ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

12. detsember 2019(*)

Avalik teenistus – Personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste reform, mis jõustus 1. jaanuaril 2014 – Määrus (EL, Euratom) nr 1023/2013 – Solidaarsusmaksu kohaldamine alates 1. jaanuarist 2014 – Töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamine aastateks 2013 ja 2014

Kohtuasjas T‑527/16,

Margarita Tàpias, elukoht Wavre (Belgia), esindajad: advokaadid L. Levi ja N. Flandin,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja R. Meyer,

kostja,

keda toetab

Euroopa Parlament, esindajad: E. Taneva ja M. Ecker,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada hageja 2014. aasta jaanuari töötasu kindlaksmääramise otsus, mis tuleneb nimetatud kuu palgateatisest, mis saadeti talle 14. jaanuaril 2014 ning mis on esimene palgateatis, milles kohaldatakse tema suhtes personalieeskirjade artikli 65 lõiget 4 ja artiklit 66a, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1023/2013 artikli 1 punktidest 44 ja 46 (ELT 2013, L 287, lk 15), mis näevad ette vastavalt töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamise aastateks 2013 ja 2014 ning solidaarsusmaksu kehtestamise alates 1. jaanuarist 2014,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president A. M. Collins, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja G. De Baere,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 28. märtsi 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Margarita Tàpias on Euroopa Liidu Nõukogu ametnik.

2        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad (edaspidi „personalieeskirjad“) ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimused (edaspidi „teenistustingimused“) on lisatud määrusele nr 31 (EMÜ), 11 (Euratom), millega kehtestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused (EÜT 1962, 45, lk 1385).

3        Personalieeskirju ja teenistustingimusi on alates nende vastuvõtmisest mitu korda muudetud, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1023/2013 (ELT 2013, L 287, lk 15).

4        Konkreetselt muudeti määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktidega 44 ja 46 personalieeskirjade artikleid 65 ja 66a.

5        Enne määruse nr 1023/2013 jõustumist kehtinud personalieeskirjade artikli 65 redaktsioonis oli sätestatud:

„1.      Nõukogu vaatab ametnike ja liidu muude teenistujate töötasu igal aastal läbi. Ta teeb seda septembrikuus komisjoni ühisaruande põhjal, mis põhineb Euroopa Liidu Statistikaameti [Eurostat] poolt kokkuleppel liikmesriikide statistikaametitega koostatud ühisindeksil; indeks vastab igas liidu liikmesriigis 1. juuli seisule.

Läbivaatamisel kaalub nõukogu, kas töötasusid tuleks liidu majandus- ja sotsiaalpoliitika osana kohandada. Ta võtab eriti arvesse igasugust palgatõusu avalikus teenistuses ja vajadust uute ametnike järele.

2.      Elukalliduse olulise suurenemise korral otsustab nõukogu kahe kuu jooksul, kuidas paranduskoefitsiente kohandada ja, vajaduse korral, kas neid tuleb kohaldada tagasiulatuvalt.

3.      Käesoleva artikli kohaldamisel teeb nõukogu otsuse komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 16 lõigetes 4 ja 5.“

6        Personalieeskirjade artiklis 65, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 44, on nüüd sätestatud:

„1.      Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasu ajakohastatakse igal aastal, võttes arvesse liidu majandus- ja sotsiaalpoliitikat. Erilist tähelepanu pööratakse palgatõusudele liikmesriikide avalikus teenistuses ning vajadusele uute ametnike järele. Töötasuga seotud ajakohastamist rakendatakse vastavalt XI lisale. Kõnealune ajakohastamine toimub enne aasta lõppu ja selle käigus võetakse arvesse aruannet, mille komisjon koostab Euroopa Liidu Statistikaameti poolt kokkuleppel liikmesriikide statistikaametitega kogutud statistika põhjal, mis kajastab iga liikmesriigi olukorda 1. juuli seisuga. Kõnealune aruanne sisaldab andmeid selle kohta, milline on liidu ametnike töötasu ja pensionide eelarveline mõju. Aruanne esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Artikli 42a teises ja kolmandas lõigus, artiklites 66 ja 69, VII lisa artikli 1 lõikes 1, artikli 2 lõikes 1, artikli 3 lõigetes 1 ja 2, artikli 4 lõikes 1, artikli 7 lõikes 2, artikli 8 lõikes 2 ja artikli 10 lõikes 1 ning XIII lisa artikli 8 lõikes 2 osutatud summasid, VII lisa endises artiklis 4a osutatud summasid, mida ajakohastatakse vastavalt XIII lisa artikli 18 lõikele 1, [teenistustingimuste] artikli 24 lõikes 3, artikli 28a lõike 3 teises lõigus, artikli 28a lõikes 7, artiklites 93 ja 94 ning artikli 96 lõike 3 teises lõigus, artikli 96 lõikes 7 ning artiklites 133, 134 ja 136 osutatud summasid, nõukogu määruse (ESTÜ, EMÜ, Euratom) nr 300/76 […] artikli 1 lõike 1 esimeses lõigus osutatud summasid ning nõukogu määruse (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 260/68 […] artiklis 4 osutatud summade koefitsienti ajakohastatakse igal aastal vastavalt XI lisale. Komisjon avaldab ajakohastatud summad kahe nädala jooksul pärast ajakohastamist teavitamise eesmärgil Euroopa Liidu Teataja C‑seerias.

2.      Elukalliduse olulise muutumise korral ajakohastatakse lõikes 1 osutatud summasid ja artiklis 64 osutatud koefitsiente vastavalt XI lisale. Komisjon avaldab ajakohastatud summad ja koefitsiendid kahe nädala jooksul pärast ajakohastamist teavitamise eesmärgil Euroopa Liidu Teataja C‑seerias.

3.      Lõikes 1 osutatud summasid ja artiklis 64 osutatud koefitsiente, käsitletakse summadena ja koefitsientidena, mille tegelikku väärtust teataval ajahetkel ajakohastatakse ilma vajaduseta võtta vastu uus õigusakt.

4.      Ilma et see piiraks XI lisa artikli 3 lõigete 5 ja 6 kohaldamist, ei toimu lõigetes 1 ja 2 sätestatud ajakohastamist 2013. ja 2014. aastal.“

7        Enne määruse nr 1023/2013 jõustumist kehtinud personalieeskirjade artiklis 66a oli sätestatud:

„1.      Erandina nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määruse (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 260/68, millega kehtestatakse Euroopa ühendustele makstavate maksude kohaldamise tingimused ja kord […], artikli 3 lõikest 1 kohaldatakse liidu poolt oma teenistuses olevatele töötajatele makstava töötasu suhtes 1. maist 2004 kuni 31. detsembrini 2012 ajutist meedet, mida nimetatakse „erimaksuks“.

2.      Kõnealuse erimaksu määr, mida kohaldatakse lõikes 3 määratletud põhitöötasu suhtes, on järgmine:

1.5.2004–31.12.2004	2,50%
1.1.2005–31.12.2005	2,93%
1.1.2006–31.12.2006	3,36%
1.1.2007–31.12.2007	3,79%
1.1.2008–31.12.2008	4,21%
1.1.2009–31.12.2009	4,64%
1.1.2010–31.12.2010	5,07%
1.1.2011–31.12.2012	5,50%

3.

a)      Erimaksu arvutamisel kasutatav põhitöötasu on töötasu arvutamiseks kasutatav põhipalk, millest on maha arvatud:

i)      sotsiaalkindlustusmaks ja pensionimaksed ning maksud, mida sama palgaastme ja ‑järgu ametnik, kellel ei ole ülalpeetavaid VII lisa artikli 2 tähenduses, peab maksma enne erimaksu tasumist, ning

ii)      palgaastme 1 järgu 1 ametniku põhipalk.

b)      Erimaksu baasi määramiseks kasutatavaid komponente väljendatakse eurodes ja nende suhtes kohaldatakse paranduskoefitsienti 100.

4.      Erimaks arvatakse iga kuu palgast maha; sellest laekuv raha kantakse tuluna Euroopa Liidu üldeelarvesse.“

8        Personalieeskirjade artiklis 66a, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46, on nüüd sätestatud:

„1.      Erandina määruse (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 260/68 artikli 3 lõikest 1 ning selleks, et võtta artikli 65 lõike 3 kohaldamist piiramata arvesse ametnike töötasude ja pensionide ajakohastamise meetodi kohaldamist, kohaldatakse liidu poolt tema teenistuses olevatele töötajatele makstava töötasu suhtes 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2023 ajutist meedet, mida nimetatakse solidaarsusmaksuks.

2.      Kõnealuse solidaarsusmaksu määr, mida kohaldatakse lõikes 3 kindlaks määratud põhitöötasu suhtes, on 6%. Alates palgaastme AD 15 teisest palgajärgust on solidaarsusmaksu määr 7%.

3.

a)      Solidaarsusmaks põhineb töötasu arvutamiseks kasutataval põhipalgal, millest on maha arvatud:

i)      sotsiaalkindlustusmaks ja pensionimaksed ning maksud, mida sama palgaastme ja ‑järgu ametnik, kellel ei ole ülalpeetavaid VII lisa artikli 2 tähenduses, maksab enne solidaarsusmaksu tasumist, ning

ii)      palgaastme AST 1 esimese järgu ametniku põhipalga suurune summa.

b)      Solidaarsusmaksu lähtesumma määramiseks kasutatavaid tegureid väljendatakse eurodes ja nende suhtes kohaldatakse paranduskoefitsienti 100.

4.      Solidaarsusmaks arvatakse iga kuu palgast maha; sellest laekuv raha kantakse tuluna Euroopa Liidu üldeelarvesse.“

9        Vastavalt määruse nr 1023/2013 artikli 3 lõikele 1 jõustus nimetatud määrus 1. novembril 2013. Sama määruse artikli 3 lõike 2 kohaselt kohaldatakse selle sätteid alates 1. jaanuarist 2014, välja arvatud artikli 1 punkti 44 ja artikli 1 punkti 73 alapunkti d, mida kohaldatakse alates nimetatud määruse jõustumise kuupäevast.

10      Hageja sai 14. jaanuaril 2014 kätte oma 2014. aasta jaanuari palgateatise.

11      Hageja esitas 1. aprillil 2014 nõukogule kui ametisse nimetavale asutusele kaebuse 2014. aasta jaanuari palgateatise osas põhjendusel, et sellel palgateatisel avaldati esimest korda esiteks sõnaselge otsus, millega alates 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2015 kohaldatakse tema suhtes solidaarsusmaksu, samas kui sellel ajavahemikul on töötasude kohandamise meetodi kohaldamine külmutatud, ning teiseks vaikimisi tehtud otsus mitte kohaldada hageja töötasule iga‑aastast kohandamist ajavahemikus 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2015.

12      Nõukogu jättis hageja kaebuse 17. juuli 2014. aasta sõnaselge otsusega rahuldamata.

 Menetlus ja poolte nõuded

13      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 27. oktoobril 2014 ja mis registreeriti numbriga F‑121/14.

14      Avaliku Teenistuse Kohtu kolmanda koja esimees otsustas 10. detsembri 2014. aasta määrusega vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 42 lõike 1 punktile a peatada menetluse käesolevas asjas, kuni otsus, millega lõpetatakse menetlus kohtuasjas T‑75/14, USFPEI vs. parlament ja nõukogu, on jõustunud.

15      Euroopa Parlament esitas nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astumiseks avalduse, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 8. jaanuaril 2015.

16      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (EL, Euratom) 2016/1192 liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta (ELT 2016, L 200, lk 137–139) artikli 3 kohaselt anti kohtuasi F‑121/14, mis oli Avaliku Teenistuse Kohtus pooleli 31. augustil 2016, 2. septembril 2016 üle Üldkohtule ja see sai numbri T‑527/16.

17      Kuna 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu (T‑75/14, EU:T:2017:813) oli jõustunud, jätkati 19. jaanuaril 2018 menetlust käesolevas asjas.

18      Nõukogu esitas 30. aprillil 2018 kostja vastuse.

19      Üldkohtu viienda koja president andis 14. mai 2018. aasta otsusega parlamendile menetlusse astumise loa.

20      Hageja esitas repliigi 5. juulil 2018.

21      Parlament esitas menetlusse astuja seisukohad 3. juulil 2018. Hageja esitas oma seisukohad menetlusse astuja seisukohtade kohta 21. augustil 2018.

22      Nõukogu esitas vasturepliigi 3. septembril 2018.

23      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel, suunati see kohtuasi lahendamiseks kaheksandale kojale, kuhu ettekandja‑kohtunik oli määratud.

24      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 28. märtsi 2019. aasta kohtuistungil.

25      Üldkohus otsustas 14. juuni 2019. aasta määrusega vastavalt kodukorra artiklile 113 uuendada menetluse suulise osa.

26      Üldkohus palus kodukorra artikli 89 alusel 14. juunil 2019 võetud esimese menetlust korraldava meetmega pooltel vastata ühele küsimusele. Pooled vastasid sellele küsimusele tähtaja jooksul. Üldkohus võttis 24. juulil 2019 teise menetlust korraldava meetme, millega ta palus pooltel esitada oma vastused esimesele menetlust korraldavale meetmele antud vastuste kohta. Pooled vastasid sellele nõudele tähtaja jooksul.

27      Üldkohtu kaheksanda koja presidendi 9. septembri 2019. aasta otsusega lõpetati menetluse suuline osa uuesti.

28      Hageja palub Üldkohtul:

–        „[tühistada] sõnaselge otsus, millega alates 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2015 kehtestati solidaarsusmaks, samas kui 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2015 oli töötasude kohandamine on külmutatud;

–        [tühistada] vaikimisi tehtud otsus mitte kohaldada hageja töötasule iga‑aastast kohandamist ajavahemikus 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2015,

kusjuures mõlemad otsused avaldati esimest korda hageja 2014. aasta jaanuari palgateatisel, mis toimetati talle kätte 14. jaanuaril 2014;

–        vajaduse korral [tühistada] 17. juuli 2014. aasta otsus, millega kaebus jäeti rahuldamata;

–        [mõista] kõik kohtukulud välja [nõukogult]“.

29      Nõukogu, keda toetab parlament, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Vastuvõetavus

30      Tuleb arvestada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud kaebetähtaeg ja hagi esitamise tähtajad imperatiivsed ning pooled ega kohus saa neid muuta, ning viimane peab, ka omal algatusel, kontrollima, kas pooled, keda on ära kuulatud kirjalike küsimuste kaudu, on neist kinni pidanud. Need tähtajad vastavad õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida ära igasugune diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine õigusemõistmise käigus (vt selle kohta 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Lofaro vs. komisjon, T‑293/07 P, EU:T:2008:607, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Seega peab Üldkohus omal algatusel kontrollima, kas hageja poolt 1. aprillil 2014 esitatud kaebus tehti personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul. Selleks tuleb Üldkohtul selgitada välja hagejat kahjustav akt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses.

32      Hageja väidab, et otsus, millega kehtestati tema 2014. aasta jaanuari palgateatis, on isikut kahjustav meede personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses, kuna sellega rakendatakse tema suhtes esimest korda määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktide 44 ja 46 alusel kehtestatud personalieeskirjade artikli 65 lõiget 4, mis peatab personalieeskirjade XI lisas ette nähtud töötasude kohandamise meetodi kohaldamise, ning personalieeskirjade artiklit 66a, millega taaskehtestatakse solidaarsusmaks ametnike ja muude teenistujate töötasult 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2023. Vastuseks Üldkohtu 24. juuli 2019. aasta menetlust korraldavale meetmele täpsustas hageja, et personalieeskirjade artikli 65 lõige 4, milles on ette nähtud, et 2013. ja 2014. aastal ajakohastamist ei toimu, ei jäta Euroopa Komisjonile selles osas mingit kaalutlusruumi. Hageja sõnul näitab 2014. aasta jaanuari palgateatis, et tema suhtes rakendatakse nendeks kaheks aastaks töötasude külmutamist. Seetõttu selgus see, et hageja töötasu 2013. ja 2014. aastal personalieeskirjade, mida oli muudetud määrusega nr 1023/2013, jõustumisest alates ei kaasajastata, lõplikult jaanuaris 2014.

33      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on isikut kahjustav meede personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 ja artikli 91 lõike 1 tähenduses see, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad otseselt ja vahetult hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt 30. septembri 2010. aasta kohtuotsus Lebedef ja Jones vs. komisjon, F‑29/09, EU:F:2010:120, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Seega tuleb kontrollida, kas hagi, mis on esitatud otsuse peale, millega määratakse kindlaks hageja 2014. aasta jaanuari töötasu, mis tuleneb nimetatud kuu palgateatisest, vastab personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 nõuetele.

35      On oluline rõhutada, et palgateatisel ei ole selle laadist ja eesmärgist tulenevalt huve kahjustava akti tunnuseid, kuna sellega üksnes väljendatakse rahas ametniku isiklikku ja õiguslikku olukorda puudutavate varasemate haldusotsuste ulatust (23. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Pickering vs. komisjon, F‑103/05, EU:F:2008:45, punkt 72, ja 23. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Bain jt vs. komisjon, F‑112/05, EU:F:2008:46, punkt 73). Kuna palgateatis siiski näitab selgelt sellise halduse üksikotsuse olemasolu ja sisu, mis seni ei olnud ilmne, sest seda ei olnud asjaomasele isikule ametlikult teatavaks tehtud, võib palgateatist, mis sisaldab ülevaadet rahalistest õigustest, pidada isikut kahjustavaks meetmeks, mille peale võib esitada kaebuse ja vajaduse korral hagi. Neil asjaoludel hakkab palgateatise edastamisest kulgema kaebuse või hagi esitamise tähtaeg haldusotsuse peale, mis asjasse puutuva ametniku suhtes on tehtud ja mis leiab palgateatisel kajastamist (vt 30. septembri 2010. aasta kohtuotsus Lebedef ja Jones vs. komisjon, F‑29/09, EU:F:2010:120, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Sama kehtib siis, kui palgateatisest ilmneb, et esimest korda rakendatakse uus üldkohaldatav akt rahaliste õiguste kindlaksmääramise kohta, milleks näiteks on otsus, millega muudetakse sõidukulude arvutamise meetodit, otsus, millega muudetakse lastesõimele tehtavate vanemate osamaksete skaalat, paranduskoefitsiente muutev määrus, palga suuruse kohandamise määrus või kriisijuhtumil erakorralise sissemakse või ajutise sissemakse kehtestamise määrus (vt selle kohta 30. septembri 2010. aasta kohtuotsus Lebedef ja Jones vs. komisjon, F‑29/09, EU:F:2010:120, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Viimasena mainitud juhtudel on pärast abstraktse ametnike kategooria rahalisi õigusi muutva üldkohaldatava akti jõustumist väljastatud esimene palgateatis selle adressaadi suhtes kahtlemata käsitatav halduse üksikotsusena, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad otseselt ja vahetult asjasse puutuva ametniku huve. Isegi kui veel oletada, et uut halduse üksikotsust saaks pidada otsuseks, mille ametisse nimetav asutus teeb igakuiselt ametniku rahaliste õiguste kindlaksmääramiseks ja mis leiab vastaval palgateatisel kajastamist, on need järjestikused otsused vaid niisugused otsused, millega kinnitatakse esimest otsust, mis on toonud uue üldkohaldatava akti alusel kaasa selge muutuse asjaomase isiku õiguslikus seisundis (30. septembri 2010. aasta kohtuotsus Lebedef ja Jones vs. komisjon, F‑29/09, EU:F:2010:120, punkt 35).

38      Järelikult ametnik, kes ei ole vaidlustanud kaebuse ja hagi esitamise tähtaegade jooksul palgateatist, kust ilmneb esimest korda rahalisi õigusi kindlaks määrava üldkohaldatava akti rakendamine, ei saa pärast nimetatud tähtaegade ületamist hilisemaid palgateatisi vaidlustada, esitades nende kohta sama õigusvastasuse vastuväite nagu see, mille ta esitaks esimese palgateatise kohta (vt 30. septembri 2010. aasta kohtuotsus Lebedef ja Jones vs. komisjon, F‑29/09, EU:F:2010:120, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Käesolevas asjas sai hageja enda sõnul talle 14. jaanuaril 2014 saadetud 2014. aasta jaanuari palgateatiselt esimest korda alates määruse nr 1023/2013 jõustumisest teada, et esiteks ei olnud tema töötasu tulenevalt personalieeskirjade XI lisas ette nähtud meetodi peatamisest 2013. ja 2014. aastaks personalieeskirjade artikli 65 lõike 4 alusel iga‑aastaselt ajakohastatud ning teiseks oli tema töötasult arvutatud personalieeskirjade artikli 66a kohaselt solidaarsusmaksu.

40      Sellega seoses tuleneb personalieeskirjade artikli 65 lõikest 1, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 44, et Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasud ajakohastatakse enne iga aasta lõppu vastavalt personalieeskirjade XI lisale.

41      Siiski tuleb meenutada, et vastavalt personalieeskirjade artikli 65 lõikele 4, mis kehtestati määruse nr 1023/2013 artikli 1 punkti 44 alusel, „ei toimu lõigetes 1 ja 2 sätestatud ajakohastamist 2013. ja 2014. aastal“.

42      Vastavalt määruse nr 1023/2013 artikli 3 lõikele 2 kohaldatakse määruse nr 1023/2013 artikli 1 punkti 44, mis käsitleb personalieeskirjade artikli 65 muutmist, alates selle määruse jõustumise kuupäevast, st kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, milleks oli 1. november 2013.

43      Sellest järeldub, et vastavalt eespool punktides 35–37 viidatud kohtupraktikale oli esimene palgateatis, mis järgnes asjaomase üldkohaldatava akti jõustumisele, st sättele, mis näeb ette, et töötasude ja pensionide iga‑aastast ajakohastamist 2013. ja 2014. aastal ei kohaldata, 2013. aasta detsembri palgateatis. Otsus, millega kehtestati hageja 2014. aasta jaanuari töötasu, mis tuleneb nimetatud kuu palgateatisest, ei olnud seega personalieeskirjade artikli 65, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 44, esimene kohaldamine hageja suhtes.

44      Seega tuleb järeldada, et 2014. aasta jaanuari palgateatis ei kahjusta hagejat, kuna sellega ei kohaldatud tema suhtes esimest korda personalieeskirjade artikli 65 lõiget 4, mis oli kehtestatud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 44. Vastavalt eespool punktis 38 viidatud kohtupraktikale tuleb aga märkida, et hageja jättis kaebuse ja hagi esitamise tähtaja jooksul vaidlustamata 2013. aasta detsembri palgateatise, millega rakendati seda sätet tema suhtes esimest korda. Sellest tuleneb, et käesolev hagi on vastuvõetamatu osas, milles sellega palutakse tühistada otsus, millega määratakse hageja 2014. aasta jaanuari töötasu ning millega väidetavalt kohaldati esimest korda tema suhtes personalieeskirjade artikli 65 lõiget 4, mis oli kehtestatud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 44, kuna nimetatud otsus üksnes kinnitab tema 2013. aasta detsembri töötasu määramise otsust, millega kohaldati esimest korda tema suhtes seda sama sätet ning mis on muutunud lõplikuks. Seega tuleb hagiavalduse teine nõue tunnistada vastuvõetamatuks.

45      Siiski on oluline märkida, et hageja 2014. aasta jaanuari palgateatis kujutas endast tema suhtes personalieeskirjade artikli 66a, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46, esmakordset kohaldamist, ning kujutab endast selles osas hagejat kahjustavat meedet. Selline järeldus tuleneb selgelt selle sätte sõnastusest ja asjaolust, et hageja 2014. aasta jaanuari palgateatisel, mille ta esitas oma hagiavalduse lisas, mainitakse selles sättes ette nähtud „erimaksu“.

46      Kuna hageja esitas oma kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud kolmekuulise tähtaja jooksul tema 2014. aasta jaanuari palgateatise peale, siis tuleb asuda seisukohale, et käesolev hagi on vastuvõetav osas, milles palutakse tühistada otsus, millega kohaldati esimest korda hageja suhtes personalieeskirjade artiklit 66a, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46. Hagi esimene nõue on seega vastuvõetav.

 Sisulised küsimused

47      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hageja esitab oma hagi toetuseks üksnes õigusvastasuse vastuväite ELTL artikli 277 alusel põhjendusega, et määrus nr 1023/2013 ei ole kohaldatav, kuna see näeb ühest küljest ette töötasude külmutamise kahe aasta jooksul, kohaldades samal ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2015 samade töötasude suhtes solidaarsusmaksu.

48      Hageja väidab, et kuna personalieeskirjade artikli 65 lõige 4 ja artikkel 66a on üldkohaldatavad sätted, mida esimest korda kohaldati tema suhtes otsusega, millega kehtestati 2014. aasta jaanuari palgateatis, siis on olemas otsene, või vähemalt kaudne õiguslik seos selle üksikotsuse ja nimetatud sätete vahel, mistõttu ELTL artiklil 277 põhineva õigusvastasuse vastuväite saab tulemuslikult esitada.

49      Sellega seoses tuleb rõhutada, et ELTL artiklis 277 on ette nähtud, et iga menetlusosaline võib vaidluse puhul, milles käsitletakse selles sättes silmas peetud määruse õiguspärasust, tugineda, eelkõige hagis selle määruse rakendamismeetme vaidlustamiseks, ELTL artikli 263 teises lõigus ette nähtud väidetele isegi pärast selle määruse vaidlustamiseks hagi esitamisele ettenähtud tähtaja möödumist. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et see täiendav õigus kujutab endast üldpõhimõtte väljendust, mille eesmärk on tagada, et igaühel on võimalus vaidlustada liidu õigusakt, mille alusel on tema vastu otsus tehtud (6. märtsi 1979. aasta kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon, 92/78, EU:C:1979:53, punkt 36; 19. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Andersen jt vs. parlament, 262/80, EU:C:1984:18, punkt 6, ning 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. EKP, C‑11/00, EU:C:2003:395, punktid 74–78). ELTL artiklis 277 sätestatud reegel kehtib kindlasti ELTL artikli 270 alusel toimuva Üldkohtu menetluse raames (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Tataram vs. komisjon, T‑546/16, ei avaldata, EU:T:2018:644, punkt 32, ja 30. septembri 2010. aasta kohtuotsus Lebedef ja Jones vs. komisjon, F‑29/09, EU:F:2010:120, punkt 29).

50      Siiski tuleneb kohtupraktikast ka see, et ELTL artiklis 277 ette nähtud võimalus tugineda määruse kohaldamatusele ei anna iseseisvat kaebeõigust ning seda võib kasutada üksnes täiendavalt, mistõttu juhul, kui põhinõude esitamise õigus puudub või kui põhinõue on vastuvõetamatu, toob see kaasa õigusvastasuse vastuväite vastuvõetamatuse (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Tataram vs. komisjon, T‑546/16, ei avaldata, EU:T:2018:644, punkt 33, ja 30. septembri 2010. aasta kohtuotsus Lebedef ja Jones vs. komisjon, F‑29/09, EU:F:2010:120, punkt 30).

51      Kuid nagu on märgitud eespool punktis 46, on käesolev hagi, mis on esitatud otsuse vaidlustamiseks, millega määrati hageja 2014. aasta jaanuari töötasu, mis tuleneb nimetatud kuu palgateatisest, vastuvõetav osas, milles selle otsusega rakendati hageja suhtes esimest korda personalieeskirjade artiklit 66a, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46.

52      Seevastu, nagu on tõdetud eespool punktis 44, ei ole otsus, millega määratakse hageja 2014. aasta jaanuari töötasu, tema suhtes personalieeskirjade artikli 65 lõike 4, mis kehtestati määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 44, esimest korda kohaldamine ja seega ei kahjusta see teda selles küsimuses.

53      Sellest järeldub, et hageja poolt oma hagi põhjenduseks esitatud õigusvastasuse vastuväidet saab tulemuslikult esitada üksnes selles osas, milles see viitab personalieeskirjade artiklile 66a, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46, ning millega kehtestati alates 1. jaanuarist 2014 solidaarsusmaks, samas kui personalieeskirjade XI lisas ette nähtud töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamine oli personalieeskirjade artikli 65 lõike 4 kohaselt peatatud.

54      Õigusvastasuse vastuväite põhjenduseks esitab hageja seitse väidet. Esimene väide puudutab sisuliselt personalieeskirjade XI lisas ette nähtud töötasude automaatse kohandamise meetodi ja solidaarsusmaksu vahelise seose katkestamist ning liidu ametnike ja teenistujate töötasu ja liikmesriikide avaliku teenistuse töötajate tasustamise vahelise paralleelsuse põhimõtte rikkumist. Teise väite kohaselt on rikutud ühinemisvabadust, õigust olla informeeritud ja ära kuulatud ning kollektiivläbirääkimiste õigust, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 12 lõikega 1, artiklitega 27 ja 28, ning neid sellisena, nagu neid on rakendatud personalieeskirjade artikli 10 teise lõigu, artikli 10b teise lõigu ja artikli 24b alusel, ning nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsust, millega kehtestatakse kolmepoolne konsultatsioonimenetlus seoses küsimustega, mis puudutavad suhteid personaliga (edaspidi „nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsus“). Kolmas väide käsitleb omandatud õiguste rikkumist. Neljas väide käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Viies väide käsitleb seadusandliku menetluse rikkumist. Kuues väide põhineb põhjendamiskohustuse rikkumisel. Lõpuks, seitsmenda väite kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, mis tuleneb üleminekumeetmete puudumisest.

55      Esiteks tuleb analüüsida teist, viiendat ja kuuendat väidet, mis käsitlevad vastavalt ühinemisvabaduse, õiguse olla informeeritud ja ära kuulatud ning kollektiivläbirääkimiste õiguse rikkumist, õigusloomeprotsessi rikkumist ja põhjendamiskohustuse rikkumist, mis on seotud määruse nr 1023/2013 formaalse õiguspärasusega, ning seejärel analüüsida teisi väiteid, mis on esitatud õigusvastasuse vastuväite põhjenduseks ja mis puudutavad nimetatud määruse sisulist õiguspärasust.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud ühinemisvabadust, õigust olla informeeritud ja ära kuulatud, ning kollektiivläbirääkimiste õigust

56      Hageja leiab, et määrus nr 1023/2013 on õigusvastane, kuna selle vastuvõtmisega rikuti ühinemisvabadust, õigust olla informeeritud ja ära kuulatud ning kollektiivläbirääkimiste õigust, mis on tagatud põhiõiguste harta artikli 12 lõikega 1, artiklitega 27 ja 28, ning neid sellisena, nagu neid on rakendatud personalieeskirjade artikli 10 teise lõigu, artikli 10b teise lõigu ja artikli 24b alusel, ning nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsust. Täpsemalt väidab hageja, et personalieeskirjade komiteega ei konsulteeritud tulemusrikkalt ning et nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuses ette nähtud kooskõlastamismenetlust ei järgitud. Mis puudutab konsultatsioone personalieeskirjade komiteega, siis väidab hageja, et komisjoni 29. juunil 2011 vastu võetud personalieeskirjade muutmise ettepaneku esimese eelnõu suhtes, mis nägi ette, et töötasude ajakohastamise meetodile lisandub uuesti alates 1. jaanuarist 2013 kuni 31. detsembrini 2020 kohaldatav uus solidaarsusmaks 5,5%, ei konsulteeritud personalieeskirjade komiteega, vaid seda tehti üksnes personalieeskirjade muutmise ettepaneku teise eelnõu suhtes, mis nägi ette solidaarsusmaksu 6% ja millega komisjon pöördus personalikomitee poole 21. novembril 2011. Lisaks oli hageja sõnul personalieeskirjade komiteega 17. ja 18. juulil 2013 konsulteerimine liiga hiline, mistõttu puudus sellel soovitav toime. Mis puudutab konsultatsioone ametiühingu‑ ja kutseorganisatsioonidega (edaspidi „organisatsioonid“), siis väidab hageja, et enne personalieeskirjade muutmise esimese eelnõu vastuvõtmist komisjon nendega ei konsulteerinud ega teinud seda ka personalieeskirjade muutmise ettepaneku teise eelnõu suhtes. Peale selle väidab hageja, et nõukogu lükkas tagasi organisatsioonide taotluse, et kooskõlastuskomisjon jätkaks kohtumisi kolmepoolsete läbirääkimiste vältel. Lisaks väidab hageja, et kuigi alustati nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuses ette nähtud kooskõlastamismenetlust, seda ei järgitud. Seega olid esiteks 6. mail 2013 ja 23. juunil 2013 korraldatud kooskõlastuskomisjoni kaks koosolekut üksnes teabekoosolekud, kus ei toimunud mingit kooskõlastustegevust. Teiseks ei koostanud kooskõlastuskomisjon nende kahe koosoleku lõpus poolte väljendatud erinevate seisukohtade kohta aruannet. Ka väidab hageja, et juhul, kui põhiõiguste harta artikliga 28 tagatud õiguste teostamine ei ole piisavalt määratletud või need on määratletud liidu õiguse sätetega, mille kehtivus on kahtluse alla seatud, võib ta nõuda, et austataks põhiõiguste harta artikliga 28 tagatud kollektiivläbirääkimiste põhiõigust, sõltumata teisese õiguse sätetest, millega seda artiklit rakendatakse nagu käesoleval juhul. Sellega seoses leiab ta, et arvestades tingimusi, milles see läbi viidi, ei järgitud nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuses ette nähtud kooskõlastamismenetluse läbiviimisel kollektiivläbirääkimiste õigust.

57      Nõukogu ja parlament vaidlevad hageja argumentidele vastu.

58      Kõigepealt tuleb meenutada, et põhiõiguste harta artikli 12 lõige 1, artiklid 27 ja 28, mis käsitlevad vastavalt ühinemisvabadust ametiühingute vormis, töötajate õigust olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud ning kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigust, võivad olla kohaldatavad liidu institutsioonide ja nende töötajate vahelistes suhetes. Samade sätete sõnastuse kohaselt piirdub neis sätestatud õiguste teostamine siiski liidu õiguses ette nähtud juhtude ja tingimustega (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 77).

59      Mis puudutab põhiõiguste harta artikli 12 lõikega 1, artiklitega 27 ja 28 tagatud põhiõiguste teostamise tingimusi sätestavaid liidu õigusnorme, siis tuleb esiteks arvestada, et personalieeskirjade artikkel 10 näeb ette, et komisjon peab konsulteerima personalieeskirjade komiteega, mis koosneb liidu institutsioonide esindajatest ja nende personalikomiteede esindajatest, kõikide ettepanekute üle, mis käsitlevad personalieeskirjade muutmist.

60      Nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuses ette nähtud kooskõlastamismenetlus on kohaldatav nende komisjoni poolt nõukogule esitatud ettepanekute suhtes, mis käsitlevad personalieeskirjade muutmist või personalieeskirjade kohaldamist seoses töötasu või pensionidega iga kord, kui kooskõlastuskomisjoni, mis koosneb põhimõtteliselt liikmesriikide esindajatest, organisatsioonide poolt nimetatud töötajate esindajatest ning kõigi liidu institutsioonide haldusjuhtidest, mõni liige esitab sellekohase taotluse. Nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuse punkti I.8 kohaselt, arvestades nõukogu 6. mai 2013. aasta tõlgendavat avaldust, et kohaldada seda otsust seadusandliku tavamenetluse raames, mis puudutab personalieeskirjade muutmise ettepanekut, on kooskõlastamismenetluse eesmärk analüüsida kogu olemasolevat teavet ja poolte seisukohti, et jõuda nii palju kui võimalik oma seisukohtade lähenemiseni ja tagada, et liikmesriikide esindajatele on personali ja haldusasutuste seisukohad teada enne, kui nad võtavad seadusandliku tavamenetluse raames vastu kindla seisukoha. Sama sätte kohaselt on nõukogul võimalik arvestada kooskõlastuskomisjoni esimehe aruannet seadusandliku tavamenetluse raames (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 115).

61      Seega on personalieeskirjade artikkel 10 ja nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsus seotud põhiõiguste harta artikliga 27 tagatud õiguse olla informeeritud ja ära kuulatud teostamise tingimustega institutsioonide ja nende töötajate vahelistes suhetes (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 116).

62      Seevastu tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 10b teises lõigus on sätestatud üksnes komisjoni õigus konsulteerida esindavate organisatsioonidega personalieeskirjade artikli 10 kohaste muudatusettepanekute üle, mistõttu ei saa hageja tugineda sellele sättele, et väita, nagu oleks esindavatel organisatsioonidel õigus personalieeskirjade muutmise ettepanekute üle arutada.

63      Teiseks tuleb märkida, et personalieeskirjade artikkel 24b, millele hageja samuti tugineb, puudutab põhiõiguste harta artikli 12 lõikega 1 tagatud ühinemisvabaduse teostamise tingimusi, sätestades, et ametnikel on õigus kasutada oma ühinemisvabadust ning et eelkõige võivad nad kuuluda Euroopa ametnike organisatsioonidesse.

64      Siiski tuleb täheldada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt kohaldatakse Üldkohtu menetluse suhtes, tuleb hagiavalduses märkida hagi ese, esitatud väited ja argumendid ning lühiülevaade nendest väidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab eespool loetletu olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et võimaldada kostjal oma kaitseks valmistuda ja Üldkohtul hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendava teabeta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad hagi vastuvõetavuseks tulenema selle aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast (vt 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus BSCA vs. komisjon, T‑818/14, EU:T:2018:33, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

65      Tuleb aga tõdeda, et hageja ei esita hagiavalduses personalieeskirjade artikli 24b väidetava rikkumise kohta ühtegi argumenti, mistõttu tuleb see etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

66      Kolmandaks tuleb rõhutada, et hageja ei viita põhiõiguste harta artikliga 28 tagatud kollektiivläbirääkimise ja kollektiivse tegutsemise õiguse teostamise tingimusi kehtestavatele liidu õigusnormidele. Ta piirdub nimelt sellega, et viitab nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsusega kehtestatud kooskõlastamismenetluse rikkumisele, mis puudutab – nagu on juba märgitud eespool punktis 59 – põhiõiguste harta artikliga 27 tagatud töötajate õiguse olla informeeritud ja ära kuulatud teostamise tingimusi.

67      Repliigis väidab hageja, et põhiõiguste harta artikli 28 rikkumisele võib siiski tugineda, kuna „[kohaldatavate teiseste õigusnormide] kehtivus on põhjendatult kahtluse all, arvestades selles tehtud muudatusi“. Hageja märgib, et käesoleval juhul on organisatsioonide õigused ja kohustused kindlaks määratud kohaldatavate teisese õiguse sätetega, kuid nende sätete kehtivus on seatud kahtluse alla, kuivõrd ta vaidlustab personalieeskirjade artikli 65 lõike 4, mis lisati määrusega nr 1023/2013, ja personalieeskirjade artikli 66a, mida on muudetud sama määrusega, õiguspärasuse.

68      On oluline rõhutada, et põhiõiguste harta artikliga 28 tagatud kollektiivläbirääkimise ja kollektiivse tegutsemise õiguse teostamise tingimuste rikkumisele väljaspool kohaldatavates teisese õiguse sätetes ette nähtud olukordi saab tugineda üksnes juhul, kui kõnealused õigused ja kohustused ei ole nende sätetega piisavalt kindlaks määratud või kui nende sätete endi kehtivus on vaidlustatud (vt selle kohta 18. juuni 2013. aasta kohtuotsus Heath vs. EKP, T‑645/11 P, EU:T:2013:326, punkt 155).

69      Käesoleval juhul tuleb siiski tõdeda, et kohaldatavad teisese õiguse sätted, mille õiguspärasuse hageja vaidlustab, st personalieeskirjade artikli 65 lõige 4, mis on lisatud määrusega nr 1023/2013, ja personalieeskirjade artikkel 66a, mida on muudetud sama määrusega, ei määra kindlaks põhiõiguste harta artikliga 28 tagatud kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivhagi õiguse teostamise tingimusi. Sellest tuleneb, et hageja ei saa tugineda põhiõiguste harta artikliga 28 tagatud õiguste ja kohustuste teostamise tingimuste rikkumisele.

70      Lisaks tuleb märkida, et põhiõiguste harta artikli 28 kohaselt on kollektiivläbirääkimiste õigus sõnaselgelt ette nähtud kollektiivlepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimise osas. Tuleb aga meenutada, et kollektiivlepingute läbirääkimise ja sõlmimise õiguse eesmärk on võimaldada tööturu osapoolte läbirääkimiste pidamist, et määrata kindlaks töötingimused olukorras, kui õigused ja kohustused ei ole kohaldatavate sätetega piisavalt kindlaks määratud (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 117).

71      Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa kollektiivläbirääkimiste õigust samastada organisatsioonide õigusega pidada läbirääkimisi nende personalieeskirjade sätete sisu kui sellise üle, mille vastuvõtmist reguleerib vastavalt ELTL artiklile 294 seadusandlik tavamenetlus.

72      Järelikult piirdub käesoleva väite uurimine selle kontrollimisega, kas töötajate õiguse olla informeeritud ja ära kuulatud teostamise tingimusi, mis on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 10 ja nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuses, on käesoleval juhul järgitud.

–       Personalieeskirjade artikli 10 rikkumine

73      Hageja väidab, et vastavalt personalieeskirjade artiklile 10 oleks komisjon pidanud personalieeskirjade komitee poole pöörduma personalieeskirjade muutmise esimese ettepanekuga, mille ta võttis vastu 29. juunil 2011 ning mis sisaldas 5,5% solidaarsusmaksu, mitte aga teise personalieeskirjade muutmise ettepanekuga, mis nägi ette solidaarsusmaksu 6% ja mille komisjon 21. novembril 2011 talle esitas. Hageja väidab samuti, et personalieeskirjade komiteega konsulteerimine 17. ja 18. juulil 2013 ei vastanud enam personalieeskirjade artikli 10 nõuetele, kuna seda tehti hilinenult, mistõttu puudus sellel soovitav toime.

74      Esiteks, mis puudutab hageja argumenti, et personalieeskirjade artikkel 10 kohustas komisjoni pöörduma personalieeskirjade komitee poole personalieeskirjade muutmise esimese ettepanekuga, mille ta oli vastu võtnud 29. juunil 2011, siis tuleb täheldada, et personalieeskirjade artikkel 10 kohustab komisjoni pöörduma personalieeskirjade komitee poole „kõikide personalieeskirjade muutmise ettepanekutega“. Käesolevas asjas aga nähtub esiteks toimikust, et komisjoni 29. juunil 2011 vastu võetud tekst ei olnud vormiliselt personalieeskirjade muutmise ettepanek, vaid personalieeskirjade muutmise ettepaneku eelnõu, mille eesmärk oli konsulteerida organisatsioonidega enne personalieeskirjade muutmise ametliku ettepaneku esitamist nõukogule ja parlamendile. Teiseks tuleb samuti märkida, et komisjoni poolt personalieeskirjade komiteele 21. novembril 2011 esitatud teksti edastas komisjon seejärel parlamendile ja nõukogule seadusandliku ettepanekuna ELTL artikli 294 lõike 2 tähenduses seadusandlikus tavamenetluses, mis vastavalt ELTL artiklile 336 reguleerib personalieeskirjade ja teenistustingimuste vastuvõtmist ning muutmist nende institutsioonide poolt.

75      Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, et komisjon rikkus personalieeskirjade artikli 10 sätteid, kui ta ei pöördunud personalieeskirjade komitee poole personalieeskirjade muutmise ettepaneku esimese eelnõuga.

76      Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, et konsulteerimine personalieeskirjade komiteega 17. ja 18. juulil 2013 rikkus personalieeskirjade artikli 10 sätteid, kuna see toimus seadusandliku menetluse hilises staadiumis, mistõttu puudus sellel soovitav toime, siis olgu märgitud, et personalieeskirjade artikliga 10 on komisjonile kehtestatud kohustus konsulteerida peale ametlike ettepanekute ka niisuguste oluliste muudatusettepanekute küsimuses, mis ta teeb juba arutatud ettepanekutes, välja arvatud kui viimasena mainitud juhul vastavad muudatused suures ulatuses nendele, mis esitas personalieeskirjade komitee (11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, T‑58/05, EU:T:2007:218, punkt 35; 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 129, ning 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu, T‑75/14, EU:T:2017:813, punkt 99).

77      See tõlgendus tuleneb nii personalieeskirjade artikli 10 sõnastusest kui ka personalieeskirjade komitee omandatud rollist. Tõepoolest, esiteks, nähes ilma erandite ja tingimusteta konsulteerimise personalieeskirjade komiteega ette kõikide personalieeskirjade läbivaatamise ettepanekute osas, annab see säte laia ulatuse kohustusele, mille ta määratleb. Selle tingimused on järelikult ilmselgelt sobimatud selle sätte ulatust piirava tõlgendusega. Teiseks peab personalieeskirjade komitee kui ühisorgan, kuhu kuuluvad halduse ja personali esindajad – kusjuures viimased on valitud demokraatlikult kõikidest institutsioonidest –, arvestama ja väljendama avaliku teenistuse huve liidus tervikuna (11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, T‑58/05, EU:T:2007:218, punkt 36; 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 130, ning 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu, T‑75/14, EU:T:2017:813, punkt 100).

78      Sellest järeldub, et kui komisjon muudab oma personalieeskirjade läbivaatamise ettepanekut seadusandliku tavamenetluse käigus, on tal kohustus konsulteerida uuesti personalieeskirjade komiteega enne, kui nõukogu asjaomased õigusnormid vastu võtab, kui selle muudatusega ettepanekut oluliselt muudetakse (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 135, ning 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu, T‑75/14, EU:T:2017:813, punkt 101).

79      Käsitletaval juhul tuleb aga tõdeda, et kuigi komisjon kasutas oma seadusandliku algatuse õigust, et esitada parlamendile ja nõukogule 13. detsembril 2011 personalieeskirjade muutmise ettepanek, ei kasutanud ta seda õigust selle ettepaneku muutmiseks (16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu, T‑75/14, EU:T:2017:813, punkt 102).

80      Komisjon tõesti osales kõnesoleva seadusandliku tavamenetluse ajal aset leidnud kolmepoolsetel läbirääkimistel. Samas piirdub parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt 13. juunil 2007 tehtud kaasotsustamismenetluse praktilist korda käsitleva ühise deklaratsiooni (EÜ asutamislepingu artikkel 251) (ELT 2007, C 145, lk 5) – mis reguleerib neid mitteametlikke koosolekuid – punkti 13 kohaselt komisjoni roll parlamendi esimese lugemise etapil sellistele kontaktidele kaasaaitamisega, „et hõlbustada menetluste läbiviimist esimesel lugemisel“ ning kasutada „konstruktiivselt oma algatusõigust, et [p]arlamendi ja nõukogu seisukohti lähendada, võttes arvesse institutsioonidevahelist tasakaalu ja talle asutamislepinguga antud ülesandeid“ (16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu, T‑75/14, EU:T:2017:813, punkt 103).

81      Seega ei saa asjaolu, et kolmepoolsed läbirääkimised, mis leidsid käsitletaval juhul aset parlamendi esimese lugemise etapis komisjoni osavõtul – kelle rolli on käsitletud eespool punktis 80 –, lõppesid parlamendi ja nõukogu kompromissiga, mille eesmärk oli muuta personalieeskirjade muutmise ettepanekut, pidada selle ettepaneku muutmiseks komisjoni enda poolt (16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu, T‑75/14, EU:T:2017:813, punkt 104).

82      Lisaks ei saa seda, kui parlament võtab esimesel lugemisel vastu teksti, millega muudetakse personalieeskirjade muutmise ettepanekut, samuti samastada sellega, kui komisjon muudab ise oma esialgset ettepanekut (16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu, T‑75/14, EU:T:2017:813, punkt 105).

83      Eelnevast tuleneb, et komisjon ei olnud kohustatud personalieeskirjade komiteega personalieeskirjade artikli 10 kohaselt uuesti konsulteerima ei pärast parlamendi esimese lugemise etapis aset leidnud kolmepoolsete läbirääkimiste lõppu ega pärast tema ettepaneku vastuvõtmist parlamendi poolt esimesel lugemisel (16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu, T‑75/14, EU:T:2017:813, punkt 106).

84      Sellega seoses ei saa hageja tulemuslikult tugineda asjaolule, et komisjon edastas – kui ta ei olnud selleks kohustatud – 5. juuli 2013. aasta kirjaga personalieeskirjade komiteele parlamendi 2. juuli 2013. aasta esimesel lugemisel võetud seisukoha, täpsustades, et tema arvates ei ole personalieeskirjade muutmise ettepanekut, mille ta esitas personalieeskirjade komiteele 21. novembril 2011, seadusandlikus tavamenetluses oluliselt muudetud, ning et seadusandliku menetluse selles etapis ei ole personalieeskirjade artikkel 10 kohaldatav. Nimelt ei oma see asjaolu tähtsust seoses määruse nr 1023/2013 vastuvõtmise menetluse nõuetekohasusega ja täpsemalt sellega, kas komisjon järgis talle personalieeskirjade artikliga 10 pandud kohustust.

85      Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt toimus personalieeskirjade komiteega 17. ja 18. juulil 2013 konsulteerimine pärast seda, kui komisjon oli pöördunud komitee poole 5. juulil 2013, kõnealuse seadusandliku menetluse hilises staadiumis, mistõttu puudus sellel soovitav toime vastuolus personalieeskirjade artikliga 10.

–       Kooskõlastamismenetluse rikkumine

86      Hageja väidab, et komisjon ei konsulteerinud enne 29. juunil 2011 vastu võetud personalieeskirjade muutmise ettepaneku esimese eelnõu vastuvõtmist organisatsioonidega ning et ta ei konsulteerinud ka 13. detsembri 2011. aasta personalieeskirjade muutmise ettepaneku teise eelnõu suhtes. Lisaks väidab hageja, et kaks kooskõlastuskomisjoni koosolekut, mis korraldati 6. mail 2013 ja 20. juunil 2013, olid teabekoosolekud, mille käigus ei edastatud organisatsioonidele ühtegi dokumenti, kus ei toimunud mingit kooskõlastamist, ning et nende järel ei esitanud konsultatsioonikomisjon ühtegi aruannet, milles oleks esile toodud pooltevahelised erimeelsused, millega rikuti nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsust. Hageja väidab samuti, et nõukogu lükkas tagasi organisatsioonide nõudmise, et kooskõlastuskomisjon jätkaks kokkusaamistega kogu kolmepoolsete läbirääkimiste etapi vältel, mis kestsid 13. maist 2013 kuni 25. juunini 2013.

87      Esiteks, mis puudutab seda, et organisatsioonidega ei konsulteeritud enne komisjoni 29. juuni 2011. aasta personalieeskirjade muutmise ettepaneku esimese eelnõu vastuvõtmist, siis tuleb märkida, et see asjaolu ei oma tähtsust küsimuses, kas seadusandlik tavamenetlus, mis algatati hiljem, 13. detsembril 2011, parlamendile ja nõukogule personalieeskirjade muutmise ettepaneku teise eelnõu seadusandliku ettepanekuna edastamisega, on õiguspärane. Selline argument tuleb edutuse tõttu seega tagasi lükata.

88      Teiseks tuleb seoses hageja argumendiga, et komisjon jättis enne 13. detsembri 2011. aasta personalieeskirjade muutmise ettepaneku eelnõu vastuvõtmist organisatsioonidega konsulteerimata, märkida, et nagu Üldkohus 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuse U4U jt vs. parlament ja nõukogu (T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489) punktis 4 tõdes, konsulteeriti organisatsioonidega personalieeskirjade muutmise ettepaneku teise eelnõuga seoses 7. septembril 2011 ning komisjoni ja organisatsioonide vahel toimus haldusalane, tehniline ja poliitiline kooskõlastamine vastavalt 6. oktoobril 2011, 28. oktoobril 2011 ja 7. novembril 2011.

89      Kuna hageja ei ole esitanud ühtegi õiguslikku või faktilist asjaolu, mis võimaldaks tal seda järeldust kahtluse alla seada, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, et komisjon ei konsulteerinud organisatsioonidega enne personalieeskirjade muutmise ettepaneku teise eelnõu vastuvõtmist ja selle 13. detsembril 2011 parlamendile ja nõukogule esitamist.

90      Kolmandaks, mis puudutab hageja etteheidet selle kohta, et 6. mai 2013. aasta ja 20. juuni 2013. aasta koosolekutel ei jagatud organisatsioonidele välja ühtegi dokumenti, siis tuleb märkida, et Üldkohus on seda etteheidet juba analüüsinud ja tagasi lükanud 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuses U4U jt vs. parlament ja nõukogu (T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489).

91      Nii märkis Üldkohus 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuse U4U jt vs. parlament ja nõukogu (T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489) punktis 161, et nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuses ette nähtud konsultatsioonimenetlus ei näe ette ega keela kooskõlastamiskoosolekute ettevalmistamisel või nende toimumise ajal organisatsioonidele kirjalike dokumentide esitamist.

92      Nagu Üldkohus 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuse U4U jt vs. parlament ja nõukogu (T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489) punktis 162 märkis, on nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuse punkti I.8 kohaselt, tõlgendatuna nõukogu 6. mai 2013. aasta tõlgendava avalduse põhjal, selle otsusega ette nähtud kooskõlastamismenetluse eesmärk analüüsida kogu olemasolevat teavet ja poolte seisukohti, et jõuda nii palju kui võimalik oma seisukohtade lähenemiseni ja tagada, et personali ja haldusasutuste seisukohad on liikmesriikide esindajatele teada enne, kui nad võtavad seadusandliku tavamenetluse raames vastu kindla seisukoha.

93      Arvestades nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuses ette nähtud konsultatsioonimenetluse eesmärki, sõltub vastus küsimusele, kas nõukogu on kohustatud edastama tema käsutuses oleva teabe organisatsioonidele kirjalikult, et nad saaksid oma seisukohta väljendada, seega sellest, kas viimati nimetatud on sellest teabest teadlikud, selle teabe laadist ja ulatusest ning kolmepoolsete läbirääkimiste kulgu iseloomustavatest ajalistest ja tehnilistest piirangutest (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 163).

94      Mis puudutab käesolevas asjas kooskõlastuskomisjoni esimest koosolekut, mille eesmärk oli anda nõukogule volitus kolmepoolseteks läbirääkimisteks, siis tuleb märkida, et nõukogul ei olnud kohustust edastada kirjalikke dokumente organisatsioonidele, kuna nad olid teadlikud personalieeskirjade muutmise ettepanekust, mille suhtes tuli läbirääkimisi pidada (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 164).

95      Mis puudutab teist kooskõlastuskomisjoni koosolekut, mis toimus 20. juunil 2013 pärast seda, kui parlament, nõukogu ja komisjon jõudsid 19. juunil 2013 esialgse kompromissini personalieeskirjade muutmise ettepaneku suhtes, siis tuleb märkida, et kuigi organisatsioonid olid teadlikud personalieeskirjade muutmise ettepaneku sisust ja teatud liikmesriikide ettepanekutest, millest annab tunnistust mitme organisatsiooni 17. septembril 2012 avaldatud teabeleht, ei olnud nad teadlikud nende kolmepoolsete läbirääkimiste täpsest tulemusest, mis puudutas eelkõige nende ettepanekuid (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 165).

96      Niisiis, võttes arvesse nii nende muudatuste laadi kui ka nende muudatuste mahtu, mis tehti personalieeskirjade muutmise ettepanekus kolmepoolsete läbirääkimiste käigus, oli nõukogu kohustatud edastama organisatsioonidele kogu olemasoleva teabe, et võimaldada neil nende muudatuste kohta oma seisukohta esitada. See eeldab seega põhimõtteliselt, et nimetatud organisatsioonidel on teave kirjalikult andmekandjal, et oleks võimalik tõhusalt reageerida (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 166).

97      Siiski on oluline meenutada, et 20. juunil 2013 ei olnud 19. juuni 2013. aasta esialgset kompromissi kajastav tekst veel kättesaadav, mistõttu ei saanud seda sellisena kooskõlastuskomisjoni liikmetele edastada (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 167).

98      Neil asjaoludel ei saa nõukogule ette heita, et ta esitas kooskõlastuskomisjoni 20. juuni 2013. aasta koosolekul 19. juunil 2013 saavutatud esialgse kompromissi peamised elemendid suuliselt, mis vastas käesoleva asja eriomastele asjaoludele, mida iseloomustavad kolmepoolsete läbirääkimiste ajalised ja tehnilised piirangud (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 169).

99      Lisaks tuleb esiteks meenutada, et nõukogu edastas kooskõlastuskomisjoni liikmetele esialgse kompromissi teksti koos selgitustega 24. juuni 2013. aasta õhtul ja lõpliku kompromissi teksti samuti koos selgitustega 27. juunil 2013 ehk enne liikmesriikide poolt 23. juuni 1981. aasta otsuse punkti I.8 tähenduses kindla seisukoha võtmist, mis toimus kompromissi lõpliku teksti analüüsi käigus alaliste esindajate komitee (COREPER) poolt 28. juunil 2013. Teiseks tuleb rõhutada, et konsultatsioonikomisjonis osalevad organisatsioonid ei taotlenud õigel ajal uue koosoleku korraldamist, et olla ära kuulatud esialgse kompromissi teksti ega ka lõpliku kompromissi teksti kohta (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 170, ja 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus USFSPEI vs. parlament ja nõukogu, T‑75/14, EU:T:2017:813, punktid 119–122).

100    Tuleb aga tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtegi uut faktilist või õiguslikku asjaolu, mis võiks kahtluse alla seada Üldkohtu järeldused 15. septembri 2016. aasta jõustunud kohtuotsuses U4U jt vs. parlament ja nõukogu (T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489) ja 16. novembri 2017. aasta kohtuotsuses USFSPEI vs. parlament ja nõukogu (T‑75/14, EU:T:2017:813), millele viidati eespool punktides 91–99, mistõttu tuleb hageja etteheide, et 6. mai 2013. aasta ja 20. juuni 2013. aasta nõupidamised olid üksnes teabekoosolekud, mille käigus ei edastatud organisatsioonidele ühtegi dokumenti ning kus ei toimunud mingit kooskõlastamist, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

101    Neljandaks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, et 9. mai 2013. aasta ja 23. juuni 2013. aasta kohtumiste järel ei koostatud kooskõlastamiskomisjoni aruannet poolte lahknevate seisukohtade kohta. Nimelt tuleb märkida, et nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuse artiklist I.7 – tõlgendatuna nõukogu 6. mai 2013. aasta tõlgendava avalduse 5. suunisest lähtudes – tuleneb, et nõukogu poolt personalieeskirjade muutmise ettepaneku läbivaatamise etapis esitab kooskõlastamiskomisjoni esimees kooskõlastamiskomisjoni nimel COREPERile aruande iga koosoleku järel, kus osalejad esitasid oma seisukohti. Samas tuleb märkida, et nõukogu peasekretäri poolt 28. juunil 2013 nõukogu personalile adresseeritud personalieeskirjade reformi käsitlevast sõnumist, mille hageja ise esitas, nähtub, et nõukogu peasekretär teatas selle institutsiooni töötajatele, et nad esitasid COREPERile 20. juuni 2013. aasta kooskõlastamiskomisjoni kohtumise tulemused. Lisaks nähtub nõukogu esitatud dokumentidest, et kuigi 6. mai 2013. aasta ja 20. juuni 2013. aasta koosolekute järel ei ole koostatud ühtegi kirjalikku aruannet, andis nõukogu peasekretär kooskõlastamiskomisjoni esimehena tegelikult COREPERile nende koosolekute kohta aru vastavalt 8. mail 2013 ja 26. juunil 2013.

102    Viiendaks tuleb põhjendamatuse tõttu samuti tagasi lükata hageja etteheide, et nõukogu peasekretär lükkas tagasi organisatsioonide taotluse, et kooskõlastuskomisjon jätkaks koosolekutega kogu kolmepoolsete läbirääkimiste etapi vältel. Nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuse artikli I.5 kohaselt, tõlgendatuna nõukogu 6. mai 2013. aasta tõlgendava avalduse 5. suunisest lähtudes, tuleb nõukogu poolt personalieeskirjade muutmise ettepaneku esimese lugemise staadiumis kooskõlastuskomisjon eesistuja kutsel kokku iga kord, kui üks osapooltest seda taotleb. Sellest tuleneb, et kuigi esindavate organisatsioonide määratud töötajate esindajatel on lubatud selle komisjoni koosoleku kokkukutsumist taotleda korduvalt, võis nõukogu peasekretär kooskõlastuskomisjoni eesistujana jätta põhjendatult rahuldamata niisuguse üldise taotluse, mis on suunatud sellele, et kooskõlastuskomisjon peab kokku tulema kogu kolmepoolsete läbirääkimiste etapi vältel.

103    Arvestades eespool esitatud kaalutlusi, tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Viies väide, mille kohaselt on rikutud seadusandliku menetluse korda

104    Hageja märgib, et komisjoni poolt nõukogule ja parlamendile 13. detsembril 2011 esitatud personalieeskirjade muutmise ettepanek ei näinud ette ei töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamist aastatel 2013 ja 2014 ega ka selle ajavahemiku jooksul solidaarsusmaksu kohaldamist. Hageja sõnul esitas nõukogu need muudatused alles kolmepoolsete läbirääkimiste etapi käigus, järgides Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järeldusi. Seda tehes rikkus nõukogu ELTL artiklit 296, mis näeb ette, et kui parlamendile ja nõukogule on esitatud seadusandliku akti eelnõu, jätavad nad vastu võtmata sellised õigusaktid, mida ei ole asjaomases valdkonnas rakendatava seadusandliku menetlusega ette nähtud. Lisaks väidab hageja, et võttes vastu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järeldused, mille nõukogu seejärel üle võttis, rikkus Euroopa Ülemkogu ELL artikli 15 lõiget 1, milles on ette nähtud, et ta ei toimi seadusandjana.

105    Nõukogu ja parlament vaidlevad hageja argumentidele vastu.

106    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja argumendid põhinevad ekslikul eeldusel, et 6protsendilise solidaarsusmaksu kohaldamine, samas kui töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamine on peatatud, tuleneb Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järeldustest ning nõukogu ja parlament on selle määruse nr 1023/2013 vastuvõtmisel lihtsalt üle võtnud. Siiski tuleb märkida, et kuigi mitmeaastase finantsraamistiku suuniste raames esitatud Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järeldused nägid ette töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamise kaheks aastaks ja 6protsendilise maksu kehtestamise „palgameetodi reformi raames“, ei näinud need ette, et kõnealust maksu kohaldatakse kõnealuse peatamise perioodil.

107    Igal juhul tuleb rõhutada, et hageja argumentidega ELTL artikli 296 ja ELL artikli 15 lõike 1 rikkumise kohta ei saa nõustuda.

108    Esiteks, mis puudutab nõukogu poolt ELTL artikli 296 kolmanda lõigu väidetavat rikkumist, siis tuleb meenutada, et see säte näeb ette, et „[k]ui Euroopa Parlamendile ja nõukogule on esitatud seadusandliku akti eelnõu, jätavad nad vastu võtmata sellised õigusaktid, mida ei ole asjaomases valdkonnas rakendatava seadusandliku menetlusega ette nähtud“.

109    ELTL artikli 336 kohaselt kinnitavad parlament ja nõukogu personalieeskirjad ja teenistustingimused määruse abil pärast konsulteerimist teiste asjaomaste institutsioonidega seadusandliku tavamenetluse kohaselt.

110    Käesolevas asjas võtsid nõukogu ja parlament, kellele komisjon esitas 13. detsembril 2011 personalieeskirjade muutmise ettepaneku, vastu määruse nr 1023/2013 pärast seda, kui parlament oli võtnud vastu oma esimese lugemise seisukoha 2. juulil 2013 ja nõukogu selle seisukoha 10. oktoobril 2013 vastavalt ELTL artikli 294 lõigetele 3 ja 4 heaks kiitnud.

111    Seega tuleb tõdeda, et käesolevas asjas ei võtnud parlament ja nõukogu vastu muid akte peale nende, mis on ette nähtud seadusandlikus tavamenetluses.

112    Lisaks olgu märgitud, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tulene ELTL artikli 296 kolmandast lõigust, et selle sättega on vastuolus see, kui nõukogu võtab arvesse Euroopa Ülemkogu järeldusi, kui ta kasutab võimalust jätta kõrvale komisjoni esitatud seadusandlik ettepanek, mis ei ole talle siduv. Nimelt tuleb meenutada, et nõukogule koos parlamendiga ELL artikli 14 lõikega 1 ja ELL artikli 16 lõikega 1 ning ELTL artikliga 289 antud seadusandliku pädevuse raames, mis kuulub ELL artikli 13 lõikes 2 sätestatud pädevuse andmise põhimõtte ja üldisemalt liidu institutsioonilisele struktuurile omane institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtte alla (vt analoogia alusel 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovaki Vabariik ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 146), täidab nõukogu poliitika kujundamise ja koordineerimise ülesannet aluslepingutes ette nähtud tingimustel.

113    Sellest tuleneb, et hageja argument ELTL artikli 296 rikkumise kohta tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

114    Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, et Euroopa Ülemkogu rikkus ELL artikli 15 lõiget 1 ja seeläbi ka määruse nr 1023/2013 vastuvõtmiseni viinud seadusandliku menetluse õiguspärasust, siis tuleb kõigepealt märkida, nagu on tõdetud eespool punktis 111, et komisjon, nõukogu ja parlament järgisid käesolevas asjas kohaldatavat seadusandlikku tavamenetlust.

115    Seejärel tuleb meenutada, et ELL artikli 15 lõige 1 sätestab, et „Euroopa Ülemkogu annab liidule selle arenguks vajaliku tõuke ning määratleb selle üldised poliitilised sihid ja prioriteedid. Ülemkogu ei toimi seadusandjana“.

116    Tuleb aga märkida, et selle sättega ei ole vastuolus see, kui Euroopa Ülemkogu võtab seisukoha küsimuses, mis on seadusandliku menetluse esemeks.

117    Lõpuks tuleb arvestada, et Euroopa Ülemkogu järelduste väidetav „poliitiline“ mõju parlamendi ja nõukogu seadusandlikule pädevusele ei saa anda alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks Üldkohtu poolt (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovaki Vabariik ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 145, ja 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑5/16, EU:C:2018:483, punkt 86).

118    Sellest tuleneb, et hageja argument, et Euroopa Ülemkogu kahjustas 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järelduste vastuvõtmisega määruse nr 1023/2013 vastuvõtmiseni viinud seadusandliku menetluse õiguspärasust, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

119    Lisaks, kuivõrd hageja argumenti ELL artikli 15 lõike 1 rikkumise kohta tuleb iseenesest vaadelda Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järelduste vastu esitatud õigusvastasuse vastuväitena, tuleb täheldada, et kuna ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada ühel poolel vaidlustada mis tahes üldakti kohaldamist mis tahes hagi huvides, peab õigusvastasuse vastuväite ulatus olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks tingimata vajalik. Sellest tuleneb, et üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos (vt 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Tataram vs. komisjon, T‑546/16, ei avaldata, EU:T:2018:644, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

120    Tuleb aga tõdeda, et selline õiguslik seos käesoleva hagi esemeks oleva üksikotsuse, nimelt hageja 2014. aasta jaanuari töötasu määramise otsuse, millega kohaldatakse esimest korda tema suhtes personalieeskirjade artiklit 66a, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46, ning Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järelduste vahel käesolevas asjas puudub, mistõttu osas, milles hageja argumenti tuleb pidada õigusvastasuse vastuväiteks nõukogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järelduste vastu, tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

121    Viies väide tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

 Kuues väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

122    Hageja väidab, et põhjused, mis on esitatud määruses nr 1023/2013 selleks, et põhjendada personalieeskirjade artiklis 66a ette nähtud solidaarsusmaksu kohaldamist, st majandusliku olukorra erilised raskused, ei erine nendest, millele tugineti varem samalaadsete maksude kehtestamise põhjendamisel. Hageja viitab sellega seoses nõukogu 15. detsembri 1981. aasta määruse (Euratom, ESTÜ, EMÜ) nr 3821/81, millega muudetakse Euroopa [liidu] ametnike personalieeskirju ja Euroopa [liidu] muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 1981, L 386, lk 1), esimesele põhjendusele, millest nähtub, et erakorraline lisatasu, mida kohaldatakse [liidu] poolt netos välja makstud töötasule, pensionidele ja lahkumishüvitistele, oli kohane majandusliku ja sotsiaalse olukorra eriliste raskuste tõttu. Solidaarsusmaksu kehtestamine perioodil, mille jooksul töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamine on peatatud, kujutab endast uut meedet, mis vajab õigustuseks erilist põhjendust, mida käesolevas asjas ei esine. Lisaks väidab hageja, et mainides määruse nr 1023/2013 põhjendustes 12 ja 13 Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järeldusi, viitab nimetatud määrus oma põhjendamisel õigusaktile, mida ei ole liidu seadusandlikus menetluses ette nähtud, rikkudes sellega ELTL artiklit 296.

123    Nõukogu ja parlament vaidlevad hageja argumentidele vastu.

124    Olgu märgitud, et vastavalt kohtupraktikale peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Seda nõuet hinnates tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, toodud põhjenduste laadist ning selgituste saamise huvist, mis võib olla adressaatidel või teistel aktist otseselt ja isiklikult puudutatud isikutel. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust EÜ artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjasse puutuvaid õigusnorme (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus U4U jt vs. parlament ja nõukogu, T‑17/14, ei avaldata, EU:T:2016:489, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika).

125    Lisaks võib kohtupraktika kohaselt üldkohaldatavate aktide – nagu määrus nr 1023/2013 – põhjendamisel piirduda viitamisega üldisele olukorrale, mis on nende aktide vastuvõtmise tinginud, ja üldistele eesmärkidele, mida seadusandja kavatseb saavutada, ilma et oleks vaja eraldi põhjendada kõiki üksikasju, mida sellised aktid võivad sisaldada. Seega ei ole vaja põhjendada personalieeskirjade iga muudatust, vaid piisab, kui seadusandja selgitab põhilisi meetmeid isegi lühidalt, tingimusel et selgitus on selge ja asjakohane (29. novembri 2006. aasta kohtuotsus Campoli vs. komisjon, T‑135/05, EU:T:2006:366, punkt 159, ja 23. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Pickering vs. komisjon, F‑103/05, EU:F:2008:45, punkt 121).

126    Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamine 2013. ja 2014. aastal ning solidaarsusmaksu kehtestamine alates 1. jaanuarist 2014 kujutavad endast üksnes ühte osa nende personalieeskirjade laiaulatuslikust reformist, mida parlament ja nõukogu määrust nr 1023/2013 vastu võttes rakendasid.

127    Teiseks tuleb märkida, et määruse nr 1023/2013 põhjendustes 11, 12 ja 13 on täpsustatud:

„(11)      [Palkade ajakohastamise mitmeaastase mehhanismi] kohaldamisest Euroopa Liidu ametnikele ja muudele teenistujatele tulenevad võimalikud eelised tuleks tasakaalustada nn maksu taastamisega. Nagu [palkade ajakohastamise mitmeaastase mehhanismi] puhul, võib ka solidaarsusmaksu kohaldamist ajutiselt pikendada. Praeguses olukorras on asjakohane suurendada solidaarsusmaksu, võrreldes erimaksu määraga, mida kohaldati 2004.–2012. aastani, ning kehtestada progressiivsem maksumäär. Selle eesmärk on arvestada liidu äärmiselt keerukat majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ja selle mõju liidu liikmesriikide rahandusele. Vajadus konsolideerida liidu liikmesriikide rahandust ka lühikeses perspektiivis nõuab liidu institutsioonide töötajatelt kiireid ja konkreetseid jõupingutusi solidaarsuse nimel. Solidaarsusmaks peaks seega kõigile liidu ametnikele ja muudele teenistujatele kehtima alates 1. jaanuarist 2014.

(12)      Euroopa Ülemkogu rõhutas oma 8. veebruari 2013. aasta kohtumise järeldustes mitmeaastase finantsraamistiku kohta, et vajadus konsolideerida riikide rahandust lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis nõuab kõikidelt avaliku halduse asutustelt ja nende töötajatelt erilisi pingutusi, et parandada tõhusust ja tulemuslikkust ning kohaneda muutuva majandusolukorraga. Selles nõudmises korrati tegelikkuses eesmärke, mille komisjon esitas 2011. aasta ettepanekus [personalieeskirjade ja teenistustingimuste] muutmiseks, mille eesmärk oli tagada kulutõhusus ning milles tunnistati, et Euroopa Liidu ees praegu seisvad probleemid nõuavad igalt avaliku halduse asutuselt ja igalt selle töötajalt erilisi jõupingutusi, et suurendada tõhusust ja kohaneda Euroopa muutuva majandusliku ja sotsiaalse olukorraga. Euroopa Ülemkogu nõudis lisaks, et osana personalieeskirjade reformist peatataks kõigi liidu institutsioonide töötajate palkade ja pensionide [palkade ajakohastamise mitmeaastase mehhanismi] alusel kohandamine kaheks aastaks ning palgasüsteemi reformi osana taaskehtestataks uus solidaarsusmaks.

(13)      Nimetatud järeldusi arvestades ja uute eelarvepiirangutega toimetulemiseks ning selleks, et näidata Euroopa avaliku teenistuse solidaarsust liikmesriikide võetud rangete meetmetega enneolematu finantskriisi ning liikmesriikides ja kogu liidus valitseva äärmiselt raske sotsiaalse ja majandusliku olukorra tagajärjel, tuleb kaheks aastaks peatada [palkade ajakohastamise mitmeaastase mehhanismi] kohaldamine kõigi ametnike töötasude, pensionide ja toetuste suhtes ning kohaldada meetodi peatamisest hoolimata solidaarsusmaksu.“

128    Nii nähtub määruse nr 1023/2013 põhjendusest 11, et parlament ja nõukogu põhjendasid alates 1. jaanuarist 2014 solidaarsusmaksu kehtestamist vajadusega tasakaalustada liidu ametnike ja muude teenistujate potentsiaalsed eelised töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamisest. Sellest põhjendusest nähtub samuti, et otsus kohaldada seda solidaarsusmaksu alates 1. jaanuarist 2014 vastab eesmärgile „konsolideerida liidu liikmesriikide rahandust ka lühikeses perspektiivis“, nõudes „liidu institutsioonide töötajatelt kiireid ja konkreetseid jõupingutusi solidaarsuse nimel“. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, nähtub samast põhjendusest, et viide liidu majanduslikule ja sotsiaalsele kontekstile ei õigusta solidaarsusmaksu kehtestamist iseenesest, nagu see oli määruse nr 3821/81 alusel kehtestatud erimaksu puhul, vaid solidaarsusmaksu suurendamist, võrreldes erimaksu määraga, mida kohaldati 2004.–2012. aastani, ning progressiivsema maksumäära kehtestamist.

129    Lisaks tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, on parlament ja nõukogu esitanud määruse nr 1023/2013 põhjendustes 12 ja 13 põhjused, miks otsustati kohaldada solidaarsusmaksu alates 1. jaanuarist 2014, samas kui töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamine oli 2013. ja 2014. aastal peatatud. Nendest põhjendustest nähtub, et selle valiku eesmärk oli arvesse võtta mitte üksnes Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järeldusi, vaid arvestada ka „uute eelarvepiirangutega“ ja „liikmesriikides ja kogu liidus valitseva äärmiselt raske sotsiaalse ja majandusliku olukorra[ga]“ ja näidata „Euroopa avaliku teenistuse solidaarsust liikmesriikide võetud rangete meetmetega enneolematu finantskriisi […] tagajärjel“.

130    Seega tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 1023/2013 põhjendustes 11, 12 ja 13 esitatud põhjendused vastavad eespool punktides 124 ja 125 nimetatud kohtupraktikast tulenevatele kriteeriumidele. Sellest ilmnevad nimelt liidu seadusandja arutluskäik ja taotletavad üldised eesmärgid. Ta teavitab ametnikke piisavalt sellest, miks ta kehtestas solidaarsusmaksu ajavahemikus, mille jooksul on töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamine peatatud.

131    Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, et parlament ja nõukogu on rikkunud oma põhjendamiskohustust, viidates määruse nr 1023/2013 põhjendustes 12 ja 13 Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järeldustele, siis tuleb sarnaselt nõukoguga märkida, et kuigi vastavalt ELTL artiklile 296 on õigusaktid põhjendatud, ei välista see siiski seda, et seadusandja viitab põhjenduses Euroopa Ülemkogu poolt kindlaks määratud poliitilistele suunistele.

132    Seega tuleb väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimene väide, mille kohaselt on katkestatud personalieeskirjade XI lisas ette nähtud töötasude automaatse kohandamise meetodi ja solidaarsusmaksu vaheline seos ning rikutud paralleelsuse põhimõtet

133    Hageja väidab, et 3. juuli 1985. aasta kohtuotsusest Abrias jt vs. komisjon (3/83, EU:C:1985:283) ja 22. juuni 1994. aasta kohtuotsusest Rijnoudt ja Hocken vs. komisjon (T‑97/92 ja T‑111/92, EU:T:1994:69) tulenevalt tähendab nn paralleelsuse põhimõte seda, et solidaarsusmaksu võib kohaldada ainult siis, kui töötasude kohandamise meetod, mis kujutab endast vastutasu, on ise kohaldatav. Hageja sõnul tuleneb muuseas määruse nr 1023/2013 põhjendusest 11 ja personalieeskirjade artikli 66a lõikest 1, mida on muudetud nimetatud määrusega, et solidaarsusmaksu eesmärk on tasakaalustada liidu ametnike ja teenistujate kohandamismeetodi kohaldamisest saadavad eelised. Seda seost kinnitab personalieeskirjade XI lisa artikkel 15, mida on muudetud määrusega nr 1023/2013, milles seotakse solidaarsusmaksu muudatused töötasude kohandamise meetodi muudatustega. Sellest järeldub, et seadusandja ei saanud ette näha, et solidaarsuskohustus oleks kohaldatav ajavahemikul, mil töötasude kohandamise meetodi kohaldamine oli peatatud.

134    Nõukogu ja parlament vaidlevad hageja argumentidele vastu.

135    Kõigepealt olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib seadusandja igal hetkel teha tuleviku jaoks muudatusi personalieeskirjade sätetes, kui ta hindab selle kooskõlas olevaks teenistuse huvidega, kaasa arvatud juhul, kui need on ebasoodsamad (30. septembri 1998. aasta kohtuotsus Ryan vs. kontrollikoda, T‑121/97, EU:T:1998:232, punkt 98, ja 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, T‑58/05, EU:T:2007:218, punkt 86).

136    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et valdkondades, kus liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus, peab liidu kohtu teostatav õiguspärasuse kontroll piirduma sellega, et ta kontrollib, kas asjaomase meetme puhul ei esine ilmselget viga või võimu kuritarvitamist või kas kõnealune ametiasutus ei ole ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire ületanud (vt 23. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Chassagne vs. komisjon, F‑43/05, EU:F:2007:14, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

137    Hageja esitatud argumente tuleb hinnata nendest põhimõtetest lähtudes.

138    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et 3. juuli 1985. aasta kohtuotsusest Abrias jt vs. komisjon (3/83, EU:C:1985:283) ja 22. juuni 1994. aasta kohtuotsusest Rijnoudt ja Hocken vs. komisjon (T‑97/92 ja T‑111/92, EU:T:1994:69) ei nähtu, et oleks olemas liidu õiguse põhimõte, mille kohaselt saab solidaarsusmaksu kohaldada vaid siis, kui töötasude kohandamise meetod ise on kohaldatav.

139    Nii vaidlustasid hagejad kohtuasjas, milles tehti 3. juuli 1985. aasta kohtuotsus Abrias jt vs. komisjon (3/83, EU:C:1985:283), muu hulgas määruse nr 3821/81 – millega lisati personalieeskirjade artiklisse 66a kriisimaks – õiguspärasuse. Selle kohtuotsuse punktides 15 ja 21 leidis Euroopa Kohus, et vastutasu nõusolekule selleks, et esindavad organisatsioonid osalevad erakorralise ja ainulaadse töötasusid mõjutava meetme vormis [liidu] majandusliku ja sotsiaalse olukorra eriliselt rasketes tagajärgedes, seisnes selles, et võeti vastu töötasude kohandamise meetod, mis säilitas paralleelsuse põhimõtte, mille kohaselt selleks, et otsustada, kas ühenduse ametnike töötasusid tuleb kohandada, võetakse arvesse eelkõige avaliku sektori töötasu võimalikku suurenemist liikmesriikides.

140    Samamoodi vaidlustasid hagejad kohtuasjas, milles tehti 22. juuni 1994. aasta kohtuotsus Rijnoudt ja Hocken vs. komisjon (T‑97/92 ja T‑111/92, EU:T:1994:69), nõukogu 19. detsembri 1991. aasta määruse (ESTÜ, EMÜ, Euratom) nr 3831/91, millega muudetakse [liidu] ametnike personalieeskirju ja teenistustingimusi ajutise maksu kehtestamiseks (ELT 1991, L 361, lk 7) ning millega lisati personalieeskirjadesse artikkel 66a ajutise maksu kehtestamiseks, õiguspärasuse. Vastuseks väitele, et on rikutud põhjendamiskohustust, meenutas Üldkohus määruse nr 3831/91 preambuli sõnastust, mille kohaselt „[t]uleneb kooskõlastuskomisjon järeldustest, et ajutine meede, mis puudutab [liidu] makstud tasusid, tuleks kehtestada ajutise kinnipeetava makse vormis samal ajal personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 kohaldamise üksikasjalike rakenduseeskirjadega, mis on tervikliku lahenduse vastastikku sõltuvad elemendid“.

141    Nii nähtub 3. juuli 1985. aasta kohtuotsusest Abrias jt vs. komisjon (3/83, EU:C:1985:283) ja 22. juuni 1994. aasta kohtuotsusest Rijnoudt ja Hocken vs. komisjon (T‑97/92 ja T‑111/92, EU:T:1994:69), et seadusandja on varem võtnud vastu üldise lähenemisviisi, mille kohaselt on liidu ametnike ja teenistujate töötasusid mõjutava konkreetse maksu kohaldamine vastutasu sellise meetodi kohaldamise eest, mis võimaldab teatud kindlatel tingimustel kõnealust tasu korrigeerida, võttes arvesse avaliku teenistuse töötasude võimalikku suurenemist liidu liikmesriikides.

142    Siiski on oluline märkida, et seadusandja võis eespool punktis 135 nimetatud ulatusliku kaalutlusõiguse piires vabalt loobuda, säilitada või muuta seda varasemat lähenemisviisi, nähes määruses nr 1023/2013 ette, et solidaarsusmaksu kohaldatakse ajavahemikul, mil töötasude kohandamise meetod on peatatud.

143    Edasi tuleb rõhutada, et seadusandja on määruses nr 1023/2013 tõepoolest loonud seose solidaarsusmaksu ja töötasu ajakohastamise meetodi vahel.

144    Nii tuleneb personalieeskirjade artikli 66a sõnastusest, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46, et solidaarsusmaks kehtestatakse „selleks, et võtta […] arvesse ametnike töötasude ja pensionide ajakohastamise meetodi kohaldamist“.

145    Samuti tuleb märkida, et määruse nr 1023/2013 jõustumisele järgnenud versioonis näeb personalieeskirjade XI lisa artikli 15 lõige 2, mis käsitleb personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 kohaldamist, ette, et kõigi komisjoni ettepanekutega muuta seda lisa enne selle kohaldamisaja möödumist 31. detsembril 2023 peab kaasnema personalieeskirjade artikli 66a muutmise ettepanek.

146    Samuti tuleneb personalieeskirjade XI lisa artikli 15 lõikest 3, mis on kehtestatud määrusega nr 1023/2013, et seni, kuni parlament ja nõukogu ei ole komisjoni esitatud ettepaneku alusel määrust vastu võtnud, jätkatakse ajutiselt nimetatud lisa ja personalieeskirjade artikli 66a kohaldamist ka pärast 31. detsembrit 2023.

147    Lisaks tuleb meenutada, et nagu märgitud eespool punktis 128, nähtub määruse nr 1023/2013 põhjendusest 11, et parlament ja nõukogu põhjendasid alates 1. jaanuarist 2014 solidaarsusmaksu kehtestamist vajadusega tasakaalustada liidu ametnike ja muude teenistujate poolt töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamisest potentsiaalselt saadavad eelised.

148    Siiski ei tulene ei määruse nr 1023/2013 põhjendusest 11 ega asjaomaste meetmete seosest, nagu need on välja toodud eespool punktides 144–146, põhimõtet, et solidaarsusmaks oleks kohaldatav üksnes töötasude kohandamise meetodi kohaldamisega samal ajal, täites tasandavat rolli juhul, kui nimetatud meetod annab liidu ametnikele eelise.

149    Piisab, kui märkida, et seadusandja nägi oma ulatusliku kaalutlusõiguse raames sõnaselgelt ette, et solidaarsusmaksu kohaldatakse ajavahemikul, mille jooksul oli töötasude kohandamise meetodi kohaldamine peatatud. Sellega seoses nähtub määruse nr 1023/2013 põhjendustest 12 ja 13, et seadusandja põhjendas seda valikut eespool punktis 129 nimetatud eesmärkide saavutamisega. Hageja ei tõenda, et see valik kujutab endast ilmset hindamisviga või võimu kuritarvitamist eespool punktis 136 viidatud kohtupraktika tähenduses.

150    Lõpuks tuleb märkida, et osas, milles hageja argumente tuleb käsitada nii, et nendega püütakse seada kahtluse alla personalieeskirjade artikli 66a õiguspärasus osas, milles see nägi ette solidaarsusmaksu kohaldamise alates 1. jaanuarist 2014, kuna selline kohaldamine on vastuolus personalieeskirjade artikli 65 lõikega 4, mis näeb ette erakorralise töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamise, siis piisab, kui märkida, nagu Euroopa Kohus ja Üldkohus on vastavalt erandliku maksu kehtestamise kohta määrusega nr 3821/81 ning ajutise makse kehtestamise kohta määrusega nr 3831/91 juba otsustanud, et uue sätte alusel vastu võetud personalieeskirjade muutmise õiguspärasust ei saa vaidlustada mõne muu personalieeskirjade sätte alusel (3. juuli 1985. aasta kohtuotsus Abrias jt vs. komisjon, 3/83, EU:C:1985:283, punkt 20, ja 22. juuni 1994. aasta kohtuotsus Rijnoudt ja Hocken vs. komisjon, T‑97/92 ja T‑111/92, EU:T:1994:69, punkt 65).

151    Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt on personalieeskirjade artikkel 66a õigusvastane osas, milles sellega oli ette nähtud solidaarsusmaksu kohaldamise alates 2014. aasta 1. jaanuarist, samas kui töötasu ajakohastamise meetodi kohaldamine oli peatatud.

152    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud omandatud õigusi

153    Hageja väidab, et töötasude iga‑aastase kohandamise põhimõtet on tema suhtes alati kohaldatud. Ta märgib, et kuigi meetod on alati kindlaks määratud piiratud ajaks, siis on seda süstemaatiliselt pikendatud teatud kohandustega. Hageja on seisukohal, et liidu ametnike õigus saada ajakohastamise meetodi kohaldamisega kasu ostujõu muutusest paralleelselt liikmesriigi ametnikega on omandatud õigus ja tema tasustamise oluline osa, ning tema ja tööandja vahelise suhte põhitingimus. Peatades kaheks järjestikuseks aastaks töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise, kehtestamata üleminekumeetmeid, kahjustasid parlament ja nõukogu neid omandatud õigusi.

154    Nõukogu ja parlament vaidlevad hageja argumentidele vastu.

155    Olgu märgitud, et käesolevas väites vaidlustab hageja sellise personalieeskirjade artikli 65 lõike 4 õiguspärasuse, mis kehtestati määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 44 ning mis näeb aastateks 2013 ja 2014 ette töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamise.

156    Nagu on juba tõdetud eespool punktides 52 ja 53, võib hageja selleks, et vaidlustada oma 2014. aasta jaanuari töötasu määramise otsus, tugineda üksnes personalieeskirjade artikli 66a õigusvastasusele, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46, ning ta ei saa tulemuslikult väita, et määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 44 kehtestatud personalieeskirjade artikli 65 lõige 4 on õigusvastane.

157    Sellest järeldub, et teine väide, mille kohaselt on rikutud omandatud õigusi, tuleb edutuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

158    Hageja väidab sisuliselt, et töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamine kaheks aastaks ning solidaarsusmaksu kohaldamine selle perioodi jooksul on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Hageja leiab, et kui nende meetmetega taotletavad eesmärgid on õiguspärased, ei ole need meetmed ise nende eesmärkide saavutamiseks sobivad. Hageja märgib sellega seoses, et töötasude ajakohastamise meetodi ja erandliku lisamaksu samaaegset kohaldamist on varem peetud sobivaks, et täita samu eesmärke, mis on sätestatud määruses nr 1023/2013. Lisaks väidab hageja esiteks, et majanduskriis, mis liikmesriike tabas, ei ole midagi uut ega sügavamat kui see, mis toimus eelmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal, ning teiseks on seadusandja jätnud arvesse võtmata asjaolu, et personalieeskirjade XI lisa, mida on muudetud määrusega nr 1023/2013, juba sisaldab mehhanisme, mis võimaldavad arvesse võtta ebasoodsaid majanduslikke arengusuundi, kuna kohandamismeetod võtab arvesse liikmesriikide avaliku teenistuse töötasu taseme negatiivset arengut, ning et ajakohastamise meetodi kohaldamise suhtes kohaldatakse vähendavat klauslit ning erandi klauslit. Hageja sõnul oleks seadusandja võinud võtta vähem piiravaid meetmeid, et saavutada määrusega nr 1023/2013 seatud eesmärgid, nimelt näha ette töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamine 2013. ja 2014. aastal ning siduda solidaarsusmaksu kohaldamine selle meetodi kohaldamisega. Hageja lisab, et vaidlustatud meetmete ebaproportsionaalsust süvendavad teised tema suhtes määrusega nr 1023/2013 kehtestatud meetmed, mille eesmärk on vähendada liidu institutsioonide personalikulusid, nimelt palgaastme AD 13 administraatorite teenistuskäigu blokeerimine, hüvitatava sõiduaja ja sõidukulude hüvitise vähenemine.

159    Nõukogu ja parlament vaidlevad hageja argumentidele vastu.

160    Kõigepealt tuleb märkida, et osas, milles käesoleva väitega soovitakse näidata, et määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktis 44 ette nähtud ja vastavalt personalieeskirjade artikli 65 lõikele 4 töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamine on ebaproportsionaalne, tuleb see edutuse tõttu tagasi lükata samadel põhjustel, mis on välja toodud eespool punktides 52 ja 53.

161    Seega tuleb analüüsida üksnes seda, kas parlament ja nõukogu on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, nähes ette, et personalieeskirjade artikliga 66a, mida muudeti määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46, kehtestatud solidaarsusmaksu kohaldatakse alates 2014. aasta 1. jaanuarist, kuigi töötasu ajakohastamise meetodi kohaldamine oli aastateks 2013 ja 2014 peatatud vastavalt personalieeskirjade artikli 65 lõikele 4, mis kehtestati sama määruse artikli 1 punktiga 44.

162    Sellega seoses tuleb märkida, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt on liidu õigusnormide õiguspärasuse eelduseks tingimus, et võetavad meetmed on asjaomaste õigusnormide õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb põhimõtteliselt rakendada kõige vähem piiravat meedet (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Andres jt vs. EKP, F‑15/10, EU:F:2013:194, punkt 317).

163    Siiski tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et valdkonnas, kus liidu seadusandjal on – nagu käesolevas asjas – ulatuslik kaalutlusõigus, mis vastab talle asutamislepinguga antud poliitilisele vastutusele, piirdub proportsionaalsuse kontroll siiski üksnes selle väljaselgitamisega, kas kõnealune meede on ilmselgelt sobimatu, arvestades eesmärki, mille saavutamise eest pädev institutsioon vastutab (vt selle kohta 14. juuni 2017. aasta kohtuotsus TofuTown.com, C‑422/16, EU:C:2017:458, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Andres jt vs. EKP, F‑15/10, EU:F:2013:194, punkt 318).

164    Nagu on märgitud eespool punktis 129, tuleneb käesolevas asjas määruse nr 1023/2013 põhjendustest 12 ja 13, et seadusandja valikuga kohaldada alates 1. jaanuarist 2014 solidaarsusmaksu, samas kui ajakohastamismeetodi kohaldamine oli 2013. ja 2014. aastal peatatud, taotleti mitte üksnes Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järelduste arvessevõtmist, vaid ka „uute eelarvepiirangutega“ ja „liikmesriikides ja kogu liidus valitseva äärmiselt raske sotsiaalse ja majandusliku olukorra[ga]“ arvestamist ning seda, et näidata „Euroopa avaliku teenistuse solidaarsust liikmesriikide võetud rangete meetmetega enneolematu finantskriisi […] tagajärjel“.

165    Tuleb aga tõdeda, et nende eesmärkide seisukohast ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne valik kohaldada ühe aasta jooksul solidaarsusmaksu samal ajal töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamisega, et täita eespool nimetatud eesmärke.

166    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka hageja argumendid.

167    Esiteks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt sisaldab personalieeskirjade XI lisa, mida on muudetud määrusega nr 1023/2013, piisavaid mehhanisme, et võtta arvesse liidu majandusliku olukorra ebasoodsat arengut, siis piisab, kui märkida, et see argument puudutab töötasude ajakohastamise meetodi kohandamismehhanisme, võrreldes liikmesriikide avalike teenistuse tasustamise arenguga.

168    Vastavalt eespool punktis 160 märgitule tuleb meenutada, et argumendid, millega vaidlustatakse töötasude ajakohastamise peatamise proportsionaalsus, tuleb lugeda edutuks.

169    Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt on töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamise ajal solidaarsusmaksu kohaldamise ebaproportsionaalsus süvenenud muude meetmetega, mis kehtestati määrusega nr 1023/2013, siis piisab, kui märkida, et hageja ei saa nende meetmete õiguspärasust käesoleva hagi põhjendamiseks esitatud õigusvastasuse vastuväite raames vaidlustada, väites eelkõige, et need on ebaproportsionaalsed, kuna nendel meetmetel ei ole seost käesoleva hagi esemeks oleva otsusega, millega määrati hageja 2014. aasta jaanuari töötasu, osas, milles sellega kohaldati tema suhtes esimest korda personalieeskirjade artiklit 66a, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46.

170    Seega tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud, et seadusandja oleks ületanud oma ulatusliku kaalutlusõiguse piire, otsustades kohaldada solidaarsusmaksu töötasude ajakohastamise meetodi peatamise ajal.

171    Järelikult tuleb kolmas väide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, osaliselt edutuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Seitsmes väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna seadusandja ei ole ette näinud üleminekumeetmeid

172    Hageja väidab, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte eesmärk on kaitsta teenistuses olevaid ametnikke selliste personalieeskirjade sätete muudatuste eest, mis on olnud aluseks otsusele asuda tööle liidu ametnikuna – otsusele, mis eelkõige tähendab enamikul juhtudest lahkumist nende päritoluriigist ning sotsiaalkindlustussüsteemist. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte eeldab seega, et seadusandja väldib teenistuses olevate ametnike õigusliku ja majandusliku olukorra pidevat muutmist ja näeb ette sobivad üleminekumeetmed, et nad saaksid kohaneda uue olukorraga – meetmed, mis on piisava kestusega, järkjärgulised ning sobivad, võttes arvesse kehtivat õiguslikku olukorda ja ametnike õigustatud murekohti. Hageja sõnul rikkus seadusandja käesoleval juhul seda põhimõtet, kui ta ei näinud ette üleminekumeetmeid töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamise ega ka selle peatamise ajal solidaarsusmaksu kohaldamisega seoses. Seadusandja rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ka sellega, kui ta ei näinud ette üleminekumeetmeid solidaarsusmaksu määra tõstmisel 6%‑lt 7%‑le alates palgaastme AD 15 palgajärgust 2.

173    Kuid nagu juba märgitud eespool punktis 135, võib seadusandja igal hetkel viia personalieeskirjadesse tema hinnangul üldisele huvile vastavaid muudatusi ja võtta vastu asjaomaste ametnike suhtes ebasoodsamaid personalieeskirjade sätteid. Kohtupraktikas on siiski olnud võimalus täpsustada, et ta võib seda teha üksnes tingimusel, et vajaduse korral on ette nähtud piisava kestusega üleminekuaeg, ilma et asjaomased ametnikud võiksid nende muudatuste kohaldamise suhtes tugineda õiguspärasele ootusele, et varasemad sätted säilivad (vt selle kohta 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Wils vs. parlament, F‑105/05, EU:F:2007:128, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika).

174    Samuti tuleb tähelepanu juhtida sellele, et üleminekuaja nõue on kohaldatav ainult siis, kui on olemas omandatud õigused, millele liidu ametnikud ja teenistujad võivad tugineda (vt selle kohta 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punktid 147–149, ning 19. juuni 2007. aasta kohtuotsus Davis jt vs. nõukogu, F‑54/06, EU:F:2007:103, punkt 82).

175    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja ei saa väita, et personalieeskirjade artikkel 66a, mida on muudetud määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktiga 46, kahjustas tema omandatud õigusi osas, milles see säte nägi ette kõrgendatud määra 7% palgaastme AD 15 järgu 2 ning kõrgemate palgaastmete puhul.

176    Nimelt on oluline rõhutada, et hageja olukorda ei saa see säte mõjutada, kuna esiteks nähtub personalieeskirjade artiklist 66a ja personalieeskirjade XI lisa artiklist 15 nende enne määruse nr 1023/2013 jõustumist kehtinud redaktsioonis, et „töötasude kohandamise meetodi“ ja „erimaksu“ kohaldamine lõppes 31. detsembril 2012, mistõttu „erimaks“ ei olnud enam kohaldatav 1. jaanuaril 2014, millal muutus kohaldatavaks solidaarsusmaks, ning teiseks nähtub toimikust, et hageja ei olnud sel kuupäeval palgaastme AD 15 järku 2 jõudnud.

177    Sellest tuleneb, et hagejal ei ole alust väita, et seadusandja ei ole näinud ette üleminekuaega kõrgendatud 7protsendilise määra kehtestamisel palgaastme AD 15 järgu 2 ametnike ja nendest kõrgemate palgaastmete ja järkude puhul.

178    Samuti ei saanud hageja tugineda õigusele, mille kohaselt on solidaarsusmaks kohaldatav vaid siis, kui töötasu ajakohastamise meetod ise oli kohaldatav. Eeldusel, et selline seos eksisteeris „töötasude kohandamise meetodi“ ja „erimaksu“ vahel, nii nagu need on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 66a ja personalieeskirjade XI lisa artiklis 15 enne määruse nr 1023/2013 jõustumist kehtinud redaktsioonis, tuleb märkida, et nende kohaldamine lõppes 31. detsembril 2012, mistõttu mehhanism, millele hageja tugineb, ei olnud enam määruse nr 1023/2013 jõustumisel toimiv. Hageja ei saa seega väita, et tal on sellega seoses omandatud õigused.

179    Sellest tuleneb, et hagejal ei ole alust heita seadusandjale ette seda, et ta ei näinud ette üleminekuaega solidaarsusmaksu kohaldamiseks ajavahemikus, mille jooksul oli töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamine peatatud.

180    Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt oleks seadusandja pidanud nägema ette personalieeskirjade artikli 65 lõike 4, mis näeb ette 2013. ja 2014. aastal töötasude ajakohastamise meetodi kohaldamise peatamise, kohaldamise üleminekuaja, siis tuleb tõdeda, et eespool punktides 52 ja 53 juba esitatud põhjustel on selline argument edutu, kuna selle eesmärk on tegelikult seada kahtluse alla selle sätte õiguspärasus.

181    Sellest järeldub, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist käsitlev kuues väide tuleb tagasi lükata, kuna see on osaliselt põhjendamatu ja osaliselt edutu.

182    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

183    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

184    Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.

185    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab parlament oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja M. Tàpiaselt.

3.      Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda.

Collins Kancheva De Baere

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. detsembril 2019 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.