27. jaanuaril 2012 esitatud hagi - Ühendkuningriik versus Euroopa Keskpank
(Kohtuasi T-45/12)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (esindajad: barrister K. Beal ja E. Jenkinson)
Kostja: Euroopa Keskpank
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
tühistada Euroopa Keskpanga (EKP) 18. novembri 2011. aasta akt Statement of Standards (standardite kehtestamine) osas, milles see näeb ette asukohapoliitika kohaldamise keskse vastaspoolega arveldussüsteemidele; ja
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet.
Esimene väide, et
EKP-l puudus pädevus vaidlustatud akti avaldamiseks: see kas ei ole üldse tema pädevuses või siis oleks tulnud vastu võtta seadusandlik akt, näiteks nõukogu või EKP enese määrus.
Teine väide, et vaidlustatud akt kehtestab kas de jure või de facto asukohanõude eurodes arveldustoiminguid teha soovivatele kesksetele vastaspooltele, kelle päevane tehingumaht ületab teatava künnise. Vaidlustatud akt rikub ELTL artikleid 48, 56 ja/või 63, või vähemalt mõnda nimetatud artiklitest, kuna:
euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides, nagu näiteks Ühendkuningriigis, asuvad kesksed vastaspooled on kohustatud oma haldus- ja kontrollikeskused üle viima eurosüsteemi kuuluvatesse liikmesriikidesse. Samuti on nad sunnitud end uuesti asutama juriidiliste isikutena, keda tunnustab teise liikmesriigi sisene õigus;
juhul kui niisugused kesksed vastaspooled ei vaheta oma asukohta nagu nõutud, keelatakse neile juurdepääs eurosüsteemi kuuluvate liikmesriikide finantsturgudele, nii et nad kas ei saa juurdepääsu samadel tingimustel, nagu saavad neis riikides asuvad kesksed vastaspooled, või nad ei saa üldse juurdepääsu;
niisugused mitteresidendist kesksed vastaspooled ei ole õigustatud kasutama EKP või eurosüsteemi kuuluvate riikide keskpankade pakutavaid võimalusi kas samadel tingimustel või üldse mitte;
selle tulemusel saab niisuguste kesksete vastaspoolte võime pakkuda klientidele Euroopa Liidus arveldusteenuseid eurodes olema kas piiratud või koguni täielikult keelatud.
Kolmas väide, et vaidlustatud akt rikub ELTL artiklit 101 ja/või 102, loetuna koos ELTL artikliga 106 ja ELL artikliga 13, kuna:
sisuliselt nõuab see, et kõik teatavast summast suuremad eurodes tehtavad arveldustoimingud peaks tegema euroalasse kuuluvas liikmesriigis asuv keskne vastaspool;
sisuliselt suunab see euroala riikide keskpanku mitte juhtima eurodes olevaid ning selles otsuses olevast künnisest suuremaid reserve euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides asuvatele kesksetele vastaspooltele.
Neljas väide, et nõue, mille kohaselt euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides asuvad kesksed vastaspooled peavad hakkama tegutsema teistsuguse juriidilise isikuna ja teises asukohas, kujutab endast otsest ja vahetut riikkondsusel põhinevat diskrimineerimist. See riivab ka EL-is kehtivat võrdsuse üldpõhimõtet, kuna erinevates liikmesriikides asuvaid keskseid vastaspooli koheldakse erinevalt, ilma et selleks oleks mingit objektiivset põhjust.
Viies väide, et vaidlustatud akt rikub teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) II, XI, XVI ja XVII artiklit, või vähemalt mõnda nimetatud artiklitest.
Kuues väide, et võtmata enda tõendamiskoormist tõendamaks, et niisuguste piirangute kehtestamiseks puudub üldine huvi (kui EKP soovib erandit kehtestada, siis ta peab ise selle vajalikkust tõendama) väidab Ühendkuningriik, et avalikul huvil põhinev mis tahes põhjendus, mille EKP võib esitada, ei vasta proportsionaalsuse nõudele, kuna kontrolli liidus, kuid väljaspool euroala asuvate finantsinstitutsioonide üle saab teostada ka vähem piiravate meetmete abil.
____________