EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
6. juuli 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikkel 27 – Vastutusele võtmine süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses üleandmine toimus – Vahistamismäärust täitvale õigusasutusele esitatud taotlus nõusoleku saamiseks – Euroopa vahistamismäärus, mille on teinud liikmesriigi prokurör, kellel ei ole vahistamismääruse teinud õigusasutuse staatust – Tagajärjed nõusolekutaotlusele
Kohtuasjas C‑142/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus) 25. veebruari 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. märtsil 2022, menetluses
OE
versus
Minister of Justice and Equality,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud M. L. Arastey Sahún, F. Biltgen, N. Wahl ja J. Passer (ettekandja),
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikku menetlust ja 14. detsembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– OE, esindajad: J. Byrne, R. Farrell, SC, ja solicitor B. O’Donoghue,
– Minister for Justice and Equality ja Iirimaa, esindajad: M. Browne, C. Hanselmann, A. Joyce ja M. Lane, keda abistasid R. Kennedy, SC, ja D. Breen, BL,
– Ungari valitsus, esindajad: Zs. Biró-Tóth ja M. Z. Fehér,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, A. Hanje ja P. Huurnink,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja J. Tomkin,
olles 9. märtsi 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34) artikli 27 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud OE ja Minister for Justice and Equality (justiits- ja võrdõiguslikkuse minister, Iirimaa) vahelises vaidluses, mis puudutab menetlust, milles Madalmaade õigusasutused saatsid Iirimaa õigusasutustele taotluse saada nõusolek selleks, et võtta OE Madalmaades kriminaalasjas vastutusele seoses süütegudega, mis ta pani toime enne tema üleandmist Madalmaade õigusasutustele, kuid mis ei ole süüteod, millega seoses ta üle anti.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Raamotsuse 2002/584 artikli 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ lõiked 1 ja 2 näevad ette:
„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.
2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.“
4 Raamotsuse artikkel 3 „Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused“ sätestab:
„Vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus (edaspidi „vahistamismäärust täitev õigusasutus“) kohustub keelduma Euroopa vahistamismääruse täitmisest järgmistel juhtudel:
1. kui vahistamismääruse aluseks oleva süüteo puhul on vahistamismäärust täitvas liikmesriigis antud amnestia ning kui see riik oli pädev uurima süütegu siseriikliku kriminaalõiguse alusel;
2. kui vahistamismäärust täitev õigusasutus teab, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest teises liikmesriigis langetatud lõplik kohtuotsus ning kui sellega on määratud karistus, on see karistus kantud või on see sel ajal kandmisel või ei saa seda enam karistuse määranud liikmesriigi õiguse alusel täita;
3. kui isikut, kelle suhtes Euroopa vahistamismäärus on tehtud, ei saa seoses tema vanusega võtta vahistamismääruse teinud riigi õiguse alusel kriminaalvastutusele vahistamismääruse aluseks olevate tegude eest.“
5 Raamotsuse artikkel 4 „Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused“ sätestab:
„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui:
1. artikli 2 lõikes 4 osutatud juhul ei kujuta Euroopa vahistamismääruse aluseks olev tegu vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel süütegu; kuid seoses maksude, tolli ja valuutatehingutega ei keelduta Euroopa vahistamismääruse täitmisest põhjusel, et vahistamismäärust täitva liikmesriigi seadustes ei ole kehtestatud samasuguseid makse või neis puuduvad samasugused maksude, tolli ja valuutatehingute eeskirjad nagu vahistamismääruse teinud liikmesriigi seadustes;
2. kui isik, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust, on võetud vahistamismäärust täitvas liikmesriigis vastutusele sama teo eest, millel Euroopa vahistamismäärus põhineb;
3. kui vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutused on otsustanud Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva süüteo eest vastutusele mitte võtta või menetlus lõpetada või kui tagaotsitava suhtes on liikmesriigis seoses samade tegudega langetatud lõplik kohtuotsus, mis ei võimalda menetlust jätkata;
4. kui vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel ei või tagaotsitavat kohtu alla anda või karistada aegumise tõttu ning kui teod kuuluvad selle liikmesriigi jurisdiktsiooni alla tema kriminaalõiguse alusel;
5. kui vahistamismäärust täitev õigusasutus teab, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest kolmandas riigis tehtud lõplik kohtuotsus ning kui sellega on määratud karistus, on see kantud või täitmisel või ei saa seda enam karistuse määranud riigi õiguse alusel täita;
6. kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks ja tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta ning see riik kohustub karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitma vastavalt oma siseriiklikule õigusele;
7. kui Euroopa vahistamismäärus on seotud süütegudega, mis:
a) loetakse vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel täielikult või osaliselt toime panduks vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil või kohas, mida sellena käsitletakse; või
b) on toime pandud väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi ning vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigus ei võimalda kohtu alla anda samade süütegude eest, kui need on toime pandud väljaspool tema territooriumi.“
6 Raamotsuse artikli 6 „Pädevate õigusasutuste määramine“ lõiked 1 ja 2 näevad ette:
„1. Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.
2. Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.“
7 Raamotsuse 2002/584 artiklis 8 „Euroopa vahistamismääruse sisu ja vorm“ on ära toodud teave, mida Euroopa vahistamismäärus peab sisaldama, ning samuti keel, millesse see tuleb tõlkida.
8 Raamotsuse 3. peatükk „Üleandmise mõju“ sisaldab muu hulgas artiklit 27 „Kohtu alla andmise võimalused muude süütegude eest“, mis on sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga liikmesriik võib teatada [Euroopa Liidu N]õukogu peasekretariaadile, et tema suhetes teiste liikmesriikidega, kes on esitanud samasuguse teatise, eeldatakse nõusolekut seoses vastutusele võtmise, karistuse määramise või vahistamisega süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei osuta konkreetse juhtumi puhul teisiti oma üleandmisotsuses.
2. Välja arvatud lõigetes 1 ja 3 osutatud juhtudel, ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadus süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
3. Lõiget 2 ei kohaldata järgmistel juhtudel:
[…]
g) isiku üleandnud täitev õigusasutus annab oma nõusoleku vastavalt lõikele 4.
4. Nõustumistaotlus koos artikli 8 lõikes 1 osutatud teabe ja artikli 8 lõikes 2 osutatud tõlkega esitatakse täitvale õigusasutusele. Nõusolek antakse, kui nõusoleku taotlemise aluseks oleva süüteo suhtes on kohaldatav üleandmine vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele. Nõusolekut ei anta artiklis 3 nimetatud alustel ning muudel juhtudel võib keelduda ainult artiklis 4 osutatud alustel. Otsus tehakse hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist.
Artiklis 5 osutatud olukordades peab vahistamismääruse teinud liikmesriik andma selles artiklis sätestatud tagatised.“
Iiri õigus
9 Raamotsus 2002/584 võeti Iiri õiguskorda üle 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seadusega (European Arrest Warrant Act 2003).
10 Selle seaduse (põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis) (edaspidi „2003. aasta seadus“) artikli 2 lõige 1 näeb ette:
„Käesolevas seaduses […],
[…]
„vahistamismääruse teinud õigusasutus“ tähendab Euroopa vahistamismääruse kontekstis vahistamismääruse teinud riigi õigusasutust, kes tegi asjaomase vahistamismääruse;
„vahistamismääruse teinud riik“ tähendab Euroopa vahistamismääruse kontekstis liikmesriiki […], kelle õigusasutus on teinud selle Euroopa vahistamismääruse;
„õigusasutus“ on kohtunik, eeluurimiskohtunik või muu isik, kes on asjaomase liikmesriigi õiguse alusel volitatud täitma samu või sarnaseid ülesandeid kui need, mida täidab artikli 33 alusel [Iirimaa] kohus;
[…]“.
11 2003. aasta seaduse artikli 22 lõige 7 on sõnastatud järgmiselt:
„High Court [(kõrge kohus, Iirimaa)] võib anda käesoleva seaduse alusel vahistamismääruse teinud riigile üle antud isiku suhtes nõusoleku:
a) vahistamismääruse teinud liikmesriigis isiku suhtes seoses süüteoga menetluse alustamiseks,
b) vahistamismääruse teinud liikmesriigis süüteo eest karistuse, sealhulgas isiku vabaduse piiramises seisneva karistuse mõistmiseks või
c) menetluse alustamiseks selle isiku suhtes või tema kinnipidamiseks vahistamismääruse teinud liikmesriigis süüteo eest mõistetud karistuse või tehtud kinnipidamismääruse täitmiseks,
kui ta on saanud sellekohase kirjaliku taotluse vahistamismääruse teinud liikmesriigilt.“
12 Seaduse artikli 22 lõike 8 kohaselt keeldutakse artikli 22 lõikes 7 nimetatud nõusoleku andmisest, kui tegemist on süüteoga, millega seoses ei võinud isikut sama seaduse 3. osa alusel üle anda. Kõnealune 3. osa sisaldab sätteid, mis käsitlevad põhiõigusi, süütegude vastavust, kahekordse karistamise keeldu, riigis tagaotsitavale isikule samade väidetavate tegude alusel süüdistuse esitamist, karistusõigusliku vastutuse iga, eksterritoriaalsust ja tagaseljaotsuseid.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
13 High Courtile (kõrge kohus) kui vahistamismäärust täitvale õigusasutusele esitati taotlus täita kolm Euroopa vahistamismäärust, mis olid 2016. aastal Madalmaades OE suhtes tehtud ning millest kaks oli teinud Amsterdami prokuratuur ja kolmanda Madalmaade riigiprokuratuur (edaspidi „algsed Euroopa vahistamismäärused“).
14 Olles lükanud tagasi OE esitatud vastuväited, otsustas High Court (kõrge kohus) määrusega, mida edasi ei kaevatud, anda OE Madalmaadele üle (edaspidi „2017. aasta üleandmismäärus“). Vaidlust ei ole selles, et ühtegi vastuväidet ei esitatud seoses asjaoluga, et algsed Euroopa vahistamismäärused olid teinud prokurörid. Pärast üleandmist mõisteti OE-le 18-aastane vangistus, mida ta kannab praegu Madalmaades.
15 2019. aastal esitas Amsterdami eeluurimiskohtunik High Courtile (kõrge kohus) raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 ning 2003. aasta seaduse artikli 22 lõike 7 alusel taotluse nõusoleku saamiseks, et OE saaks anda kohtu alla enne tema üleandmist toime pandud muude kuritegude eest kui need, mille tõttu olid tehtud algsed Euroopa vahistamismäärused.
16 OE vaidles sellele taotlusele vastu, väites, et algsed Euroopa vahistamismäärused ei ole tehtud õiguspäraselt, sest need tegid prokurörid, st asutused, keda ei saa pidada „õigusasutusteks“ raamotsuse 2002/584 tähenduses. OE väidab, et see asjaolu takistas nõusolekutaotluse rahuldamist.
17 27. juuli 2020. aasta määrusega andis High Court (kõrge kohus) taotletud nõusoleku. Mis puudutab täpsemalt argumenti, et algsed Euroopa vahistamismäärused ei ole tehtud õiguspäraselt, siis rõhutas ta, et 2017. aasta üleandmismäärusel on res judicata jõud. OE kaebas selle kohtumääruse edasi Court of Appealile (apellatsioonikohus, Iirimaa).
18 Court of Appeal (apellatsioonikohus) jättis 27. mail 2021 edasikaebuse rahuldamata, leides, et kohaldada tuleb estoppel’it käsitlevat riigisisest menetlusnormi, mis ei luba 2017. aasta üleandmismäärust vaidlustada. Sellega seoses viitas Court of Appeal (apellatsioonikohus) eelkõige Euroopa Kohtu praktikale, millest tuleneb, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast edasikaebevõimaluste ammendamist või kaebetähtaegade möödumist, ei saa põhimõtteliselt vaidlustada.
19 OE 6. juulil 2021 esitatud taotlus anda luba Court of Appeali (apellatsioonikohus) selle otsuse edasikaebamiseks rahuldati eelotsusetaotluse esitanud kohtu 22. septembri 2021. aasta otsusega, kuna põhikohtuasi tõstatab üldist huvi pakkuvaid küsimusi.
20 Eelotsusetaotluse esitanud kohtus möönis OE, et 2017. aasta üleandmismäärus on Iiri õiguses omandanud seadusjõu ning liidu õigus ei nõua, et seda kohtumäärust peab saama vaidlustada. Mis puudutab aga autonoomset laadi nõusolekumenetlust reguleerivaid õiguslikke tingimusi, siis märgib OE, et 2003. aasta seaduse artikli 22 lõike 7 kohaselt peab nõusolekutaotluse esitama „vahistamismääruse teinud riik“, mis on määratletud kui riik, mille „õigusasutus“ tegi algse Euroopa vahistamismääruse. Kuna aga 27. mai 2019. aasta kohtuotsusest OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456) ning 24. novembri 2020. aasta kohtuotsusest Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine) (C‑510/19, EU:C:2020:953) tuleneb, et algsed Euroopa vahistamismäärused teinud prokuröre ei saa pidada „õigusasutusteks“ raamotsuse 2002/584 tähenduses, ei saa Madalmaade Kuningriiki pidada nõusolekumenetluses „vahistamismääruse teinud riigiks“.
21 Justiits‑ ja võrdõiguslikkuse minister väidab kaitseargumendina, et mis tahes küsimus, mis võis tekkida seoses Madalmaade prokuröride võimalusega tegutseda algsed Euroopa vahistamismäärused teinud õigusasutusena, tuleb lugeda High Courti (kõrge kohus) 2017. aastal tehtud üleandmismäärusega lõplikult lahendatuks ning et selle lõpliku kohtumääruse suhtes on kohaldatav estoppel’i põhimõte, mistõttu ei saa seda määrust sellest aspektist enam kahtluse alla seada.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates sõltub vastus küsimusele, kas OE-l peaks olema lubatud raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohase nõusolekutaotluse raames esitada argument, mis põhineb asjaolul, et algseid Euroopa vahistamismäärusi ei ole teinud „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ nimetatud raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, üleandmismenetluse ja nõusolekumenetluse vahelise suhte õiguslikust kvalifitseerimisest.
23 Kui neid kahte menetlust tuleb käsitada eraldiseisvate ja autonoomsete menetlustena, ei ole estoppel’i põhimõte kohaldatav, mistõttu kõik vastuväited, mille puudutatud isik üleandmistaotluse raames esitas, võib nõusolekutaotluse raames uuesti esitada.
24 Kui aga neid menetlusi tuleb käsitada nii tihedalt seotutena, et üleandmisotsuses lahendatud küsimuse üle ei saa enam vaielda nõusoleku andmise otsuse tegemisel, siis ei oleks OE-l selles viimases etapis lubatud esitada argumenti vahistamismääruse teinud õigusasutuse staatuse kohta.
25 Neil asjaoludel otsustas Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas raamotsuse [2002/584] artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et isiku üleandmise otsus loob tema, vahistamismäärust täitva liikmesriigi ja vahistamismääruse teinud liikmesriigi vahel õigussuhte, mistõttu kõik küsimused, mis loetakse selles otsuses lõplikult lahendatuks, tuleb samuti lugeda lahendatuks menetluses, mille eesmärk on saada nõusolek täiendavaks kohtu alla andmiseks või karistamiseks muude süütegude eest?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on, et artiklit 27 ei pea selliselt tõlgendama, siis kas riigisisene menetlusnorm rikub tõhususe põhimõtet, kui see toimib nii, et asjaomane isik ei saa seoses nõusolekutaotlusega tugineda [Euroopa Kohtu] asjakohasele otsusele, mis on tehtud üleandmismääruse tegemisele järgnenud ajavahemikul?“
Menetlus Euroopa Kohtus
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada kohtuasi Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud eelotsuse kiirmenetluses või teise võimalusena kodukorra artikli 105 lõikes 1 ette nähtud kiirendatud menetluses. Nende taotluste põhjendamiseks tugines ta eelkõige asjaolule, et OE-lt oli eelotsusetaotluse esitamise ajal võetud Madalmaades vabadus ja et Madalmaade ametiasutused soovisid tema õiguslikku seisundit kiiresti selgitada.
27 Euroopa Kohus otsustas 15. märtsi 2022. aasta otsusega ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist jätta rahuldamata taotlus, et käesolev kohtuasi lahendataks eelotsuse kiirmenetluses, kuna kodukorra artiklis 107 ette nähtud kiireloomulisuse tingimused ei ole täidetud.
28 Euroopa Kohtu president otsustas 23. märtsil 2022 pärast ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist jätta rahuldamata taotlus lahendada käesolev kohtuasi kiirendatud menetluses.
29 Esiteks, kuigi käesoleval juhul on OE-lt praegu võetud vabadus, ei sõltu tema kinnipidamine Euroopa Kohtu vastusest eelotsuse küsimustele, kuna ta kannab karistust, mille eest ta on lõplikult süüdi mõistetud.
30 Teiseks ei piisa kiirendatud menetluse kasutamise põhjendamiseks ainuüksi asjaolust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus või riigisisesed ametiasutused on kohustatud tegema põhikohtuasja kiireks lahendamiseks kõik endast oleneva (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 23. detsembri 2015. aasta määrus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2015:862, punkt 8).
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
31 Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et isiku üleandmise otsuse aluseks olnud Euroopa vahistamismääruse on teinud asutus, mis ei ole „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, ei takista vahistamismäärust täitval õigusasutusel, kellele vahistamismääruse teinud õigusasutus artikli 6 lõike 1 tähenduses on esitanud vastava taotluse, anda hiljem oma nõusolekut selle isiku kohtu alla andmiseks, talle karistuse mõistmiseks või temalt vabaduse võtmiseks süüteo eest, mis on toime pandud enne tema üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
32 Esiteks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus talle ELTL artikliga 267 antud pädevust kasutades liidu õigusnormile annab, selgitab ja täpsustab selle normi tähendust ja ulatust, nagu seda peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates normi jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et kohus võib ja on kohustatud kohaldama nõnda tõlgendatud õigusnormi õigussuhetele, mis on tekkinud ja loodud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud otsuse kuulutamist, kui lisaks on täidetud tingimused, mis lubavad selle normi kohaldamist pädevates kohtutes vaidlustada (10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Kovalkovas, C‑477/16 PPU, EU:C:2016:861, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Ent Euroopa Kohus otsustas 24. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine) (C‑510/19, EU:C:2020:953) punktis 70, viidates seejuures juhistele, mis tulenevad 27. mai 2019. aasta kohtuotsusest OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456), et liikmesriigi prokurör, kes küll osaleb õigusemõistmises, kuid kes võib oma otsustuspädevuse teostamisel saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid, ei ole „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 2 ning artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 tähenduses. Lisaks rõhutas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 47, et raamotsuse 2002/584 artikli 6 vastavalt lõikes 1 ja lõikes 2 nimetatud õigusasutuste staatus ja laad on samad, kuigi need õigusasutused täidavad eraldiseisvaid ülesandeid, mis on seotud ühelt poolt Euroopa vahistamismääruse tegemise ja teiselt poolt sellise vahistamismääruse täitmisega.
34 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa vahistamismäärused, mille on teinud – nagu põhikohtuasjas – liikmesriigi prokurör, kes võib oma otsustuspädevuse teostamisel saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid, ei ole tehtud kooskõlas raamotsusest 2002/584 tulenevate nõuetega.
35 Sellegipoolest tuleb teiseks meelde tuletada, et kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on oluline tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, et selleks, et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate õiguskaitsevahendite ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et OE ei vaidlustanud 2017. aasta üleandmismäärust ja et pärast üleandmise toimumist mõisteti talle jõustunud kohtuotsuse alusel Madalmaades vabadusekaotuslik karistus. Käesoleval juhul ei sea OE siiski kahtluse alla 2017. aasta üleandmismääruse ega pärast seda üleandmist tehtud süüdimõistva kohtuotsuse – mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 14 – seadusjõudu, vaid väidab, et nõusolekut, mida taotletakse raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 alusel, ei saa anda juhul, kui üleandmise aluseks olnud Euroopa vahistamismäärusi ei ole tehtud kooskõlas nimetatud raamotsusega, nagu see on põhikohtuasjas. Selles kontekstis ei sea OE kahtluse alla ka kõnealuse nõusolekutaotluse esitanud õigusasutuse staatust.
37 Kolmandaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kui tagaotsitav on vahistatud ja seejärel vahistamismääruse teinud liikmesriigile üle antud, on Euroopa vahistamismääruse õigusmõju põhimõtteliselt ammendunud, välja arvatud raamotsuse 2002/584 3. peatükis sõnaselgelt sätestatud üleandmise tagajärgede osas (13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus MM, C‑414/20 PPU, EU:C:2021:4, punkt 77).
38 Samas on 3. peatükis ette nähtud üleandmise tagajärgede hulgas võimalik muude süütegude eest kohtu alla andmine, mille rakendamise tingimused ja kord on ette nähtud raamotsuse artiklis 27.
39 Artikli 27 lõikes 2 on sätestatud erikohustuse reegel, mille kohaselt ei tohi üle antud isikut – välja arvatud lõigetes 1 ja 3 osutatud juhtudel – kohtu alla anda, mõista talle karistust või muul viisil võtta talt vabadust süüteo eest, mis on enne üleandmist toime pandud muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti (vt selle kohta 24. septembri 2020. aasta kohtuotsus Generalbundesanwalt beim Bundesgerichtshof (erikohustuse reegel), C‑195/20 PPU, EU:C:2020:749, punkt 36).
40 See reegel nõuab, et vahistamismääruse teinud liikmesriik, kes soovib isikut kohtu alla anda või süüdi mõista süüteo eest, mis on toime pandud enne Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti, peab saama vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusoleku, et vältida seda, et esimene liikmesriik sekkuks vahistamismäärust täitva riigi pädevusse või ületaks oma eelisõigusi süüdistatava suhtes (vt selle kohta 24. septembri 2020. aasta kohtuotsus Generalbundesanwalt beim Bundesgerichtshof (erikohustuse reegel), C‑195/20 PPU, EU:C:2020:749, punkt 40).
41 Ainult raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikes 3 ette nähtud juhtudel, eelkõige juhul, kui nõusolek on antud vastavalt selle artikli lõike 3 punktile g ja lõikele 4, on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel lubatud kõnealust isikut kohtu alla anda või süüdi mõista muu süüteo eest kui see, mille eest ta üle anti (vt selle kohta 24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 63).
42 Vaatamata seosele raamotsuse 2002/584 artikli 27 rakendamise ja eelnevalt täidetud Euroopa vahistamismääruse olemasolu vahel, on Euroopa Kohus täpsustanud, et raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikes 4 ette nähtud nõusoleku andmise otsus erineb Euroopa vahistamismääruse täitmist käsitlevast otsusest ja see tekitab puudutatud isikule viimati nimetatud otsusest erinevaid tagajärgi (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 60, ja 26. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (õigus olla ära kuulatud vahistamismäärust täitva õigusasutuse poolt), C‑428/21 PPU ja C‑429/21 PPU, EU:C:2021:876, punkt 49).
43 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 46, on nõusoleku andmise otsusel eriomane ese ja seetõttu peab vahistamismäärust täitev õigusasutus tegema selle otsuse pärast kontrollimist, mis toimub eraldi ja sõltumatult kontrollimisest, mis toimus seoses Euroopa vahistamismääruse tegemisega.
44 Nimelt peab vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 4 kohaselt kontrollima, kas talle esitatud nõusolekutaotlusele on lisatud raamotsuse artikli 8 lõikes 1 nimetatud teave ja raamotsuse artikli 8 lõikes 2 nimetatud tõlge. Kõnealune asutus peab samuti kontrollima, kas nõusoleku taotlemise aluseks oleva süüteo suhtes on kohaldatav üleandmise kohustus vastavalt raamotsusele 2002/584. Lõpuks peab ta raamotsuse artiklites 3 ja 4 nimetatud kohustusliku või vabatahtliku täitmata jätmise aluste põhjal hindama, kas vastutusele võtmist võib laiendada muudele süütegudele kui need, millega seoses asjaomane isik üle anti.
45 Ent nende sätete sõnastusest ei tulene, et algse Euroopa vahistamismääruse puudus võimaldaks vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda taotletud nõusoleku andmisest.
46 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 ka märkis, kahjustaks nende sätete teistsugune tõlgendus raamotsuse 2002/584 eesmärke.
47 Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kuigi selle raamotsuse artiklid 27 ja 28 annavad liikmesriikidele Euroopa vahistamismääruse täitmisel teatava konkreetse pädevuse, siis kuna need sätted kehtestavad erandid raamotsuse artikli 1 lõikes 2 sätestatud vastastikuse tunnustamise põhimõttest, ei saa neid tõlgendada viisil, mis nõrgendaks raamotsuse eesmärki, mis seisneb liikmesriikide õigusasutuste vahelise üleandmise hõlbustamises ja kiirendamises, nende vahel valitsevat vastastikust usaldust silmas pidades (24. septembri 2020. aasta kohtuotsus Generalbundesanwalt beim Bundesgerichtshof (erikohustuse reegel), C‑195/20 PPU, EU:C:2020:749, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Kui aga nõustuda sellega, et üleandmise tingimused võidakse uuesti läbi vaadata raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 alusel esitatud nõusolekutaotluse raames, tähendaks see nõusoleku andmise otsuse hilisemat tegemist põhjustel, mida ei ole selles lõikes 4 ette nähtud, ning see läheks vastuollu raamotsuse aluseks oleva kiiruse nõudega.
49 Lisaks ei oleks selline uuesti läbivaatamine kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, kuna see võib seada kahtluse alla selle kohtulahendi lõplikkuse, millega otsustati Euroopa vahistamismäärus täita, rikkudes sellega käesoleva kohtuotsuse punktis 35 meenutatud kohtulahendi seadusjõu põhimõtet.
50 Kuna vaidlust ei ole selles, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 13, 14 ja 32–34, et 2017. aasta üleandmismäärus on jõustunud hoolimata sellest, et see tehti niisuguste Euroopa vahistamismääruste tulemusel, mida iseloomustab asjaolu, et need on teinud asutused, mida ei saa kvalifitseerida „pädevateks õigusasutusteks“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 tähenduses, oleks paradoksaalne seada sama asjaolu tõttu kahtluse alla põhikohtuasjas käsitletavat nõusolekut, mis iseenesest anti pädeva õigusasutuse taotluse põhjal.
51 Lõpuks võib raamotsuse 2002/584 artikli 27 tõlgendus, nagu see on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 45, soodustada raamotsusega samuti taotletud eesmärgi saavutamist, milleks on võidelda karistamata jäämise vastu (vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 141). Kui lubada vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda kõnealuse raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 alusel küsitud nõusoleku andmisest põhjustel, mida lõikes 4 ei ole ette nähtud, kahjustaks see seda eesmärki, kuna takistaks vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel isikut kohtu alla anda, teda süüdi mõista või võtta talt vabadus süüteo eest, mis on toime pandud enne tema üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses ta üle anti.
52 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et isiku üleandmise otsuse aluseks olnud Euroopa vahistamismääruse on teinud asutus, mis ei ole „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, ei takista vahistamismäärust täitval õigusasutusel, kellele vahistamismääruse teinud õigusasutus artikli 6 lõike 1 tähenduses on esitanud vastava taotluse, anda hiljem oma nõusolekut selle isiku kohtu alla andmiseks, talle karistuse mõistmiseks või temalt vabaduse võtmiseks süüteo eest, mis on toime pandud enne tema üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
Teine küsimus
53 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele tarvis vastata.
Kohtukulud
54 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4
tuleb tõlgendada nii, et
asjaolu, et isiku üleandmise otsuse aluseks olnud Euroopa vahistamismääruse on teinud asutus, mis ei ole „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, ei takista vahistamismäärust täitval õigusasutusel, kellele vahistamismääruse teinud õigusasutus artikli 6 lõike 1 tähenduses on esitanud vastava taotluse, anda hiljem oma nõusolekut selle isiku kohtu alla andmiseks, talle karistuse mõistmiseks või temalt vabaduse võtmiseks süüteo eest, mis on toime pandud enne tema üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
Allkirjad