17. juunil 2014 esitatud hagi – Pirelli & C. versus komisjon
(kohtuasi T-455/14)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Pirelli & C. SpA (Milano, Itaalia) (esindajad: advokaadid M. Siragusa, F. Moretti, G. Rizza ja P. Ferrari)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
esimese võimalusena
tühistada otsus hagejat puudutavas osas – konkreetsemalt tühistada selle otsuse artikli 1 punkti 5 alapunkt d, artikli 2 punkt g ja artikkel 4 osas, milles hageja lisati otsuse adressaatide hulka;
teise võimalusena
määrata, et võlgnevus tuleb esmalt sisse nõuda põhivõlgnikult ja alles seejärel muudelt võlgnikelt, sh hagejalt;
juhul, kui tühistamishagi kohta, mille Prysmian on esitanud eraldiseisvas kohtumenetluses, tehakse selle ettevõtja suhtes soodne lahend, siis
tühistada otsus või muuta selle artikli 2 punkti g, vähendades Prysmianile ja hagejale solidaarselt määratud trahvi;
igal juhul
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Käesoleva hagiga vaidlustatakse komisjoni 2. aprilli 2014. aasta otsus C(2014) 2139 final, mis on seotud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetlusega (juhtum AT.39610 – Elektrikaablid).
Hagi põhjenduseks esitab hageja järgmised kuus väidet.
Esimene väide, et rikuti põhjendamiskohustust.
Oma esimeses väites toob Pirelli esile, et otsuses ei käsitletud ega isegi nimetatud üksikasjalikke argumente selle kohta, et Parental Liability Presumption (“PLP”; emaettevõtja vastutuse eeldus) ei ole Pirelli-Prysmiani suhtele kohaldatav. Otsus on seega täiesti põhjendamata ja tuleb tühistada.
Teine väide, et otsustava mõju eelduse rakendamisega rikuti üldpõhimõtteid ja põhiõigusi.
Teises väites toob hageja esile, et otsus rikkus hageja põhiõigusi, mis on kaitstud Nice’i harta artiklitega 48 ja 49 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikega 2 ja artikli 7 lõikega 1. Lisaks rikub vastutuse omistamine Pirellile omandiõigust (inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli artikkel 1 ja konventsiooni artikkel 14 ning Nice’i harta artiklid 17 ja 21) ning on vastuolus ELTL artiklis 345 sätestatud neutraalsuse põhimõttega. Lõpuks rikkus komisjon selgelt Pirelli kaitseõigusi, mis tulenevad inimõiguste konventsiooni artiklist 6 ja Nice’i harta artikli 48 lõikest 2, sest hageja ei saanud end väidetava rikkumisega seoses kaitsta, kuna tal ei olnud ligipääsu asjaoludele, mille abil ta oleks saanud Prysmianile esitatud etteheited ümber lükata.
Kolmas väide, et emaettevõtja vastutuse eeldus ei ole kohaldatav, kuna selle kohaldamise tingimused ei ole täidetud, ning et rikutud on ELTL artiklit 101.
Kolmandas väites märgib hageja, et komisjon kohaldas käesoleval juhtumil ELTL artiklit 101 rikkudes vääralt emaettevõtja vastutuse eeldust, sest ta ei võtnud nõuetekohaselt arvesse Pirelli-Prysmiani kontrollisuhte eripäraseid asjaolusid.
Neljas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet
Neljandas väites toob hageja välja, et emaettevõtja vastutuse eelduse kohaldamine käesolevas asjas rikub proportsionaalsuse põhimõtet, nii nagu see tuleneb ELL artikli 5 lõikest 4, sest selle kohaldamine ei ole mõeldud ühegi niisuguse eesmärgi saavutamiseks, mida komisjon sellega taotleb. Seega ei olnud mingit põhjust laiendada Prysmiani vastutust ka Pirellile.
Viies väide, et rikuti proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet: esimese võimalusena seetõttu, et solidaarvastutuse põhimõtet kohaldati Pirelli ja Prysmiani suhtes vääralt seoses komisjonile trahvi maksmise kohustusega, ning teise võimalusena seetõttu, et selle põhimõtte osas ei ole ette nähtud sobivaid korrektiive.
Viiendas väites tõdeb hageja, et Pirelli ja Prysmiani suhtes solidaarvastutuse kohaldamisega ei saavutata komisjoni eesmärke sanktsioonide vallas ja et niisugune vastutuse kohaldamine on nende eemärkidega isegi vastuolus. Teise võimalusena ja selleks, et arvestada Prysmiani ja Pirelli eraldiseisvat vastutust, oleks komisjonil tulnud vähemasti nõuda võlgnevus sisse esmajärjekorras teistelt võlgnikelt ja alles siis Pirellilt. Lõpetuseks rikkus komisjon proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, sest ta ei võtnud adekvaatselt arvesse hageja erinevat olukorda võrreldes Prysmianiga. Otsus tuleb seega tühistada trahvi puudutavas osas või teise võimalusena tuleb kohtul seda muuta, kasutades oma täielikku pädevust, et määrata võlgnevuse sissenõudmine esmalt teistelt võlgnikelt ja alles siis Pirellilt.
Kuues väide, et otsus on Prysmiani puudutavas osas õigusvastane ELTL artikli 101 ja määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklite 2 ja 23 rikkumise tõttu.
Kuuendas väites kaitseb hageja oma õigust otsuse (osalisele või täielikule) tühistamisele või trahvi vähendamisele samamoodi Prysmiani trahvi võimaliku vähendamisega hagi raames, mille Prysmiani kõnesoleva otsuse vastu esitas, kusjuures viimatinimetatud hagis esitatud argumendid (v.a need, mis on hagejale ebasoodsad) on ära toodud ka käesolevas hagis.