ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

12. detsember 2014(*)

Konkurents – Kartellid – Parafiinvahade turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine – Rikkumise tõend – 2006. aasta suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Võrdne kohtlemine – Raskendavad asjaolud – Korduvus – Põhjendamiskohustus – Kergendavad asjaolud – Väga piiratud osalemine – Ettevaatamatuse tõttu toime pandud rikkumine – Kaitseõigused – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑558/08,

Eni SpA, asukoht Rooma (Itaalia), esindajad: advokaadid M. Siragusa, D. Durante, G. Rizza, S. Valentino ja L. Bellia,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja V. Di Bucci,

kostja,

mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada komisjoni 1. oktoobri 2008. aasta otsus K(2008) 5476 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.181 – Küünlavahad) ning teise võimalusena nõue tühistada hagejale määratud trahvi summa või vähendada seda,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja D. Gratsias,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. märtsi 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1.     Haldusmenetlus ja vaidlustatud otsuse tegemine

1        Euroopa Ühenduste Komisjon tuvastas 1. oktoobri 2008. aasta otsuses K(2008) 5476 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.181 – Küünlavahad) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), et hageja Eni SpA koos teiste ettevõtjatega rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 lõiget 1, kuna nad osalesid kartellis EMP parafiinvahade turul ja Saksamaa toorparafiini turul.

2        Vaidlustatud otsuse adressaadid on lisaks hagejale järgmised äriühingud: Esso Deutschland GmbH, Esso Société anonyme française, ExxonMobil Petroleum and Chemical BVBA ja Exxon Mobil Corp. (edaspidi koos „ExxonMobil”); H&R ChemPharm GmbH, H&R Wax Company Vertrieb GmbH ja Hansen & Rosenthal KG (edaspidi koos „H&R”); Tudapetrol Mineralölerzeugnisse Nils Hansen KG; MOL Nyrt.; Repsol YPF Lubricantes y Especialidades SA, Repsol Petróleo SA ja Repsol YPF SA (edaspidi koos „Repsol”); Sasol Wax GmbH, Sasol Wax International AG, Sasol Holding in Germany GmbH ja Sasol Ltd (edaspidi koos „Sasol”); Shell Deutschland Oil GmbH, Shell Deutschland Schmierstoff GmbH, Deutsche Shell GmbH, Shell International Petroleum Company Ltd, The Shell Petroleum Company Ltd, Shell Petroleum NV ja The Shell Transport and Trading Company Ltd (edaspidi koos „Shell”); RWE Dea AG ja RWE AG (edaspidi koos „RWE”), ning Total SA ja Total France SA (edaspidi koos „Total”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 1).

3        Parafiine toodetakse rafineerimistehases toornaftast. Parafiine kasutatakse niisuguste toodete tootmisel nagu küünlad, kemikaalid, rehvid ja autotööstuse tooted, samuti kummi-, pakendi-, liimi- ja närimiskummitööstuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 4).

4        Toorparafiin on parafiinvahade tootmiseks vajalik tooraine. Toorparafiini saadakse rafineerimistehastes toornaftast baasõlide tootmisel tekkiva kõrvaltootena. Sedagi müüakse lõppklientidele, näiteks puitlaastplaatide tootjatele (vaidlustatud otsuse põhjendus 5).

5        Komisjon alustas uurimist pärast seda, kui Shell Deutschland Schmierstoff teavitas teda oma 17. märtsi 2005. aasta kirjaga kartellist, esitades taotluse trahvi eest kaitse saamiseks vastavalt teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 72).

6        Komisjon viis 28. ja 29. aprillil 2005 nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 alusel läbi kohapealsed kontrollimised „H&R/Tudapetroli”, ENI, MOL-i ruumides ning Sasoli, ExxonMobili, Repsoli ja Totali kontserni kuuluvate äriühingute ruumides (vaidlustatud otsuse põhjendus 75).

7        Komisjon teatas ajavahemikul 25. kuni 29. mai 2007 vastuväidetest eespool punktis 2 loetletud äriühingutele, sealhulgas hageja (vaidlustatud otsuse põhjendus 85). Eni vastas vastuväidetele 14. augusti 2007. aasta kirjaga.

8        Komisjon korraldas 10. ja 11. detsembril 2007 ärakuulamise, millel osales Eni (vaidlustatud otsuse põhjendus 91).

9        Vaidlustatud otsuses leidis komisjon olemasolevate tõendite alusel, et otsuse adressaadid, kes kujutasid endast enamikku parafiinvahade ja toorparafiini tootjatest EMP‑s, osalesid EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises, mis hõlmas EMP territooriumi. Rikkumine seisnes kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses seoses hindade kindlaksmääramisega ja parafiinvahasid puudutava tundliku äriteabe vahetamise ja avaldamisega (edaspidi „rikkumise põhiosa”). Mis puudutab RWE‑d (hiljem Shell), ExxonMobilit, MOL‑i, Repsolit, Sasolit ja Totalit, siis parafiinvahadega seotud rikkumine puudutas samuti klientide või turgude jagamist (edaspidi „rikkumise teine osa”). Lisaks puudutas RWE, ExxonMobili, Sasoli ja Totali toime pandud rikkumine ka Saksa turul lõppklientidele müüdud toorparafiini (edaspidi „rikkumise toorparafiini osa”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 2, 95, 328 ning artikkel 1).

10      Rikkuv tegevus pandi toime konkurentsivastastel koosolekutel, mida nimetati „tehnilisteks koosolekuteks” või mõnikord „Blauer Saloni” koosolekuteks, ning „toorparafiini koosolekutel”, mis oli pühendatud spetsiaalselt toorparafiini puudutavatele küsimustele.

11      Käesolevas asjas määratud trahvide summa arvutati suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”) alusel, mis kehtisid ajal, mil eespool punktis 2 nimetatud äriühingutele teatati vastuväidetest.

12      Vaidlustatud otsuses asuvad muu hulgas järgmised sätted:

„Artikkel 1

Osaledes viidatud perioodidel vältavas kokkuleppes ja/või [vältavas] kooskõlastatud tegevuses parafiinvahade sektoris ühisturul ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP‑s, rikkusid [EÜ] artikli 81 lõiget 1 ning alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artiklit 53 järgmised ettevõtjad:

Eni SpA: [30. ja 31]. oktoobril 1997 ning 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005;

[…]

Artikkel 2

Artiklis 1 osutatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

Eni SpA: 29 120 000 eurot;

Esso Société anonyme française: 83 588 400 eurot,

millest solidaarselt

ExxonMobil Petroleum and Chemical BVBA ja ExxonMobil Corporation’iga 34 670 400 eurot, millest solidaarselt Esso Deutschland GmbH‑ga 27 081 600 eurot;

Tudapetrol Mineralölerzeugnisse Nils Hansen KG: 12 000 000 eurot;

Hansen & Rosenthal KG solidaarselt H&R Wax Company Vertrieb GmbH‑ga: 24 000 000 eurot,

millest solidaarselt

H&R ChemPharm GmbH‑ga 22 000 000 eurot;

MOL Nyrt.: 23 700 000 eurot;

Repsol YPF Lubricantes y Especialidades SA solidaarselt Repsol Petróleo SA ja Repsol YPF SA‑ga: 19 800 000 eurot;

Sasol Wax GmbH: 318 200 000 eurot,

millest solidaarselt

Sasol Wax International AG, Sasol Holding in Germany GmbH ja Sasol Limited’iga 250 700 000 eurot;

Shell Deutschland Oil GmbH, Shell Deutschland Schmierstoff GmbH, Deutsche Shell GmbH, Shell International Petroleum Company Limited, the Shell Petroleum Company Limited, Shell Petroleum NV ja the Shell Transport and Trading Company Limited: 0 eurot;

RWE-Dea AG solidaarselt RWE AG‑ga: 37 440 000 eurot;

Total France SA solidaarselt Total SA‑ga: 128 163 000 eurot.”

2.     Eni kontsern

13      Mis puudutab hageja osalemist rikkumises, siis tõdes komisjon vaidlustatud otsuses järgmist:

„[…]

(342) IV peatükis on tuvastatud, et kokkulepetes osalemise kestel osales Eni rikkumises AgipPetroli SpA ja Eni SpA töötajate vahendusel […]

(343) AgipPetroli SpA oli koosolekul esindatud 30. ja 31. oktoobril 1997 ning 21. ja 22. veebruaril 2002 ning 31. detsembril 2002 (kui ta ühines Eni SpA‑ga ning seetõttu loeti ta ühinguna lõppenuks) ning Eni SpA osales alates 1. jaanuarist 2003 (alates sellest kuupäevast tegeles Eni rafineerimis- ja turustusosakond parafiinvahade ja toorparafiini müügiga) kuni 28. aprillini 2005 (rikkumise lõpu kuupäev).

(344) AgipPetroli SpA ühendati Eni SpA‑ga 31. detsembril 2002. Põhjenduses 334 määratletud põhimõtete kohaselt tuleb Eni SpA järelikult isikuks, kes võttis üle vastutuse AgipPetroli SpA tegevuse eest enne 31. detsembrit 2002 […]

(345) Järelikult ei tule Eni SpA lugeda vastutavaks mitte üksnes tema otsese osalemise eest kartellis pärast temaga AgipPetroli SpA ühendamist (31. detsember 2002), vaid ka AgipPetroli SpA tegevuse eest kartellis enne nimetatud kuupäeva.

(346) Oma vastuses vastuväidetele ei seadnud Eni kahtluse alla tema vastutuse kohta komisjoni tehtud järeldusi.

(347) Eespool toodud põhjendustel vastutab Eni SpA osalemise eest koosolekul 30. ja 31. oktoobril 1997 ning 21. ja 22. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005 (rikkumise lõpu kuupäev).”

 Menetlus ja poolte nõuded

14      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. detsembril 2008.

15      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse. Kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus pooltel vastata teatud küsimustele ja esitada teatud dokumendid. Pooled täitsid selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.

16      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 19. märtsi 2013. aasta kohtuistungil.

17      Arvestades faktiliste asjaolude seotust kohtuasjaga T‑540/08: Esso jt vs. komisjon, kohtuasjaga T‑541/08: Sasol jt vs. komisjon, kohtuasjaga T‑543/08: RWE ja RWE Dea vs. komisjon, kohtuasjaga T‑544/08: Hansen & Rosenthal ja H&R Wax Company Vertrieb vs. komisjon, kohtuasjaga T‑548/08: Total vs. komisjon, kohtuasjaga T‑550/08: Tudapetrol vs. komisjon, kohtuasjaga T‑551/08: H&R ChemPharm vs. komisjon, kohtuasjaga T‑562/08: Repsol YPF Lubricantes y especialidades jt vs. komisjon, ning kohtuasjaga T‑566/08: Total Raffinage ja Marketing vs. komisjon, samuti tõstatatud õigusküsimuste sarnasust, otsustas Üldkohus lahendada käesolev kohtuasi alles pärast kõnealustes seotud kohtuasjades toimuvaid istungeid, millest viimane leidis aset 3. juulil 2013.

18      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus täies ulatuses või osaliselt ning vastavalt sellele muuta talle määratud trahvi summat;

–        teise võimalusena tühistada talle määratud trahv või vähendada selle summat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

19      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

20      Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks kuus väidet.

21      Hageja kaks esimest väidet seoses kartellis tema osalemise vaidlustamisega puudutavad EÜ artikli 81 rikkumist. Esimene väide hõlmab tema osalemise tuvastamist viibimise tõttu 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul. Teine väide hõlmab tema rikkumises osalemist ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005.

22      Lisaks esitab hageja neli väidet talle määratud trahvi summa arvutamise kohta. Kolmanda väite kohaselt on rikutud EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 23, 2006. aasta suuniseid ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna rikkumise raskusastme ja nn sisenemistasu lisasumma raames määrati valesti kindlaks kordaja 17%. Neljanda väite kohaselt on rikutud EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 23, 2006. aasta suuniseid õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning kuritarvitatud võimu, kuna raskendava asjaoluna korduvuse tõttu suurendati trahvisummat 60%. Viienda väite kohaselt on rikutud EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 23, 2006. aasta suuniseid, võrdse kohtlemise põhimõtet ja põhjendamiskohustust, kuna komisjon ei võtnud arvesse kergendava asjaolu esinemist, mis seisnes selles, et tema osalemine kartellis oli väga piiratud ja ta ei võtnud osa kartellikokkuleppe rakendamisest. Kuues väide puudutab EÜ artikli 81, määruse nr 1/2003 artikli 23 ja 2006. aasta suuniste rikkumist, kuna kergendava asjaoluna ei võetud ettevaatamatust arvesse.

23      Kuna esimene ja teine asjaolu puudutavad niisuguste tõendite hindamist, mis kinnitavad Eni osalemist kartellis, on Üldkohtu arvates tarvilik neid analüüsida koos.

1.     Esimene ja teine väide, mis puudutavad hageja osalemist kartellis ja mille kohaselt on rikutud EÜ artiklit 81

24      Esimeses väites leiab hageja, et komisjon tuvastas õigusvastaselt tema osalemise kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses, võttes aluseks tema viibimise 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul Hamburgis Saksamaal. Teises väites kinnitab ta, et õigusvastaselt on tuvastatud tema osalemine kartellis ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005.

 Kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõisted

25      EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt on ühisturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

26      EÜ artikli 81 lõike 1 mõttes kokkuleppe olemasoluks piisab sellest, kui kõnealused ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet käituda turul konkreetsel viisil (Üldkohtu otsused, 17.12.1991, Hercules Chemicals vs. komisjon, T‑7/89, EKL, lk II‑1711, punkt 256, ning 20.3.2002, HFB jt vs. komisjon, T‑9/99, EKL, lk II‑1487, punkt 199).

27      Kokkuleppe EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses võib sõlmituks lugeda niipea, kui esineb ühine tahe, mis on suunatud konkurentsi piiramisele põhimõtteliselt, isegi kui plaanitava piirangu konkreetseid detaile alles läbi räägitakse (Üldkohtu otsus, 16.6.2011, Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, T‑240/07, EKL, lk II‑3355, punkt 45; vt selle kohta samuti eespool punktis 26 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 151–157 ja 206).

28      Kooskõlastatud tegevuse all mõistetakse koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid kes valivad teadlikult konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevahelise praktilise koostöö (Euroopa Kohtu otsused, 8.7.1999, komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EKL, lk I‑4125, punkt 115, ning Hüls vs. komisjon, C‑199/92 P, EKL, lk I‑4287, punkt 158).

29      EÜ artikli 81 lõikega 1 on vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi käitumist turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud käituda või kavatseb hakata turul käituma, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on konkurentsi piiramine (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, punkt 47; vt selle kohta samuti eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 116 ja 117).

 Tõendite hindamise põhimõtted

30      Kohtupraktika kohaselt peab komisjon tõendama tema kindlaks tehtud rikkumist ning esitama tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmise (vt Euroopa Kohtu otsus 17.12.1998, Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EKL, lk I‑8417, punkt 58, ning Üldkohtu otsus, 27.9.2006, Dresdner Bank jt vs. komisjon, T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP, EKL, lk II‑3567, punkt 59, ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Mis puudutab kohtuliku kontrolli ulatust, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui Üldkohus vaatab läbi hagi EÜ artikli 81 lõike 1 alusel tehtud otsuse tühistamise nõudes, peab Üldkohus üldiselt läbi viima tervikliku kontrolli küsimuses, kas EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud või mitte (vt Üldkohtu otsus, 26.10.2000, Bayer vs. komisjon, T‑41/96, EKL, lk II‑3383, punkt 62, ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Seda arvestades tuleb kohtu kahtlust tõlgendada selle ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (eespool punktis 30 viidatud Üldkohtu otsused, Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 60, ja 12.7.2011, Hitachi jt vs. komisjon, T‑112/07, EKL, lk II‑3871, punkt 58).

33      Viimati nimetatud olukorras tuleb võtta arvesse süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb muu hulgas Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2, mis on üks liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevatest põhiõigustest. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, punkt 59; vt selle kohta samuti eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 61, ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Seega tuleb komisjonil esitada täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et rikkumine on toime pandud. Tuleb siiski rõhutada, et komisjoni iga esitatud tõend ei pea rikkumise iga elemendi puhul tingimata vastama nendele kriteeriumidele. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatuna sellele nõudele (vt eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 62 ja 63, ja seal viidatud kohtupraktika).

35      Niisuguseid kaudseid tõendeid, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuses, selleks et tõendada, et ettevõtja pani toime EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise, ei tule hinnata eraldi, vaid kogumis (vt Üldkohtu otsus, 8.7.2008, BPB vs. komisjon, T‑53/03, EKL, lk II‑1333, punkt 185, ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Samuti tuleb tõdeda, et praktikas tuleb komisjonil sageli tõendada rikkumise olemasolu selle ülesande seisukohast ebasoodsates tingimustes, sest rikkumise moodustavate faktiliste asjaolude toimumisest võib olla möödunud palju aastaid ja paljud uuritavad ettevõtjad ei ole teinud komisjoniga aktiivselt koostööd. Kuigi komisjon on kohustatud tõendama, et sõlmitud on ebaseaduslik hindade kindlaksmääramise kokkulepe, oleks liigne nõuda, et sellele lisaks tuleb komisjonil esitada tõendeid selle eesmärgi saavutamiseks kasutatud konkreetse mehhanismi kohta. Rikkumises süüdi oleval ettevõtjal oleks liiga lihtne hoiduda karistusest, kui ta võiks viidata ebaseadusliku kokkuleppe toimimise kohta esitatud teabe ebamäärasusele, kui kokkuleppe olemasolu ja selle konkurentsivastane eesmärk on siiski piisavalt tõendatud. Ettevõtjad saavad end sellises olukorras tõhusalt kaitsta, kui neil on võimalus kommenteerida kõiki tõendeid, millele komisjon nende vastu tugineb (Üldkohtu otsus, 8.7.2004, JFE Engineering jt vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EKL, lk II‑2501, punkt 203).

37      Mis puudutab tõendeid, millele võib EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamiseks tugineda, siis kehtib liidu õiguses tõendite vaba esitamise põhimõte (Üldkohtu otsused, 8.7.2004, Dalmine vs. komisjon, T‑50/00, EKL, lk II‑2395, punkt 72, ning eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, punkt 64).

38      Mis puudutab erinevate tõendite tõenduslikku väärtust, siis esitatud tõendite hindamise ainus asjakohane kriteerium on nende usaldusväärsus (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 72).

39      Tõendamise üldnormide kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisust (Üldkohtu otsused, 15.3.2000, Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EKL, lk II‑491, punktid 1053 ja 1838, ning eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, punkt 70).

40      Kui komisjon tugineb rikkumise asetleidmist järeldades üksnes kõnealuste ettevõtjate käitumisele turul, siis piisab, kui viimased tõendavad, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte erinevas valguses ja mis võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb komisjoni esitatust, selleks et järeldada, et liidu konkurentsieeskirju on rikutud (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 186).

41      Seevastu juhul, kui komisjon tugineb dokumentaalsetele tõenditele, ei tule asjaomastel ettevõtjatel mitte lihtsalt esitada ühte mõeldavat alternatiivi komisjoni teesile, vaid väita, et vaidlustatud otsuses nimetatud tõendid olid rikkumise olemasolu kindlakstegemiseks ebapiisavad (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 187). Niisugune tõendite kasutamine ei ole vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 8.7.1999, Montecatini vs. komisjon, C‑235/92 P, EKL, lk I‑4539, punkt 181).

42      Kuna nii keeld osaleda konkurentsivastases tegevuses ja konkurentsivastastes kokkulepetes kui ka karistused, mis rikkujatele osaks võivad saada, on kõigile hästi teada, siis on tavaline, et toiminguid, mis hõlmavad nimetatud tegevust ja kokkuleppeid, viiakse läbi saladuskatte all, et koosolekud toimuvad salaja ning et kogu seonduv dokumentatsioon on viidud miinimumini. Seega ei saa komisjonilt nõuda, et ta esitaks tõendid, millest nähtuks selgelt, et asjaomased ettevõtjad on üksteisega kontakteerunud. Isegi kui komisjon sellised tõendid leiab, on need tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu sageli osutub vajalikuks teatud üksikasjad taastada järelduste teel. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist võib seega tuletada teatud arvust kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumisel – olla käsitletavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (Euroopa Kohtu otsus, 7.1.2004, Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EKL, lk I‑123, punktid 55–57; vt eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 64 ja 65, ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Dokumentaalsete tõendite tõendusliku väärtuse hindamisel tuleb väga oluliseks pidada asjaolu, et dokument koostati otseselt seoses faktiliste asjaoludega (Üldkohtu otsused, 11.3.1999, Ensidesa vs. komisjon, T‑157/94, EKL, lk II‑707, punkt 312, ja 16.12.2003, Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, T‑5/00 ja T‑6/00, EKL, lk II‑5761, punkt 181) või nende faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 207).

44      Kuupäeva või allkirja puudumine dokumendil või asjaolu, et see on halvasti kirjutatud, ei võta sellelt dokumendilt kogu tõenduslikku jõudu, eriti juhul, kui selle päritolu, võimalikku kuupäeva ja sisu saab määrata piisava kindlusega (Üldkohtu otsus, 13.12.2006, FNCBV vs. komisjon, T‑217/03 ja T‑245/03, EKL, lk II‑4987, punkt 124; vt selle kohta samuti Üldkohtu otsus, 10.3.1992, Shell vs. komisjon, T‑11/89, EKL, lk II‑757, punkt 86).

45      Tõendite vaba esitamise põhimõttest tuleneb, et isegi kui dokumentaalsete tõendite puudumine võib olla asjassepuutuv tegur komisjoni viidatud kaudsete tõendite kogumi tervikuna hindamisel, ei saa see üksi võimaldada ettevõtjal seada kahtluse alla komisjoni argumente, esitades faktilistele asjaoludele alternatiivse seletuse. Ta võib seda teha ainult juhul, kui komisjoni esitatud tõendite alusel ei ole võimalik rikkumise olemasolu tuvastada kahtluseta ja ilma, et oleks vajalik tõlgendamine (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, punkt 65; vt selle kohta samuti Üldkohtu otsus, 12.9.2007, Coats Holdings ja Coats vs. komisjon, T‑36/05, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 74).

46      Ühegi sätte ega liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt ei ole ka komisjonil ühe ettevõtja vastu keelatud tugineda niisuguste teiste ettevõtjate avaldustele, kellele komisjon heidab ette keelatud kokkuleppes osalemist. Vastasel juhul oleks komisjoni kohustust tõendada EÜ artiklit 81 rikkuvat käitumist võimatu täita ja see oleks vastuolus talle pandud ülesandega teostada järelevalvet selle üle, et nimetatud sätteid kohaldataks nõuetekohaselt (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 192, ja eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, punkt 67).

47      Avaldustest võib pidada eriti suure tõendusliku jõuga tõenditeks neid, mis on esiteks usaldusväärsed, teiseks tehtud ettevõtja enda nimel, kolmandaks tehtud isiku poolt, kellel on kutsetegevusest tulenev kohustus tegutseda ettevõtja huvides, neljandaks tehtud vastuolus avaldaja huvidega, viiendaks tehtud avalduse esemeks olevate asjaolude otsese tunnistaja poolt ja kuuendaks esitatud kirjalikult, koostatuna tahtlikult ja pärast põhjalikku läbimõtlemist (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, punkt 71; vt selle kohta samuti eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 205–210).

48      Kuid kartellis osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised puudutatud ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate poolt konkurentsieeskirjade rikkumise toimepanemise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid, kuigi viimaste nõutav tõendusjõu tase võib avalduse usaldusväärsuse tõttu olla väiksem (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 219 ja 220, ning eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, punkt 68).

49      Lisaks, kuigi enamasti tuleb ebaseadusliku kartelli peamiste liikmete vabatahtlikesse tunnistustesse suhtuda teatud umbusaldusega, arvestades võimalust, et need liikmed püüavad vähendada oma osa rikkumises ja suurendada teiste osa, on samuti tõsi, et 2002. aasta koostööteatise alusel trahvi tühistamise või selle summa vähendamise taotlemine iseenesest ei innusta süüks pandud kartelli teiste liikmete kohta moonutatud tõendite esitamist. Igasugune katse komisjoni eksitada võib nimelt kahtluse alla seada taotleja siiruse ja koostöö täielikkuse ning seega seada ohtu tema võimaluse 2002. aasta koostööteatistest täielikult kasu saada (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Hitachi jt vs. komisjon, punkt 72; vt selle kohta samuti Üldkohtu otsus, 16.11.2006, Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, T‑120/04, EKL, lk II‑4441, punkt 70).

50      Eelkõige tuleb tõdeda, et kui isik tunnistab üles, et ta on rikkumise toime pannud, ja möönab seega niisuguste faktiliste asjaolude esinemist, mis ületavad neid faktilisi asjaolusid, mille esinemist võidi otseselt järeldada asjassepuutuvatest dokumentidest, tähendab see vastupidisele viitavate eriliste asjaolude puudumisel a priori, et see isik on otsustanud rääkida tõtt. Seega tuleb avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (eespool punktis 36 viidatud Üldkohtu otsus, JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 211 ja 212; kohtuotsused, 26.4.2007, Bolloré jt vs. komisjon, T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02, EKL, lk II‑947, punkt 166, ning 8.7.2008, Lafarge vs. komisjon, T‑54/03, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 59).

51      Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artiklile 53.

 Rikkumise põhiosa kirjeldus vaidlustatud otsuses

52      Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 2 „Rikkumise kokkuvõte”, et kõnealuse otsuse adressaadid osalesid EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises. Nimetatud rikkumise põhiosa seisnes „kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses, mis hõlmas hindade kindlaksmääramist ja tundliku äriteabe vahetamist” parafiinvahade puhul. Kõnealune põhiosa oli rikkumise puhul ainus, milles hageja vaidlustatud otsuse kohaselt osales.

53      Vaidlustatud otsuse punktis 4.1 „Kartelli aluspõhimõtted ja toimimine” kirjeldas komisjon otsuse põhjendustes 106 ja järgmised rikkumise põhiosa järgmiselt:

„[…]

(106) Tehnilised koosolekud olid alati jaotatud kaheks osaks: esialgne arutelu puudutas tehnilisi küsimusi, millele järgnes konkurentsivastast laadi arutelu, mis muu hulgas hõlmas hindade kindlaksmääramist, turgude ja (teatud juhtudel) klientide jagamist ning niisuguse tundliku äriteabe vahetamist ja avaldamist nagu hinnapoliitika praegu ja tulevikus, kliendid, tootmisvõimsus ja müügimahud.

(107) Arutelu, mis puudutas hindasid ning hindade võimalikku tõstmist, leidis üldiselt aset tehniliste koosolekute lõpus. Üldiselt analüüsis hindasid puudutavat arutelu Sasol, kuid seejärel arutasid hindasid ja hinnapoliitika strateegiaid kõik kartellis osalejad ümarlaua vormis […] Arutelu hõlmas samal ajal nii hindade tõstmist ja indikatiivseid hindasid konkreetsetele klientidele ja hindade tõstmist üldiselt kui ka miinimumhindasid ja indikatiivseid hindasid kogu turu puhul […] Hindade tõstmises lepiti tavaliselt kokku absoluutarvudes, mitte aga protsentides (näiteks 60 eurot tonni kohta täielikult rafineeritud parafiinvahade puhul) […] Miinimumhindades ei lepitud kokku mitte üksnes siis, kui esines kokkulepe hindade tõstmise kohta, vaid ka siis, kui hindade tõstmine ei olnud teostatav (näiteks hindade langemise ajal) […]

[…]

(109) Ettevõtjate esindajad vahetasid ka tundlikku äriteavet ning avalikustasid oma üldstrateegia […]

(110) Ettevõtjaid, välja arvatud MOL, esindasid vastutavad isikud, kelle pädevusse kuulus oma vastava ettevõtte hinnastrateegia kujundamine ning konkreetsete klientide puhul hindade kindlaksmääramine […]

(111) Enamikul tehnilistest koosolekutest hõlmas arutelu hindade üle üldiselt parafiinvahasid […] ning harvem vaid erinevat liiki parafiinvahasid (nagu täielikult rafineeritud parafiinvahad, pooleldi rafineeritud parafiinvahad, vahasegud/eriotstarbelised vahad, kõvad parafiinvahad või vesinikuga töödeldud vahad). Pealegi oli kõigi ettevõtjate jaoks selge, et hinnad parafiini kõikide liikide puhul tõusevad sama summa või sama protsendi võrra […]

      […]

(113) Tehniliste koosolekute tulemus viidi üldjuhul ellu hindade tõstmisest klientidele teatamise või olemasolevate hinnaskeemide tühistamise teel […] Üksikud pettuse või hindade tõstmata jätmise juhtumid arutati läbi järgmistel koosolekutel (vt näiteks põhjendused 149 ja 157). Üldjuhul võttis üks koosolekul esindatud ettevõtjatest initsiatiivi ning hakkas tõstma oma hindasid. Üldjuhul oli selleks Sasol, kuid mõnikord palus ta mõnel teisel kartellis osalejal alustada hindade tõstmist. Veidi aega pärast seda, kui ettevõtja teavitas kliente oma kavatsusest hindasid tõsta, tegid teised tarnijad sama ja teatasid samuti hindade tõstmisest […] Ettevõtjaid tehnilistel koosolekutel esindanud isikud teavitasid ülejäänud ettevõtjaid võetud sammudest, et ellu viia tehniliste koosolekute tulemusi. Nimetatud teave edastati suuliselt […] või saadeti ühele või kõigile ülejäänud [kartellis osalevatele] ettevõtjatele koopia hindade tõstmise või kehtetuks tunnistamise teatest. Komisjon avastas, et pooled vahetasid selliseid teateid omavahel. Seda laadi ligikaudu 150 kirjast koosneva näidiskogumi puhul tuvastati, et neid kirju vahetati kuue nädala jooksul pärast tehnilisi koosolekuid […] Samuti avaldati, et vastavalt kokkuleppele ei tohi koosolekul esindatud ettevõtjad saada kasu kokkulepitud hinnatõusu kohaldamisest, et suurendada oma turuosa […] Seda avaldust ei vaidlustatud vastustes vastuväidetele.”

54      Vaidlustatud otsuse punktis 4.2 „Tehnilisi koosolekuid puudutav üksikasjalik teave” esitas komisjon kõigepealt koondtabeli, milles oli märgitud tehniliste koosolekute asukoht ja kuupäev ning koosolekul esindatud ettevõtjad (vaidlustatud otsuse põhjendus 124). Seejärel analüüsis ta olemasolevaid tõendeid iga tehnilise koosoleku kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 126–177).

55      Vaidlustatud otsuse punktis 5.3 „Kõnealuse rikkumise laad” täpsustas komisjon käesoleval juhul kohaldatavaid põhimõtteid, mis reguleerivad konkurentsivastase tegevuse kvalifitseerimist:

„5.3.1. Põhimõtted

[…]

(205) Pikka aega kestnud mitmeosalise rikkumise puhul ei ole vajalik, et komisjon kvalifitseeriks selle kokkuleppeks [või] kooskõlastatud tegevuseks. Kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõisted on ebamäärased ja võivad kattuda. Konkurentsivastane tegevus võib tugevasti olla erinev ühel või teisel ajahetkel ning selle mehhanisme võidakse kohandada või tugevdada, et arvesse võtta olukorra arengut. Niisugune eristamine võib osutuda isegi võimatuks, kuna rikkumisel võib samal ajal olla mõlema keelatud tegevuse vormi tunnused, samas kui eraldi võetuna võib selle teatud ilminguid määratleda kui just ühte, mitte teise vormi kuuluvana. Siiski on kunstlik analüüsis jagada seda, mis kujutab endast selgelt niisuguse tegevuse rakendamist, millel on üks ja ainus üldine eesmärk rikkumise mitmes erinevas vormis. Kartellikokkulepe võib seega samal ajal olla nii kokkulepe kui kooskõlastatud tegevus. [EÜ] artiklis 81 ei ole eraldi kvalifitseeritud niisugust liiki mitmeosalist rikkumist, nagu kirjeldatakse käesolevas otsuses […]

(206) Kui kartellis on palju liikmeid, kelle konkurentsivastast tegevust võib kogu kartelli kestuse vältel lugeda kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks (mitmeosalised rikkumised), ei ole komisjonil vaja täpsemalt hinnata, millisesse kategooriasse igat liiki tegevus kuulub.”

56      Edasi kirjeldas komisjon vaidlustatud otsuse samas punktis rikkumise sisu järgmiselt:

„5.3.2. Kohaldamine

(210) Käesoleva otsuse [punktis] 4 kirjeldatud asjaoludega on tuvastatud, et kõik ettevõtjad, kelle suhtes käesolev menetlus toimub, osalesid parafiinvahasid puudutavas salajases tegevuses ning põhjenduses 2 tuvastatud äriühingud osalesid toorparafiini puudutavas salajases tegevuses […] ning et nad osalesid korrapäraselt koosolekutel, mille käigus arutati järgmisi asjaolusid:

1)      hindade kindlaksmääramine[;]

2)      […] klientide jagamine ja/või turgude jagamine[;]

3)      tundliku äriteabe avaldamine ja vahetamine eelkõige klientide, hindade, tootmisvõimsuse ja müügimahtude kohta[;]

5.3.2.2. Hindade kindlaksmääramine

(240) Põhjendustest 98, 107, 126, 128, 131, 133, 135, 137, 139, 140, 142, 145, 147, 149, 152, 153, 156, 157, 163, 168, 174, 176 ja 177 selgub, et kõnealused ettevõtjad määrasid kindlaks miinimumhinnad ja leppisid kokku hindade tõstmises („hindade kindlaksmääramine”).

(241) ExxonMobil, Repsol, Sasol ja Shell kinnitasid hindade kindlaksmääramise praktikat [vt põhjendus 107] ja kinnitasid uuesti seda teavet nii oma ärakuulamisel kui ka oma kirjalikus vastuses vastuväidetele.”

57      Komisjon jõudis Eni kartellis osalemise kohta vaidlustatud otsuse põhjenduses 298 järgmisele järeldusele:

„Nagu on näidatud IV peatükis, osales Eni 1997. aasta koosolekul ja 11 koosolekul ajavahemikus veebruarist 2002 kuni veebruarini 2005. 1997. aasta koosolek (vt põhjendus 145) võimaldas jõuda hindades kokkuleppele [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses. Mis puudutab koosolekuid pärast 2002. aasta veebruari (vt põhjendused 165–178), siis järeldab komisjon olemasolevate tõendite põhjal ja lähtudes tehniliste koosolekute tavapärase struktuuri üldkirjeldusest, et Eni osales hindade kindlaksmääramises ja tundliku teabe vahetamises ning aitas nendele tegevustele kaasa. Kuna Eni osales pärast 2002. aastat 11 koosolekul 13‑st, siis leiab komisjon, et Eni oli või oleks pidanud olema teadlik konkurentsivastasest eesmärgist ja tehnilistel koosolekutel võetud meetmetest. Kuigi puuduvad igasugused tõendid, et Eni oleks osalenud 14. ja 15. jaanuari 2004. aasta ning 11. ja 12. mai 2004. aasta koosolekutel, on komisjon seisukohal, et Eni vältav osalemine rikkumises on tõendatud ajavahemiku osas alates 21. ja 22. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005 […] Komisjon leiab iseäranis, et põhjenduses 165 kirjeldatud sündmused kinnitavad, et Eni võttis arvesse oma konkurentide tegevuse kohta turul saadud teavet, kohandas oma vastavat tegevust ning võttis kohaldamismeetmed. Nimetatud olukorda võib kvalifitseerida kooskõlastatud tegevuseks.”

 Eni osalemine kartellis, kuna ta viibis 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul

58      Hageja väidab, et komisjon ei saa õiguspäraselt tema kartellis osalemist tuvastada selle alusel, et ta viibis 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul. Tema kohalolek oli selgitatav asjaoluga, et tema esindaja käis Hamburgis õiguspärastel läbirääkimistel Sasoliga. Lisaks teatas tema esindaja avalikult, et ta ei loe end kõnealuse tehnilise koosoleku konkurentsivastase sisuga seotuks.

 Tõendite analüüs

59      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 145, mis puudutab 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilist koosolekut, tugines komisjon Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollile, milles on märgitud järgmist:

.	„Kuupäev	Hinnatõus	Min. hind
√ SCHS, D	.	.	.
√ Dea, D	.	.	.
√ SRS-Tuda, D	.	.	.
√ MOL, HU	1.1.	.	.
√ Total, F	1.1.	DEM 10	DEM 120
Mobil-Bp, F	.	.	.
√ Repsol, E	.	.	.
√ Agip, I	1.1.	DEM 10”	.

60      Sasol märkis, et sellest protokollist tuleneb, et kõik kokkuleppe pooled kohustusid tõstma hindasid 10–12 Saksa marka 100 kg kohta, et Total ja Agip soovisid tõsta hindasid 10 marka ning et see pidi vähemalt Totali puhul tooma kaasa miinimumhinna 120 marka 100 kg kohta.

61      Hindade tõstmise suurust ja kuupäevasid kinnitavad täielikult kahed seda koosolekut puudutavad märkmed, mis leiti MOL‑i ruumidest.

62      Kõnealuste dokumentide ja viimaseid selgitavate ettevõtjate avalduste alusel järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 järgmist:

„[K]oosolekul osalenud ettevõtjad leppisid kokku hindade ühtlustamise ja tõstmise strateegias. Märkmed puudutasid samal ajal parafiinvahasid kui ka toorparafiini. Lisaks selgub [MOL‑i] märkmetest, et ettevõtjad vahetasid teavet hindade säilitamise ja üldise hinnastrateegia kohta.”

63      Esiteks tuleb selles osas märkida, et Sasol ja Repsol kinnitasid, et 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul oli konkurentsivastane sisu. Lisaks tõlgendas Sasol komisjoni leitud dokumente, täpsustades nimelt, et kõik koosolekul osalejad kohustusid tõstma hindasid (vt eespool punkt 60). Kõnealused avaldused tegid tehnilistel koosolekutel osalenud isikud pärast põhjalikku läbimõtlemist ning need süüstavad ka ettevõtjaid, kelle nimel need tehti. Seega on avaldused eespool punktis 47 viidatud kohtupraktika tähenduses iseäranis usaldusväärsed.

64      Teiseks tuleb tõdeda, et 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul aset leidnud arutelude sisu on iseäranis hästi dokumenteeritud MOL‑i märkmetes ja Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollis. Tuleb lisada, et nagu komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 215, tegi koosolekute käigus MOL‑i märkmed seal kohalviibinud isik ning märkmete sisu on struktureeritud ja suhteliselt üksikasjalik. Seega on nende märkmete tõenduslik väärtus väga suur. Mis puudutab Sasoli „Blauer Saloni” koosolekute protokolle, siis on tegemist dokumentidega, mis pärinevad faktiliste sündmuste asetleidmise ajast ning mis koostati in tempore non suspecto või veidi pärast iga tehnilist koosolekut. Isegi kui protokollid koostanud isik ei viibinud tehnilistel koosolekutel, tugines ta teabele, mille sai seal osalenud isikult. Seega on nende protokollide tõenduslik väärtus samuti suur.

65      Seetõttu järeldab Üldkohus, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 komisjoni toodud tõenditest kogumis on võimalik järeldada, et kartelliosalised leppisid tõepoolest 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul kokku parafiinvahade hindade tõstmises.

 Eni osalemine 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul ja küsimus tema avalikust teatamisest, et ta ei loe end koosolekul arutatuga seotuks

66      Hageja ei vaidle vastu, et tema esindaja DS. osales 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul.

67      Siiski väidab ta, et DS‑i osalemine kõnealusel tehnilisel koosolekul oli juhuslik. Pärast kahepoolset koosolekut Eni kliendiks oleva Sasoli esindajaga paluti viimasel tulla ka Sasoli laiemas mahus korraldatud koosolekule koos Euroopa teiste parafiinitootjatega.

68      Lisaks teatas hageja avalikult, et ta ei loe ennast kõnealuse tehnilise koosoleku konkurentsivastase sisuga seotuks. Kuna DS‑i ei huvitanud küsimused kohaldatavate hindade ja pakutavate mahtude kohta, siis ei osalenud ta arutelus, vaid jäi koosolekule kuni selle lõpuni üksnes pelgast viisakusest Sasoli vastu. Siiski teatas ta juba alguses oma kolleegidele Sasolis, et ei Eni ega tema ei ole huvitatud niisugustest koosolekutest, nagu ilmneb tema avaldusest. Seda, et Sasol sai aru tema avalikust teatamisest, et ta ei loe end koosolekul arutatuga seotuks, kinnitab asjaolu, et Enit ei kutsutud hilisematele tehnilistele koosolekutele kuni 21. veebruarini 2002. Lisaks loobus Eni 12. juunil 1998 isegi oma liikmesusest kutseliidus European Wax Federation (EWF).

69      Kohtupraktikast tuleneb, et mis puudutab konkurentsivastaseid kokkuleppeid, mis on saavutatud, nagu käesoleval juhul, konkureerivate ettevõtjate koosolekutel, siis on tegemist EÜ artikli 81 rikkumisega, kui nende koosolekute eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsi ja seega korraldada kunstlikult turu toimimist. Sellisel juhul piisab ettevõtja kartellis osalemise tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab ettevõtja esitama tõendid, et ta osales neil koosolekutel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil koosolekutel muul eesmärgil kui nemad (eespool punktis 29 viidatud Euroopa Kohtu otsused, Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81, ja 25.1.2007, Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, C‑403/04 P ja C‑405/04 P, EKL, lk I‑729, punkt 47).

70      See reegel rajaneb kaalutlusel, et ettevõtja, kes osales nimetatud koosolekul, teatamata avalikult, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 82, ja eespool punktis 69 viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 48).

71      Tuleb märkida, et nii MOL‑i märkmetes kui ka Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollis viidatakse Enile kohas, kus on toodud äriühingu Agip kui Eni parafiinvahade tootmisega tegeleva tütarettevõtja nimi, ning Agipi kavandatud hindade tõstmise meede (MOL‑i märkmete kohaselt 100 Saksa marka tonni kohta ning „Blauer Saloni” koosoleku protokolli kohaselt 10 marka 100 kg kohta) ja hinnatõusu kavandatav kuupäev (1. jaanuar 1998). Nendes üksikasjades märkmete kokkulangevus kinnitab kahtluseta, et Eni esindaja nagu ka sellel tehnilisel koosolekul viibinud teiste ettevõtjate esindajad tegid tõepoolest teatavaks parafiinvahadele vastavate oma toodete hindade tõstmise meetme ja kuupäeva. Seda järeldust kinnitab samuti Sasoli avaldus, mille kohaselt kõnealustes dokumentides asuvate tabelite tõlgendamisel ilmneb, et kõik koosolekul osalejad kohustusid tõstma hindasid 10–12 Saksa marka 100 kg kohta (vt eespool punkt 60).

72      Lisaks kinnitab hageja, et DS. piirdus sellega, et kinnitas oma huvi puudumist Sasoli esindajate ees. Asjaolu, et Eni kavandatud kõnealust meedet ja hindade tõstmise kuupäeva mainiti kahe ettevõtja poolt sõltumatult koostatud märkmetes, mis kajastavad arutelude sisu sellele tehnilisel koosolekul, viitab sellele, et teised koosolekul osalejad leidsid, et Eni ühines konkurentsikokkulepetega. Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, et ta teatas avalikult, et ta ei loe end nimetatud tehnilise koosoleku konkurentsivastase sisuga seotuks.

 Järeldus hageja osalemise kohta kartellis 30. ja 31. oktoobril 1997

73      Eespool toodud analüüsi alusel tuleb tõdeda, et 30. ja 31. oktoobril 1997 osales hageja tehnilisel koosolekul, mille sisu moodustas rikkumise põhiosa, nimelt kokkulepped või kooskõlastatud tegevus seoses hindade kindlaksmääramisega ja parafiinvahasid puudutava tundliku äriteabe vahetamine ja avaldamine. Lisaks otsestele tõenditele, mis kinnitavad hageja osalemist parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavates kokkulepetes, tuleb arvesse võtta ka seda, et ta ei teatanud avalikult, et ta ei loe end kõnealuse tehnilise koosoleku konkurentsivastase sisuga seotuks. Seega tuvastas komisjon õigesti, et hageja osales rikkumise esimeses osas 30. ja 31. oktoobril 1997.

74      Muud hageja esitatud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

75      Mis puudutab hilisematele tehnilistele koosolekutele hageja Sasoli poolt kutsumata jätmist ja asjaolu, et hageja loobus EWF‑i liikmesusest, siis piisab, kui märkida, et see, et Enit ei kutsutud hilisematele tehnilistele koosolekutele, on vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt kajastatud rikkumises osalemise kestuse tuvastamise teel. Komisjon tõdes vaid, et Eni osales kartellis 30. ja 31. oktoobril 1997, lisamata täiendavat ajavahemikku pärast kõnealust tehnilist koosolekut.

76      Sama kehtib hageja argumendi kohta, mille kohaselt eksis komisjon meetme osas, mille abil hageja tõstis oma hindasid pärast 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilist koosolekut. Kuna Eni osalemist kartellis ei tuvastatud ajavahemikus 1. novembrist 1997 kuni 20. veebruarini 2002, ei saa Eni hindade 1. jaanuaril 1998 tõstmise meedet puudutavad argumendid ohtu seada niisuguse järelduse kehtivust, et ta osales kartellis 30. ja 31. oktoobril 1997, mida kinnitavad komisjoni valduses olevad tõendid.

77      Lõpuks ei saa nõustuda ka hageja argumentidega selle kohta, et valesti on tuvastatud tema osalemine vältavas kokkuleppes või vältavas kooskõlastatud tegevuses lähtudes tema osalemisest 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul. Omadussõna „vältav” kasutatakse vaidlustatud otsuse artiklis 1 seetõttu, et tehnilistel koosolekutel kõnealuste ettevõtjate korrapärase osalemise alusel tuvastati kartellis osalemise ulatuslikumad perioodid. Eni osas tuvastati osalemine vältavas kokkuleppes või vältavas kooskõlastatud tegevuses ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005. Seevastu võis komisjon õiguspäraselt tuvastada Eni osalemise kartellis 30. ja 31. oktoobril 1997 otseste tõendite alusel asjaomase tehnilise koosoleku kohta, ilma et ta oleks pidanud koguma vältava rikkumise mõistet puudutavaid tõendeid.

78      Eespool toodud kaalutlusi kogumis arvestades tuleb nõustuda komisjoni järeldusega, et hageja osales rikkumises 30. ja 31. oktoobril 1997.

 Eni osalemine rikkumises ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005

79      Hageja möönab, et ta osales 10 tehnilisel koosolekul ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005. Ta leiab siiski, et komisjon ei saa nendel tehnilistel koosolekutel osalemisest õiguspäraselt järeldada, et ta osales kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses, mis hõlmas hindade kindlaksmääramist (esimene osa) või tundliku teabe vahetamist (teine osa).

 Eni ei osalenud parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses

–       Tõendite analüüs

80      Hageja väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et ta osales parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses.

81      Esiteks tuleb tõdeda, et komisjonil on tõendid, mis kinnitavad, et vähemalt üks hindasid puudutav arutelu toimus üldiselt tehnilistel koosolekutel.

82      Eelkõige Sasoli 12. mai 2005. aasta avalduse kohaselt olid tehnilised koosolekud üldjuhul aluseks salajasele tegevusele, kuna koosolekutel arutati hindade tõstmist ja langetamist ning vahetati teavet brutohindade ja tootmisvõimsuse kavandamise kohta.

83      Repsoli 19. mai 2005. aasta avalduse kohaselt arutati tehnilistel koosolekutel ka kartelliliikmete kohaldatavate parafiinvahade hindade taseme üle.

84      Shell avaldas, et kõik tehnilised koosolekud puudutasid hindade kindlaksmääramist. Tema 14. juuni 2006. aasta avalduse kohaselt ei otsustatud vähemalt alates 1999. aastast, mil tema tunnistusi andnud esindaja hakkas osalema tehnilistel koosolekutel, parafiinvahade hindasid kunagi ühepoolselt, vaid selles jõudsid konkurendid alati kokkuleppele tehniliste koosolekute käigus.

85      Peale selle kinnitasid samad ettevõtjad ka samades avaldustes, et eri tehniliste koosolekute käigus leppisid koosolekutel osalenud ettevõtjad tõepoolest kokku miinimumhindades või hindade tõstmises, mõnikord isegi hindade tõstmise meetmetes.

86      Kõnealused avaldused, millele komisjon viitab ka eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 107 ja 113, tehti pärast põhjalikku kaalumist nende isikute tunnistuste alusel, kes osalesid tehnilistel koosolekutel, ning need süüstavad ka ettevõtjaid, kelle nimel avaldused tehti. Lisaks ühtivad avaldused üldjoontes rikkumise kirjeldusega, mis suurendab veelgi avalduste usaldusväärsust. Seega on avaldused eespool punktis 47 viidatud kohtupraktika tähenduses eriti usaldusväärsed.

87      Lisaks tuleb rõhutada, et eespool punktides 82–84 nimetatud avaldustes ja muudes avaldustes, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 107, 109, 111 ja 113 ning mille väljavõtted esitas komisjon vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, on mainitud Eni osalemist kõnealustel tehnilistel koosolekutel ja tema esindaja osalemist nendel koosolekutel aset leidnud aruteludel.

88      Sellegipoolest väidab hageja, et komisjon ei võtnud Shelli 14. juuni 2006. aasta avalduses arvesse lõiku, mille kohaselt „[S.] ei teadnud tehnilisel koosolekul kokku lepitud hindade puhul, kas Eni ja Repsol, kellel oli tehnilistel koosolekutel pigem passiivne roll, nõustusid hindade tõstmiseks kokku lepitud kuupäeva ja summaga”. Hageja järeldab sellest, et puuduvad tõendid, et ta järgis hinnakokkuleppeid, milleni jõuti tehnilistel koosolekutel.

89      Tuleb märkida, et samas avalduses nimetas Shell ka Enit nende ettevõtjate hulgas, kes nõustusid hindade tõstmise ja miinimumhindadega. Avalduses on täpsustatud, et MOL, Repsol ja Eni ei saatnud pärast tehnilisi koosolekuid klientidele kirjasid hindade tõstmise kohta, vaid pigem teatasid hindade tõstmisest suuliselt.

90      Nimetatud avaldus kuulub seega tõendite kogumi hulka, mis kinnitavad Eni osalemist kartellis ja iseäranis parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavates kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses. Asjaolu, et Shelli S‑il puudub kindlus Eni poolt kokkulepete elluviimise viiside suhtes, ei saa kõrvaldada nende tõenduslikku väärtust muude kinnituste puhul, mis puudutavad täpsemalt Eni osalemist niisugustes kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses.

91      Teiseks tuleb tõdeda, et eespool punktides 82–84 nimetatud avaldused ühtivad tehniliste koosolekute ajast pärinevate käsikirjaliste märkustega, mille komisjon leidis kontrollimiste käigus ja millega oli hagejal võimalik tutvuda haldusmenetluses ning millest osa on ära toodud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 165 ja 177. Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 165 esile toodud Eni märkmeid, siis on tegemist dokumendiga, mis pärineb rikkumise ajast ja mis on koostatud in tempore non suspecto ehk veidi pärast seda tehnilist koosolekut, millele neis viidatakse. Järelikult on nende tõenduslik väärtus suur. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 177 nimetatud MOL‑i märkmed on käsikirjalised, mille on teinud koosolekutel osalenud isik ning märkmete sisu on struktureeritud ja suhteliselt üksikasjalik. Seega on nende tõenduslik väärtus väga suur.

92      Esiteks mis puudutab Eni märkuste sisu 21. ja 22. veebruari 2002. aasta tehnilise koosoleku osas, siis tsiteeris komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 165 järgmist lõiku:

„Koosolek, mille õhustik oli väga läbipaistev, kinnitas – võttes samuti arvesse eraldiseisvate turgude erinevusi ja erinevaid strateegiaid toodete ja turu puhul – võimalust suurendada sissetulekuid kooskõlas tegevusega, mis me oleme juba ette võtnud. Järelikult võime me jätkata senist tegevust seoses lepingulise raamistiku ja vastavate hindade ülevaatamisega, mis puudutab loomulikult meie peamisi kliente ja parafiiniturustajaid.”

93      Vaidlustatud otsuse kohaselt kinnitab nende märkuste sisu, et arutelud leidsid aset parafiinvahade hindade tasemete osas.

94      Niisuguse tõlgendusega tuleb nõustuda. Asjaolu, et Eni märkmetes nimetatakse hindade ülevaatamist sammuks, mis tuleb teha koosolekul toimunud arutelusid arvestades, tähendab, et koosolekul osalejad vahetasid teavet hindade kohta. Seda kinnitab ka Shelli 30. märtsi 2005. aasta avaldus, milles kõnealune tehniline koosolek lisatakse loetellu „Ülevaade hindasid puudutavate koosolekute ja teadaannete kohta”.

95      Hageja väidab, et tema kõnealused märked kinnitavad täpsemalt, et ta määratles oma kaubandusstrateegia tehnilistest koosolekutest sõltumatult. Nagu selgub eespool punktis 92 toodud väljavõtte viimasest osast, siis isegi enne, kui hageja võttis ühendust oma Euroopa konkurentidega, otsustas ta juba muuta oma kaubandusstrateegiat.

96      Üldkohus leiab, et see tõlgendus ei ole kõnealuse väljavõtte sõnastust arvestades usutav.

97      Eni kinnitus, et esineb võimalus jätkata oma sissetulekute suurendamist tänu „lepingulise raamistiku ja vastavate hindade ülevaatamisele” teabe alusel, mis saadi „koosolekul, mille õhustik oli väga läbipaistev” ja mille konkurentsivastast laadi tunnistasid Shell ja Sasol eraldiseisvalt, tähendab põhjendatud kahtluseta, et hindasid puudutav teave, mille Eni sai tehnilisel koosolekul, oli tema jaoks kasulik ja mõjutas tema kaubandustegevust.

98      Teiseks on kohane analüüsida vaidlustatud otsuse põhjenduses 177 viidatud MOL‑i märkmeid, mis käsitavad 23. ja 24. veebruari 2005. aasta tehnilist koosolekut Hamburgis, millel Eni osales.

99      Nendes märkmetes on kirjas:

„ExxonMobil	[=1. aprill]	15€/t
Shell	Hind tõstetud
Sasol	[= 12. aprill]	Hinnatõus”

100    Sasol kinnitas, et toimus arutelu hindade tõstmise ja selle üle, et ta teatab teistele osalejatele enda hindade tõstmisest. Nii Shell kui ka Sasol pidasid seda koosolekut salajaseks avaldustes, millele vaidlustatud otsuses viidatakse.

101    Sellest lähtudes tuleb järeldada, et komisjonil on käsikirjalised märkmed, mis pärinevad etteheidetavate asjaoludega samast ajast ning mis puudutavad parafiinvahade hindade kindlaksmääramise kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust, kusjuures need asjaolud leidsid aset tehnilistel koosolekutel, millel Eni osales.

–       Eni osalemine konkurentsivastastel koosolekutel ja asjaolu, et ta ei teatanud avalikult, et ta ei loe end koosolekul arutatuga seotuks

102    Vaidlustatud otsuse kohaselt esindas hagejat rikkumises tema osalemise põhiperioodil, nimelt 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005 MO. 11 tehnilisel koosolekul 13‑st toimunud koosolekust. Hageja möönab, et ta osales 10 tehnilisel koosolekul, vaidlustades siiski oma osalemise 27. ja 28. veebruari 2003. aasta koosolekul Münchenis.

103    Seega puudub vaidlus, et hageja osales 13 tehnilisest koosolekust 10 koosolekul, mis leidsid aset ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005.

104    Eespool punktides 69 ja 70 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et ettevõtja kartellis osalemise tõendamiseks piisab, kui komisjon tuvastab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab ettevõtja esitama tõendid, et ta osales neil kohtumistel igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb nendel koosolekutel teisel eesmärgil kui nemad. See reegel põhineb sellel, et ettevõtja, kes osales nimetatud koosolekul ilma avalikult teatamata, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida.

105    Käesoleval juhul ei väida hageja siiski, et ta oleks avalikult teatanud, et ta ei loe end konkurentsivastaste koosolekute sisuga seotuks.

106    Kohane on toonitada, et asjaolu, et esinevad otsesed tõendid kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse kohta tehnilistel koosolekutel, millel hageja osales, ilma et ta oleks avalikult teatanud, et ta ei loe end nende konkurentsivastase sisuga seotuks, on iseenesest piisav, et lugeda ta vastutavaks EÜ artikli 81 rikkumise eest.

107    Käesolevas asjas on komisjonil aga hulk tõendeid, mis kinnitavad, et parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavad kokkulepped või kooskõlastatud tegevus ja tundliku äriteabe vahetamine leidis aset tehnilistel koosolekutel, millel hageja osales.

–       Väidetavalt puudus hagejal huvi osaleda kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses parafiinvahade hindade kindlaksmääramisel

108    Hageja viitab asjaolule, et tal puudus igasugune huvi osaleda kartellis. Tegutsedes eranditult parafiinvahade Itaalia turul, mille tunnus on siseriiklikust tootmisest palju suurem nõudlus, suutis ta alati realiseerida kogu oma toodangu sellel turul. Lisaks oli tema toodangust 60–70% ette nähtud tema peamistele klientidele, kelleks olid edasimüüja SIMP ja ümbertöötleja SER, kellega kaubandussuhteid vastavalt alates 1. jaanuarist 2004 ja 1. jaanuarist 2005 reguleerisid lepingud, milles nähti ette „hinnavalemid, mis olid seotud ametlikes väljaannetes ICIS-LOR toodud noteeringutega”, kusjuures need valemid põhinesid otseselt või kaudselt parafiinvahade „Chinese Origin CIF NWE” (hind CAF NWE Hiina päritoluga toodete puhul) keskmisel hinnal.

109    Seega puudus tal huvi osaleda salajases kokkuleppes teiste Euroopa tootjatega, kuna ta ei oleks saanud mingit kasu kõrgemate hindade ühisest kindlaksmääramisest, mida tal ei oleks antud asjaoludel olnud võimalik kohaldada. Eni peamine kaubanduslik probleem oli seotud Hiinast imporditavate odavate kaupade üleküllusega Itaalias ning kartell ei oleks seda olukorda saanud kuidagi parandada.

110    Lisaks ei olnud Enil huvi osaleda salajases kokkuleppes, mille eesmärk on üldiselt tõsta hindasid kartelli liikmete siseturgudel, kuna tal puudus teistesse liikmesriikidesse eksportimiseks tootmisvõimsus. Samuti ei olnud konkureerivatel tootjatel vajadust kokku leppida Eniga, et kindlaks määrata nende müügihindade tõstmine Itaalias, arvestades et Itaalia turg vajas välismaalt pärit parafiinvahasid.

111    Selles osas piisab, kui märkida, et kohtupraktika kohaselt ei ole rikkumise olemasolu seisukohalt oluline, kas kokkulepe sõlmiti või kooskõlastatult tegutseti asjaomaste ettevõtjate kaubanduslikku huvi arvestades. Hageja niisugune argument ei too kaasa aga seda, et Üldkohus kehtestaks komisjonile rangemad nõuded esitatavate tõendite suhtes. Nimelt kui komisjonil õnnestus väidetava rikkumise kohta koguda dokumentaalsed tõendid ja need tõendid koos ettevõtjate avaldustega näivad olevat piisavad, et tõendada konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu, nagu käesolevas asjas, siis ei ole tarvilik analüüsida küsimust, kas kõnealusel ettevõtjal oli selle kokkuleppe suhtes kaubanduslik huvi (vt selle kohta eespool punktis 69 viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punktid 44–46).

112    Lisaks võtab hageja argumendilt igasuguse usutavuse asjaolu, et ta osales korrapäraselt üle kolme aasta pikkuse ajavahemiku jooksul tehnilistel koosolekutel, mille konkurentsivastast sisu sõltumatult tunnistasid neli kartellis osalenud ettevõtjat. Hageja ei selgita, kuidas mõistlikul ettevõtjal võib olla tekkinud kohustus osaleda õigusvastases tegevuses, millega kaasneb oht, et võidakse määrata märkimisväärne trahv, ilma et tal puuduks lootus saada tulevikus kõnealustest kokkulepetest kasu.

113    Peale selle lükkavad hageja väite, et tal puudub huvi kartellis osalemiseks, otseselt ümber tema märkmed 21. ja 22. veebruari 2002. aasta tehnilise koosoleku kohta, millele on viidatud eespool punktis 92 ja millest ilmneb, et kõnealusel tehnilisel koosolekul aset leidnud aruteludest lähtuvalt ta eeldab, et ta saab suurendada oma sissetulekuid tänu hindade „ülevaatamisele”.

114    Seega tuleb kõnealune argument tagasi lükata.

–       Hageja antud alternatiivne selgitus

115    Hageja väidab, et tehnilistel koosolekutel osalemine oli põhjendatud vaid tema strateegilise otsusega väljuda rahvusvahelisest isoleeritusest ja sõlmida suhteid peamiste Euroopa tootjatega, jätkates kontakte EWF‑iga, ning tema huviga tehnilist laadi küsimuste vastu, mis puudutavad eelkõige parafiintoodete tunnuseid.

116    Tuleb rõhutada, et eespool punktis 41 viidatud kohtupraktika kohaselt juhul, kui komisjon tugineb dokumentaalsetele tõenditele, ei tule asjaomastel ettevõtjatel mitte lihtsalt esitada ühte mõeldavat alternatiivi komisjoni teesile, vaid pigem väita, et vaidlustatud otsuses nimetatud tõendid olid rikkumise olemasolu kindlakstegemiseks ebapiisavad.

117    Hageja ei ole aga esitanud ühtegi argumenti, et ümber lükata ettevõtjate avalduste ja asjaoludega samast ajast pärinevate käsikirjaliste märkuste õigsus ja asjakohasus, mille komisjon oli kogunud ja millel põhines järeldus, et Eni osales parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavates kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses.

118    Seega ei tõenda vaidlustatud otsuse õigusvastasust pelk väide, et hageja huvi osaleda tehnilistel koosolekutel oli põhjendatud vaid tema sooviga luua rahvusvahelisi kontakte ja jälgida tehnilisi arutelusid.

119    Lisaks ei selgita hageja kuidagi, miks tema esindaja ei lahkunud tehnilistelt koosolekutelt, kui pärast tehnilisi arutelusid käsitleti konkurentsivastast sisu.

120    Samuti viitavad Eni märkused 21. ja 22. veebruari 2002. aasta tehnilise koosoleku kohta (vt eespool punkt 92 ja järgnevad ning punkt 113) igasuguse kahtluseta, et ta võttis oma hindade ülevaatamisel ja oma sissetulekute suurendamiseks arvesse selle tehnilise koosoleku konkurentsivastast sisu. See asjaolu lükkab iseenesest ümber väite, et ainus põhjus tema osalemiseks oli tema huvi tehniliste arutelude vastu parafiinvahade puhul.

121    Järelikult tuleb hageja argument tagasi lükata.

–       Ühise tahte väidetav puudumine

122    Hageja väidab, et teda ei saa lugeda vastutavaks hindade kindlaksmääramise kokkuleppe eest, kuna tal puudus ühine tahe kartelli teiste liikmetega.

123    Hageja esindaja MO. oli täielikult teadlik, et Enil on Hiina päritolu toodete konkurentsisurve tõttu võimatu tõsta oma hindasid kartelli teiste osaliste soovitud tähenduses ning et 60–70% hageja käibest oli ette nähtud kahele ostjale (SIMP ja SER), kelle puhul olid hinnad kindlaks määratud väljaannetes ICIS-LOR avaldatud rahvusvaheliste noteeringute alusel. Hindasid ei saanud tõsta ka teatud lõppklientide puhul, keda otse teenindas Eni, kuna neil oli võimalik tooteid osta SIMP‑lt.

124    Esiteks tuleb selles osas rõhutada, et Shelli 14. juuni 2006. aasta avalduse kohaselt oli Hiina tootjate konkurentsisurve kõigi kartelliosaliste mure ning miinimumhindade kindlaksmääramise ja hindade piiratud ulatuses tõstmise üks põhjustest oli vähendada selle surve mõju. Seega ei olnud konkurentsisurve ainult hageja mure, mis oleks takistanud ühise tahe teket, vaid pigem kõiki osalisi mõjutav turuareng, mis võis soodustada nende lähenemist.

125    Lisaks kinnitas hageja, et ta kattis Itaalia müügist vaid 60–65%, sealhulgas tema toodetud ja seejärel SIMP ja SER‑i edasi müüdud või ümbertöödeldud parafiinvahad. Tema enda andmetel pärinesid ajavahemikus 2002–2004 Itaalias müüdud parafiinvahadest 18–33% tootjatelt, kes olid pärit liidu teistest liikmesriikidest. Peale selle oli Eni otsemüük Itaalia klientidele peale SER‑i ja SIMP samuti märkimisväärne, moodustades Itaalia turust 20 või 22%.

126    Seega, mis puudutab otsemüüki Itaalia lõppklientidele, siis hageja ei konkureerinud mitte üksnes SIMP, SER‑i või Hiina tootjatega, vaid ka liidus asuvate teiste tootjatega. Peaaegu kõik olulised Euroopa tootjad osalesid kartellis. Nimelt nagu komisjon kinnitab vaidlustatud otsuse põhjendustes 67 ja 68, kuulus kartelliliikmetele ligikaudu 75% EMP parafiinvahade turust, samas kui ülejäänud turg oli suures osas hõlmatud Hiina päritolu impordiga.

127    Samuti tuleb tõdeda, et kohtuistungil kinnitas Eni, et ta ei osalenud kartelli raames geograafiliste turgude jagamises, kuna „teised Euroopa tootjad” müüsid Itaalias. Sellega möönis Eni kaudselt, et teised kartelliliikmed tegelesid müügiga Itaalias. Selles osas on kohane meenutada, et kartelliliikmetel oli EMP‑s tootmise osas ülekaal ning et Itaalias müüdud parafiinvahadest 18–33% pärines Euroopa tootjatelt.

128    Vähemalt pidi Eni arvestama sellega, et parafiinvahade Itaalia nõudluse, mida ta ei suutnud rahuldada, rahuldasid teised kartelliliikmed, nii et hageja ja teiste kartelliliikmete vahel oli konkurentsisuhe. Lisaks on selge, et kooskõlastatud tegevuse abil mõjutasid kartelliliikmed oma kombineeritud turuosa suuruse tõttu otsustavalt parafiinvahade hinnataset EMP‑s. Neil asjaoludel ei saa hageja eitada võimalikku kasu, mis ta võis kartellis osalemisel eeldada.

129    Samuti ei saa nõustuda hageja väitega SIMP konkurentsisurve kohta. Kuna 75% parafiinvahade müügist EMP‑s ja väga suur osa tootmisest oli kaetud kartelliga, võis parafiinvahade hindade üldine tõstmine EMP‑s kartelli tõttu mõjutada hindasid, millega SIMP võis neid vahasid osta teistelt tootjatelt peale hageja, mis omakorda võis mõjutada SIMP poolt oma klientidele kohaldatavaid hindasid. Seega võis hageja loogiliselt eeldada, et kartelli tõttu parafiinvahade hinnataseme üldine tõstmine võib olla tema jaoks kasulik.

130    Lõpuks tuleb märkida, et SIMP puhul hageja hindade indekseerimine parafiinvahade „Chinese Origin CIF NWE” keskmisel hinnal põhinevate noteeringutega algas alles 1. jaanuaril 2004. Lisaks algas SER‑i puhul hageja hindade indekseerimine, mis põhines „parimalt tarnijalt saadud parimal hinnal”, 1. jaanuaril 2005. Sellest ilmneb, et hageja liialdab väga kaubanduslike piirangutega, mis tulenevad nendest kokkulepetest SIMP ja SER‑iga. Need olid samal ajal olemas vaid rikkumises hageja osalemise viimastel kuudel ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 28. aprillini 2005. Lisaks kuna kartell kattis väga suurt osa parafiinvahade tootmisest EMP‑s ning 75% müügist, võib arvata, et see mõjutas hindade üldist taset (sealhulgas „parimaid pakkumisi”) ning ka eespool mainitud indekseerimisest tulenevaid hageja kohaldatavaid hindasid.

131    Seega ei saa hageja argumentidega nõustuda.

132    Teiseks ja igal juhul tuleb meenutada, et argumentidega, mis puudutavad kartellis osalemise huvi puudumist, sealhulgas argumentidega tahte puudumise kohta sõlmida õigusvastaseid kokkuleppeid, arvestades väidetavat praktilist võimatust tegutseda kooskõlas nendega, ei saa põhjendada seda, et Üldkohus nõuab komisjonilt rohkem tõendeid sellest, mis on eespool punktides 30–50, 69 ja 70 viidatud kohtupraktika kohaselt piisav, et kinnitada kartellis osalemist. Käesolevas asjas aga ilmneb, et komisjon kogus piisavalt tõendeid, et põhjendada oma järeldust hageja osalemise kohta rikkumise esimeses osas ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005, iseäranis parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavates kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses.

133    Samuti tuleb meenutada, et eespool punktis 27 viidatud kohtupraktika kohaselt piisab EÜ artikliga 81 vastuolus oleva kokkuleppe olemasolu tõendamiseks, et esineb ühine tahe konkurentsi põhimõttelise piiramise enda suhtes, isegi kui kavandatava piirangu konkreetsed elemendid on veel läbirääkimiste ese. Seega ei ole hageja argumendid, et väidetavalt on tal võimatu tehnilistel koosolekutel otsustatuga kooskõlas hindasid tõsta, asjakohased põhjusel, et ühisest tahtest hindade põhimõttelise kindlaksmääramise või vastavusse viimise enda suhtes, samuti nende taseme kunstliku mõjutamise suhtes piisab, et tuvastada kartelliosaliste ühine tahe viidatud kohtupraktika tähenduses. Hageja ei esita aga ühtegi konkreetset argumenti, et ümber lükata Sasoli, Repsoli ja Shelli avaldused, mille kohaselt oli tehniliste koosolekute eesmärk hindade kindlaksmääramine.

134    Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt puudus tal tahe sõlmida parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavad kokkulepped.

–       Kooskõlastatud tegevuses väidetav mitteosalemine

135    Hageja leiab, et komisjon ei saanud õiguspäraselt tuvastada, et ta osales parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavas kooskõlastatud tegevuses.

136    Esiteks tuleb meenutada, et komisjonil on otsesed tõendid, mis kujutavad endast kartellis osalenud ettevõtjate avaldusi ja käsikirjalisi märkmeid, millest ilmneb, et need tehnilised koosolekud, kus hageja osales, olid aluseks parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavatele kokkulepetele või kooskõlastatud tegevusele.

137    Lisaks tuleneb nendest tõenditest, et osalejad vahetasid korrapäraselt teavet oma hindade ja kavandatud hinnatõusude kohta tehnilistel koosolekutel enam kui 12 aasta jooksul, sealhulgas Eni osalemise ajal. Hageja aga ei esitanud nimetatud tegevuse kohta kohast selgitust, mis võiks kahtluse alla seada komisjoni väite, et selle tegevuse eesmärk oli nimelt hindade kindlaksmääramine. Seevastu kujutab pikk periood, mille vältel koosolekud süstemaatiliselt aset leidsid, endast iseenesest märki, mis kinnitab, et koosolekul osalejate eesmärk oli ühtlustada oma hinnapoliitikat, asendades teadlikult tururiskid nendevahelise koostööga.

138    Teiseks leiab hageja siiski, et oma vastuses vastuväidetele esitas ta tõendi, et tema hinnastrateegia ei olnud tehnilistel koosolekutel tehtud valikutest sõltuv. Seetõttu ei saanud komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 298 õiguspäraselt väita, et Eni „võttis arvesse oma konkurentide tegevuse kohta turul saadud teavet, kohandas oma vastavat tegevust ning võttis kohaldamismeetmed”.

139    Hageja esitab selle kohta tabeli SIMP‑le oma parafiini „133” müügi hindade arengu kohta ajavahemikus 2002–2005. Ta järeldab sellest, et tehnilistel koosolekutel kindlaksmääratud hindade ja tema muudetud hindade vahel puudub igasugune sünkroonsus ning et nende hindade tõstmine 542 eurolt 1. jaanuaril 2002 588 eurole 1. aprillil 2005 on madalam inflatsioonist ega saa olla hindade kindlaksmääramist puudutava salajase kokkuleppe rakendamise tagajärg. Lisaks määras ta alates 1. jaanuarist 2004 oma müügihinnad SIMP‑le kindlaks lähtuvalt „parafiini „Chinese Origin CIF NWE” kuu keskmiste noteeringute keskmisest, mis oli toodud eelneva kuu väljaannetes ICIS-LOR”. Seejärel kohaldati identset kokkulepet müügi puhul SER‑ile. Seega ei saanud väidetav kooskõlastatud tegevus mõjutada tema tootmisest absoluutselt ülekaalukat osa (60 ja 70% vahel), mis oli äriühingutega SIMP ja SER sõlmitud lepingute ese.

140    Esiteks tuleb märkida, et hageja esitatud tabel on tema hindade arenemise väga valikuline esitlus. Tabel sisaldab teavet üksnes parafiini „133” kohta, mis on Eni turustatavate parafiinvahade üks paljudest liikidest. Lisaks on tegemist hindadega, mida kohaldatakse SIMP‑le, mis on äriühing, millel on hageja enda hinnangul märkimisväärne ostujõud ja seega võime saada Enilt soodsad ostutingimused. Tabelis puuduvad andmed Eni kohaldatud hindade arengu kohta tema lõppklientide puhul, mis loogiliselt on kõige haavatavamad kartellist tingitud hinnamanipulatsioonidele.

141    Teiseks ei saa hageja komisjonile õiguspäraselt vastu väita, et puudub vastastikune seos tehniliste koosolekute kohta olemasoleva teabe ja hagiavalduses sisalduva tabeli vahel.

142    Nimelt tuleneb eespool viidatud paljudest avaldustest, et tehnilistel koosolekutel kokku lepitud hinnatõusu ei saanud üldiselt klientide suhtes kohaldada täies ulatuses. Shell kinnitas, et kokkulepitud hinnatõusust ligikaudu kaht kolmandikku oli võimalik ellu viia. Lisaks on toimikus palju viiteid selle kohta, et sageli ei suutnud osalejad kokkulepitud hinnatõusu üldse ellu viia.

143    Igal juhul tuleb meenutada, et eespool punktis 42 viidatud kohtupraktika kohaselt on kartelle puudutavad tõendid tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud. Seega, kuna komisjonil puuduvad üksikasjalikud tõendid igal tehnilisel koosolekul aset leidnud arutelude sisu kohta, ei saa hageja esitada ühtegi tulemuslikku argumenti selle kohta, et väidetavalt puudus tabeli SIMP‑le oma parafiini „133” müügi hindade arengu ja tehniliste koosolekute osalise sisu vahel seos, mille võib komisjon taastada, eriti kuna erinevate parafiinvahatoodete hinnad varieerusid ning kliendid püüdsid loogiliselt avaldada hinnatõusudele vastupanu.

144    Kolmandaks tuleneb kohtupraktikast, et asjaolu, et ettevõtjad teatasid tegelikult kokkulepitud hinnatõusudest ette ja et nii teatatud hinnad olid aluseks üksiktehingu hindade kindlaksmääramisele, on iseenesest piisav tõdemiseks, et salajase hinnakoostöö eesmärk ja tagajärg oli konkurentsi tõsine piiramine (Üldkohtu otsus, 14.5.1998, Cascades vs. komisjon, T‑308/94, EKL, lk II‑925, punkt 194). Sellisel juhul ei ole komisjon kohustatud üksikasjalikult analüüsima poolte argumente, mille eesmärk on tõendada, et kõnealuste kokkulepete mõju ei olnud tõsta hindu kõrgemale tavalistes konkurentsitingimustes järgitud hindadest, ega neile punkthaaval vastama (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 451).

145    Nagu ilmneb tõendite analüüsimisel käesoleva väite raames, tõendas komisjon õiguslikult piisavalt, et salajane tegevus puudutas käesoleval juhul parafiinvahade hindade kindlaksmääramist ning et nende koosolekute tulemus, mille käigus arutati hindade tõstmist või määrati see kindlaks, viidi sageli ellu klientide hindade kehtetuks tunnistamise ja hindade tõstmisest teatamise teel, samuti et sel viisil teatatud hinnad olid aluseks hindade kindlaksmääramisele üksiktehingute puhul. Samuti, kui turutingimusi arvestades leppisid kartelliosalised kokku hindade säilitamises, siis tuleb ka seda lugeda osaks ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise toimepanemisest käesoleval juhul.

146    Seega on asjakohatud tabel SIMP‑le oma parafiini „133” müügihindade arengu kohta ajavahemikus 2002–2005 ning hageja selles kontekstis esitatud argumendid.

147    Eespool toodut arvestades tuleb järeldada, et komisjon tõendas õigesti, et Eni osales parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavates kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses, ning teise väite esimene osa tagasi lükata.

 Eni mitteosalemine kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses teabe vahetamise eesmärgil

148    Hageja vaidleb vastu sellele, et tehnilistel koosolekutel vahetatud teave oleks tema jaoks olnud strateegilist või konkurentsialast laadi. Seega vastupidi komisjoni kinnitusele ei võtnud ta seda teavet arvesse ja määras oma kaubandustegevuse kindlaks vahetatud teabest sõltumatult. Igal juhul ei edastanud ta tundlikku teavet teistele kartelliosalistele.

149    Selles osas on Üldkohus juba otsustanud, et juhul kui konkurendid osalesid koosolekutel, mille käigus nad vahetasid teavet eelkõige hindade kohta, mida nad soovisid turul küsida, siis ettevõtja, kui ta osales konkurentsivastase eesmärgiga koosolekul, ei soovinud üksnes eelnevalt kaotada ebakindlust oma konkurentide tulevase käitumise osas, vaid pidi tingimata ka otseselt või kaudselt arvesse võtma neil koosolekutel saadud teabe, et kindlaks määrata poliitika, mida ta kavatses turul järgida (Üldkohtu otsused, 24.10.1991, Rhône-Poulenc vs. komisjon, T‑1/89, EKL, lk II‑867, punktid 122 ja 123, ning 8.7.2008, Knauf Gips vs. komisjon, T‑52/03, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 276, mida selles osas ei tühistatud).

150    Samuti tuleneb kohtupraktikast, et kui puuduvad vastupidist näitavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud infoga, et määrata oma tegevus turul. Niisugune on olukord eriti siis, kui kooskõlastatud tegevust viiakse läbi regulaarselt ja pika perioodi vältel (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punkt 162).

151    Seega tuleb käesolev argument tagasi lükata.

152    Lisaks toob hageja välja kõrge läbipaistvuse astme, mis üldiselt on iseloomulik parafiinvahade sektorile. Erinevates Euroopa riikides kohaldatud keskmised hinnad avaldati korrapäraselt väljaandes ICIS-LOR. Nii ei olnud tal huvi võtta arvesse tehnilistel koosolekutel edastatud teavet.

153    Tuleb märkida, et hagiavaldusele lisatud 30. jaanuari 2002. aasta väljaanne ICIS-LOR sisaldab teatud liiki parafiinvahade keskmisi hinnavahemikke, mis põhinevad turuandmetel hindade arengu kohta jaanuaris 2002 ning teatud ligikaudsed prognoosid puudutavad hindade arengut tulevikus, kusjuures väljaande toimetaja kasutab sõna „kuuldus”.

154    Tuleb tõdeda, et tehnilistel koosolekutel teatasid osalejad sageli hindade tõstmisest, mida nad tootjakaupa kavatsesid ette võtta tulevikus, mitte aga tööstusharu keskmisest. Lisaks, nagu ilmneb komisjoni kogutud tõenditest, teavitati osalejaid ka kuupäevast, mil nad kavatsesid uued hinnad klientidele teatavaks teha. Seega oli tehnilistel koosolekutel jagatud teave võrreldamatult üksikasjalikum ning suunatud tulevikku, mitte minevikku.

155    Järelikult ei tõenda hageja lisatud dokument, et tehniliste koosolekute käigus osalejate vahetatud teave hindade kohta oli kasutu või et niisugune teabevahetus oli seaduslik, samuti ei pööra see ümber eeldust, et hageja võtab arvesse teavet tehnilistel koosolekutel teatatud hindade kohta.

156    Seega tuleb käesolev argument samuti tagasi lükata.

157    Igal juhul tuleb meenutada, et hageja puhul arvesse võetud rikkumise põhiosa seisnes „kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses seoses hindade kindlaksmääramisega ja tundliku äriteabe vahetamisega”. Hageja osalemine hindade kindlaksmääramist puudutavates kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses on aga küllaldaselt tõendatud käesoleva väite esimese osa analüüsis. Selle elemendiga on kõnealuse rikkumise kvalifitseerimine „väga raskeks” ja seega määratud trahv iseenesest põhjendatud. Lisaks hõlmas nimetatud tegevus tundliku äriteabe, nimelt parafiinvahade hindadega seotud info vahetamist. Seega ei saa käesolevas väiteosas esitatud argumentidega vaidlustatud otsuse õiguspärasust kahtluse alla seada.

158    Eespool toodut arvestades tuleb nõustuda komisjoni järeldusega, et hageja osales rikkumise põhiosas ajavahemikul 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005, ning seega teine väide tagasi lükata.

2.     Väited, mis puudutavad hagejale määratud trahvi summa arvutamist

159    Oma väidete teises rühmas esitab hageja etteheited ja argumendid, seades kahtluse alla nii talle määratud trahvi summa arvutamise õiguspärasuse kui selle trahvi sobivuse. Nii soovib hageja nende etteheidete ja argumentidega suures osas selget vahet tegemata, et vaidlustatud otsus osaliselt tühistaks kui ka see otsus Üldkohtu täieliku pädevuse teostamise raames muudetaks.

160    Kohtupraktikast tuleneb, et komisjoni vastuvõetud otsuste õiguspärasuse kontrolli täiendab täielik pädevus, mis on liidu kohtule vastavalt EÜ artiklile 229 antud määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel. Kohtul on lisaks pelgale karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahvi või karistusmakse summa tühistada, seda vähendada või suurendada. Aluslepingutes ette nähtud kontroll tähendab seega vastavalt tõhusa õiguskaitse põhimõtte nõuetele, mis asuvad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47, et liidu kohus teostab nii õiguslike kui faktiliste asjaolude kontrolli ja et tal on pädevus hinnata tõendeid, tühistada vaidlustatud otsus ning muuta trahvide summat (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 8.2.2007, Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EKL, lk I‑1331, punktid 60–62, ning Üldkohtu otsus, 21.10.2003, General Motors Nederland ja Opel Nederland vs. komisjon, T‑368/00, EKL, lk II‑4491, punkt 181).

161    Seega lasub Üldkohtul oma täieliku pädevuse teostamisel kohustus oma otsuse tegemise kuupäeval hinnata, kas hagejale on määratud trahv, mille summa kajastab nõuetekohaselt kõnealuse rikkumise raskust ja kestust, nii et trahv oleks proportsionaalne, arvestades määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ette nähtud kriteeriume (vt selle kohta Üldkohtu otsused, 11.3.1999, Aristrain vs. komisjon, T‑156/94, EKL, lk II‑645, punktid 584–586, ning 9.7.2003, Cheil Jedang vs. komisjon, T‑220/00, EKL, lk II‑2473, punkt 93).

162    Siiski tuleb rõhutada, et täieliku pädevuse teostamine ei tähenda omal algatusel kontrollimist, ning meenutada, et menetlus liidu kohtutes on võistlev.

 Kolmas väide, et rikkumise raskusastme ja lisasumma (nn sisenemistasu) raames määrati valesti 17% suurune koefitsient

163    Vaidlustatud otsuses pealkirja „Järeldus raskuse kohta” all leidis komisjon järgmist:

„[…]

(651)      Geograafilise ulatuse poolest hõlmas rikkumine kogu EMP‑d, arvestades asjaolu, et kõnealused ettevõtjad müüsid [parafiinvahasid] kõigis EMP riikides […]

(653) Võttes arvesse käesolevale juhtumile omaseid asjaolusid, rikkumise laadi ja geograafilist ulatust puudutavaid eelnevalt arutatud kriteeriume, peab ENI ja H&R/Tudapetroli puhul arvesse võetava müügiväärtuse osakaal olema 17%. Tõendamist on leidnud see, et ExxonMobili, MOL, Repsoli, RWE, Sasoli, Shelli ja Totali puhul seisnes üks ja vältav rikkumine ka klientide või turgude jagamises. Turgude ja klientide jagamine kuuluvad oma laadilt kõige raskemate konkurentsipiirangute hulka, kuna selline tegevus toob endaga kaasa konkurentsi vähenemise või kõrvaldamise teatud turgudel või teatud klientide jaoks […]. Seda täiendavad raskust arvestades peab müügiväärtuse osakaal ExxonMobili, MOL, Repsoli, RWE, Sasoli, Shelli ja Totali puhul olema 18%.”

164    Hageja kritiseerib asjaolu, et komisjon määras 2006. aasta suuniste punkti 21 kohase rikkumise raskusastme ja samade suuniste punkti 25 kohase hoiatamise raames kohaldatavaks koefitsiendiks (lisasumma, nn sisenemistasu) aluseks 17%. Mitte üksnes rikkumise põhiosas, vaid ka teises, turgude ja klientide jagamist puudutavas osas osalenud ettevõtjate puhul arvesse võetud koefitsient oli vaid 18%. Vaid ühe protsendipunkti suurune erinevus ei kajasta proportsionaalselt rikkumise raskuse erinevust. Lisaks rikkus komisjon EÜ artiklit 81, määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklit 23, võrdse kohtlemise põhimõtet, 2006. aasta suuniseid ja oma põhjendamiskohustust. Sel alusel palub hageja Üldkohtul vähendada nimetatud koefitsiente tasemele, mis jääb alla 17%.

165    Kohtupraktika kohaselt tuleneb põhiõiguste harta artikli 49 lõikest 3, et karistuste raskus ei tohi olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne, ning määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 3, et trahvisumma kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta rikkumise raskusastet ja kestust. Põhimõtete kohaselt, et karistus peab olema rikkumisega proportsionaalne ja rikkumisele vastav, peab määratud trahvi summa olema proportsionaalne rikkumise raskuse ja kestusega (vt selle kohta Üldkohtu otsused, 12.7.2001, Tate & Lyle jt vs. komisjon, T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98, EKL, lk II‑2035, punkt 106, ning 27.9.2006, Jungbunzlauer vs. komisjon, T‑43/02, EKL, lk II‑3435, punkt 226).

166    Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb eelkõige, et komisjon peab määrama trahvisumma proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt põhjendades hindama (eespool punktis 165 viidatud Üldkohtu otsus, Jungbunzlauer vs. komisjon, punktid 226–228, ning Üldkohtu otsus, 28.4.2010, Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, T‑446/05, EKL, lk II‑1255, punkt 171).

167    Lisaks tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta objektiivseid elemente, nagu konkurentsivastaste tegude sisu ja kestus, nende arv ja intensiivsus, mõjutatud turu ulatus ja majanduspoliitika kahjustatus. Analüüsis tuleb samuti arvestada vastutavate ettevõtjate suhtelist olulisust ja turuosa ning rikkumise võimalikku kordumist. Läbipaistvuse eesmärgil võttis komisjon vastu 2006. aasta suunised, milles ta märgib, millal ta võtab arvesse rikkumise seda või teist asjaolu, ning milles on toodud sellest trahvisummale tuleneda võivad tagajärjed (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EKL, lk I‑13085, punktid 57–59).

168    Esiteks tuleb käesoleval juhul märkida, nagu on toodud ka 2006. aasta suuniste punktis 23, et hindade kindlaksmääramist puudutavad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mis käesoleval juhul kuuluvad rikkumise põhiosa hulka, loetakse oma laadilt konkurentsieeskirjade kõige raskemateks rikkumisteks. Seega tuleb suuniste punktide 21 ja 23 kohaselt rikkumise raskusastet kajastav koefitsient kindlaks määrata 0–30% ulatuva astmestiku kõrgemal tasemel. Lisaks hõlmavad käesoleval juhul hindade kindlaksmääramist puudutavad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus kõiki EMP riike, mis on 2006. aasta suuniste punkti 22 kohaselt samuti asjakohane (otsuse põhjendused 651 ja 653).

169    Neid asjaolusid arvestades ei rikkunud komisjon EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 23 ega 2006. aasta suuniseid, kui ta rikkumise raskusastme alusel määras 17% suuruse koefitsiendi seoses rikkumise põhiosaga, mis seisneb „kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses, mis hõlmas hindade kindlaksmääramist [ja] tundliku äriteabe vahetamist” parafiinvahade puhul. Sama kehtib 2006. aasta suuniste punkti 25 alusel hoiatamise raames lisatava summa, nn sisenemistasu kindlaksmääramise suhtes. Lisaks tõi komisjon välja seosed rikkumise raskusastme raames arvesse võetud asjakohaste tegurite ja määratud koefitsiendi vahel, mistõttu ta järgis oma põhjendamiskohustust.

170    Tuleb lisada, et kõnealuse koefitsiendi määramine 17% tasemel on samuti põhjendatud hindamiskriteeriumide alusel, mis on toodud eespool punktis 167 viidatud kohtupraktikas. Seetõttu leiab Üldkohus, et koefitsient on proportsionaalne hageja toime pandud rikkumise raskusastmega, teisisõnu kajastab see rikkumise raskusastet kohaselt.

171    Teiseks tuleb analüüsida hageja argumente, mille kohaselt erinevus ühelt poolt rikkumise põhiosa puhul arvesse võetud koefitsiendi ja teiselt poolt esimese ja teise osa puhul kokku määratud koefitsiendi vahel, mis ulatus ühe protsendipunktini, ei kajasta raskuse erinevust, mis seisneb klientide ja turgude jagamises osalemise lisandumises.

172    Hageja väidab, et 2006. aasta suuniste kohaselt on turgude ja klientide jagamine samuti kõige tõsisem konkurentsipiirang, mistõttu on ebaproportsionaalne määrata müügiväärtusest vaid 1% raskuse ja nn sisenemistasu raames, samas kui need koefitsiendid rikkumise põhiosa puhul olid 17%.

173    Selles osas tuleb rõhutada, et nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 240 ja 248, olid turgude või klientide jagamises seisnevad kokkulepped tehnilistel koosolekutel juhuslikud, võrreldes parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavate kokkulepete või kooskõlastatud tegevusega. Lisaks ilmneb samuti kartellis osalenud ettevõtjate eraldiseisvatest avaldustest (vt eespool punktid 82–84), et arutelu osalejate kohaldatavate hindade tasemete üle toimus alati tehnilistel koosolekutel, kuna need koosolekud puudutasid üldiselt hindade kindlaksmääramist.

174    Lisaks seisneb vaidlustatud otsuse põhjenduse 267 kohaselt käesolevas asjas ühe ja vältava rikkumise õigusvastane eesmärk, mida osalejad järgisid ja mille eest määrati karistus, konkurentsisurve vähendamises või kõrvaldamises, selleks et lõpptulemusena saavutada paremat tootlust ning lõpuks stabiliseerida või suurendada kasumit. Rikkumise teise osaga võib küll suurendada rikkumise kahjulikku mõju asjassepuutuvate klientide ja turgude suhtes. Siiski ei puuduta see konkurentsivastast eesmärki, mis oleks võinud olla selgelt eraldatud rikkumise põhiosa omast, kuna sellega olid seotud samad tooted ja sama geograafiline turg, ning et kokkuvõttes aitas turgude ja klientide jagamine samuti saavutada eesmärki, mis seisnes konkurentsivõimelistest hindadest kõrgemate hinnatasemete saavutamises, nagu ka hindade kindlaksmääramist puudutav tegevus.

175    Sellest lähtuvalt leiab Üldkohus, et rikkumise põhiosas osalenud ettevõtjate puhul kindlaksmääratud 17% suurused koefitsiendid ei ole ebaproportsionaalsed võrreldes nendega, mis määrati ettevõtjatele, kes osalesid ka rikkumise teises osas.

176    Hageja viitab ka Üldkohtu 11. detsembri 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑61/99: Adriatica di Navigazione vs. komisjon (EKL, lk II‑5349). Ta rõhutab, et nagu käesoleval juhul, tuvastas komisjon „ühe ja sama katkematu rikkumise” olemasolu. Üldkohus otsustas, et komisjon ei saa ettevõtjaid, kes tegelikult osalesid kahes rikkumises, ja ettevõtjaid, kes osalesid neist vaid ühes rikkumises, samal viisil karistada, ilma et ta eiraks proportsionaalsuse põhimõtet.

177    Tuleb tõdeda, et eespool punktis 176 viidatud kohtuotsuses Adriatica di Navigazione vs. komisjon (punktid 188–190) kritiseeris Üldkohus komisjoni järeldust, mille kohaselt kaks eraldiseisvat üksust, mis Kreeka ja Itaalia vahel käitlesid esiteks parvlaevaliine põhjaosas ja teiseks parvlaevaliine lõunaosas, panid toime ühe rikkumise. Selle järelduse tulemusel leidis kohus, et komisjon ei saa sama rangelt karistada äriühinguid, kellele vaidlustatud otsuses pannakse süüks kaks rikkumist, ja äriühinguid, kellele nagu Adriatica di Navigazionele omistati vaid üks rikkumistest.

178    Käesoleval juhul ei vaidle hageja vastu komisjoni järeldusele, et parafiinvahade hindade kindlaksmääramist ja tundliku äriteabe vahetamist puudutavad kokkulepped või kooskõlastatud tegevus (rikkumise põhiosa) ning parafiinvahade puhul klientide või turgude jagamine (rikkumise teine osa) moodustavad ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise enese.

179    Nagu on märgitud eespool punktis 172, ei ole klientide või turgude jagamisel kindlasti konkurentsivastast eesmärki, mida selgelt võiks lahutada rikkumise põhiosa eesmärgist. Turgude ja klientide jagamine, nagu ka hindade kindlaksmääramist puudutav tegevus toetab üldiselt eesmärki saavutada konkurentsivõimelistest hindadest kõrgemad hinnatasemed. Kahe kõnealuse osaga seotud kokkulepped puudutasid samasid tooteid ja sama geograafilist turgu ning nendeni jõuti tänu samale mehhanismile, mis põhines tehnilistel koosolekutel. Lisaks on hindade kindlaksmääramist lihtsam ellu viia, kui klientide võimalus pöörduda teiste tarnijate poole on klientide jagamise tõttu tarnijate vahel väike. Peale selle olid kõik rikkumise teises osas osalevad ettevõtjad samuti seotud rikkumise põhiosaga ning rikkumise kaks osa leidsid aset samas ajavahemikus. Nii on võimalik järeldada, et kaks osa täiendavad teineteist (vt selle kohta eespool punktis 166 viidatud kohtuotsus Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, punktid 89–92), mistõttu tuleb nõustuda komisjoni järeldusega, et käesoleval juhul on tegemist ühe rikkumisega.

180    Seega erinevalt selle kohtuasja faktilisest ja õiguslikust kontekstist, milles tehti eespool punktis 176 viidatud kohtuotsus Adriatica di Navigazione vs. komisjon, on käesolevas asjas tegemist ühe rikkumisega. Lisaks ei olnud rikkumise teise osa kaal samaväärne rikkumise põhiosa omaga ning pealegi karistati teises osas osalenuid rangemalt kui neid, kes olid seotud vaid rikkumise põhiosaga. Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument selle kohtuotsuse kohta.

181    Kolmandaks leiab hageja, et rikkumises osalenud ettevõtjaid on koheldud ilmselgelt ebavõrdselt. Kahe EÜ artikli 81 kõige raskema rikkumise eest on karistatud täiesti erinevalt, nimelt käesoleval juhul hindade kindlaksmääramise eest põhisummaga ja müügiväärtusest 17% suuruse lisasummaga ning turgude või klientide jagamise eest põhisummaga ja lisasummaga, mis on võrdne aluseks võetud käibest tähtsusetu 1%‑ga.

182    Kohtupraktika kohaselt rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet vaid siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse sarnaselt, välja arvatud juhul, kui niisugune käsitlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu otsus, 13.12.1984, Sermide, 106/83, EKL, lk 4209, punkt 28, ning Üldkohtu otsus, 4.7.2006, Hoek Loos vs. komisjon, T‑304/02, EKL, lk II‑1887, punkt 96).

183    Käesoleval juhul olid kõik osalejad sarnases olukorras osas, milles nad loeti vastutavaks rikkumise põhiosa eest. Seega järgis komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet ning võttis kõikide osalejate puhul rikkumise raskusastme raames ja nn sisenemistasu arvutamiseks arvesse 17% müügiväärtusest.

184    Pealegi tuleb meenutada, et rikkumise teine osa seisnes pigem juhuslikes kokkulepetes, milles osales vähem ettevõtjaid ja mis olid järelikult majanduslikult vähemtähtsad. Lisaks võib teist osa lugeda rikkumise põhiosa täiendavaks. Seega on tegemist objektiivselt erineva olukorraga rikkumise põhiosast, mistõttu komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta ei kasutanud raskusastme ja nn sisenemistasu raames võrdset või lähedast koefitsienti ühelt poolt rikkumise põhiosa ja teiselt poolt rikkumise teise osa suhtes eraldivõetuna.

185    Seega tuleb võrdse kohtlemise põhimõttele tuginev väide samuti tagasi lükata.

186    Igal juhul leiab Üldkohus oma täieliku pädevuse teostamisel, et üksnes rikkumise põhiosas osalenud ettevõtjate müügiväärtusest 17% suuruse osa arvesse võtmine kajastab rikkumise raskusastet kohaselt, nagu nõutakse määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ja eespool punktis 165 viidatud kohtupraktikas.

187    Eespool toodut arvestades tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Viies väide, et Eni kõrvalist osa kartellis ning hinnakokkulepete kohaldamata jätmist on kergendava asjaoluna valesti jäetud arvesse võtmata

188    Hageja leiab, et komisjon jättis kergendava asjaoluna tema puhul ekslikult arvesse võtmata tema kõrvalise osa kartellis ja konkurentsivastaste kokkulepete rakendamata jätmise. Sellega rikkus komisjon EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 23, 2006. aasta suuniseid ning võrdse kohtlemise põhimõtet ja oma põhjendamiskohustust. Seetõttu palub hageja Üldkohtul täielikult või osaliselt tühistada vaidlustatud otsus niivõrd, kuivõrd see puudutab talle määratud trahvisummat, ning trahvisumma ümber arvutada.

189    Kõigepealt tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punkti 29 kolmanda taande kohaselt võidakse trahvi põhisummat vähendada, kui komisjon leiab kergendavaid asjaolusid, eelkõige kui asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine ning tõestab, et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt. Sama punkti kohaselt ei peeta paljast fakti, et ettevõtja osales rikkumises lühemat aega kui teised, kergendavaks asjaoluks, kuna seda arvestatakse juba põhisummas.

190    Pooled nõustuvad asjaolu osas, et 2006. aasta suuniste sõnastuse ja ülesehituse kohaselt on 2006. aasta suuniste punkti 29 kolmandas taandes märgitud kergendava asjaolu arvesse võtmiseks tarvilik lisaks sellele, et „osalemine rikkumises on sisuliselt tühine”, tõendada ka, et ta „kokkuleppeid ei täitnud”, kusjuures need kaks elementi on kaks kumulatiivset tingimust.

191    Lisaks tuleb märkida, et 1998. aasta suuniste punkti 3 esimese taande kohaselt võib kergendav asjaolu olla ettevõtja „puhtalt passiivne või käsutäitja roll” rikkumises. Pooled on ühisel arvamusel, et 2006. aasta suunistes asuvat mõistet „osalemine rikkumises on sisuliselt tühine” tuleb tõlgendada analoogselt 1998. aasta suunistes asuva mõistega „puhtalt passiivne roll”.

 Eni passiivne või kõrvaline roll kartellis

–       Vaidlustatud otsuse põhjendatus

192    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 690 lükkas komisjon tagasi argumendid, mille hageja oli esitanud selleks, et tõendada oma kõrvalist rolli kartellis, kusjuures komisjon leidis, et ajavahemikus, mil Eni kartellis osales, ei erinenud tema tegevus teistest kartelliosalistest, välja arvatud Sasol. Viimase puhul jõudis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 685 ja 686 järeldusele, et ta oli rikkumise eestvedaja, ning suurendas talle kohaldatavat põhisummat kõnealuse raskendava asjaolu tõttu 50%.

193    Hageja leiab, et haldustoimikust ilmneb, et tema roll oli tehnilistel koosolekutel kõrvaline. Siiski rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet ja kohtles teda nagu kõiki teisi osalisi.

194    Kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui rikkumise on toime pannud mitu ettevõtjat, analüüsida iga ettevõtja rikkumises osalemise suhtelist raskust (Euroopa Kohtu otsus, 16.12.1975, Suiker Unie jt vs. komisjon, 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, EKL, lk 1663, punkt 623), selleks et kindlaks teha, kas on otstarbekas arvesse võtta kergendavaid või raskendavaid asjaolusid (Üldkohtu otsus, 13.9.2010, Trioplast Industrier vs. komisjon, T‑40/06, EKL, lk II‑4893, punkt 105).

195    Üldkohus on 1998. aasta suuniste punkti 3 esimese taande kontekstis juba ka otsustanud, et passiivne roll tähendab asjaomase ettevõtja poolt „madala profiili hoidmist”, see tähendab aktiivse osaluse puudumist konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamisel (eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus Trioplast Industrier vs. komisjon, punkt 106; vt selle kohta samuti eespool punktis 161 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 167).

196    Samuti tuleneb kohtupraktikast, et kartellis ettevõtja passiivset rolli väljendavate asjaolude hulka võib arvata ettevõtja kohtumistel osalemise palju juhuslikuma laadi võrreldes kartelli tavaliste pooltega, samuti ettevõtja hilinenult tuleku rikkumise esemeks olnud turule, sõltumata ettevõtja poolt kartellis osalemise kestusest, või ka sellekohased otsesed avaldused, mis pärinevad rikkumises osalenud kolmandate ettevõtjate esindajatelt (eespool punktis 161 viidatud Üldkohtu otsus, Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 168, ja Üldkohtu otsus, 29.4.2004, Tokai Carbon jt vs. komisjon, T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01, EKL, lk II‑1181, punkt 331, ning eespool punktis 194 viidatud Üldkohtu otsus, Trioplast Industrier vs. komisjon, punkt 107).

197    Esiteks leiab hageja, et ta tuli kõnealusele turule hilinenult. Kuni 2002. aastani piirdus tema müük üksnes äriühingute SIMP ja SER varustamisega, kes said üle 80% tema parafiinvahade ja toorparafiini toodangust. Alles pärast 2002. aastat hakkasid suurenema Eni otsetarned lõppklientide suuremale hulgale.

198    Selles osas märkis komisjon Üldkohtus, et Agip tegutses parafiinvahade turul juba alates 1977. aastast.

199    Oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele väidab hageja, et Agip, kelle õigusjärglane ta on, tootis parafiinvahasid tegelikult alates 1975. aastast. Siiski rõhutab ta, et kuni 2001. aastani müüs ta peaaegu eranditult SIMP‑le ja SER‑ile, ilma et tal oleks nende toodete puhul olnud reaalset müügistruktuuri.

200    Tuleb tõdeda, et pelk asjaolu, et suurema osa Eni parafiinvahade toodangust müüsid SIMP ja SER enne 2002. aastat, ei tõenda kõnealusele turule hilinenult tulekut, kuna parafiinvahade tootmine ja turustamine edasimüüjatele või ümbertöötlejatele kujutab endast samuti turul olemist.

201    Igal juhul tuleb märkida, et hageja mainitud kohtupraktika, mille moodustavad turule hilinenult sisenemisele viitavad kohtuotsused, on seotud 1998. aasta suuniste kohaldamisega. Nendes suunistes mõjutas rikkumise kestus aga trahvisummat vähem, kuna kartellis osalemise aastate arv moodustas vaid lisasumma. Seevastu 2006. aasta suuniste ülesehituses on aastate arv müügiväärtuse kordaja, mistõttu on trahvisumma aritmeetiliselt proportsionaalne rikkumises osalemise kestusega, välja arvatud trahvisummast väike osa, nn sisenemistasu.

202    Seega 2006. aasta suuniste uue ülesehituse kohaselt on turule hilinenult tulek põhimõtteliselt juba piisavalt kajastatud rikkumise kestuse raames arvesse võetud kordaja vähendatud väärtuses.

203    Üldkohus leiab, et käesoleval juhul ei kujuta pelk asjaolu, et enne 2002. aastat turustas hageja suure osa toodetud parafiinvahadest üksnes kahele äriühingule, endast tegurit, mis võiks olla kergendav asjaolu isegi koostoimes hageja nimetatud muude elementidega.

204    Järelikult tuleb hageja kõnealune argument tagasi lükata.

205    Teiseks kinnitab Eni, et ta ei olnud seotud kahepoolsete koosolekutega, välja arvatud juhul, kui parafiinvahade või toorparafiini tarnijate vahelisteks risttarneteks olid sellised kontaktid vajalikud.

206    Sellega seoses tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 275 on märgitud järgmist:

„[K]omisjon otsustas kahepoolseid kontakte mitte uurida, kuna rikkumise täiendavate asjaolude tõendamiseks vajalikud pingutused ei oleks ilmselgelt lõpptulemust muutnud ja oleksid seega olnud ebaproportsionaalsed. Samal põhjusel otsustas komisjon jätta uurimata väljaspool tehnilisi koosolekuid toimunud muud kontaktid. Komisjon leiab samuti, et ta on piisavalt tõendanud ühe ja vältava rikkumise toimumist seoses tegevusega, mida ta on uurinud.”

207    Seega tuleb tõdeda, et komisjon ei võtnud enam arvesse väljaspool tehnilisi koosolekuid kahepoolsete kontaktidega seotud asjaolusid teiste kartelliosaliste puhul. Kartellis osalemine kõigi ettevõtjate puhul tuvastati nende tehniliste koosolekute sisu alusel, millel nad osalesid. Järelikult ei kinnita hageja argument kahepoolsetes kontaktides tema seotuse puudumise kohta tema väiksemat osalemist kartellis.

208    Seega tuleb see argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

209    Kolmandaks väidab Eni, et ta ei saatnud kunagi oma konkurentidele kirjasid oma hinnamuudatuste kohta. Komisjoni kogutud 150 kirja hulgas oli hageja mainitud kahel korral üksnes adressaadina, sealhulgas kartellist sõltumatutel põhjustel, nimelt seoses oma parafiiniostudega Sasolilt.

210    Esiteks tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 113 ja 299, et teatud kartelliosalised vahetasid hinnakirjasid, mida nad saatsid klientidele. Siiski ei ole hinnakirjade vahetamine otseselt seotud Enile süükspandud konkurentsivastaste arutelude ja kokkulepetega, vaid üksnes viimaste rakendamise kontrolli mehhanismiga.

211    Teiseks märkis Shell oma 14. juuni 2006. aasta avalduses, et MOL, Eni ja Repsol ei saatnud hinnakirjasid klientidele, vaid teatasid oma hinnad suuliselt. Ka Total ei saatnud sageli hinnakirjasid. Seega kuna klientidele hinnakirjasid ei saadetud, ei saanud suur osa kartelliosalistest ehk kolm või neli üheksast olla seotud konkurentide vahel hinnakirjade vahetamisega juba oma kaubanduspraktika tõttu, sõltumata küsimusest, kas neil oli tahe sellise praktikaga tegelema hakata. Nende ettevõtjate puhul ei võetud ka kergendava asjaoluna arvesse kartellis vähest osalemist.

212    Seega ei pannud komisjon toime ühtegi rikkumist, kui ta ei võtnud seda asjaolu Eni suhtes arvesse.

213    Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.

214    Neljandaks, sõltumata küsimustest kahepoolsete arutelude ja hinnakirjade vahetamise kohta väidab hageja, et tema tegevus tehnilistel koosolekutel oli teiste osalejatega võrreldes vähene. Selles osas viitab ta Sasoli avaldusele, mille kohaselt „Eni ei olnud väga aktiivne „Blue Salooni” koosolekutel osaleja”, ning Shelli avaldusele, mille kohaselt „mis puudutab tehniliste koosolekute käigus ühisel kokkuleppel kindlaks määratud hindasid, siis S. ei teadnud, kas Eni ja Repsol, kellel oli tehnilistel koosolekutel väga passiivne roll, ühinesid hindade tõstmise ja vastuvõetud otsustega”. Lisaks väidab hageja, et ta oli ainus osalenud ettevõtja, kes ei aidanud korraldada tehnilisi koosolekuid. Isegi Repsol korraldas ühe koosoleku.

215    Selles osas on Üldkohus juba täpsustanud, et asjaolu, et ühes ja samas kartellis osalevad muud ettevõtjad võisid olla aktiivsemad kui konkreetne osaleja, ei tähenda siiski, et viimasel oli puhtalt passiivne või käsutäitja roll. Tegelikult üksnes tema täielikku passiivsust võiks võtta arvesse ning seda peab tõendama sellele viitav pool (eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus Trioplast Industrier vs. komisjon, punkt 108; vt selle kohta samuti eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 611).

216    Niisugust täielikku passiivsust ei saa aga tuletada asjaolust, et süüdistatav ettevõtja ise ei korraldanud konkurentsivastaseid salajasi koosolekuid.

217    Lisaks, juba eespool punktis 89 analüüsitud Shelli avaldus on küll asjakohane element, millele tugines hageja. Siiski ei piisa iseenesest hageja tsiteeritud lõigust, et tõendada, et tema osalemine kartellis oli väga piiratud.

218    Shell viitab küll pigem Eni ja Repsoli esindajate passiivsele rollile tehnilistel koosolekutel. Viimaste osalemine nimetatud koosolekutel jättis aga teistele osalejatele siiski mulje, et need kaks olulist tootjat olid samuti seotud konkurentsivastaste kokkulepetega. Lisaks mainib samas avalduses Shell ka Enit nende ettevõtjate hulgas, kes olid kokku leppinud hindade tõstmises ja miinimumhindades.

219    Selles osas tuleb meenutada, et Eni osales korrapäraselt tehnilistel koosolekutel ajavahemikus 2002–2005, viibides vähemalt 10 tehnilisel koosolekul 13-st sel perioodil peetust.

220    Neid kaalutlusi kogumis arvestades tuvastab Üldkohus, et komisjon ei rikkunud EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 23, 2006. aasta suuniseid ega võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 690 kinnitas, et „ajavahemikus, mil Eni kartellis osales, ei erinenud tema tegevus teistest kartelliosalistest”.

221    Hageja esitatud muud argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

222    Esiteks väidab hageja, et tema suhtes ei olnud võimalik arvesse võtta kergendava asjaoluna komisjoniga tõhusa koostöö tegemist väljaspool 2002. aasta koostööteatise kohaldamisala. Kuigi Eni esitas kogu tema valduses olnud teabe, puudusid tal täpsemalt oma kõrvalise osa tõttu tehnilistel koosolekutel dokumendid koosolekute kohta, et kinnitada kartelli olemasolu. Seetõttu karistati teda kahekordselt, kuna tema passiivset rolli ei tunnustatud.

223    Esiteks, nagu komisjon selles osas õigesti märgib, siis kuna Eni oli täiesti teadlik tehnilistel koosolekutel aset leidnud konkurentsivastasest tegevusest, ei takistanud miski tal esitada leebema kohtlemise taotlust enne kõiki teisi koosolekutel osalenud ettevõtjaid ning sel viisil saada 2002. aasta koostööteatise alusel täielik või osaline kaitse trahvide eest.

224    Teiseks tuleb meenutada, et 2002. aasta koostööteatise punktides 3 ja 4 on ette nähtud:

„Komisjon on teadlik, et teatavad ebaseaduslike kokkulepetega seotud ettevõtjad soovivad oma osaluse neis kokkulepetes lõpetada ja komisjoni selliste kokkulepete olemasolust teavitada, kuid neid hoiavad tagasi võimalikud suured trahvid. Komisjon leidis, et temaga koostööd tegevate ettevõtjate sooduskohtlemine on [liidu] huvides. Tarbijate ja kodanike huvi salajaste kartellide tuvastamise ja nende tegevuse karistamise vastu on olulisem kui selliste ettevõtjate trahvimine, kes võimaldavad komisjonil sellise tegevuse tuvastada ja keelustada.”

225    Seega ei ole leebema kohtlemise programmi eesmärk anda salajastes kartellides osalevatele ettevõtjatele, keda teavitati komisjoni menetluse alustamisest, võimalus vältida nende vastutuse rahalisi tagajärgi, vaid liidu tarbijate ja kodanike huvides hõlbustada niisuguse tegevuse avastamist, ergutades kartelliosalisi kartellist teada andma, ning edasi haldusmenetluses aidata komisjoni tema jõupingutustes taastada võimalikkuse piires asjakohased faktid. Seega ei saa tulu, mida niisuguses tegevuses osalev ettevõtja võib saada, ületada taset, mis on vajalik leebema kohtlemise programmi ja komisjoni läbiviidava haldusmenetluse täieliku tõhususe tagamiseks.

226    Liidu tarbija huvides ei ole siiski, et komisjon annaks kaitse trahvide eest või vähendaks trahvisummat rohkemate ettevõtjate puhul kui see, mis on vajalik leebema kohtlemise programmi ja komisjoni haldusmenetluse täieliku tõhususe tagamiseks. Seega ei ole põhjendatud anda kaitse trahvide eest või vähendada trahvisummat muude ettevõtjate puhul kui need, kes esimesena esitasid tõendid, mis võimaldavad komisjonil määrata kontrollimisi või tuvastada rikkumist või aitavad teda ka muul viisil tõhusalt haldusmenetluses.

227    Seega ei saa ettevõtjad, kes objektiivselt ei ole esitanud teavet, mis märgatavalt viib edasi komisjoni uurimist, tulemuslikult tugineda asjaoludele, mis on tingitud nende endi olukorrast, mitte aga komisjoni tegevusest, muutes nende jaoks koostöö väidetavalt raskemaks. Koostöö väärtust mõõdetakse kõnealuste ettevõtjate panuse kasulikkuse alusel komisjoni poolt haldusmenetluse läbiviimise seisukohast.

228    Seega tuleb hageja argument tagasi lükata.

229    Teiseks leiab hageja, et isegi kui ta osales korrapäraselt tehnilistel koosolekutel ajavahemikus 2002–2005, oli tema huvi piiratud tehniliste aruteludega, välja arvatud nende koosolekute konkurentsivastane sisu.

230    Selles osas tuleb viidata eespool punktides 108–114 esitatud analüüsile, millest ilmneb, et hageja ei tõendanud oma huvi puudumist ning et igal juhul ei ole see asjakohane element toime pandud rikkumise eest tema vastutuse hindamisel.

231    Seega ei pannud komisjon Eni väidetavalt kõrvalise või passiivse rolli kartellis hindamisel toime ühtegi rikkumist, kuna kõnealune hinnang kuulub kartellis väga piiratud osalemist puudutava tingimuse analüüsimise hulka (vt eespool punkt 220).

–       Vaidlustatud otsuse põhjendamine

232    Väidetavalt põhjendamata jätmise osas tuleb märkida, et vastuväidetele vastuse lehekülgedel 41–43 hageja esitatud argumendid on peamiselt samad kui eespool punktides 193, 197, 205, 209 ja 214 esitatud.

233    Nende argumentide ümberlükkamiseks komisjoni esitatud põhjendused on siiski lühikesed. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 690 piirdus komisjon märkimisega, et „ajavahemikus, mil Eni kartellis osales, ei erinenud tema tegevus teistest kartelliosalistest”.

234    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (Euroopa Kohtu otsused, 2.4.1998, komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EKL, lk I‑1719, punkt 63, ning 10.7.2008, Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EKL, lk I‑4951, punktid 166 ja 178).

235    Käesoleval juhul kinnitas aga komisjon, et ta võttis arvesse üksnes hageja kartellis osalemise perioodi. Nii märkis ta, et hageja hilinenult turule tulekut puudutavat argumenti ei võeta arvesse.

236    Mis puudutab hageja seotuse puudumist kahepoolsete kontaktide ja hinnakirjade vahetamiste käigus, siis piisab, kui meenutada, et komisjon ei võtnud rikkumise tuvastamisel arvesse väljaspool tehnilisi koosolekuid kahepoolseid kontakte puudutavaid asjaolusid (vt eespool punktid 207 ja 208). Komisjonile ei saa aga süüks panna ebapiisavat põhjendamist nende argumentide üksikasjaliku analüüsi puudumise tõttu, mis on sisuliselt ebaolulised kergendavate asjaolude hindamise seisukohast vaidlustatud otsuse konkreetses kontekstis.

237    Pealegi mis puudutab komisjoni järeldust, et „ajavahemikus, mil Eni kartellis osales, ei erinenud tema tegevus teistest kartelliosalistest”, siis tuleb selle kohta komisjoni esitatud põhjendustele lisada vaidlustatud otsuses esitatud analüüs tehniliste koosolekute sisu ja tõendite kohta, mis viitavad Eni osalemisele neil koosolekutel. Nimetatud analüüsi ja selles asuvaid järeldusi tuleb lisaks vaadelda lähtudes nende dokumentide ja avalduste kogumist, millega oli hagejal võimalik tutvuda ja mis kuuluvad vaidlustatud otsuse konteksti.

238    Kuigi on tõsi, et Sasol ja Shell tõid välja Eni esindajate pigem passiivse või „mitte väga aktiivse” rolli tehnilisel koosolekutel, tuleb rõhutada, et samas 14. juuni 2006. aasta avalduses nimetas Shell ka Enit nende ettevõtjate hulgas, kes nõustusid hindade tõstmise ja miinimumhindadega, ning täpsustas, et MOL, Repsol ja Eni ei saatnud pärast tehnilisi koosolekuid klientidele kirjasid hindade tõstmise kohta, vaid „pigem teatasid hindade tõstmisest suuliselt” (vt eespool punkt 89). Seega kuna ka vaidlustatud otsuses hästi põhjendatud seisukohad puudutavad Eni osalemist vähemalt 10 tehnilisel koosolekul 13‑st koosolekust, mis leidsid aset ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005, sisaldab nimetatud otsus piisavalt asjaolusid, et selgitada nii Enile kui ka liidu kohtule põhjusi, miks Eni kartellis osalemist ei saa lugeda väga piiratuks.

239    Seega ei rikkunud komisjon oma põhjendamiskohustust, kui ta analüüsis Eni väidetavat kõrvalist või passiivset rolli rikkumises.

240    Eespool toodut analüüsi arvesse võttes tuleb tagasi lükata etteheide, et arvesse ei võetud Eni kõrvalist või passiivset rolli rikkumises.

 Hindade kindlaksmääramist puudutavate kokkulepete Eni poolt täitmata jätmine

241    Märkigem, et kartellis „väga piiratud osalemine” ja selle täitmisest hoidumine kujutavad 2006. aasta suuniste punkti 29 kolmandas taandes ette nähtud kergendava asjaolu kumulatiivseid tingimusi. Hageja ei ole aga tõendanud, et tema osalemine oli väga piiratud. Seega ei saa tema etteheide, et vaidlustatud otsuses lükati õigusvastaselt tagasi tema argumendid, mis puudutavad kartellikokkuleppe täitmisest hoidumist, igal juhul tuua kaasa seda, et tuvastatakse 2006. aasta suuniste rikkumine komisjoni poolt.

242    Igal juhul analüüsib Üldkohus terviklikkuse huvides hageja argumente.

–       Vaidlustatud otsuse põhjendatus

243    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 695 märkis komisjon:

„[…] Eni argumentide osas märgib komisjon, et vastuväidetele oma vastuses Eni esitatud andmetest ilmneb, et ta tõstis oma hindasid viiel korral ajavahemikus 2002–2005. Komisjon märgib samuti, et kui hindasid ei suudetud tõsta sageli, siis oli see nii põhjusel, et kliendid ei oleks nõustunud kõrgemate hindadega, mitte aga ettevõtja tegevusest tulenevalt, et kasutada ära kergendavat asjaolu. Järelikult leiab komisjon, et Eni argumentidega […] ei ole tõendatud, et hindasid ei tõstetud ega püütud jätta tõstmata. Hinnakirjade osas selgitas komisjon eelnevalt, et need kirjad ei kujuta endast ainsat rakendamise vahendit. Asjaolu, et komisjon ei suutnud tõendada, et need kirjad alati saadeti ja saadi kätte, ei võimalda järelikult tuvastada, et rakendamist ei toimunud. Komisjon leiab selles kontekstis samuti, et teavet hindade tõstmise kohta võidi edastada tehnilistel koosolekutel osalejate vahel muude vahendite abil.”

244    Kohtupraktika kohaselt tuleb kontrollida, kas hageja välja toodud asjaoludega on tõendatud, et ajavahemikul, mil ta oli seotud rikkuva tegevusega, hoidus ta tõepoolest nende kokkulepete elluviimisest, tegutsedes turul konkureerivalt (Üldkohtu otsus, 9.7.2003, Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, T‑224/00, EKL, lk II‑2597, punkt 268, ning eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 625).

245    Samuti ei kujuta väljakujunenud kohtupraktika kohaselt fakt, kui oma konkurentidega hinna suhtes kokku leppinud ettevõtja ei käitu turul kooskõlas konkurentidega kokkulepituga, veel tingimata asjaolu, mida tuleks määratava trahvisumma kindlaksmääramisel lugeda kergendavaks. Ettevõtja, kes vaatamata konkurentidega sõlmitud kokkuleppele viib ellu enam-vähem sõltumatut turupoliitikat, võib kartelli üksnes enda kasuks ära kasutada (eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon, punkt 230, ja eespool punktis 165 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 269).

246    Selles kontekstis tuleb kontrollida, kas niisuguste asjaoludega on tõendatud, et ajavahemikul, mil hageja oli rikkumist kujutavate kokkulepetega seotud, hoidus ta tegelikult nende täitmisest, käitudes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendada, et hageja on selgelt ja märgatavalt rikkunud asjaomase kartelli rakendamiseks ette nähtud kohustusi niivõrd, et see häiris kartelli enese toimimist (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 15.3.2006, Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, T‑26/02, EKL, lk II‑713, punkt 113).

247    Esiteks väidab hageja, et ta ei tõstnud kunagi hindasid, nagu seda olid otsustanud teised tehnilistel koosolekutel osalejad. Selles osas viitab ta teise väite raames esitatud argumentidele. Tema esitatud tabelist parafiini „133” hinna arenemise kohta selgub hindade kõikumine rea hinnatõusude asemel, nagu neid oli mainitud vaidlustatud otsuses. Samuti viitab ta kõnealustele argumentidele, mis puudutavad tema hindade indekseerimist väljaandes ISIS-LOR asuvate noteeringute alusel osas, mis hõlmab müüki SIMP‑le ja SER‑ile.

248    Kõigepealt tuleb meenutada, et sarnaseid argumente on analüüsitud eespool punktis 140 ja järgmistes punktides.

249    Eespool mainitud tabel puudutab vaid parafiini „133” müüki SIMP‑le, kelle jaoks jäid hageja kohaldatavad hinnad pigem stabiilseks ja kellel oli oma ostujõu tõttu hea seisund, et vastu seista Eni mis tahes katsele tõsta hindasid. Kõnealune tabel ei sisalda mingit teavet, kuidas arenesid Eni hinnad tema lõppklientidele, keda kartellist tingitud hinnamanipulatsioonid enim mõjutasid. Tuleb lisada, et parafiin „133” on vaid üks hageja toodetavate parafiinvahade paljudest liikidest. Seega on tema edastatud teave väga valikuline ning seda ei ole mingi juhul võimalik laiendada tema toodetavate ja kõigile ostjatele müüdavate parafiinvahade täielikule tootevalikule.

250    Edasi ei saa hageja tulemuslikult vastu väita komisjonile, et puudub seos tehniliste koosolekute kohta olemasoleva teabe ja hagiavalduses sisalduva tabeli vahel. Nimelt tuleneb eespool viidatud paljudest avaldustest, et tehnilistel koosolekutel kokku lepitud hinnatõusu ei saanud üldiselt klientide suhtes kohaldada täies ulatuses. Shell kinnitas, et kokkulepitud hinnatõusust ligikaudu kaht kolmandikku oli võimalik ellu viia. Lisaks on toimikus palju viiteid asjaolu kohta, et sageli ei suutnud osalejad kokkulepitud hinnatõusu üldse ellu viia. Lisaks suunasid osalejad sageli oma jõupingutused hindade säilitamisele või hindade languse peatamisele, mitte aga kooskõlastatud tõstmisele.

251    Tuleb lisada, et eespool punktis 42 viidatud kohtupraktika kohaselt on tõendid kartellide kohta tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud, nagu käesoleval juhul, kus komisjonil õnnestus taastada vaid tehnilistest koosolekutest väikese osa sisu. Juba sel põhjusel suudab komisjon vaid harva analüüsida seost hindasid puudutavate õigusvastaste arutelude tulemuse ja kartellis üksikute osalejate kohaldatavate hindade arengu vahel. Seega ei ole põhjendatud võtta hinnakokkulepete rakendamata jätmist kergendava asjaoluna kartelliosaliste puhul arvesse üksnes asjaolu alusel, et teatud toodete puhul teatud klientidele kohaldatavate hindade arengut ei ole otseselt võimalik seostada katkendliku ja korrapäratu teabega, mis komisjonil võib olemas olla.

252    Lõpuks ei saa igal juhul asjaolu, et SIMP‑le müüdud parafiini „133” hind tõusis vaid 8,48%, liikudes 542 eurolt 1. jaanuaril 2002 588 eurole 1. aprillil 2005, tõendada seda, et Eni rikkus kokkuleppeid kartelli rakendamise kohta kuni selleni, et see häiris kartelli toimimist ennast.

253    Seega ei tõenda hageja argumendid kõnealuste hindade arengut puudutava tabeli kohta, et ta tegelikult hoidus rikkuvast tegevusest.

254    Teiseks kinnitab hageja, et ta ei osalenud niisuguste kirjade vahetamises, mis puudutasid hindade tõstmist ja mis olid ette nähtud klientidele, kuid mida mõned teised kartelliosalised üksteisele edastasid.

255    Selles osas piisab, kui meenutada eespool punktis 211 toodud järeldust, mille kohaselt märkimisväärne osa kartelliosalistest, nimelt kolm või neli üheksast, sealhulgas hageja ei saatnud hinnakirjasid klientidele, sest need osalised teatasid oma hinnad suuliselt.

256    Lisaks seisnes kartelli rakendamine peamiselt selles, et hinnaläbirääkimistel klientidega võeti arvesse tehniliste koosolekute käigus saadud teavet. Järelikult ei saa asjaolu, et Eni ei osalenud hinnakirjade vahetamises, kuna see oli pigem hindasid puudutavate kokkulepete rakendamise kontrolli mehhanism, tõendada, et ta hoidus rikkuvast tegevusest.

257    Eespool toodust tuleneb, et hageja etteheide, mis puudutab tema väidetavat hoidumist rikkumisest, ei ole faktiliselt õige.

258    Järelikult ei rikkunud komisjon selles kontekstis EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 23, 2006. aasta suuniseid ega võrdse kohtlemise põhimõtet.

–       Vaidlustatud otsuse põhjendused

259    Mis puudutab väidetavat põhjendamiskohustuse rikkumist, siis tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 695 asuvatele järeldustele lisandub vaidlustatud otsuses komisjoni analüüs tehniliste koosolekute sisu ja neil koosolekutel Eni osalemist puudutavate tõendite kohta. Nimetatud analüüsi ja seal toodud järeldusi tuleb arvesse võtta ka lähtuvalt kõigist dokumentidest ja avaldustest, millega oli hagejal võimalik tutvuda ning mis kuuluvad vaidlustatud otsuse konteksti.

260    Põhjendused võimaldavad käesoleval juhul nii hagejal kui ka Üldkohtul mõista kaalutlusi, miks komisjon ei nõustunud väitega, et hageja hoidus rikkumisest.

261    Seega ei ole 2006. aasta suuniste punkti 29 kolmandas taandes ette nähtud kergendava asjaolu arvesse võtmise kahest kumulatiivsest tingimusest käesoleval juhul kumbki täidetud. Komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et Eni osalemine rikkumises ei olnud väga piiratud ning et ta tegelikult ei hoidunud konkurentsivastaste kokkulepete rakendamisest sel viisil, et ta oleks tegutsenud turul konkureerivalt.

262    Peale selle tuleb rõhutada, et Üldkohus analüüsis üksikasjalikult dokumente, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines. Ta järeldab oma täieliku pädevuse raames, et hagejale määratud trahvi summa vähendamine ei ole kuidagi põhjendatud kartellis väidetava piiratud osalemise, kartellis väidetava kõrvalise või passiivse rolli, konkurentsivastaste kokkulepete rakendamisest väidetava hoidumise või hageja poolt kartelli väidetavalt ellu viimata jätmise alusel.

263    Arvestades eespool toodut, tuleb viies väide tagasi lükata.

 Kuues väide, et ekslikult jäeti Eni ettevaatamatus kergendava asjaoluna arvesse võtmata

264    Hageja väidab, et komisjon jättis ekslikult tema puhul ettevaatamatuse kergendava asjaoluna arvesse võtmata. Sellega rikkus komisjon EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 23 ja 2006. aasta suuniseid. Hageja palub Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsus, niivõrd kuivõrd komisjon ei võtnud tema puhul kõnealust kergendavat asjaolu arvesse ja jättis seetõttu trahvisumma ümber arvutamata.

265    Kõigepealt tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punkti 29 teise taande kohaselt võidakse kergendavatel asjaoludel trahvi põhisummat vähendada, kui asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et rikkumine on toime pandud ettevaatamatuse tõttu.

266    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 708 on märgitud:

„Eni väidab samuti, et tal puudus kavatsus panna toime rikkumine, arvestades asjaolu, et tema esindaja […] osales koosolekutel vähimagi kavatsuseta rikkuda konkurentsieeskirju […] Kohtuistungil avaldas Eni, et tema esindaja arvas, et ta osales õiguspärastel EWF‑i koosolekutel, samas kui tegelikult osales ta tehnilistel koosolekutel. Komisjon märgib, et Eni avaldused ei põhinenud ühelgi tõendil. Komisjon leiab, et on vähetõenäoline, et Eni esindajad osalesid koosolekul kavatsuseta seda teha. Mis puudutab [MO.] veendumust, et ta osales EWF koosolekutel, siis komisjon ei mõista, kuidas niisugune vääritimõistmine oli võimalik, teades, et ei koosolekute kutsest ega korraldamisest ei selgunud vähimatki seost EWF‑iga.”

267    Hageja väidab, et ta esitas tõendid oma ettevaatamatuse kohta. Selles osas viitab ta MO. märkmetele, mis olid tehtud viimase ülemusele D. ning mille kohaselt osales ta „koosolekul Euroopa peamiste parafiini- ja toorparafiinitootjate vahelisel koosolekul, mis korraldati EWF raames, millega [Eni oli] äsja uuesti ühinenud”. Märkmetest ilmneb, et MO. oli veendunud, et ta osaleb EWF raames korraldatavatel õiguspärastel koosolekutel.

268    Selles osas tuleb märkida, et Eni ettevaatamatust ei ole käesolevas asjas võimalik tuvastada, kuna tehniliste koosolekute konkurentsivastane sisu oli selge ja ilmne ning kuna sellegipoolest osales MO. vähemalt 10 tehnilisel koosolekul 13‑st, mis leidsid aset ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005.

269    Arvestades tehniliste koosolekute ilmselgelt konkurentsivastast sisu, ei puutu asjasse fakt, et MO. ja D. edastatud teabe kohaselt oli tegemist koosolekutega, mis korraldati EWF‑i korraldusel.

270    Lisaks on asjakohatu ka küsimus, kas D‑l oli tegelik ülevaade tehniliste koosolekute käigus aset leidnud aruteludest. Selleks et komisjonil oleks õigus määrata rikkumise toime pannud ettevõtjale karistus, on vaja vaid rikkumiseks kvalifitseeritavat tegu isiku poolt, kes on üldiselt pädev ettevõtja arvel tegutsema (Euroopa Kohtu otsus, 7.6.1983, Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80–103/80, EKL, lk 1825, punkt 97, ning eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 277). MO kui tootejuhti, kes töötas AgipPetrolis, seejärel Enis, tuleb lugeda isikuks, kes on üldiselt pädev Eni arvel tegutsema.

271    Mis puudutab hageja argumente, et Enil puudus huvi kartellis osaleda, siis tuleb viidata eespool punktides 108–121 toodud analüüsile.

272    Seetõttu tuleb kuues väide tagasi lükata.

 Neljas väide, et korduvus raskendava asjaoluna tuvastati valesti

273    Hageja väidab, et komisjon rikkus EÜ artiklit 81, määruse nr 1/2003 artiklit 23, 2006. aasta suuniseid, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning kuritarvitas oma pädevust, kui ta korduvuse kui raskendava asjaolu alusel suurendas trahvi põhisummat 60%. Seetõttu palub ta Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsus osas, milles komisjon suurendas talle määratud trahvi summat korduvuse alusel 60%. Teise võimalusena palub ta Üldkohtul vähendada komisjoni kohaldatud trahvisumma suurendamise määra.

274    Trahvi põhisummat võib 2006. aasta suuniste punkti 28 kohaselt suurendada, kui komisjon leiab raskendavaid asjaolusid. Üks raskendavatest asjaoludest on korduvus, mida samas punktis määratletakse kui olukorda, kus pärast seda, kui komisjon või pädev riigiasutus on avastanud EÜ artikli 81 või 82 rikkumise ettevõtja poolt, jätkub samasugune või analoogne rikkumine või pannakse toime uus rikkumine. Niisugusel juhul suurendatakse trahvi põhisummat iga tuvastatud rikkumise eest kuni 100%‑ni.

275    Korduvuse mõiste – nii nagu seda mõistetakse teatavates siseriiklikes õiguskordades – tähendab, et isik on pannud toime uusi rikkumisi pärast seda, kui teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud (Üldkohtu otsus, 11.3.1999, Thyssen Stahl vs. komisjon, T‑141/94, EKL, lk II‑347, punkt 617, ning Üldkohtu otsus, 30.9.2003, Michelin vs. komisjon, T‑203/01, EKL, lk II‑4071, punkt 284).

276    Võimalik korduvus kuulub asjaolude hulka, mida tuleb kõnealuse rikkumise raskusastme analüüsimisel arvesse võtta (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 91, ja eespool punktis 160 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 26).

277    Käesoleval juhul ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 673, et enne kartellis osalemise algust oli Eni või tema tütarettevõtjad komisjoni niisuguste varasemate otsuste adressaadid, mis puudutasid kartelle. Tegemist on komisjoni 23. aprilli 1986. aasta otsusega 86/398/EMÜ [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (IV/31.149 – Polüpropüleen) (EÜT L 230, lk 1; edaspidi „polüpropüleeni otsus”) ning komisjoni 27. juuli 1994. aasta otsusega 94/599/EÜ [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (IV/31.865 – PVC) (EÜT L 239, lk 14; edaspidi „PVC II otsus”).

278    Hageja väidab, et ta ei ole kunagi olnud rikkumist puudutava otsuse adressaat. Menetlused, mille tulemusel tehti polüpropüleeni otsus ja PVC II otsus, leidsid aset vastavalt äriühingute Anic SpA ja EniChem SpA suhtes. Nendes otsustes puuduvad mistahes viited Enile. Tema käest ei ole nõutud teavet, ta ei ole kõnealustes menetlustes mingilgi viisil osalenud ning tal ei ole olnud võimalik teostada oma kaitseõigusi.

279    Vaidlustatud otsusega omistas komisjon seega objektiivselt Enile vastutuse teiste õigussubjektide tegevuse eest tagasiulatuvalt pärast 25 aastat. Niisuguse lähenemisega rikutakse isikliku vastutuse põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet ja Eni kaitseõigusi, kuna viimane ei saanud polüpropüleeni otsuse ja PVC II otsuse tegemise ajal vaidlustada vastutust, mille komisjon talle hiljem vaidlustatud otsuses omistas.

280    Komisjon leiab, et hageja väide läheb vastuollu kohtupraktikaga eelduse kohta, et emaettevõtja tegelikult avaldab oma 100‑protsendilise või peaaegu 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja kaubandustegevusele otsustavat mõju. Viidatud juhul ei ole komisjonil tarvilik esitada ühtegi täiendavat tõendit, kui asjaomased äriühingud ise ei too välja asjaolusid, mis lükkavad kõnealuse eelduse ümber, mida käesoleval juhul ei toimunud.

281    Poolte argumentidest ilmneb, et käesoleva väite raames Üldkohtu analüüsitav põhiküsimus on see, et kas kohaldamisele kuulub emaettevõtja ja viimasele täielikult kuuluvate tütarettevõtjate poolt moodustatava majandusüksuse eeldus korduvuse spetsiifilises kontekstis, kui tütarettevõtjad on toime pannud rikkumisi, mille eest komisjon on karistanud varasemates otsustes, milles vastutust tütarettevõtjate tegevuse eest ei ole siiski emaettevõtjale omistatud.

282    Tuleb meelde tuletada, et liidu konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele ja et ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt Euroopa Kohtu otsus, 10.9.2009, Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, EKL, lk I‑8237, punkt 54, ja seal viidatud kohtupraktika).

283    Ettevõtja konkurentsivastase tegevuse võib seega omistada teisele ettevõtjale, kui esimene ei ole tegutse turul iseseisvalt, arvestades iseäranis neid ettevõtjaid ühendavaid majanduslikke ja õiguslikke sidemeid (Euroopa Kohtu otsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EKL, lk I‑5425, punkt 117, ja eespool punktis 282 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 58).

284    Juhul kui emaettevõtja omab liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib esiteks emaettevõtja kõnealuse tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele. Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapital, selleks et järeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavad tõendid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt eespool punktis 282 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 60 ja 61, ning seal viidatud kohtupraktika).

285    Kohtupraktika kohaselt tuleb eelduse ümberlükkamiseks kostjatest äriühingutel välja tuua kõik asjaolud tütarettevõtja ja emaettevõtja organisatsiooniliste, majanduslike ja õiguslike seoste kohta, mis nende hinnangul tõendavad, et nad ei moodusta üht majandusüksust. Üldkohus peab hindamisel arvesse võtma kõiki talle esitatud tõendeid, mille laad ning olulisus võivad sõltuvalt igast üksikjuhtumist olla erinevad (Üldkohtu otsus, 12.12.2007, Akzo Nobel jt vs. komisjon, T‑112/05, EKL, lk II‑5049, punkt 65, ja Üldkohtu otsus, 13.7.2011, Eni vs. komisjon, T‑39/07, EKL, lk II‑4457, punkt 95).

286    Käesoleval juhul väidab hageja, et kui eelduse alusel, et kapitalil põhinevate seoste tõttu moodustavad tütarettevõtja ja emaettevõtja majandusüksuse, omistatakse korduvuse eesmärgil tagantjärgi fiktiivne vastutus, siis see muudab kõnealuse eelduse ümberlükkamatuks, kuna hageja ei saanud teostada oma kaitseõigusi menetlustes, mille tulemusel tehti polüpropüleeni otsus ja PVC II otsus.

287    Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 674–676 üksnes seda, et polüpropüleeni otsus oli adresseeritud nimelt Anicile, samas kui PVC II otsus oli nimelt adresseeritud EniChemile. Komisjoni väitel kuulusid kõnealused adressaadid vastavate rikkumiste toimepanemise kuupäeval „kontsernidesse, millest tänaseks on saanud Eni kontsern”, mistõttu on Eni juba olnud niisuguste varasemate otsuste adressaat, millega tuvastati EÜ artikli 81 rikkumine.

288    Edasi, tuginedes eespool punktis 275 viidatud kohtuotsusele Michelin vs. komisjon (punkt 290), leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 678 järgmist:

„[…] [Polüpropüleeni ja PVC II] otsused tehti üksuste suhtes, kes moodustasid ühe ettevõtja rikkumise toimepanemise kuupäeval. […] Korduvuse võib samuti tuvastada kontserni tütarettevõtja puhul viitega varasemale rikkumisele, mille pani toime sama kontserni teine tütarettevõtja, isegi kui emaettevõtja ei olnud varasema keelava otsuse adressaat […] Igal juhul ei saa sisemised ümberkorraldused mõjutada hinnangut kõnealuse raskendava asjaolu esinemise kohta. Komisjon märgib samuti, et tal ei ole kohustust adresseerida otsus valdusühingule, vaid et ta võib vabalt kindlaks määrata otsuse adressaadi.”

289    Esiteks tuleb märkida, et kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 275 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, ei vaielnud hageja erinevalt käesolevast juhtumist vastu sellele, et kaks tütarettevõtjat ja emaettevõtja kuuluvad sama ettevõtja hulka, ega viidanud ka emaettevõtja kaitseõiguste rikkumisele osas, mis puudutab tagasiulatuvalt vastutuse omistamist rikkumise eest, mille pani toime varasemas otsuses viidatud teine tütarettevõtja. Nimelt sel põhjusel võis Üldkohus kõnealuses kohtuotsuses jätta hagi rahuldamata, ilma et kohus oleks võtnud seisukoha niisuguste asjaolude võimaliku arvessevõtmise kohta, mis lükkavad ümber vastutuse eelduse, ega kaitseõiguste teostamise kohta selles kontekstis. Seevastu kuna Eni esitas käesolevas kohtuasjas vastavad kaalukad argumendid, ei saa Üldkohus antud juhul automaatselt üle võtta lahendust, mida kasutati eespool punktis 275 viidatud kohtuotsuses Michelin vs. komisjon.

290    Teiseks tuleb eelduse puhul, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtjale tegelikku otsustavat mõju juba ainuüksi seeläbi, et talle kuulub tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100‑protsendiline või peaaegu 100‑protsendiline osalus, viidata liidu kohtupraktika arengule alates eespool punktis 275 nimetatud kohtuotsusest Michelin vs. komisjon.

291    Eelkõige rõhutas Euroopa Kohus 20. jaanuari 2011. aasta otsuses kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑1, punktid 104–109) ja 29. septembri 2011. aasta otsuses kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑8947, punktid 153, 167 ja 168), et oluline on analüüsida karistatud ettevõtjate argumente, mis puudutavad emaettevõtja poolt oma tütarettevõtjale otsustava mõju tegeliku avaldamise eelduse ümberlükkamist.

292    Kolmandaks tuleb tõdeda, et kuna käesoleval juhul ei olnud Eni polüpropüleeni otsuse ega PVC II otsuse adressaat, ei antud talle haldusmenetlustes, mille tulemusel tehti kõnealused otsused, ühtegi võimalust välja tuua asjaolud, mis võivad ümber lükata eelduse, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtjale tegelikult otsustavat mõju, mille alusel enam kui 14 aastat hiljem tuvastas komisjon vaidlustatud otsusega tema puhul korduvuse.

293    Vaidlustatud otsuseni viinud menetluse käigus saadetud vastuväidetes märkis komisjon küll raskendavate asjaolude kontekstis, et „enne rikkumist või selle ajal olid Eni, Shell ja Total juba olnud või olid [kõnealuste] varasemate kartelliotsuste adressaadid”, ning täpsustas, et tegemist oli polüpropüleeni otsuse ja PVC II otsusega.

294    Siiski ei vasta need andmed vastuväidetes kaitseõiguste järgimise nõuetele, mis seisnevad tegelikus võimaluses esitada tõendid, et kõnealune eeldus ümber lükata.

295    Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub esiteks, et kaitseõiguste tagamise põhimõte välistab selle, et õiguspäraseks võidakse pidada otsust, millega komisjon määrab ettevõtjale konkurentsi valdkonnas trahvi, olemata ettevõtjale esitatavaid etteheiteid talle eelnevalt teatavaks teinud, ja teiseks, et võttes arvesse tema suurust, tuleb vastuväiteteatises ühemõtteliselt täpsustada juriidiline isik, kellele võidakse trahv määrata ning vastuväiteteatis adresseerida (Euroopa Kohtu otsus, 3.9.2009, Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P, EKL, lk I‑7191, punktid 37 ja 38, ning eespool punktis 282 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 57).

296    Järelikult ei saa nõustuda sellega, et komisjon võiks raskendava asjaoluna korduvuse tuvastamisel leida, et äriühing tuleb lugeda vastutavaks varasema rikkumise eest, mille eest ei ole teda komisjoni otsusega karistatud ning mille tuvastamisel ei olnud ta vastuväiteteatise adressaat. Niisugusel äriühingul ei ole nimelt olnud menetluses, milles tehti varasema rikkumise tuvastanud otsus, võimalik esitada oma argumente, et teda puudutavas osas vastu vaielda majandusüksuse võimalikule moodustamisele koos teiste äriühingutega, kes on nimetatud varasemas otsuses (Üldkohtu otsus, 13.7.2011, ThyssenKrupp Liften Ascenseurs jt vs. komisjon, T‑144/07, T‑147/07–T‑150/07 ja T‑154/07, EKL, lk II‑5129, punkt 319).

297    Niisugune järeldus kehtib seda enam, et kuigi proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt on nõutav, et ettevõtja kalduvuse mitte järgida konkurentsieeskirju hindamisel tuleb arvesse võtta aega, mis jääb asjaomase rikkumise ja varasema konkurentsieeskirjade rikkumise vahele, siis on Euroopa Kohus juba toonitanud, et komisjon ei saa olla korduvuse tuvastamisel seotud võimaliku aegumistähtajaga (eespool punktis 160 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 38, ja Üldkohtu otsus, 18.6.2008, Hoechst vs. komisjon, T‑410/03, EKL, lk II‑881, punkt 462) ning et seda võib tuvastada järelikult palju aastaid pärast rikkumise tuvastamist ajal, mil asjaomasel ettevõtjal oleks igal juhul võimatu vaidlustada niisuguse majandusüksuse olemasolu eelkõige juhul, kui on kohaldatud eespool punktis 284 meenutatud eeldust (eespool punktis 296 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs jt vs. komisjon, punkt 320).

298    Lõpuks ei saa nõustuda sellega, et juhul, kui emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis peaaegu 100‑protsendiline osalus, on emaettevõtja samuti tütarettevõtjale saadetud hoiatuse adressaat, mis tuleneb komisjoni varasemast otsusest, millega karistati teda konkurentsiõigusrikkumise eest. Nimelt, kuigi tõepoolest võib mõistlikult asuda seisukohale, et emaettevõtja on tegelikult teadlik varasemast otsusest, mille komisjon saatis tema tütarettevõtjale, kelle aktsia- või osakapitalis kuulub talle peaaegu 100‑protsendiline osalus, ei saa niisugune teadmine korvata seda, et varasemas otsuses ei ole tuvastatud niisuguse emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahelist majandusüksust, et omistada nimetatud emaettevõtjale vastutus varasema rikkumise eest ja suurendada trahvisummat, mis talle määrati korduvuse tõttu (eespool punktis 296 viidatud kohtuotsus kohtuotsus ThyssenKrupp Liften Ascenseurs jt vs. komisjon, punkt 322).

299    Seega leiab Üldkohus, et tuvastades korduvuse polüpropüleeni otsuse ja PVC II otsuse alusel, mille adressaat Eni ei olnud, ning omistades Enile vastutuse vastavalt Anic ja EniChemi toime pandud rikkumiste eest, rikkus komisjon Eni kaitseõigusi.

300    Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni muud argumendid.

301    Komisjon tugineb Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsusele kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑1333, punktid 368 ja 389) ning 30. septembri 2009. aasta otsusele kohtuasjas T‑161/05: Hoechst vs. komisjon (EKL 2009, lk II‑3555, punkt 147). Nendes otsustes kinnitas liidu kohus võimalust võtta raskendava asjaoluna arvesse korduvust rikkumiste puhul, mille otseselt on toime pannud sama emaettevõtja erinevad tütarettevõtjad.

302    Selles osas piisab, kui märkida, et komisjoni nimetatud kohtuotsustes ei analüüsinud Üldkohus kaitseõiguste järgimise seisukohast, kas komisjon võib õiguspäraselt tagasiulatuvalt omistada emaettevõtjale vastutuse rikkumise puhul, mille pani toime niisugune tütarettevõtja, keda on varasema otsusega karistatud. Seega ei mõjuta need kohtuotsused käesoleva väite analüüsi.

303    Sama kehtib ka Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta otsuse suhtes kohtuasjas T‑343/06: Shell Petroleum jt vs. komisjon.

304    Kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 303 viidatud kohtuotsus Shell Petroleum jt vs. komisjon, tõid hagejad esimest korda kohtuistungil välja asjaolu, et komisjon rikkus nende kaitseõigusi, kuna ei andnud neile võimalust ümber lükata eeldus, et emaettevõtjad avaldavad tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtjatele, keda on karistatud kahe varasema rikkumise eest, mida võetakse arvesse korduvuse tuvastamisel.

305    Üldkohus ei analüüsinud seda etteheidet aga sisuliselt, vaid kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c ja artikli 48 lõike 2 alusel lükkas selle hilinenult esitamise tõttu vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

306    Seega ei välista eespool punktis 303 viidatud kohtuotsus Shell Petroleum jt vs. komisjon ka lahendust, mis on esitatud eespool punktis 299.

307    Eespool toodust ilmneb, et nõustuda tuleb neljanda väitega ning et muuta tuleb vaidlustatud otsust, ilma et oleks tarvilik analüüsida käesoleva väite raames hageja esitatud muid etteheiteid.

308    Eespool punktis 299 tuvastatud õigusvastasusest tingitud tagajärgi analüüsitakse allpool punktides 309 ja järgmistes punktides.

 Täieliku pädevuse teostamine ja trahvi lõppsumma kindlaksmääramine

309    Vaidlustatud otsuse põhjenduse 662 kohaselt kinnitati Enile määratava trahvi põhisummaks 13 000 000 eurot.

310    Vaidlustatud otsuse põhjenduse 680 kohaselt suurendas komisjon korduvuse alusel trahvi põhisummat 60%, mille tulemusel ulatus põhisumma 20 800 000 euroni.

311    Edasi täpsustas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 713, et hoiatamise tagamiseks 2006. aasta suuniste punkti 30 kohaselt Eni suuruse tõttu tuli trahvi põhisummat veel suurendada kordaja 1,4 kohaldamise teel. Sel viisil jõudis komisjon kohandatud põhisummani suurusega 29 120 000 eurot. Nimetatud summa on võrdne trahviga, mis vaidlustatud otsuses määrati Enile.

312    Arvestades järeldust, milleni Üldkohus jõudis neljanda väite analüüsimisel (vt eespool punktid 307 ja 308), tuleb trahvisumma ümber arvutada, lähtudes 13 000 000 euro suurusest põhisummast, kuid suurendamata seda korduvuse alusel 60%.

313    Kuna trahvisumma arvutamisel jäävad muud elemendid samaks, tuleb Enile määratava trahvi summaks kinnitada 18 200 000 eurot.

314    Üldkohus leiab oma täielikku pädevust teostades, et sel viisil kindlaks määratud trahvisumma on hageja toime pandud rikkumise raskust ja kestus arvestades sobiv.

 Kohtukulud

315    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

316    Käesolevas asjas lükati tagasi väited, millega vaidlustati Eni osalemine kartellis. Üldkohus rahuldas hageja esitatud kuuest väitest vaid ühe, mistõttu vähendati talle määratud trahvi summat 37,5%. Seetõttu tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et hageja kannab poole oma kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja pool komisjoni kohtukuludest. Komisjon kannab poole oma kohtukuludest ja komisjonilt mõistetakse välja pool hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Kinnitada komisjoni 1. oktoobri 2008. aasta otsuse K(2008) 5476 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.181 – Küünlavahad) artiklis 2 Eni SpA‑le määratud trahvi summaks 18 200 000 eurot.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Mõista Euroopa Komisjonilt välja pool Eni kohtukuludest ja jätta pool komisjoni kohtukuludest tema enda kanda. Mõista Enilt välja pool komisjoni kohtukuludest ja jätta pool Eni kohtukuludest tema enda kanda.

Czúcz Labucka Gratsias

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. detsembril 2014 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1.  Haldusmenetlus ja vaidlustatud otsuse tegemine

2.  Eni kontsern

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Esimene ja teine väide, mis puudutavad hageja osalemist kartellis ja mille kohaselt on rikutud EÜ artiklit 81

Kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõisted

Tõendite hindamise põhimõtted

Rikkumise põhiosa kirjeldus vaidlustatud otsuses

Eni osalemine kartellis, kuna ta viibis 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul

Tõendite analüüs

Eni osalemine 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul ja küsimus tema avalikust teatamisest, et ta ei loe end koosolekul arutatuga seotuks

Järeldus hageja osalemise kohta kartellis 30. ja 31. oktoobril 1997

Eni osalemine rikkumises ajavahemikus 21. veebruarist 2002 kuni 28. aprillini 2005

Eni ei osalenud parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses

–  Tõendite analüüs

–  Eni osalemine konkurentsivastastel koosolekutel ja asjaolu, et ta ei teatanud avalikult, et ta ei loe end koosolekul arutatuga seotuks

–  Väidetavalt puudus hagejal huvi osaleda kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses parafiinvahade hindade kindlaksmääramisel

–  Hageja antud alternatiivne selgitus

–  Ühise tahte väidetav puudumine

–  Kooskõlastatud tegevuses väidetav mitteosalemine

Eni mitteosalemine kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses teabe vahetamise eesmärgil

2.  Väited, mis puudutavad hagejale määratud trahvi summa arvutamist

Kolmas väide, et rikkumise raskusastme ja lisasumma (nn sisenemistasu) raames määrati valesti 17% suurune koefitsient

Viies väide, et Eni kõrvalist osa kartellis ning hinnakokkulepete kohaldamata jätmist on kergendava asjaoluna valesti jäetud arvesse võtmata

Eni passiivne või kõrvaline roll kartellis

–  Vaidlustatud otsuse põhjendatus

–  Vaidlustatud otsuse põhjendamine

Hindade kindlaksmääramist puudutavate kokkulepete Eni poolt täitmata jätmine

–  Vaidlustatud otsuse põhjendatus

–  Vaidlustatud otsuse põhjendused

Kuues väide, et ekslikult jäeti Eni ettevaatamatus kergendava asjaoluna arvesse võtmata

Neljas väide, et korduvus raskendava asjaoluna tuvastati valesti

Täieliku pädevuse teostamine ja trahvi lõppsumma kindlaksmääramine

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: itaalia.