ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

15. september 2016(*)

[Teksti parandatud 28. novembri 2016. aasta kohtumäärusega]

Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasud ja pensionid – Iga‑aastane kohandamine – Määrused (EL) nr 422/2014 ja nr 423/2014 – Õigusaktide vastuvõtmise menetluses toimepandud rikkumised – Ametiühingutega konsulteerimata jätmine

Kohtuasjas T‑456/14,

Association des fonctionnaires indépendants pour la défense de la fonction publique européenne (TAO-AFI), asukoht Brüssel (Belgia),

Syndicat des fonctionnaires internationaux ja européens – Section du Euroopa Parlament (SFIE-PE), asukoht Brüssel,

esindajad: avocat M. Casado García-Hirschfeld ja avocat J. Vanden Eynde,

hagejad,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: A. Troupiotis ja E. Taneva,

ja

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja E. Rebasti,

kostjad,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja G. Gattinara, hiljem G. Gattinara ja F. Simonetti,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, milles palutakse tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrused nr 422/2014 ja nr 423/2014, millega kohandatakse alates vastavalt 1. juulist 2011 ja 1. juulist 2012 Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente (ELT 2014, L 129, vastavalt lk 5 ja lk 12),

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja C. Wetter,

kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 18. märtsil 2016 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“), mis on lisatud nõukogu määrusele nr 31 (EMÜ), 11 (Euratom), milles sätestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused (EÜT 45, 14.6.1962, lk 1385), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1080/2010 (ELT 2010, L 311, lk 1) redaktsioonis, mis tuleneb 5. juunil 2012 avaldatud parandusest (ELT 2012, L 144, lk 48), artiklis 64 on sätestatud:

„Ametniku eurodes väljendatud tasu suhtes kohaldatakse pärast käesolevates personalieeskirjades või nende rakendusmäärustes ette nähtud kohustuslikke kinnipidamisi paranduskoefitsienti, mis on suurem, väiksem või võrdne 100%ga sõltuvalt elamistingimustest erinevates teenistuskohtades.

Nõukogu võtab kõnealused paranduskoefitsiendid vastu komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega, mis on sätestatud [ELL] artikli 16 lõigetes 4 ja 5.“

2        Personalieeskirjade artiklis 65 on sätestatud:

„1.      Nõukogu vaatab ametnike ja liidu muude teenistujate töötasu igal aastal läbi. Ta teeb seda septembrikuus komisjoni ühisaruande põhjal, mis põhineb Euroopa Liidu Statistikaameti poolt kokkuleppel liikmesriikide statistikaametitega koostatud ühisindeksil; indeks vastab igas liidu liikmesriigis 1. juuli seisule.

Läbivaatamisel kaalub nõukogu, kas töötasusid tuleks Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaalpoliitika osana kohandada. Ta võtab eriti arvesse igasugust palgatõusu avalikus teenistuses ja vajadust uute ametnike järele.

2.      Elukalliduse olulise suurenemise korral otsustab nõukogu kahe kuu jooksul, kuidas paranduskoefitsiente kohandada ja, vajaduse korral, kas neid tuleb kohaldada tagasiulatuvalt.

3.      Käesoleva artikli kohaldamisel teeb nõukogu otsuse komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega, mis on sätestatud [ELL] artikli 16 lõigetes 4 ja 5.“

3        Personalieeskirjade artikli 82 lõikes 2 on sätestatud, et kui nõukogu otsustab vastavalt artikli 65 lõikele 1 kohandada töötasu, kohandatakse samamoodi ka pensioneid.

4        Personalieeskirjade artikli 65a kohaselt on artiklite 64 ja 65 rakenduseeskirjad sätestatud XI lisas.

5        XI lisa „Personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 rakenduseeskirjad“ hõlmab mitut peatükki, mille hulka kuuluvad 1. peatükk „Personalieeskirjade artikli 65 lõikes 1 ette nähtud töötasu iga‑aastane läbivaatamine“, mis koosneb artiklitest 1–3, ning 4. peatükk „Paranduskoefitsientide kehtestamine ja kohaldamise lõpetamine (personalieeskirjade artikkel 64)“.

6        Personalieeskirjade XI lisa artikkel 1, mis kuulub selle lisa 1. peatüki 1. jakku, näeb ette, et personalieeskirjade artikli 65 lõikes 1 ette nähtud läbivaatamise eesmärgil koostab Euroopa Liidu Statistikaamet Eurostat enne iga aasta oktoobri lõppu aruande, mis käsitleb elukalliduse muutumist Brüsselis (Belgia) (Brüsseli rahvusvaheline indeks), elukalliduse muutumist mujal kui Brüsselis (ostujõu pariteedid ja kaudsed indeksid) ning muutusi kaheksa liikmesriigi keskvalitsuse teenistuses olevate siseriiklike riigiteenistujate palkade ostujõus (erinäitajad). Artikkel 1 sisaldab samuti täpsustusi selle kohta, kuidas Eurostat peab koostöös liikmesriikidega need andmed arvutama.

7        Personalieeskirjade XI lisa artiklis 3, mis kuulub lisa 1. peatüki 2. jakku „Töötasu ja pensionide iga-aastase kohandamise kord”, on sätestatud:

„1.      Nõukogu võtab personalieeskirjade artikli 65 lõike 3 kohaselt enne iga aasta lõppu komisjoni ettepanekul ja 1. jaos sätestatud kriteeriumide põhjal vastu alates 1. juulist kohaldatava otsuse töötasude ja pensionide kohandamise kohta.

2.      Kohanduse suurus saadakse Brüsseli rahvusvahelise indeksi korrutamisel erinäitajaga. Kohandus esitatakse netosummas ühtse üldprotsendina.

3.      Sel viisil kindlaks määratud kohanduse suurus arvatakse kooskõlas järgmise meetodiga personalieeskirjade artiklis 66 [...] esitatud põhipalkade tabelitesse.

[…]

5.      Belgias ja Luksemburgis paranduskoefitsienti ei kohaldata. Paranduskoefitsiendid, mida kohaldatakse:

a)       teistes liikmesriikides ja muudes töötamiskohtades töötavate liidu ametnike palkade suhtes,

b)       [...] liidu pensionide suhtes, mis makstakse teistes liikmesriikides enne 1. maid 2004 saadud õigustele vastava osa alusel,

määratakse kindlaks käesoleva lisa artiklis 1 osutatud vastavate ostujõu pariteetide ja personalieeskirjade artiklis 63 asjaomaste riikide suhtes määratletud vahetuskursside vaheliste suhete põhjal.

Suure inflatsioonimääraga töötamiskohtade suhtes kohaldatakse käesoleva lisa artiklis 8 sätestatud menetlust, mis käsitleb paranduskoefitsiendi kohaldamist tagasiulatuvalt.

[...]“

8        Personalieeskirjade XI lisa artikkel 8 määrab kindlaks paranduskoefitsiendi iga‑aastase kohanduse ja vahepealse kohanduse jõustumise kuupäevad suure elukalliduse tõusuga kohtade puhul.

9        Personalieeskirjade XI lisa 5. peatüki pealkiri on „Erandiklausel”. See koosneb ühestainsast artiklist 10, mis sätestab:

„Kui komisjoni selleks otstarbeks esitatud andmete põhjal leitakse, et liidu majanduslik ja sotsiaalne olukord on tõsiselt ja äkiliselt halvenenud, esitab komisjon asjakohased ettepanekud, mille üle Euroopa Parlament ja nõukogu otsustavad [ELTL] artiklis 336 sätestatud korras.“

10      Personalieeskirjade XI lisa artikli 15 lõike 1 kohaselt kohaldatakse selle lisa sätteid 1. juulist 2004 kuni 31. detsembrini 2012.

11      Euroopa Liidu Nõukogu teatas 2010. aasta detsembris, et „[liidus] hiljuti aset leidnud finants‑ ja majanduskriis, mille tõttu osutus mitmes liikmesriigis vajalikuks teha olulisi eelarvekohandusi ning suurenes ebakindlus töökoha suhtes, on tõsiselt ja äkiliselt halvendanud liidu majanduslikku ja sotsiaalset olukorda“. Ta palus komisjonil personalieeskirjade XI lisa artikli 10 alusel ja komisjoni esitatud sellekohaseid objektiivseid andmeid arvesse võttes esitada õigel ajal asjakohased ettepanekud, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõuaksid neid uurida ning enne 2011. aasta lõppu vastu võtta (kohtuotsus, 19.11.2013, komisjon vs. nõukogu C‑63/12, EU:C:2013:752, punkt 12).

12      Komisjon esitas 13. juulil 2011 nõukogule aruande erandiklausli kohta (personalieeskirjade XI lisa artikkel 10) (KOM(2011) 440 (lõplik). Selle aruande kohaselt ilmnes nende näitajate põhjal, et liidu majanduse elavdamisel tehti jätkuvalt edusamme. Selles aruandes jõuti järeldusele, et liidu majanduslik ja sotsiaalne olukord ei olnud tõsiselt ja äkki halvenenud vaatlusalusel ajavahemikul alates 1. juulist 2010 ehk kuupäevast, mil töötasude ja pensionide viimane iga-aastane kohandus jõustus, kuni 2011. aasta mai keskpaigani ehk ajani, mil esitati viimased andmed, ning personalieeskirjade XI lisa artikli 10 kohase ettepaneku esitamine ei ole asjakohane. 13. juuli 2011. aasta aruande analüüsimise tulemusel toimusid nõukogus arutelud, mistõttu esitati komisjonile uus taotlus selleks, et rakendataks nimetatud artiklit ja esitataks õigel ajal asjakohane ettepanek töötasude kohandamiseks, et parlament ja nõukogu jõuaksid seda uurida ning enne 2011. aasta lõppu vastu võtta (kohtuotsus, 19.11.2013, komisjon vs. nõukogu C‑63/12, EU:C:2013:752, punktid 12–13).

13      Vastuseks sellele taotlusele esitas komisjon 24. novembri 2011. aasta teatise KOM(2011) 829 (lõplik), millega esitatakse täiendavat teavet komisjoni 13. juuli 2011. aasta aruandele (edaspidi „täiendav teave”), mis tugines eelkõige majandus‑ ja rahandusküsimuste peadirektoraadi 10. novembril 2011 esitatud Euroopa majandusprognoosile. Selles dokumendis märkis komisjon, et prognoosid „näitavad 2011. aasta kohta kevadel avaldatud prognoosiga võrreldes halvenevaid trende nii majanduslikes kui ka sotsiaalsetes näitajates ning seda, et Euroopa majandus elab praegu läbi ebastabiilseid aegu“. Komisjon leidis siiski, et mitmeid tegureid arvesse võttes ei seisa liit vastamisi personalieeskirjade XI lisa artikli 10 tähenduses erakorralise olukorraga, mis õigustaks selliste meetmete võtmist, mis lähevad kaugemale lisa artiklis 3 ette nähtud „tavapärasest” meetodist tulenevast ostujõu vähenemisest. Komisjon märkis, et järelikult ei saa ta nimetatud lisa artiklit 10 rikkumata erandiklauslit kohaldada. Komisjon esitas samal päeval nõukogule ettepaneku võtta vastu nõukogu määrus, millega kohandatakse alates 1. juulist 2011 Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente (KOM(2011) 820 (lõplik); edaspidi „2011. aasa novembri ettepanek töötasude kohandamiseks”), millele oli lisatud seletuskiri. Kõnealuse lisa artiklis 3 ette nähtud „tavapärase” meetodi alusel tehtud ettepaneku kohaselt tulnuks töötasusid kohandada 1,7% võrra (kohtuotsus, 19.11.2013, komisjon vs. nõukogu, C‑63/12, EU:C:2013:752, punktid 16 ja 17).

14      Lisaks edastas komisjon 13. detsembril 2011 parlamendile ja nõukogule ettepaneku võtta vastu parlamendi ja nõukogu määrus personalieeskirjade muutmise kohta (edaspidi „2011. aasta ettepanek personalieeskirjade muutmiseks“).

15      Nõukogu 19. detsembri 2011. aasta otsusega 2011/866/EL, mis käsitleb komisjoni ettepanekut nõukogu määruse kohta, millega kohandatakse alates 1. juulist 2011 Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente (ELT 2011, L 341, lk 54), otsustas nõukogu 2011. aasa novembri ettepaneku töötasude kohandamiseks vastu võtmata jätta.

16      Komisjon esitas 3. veebruaril 2012 otsuse 2011/866 peale tühistamishagi (kohtuasi C‑63/12). Lisaks saatis ta nõukogu eesistujale 25. jaanuaril 2012 dateeritud kirja, mis registreeriti nõukogu sekretariaadis 20. veebruaril 2012 ja milles kutsuti nõukogu ELTL artikli 265 alusel üles võtma 2011. aasta ettepanek töötasude kohandamiseks vastu kahe kuu jooksul nimetatud kirja kättesaamisest. Nõukogu võttis nimetatud kirja „teatavaks”.

17      Komisjon esitas 26. aprillil 2012 ELTL artikli 265 alusel hagi, milles ta palus Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna nõukogu ei võtnud vastu 2011. aasta ettepanekut töötasude kohandamiseks, siis on ta rikkunud personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi (kohtuasi C‑196/12).

18      Nõukogu omalt poolt esitas 9. veebruaril 2013 hagi, milles esimese võimalusena nõudis, et tühistataks komisjoni 24. novembri 2011. aasta teatis osas, milles komisjon lõplikult keeldus esitamast parlamendile ja nõukogule asjakohaseid ettepanekuid personalieeskirjade artikli 10 alusel ja 2011. aasta novembri töötasude kohandamise ettepanekut, ja teise võimalusena nõudis, et ELTL artikli 265 alusel tuvastataks aluslepingute rikkumine seeläbi, et komisjon jättis parlamendile ja nõukogule esitamata asjakohased ettepanekud selle artikli alusel (kohtuasi C‑66/12).

19      23. oktoobril 2013 võtsid parlament ja nõukogu kolmepoolsete läbirääkimiste tulemusel 2011. aasta novembri töötasude kohandamise ettepaneku vastu määrusena (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2013, L 287, lk 15). Muu hulgas lisatakse selle määrusega personalieeskirjade XI lisasse uus meetod personalieeskirjade artiklis 65 ette nähtud iga-aastaseks töötasude ajakohastamiseks.

20      Sellele vaatamata nägi personalieeskirjade XIII lisa artikkel 19 määrusega nr 1023/2013 muudetud redaktsioonis ette, et personalieeskirjade artiklid 63, 64, 65, 82 ja 83a, XI ja XII lisa ning muude teenistujate teenistustingimuste artikli 20 lõige 1 ja artiklid 64, 92 ja 132 ehk liidu ametnike ja muude teenistujate töötasude ja pensionide kohandamist käsitlevad sätted jäävad enne 1. novembrit 2013 kehtinud kujul jõusse üksnes kohandamiseks, mis on nõutav selleks, et järgida Euroopa Liidu Kohtu poolt ELTL artikli 266 alusel tehtud otsust nimetatud artiklite kohaldamise kohta.

21      Euroopa Kohus jättis komisjoni hagid kohtuasjades C‑63/12 ja C‑196/12 19. novembril 2013 rahuldamata ja otsustas seetõttu, et kohtuasjas C‑66/12 komisjoni poolt esitatud hagi ese on ära langenud (kohtuotsused, 19.11.2013, nõukogu vs. komisjon, C‑66/12, EU:C:2013:751; 19.11.2013, komisjon vs. nõukogu, C‑63/12, EU:C:2013:752, ja 19.11.2013, komisjon vs. nõukogu, C‑196/12, EU:C:2013:753).

22      29. novembril 2013 andis komisjon representatiivsetele ametiühingutele või kutseorganisatsioonidele teada, et sotsiaalne dialoog 19. novembri 2013. aasta kohtuotsuste nõukogu vs. komisjon (C‑66/12, EU:C:2013:751), komisjon vs. nõukogu (C‑63/12, EU:C:2013:752) ja komisjon vs. nõukogu (C‑196/12, EU:C:2013:753) kohta toimub 2. detsembril 2013.

23      Komisjoni haldusasjade eest vastutav asepresident teavitas 9. detsembril 2013 töötajate esindajaid, et kavatseb presidendi nõusolekul teha volinike kolleegiumile ettepaneku kohandada töötasusid 0,9% 2011. aastal alates 1. juulist 2011 ja 0,9% 2012. aastal alates 1. juulist 2012.

24      10. detsembril 2013 teavitas komisjon töötajate esindajaid sellest, et ta oli samal päeval edastanud parlamendile ja nõukogule personalieeskirjade XI lisa artikli 10 alusel ettepanekud määruste kohta, millega kohandatakse Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione 0,9% 2011. aasta eest alates 1. juulist 2011 ja 0,9% 2012. aasta eest alates 1. juulist 2012.

25      17. detsembril 2013 andis komisjoni personali keskkomitee pärast komisjoni aseesimehe korraldatud teabekoosolekut volinike kolleegiumile adresseeritud deklaratsiooniga teada, et ta ei ole eespool punktis 24 mainitud määruseettepanekutega nõus, kuna tema hinnangul on nendes sisalduvad arvud täiesti meelevaldsed, ei põhine täpsel statistikal ega objektiivsetel asjaoludel ning neil puudub tehniline alus.

26      18. detsembri 2013. ja 26. veebruari 2014. aasta kirjadega andsid hagejad, Association des fonctionnaires indépendants pour la défense de la fonction publique européenne (TAO-AFI) ja Syndicat des fonctionnaires internationaux et européens – Section du Parlement européen (SFIE-PE), parlamendi presidendile teada, et ei nõustu komisjoni uue ettepanekuga põhjusel, et see ei põhine ühelgi kontrollitaval arvutusmeetodil ning see lähtub mugavuse kaalutlustest.

27      19. detsembril 2013 andis komisjoni personaliosakonna peadirektor Irene Souka institutsioonisisese e‑kirjaga komisjoni töötajatele muu hulgas teada, et komisjonil on seadusjärgne kohustus esitada parlamendile ja nõukogule uued ettepanekud töötasude kohandamiseks 2011. ja 2012. aastal ning need ettepanekud näevad ette 0,9% suuruse kohandamise 2011. aastal ees alates 1. juulist 2011 ja 0,9% suuruse kohandamise 2012. aastal alates 1. juulist 2012. Selles e‑kirjas oli veel täpsustatud, et parlamendi õigusasjade komisjon on väljendanud oma toetust komisjoni 16. detsembri 2013. aasta ettepanekutele ja et nüüd edastatakse need 2014. aasta alguses nõukogule.

28      22. jaanuaril 2014 vastas Irene Souka ühe esindusorganisatsiooni poolt komisjoni asepresident M. Šefčovičile saadetud 25. novembri 2013. aasta avalikule kirjale ja 13. jaanuari 2014. aasta e‑kirjale. Ta tuletas selles kirjas muu hulgas meelde, et enne seda, kui komisjoni ettepanek töötasude kohandamise kohta parlamendile ja nõukogule esitati, korraldati kaks sotsiaalse dialoogi koosolekut, millest 2. detsembril 2013 kõigi ametiühingute ja kutseorganisatsioonide osavõtul toimunud arvamustevahetusel käsitleti komisjoni kasutada olevaid erinevaid valikuid pärast 19. novembri 2013. aasta kohtuotsust komisjon vs. nõukogu (C‑63/12, EU:C:2013:752) ja 9. detsembril 2013 M. Šefčoviči poolt kõigile ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele tehtud ettekandes lähenemisviisi kohta, mida komisjon kavatseb selles küsimuses rakendada.

29      4. märtsil 2014 toimusid parlamendi, nõukogu ja komisjoni kolmepoolsed läbirääkimised selle ettepaneku üle. Läbirääkimiste tulemusel jõuti kokkuleppele liidu ametnike ja muude teenistujate töötasude ja pensionide kohandamises aastatel 2011 ja 2012.

30      Komisjon andis 7. märtsi 2014. aasta e‑kirjaga hagejatele teada, et vastavalt 4. märtsi 2014. aasta kolmepoolsete läbirääkimiste tulemustele on iga-aastased kohandamised järgmised: 0% 2011. aastal alates 1. juulist 2011 ja 0,8% 2012. aastal alates 1. juulist 2012. Ta täpsustas, et see kokkulepe on parlamendi ja nõukoguga pärast 19. novembri 2013. aasta kohtuotsust komisjon vs. nõukogu (C‑63/12, EU:C:2013:752) peetud pingeliste läbirääkimiste tulemus ja lisaks vastab see komisjoni soovile saavutada kiire ja mõistlik kokkulepe kõigis töötasude iga-aastase kohandamisega seotud küsimustes. Komisjon märkis lisaks, et kuigi tema esialgne kohandamisettepanek oli 0,9% aastal 2011 ja 0,9% aastal 2012, pidi ta arvesse võtma nõukogu volitusi, mille kohaselt võis 2011. aastal kohandada 0% ja 2012. aastal 0%, ning samuti kaalutlusõigust, mille olemasolu parlamendil ja nõukogul Euroopa Kohtu otsuses tunnustati.

31      Parlament võttis 11. märtsil 2014 täiskogu istungil vastu oma seisukoha 4. märtsi 2014. aasta kolmepoolsete läbirääkimiste tulemusel koostatud kompromissteksti kohta, mille kohaselt tuleb töötasusid ja pensione 2011. aastal kohandada 0% ja 2012. aastal 0,8%, ning aastatel 2013 ja 2014 tuleb töötasud ja pensionid külmutada. Nõukogu kiitis parlamendi seisukohta 16. aprillil 2014 heaks ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused nr 422/2014 ja nr 423/2014, millega kohandatakse alates vastavalt 1. juulist 2011 ja 1. juulist 2012 Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente (ELT 2014, L 129, vastavalt lk 5 ja lk 12; edaspidi „vaidlustatud määrused“), võeti ELTL artikli 294 lõike 4 alusel vastu.

32      Määruse nr 422/2014 põhjendustes on märgitud järgmist:

„(1)      [Euroopa Kohus] selgitas kohtuasjas C‑63/12: komisjon vs. nõukogu tehtud otsuses, et institutsioonid on igal aastal kohustatud otsustama töötasude kohandamise üle, tehes kas „matemaatilise“ kohanduse personalieeskirjade XI lisa artiklis 3 ette nähtud meetodi kohaselt või kaldudes vastavalt personalieeskirjade XI lisa artiklile 10 sellest „matemaatilisest“ arvutamisest kõrvale.

(2)      Personalieeskirjade, nagu neid on viimati muudetud [määrusega] nr 1023/2013, XIII lisa artikli 19 eesmärk on võimaldada võtta institutsioonidel meetmeid, mis on vajalikud selleks, et lahendada töötasude ja pensionide 2011. ja 2012. aasta kohandamist käsitlevad vaidlused kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega, võttes nõuetekohaselt arvesse töötajate õiguspäraseid ootusi, et institutsioonid teevad igal aastal otsuse nende töötasude ja pensionide kohandamise kohta.

(3)      Selleks et täita Euroopa [...] Kohtu poolt kohtuasjas C‑63/12 tehtud otsust, peab komisjon juhul, kui nõukogu väidab, et liidu majanduslik ja sotsiaalne olukord on tõsiselt ja äkiliselt halvenenud, esitama ettepaneku [ELTL] artiklis 336 sätestatud korras, et kaasata [p]arlament seadusandlikku protsessi. Nõukogu leidis 4. novembril 2011, et liidus valitsev finants- ja majanduskriis, mis on enamikus liikmesriikides põhjustanud märkimisväärseid eelarvekohandusi, kujutab endast majandusliku ja sotsiaalse olukorra tõsist ja äkilist halvenemist liidus. Seetõttu taotles nõukogu kooskõlas [ELTL] artikliga 241 komisjonilt, et viimane rakendaks personalieeskirjade XI lisa artiklit 10 ja esitaks asjakohase ettepaneku töötasude kohandamiseks.

(4)      Euroopa Kohus kinnitas, et erandiklausli alusel on Euroopa Parlamendil ja nõukogul töötasude ja pensionide kohandamise küsimuses ulatuslik kaalutlusõigus. Ajavahemikku 1. juuli 2010 kuni 31. detsember 2011 hõlmavad andmed majandusliku ja sotsiaalse olukorra kohta, näiteks 2011. aasta sügisel mitmeid liikmesriike mõjutanud finants- ja majanduskriis, mis põhjustas majandusliku ja sotsiaalse olukorra kohest halvenemist liidus ja tõi kaasa suured makromajanduslikud kohandused, kõrge töötuse määra ning riigieelarve puudujäägi ja riigivõla kõrge taseme liidus, muudab asjakohaseks selle, et kehtestada Belgias ja Luxembourgis 2011. aasta töötasude ja pensionide kohandamise määraks 0%. Selline kohandamine on osa üldisest lähenemisviisist 2011. ja 2012. aasta töötasude ja pensionide kohandamist käsitlevate vaidluste lahendamiseks ning näeb samuti ette 0,8% suuruse kohandamise 2012. aasta puhul.

(5)      Sellest tuleneb, et viie aasta jooksul (2010–2014) on [liidu] ametnike töötasude ja pensionide kohandamine järgmine: 2010. aastal oli personalieeskirjade XI lisa artiklis 3 sätestatud meetodi kohaldamise tulemuseks 0,1% suurune kohandamine. Aastate 2011 ja 2012 puhul oli 2011. ja 2012. aasta töötasude ja pensionide kohandamist käsitlevate vaidluste lahendamiseks võetud üldise lähenemisviisi tulemuseks kohandamine vastavalt 0% ja 0,8%. Lisaks otsustati personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste reformi käsitleva poliitilise kokkuleppe raames külmutada 2013. ja 2014. aastal töötasud ja pensionid.“

33      Määruse nr 423/2014 põhjendustes on märgitud järgmist:

„(1)      [Euroopa Kohus] selgitas kohtuasjas C‑63/12: komisjon vs. nõukogu tehtud otsuses, et institutsioonid on igal aastal kohustatud otsustama töötasude kohandamise üle, tehes kas „matemaatilise“ kohanduse personalieeskirjade XI lisa artiklis 3 ette nähtud meetodi kohaselt või kaldudes vastavalt personalieeskirjade XI lisa artiklile 10 sellest „matemaatilisest“ arvutamisest kõrvale.

(2)      Personalieeskirjade, nagu neid on viimati muudetud [määrusega] nr 1023/2013, XIII lisa artikli 19 eesmärk on võimaldada võtta institutsioonidel meetmeid, mis on vajalikud selleks, et lahendada töötasude ja pensionide 2011. ja 2012. aasta kohandamist käsitlevad vaidlused kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega, võttes nõuetekohaselt arvesse töötajate õiguspäraseid ootusi, et institutsioonid teevad igal aastal otsuse nende töötasude ja pensionide kohandamise kohta.

(3)      Selleks et täita Euroopa [...] Kohtu poolt kohtuasjas C‑63/12 tehtud otsust, peab komisjon juhul, kui nõukogu väidab, et liidu majanduslik ja sotsiaalne olukord on tõsiselt ja äkiliselt halvenenud, esitama ettepaneku [ELTL] artiklis 336 sätestatud korras, et kaasata [p]arlament seadusandlikku protsessi. Nõukogu väitis 25. oktoobril 2012, et komisjoni hinnang, mille ta andis oma aruandes erandiklausli kohta, ei kajasta majandusliku ja sotsiaalse olukorra tõsist ja äkilist halvenemist liidus 2012. aastal, nagu viitasid üldsusele kättesaadavad objektiivsed majandusandmed. Seepärast palus nõukogu komisjonil esitada kooskõlas personalieeskirjade XI lisa artikliga 10 asjakohase ettepaneku 2012. aasta palkade kohandamiseks.

(4)      Euroopa Kohus kinnitas, et erandiklausli alusel on [p]arlamendil ja nõukogul töötasude ja pensionide kohandamise küsimuses ulatuslik kaalutlusõigus. Ajavahemikku 1. juuli 2011 kuni 31. detsember 2012 hõlmavad andmed majandusliku ja sotsiaalse olukorra kohta, nagu 2011. aasta sügise majandussurutise järelmõjud, mis põhjustasid liidus majanduslanguse ja halveneva sotsiaalse olukorra, jätkuvalt kõrge töötuse määra ning riigieelarve puudujäägi ja riigivõla kõrge taseme liidus, muudavad asjakohaseks selle, et kehtestada Belgias ja Luxembourgis 2012. aasta töötasude ja pensionide kohandamise määraks 0,8%. Selline kohandamine on osa üldisest lähenemisviisist 2011. ja 2012. aasta töötasude ja pensionide kohandamist käsitlevate vaidluste lahendamiseks ning näeb samuti ette 0% suuruse kohandamise 2011. aasta puhul.

(5)      Sellest tuleneb, et viie aasta jooksul (2010–2014) on [liidu] ametnike töötasude ja pensionide kohandamine järgmine: 2010. aastal oli personalieeskirjade XI lisa artiklis 3 sätestatud meetodi kohaldamise tulemuseks 0,1% suurune kohandamine. Aastate 2011 ja 2012 puhul oli 2011. ja 2012. aasta töötasude ja pensionide kohandamist käsitlevate vaidluste lahendamiseks võetud üldise lähenemisviisi tulemuseks kohandamine vastavalt 0% ja 0,8%. Lisaks otsustati personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste reformi käsitleva poliitilise kokkuleppe raames 2013. ja 2014. aastal töötasud ja pensionid külmutada.“

 Menetlus ja poolte nõuded

34      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. juunil 2014.

35      Euroopa Komisjon palus Üldkohtu kantseleis 10. septembril 2014 registreeritud menetlusdokumendiga luba astuda menetlusse parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks.

36      Parlament ja nõukogu esitasid Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel Üldkohtu kantseleisse 17. septembril 2014 saabunud eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite.

37      Hagejad esitasid 31. oktoobril 2014 oma märkused parlamendi ja nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta.

38      Üldkohus otsustas 25. veebruari 2015. aasta määrusega liita vastuvõetamatuse vastuväite põhimenetlusega.

39      Parlament ja nõukogu esitasid kostja vastuse 14. aprillil 2015.

40      Üldkohtu kaheksanda koja esimees rahuldas 15. aprilli 2015. aasta määrusega komisjoni menetlusse astumise taotluse.

41      Komisjon esitas menetlusse astuja seisukohad 29. mail 2015.

42      Hagejad esitasid oma seisukohad komisjoni menetlusse astuja seisukohtade kohta 20. juulil 2015.

43      Üldkohus esitas 22. jaanuaril 2016 kodukorra artikli 89 lõike 3 punktides a ja b viidatud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele mitu küsimust. Pooled vastasid sellele menetlust korraldavale meetmele 8. veebruaril 2016.

44      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrused;

–        mõista kohtukulud välja parlamendilt ja nõukogult.

45      Parlament ja nõukogu, keda toetab komisjon, paluvad Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetamatuks;

–        teise võimalusena jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

46      Hagejad esitavad hagi põhjendamiseks üheainsa väite, et rikutud on olulisi menetlusnorme, sest parlament ja nõukogu ei ole järginud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses (ELT 2002, L 80, lk 29; ELT eriväljaanne 05/04, lk 219) sätetest, personalieeskirjade (määrusega nr 1023/2013 muudetud redaktsioonis) artikli 9 lõikest 3, artiklitest 10, 10a, 10b, 10c, 24b, 55 ja II lisa artiklist 1, ning 12. juuli 1990. aasta ja 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppest, mille vastavalt parlament ja komisjon sõlmisid ametiühingute ja kutseorganisatsioonidega ning mis tagasid selle, et järgitaks viimatinimetatute õigust teavitamisele ja nõustamisele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ELTL artiklis 154.

 Vastuvõetavus

47      Parlament ja nõukogu väidavad, et tühistamisnõue on vastuvõetamatu esiteks põhjusel, et vaidlustatud määrused võeti vastu seadusandlikus tavamenetluses, need kuuluvad üldkohaldatavate seadusandlike aktide hulka, mille vastu füüsiliste või juriidiliste isikute poolt esitatud tühistamishagide vastuvõetavuse seab ELTL artikli 263 neljas lõik sõltuvusse otsese ja isikliku puutumuse tingimustest, mis käesoleval juhul ei ole täidetud, ja teiseks põhjusel, et hagejate puhul ei ole täidetud ühenduse poolt esitatud tühistamishagi vastuvõetavusele kohtupraktikas väljakujundatud tingimused.

48      Komisjon toetab parlamendi ja nõukogu argumente.

49      Hagejad väidavad, et nende puhul on ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud otsese ja isikliku puutumuse tingimused täidetud. Vaidlustatud määrused puudutavad neid otseselt, sest nende vahetu mõju võtab hagejatelt põhiõiguste harta artiklites 27 ja 28 sätestatud õiguse nõustamisele ja õiguse läbirääkimistele, mis neil kui tunnustatud ametiühingutel või kutseorganisatsioonidel on vastavalt direktiivi 2002/14 sätetele, personalieeskirjade (määrusega nr 1023/2013 muudetud redaktsioonis) artikli 9 lõikele 3, artiklitele 10, 10a, 10b, 10c, 24b, 55 ja II lisa artiklile 1, ning ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ning parlamendi vahel 12. juulil 1990 sõlmitud raamkokkuleppe ja ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ning komisjoni vahel 18. detsembril 2008 sõlmitud raamkokkuleppe sätetele. Lisaks puudutavad vaidlustatud määrused neid isiklikult, sest nad on liidu töötajate esindajad ja see eristab neid kõigist teistest isikutest. Peale selle on nad individualiseeritud seetõttu, et 12. juuli 1990. aasta ja 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe kohaselt tunnustatakse neid ametlike läbirääkimispartneritena.

50      Hagejad väidavad, et lisaks tuleneb nende õigus esitada hagi kohtupraktikast, mis käsitleb ühenduste esitatud tühistamishagide vastuvõetavust. Nad täpsustavad sellega seoses, et selle kohtupraktika kohaselt mõjutavad vaidlustatud määrused nende läbirääkijaks olemist otseselt ja isiklikult, avaldades sellist õiguslikku mõju, mis muudab tuntavalt nende õiguslikku seisundit tööturu osapooltena.

51      Hagejad ei nõustu ka komisjoni argumentidega, et 18. detsembri 2008. aasta raamkokkulepe ei saa neile õigusi anda, kuivõrd nad ei vasta selles kokkuleppes ette nähtud representatiivsuse kriteeriumidele. Nad rõhutavad esiteks, et erinevalt SFIE-PE‑st ei kuulu SFIE komisjoni sektsioon käesoleva hagi esitajate hulka, nii et komisjoni argumendid selle sektsiooni representatiivsuse puudumise kohta ei ole asjakohased. Teiseks märgivad nad, et TAO-AFI ei ole komisjonilt saanud ühtegi teadet talle raamkokkuleppest tulenevate õiguste peatamise kohta, nagu on ette nähtud raamkokkuleppe artiklis 11, ja et igal juhul kuulub ta konföderatsiooni PLUS, kes ise on representatiivse ametiühinguühenduse liige.

52      Sellega seoses tuleb samamoodi, nagu rõhutavad parlament ja nõukogu, meelde tuletada, et vaidlustatud määrused võeti vastu ELTL artikli 336 alusel seadusandlikus tavamenetluses.

53      Seetõttu on selge, et vaidlustatud määrused kuuluvad üldkohaldatavate seadusandlike aktide hulka, mille puhul ELTL artikli 263 neljas lõik seab füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud tühistamishagide vastuvõetavuse sõltuvusse otsese ja isikliku puutumuse tingimuste täidetusest (vt selle kohta kohtuotsus, 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 56–60).

54      Samas tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida hagejad väidavad hagiavalduse punktis 10, ei näita asjaolu, et neil oli komisjoni poolt parlamendile ja nõukogule tehtud töötasude ja pensionide kohandamise ettepaneku puhul, mis viis vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni, õigus teabele ja nõustamisele, isegi juhul, kui see peab paika, seda, et need määrused puudutavad neid otseselt.

55      Siinkohal tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduste – olgu need siis ametiühingud ja kutseorganisatsioonid või nende ühendused – esitatud tühistamishagid vastuvõetavad kolme liiki olukordades. Esiteks juhul, kui õigusnorm annab kutseühendustele sõnaselgelt rea menetluslikke õigusi, teiseks juhul kui ühendus esindab oma liikmete kui selliste isikute huve, kellel endil on hagi esitamise õigus, ja kolmandaks juhul, kui ühendus on individualiseeritav seetõttu, et riivatakse tema enda huve ühendusena – muu hulgas siis, kui tühistamishagi esemeks olev akt kahjustab tema kui läbirääkija positsiooni (vt selle kohta kohtumäärus, 8. september 2005, Lorte jt vs. nõukogu, T‑287/04, EU:T:2005:304, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 3.4.2014, CFE-CGC France Télécom-Orange vs. komisjon, T‑2/13, ei avaldata, EU:T:2014:226, punktid 27–31).

56      Käesoleval juhul ei väida hagejad, et nad esindavad oma liikmete, liidu ametnike ja teenistujate huve, kellel on endal hagi esitamise õigus, vaid nad väidavad, et neil on hagi esitamise õigus, sest esiteks riivavad vaidlustatud määrused nende endi huve ja teiseks kinnitavad nad, et nõukogu ja parlament rikkusid nende menetlusõigusi.

 Hagejate endi huvide riivamine

57      Olgu meelde tuletatud, et kohtupraktika kohaselt ei saa teatava õigussubjektide kategooria kollektiivsete huvide kaitseks loodud organisatsiooni puhul leida, et selle kategooria üldisi huve riivav õigusakt puudutab teda otseselt ja isiklikult (kohtuotsus, 18.3.1975, Union syndicale-Service public européen jt vs. nõukogu, 72/74, EU:C:1975:43, punkt 17).

58      Samuti tuleb meelde tuletada, et üksnes asjaolu, et töötajate esindusorganisatsioonid osalesid vaidlustatud määruste vastuvõtmisele viinud läbirääkimistel, ei ole piisav, et muuta hagi esitamise õiguse laadi, mis neil ELTL artikli 263 kohaselt nende sätete suhtes võib olla (vt selle kohta kohtuotsus, 18.3.1975, Union syndicale-Service public européen jt vs. nõukogu, 72/74, EU:C:1975:43, punkt 19).

59      Järelikult on hagejate ülesanne tõendada, et nad on vaidlustatud määrustega seoses individualiseeritud, sest nende endi huve ametiühingute või kutseorganisatsioonidena on riivatud.

60      Käesoleval juhul aga piirduvad hagejad väitmisega, et vaidlustatud määrused on mõjutanud nende positsiooni läbirääkijana, mille neile kui töötajate esindajatele annavad 12. juuli 1990. aasta raamkokkulepe ja 18. detsembri 2008. aasta raamkokkulepe, kuna need tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi.

61      Seetõttu tuleb tõdeda, et hagejad ei ole tõendanud, et vaidlustatud määrused riivavad nende endi huve eespool punktis 55 viidatud kohtupraktika tähenduses.

 Niisuguse õigusnormi olemasolu, mis sõnaselgelt tunnustab kutseühenduste mitut menetluslikku õigust

62      Hagejad on oma ühesainsas väites sisuliselt seisukohal, et vaidlustatud määruste vastuvõtmisel ei järgitud direktiivi 2002/14 sätetes, personalieeskirjade artikli 9 lõikes 3 ja artiklites 10, 10a, 10b, 10c, 24b ja 55 ning II lisa artiklis 1 ja 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppes ning 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppes ette nähtud menetluslikke tagatisi, mille eesmärk on võimaldada ametiühingutel ja kutseorganisatsioonidel teostada põhiõiguste harta artiklites 27 ja 28 ning ELTL artiklis 154 sätestatud õigusi informatsioonile ja nõustamisele, ja seeläbi rikuti olulisi menetlusnorme.

63      Parlament ja nõukogu väidavad, et hagejatel ei ole vaidlustatud määruste võtmise tinginud töötasude kohaldamisel mingeid menetluslikke tagatisi. Nii leiab parlament, et ELTL artiklist 336 ega põhiõiguste harta artiklitest 27 ja 28 ei tulene hagejatele otseselt menetluslikke õigusi. Neid õigusi ei anna hagejatele ka personalieeskirjade sätted, millele hagejad viitavad. Personalieeskirjade artikli 9 lõige 3 ei sisalda ühtegi viidet ametiühingutele või kutseorganisatsioonidele, vaid käsitleb ainult personalikomitee ülesandeid.

64      Personalieeskirjade artikkel 10, mis näeb ette, et personalieeskirjade komiteega tuleb nõu pidada kõikide ettepanekute üle, mis käsitlevad personalieeskirjade läbivaatamist, ei ole aga käesolevas asjas kohaldatav, sest vaidlustatud määruste puhul on parlamendi ja nõukogu kinnitusel tegemist lihtsalt personalieeskirjade muudatusega, mitte nende „läbivaatamisega“. See tuleneb täpsemalt väljendi „töötasu iga-aastane ajakohastamine” kasutamisest personalieeskirjade artiklites 64 ja 65 ning nende sätete rakenduseeskirju sisaldavas XI lisas. Selle põhjal leiavad parlament ja nõukogu, et kuigi seadusandja soovis, et personalieeskirjade põhinormide muutmisettepanekuid menetletaks personalieeskirjade artikli 10 kohaselt, ei laiene see töötasude kohandamisega seotud personalieeskirjade muudatustele. Eelnev kehtib ka personalieeskirjade artiklite 10a ja 10b kohta, mis puudutavad samuti artiklis 10 nimetatud läbivaatamist.

65      Lisaks ei anna personalieeskirjade artikkel 10 – isegi juhul, kui see oleks kohaldatav – menetluslikke õigusi ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele, vaid need õigused kuuluvad personalieeskirjade komiteele. Ka personalieeskirjade artiklites 10b ja 10c ei ole niisuguseid õigusi ette nähtud. Parlament ja nõukogu rõhutavad sellega seoses, et personalieeskirjade läbivaatamise ettepanekute üle artikli 10b alusel toimuda võivatel nõupidamistel osalevad ametiühingud ja kutseorganisatsioonid, ilma et see mõjutaks õigusi, mis personalikomiteedel on personalieeskirjade alusel. Nad rõhutavad ka, et kokkulepped, mis institutsioonid võivad ametiühingute ja kutseorganisatsioonidega personalieeskirjade artikli 10c alusel sõlmida, „ei või kaasa tuua personalieeskirjade või mis tahes eelarvekohustuste muutmist ning samuti ei või need mõjutada kõnealuses institutsioonis töötamist“. Nad leiavad, et vastasel juhul oleks menetluslikud õigused ainult nende institutsioonide töötajatel, kes on sõlminud niisugused kokkulepped ja kellel on olnud teatav roll vaidlustatud määruste vastuvõtmisel, see aga diskrimineeriks teistes liidu institutsioonides töötavaid ametnikke.

66      Parlament ja nõukogu leiavad, et ka hagejate poolt samuti mainitud direktiivi 2002/14 kohaldamisalal ei ole puutumust liidu ametnike töötasude kohandamise menetlusega.

67      Komisjon väidab lisaks, et hagejad ei saa mingeid menetluslikke tagatisi tuletada 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppest, sest nad ei ole representatiivsed ametiühingud ja kutseorganisatsioonid selle kokkuleppe tähenduses.

68      Siinkohal tuleb esmalt märkida, et hagejate viidatud ELTL artikli 154 teises kuni neljandas lõigus on üksnes loetletud tingimused, mille täidetuse puhul saab komisjon kasutada oma algatusvolitusi liidu sotsiaalpoliitika alase pädevuse elluviimisel, mis on määratletud ELTL artiklis 153. Nii on ELTL artiklis 154 ette nähtud, et enne sotsiaalpoliitiliste ettepanekute tegemist konsulteerib komisjon tööturu osapooltega liidu meetmete võimaliku suuna üle, ning kui ta pärast sellist konsulteerimist peab liidu meetmeid soovitavaks, konsulteerib ta tööturu osapooltega kavandatava ettepaneku sisu üle, kusjuures tööturu osapooled võivad konsultatsioonide käigus teatada komisjonile oma soovist sõlmida liidu tasandil kokkuleppe vastavalt ELTL artiklis 155 ette nähtud menetlusele. Seega tuleb tõdeda, et ELTL artikkel 154 ei anna ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele üldist õigust teabele ja nõustamisele.

69      Lisaks tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt individualiseerib asjaolu, et isik on ühel või teisel moel olnud seotud liidu akti vastuvõtmisele eelnenud protsessiga, seda isikut kõnealuse akti suhtes võrreldes teiste isikutega vaid siis, kui kõnealune liidu õigusakt annab talle teatavad menetluslikud tagatised. Kui aga vastupidine sõnaselge säte puudub, ei nõua üldkohaldatavate aktide väljatöötamise protsess ega need aktid ise vastavalt sellistele liidu õiguse üldpõhimõtetele nagu õigus teabele ja nõustamisele, puudutatud isikute osavõttu, sest kõnealuste isikute huvid arvatakse olevat esindatud poliitiliste organite kaudu, kes kõnealused aktid vastu võtavad (kohtuotsus, 2.3.2010, Arcelor vs. parlament ja nõukogu, T‑16/04, EU:T:2010:54, punkt 119).

70      Ent põhiõiguste harta – millele hagejad samuti viitavad – artiklites 27 ja 28 on sätestatud töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud ning kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus. Tuleb niisiis märkida, et kohtupraktika kohaselt võivad need sätted olla kohaldatavad liidu institutsioonide ja nende töötajate vahelistes suhetes, nagu tuleneb 19. septembri 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Starck, uuesti läbivaatamine (C‑579/12 RX-II, EU:C:2013:570). Viidatud sätete kohaselt on neis ette nähtud õigusi võimalik teostada üksnes liidu õiguses ette nähtud juhtudel ja tingimustel.

71      Seetõttu tuleb kontrollida, kas muud hagejate viidatud liidu õiguse sätted kui põhiõiguste harta artiklid 27 ja 28 näevad ette menetluslikke õigusi, millele hagejad vaidlustatud määruste vastuvõtmise kuupäeval tugineda said.

72      Hagejad viitavad oma argumentide põhjendamiseks kõigepealt direktiivile 2002/14. Olgu meelde tuletatud, et kuna direktiivide adressaatideks on liikmesriigid, mitte liidu institutsioonid või organid, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa mainitud direktiivi sätteid järelikult pidada sellisteks, mis kehtestavad iseenesest institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega (vt selle kohta kohtuotsused, 9.9.2003, Rinke, C‑25/02, EU:C:2003:435, punkt 24, ja 21.5.2008, Belfass vs. nõukogu, T‑495/04, EU:T:2008:160, punkt 43).

73      Kohus on siiski ka leidnud, et asjaolu, et direktiiv ei ole institutsioonidele iseenesest siduv, ei välista seda, et nimetatud direktiivis kehtestatud normidele või põhimõtetele saab tugineda nende institutsioonide vastu, kui ilmneb, et need põhimõtted on institutsioonidele otseselt siduvate aluslepingu alusnormide ja üldpõhimõtete konkreetne väljendus (vt selle kohta kohtuotsused, 9.9.2003, Rinke, C‑25/02, EU:C:2003:435, punktid 25–28; 21.9.2011, Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 56, ja 30.4.2009, Aayhanjt vs. parlament, F‑65/07, EU:F:2009:43, punkt 113).

74      Samuti võib direktiiv olla institutsioonile siduv juhul, kui see institutsioon kavatses oma korraldusliku autonoomia alusel ja personalieeskirjade piires täita konkreetset kohustust, mis on ära toodud direktiivis, või samuti juhul, kui üldkohaldatavas siseaktis endas on sõnaselgelt viidatud meedetele, mida liidu seadusandja on aluslepingute kohaldamiseks võtnud. Viimaseks tuleb meelde tuletada, et institutsioonid peavad vastavalt neil lasuvale lojaalsuskohustusele võtma tööandjana käitudes arvesse liidu tasemel vastu võetud õigusnorme (kohtuotsus, 30.4.2009, Aayhan jt vs. parlament, F‑65/07, EU:C:2009:43, punktid 116–119).

75      Käesoleval juhul ei viita miski sellele, et parlament ja nõukogu oleks vaidlustatud määrusi vastu võttes soovinud täita teatavat direktiivis 2002/14 ette nähtud kohustust või et nende institutsioonide üldkohaldatav siseakt viitaks sõnaselgelt selle direktiivi sätetele.

76      See ei muuda tõika, et töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistiku kehtestamine direktiiviga 2002/14 väljendab liidu õiguse üldpõhimõtteid, mis on ette nähtud põhiõiguste harta artiklis 27 ja mis on parlamendile ja nõukogule siduvad.

77      Direktiivi 2002/14 artikli 1 lõike 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk „luua üldine raamistik, mis sätestab miinimumnõuded ühenduse ettevõtete ja üksuste töötajate õigusele teavitamisele ja nõustamisele“.

78      Direktiivi 2002/14 artikli 2 punktide f ja g kohaselt tuleb termini „teavitamine“ all mõista „tööandjapool[set] andmete edastami[st] töötajate usaldusisikutele, et need saaksid asjaomase teemaga tutvuda ja seda uurida“ ja termini „nõustamine“ all „arvamuste vahetami[st] ning dialoogi arendami[st] töötajate usaldusisikute ja tööandja vahel“. Väljendi „töötajate usaldusisikud“ all mõeldakse sama direktiivi artikli 2 punkti e kohaselt „siseriikliku õiguse ja/või tavaga ette nähtud töötajate usaldusisiku[i]d“.

79      Direktiivi 2002/14 artiklis 4 on teavitamise ja nõustamise viisi täpsustatud järgmiselt:

„[…]

2.      Teavitamine ja nõustamine sisaldavad järgmist:

a)       teave ettevõtte või üksuse tegevuse ja majandusliku olukorra hiljutiste ja tõenäolise arengu kohta;

b)      teavitamine ja nõustamine seoses ettevõtte või üksuse tööhõive olukorraga, struktuuri ja eeldatava arenguga ning kavandatud ennetusmeetmetega eelkõige juhtudel, kui tööhõive on ohus;

c)      teavitamine ja nõustamine selliste otsuste asjus, mis võivad põhjustada olulisi muutusi töökorralduses või lepingusuhetes, kaasa arvatud need, mida käsitletakse artikli 9 lõikes 1 nimetatud ühenduse sätetes.

3.      Teavet antakse sellisel ajal, viisil ja niisuguse sisuga, nagu on vaja selleks, et eelkõige töötajate usaldusisikutel oleks võimalik korraldada piisav uuring ja vajaduse korral nõustamiseks ette valmistada.

4.      Nõustamine leiab aset:

a)       kui on tagatud, et selle aeg, toimumise viis ja sisu on asjakohased;

b)       asjakohasel juhtimis- ja esindustasandil, olenevalt arutatavast küsimusest;

c)      teabe põhjal, mille tööandja on esitanud vastavalt artikli 2 lõikele f, ning arvamuse alusel, mida töötajate usaldusisikutel on õigus sõnastada;

d)      selliselt, et töötajate usaldusisikutel on võimalik kohtuda tööandjaga ning saada vastus ja selle vastuse põhjendused mis tahes arvamusele, mida nad võivad sõnastada;

e)      eesmärgiga jõuda kokkuleppele otsuste suhtes, mis kuuluvad artikli 2 lõikes c nimetatud tööandja volituste reguleerimisalasse.“

80      Määruse nr 2002/14 artikli 1 lõikest 1, artikli 2 punktidest f ja g ning artiklist 4 tuleneb, et esiteks nähakse nende sätetega ette minimaalsed nõuded töötajate teavitamisele ja nõustamisele, piiramata töötajate suhtes kehtivate soodsamate sätete kohaldamist, ja et teiseks on töötajate teavitamine ja nõustamine korraldatud siseriiklikus õiguses ja tavades ette nähtud töötajate esindajate vahendusel.

81      Personalieeskirjade artikli 9 lõikes 3 on aga sätestatud, et see on personalikomitee, kes „esindab töötajate huve institutsiooni ees ning hoiab pidevat kontakti institutsiooni ja töötajate vahel“. Ta „annab oma panuse teenistusüksuse töö laabumisse, luues töötajatele võimaluse väljendada oma arvamust“.

82      Personalieeskirjade artiklis 10b on lisaks ette nähtud, et kuigi „ametiühingud ja kutseorganisatsioonid tegutsevad töötajate üldistes huvides“, ei piira nende tegevus „personalikomiteede seadusjärgseid volitusi“.

83      Sellest järeldub, et parlamendi ja nõukogu kohustus järgida direktiivis 2002/14 ette nähtud töötajate teavitamise ja nõustamise miinimumnõudeid puudutavad personalikomiteesid, mitte ametiühinguid ja kutseorganisatsioone.

84      Seetõttu ei saa hagejad isegi juhul, kui võtta arvesse nõukogul ja parlamendil tööandjatena lasuvat lojaalsuskohustust, direktiivist 2002/14 tulenevaid menetluslikke tagatisi nende vastu maksma panna.

85      Järgmiseks viitavad hagejad mitmele personalieeskirjade sättele, millest nende väitel tulenevad neile menetluslikud tagatised.

86      Personalieeskirjade artikli 10 kohta tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud määruste vastuvõtmise ajal nägi see ette ametnike ärakuulamise pariteedi alusel moodustatud organi – personalieeskirjade komitee – kaudu, mis koosneb liidu institutsioonide esindajatest ja samast arvust nende personalikomiteede esindajatest, ja seda kõikide komisjoni ettepanekute puhul, mis käsitlevad personalieeskirjade läbivaatamist.

87      Käesoleval juhul tuleb aga märkida, et vaidlustatud määruste õiguslike aluste hulgas on lisaks Euroopa Liidu toimimise lepingule ka personalieeskirjad ja muu hulgas personalieeskirjade XI lisa artikkel 10.

88      Tuleb meelde tuletada, et vastavalt personalieeskirjade artiklile 65a on personalieeskirjade XI lisa ülesanne sätestada personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 rakenduseeskirjad. Need rakenduseeskirjad on vastavalt personalieeskirjade artikli 82 lõikele 2 kohaldatavad ka pensionidele.

89      Personalieeskirjade XI lisa artikkel 10, mis on selle lisa 5. peatüki „Erandiklausel“ ainus artikkel, võimaldab eespool punktis 9 mainitud tingimustel kõrvale kalduda tavalisest töötasude ja pensionide kohandamise meetodist, mis on ette nähtud personalieeskirjade XI lisa artiklis 3 ja mille sisu on esitatud eespool punktis 7.

90      Kuigi personalieeskirjade XI lisa artikli 10 kohaldamiseks on vaja samamoodi nagu personalieeskirjade läbivaatamiselgi järgida ELTL artiklis 336 sätestatud korda, ei muuda see tõsiasja, et erinevalt viimati nimetatud korrast on selle puhul tulenevalt personalieeskirjade artiklist 65a tegemist ainult personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 rakenduseeskirjadega.

91      Seda kinnitab ka personalieeskirjade XI lisa 7. peatükk „Lõppsäte ja parandusklausel“, mis näeb omakorda ette personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 rakendamiseeskirjade tõelise läbivaatamise (vt selle kohta kohtuotsus, 24.11.2010, komisjon vs. nõukogu, C‑40/10, EU:C:2010:713, punkt 74).

92      Personalieeskirjade (määrusega nr 1080/2010 muudetud redaktsioonis) XI lisa artiklis 15 oli nimelt ette nähtud, et selle „lisa sätteid kohaldatakse 1. juulist 2004 kuni 31. detsembrini 2012“.

93      Personalieeskirjade XI lisa artikli 15 kohaselt „[vaadatakse need sätted] üle neljanda aasta lõpus, võttes eelkõige arvesse nende mõju eelarvele“, ja „[s]elleks edastab komisjon vajaduse korral Euroopa Parlamendile ja nõukogule [ELTL] artikli 336 alusel ettepaneku [kõnealuse] lisa muutmiseks“.

94      Seda kinnitab veel ka asjaolu, et vaidlustatud määruste eesmärk oli üksnes kohandada liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente aastal 2011 määrusega nr 422/2014 ja aastal 2012 määrusega nr 423/2014 – see ilmneb väga selgelt nii kummagi määruse pealkirjast kui ka nende põhjendustest, mille sisu on korratud eespool punktides 32 ja 33.

95      Sellest järeldub, et personalieeskirjade artikkel 10 ei olnud vaidlustatud määruste võtmisele viinud menetluses kohaldatav. Seetõttu ei ole hagejatel käesolevas asjas hagi esitamise õiguse tõendamiseks võimalik tugineda menetluslikele tagatistele, mis see säte neile annab.

96      Lisaks tuleb märkida, et teised personalieeskirjade sätted, millele hagejad tuginevad, ei sisalda viiteid menetluslikele õigustele, millele hagejad oleks saanud tugineda vaidlustatud määruste vastuvõtmise kuupäeval.

97      See kehtib nii personalieeskirjade artikli 10b kohta, mis käsitleb tähtaegu, mille jooksul mille jooksul personalikomitee, ühiskomitee ja personalieeskirjade komitee peavad esitama neilt palutud seisukohad, artikli 9 lõike 3 kohta, mis käsitleb personalikomitee pädevust, kui ka personalieeskirjade II lisa artikli 1 kohta, mis näeb ette personalikomitee valimise tingimused. See järeldus laieneb ka personalieeskirjade artiklile 24b, mis käsitleb ametnike õigust kasutada oma ühinemisvabadust, ja personalieeskirjade artiklile 55, mis käsitleb ametnike tööaega ning millele mõlemale hagejad samuti viitasid.

98      Tuleb siiski rõhutada, et asjaolu, et personalieeskirjade artikli 9 lõige 3, artiklid 10, 10a, 10b, 10c, 24b ja 55 ning II lisa artikkel 1 ei anna ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele menetluslikke õigusi, ei välista, et ametiühingutel ja kutseorganisatsioonidel võivad sellised õigused siiski olla liidu õiguse muude sätete, sealhulgas personalieeskirjade alusel.

99      Nii tuleb märkida, et personalieeskirjade artiklid 10b ja 10c annavad vastavalt komisjonile võimaluse konsulteerida representatiivsete ametiühingute ja kutseorganisatsioonidega personalieeskirjade läbivaatamise ettepanekute üle, ning kõikidele institutsioonidele võimaluse sõlmida enda representatiivsete ametiühingute ja kutseorganisatsioonidega oma töötajaid käsitlevaid kokkuleppeid.

100    [28. novembri 2016. aasta kohtumäärusega parandatud tekst.] Parlament ja komisjon sõlmisid aga mitme ametiühingu ja kutseorganisatsiooniga vastavalt 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe ja 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe just nimelt personalieeskirjade artiklite 10b ja 10c ning põhiõiguste harta artiklite 27 ja 28 alusel.

101    Sellega seoses tuleb rõhutada, et vastupidi sellele, mida väidavad parlament ja nõukogu, ei ole asjaolu, et niisugused kokkulepped „ei või kaasa tuua personalieeskirjade või mis tahes eelarvekohustuste muutmist ning samuti ei või need mõjutada kõnealuses institutsioonis töötamist“, ja et alla kirjutavad representatiivsed ametiühingud ja kutseorganisatsioonid peavad tegutsema „igas institutsioonis, mille suhtes kehtivad personalikomitee seadusjärgsed volitused“, iseenesest takistuseks sellele, et niisuguste kokkulepete eesmärk võib olla menetluslike tagatiste andmine nimetatud ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele.

–       18. detsembri 2008. aasta raamkokkulepe

102    Seoses komisjoni ja mitme ametiühingu ja kutseorganisatsiooni, sealhulgas TAO‑AFI (Alliance) ja SFIE Bruxelles’i (Alliance) vahel 18. detsembril 2008 sõlmitud raamkokkuleppega tuleb märkida, et selle kokkuleppe artikli 1 kohaselt on kokkuleppe „eesmärk reguleerida suhteid [komisjoni] ning [ametiühingute ja kutseorganisatsioonide] vahel“. Raamkokkuleppe artiklis 3 on täpsustatud, et „komisjon soovib rõhutada oma pühendumist ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ülesannetele ja rolli olulisele, sidudes need läbipaistvamalt ja tõhusamalt liidu institutsioonide ja organite tegevusega“. Viimati nimetatud sätte kohaselt tegutsevad ametiühingud ja kutseorganisatsioonid töötajate üldistes huvides, ilma et see piiraks personalikomiteede seadusjärgseid volitusi.

103    18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe 3. peatükis nähakse ette kooskõlastamismenetlus. Raamkokkuleppe artikli 14 lõike 2 kohaselt võib kooskõlastamismenetlust kasutada „personalieeskirjade, selle lisade ja muude teenistujate teenistustingimuste muutmise“ puhul ning „personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamist puudutavate uute eeskirjade ja otsuste või olemasolevate eekirjade ja otsuste muutmise“ puhul.

104    18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe artikli 16 kohaselt võib kooskõlastamismenetlus toimuda administratiivsel, tehnilisel või poliitilisel tasandil, ja „allakirjutanud üritavad igal kooskõlastamistasandil kokkulepet saavutada“.

105    18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe artiklites 17 ja 18 ette eri tasandite kooskõlastamismenetluse läbiviimise kord.

106    18. detsembri 2008. aasta raamkokkulepe artiklis 17 on sätestatud:

„Administratiivne või tehniline kooskõlastamismenetlus korraldatakse administratsiooni või allakirjutanud esindusorganisatsiooni taotlusel.

Tehnilise kooskõlastamismenetluse võib korraldada kas otse või administratiivse tasandi kooskõlastamismenetluses kokkuleppe mittesaavutamise korral.

Allakirjutanud esindusorganisatsioonide esitatud taotlused peavad olema esitatud kirjalikult ning olema sõnastatud ja põhjendatud võimalikult täpselt.

Administratsioonil on positiivse vastuse andmiseks aega 10 tööpäeva.

Kooskõlastamismenetlusest keeldumine peab olema vormistatud kirjalikult.

Kooskõlastamismenetluse ettevalmistamise ja koosolekute ajakava tuleb edastada 10 tööpäeva jooksul taotluse saamisest, olles eelnevalt konsulteerinud allakirjutanud esindusorganisatsioonidega.

Kooskõlastamismenetlus algab asjassepuutuvate dokumentide edastamise järel 6 nädala jooksul pärast seda, kui administratsioon on andnud vastuse kooskõlastamistaotlusele.

Kooskõlastamismenetlusest keeldumise korral toimub allakirjutanud esindusorganisatsiooni taotlusel administratiivtasandil sotsiaaldialoogi koosolek.“

107    18. detsembri 2008. aasta raamkokkulepe artiklis 18 on sätestatud:

„Lepitusmenetlus poliitilisel tasandil toimub koos personali- ja haldusvolinikuga.

Allakirjutanud esindusorganisatsioonide enamuse mittenõustumisel tehnilise lepitusmenetluse tulemustega võib läbi viia poliitilise lepitusmenetluse.

Kui tehnilisel tasandil saavutatakse enamuse kokkulepe, võib üks või mitu allakirjutanud esindusorganisatsiooni, kellel on vähemalt 20-protsendiline representatiivsus kesktasandil, nõuda poliitilise lepitusmenetluse läbiviimist.

Kui lepitusmenetluses osalevad allakirjutanud esindusorganisatsioonid saavutavad tehnilises lepitusmenetluses ühehäälse kokkuleppe, siis lepitusmenetlus lõpeb.“

108    18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe artiklis 19 on ette nähtud, et „igal tasandi lepitusmenetluse lõpul koostatakse menetluse sisu kohta kirjalik kokkuleppe või mittenõustumise protokoll“.

109    18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe artiklis 20 on märgitud, et „kui poliitilise tasandi kooskõlastamismenetluses kokkulepet ei saavuta, alustatakse voliniku või alla kirjutanud esindusorganisatsioonide algatusel lepitusmenetlust“.

110    18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe artiklis 20 ette nähtud lepitusmenetlus tähendab seda, et esiteks edastatakse volinikule lepitusmenetluse algatamise taotlus, kus on loetletud kooskõlastamismenetluses käsitletud punktid, mida ametiühingud ja kutseorganisatsioonid lepitusmenetluses lahendada soovivad, teiseks algab järelemõtlemisaeg, mille jooksul volinik esitab volinike kolleegiumile kõikide osapoolte seisukohti kajastava aruande, ja mis üldreeglina ei tohi olla pikem kui 10 tööpäeva, ja kolmandaks kutsutakse kokku lepituskoosolek, mis peetakse vähendatud koosseisuga kooskõlastamiskoosolekuna.

111    Lisaks on 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe artiklis 21 ette nähtud, et allakirjutanud ametiühingud ja kutseorganisatsioonid võtavad osa komisjoni osalusel toimuvatest institutsioonidevahelistest kooskõlastamiskoosolekutest vastavalt komisjonis kehtivatele eeskirjadele. Nii võidakse enne seda, kui komisjon osaleb institutsioonidevahelisel kooskõlastamiskoosolekul, pidada ettevalmistav koosolek administratsiooni ning ametiühingute ja kutseorganisatsioonide osavõtul. Raamkokkuleppe alusel korraldatud menetlustes institutsioonidevahelistel kooskõlastamistel saavutatud läbirääkimistulemused võib esitada kinnitamiseks komisjonile, välja arvatud kui komisjon ja allakirjutanud esindusorganisatsioonide enamus leiavad, et selline kinnitamine ei ole vajalik.

112    18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe sätete põhjal, mis on esitatud eespool punktides 102–111, on vaieldamatult selge, et selles raamkokkuleppes ette nähtud kooskõlastamismenetlus laieneb ka vaidlustatud määruste vastuvõtmisele, kuna seejuures on tegemist „personalieeskirjade muutmise“ või „personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamist puudutavate uute eeskirjade ja otsuste või olemasolevate eekirjade ja otsuste muutmisega“.

113    Komisjon väidab siiski, et hagejad ei saa tugineda 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppes ette nähtud menetluslikele tagatistele, kuna nad ei olnud allakirjutanud representatiivsed ametiühingud või kutseorganisatsioonid selle raamkokkuleppe tähenduses ajal, mil komisjon edastas parlamendile ja nõukogule eespool punktis 24 mainitud määruste ettepaneku.

114    Hagejad juhivad esiteks tähelepanu sellele, et käesoleva hagi esitaja ei olnud SFIE komisjoni sektsioon, vaid SFIE-PE, nii et komisjoni argumendid selle sektsiooni representatiivsuse puudumise kohta ei ole asjakohased. Teiseks rõhutavad nad, et TAO-AFI oli 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe kaasallakirjutaja ja ta ei ole saanud administratsioonilt teadet talle sellest raamkokkuleppest tulenevate õiguste peatamise kohta, nagu näeb ette raamkokkuleppe artikkel 11. Lisaks saadetakse TAO-AFI‑le kui representatiivseks loetava konföderatsiooni PLUS kaaspresidendile jätkuvalt esindusorganisatsioonidele saadetavaid teateid. Hagejad lisavad, et kuna TAO-AFI on konföderatsioon, ei saa ta võtta mingeid samme ilma TAO-AFI nõusolekuta, ja vastupidi. TAO-AFI osaleb konföderatsiooniga PLUS võrdsetel alustel iga kord, kui kutsutakse kokku sotsiaaldialoogi koosolek. Lisaks toimub konföderatsiooni PLUS kaaseesistumine võrdsetel alustel ning ühe kaaseesistuja pakub välja TAO-AFI. Konföderatsiooni PLUS kaaseesistujad kutsutakse aga automaatselt kõikidele komisjoni korraldatud sotsiaalse dialoogi koosolekutele, muu hulgas ka komisjoni asepresidendi osavõtul toimuvatele regulaarsetele koosolekutele.

115    Sellega seoses tuleb märkida, et 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe 2. peatükis, mis käsitleb ametiühingute ja kutseorganisatsioonide tunnustamist, on ette nähtud:

„Artikkel 6: tunnustamine

Pooled lepivad kokku põhimõttes, et komisjoni töötajate ametiühinguid ja kutseorganisatsioone tunnustatakse ametlikult.

See tunnustamine toob kaasa mõlema poole tunnustamise sotsiaalse dialoogi partnerina.

Artikkel 7: ametiühingute ja kutseorganisatsioonide tunnustamise kriteeriumid

Tunnustatakse ametiühinguid ja kutseorganisatsioone,

–        kes kinnitavad, et nende põhikirjajärgne eesmärk on kaitsta vahet tegemata kõigi töötajate huve (eristamata töötajaid tegevusüksuse, rahvuse, seose institutsiooniga, soo, rassi, nahavärvi, etnilise päritolu, geneetiliste tunnuste, keele, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, jõukuse, päritolu, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse järgi);

–        kes kinnitavad, et on asutatud nõuetekohaselt.

Artikkel 8: tunnustatud ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ühendused

Tunnustatud ametiühingud ja kutseorganisatsioonid võivad menetlustes osaleda ise või moodustada tunnustatud ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ühendusi.

Ühingu all mõistetakse föderaalsel, konföderaalsel või muul põhimõttel moodustatud organisatsioonistruktuuri, mis juhindub vormikohasest, komisjonile edastatud kokkuleppest, ning kuhu kuulub kaks või enam ametiühingut ja kutseorganisatsiooni, kes on tunnustatud ühes või mitmes tegevuskohas.

Terminit „organisatsioon“ kasutatakse käesolevas kokkuleppes ükskõik kas ametiühingu, kutseorganisatsiooni või ühenduse tähistamiseks.

Organisatsioonid võivad olla liitunud rahvusvaheliste või liikmesriikide ametiühinguorganisatsioonidega.

Artikkel 9: organisatsioonide representatiivsus

[Komisjon] tunnustab komisjonis representatiivsetena selliseid tunnustatud organisatsioone, kelle puhul on täidetud 2 järgmist tingimust:

–        nad esindavad kesktasandil vähemalt 6% ja kohalikul tasandil (tegevuskohas) vähemalt 5% [komisjoni] töötajatest, ja

–        kellel on arvuliselt vähemalt 400 liikmemaksu maksvat liiget, kes on [komisjoni] ametnikud, muud teenistujad või pensionärid.

Eespool loetletud representatiivsuse kriteeriumidele vastavad organisatsioonid võivad käesolevale raamkokkuleppele esindusorganisatsioonina alla kirjutada.

Nende allkirjale lisaks võivad allkirja anda allakirjutanud esindusühendustesse kuuluvad esindusorganisatsioonid.

Artikkel 10: organisatsioonide representatiivsuse kriteeriumid

a)      Personalieeskirjadejärgseid komisjoni personalikomitee kohalike sektsioonide valimiste tulemusi arvutatakse järgmiselt.

Arvutamine toimub antud ja kaalutud häälte põhjal 2. lisas esitatud meetodi alusel. 2. lisas ette nähtud representatiivsust muudetakse personalikomitee kohalike sektsioonide valimiste tervikliku tsükli tulemuste põhjal.

Esindusorganisatsiooni kirjalikul taotlusel võib kohandamine siiski toimuda ka personalikomitee kohalike sektsioonide kõikide valimiste järel.

b)      Organisatsiooni liikmete arv edastatakse organisatsiooni presidendi kirjaliku kinnituse vormis sõltumatule organile, mis valitakse kooskõlastamiseeskirjade järgi.

Pärast kontrollimist teatab nimetatud organ, kas organisatsioonid ületavad künnise või mitte. Kontrollimistoimingud peavad hõlmama järgmisi etappe: organisatsiooni põhikirja koopia esitamine, liikmete poolt liikmemaksu tasumist kinnitavate tõendite esitamine ning organisatsiooni ja tema liikmete vaheliste regulaarsete koosolekute toimumist kinnitavate dokumentide üleandmine. Kirjaliku kinnituse esitamine ja esindusorganisatsioonide poolt künnise ületamise kontrollimine toimuvad iga kolme aasta järel.

Sõltumatu organ ei või mingil juhul administratsioonile või mis tahes muul organile avaldada organisatsiooni liikmete täpset arvu.

Artikkel 11: representatiivsuse kaotamine ja taastamine

Kui allakirjutanud esindusorganisatsioon ei vasta enam mõnele kriteeriumile, saadab administratsioon talle teate, ning kolmekuulise tähtaja möödumisel peatatakse esindusorganisatsioonide õigused, mis sellele organisatsioonile käesoleva raamkokkuleppega on antud.

Kui kõnealused künnised on taas ületatud, taastatakse allakirjutanud esindusorganisatsiooni õigused kohe pärast selle asjaolu kontrollimist.

Administratsioon teavitab sellest teisi allakirjutanud esindusorganisatsioone.“

116    Peale selle tuleb märkida, et 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe allkirjastamisel lubati raamkokkulepe allkirjastada ka vabade ametiühingute konföderaalsel liidul kui tunnustatud representatiivsete ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ühendusel, ja koos temaga kaasallkirjastasid raamkokkuleppe ka temasse kuuluvad ametiühingud ja kutseorganisatsioonid, nende hulgas TAO-AFI.

117    Olgu lisatud, et 2004. aastal moodustasid TAO-AFI ja üks teine esindusorganisatsioon tunnustatud ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ühenduse ehk konföderatsiooni PLUS. Toimikust ilmneb, et 17. septembril 2012 andsid TAO-AFI, nimetatud teine esindusorganisatsioon ja üks teine ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ühendus komisjoni personalihalduse peadirektorile I. Soukale teada, et esiteks kuulub see teine ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ühendus konföderatsiooni PLUS ja et teiseks lahkub viimatinimetatu vabade ametiühingute konföderaalsest liidust ja on esitanud taotluse saada esindusorganisatsioonina sotsiaaldialoogi otseseks vahendajaks.

118    I. Souka andis 17. aprillil 2013 representatiivsetele ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele teada, et kohtuametnik hindas vastavalt 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe artiklile 10 13. ja 20. märtsil 2013 liikmete arvul põhinevat representatiivsuse kriteeriumi ja et pärast tuvastamisprotokolli edastamist komisjonile 8. aprillil 2013 loetakse nimetatud raamkokkuleppe tähenduses representatiivseks järgmised ametiühingud ja kutseorganisatsioonid: vabade ametiühingute konföderaalne liit, föderaalne ametiühing, konföderatsioon PLUS, Génération 2004, Euroopa Liidu avaliku teenistuse föderatsioon ja USFIU-U4U. Selle teates oli veel täpsustatud, et nende esindusorganisatsioonide kasuks kohalduvad kõik raamkokkuleppe sätted.

119    Sellest järeldub, et vaidlustatud määruste vastuvõtmisele viinud menetluses ei tegutsenud TAO-AFI sotsiaaldialoogi raames mitte üksi, vaid ta kuulus 18. detsembri 2008. aasta raamkokkulepe artikli 8 tähenduses tunnustatud ametiühingute ja kutseorganisatsioonide ühendusse, mille puhul olid täidetud raamkokkuleppe artiklis 9 ette nähtud representatiivsuse tingimused.

120    Käesoleva hagi esitas aga SFIE-PE, kes – nagu möönavad ka hagejad ise – ei kuulunud 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppele allakirjutanute hulka, ja TAO-AFI, mitte aga ametiühingute ühendus, mille liige TAO-AFI on. Teiseks ei ilmne toimikust, et enne seda ajavahemikku, selle jooksul või ka hiljem oleks TAO-AFI enda puhul olnud täidetud 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe artiklis 9 ette nähtud representatiivsuse tingimused.

121    Seetõttu ei ole käesoleval juhul asjakohane hagejate argument, et TAO-AFI ei saanud 18. detsembri 2008. aasta raamkokkulepe artiklis 11 ette nähtud teadet representatiivsuse kaotamise kohta, mis saadetakse enne sellest kokkuleppest tulenevate õiguste peatamist. Asjassepuutuv ei ole ka hagejate mainitud asjaolu, et TAO-AFI saab konföderatsiooni PLUS kaaseesistujana jätkuvalt teateid, mida komisjon saadab esindusorganisatsioonidele, sest – nagu eespool punktis 120 juba rõhutatud – hagi ei esitanud mitte konföderatsioon PLUS, vaid TAO-AFI. Samal põhjusel tuleb tagasi lükata ka hagejate argument, et TAO-AFI ei oleks saanud tegutseda ilma konföderatsiooni PLUS volituseta.

122    Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et käesolevas asjas ei saa hagejatel tuvastada 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppes ette nähtud menetluslikest tagatistest tulenevat hagi esitamise õiguse olemasolu.

–       12. juuli 1990. aasta raamkokkulepe

123    Seoses parlamendi ja mitme ametiühingu ja kutseorganisatsiooni, sealhulgas SFIE-PE vahel 12. juulil 1990 sõlmitud raamkokkuleppega tuleb märkida, et selle kokkuleppe artiklist 1 selgub, et „parlament väljendab käesolevale kokkuleppele alla kirjutamisega kokkuleppele allakirjutanud ja sellega tulevikus liituvate [ametiühingute ja kutseorganisatsioonide] tunnustamise põhimõtet“.

124    12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artiklis 2 on täpsustatud:

„Allakirjutanud [ametiühingud ja kutseorganisatsioonid], edaspidi „organisatsioonid“ kinnitavad, et

a)      nende põhikirjaline eesmärk on kaitsta institutsiooni kõigi töötajate huve ja õigusi;

b)      nad on nõuetekohaselt juriidilise isikuna asutatud organisatsioonid, kes tegutsevad oma põhikirja alusel lähtuvalt demokraatia põhimõttest, ning nende suundumuste määramine ja täitevorganite valimine toimub nende kõikide liikmete osavõtul;

c)      nad tegutsevad täiesti sõltumatult.“

125    12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artiklis 3 on ette nähtud, et „organisatsioonid võivad ühineda föderatsioonidesse ja otseselt või vahendatult liituda rahvusvaheliste ametiühinguorganisatsioonidega“.

126    12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe II peatükis nähakse ette järgmine kooskõlastamis- ja lepitusmenetlus:

„Artikkel 4

Poolte kooskõlastust on vaja järgmistes küsimustes:

a)      personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste muutmise ettepanekud;

b)      ametnike või muude teenistujate üldiste töö- või teenistustingimuste oluline muutmine; organisatsioonid ja personalikomitee peavad ühisel kokkuleppel määrama käesoleva lõiguga hõlmatud juhud;

c)      üldist huvi pakkuvad küsimused artiklis 7 sätestatud piirides.

Artikkel 5

Kooskõlastamismenetlust kohaldades järgitakse personalieeskirjadega personalikomiteele antud ülesandeid ja pädevust. Kooskõlastamismenetlus aitab kaasa sotsiaalsuhete kvaliteedi ja tõhususe edendamisele.

Artikkel 6

1.      Kooskõlastamismenetlus võimaldab pooltel üksteisele oma seisukohi selgitada ja selle eesmärk on jõuda ühistele seisukohtadele.

Organisatsioone esindab kooskõlastamisel ametiühingute vaheline komitee, mille koosseisu ja tegutsemisviisi määravad nad ise. Kooskõlastamisel osaleb personalikomitee. Organisatsioonid ja personalikomitee kohustuvad tagama, et kõikidel juhtudel osaleks nende poolt üksainus töötajaid esindav delegatsioon.

Artikli 4 punktides a ja b ette nähtud juhtudel määrab parlamendi organite esindajad peasekretär.

2.      Personalieeskirjade muutmist käsitlev kooskõlastamine toimub ajal, mil valmistatakse ette personalikomitee ja haldusjuhtide kogu koosolekuid.

3.      Kooskõlastamismenetluse algatamiseks esitab üks pooltest teistele taotluse; vormikohase taotluse esitamise järel alustatakse koosolekutega minimaalselt kahe nädala pärast.

Artikkel 7

1.      Parlamendi iga tööaasta alguses (septembris) toimub üldiste küsimuste arutamiseks kooskõlastamiskoosolek, mille kutsub kokku parlamendi president.

2.      Lisaks parlamendi presidendile osalevad sellel kooskõlastamisel kõik käesolevale kokkuleppele allakirjutanud organisatsioonid, peasekretär ja kõik muud presidendi määratud isikud. Sellel kokkusaamisel osaleb ka kolm personalikomitee esindajat.

Artikkel 8

Pooled kohustuvad välja töötama käesolevale kokkuleppele protokollina lisatava kooskõlastamismenetluse, mida rakendatakse töökatkestuse korral.“

127    Sellega seoses tuleb märkida, et nähtuvalt 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artiklist 4 kuuluvad selles raamkokkuleppes ette nähtud kooskõlastamismenetluse kohaldamisalasse „personalieeskirjade [..] muutmise ettepanekud“, „ametnike või muude teenistujate üldiste töö- või teenistustingimuste oluline muutmine“ ja „üldist huvi pakkuvad küsimused“.

128    Esiteks olgu seoses „personalieeskirjade muutmise ettepanekutega“ märgitud, et 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artikli 6 kohaselt toimub personalieeskirjade muutmist käsitlev kooskõlastamine ajal, mil valmistatakse ette personalikomitee ja haldusjuhtide kogu koosolekuid. Tuleb meelde tuletada, et vastavalt personalieeskirjade artiklile 10 tuleb personalieeskirjade komiteega nõu pidada kõikide ettepanekute üle, mis käsitlevad personalieeskirjade läbivaatamist. Sellest järeldub, et „personalieeskirjade muutmise ettepanekud“, mida on mainitud nimetatud raamkokkuleppe artikli 4 punktis a, vastavad personalieeskirjade artiklis 10 nimetatud personalieeskirjade läbivaatamisele. Eespool punktis 95 on aga tõdetud, et personalieeskirjade artikkel 95 ei olnud vaidlustatud määruste vastuvõtmisele viinud menetluses kohaldatav. Järelikult ei saa nimetatud raamkokkuleppe artikli 4 punkt a, mis puudutab personalieeskirjade läbivaatamist personalieeskirjade artikli 10 tähenduses, olla õiguslik alus, mille põhjal saaks käesoleval juhul kohaldada samas raamkokkuleppes ette nähtud kooskõlastamismenetlust.

129    Teiseks tuleb 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artikli 4 punkti c kohta märkida, et sellega on hõlmatud „üldist huvi pakkuvad küsimused artiklis 7 sätestatud piirides“. Viimati nimetatud artikli kohaselt peab parlamendi president iga tööaasta alguses ehk septembris kokku kutsuma kooskõlastamiskoosoleku üldiste küsimuste arutamiseks. Sellest võib järeldada, et kooskõlastamist vajavad üldist huvi pakkuvad küsimused määratakse kindlaks sellel iga-aastasel kooskõlastamiskoosolekul.

130    Käesoleval juhul aga väidavad hagejad oma ainsas sisulises väites, et 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artiklis 7 mainitud iga-aastast kooskõlastamiskoosolekut ei korraldatud, nii et vaidlustatud määruste vastuvõtmist ei olnud sellel koosolekul võimalik lugeda üldist huvi pakkuvaks küsimuseks.

131    Sellega seoses tuleb märkida, et parlament ei saa sellele asjaolule – eeldusel, et see peab paika – tugineda, et põhjendada kooskõlastamismenetluse kohaldamata jätmist, sest vastavalt 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artiklile 7 oli just nimelt parlamendi ülesanne kutsuda kokku iga-aastane kooskõlastamiskoosolek. Asjaolu, et 2013. aasta septembris iga-aastast kooskõlastamiskoosolekut ei korraldatud, ei oma käesolevas asjas siiski tähtsust. Võttes arvesse, et Euroopa Kohus tegi kohtuasjades C‑63/14, C‑66/12 ja C‑196/12 otsuse alles 19. novembril 2013 ja et komisjon esitas töötasude kohandamise ettepaneku parlamendile alles 10. detsembril 2013, ei oleks vaidlustatud määruste vastuvõtmine igal juhul võinud tulla arutusele iga-aastasel kooskõlastamiskoosolekul, mis oleks pidanud toimuma 2013. aasta septembris. Seetõttu ei saa nimetatud raamkokkuleppe artikli 4 punkt c olla aluseks selles kokkuleppes ette nähtud kooskõlastamismenetluse kohaldamisele vaidlustatud määruse vastuvõtmisel.

132    Kolmandaks tuleb seoses „ametnike või muude teenistujate üldiste töö- või teenistustingimuste oluli[s]e muutmi[sega]“ märkida, et 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artikli 4 punktis b on täpsustatud, et „organisatsioonid ja personalikomitee peavad ühisel kokkuleppel määrama käesoleva lõiguga hõlmatud juhud“.

133    Vastuseks Üldkohtu poolt kodukorra artikli 89 lõike 3 punktide a ja b alusel võetud menetlust korraldavale meetmele koostasid hagejad ja parlament teksti pealkirjaga „[Parlamendi] personalikomitee ja [12. juuli 1990. aasta] raamkokkuleppele alla kirjutanud organisatsioonid lepivad vastavalt [selle raamkokkuleppe] artikli 4 punktile b kokku järgmises jaotuses: pädevuse jaotus personalikomitee ning ühinenud ametiühingute ja kutseorganisatsioonide vahel ametiühingute vahelises komitees“ (edaspidi „personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkulepe“).

134     Personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkuleppe kaaskirjas, mille ametiühingute vaheline komitee adresseeris parlamendi presidendile, on täpsustatud, et selle teksti on 17. septembri 1996. aasta koosolekul 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppega liitunud ametiühingute ja kutseorganisatsioonide üksmeelse otsusega heaks kiitnud ametiühingutevaheline komitee, ning et personalikomitee on selle 30. septembri 1996. aasta koosolekul heaks kiitnud kuueteistkümne poolt ja ühe vastuhäälega, erapooletuks jäi neli.

135    Personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkuleppe III punktis on ette nähtud:

„Piiramata personalieeskirjades ette nähtud sätteid ja menetlusi, tegelevad ametiühingute vahelisse komiteesse kuuluvad ametiühingud ja kutseorganisatsiooni personalipoliitika määratlemise, muutmise ja hindamisega, ning samuti on nad tegevad kõikides valdkondades, mis puudutavad töötajate üldisi töötingimusi. Täpsemalt on need valdkonnad järgmised:

–        üldiste töötingimuste muutmine kõikidel juhtudel, kui tegemist on nõukogu poolt komisjoni ettepanekul tehtava otsusega, mis puudutab kõikide institutsioonide töötajaid (personalieeskirjad, muude teenistujate teenistustingimused, töötasu), ning nende otsuste rakendamisega;

–        töö- või teenistustingimuste oluline muutmine ning institutsioonis või haldusjuhtide kogu poolt vastuvõetud üldised rakendussätted või eeskirjad;

–        lahenduste otsimine konsultatiivorganite või juhtimises osalevate organite tegevusetuse korral, või juhul, kui nendes tekivad suured lahkarvamused;

–        konsultatiivorganite või juhtimises osalevate organite töökorralduse oluline muutmine (loomine, pädevuse muutmine, koosseisu muutmine);

–        üldist huvi pakkuvad küsimused ja nõuded, mis ei kuulu konsultatiivorganite või juhtimises osalevate organite pädevusvaldkondadesse.“

136    Personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkuleppe punkti IV kohaselt võib selle kokkuleppe ühe osapoole taotlusel läbi vaadata.

137    Parlament märgib, et personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkulepe ei ole talle siduv, sest see läheb pädevuse jaotamisel kaugemale, kui on ette nähtud 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artikli 4 punktis b. Parlament toob näitena välja, et üldjuhul kuulub „üldiste töötingimuste muutmine kõikidel juhtudel, kui tegemist on nõukogu poolt komisjoni ettepanekul tehtava otsusega, mis puudutab kõikide institutsioonide töötajaid (personalieeskirjad, muude teenistujate teenistustingimused, töötasu), ning nende otsuste rakendamisega“ nimetatud raamkokkuleppe artikli 4 punkti a kohaldamisalasse.

138    Parlament leiab, et personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkuleppe kohaselt saavad esindusorganisatsioonid osaleda töötasusid käsitlevatel konsultatsioonidel ainult juhul, kui töötasusid puudutava küsimuse puhul on esiteks tõepoolest tegemist töötingimuste olulise muutmisega, ja teiseks kui seda küsimust tõepoolest käsitletakse 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppes ette nähtud eeskirjade alusel toimuvatel konsultatsioonidel.

139    Parlament lisab, et viimastel aastatel on nii 12. juuli 1990. aasta raamkokkulepet kui ka personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkulepet kritiseerinud nii personalikomitee kui ka esindusorganisatsioonid. Esindusorganisatsioonide hinnangul tuleks raamkokkulepet muuta, kuid siiani on ühehäälsuse klausel muutmist takistanud. Parlament esitas kohtule ka personalikomitee 30. märtsi ja 1. aprilli 2014. aasta koosolekul vastu võetud otsuse, milles personalikomitee kutsub üles analüüsima raamkokkuleppe kooskõla personalieeskirjadega ning seejärel läbi vaatama nii raamkokkulepet kui ka personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkulepet, et need vastaks pädevuse jaotusele, mis nüüdsest on määratud personalieeskirjade artikli 9 lõikes 3 ning artiklites 10–10c, ning tegi oma presidendile ülesandeks pöörduda selle küsimusega parlamendi pädevate organite poole.

140    [28. novembri 2016. aasta kohtumäärusega parandatud tekst.] Sellega seoses tuleb samamoodi nagu parlament märkida, et personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkulepet tuleb tõlgendada 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artikli 4 punkti b alusel, kuivõrd see ei võimalda anda personalikomiteele või ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele pädevust, mis läheb kaugemale selle sätte eesmärgist, mis on „ametnike või muude teenistujate töö- või teenistustingimuste oluline muutmine“. Sellest järeldub, et kõnealune pädevuse jaotuse kokkulepe ei saa laiendada mainitud raamkokkuleppe artikli 4 punkti b kohaldamisala juhtumitele, mida reguleerivad selle raamkokkuleppe artikli 4 punktid a ja c.

141    Sellest kaalutlusest lähtuvalt tuleb personalikomitee ja esindusorganisatsioonide pädevuse jaotuse kokkuleppe punkti III esimest taanet tõlgendada nii, et see reguleerib juhtumeid, mille puhul nõukogu poolt komisjoni ettepanekul tehtav töötasusid puudutav otsus võib oluliselt muuta üldisi töötingimusi.

142    Võttes aga arvesse nii vaidlustatud määruste eesmärki, mis on kohandada 2011. ja 2012. aastal liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente, kui ka personalieeskirjade XI lisa artiklis 10 ette nähtud erandiklausli kasutamist, mis võimaldab teha erandi sama lisa artiklis 3 sätestatud töötasude iga-aastase kohandamise meetodist ja annab komisjonile pädevuse esitada mis tahes „asjakohased ettepanekud“, tuleb asuda seisukohale, et need asjaolud võisid kaasa tuua üldiste töötingimuste olulise muutmise 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artikli 4 punkti b tähenduses ja seetõttu oleks nende küsimuste suhtes tulnud läbi viia mainitud raamkokkuleppes ette nähtud kooskõlastamismenetlus.

143    Küsimus, kas lõppkokkuvõttes muutsid vaidlustatud määrused oluliselt ametnike ja muude teenistujate töö- ja teenistustingimusi, ei ole vastupidi parlamendi väitele asjakohane selle kindlakstegemisel, kas menetlusnormid, mida loomuldasa tuleks järgida enne nimetatud määruste vastuvõtmist, on kohaldatavad.

144    Sellest järeldub, et SFIE-PE sai vaidlustatud määruste vastuvõtmisele viinud menetluses tugineda 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppes ette nähtud menetluslikele tagatistele.

145    Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et vastavalt eespool punktis 55 meenutatud kohtupraktikale on SFIE-PE‑l õigus esitada hagi ELTL artikli 263 alusel, et nõuda vaidlustatud määruste tühistamist. Samas on hagi vastuvõetamatu osas, milles selle esitas TAO-AFI, sest hagejad ei ole tõendanud, et TAO-AFI‑l on käesolevas asjas hagi esitamise õigus.

 Sisulised küsimused

146    Hagejad põhjendavad oma ainsat väidet sisuliselt sellega, et vaidlustatud määruste võtmisele viinud menetluses jäeti nendega konsulteerimata. Täpsemalt väidavad nad, et komisjon ei konsulteerinud nendega personalieeskirjade muutmisettepaneku küsimuses enne selle ettepaneku parlamendile ja nõukogule esitamist, ja ka parlament ei konsulteerinud nendega kolmepoolsetel läbirääkimistel selle ettepaneku küsimuses. Repliigis rõhutavad hagejad veel, et vaidlustatud määruste vastuvõtmisel rikuti nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuses personaliga suhtlemiseks ette nähtud kolmepoolset kooskõlastamismenetlust. Täpsemalt heidavad nad parlamendile ette, et viimane keeldus vaidlustatud määruste vastuvõtmisel selles kooskõlastamismenetluses osalemast.

147    Konsulteerimata jätmisega rikuti neile põhiõiguste harta artiklitega 27 ja 28 ning ELTL artikliga 154 antud õigust nõustamisele ja läbirääkimistele, mis on tagatud direktiivi 2002/14 sätetega, personalieeskirjade (määrusega nr 1023/2013 muudetud redaktsioonis) artikli 9 lõikega 3, artiklitega 10, 10a, 10b, 10c, 24b ja 55 ning II lisa artikliga 1, ning 12. juulil 1990. aasta ja 18. detsembril 2008. aasta raamkokkulepetega ja nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsusega, millega nähakse ette kolmepoolne kooskõlastamismenetlus.

148    Sellega seoses tuleb sissejuhatuseks meelde tuletada, et kuna SFIE-PE ei ole hilinenult esitamise põhjendamiseks välja toonud ühtegi uut faktilist või õiguslikku asjaolu, tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastvõetamatuse tõttu tagasi lükata tema ainsa väite see osa, mille kohaselt on rikutud nõukogu 23. juuni 1981. aasta otsuses ette nähtud kolmepoolset kooskõlastamismenetlust, sest see esitati esimest korda alles repliigis (kohtuotsus, 8.3.2007, France Télécom vs. komisjon, T‑340/04, EU:T:2007:81, punkt 164).

149    Seoses hagejate kinnitusega, et vaidlustatud määruste vastuvõtmisel rikuti personalieeskirjade artikli 9 lõiget 3, artikleid 10a, 24b ja 55 ning II lisa artiklit 1, tuleb meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida vastavalt selle põhikirja artikli 53 esimesele lõigule kohaldatakse ka Üldkohtu menetluses, ja hagi esitamise ajal kehtinud kodukorra 2. mai 1991. aasta redaktsiooni artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade hagiavalduse aluseks olevatest asjaoludest. See tähendab, et hagiavalduses peab olema selgitatud, milles seisneb hagi aluseks olev väide, nii et üksnes väite abstraktsest mainimisest ei piisa Euroopa Kohtu põhikirja ja kodukorra nõuete täitmiseks. Lisaks peab see ülevaade, isegi kui see on lühike, olema nii selge ja täpne, et võimaldaks kostjal end kaitsta ja Üldkohtul hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendavate materjalideta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi, või täpsemalt hagi aluseks olev väide oleks vastuvõetav, hagi aluseks olevad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud nähtuma ühtselt ja arusaadavalt hagiavaldusest endast. Kuna hagejad ei ole üldse selgitanud oma väidet, et rikutud on personalieeskirjade artikli 9 lõiget 3, artikleid 10a, 24b ja 55 ning II lisa artiklit 1, tuleb see väide lugeda vastuvõetamatuks.

150    ELTL artikli 154, direktiivi 2002/14 ja personalieeskirjade artikli 10 sätete väidetava rikkumise kohta tuleb märkida, et need sätted ei olnud vaidlustatud määruste võtmisele viinud menetluses kohaldatavad, mistõttu see väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

151    Seoses 18. detsembri 2008. aasta kokkuleppes ette nähtud menetluslike tagatiste väidetava rikkumisega tuleb meelde tuletada, et kuigi see kokkulepe ei anna SFIE-PE‑le menetluslikke õigusi, sest ta ei ole selle kokkulepe pool, kujutab liidu õigusakti vastuvõtmist reguleerivate ning pädevate institutsioonide endi poolt vastu võetud menetlusnormide järgimata jätmine endast oluliste menetlusnormide rikkumist ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses, mida liidu kohus võib kontrollida omal algatusel (vt selle kohta kohtuotsused, 3.12.2007, Angelidis vs. parlament, T‑113/05, EU:T:2007:386, punkt 62; 2.10.2009, Küpros vs. komisjon, T‑300/05 ja T‑316/05, ei avaldata, EU:T:2009:380, punktid 205 ja 206, ning 8.7.2010, komisjon vs Putterie-De-Beukelaer, T‑160/08 P, EU:T:2010:294, punkt 63).

152    Käesoleval juhul tuleb aga tõdeda, et toimikust ei ilmne, et rikutud oleks 18. detsembri 2008. aasta raamkokkuleppe artikli 8 tähenduses representatiivsete ametiühingute ja kutseorganisatsioonide menetluslikke õigusi.

153    Seetõttu tuleb hinnata, kas põhjendatud on ainsa väite osa, mille kohaselt on rikutud 12. juuli 1990. aasta raamkokkulepet.

154    Hagejad väidavad sisuliselt, et parlament jättis korraldamata 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artiklis 7 ette nähtud iga-aastase kooskõlastamiskoosoleku, kuigi parlamendi presidendile saadeti sellekohaseid kirju. Nad täpsustavad, et nimetatud raamkokkuleppes ei ole kooskõlastamistaotlusele ette nähtud mingeid konkreetseid vorminõudeid, kuid seevastu on selle artiklis 7 ette nähtud vormikohane kooskõlastamismenetlus.

155    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hagejad tunduvad segamini ajavat iga-aastase kooskõlastamiskoosoleku, mis vastavalt 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artiklile 7 tuleb parlamendi presidendi algatusel korraldada parlamendi iga tööaasta alguses, ja kooskõlastamismenetluse, mis selle raamkokkuleppe artikli 6 lõike 3 alusel tuleb ühe lepingupoole taotlusel poolte vahel läbi viia.

156    Osas, milles hagejate argumendid puudutavad iga-aastase kooskõlastamiskoosoleku väidetavat korraldamata jätmist, tuleb meelde tuletada, et nagu selgitatud eespool punktis 131, ei saaks see asjaolu isegi juhul, kui see peaks paika, mõjutada vaidlustatud määruste vastuvõtmise menetlust, kuna see koosolek oleks igal juhul tulnud korraldada ajal, mil komisjon ei olnud veel esitanud parlamendile töötasude kohandamise ettepanekut.

157    Juhul kui hagejate argumentidega on silmas peetud parlamendi keeldumist viia läbi kooskõlastamismenetlus, tuleb meelde tuletada, et vastavalt 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artikli 6 lõikele 3 tuleb kooskõlastamiskoosolek korraldada kahe nädala jooksul pärast vormikohase taotluse saamist. Tuleb küll nõustuda hagejatega, kes juhivad tähelepanu sellele, et nimetatud raamkokkulepe ei täpsusta, milline taotlus kujutab endas vormikohast taotlust kooskõlastamismenetluse algatamiseks.

158    Sellele vaatamata tuleb asuda seisukohale, et niisugune taotlus peab vähemalt sõnaselgelt viitama 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppes ette nähtud kooskõlastamismenetlusele ja olema adresseeritud asjassepuutuvale institutsioonile.

159    Käesoleval juhul tuleb aga tõdeda, et dokumendid, millele hagejad viitavad, ei kujuta endast vormikohaseid taotlusi kooskõlastamismenetluse algatamiseks 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe artikli 6 lõike 3 tähenduses.

160    Seoses personali keskkomitee 17. detsembri 2013. aasta ja 4. märtsi 2014. aasta kirjadega, milles tauniti eelneva kooskõlastamise puudumist seoses komisjoni poolt parlamendile ja nõukogule esitatud töötasude kohandamise ettepanekuga ning väljapakutud arvude puhtalt poliitilist lähtekohta, mis ei põhine objektiivsetel statistilistel andmetel ega peegelda komisjoni tegutsemisruumi, tuleb kõigepealt tõdeda, et esiteks on need kirjad adresseeritud mitte parlamendile, vaid komisjonile, ja teiseks on nende eesmärk paluda komisjonil kaitsta oma töötajate huve ja võtta töötasude kohandamise ettepanek tagasi.

161    Järgmiseks tuleb märkida seoses hagejate poolt 18. detsembril 2013 parlamendile saadetud avaliku kirjaga, mille sisu on väga sarnane personali keskkomitee poolt 17. detsembril 2013 komisjonile saadetud kirjale, et selles ei ole ühtegi taotlust kooskõlastamiskoosoleku korraldamiseks, vaid selle eesmärk on taotleda parlamendi presidendilt kinnitust, et komisjoni esialgne töötasude kohandamise ettepanek ehk 1,7% aastatel 2011 ja 2012, ei ole läbiräägitav.

162    Viimaseks tuleb seoses parlamendi presidendile saadetud 26. veebruari 2014. aasta kirjaga tõdeda, et ühest küljest ei ole SFIE-PE ega ametiühingute ühendus, millesse SFIE-PE tol ajal kuulus, sellele kirjale alla kirjutanud, ja teisest küljest on selle kirja eesmärk kutsuda parlamenti kui kaasseadusandjat üles vaatama läbi komisjoni tehtud töötasude kohandamise ettepanekut, arvestades „olemasolevaid objektiivseid andmeid“ ja võttes arvesse „valitsevat majandus- ja sotsiaalolukorda ning vajaduse korral ka muid tegureid, mida tuleb arvesse võtta, näiteks personalihaldusega seotud küsimusi ja eriti töötajate töölevõtmisega vajadust“, nagu Euroopa Kohus kutsus komisjoni tegema 19. novembri 2013. aasta kohtuotsuses komisjoni vs. nõukogu (C‑63/12, EU:C:2013:752) ja 9. novembri 2013. aasta kohtuotsuses komisjoni vs. nõukogu (C‑196/12, EU:C:2013:753).

163    Sellest järeldub, et hagejad ei ole tõendanud, et vaidlustatud määruste võtmisele viinud menetluses rikuti 12. juuli 1990. aasta raamkokkuleppe sätteid.

164    Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb käsitletava hagi ainus väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtukulud

165    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt parlamendi ja nõukogu nõudele välja mõista hagejatelt.

166    Komisjoni kohtukulud tuleb vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Association des fonctionnaires indépendants pour la défense de la fonction publique européenne (TAO-AFI) ja Syndicat des fonctionnaires internationaux et européens – Section du Parlement européen (SFIE-PE) kohtukulud nende endi kanda.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Gratsias Kancheva Wetter

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. septembril 2016 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

Hagejate endi huvide riivamine

Niisuguse õigusnormi olemasolu, mis sõnaselgelt tunnustab kutseühenduste mitut menetluslikku õigust

– 18. detsembri 2008. aasta raamkokkulepe

– 12. juuli 1990. aasta raamkokkulepe

Sisulised küsimused

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.