ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

13. detsember 2018(*)

Avalik teenistus – Parlamendiliikmete registreeritud assistendid – Personalieeskirjade artikkel 24 – Abitaotlus – Personalieeskirjade artikkel 12a – Psühholoogiline ahistamine – Nõuandekomitee, mis tegeleb parlamendiliikme registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebuste menetlemisega ja ahistamise ärahoidmisega töökohal – Abitaotluse rahuldamata jätmine – Õigus olla ära kuulatud – Võistlevuse põhimõte – Nõueandekomitee arvamuse ja tunnistajate ülekuulamise protokollide edastamisest keeldumine – Üldkohtu menetlustoimingu tegemisest keeldumine kostjaks oleva institutsiooni poolt

Kohtuasjas T‑83/18,

CH, endine Euroopa Parlamendi liikme registreeritud assistent, esindajad: avocat C. Bernard-Glanz ja avocat A. Tymen,

hageja,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: D. Boytha ja E. Taneva,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue esiteks tühistada parlamendi 20. märtsi 2017. aasta otsus, millega selle institutsiooni teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis rahuldamata hageja 22. detsembri 2011. aasta abitaotluse, ja teiseks hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud kahju,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud P. Nihoul ja J. Svenningsen (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 25. oktoobri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12) aluseks olevad asjaolud

1        Euroopa Parlamendi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võttis CH parlamendiliikme registreeritud assistendina (edaspidi „registreeritud assistent“) tööle 1. oktoobril 2004 Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artikli 5 alusel parlamendiliikme Y assisteerimiseks lepingu alusel, mis pidi lõppema parlamendi 2004.–2009. aasta koosseisu ametiaja lõpus.

2        Parlamendiliikme Y‑i mandaadi katkemisel võeti hageja parlamendi poolt 1. detsembrist 2007 kuni parlamendi koosseisu ametiaja lõpuni tööle parlamendiliikme X‑i registreeritud assistendina, kusjuures X oli uus parlamendi liige, kes asus Y‑i asemele kuni mandaadi lõpuni.

3        Alates 1. augustist 2009 võeti hageja parlamendi poolt tööle registreeritud assistendina, et ta abistaks X‑i kuni parlamendi 2009.–2014. aasta koosseisu ametiaja lõpuni. Ta määrati II tegevusüksuse palgaastmele 14. Uue, 1. septembril 2010 sõlmitud lepinguga, millega lõpetati eelmine leping, võeti hageja tööle samade tööülesannete täitmiseks, kuid seekord II tegevusüksuse palgaastmele 11 (edaspidi „tööleping“ või „registreeritud assistendi leping“).

4        Alates 27. septembrist 2011 saadeti hageja haiguspuhkusele, mida pikendati kuni 19. aprillini 2012.

5        Hageja teavitas 28. novembril 2011 töökohal ahistamise ja selle ärahoidmisega tegelevat nõuandekomiteed (edaspidi „üldine nõuandekomitee“), mis loodi parlamendi 21. veebruari 2006. aasta otsusega ahistamise komitee sise‑eeskirjade kohta ([Euroopa Liidu ametnike] personalieeskirjade artikkel 12a), oma raskustest töökohal, mis tema sõnul tulenevad X‑i käitumisest tema suhtes.

6        Hageja uuris 6. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga üldise nõuandekomitee liikmetelt, mida teha, et „esitada kaebus“. Hageja edastas seejärel eesmärgiga näitlikustada, kuidas väidetavalt teda ahistab selle parlamendiliikme tegevus, keda ta assisteerib, 12. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga kõikidele selle komitee liikmetele ja parlamendi peasekretärile samal päeval X‑ile saadetud e‑kirja, milles ta kirjeldas sellele parlamendiliikmele oma tervislikku seisundit. Hageja pöördus lõpuks 21. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga üldise nõuandekomitee esimehe poole, paludes temalt kokkusaamist.

7        Hageja esitas 22. detsembril 2011 parlamendi peasekretärile Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 24 alusel abitaotluse, milles ta väitis, et X on teda psühholoogiliselt ahistanud, ning palus võtta eemaldamismeetmed ja algatada haldusjuurdluse.

8        X saatis 6. jaanuaril 2012 parlamendi peasekretariaadi personali peadirektoraadi personaliarenduse direktoraadi juures asuvale töölevõtmise ja üleviimise üksusele kirjaliku taotluse öelda hageja registreeritud assistendi leping üles (edaspidi „ülesütlemise taotlus“). X kinnitas 18. jaanuaril 2012 ülesütlemise taotlust.

9        Hageja registreeritud assistendi leping öeldi üles teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 19. jaanuari 2012. aasta otsusega alates 19. märtsist 2012 väidetava usalduse kaotuse tõttu (edaspidi „lepingu ülesütlemise otsus“). Hageja vabastati enne etteteatamistähtaja möödumist, kusjuures etteteatamistähtaeg oli kaks kuud ehk 19. jaanuarist kuni 19. märtsini 2012. Usaldussuhte katkemist puudutava põhjenduse kohta märkis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et X andis talle teada, et hagejal ei olnud vajalikku pädevust, et tulla toime nende parlamendikomisjonide tööga, mille liige X oli, ning X kaebas samuti, et hageja käitumine oli vastuvõetamatu nii temale kui ka teistele parlamendiliikmetele ja nende registreeritud assistentidele.

10      Personali peadirektoraadi peadirektor kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 20. märtsi 2012. aasta kirjas abitaotluse rahuldamata põhjendusel, et sõltumata sellest, kas registreeritud assistent võis saada personalieeskirjade artikli 24 alusel abi, oli hageja abitaotlus eemaldamismeetmete võtmise ja haldusjuurdluse läbiviimise kohta muutunud esemetuks, kuna vahepealset lepingu ülesütlemise otsust arvestades ei töötanud hageja enam parlamendis (edaspidi „esimene abitaotluse rahuldamata jätmise otsus“).

11      Hageja esitas 30. märtsil 2012 parlamendi peasekretärile lepingu ülesütlemise otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Hageja esitas 22. juunil 2012 sama personalieeskirjade sätte alusel kaebuse esimese abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale.

12      Parlamendi peasekretär rahuldas 20. juuli 2012. aasta otsusega lepingu ülesütlemise otsuse peale esitatud kaebuse osaliselt, otsustades lükata edasi hageja registreeritud assistendi lepingu lõppemise kuupäeva 20. juunini 2012 arstitõendiga tõendatud haiguspuhkuse tõttu, mis oli kestnud 19. aprillini 2012. Seevastu kinnitas ta lepingu ülesütlemise otsuse põhjendatust, tuues välja, et usaldussuhte olemasolu või selle katkemise kontrollimine oli võimatu, mida on tunnistatud kohtupraktikas, eriti 7. juuli 2010. aasta kohtuotsuse Tomas vs. parlament (F‑116/07, F‑13/08 ja F‑31/08, EU:F:2010:77) punktis 149, kusjuures see võimatus kehtis osaliselt ka sellise suhte olemasolu või selle katkemise kohta esitatud põhjenduste kontrollimise suhtes.

13      Igal juhul leidis parlamendi peasekretär, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et usaldussuhte katkemise aluseks olnud faktilised asjaolud olid ilmselgelt vigased, samas kui parlamendile oli teada mitu hageja tööalast puudust, eelkõige seoses võimalusega esitada seadusandlikke muudatusettepanekuid, mida sai panna toimikusse: viisakuse puudumine, mida ta näitas üles X‑i liikmesriigist erineva liikmesriigi parlamendiliikme suhtes, või ka hageja põlglik käitumine X‑i abistamiseks palgatud uue registreeritud assistendi suhtes ning viisakuse puudumine X‑i suhtes ühe äriühingu juhi ees. Institutsiooni ruumides külastuse teinud õpilaste gruppi saatev õppejõud kaebas samuti hageja viisakuse puudumise üle.

14      Lõpuks oli parlamendi peasekretär arvamusel, et see, et hageja esitas abitaotluse, ei takistanud lepingu ülesütlemise otsuse tegemist, mille muutis vältimatuks X‑i ja hageja suhete ilmselge halvenemine.

15      Pealegi jättis parlamendi peasekretär kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus 8. oktoobri 2012. aasta otsusega rahuldamata esimese abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse, rõhutades, et kuigi „[hagejale] teatati teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuse põhjenduseks, et [tema] käitumine oli lubamatu, ning täpsetest, kontrollitavatest ja tunnistajate juuresolekul aset leidnud asjaoludest, esitas [hageja] süüdistusi, mida ei põhjendanud ükski tõend“. Hagejale vastati samuti, et need meetmed, mida ta palus võtta, ei olnud üldjoontes „kuidagi kooskõlas nende lähedaste ja usalduslike suhete laadiga, mis parlamendiliikmel tingimata on oma [registreeritud] assistendiga“; et eriti eemaldamismeetmel ei oleks vähimatki mõtet, kuna see tähendaks, et tegelik töösuhe parlamendiliikme ja tema registreeritud assistendi vahel oleks takistatud, ning et praktiliselt ei saanud parlament hagejat institutsiooni teise liikme juurde üle viia, kuna üksnes viimati nimetatud isik sai taotleda teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuselt tema valitud registreeritud assistendi töölevõtmist. Parlamendi peasekretär rõhutas ka, et haldusjuurdluse algatamise taotlusega seoses ei olnud hageja poolt selles küsimuses viidatud 8. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Skareby vs. komisjon (F‑95/09, EU:F:2011:9) antud asjale ülekantav, kuna parlamendiliikmetele ei kohaldata personalieeskirju, sealhulgas selle artiklit 12a, ning et neile ei saa määrata distsiplinaarkaristust ega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei saa neid kohustada haldusjuurdluses osalema, kuigi selline osalemine oleks hädavajalik.

16      Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 31. oktoobril 2012 saabunud hagiavaldusega, mis registreeriti numbriga F‑129/12, palus hageja sisuliselt tühistada lepingu ülesütlemise otsuse ja esimese abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse ning mõista parlamendilt tema kasuks välja 120 000 euro suurune kahjuhüvitis.

17      Avaliku Teenistuse Kohus tühistas 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsusega CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) lepingu ülesütlemise otsuse eelkõige põhjusel, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei olnud hagejat eelnevalt ära kuulanud, ja esimese abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse, leides sisuliselt, et vastupidi parlamendi väidetele võib registreeritud assistent tugineda personalieeskirjade artiklile 24 selleks, et paluda teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse abi seoses parlamendiliikme käitumisega, mis väidetavalt kujutab endast psühholoogilist ahistamist personalieeskirjade artikli 12a tähenduses. Lisaks, „võttes arvesse, kui lubamatult tehti lepingu ülesütlemise otsus ja esimene abitaotluse rahuldamata jätmise otsus“, mõistis Avaliku Teenistuse Kohus parlamendilt hageja kasuks välja 50 000 eurot tekitatud mittevaralise kahju eest.

 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12) täitmiseks võetud parlamendi meetmed, 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus CH vs. parlament (F‑132/14) ja vaidlustatud otsus

18      Hageja palus 15. jaanuari 2014. aasta kirjas parlamendil võtta teatud meetmed, et tagada ELTL artikli 266 kohaselt 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) täitmine.

19      Parlament vastas 3. märtsi 2014. aasta kirjaga ametlikult mitmesugustele 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) täitmise meetmete taotlustele, mille hageja oli esitanud.

20      Mis puudutab hageja taotlust, et ta ennistataks alalisele ametikohale parlamenti, märkis institutsioon, et selline meede läheks selgelt kaugemale sellest, mida 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) täitmine nõuab, eelkõige kuna nõukogu 23. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 160/2009, millega muudetakse muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2009, L 55, lk 1), põhjenduse 7 kohaselt „mitte ühtegi käesoleva määruse sätet ei või tõlgendada nii, nagu annaks see […] [registreeritud] assistentidele eelistatud või otsese juurdepääsu Euroopa [Liidu] ametnike või muude teenistujate kategooriate ametikohtadele […]“.

21      Neil asjaoludel, võttes arvesse parlamendiliikmeid ja nende registreeritud assistente siduva töösuhte isiklikku laadi, andis parlament hagejale teada, et tegelik ennistamine tema ametiülesannetesse ei olnud võimalik. Parlament täpsustas niisiis, et „ainus võimalus o[li] [hageja] ennistada sellesse ametisse, milles ta oli enne [õigusvastaseks tunnistatud] lepingu ülesütlemise otsust, kuid vabastades ta vastava töö tegemisest, ning seda kuni tema [töölepingu] lõpuni 1. juulil 2014[;] see töölt vabastamine näi[s] samuti olevat kooskõlas hoolitsemiskohustusega“. Sellega seoses võttis parlament endale kohustuse maksta hagejale töötasu, millele tal oli õigus alates 21. juunist 2012, mil jõustus lepingu ülesütlemise otsus, kuni tema töölepingu lõpuni ehk 1. juulini 2014, kusjuures maha arvestatakse töötasu ja töötushüvitis, mida hageja oli saanud sel ajavahemikul mujalt.

22      Lisaks kinnitas parlament, et lepingu ülesütlemise taotlus, mis sellel ajal esitati, ei olnud hageja isikutoimikus ning et lepingu ülesütlemise otsus, mis tunnistati õigusvastaseks, eemaldatakse isikutoimikust. Mis puudutab taotlust kanda liidu pensioniskeemi pensioniõigused, mille ta varem oli omandanud riigisiseses skeemis, siis märkis parlament, et hageja, kellel oli vaevalt täis saanud viis aastat registreeritud assistendina, ei täida tingimust vähemalt kümneaastase teenistuse kohta liidus, et saada liidu eelarvest vanaduspensioni.

23      Viimasena seoses haldusjuurdluse algatamise taotlusega, mis juba oli esitatud abitaotluses, märkis parlament, et „[s]elles küsimuses, kui [hageja] otsustab esitada liikmesriigi kohtusse hagi [X‑i] vastu, analüüsib parlament uuesti olukorda, pidades silmas kohtupraktikat, nagu see ilmneb kohtuotsuse [12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) punktist 57]“.

24      Hageja esitas 16. aprillil 2014 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse 3. märtsi 2014. aasta otsuse ja 2. aprilli 2014. aasta otsuse peale, milles teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võttis seisukoha täiendavate taotluste kohta.

25      Parlamendi õigustalitus teavitas 6. juuni 2014. aasta kirjaga 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) täitmise meetmete raames hagejat parlamendiliikme registreeritud assistentide sise‑eeskirjast, mis kehtestati parlamendi juhatuse 14. aprilli 2014. aasta otsusega sise‑eeskirjade vastuvõtmise kohta (edaspidi „registreeritud assistentidega seotud ahistamisalased sise-eeskirjad“), mille eesmärk oli luua ahistamise ja töökohal selle ärahoidmise nõuandekomitee, kes on pädev tegelema registreeritud assistentide ja parlamendiliikmete vaheliste vaidlustega (edaspidi „registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee“). Hagejale selgitati, et nüüd oli see komitee „pädev instants menetlema [hageja] võimalikku kaebust ahistamise kohta“ ning talle „soovitat[i] […] pöörduda [registreeritud assistentidega seotud erinõuande]komitee poole selle sekretariaadi kaudu“.

26      Hageja vastas 20. juuni 2014. aasta kirjaga, et esimese abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise tulemusel oli see abitaotlus, mille alus oli X‑i käitumine, jätkuvalt parlamendi menetluses. Seetõttu küsis hageja, „miks parlament […] ei [pidanud] tarvilikuks just nimelt [12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203)] täitmise meetmete raames ise otse pöörduda [registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee] poole, kui see oli nõuetekohaselt loodud, mida ei olnud [talle] ikka veel kinnitatud“.

27      Parlamendi peasekretär kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 4. augusti 2014. aasta kirjaga 16. aprilli 2014. aasta kaebuse rahuldamata.

28      Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 17. novembril 2014 saabunud hagiavaldusega, mis registreeriti numbriga F‑132/14, palub hageja:

–        tühistada parlamendi 3. märtsi 2014. aasta otsus selles osas, milles see institutsioon keeldus 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) täitmiseks võetud meetmena ELTL artikli 266 tähenduses algatamast haldusjuurdlust, mille eesmärk on selliste faktide tuvastamine, milles parlamendiliiget süüdistatakse ja mis on esitatud tema 22. detsembri 2011. aasta abitaotluses;

–        tühistada parlamendi 2. aprilli 2014. aasta otsus selles osas, milles selle otsusega keeldus parlament talle 5686 euro suuruse summa maksmisest, mis vastab töötasu vahele, millele hageja arvates on tal õigus 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) täitmiseks võetavate meetmete kohaselt ELTL artikli 266 tähenduses;

–        tühistada parlamendi 4. augusti 2014. aasta otsus, millega parlament jättis rahuldamata kaebuse, mille hageja esitas eespool nimetatud 3. märtsi ja 2. aprill 2014. aasta otsuse peale;

–        mõista parlamendilt tema kasuks välja 144 000 eurot varalise kahju ja 60 000 eurot mittevaralise kahju eest.

29      Registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee avakoosolek toimus 26. novembril 2014. Selle koosoleku protokolli punktist 2 ilmneb, et „kui vaja, võib [parlamendi] õigusnõuniku kutsuda osalema komitee koosolekul […], et ta annaks sellele nõu õigusküsimustes“. Protokolli punktist 4 nähtub, et „õigusnõunik informeeris [registreeritud] assistentidega seotud erinõuandekomitee liikmeid parlamendi seisukohast kahes väidetavas ahistamisjuhtumis, milles ühes tehti [12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203)]“.

30      Registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee esimees kutsus 17. detsembri 2014. aasta kirjaga hageja komitee liikmetega kohtumisele, mis pidi toimuma 28. jaanuaril 2015.

31      Hageja esitas 15. jaanuaril 2015 oma kirjalikud seisukohad registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomiteele. See komitee kuulas 28. jaanuaril 2015 ära hageja, X‑i ja hageja kolleegi CN‑i, kes samuti oli esitanud abitaotluse seoses väidetava psühholoogilise ahistamisega X‑i poolt (26. märts 2015. aasta kohtuotsus CN vs. parlament, F‑26/14, EU:F:2015:22).

32      Avaliku Teenistuse Kohus tühistas 6. oktoobri 2015. aasta otsusega CH vs. parlament (F‑132/14, EU:F:2015:115) muu hulgas 3. märtsi 2014. aasta otsuse, mis jäeti jõusse 4. augusti 2014. aasta otsusega, millega kaebus rahuldamata jäeti, selles osas, milles pärast 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsusega CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) esimese abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamist ei otsustanud parlament algatada haldusjuurdlust psühholoogilise ahistamise väidetavate asjaolude kohta ning rikkus nii ELTL artiklit 266. Lisaks sellele mõisteti parlamendilt hageja kasuks välja 25 000 euro suurune summa mittevaralise kahju hüvitamiseks, millele lisandus viivitusintress seoses teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse tegevusetusega.

33      Parlamendi president, olles tutvunud registreeritud assistentide nõuandekomitee järeldustega, andis registreeritud assistentidega seotud ahistamisalaste sise-eeskirjade, mida on muudetud parlamendi juhatuse 6. juuli 2015. aasta otsusega, artikli 10 alusel, mille kohaselt esitab nõuandekomitee oma konfidentsiaalse aruande parlamendi presidendile, mitte enam kvestoritele, hagejale 18. mail 2006 teada, et käitumine, mida hageja abitaotluses kirjeldas, ei viita tema arvates parlamendiliikme sobimatule käitumisele registreeritud assistendi suhtes ning et ta saadab selle toimiku teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele abitaotluse kohta otsuse tegemiseks (edaspidi „põhjendatud otsus“).

34      Parlamendi president, kellel on registreeritud assistentidega seotud ahistamisalaste sise-eeskirjade, mida on muudetud parlamendi juhatuse 6. juuli 2015. aasta otsusega, artikli 12 alusel pädevus teha „[registreeritud assistentidega seotud erinõuande]komitee järelduste põhjal“ „põhjendatud otsus selle kohta, kas ahistamine on tõendatud“ ja vajaduse korral pädevus määrata „asjaomasele parlamendiliikmele karistus vastavalt Euroopa Parlamendi kodukorra artiklitele 11 ja 166“, on oma põhjendatud otsuses arvamusel, et registreeritud assistentide erinõuandekomitee leiab muu hulgas, et on leidnud tõendust asjaolud, et X kritiseeris sageli hagejat ka avalikkuse ees; et ta pöördus mõnikord tema poole karmil häälel; et ta tegi talle vahetevahel etteheiteid pärast seda, kui ta oli andnud vasturääkivaid juhiseid; et ta pöördus aeg-ajalt hageja poole siis, kui viimane oli haiguspuhkusel; et ta käskis hagejal vaadata tema e‑kirju läbi puhkuse ajal; et ta tunnistas meedias, et hageja on ebakompetentne, ning et ta alandas hageja palgaastet.

35      Parlamendi president leidis põhjendatud otsuses, et selline käitumine oli tahtlik personalieeskirjade artikli 12a tähenduses ja see leidis aja jooksul korduvalt aset. Ta leidis siiski seoses X‑i kriitikaga, järsu kõneviisi kasutamisega, hageja vigade kohta etteheidete tegemisega ja tema nõudmistega hageja puhkuse ajal, et X kohtles kõiki oma töötajaid niiviisi ning et see näis olevat rohkem X‑i närvilisuse ja selle väljendus, et tal on raskusi oma töötajate nõuetekohase juhtimisega. Niisiis ei olnud selline käitumine suunatud konkreetselt hagejale. Mis puudutab X‑i avaldusi, siis neid tuleb parlamendi presidendi arvates hinnata, arvestades 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsust CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203), millest sai alguse avalik kampaania endise parlamendiliikme suhtes, süüdistatuna psühholoogilises ahistamises, samas kui Avaliku Teenistuse Kohus ei jõudnud nimetatud kohtuotsuses sellisele järeldusele. Seega püüdis X ennast avalikustatud ahistamissüüdistuste vastu üksnes kaitsta.

36      Mis puudutab hageja palgaastme alandamist, siis leidis parlamendi president, et see meede on hõlmatud X‑i kui parlamendiliikme kaalutlusõigusega ning et selles suhtes ei olnud X hageja tööalaste soorituste ja käitumisega rahul, mis omakorda ei aidanud maandada pingeid X‑i ja teiste tema meeskonna liikmete vahel.

37      Seega jõudis parlamendi president põhjendatud otsuses järeldusele, et kogumina hinnates ei kujuta hageja väidetud asjaolud endast X‑i sobimatut käitumist, mis võimaldaks tuvastada psühholoogilist ahistamist personalieeskirjade artikli 12a tähenduses. Kuna X‑i käitumist ei saa parlamendiliikme ja tema registreeritud assistendi vahelise erilise töösuhte tõttu pidada selliseks, mis läks liiale ja oli laiduväärne, ei oleks tavapäraselt tundlik väline vaatleja järeldanud, et väidetavad asjaolud võiks kahjustada hageja isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust.

38      Niisiis teavitas parlamendi president hagejat, et ta edastab tema toimiku teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele, kelle ülesanne on teha otsus abitaotluse kohta.

39      Hageja pöördus 13. jaanuaril 2017 teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poole seoses asjaoluga, et pärast põhjendatud otsust ei olnud ta ikka veel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuselt midagi kuulnud, kuigi abitaotlus oli menetluses juba enam kui viis aastat.

40      Parlamendi personali peadirektori 24. jaanuari 2017. aasta kirjaga paluti hagejal esitada oma seisukohad põhjendatud otsuse kohta 10. veebruariks 2017.

41      Hageja esitas 10. veebruari 2017. aasta kirjas oma seisukohad, milles ta seadis kahtluse alla registreeritud assistentide erinõuandekomitee ja ka põhjendatud otsuses sisalduvad parlamendi presidendi järeldused. Ta kritiseeris samuti asjaolusid, milles leidsid aset ärakuulamised nimetatud komitee poolt, ning eelkõige asjaolu, et vaatamata tema sellekohastele taotlustele ei edastatud talle selle komitee koostatud aruannet, ärakuulatud tunnistajate nimekirja ega nende ärakuulamiste protokolli.

42      Parlamendi personali peadirektor jättis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusena 20. märtsi 2017. aasta otsusega abitaotluse rahuldamata (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Sisuliselt leidis ta alustuseks, et hagejal ei olnud mingisugust subjektiivset õigust sellele, et talle edastataks registreeritud assistentide erinõuandekomitee aruanne, ärakuulatud tunnistajate nimekiri ja tunnistajate ärakuulamise protokollid, kuna hagejat oli täielikult ja üksikasjalikult teavitatud põhjustest, miks tema väited lükatakse antud juhul põhjendatud otsuses alusetutena tagasi. Seejärel asus ta seisukohale, et parlamendi õigusnõunikul oli õigus osaleda registreeritud assistentide erinõuandekomitees toimunud ärakuulamistel ning et selles suhtes asjaolu, et hagejal ei olnud võimalust saada abi oma õigusnõunikelt selles nõuandekogus, ei kujuta endast poolte võrdsuse põhimõtte rikkumist. Lõpuks märkis ta sisu kohta tegelikult, et ta täielikult nõustub parlamendi presidendi põhjendatud otsuses esitatud kaalutlustega.

43      Hageja esitas 28. aprilli 2017. aasta kirjas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel taotluse tutvuda dokumentidega, mis sisalduvad üldise nõuandekomitee ja registreeritud assistentide erinõuandekomitee teda puudutavas toimikus, eelkõige viimati nimetatud komitee koostatud aruandega. See taotlus jäeti 16. juuni 2017. aasta otsusega rahuldamata, mida kinnitati parlamendi 21. augusti 2017. aasta otsusega, põhjendusel, et nende dokumentide avalikustamine võib kahjustada X‑i väärikust ja ka tunnistajate isikuandmete kaitset.

44      Hageja esitas 20. juunil 2017 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse vaidlustatud otsuse peale. Kaebuse põhjendamiseks tõi ta esile hea halduse põhimõtte, põhjendamiskohustuse, personalieeskirjade artikli 25, õiguse olla ära kuulatud, hoolitsemiskohustuse ja mõistliku aja põhimõtte rikkumise ning ilmse hindamisvea, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 rikkumise ja personalieeskirjade artiklite 12a ja artikli 24 rikkumise.

45      Parlamendi peasekretär kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus rahuldas 26. oktoobri 2017. aasta otsusega 20. juuni 2017. aasta kaebuse osaliselt rahalise poole pealt, mõistes hagejale ex æquo et bono välja 1500 eurot aja eest, mis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel jäi põhjendatud otsuse ja vaidlustatud otsuse vahele ja mis parlamendi peasekretäri arvates oleks võinud olla lühem. Ülejäänud osas jättis ta kaebuse rahuldamata, eelkõige seoses argumentidega, millega seati kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasus. Parlamendi peasekretär leidis seega parlamendi presidendiga nõustudes, et väidetavad asjaolud ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist personalieeskirjade artikli 12a tähenduses (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).

 Menetlus ja poolte nõuded

46      Kuna hageja palus oma hagiavalduses, et kostjalt nõutaks nende dokumentide esitamist, palus Üldkohus 17. aprillil 2018 menetlust korraldavate meetme raames parlamendil esitada kostja vastuse esitamise raames ja vajaduse korral mittekonfidentsiaalses versioonis registreeritud assistentide erinõuandekomitee lõppjäreldused hageja juhtumi kohta ja selle nõuandekogu poolt tunnistajate ärakuulamise protokollid.

47      Parlament esitas 2. mail 2018 kostja vastuse. Ta märkis siiski 3. mai 2018. aasta kirjas, et ta keeldub taotletud dokumentide esitamisest, selgitades et sellise registreeritud assistentide erinõuandekomitee nõuetekohaseks toimimiseks, mis loodi 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) tulemusel, on hädavajalik, et selle nõuandekomitee, kelle liikmeks on nõustunud olema kolm kvestorit, töö ja arutelud on hageja suhtes konfidentsiaalsed. Parlament aga rõhutas, et kohtuasjas, milles tehti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Curto vs. parlament (T‑275/17, EU:T:2018:479), ja menetluses olevas kohtuasjas QH vs. parlament (T‑748/16) otsustas Üldkohus, et käesolevas asjas taotletud dokumentidega analoogilised dokumendid ei olnud asjaomaste hagejate suhtes konfidentsiaalsed, ning seega edastati need hagejatele. Nii oli parlament arvamusel, et „[k]ui praktika muutub järjekindlaks ja see seab ohtu registreeritud assistentide poolt parlamendiliikmete vastu esitatud kaebuste menetlemise korra kui sellise, siis peab institutsioon kahjuks tegema teatavaks, et ta ei edasta enam Üldkohtule salastatud dokumente, kui talle ei ole teada, et neid mingil juhul [hagejale] ei edastata“.

48      Üldkohus tegi 18. mai 2018. aasta määrusega oma kodukorra artikli 92 lõike 3 alusel parlamendile korralduse esitada järeldused ja võimalikud tunnistajate ärakuulamise protokollid, mille koostas pärast abitaotluse esitamist registreeritud assistentide erinõuandekomitee, täpsustades siiski, et neid dokumente hagejale menetluse selles etapis ei edastata.

49      Parlament kinnitas 4. juuni 2018. aasta kirjas oma keeldumist menetlustoiminguna esitada taotletud dokumente, pakkudes Üldkohtule siiski välja, et kui Üldkohus soovib, esitab parlament need Üldkohtule mitteametlikult nii, et neid dokumente toimikusse ei lisata ning et „institutsioonile on nii tagatud, et hagejal ei ole võimalik tutvuda nende dokumentidega, mida institutsioon peab salastatuks ja konfidentsiaalseks“.

50      28. juunil 2018 paluti pooltel menetlust korraldava meetmena esitada seoses kohtuasja menetlemisega oma seisukoht parlamendi sellise otsuse tagajärgede kohta, mis tehti teatavaks 4. juunil 2018 ja millega parlament keeldus Üldkohtule nende dokumentide edastamisest, mille esitamist Üldkohus palus 18. mai 2018. aasta määrusega. Selles küsimuses juhiti poolte tähelepanu ühest küljest 10. juuni 1980. aasta kohtuotsusele M. vs. komisjon (155/78, EU:C:1980:150) ja 12. mai 2010. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Meierhofer (T‑560/08 P, EU:T:2010:192) ning teisest küljest 29. juuni 2018. aasta kohtuotsusele HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393).

51      Hageja esitas oma sellekohaseid seisukohad 10. juulil 2018 ja parlament 11. juulil 2018.

52      Kuna Üldkohus otsustas 8. augustil 2018, et menetlusdokumentide teistkordne vahetamine ei ole vajalik, jättes hageja 2. augusti 2018. aasta sellekohase taotluse rahuldamata, lõpetati kirjalik menetlus ja 25. oktoobri 2018. aasta kohtuistungil kuulati ära poolte kohtukõned.

53      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja vajalikus ulatuses kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista parlamendilt hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest välja 68 500 euro suurune hüvitis;

–        mõista kohtukulud välja parlamendilt.

54      Parlament palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Tühistamisnõuded

55      Vaidlustatud otsuse ja vajaduse korral kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise põhjenduseks esitab hageja kaks väidet, millest esimene käsitleb harta artikli 41, personalieeskirjade artikli 25, põhjendamiskohustuse, hea halduse põhimõtte, õiguse olla ära kuulatud, kaitseõiguste ja hoolitsemiskohustuse rikkumist ning teine ilmset hindamisviga ja harta artikli 31, personalieeskirjade artiklite 12a ja 24 ja hoolitsemiskohustuse rikkumist.

 Tühistamisnõuete ese

56      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad tühistamisnõuded, mis on vormiliselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa Üldkohtu poole pöördumise akti suhtes, mille peale kaebus on esitatud, kui neil nõuetel puudub iseseisev sisu (vt selle kohta 17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8, ja 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 43).

57      Võttes käesolevas asjas arvesse, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus üksnes kinnitab vaidlustatud otsust, tuleb sedastada, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale suunatud tühistamisnõuetel ei ole iseseisvat sisu ning konkreetselt nende kohta ei ole seega vaja otsust langetada, isegi kui vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrolli käigus tuleb esiteks arvesse võtta kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendusi, kuna need põhjendused peavad eeldatavalt langema kokku vaidlustatud otsuse põhjendustega (vt selle kohta 9. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Birkhoff, T‑377/08 P, EU:T:2009:485, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika), ning teiseks põhjendustega, mis sisalduvad põhjendatud otsuses, millele on vaidlustatud otsuses viidatud.

 Esimene väide, et on rikutud harta artiklit 41, personalieeskirjade artiklit 25, põhjendamiskohustust, hea halduse põhimõtet, õigust olla ära kuulatud, kaitseõigusi ja hoolitsemiskohustust

58      Esimese väite põhjendamiseks väidab hageja, et kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei edastanud talle kohtueelses etapis registreeritud assistentide erinõuandekomitee aruannet, selle komitee poolt ära kuulatud tunnistajate nimekirja ning nende tunnistajate ärakuulamise protokolle, ei olnud tal võimalik mõista põhjenduskäiku, mis esitati põhjendatud otsuses, millele oli viidatud vaidlustatud otsuses, ja milles väidetavaid asjaolusid peeti sellisteks, mis ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist tema suhtes. Pealegi ei olnud tal ka võimalik hinnata ühest küljest, kas nimetatud nõuandekomitee kuulas ära tunnistajad ja konkreetselt need, kellele ta viitas, sealhulgas kaks arsti, ning teiseks kas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võttis nõuetekohaselt arvesse neuropsühhiaatri ja tema raviarsti arstitõendeid, mille ta ometigi esitas.

59      Hageja heidab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele samuti ette, et viimane ei edastanud talle registreeritud assistentide erinõuandekomitee aruannet. Ta on seisukohal, et talle oleks pidanud aruande edastama seda enam, et vaidlustatud otsus ei olnud piisavalt põhjendatud. Peale selle leiab ta, et aruande ja tunnistajate ärakuulamise protokollide edastamine oli hädavajalik selleks, et ta saaks veenduda, et neid tunnistusi ei olnud moonutatud.

60      Igal juhul on hageja seisukohal, et kuna kohtueelses etapis ei edastatud registreeritud assistentide erinõuandekomitee aruannet ja tunnistajate ärakuulamise protokolle vähemalt nende mittekonfidentsiaalses vormis, on tegemist õiguse olla tulemuslikult ära kuulatud rikkumisega, nagu on kinnitanud Üldkohus 29. juuni 2018. aasta kohtuotsuses HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393). Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse suhtumine kujutab endast hoolitsemiskohustuse rikkumist, kuna ilmselgelt ei võetud arvesse hageja huvi saada selliseid dokumente ja piisavaid põhjendusi abitaotluse rahuldamata jätmise kohta.

61      Parlament palub väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

62      Ta väidab, et käesoleval juhul täitis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oma põhjendamiskohustust. Kuigi ta seoses tunnistajate ärakuulamisega tunnistab, et nende tunnistused võivad olla väärtuslik panus selleks, et täiendada või kompenseerida abitaotluse esitajapoolsete tõendite puudumist, on ta ühest küljest seisukohal, et nende tõenduslik väärtus tuleb tunnistada suhteliseks. Ta märgib teisest küljest, et „loobumine tunnistajatele tagatud konfidentsiaalsusest selleks, et eelistada ülemäärast läbipaistvust, kahandab vältimatult kolmandate isikute valmisolekut anda ausaid, täielikke ja objektiivseid tunnistusi [või isegi] pelgalt tunnistusi“. Sellel põhjusel on parlament arvamusel, et konfidentsiaalsus peab hõlmama nii registreeritud assistentide erinõuandekomitee aruannet, tunnistajate ärakuulamise protokolle kui ka registreeritud assistentide erinõuandekomitee ärakuulatud tunnistajate nimekirja, õigustades ühelt poolt seda, et need dokumendid ei satu mingil viisil hageja käsutusse, ja teiselt poolt seda, et ta keeldub Üldkohtu menetlustoimingu tegemisest.

63      Mis puudutab õigust olla ära kuulatud, siis parlament on seisukohal, et seda on käesolevas asjas järgitud, kuna hagejal oli võimalik esitada oma seisukohad põhjendatud otsuse kohta ning et igal juhul ei olnud registreeritud assistentide erinõuandekomitee aruande edastamist vaja selleks, et hagejal oleks võimalik esitada oma seisukohad. Lisaks tuleb märkida, et kuna selline edastamine kahjustaks nimetatud komitee töö tõhusust, leiab parlament, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel ei olnud kohustust seda aruannet ega ka tunnistajate ärakuulamise protokolle hagejale edastada.

–       Sissejuhatavad kaalutlused personalieeskirjade kohase abitaotluse menetlemise kohta

64      Sissejuhatuseks tuleb täheldada, et kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele või vastavalt olukorrale teatava institutsiooni ametisse nimetavale asutusele esitatakse personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel abitaotlus personalieeskirjade artikli 24 tähenduses, peab ta abistamiskohustuse alusel ning olukorras, kus ta seisab silmitsi teenistusüksuse korra ja rahu seisukohast sobimatu juhtumiga, sekkuma piisavalt jõuliselt ning vastama juhtumi asjaoludest tulenevalt vajaliku kiiruse ning hoolsusega, et tuvastada asjaolud ning võtta juhtumist ülevaadet omades sellest tulenevalt vajalikud meetmed. Selleks piisab, kui ametnik või teenistuja, kes taotleb oma institutsioonilt kaitset, esitab esialgsed tõendid selle rünnaku tegeliku toimumise kohta, mille objektiks ta väidab end olevat. Kui niisugused tõendid on olemas, peab asjaomane institutsioon võtma sobivad meetmed, eelkõige lastes läbi viia haldusjuurdluse selleks, et tuvastada koostöös kaebuse esitajaga kaebuse aluseks olevad asjaolud (26. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Koutchoumoff vs. komisjon, 224/87, EU:C:1989:38, punktid 15 ja 16; 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Q, T‑80/09 P, EU:T:2011:347, punkt 84, ja 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑570/16, EU:T:2017:283, punkt 46).

65      Kui väidetakse, et on toimunud ahistamine, toob abistamiskohustus administratsioonile eelkõige kaasa kohustuse analüüsida põhjalikult, kiiresti ning täiesti konfidentsiaalselt abitaotlust, milles ahistamisele viidatakse, ning teavitada selle esitajat taotluse kohta tehtavast otsusest (24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑570/16, EU:T:2017:283, punkt 47, ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus CH vs. parlament, F‑132/14, EU:F:2015:115, punkt 88).

66      See kohustus on isegi siis, kui abitaotlus puudutab personalieeskirjade artikli 24 tähenduses kolmandat isikut, kes ei ole teine ametnik või teenistuja, vaid institutsiooni liige (vt selle kohta 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus CH vs. parlament, F‑129/12, EU:F:2013:203, punktid 54–58, ja 26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus CN vs. parlament, F‑26/14, EU:F:2015:22, punkt 42). Nimelt mis puutub parlamendiliikmetesse, siis on neil samuti kohustus hoiduda igasugusest psühholoogilisest või seksuaalsest ahistamisest, nagu see on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 12a (vt selle kohta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Curto vs. parlament, T‑275/17, EU:T:2018:479, punktid 79–81).

67      Seoses meetmetega, mis tuleb võtta olukorras, mis sarnaselt käesoleva juhtumiga kuulub personalieeskirjade artikli 24 kohaldamisalasse, on administratsioonil personalieeskirjade artikli 24 kohaldamise meetmete ja vahendite valikul ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamist kontrollib liidu kohus (15. septembri 1998. aasta kohtuotsus Haas jt vs. komisjon, T‑3/96, EU:T:1998:202, punkt 54; 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, T‑154/05, EU:T:2007:322, punkt 137, ja 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑570/16, EU:T:2017:283, punkt 48).

68      Kui sellise abitaotluse esitamise järel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, otsustab administratsioon algatada haldusjuurdluse, pannes selle kohustuse nagu käesolevas asjas nõuandekomiteele (vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus CH vs. parlament, F‑132/14, EU:F:2015:115, punkt 99), on selle juurdluse enda eesmärk kinnitada või lükata ümber psühholoogilise ahistamise asetleidmine personalieeskirjade artikli 12a tähenduses, mistõttu teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei saa ette ära otsustada juurdluse tulemust ega saa isegi kaudselt võtta seisukohta väidetava ahistamise asetleidmise kohta enne, kui on saadud haldusjuurdluse tulemused. Teisisõnu on haldusjuurdluse algatamisele omane see, et administratsioon ei võta peamiselt abitaotluses esitatud asjaolude ühepoolse kirjelduse alusel enneaegu seisukohta, sest vastupidi, ta peab seisukoha võtmisega ootama seni, kuni on lõpule viidud asjaomane juurdlus, mille peab läbi viima, kõrvutades abitaotluse esitajaks oleva ametniku või teenistuja väiteid väidetava ahistaja esitatud asjaolude versiooniga, samuti nende isikute versiooniga, kes võisid olla tunnistajaks asjaoludele, mis väidetavalt kujutasid endast väidetava ahistaja poolt personalieeskirjade artikli 12a rikkumist (vt selle kohta 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑570/16, EU:T:2017:283, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Sellega seoses tuleb ühest küljest märkida, et kui administratsioon tuvastab psühholoogilise ahistamise sellise haldusjuurdluse tulemusel, mis võib olla läbi viidud sellise teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusest eraldiseisva instantsi abil nagu registreeritud assistentide erinõuandekomitee, võib sellel juba ise olla kasulik mõju ahistamise ohvriks langenud ametniku või teenistuja paranemisele raviprotsessi käigus, ning ohver võib seda lisaks kasutada liikmesriigi kohtusse pöördumiseks, kusjuures vastava menetluse raames on personalieeskirjade artikli 24 alusel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse abistamiskohustus kehtiv ega lõpe asjaomase teenistuja teenistusaja lõpus. Teisest küljest võib haldusjuurdluse lõpule viimine vastupidi võimaldada väidetava ohvri väited ümber lükata, võimaldades nii heastada ülekohtu, mida selline süüdistus võis juhul, kui see osutub alusetuks, põhjustada isikule, keda juurdluse raames käsitati eeldatava ahistajana (vt selle kohta 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑570/16, EU:T:2017:283, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

70      Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et personalieeskirjades ei ole ette nähtud konkreetset menetlust, mida administratsioonil tuleb järgida, kui ta menetleb personalieeskirjade artikli 24 tähenduses abitaotlust, mis on esitatud personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel ja mille ese on ametniku või teenistuja väide, et teine ametnik või teenistuja või isegi institutsiooni liige on tema suhtes käitunud personalieeskirjade artiklit 12a eirates (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 65).

71      Seejärel tuleb täheldada, et haldusjuurdluse menetlus, mis on läbi viidud pärast seda, kui teenistuja või ametnik on esitanud personalieeskirjade artikli 24 tähenduses sellise abitaotluse kolmanda isiku, ametniku või teenistuja või isegi institutsiooni liikme tegevuse kohta, mis väidetavalt on psühholoogiline ahistamine personalieeskirjade artikli 12a tähenduses, on tõesti algatatud tema taotluse alusel, kuid seda ei saa pidada selle ametniku või teenistuja suhtes algatatud juurdlusmenetluseks (vt selle kohta 16. mai 2012. aasta kohtuotsus Skareby vs. komisjon, F‑42/10, EU:F:2012:64, punkt 46). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seisneb selle abitaotluse esitaja ülesanne, kes väidab, et ahistamise asjaolud on aset leidnud, nimelt peamiselt tema koostöös haldusjuurdluse nõuetekohaseks läbiviimiseks, et teha kindlaks faktilised asjaolud (26. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Koutchoumoff vs. komisjon, 224/87, EU:C:1989:38, punktid 15 ja 16; 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, T‑154/05, EU:T:2007:322, punkt 136, ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus CH vs. parlament, F‑132/14, EU:F:2015:115, punkt 87).

72      Kaitseõiguste tagamine, nagu see on ette nähtud harta artiklis 48 „Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus“, nõuab tõesti, et otsuste puhul, mis tuntavalt mõjutavad nende adressaatide huve, võimaldataks viimastel tulemuslikult esitada oma seisukoht neile süüks pandavate asjaolude kohta, mis on selliste otsuste aluseks (14. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marchiani vs. parlament, C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punkt 51), ning see hõlmab võistlevuse põhimõtte tagamist, mis läheb kaugemale õigusest olla ära kuulatud, mis on pealegi samuti tagatud ühe osana harta artiklist 41 „Õigus heale haldusele“. Kaitseõiguste tagamisele põhiõiguste harta artikli 48 tähenduses võib siiski tugineda üksnes menetluses, mis on algatatud isiku „suhtes“ ning mille tulemusena võidakse teha tema huve kahjustav akt, milles administratsioon toob esile selle isiku vastu esitatud süüdistused (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 67; vt samuti selle kohta 16. mai 2012. aasta kohtuotsus Skareby vs. komisjon, F‑42/10, EU:F:2012:64, punkt 46).

73      Sellest tuleneb, et ametisse nimetava asutuse või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse menetluses, mis viiakse läbi selleks, et teha otsus personalieeskirjade artikli 12a eiramisele tugineva abitaotluse kohta, ei saa selle taotluse esitaja tugineda harta artiklis 48 ette nähtud kaitseõiguste tagamisele kui sellisele ega selles menetluses võistlevuse põhimõtte rikkumise vormis (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 68).

74      See käib muide ka väidetava ahistaja kohta. Nimelt võib teda tõesti isiklikult süüdistada abitaotluses, mille alusel haldusjuurdlus algatati, ning ta võib juba selles etapis ennast kaitsta teda puudutavate süüdistuste eest, millega on põhjendatud tema võimalik mitmel korral ärakuulamine juurdluse raames (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 69; vt samuti selle kohta 17. septembri 2014. aasta kohtuotsus CQ vs. parlament, F‑12/13, EU:F:2014:214, punkt 147). Siiski kehtivad talle alles menetluse hilisemas etapis, kui tema suhtes tuleb alustada distsiplinaarmenetlust, antud juhul distsiplinaarnõukogu või muu analoogilise instantsi poole pöördumisega, kaitseõigused põhiõiguste harta artikli 48 tähenduses ja eelkõige võistlevuse põhimõte, kusjuures tuleb rõhutada, et personalieeskirjadega on põhimõtteliselt ette nähtud üksnes õigus olla ära kuulatud distsiplinaarmenetluse algatamisest alates ning et menetlus muutub võistlevaks alles pärast distsiplinaarnõukogu poole pöördumist (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 69; vt samuti selle kohta 19. märtsi 1998. aasta kohtupraktika Tzoanos vs. komisjon, T‑74/96, EU:T:1998:58, punkt 340).

75      Sellegipoolest peab abitaotluse esitajale andma eeldatava ohvrina menetlusõigused, mis on eraldiseisvad harta artiklis 48 ette nähtud kaitseõigustest ja mis ei ole nii ulatuslikud (16. mai 2012. aasta kohtuotsus Skareby vs. komisjon, F‑42/10, EU:F:2012:64, punkt 48, ja 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus De Loecker vs. Euroopa välisteenistus, F‑34/15, EU:F:2015:153, punkt 43) ning mis lõppkokkuvõttes on hõlmatud hea halduse põhimõttega, nagu see on nüüd ette nähtud põhiõiguste harta artikliga 41 (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 70).

76      Nimelt tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 24 tähenduses abitaotluse põhjal administratsiooni algatatud haldusjuurdluse eesmärk on täpsustada juurdluse tulemuste abil vaidlusaluseid asjaolusid, selleks et administratsioon saaks võtta selles suhtes lõpliku seisukoha, mis võimaldab tal abitaotluse rahuldamata jätta meetmeid võtmata või kui väidetavad asjaolud leiavad tõendamist ja jäävad personalieeskirjade artikli 12a kohaldamisalasse, võib-olla algatada distsiplinaarmenetluse selleks, et vajaduse korral määrata eeldatavale ahistajale distsiplinaarkaristus (vt seoses ametniku või teenistujaga 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑570/16, EU:T:2017:283, punkt 57, ja seoses institutsiooni liikmega 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus CH vs. parlament, F‑132/14, EU:F:2015:115, punkt 90).

77      Seega tuleb ühest küljest asuda seisukohale, et kui nende meetmete raames, mida administratsioon otsustab abitaotlusele vastates võtta, otsustab ta algatada distsiplinaarmenetluse personalieeskirjade artikli 86 alusel või muu analoogilise menetluse, põhjendusel et selles taotluses süüdistatud isik on eiranud personalieeskirjade artiklis 12a ette nähtud keeldu, on läbiviidav menetlus algatatud selle ametniku või teenistuja suhtes, kes on väidetav ahistaja, mistõttu viimati nimetatud isikul on kõik menetlustagatised, millega rakendatakse kaitseõigusi harta artikli 48 tähenduses ja eelkõige võistlevuse põhimõtet. Need tagatised on ametniku või teenistuja puhul ette nähtud personalieeskirjade IX lisas (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 72) ja parlamendiliikme puhul nimetatud institutsiooni kodukorra artiklis 166.

78      Teisest küljest, kui administratsioon otsustab abitaotlusele vastates, et abitaotluse põhjenduseks esitatud andmetel ei ole alust ning järelikult viidatud teod ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist personalieeskirjade artikli 12a tähenduses, on selline otsus abitaotluse esitajat kahjustav (vt selle kohta 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Combescot vs. komisjon, T‑249/04, EU:T:2007:261, punkt 32, ja 11. mai 2010. aasta kohtuotsus Nanopoulos vs. komisjon, F‑30/08, EU:F:2010:43, punkt 93) ning kahjustab teda harta artikli 41 lõike 2 punkti a tähenduses (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 73).

79      Niisiis, selleks et tagada õigus heale haldusele, peab abitaotluse esitaja harta artikli 41 lõike 2 punkti a tähenduses tingimata tulemuslikult ära kuulama enne, kui ametisse nimetav asutus või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võtab vastu abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse. See tähendab, et asjaomane isik kuulatakse eelnevalt ära nende põhjuste suhtes, mida ametisse nimetav asutus või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kavatseb taotluse rahuldamata jätmise põhjenduseks esitada (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 74).

80      Käesoleval juhul on üheselt selge, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kuulas hageja eelnevalt ära, antud juhul põhjendatud otsuse ja parlamendi personali peadirektori 24. jaanuari 2017. aasta kirja alusel enne, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võttis vastu vaidlustatud otsuse. Hageja on siiski arvamusel, et tema 10. veebruaril 2017 esitatud kirjalike seisukohtade raames teda tulemuslikult ära ei kuulatud, kuna tal ei olnud selleks registreeritud assistentide erinõuandekomitee arvamust, aruannet ega järeldusi, kuna selle komitee seisukohavõtu vorm ei olnud selles etapis tingimata ja konkreetselt teada, ega tunnistajate ärakuulamise protokolle.

81      Järelikult tuleb kindlaks teha, kas käesolevas asjas oli hageja õigusega olla ära kuulatud nõutud, et tema kasutuses oleks ka registreeritud assistentide erinõuandekomitee arvamus, mis võis olla esitatud aruande või järelduse vormis, ja selle komitee poolt läbi viidud ärakuulamiste protokollid, et hageja saaks esitada oma seisukoha teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse esitatud põhjenduste kohta, milles on viidatud põhjendatud otsusele, eesmärgiga abitaotlus rahuldamata jätta.

–       Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse kohustus edastada hagejale registreeritud assistentide erinõuandekomitee arvamus enne vaidlustatud otsuse tegemist, et tagada hageja õigus olla ära kuulatud

82      Kohtuasjas, milles seati kahtluse alla Euroopa Keskpangale (EKP) kohaldatav õigusraamistik, mitte personalieeskirjad, tegi Üldkohus otsuse, et kui administratsioon otsustab algatada haldusjuurdluse ning kui selle tulemusel koostatakse aruanne, peab selle institutsiooni teenistujale, kes on esitanud selle institutsiooni õigusraamistikule vastava terminoloogia kohaselt „kaebuse“ selleks, et anda teada asjaoludest, mis on väidetavalt hõlmatud psühholoogilise ahistamise mõistega, nagu see on määratletud EKP ametieeskirjades, andma sarnaselt süüdistatava isikuga võimaluse esitada oma seisukohad nendes ametieeskirjades ette nähtud juurdlusaruande projekti kohta enne, kui EKP administratsioon teeb otsuse kaebuse kohta, või vähemalt administratsiooni poolt arvesse võetud andmete kohta, selleks et võtta vastu otsus (vt selle kohta 23. septembri 2015. aasta kohtuotsus Cerafogli vs. EKP, T‑114/13 P, EU:T:2015:678, punkt 41).

83      Personalieeskirjade valdkonnas peab ametisse nimetav asutus või olenevalt olukorrast teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus menetlema mitte kaebust, vaid personalieeskirjade artikli 24 ja artikli 90 lõike 1 alusel esitatud abitaotlust. Sellega seoses väärib märkimist, et erinevalt EKP‑le kohaldatavatest normidest ei ole personalieeskirjades ette nähtud erimenetlust selle kohta, kuidas ametisse nimetav asutus või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus peab menetlema personalieeskirjade artikli 24 tähenduses abitaotlust, milles tuginetakse personalieeskirjade artikli 12a eiramisele, ega sätet, millega pannakse kohustus kui selline edastada sellise nõuandekomitee nagu registreeritud assistentide erinõuandekomitee arvamus või ka selle komitee poolt tunnistajate ärakuulamise protokollid abitaotluse esitajale või selles taotluses väidetava ahistajana süüdistatud isikule (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 78).

84      Sellegipoolest on otsustatud, et tingimusel, et kaitstakse süüdistavate isikute ja juurdluses tunnistusi andnud isikute huve, ei keela personalieeskirjade ükski säte edastada juurdluse lõpparuannet kolmandale isikule, kellel on õigustatud huvi sellega tutvuda, nagu see on isiku puhul, kes on esitanud personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse, väites, et on eiratud personalieeskirjade artiklit 12a. Nii on selles kontekstis rõhutatud, et autonoomia raames, mis institutsioonidel on personalieeskirjade sätete rakendamisel, on mõned institutsioonid mõnikord selle lahenduse valinud, edastades abi taotlejale juurdluse lõpparuande kas enne hagi esitamist, lisades selle aruande kaebuse kohta tehtud lõppotsusele, või esimeses kohtuastmes otsustava liidu kohtu võetud menetlust korraldava meetme täitmiseks (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Tzirani vs. komisjon, F‑46/11, EU:F:2013:115, punkt 133), nagu 17. aprilli 2018. aasta meede, mida parlament käesolevas asjas keeldus täitmast.

85      Üldkohus on siiski seisukohal, et kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus otsustab – nagu käesolevas asjas – küsida arvamust, mis võis olla esitatud aruande või järelduste vormis, nõuandekomiteelt, kellele ta on usaldanud haldusjuurdluse läbiviimise, ning abitaotluse kohta otsuse tegemisel võtab ta arvesse selle nõuandekomitee antud arvamust, kusjuures see arvamus on nõuandev ning selle võib koostada mittekonfidentsiaalsena, kui on tagatud tunnistajate anonüümsus, tuleb see arvamus abitaotluse esitajale teatavaks teha, kohaldades õigust olla ära kuulatud, ning seda isegi siis, kui registreeritud assistentidega seotud ahistamisalastes sise-eeskirjades ei ole edastamist ette nähtud (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 79).

86      Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla asjaolu, millele parlament tugineb ja mis puudutab seda, et käesolevas asjas on tegemist dokumendiga, mille koostas registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee, mitte üldine nõuandekomitee, nagu see oli 29. juuni 2018. aasta kohtuotsuse HF vs. parlament (T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393) puhul.

87      Nimelt on selge, nagu parlament rõhutab, et registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee esitab parlamendi presidendile üksnes „põhjendatud arvamuse“, kusjuures see ei ole parlamendi presidendile siduv, kui viimane omakorda võtab vastu põhjendatud otsuse, millele seejärel tugineb teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus abitaotluse kohta otsuse tegemisel. Parlament juhib sellele aspektile tähelepanu, rõhutades, et registreeritud assistentide abitaotluste puhul, mida menetletakse koos registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomiteega – vastupidi üldise nõuandekomiteega koostöös menetletavatele abitaotlustele –, sekkub parlamendi president, kellel „on ahistamise toimumise või selle puudumise kohta otsuse tegemisel ainupädevus, mis on palju rohkem piiritletud kui peasekretäri pädevus ametnike ahistamise puhul“.

88      Siiski ei saa selline kaalutlus, nagu ka parlamendi huvi kindlustada, et registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee töö on täielikult konfidentsiaalne, mille eesmärk on tagada, et kvestorid on jätkuvalt nõus osalema selles töös, riivata iga ametniku või teenistuja põhiõigust, mis on ette nähtud harta artikli 41 lõike 2 punktis a ja milleks on õigus olla tulemuslikult ära kuulatud enne, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus teeb otsuse ametniku või teenistuja esitatud abitaotluse kohta.

89      Isegi kui registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee esitatud arvamus ei ole õiguslikult siduv, kuna nii parlamendi presidendil, kui ta võtab vastu põhjendatud otsuse, kui ka teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel, kui ta tegi otsuse abitaotluse kohta, on see arvamus olemas, tuleb see samuti teha teatavaks registreeritud assistendile, et ta saaks võtta seisukoha selle sisu kohta enne, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus teeb otsuse abitaotluse kohta, tuginedes sealhulgas kaudselt sellele arvamusele. Seega oli käesolevas asjas hagejale üksnes põhjendatud otsuse kättesaadavaks tegemine hagejale ebapiisav, isegi kui parlamendi president märkis selles otsuses, et ta võttis arvesse registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee järelduste sisu.

90      Lisaks, mis puudutab ohtu, et tunnistajate, sealhulgas võimalike parlamendiliikmete isik saab teatavaks, kui hagejale avalikustatakse registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee arvamuse sisu, tuleb tõdeda, et miski ei takista sellel komiteel koostada seda arvamust, mis võib olla aruande või järelduse vormis, nii et tunnistajaid, kes tegid haldusjuurdluses koostööd, ei ole võimalik identifitseerida. Järelikult ei saa nende argumentidega nõustuda seda enam käesoleva asja kontekstis, kuna Üldkohus, kellel puudus võimalus tutvuda asjaomase dokumendiga, ei ole kursis dokumendi sisu endaga, ning ta ei saa samuti olla kindel, kas see esitati arvamuse, aruande või järelduse vormis, kuna parlament viitas sellele mitmel moel.

91      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teha järeldus, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus riivas vaidlustatud otsuses ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuses õigust olla ära kuulatud, nagu see on kaitstud harta artikliga 41, kui ta keeldus hagejale registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee arvamuse edastamisest, mis võis olla esitatud aruande või järelduste vormis, ning kuulas teda käesolevas asjas ebapiisavalt ära üksnes põhjendatud otsuse alusel, milles olid esitatud põhjendused, miks parlamendi president leidis sellele arvamusele tuginedes, et abitaotluses esitatud süüdistused on alusetud.

–       Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse kohustus edastada hagejale tunnistajate ärakuulamise protokollid enne vaidlustatud otsuse tegemist, et tagada hageja õigus olla ära kuulatud

92      Mis puudutab registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee poolt tunnistajate ärakuulamise protokolle, siis Üldkohus on arvamusel, et põhimõtteliselt selleks, et tagada töökohal igasuguse psühholoogilise või seksuaalse ahistamise keelu tõhus rakendamine, on administratsioonil lubatud ette näha võimalus tagada tunnistajatele, kes on nõus esitama oma loo vaidlusaluste asjaolude kohta väidetava ahistamise korral, et nende tunnistused jäävad konfidentsiaalseks nii väidetava ahistaja kui ka eeldatava ohvri suhtes vähemalt personalieeskirjade artikli 24 tähenduses abitaotluse käsitlemiseks läbi viidud menetluse raames (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 83).

93      Nimelt tuleb ühest küljest märkida, et kui võtta arvesse, et abitaotluse menetlemisel on üks administratsioonile seatud eesmärk taastada rahu teenistusüksuses, võib nii väidetava ahistaja kui ka eeldatava ohvri poolt tunnistuste sisuga tutvumine kahjustada seda eesmärki, uuesti õhutades võimalikku isikutevahelist vaenu teenistusüksuses ning pärssides neil isikutel, kes võiksid asjakohaseid tunnistusi anda, tulevikus seda teha (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 84).

94      Teisest küljest, kui institutsioonile antakse vabatahtlikult teavet, kuid sellega kaasneb konfidentsiaalsuse taotlus, et kaitsta teavitaja anonüümsust, on institutsioon, kes sellise teabe saamisega nõustub, kohustatud seda tingimust täitma (vt selle kohta analoogia alusel 7. novembri 1985. aasta kohtuotsus Adams vs. komisjon, 145/83, EU:C:1985:448, punkt 34). Sama aga võib olukord olla siis, kui ametnikud või teenistujad või institutsiooni liikmed nõustuvad oma tunnistusi andma, et võimaldada administratsioonil välja selgitada asjaolusid, mille kohta on abitaotlus esitatud, kuid nõuavad vastutasuks, et väidetava ahistaja ja/või eeldatava ohvri suhtes on neile tagatud anonüümsus, kusjuures tuleb rõhutada, et isegi kui nende osavõtt on personalieeskirjade seisukohalt soovitatav, ei ole nad tingimata kohustatud juurdlusele oma tunnistuste andmisega kaasa aitama (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 85).

95      Kui administratsioon otsustab algatada distsiplinaarmenetluse väidetava ahistaja suhtes, peab ametisse nimetav asutus või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus asjaomasele isikule edastama kõik dokumendid, mida ta distsiplinaarnõukogule hindamiseks soovib esitada, kusjuures viimane peab vajaduse korral uuesti ära kuulama etteheidetud asjaolude tunnistajaks olnud isikud (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 86). Sama arutluskäik kehtib analoogia alusel sellise institutsiooni nagu parlament liikmetele, kelle suhtes on algatatud selline erimenetlus nagu institutsiooni kodukorra artiklis 166 ette nähtud menetlus.

96      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei rikkunud õigust olla ära kuulatud, nagu see on tagatud harta artikliga 41, kui ta käesolevas asjas keeldus hagejale tunnistajate ärakuulamise protokollide edastamisest kohtueelses staadiumis.

–       Selle tagajärjed, et on rikutud õigust olla ära kuulatud, mis tuleneb registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee arvamuse edastamata jätmisest kohtueelses staadiumis

97      Mis puudutab registreeritud assistentidega seotud erinõuandekomitee arvamuse kohtueelses staadiumis hagejale kättesaadavaks tegemata jätmise tagajärgi, siis tasub märkida, et kohtupraktikast tuleneb, et isegi juhul, kui õigust olla ära kuulatud on rikutud, on väitega nõustumiseks veel vaja, et kui seda rikkumist ei oleks olnud, oleks menetlus võinud lõppeda teistsuguse tulemusega (vt selle kohta 14. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Dalli vs. komisjon, C‑394/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:262, punkt 41; vt samuti selle kohta 6. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, T‑246/04 ja T‑71/05, EU:T:2007:34, punkt 149, ja 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑584/16, EU:T:2017:282, punkt 157).

98      Selleks et seda küsimust saaks analüüsida, oleks olnud vaja, et nii hageja kui ka Üldkohtu kasutuses olnuks registreeritud assistentide erinõuandekomitee arvamus, mis võis olla esitatud aruande või järelduse vormis ja vajaduse korral mittekonfidentsiaalses versioonis, ühest küljest selleks, et hageja oleks saanud esile tuua, milliseid argumente ta oleks saanud esitada kohtueelses etapis, kui see dokument oleks tema kasutuses olnud, ning teisest küljest selleks, et Üldkohus oleks saanud hinnata, kas see oleks võimaldanud erineva järelduse tegemist teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt abitaotluse menetlemisel.

99      Parlamendi keeldumine selle arvamuse, mis võis olla esitatud aruande või järelduste vormis – nagu ka tunnistajate ärakuulamise protokollide – edastamisest, samas kui viimati nimetatud protokollide edastamist kohtumenetluse etapis on peetud õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele osaks (vt selle kohta 23. septembri 2015. aasta kohtuotsus Cerafogli vs. EKP, T‑114/13 P, EU:T:2015:678, punktid 42–49), toob kaasa selle, et Üldkohtul ei ole võimalik teostada kohtulikku kontrolli, mis on tema pädevusse antud ELTL artikliga 270 ja personalieeskirjadega (vt selle kohta 10. juuni 1980. aasta kohtuotsus M. vs. komisjon, 155/78, EU:C:1980:150, punkt 20).

100    Kuna ei EL toimimise lepingus, Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras ei ole ette nähtud võimalust määrata karistust, kui ei täideta kohtumäärust, mis on tehtud kodukorra artikli 92 alusel ja mis puudutab sellist menetlustoimingut nagu 18. mai 2018. aasta menetlustoiming, siis ainus võimalik viis reageerida kostja keeldumisele, mis pealegi rikub ELL artikli 13 lõikes 2 ette nähtud lojaalse koostöö kohustust, on see, et Üldkohus teeb keeldumisest järeldused kohtuvaidluse lahendis (12. mai 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Meierhofer, T‑560/08 P, EU:T:2010:192, punkt 73).

101    Selles küsimuses ei saa parlament õigustada 18. mai 2018. aasta määruse raames Üldkohtule taotletud dokumentide edastamisest keeldumist ettekäändega, et sarnaselt sellele, mida Üldkohus leidis 29. juuni 2018. aasta kohtuotsuses HF vs. parlament (T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punktid 83–86), peab ta kaitsma nende isikute, sealhulgas institutsiooni liikmete anonüümsust, kes nõustusid oma tunnistuste andmisega, kusjuures selline kaitsmine peab tingimata toimuma registreeritud assistentide erinõuandekomitee töö absoluutse konfidentsiaalsuse säilitamise kaudu ning see töö peab tema arvates jääma täielikult salastatuks.

102    Parlament võib nimelt sellistele kaalutlustele tõesti tugineda kodukorra artikli 103 alusel, mis puudutab konfidentsiaalsete andmete ja dokumentide käsitlemist.

103    Õigus tugineda Üldkohtus kodukorra artiklile 103 ei vabasta parlamenti siiski oma kohustusest ELL artikli 13 lõikes 2 viidatud lojaalse koostöö põhimõtte nimel täita 18. mai 2018. aasta kohtumääruse korraldusi, mis on ELTL artikli 280 alusel täitmisele pööratavad.

104    Konkreetselt tuleb märkida, et vastupidi parlamendi väidetule peab Üldkohus, mitte vaidluse pooled hindama nende dokumentide konfidentsiaalsust, mille esitamist on nõutud kodukorra artikli 92 lõike 3 alusel, ning vajaduse korral hindama, kas juhul, kui liidu kohus on võib-olla tunnistanud nende konfidentsiaalsust, oleks tunnistajate identiteedi kaitsmiseks vaja need sellisena hagejale edastamata jätta ja nõuda hoopis kostjalt, et ta esitaks kas mittekonfidentsiaalse versiooni, millest on välja jäetud tunnistajate nimed ja andmed, mis võimaldavad erinevate tunnistajate isiku ilma põhjendatud kahtluseta kindlaks teha (vt sellise menetlustoimingu kohta 29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 44), või nende dokumentide mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte.

105    Pealegi, mis puudutab viimati nimetatud võimalust, siis see oleks Üldkohtule andnud vajaduse korral võimaluse vastata parlamendi murele seoses asjaoluga, et võttes arvesse väidetud asjaolude olemust, ei oleks nende dokumentide anonüümseks tehtud versioon olnud piisav kaitse, kuna tema arvates oleks tunnistajate identiteedi võinud lihtsalt tuletada esitatud asjaoludest või tehtud avaldustest.

106    Igal juhul mis puudutab parlamendi kriitikat Üldkohtu praktika kohta kohtuasjas, milles tehti 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Curto vs. parlament (T‑275/17, EU:T:2018:479), ja menetluses olevas kohtuasjas QH vs. parlament (T‑748/16), siis piisab, kui tõdeda, et seda tüüpi otsust ei saa pidada ebaharilikuks, kuna Üldkohus piirdus oma kodukorra sätete, eriti kodukorra artikli 103 kohaldamisega (Euroopa Kohtu asepresidendi 5. juuli 2018. aasta määrus Müller jt vs. QH, C‑187/18 P(I), ei avaldata, EU:C:2018:543, punkt 41).

107    Järelikult ilma, et oleks rohkem vaja analüüsida esimest ja teist väidet, tuleb vaidlustatud otsus tühistada, kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus rikkus hageja õigust olla tulemuslikult ära kuulatud enne, kui nimetatud asutus lükkas tagasi tema abitaotluse.

 Kahju hüvitamise nõuded

108    Kahju hüvitamise nõuete põhjendamiseks väidab hageja, et parlamenti tuleb ühest küljest karistada kahe tühistamisväite raames esile toodud rikkumiste eest ja teisest küljest vigade eest, mida tegid registreeritud assistentide erinõuandekomitee ja seejärel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, ning eelkõige asjaolu eest, et see komitee keeldus talle õigusvastaselt andmast õigust kasutada nõustaja abi tema 28. jaanuari 2015. aasta ärakuulamisel; asjaolu eest, et on ebavõrdne, et institutsiooni arstil on komitees üksnes vaatleja roll, ja asjaolu eest, et administratsiooni esindaja osalemine registreeritud assistentide erinõuandekomitees eirab erapooletuse põhimõtet. Nende asjaolude tõttu oli menetlus käesolevas asjas ebavõrdne, erapoolik ja läbipaistmatu.

109    Hageja heidab parlamendile veel ette, et ta eiras mõistlikku aega, kuna abitaotluse läbivaatamise menetlus kestis enam kui kaks aastat ja kolm kuud alates tema ärakuulamisest registreeritud assistentide erinõuandekomitees kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevani. Selles suhtes tunnistas parlament kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et tal ei ole objektiivset põhjendust selle ärakuulamise ja põhjendatud otsuse vahelise aja kohta. Hageja aga väidab, et ta pidi veel ootama täiendavad seitse kuud pärast põhjendatud otsuse vastuvõtmist, kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus palus tal esitada oma seisukohad, ja lisaks ei olnud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse selline samm iseeneslik, vaid tehtud vastuseks tema arupärimisele.

110    Hageja nõuab niisiis mittevaralise kahju hüvitamist kolmes osas, millest esimene puudutab kahju, mis on seotud ebakindluse, õiguskindlusetuse ja kartuse, et teda ei ole koheldud võrdselt, õhkkonnaga ja mille suurus on 5000 eurot; teiseks kahju, mis on seotud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse aeglusega abitaotluse menetlemisel ja mille suurus on 13 500 eurot, ja kolmandaks kahju, mis on seotud kahe tühistamisnõude esemeks olevate rikkumistega ja mille suurus tuleb kindlaks määrata ex æquo et bono summas 50 000 eurot, sealhulgas tema raskus mõista abitaotluse rahuldamata jätmise põhjendusi ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse suhtumist, mis ei jäta hagejale tema abistamiskohustust arvestades muljet, et ta püüab hagejat tegelikult kaitsta.

111    Parlament palub jätta kahju hüvitamise nõuded rahuldamata.

112    Mis puudutab hageja soovi, et temaga oleks registreeritud assistentide erinõuandekomitees tema ärakuulamisel kaasas tema nõustaja, siis parlament väidab, et hageja roll haldusjuurdluse menetluses on asjaoludest oma versiooni esitamine selleks, et sellel komiteel oleks võimalik teha kindlaks, kas need asjaolud kujutavad endast psühholoogilist ahistamist, mitte alustada süüdistavat menetlust väidetava ahistaja suhtes. Tegelikult oleks registreeritud assistentide erinõuandekomitees süüdistaja rollis registreeritud assistent ja parlamendi liige, vastupidi, olukorras, kus ta peab ennast kaitsma. Seega, võttes arvesse, et psühholoogilise ahistamise väidetaval ohvril on süüdistava isikuga võrreldes piiratumad menetlusõigused, siis ei ole hagejal alust nõuda oma advokaadi abi registreeritud assistentide erinõuandekomitees ärakuulamisel. Sellega seoses ei ole tähtsust asjaolul, et registreeritud assistentidega seotud ahistamisalaseid sise-eeskirju muudeti alles 6. juulil 2015 nii, et väidetav ohver tuleb ära kuulata üksi, kuna ühest küljest kujutas see muudatus endast lihtsalt varasema praktika kodifitseerimist, ja teisest küljest on 16. detsembri 1976. aasta otsusest Perinciolo vs. nõukogu (124/75, EU:C:1976:186, punktid 35–37) tuleneva kohtupraktika kohaselt ametnikul või teenistujal alust nõuda advokaadi abi haldusmenetluses üksnes tingimusel, et kehtivates õigusnormides on see sõnaselgelt ette nähtud. Mis puudutab parlamendi õigusnõuniku kohalolekut hageja ärakuulamisel, siis sellel ei olnud mingeid tagajärgi, kuna õigusnõunik oli üksnes vaatleja staatuses. Lisaks oli tema kohalolek põhjendatud, selleks et tagada haldusjuurdluse läbiviimine nii, et see oleks kooskõlas personalieeskirjadealase õigusega. Seevastu ei olnud tema kohalolek mõeldud X‑i huvide kaitseks hageja vastu, kuna igal juhul ei ole registreeritud assistentide erinõuandekomitee menetlus kohtumenetlus.

113    Mis puudutab menetluse kestust, siis parlament rõhutab, et 16 kuu jooksul, millele hageja viitab, toimus seitse registreeritud assistentide erinõuandekomitee koosolekut, kuulati ära mitu tunnistajat ning uuriti väidetavaid asjaolusid, mis seda kestust põhjendab. Parlament märgib selles suhtes, et komitee esitas lõpparuande 7. aprillil 2016, ja kinnitab, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt kaebuse vastuses määratud hüvitis puudutas üksnes seitsmekuulist ajavahemikku, mis jäi põhjendatud otsuse ja vaidlustatud otsuse vahele. Igal juhul rõhutab parlament, et tal oli vaja aega, et luua struktuur, mis on võimeline tõhusalt lahendama ahistamisjuhtumeid, mis on süükspandavad selle institutsiooni liikmetele.

114    Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab sellise õigusvastase otsuse nagu vaidlustatud otsus tühistamine iseendast adekvaatset ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada. See ei ole aga nii, kui hageja tõendab, et talle tekitati mittevaralist kahju, mis ei ole tühistamist õigustava rikkumisega seotud ja mida see tühistamine täies ulatuses ei hüvita (vt selle kohta 6. juuni 2006. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 131, ja 16. mai 2017. aasta kohtuotsus CW vs. parlament, T‑742/16 RENV, ei avaldata, EU:T:2017:338, punkt 64).

115    Seega, mis puudutab kahju hüvitamise nõuet, mis on seotud esimese väite esemeks olevate rikkumistega, siis peaks vaidlustatud otsuse tühistamine põhimõtteliselt endast kujutama adekvaatset ja piisavat hüvitist hageja mittevaralise kahju eest, mis tuleneb Üldkohtu tuvastatud rikkumisest. Siiski võib teatud eriasjaoludel, nagu neid on tunnistatud 7. veebruari 1990. aasta kohtuotsuse Culin vs. komisjon (C‑343/87, EU:C:1990:49) punktides 26–29, ebaõigluse tunne ja ärevus, mida tekitab isikule kohustus läbida kohtueelne, seejärel kohtumenetlus, et tema õigusi tunnistataks, kujutada endast kahju, mis on eraldiseisev rikkumisest, mis juba hüvitati vaidlustatud akti tühistamisega (vt selle kohta 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus CC vs. parlament, T‑457/13 P, EU:T:2015:240, punktid 49–52). Käesolevas asjas tuleb aga tunnistada, et esinevad eriasjaolud osas, mis puudutab parlamendi keeldumist Üldkohtu menetlustoimingu tegemisest, kuna kostja suhtumine takistas Üldkohtul teostamast täielikult kohtulikku kontrolli ja tugevdas hagejas ebaõigluse ja abituse tunnet, mis kujutab endast mittevaralist kahju, mis ei saanud adekvaatselt ja piisavalt hüvitatud vaidlustatud otsuse esimese väite põhjal tühistamisega.

116    Mis puudutab kahju hüvitamise nõudeid teise väite raames esitatud rikkumistega seoses, siis need on ennetavad, kuna hetkel ei saa Üldkohus teha otsust selle väite põhjenduseks esitatud argumentide kohta, kuna käesoleva kohtuotsuse täitmisel on teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse kohustus kuulata hageja tulemuslikult ära ja vajaduse korral teha uus otsus abitaotluse kohta.

117    Mis puudutab asjaolu, et hagejal ei lubatud saada registreeritud assistentide erinõuandekomitee ärakuulamisel abi oma nõustajalt, siis tuleb tõdeda, et parlamendis kehtivate normide kohaselt ei ole sellist õigust ette nähtud. Igal juhul tuleb märkida, nagu on esile toodud eespool punktides 71–73, et selle komitee poolt ärakuulamine ei toimu võistlevas menetluses, mis on algatatud isiku vastu, kes palub abi personalieeskirjade artikli 24 alusel. Järelikult kui isegi ei ole välistatud, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus otsustab ette näha, et haldusjuurdluse raames ärakuulatavat isikut võib abistada kolleeg, personali esindaja või ka nõustaja, ei saa hageja tugineda võrdse kohtlemise põhimõttele või hea halduse põhimõttele selleks, et sundida teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutust ette nägema sellist õigust seoses registreeritud assistentide erinõuandekomitee korraldatud ärakuulamistega. Lisaks ei selgu, et X‑il oleks olnud õigus nõustaja abile, kui teda ära kuulati. Mis puudutab asjaolu, et parlamendi õigusnõunik sai osaleda registreeritud assistentide erinõuandekomitee töös, sealhulgas ärakuulamistel vaatlejana, siis see selle instantsi tööd ei mõjuta.

118    Mis puudutab registreeritud assistentide erinõuandekomitee koosseisu, siis seoses üldise nõuandekomiteega on otsustatud, et ehkki administratsiooni ja töötajate esinduse nimetatud liikmete vahel ei ole nähtud ette sama tasakaalu, kujutavad nõuandekomitees institutsiooni arsti osalemine, asjaolu, et nõuandekomitee „töötab täiesti autonoomselt, sõltumatult ja konfidentsiaalselt“, ja arutelude kollegiaalsus endast piisavaid selle arvamuse erapooletuse ja objektiivsuse tagatisi, mille nõuandekomitee peab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse tarvis koostama ja vastu võtma (29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑218/17, edasi kaevatud, EU:T:2018:393, punkt 103; vt samuti selle kohta analoogia alusel 30. mai 2002. aasta kohtuotsus Onidi vs. komisjon, T‑197/00, EU:T:2002:135, punkt 132, ja 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsus AX vs. EKP, F‑73/13, EU:F:2015:9, punkt 150).

119    Neid kaalutlusi saab mutatis mutandis kohaldada ka registreeritud assistentide erinõuandekomiteele. Nii ei saa hageja nõuda institutsiooni arstile rohkema hääleõigusega rolli, samuti nagu ta ei saa teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele ette heita, et seda esindas selles komitees üldise nõuandekomitee esimees.

120    Mis puudutab abitaotluse läbivaatamise menetluse kestust, siis tuleb tõdeda, et personalieeskirjades ei ole seda tüüpi taotluse läbivaatamiseks ette nähtud erimenetlust, sealhulgas juhul, kui selline taotlus käsitleb personalieeskirjade artikli 12a väidetavat rikkumist, ega eritähtaegu. Sama käib registreeritud assistentidega seotud ahistamisalaste sise-eeskirjade kohta, isegi kui neis on ette nähtud etappe, mis nõuavad registreeritud assistentide erinõuandekomitee ja parlamendi presidendi sekkumist. Niisiis on teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus selles valdkonnas kohustatud järgima mõistliku aja põhimõtet (vt selle kohta 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑570/16, EU:T:2017:283, punktid 59 ja 62) ja järelikult peab asjaomane liidu institutsioon või organ haldusjuurdluse läbivaatamisel ja järgneva abitaotluse menetlemisel järgima seda, et iga akt võetakse vastu mõistliku aja jooksul pärast sellele eelnenud akti (13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Curto vs. parlament, T‑275/17, EU:T:2018:479, punkt 101). Lisaks tuleb märkida, et selleks et hinnata selle aja mõistlikkust, mille jooksul toimus haldusjuurdlus ja abitaotluse menetlemine, tuleb võtta arvesse vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, asja keerukust ja asjaomaste poolte käitumist (vt selle kohta analoogia alusel 10. juuni 2016. aasta kohtuotsus HI vs. komisjon, F‑133/15, EU:F:2016:127, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika).

121    Käesoleval juhul tõdeb Üldkohus, et üldiselt kulus registreeritud assistentide erinõuandekomiteel enam kui 14 kuud oma juurdluse lõpetamiseks ajavahemikul, mis jääb 28. jaanuaril 2015 hageja ärakuulamise ja 7. aprillil 2016 oma töö lõpetamise vahele. Pealegi jäi 6. oktoobril 2015 kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑132/14, EU:F:2015:115) kuulutamisest enam kui seitse kuud selle ajani, mil parlamendi president võttis pärast registreeritud assistentide erinõuandekomitee järeldustega tutvumist 18. mail 2016 vastu põhjendatud otsuse. Lisaks pidi hageja veel ootama ligikaudu kaheksa kuud enne, kui tal lõpuks paluti tema enda taotlusel esitada seisukohad põhjendatud otsuse kohta, enne seda, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tegi omakorda otsuse abitaotluse kohta.

122    Lisaks tuleb märkida, et kuna parlament keeldus Üldkohtu menetlustoimingut tegemast, ei olnud Üldkohtul võimalik mõista, millisel moel toimus registreeritud assistentide erinõuandekomitee töö, eelkõige selles osas, mitu koosolekut ja ärakuulamist toimus, ning milline oli nende järelduste ulatus, mis tuli selle komitee poolt kollegiaalselt koostada ja vastu võtta. Nimelt kuna käegakatsutavad tõendid puuduvad, ei saa Üldkohus selles suhtes tugineda üksnes parlamendi väidetele.

123    Lõpuks mis puudutab raskusi, millele parlament viitab sellise menetluse kavandamisel, milles vaadatakse läbi registreeritud assistendi esitatud abitaotlus, mis puudutab selle institutsiooni liikmeid, siis parlament ei saa tulemuslikult tugineda sellistele raskustele, et vabaneda oma kohustusest nii harta artikli 31 alusel (vt selle kohta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Curto vs. parlament, T‑275/17, EU:T:2018:479, punkt 85), ega ka personalieeskirjade artiklite 12a ja 24 alusel (vt analoogia alusel 5. veebruari 2016. aasta kohtuotsus GV vs. Euroopa välisteenistus, F‑137/14, EU:F:2016:14, punkt 77), et tagada oma ametnikele ja teenistujatele töötingimused, mis on nende tervise, ohutuse ja väärikuse kohased, ning järelikult teha neile õigel ajal kättesaadavaks menetlused, mis võimaldavad tagada, et nende töötingimused vastavad neile nõuetele. Kuna personalieeskirjade artikkel 12a jõustus 1. mail 2004 ja kohtuotsus CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) tehti 12. detsembril 2013, ei saa parlament mõistlikult väita, et tal oli vaja nii mitu aastat sellise instantsi nagu registreeritud assistentide erinõuandekomitee kavandamiseks ja sisseseadmiseks. Lisaks loodi see komitee 14. aprillil 2014 ja ta andis oma arvamuse üksnes 14 kuud pärast hageja, X‑i ja CN‑i ärakuulamist.

124    Seega saab Üldkohus üksnes tõdeda, et abitaotluse menetlemise kestus oli suhteliselt pikk, millele ei ole tegelikku õigustust, ning et pealegi nõustus parlamendi peasekretär osaliselt sellega kaebuse rahuldamata jätmise otsuses. Järelikult võttes arvesse, kui eriline tähtsus on sellel menetlusel eeldatavale ohvrile, ja samuti teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse viivitamist selle menetluse läbiviimisega, saab Üldkohus üksnes tuvastada mõistliku aja põhimõtte rikkumise.

125    Arvestades neid asjaolusid, millega tekitati hagejale mittevaraline kahju, millest teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oli selles etapis hüvitanud üksnes 1500 eurot, ja asjaolu, millele hageja tugines oma 10. juuli 2018. aasta seisukohtades, et parlamendi keeldumine Üldkohtu menetlustoimingu tegemisest suurendas seda mittevaralist kahju, leiab Üldkohus, hinnates hagejale tekitatud kogu mittevaralist kahju ex æquo et bono, et 8500 eurot on sobiv hüvitis mittevaralise kahju selle osas eest, mis on eraldiseisev esimese väite raames tuvastatud rikkumisest ning mida ei ole adekvaatselt ja täielikult hüvitatud vaidlustatud otsuse tühistamisega.

 Kohtukulud

126    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

127    Kuna parlament on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema kanda ning mõista temalt välja hageja kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Parlamendi 20. märtsi 2017. aasta otsus, millega institutsiooni teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis rahuldamata 22. detsembril 2011 CH esitatud abitaotluse.

2.      Mõista parlamendilt CH‑le tekitatud mittevaralise kahju eest välja 8500 eurot.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Mõista kohtukulud välja parlamendilt.

Pelikánová Nihoul Svenningsen

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. detsembril 2018 Luxembourgis.

kohtusekretär koja president

E. Coulon

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.