KOHTUJURISTI ETTEPANEK
EVGENI TANCHEV
esitatud 20. juunil 2019(1)
Kohtuasi C‑192/18
Euroopa Komisjon
versus
Poola Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohane tulemuslik õiguskaitse – Kohtute sõltumatus ja erapooletus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklil 47 põhineva etteheite vastuvõetamatus – ELTL artikli 157 – Direktiivi 2006/54/EÜ artikli 5 punkt a ja artikli 9 lõike 1 punkt f – Erineva teenistusvanuse ülemmäära kehtestamine üldkohtute ja Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) mees- ja naissoost kohtunikele ja prokuröridele – Üldkohtute kohtunike teenistusvanuse ülemmäära langetamine koos justiitsministrile kaalutlusõiguse andmisega pikendada konkreetse kohtuniku ametiaega
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas asjas on komisjon vastavalt ELTL artiklile 258 algatanud Poola Vabariigi vastu rikkumismenetluse kahel alusel. Esiteks väidab komisjon, et kehtestades 12. juuli 2017. aasta seaduse, millega muudetakse üldkohtute korralduse seadust ja teatavaid muid seadusi (Ustawa o zmianie ustawy – Prawo o ustroju sądów powszechnych oraz niektórych innych ustaw z dnia 12 lipca 2017 r(2)) (edaspidi „2017. aasta juuli muutmisseadus“), artikli 13 punktidega 1–3 üldkohtute kohtunike, prokuröride ja Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kohtunike teenistusvanuse ülemmääraks 60 aastat naiste puhul ja 65 aastat meeste puhul, kui see varem oli mõlema soo puhul 67 aastat, on Poola rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklist 157 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja tööga seotud küsimustes)(3) artikli 5 punktist a ja artikli 9 lõike 1 punktist f.
2. Teiseks väidab komisjon, et Poola on jätnud täitmata Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 koostoimes tulenevad kohustused sellega, et ta langetas 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikli 13 punktiga 1 üldkohtute kohtunike teenistusvanuse ülemmäära, andes samal ajal justiitsministrile kaalutlusõiguse pikendada individuaalselt üldkohtunike ametiaega sama seaduse artikli 1 lõike 26 punktide b ja c alusel.
3. Esimene komisjoni etteheide on uus selles mõttes, et Poola 2017. aasta kohtunike pensionieeskirjade reformi käsitlevates kohtuasjades ei ole Euroopa Kohus veel soolist diskrimineerimist arutanud(4), kusjuures see reform on äratanud palju rahvusvahelist kriitikat(5). Siiski, nagu ma olen märkinud oma ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus) (C‑619/18)(6), on 2017. aasta reformid sisuks ELL artikli 7 lõike 1 kohasele komisjoni põhjendatud ettepanekule, mis käsitleb õigusriigi olukorda Poolas(7).
4. Mis puudutab teist etteheidet, siis niivõrd kui see käsitleb komisjoni õigust tugineda rikkumismenetluses harta artiklile 47 ning tulemusliku õiguskaitse reegli sisu ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, siis olen seda küsimust üksikasjalikult kaalunud oma 11. aprilli 2019. aasta ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus) (C‑619/18).(8) Ettepanekus olin ma seisukohal, et kui liikmesriik ei kohalda liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 alusel, ei saa komisjon ELTL artikli 258 alusel hagi esitamiseks rajada oma etteheidet harta artiklile 47.
5. Seetõttu, arvestades teist etteheidet, keskendun siin analüüsis peamiselt sellele, kas vaidlusalune reegel rikub ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, kuna see säte on ELL artikli 2 alusel õigusriigi põhimõtte järgimise konkreetne väljendus.(9) Ma täpsustan samuti need õiguse allikad, millest tuleb selle otsustuse tegemisel lähtuda: need on allikad, mis on ELL artikli 19 lõike 1 teisel lõigul ühised sätetega, milles määratakse kindlaks, millise sisuga on harta artiklist 47 tulenev õigus asja arutamisele „sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus“. Nagu ma märgin allpool VI peatüki jaotises C, moodustavad ühised allikad nende kahe sätte vahel põhiseadusliku silla, nii et nende kahe sätte alusel välja töötatud kohtupraktika lõikub paratamatult.(10)
6. Lisaks analüüsin ma samas jaotises ELL artikli 19 lõike 1 ja harta artikli 47 vahelisi erisusi, iseäranis ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu rikkumise künnist, mis tuleb ületada, enne kui saab väita, et tegemist on liidu õiguse eraldiseisva, hartast sõltumatu rikkumisega kohtunike ametist tagandamatuse ja sõltumatuse järgimisel.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
7. ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik sätestab:
„Liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades.“
8. ELTL artikli 157 lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud:
„1. Iga liikmesriik tagab meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise.
2. Käesolevas artiklis mõistetakse tasu all harilikku põhi- või miinimumpalka või mõnd muud tasumoodust kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.
Võrdne tasu ilma soolise diskrimineerimiseta tähendab, et:
a) ühe ja sama tükitööna tehtava töö eest arvestatakse tasu ühe ja sama mõõtühiku alusel;
b) ajatöö eest ühel ja samal töökohal on ühesugune tasu.
[…]
4. Pidades silmas meeste ja naiste täieliku ja tegeliku võrdõiguslikkuse tagamist tööasjus, ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist oma kutsealal ja ära hoida või heastada halvemusi tööalases karjääris.“
9. 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas)(11) artikli 7 lõike 1 punktis a on sätestatud:
„1. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust selle reguleerimisalast välja arvata:
a) pensioniea kindlaksmääramine vanaduspensioni ja väljateenitud pensioni määramiseks ja selle võimalikud mõjud teistele hüvitistele“.
10. Direktiivi 2006/54 artiklis 3 „Positiivne meede“ on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad säilitada ja võtta meetmeid asutamislepingu artikli 141 lõike 4 tähenduses, selleks et tegelikkuses tagada meeste ja naiste vaheline täielik võrdõiguslikkus tööelus.“
11. Direktiivi 2006/54 artikkel 5 „Diskrimineerimise keeld“ on sõnastatud järgmiselt:
„Ilma et see piiraks artikli 4 kohaldamist, välistatakse otsene või kaudne sooline diskrimineerimine kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides ning eelkõige siis, kui kõne all on järgmine:
a) kõnealuste skeemide ulatus ja neile ligipääsu tingimused;
[…]“.
12. Direktiivi 2006/54 artikli 9 lõike 1 punktis f on sätestatud:
„1. Võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus on sätted, mis lähtuvad kas otseselt või kaudselt soolisest kuuluvusest, selleks et:
[…]
f) kinnitada erinev pensioniiga“.
B. Poola õigus
13. Komisjoni etteheide puudutab 2017. aasta juuli muutmisseadust. Selle muutmisseaduse käesolevas asjas asjakohased sätted on artikli 1 lõike 26 punktid b ja c ning artikli 13 punktid 1–3, mis puudutavad kolme alljärgnevalt käsitletavat seadust.
1. Üldkohtute seadus
14. 27. juuli 2001. aasta üldkohtute korralduse seaduse (edaspidi „üldkohtute seadus“) artikli 69 lõike 1 kohaselt oli kohtunike tavaline teenistusvanuse ülemmäär(12) nii meestel kui naistel 67 aastat. Seda võis tõsta kohtuniku poolt justiitsministrile esitatava kirjaliku taotluse ja head tervist tõendava tervisetõendi alusel. Asjaomast sätet muudeti 16. novembril 2016(13) ning teenistusvanuse ülemmäära langetati nii meeste kui naiste puhul 65 aastale, mida võis lühiajaliselt tõsta kohtuniku poolt samale ministrile esitatava kirjaliku taotluse ja sama tervisetõendi alusel. See muudatus pidi jõustuma 1. oktoobril 2017.
15. Ent 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikliga 13 muudeti teenistusvanuse ülemmäära reguleerivaid sätteid veel kord ning määrati selleks naistel 60 aastat ja meestel 65 aastat. Vastavalt 2017. aasta juuli muutmisseadusele jõustus see säte 1. oktoobril 2017.
16. Üldkohtute seaduse artikli 69 lõige 1 jõustus 2017. aasta juuli muutmisseadusega muudetud redaktsioonis(14) 1. oktoobril 2017 ja selles on sätestatud:
„Naissoost kohtunik jääb pensionile 60-aastaseks saamisel ja meessoost kohtunik 65-aastaseks saamisel, kui ta ei esita hiljemalt kuus kuud ja kõige varem 12 kuud enne sellesse ikka jõudmist justiitsministrile taotlust jätkata oma ametikohal, esitades ühtlasi tõendi, mis on välja antud vastavalt kohtuniku ametikohale kandideerija suhtes kehtivatele eeskirjadele ning milles kinnitatakse, et tema tervis ei takista kohtuniku ametiülesannete täitmist.“
17. Samuti lisati 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikli 1 lõike 26 punktidega b ja c üldkohtute seaduse artiklile 69 uus lõige 1b ning muudeti artikli 69 lõike 3 sõnastust. Artikli 69 lõikes 1b on sätestatud:
„Justiitsminister võib anda kohtunikule nõusoleku tema ametikohal jätkamiseks, võttes arvesse üldkohtute töötajate ratsionaalset kasutamist ja konkreetsete kohtute töökoormusest tulenevaid vajadusi. Kui oma ametikohal jätkavat kohtunikku puudutav menetlus ei ole veel lõppenud ajal, mil ta jõuab §-s 1 nimetatud ikka, jääb kohtunik ametisse kuni selle menetluse lõpuni […].“
18. Artikli 69 lõikes 3 on pärast muudatusi sätestatud:
„Kui justiitsminister annab artikli 69 lõikes 1b osutatud nõusoleku, võib kohtunik oma ametikohal jätkata seni, kuni ta saab 70-aastaseks. Selline kohtunik võib jääda pensionile kolmekuulise etteteatamisega, esitades justiitsministrile sellekohase avalduse. Etteteatamisaega pikendatakse väljateenitud korralise puhkuse võrra, mida ei ole kasutatud enne etteteatamisaja lõppu. Kohtuniku taotlusel võib justiitsminister anda nõusoleku kohtuniku pensionile minekuks enne etteteatamistähtaja lõppu.“
19. Kohtunike tasustamise kohta on üldkohtute seaduse artiklis 91 sätestatud:
„(1) Võrdväärsetel ametikohtadel töötavate kohtunike töötasu diferentseeritakse vastavalt staažile või täidetavatele ülesannetele […]
(2) Kohtuniku põhipalk esitatakse palgaastmetena, mille tase määratakse kindlaks kordajate abil ja mille alusel määratakse kindlaks §-s 1c nimetatud põhipalk. Konkreetsete kohtu ametikohtade põhipalga astmed ning konkreetsetel palgaastmetel asuvate kohtunike põhipalga määramiseks kasutatavad kordajad on esitatud käesoleva seaduse lisas […]
(7) Lisaks makstakse kohtunikele alates kuuendast tööaastast staažitasu, mille suurus on 5% põhipalgast ning mida suurendatakse igal aastal 1% võrra kuni see jõuab 20%ni põhipalgast.
[…]“.
20. Üldkohtute seaduse artikli 91a lõikes 2 on sätestatud:
„(2) Kui kohtunik töötas enne teenistusse asumist muul sellisel ametikohal kohtus või prokuratuuris, mis on võrdsustatav kohtuniku ametikohaga, on tal oma uuel ametikohal õigus saada põhipalka, mille palgaaste ei ole madalam kui see, mis tal oli õigus saada oma varasemal ametikohal.“
21. Üldkohtute seaduse artikli 91a lõikes 3 on sätestatud:
„(3) Kohtuniku põhipalk tõuseb järgmisele kõrgeimale palgaastmele pärast viieaastast teenistust vastaval kohtuniku ametikohal.“
22. Üldkohtute seadus artikli 100 lõigetes 1, 2, 4a ja 4b on 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikliga 13 muudetud kujul sätestatud:
(1) Kohtunikul, kes saadetakse pensionile kohtusüsteemi muutumise tõttu või kohtute tööpiirkondade muutumise tõttu, on õigus tema viimasel ametikohal makstud tasuga võrdsele hüvitisele naiste puhul kuni 60-aastaseks saamiseni ja meeste puhul kuni 65-aastaseks saamiseni.
(2) Kohtunikul, kes on jäänud pensionile või kes on saadetud pensionile vanuse, haiguse või töövõime vähenemise tõttu, on õigus hüvitisele, mille suurus on 75% tema poolt viimasel ametikohal teenitud põhipalgast koos staažilisaga.
[…]
(4a) Lõikes 1 nimetatud olukorras makstakse ühekordne hüvitis pensionile jäänud naiskohtunikule 60-aastaseks saamisel ja pensionile jäänud meeskohtunikule 65‑aastaseks saamisel.
(4b) Kohtunikul, kes on naasnud oma senisele või võrdväärsele ametikohale vastavalt artikli 71c lõikele 4 või artikli 74 lõikele 1a, on õigus saada pensionile jäämisel ühekordne hüvitis, mille suurus on pensionile jäämise päeval arvutatud hüvitise ja juba välja makstud summa vahe. Lõikes 1 nimetatud olukorras on pensionile jäämisel ühekordse hüvitise saamise õigus naiskohtunikel 60-aastaseks saamisel ja meeskohtunikel 65-aastaseks saamisel.“
2. 23. novembri 2002. aasta kõrgeima kohtu seadus
23. Käesoleva kohtuasja esemeks on 23. novembri 2002. aasta kõrgeima kohtu seadus(15) (Ustawa o Sądzie Najwyższym; edaspidi „2002. aasta kõrgeima kohtu seadus“), mida on muudetud 2017. aasta juuli muutmisseadusega.
24. Kuni 3. aprillini 2018 oli kõrgeima kohtu kohtuniku teenistusvanuse ülemmääraks 2002. aasta kõrgeima kohtu seadusega määratud 70 aastat. Seda ülemmäära vähendati siiski 65 aastale.(16)
25. Olenemata neist sätetest, sisaldab 2002. aasta kõrgeima kohtu seaduse artikli 30 lõige 2 kohtuniku jaoks võimalust esitada avaldus pensionile jäämiseks enne 70. eluaastat. Vanus, alates millest kõrgeima kohtu kohtunik võib esitada pensionile jäämise avalduse, muudeti lõpuks 2017. aasta juuli muutmisseadusega, st seda vanust langetati naiste puhul 60 aastale ja meeste puhul 65 aastale. Varem kehtinud redaktsioonis oli 2002. aasta kõrgeima kohtu seaduse artikli 30 lõikes 2 pensionile jäämise avalduse esitamise vanuseks 67 eluaastat. 16. novembri 2016. aasta seadusega määrati selleks nii naiste kui meeste puhul 65 aastat.
26. 2002. aasta kõrgeima kohtu seaduse artikli 42 lõigetes 4 ja 5, mis käsitlevad kõrgeima kohtu kohtunike töötasu, on sätestatud:
„(4) Kõrgeima kohtu kohtuniku töötasu väljendatakse põhiastmena või kõrgendatud astmena. Kõrgendatud aste on 115% põhiastmest.
(5) Kõrgeima kohtu kohtunikule makstakse teenistusse astumisel põhiastme põhitasu. Pärast seitsmeaastast teenistust tõuseb selle kohtuniku põhipalk kõrgendatud astmele […].“
27. 2002. aasta kõrgeima kohtu seadus artiklis 43 on sätestatud:
„Kõrgeima kohtu kohtunikul on õigus saada staažitasu, mille võrra suureneb põhipalk igal aastal 1% võrra, kuid mitte rohkem kui 20% põhipalgast. Selle lisatasu arvutamise aluseks oleva staaži hulka loetakse ka kõrgeima kohtu kohtunikuks nimetamisele eelnenud varasema teenistus- või töösuhte aeg ning samuti kutseline praktiseerimine advokaadi, õigusnõustaja või notarina.“
28. 2002. aasta kõrgeima kohtu seaduse artiklis 50 on sätestatud:
„Pensionile jäänud kõrgeima kohtu kohtunikul on õigus hüvitisele, mille suurus on 75% tema poolt viimasel ametikohal teenitud põhipalgast koos staažilisaga. Selle hüvitise tingimusi ja summat kohandatakse vastavalt kõrgeima kohtu ametis olevate kohtunike põhipalga muutustele.“
3. 28. jaanuari 2016. aasta prokuratuuriseadus (Ustawa z dnia 28 stycznia 2016 r. Prawo o prokuraturze)
29. 28. jaanuari 2016. aasta prokuratuuriseaduse(17) (edaspidi „prokuratuuriseadus“) artikli 127 lõikes 1 on muu hulgas sätestatud:
„Kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse prokuröridele mutatis mutandis [üldkohtute seaduse] artikleid 69–71, artiklit 73, artiklit 74, artiklit 76, artikli 85 lõiget 4, artikleid 99–102 ja artiklit 104.“
30. Sellest tulenevalt on muu hulgas prokuröride pensioniea suhtes kohaldatav üldkohtute seaduse artikkel 69. Vastavalt oli prokuröride tavaline pensioniiga enne 2017. aasta juuli muutmisseadusega tehtud muudatusi 67 aastat nii meeste kui naiste puhul. 16. novembri 2016. aasta seadusega langetati prokuröride pensioniiga nii meeste kui naiste puhul 65 aastale. See muudatus pidi jõustuma oktoobris 2017. 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikli 13 punktiga 2 muudeti pensioniea sätteid veel kord ning määrati selleks 60 aastat naiste puhul ja 65 aastat meeste puhul.
31. Pensionile jäänud prokuröride hüvitiste osas kohaldatakse prokuratuuriseaduse artikli 127 lõike 1 kohaselt samuti üldkohtute kohtunike vastavaid sätteid, eeskätt üldkohtute seaduse artiklit 100.
32. Ent tasu ise määratakse vastavalt eeskirjadele, mis sisalduvad prokuratuuriseaduse artiklis 124. Selles on muu hulgas sätestatud:
„(1) Võrdväärsetel ametikohtadel töötavate prokuröride töötasu diferentseeritakse vastavalt staažile või täidetavatele ülesannetele. Rajooni- ja piirkonnaprokuröride põhipalk on võrdne samade haldusüksuste üldkohtute kohtunike põhipalgaga. Ringkonnaprokuröride põhipalk on võrdne apellatsioonikohtunike põhipalgaga.
Riigiprokuratuuri prokuröride põhipalk on võrdne kõrgeima kohtu kohtunike põhipalgaga. Riigi peaprokuröri ja teiste peaprokuröri asetäitjate ametihüvitised on võrdsed vastavalt kõrgeima kohtu esimese esimehe ja kõrgeima kohtu esimehe ametihüvitistega.
(2) Prokuröride põhipalk esitatakse palgaastmetena, mille tase määratakse kindlaks prokuröride põhipalga alusele kordajate rakendamise teel.
[…]
(4) Kui prokurör töötas enne oma ametikohale asumist teisel prokuröri või kohtuniku või nendega võrdväärsel ametikohal, on tal uuel ametikohal õigus põhipalgale palgaastmel, mis ei ole madalam palgaastmest, millele tal oli õigus oma eelmisel ametikohal.
(5) Prokurör viiakse üle järgmisele palgaastmele pärast viieaastast teenistust prokuröri ametikohal.
[…]“.
III. Kohtueelne menetlus
33. Komisjon saatis 28. juulil 2017 Poolale ametliku kirja, milles ta vaidlustas 2017. aasta juuli muutmisseaduse kooskõla liidu õigusega ja eelkõige ELTL artikliga 157, direktiiviga 2006/54 ning ELL artikli 19 lõikega 1 koostoimes harta artikliga 47.
34. Poola vastas ametlikule kirjale 31. augusti 2017. aasta kirjaga. Ta ei olnud komisjoni väidetega nõus.
35. Komisjon saatis 12. septembril 2017 Poola Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles ta väitis ELTL artikli 258 alusel esiteks seda, et kehtestades 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikli 13 lõigetes 1–3 teenistusvanuse erineva ülemmäära üldkohtute ja kõrgeima kohtu kohtunikele ja prokuröridele, oli Poola rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklist 157 koos direktiivi 2006/54 artikli 5 punktiga a ja artikli 9 lõike 1 punktiga f.
36. Teiseks väitis komisjon, et langetades 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikli 13 punktiga 1 üldkohtute korralduse seaduses ette nähtud üldkohtute kohtunike teenistusvanuse ülemmäära ja andes justiitsministrile sama seaduse artikli 1 punkti 26 alapunktidega b ja c kaalutlusõiguse pikendada selliste kohtunike ametiaega, on Poola Vabariik rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust koostoimes harta artikliga 47 tulenevaid kohustusi.
37. Poola vastas põhjendatud arvamusele 12. oktoobril 2017, korrates oma seisukohta, et kohustuste rikkumise väide on alusetu, ja palus menetluse lõpetada.
38. Komisjon otsustas esitada Euroopa Kohtule hagi allpool esitatud põhjustel (punkt 39).
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
39. Komisjon esitas ELTL artikli 258 alusel 15. märtsil 2018 Euroopa Kohtusse käesoleva hagi. Ta palub Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et kuna Poola on 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikli 13 punktides 1–3 kehtestanud teenistusvanuse erineva ülemmäära naistele ja meestele, kes töötavad kohtunikuna üldkohtus või kõrgeimas kohtus või prokurörina, siis on Poola rikkunud ELTL artiklist 157 ning direktiivi 2006/54 artikli 5 punktist a ja artikli 9 lõike 1 punktist f tulenevaid kohustusi;
– tuvastada, et kuna Poola on nimetatud seaduse artikli 13 punktis 1 langetanud üldkohtu kohtunike teenistusvanuse ülemmäära ning samal ajal andnud justiitsministrile pädevuse otsustada selle seaduse artikli 1 punkti 26 alapunktide b ja c alusel kohtunike ametiaja pikendamise üle, siis on Poola rikkunud ELTL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust koostoimes harta artikliga 47 tulenevaid kohustusi;
– mõista kohtukulud välja Poolalt.
40. Oma 31. mail 2018 esitatud vastuses palub Poola Vabariik Euroopa Kohtul:
– jätta hagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
V. Poolte argumendid
A. Hagi vastuvõetavus
41. Poola väidab oma vasturepliigis, et kogu hagi on muutunud esemetuks ning kutsub komisjoni hagi viivitamata tagasi võtma.
42. Poola väidab, et 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikli 13 punkte 1–3, mille komisjon on vaidlustanud ning millega Poola nägi üldkohtunike, kõrgeima kohtu kohtunike ja prokuröride teenistusvanuse ülemmääraks ette 60 aastat naiste puhul ja 65 aastat meeste puhul, on muudetud 12. aprilli 2018. aasta seadusega, millega muudetakse üldkohtute korralduse seadust, kohtute nõukoja seadust ja Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) seadust (Ustawa z dnia 12 kwietnia 2018 r. o zmianie ustawy – Prawo o ustroju sądów powszechnych, ustawy o Krajowej Radzie Sądownictwa oraz ustawy o Sądzie Najwyższym, edaspidi „12. aprilli 2018. aasta seadus“)(18). Selle seaduse artikli 1 punktis 4, millega muudetakse üldkohtute korralduse seaduse artikli 69 lõiget 1, on sätestatud, et kohtunikud jäävad olenemata nende soost pensionile oma 65. sünnipäeval. Prokuröride teenistusvanuse ülemmäär on kindlaks määratud samal moel, kuivõrd vastavalt 28. jaanuari 2016. aasta prokuratuuriseaduse (Ustawa prawo o prokuraturze)(19) artiklile 127 kehtivad üldkohtute kohtunikele kohaldatavad sätted mutatis mutandis ka prokuröride suhtes. Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kohtunike osas määrati sellekohase avalduse esitanute teenistusvanuse ülemmäär kindlaks 8. detsembri 2017. aasta Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) seaduse (Ustawa o Sądzie Najwyższym)(20) artikli 37 alusel ning see on nii meeste kui naiste puhul 65 aastat.
43. Ka 2017. aasta juuli muutmisseaduse artikli 13 lõiget 1 ning artikli 1 lõike 26 punkte b ja c, millega langetati üldkohtute kohtunike teenistusvanuse ülemmäära ja volitati justiitsministrit otsustama kohtunike ametiaja pikendamise üle, on samuti muudetud. 12. aprilli 2018. aasta seaduse artikli 1 punktiga 4 muudeti üldkohtute seaduse artikli 69 lõiget 1b, nii et nüüd kuulub riikliku kohtute nõukoja pädevusse anda luba üldkohtute kohtunike ametiaja pikendamiseks üle 65 eluaasta. Samuti on muudetud riikliku kohtute nõukoja poolt kohaldamisele kuuluvaid kriteeriume. Riiklik kohtute nõukoda on põhiseaduslik institutsioon, mille ülesanne on tagada kohtunike ja kohtute sõltumatus. Järelikult ei saa kohtuniku ametiaja pikendamise otsustamise jätmine riiklikule kohtute nõukojale kujutada endast kohtunike sõltumatuse kahjustamist.
44. Kohtuistungil ütles komisjoni esindaja, et komisjon jääb oma hagi juurde. Seaduse muudatused ei ole suutnud kõrvaldada kõiki hagis tõstatatud probleeme ning eksisteerib kiireloomuline ja oluline huvi käesoleva kohtuasja lahendamise vastu olenemata sellest, kas ja mil määral Poola on pärast komisjoni põhjendatud arvamuse esitamist oma õigusnorme muutnud.
B. Sooline diskrimineerimine
1. Komisjon
45. Komisjon väidab, et langetades 2017. aasta juuli muutmisseadusega teenistusvanuse ülemmäära 67 aastalt 60 aastale naiste puhul ja 65 aastale meeste puhul, ei toiminud Poola kooskõlas ELTL artikliga 157 ning direktiivi 2006/54 artikli 5 punktiga a koostoimes sama direktiivi artikli 9 lõike 1 punktiga f, kuna 2017. aasta juuli muutmisseaduses nähti kohtunikele ette erinev pensioniiga sõltuvalt nende soost.(21)
46. Komisjon selgitas, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on selle kindlaksmääramisel, kas mingi regulatsioon kujutab endast kutsealast sotsiaalkindlustusskeemi ja kuulub seetõttu direktiivi 2006/54 ja mitte direktiivi 79/7 kohaldamisalasse, otsustavaks küsimuseks see, kas see on asjaomases töösuhtes olemuslik, see tähendab, et kui vastav pension on seotud isiku töötasuga, siis kuulub see ELTL artikli 157 kohaldamisalasse.(22) Puudub kahtlus, et käesolevas asjas vaidluse all oleva korra kohaselt pensionile jäämisel tehtavad maksed põhinevad töösuhtel ja mitte poliitilistel, sotsiaalsetel, eetilistel ega eelarvelistel kaalutlustel, nagu see on nende pensioniskeemide puhul, mis kuuluvad direktiivi 79/7 kohaldamisalasse. Seega on Poola puhul välistatud direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 punkti a kohaselt liikmesriigi kaalutlusõiguse alusel kehtestada riiklikes sotsiaalkindlustusskeemides meeste ja naiste erinev pensioniiga.
47. Kohtupraktikas on selle välistuse kehtivuseks ette nähtud kolm tingimust: asjaomased meetmed peavad hõlmama konkreetset töötajate kategooriat, pärast pensionile jäämist makstavad summad peavad olema staažiga otseselt seotud (mis komisjoni sõnul ei pea olema automaatne ega matemaatiline) ning maksete summa peab olema arvutatud viimasel ametikohal saadud töötasu alusel. Komisjoni sõnul on seoses vaidlustatud regulatsiooniga kõik need tingimused täidetud ning Poola vastuväited seisnevad vaid väites, et vaidlusaluse pensionikorralduse alusel makstavad hüvitised ei ole otseselt seotud staažiga.
48. Konkreetsemalt väidab komisjon muu hulgas, et asjaolu, et hüvitiste kindlaksmääramisel lähtutakse teenistusest avaliku sektori ametikohtadel ja mitte kohtunike ametikohtadel, tõendab vastupidi Poola väitele, et need pensionihüvitised on tõepoolest seotud staažiga. Süsteemis ette nähtud ülempiirid(23) ei muuda asjaolu, et viimane töötasu, millel hüvitised põhinevad, määratakse kindlaks vastavalt palgaastmele (mis on seotud staažiga) ja staažilisale (mis on samuti seotud staažiga). Staaž on põhitegur nii palgaastme kui staažilisa kindlaksmääramisel.
49. Komisjon leiab sellest tulenevalt, et tegemist on ELTL artiklit 157 ja direktiivi 2006/54 rikkuva otsese diskrimineerimisega ning viitab eelkõige selle direktiivi artikli 5 punktile a ning artikli 7 lõikele 2.
50. Komisjon lükkab tagasi Poola argumendid selle kohta, et meestega võrreldes naiste madalama teenistusvanuse ülemmäära näol on tegemist positiivse diskrimineerimisega, mis on lubatud ELTL artikli 157 lõike 4 ja direktiivi 2006/54 artikli 3 kohaselt, kuna asjaomased meetmed ei aita kaasa naiste karjääri edenemisele ega toeta võrdseid võimalusi edutamisel.(24) Samuti puudub seos laste kasvatamisega, kuna seadust kohaldatakse ka lastetutele naistele ja naistele, kes ei ole oma karjääri laste saamise tõttu katkestanud. Ka mehed võivad tegeleda laste kasvatamisega, kuid nende puhul on 60-aastaselt pensionile jäämine välistatud.
2. Poola Vabariik
51. Poola väidab, et vaidlusalust pensionikorraldust hõlmab direktiiv 79/7 ja mitte direktiiv 2006/54, ning et direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 punkt a lubab liikmesriikidel selle direktiivi kohaldamisalast välja arvata teenistusvanuse ülemmäära kindlaksmääramise ja vanaduspensionid. Poola väidab teise võimalusena, et isegi kui vaidlusalune pensionikorraldus kuuluks direktiivi 2006/54 kohaldamisalasse, oleks selle näol tegemist positiivse diskrimineerimisega, mis on direktiivi 2006/54 artikli 3 ja ELTL artikli 157 lõike 4 kohaselt lubatud.
52. Poola väidab, et teine kolmest eelnimetatud kriteeriumist ei ole täidetud, ning et komisjon on põhimõtteliselt valesti mõistnud vaidlusalust Poola pensionihüvitiste kindlaksmääramise skeemi. Staaži pikkusel on ainult teisene roll hüvitiste kindlaksmääramisel.
53. Poola väidab, et puudub nõutav seos staažiga, kuna muu hulgas kehtib seaduses üldkohtu kohtunike ja prokuröride puhul ette nähtud staaži pikkusel põhineva lisatasu piirmäär 20% põhitasust, olenemata sellest, kas kohtunik on olnud teenistuses 20 või 40 aastat. Peamine töötasu arvutamise element on põhipalk. Poola lisab, et makstava pensioni arvutamise meetodis ei eelistata üht sugu teisele ning asjaolu, et hüvitiste määramisel arvesse võetav ametiaeg hõlmab ka muid avaliku teenistuse ametikohti peale kohtuniku oma, tõendab seda, et pensionihüvitised ei ole vahetult seotud staažiga. Vanaduspension saab tõusta ainult sellest tulenevalt, et muutub teenistuses olevate kohtunike töötasu, mis näitab, et staaž ei ole asjassepuutuv. Põhipalga puhul aga ei ole oluline mitte staaži pikkus, vaid palgamäärade skaala, mis põhineb ametikohal ja kordajatel. Samuti on oma roll edutamisel.
54. Seoses positiivsete meetmetega väidab Poola, et naistel on raskem pääseda kohtusüsteemi kõrgematele ametikohtadele nende laste kasvatamisega seotud kohustuste tõttu. Ennetähtaegselt pensionile jäämine on selle halvemuse kompenseerimise vorm. Enamikul Poola naistest on lapsed ja nad kasvatavad lapsi oma karjääri arvelt sagedamini kui mehed.
55. Viimasena viitab Poola üleminekumeetmetele, mis kehtisid 1. oktoobrist 2017 kuni 30. aprillini 2018 paralleelselt 2017. aasta juuli muutmisseadusega ja mis lubasid kohtunikel jääda soost olenemata pensionile samas vanuses, nimelt 67-aastasena. Need kehtisid alates hetkest, mil kehtisid komisjoni poolt vaidlustatud sätted, ja neis oli ette nähtud üleminekukord, mille kohaselt pidid kohtunikud, kes olid 60-aastased (naiste puhul) või 65-aastased (meeste puhul) 1. oktoobril 2017, või kes jõudsid sellesse ikka 1. aprilliks 2018 (mis on 6 kuud pärast 1. oktoobrit 2017), teenistusvanuse varasema 67-aastase ülemmäära kohaldamiseks pelgalt esitama avalduse oma soovi kohta jääda pensionile nimetatud vanuses ning arstitõendi oma sellekohase suutlikkuse kohta. Selleks ei pidanud ükski võimuorgan luba andma. Ainus muu nõue oli tähtaeg, mis seisnes selles, et kõnealused dokumendid tuli esitada 1. aprilliks 2018.(25)
C. Väidetav ELL artikli 19 rikkumine koostoimes harta artikliga 47
1. Komisjon
56. Komisjon väidab, et liikmesriigi ELL artikli 19 lõikest 1 tulenevate kohustuste rikkumisega on tegemist siis, kui liikmesriigi õigus takistab liidu õigust kohaldavatel kohtutel süstemaatiliselt järgimast õigust tõhusale õiguskaitsele.(26) See on eriti tähtis tagamaks ELTL artiklis 267 ette nähtud mehhanismi nõuetekohane toimimine.(27) ELL artikli 19 lõikest 1 olemuslikult tulenevate kohustuste hulka kuulub sõltumatus, eriti kui lugeda seda sätet koos harta artikliga 47.(28) See kehtib olenemata sellest, millise kohtusüsteemi mudeli on liikmesriik selles valdkonnas oma menetlusautonoomiat teostades valinud.
57. Komisjon vaidleb vastu kohtunike teenistusvanuse ülemmäära langetamisele, millega kaasneb justiitsministri kaalutlusõigus seda pikendada. Komisjon ei ole üldiselt vastu kõikidele reeglitele, mis määravad kindlaks kohtusüsteemi ja täitevvõimu suhte.
58. Võimalus üldkohtute otsuseid edasi kaevata ei taga tõhusat kohtulikku kaitset, kui kohtusüsteemi kõikidel tasanditel ei ole tagatud kohtunike sõltumatus.
59. Kriteeriumid, mille alusel minister kõnealuse otsuse teeb, on ebamäärased ja liikmesriigi õiguses ei ole sätestatud otsuse tegemise tähtaega, sellega on ministrile antud ulatuslik kaalutlusõigus ja reaalne võim mõjutada üksikuid kohtunikke. See rikub kohtunike tagandamise keelu põhimõtet, mis ühe nende sõltumatuse põhielemendina peab olema nii personaalne kui ka funktsionaalne ning hõlmama kaitset täidesaatva võimu poolse tagandamise ja sekkumise eest.(29) Selle õigustuseks ei saa tuua kohtunike teenistusvanuse ülemmäära ühtlustamist tavalise pensionieaga.
2. Poola
60. Poola väidab, et komisjoni lähenemine on üldine, hüpoteetiline, abstraktne, ning rikub Poola pädevust korraldada ise oma õigusemõistmise süsteemi. Komisjoni tõlgendus ELL artikli 19 lõike 1 kohta on liiga lai. Lisaks saab harta artikli 51 lõike 1 kohaselt harta artiklit 47 kohaldada ainult siis, kui liikmesriigid rakendavad liidu õigust. Seda ei saa käesolevas asjas kohaldada, sest ELL artikli 6 lõikes 1 ja harta artiklis 51 on sätestatud keeld tugineda hartale liidu pädevuse laiendamiseks. Harta artikkel 47 ei ole abstraktse kohtuliku kontrolli meede.
61. Kohtunikele on Poolas põhiseadusega tagatud kindel seadusjärgne teenistusvanuse ülemmäär. Kohtunike tagandamise keelu põhimõtet ei rikuta, sest ministri pädevuses on ainult pikendamise küsimus. Ministri kaalutlusõigus on piiratud üldkohtute seaduse artikli 69 lõikega 1b. See kohustab ministrit võtma otsuse tegemisel arvesse üldkohtute töötajate ratsionaalset kasutamist ja konkreetsete kohtute töökoormusest tulenevaid vajadusi. Samuti on kohtunikud Poola õiguse kohaselt kaitstud muu hulgas sellega, et nad säilitavad oma staatuse pensionile jäämisel ning tagatud on nõupidamiste saladus.
62. Komisjoni poolt tõstatatud muret, et kohtunikud võivad tunda kiusatust teha kohtuotsuseid justiitsministri või üldisemalt täitevvõimu kasuks, võib samamoodi tunda seoses juba palju aastaid kehtiva seadusega, mille kohaselt on kohtunike edutamine vabariigi presidendi pädevuses. Poola kohtunike mõjutatavuse väide on solvav ning on hulk olukordi, kus kohtuvõim on seotud täitevvõimuga. Poola märgib, et Euroopa Kohtu kohtunike volitusi uuendatakse iga kuue aasta tagant. Kui see ei ohusta kohtunike sõltumatust, siis ei saa seda teha ka komisjoni poolt vaidlustatud meetmed. Ei ole lubatav, et eksisteeriksid erinevad standardid Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute jaoks.
63. Komisjon ei ole analüüsinud Poola kohtusüsteemi tervikuna ega kõiki selle tagatisi, mida aga tuleks teha enne väite esitamist kohtunike sõltumatuse „süstemaatilise“ rikkumise kohta. Komisjon on analüüsinud ainult selle sätte üksikut elementi.
VI. Analüüs
A. Vastuvõetavus
64. Esiteks olen seisukohal, et komisjoni hagi ese ei ole ära langenud. Viitan väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt ELTL artiklist 258 liikmesriigile tulenevate kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata selles liikmesriigis põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel,(30) mis käesolevas asjas on 12. oktoober 2017. Sellel kuupäeval vastas Poola, et ta ei võta meedet (vt eespool punkt 37). Seadusemuudatused, millega Poola on oma väite kohaselt kõik väidetavad liidu õiguse rikkumised igal juhul parandanud, tehti 12. aprilli 2018. aasta seadusega (vt eespool punktid 42 ja 43).
65. Mis puudutab üleminekusätteid (eespool punkt 55), mis kehtisid võtmekuupäeval 12. oktoobril 2017, siis tehakse nendega esimese etteheite osas erand ainult väikese arvu kohtunike suhtes. Lisaks puudutab üleminekumeetmete olemasolu sisulist küsimust selle kohta, kas kohtunike tagandamise keelu ja sõltumatuse põhimõtteid on rikutud, ning seda käsitletakse käesoleva ettepaneku VI peatüki jaotises C.
66. Igal juhul valitseb käesolevas asjas samamoodi nagu kohtuasjas komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus) (C‑619/18) liikmesriikide, üksikisikute ja liidu suur huvi, et Euroopa Kohus teeks hagi suhtes kohtuotsuse. Käesolev kohtuotsus, nagu ka kohtuasjas C‑619/18 tegemisel olev otsus, lähtub liidu õiguskorra aluseks olevast õigusriigi põhimõttest ning annab juhiseid selle kohta, mida on vaja selle kaitsmiseks. Samuti täpsustatakse selles direktiiviga 79/7 reguleeritavate riiklike sotsiaalkindlustusskeemide ja direktiiviga 2006/54 reguleeritud kutsealaste pensioniskeemide vahelist piiri.
67. Seetõttu on komisjoni teine etteheide vastuvõetav, välja arvatud tuginemise osas harta artiklile 47.
68. Siin, ja teiseks, viitan minu poolt kohtuasjas komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus) (C‑619/18)(31) 11. aprillil 2019 esitatud ettepaneku punktidele 52–60 ja 65–67. Komisjon ei ole esitanud Euroopa Kohtule artikli 47 rikkumise tuvastamiseks vajalikku teavet, kuivõrd puudub materjal selle kohta, kuidas Poola oli 2017. aasta juuli muutmisseaduse kehtestamisel rakendanud liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.
69. Täiendan neid põhjendusi vaid rõhutamisega, et ehkki ELL artikli 17 lõike 1 kohaselt komisjon „teostab järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle“, ei kaasne sellega ühelgi juhul luba „laienda[da] mingil viisil liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega“, kuivõrd see on välistatud ELL artikli 6 lõike 1 teise lõiguga. Samamoodi nagu kohtuasjas C‑619/18 ei ole komisjon püüdnud siduda oma harta artiklit 47 käsitlevaid argumente Poola õigusnormiga, mille eesmärk on rakendada liidu õigusnormi,(32) ega väitnud, et liidu õigus „reguleeriks“ tema hagis käsitletud olukorda muul viisil.(33)
70. Seega järeldan, et kui nõustuda komisjoni argumentidega selle kohta, et ELL artiklis 19 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsele võib otseselt mõjutada harta artikkel 47, siis kujutaks see endast põhjendamatut sekkumist Poola pädevusse kohtusüsteemi korraldamise ja õigusemõistmise valdkonnas. Nagu märkis kohtujurist Saugmandsgaard Øe kohtuasjas komisjon vs. Ungari (põllumajandusmaa kasutusvaldus),(34) tuleb Euroopa Kohtul liidu õiguse kõrgeima tõlgendajana tagada põhiõiguste austamine liidu pädevusala piires. Erinevalt Euroopa Inimõiguste Kohtust ei ole Euroopa Kohtul erilist volitust liikmesriigi toime pandud põhiõiguste rikkumiste eest karistada.(35)
71. Arvestades seda, siis nagu ma selgitan allpool VI peatüki jaotises C, ei mõjuta see kuidagi ühiste õigusallikate kasutamist, tegemaks kindlaks, kas kohtunike ametist tagandamise keelu ning nende sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtet on antud asjas rikutud, olenemata sellest, kas käesolev hagi põhineb ELL artikli 19 lõike 1 teisel lõigul, mis on ELL artiklis 2 kajastatud põhiväärtuste konkreetne ilming, või on tegemist olukorraga, kus liikmesriik kohaldab liidu õigust, käivitades harta artikliga 47 tagatud kaitse ja õiguse asja arutamisele „sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus“.
72. Piiranguid, mis on omased hartale osas, milles see kehtib liikmesriigi suhtes, kui viimane kohaldab liidu õigust (harta artikli 51 lõige 2), ei saa laiendada nii, et nõrgeneks komisjoni kohustus kaitsta ELL artiklis 2 sätestatud liidu põhiväärtusi,(36) mis sellistena moodustavad osa Euroopa ühisest põhiseaduslikust pärandist. Sellised hagid, mis on neis menetlustes tingitud komisjoni etteheidetest, ei too kaasa liidu pädevuse laiendamist, mis oleks vastuolus ELL artikli 6 lõike 1 teise lõiguga ja harta artikli 51 lõikega 2.
73. Kolmandaks ei välista asjaolu, et 2017. aasta juuli muutmisseadus on hõlmatud ELL artikli 7 lõike 1 kohasesse komisjoni põhjendatud ettepanekusse, mis käsitleb õigusriigi olukorda Poolas,(37) komisjoni kuidagi esitamast hagi ELTL artikli 258 alusel. Viitan oma ettepanekule kohtuasjas komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus) (C‑619/18),(38) milles ma selgitan, miks need kaks menetlust ei ole liidu õiguse seisukohalt üksteist vastastikku välistavad.(39)
B. Esimene etteheide
74. Ma leian, et komisjon on esitanud oma esimese etteheite peamiselt seetõttu, et Poola lähtub liiga rangest tõlgendusest tingimuste kohta, mis on Euroopa Kohtu praktikas ette nähtud selleks, et lugeda pensioniskeem sotsiaalpoliitilistele kaalutlustele vastavaks ja sellest tulenevalt direktiivi 79/7 kohaldamisalasse kuuluvaks kui meede, mis on seotud sotsiaalkindlustusega ja mitte „tasuga“ ELTL artikli 157 tähenduses ning mida hõlmavad piirangud, mis puudutavad selles artiklis ja direktiivides, käesolevas asjas direktiivis 2006/54 ette nähtud võrdset tasu.
75. Konkreetsemalt on Poola tõlgendanud liiga rangelt tingimust, mille kohaselt peavad selleks, et pensioniskeem jääks väljapoole direktiivi 79/7 kohaldamisala, sellest pensioniskeemist tehtavad maksed olema „otseselt seotud“ staažiga.
76. Poola argumentatsioonis puudub analüüs direktiivide 2006/54 ja 79/7 omavahelise piiri kohta, mis on Euroopa Kohtu praktikas välja töötatud seoses ELTL artiklis 157 kasutatud mõistega „tasu“. Samuti ei ole kaalutud seda piiri puudutavaid üldisemaid põhimõtteid, mis on laiemad ainult kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemide puhul asjakohastest kolmest tegurist, nimelt 1) kas need hõlmavad konkreetset töötajate kategooriat; 2) kas pärast pensionile jäämist makstavad summad on otseselt seotud staažiga; ning 3) kas hüvitiste summa on arvutatud viimasel ametikohal saadud töötasu alusel.
77. Näiteks erapensionikindlustusskeemil põhinenud lesepensioni nõuet Kreeka riikliku elektriameti vastu käsitlenud kohtuotsuses Dimossia Epicheirissi Ilektrismou vs. Evrenopoulos väitis hageja, et talle ei võimaldatud seda pensioni tema (mees)soo tõttu. Euroopa Kohus kaalus, kas kõnealune skeem kuulus ELTL artikli 157 eellase (EMÜ asutamislepingu artikkel 119) või direktiivi 79/7 kohaldamisalasse, ning kordas olulist üldpõhimõtet, et „määrav saab olla ainult see kriteerium, kas töötajale on pensioni makstud tema töösuhte tõttu, mis seob teda endise tööandjaga“.(40)
78. Varasemas kohtuasjas Beune, mis käsitles soolise diskrimineerimise küsimust seoses riiklike kutsealaste pensioniskeemide alusel makstavate hüvitiste suurusega, nimetas kohtujurist Jacobs töösuhet „tõeliselt määravaks teguriks“, märkides, et „Euroopa Kohtu otsustes, mis käsitlevad sotsiaalkaitse ja [EMÜ] artikli 119 suhet, püütakse teha selget vahet üldiste sotsiaalkindlustusskeemide ja selliste skeemide vahel, mis on seotud töösuhtega“.(41)
79. Töösuhte ülimat tähtsust on rõhutanud ka kohtujurist Kokott kohtuasjas Hlozek(42). Vaidluses, mis käsitles soolist diskrimineerimist ja küsimust, kas ennetähtaegne vanaduspension kujutab endast „tasu“ ELTL artikli 157 tähenduses, järeldas kohtujurist, et pensioni staatus sõltus „ainuüksi töösuhte kriteeriumist“, mille saab tuletada sellestsamast sättest.(43) Kohtujuristi jaoks seisnes ainus küsimus selles, kas seda hüvitist maksti „seoses töötamisega“,(44) ning ta lisas, et mõiste „tasu“ sisustamisel on staaži pikkus üldiselt ebaoluline, ning et seda mõistet tuleb tõlgendada laialt.(45) See kinnitab asjaolu, et „staaži“ tingimus puudutab vaid kutsealaste pensioniskeemide alusel makstavaid hüvitisi puudutavaid vaidlusi,(46) mis omakorda räägib vastu sõnade „otseselt seotud“ väga rangele tõlgendusele.
80. Seetõttu otsustab Euroopa Kohus eespool kirjeldatud õiguspõhimõtte alusel, kas sotsiaalpoliitilised, riigihalduslikud, eetilised või isegi eelarvelised kaalutlused, mis mõjutasid või võisid mõjutada riigi seadusandjat konkreetse skeemi kehtestamisel, on määravad, nii et asjaomane pensioniskeem tuleb lugeda direktiivi 79/7 kohaldamisalasse kuuluvaks. Eespool (punkt 76) määratletud kolm põhimõtet annavad juhiseid selle kohta, millal direktiiv 79/7 ei ole teatud pensioniskeemi suhtes kohaldatav, kuid samal ajal ei saa neid juhiseid lugeda vaakumis väljaspool asjakohast õiguspõhimõtete korpust. Lisaksin, et nende hulka kuulub tähtsus, mis on liidu õiguskorras omistatud aluslepingulisele reeglile, mis keelab ebavõrdse kohtlemise seoses tasustamisega.(47)
81. Seetõttu ei ole mul võimalik järeldada, et ükski neist kolmest tegurist, millega kutsealane pensioniskeem jäetakse välja direktiivi 79/7 kohaldamisalast, oleks kivisse raiutud selles mõttes, et neid tuleks tõlgendada selliselt, et isegi tagasihoidlik eemaldumine ühest neist sunnib tegema järeldust, et asjaomane skeem on hõlmatud direktiivi 79/7 esemelise kohaldamisalaga ning konkreetsemalt selle artikli 7 lõike 1 punktis a liikmesriikidele jäetud kaalutlusõigusega määrata meestele ja naistele erinev pensioniiga.(48)
82. Poola ei ole püüdnud selgitada, kuidas käesolevas asjas vaidluse all olev skeem erineb neist kohtuotsustest, milles loeti täidetuks tingimus, et makstav pension peab olema „otseselt seotud“ staažiga. Pean siin silmas selliseid kohtuotsuseid nagu Beune(49), Podesta(50), Griesmar(51), Niemi(52), Schönheit(53) ja komisjon vs. Kreeka.(54) Kõigis neis kohtuotsustes leidis Euroopa Kohus, et kõnealuste kutsealaste pensioniskeemide alusel makstud hüvitused kujutasid endast „tasu“ igas kohtuasjas kohaldatud liidu õigusnormi tähenduses, lähtudes staažiga seotuse tingimusest ning sellest, kas asjaomane skeem puudutab konkreetset töötajate kategooriat ning kas hüvitised arvutatakse viimati makstud töötasu alusel; need viimased kaks tegurit ei ole käesolevas kohtuasjas vaidluse all.(55)
83. Kõige eeltoodu alusel järeldan, et direktiivi 79/7 kohaldamisalast väljumiseks peavad kutsealased pensionihüvitised vaid teataval olulisel määral põhinema staažil. Nii otsustaski Euroopa Kohus kohtuotsuses komisjon vs. Kreeka, et asjaolu, et selles kohtuasjas vaidluse all olnud pensionihüvitised mõnikord varieerusid sõltuvalt tehtud tööga või selle tegemise keskkonnaga seotud raskustest, ei olnud piisav selleks, et nõrgendada selle reegli kohaldatavust, mille kohaselt on makstavad hüvitised otseselt tuletatud staažist.(56)
84. Seega on fraasis „otseselt seotud“ rõhk pigem pandud sõnale „seotud“ kui sõnale „otseselt“. Viimati nimetatud sõnaga ei ole kehtestatud tingimust, et hüvitis peab automaatselt või eranditult põhinema staažil, välistades muudest teguritest need, mille tõi välja Poola (mis on kokkuvõtvalt esitatud eespool punktis 53). Nende hulka kuuluvad piirmäärad (nagu teenistuse pikkuse piirmäär), faktilised asjaolud, mis peavad täituma, enne kui tekib õigus pensionimaksetele, edutamised, kordajad ja põhipalga määrade skaalad. Käesoleval juhul määratakse põhipalk peamiselt kindlaks staaži alusel (vt allpool punktid 86–89). Seega ükski neist teguritest ei muuda ära selget seost staaži ja makstavate hüvitiste vahel.
85. Samuti olen ma nõus komisjoni argumendiga, et lähtumine staaži arvutamisel ka õigusemõistmise välistest avalikest ametikohtadest pigem toetab, kui seab kahtluse alla järelduse, et vaidlusealuse pensioniskeemi kohaselt makstavad hüvitised on otseselt seotud staažiga (vt käesoleva ettepaneku punkt 48). Asjaolu, et skeemis pensionihüvitiste arvutamiseks ei mainita sugusid, ei kõrvalda meeste diskrimineerimist, kuna nende teenistusea ülempiir on kõrgem kui naistel.
86. Olen samuti nõus, et komisjon on tõendanud seose olemasolu makstavate hüvitiste ja staaži vahel (vt eespool punktid 46 ja 48). Viitan näiteks üldkohtute seaduse artikli 91 lõikele 1, milles on sätestatud, et kohtunike palgatase määratakse kindlaks staaži pikkuse alusel, ning artikli 91 lõikele 7, milles on sätestatud, et töötasu diferentseeritakse ka staažitasuga (eespool punkt 19). Üldkohtute seaduse artikli 91a lõike 3 kohaselt mõjutab põhipalka ka teenistuse kestus (eespool punkt 21). Selliseid seadusesätteid ei saa välja vabandada selliste täiendavate tegurite abil nagu palgaskaalad ja kordajad (vt eespool punktis 84 nimetatud tegurid) ega muuta seadusest tulenevat olukorda, mille kohaselt põhinevad makstud pensionihüvitised lõplikul palgal, kusjuures viimane sõltub olulisel määral teenistuse kestusest.
87. Täpsemalt on üldkohtute seaduse artikli 91a lõikes 3 (eespool punkt 20) sätestatud, et kohtuniku põhipalk tõuseb järgmisele palgaastmele pärast viieaastast teenistust vastaval kohtuniku ametikohal. Sellega on loodud oluline seos staažiga, kuna vastavalt artikli 100 lõikele 1 (eespool punkt 22) määratakse makstavad pensionihüvitised kindlaks viimase ametikoha alusel. Ent viimasele ametikohale vastab teatav palgaaste, mis on seotud staažiga. Lisaks ei katkesta artiklis 100 ette nähtud täiendav pensionihüvitis (eespool punkt 22) seost staaži, palgaastme määramise ja viimase ametikohaga.
88. Kõrgeima kohtu puhul on seos palgaastme ja staaži vahel sätestatud 2002. aasta kõrgeima kohtu seaduse artikli 42 lõigetega 4–5 (eespool punkt 26) koos artikli 42 lõikega 5, milles on sätestatud, et põhipalk määratakse kindlaks ametisse asumisel ja see tõuseb seitsme aasta möödumisel, samas kui artiklis 50 on sätestatud, et pensionihüvitised määratakse kindlaks põhipalga ja staažilisa alusel (eespool punkt 28). 2002. aasta kõrgeima kohtu seaduse artikliga 43 nähakse ette staažitasu, mis osaliselt määratakse kindlaks teenistuse pikkuse alusel (eespool punkt 27).
89. Prokuröride osas on otsene seos staažiga kehtestatud prokuratuuriseaduse artikli 127 lõikes 1 koostoimes paari erisättega, mis seovad pensionihüvitised staažiga (eespool punkt 31). Viitan siin näiteks prokuratuuriseaduse artikli 124 lõikele 1 (eespool punkt 32), mille kohaselt põhineb töötasu staažil. Samuti võib viidata artikli 124 lõigetele 4 ja 5 (eespool punktid 31 ja 32), mille kohaselt võetakse töötasu kindlaksmääramisel arvesse varasemaid ametikohti ning mille puhul on staaži seotud palgaastmega.
90. Mis puudutab Poola argumente seoses positiivse diskrimineerimisega, siis piisab märkimisest, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib positiivse diskrimineerimise eesmärgil kehtestada meetmeid, „mis annavad naistele konkreetsed eelised, et aidata kaasa nende konkurentsivõime tõstmisele tööturul ja karjääri arendamisele meestega võrdsetel alustel“.(57) Kuivõrd pensionile jäänud naiskohtunikud ei konkureeri enam tööturul ega tee karjääri, ei saa komisjoni vaidlustatud meetmeid mingil juhul pidada positiivse diskrimineerimise meetmeteks direktiivi 2006/54 artikli 3 ja ELTL artikli 157 lõike 4 tähenduses. Lisaks tuleb ettevaatlik olla reeglite puhul, mis kinnistavad tulevikku suunatult traditsioonilist rollide jaotust, ei saa pidada võrdsuse edendamise meetmeteks.(58) ELTL artikli 157 lõikes 4 viidatud mõiste „tasu“ ei saa isegi kogemata sellist jaotust kinnistada.
91. Nagu argumenteerib komisjon (eespool punkt 50), puudub vaidlustatud meetmel nüansseeritus. Seda ei kohaldada lapse kasvatamise tõttu karjäärivõimalustest loobunud meestele ning see ei võta arvesse naisi, kes ei ole kunagi last kasvatanud.
92. Eeltoodud põhjustel tuleb komisjoni esimene etteheide lugeda põhjendatuks.
C. Teine etteheide
1. Asjakohased õigusnormid ja nende allikad
93. Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Associação Sindical dos Juízes Portugueses(59), et ELL artikli 19 lõike 1 teine lõige kaitseb kohtunikke ametist tagandamise eest. See näeb ette kohtu sõltumatusega lahutamatult seotud tagatised.(60) Ametist tagandamatus ja sõltumatus on otseselt seotud, kuna hädavajalik vabadus välistest mõjuritest eeldab teatavaid tagatisi, mis on piisavad, kaitsmaks õigusemõistmise ülesannet täitvat isikut, kusjuures selliseks on tagatis ametist tagandamise eest.(61)
94. Euroopa Kohus on otsustanud kohtuotsuses Associação Sindical dos Juízes Portugueses ja teistes kohtuotsustes, et sõltumatuse tagatis on õigusemõistmise ülesandega lahutamatult seotud.(62) ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga kaitstava sõltumatuse mõiste eeldab muu hulgas, et asjaomane organ täidab kohtu ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, ning et ta on seega kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võib kahjustada selle organi liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid.(63)
95. Komisjoni etteheide kuulub üldkohtute kohtunike osas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu esemelisesse kohaldamisalasse, mis annab konkreetse väljundi õigusriigile kui ELL artiklis 2 nimetatud liidu alusväärtusele. Üldkohtud võivad teha otsuseid liidu õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimustes ning esitada ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlusi. ELL artikli 19 lõige 1 kehtib seega nende suhtes.(64) Euroopa Kohus on nimelt korduvalt märkinud, et „iga liikmesriik on kohustatud tagama, et organid, mis on liidu õiguse tähenduses määratletavad „kohtuna“ ja mis kuuluvad tema kaebeõiguse süsteemi liidu õigusega hõlmatud valdkondades, vastaksid tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele“.(65)
96. Ma lisan, et üldpõhimõtted jäävad põhiõiguste allikaks,(66) hoolimata harta jõustumisest. Nii on ELL artikli 6 lõikes 3 sätestatud, et põhiõigused „on liidu õiguse üldpõhimõtted“. Nagu ühtedes kommentaarides on täheldatud, et „erinevate põhiõiguste allikate kooseksisteerimine“ kindlustab eesmärgi „tagada üksikisikute õiguste kõrgetasemeline kaitse“.(67) Seega on ELL artikli 2 ja artikli 19 lõike 1 kohase õigusriigi tagamise sisu ning õigusriigile omane kohtunike ametist tagandamatuse ja sõltumatuse järgimine kindlaks määratud EIÕK‑s, nagu see ilmneb ELL artikli 6 lõikest 3(68) ja liikmesriikide ühistes põhiseaduslikes tavades.(69)
97. Seega esineb põhiseaduslik sild harta artikli 47 ja ELL artikli 19 lõike 1 vahel, arvestades et samad allikad on asjakohased, määramaks kindlaks, millise sisuga on harta artiklist 47 tulenev õigus asja arutamisele „sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus“. ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik ja harta artikkel 47 on täiendavalt seotud oma sideme tõttu õiguse üldpõhimõtetega. Neid sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas nimetatud põhimõtetega, nii et nende kahe sätte alusel välja töötatud kohtupraktika lõikub paratamatult.(70)
98. Seda arvestades olen ma teadlik ELL artikli 6 lõikele 1 omasest pingest selles tähenduses, et hartat loetakse nimelt liidu õiguskorraga tagatud põhiõiguste allikaks, samas kui sama sätte teises lõigus on ette nähtud, et „harta sätted ei laienda mingil viisil liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega“.(71)
99. Seetõttu olen ma seisukohal, et vähemalt juhtudel, kui liikmesriik ei rakenda liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 alusel, tuleb olla ettevaatlik harta artikli 47 vahetul kohaldamisel kontekstis, kus on kõne all õigusriigi põhimõtte austamine, mis on sätestatud ELL artiklis 2, ning kohtunike ametist tagandamatus ja ELL artikli 19 lõike 1 teisele lõigule omane õigus asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus kohtus.
100. Tõepoolest tuginetakse hartale enesele sageli kui põhiõiguste allikale,(72) mis ei ole üllatav, arvestades sellele ELL artikli 6 lõikega 1 antud seisundit. Kuigi harta on liidu esmane õigus, tuginemine sellele kui põhiõiguste (otsesele) allikale on piiratud, kui kohaldamisele kuuluvad harta artikli 51 lõige 2 ja ELL artikli 6 lõike 1 teine lõik, nagu see leiab aset käesolevas kohtuasjas, kuna Poola ei kohalda liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 alusel. Kui komisjon peaks tuginema harta artiklile 47, tooks see vastuolus ELL artikli 6 lõike 1 teise lõiguga ja harta artikli 51 lõikega 2 endaga kaasa komisjoni pädevuse laienemise, vaatamata nende kahe sätte lõikumisele, mis tuleneb paratamatult ühistest allikatest.
101. Muudel juhtudel annavad ELL artiklis 6 sätestatud põhiõiguste allikad siiski vastuse, kas sõltumatuse ja erapooletuse väidetav rikkumine toimub struktuurilise eeskirjade eiramise kontekstis, mida tuleks käsitleda ELL artikli 19 lõike 1 alusel, või kontekstis, kus liikmesriik rakendab liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 alusel,(73) mil artikkel 47 muutub vahetult kohaldatavaks.
2. Kohaldamine käesolevas kohtuasjas
102. Komisjon väidab, et üldkohtute kohtunike teenistusvanuse ülemmäära langetamine 60 aastale naiste puhul ja 65 aastale meeste puhul, koosmõjus justiitsministrile kaalutlusõiguse andmisega pikendada 2017. aasta juuli muutmisseadusest mõjutatud kohtunike teenistusvanuse ülemmäära, ei ole ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus tagatud tõhusa õiguskaitsega kooskõlas isegi vaatamata sellele, et seda kaalutlusõigust on piiratud üldkohtute seaduse artikli 69 lõikega 1b. See säte kohustab ministrit otsuse tegemisel arvesse võtma üldkohtute töötajate ratsionaalset kasutamist ja eri kohtute töökoormusest tulenevaid vajadusi (eespool punktid 17 ja 61). Samuti on kohtunikud Poola õiguse kohaselt kaitstud muu hulgas sellega, et nad säilitavad pensionile jäämisel kohtuniku staatuse ning tagatud on nõupidamiste saladus (eespool punkt 61). Samuti on komisjon esitanud selle etteheite vaatamata käesolevas ettepanekus (punkt 55) kirjeldatud üleminekumeetmetele.
103. Olen jõudnud järeldusele, et 2017. aasta juuli muutmisseadus ei ole kooskõlas kohtunike ametist tagandamise keelu ja nende sõltumatusega, mis on kaitstud Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 1 teise lausega, järgmistel põhjustel. Olen võtnud seejuures arvesse seda, kui oluline on vajadus vaidlustada kohtunike institutsionaalset või tegevuslikku sõltumatust kahjustavad meetmed.(74)
104. Esiteks loetakse ametiaja kindlust üldtunnustatud aluspõhimõtteks sellistes liikmesriikide osalusel koostatud rahvusvahelistes inimõigusinstrumentides nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (edaspidi „ICCPR“).(75) Selliseid instrumente on juba kaua loetud liidu õiguskorra üldpõhimõtete sisu allikateks.(76)
105. Seega ei ole tähtsusetu asjaolu, et ÜRO Inimõiguste Komitee on hiljuti väljendanud seisukohta, et ICCPR artikli 14 lõike 1 kohaselt „nõuab kohtu sõltumatus kohtunike ametiaja kindluse tagatisi“, ning et „mis tahes olukord, kus täitevvõim saab kontrollida või juhtida kohtusüsteemi, on paktiga vastuolus“.(77) Komitee rõhutas seda, kui olulised on „tagatised, mis kaitsevad kohtunikke meelevaldse ametist tagandamise eest“.(78)
106. Seega peavad kohtunike teenistusvanuse ülemmäära langetamisega kaasnema tagatised,(79) mis de facto kaitsevad kohtunikku tagandamise eest.(80) Euroopa Kohus on tõepoolest hiljuti leidnud, et kohtunike ametist vabastamine „oleksid kindlaks määratud sõnaselgete õigusnormidega“.(81)
107. Kohtuistungil möönis Poola, et vähemalt 26 kohtunikku keeldusid ametiaja pikendamisest 70 aasta vanuseni(82) 2017. aasta juuli muutmisseaduse alusel. Kohtuistungil esitatud küsimustele Poola esindaja antud vastuste põhjal võib see arv olla 112 kohtunikku, sõltuvalt üleminekumeetmete mõjust (vt eespool punkt 55).
108. Selle tagajärjeks võib olla, et asjaomased naiskohtunikud on jäänud pensionile seitse aastat ning asjaomased meeskohtunikud kaks aastat enne 67. eluaastat, mis oli seaduses sätestatud teenistusvanuse ülemmäär enne 2017. aasta juuli muutmisseaduse jõustumist. Lisaks ei ole minister sellises olukorras kohustatud esitama keeldumise põhjendusi ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus. Samuti on tegemist kontekstiga, nagu Poola esindaja kohtuistungil möönis, kus kuni käesoleva sajandi alguseni oli seaduses sätestatud teenistusvanuse ülemmäär ning selle pikendamise otsustas riiklik kohtute nõukoda. Alates 2002. aastast esitati sellekohased taotlused justiitsministrile, kuid need kuulusid rahuldamisele, kui esitati arstitõend töövõime kohta. Seejärel anti 2017. aastal justiitsministrile käesolevas asjas vaidluse all olev kaalutlusõigus.
109. Kõike seda arvesse võttes ei ole seaduses sätestatud ministri kohustus võtta arvesse üldkohtute töötajate ratsionaalset kasutamist koos konkreetsete kohtute töökoormusest tulenevate vajadustega ega sellised tegurid nagu kohtunike nõupidamiste saladus ja asjaolu, et Poola põhiseaduses on tagatud teenistusvanuse ülemmäär vastavalt kehtivale seadusele, piisavad tagamaks 2017. aasta juuli muutmisseadusest mõjutatud kohtunike de facto kaitset ametist tagandamise eest,(83) iseäranis kui see toimub Poolas algatatud valitsuse ulatusliku kohtureformi kontekstis.(84)
110. Lisaks ei esitatud mingeid mõjuvaid ega veenvaid poliitika-alaseid põhjendusi ametiaja pikendamise otsustamise üleandmiseks riiklikult kohtute nõukojalt ministrile ning samuti ei ole kohaselt selgitatud, miks väikese töökoormusega kohtunike ametist tagandamine ja mitte nende üleviimine teise üldkohtusse oli ainus teostatav lahendus.
111. Mis puudutab sõltumatuse nõuet, siis hõlmavad käesolevas asjas vaidluse all olevad muudatused samamoodi nagu need, mida ma käsitlesin kohtuasjas komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus) (C‑619/18),(85) samal ajal täidesaatvale võimule ja käesolevas asjas lausa justiitsministrile(86) volituse andmist kohtunike ametiaja pikendamiseks ning kohtunike teenistusvanuse ülemmäära langetamist seadusandja poolt. See pakett ei ole kooskõlas erapooletuse objektiivse elemendiga, mida tuleb kaitsta vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale.(87) Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et sõltumatus ja erapooletus „eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, nimetamist, ametiaega ning ka liikmete hääletamisest hoidumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid, ning need lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles osas, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne“.(88)
112. Käesolevas asjas ei ole kõne all mitte Poola kohtunike ebaprofessionaalsuse eeldus või nende kohtuotsuste võimalik erapoolikus ajal, mil nad ootavad justiitsministri otsust ametiaja pikendamise kohta, vaid see, kas avalikkus võib õiguspäraselt tajuda, et vaidlusalune kord mõjutab menetluse sõltumatust täitevvõimu osalusega asjades kõnealusel tundlikul perioodil, mis võib kesta märkimisväärse aja, kuivõrd justiitsminister ei ole otsuse tegemisel seotud mingite tähtaegadega.(89) Ning seda õiguspärast erapoolikuse tajumist avalikkuse poolt teravdab selliste tagatiste nagu läbipaistvuse ja kohtuliku kontrolli puudumine.(90)
113. Üleminekumeetmete osas (eespool punkt 55) piisab märkimisest, et need ei hõlma kõiki 2017. aasta juuli muutmisseadusest mõjutatud kohtunikke, vaid pigem väheseid, nimelt neid, kes olid 60‑aastased (naised) või 65‑aastased (mehed) 17. juuli 2017. aasta muutmisseaduse jõustumisel, või kes jõudsid sellesse ikka ajavahemikus alates 1. oktoobrist 2017 kuni 1. aprillini 2018. ÜRO erisaadik kohtunike ja advokaatide sõltumatuse küsimuses järeldas seoses oma missiooniga Poolasse,(91) et nõutav on „üldkohtute kohtunike uue pensionikorralduse muutmine selliselt, et see kehtiks ainult neile kohtunikele, kes astusid ametisse pärast seaduse jõustumist“(92), ning justiitsministrile antud ametiaja pikendamise kaalutlusõiguse tühistamine.(93)
114. Sooviksin lõpetuseks siiski rõhutada, et ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu piiritlemisel on põhiseaduslikul tasandil kaalul ulatus, milles Euroopa Kohus on viimase astme kohtuna pädev asendama põhiõiguste rikkumiste kohtuliku kontrolli osas liikmesriikide põhiseaduskohtuid ja Euroopa Inimõiguste Kohut.(94) Liidu ja liikmesriikide vahelise pädevusjaotuse järgimine on õigusriigi põhimõttele rajatud liidu õiguskorras niisama oluline kui põhiõiguste kaitse.(95)
115. Nii on ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu materiaalne kohaldamisala kohtunike ametist tagandamatuse ja sõltumatuse kontekstis piiratud asjaomases liikmesriigis struktuursete probleemide parandamisega, millega ongi tegemist käesolevas asjas, kuivõrd komisjoni poolt vaidlustatud seadused mõjutavad kõiki kohtusüsteemi astmeid. Neid võib kõige paremini nimetada süsteemseteks või üldisteks puudusteks,(96) mis kohtunike ametist tagandamatuse ja sõltumatuse puhul „kahjustavad olemust“(97).
116. Ent üksikud või ühekordsed kohtunike ametist tagandamise keelu ja sõltumatuse rikkumised tuleb lahendada harta artikli 47 alusel ja ainult kontekstis, kus liikmesriigid rakendavad liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Struktuurilised puudused, millega täiendavalt kaasneb liidu õiguse kohaldamine liikmesriigi poolt, määratakse põhimõtteliselt kindlaks mõlema sätte alusel.
117. Igal juhul tuleb käesolevas ettepanekus esitatud põhjustel lugeda komisjoni teine etteheide põhjendatuks.
VII. Kohtukulud
118. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
119. Minu ettepanek on, et kuigi komisjoni etteheited tuleks vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata selles osas, milles need põhinevad harta artiklil 47, tuleks tema mõlemad etteheited edukaks tunnistada selles osas, milles need põhinevad ELL artikli 19 lõike 1 teisel lõigul ja ELTL artiklil 157 koostoimes direktiivi 2006/54 artikli 5 punktiga a ja artikli 9 lõike 1 punktiga f. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Poola Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista Poola Vabariigilt ja Poola Vabariigi kohtukulud jätta viimase kanda.
VIII. Ettepanek
120. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmist:
1. tuvastada, et kehtestades 12. juuli 2017. aasta seaduse, millega muudetakse üldkohtute korralduse seadust ja teatavaid muid seadusi, (Ustawa o zmianie ustawy – Prawo o ustroju sądów powszechnych oraz niektórych innych ustaw) artikli 13 punktides 1–3 teenistusvanuse erineva ülemmäära naistele ja meestele, kes töötavad kohtunikuna üldkohtus või kõrgeimas kohtus või prokurörina, on Poola Vabariik rikkunud ELTL artiklist 157 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja tööga seotud küsimustes artikli 5 punktist a ja artikli 9 lõike 1 punktist f tulenevaid kohustusi;
2. tuvastada, et kuna Poola Vabariik on nimetatud seaduse artikli 13 punktis 1 langetanud üldkohtu kohtunike teenistusvanuse ülemmäära ning samal ajal andnud justiitsministrile pädevuse otsustada selle seaduse artikli 1 punkti 26 alapunktide b ja c alusel kohtunike ametiaja pikendamise üle, on Poola rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid kohustusi;
3. jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;
4. jätta Poola Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.