasta otsuse punktis 54, mitte selle punktides 57 ja 58.
54 Sellest järeldub, et käesoleval juhul ei kujuta lihtsalt määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 2 tõlgendamist käsitleva kohtupraktika analoogia alusel kohaldamine endast ilmset viga määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 tähenduses.
55 Mis puutub EUIPO argumenti, et menetlusse astuja põhjendas tõendite hilinenult esitamist nimelt vajadusega vastata tühistamisosakonna järeldustele, kuid apellatsioonikoda lükkas selle ekslikult 2021. aasta otsuse punktis 54 tagasi, siis piisab, kui märkida, et need argumendid ei kuulu põhjenduste hulka, millel vaidlustatud otsus põhineb. Otsuse põhjendused peavad siiski sisalduma otsuse tekstis endas ja neid ei saa esitada EUIPO hilisemate selgitustega, välja arvatud erandlikel asjaoludel, mida kiireloomulisuse puudumisel ei esine. Siit järeldub, et üldjuhul peab otsus ise olema piisav ja selle põhjendustena ei või käsitleda selliseid kirjalikke või suulisi selgitusi, mis on antud hiljem, kui asjaomase otsuse peale on juba esitatud hagi liidu kohtusse (vt 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Sony Computer Entertainment Europe vs. EUIPO – Vieta Audio (Vita), T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Sama kehtib EUIPO muude argumentide kohta, eelkõige selle kohta, et käesoleval kohtuasjal on eriti pikk ajalugu ning 2021. aasta otsuses tehtud vea heastamine oleks poolte ja menetluse huvides. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et ükski neist viidatud asjaoludest ei saa kujutada endast ilmset viga määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 tähenduses.
57 Eeltoodut arvestades tuleb käesoleva väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hageja teisi argumente ning teist ja kolmandat väidet.
Kohtukulud
58 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
59 EUIPO ja menetlusse astuja on kohtuvaidluse kaotanud. Samas on hageja taotlenud kohtukulude väljamõistmist ainult EUIPO‑lt. Neil asjaoludel ja arvestades asjaolu, et 2021. aasta otsuse tühistamise otsuse tegi apellatsioonikoda, tuleb EUIPO kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud ning menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes,
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) esimese apellatsioonikoja 27. juuni 2022. aasta otsus (asi R 894/2020-1).
2. Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Société des produits Nestlé SA kohtukulud.
3. Jätta European Food SA kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. juunil 2023 Luxembourgis.
Allkirjad