Language of document : ECLI:EU:T:2022:568

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

21. september 2022(*)

EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Prantsusmaa kantud kulud – Vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus – Toetuskõlblikkuse tingimused – Abikõlblikud sektorid ja tooted – Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 52 lõige 2

Kohtuasjas T‑475/21,

Prantsuse Vabariik, esindajad: A.-L. Desjonquères, F. Alabrune, T. Stéhelin, G. Bain ja J.-L. Carré,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Perrin ja A. Sauka,

kostja,

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja esimees M. J. Costeira, kohtunikud M. Kancheva ja I. Dimitrakopoulos (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,

on teinud järgmise

otsuse

1        Prantsuse Vabariik palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 16. juuni 2021. aasta rakendusotsus (EL) 2021/988, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2021, L 218, lk 9; edaspidi „vaidlustatud otsus“), osas, milles sellega jäeti EAGFi rahastamisest välja 45 869 990,19 euro suurune summa, mis vastab liblikõieliste söödakultuuride tootmise vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetusmeetme raames kantud kuludele 2017. taotlusaastal.

 Vaidluse taust

2        Prantsuse ametiasutused teavitasid 1. augustil 2016 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608), artikli 54 lõike 1 alusel Euroopa Komisjoni valgurikaste kultuuride sektorile ette nähtud tootmiskohustusega seotud toetuse meetmest, mille pealkiri on „24. Liblikõieliste söödataimede tootmise toetus“ (edaspidi „24. meede“). Teatise punktis 2.2.b oli muu hulgas täpsustatud, et tootmiskohustusega seotud toetuse kava kohaselt on toetuskõlblikud alad, millel kasvatatakse teatavat puhast liblikõielise söödataime kultuuri või mitme liblikõielise söödataime kultuuri või liblikõielise söödataime ning muu kultuuri (näiteks teraviljad, muud kõrrelised heintaimed, õlitaimed) segu, kui külvamisel sisaldab selline segu vähemalt 50% liblikõielise söödataime seemneid.

3        Taotlusaastate 2015 ja 2016 (st finantsaastad 2016 ja 2017) osas viis komisjon läbi uurimise viitenumbriga NAC/2016/021/FR, mille tulemusel ta tuvastas, et 24. meetme jaoks kehtestatud abikõlblikkuse tingimused ei ole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja võttis seetõttu vastu komisjoni 16. novembri 2018. aasta rakendusotsuse (EL) 2018/1841, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2018, L 298, lk 34), millega ta kohaldas Prantsuse Vabariigi suhtes finantskorrektsiooni kulude eest, mis olid kantud selle meetme raames.

4        Komisjon viis taotlusaastaga 2017 seoses läbi uue uurimise, mis registreeriti numbriga NAC/2018/009/FR.

5        Komisjon edastas 4. mai 2018. aasta kirjaga Prantsuse Vabariigile eespool nimetatud uurimise tulemused vastavalt komisjoni 6. augusti 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 908/2014, milles sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses makse- ja muude asutustega, finantsjuhtimisega, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega, kontrollieeskirjadega, tagatistega ja läbipaistvusega (ELT 2014, L 255, lk 59), artikli 34 lõikele 2. Komisjon tõdes 4. mai 2018. aasta teatises, et 24. meetme abikõlblikkuse tingimused ei olnud taotlusaastate 2015 ja 2016 puhul kohaldatavate tingimustega võrreldes muutunud, kuna tootmiskohustusega seotud toetuse saamiseks olid endiselt kõlblikud alad, kus kasvatatakse liblikõieliste – kõrreliste heintaimete segukultuuri. Komisjon teatas seega Prantsuse ametiasutustele, et ta peab 24. meetme alusel alates taotlusaastast 2017 tehtud makseid ebaseaduslikeks ja liidu rahastuse saamiseks kõlbmatuks. Lisaks palus komisjon Prantsuse ametiasutustel esitada taotlusaastaga 2017 seoses EAGFile tekkinud riski hinnang ja muuta 24. meetme abikõlblikkuse tingimusi.

6        Prantsuse ametiasutused vaidlesid 6. novembri 2018. aasta kirjas esiteks vastu finantskorrektsioonile, mis võrdub selliste pindalade eest makstava toetuse summaga, kus kasvatatakse liblikõieliste söödataimede ja kõrreliste heintaimede segu, ning teiseks väitsid sisuliselt, et üheski õigusnormis ei ole tootmiskohustusega seotud toetuse maksmisest kõrrelised heintaimed välistanud.

7        Komisjon teavitas 17. detsembri 2019. aasta kirjas, mis saadeti määruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 3 kolmanda lõigu ja artikli 40 lõike 1 alusel, Prantsuse Vabariiki ametlikult taotlusaastaks 2017 pakutava korrektsiooni hinnangulisest summast, mis on 45 869 990,19 eurot.

8        Prantsuse ametiasutused palusid 3. veebruari 2020. aasta kirjas algatada määruse nr 908/2014 artikli 40 lõike 1 alusel lepitusmenetluse. Lepitusorgan esitas oma aruande 2. augustil 2020, milles ta järeldas, et poolte seisukohti ei ole suudetud lepitada.

9        Komisjon edastas 5. märtsi 2021. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustele lepitusorgani aruannet arvesse võtva lõpliku seisukoha, milles ta sisuliselt kinnitas, et kuna kõrrelised heintaimed ei esine määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2 kehtestatud tootmiskohustusega seotud toetuse sektorite ja toodete loetelus, siis ei ole toetuskõlblikud alad, kus kasvatatakse liblikõieliste kultuuride ja kas või alla pooles ulatuses kõrreliste heintaimede segu.

10      Vaidlustatud otsusega jättis komisjon liidu rahastamisest välja Prantsuse Vabariigi poolt 24. meetmega seoses kantud kulud, mis puudutasid taotlusaastat 2017 summas 45 869 990,19 eurot.

 Poolte nõuded

11      Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul sisuliselt:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega kohaldatakse 24. meedet puudutavatele kuludele taotlusaasta 2017 eest 45 869 990,19 euro suurust finantskorrektsiooni;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

12      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

 Õiguslik käsitlus

13      Prantsuse Vabariik põhjendab oma hagi üheainsa väitega, milles viitab määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 rikkumisele. Prantsuse Vabariik väidab nimelt, et komisjon tõlgendas seda sätet vääralt, kui ta leidis, et liblikõieliste kultuuride ja kõrreliste heintaimede segu kasvatamine ei ole tootmiskohustusega seotud toetuseks abikõlblikud.

14      Sellega seoses väidab Prantsuse Vabariik, et määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 grammatilisest, süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendusest nähtub, et selles sättes osutatud mõistel „sektor“ on laiem ulatus kui mõistel „tooted“, mida kinnitab eelkõige vahetegemine põllumajandustoodete ja põllumajandussektori vahel, mis nähtub määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikest 3 ja artikli 54 lõigetest 1 ja 2, osutatud määruse põhjendusest 49 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusest (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671). Prantsuse Vabariik on seisukohal, et määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid olemasolevate raskuste vältimiseks anda tootmiskohustusega seotud toetust kas konkreetsele põllumajandussektorile, st põhi- või kõrvaltoodangut andva asjaomase sektori mitmele tootmisviisile, või ainult ühele konkreetsele põllumajanduslikule tootmisviisile.

15      Mis puudutab täpsemalt valgurikaste kultuuride sektorit, mida on mainitud määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2, siis leiab Prantsuse Vabariik, et see ei tähista konkreetset tootmist, vaid viitab liblikõieliste sugukonda kuuluvate taimede sektorile, mida kasvatatakse nende valgurikkuse tõttu.

16      Neil asjaoludel väidab Prantsuse Vabariik, et valgurikaste kulutuuride sektorit tuleb tõlgendada laialt, mistõttu see hõlmab kõiki liikmesriikides liblikõieliste liikide just valgurikkuse tõttu kasvatamise levinud ja juurdunud praktikaid.

17      Prantsusmaal külvatakse loomasöödaks mõeldud liblikõielisi kultuure tavapäraselt segatuna teiste liikidega, näiteks kõrreliste heintaimedega. Nimelt pakub liblikõieliste kasvatamine segatuna kõrreliste heintaimedega mitte ainult põllumajanduslikku huvi, kuna see võimaldab loomakasvatajatel kasutada paremini seeditavat loomasööta, vaid ka keskkonnaga seotud huvi, sest liblikõielised võimaldavad siduda pinnases õhulämmastiku ja seega vähendada lämmastikväetise lisamist. Lisaks väidab Prantsuse Vabariik, et alates 1960. aastast on liblikõieliste söödakultuuride sektor oluliselt vähenenud. Seega vastab tootmiskohustusega seotud toetuse andmine liblikõieliste kultuuride sellisele kasvatamisele – mis hõlmab liblikõieliste söödataimede segu muude liikidega, sealhulgas kõrreliste heintaimedega – tootmiskohustusega seotud toetuse eesmärgile toetada raskustes olevat sektorit, julgustades teatavat loomade tervisele ja keskkonnale kasulikku levinud praktikat.

18      Lõpuks täpsustab Prantsuse Vabariik repliigis, et ta ei väida, et liblikõielised kultuurid ja kõrrelised heintaimed kujutavad valgurikaste kultuuride sektori seas endast põhi- ja kõrvaltoodangut, vaid et domineerivate liblikõieliste kultuuride ja kõrreliste heintaimede segu on selles sektoris täiesti iseseisev tootmisviis.

19      Komisjon vaidleb Prantsuse Vabariigi argumentidele vastu.

20      Sissejuhatuseks tuleb esiteks märkida, et Prantsuse Vabariik ei vaidle oma menetlusdokumentides vastu sellele, et kõrrelised heintaimed eraldi võetuna ei kuulu nende sektorite või toodete hulka, mille loetelu on esitatud määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2, ning seetõttu ei ole need iseenesest tootmiskohustusega seotud toetuse saamiseks kõlblikud. Teiseks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et liblikõielised kultuurid on tootmiskohustusega seotud toetuse saamiseks kõlblikud, kuna need tooted kuuluvad valgurikaste kultuuride alla,  mida on sõnaselgelt nimetatud määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2.

21      Siiski on pooled eriarvamusel küsimuses, kas segu, mille moodustavad ühelt poolt põllumajandustooted, mis kuuluvad ühte määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2 loetletud sektorisse või toodete rühma, nagu liblikõielised taimed, ja teiselt poolt põllumajandustooted, mis ei kuulu ühte nimetatud sektorisse või toodete rühma, on tootmiskohustusega seotud toetuse saamiseks kõlblik.

22      Sellele küsimusele vastamiseks on vaja määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 grammatilist, süstemaatilist ja teleoloogilist tõlgendamist (vt selle kohta 11. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Soome vs. komisjon, T‑124/14, EU:T:2015:955, punkt 24).

 Grammatiline tõlgendus

23      Grammatilise tõlgendamise raames tuleb arvesse võtta asjaolu, et liidu õigusaktid on välja töötatud mitmes keeles ja eri keeleversioonid on võrdselt autentsed, mistõttu võib õigusnormi tõlgendamiseks olla vaja keeleversioone võrrelda (vt selle kohta 11. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Soome vs. komisjon, T‑124/14, EU:T:2015:955, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

24      Määruse nr 1307/2013 artikkel 52 „Üldeeskirjad“ kuulub selle määruse IV jaotise „Tootmiskohustusega seotud toetus“ 1. peatükki „Vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus“ ja selle lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid võivad anda põllumajandustootjatele tootmiskohustusega seotud toetust käesolevas peatükis sätestatud tingimustel.

25      Määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 kohaselt võib tootmiskohustusega seotud toetust anda järgmistes sektorites ja järgmistele toodetele: teravili, õliseemned, valgurikkad kultuurid, kaunviljad, lina, kanep, riis, pähklid, kartulitärklis, piim ja piimatooted, seemned, lamba- ja kitseliha, veise- ja vasikaliha, oliiviõli, siidiussid, kuivsööt, humal, suhkrupeet, suhkruroog ja sigur, puu- ja köögivili ning lühikese raieringiga madalmets.

26      Tuleb märkida, et määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2 on kehtestatud rida tootmiskohustusega seotud toetuse saamiseks kõlblikke sektoreid ja tooteid, mille piiravat ja ammendavat loetelu tõendab omadussõna „järgmised“ („following“ inglise keeles ja „seguenti“ itaalia keeles) kasutamine, millele järgneb koolon ja mis eelneb asjaomaste sektorite ja toodete loetelule.

27      Seega, arvestades, et määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2 on ühelt poolt piirav ja ammendav loetelu sektoritest ja toodetest, mis on tootmiskohustusega seotud toetuse saamiseks kõlblikud, ja teiselt poolt ei ole selles mainitud vastavas loetelus otsesõnu nimetatud sektorite või toodete ja selliste toodete segu, mis ei kuulu nimetatud sektorite või toodete loetellu, näib kõnealuse sätte grammatiline tõlgendamine kinnitavat pigem komisjoni väidet, mille kohaselt sisuliselt on need segud abikõlbmatud, kui Prantsuse Vabariigi poolt kaitstavat argumenti.

 Süstemaatiline tõlgendus

28      Esiteks tuleneb omadussõna „vabatahtlik“ kasutamisest määruse nr 1307/2013 IV jaotise 1. peatüki pealkirjas ja teiseks tegusõna „võima“ kasutamisest selle määruse artikli 52 lõikes 1 (vt eespool punkt 24), et tootmiskohustusega seotud toetuse kava ei ole kohustuslik ja liikmesriikidel on seega õigus sellist toetust anda.

29      Lisaks on määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 1 sätestatud, et kui liikmesriigid otsustavad sellise toetuse kehtestada, peavad nad seda tegema kõiki nimetatud määruse IV jaotise 1. peatükis sätestatud tingimusi järgides (vt eespool punkt 24).

30      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 kohaselt on tootmiskohustusega seotud toetuse saamiseks kõlblikud sektorid ja tooted, mille ammendav loetelu on selles artiklis esitatud. Teiseks võidakse vastavalt kõnealuse määruse artikli 52 lõikele 3 sellist toetust anda ainult nendele sektoritele või nendele liikmesriigi piirkondadele, kus „konkreetsed põllumajanduslikud tootmisviisid või põllumajandussektorid“ on ühelt poolt eriti tähtsad majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnaalastel põhjustel, ja teiselt poolt on need sektorid või piirkonnad raskustes. Komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad, ning muudetakse kõnealuse määruse X lisa (ELT 2014, L 181, lk 1), artikli 52 lõikes 3 on täpsustatud, et need raskused tähendavad tootmise lõpetamise või selle languse ohtu, mis tuleneb muu hulgas tegevuse väikesest kasumlikkusest, ja mis omakorda kahjustab asjaomase piirkonna või sektori majanduslikku, sotsiaalset ja ökoloogilist tasakaalu. Kolmandaks on määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 5 sätestatud, et see toetus peab olema vajalik, et innustada säilitama senist tootmistaset asjaomastes sektorites või piirkondades.

31      Eespool nimetatud sätete koostoimes tõlgendamisest tuleneb seega, et seadusandja soovis piirata liikmesriikide õigust anda tootmiskohustusega seotud toetust, kehtestades kumulatiivsed tingimused, mis piiravad märgatavalt abikõlblike toetusesaajate ringi ja üldisemalt selle esemelist kohaldamisala. Järelikult oleks selle kohaldamisala lai tõlgendus eespool nimetatud tingimustega vastuolus.

32      Lisaks, kuigi määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 3 on liikmesriikidele antud teatav kaalutlusruum, et teha kindlaks, kas ühelt poolt on teatavad sektorid või tooted majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnaalastel põhjustel eriti tähtsad, ning teiselt poolt, kas need on raskustes ning kas tootmiskohustusega seotud toetus võib tootmise lõpetamist või selle langust ära hoida, ei tulene sellest ega määruse nr 1307/2013 ja määruse nr 639/2014 ühestki muust sättest, et liikmesriikidel oleks sarnane kaalutlusõigus tootmiskohustusega seotud toetuse saamise tingimustele vastavate sektorite või tootmise kindlaks määramisel, kuivõrd nende loetelu on ette nähtud määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2. Selline kaalutlusõigus oleks vastuolus määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2 toodud loetelu ammendavusega, mida Prantsuse Vabariik on oma menetlusdokumentides pealegi sõnaselgelt tunnistanud.

33      Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 1307/2013 artikli 1 punktis b on toodud loetelu põllumajandustootjate eri toetuskavadest, mida selle määruse sätted reguleerivad. Nimetatud määruse I lisast nähtub, et need toetuskavad on tootmiskohustusega sidumata, välja arvatud tootmiskohustusega seotud toetuse kava ja puuvilla eritoetus, mida reguleerivad sama määruse IV jaotise 2. peatüki sätted.

34      Järelikult kujutab seotud toetus endast abikava, mis kaldub kõrvale muudest määrusega nr 1307/2013 reguleeritud toetuskavadest, mis on tootmiskohustusega sidumata ja mis põhimõtteliselt ei puuduta konkreetselt põllumajanduslikke sektoreid või -tootmist, mis on raskustes.

35      Sellest järeldub, et arvestades seotud toetuse erandlikku laadi, tuleb selle kohaldamise tingimusi tõlgendada kitsalt (selle kohta ja analoogia alusel 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut, C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Pensionsversicherungsanstalt (tegevuse lõpetamine pärast pensioniikka jõudmist), C‑32/19, EU:C:2020:25, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et abikõlblikke sektoreid ja tooteid, mille loetelu on esitatud määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2, tuleb tõlgendada kitsalt.

37      Seega ei kinnita määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 süstemaatiline tõlgendus Prantsuse Vabariigi seisukohta sellise segu abikõlblikkuse kohta, mis sisaldab põllumajandustooteid, mis kuuluvad sõnaselgelt ühte kõnealuses artiklis loetletud sektorisse või tootmisse, ja muid tooteid, mis ei kuulu kõnealustesse sektoritesse või tootmistesse.

 Teleoloogiline tõlgendus

38      Määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 teleoloogilisel tõlgendamisel tuleb arvesse võtta tootmiskohustusega seotud toetuse kava eesmärki, millele viidatakse sama määruse põhjenduses 49 ja artikli 52 lõikes 5. Sellest põhjendusest ja viimati nimetatud sättest koostoimes määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikega 3 ja määruse nr 639/2014 artikli 52 lõikega 3 nähtub (vt eespool punkt 30), et seotud toetuse eesmärk ei ole toetada põllumajanduslikku tootmist üldiselt, vaid selle eesmärk on luua stiimul säilitada praegusi tootmistasemeid nendes sektorites või nendes liikmesriigi piirkondades, kus konkreetsed põllumajanduslikud tootmisviisid või põllumajandussektorid, mis on majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnaalastel põhjustel eriti tähtsad, on raskustes, mistõttu võidakse tootmine lõpetada või mille tõttu võib see langeda, kahjustades asjaomase piirkonna või sektori majanduslikku, sotsiaalset ja ökoloogilist tasakaalu.

39      Sellest järeldub, et seotud toetuse eesmärk on toetada tootmist, mis on seotud teatavate põllumajandussektorite või teatavate raskustes olevate tootmisviisidega, et vältida selle tootmise lõpetamist või langust ning asjaomase piirkonna või sektori majandusliku, sotsiaalse ja ökoloogilise tasakaalu kahjustamist.

40      Käesolevas asjas tuleb meelde tuletada, et 24. meetme „Liblikõieliste söödataimede tootmise toetus“ eesmärk oli innustada liblikõieliste söödakultuuride tootmist, kuna Prantsuse Vabariigi poolt vastavalt määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikele 4 esitatud teatise kohaselt olid liblikõieliste söödakultuuride alad alates 2010. aastast vähenenud ning puhtad liblikõieliste söödataimede kasvualad pidevalt märkimisväärselt vähenenud.

41      Prantsuse Vabariik väidab sisuliselt, et tootmiskohustusega seotud toetus valgurikastele kultuuridele, mis hõlmab muu hulgas liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede segu, vastab määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 3 tähenduses eesmärgile toetada teatavat majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnaalastel põhjustel eriti suurtes raskustes olevat sektorit.

42      Sellega seoses väidab Prantsuse Vabariik esiteks, et liblikõieliste eripära on siduda õhulämmastikku pinnases ja sellega välditakse lämmastikväetiste lisamist, ning see on põhjus, miks liblikõielisi taimi külvatakse tihti ja traditsiooniliselt muude liikidega.

43      Eespool nimetatud argumendist aga ei nähtu, et liblikõielisi külvatakse üksnes või peamiselt koos kõrreliste heintaimedega. Seega ei tõenda see argument, et määruse nr 1307/2013 kohaselt 24. meetmega taotletavat eesmärki toetada liblikõieliste söödakultuuride tootmist, et säilitada selle praegune tase (vt eespool punkt 40), saab tõhusalt saavutada üksnes siis, kui nimetatud tootmises kasutatakse liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede segu.

44      Igal juhul tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et seotud toetuse eesmärk ei ole toetada meetmeid, millel on keskkonnale kasulik mõju, ning et on olemas teatav muu määrusega nr 1307/2013 ette nähtud toetuskava, mis seda eesmärki taotleb (vt selle määruse III jaotise „Põhitoetuskava, ühtse pindalatoetuse kava ja seonduvad toetused“ III peatükk „Kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus“).

45      Seega, isegi kui eeldada, et liblikõielised on keskkonnale kasulikud, ei tõenda see asjaolu, et eespool punktis 40 nimetatud eesmärki taotletaks tõhusalt liblikõieliste ja kõrreliste heinataimede segukultuurile antava tootmiskohustusega seotud toetusega. Järelikult tuleb eespool punktis 42 nimetatud Prantsuse Vabariigi argument tagasi lükata.

46      Lisaks väidab Prantsuse Vabariik repliigis, et liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede segukulutuurid on iseenesest keskkonna seisukohast olulised, kuna kõrrelise heintaimede olemasolu sunnib liblikõielisi õhulämmastikku paremini siduma ja sellega välditakse nii lämmastikväetise lisamist pinnasesse. Selle argumendi toetuseks viitab Prantsuse Vabariik Institut national de recherche pour l’agriculture, alimentation et l’environnement’ teatavale 2010. aasta uuringule. Siiski ei nähtu kohtuasja toimikust, et eespool mainitud argument ja uuring oleks komisjonile edastatud ja et neid oleks haldusmenetluses arutatud. Neil asjaoludel ja vastavalt kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb komisjoni otsuse õiguspärasust hinnata seda teavet arvesse võttes, mis oli tal otsuse tegemise ajal olemas (vt selle kohta 22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Leedu vs. komisjon, T‑19/18, ei avaldata, EU:T:2020:4, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika), tuleb eespool nimetatud argument ja uuring tagasi lükata, kuna need ei mõjuta vaidlustatud otsuse põhjendatust.

47      Teiseks väidab Prantsuse Vabariik, et liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede segu võimaldab loomakasvatajatel kasutada täisväärtuslikumat ja kergemini seeditavat sööta. Tuleb aga sarnaselt komisjoniga asuda seisukohale, et see argument ei ole asjakohane, kuna käesoleval juhul ei puuduta 24. meede loomakasvatussektorit, vaid selle eesmärk on toetada liblikõieliste söödataimede tootmist. Järelikult tuleb Prantsuse Vabariigi argument tagasi lükata.

48      Sellest järeldub, et Prantsuse Vabariik ei ole tõendanud, et tootmiskohustusega seotud toetuse maksmine liblikõieliste ja kõrreliste heinataimede segukultuurile vastaks 24. meetme eesmärgile kooskõlas määrusega nr 1307/2013.

49      Eeltoodut arvestades näib määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 teleoloogiline tõlgendus kinnitavat, et põllumajandustoodete segud, mis sisaldavad põllumajandustooteid, mis kuuluvad sõnaselgelt ühte kõnealuses artiklis loetletud sektorisse või tootmisse, ja muid tooteid, mis ei kuulu kõnealustesse sektoritesse või tootmistesse, ei ole seotud toetuse kõlblikud.

50      Kõike eeltoodut arvestades takistab määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 grammatiline, süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendus määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2 sätestatud põllumajandussektori mõiste laia tõlgendamist, mida toetab Prantsuse Vabariik.

51      Siiski tuleb kontrollida, kas – nagu väidab Prantsuse Vabariik – tuleb põllumajandussektori määratlemiseks määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 tähenduses arvesse võtta kõiki liikmesriikides levinud ja seal juurdunud sellisesse sektorisse kuuluvate kultuuride tootmise praktikaid (vt eespool punkt 16).

52      Prantsuse Vabariik väidab sellega seoses, et vastavalt määruse nr 639/2014 artikli 52 lõikele 2 on liikmesriikides levinud väljakujunenud praktika määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2 osutatud konkreetsete põllumajandussektorite määratlemiseks asjakohane.

53      Komisjon vaidleb Prantsuse Vabariigi argumentidele vastu.

54      Esimesena tuleb sarnaselt komisjoniga ühelt poolt märkida, et määrus nr 639/2014 on delegeeritud määrus, mille eesmärk on täiendada määruse nr 1307/2013 sätteid. Seega ei saa nendele sätetele tugineda selleks, et kõrvale kalduda määruse nr 1307/2013 sätetest, mille alusel see määrus vastu võeti, ega tõlgendada neid sätteid nende sõnastuse ja ülesehitusega vastuolus oleval viisil.

55      Teiselt poolt ei puuduta määruse nr 639/2014 artikli 52 lõige 2 määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2 ette nähtud tootmiskohustusega seotud toetuse saamiseks kõlblike sektorite ja tootmise määratlust. Määruse nr 639/2014 artikli 52 lõikes 2 on nimelt sõnaselgelt viidatud määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikele 3, milles on kehtestatud määruse artikli 52 lõikes 2 sätestatud tingimusega võrreldes kumulatiivne ja eraldiseisev tingimus (vt eespool punktid 30–32).

56      Määruse nr 639/2014 artikli 52 lõikest 2 koostoimes määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõigetega 2 ja 3 nähtub seega, et liikmesriigid võtavad „eelkõige arvesse piirkonna või sektori asjakohaseid tootmisstruktuure ja -tingimusi“ üksnes siis, kui nad määravad määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 3 kohaselt kindlaks „konkreetsed põllumajanduslikud tootmisviisid või põllumajandussektorid“, mis ühelt poolt on eriti tähtsad majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnaalastel põhjustel, ning mis teiselt poolt on raskustes.

57      Teisena täpsustas Prantsuse Vabariik repliigis sisuliselt, et ta ei ürita tõendada, et teatavas liikmesriigis levinud ja juurdunud praktika kujutab endast seotud toetuse saamise kriteeriumi, vaid et see praktika oli asjakohane määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2 osutatud konkreetsete põllumajandussektorite kindlaks määramiseks. Sellega seoses piisab, kui märkida, et selline eristamine on kunstlik. Vastupidi Prantsuse Vabariigi väidetele on nende sektorite kindlaks määramine, mille loetelu on esitatud määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõikes 2, küsimus, mis tekib seoses nimetatud artikli alusel tootmiskohustusega seotud toetuseks abikõlblike kultuuride ja tootmise kindlaks määramisega. Nagu eespool punktis 32 märgitud, ei jäta see artikkel liikmesriikidele mingit kaalutlusruumi osas, mis puudutab tootmiskohustusega seotud toetuseks abikõlblike sektorite ja tootmise kindlaksmääramist.

58      Kolmandana, selleks et tagada seotud toetust käsitlevate sätetega seoses õiguskindlus ja ühetaoline tõlgendamine liidus, tuleb põllumajandussektor määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 tähenduses määratleda selle sektori põllumajandustooteid puudutavate selgete ja objektiivsete kriteeriumide alusel. Seega ei saa mõistet „sektor“ määratleda teatavas liikmesriigis vastavasse sektorisse kuuluva kultuuri tootmise levinud ja juurdunud praktika alusel, mis ei puuduta neid tooteid endid ja võivad erineda sõltuvalt igas liikmesriigis kehtivatest tingimustest. Lisaks ei näe Euroopa õigusnormid ette konkreetseid kriteeriume, mille alusel tuleb kontrollida, kas liikmesriigis esineb teatav levinud ja juurdunud praktika. Järelikult on Prantsuse Vabariigi pakutud tõlgendus vastuolus kohaldatava õigusnormi selguse ja ettenähtavuse nõudega.

59      Seega, isegi kui eeldada, et liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede segu kujutab endast Prantsusmaal valgurikaste kultuuride sektoris levinud ja juurdunud praktikat, ei saa neid pidada määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõike 2 tähenduses selle sektori osaks.

60      Kõike eelnevat silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta tõlgendas määruse nr 1307/2013 artikli 52 lõiget 2 nii, et seotud toetuse andmisest on jäetud välja ühelt poolt tooted, mida ei ole loetletud asjaomases artiklis esitatud nimekirjas, või mis ei kuulu ühte samas nimekirjas loetletud sektoritest, nagu kõrrelised heintaimed, ning teiselt poolt segud, mille moodustavad eelnimetatud tooted ja selles artiklis otsesõnu nimetatud sektorite tooted või otsesõnu nimetatud tooted.

61      Seega tuleb Prantsuse Vabariigi ainus väide tagasi lükata ja seega jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

62      Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Prantsuse Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

Costeira

Kancheva

Dimitrakopoulos

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. septembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.